Laupäev, 27. aprill 2019

Tähelinnad

Tähelinnade teema on aktuaalne seni kuni on teada nende tegelik eesmärk ja kes need üle suure ilma ehitasid. Youtube kihab uurijate videodest, kes proovivad saladuse jälile saada, kui seal üldse mingit saladust on. Teema on pikk ja materjali on väga palju, kuid olgu ette öeldud, et mittemingisugust selgust tähelinnade/kindluste kohta siiski sellest loost ei saa. Võibolla ongi kõik nii nagu ajaloolased teavad meile rääkida. Selle looga püüan vähehaaval harutada teemat lahti, et võibolla lugejal tekivad mingid "kastist välja" mõtted, mis minule jääb tabamata.

Antud loos käsitlen ametlikku tähekindluste/linnade ajalugu ning proovin lahata ajaloolaste versioone ja tekkinud küsimusi. Katsun jälile jõuda enamustele Eestis asetsevatele tähelinnadele/kindlustele, mis siia maakamarale kunagi rajatud/tekkinud on. Alternatiivajaloolastel youtubis on erinevaid ulmelisi teooriaid tähelinnade kohta, kuid siin ma neid ei tutvusta pikemalt. Lühidalt, on inimesi, kes arvavad, et tähelinnad paiknevad üle terve ilma täpselt õigetel suundadel ja koordinaatidel, moodustades nii mingi sidesüsteemi. Arvatakse veel, et tähelinnad võisid olla gaasi- või naftajaamade võrgustikud, elektrienergia jaamad jne. Jutus olev viidatud tekst (teiste autorite tekst) on teise kirjašriftiga.



Ametlik ajalugu

Viie nurgaga tähelinnad/kindlused Star forts (tähtfordid) kujundati Itaalias 15. sajandil ja olid mõeldud pakkuma kaitset iga potensiaalse ründaja eest, pakkudes panoraamvaadet ja oli optimaalse struktuuriga ründajate vastu. Sellised tähtfordid olid kasutusel Itaalias ja levisid lõpuks Hollandi Groningeni piirkonda, kus Bourtange'i tähtfort ehitati 1593. aastal.




Sébastien Le Prestre de Vauban, hiljem Comte de Vauban (4 May 1633 - 30 March 1707)


Vauban oli prantsuse sõjaväeinsener, kes osales sõdades Louis XIV valitsemise ajal. Ta oli oma valdkonna ekspert, ja temaga võistles tollel ajal ainult hollandlane Menno van Coehoorn, kelle disainitud kindluste mudelid domineerisid peaaegu 100 aastat, samas kui tema ründetaktika jäi kasutusele kuni 20. sajandi alguseni.
"Piiramise paralleel" oli arenenud alates 16. sajandi keskpaigast, kuid Vauban tõi idee praktiliseks täitmiseks Maastrichtis 1673. aastal. Seinte ees kaevati kolm paralleelset kaevikut, nii kaevatud maapinda kasutati ründajate tule kaitseks (vt joonis). Selliseid kindlustusi kasutati kuni 20. sajandini.



Vaubani kujunduspõhimõtteid kasutati aastakümneid pärast tema surma; Bourtange Hollandist, jätkas tema tööd. 

Vikis on väga pikk jutt Vaubanist ja tema eluloost ja tegemistest, link edasilugemiskes on kasutatud allikate sektsioonis.




Minu ühes vanemas jutus (Tartu ajalugu) on mainitud, et Tartu tähtfort on ehitatud Vaubani süsteemi kasutades.



Põikan korraks tähelinnadelt suurtükkide juurde, kuna need kaks on omavahel amaetliku ajaloo järgi üksteisega väga tihedalt seotud. 


Ametliku ajaloo materjalidest olen kasutanud Tõnis Koidu bakalauruse tööd (link)ja soovitan see ise läbi lugeda. Võtsingi põhilise info tema tööst selgitamaks ametlikku versiooni tähelinnade/tähtkindluste tekkest, millega võiksid enamus uurijad ise tutvuda. Selles töös on tähelinnade tekkimine ja sellega seonduv ilusti kompakselt koos ja aastaarvud juures.


Suurtükki on Euroopa ajaloos esmakordselt mainitud Inglismaa käsikirjas 1326-aastal. Tegemist oli vaasi taolise objektiga, millega sai nooli lasta.





Esimene teade kahuritekasutamisest müüride lõhkumisel pärineb 1342. aastast kui šotlased piirasid Esrevelin`i kindlust. Kuna püssirohi oli alguses suhteliselt vilets, siis selleks et kahuritega oleks võimalik müüre ka reaalselt lõhkuda, ehitati kahurid võimalikult suured. Odruiki piiramisel 1377. aastal kasutas Burgundia hertsog kahureid, millest osad olid võimelised laskma 90 kilogrammiseid kivist kuule. Probleem seisnes halva kvaliteediga püssirohus, mille tõttu lasud olid madala ja lühikese trajektooriga. Teine põhiline probleem seisnes transportimisel, kuna tegemist oli tohutult raskete rauast kahuritega, kulus nende kohaletoomise ning paika sättimisega väga kaua aega. 1425. aastal parandas üks tundmatu prantsuse keemik püssirohu kvaliteeti. Tänu püssirohu kvaliteedi paranemisele suurtükkide võimsus pea kahekordistus. Transpordi puhul toimus suur edasiminek prantsuse kuninga Charles VIII sõjakäigul Itaaliasse. Varasemalt asetsesid kahurid puust klotsidel, mis tuli eraldi kohale toimetada, Charles`i kerged pronksist kahurid asusid aga ise rataste peal, mis muutis nende transpordi piiramisele tunduvalt kiiremaks ja lihtsamaks. Piiramisel sai neid omakorda lihtsa vaevaga sättida vajaliku nurga alla.

Prantsuse kuninga Charles VIII 1494. aasta sõjakäik Napoli kuningriigi vastu muutis lõplikult arusaama tulevastest sõdadest. Prantsuse armee marssimine Põhja-Itaaliast Napolisse oleks pidanud kõigi eelduste kohaselt olema kaunis keeruline, kuna tee peale jäi hulgaliselt tugevaid Itaalia linnriikide kindlusi. Olukord muutus, kui linnriigid said teada, kui lihtsalt prantsuse kahurid hävitasid Fivizzano kindluse müürid ning kui barbaarselt nad käitusid linna elanikega. Enamus linnriike avasid suurest hirmust oma väravad ning kuningas sai peaaegu ilma takistusteta marssida Napoli alla. 


Kahurite võimsust näitab erksalt Monte San Giovanni tugeva keskaegse kindluse hävitamine. Tegemist oli kindlusega, mis oli enne kahurite kasutusele võttu kunagi isegi seitse aastat piiramisele vastu pidanud, mistõttu julgeti ka prantslastele vastu hakata. Charles`i kahuritel kulus aga kõigest kaheksa tundi müüride hävitamiseks ning kindluse vallutamiseks.

Itaalia sõjakäigu puhul oli tegemist revolutsioonilise sündmustikuga, mis muutis tugevasti seniseid arusaami kindlustustest. Enam ei olnud kasu kõrgetest müüridest- rauast kuulidega üritati tabada otse horisontaalsel joonel müüri kindlalt välja valitud kohta, raiusid sellesse kiirelt augu, mille tulemusel müür omaenda raskuse all kokku varises. Mida kõrgem oli müür, seda kiiremini ta kokku varises ning kuna varisevad kivid täitsid müüri jalamil oleva vallikraavi, kergendas see ründajate sissepääsu kindlusesse.

1494. aasta sündmused viisid mõistmisele, et keskaegseid kindlusi, mis omal ajal olid pea murdmatud, on nüüd võimalik maatasa teha mõne tunniga. Selline šokeeriv teadmine viis uut tüüpi kindlustuste väljamõtlemisele, mille ehedaks näiteks on Pisa 1500. aasta piiramine. Pisa linn kasutas prantslaste ja firenzelaste piiramise vastu kahekordse kaitsevalli taktikat – kivist müüri taha kuhjati muldvall ning selle ette kaevati kaitsekraav
.



Kui keskajal kasutati muldvalli müüride otseseks toestamiseks, siis Pisa insenerid ehitasid muldvalli müürist kaugemale. See tekitas olukorra, kus kivist müürid ei segunenud mullaga ning jäid hoopis lisatakistusena muldvalli ette.

Insenerid mõistsid, et kahurite vastu ei ole kasu enam kõrgetest müüridest vaid on tarvis luua madalad ning laiad müürid, mis on täidetud tiheda pinnasega. Kasu ei ole ka enam keskaegsetest kõrgetest ümartornidest vaid kasutusele võeti nelja küljega konstruktsioon nimega bastion, mille kaks külge olid suunatud väljapoole (faassid) ning kaks küljepoole (flangid). Bastionide nelinurkne kuju omas väga suurt mõju sõjapidamises: külje poole suunatud osa võimaldas kaitsjatel kasutada tugevat risttuld. Lisaks, kui ümmarguse torni puhul oli pealetungival vaenlasel võimalik end torni jalamil ohutult tunda, kuna asus nii-öelda pimedas nurgas, siis nelinurksete bastionide kattuv vaateväli kaotas selle võimaluse ja tänu paremale vaateväljale ning sirgetele külgedele, oli nüüd võimalik tunduvalt rohkem kahureid kasutusele võtta
.


Illustratsioon: ümmargustel tornidel (vasakul) tekkis nn. „pime nurk“, kus ründajad võisid ennast mõnevõrra ohutumalt tunda; bastionide kuju ning flankidelt tulenev risttuli kaotas need pimedad nurga ära.

Bastionisüsteem arenes välja Itaalias, esialgne versioon pärineb juba 1433. aasta Pisa kaitsesüsteemist, kus Filioppo Brunelleschi (1377–1446) asendas tavalise torni mahukamaga – kuhu sai paigaldada kahureid. Tegemist oli küll mahuka torniga, mis oli võimeline mööda kurtiini flankeerivalt laskma, kuid tegemist oli endisel veel ümmarguse torniga, mistõttu jäid alles mõningased „pimedad“ nurgad kuhu tuli ei ulatunud. 

Ajaloolaste jutust saab järeldada, et tähelinnade moodi ehitisi hakati rajama 15. sajandi lõpul ja 16. sajandi algusel Itaalias.

Kuigi väljaspool Itaaliat midagi väga uuendusliku fortifikatsioonitehnoloogias välja ei mõeldud, tekkisid siiski 16. sajandi keskel omad koolkonnad Saksamaal, Prantsusmaal, Hollandis ja Inglismaal. Tuntuim nimi nende seas oli Saksa arhitekt Daniel Speckle (1546–1589), kes väljastas 1589. aastal oma tuntud raamatu Architectura, kus ta esitas oma kaheksa süsteemi. Speckle oli esimene kes võttis kasutusele eskarbiga(kivivooder) kaetud muldvallid. Hollandis tegutses Menno van Coehoorn (1641–1704), kes andis 1685. aastal välja raamatu Nieuwe Vestingbouw, kus ta kirjeldab oma kolmesüsteemilist kaitset. Tema uuenduslikule kaitsesüsteemile on iseloomulikud laialdased eelkindlustused ning avarad mitmekordsete voodermüüridega flangid.


Internetist leidsin järgmise 19. sajandist pärit raamatu (link), kus on põhjalik fortikatsioonide kirjeldused, joonised jne. Kuid jään siiski Tõnis Koidu bakalauruse töö juurde.



Illustratsioon: Tähtsamate koolkondade bastionid võrdluses.
a) Vana-Itaalia süsteem
b) Uus-Itaalia süsteem
c) Vana-Hollandi süsteem
d) Uuendatud Hollandi süsteem
e) Vaubani süsteem
f) Uus-Hollandi süsteem




Illustratsioon: Vana-Itaalia kaitsesüsteem.


Illustratsioon: Uus-Itaalia kaitsesüsteem.



Illustratsioon: Vaubani esimene süsteem


Illustratsioon: Vaubani teine süsteem.



Illustratsioon: Vaubani kolmas süsteem.



Illustratsioon: Vana-Hollandi kaitsesüsteem.



Illustratsioon: Uus-Hollandi kaitsesüsteem (Coehoorni välja töötatud)



Erik Dahlbergi süsteem (Rootsi süsteem) – Dahlberg töötas välja uue, osalt tolleaegse sõjatehnika nõudeid ületava bastionikindlustuste süsteemi, ühendades endas nii Coehoorni kui ka Vaubani süsteeme täiendatud ja kohandatud kujul. Dahlbergile kaitsesüsteemile on iseloomulikud avarate proportsioonidega bastionid ja laskekambrid, suur hulk kasematte ning kahekordsed kaitsekraavid ja kurtiinid. Eriti omased Dahlbergile olid mitmekorruselised kasemattidega tornid.

Kuresaare kindlus

Uus-Itaalia kindlustussüsteemi (u. 1560. a.) tunnustena on Kuressaare kindlusel olemas suured ja pikalt ette ulatuvad bastionid, mis on nihutatud üksteisele lähemale kui Vana-Itaalia süsteemis. Lühendatud kurtiinid on flankidega risti, ühe kurtiini kaitseks on kasutatud madalat tenail-tüüpi muldvalli. Teisalt jälle puuduvad Uus-Itaalia stiilile omased kahekordsed kasematid ja taanduvad flangid.

Vana-Hollandi kindlustussüsteemi (kujunes 1586.–1589. a. paiku) tunnustest on kõige tugevamini esindatud vesitõkke suur osatähtsus. Teiste iseloomulike tunnustena võiks veel ära mainida kasemattide ning bastionidel asuvate taanduvate flankide puudumine, lisaks on kurtiinidega risti paiknevad flangid väga lühikesed. Samas puuduvad Vana-Hollandi tüübile omased välikindlustused hornver ja kronverk ning erinevalt Vana-Hollandi süsteemile on muldkindlustused kaetud kivivoodriga – mille võttis aga kasutusele hoopis saksa insener Daniel Speckle.

Sarnaseid jooni Kuressaare kindluse fortifikatsioonide arenguga leiab ka ühest teisest tolleaegsest kindlusest. Akerhus`i kindlusele Norras ehitati esimesed Vana-Hollandi stiilis muldvallid 1567. aastal. Järgnevalt 1593.–1604. aasta jooksul lisandusid Uus-Itaalia stiilis välised kindlustused ning Speckle mõjutustest tulenevalt ehitati muldvallile kivivooder.

Kogu eelpool olevale jutule tuginedes võib oletada, et Eesti tähelinnad/kindlused ei ole ehitatud üheski kindlas süsteemis. Natuke justkui oleks kasutatud ühte süsteemi, aga mingi muu element on hoopis teisest süsteemist jne. Tartu tähelinn pidavat Vaubani süsteemi järgi ehitatud olevat. Samas ajaloolased väidavad, et neid bastione ehitati koguaeg ringi peale suuremat sõjapidamist.



Paul von Essen oli Rootsi fortifikatsiooniinsener ja ohvitser, kes koostas esmalt 1676. aastal Kuressaare kindluse kaitseehitiste seisukorra kohta selgitava plaani. Järgnevalt, 1681. aastal, mil ta määrati Kuressaare kindluse üleminspektoriks, koostas ta veel kaks plaani Kuressaare kindlusest.

19. sajandi alguseks oli Kuressaare kindlus suhteliselt hästi relvastatud, sellele viitab insener-kapten Puzõnkini 1803. aastal koostatud plaan-aruanne. Selgub, et Kuressaare kindluses paiknes 55 suurtükki, 10 mortiiri ja 6 haubitsat. Suurtükid jagunesid nii, et neid asus igal bastionil 8-10, Looderaveliinil 4 ning teistel raveliinidel kummalgi 7.

1559./1573.–1645. aastatel oli Saaremaa haldajaks Taani kuningriik. Sel perioodil
toimunud kindlustustööde kohta ei ole palju informatsiooni, kuid hilisemate plaanide ja
üksikute kirjalike allikate põhjal saab mingisuguse pildi kokku. Tüpoloogiliselt oli
tegemist segatüübiga, kus fortifikatsioonide ehitamisel kasutati nii Uus-Itaalia kui ka
Vana-Hollandi kindlustussüsteemidele omaseid elemente, lisaks üks element saksa insenerilt Daniel Specklelt. Tegemist ei olnud siiski erandliku juhuga, segatüüpi kindlustusi asus tollal veel mujalgi nagu näiteks Akerhusi kindlus Norras.

1700. aastal alanud Põhjasõda lõpetas Rootsi domineerimise Läänemere piirkonnas ning asendas selle Vene impeeriumi valitsemisajaga. 1710. aasta 15. septembril alistus ka Kuressaare kindlust kaitsev Rootsi garnison ning venelased võtsid kindluse üle. Kuna venelased kartsid, et Rootslased võivad Saaremaa veel tagasi vallutada, siis lasid nad suure osa kindlusest õhku. Pärast seda algas Kuressaare linnuse aeglane lagunemine,
kuigi õhku lastud kindlustused pika aja jooksul enam-vähem taastati ja mingil määral ka modifitseeriti, siis midagi uuenduslikku siiski Vene ajal Kuressaare kindluses ei toimunud. Lõpuks 1781.–1783. aastate jooksul kustutati Kuressaare linnus ning 1836. aastal ka Kuressaare muldkindlustuste vöönd, kindluste nimekirjast.


Foto 1: idatorni kaevand, torni ette oli laotud kirdekurtiini hoovi poolne dolomiidist tugimüür. Allikas: G. Püüa 2010.

Vaadake neid dolomiidist plokke, milline täpne ja sirge lõige. Kujutate ette, milline mahukas töö oli selliseid kive kuskil kivimurrus välja raiuda, kasutades tolle aja olematuid tööriistu (meisleid, kirveid, haamreid). Samuti, kui palju inimesi oli tarvis, et kuhjata need muldvallid? Kas talupojad tegid seda kõigi oma muude toimetuste kõrvalt?

Kuresaare elanike arv: 1785. aastal oli linnas 1379 ja 1835. aastal 2544 elanikku, siis sajandi keskel oli nende arv juba 3575. Eesti linnadest olid elanike arvult suuremad üksnes Tallinn, Tartu, Narva ja Pärnu.

Allpool oleval illustratsioonidel on püütud meile selgitada, et näiteks Laiuse ja Rakvere kindlused olid mõttetud. Kahurid veeti kohe müüri äärde ja lasti auk müüri ja müür vajus oma raskuse all kokku.


Siege of a North African Town, Chronicles of Froissart 14th Century

Sellise kahuriga ei tee meetripaksustele kivimüüridele jälge ka mitte, rääkimata purustustest. Milleks sellised manuskriptid üldse? Miskit siin ei klapi.


Siege of a castle, 14th Century manuscript


Replica cannon based on the Loshult cannon found in Sweden dating from 1326. This cannon is in the Crecy Museum, Crecy, France, to represent the type of cannon that may have been used at the battle of Crecy in 1346.


Vot sedasi sõditi 10. sajandil käsikahuritega.


The earliest depiction of a fire lance and grenade from the 10th Century Dunhuang, China


Bronze handgun found in the Acheng district dating from 1288, Heilongjiang Province, China

Kas selliste käsikahuritega sai müüre lõhkuda? Need on väga ebatäpsed relvad ja nendega ei ole võimalik mittemingisuguseid purustusi müüridele tekitada. Sellise relva laadimine võtab aega. Sellise relva kasutamine on tegelikult ohtlik, sest seni kuni sõjamees sellega paugu tegi ja hakkas uuesti laadima jõudis vaenlane tal juba elu kustutada üks-kõik mis moodi, kasvõi kiviga surnuks visates. Samuti võis taoline "pushka" käes lõhkeda.




Bombarde from the Stadt Museum, Cologne, Germany, said to be from 1377






Kas see ülal olev kahur oli siis see tõeline müürilõhkuja? No ei usu, selle aparaadiga ei tee meetripaksusele müürile jälge ka peale. Selle kahuri väljatulistatud kuuli võib 20 meetri kauguselt vist paljaste kätega kinni püüda.


Järgmine "müürilõhkuja"


European handgun dating from 1390-1400 

19.sajandi Venemaa raamat tähekindlustest  (Täpne raamatu väljalaske aasta on minule teadmata).




Tähekindluste kaitsesüsteemid. Raamat on valminud sel ajal, kui tähelinnu enam ei tehtud ja ka kahurid, mis tulistasid kivikuule, olid ajaloohõlma vajunud. Milleks siis veel selline üllitis?




Eesti tähelinnad


Maa-ameti kaardi rakenduselt on selgelt ära tuntavad tähelinnad/kindlused: Tallinn, Narva, Pärnu, Tartu, Paldiski, Paide, Kuressaare, Miiduranna, Naissaare.

Väidetavad tähekindlused/linnad on (kahjuks ei ole võimalik enam maastikul tähe fortifikatsioone ära tunda): Vasknarva,
Lihula, Väike-Pakri, Paljassaare. Kõik need kindlused ehitati käsitsi, muldvallid veeti kokku, kasutades algelisi tööriistu, polnud isegi normaalset labidat olemas. Selline labidas nagu meie seda tunneme, ilmus alles kuskil 19. sajandi lõpul. Enne seda kasutati puidust labidataolisi esemeid, heal juhul oli puu varre külge pandud kuidagi mingi rauatükk.

Nagu teada, siis osad tähekindlused ei olnud kivimüüridega kaetud, olid ainult muldvallid. Küsimus, kui efektiivne kaitserajatis selline on? Piisava elavjõu ja inimjõu ülekaalu puhul on selline rajatis väga hõlpsalt vallutatav.

Kahurid olid siiski ühelasulised ja mitte just kõige täpsemad riistapuud laskmiseks. Kahurid ja suurtükid aga on juba hoopiski teine teema, sellest juba mõnes järgnevas loos võibolla.




Teadaolevad Tähelinnad ja -kindlused Eestis

Pärnu tähelinn



1720 Johann Babtist Homanni Liivi-ja Kuramaa-
kaart. Kaardil on tähelinn mõlemal pool jõge.



Ja ka sellel 1613. aasta kaardil on Pärnu ja
Vana-Pärnu kaks eraldiolevat haldusüksust.



Uus-Pärnu



Pärnu 1696. aastal. Pärnus elas käputäis 
inimesi tollel ajal, aga tähelinna on nad omale võimsa ehitanud.



Tähelinna nurkadele on miskipärast antud taevakehade 
nimed.



Tallinna tähelinn



Tallinna tähelinn oli tervik. Tänapäeval see 
nii kahjuks enam ei ole.




Tallinna siluett keskajal.



1720 Johann Babtist Homanni Liivi-ja Kuramaa kaart. 




Tallinn 1859



Väike kõrvalpõige. Tuhala kandis on millegipärast selliste teedega mets (allee?) märgitud 19. sajandi alguse kaardile.




Narva tähelinn



1720 Johann Babtist Homanni Liivi-ja Kuramaa 
kaart. 



Tartu tähelinn




1720 Johann Babtist Homanni Liivi-ja Kuramaakaart.



Kuressaare tähtkindlus 



1650. a. ilmselt Johannes van der Burchi signatuurita moderniseerimisplaan. Äkki oli Kuressare tähelinn hoopis, mitte kindlus.



Paldiski tähtkindlus



Naissaare tähtkindlus

Olgu veel öeldud, et Naissaare, Miiduranna ja 
Väike-Paljassaare tähtkindlusi ei leidnud ma üheltki vanemalt kaardilt, kuigi ametliku ajaloo järgi on need kindlused rajatud Tallinna lahe kaitseks Peeter 1 ajal.



Miiduranna tähtkindlus (halvasti säilinud)



Väike-Pakri tähtkindlus (kas kindlus on hävinud või polegi kunagi valmis ehitatud?)



Väike-Paljassaare tähtkindlus (kindlus tundub hävinud olevat).



Paide tähtkindlus



Võimalikud tähelinnad Eestis (tõenäoliselt 
pole siiski tegu tähelinnadega, lihtsalt vanadele kaartidele millegipärast on nad tähelinnadena kantud).


Vasknarva



1720 Johann Babtist Homanni Liivi-ja Kuramaa
kaart.



Haapsalu




Lihula



Põltsamaa



Rakvere




Valga


Viljandi


Võru



Allpool oleval kaardil kujutatakse Haapsalut ja ka Lihulat tähelinnana, Tartut aga millegipärast mitte. Pärnu tähelinnad aga asuvad mõlemalpool jõge.



Proovige leida kaks täiesti samasugust tähelinna- või kindlust. Väidetavalt kahte täpselt samasugust tähekindlust/linna pole olemas, mistõttu võib oletada, et tüüpprojektide järgi neid ehitada ei saanud nagu ajaloolased väidavad.
Enamus tähelinnade gravüüre on tehtud 18.sajandil ja need ei sobi praeguste sputnikute piltidega, kuid nagu ajaloolased väidavad, on siin tegu modifitseerimiste või ümberehitustega.
Vanimad tähelinnad/kindlused on teadlaste väitel ehitatud kuskil 15. sajand, kuid kuldaeg oli 17-18 sajand. Samas, kui võtta aluseks satelliitide fotod, teadaolev ajalugu piirkondades, kultuurikihi paksus, siis osade tähelinnad võisid juba ennem olemas olla, kui nad oleksid tohtinud olla. 

Kaspia mere kaldal olev kindlus, mis tundub olevat hävinenud mõne katastroofi tagajärjel.



Loodus on tähelinnale peale kasvanud, kontuure on juba väga raske eristada.



Tähelinnasid on maailmas üüratus kogustes üle terve planeedi, Jaapanist kuni Lõuna-Ameerikani. Minule teadaolevatel andmetel võib neid terves maailmas olla isegi kuni 20000 ringis. Kes neid jõudis nii palju ehitada ja kuidas info liikus üle terve ilma?

Allpool oleval kaardil on lihtsalt näide kui väikese ala peale on juba mitu tähelinna ehitatud.



Google Earth tähelinnade kaart, täieneb jooksvalt. Kes neid ehitas nii palju ja miks? Jube viha ja raev oli ikka inimestel üksteiste vastu, et endid sedasi kaitsma pidi.




Online kaart tähelinnadega asub siin



Peeter 1 patarei merekindlus Tallinnas. Miks Peeter 1 patareid nüüd tähekindlusena ei ehitanud? Laevade kahuritega oleks olnud ju väga lihtne püstloodis seina auk tulistada ja kindluse müürid oleksid kokku vajunud?



Sellised püstloodis müüridega kindlustused muutusid mõttetuks, sestap mõeldigi välja tähelinnad. Vaadates Eesti taoliste püstloodis seintega kindlusi, siis osa neist on tõesti hävinud, nagu näiteks Laiuse loss. Laiuse loss oli ka ajalooliste allikate järgi osaliselt hävinud juba Karl XII visiidi ajal 1700. aastal. Samuti räägitakse meile, et tollel ajal oldi nii vaesed, et kui mõni sõda kuskilt üle käis ja lõpuks kindlused hüljati ja kui hiljem elu taastuma hakkas, siis lihtsalt tassiti müürid laiali, et saada ehitusmaterjali.

Vaata allpool olevat gravüüri, seal on näha vasakul taustal lossivaremeid. Varemetes olevad kivid on kõik minema tassitud.



Need müürid ehitati asjata, 12 tunni pärast jääb neist ainult tolm järgi, kui kahurid kogupaugu annavad.



LÕPP
 
Kui tahad toetada mu tegemisi ja ise mõnusalt puhata, siis tule meile puhkama ja sauna nii suvel kui talvel. Saunamajakesega saad tutvuda siin. Parema hinna saan alati teha kontaktivormi kaudu. Olete oodatud ja aitäh teile sõbrad, kes Te sedasi toetate. Ainult koos on meil jõudu! 

Kasutatud allikad

https://geographyeducation.org/2017/02/16/star-forts-the-premier-defense-system-of-the-late-1500s/
https://en.wikipedia.org/wiki/Sébastien_Le_Prestre_de_Vauban
http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/30636/Koit_BA13.pdf?sequence=1&isAllowed=y
http://www.internationalfortresscouncil.org/mfd.html
https://dlib.rsl.ru/viewer/01002677671#?page=1
https://www.google.com/maps/d/u/0/embedmid=1GZr_z7paiZuEtxnlLqBHBpUeZz0&ll=54.8472424336163%2C20.244740059729565&z=5
https://www.maaamet.ee/et
http://www.ra.ee/kaardid/index.php/et/image
https://www.kasmu.ee/et/content/1720-johann-babtist-homanni-liivi-ja-kuramaa-kaart
https://et.wikipedia.org/wiki/Miiduranna_tähtfort
https://et.wikipedia.org/wiki/Väike-Paljassaare_tähtfort
http://www.retromap.ru/m/#141812_0020090_58.312735,25.741653
https://www.digar.ee/arhiiv/en/search/detailed?search%5Bkeywords%5D="old+maps"