Enne kui loo juurde jõuan, räägin ühe asja, mis vajab rääkimist. Ma ei vaata uudiseid juba päris mitmeid aastaid ja üldjuhul ei kuula ka raadiost uudiseid, aga kui mul äi külas käib, siis see vaatab ja kuulab kõik uudised ära. Mul oli parasjagu tegemisel suitsukilu ja aidas panin just äia pärast mängima raadio kanali, kus targad mehed arutasid Eesti asju.
Ja raadiost tulid uudised, mida kuuldes pidin taguotsa peale kukkuma: Puurikanade pidamine keelatakse seadusega eraisikutel ära. Vastav seadus olla juba valminud. Automaks olla hea asi, nagu ka maamaks, mis igal aastal aina tõuseb ja tõuseb ja mitte 10 euro kaupa, vaid 50% aastas. Ja mis minu jaoks pani lõpliku põntsu (silgud viskasid suitsuahjus end teisele küljele), et mesi pole kasulik ja vist tuleks ära keelata! Samuti ei tohi süüa koorega kartuleid. Minu lemmikud on searasvas praetud kartulikoored soola ja pipraga. Aga nendega on see oht, et võib lõpuks öökima ajada, kuna need on erakordselt head ning söön neid liiga palju. Mee ja kartulikoorte jutu peale lülitasin raadio välja, sest mine tea, mis hulle asju oleks muidu sealt veel kuulnud. Mitte et ma kardaks, vaid ma isegi tean, et see kõik nii läheb. Rääkisin neist uudistest ka oma teisele poolele. Ta ei suutnud uskuda, aga otseselt ei süüdistanud mind ka valetamises. Kuhu ma tahan selle jutuga jõuda? Asi on nimelt selles, et konna keedetakse vaiksel tulel. Need inimesed, kes uudiseid iga päev kuulavad, need on taoliste idiootsustega juba ära harjunud ja neil kulm ka ei liigu, kui midagi sellist raadios räägitakse. Minusugused, kes uudiseid ei vaata ega kuula, nende jaoks võib see olla šokk. Naine küsis veel, et kuhu me saaksime minna, et selliseid hulluseid ei peaks taluma? Ma ütlesin, et meil pole kuskile minna, sest neid hulluseid rakendatakse igal pool peaaegu ühel ajal. Meie asi või eesmärk on ainult vastu pidada, see on kõik mis me teha saame. Ma tean, et asi läks natuke poliitiliseks, aga las jääda see jutt pealegi siia. Katsun raadiot vähem kuulata ja pole häda miskit. Teisest küljest tundub see nagu jaanalinnu moodi pea liiva alla panemise jutuna, aga see ei ole kaugeltki nii, sest öelge mulle kasvõi üks ainus kord, kus mingitest allkirjade kogumisest mingi absurdsuse vastu on kasu olnud? Seda pole olnud! Nüüd aga ajaloo absurdsuste juurde tagasi.
Algav jutt on pärit viiest ajalehest (allikad on loo lõpus) ja jutt ajalehtes on ilmatuma pikk. Võtsin sellest reisikirjeldusest välja ainult olulisema (kuigi alguses ei tundugi midagi olulist olevat) ja hakkan reisikirjeldusega pihta. Üldiselt sisaldab algav reisikirjeldus võimatusi, aga õnneks on tsensor unustanud mõned kohad sellest reisikirjeldusest välja võtta. Tegelikult on sedasi, et tsensor ei unustanud midagi reisikirjeldusest välja võtta, sest ajalehes on peale neljandat osa kirjas - lõpp lool.
Kuid juhtus mingi suuremat sorti eksitus ja ilmus ka viies osa järgmises ajalehe numbris, milles kõige magusamad palad just kirjas olidki. Mind aga pani imestama, et miks inimesed, kes elasid 19. sajandil, ei pidanud 5 meetri pikkuseid inimesi ilmvõimatuks? Lühike vastus on: Arvatavalt taolised asjad ei olnudki ilmvõimatud, vaid olid meie päris ajaloo osad. Meenutage kasvõi muinasjuttu "Gulliveri reisid"!
Miks on meil väga vähe teateid hiiglaste ja arenenud tehnoloogiate kohta ajaloos? Lihtne ja lühike vastus on, et see oli normaalne teatud ajani ja siis juhtus midagi. Peale mida polnud isegi paberit saada, rääkimata raamatutest, et ajalugu, nii nagu see oli, üles tähendada. Esiisade jutt kadus umbes kahe-kolme inimpõlve jooksul ja kokku kirjutatud mõistujutud (Kalevipoeg, Suur Tõll, Olev jne) jäivad vaid järele, mida kirjutati raskelt ja pool-loetamatult rahva mälestustest kokku nii, et mitte keegi neid tõsiselt ei saanud võtta. Aga nüüd kallid blogi lugejad, see leid, mille lühidalt siia välja toon, tõestab kõike seda, mida selles blogis eelnevalt olen välja toonud ja kahtlustanud. Kogu meile teadaolev ametlik ajalugu on otsast lõpuni väär.
Ma kunagi mõtlesin, et milline lugu (nüüd juba üle 300 loo blogis) neist võiks olla kõige tähtsam lugu tõelise ajaloo mõistmisel. Vastus on, et kõik lood on tähtsad, aga on lugusid, mis teistest rohkem mõtlema on pannud. See lugu siin on aga tõestus, et asjad ei ole ajaloos päris nii, nagu meile näidata tahetakse.
Reisikiri (1 osa).
Et mul saksakeel suus ja nagu rahvasuu ütleb: Üks tee, kaks asja ja minul oli vähemalt 10 asja, seega oli reisimiseks põhjust enam kui küll. Hakkasin siis Köningsbergi (tõlkes - kuninga mägi. Tänapäeval Kalingrad) poole Eestist kepsutama. On ju Köningsberg suur ja tähtis, tugevate vallidega kindlustatud sadamalinn. Minu õnneks või õnnetuseks oli seal just laat, kui ma sinna jõudsin ja see oli juuli kuu teise poole sees. Turul maksis terve ketramise masin või nagu me seda nimetame, vokk, ainult 1,5 marka (1 mark oli siis 41 kopikat) ja pealegi kõige kergemast ja kenamast haava puust. Peale vokkide oli laadal veel palju teisi puust treitud kunsttöid. Laadal käidud, sain kaubale Rotterdami poole minejatega (hobuvanker) ja asusime teele. Esiotsa oli hobuse tee liivane, aga kõrval, kus jala võis käia, kõva ja sile, ja ma jõudsin nii kaugele hobuste ette, et üsna igavaks läks neid järele oodates. Meie reis kestis 21 päeva. Kaardi pealt mõõtes meie tee oli umbes 1000 kilomeetri ümber.
Kommentaar: Meenuta vanemast ajaloost kaubavahetust ja isegi posti liikumise lugusid. Eestist on leitud ja leitakse tänapäevani kilode viisi Araabia münte, mis olla siia sattunud juba pea 800-1000 aastat tagasi. No ei saa see olla võimalik, kui jala ja hobusega ei olnud võimalik kuigi kiiresti kuigi kaugele jõuda. Naerma ajab veel sõjaväelaste liikumised ühelt territooriumilt teisele. Ühes lahingus olla liikunud koguni pool miljonit sõdurit või oli isegi rohkem. Jutt on siin blogis olemas.
Reisikiri (2 osa).
Kahekümne ühe päevase käigu järel jõudsime juba Hollandi piirile, mis mu südame kergemaks tegi. Kui üle piiri jõudsime, tuli korraga ette otsekui teine loomus, mis mind üsna imestama pani. Maanteed olid paljudes kohtades serviti telliskividega, mis 6 tolli pikad, 3 tolli laiad ja 2,5 tolli paksud ja mis imelikum, need jooksid otse ja mis imelikum on, et nad õiges vinklis kõrvale pööravad. Kaugemale Hollandimaa sisse jõudes tuli mulle korra päris nõiduslik nähtus ette. Eemalt vaadates paistis mäe selg risti meie teest läbi minevat, mille peal kõrgete mastidega laevad edasi-tagasi liikumas paistsid. Äkitselt meenus mulle, et ennevanasti vene tsaar Oleg oma laevad Konstantinoopolis ratastele laskis seada, ja nüüd sain seda imet oma silmadega näha. Lähemale jõudes leidsin asja aga üsna loomuliku olevat. Laevad ujusid suures kanalis vee pinnal.
Kommentaar järgmisest ajaloo absurdsusest: Vene kroonikate järgi toimus sündmus 907. aastal, kui Oleg viis oma väed Konstantinoopoli juurde sõjaretkele. Bütsantsi kaitse oli aga väga tugev. Konstantinoopol oli ümbritsetud võimsate müüridega ja linna kaitses nn Kuldse Sarve laht, mis oli suletud ketiga, mis takistab laevadel linna juurde jõudmast. Oleg leidis siiski geniaalse viisi Bütsantsi kaitsest mööda pääseda. Ta käskis oma sõjalaevad panna ratastele ja vedada need maad mööda linna müüride juurde. Väidetavalt tehti seda hobuste abil. See ootamatu ja uuenduslik strateegia šokeeris Konstantinoopoli kaitsjad, kes olid selliseks rünnakuks täiesti ettevalmistamata. Nähes, et Oleg oli suuteline jõudma linna maad mööda, pidid bütsantslased rahulepingule allkirja andma ja maksma Olegile suure lunaraha.
Reisikiri (3 osa).
Teine suur puiestik, milles elajate aed on. Selle suurust katsun veidi takseerida, aga ei leidnud paremat mõõtu kui Eestimaa loode poolne osa – Paldiski, mida kõige oma kaubasadama, surnuaedade ja puiestikkudega sinna sisse võiks ära mahutada. Piletihind loomaaeda oli 20 senti, mis palju ei ole, kuna nii suurel hulgal võõramaa loomasid, linde ja kiskjaid elajaid ei ole naljalt teise paigas näha.
Peale loomaia külastust, astusin sisse suurde muuseumi, milles on lõpmata palju esemeid, kõikide rahvaste mälestusi: vanu riideid, laevade mudeleid purjedega, indiaanlaste ja teiste paganlike rahvaste sõjariistu (paljude lähenduste juures: mürgine) ja loomi, keda piirituse sees alles hoitakse. Teine nõndanimetatud "boymans-muuseum" on suur kahekorruseline maja linna keskosas. Kõik maja on otsast otsani täis pilte. Kui keegi tahaks neid kunstniku silmaga vaadata, kuluks siis mõni päev ära. Iga pildi all seisab tema tegija nimi, vahel ka pildi kinkija nimi. Minusugusel inimesel oleks aga kasu, kui igale pildile oleks lisatud väike seletus. See annab igale pildile oma tähenduse, teab ka ta ajalugu: kelle käest ta ostetud ja kui palju see maksma on läinud jne." Suurem osa pilte on 200-300 aasta vanused (Kommentaar: 1500-1600 aastad. Soovitan lugeda seda lugu, sest kõik need vanad pildid räägivad kujundlikult inglitest ja jumalatest). Mõne suurte piltide seast on pliiatsi, kriidi või koguni lubjaga üle kriimustatud, nii et tundmata silm tema toredat kullatut raami vaatamise väärilisemaks peab. Et aga see kriibustus vana kuulsa meistri algupärane töö olla, siis peetakse seda tähtsaks ja kalliks (Kommentaar: Pole küll vanade maalide asjatundaja, ent ometi olen teema kohta lugenud. Nimelt, vanemal ajal võltsiti kõike, mis võimalik ja ilmselt on ka paljud vanad maalid võltsingud).
Mälestuse sambaid või monumentisid nägin kuus tükki olema. Nendest 4 täies mehe kujus, nimelt: Piet Hein, Erasmus, van Hogendorp ja Tollens. Mis poolest need mehed Hollandlastele tähtsad on, ei jaksanud ma keele puuduse pärast kätte saada. Üks juut, kellega ma kokku puutusin, teadis mulle rääkida, et Erasmus Luteruse-aegne munk olla olnud, kes usuparandamiseks palju töötanud, pärast aga arguse pärast Luteruse vastaseks saanud ja selle vastu isegi paksu raamatu kirjutanud, mida aga Luterus oma vastusega täiesti ümber olla löönud. Erasmus olla oma aja kõige kuulsam inimeste armastaja olnud. (Kommentaar: Vaata, kelleks on Erasmus tänapäeval tehtud!). Ju vist sel põhjusel temale ka mälestuse kuju on tehtud, mis Rotterdamis rohelisel turul, kanali kaldal ühe kiriku kaldal seisab. Temal on siin metallist lehtedega lahtine raamat käes, mida ta loeb.
Kommentaar: Järgmist lõiku loe eriti hoolega.
Ja kõige rohkem imestamist sünnitas mulle see, et ta oma rasket raamatut, ka nüüdki moe pärast käes ei kanna. Nii pea kui ta kuuleb, et ligidal oleva kiriku tornikell lööma hakkab, nii pöörab ta ka lipsti raamatu lehe ümber ja loeb edasi, kuni kell teist tundi kuulutab, siis on tal luba jälle lehte pöörata. Nõnda töötab ta ka nüüdki head eeskuju andes raugematult edasi.
Imestamist väärt suur ehitus on siin raudteesild, mis küll umbes 4–5 kilomeetri pikkune on. See ei vii mitte ainult kahe palju laiema jõe haru kui Düüna Riia all on, vaid see käib kõrgete postide pealt kesk linnast läbi. Kui rong üle silla sõidab, ei ole linnas sellest muud kuulda kui veidi kuminat.
Reisikiri (4 osa).
Liinilaevu võib näha nii merel kui ka sadamates. Aurulaevad, mis siit 6-7 päevaga Ameerikasse sõidavad, on võimalik kiirust aretada kuni 35 kilomeetrit tunnis (Kommentaar: See teeb peaaegu 19 sõlme, mis annab paljudele tänapäeva ookeani-laevadele silmad ette). Need on ehitatud täielikult rauast isegi mastid ja köied on rauast. Mõned neist suurematest laevadest on ligi 100 sülda (u 215 meetrit) pikad ja 3-4 laega.
Reisikiri (5 osa). 13. august 1891, Rotterdam.
Oli keegi piduline tublisti söönud-joonud, siis oli selle eest muretsetud, et tal igavust kätte ei tuleks. Selleks otstarbeks olid siin 8 karuselli üles seatud. Lisaks karussellidele olid seal ka erinevad pöörlevad kiiged, mis meenutasid meie naiste kerilaudu. Neid aeti samuti mehhanismide jõududega ümber. Aga keripuu otsas ripub kast, kuhu mahtus sisse 8–10 inimest. Kätki moodi kiikesid, millede sisse 20 inimest mahtus ja mida talla laudadega liigutati, oli 3 tükki. Kellel kiikumisest himu täis sai võis märgi laskmisele minna. Neid oli 7 ja võis igas 10 inimest korraga oma küti osavust proovida.
Neile, kes soovisid teada, kui palju pidu on neid raskemaks muutnud, olid paigaldatud kolm kaalu, mis näitasid täpselt, kui palju on nad raskemaks muutunud. Selleks tuli 3 sendikest kaalu sisse pista. Kui aga keegi tahtis jõudu proovida, oli selleks 12 kohta, kus löömise haamrid neid ootasid. Parimate löökide andjatele jagati metallist aumärkisid. Tuli aga mõnel meelde oma pidukäigul rõõmsat nägu mälestuseks kaasa võtta, siis pruukis ta ainult päevapiltniku juurde sisse astuda ja mõne minuti pärast oli tal pilt käes. (Kommentaar: Sellist tehnoloogiat 19. sajandil peetakse tänapäeval võimatuks. Ma olen ise fotomuuseumis käinud, millest on ka lugu olemas ja selles loos on fotograafia ajalugu välja toodud. Mäletate ju küll neid kaameraid 20. sajandi algusel, mille ees tuli 15 minutit liikumatult seista).
Peoplatsil olid neli päevapildi tegemise kohta. Tervise proovimiseks oli neli elektrimasinat üles seatud, aga sellega ei olnud veel kõik pidu lõbu lõpetatud.
Peale selle pakkusid pidulistele ajaviidet 3 kontserdisaali, 7 tsirkust ja 5 teatrit, kus kaks korda päevas anti parimaid etendusi. Lisaks oli 6 komejantide maja, 5 elusate inimeste näitamise kohta: kus ühes sai näha kõige ilusamaid, teises kõige inetumaid, kolmandas kõige rammusamaid ja väiksemaid inimesi. Venemaalt oli kohale toodud üks koljat, kes oli 5,38 meetrit pikk.
(Kommentaar: Jopp-Antonio :) Ja siis ma imestasin, kui lugesin, et Peeter Suur kinkis Hollandi kuningale (või oli kuninganna) 200 hiiglasest sõdurit, kelledel oli pikkust üle 2 meetri. Peeter Suur iseenesest oleks veel eraldi teema (täielik võimatus).
Kommentaar: Väidetavalt on tegu võltsitud pildiga (videoga) ja minu pärast las olla. See on väga vana video (pole AI tehtud) ja kui seda nägin, pidasin seda ilmselgeks võimatuseks ja naljaks. Lugedes eelnevat reisikirjeldust ja nähes ja käies paljudes vanades hoonetes, millede lae-kõrgused on aukartustäratavad, siis ei tasuks enne AI-aegseid videosid päriselt alahinnata. Olgugi, et me kunagi ei pruugi teada saada, mis on õige ja mis mitte. Ei tasu unustada, et "kurjus" peab meile näitama alati tõde, olgugi, et eelviimasel leheküljel ja all paremas nurgas väikeses kirjas, aga ta peab seda tegema, sest muidu on tegu ebavõrdse olukorraga.
Siis nägin seal veel 2 suurt pildinäituse maja. Olid seal pildid, ehk küll paberi peal, siiski nähti neid töötavat ja liikuvat, otsekui oleks neil elu sees (Kommentaar: Kino oli ka juba olemas). Ja viimaks 12 muuseumi vahast, puust ja kivist viguritega. Need vahavigurid ei võinud mitte ainult hingata, nagu ma mujal muuseumides olen näinud (Kommentaar: ?), vaid nendest oli terve mängukoor kokku seatud. Mängimise juures liigutasid nad oma keha nõnda, et neid raske oli elavatest inimestest teiseks pidada (Kommentaar: See pole esimese aprilli lugu, kuigi vägisi tundub).
LÕPP
Allikad:
Olewik, 30 september 1891.
Olewik, 7 oktoober 1891.
Olewik, 14 oktoober 1891
Olewik, 21 oktoober 1891.
Olewik, 28 oktoober 1891.
Küll tahaks ise ka neid imeasju näha!
VastaKustutaSattusin lugema Phineas Parkhurst Quimby elulugu vikist, mis on teadagi kahtlase väärtusega allikas, aga midagi nad ikka tõest ka kirjutavad. Phineas tegeles muu hulgas ka 19. sajandil fotograafiaga, pilt jäädvustati mõne sekundi või minuti jooksul, olenevalt valgusoludest, metallplaadile - https://en.wikipedia.org/wiki/Daguerreotype . Tuli kohe see lugu meelde oma päevapiltnikega. Veidi hiljem, sajandi keskel, lisandusid ambrotype ja tintype. Lõik vikist: Several types of antique photographs, most often ambrotypes and tintypes, but sometimes even old prints on paper, are commonly misidentified as daguerreotypes... Oli mitut sorti antiikaja fotosid? 19. sajand oligi siis antiikaeg? Või olid varasemad fotod juba enne seda?
VastaKustutaPhineas patenteeris 1834. aastal mootorsae, millega sai saagida puitu, metalli, marmorit jm. Kui võtta ette patentide info, ma ei tea küll kust ja kuidas, siis seal on kindlasti müstilist tehnikat, mis pole kunagi ilmavalgust näinud, sest kellegi karvane käpp, või soomuseline, on patendi ära ostnud ja kalevi alla lükanud.