laupäev, aprill 27, 2024

Elumagnetism

Algav teema on väga õpetlik ja praktiline ning vähese vaevaga ära õpitav kõigile. Tuleb vaid selgeks omale teha algteadmised ja ülejäänud oskused kujunevad praktika käigus. Isegi kui inimene on haige ja temast pole asja tervendamisel, võiks ta ära õppida elumagnetismi põhioskused, sest kui tal omal on suur häda käes, siis ta saab omandatud oskusi õpetada kellelegi teisele, kes ta siis tema enda näpunäidete järele terveks ravib või vähemalt leevendab olukorda. Selles blogis on väga palju teemasid ja mul pole halli aimugi, kus teemas mõni jutt täpsemalt võiks asuda, kuid olen varemalt kirjutanud, et kogu maad hõlmavas magnetväljas on olemas kõik looja/arhitekti tarkused ja see ümbritseb meid kõiki. Inimeses endas on samuti olemas magnetväli või õigem oleks vist nüüd juba isegi öelda, et inimese hing on magnetväli, mis on eluessents. See paneb tööle bioloogilise massi, mida kehaks kutsutakse. Ma ei ole küll 100% kindel, et tänapäeva tingimustes elumagnetism töötab sama efektiivselt kui 19. sajandil, sest meie maailm on võrreldes selle kauge ajaga, täis kõiksugust kiirgust (TV/Raadio/GSM mastid, WIFI, BT jne), aga seda saab tegelikult eemaldada, kui viia tervendamist läbi kaugel maakohas või ehitada selleks otstarbeks ravituba Faraday puuri põhimõtteid järgides. 

Ma pole ammu massööride juures käinud, kuid vanasti sai ikka käidud. Oma kogemustele toetudes saan öelda, et ainult üks massöör oli natukene „uhhuu“, kelle meetodid mulle meeldisid. Ta kõlistas kellaga või helihargiga teatud punktid üle, pani tegema mingeid hingamisharjutusi ja tükati justkui proovis mind hüpnoosi viia, et ma ise oma probleemi juurpõhjuse üles leiaksin. Ta andis ka mulle soovituse, et käia kord aastas tema juures, nii öelda „tehnoülevaatusel.“ See ei tundunudki nii halb mõte, sest selle massööri juures (nime ei mäleta) olid ka kõik muud asjad paigas, mis mulle meeldisid. Peale massaaži oli rahulik istumine hubases toas, kus kõik sisustuselemendid olid minu arust paigas. Pisike valge klaver nurgas, vanaaegne sohva, teelaud ja tee, mida mul lahkelt juua paluti ja mitte kohe peale seansi lõppu uksest välja ei kupatatud.

On olnud veel teisigi häid kogemusi massööridega, kus lihtsalt on mõnus ja lõõgastav olla, aga unistus oleks olnud sattuda sellise massööri juurde, kes lisaks „triikimisele“ ka sõnu peale loeb ja seda täies usus. Selliseid massööre vist on üpris raske tänapäeval kohata, sest suur osa inimesi üldiselt ei usu sellistesse asjadesse ja see rikubki kõik ära. Usk ise on pool võitu ja teine pool on teadmised ja õigesti tegutsemine. Algavas jutus mainiti ka veel vee peale puhumist, mis vee „magnetiseerib.“ Ka seda vett olen joonud, kuid „magnetiseerimine“ käis läbi telefoni.

Leidsin vanast ajalehest hea artikli, kuidas seda kõike kirjeldatakse. Arvan, et selle info valguses võiksid kõik suhteliselt vooruslikud, terved ja head inimesed, olla päris head ravitsejad. Tähtis on uskuda sellesse, mida sa teed ja abi saaja peab uskuma sellesse, mida talle tehakse.

Mõistan ka seda, et kui mina oleksin massöör ja minu leib laual sõltuks ainult heast massaažist, siis tunduks totter, kui mu klient, keda ma ei tunne, kurdab seljavalu üle ja siis tema selja triikimise ajal puhuksin haigele kohale peale ja saadaksin harakale haigust ja varesele valu. Point on aga see, et need asjad just nii käivadki.

Võib üpriski kindlalt väita, et kõik "imelised tervenemised", mida ka tihti imedeks kutsutakse, on just alguse saanud elumagnetismist. Terveks tegev vesi ja kujud ning kõiksugused esemed, isegi pühad paigad, on magnetiseerimise tagajärg. Kuidas tervendas Jeesus? Täpselt samuti. Talle oli antud tunda kõiki selle kunsti saladusi. Selle kohta loe joone alt, kus ajaloost on teada, et isegi vanad kaldelaste preestrid seda kunsti mõistsid ja inimeste vaimu ja füüsist tervetena hoidsid. 

Elu magnetismus.

Meie esivanemate juures oli palju arstimise tarkust varjul, mis üks tükk aega õpetatud meeste poolt tähelepanemata oli, tükati koguni kui nõidus ja ebausk tühiseks ja naeruväärseks arvati, sest et see arstimine mitmesuguse ebausuga ja kommetega ühes käis. Et ebausk tühine on, siis arvati ka väga hõlpsasti, et kõik külatarkade arstimiseviis tühine on. Muidugi on see arstimine väga puudulik ja sagedasti sellepärast, et arst ju haiguse loomust ega inimese keha ei tunne, parandamise asemel tervise rikkumine, aga siiski oli niisugustel külaarstidel uskujaid ja tõendajaid, et nad aidata. Uuemal ajal (1898) on teadus selgeks teinud, et külatarkade arstimisel tihti päris loomulik põhi all oli. Teadusemehed pööravad nüüd juba aeg ajalt selle tee poole tagasi. Kõigepealt tuli kätega muljumine ja silitamine (Massage), mida meie vanad külatargad nii hästi oskasivad toimetada, au sisse. Praegust on muljumine ja triikimine üleüldiselt kui suur parandus abinõu ka tohtrite poolt tuntud, millega kõige pealt venitatud sooni, nikastatud liikmeid jne parandatakse. Triikimine ja muljumine on aga ühtepuhku tähtsamaks minemas. On tohtreid ja parandajaid, kes muljumisega kõiki haigusi peaaegu parandada tõotavad, sest et nad selle oskuse kätte on saanud, mis salajõud muljumise läbi tegev on, s. o. elu magnetismus, mis muljumise aegu muljuja sõrmedest haige keha sisse voolab ja seal üleüldist elujõudu edendab ja tõstab, haigust aga alla vajutab ja lämmatab. Kui meie vanad eided siis lapse haiget kõhtu muljusivad ja laulsivad:

„Terveks, terveks,
harakale haigus,
varesele valu,
kitsakule kibedus,
musta linnule mu tõbi!"

Siis olivad nad tõsises arstimise töös. Nagu nüüd ja ammu selge, oli muljumine hea — aga ka sõnad ei olnud kasuta. See on see kõikse uudsem uudis vast mõnele. Sõnad panivad haige uskuma, et abi tuleb, nad tuletasivad meelde, et aitaja tõesti tahab aidata - ja nii toetasivad sõnad arstimist suurel moel. Isegi puhumine haige koha peale ei olnud halb, vaid loodusarstid õpetavad, et puhumise läbi elumagnetismus niisama hinge õhuga haige sisse voolab, kui triikimise läbi. Jah, koguni vee peale puhumine on au sisse tulnud, sest et sellega vett magnetiseeritakse ja niisugune vesi siis arsti rohuks kõlbab.
Muidugi teada, on niisuguse arstimise viisil praegu õpetatud tohtrite seas palju vastaseid alles, kes väga suurt rõhku sisse antud rohtude peale panevad. Aga just õpetatud meeste seas on ka uuel looduseseaduste järele arstimise kunstil palju poolehoidjaid. Need ei soovi rohtusid peaaegu sugugi sisse anda, vaid arstivad triikimise (magnetismuse), kunstune jne, abil. Et meie mitte arstiteadlased ei ole, siis ei taha meie selles tähtsas ajas kuidagi otsustajad olla, aga et asi igatahes huvitav on, ja looduse arstimise viisil igatahes palju tõtt sees on, sellepärast - tahame asjast eespool nimetatud raamatu põhjusel – rääkida. Et nimelt magnetismuse, triikimise abil arstimine igal ühel nii hõlbus proovida on, see ka meie rahva vana arstimise peale põhjeneb, siis tahame sellest lugejatele mõned peatükid tuua.
„Elumagnetismus on jõud, elujõud, mis iga inimese sees pesitseb, mida inimene mitte üksi oma elamiseks ei tarvita, vaid millest ta ka teistele inimestele jagada võib, selle läbi nende elujõudu tõstab ja haigusi parandab. Igal inimesel on seda väge, aga mitte ühe palju."
„Mitte ei pea magnetismust elektriväega ära vahetama, mis ka nüüd tohtrite käes parandamise asjus õige tähtis on. Elektrivägi on meie maa peal ja kõiges ilmas olemas. Kuna elektrivägi aga veel toores looduse vägi on, mis eluta loodud kohtades pesitseb, niisama nagu raua sees elutsev magnetivägi, mis asju külge tõmbab, on elumagnetismus ainult elavates olevustes, taimedes ja loomades leida. Kõige peenemal täiusel on ta aga inimese sees olemas,"
„Õpetatud meeste seletuse järele sünnitab seda elumagnetismust ka elektrivägi, mida meie vere sees, väikestes vere kuulikestes ja ka närvide sõlmedes sigineb, ja mis siis sealt närvide läbi kõigesse kehasse jaguneb,"
„Mõnel inimesel on nüüd oma keha ehituse järele seda magnetismust ülearugi, teisel aga on teda vaevalt nii palju, et ta elada saab. Selle tagajärg on siis viimase juures nõrkus, kõikide eluavalduste takistus jne. See inimene nüüd, kellel seda elumagnetismust palju on, võib seda sellele ära anda, kellele teda kasinasti on. Seda tegevust nimetatakse magnetiseerimiseks."
„Magnetiseerija hõõgab siis oma närvide kaudu seda tervise materjali enesest välja, ja haige keha rakukesed imevad seda ahnelt enesesse, kui sugulust (klappi) parandaja ja parandatava elujõu (magnetismuse) vahel olemas on,"
„Ehk teisiti öeldud: Tingimata tarviline on, et magnetiseerija ja haige üksteisele meelepärased peavad olema, mitte vastumeelsed, siis on magnetiseerimine mõjuv ja kestev. Ka peab magnetiseerija täitsa vooruseline ja rahulik inimene olema, sest ainult niisugune puhas, õnneliku tujuga inimene võib puhast magnetismust sünnitada ja selle läbi teise häälest ära läinud kehalist ja hingelist olu jälle häälde teha ja korda seada: temale tervist anda. Kõlvatu inimene elab iseenesega riius (Disharmoni), ja oma magnetismusele vajutab ta ka niisuguse ilmvooruseta iseloomu peale.
Passavant kirjutab selle kohta, „Kõige tähtsam asi magnetiseerimise juures on magnetisjeerija ja magnetiseeritava meeleolu. Igamoodu kirg, kartus, mure, kurvastus, pealiskaudsus halvavad magneetilist ühendust (Rapport). Enamasti tunnevad need magnetismuse parandavat võimu kõige ennem, kes ilma kahtluseta ja eelarvamuseta endid ta mõju alla annavad. Sellepärast on kergem laste ja harimata inimeste peale mõjuda, kui kõrgemast seisusest inimeste peale, kellel sagedasti magnetismuse üle poolikud teadused on, teda kunstunega vahetavad ja tihti ärrituses üleloomulikke nähtusi ootavad ja selle ärrituse läbi magneetilist ühendust takistavad, Ka kurjasti pruugitud ja naerdud on seda jõudu, nagu igat ülemat jõudu kõige kurjemini. Aga kutsuge terve ajalugu tunnistajaks, kõigi inimeste põlved, kelle kontidest see tolm ja põrm on, mille peal meie rändame: Kas on ilmas midagi suurt ja hiilgavat nähtust olnud, ka niisugust, kus Igavese sõrm nähtavalt ilmamaad puutus, mida mitte pealiskaudsus naernud, ebausk moonutanud, pilkamine närinud, pime vale vaim seganud, soganud ja mürgitanud ei ole? Aga kas see on vee süü, kui üks taim tema seest kasutatavat lõhna, teine surmavat, mürki imeb?"
„Üks kõige tähtsam Saksamaa magneediarst professor Leo Hofrichter Dresdenis kirjutab: „Et elumagnetismus olemas on, seda ei või mitte üksnes selleläbi tõendada, et tema läbi haigusi parandatakse, vaid ka selle läbi, et tervete, aga ärritatavate juures muutusi keha sees sünnitatakse, mis oma avaldustes teatud haiguste nähtusi ilmutavad. Selle põhjuse pärast on magnetismus ka tähtis abinõu haiguse ära tundmises (Diagnose), sest magnetiseerimise juures saab elujõud kõiges kehas tõstetud, võitlus haiguse vastu ka haiges kohas suuremaks ja ägedamaks, selle läbi valu haiguse kohas esiotsa suuremaks ja ägedamaks, mille läbi haiguse pesakoht kohe tunda on. See on arstimise juures just üks kõige tarvilistematest asjadest. Sedamööda, kuidas tervise tasakaal keha organite vahel jälle tagasi pöörab, läheb keha ka magnetiseerimise vastu tuimemaks, päris terveks saades üsna tuimaks, nii et selle läbi ka terveks saamise aeg sagedasti võib ette määrata,
„Minu arvamise järele on keha seda enam rikutud haiguse läbi, mida rohkem magnetiseerimise hakatuses haige (valusat) mõju tunneb. Sellel põhjusel, et üks haige magnetiseerimisel enam parandust näitab, kui teine, et ühel magnetiseerijal rohkem teadust, osavust ja võimu on, kui teisel, võib järgmised juhtnöörid ülesse seada: Kõiki haigusi võib magnetiseerimise läbi parandada, kui nad mitte veel nii kaugele ei ole läinud, et mädanemine, üleüldine keha lagunemine ja kõdunemine käes on. Niisama ei saa iga parandaja igat haiget arstitud. Kui aga üks teda aidata ei saa, siis teine või kolmas saab. Niisama kui igapäevases elus üks inimene teisele meelepärast, vastumeelt või koguni põlastav on, niisama mõjuvad need tundmused ka haige keha peale hästi või halvasti. Et elumagnetismus nii hästi haigete kui ka tervete juures mitte paljas mõttekujutus ei ole, selgub ka sellest, et tema mõju ka minestanud inimeste, surejate, imevate laste, isegi loomade juures näha on."
Mida armurikkamalt ja lahkemalt magnetiseerija arst oma töö ette võtab, seda mõjuvam ta on. Armastus jõuab kõik, ütleb apostel Paulus. Helde ema, loodus, on meile magnetismusega ühe abinõu andnud, mis pea igal ühel saadaval, millega haiguste korral üht või teist perekonnaliiget iseäranis äkiliste haiguste ilmnemisel avitada võime. Pole meil muud tarvis, kui tõsiselt tahta, siis ka võime. Peab aga ennast magnetismuse arstimiseviisiga ja põhjusseadustega natukene tuttavaks tegema, mis tarvis pärastpoole professor Hofrichteri õpetus tuleb. Kui iga haiguse algusel seda juba magnetiseerimise läbi takistatakse, siis tuleb vist päris rasket haigust küll vähe ette.
Sellega ei pea aga mitte arvama, nagu oleks iga haigus magnetismuse läbi tingimata parandatav. On ju vanu, aastate jooksul kestnuid haigusi, kus mõned kehajaod (organid) juba hävitatud on: neid ei tee keegi enam terveks. Aga kergendust võib ka nendes saada.
Magnetiseerimise juures peab aga ka kannatust olema, kui mitte kohe järsku just kui imet ei sünni. Mis üks kord ei tee, teeb kordamine. On ka juhtumisi, kus üsna vanad juurdunud haigused ootamata kombel ruttu magnetismuse läbi parandatud saavad, kuidas seda pärastistest arstide aruannetest näeme.
Igaüks hakaku ennast magnetismuse abil ainult selles lootuses parandama, et ta oma haigele kehale aega annab puhata ja parandama magnetismuse kiirte abil pikalt kosuda, ja siis on paljudel kordadel täieline abi, alati aga kergendust tunda.
Üks neist harvadest tohtritest, kes elumagnetismuse võimu avalikult tõendavad, on professor Dr Russbaum, kes kord kohtu ees ühes protsessis, kus üks magnetiseerija kaebajaks oli, asjatundjaks ja otsuseandjaks selle üle kutsuti, kas elumagnetismust on, või mitte. Ta andis järgmise otsuse ja heaks-arvamise:

 „Münchenis, 12. mail 1890.“ 

 

,,Üks elu- (elav) magnetismus millel suur võim on, nii et juba kätega puutumine või vee magnetiseerimine palju võib teha, on tõesti olemas."

2) „Elumagnetismust on siiamaale väga vähe õpetatud mehi uurinud, sellepärast tuntakse tema jõudusid veel vähe, seda tarvitasid enamasti lihtinimesed nõiduse nime all omakasupüüdmiseks."

3) „Kohtuotsuse tarvis peab siis arstliku heaksarvamisega väga ettevaatlik olema." 

„Need kolm lauset tahan ma veel järgmiselt lähemalt seletada:

,,1-se punkti kohta: On inimesi, kes üksteise peale rahustavalt mõjuvad, ja vastupidi."

„Väikesed lapsed ei jää mitte igaühe süles üheruttu magama."

„Ma tunnen naisterahvaid, kelle pead keegi mustavereline toatüdruk libedaks tehtud ei saa, sest et juuksed nende sõrmede järele püsti tõusevad, aga valkjate juustega tüdrukud seda kergesti tegid."

„Niisugused asju on palju. Ei ole aga veel hästi aru saadud, kuidas neid asju haigete heaks tarvitada."

,,2-se punkti kohta: Teaduslised tohtrid on magnetismusega vähe tegemist teinud; neil oli kergem ja hõlpsam seda luuletuseks ja tembutamiseks nimetada; aga tõde murrab omale ikka teed. On need imelised võimed ka praegu enamasti lihtinimeste käes, siis ei või nendest ometi kaua enam vaikides mööda minna."

„Tohtrite juures on kartus, et nad selle läbi oma hea kuulsuse kaotavad ja tembutajateks (Schwindler) loetakse."

„Punkt 3: Et praegu veel kusagil ülikoolis magnetismuse üle ettelugemisi ei ole, siis on raske, ennast sellega tutvustada, ja sellepärast on kohtulikud arstid oma otsustega hästi ettevaatlikud. Enamasti kõik peavad tõeks, et elavate kehade sees üks magnetivägi on, millel suur jõud on, ja mis kord suureks arstirohuks tõuseb, praegu aga veel vähe tuntud on, sest et igaüks ainult oma enese vähest nähtuste peale ennast toetab."

„Asi on siis minu arvamise järgi nii, et praegu neid mitte rumalaks ei või nimetada, kes magnetismuse imevõimu sisse ei usu, niisama ka aga nende vastased, kes magnetismusel siiamaale tundmata jõudusid küljes ütlevad olevat, mitte liialdajateks ja tembutajateks ei või arvata."

Salanõunik Russbaum.

 

Dr du Prel Münchenis tähendab siia kohta järgmist:

„Nii rõõmustabv kui see ka on, et nii kuulus ja austatud arst, kui Dr Russbaum, üleval seisvas otsuses elumagnetismust tõendab olevat, siis ei või meie ometigi seda juhtumist tarvitamata jätta, et selle kohta mõnda tähendust teha. See ei ole mitte õige, et elumagnetismus siiamaale vähestest õpetatud meestest on uuritud ja enamasti lihtinimestest nõiduse nime all oma kasuks on tarvitatud." Terved leheküljed võiks professorite ja tohtrite nimesid täis kirjutada, kes Mesmeri (Elumagnetismuse pealeidja ja põhjendaja) surmast saadik magnetismust praktikaliselt tarvitasid, ka Saksamaal. Praeguse aastasaja algul oli juba Berlinis koguni professor Wolfarti juhatusel magneedikliinik, ja kes vaevaks võtab 12-ne köitelist raamatut „Archiw für thierischen Magnetismus," (Elusoleva-magnetismuse raamatukogu), mida aastatel 1817-23 professorid Kiser, Eschenmeyr ja Rasse välja-andsid, läbi lugeda, võib sealt näha, et sel ajal juba Meismeri tohterdamiseviisi palju arstisid tarvitasid. See edasi jõudmine läks aga kahjuks jälle kaduma, kui arstiteadus täitsa sellele materialistlikule teele sattus, kus ta tänagi on. See käib siis ainult oleviku, mitte mineviku kohta, kui Russbaum ütleb, et vähesed õpetatud mehed magnetismust uurivad. Kes sellekohast kirjandust tunneb - kui ka ainult seda, mis Saksamaa tohtrid on kirjutanud — sellel poleks vaja, paljalt oma enese väheste nähtuste peale toetada." Selle vastu — palju on juba selles asjas tehtud, vaja ainult kaduma läinud lõngaots jälle ülesse leida.

Parisi teaduste-akadeemia on magnetismuse ja kunst-une uurimiseks ühe 11-ne liikmelise tohtrite komisjoni seadnud, kes viie aasta uurimise järele 1831 ühel häälel magnetismuse poole oma otsuse andis, ja kõik tähelepanemist väärt nähtused, mis kunstune tööks arvati, kinnitas. Oleks ka see ainuski asi olemas, siis võiks juba üksi selle najal tõendada, et magnetismuse võit kindel on, ja et kõik pärastpoolsed kahtlused ajast ja arust on; sest kui Ameerika ülesse on leitud, siis on ta ka nende jaoks leitud, kes sinna mitte reisida ei taha."

Kuulus mõttetark Schopenhauer ütleb: „Kes tänapäev magnetismuse asja salgab, seda ei sünni mitte uskmatuks nimetada, vaid rumalaks."

Professor Hofrichter Dresdenist kirjutab positiivse ja negatiivse magnetismusega arstimise üle järgmiselt: On selgesti tarvis järeltulevaid mõlemate arstimisviiside vahesid tundma õppida, sest selle tundmise läbi on võimalik, ühtviisi teise läbi täiendada või ühe või teise viisi kahjude eest hoida. Positiivse arstimisviisi juures mõjub arstija täie tahtmisejõuga: ta vaatab haigele otsa, hoiab sõrmeotsad või ainult pöidla tema poole, puhub tublisti ta peale, ja magnetiseerib pikkades joontes peast jalgadeni. Magnetiseerimine sünnib peopesa vastuhoidmise läbi.

Negatiivne arstimine vähendab tahtmisevõimu ja sünnib lühikeste, kärmelt tõmmatud joonte läbi jalgadest pea poole; peale seda tasane pehme puhumine haigete kohtade peale. — Meie võime positiivse arstimiseviisi asemele ka ütelda: andja ja negatiivse kohta: võtja magnetiseerimine. Mõlemad viisid täiendavad teineteist.

Missuguste haiguste juures peab nüüd algaja esimesi katseid tegema? Kõige kindlamalt ja mõjuvamalt võib närvihaigusi arstida, näiteks langetõbe, hüppamisehaigust (Parkinson), peaaju- ja hambakrampisid laste juures, haavakrampi, ja krampe, mis nurgavoodis ette tulevad. Üsna imestusväärt on, kuidas siin lihtinimene, kõige väiksemate abinõudega sagedasti suuri asju võib korda saata. Lihtne käte peale panemine südame alla või lagipähe võib juba mõne minuti järel sagedasti ootamatul kombel aidata. Hea tagajärg aga ergutab edaspidistele katsetele, võrdlustele, ja annab arstijale tarvilist usaldust iseenese vastu, mida edaspidises arstimises nii väga tarvis on.

Magnetiseerija peab ise kõige pealt keha poolest terve olema; sest kuidas võib ta aidata, kui ta ise hädaline abitarvitaja on? Ma pean armastust asja vastu, jah justkui loodud sunni järele aitamise tahtmist, peapõhjuseks. Asjatundmine, tegelik külg tuleb viimati iseenesest harjutuse läbi; alati peab arstimise põhjusseadusi meeles pidama, mida ma pärastpoole õpetan, ja mis iseäranis kahte jakku langevad: üleüldine ja kohalik.

Et peale ihutervise ka ühetasane rahulik ja terve hinge-olu arstimise kordamineku juures tarviline on, see on iseenesest mõista. Vastuseisvate pooluste seaduste järele tõendan ma, et naisterahvas meesterahva peale mõjub, ja vastupidi. Kõik juhtumised, kus keha või vaimu jõud mitte harilikus, ärksas seisukorras ei ole, ei sünni mitte magnetiseerimise ajaks. Üleliigne vaimu ärritus, jõuetu tundmine uneta öö järgi jne on põhjused, mitte magnetiseerijaks sel päeval hakata.

Üleüldse arvan oma nähtuste järele, et naisterahvas magnetiseerijaks palju omasem on, kui mees, s. o. kui ta aga oma igapäevases tervises on. Naine on sündinud arst, tõsine samariitlane, aitaja ingel tõvevoodi ääres. Naisterahva magnetismus on peenem, ei mõju küll sagedasti nii ruttu, kui mehe oma, aga on selle vastu kestvam ja parem. Ta tasub sellepärast selle parema teaduse, mis mehel vast on, täiesti oma paremusega ära.

Ma olen oma kauaaegses tohtriametis sagedasti näinud, et armastaja ema mitmed kardetavad lapsehaigused juba nende ilmnemisel otsekohe selle läbi ära kaotas, et ta nutja lapse peale käe pani, silitas, paitas, haige koha peale puhus jne sealjuures käis ta loodud sunni järele, ega teadnud sugugi, kui suur parandaja mõju neil tema toimetustel oli, ja missugune eluvägi temas eneses elab.

Sagedasti sündis juba lapse juures närvide ärritus, kui ema ta parema käe pealt vasaku peale võttis, hälli seisukohta muutis, peatsi jalutsile tegi ja selle läbi pea põhja poole ja jalad lõunasse pööras, sängi seina äärest eemale kesktuba tõstis (seinad mõjuvad negatiiviliselt), sinised riided akna ette pani, lapsele vett, mille peale ta puhus, juua andis (magnetiseeritud vett), rahutu lapse öösel oma kõrvale sängi võttis, selle enese paremale või vasakule poole võttis, haige lapse teise terve lapsega mängida laskis jne - kõik väikesed, kogemata juhtumused, mille tagajärjed aga lapse närvide ärritusest seletust leiavad. 

Mida enam tahtmist aidata ja mida rohkem usku oma aitamise-jõu sisse on, seda paremad on vististi tagajärjed. Selle vastu arvan mina kindlasti, et haigel sugugi sest takistust ei ole, kui ta abisaamisesse väga ei usu.

Kui ma siis ütlesin, et naisterahvad kohasemad on magnetiseerimisele, siis tahaks ma neile enne mõne näpunäite toimetuse enese kohta anda. Esiteks: Katseid võetagu esmalt ainult oma perekonnas ette, kui võimalik, teistsugu perekonnaliikmete juures, nagu isa tütre, ema poja juures. Raskes pikalises haiguses jätku algaja asi parem katsumata ja andku mõne õpetatud arsti juurde minna. Õppimata inimesel on soovida, äkilises juhtumistes abi saata, kus kiire abi väga tähtis on ja suuremate haiguste eest aegsasti hoida võib, nagu minestuste, krampide jne, juures. Magnetiseerimise juures on väga tähtis, et peale haige ja arsti keegi toas ei ole, sest ei või teada, kas see kolmas inimene vast ilma ise oma teadmata ka kuidagi haige peale ei mõju. Haige tuba olgu hubaselt hämar, mitte liiga hele, umbes 16 kraadi soe (miinimum), iga kära ja eksitus hoitagu sealt eemale, haige lamagu pea põhja poole, jalad lõunasse. Haige talitajaks olgu inimene, kes talle mitte vastumeelt ei ole.

Kui algaja alguses ka muidugi plaanita katseid teeb, siis peab ta pärastpoole teadagi enam korraliselt ja plaanilipäraselt talitama hakkama, Tagajärjed teevad teda julgemaks, nii et ta haiget mitte üksnes enam trööstida ei või, vaid temale ka juba paranemist teatud juhtumistel ja aegadel kindlasti võib ette kuulutada. Selle läbi kasvab haige usaldus, mis üks tähtis paranemise abinõu on.

Iseäranis aga hoidku algaja magnetiseerija selle eest, et ta asja toimetuse juures haigele niisugust mõtet ei ärata, nagu sünniks temaga nüüd mõnda iseäralist imet. Aitaja seisku kui võimalik haige voodi jalutsil, küsigu vagusi haiguse seisukorra järele ja toimetagu vaiksel viisil magnetiseerimist. Kus kehajõu elustamist tarvis, võib enamasti hommikusi tundisid tarvitada, kus ärielu vaigistust ja und tarvis, on muidugi õhtune aeg parem. Palavikuhaigeid ja krampisid ärgu arstitagu lõuna ajal, aga halvatuste ja nõrkuste vastu see aeg kõige parem on. — Magnetiseerimise aeg ärgu kestku ilmaski üle 10-15 minuti. Ärgu magnetiseeritagu ka mitte enam kui kord päevas. Veel ei taha ma nimetamata jätta, et väga hea on, kui haige toas niisugused taimed kasvavad, millel suured lehed on, aga mis mitte ei õitse. Niisugused taimed imevad ahnelt süsihappegaasi, mida inimene välja hingab, sisse, annavad õhule elustavat hapnikku, ja puhastavad nii toas õhku. Ka muidu mõjuvad need taimed hästi.

On ekslik arvata, et käega silumise läbi ainult haigus parandatud saab. Kõigepealt peab haige meeleolu, tuju, mis tihti esimeseks keha korra ja tervise rikkujaks on, magnetiseerija tahtmise võimul elustatud ja ergutatud saama. Selle läbi saab haige oma elujõu (elumagnetismus) korrapärasele tegevusele äratatud ja nii parandamine alustatud. Magnetiseerimine tähendab selle järele: Elu esitatud tasakaalu jalule seadma, ilusat kokkukõla närvide-elus äratama, selle läbi, et kõik takistused kõrvale saadetakse, mis seda rikkusid. Vastastikune hingeelu haige ja arstija vahel peab justkui mänguriistad ühte häälde seatud saama. Seda toimetust nimetatakse magneetiliseks ühenduseks, ja ainult seal, kus see olemas on, võib kindlat paranemist loota. Abinõud, mis magnetiseerijal tarvitada on, on järgimised:

 

1, Keha teineteisega vastamisi seada.

2. Käega silumine.

3. Sõna.

4. Hingeõhk.

5. Silmavaade.

 

1. Kehad teine teise vastu seada.

Keha olek ja seadmine teise vastu sünnitab mõju, mida suurem hulk inimesi ei aimagi. Taevakaardi järele seatud seisukoht, avar, paras leentool või säng, mõnus jutt ja seal juures ringis haige ümber käimine on mõnikord juba kangesti ärritatud närvidega inimesi täitsa rahustanud. Kõik mõjutused peavad siin nii olema, nagu sünniksid nad tahtmata ja juhuslikult; tagajärg on siis seda tähelepandavam.

 

2. Käega puutumine ja silumine.

Kõige tähtsam abinõu algajal magnetiseerijal on käega puutumine, sest käte sees näitab magnetiline võim ennast kõige suuremal viisil. Käte tarvitamises, nende seisus üksikute haigete kehajagude vastu, on loodetud mõju. Käte tegevus mõjub kas ärritavalt või rahustavalt. Mesmeri arvamise järele ei ole käega puutumist tarviski, minu arvamise järele on aga õppimata magnetiseerija juures see küll hädavajalik. Haige ei taha mitte üksnes tohterdamist näha, vaid ka tunda. Silumine sünnib kas ühe või kahe käega, ühe või mitme sõrmega. Et mõnikord paljas käte peale panemine küllalt mõjuv ei ole, vaid, nagu ema ja lapse juures näeme, sülle võtmine ja kaisutamine imet teeb, varjusurmast elustab, kangest krambist vabastab jne, on ammugi tuttav.

 

3. Sõna.

Sõna võib koolitatud ja kange tahtmise võimuga ehitud magnetiseerija juures ainuüksi imet teha. Nõiduslik võim, mis armastatud inimese sõnades on, kaunidus, mis lapse lullitamisest väljal kõlab, õnnestav mõnus jutumõju, südamlik haiguse nähtuste seletus ja lootuse andmine, - need on haritud arsti käes tähtsad abinõud, mis magneetilist arstimist hästi alustavad ja lõpetavad.

 

4. Hingeõhk.

See imelik ollus, mis kõigest meie kehast hoovab, ei ole mitte üks ja seesama puhutud hingeõhuga, millega kangesti valutavaid kohti parandatakse. See hingeõhk, mis ilma puhumata ligidalt teise külge puutub, võib ärritatud inimeste juures sagedasti kanget mõju avaldada. Nii võib ka tasa õhutamist vee magnetiseerimiseks, ja teiste magnetismust edasi kandvate kehade magnetiseerimiseks tarvitada. Pealepuhumine on krambi ja muu valu juures sagedasti väga tubli mõjuga.

 

5. Silmavaade.

Inimese vaates on iseäralik, sundiv mõjutus teise inimese ärritatud peaaju jagude kohta. Elu õpetab mitme näitega, et pilgu läbi inimesed, kes meile üsna võõrad on, mõnikord just kui joovastatud mõju alla satuvad. Sellest mõjutusest räägib ka rahvausu „kuri silm.“ Magamise ja une mõjutust sünnitada, selleks on pilk väga kohane. Tahetakse rahustavalt haige peale mõjuda, siis on tarvis ta peale vaadata, et teine kokkupuutuv silm teisest paarist on; tahetakse aga haiget ärritada (näiteks, et ärritatud valu läbi haigeid kohtasid tunda ja parandavalt mõjuda), siis vaja tema parema või vasaku silma peale vahelduvalt vasaku silmaga vaadata. Pilk näib kahe peaaju vahel siduv liige olevat, ja sellepärast ongi sagedasti silmavaates nii imelik mõju, isegi suurema kauguse taga. Iga inimest võib näiteks sundida magnetiseerija otsa vaatama, kui oma poolt silm tükk aega tema peal hoitakse, magajaid võib palja terava pilguga üles äratada jne.

 

Üleüldisest magnetiseerimisest.

 

Magnetiseerimine võib üleüldine olla — terve keha peale mõjumine — või jälle kohalik, kus iseäranis haigeid kohti magnetiseeriakse. Alustajale sooviksin ma kõige pealt küll üleüldist magnetiseerimist, sest et ta kohaliku magnetiseerimise seaduste ja tarvitustega mitte veel küllalt tuttav ei ole. Kui juba üleüldist magnetiseerimist täiesti tunned, siis võid kohalikuga peale hakata.

Üleüldine viis alustajale on järgmine: Istutakse harilikul viisil haige ette või seistakse tema ees püsti. Põlved ei tohi mitte kokku puutuda, varbad aga võivad. Pannakse mõlemad pöidlad haige kokkupigistatud pihku ja vaadatakse rahulikult temale silma. Paistab haige näost väsimus, laisk, udune pilk, on arusaada, et ta pikemalt ja vagusamalt räägib, lähevad ta käed higiseks, tunned ta mõjusat haigutust, ringutust, tõmblust või värisemist lihastes, ilmub sirutamine, jääb haige siis hooletumaks, kui seda muidu temast nähti, siis on need kõik magneedi-mõju tundemärgid. Magneetiline ärritus oli siis juba olemas. Päris osav magnetiseerija katsub lihtsamalt, kas haige peale magneetiliselt võib mõjuda; ta ligineb istuvale haigele, hoiab lühikese aja oma parema käe haige vasakul meelekohal, aga toll või poolteist (umbes 3 cm) peast eemal. Tunneb haige sellest justkui soojuse mõju (ehk küll arsti käsi külm on), tunneb ta iseäralikku tõmbust otsa eest kukla taha ja alla poole, on tal tundmus, nagu oleks keegi ta naha peale liimivett kallanud ja siis ära kuivatanud, mille läbi nahk nagu põnevile läheb — siis on selge, et positiivselt, ärritavalt võib mõjuda. Tõmbab aga arst oma parema käeseljaga kõrvast üle meelekoha lagipähe joone, ka umbes tolli (2,5 cm) kauguselt peast, siis tulevad vastavad tundmused, iseäralik vilu joon, naha põnevus annab järele, ärritus kaob, põnevus annab rahustava tundmusele maad. Algajale ei ole aga see viis mitte soovitav, sest 1) see nõuab suurt harjunud magneedilist mõju, 2) ta nõuab head haige meeleolu tundmist, 3) kahandab ta algaja juures haige usaldust, sest haige usub ikka, et puutumisel suurem mõju on.

Nüüd pöörame esimese viisi juurde tagasi, kus haige ees istutakse, pöidlad peos. On ürituse läbi magneediline mõju tõendatud, võib seda selle läbi suurendada, et üks käsi haige pihku jäetakse, teine aga tema pähe pannakse. On aga haige väga ärritatud, siis on parem puutumine järele jätta ja paremat kätt haige südame kohta, rinna lesta alla pannes, peab teda sellega rahustama.

Edasi läheb üleüldine magnetiseerimine nüüd nii, et arst mõlemad peopesad haigele lagipähe paneb, sealt alla üle nina, rinna, jalgade sisemise külgedest kuni varvaste otstest mööda, suures kaares jälle tagasi ja jälle alla tõmbab. Siis tuleb niisama kohe väljapoolt küljest, lagipeast üle kõrvade, õlgade, külgede, väljapoolt põlvede ja jala säärte kuni üle varvaste otsade tõmmata, siis suures ringis väljapoolt tagasi. Tahetakse mõju suurendada, siis hoitagu liigeste kohal käed tõmmates natukene paigal, vahest võib ka kergelt liikmete peale vajutada, mille läbi mõju ka suureneb. Jooni peab mõlemilt poolt 9 korda tõmbama, iga joon peab kõige pikemalt 15 sekundi sees tõmmatud olema. Algajale on soovida, et ta igakord isemoodi magnetiseerimist kordaks, ükskord praegu kirjeldatud viisil, teine kord käsi paljalt peal hoides ja silitades, siis jälle eemalt, ilma puudutamata jooni vedades. Keha paljaks teha pole enamasti tarvis. Haigel ja arstijal olgu aga kergepoolsed (kõige parem villased) riided seljas. Väga algaja magnetiseerija võib haigeid, kes sugugi enam ei looda, ka palja naha pealt siluda. Minu aru järele on mõju seda suurem, mida lühem aeg; magnetiseerimine ärgu kestku sellepärast mitte üle 8, ilmaski üle 12 minuti. Mina tarvitan oma tohterdamises selle peale ainult 3 minutit.

Et selle kirjeldatud positiivse magnetiseerimise mõju, mis selle läbi sündis, et peopesadega ülevalt alla jooni tõmmati - ära kaotada, peab käe selgadega alt ülesse vastujooni tõmbama. Niisama võib ka haige soovi järele kohe alguses niisuguste joontega magnetiseerida.

Niisuguse üleüldise magnetiseerimise läbi on iseäranis haiged kehakohad ärritatud saanud, ja nad avaldavad kohalisi tundmusi. Ka üleüldise magnetiseerimise juures võib niisuguste iseäranis haigete kohtade peale kätt panna, kui 4—5 üleüldist joont tõmmatud on; seda kohta vaja siis iseäraliselt siluda. Üht peab igaüks magnetiseerija tundma õppima, ja sinna on suurt harjutust tarvis: Tasast värisemist oma käe ja kõige keha sees, kui ta haige koha peale pannakse. Selleks on minu arvates aastate pikkust harjutust tarvis, ja ei lase ennast see tundmus kuidagi sõnadega plaanilikult seletada.

Need tundmised peenendavad ennast ka arsti käe sees harjutuse läbi ühtepuhku, ja ka selle läbi, et iga magnetiseerimise järele käsi pestakse. Ka algaja peab katsuma enesele oma toimetuses kindlust ja julgust omandama, sest see julgustab haiget ja annab temale lootust. Ei ole tarvis haige käest kohe haiguse iseäralisi tundemärkisid järele pärida, sest kui neid vahest ei olegi, siis arvab haige, et silumine asjata on. Näeb aga arsti silm ise haiguste tundemärkide mõju magnetiseerimise juures, siis võib ta ka ettevaatlikult nende väga tähtsate asjade järele küsida, mis temale oma arvamist kas täiendavad või sellele vastu räägivad.

 

Kohalik triikimine.

 

Kohalik arstimine nõuab enam teadmist ja tähelepanemist kui üleüldine. Siin on vaja meeles pidada, et mitte liig palju ei tehta. Arstija vaadaku esiti iseäranis haige südametegevust käesoone tuksumisest järele — kuidas see on, selle järele tuleb tal oma arstimist seada. Palavikus kiire ja korrapäratult tuksuv käesoon läheb positiivselt magnetiseerides rahulikuks, tuksub normaalsete löökidega; liig aeglaselt tuksuv soon läheb kiiremaks, tulisemaks. Magnetiseerimise ajal on külmavärinaid, kergeid palavikuhoogusid, kohati higistamist tunda, aga pärast arstimist üleüldine kehasoojus ja rahu tagasi tuleb. Tuleb kohaliku arstimise juures tõmblust ja värinaid üksikutes kehajagudes ette, siis on see märgiks, et haiguse juured sügaval on, ja et ta mitte hõlbus parandada ei ole. Tuleb magnetiseerimise ajal krambisarnaseid nähtusi, oksendust, liikmete raskust, südamekloppimist ette, siis lasku tundmata inimene arstimine selleks korraks jääda, aga enne seda tõmmaku ta kätega mõned jooned endistest triikimistest vastupidi; see rahustab haiget kohe jälle.

Kohalikus magnetiseerimises on aga vaja teada, kuidas tasa ja sõrme magnetiseerimise ajal hoida, sest sellel on suur tähtsus. Nii on valutavatele kohtadele kõige parem peopesa vastu hoida, üsna ligidal haigest kohast või ka, kui valu kauaegne ja visa kaduma on, peopesa päris haige koha peale panna. Peavalu juures, mis kõhukorratusega sagedasti ühenduses on, on kõige parem, mõlemate käte peopesad otsa eest ja kukla taga pea ligidal hoida, umbes 3 cm eemal. Peavalu ja veretung peaajusse väheneb veel rutem, kui käed, mida otsa ees ja kukla taga hoitakse, kordamööda natukene eemale tõmmatakse ja jälle peale lähemale viiakse. Kopsu ja rinnanaha põletikkudes, niisama ka kõhunaha põletikust aitab teinekord kui kokkupandud sõrmeotsad haige koha ligidal hoitakse ja pärast sõrmed laiali aetakse, nii et peopesa haige koha ligidale jääb. Näpuotsade vastu hoidmise ajal tunneb haige nagu vilu tuult haigel kohal, aga peopesa vastu hoidmine selle järele justkui soojust ja rahustust toob. Kui hingamine raske, süda ennast kramplikult kokku tõmbab või kõhu alumises jaos valu on, siis aitab sagedasti kohalikuks triikimiseks see, kui üks käsi, sõrmeotsad ja peopesa vahetades haige koha ligidal ühel pool keha hoitakse, ja teine käsi just niisama sellesama koha peal teine pool keha. Sagedasti leiab algaja triikija imestades, et valu endisest kohast kaob ja teine poole keha juurde sinna asub, kus teist kätt hoiti. Selle vastu on aga kange peavalu (migreen) juures, kus pea ja kõhu peale korraga peab mõjutama, nii vaja teha, et parem peopesa rinnalesta all, südame kohal 3 cm eemal hoitakse ja vasak käsi selsamal kombel jälle kukla kohal. Kui see ei mõju, siis võib natukese aja pärast nii katsuda, et arst haige teisele poole külge läheb ja käed vahetab, nii et vasak käsi südame kohta ja parem käsi pealae kohale tuleb.

Iga haigus tarvitab isemoodi kohalikku magnetiseerimist, mis aastate kaupa harjutades selgeks saab. Nii näituseks on hea, jooksja (reuma) valu vastu esiti kokkupandud näpuotsi hoida ja siis sõrmed välja sirutada, et peopesa vastu jääb. Nii viisi sõrmed kokku ja laiali muidugi mitu korda. Läheb valu suuremaks, siis tõmmatakse jooni valusast kohast kaugemale alla poole ja jagatakse nii viisi kohalik kange valu laiali, et valu nõrgemaks jääks. Kuna esiti sõrmede laiali ja kokku tõmbamine pikemalt sünnib, peab viimseid pikkasid jooni ruttu tõmbama.

Kohaliku magnetiseerimise läbi peab siis valus ihu koht võimalikult rohkesti magneedi voolu saama, sellepärast võib toimetus siin kauem kesta, kui esimise üleüldise magnetiseerimise juures.

Kange kõhuvalu juures aga aitab hingeõhk enam kui käed. Valutav koht peab siis paljaks tehtud saama, siis sinna peale üks puhtaks pestud, kokkupandud kuiv ninarätik pandama. Nüüd paneb arstija oma suu ninarätiku peale, pigistab huuled kokku, tõmbab nina läbi sügavasti hinge ja puhub huulte vahelt, esiti ühetasa, pärast järgukaupa hingeõhku haige koha peale. Kahe- kuni kolmekordne puhumine toob enamasti kohe juba märgatavalt valukergendust. Siis mõni minut vahet ja võib uuesti puhuda, aga ainult 2/3 endisest ajapikkusest.

Kõhutõbe, isegi koolera hakatus saab sellega tagasi hoitud, kui mõlemad peopesad naba kohale paned ja siit mõlemate kätega ringi hõõrudes igale poole jooni tõmbad. Ühel hoobil võib ka iga 10 minuti järele teelusika täis positiivselt magnetiseeritud vett (selle valmistamise üle tuleb pärast õpetus) juua, Läbijooksmine kaob aegamööda, valu väheneb, haige hakkab higistama ja ta jääb magama.

Aga mõnikord ei aita mitte üksi peopesa ja sõrmede naha ligidal hoidmine, vaid on ka väga hea, käsi üsna haige koha peale panna, seda ettevaatlikult hõõruda, tasa näpistada ja kloppida, mis masseerimiseks nimetatakse ja uuemal ajal kõigi tohtrite juures väga tarvitatav on. Selle triikimise tähtis mõju põhjeneb ka selle peale, et triikides magnetiseeritakse. Tohter Mezger, kes üks kõige targematest praeguse aja triikijatest on, on niiviisi masseerides Hollandi ja Rootsi kuningannat ning Austria keisrinnal imeväärilise tagajärjega arstinud. Keiser Wilhelm I proua Augusta sai ühest pikalisest elukardetavast haigusest ainult ühe liht Sileesia talunaise hõõrumise läbi päästetud. Kõik rohud ei aidanud midagi.

Et sõrmede seisukord arstimise ajal väga tähtis on, võib igaüks varsti järele katsuda. Kui sõrmed koos hoiad, mõjub nende otsade vastuhoidmine palju kangemalt ja ärritavamalt, aga laiali aetult pehmemalt, rahustavamalt mõjuvad. Väga valusat kohta on sellepärast hea nii arstida, et kokkupandud sõrmeotsad selle kohal 1—3 minutit hoitakse, nii 3 cm kaugusel või veel natukene ligidamal. Sellejärele aetakse sõrmed ringis laiali — see jagab valu laiemale ja vähendab valu kohe. On nüüd valu vähemaks jäänud, aga valutalv koht laiemaks läinud, siis kergitab see valu veel rohkem, kui haigest kohast sõrmedega pikki jooni käte või jalgade poole vead.

Et ka igal sõrmel isesugune magneedijõud on, on ka selgeks tehtud. Kõige enam mõjub pöial, siis keskmine sõrm, siis esimene, siis nimetissõrm, siis väike sõrm. Õppinud magnetiseerijad tarvitavad ka käe servi, kusjuures sisemine käeserv tugevamalt (positiivselt), välimine nõrgemalt (negatiivselt) mõjub. Õige valusa jooksjahaiguse (reuma) juures vast oleks veel soovitada, enne tarvitamist käsi vee sisse kasta, kuhu natuke äädikat sisse on pandud. On positiivne magnetiseerimine (pealaest jalani jooned) liig ärritust toonud, siis peab kätega ümberpööratult vastujooni (jalust pea poole) tõmbama, et rahustada.

Paljudel kordadel aitavad ka mõned kehad ja objektid, magnetiseeritud asjad, mis magnetismust terve inimese kehast haigesse kannavad. Kõige tähtsamad neist on vesi, süsi, klaas ja puuvill.

Vett magnetiseeritakse järgmisel viisil ja tarvitatakse seda kätega arstimise kõrval.

Kui mees vett magnetiseerib, siis saab parema käega magnetiseeritud vesi positiivsed omadused, vasaku käega negatiivsed. Naisterahva juures on asi vastupidi. Magnetiseerimine sünnib nii, et nõu, klaas, kruus või muu anum ääreni vett täis pannakse ja siis väikene nõu parema käe peo peal hoitakse, suurema nõu juures parem käsi nõu külje peale pannakse; vasak käsi hoitakse umbes 6-7 cm veepinnast kõrgemal, sõrme otsad kokku pigistatud vastu veepinda. Nii hoitakse umbes minut aega. Siis sirutatakse sõrmed välja, nii et peopesa vastu veepinda on. Siis tõstetakse käsi kõrgemale, kuni 25 cm, pigistatakse sõrmeotsad jälle kokku, ja ligindatakse kätt veepinnale endist moodi. Nii korratakse ülesse ja alla umbes 4 minutit. Tahetakse positiivset vett saada, siis on vaja vasak käsi nõu alla panna, ja parema käega niiviisi teha, nagu enne vasakuga. — Meesterahva poolt negatiivselt magnetiseeritud vesi peab kinnist seedimist, kui viga ka kes teab kui vana on, ruttu parandama. Parema käega positiivselt magnetiseeritud vesi on hea abinõu kõhu läbijooksmise vastu; ta aitab iseäranis nähtavalt laste juures, kellele sellest veest igas tunnis üks teelusika täis antakse. Et magnetiseeritud vesi nii tähtis on, ei pea teda mitte liig palju ega liig sagedasti antama. Täiskasvanud inimestele antakse kõhurohuks (kas lahtiajamiseks või kinnipanemiseks) kolm korda päevas iga kord 2-3 supilusika täit. Jooksja- ja palavikuhaiguses ka veetõves, lastakse haiget nii palju juua, kui tal himu on. Kumba vett tarvitada, kas positiivset või negatiivist, selle üle tehku haige kõht otsust. Tikub kõht kinniseks jääma, siis on alati negatiivset (meester. vasaku, naister. parema käega valmistatud) vett tarvis; on kõht lahti, siis positiivist vett (mis meester. parema või naisterahva vasaku käega magnetiseeritud).

Veel on tähtis magnetiseeritud puuvill. Siin tarvitatakse kõigepealt puuvilla. Sellest võetakse poogna (35 × 22,5 cm) suurune tükk, hoitakse käte vahel üsna suu ligidal, ja õhutakse siis vasakpoolt ringis paremale poole puhudes mõlemad küljed hästi ära. Sellepeale võib seda tükki väiksemateks tükkideks lõigata (tarvituse järele), puhta paberi sisse mässida ja pimedas kohas, nagu magnetiseeritud vettki, alal hoida. Seda puuvilla pannakse viieks minutiks valutavate kohtade peale, kus ta mõnikord esiti küll valu justkui suurendab, aga siis varsti vähendab ja üsna ära võtab. Ainult haige või magnetiseerija ise, võivad seda puuvilla kätte võtta; kolmanda inimese puutumine võib mõju takistada.

Pikalistel haigusekordadel on peale valu veel unepuudus see, mis haige jõu tikub ära võtma. Sagedasti ütleb arst: „Jah, peaks aga haige magada saama!" Unesünnitamiseks seesugusel korral ei ole aga mingi asi parem, kui magnetiseeritud puusüsi. — Selletarvis võetakse umbes 5 tolli (12,5cm) pikkused ja 2 tolli (5 cm) laiused söetükid (kõige parem kasesöed) ja lõigatakse kandiliseks. Nüüd hoitakse nad mõlemist otstest sõrmedega kinni ja puhutakse vasakult poolt paremale minnes kõik neli külge mitu korda hingeõhuga üle. Siis pannakse nad siidipaberi sisse ja hoitakse pimedas kohas alal. — Tahetakse haigele und, siis pannakse sellel ajal, kus ta harilikult magama jääb, mõlemasse pihku üks niisugune söetükk. Haige peab nad ise paberist: välja võtma või magnetiseerija paneb nad haige pihku. Kolmas inimene ei tohi neid puutuda. Haige ei pea kauemini kui 5 kuni 7 minutit neid peos pidama. Juba enamasti 2 minuti järele tunneb haige käevarte sees külma voolust, vahest on ka higi ja tasast värinat kehas tunda.

Üleüldine magus väsimus tuleb nüüd, silmalaud vajuvad, mõnikord üsna järsku, kinni.

Need on märgid, et magneetiline uni, päris une käskjalg, on alganud. Käed jäävad, siis kui silmad kinni on, nii nõrgaks, et haige neid ise enam tõsta ei jõua. Nüüd võtab teine inimene söetükid haige peost tasakesi ära. See uni, mis nüüd on, ei ole mitte päris loomulik uni, vaid isesugune olek, kus peaajus mõned närvide keskkohad oma tegevuse seisma on pannud. Haige meeled on kõik veel erksad, ta kuuleb ja näeb teravasti, aga ta tunneb mõnusat rahu. Tunni või 1,5 järele muutub see uni loomulikuks magamiseks, kus juures mälu ja kuulmine kaovad. Üle 10-ne minuti ei tohi süsi mitte kätte jätta, sest siis tunduvad teisel päeval liikmed rasked olevat ja inimene on unine. — Kui langetõbine omale niisugused söetükid siidipaberi sees kumbagi poole püksitasku paneb, siis võib ta sagedasti tõvehoogusid vähendada, mis iseäranis teiste inimeste seas vast väga tarviline on.

Südamehaigetele on iseäranis magnetiseeritud klaas suureks abiks. Kahe tolli (5 cm) pikkust ja tolli (2,5 cm) laiust klaasitükki hõõrutakse mõlema peo vahel, kuni see soojaks läheb. Siis riputatakse ta jämeda villase nööriga kaela ümber ja pannakse südame kohta. See aitab neid, lellel südametuksumise takistused ja korratused on, õige imelikul viisil. Kui klaas nii 2 —5 minutit peal on seisnud, on iga takistus kadunud.

Ka puhast õli võib magnetiseerida, kui seda madala taldriku peale valatakse ja seal 2—3 minutit õli peale puhutakse. Valusate paistetuste peale võib terve inimene seda õli oma käega tasakesi hõõruda. Hõõrumine sündigu ringis joontes.

Veel tehakse koguni magnetiseeritud vannisid, kus terve vanni vesi magnetiseeritud saab. Et tee aga liiga kaugele viiks, jätame seekord selle arutamata. Oleme nüüd juba küllalt sellest imelisest võimust kõnelenud, mille üle õpetatud mehed praegu alles vaidlevad. Nagu öeldud, need magnetiseerimise õpetused on Dresdeni professor Leo Hofrichteri järele ülesse tähendatud. Asi on iseenesest huvitav, ja küllalt väärt, et seda katsetada. Muidugi oldagu asjaga õige ettevaatlikud ja mindagu suurema haiguse korral kohe ikka õpetatud tohtri abi otsima. Sest kuigi elumagnetismus olemas on ja temaga arstida võib, siis nõuab see ometi jälle sügavamat inimese keha- ja hingeolu tundmist, kui seda igal inimesel käepärast on. Hakkame niisuguste asjadega rumalast peast väga uisapäisa toimetama, siis satume jälle vanaaja posijate ja soolapuhujate küüsi, kes vast arukorral või ka vähekese aitavad, aga suuremast jaost palju inimesi oma rumalusega hauda saadavad.

 

Allikad:

 

Linda : Esimene literatuurlik ja ajakohane ajakiri Eesti naisterahvale, 25 august 1898
Linda : Esimene literatuurlik ja ajakohane ajakiri Eesti naisterahvale, 1 september 1898
Linda : Esimene literatuurlik ja ajakohane ajakiri Eesti naisterahvale, 15 september 1898.
Linda : Esimene literatuurlik ja ajakohane ajakiri Eesti naisterahvale, 22 september 1898
Linda : Esimene literatuurlik ja ajakohane ajakiri Eesti naisterahvale, 6 oktoober 1898
Linda : Esimene literatuurlik ja ajakohane ajakiri Eesti naisterahvale, 10 november 1898

 

Joonealune

---------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Magnetismuse ajalugu

Sama vana kui inimkond ise on teadlik ja toimuv teadvustamata elu rakendamine või tervendav magnetism. Vanad egiptlased ja ka hiinlased praktiseerisid seda raviviisi oma templites. Leitud kirjutised, illustratsioonid jne ütlevad seda, nagu ka kaldealased, indiaanlased, pärslased, assüürlased ja babüloonlased kasutasid seda meetodit kõikvõimalike religioossete loitsudega, täiesti oma ajastu kohaselt.
Muistsete kreeklaste tegevus Delfi templis viitab samuti magnetmanipulatsioonile, nii nagu oraakel demonstreeris juba somnambulismi ja suutis seetõttu täpselt hinnata selles seisundis patsienti ning anda teavet mineviku ja tuleviku kohta.
Homeros, Pythagoras, Thaies, Platon, Aristoteles räägivad sellest üksikasjalikult.
Iidsetel aegadel oli arst ja preester ühes isikus; Teda peeti keha tervendajaks ja hinge lohutajaks. See on kindlasti väga ideaalne ja õige vaade, millega tuleks arvestada ka tänapäeval.
Keha ja hing kannatavad korraga ja on inimesed, kes teavad, kuidas ravida mõlemat. Parim arst oli jällegi preester. Kõik religioonid toovad piisavalt näiteid vaimsest, jumalikust – magnetilisest – tervendamisest. Apostlid, aga ka hilisemad preestrid, piiskopid, paavstid ja paljud teised surelikud viisid läbi magnetismiga seotud tervendusi. Roomlased tõid oma erinevatelt käikudelt koju palju kasulikku ja palju kasutuid asju ning just nemad muutsid Egiptuse, Araabia ja Kreeka tervendussüsteemid oma õpetusteks, nagu ka templis magamist. Sibillad (magajad) kirjutasid raamatuid, mida tolleaegsed suured õpetlased ja kirikuisad väga austasid. Magnetraviga tegelesid, kuigi mitmesuguste maskeeringute all, isegi keisrid Hadrianus ja Vespasianus. Tolleaegsed arstid: Hippokrates, Claudius ja Galen propageerisid oma kirjutistes varjatult magnetismi. Germaani rahvaste ja gallialaste seas on märke magnetravist nende ennustamises ja religioossetes kultustes.

Elumagnetismus

Kuulsad Saksa arstid, professorid: Hufeland, Eschenmayer, Böckmann, Kluge, Kieser, Kiesewetter, Nasse, Ennemoser jt pooldasid oma töödes täielikult magnetilist tervendamismeetodit, nagu ka Pariisi Akadeemia 1831. aastal üksmeelselt pooldas kõiki tervendamise fakte. Magnetism ja somnambulism tunnistati pärast viieaastast uurimist täielikult õigeks. Selle aja jooksul loodi tublisti üle 9000 kirjutise. Mesmerit peetakse tervendamise ehk elumagnetismi (nimetatakse ka loomamagnetismiks) esimeseks teaduslikuks rajajaks ning pikka aega nimetati seda tervendamismeetodit tema auks ka “mesmerismiks”.
1850ndatel viis tuntud füüsik Reichenbach läbi uurimuse, mille kaudu ta pani aluse oma "Od" doktriinile. Need ja teised teadlased on tõestanud, et inimkeha eraldab peent ainet (ladina keeles fluidum ehk vedelik) nimega "Od", mis on silmale nähtamatu. Igal inimesel on suuremal või vähemal määral Od-kiirgust ja on inimesi, kes võivad oma Od-i ülejäägi haigetele inimestele edasi anda.
Läbi harjutamise ja enesekindluse kasvab jõud, nagu ka harjutaja enesekindlus. Usaldus on tervenemiseks hädavajalik. Tervendaja põhiülesanne on negatiivselt käituvale patsiendile võimalikult positiivselt mõjuda, lasta oma närvijõul üle voolata ja seeläbi tervenemist esile kutsuda. Mida suurem on haige ja tervendaja närvisüsteemi pingete erinevus, seda suurem on tavaliselt märgatav mõju magnetiseerumisaktile. Elumagnetismusega ravi viiakse tavaliselt läbi keha silumise teel käega otse keha puudutades või kätt kehast 2-3 cm kaugusel hoides tõmmetega üle üksikute haigete kohtade või kogu keha; lisaks samuti sellele hpuhudes või haigele otsa vaadates. Kuid ravi tüüp sõltub konkreetsest juhtumist ja kindlat ravimalli pole olemas.
Nagu teadlased Durville, Paris jt on avastanud, on igal kehaorganil närviühendus peaga ja spetsiifiline asukoht ajus, nii et haiguste korral, mille puhul ilmnevad ka teatud välised sümptomid. Haiget saab diagnoosida pead hõõrudes. Kehasse voolab tundlikku soojust või külma. Asetades oma käed peale, avastate, et frenoloogilised tunnused on õiged ja seejärel ravite vastavalt. Magnetravi tegelik selgitus läheks liiale ja tahan vaid märkida, et magnetiseerija ja patsiendi vahelisi polaar-magnetseadusi tuleb täpselt arvesse võtta. Parem käsi on positiivne, vasak negatiivne; Esimene mõjub erutavalt, teine ​​rahustavalt, nii nagu ühelt poolt erutab kehast väikese vahemaa tagant tulev mõju ka teatud närviosi ja teiselt poolt tekitab rahustava toime. Igal magnetiseerijal on sageli oma kogemuse alusel ja individuaalsusel põhinev spetsiaalne ravimeetod. Kui inimesel on külm, tunneb magnetiseerija sageli üksikutest organitest või kogu patsiendi kehast väljuvat jääkülma, nagu ka palaviku korral on tuntav kuumus, nii et magnetiseerija jahutab sageli tema käsi külma veega.
Närvid on inimkehas kõigi liikumisprotsesside vahendajad ja sarnaselt veenides olevale verele voolab närvides meie silmale nähtamatu jõud – elumagnetism. Närvid vahendavad kõigi keharakkude ehitust ja lagunemist ning tagavad vere õige jaotumise. Oma polaarse külgetõmbe ja tõukejõu kaudu tagavad nad ühelt poolt vereseerumi, lümfi, lihaste, luude ja muude kudede moodustumise ning teisalt ka jääkainete ja laguproduktide väljutamise vastavate organite, näiteks kopsude kaudu. Näiteks kui ühele või teisele närvile on omane jõud reguleerida vere sisse- või väljavoolu ükskõik millisesse kehaossa, tekib kas põletikule sarnane vere ülevool või verepuudus koos selle tagajärgedega. Esineda võib palju haigussümptomeid või haigusvorme, millele arstiteadus on kõikvõimalikud nimed välja mõelnud ja alles otsib uusi. Elumagnetismus aga tunneb, nagu ka loodusravi, vaid ühtsust kõigist haigustest, mis põhimõtteliselt kujutavad endast olenemata kõige erinevamatest ilmingutest üksikute organite või kogu keha vereringehäiret, ja annab inimesele tervendava magnetismi universaalse vahendina. Magnetarst ei ravi haigust kui sellist, nagu arst oma n-ö spetsiifiliste vahenditega. Magnetkuur seisneb seega puhta närvijõu ülekandmises patsiendi haigele närvisüsteemile ehk haige närvipiirkonna impregneerimises uue elujõuga, mis on häiritud oma reguleerivas harmoonilises tegevuses. Selle otsese mõju tõttu on pärast üksikuid seansse sageli võimalik üllatavalt kiire edu, kuigi edu sõltub täielikult haigusest ja patsiendi individuaalsest seisundist. Magnetismi mõju seisneb peamiselt elujõu üldises suurenemises kõigis kehaorganites. Väga hästi saab mõjutada pulssi ja hingamist, samuti seedimist ja kogu ainevahetust. Pikaajalised vaevused kaovad sageli väga lühikese ajaga, nii nagu hamba- või peavalu saab sageli mõne sekundiga jäädavalt kõrvaldada lihtsalt käte peale panemisega.
Magnetkuuri käigus raputab edasikantav elumagnetism patsiendi kehas olevad haiguskoldeid ja suurendavad jääkide eritumist nagu näiteks: tugev kõhulahtisus, suurenenud uriinieritus, palavik, tugev higistamine või vastavad nahalööbed, haavandid jne, mis kõik viitavad organismi puhastumisele. Esialgu valu suureneb, nii et patsient kardab sageli, et see süveneb, kuid kogenud praktiseerija jaoks on see tunnistus sellest, et tugevnenud valu või häda on märgid tervenemisele. Ravi kestus sõltub patsiendi seisundist ja vastuvõtlikkusest ning väga palju sellest, kui suurel määral mõni organ on haigestunud või isegi hävinud. Iga haigus on ravitav, aga mitte iga haige inimene. Paljud inimesed leiavad sageli paranemist või märkimisväärset paranemist mõne seansi jooksul, samas kui teised vajavad nädalaid ja kuid arstimist.
Olen oma ulatusliku praktika käigus lugematul arvul juhtudel täheldanud, kui üllatavalt kiiresti magnetism sageli töötab. Näide: härra B. laps, keda arstid ei suutnud ravida, suudeti mõne ravikorraga entsefaliidist täielikult tervendada; Sarnaselt oli insuldist mõjutatud naise H.-ga võimalik pärast esimest magnetiseerimist teadvusele tuua ja ta läks 10 päeva pärast haiglast omal jalal koju. Magnetismile reageerivad lapsed üldiselt kõige kiiremini, sest nende keha pole veel niivõrd rikutud meditsiiniliste mürkide, alkoholi, tubaka jms poolt. Oksendamine, kõhulahtisus, rahiit, kramplik köha, kõikvõimalikud krambid, halvatus jm on kiirelt kõrvaldatavad. Isegi ravimatute haigustega nagu vähk, võib tuua vähemalt suurt leevendust ja haige ei pea piinlema kohutatvates valudes. See on kindlasti suur õnnistus paljudele patsientidele! Olen näinud, et erinevad tugevad palavikud kaovad läbi magnetismi. Arvan, et on üleliigne loetleda siin kõiki ravitavaid haigusi või isegi mainida üht paljudest tunnistustest, sest nagu ma juba mainisin, on peaaegu iga haigus ravitav, kuid mitte iga haige. Seda saab otsustada igal üksikjuhul eraldi.
Magnetiseerimise ajal langevad paljud inimesed unne, mis võib kesta paar tundi, sageli kauem. Selle une sügavus on äärmiselt erinev. Lühike magnetuni mõjub imeliselt kosutavalt ja kompenseerib sageli tõsised sisemised füüsilised häired väga lühikese ajaga. Väga tundlikel inimestel ilmnevad omapärased nähtused magnetilise sügava une ajal (mitte segi ajada hüpnootilise unega); nt. B. mitmed sensoorsed organid, enamasti nägemine ja kuulmine, muutuvad tundetuks, aju allutatakse ganglionnärvisüsteemi omale pooluse muutuse kaudu – vastavalt magnetjoontele.
Magnetilise mõju otsene ülekandmine patsientidele on võimalik isegi suurte vahemaade tagant ja seda saab seletada telepaatia seadusega - sarnaselt „Od-sillale.“ Olen ise mõjutanud inimesi sadade kilomeetrite kauguselt ja mõne isegi uinutanud. Itaallase Marconi (väidetav raadio leiutaja) avastused on hiljuti ka tehniliselt tõestanud, et elektrilainete kaugmõju on võimalik.
Magnetism leevendab valu ja vaigistab krampe ning võtab nõrkused nagu võluväel, leevendab põletikke, kasvajaid. Magnetismi seansi ajal võib inimene tihti magama jääda ja uni on peamine vahend, kui soovitakse paraneda ja vabaneda palavikust, igasugustest valudest, krampidest ja meeleoluhäiretest. Magnetism on ravinud igasuguseid haigusi ja väga sageli ka kõige meeleheitlikumaid, mis ravimatuks tunnistatud, kuid kõiki haigeid see siiski ei ravi. Mitte ükski teadaolevatest tervendamismeetoditest ei suuda magnetismiga võistelda nii haiguste üldsuse kui ka õnnestumise kiiruse poolest; Iga praktiline magnetiseerija on valmis testis tõestust pakkuma ja kindlasti ei jää ta häbisse.
Magnetism, millel on suur jõud, nii et käega katsudes või vee magnetiseerimisega saab palju saavutada, on kindlasti olemas. Teadusdoktorid pole magnetismiga eriti tegelenud, kuid on leidnud, et mugavam on seda pettuseks nimetada; Ainult tõeline leiab alati oma tee ja isegi kui need imelised jõud on endiselt kätes, ei saa neid enam kaua ignoreerida. Arstidel on isekas hirm kaotada oma hea maine ja neid peetakse petturiteks. Dr. med. Münighoff, Borken: "Igaüks, kes tunnistab elumagnetismi ja selle suure tähtsuse kohta haigusjuhtumite puhul tehtud uuringuid ja tulemusi pettuseks, peab kahetsema, sest ta petab ennast."
Magnetismist vaikivad enamasti paljud arstid ja on ka neid, kes seda täielikult eitavad ning kirjeldavad seda kui pettust, ebausku jne ja kiusavad isegi magnetiseerijaid taga vihkavate ülesütlemistega. Seetõttu on ilmselt asjakohane heita valgust meditsiinilisele teemale ja austatud professorite kõige suurtematele eksitustele. Dr. med. Dobson, New Yorgi meditsiiniprofessor, oma 2. veebruari 1882. aasta kirjas Connecticuti osariigi senaatoritele ja esindajatele: "Valdav enamus tolleaegseid arste lükkas tagasi Harwey avastuse vereringe kohta. Valdav enamus arste tapsid ja vigastasid terve sajandi tuhandeid inimesi haiglates. Valdav enamus neist andis haigetele elavhõbedat seni, kuni neil hambad välja kukkusid, liha luude küljest lahti tuli ning luud murenesid. Valdav enamus on kibedasti vastu seisnud igasugusele tõelisele teaduslikule arengule meditsiinis." (Meenutage ka 20. sajandi algust meditsiinis).
Ravimite samaaegne kasutamine magnetravi ajal ei ole lubatud. Tervendav magnetism on eriti soovitatav: igasuguste närvihaiguste, reuma, podagra, migreeni, halvatuse, unetuse, Püha Vituse  tantsu (Saint Vitus dance), kõhuhaiguste, südamehaiguste, kopsuhaiguste, jne raviks, samuti mis tahes muud vaevused, kui see ei kuulu kirurgia ja sünnitusabi valdkonda.

Allikas:

Der menschliche Magnetismus : als vornehmster Heilfaktor, seine Freunde und Gegner. By Hering, Franz Jacob, author, 1903. https://archive.org/details/dermenschlichema00heri/page/6/mode/thumb

Kõik hüpnoosile vastuvõtlikud ja tundlikud inimesed eristavad magnetiseeritud vett magnetiseerimata veest kohe ainult maitse järgi.

Vesi magnetiseeritakse, asetades ühe käe sõrmeotstele klaasi värsket, puhast vett, hoides samal ajal teise käe sõrmeotsi veidi veepinnast kõrgemal. Seejärel tõmbad vaba käega jooni mööda klaasi välisseinu alla. (Vt joonist).


Mõnel juhul ulatub subjekti vastuvõtlikkus nii kaugele, et ta jääb magnetiseeritud vett juues kohe magama. Nagu juba mainitud, kasutas Mesmer sellist valmistatud vett sageli enda aseainena, et tema äraolekul teatud mõjusid tekitada. Mesmeri kunstliku närviune saavutamise meetod väärib märkimist ja on laialdaselt kasutusel ka tänapäeval.

Allikas: 

Magnetismus und Hypnotismus; eine Darstellung dieses Gebietes, mit besonderer Berücksichtigung der Beziehungen zwischen dem mineralischen Magnetismus, dem sogenannten thierischen Magnetismus und dem Hypnotismus, 1895. By Gessmann, Gustav Wilhelm, 1860-1924. https://archive.org/details/magnetismusundhy00gess/page/89/mode/1up

LÕPP