Muistsetest eestlastest on blogis mitmeid lugusid ja panen siia veel ühe. Lugu on kirjutatud vanasse ajalehte rohkem nagu komöödia võtmes. Mina aga ei alahindaks inimest, kelle raamatu järgi artikkel on kokku kirjutatud. Ehk satun seda raamatut veel kunagi käes hoidma ja lugema ning siis saab täpsemalt andmeid (fakte) ritta seada ja võrrelda ning mõtteid mõlgutada. Eks ajaloolased püüavad meile sisendada, et eestlased on iidamast-aadamast orjarahvas ja meie esivanemad on lömitanud kõikide teiste ees. Tegelikult on ajaloolaste väljapakutu ja arvatavalt ka kõik muu, üks suur illusioon või fiktsioon. On kuidas on, toon siia linkidena välja portsu varemalt avaldatud lugusid, mis sobituvad otseselt või kaudselt eestlaste ja Eestimaa teemaga kokku. Üle India olen isegi lennanud ja võin kinnitada artiklis mainitud kohanimede paikapidavust. Algava loo autor tundub olevat tuntud vabamüürlane Eduard Hubel ehk Mait Metsanurk, kes on olnud teinekord vägagi terav teadusmeeste vastu.
Kokkusobituvad klotsid: Hüperborea, Tshuudid ja Tartaria.
Mingit "pastlakultuuri" pole kunagi olnud.
Äratuntavaid tehnoloogiaid raamatust "Eesti rahva ennemuistsed jutud."
Meie esivanemate kõige vanemad kirjutused.
Ehtekunst viikingite ajal ja hiljem.
Lühilugu: Miks me ei tunne tõelist ajalugu?
Ajaloo moonutuste paljastamine olemasolevate tõenditega.
Sumerlased—soomesugu rahvaste hõim.
Föniiklased kõnelesid eestikeelt.
Esivanemate otsinguil.
Eestlaste tõeline muinaslugu.
Eks see ole suur elamus kui talupoja poeg leiab oma päritolu kohta kirjad, millest selgub, et ta põlisest ülimuslikust soost, muistsete kuningate järglane! Eks ta võta ette omis suhetes teistega põhjalikke ümberhinnanguid, eks ta omanda hoopis kuninglikuma hoiaku, eks ta esita end kõikjal suursuguse mehena ja eks ta hakka oma elujärgegi seisusekohaselt kohandama! Niisuguse päritolu kirja annab meile (või pakub meile vähemalt) Mägi Kurdla omas raamatus „Eestlaste tõeline muinaslugu" (Tallinn, 1936). Peaks meil ses asjas veel kahtlusi jääma, kui seda tõika kinnitavad tervelt kaksteistkümmend teadusemeest „või muud asjaomast" oma arvamustega! Ja kui juba esimesel leheküljel „Ajaloolistes ümberhinnanguis" selge sõnaga ütlevad, et "...vanima muinasaja kuulsad idamaade rahvad, muu seas muistse Paabeli sumerlased, olid ei keegi muu kui eesti-soome ugrilased."
Mis meil veel tõendusi tarvis! Aga tõendusi leidub siin küllalt ja küllalt! Võtkem näiteks peatüki: „Muistne n. n. Egeuse-Foniikia kultuurkond". Selgub, et Egeuse mere piirkonnas arenenud kultuur on kõige vanem Euroopas, et maailma süda on tuksunud Kreeta saarel. Kreeta saarel on olnud Knossose loss ja seal on III aastatuhandel enne Kristust tehtud katseid raamatutrükkimisega ja pandud kirja laul, mille esimesed read kõlavad nõnda:
O nadesieme tepimitspha
Dophmrala’ phraisoiina i
rest...
Need read on prof. Gleye, üks neist teadlasist, kellele toetub Mägi Kurdla, rekonstrueerinud järgimiselt:
Õoonade siäme täpimits'
phadoph (i)im m’r’ala phraisoiina.
Need sõnad seab juba Mägi Kurdla julgesti (vist liig julgesti!) eesti keelde:
Õunu sööme täpilisi
padupimeda mereala Praisoses.
„Gleye samas analüüsib üksikasjaliselt laulu teksti ja võrdleb eteokreeti (muistse Kreeta) grammatilisi vorme eesti ja soome keele omadega. Ja näitab kui vähe õieti viimased keeled on muutunud selle mitmetuhande aasta jooksul, mis neid lahutab eteokreetide ajastust. Ta leiab, et kõige lähedasem eteokreeti keelele on lõunaeesti keelemurre.. Muinas-Kreeka suguharudest mitmeid olnud eesti-soome päritoluga.. Eks ole huvitav lugeda!
Aga oma esivanemate jälgi leiame muistses Egiptuseski.
Tut — tohutu;
ankh — hing;
amen — ime, püha, sala.
Nii võib tuttava Tutankhameni nime tõlkida: suure, tohutu kuninga rahu ehk hingus. Sõna „amen“ (ime, püha) on kreeklased Egiptusest laenanud, järelikult on see pärit meie muistsest keelest.
Egiptuse jumal Thoth tähendab "tohutut".
Osiris — "uusi-riis", uus riis (Kommentaar: Osirisi ja uue riisi vahel ei oska kuidagi seost leida).
Seth — sõda;
Ernute.. — äranutet (lapse sünni ja ümberlõikamise jumalus);
Hapi — Abi;
Horus — org, orus;
Hathor — häda;
Sätet — sade, sadu.
Teisi Egiptuse sõnu:
Nukpunuk — puunukk.
Pharao — püha ärra-härra.
Ptahhotep (ühe elutarkuse õpetusraamatu pealkiri) — pidagho + teeb = juhtnöör, juhend, eeskiri.
Khat — keha.
Pirmus — püramiid, piiramus.
Kheny — kinni.
Ka sumeri keel on soome-eesti keele sugulane. Seda on püüdnud tõendada juba kadunud dr. Hermann, keda siin raamatus pikalt tsiteeritakse. Keelelisi tõendeid on selle kohta küllaga.
Järgneb meie keele sugulus sanskriti keelega:
Ssana — sõna
Sata — sada (100)
Schusch — kuus
Saith — seitse
Rath — ratas
Duhitar — tütar
Pataka — patt
Radji — riid
Lahku — lahke
Madhu — mesi
Muhka — mokad jne,
India maakohtade nimetustest leidub kohati kuni 50% selliseid, mis on keeleliselt meile sugulase päritoluga. Mõned neist nimedest kõlavad üsna koduselt:
Ka-lang, Surma, Sari, Pidu, Kaleva, Ava, Saratkala, Sumesar, Vav, Kulu, Umarkot, Kera, Kala, Oya jt. (Muide, kellel on küllalt osavust, võivad leida ka Abessiinia nimedest palju eestikõlalisi sõnu.)
Aga raamatukeses on öeldud, et selle „konkreetsema“ aine võib ka kõrvale heita, jätta nagu „tagavarra“. Tõe väljakoorimine hoopis muult alalt korjatud tõestuste abil on endale teinud ülesandeks dr. Oefele. „Tema sammub sihile täiesti iseseisvalt, arvestades ainult oma kitsa eriala (raviteaduse) muinsusandmeid." Oefele loendab hulgaliselt igasugu muistseid rahvapäraseid raviretsepte, kombeid, nõidade ja šamaanide maailmavaatelisi tõekspidamisi, ravilausumisi, võtteid, riistu, amulette, riietusi jne ning näitab, et need on olnud ühised kõigile põhjamaade soomesugu rahvastele, kuid samas esinenud ka muistsetes idamaades: Väike-Aasias, Kaldias, Ees-Aasias, samuti Egiptuses ja Indias.
Siis tuuaksegi tõenduseks sõnu ja muistendeid, mis pärinevad ürgsetelt soomesugu rahvastelt. Nii läheb see edasi, ikka meie esivanemate muistse suuruse kohta uusi ja uusi tõendusi tuues, eriti rohkesti väljavõtteid professor Gleye kirjadest raamatu autori vaheseletuste ja väidetega. Kõik oleks meile eestlastele väga rõõmustav ja meie eneseteadvust tõstev. Kuid raamat algab kirjutisega „Tõeline muinaslugu“, abipealkirjaks „Ajaloo ümberhinnangud“, ja selle all sulgudes „Följeton mr. Smithi kirjade järgi“.
Edasi, teiste peatükkide juures, jääb mulje, et siin on tõsised teaduslikud andmed segatud följetonistliku elemendiga, nii et õieti millelegi ei julge kindlalt toetuda. Ta jätkab jälle „Muinsusest, muistendeist ja muust“, selle all sulgudes „Veste“.
Oleme talupoegade rahvas, ja talupoeg on tagasihoidlik, ettevaatlik, natuke umbusklikki. Ja kui talle korraga pakutakse aadlikirja, mis peab tõestama tema päritolu kõrgest soost, siis vaatleb ta seda kaheldes ja otsustab viimaks asjatundjaile, tõsistele teadlastele järelkatsumiseks anda.
Et meis võib olla mõni tilk sumeri-akkadia verd, see võib võimalik olla. Et meie keeles on mõni sanskriti juur, mis siis sellest? Mis võib see meile juurde anda! Pöördugu meie pilk sagedamini tulevikku kui kümnete aastatuhandete taha.
Ed. H
LÕPP
Allikas : Uus Eesti, nr. 76, 18 märts 1936.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar