Teisipäev, 31. mai 2022

Kolmas katkend raamatust Üksik Hunt ehk mõtestatud mõtlemine

NB! tekst on kirjavigadega ja toimetamata ehk must tekst.

Järgmiseks ma proovin vastata küsimusele, et kuidas see maailm võiks toimida ja kas seda maailma saab mingil moel mõjutada? Nagu suuremal osal selles raamatus esinevate küsimustega on sedasi, et mul on teooriad või hüpoteesid, kuid seda ei saa nii lihtsalt kontrollida. Kontrollida kindlasti saab, on vaja teha tööd selles suunas ja võin nii öelda, et töö käib praktiliselt iga päev. Eespool ma kuskil kasutasin kahte sõna - maagia ja nõidus. Kõik tänapäeva tehnoloogilised vidinad, instrumendid, masinad, vidinad, seadmed jne töötavad nõiduse või maagia abil ehk on eristatumad neist kahest terminist. Toon mõned näited.
Kui ma avan oma sülearvuti ja panen ta tööle. See iseenesest on maagia ja nõidus, kui selle ekraani peal avaneb mulle pilt maailmast, mida ma tunnen väljaspool ekraani. Oletame, et mul on ekraanile sätitud taustapilt, mille ma olen fotografeerinud oma majast. Nüüd aga on minu enda tehtud pilt minu arvuti taustapildiks. Igasugune digividin, ükskõik mille jaoks see on tehtud või mis eesmärki see täidab, töötab maagia või nõiduse abil. Me tegelikult mitte keegi ei taipa päris täpselt, kuidas see asi sedasi töötab. Me oleme kuulnud ainult mingit teoreetilist juttu mikroprotsessoritest, mäludest jms. Kui ma veel räägiksin siia juurde, mida arvutiga veel kõike saab teha, aga seda pole vast vaja teha, sest ka väike laps oskab tänapäeval arvutit kasutada, sellega helistada või videokõnesid teha teise maailma otsa jne, see on kõik üks maagia.
Nüüd ma prooviks natukene lahti seletada mida ma maagia või nõiduse all silmas pean. Kõik aparaadid, vidinad, mida me tänapäeval kasutame, mis on kasvõi osalt digitaalsed, ei allu tegelikult füüsilise maailma seadustele. Osalt digitaalsed asjad on näiteks optilise suumiga fotoaparaat, sõiduauto, kohvimasin jne. See tähendab, et need esemed sisaldavad nii loodusseadustega kooskõlas olevaid osasid ja tehnoloogiat, kui ka digitaalset tehnoloogiat. Füüsilised asjad on näiteks fotoaparaadi juures lääts, mida saab keerata, ehk suurendab ja vähendab ja teine osa on digitaalne ehk kiip, mis läbi maagia teeb kuidagi ühtesid ja nulle kasutades füüsilisest läätsest läbi laskva valguse fotoks, mida saab arvutis näha ja ka paberile ilmutada. Nüüd ma tõin juba siia ka numbrid sisse ehk kogu digitaalne maailm koosneb ainult ühtedest ja nullidest. Arvutitel on oma keel, programmeerimiskeel, millega õppinud inimesed võivad luua põhimõtteliselt missugust maagiat iganes ehk uusi programme, mis jooksevad hübriid masinate peal. Hübriid masin on siis igasugune seadeldis, mis sisaldab füüsilisi osasid, millega saab teha midagi või reguleerida nagu näiteks arvutiklaviatuuri nupud. Teine pool on siis digitaalne, mis hakkab kiipide toel, olgu sees siis mälud, ajud või midagi muud, minu füüsilisi korraldusi või käsklusi, arvutiklaviatuuri nupuvajutusi ühtede ja nullide abil ümber töötlema digitaalseks. Ma jätan siin suure osa kogu sellest füüsilise ja digitaalse maailma koostööst praegu kirjeldamata, sest idee, kuhu ma sihin, peaks nüüd juba selge olema.
Nüüd aga jõuan kõige tähtsama juurde. Nagu ikka, kui ma mõtlen mõnele probleemile või püstitan küsimuse, millele raamatukogudest info ei saa, siis see info lõpuks mingil kujul jõuab ise minuni. Ma just meelega ütlesin, et raamatukogudest, kuigi siin ma võin eksida. Võib veel olla säilinud kirjandust, kust saab head infot leida ja samas pean ka tõdema, et on ka teisi mõtlejaid, kes on võinud info mingilgi kujul juba kirja panna. Kas see mõtleja oli hingeta inimene mina ise või midagi muud, see pole siinkohal eriti tähtis praegu. Üldiselt on see küsimus muidugi tähtis, kuid sellele püstitatud küsimuse vastuse otsimisele see just palju kaasa ei aita. See kord sain ma info täiesti ärkvel olles, et mille üle juurelda. Info tuleb alati pakitina, korraga, tervikliku kogumina, kuid kahjuks toimub see kõik murdosa sekundi jooksul ja ma ei suuda kogu paketti omale meelde jätta ja see hakkab võrdlemisi kiiresti hägustuma. Proovin siis nüüd kuidagi seda siin lahti seletada. Igasugune selline kirja panemine ja lahti seletamine on mulle endale alati kõige põnevam. Kuna ma seda ennem pole teinud, siis ma kunagi ei tea, kuidas see teooria kirjapanduna võib hiljem välja näha. Ma peaksin hakkama nüüd kirjeldama mingeid tehnoloogiaid, mida inimkond kasutab, on kasutanud või hakkab lähimas tulevikus kasutama (tendentsid). Alustaksin kohe tagantpoolt või kaugemalt ajaloost. Esiteks võtaksin atmosfäärielektri. Ma võin suht-koht kindlalt öelda, et vanasti kasutati atmosfäärielektrit. Ma ei saa teile aga kindlalt öelda, kui laialdane oli kasutamine ja mis eesmärkidel täpsemalt atmosfäärist elektrit püüti. Ma jätan raamatu lõppu oma blogi lingi, kust võib leida kõiksuguseid ulmelisi arvamusi ja teooriaid väga paljudel teemadel ja seal on ka paar teooriat atmosfäärielektri kohta. Minu uuringud ja vaatlused ja isegi katsed näitavad seda, et tänapäeval pole atmosfääris enam kuigi palju elektrit, mida püüda, kuid 100-aastat tagasi ja rohkemgi, oli atmosfääris küllalt energiat. Teaduslikel eesmärkidel ehitati põldudele katsetornid, et elektriga väetada põlde ja tulemused olid hiilgavad. Elektrifitseeritud põld andis 2-4 korda rohkem saaki, kui tavaline põld. Kuna elekter püüti atmosfäärist, siis ei olnud põllumehele märkimisväärseid lisakulusid, ainult ühekordne investeering elektripüüdurite, postide ja traatide näol, mis pandi künnisügavusest alla poole. Seda tehnoloogiat enam tänapäeval ei ole. Miks ei ole, võin ainult oletada, kuid antud juhul see polegi tähtis. Järgmiseks- vesinikutehnoloogia. Samuti oli vesinikutehnoloogia olemas juba mõned sajad aastad tagasi. Tänapäeval räägitakse küll selle tehnoloogia kasutusele võtust juba palju aastaid, kuid reaalsus on see, et vesinikutehnoloogiat meil kasutusel massides ei ole. Ma võibolla ei tookski neid näiteid tehnoloogiatest hetkel rohkem siia vaid prooviksin kuidagi vastata püstitatud küsimusele. Paketi sisuks oli info, et me saame (jah, kõik saavad, ka kestad) sisestada ise siia maailma programme ja mõelda ise välja kasvõi täiesti utoopilisi tehnoloogiaid ja panna ka need toimima. Kuid ma või meie ei oska minna kohta, kust saaks sisestuse ära teha. See sisestuse tegemise koht jääb mul hetkel siin lahti kirjeldamata, kuid on võimalik toota ise programme ehk neid samu ühtesi ja nulle ja mida saab füüsilises maailmas toimima panna, kui vastav info õigesse kohta sisestada.
See maailm on tehtud meelega just sedasi, et siin on alati justkui millestki puudus. Puudus on just energiast, nii kütustest, kvaliteetsest toidust ja rahast. Kõik need on energiad ja tegelikult on seda energiat igal pool lademetes, aga energia piiramatu kättesaamine on tehtud võimatuks. Jah, just piiramatu või odav energia saamine on tavainimese jaoks ära blokeeritud. Ma ei oska seda väga hästi veel kirjeldada, kuid mõte on umbes selline, et kui keegi vajab piiramatut või väga odavat energiat, siis ta peab valmis mõtlema uue mooduse, ükskõik millise, kasvõi täiesti absurdse, aga ta peab ühildama siin nii füüsilise kui ka digitaalse ehk selle maagia või nõidusliku poole ja see tuleb kuidagi süsteemile sisse sööta ja sel samal silmapilgul hakkab uus leiutatud energia saamise viis kogu maailmas eranditult kõigi jaoks tööle. See süsteem toimib ka vastupidi, et saab eemaldada mingi toimiva süsteemi ja see enam ei tööta mitte kellegi jaoks. Ma võibolla ei oska head näidet tuua, aga oletame, et maal elav mees on töötu ja tal ei ole raha, et võrgu kaudu elektrit osta. Nüüd see mees võtab mingid füüsilised komponendid, metallid ja ühildab need mingi tehnoloogilise vidinaga ehk ühtede ja nullidega. Loomulikult ei saa suvaliselt kokku monteeritud seadeldis tööle hakata, mõtleb tavaline inimene ja veel eriti, kui tal puudub vastavas koolis õpitud haridus. Tegelikult aga ei ole üldse point leiutamises, see maamees võib ükskõik, mis vidina kokku panna, tööle see aga ei hakka ennem, kui ta ei leia vastavat toru, kust kaudu kogu info kogu maailma toimimise süsteemile selgeks teha või seda uut süsteemi tutvustada. Alles, siis kui see tehtud, saab maamees oma uue leiutisega elektrit toota. Pole isegi suurt tähtsust, mis komponente ta kasutas, tähtsus on tegelikult ainult digitaalses pooles ehk selles nõiduses või maagias, mis tema masina tööle paneb. Nüüd jätan korra selle teema käsitluse katki ja pöördun 180 kraadi teise suunda.
Palju kaalub inimhing? Osad teadlased ja arstid on proovinud seda teaduskatsetega välja uurida. 20. sajandi esimesel poolel proovis Ameerika arst Macdougal kaaluda ära inimhinge. Ta tegi katseid surevate inimestega, kaaludes neid surma hetkel. Selgus, et inimene muutub surma hetkel kergemaks. Nimetatud arst väitis, et see kaalukaotus on tingitud inimhinge lahkumisest kehast. Macdougal tegi samuti katseid surevate koertega ja koerte puhul kaalukadumist suremise hetkel ei täheldanud. Surma hetkel kaotavat inimene oma kaalust 30 grammi, mis on selle arsti arvates inimhinge kaal. Siinjuures peab ära märkima, et osadel juhtudel, kus inimene suri, kaalukaotust ei esinenud. Ma ei saa kindlalt väita selle info juures mitte midagi, sest teadupärast tänapäeval enam selliseid katseid ei tehta või kui tehakse, siis sellest avalikult ei räägita. Nagu raamatu algul sai väidetud, et ühe maailma kohta on üks hing, siis mõnel juhul see paistab kehtivat ja mõnel juhul mitte. Mis aga siis kui on rohkem hingi, ei ole üks, on palju hingi. Selle katse juures saab teha veel ikkagi sellise järelduse, et mitte igas inimeses pole hinge, sest eelpool nimetatud teadlane pani oma katsete käigus tähele sellist kummalisust. Näiteks koolerasse surnud naine ei kaotanud surmahetkel mitte grammigi oma kaalust. Kas võib siin väita, et hingeta inimesed saavad põdeda ainult teatud haigusi, mis hingega inimest ei ohusta? Ma ei tahaks sellesse kirjatükki piiblit sisse tuua, aga maailma mõistmisel ma ei saa välistada jumalat. Ma pean uurima kõiki võimalusi. Kain tappis oma venna Abeli. Kainil oli küljes hingeta inimese märk, ehk tal oli sarv peas. Kas võib olla nii, et hingeta inimest on võimalik ka tänapäeval võimalik tunda ära mingi teatud märgi järgi? See märk võib olla ka füüsiliselt mitte nähtav, see võib olla tajutav.
Aja teemat ma olen juba põgusalt puudutanud, kuid toon siia ära veel ühe näite aja moonutusest surmaolukorda sattudes. Filosoofia professor Bergson kirjeldas oma kirjutistes inimhinge elamusi surma hetkel. Kuni selle minutini, mil inimene pole üle saanud surmahirmust, on tema hingejõud suunatud enda elu hoidmisele. Kui aga surmahirm saab ületatud, ja tavaliselt juhtub see natukene aega enne surma, siis pöördub inimhinge tähelepanu äkki tagasi, nii et sureja möödunud elu tekib tema silme ette ja jookseb tema silme eest mööda nagu kinofilm. See sünnib sellise kiirusega, et mõne sekundi vältel mööduvad kõik kogu eluaja olulisemad sündmused. Surejal on tunne, nagu elaks neid hetki veel kord läbi.
Järgmiseks puudutan põgusalt teemat sellest, kuidas koos elavad inimesed ja ka loomad muutuvad eluõhtu poole üksteisele sarnaseks. See paistab kehtivat ainult siis, kui inimeste vahel või inimese ja lemmiklooma vahel on armastus ja üksteisest hoolimine – tugev side. Ma ei peakski seda imelikku eluseadust rohkem kirjeldama, sest see on niigi teada. Teadmata aga on, et miks see nii on. Vaadake või kuulsat professorit Albert Einsteini ja tema naist. Võrrelge nende pilte. See on hea näide sellest, kuidas inimeste välimus võib pideva koosviibimise tulemusel kujuneda väga sarnaseks. Neil olid ka hallikasvalged lainelised juuksed, sama heatahtlik joon suu ümber, samad liigutused ja ka samasugused suured lapsesilmad.
Ma olen siia toonud juba palju kirjeldusi kummalisest maailma toimimisest ja ka näpunäiteid, kuidas maailma lugeda, aga põhiküsimusele, et miks maailm just nii toimib, on mul seni veel vastamata. Eks ma selle raamatu kirjutamisega olen liiga suure ampsu võtnud ja püstitatud eesmärk – leida vastused esitatud põhiküsimustele, tunduvad vastamiseks kuuluvat vaid kõige kõrgemale. Ma, aga ei ole püssi põõsasse visanud, sest selle raamatu kirjutamise ja teemade uurimisega ja mõtisklemisega ma olen leidnud olulisi vastuseid ja seoseid vähemalt enda jaoks. Loodan, et elu pakub veel edaspidigi üllatusi ja selget mõistust, et õigeid asju, õigel aja taibata. Kuidas tekib või kust kohast tuleb taipamine? See on selline küsimus, millele mul veel täit vastust ei ole, kuid on huvitav siia välja tuua, kuidas suured mõtlejad on tulnud taipamisele. Kuulus helilooja Mozart on kirjeldanud, kuidas on sündinud ta looming: „Kui ma olen reisil, või pärast head söömingut jalutamisel, või kannatan unepuuduse all öösel, siis tulevad mulle mu paremad mõtted. Kust ja kuidas, seda ma ei mõista, kuid nad tulevad voogudena. Mis meeldib, jääb mulle pähe. Ma isegi ümisen endale neid helisid; seda on öelnud mulle teised. Ja üks kujutlus kutsub esile teise. See õhutab mu hinge ja kui mind ei segata, kavavad mu mõtted, laienevad, omandavad selgema kuju. Terve looming valmib minu peas, ma võin seda tervelt haarata“.
Beethooven rääkis, et ta ei tea, kust ta võtab oma ideed. „Nad tulevad ise, kutsumata. Mulle näib, et ma võiksin isegi neid haarata kätega metsas, jalutuskäigul, öö vaikuses, hommikusel koidul. Nagu luuletaja meeleolu leiab väljendust sõnades, väljenduvad minu tundmused helides, mis heljuvad, kõlavad, kohisevad, mürisevad, kuni nad lõpuks mu ees seisavad nootides.
Morse leiutas elektritelegraafi idee öösel tormisel merel, mõlgutades mõtteid elektrivõimest.
Goethe leidis unest ärgates peas valminud värsid, mis ta pidi kohe üles kirjutama, et mitte unustada.
Viiuldaja Tartini rääkis, et ta kuulus sonaat on une annetus. Unes näinud ta kuradit oma ees viiuldamas ja helid jäid talle elavalt meelde.
Richard Wagneri töötas sametist kuues.
Schillerit ergutas mädanevate õunte lõhn ja neid oli tal alati kirjutuslaua sahtlis. Luuletamisel asetas ta jalad külma vette. Voltaire, Kant ja Napoleon I armastasid töötada väga soojas toas.
Ibsen töötades mängis väikeste kujudega, mis seisid ta kirjutuslaual.
Vene helilooja Tšaikovski jõi kaunis ohtralt alkoholi, mis viis ta nõiduslikkude helide maailma.
Eduard Vilde kirjutas noores eas oma parimad read pärast lõbusalt veedetud õhtut koju tulles.
Schubertist on teada, et ta vaimustust oma helitööks hankis heade luuletuste deklameerimisest.
Seda nimekirja võiks vast lõputult jätkata, sest igal geniaalsel inimesel oli ja on tänapäevani välja kujunenud oma meetod, kuidas luua midagi, kuidas sattuda soonele, mis avavad neis kanali loomingu vastuvõtmiseks. See on teadusmeestel juba ammu välja uuritud, et paljud taimed ja elavad kehad saadavad välja kiirgust ehk neis on mingisugune elektripinge. Teadlane Georg Washington Crile konstrueeris aparaadi, millega tal õnnestus mõõta amööbi elektripinget. Mõõtmisel selgus, et amööbi elektripinge võrdus 1/60 voldile. Pinge, mida amööb välja saatis oli negatiivse laenguga, sest kui temale juhiti positiivset elektrit, suri ta, tähendab, tema elu „neutraliseerus“. Mulle meeldivad vanade teadlaste uurimused ja kirjeldused oma uurimuste kohta. Ülal oli öeldud, et kui organism sureb, siis ta neutraliseerub. Kogu elusloodus püsib koos ja elavana ainult tänu elektrile. Elekter aga teatavasti kiirgab välju ja elektrifitseeritud keha on võimeline väljade kaudu vastu võtma informatsiooni. Organism registreerib väljasid ja organismi juhtorgan või juhtorganid, milleks võivad olla nii aju kui süda, töötlevad vastuvõetud informatsiooni. Inimesena me ei pruugi saabuvat infovoogu alati vastu võtta või enesele teadvustada. Tundlikuma vastuvõtuaparaatidega inimesi võibki geeniusteks nimetada, sest info on alati väljas olemas, kuid ainult vähesed saavad seda või suudavad seda vastu võtta ja lugeda. Informatsioon väljas on killustunud, on jaotunud erinevatele sagedustele sedasi, et ainult vastava oskustega, soodumustega inimene saab seda informatsiooni tajuda või vastu võtta, mille jaoks on tal võimed. Muud moodi ma sellele küsimusele hetkel vastust ei oska anda, kuid pannes erinevat informatsiooni kokku ja püüda seda analüüsida esoteerilise nurga alt, siis just nii see paistab toimivat. Küsimus jääb, et kes saadab informatsiooni ja miks saadetakse informatsiooni. Teoreetiliselt ma võin ka nendele kahele küsimusele vastata pikalt lahti kirjutades, kuid teen seda lühidalt. Looja, Jumal, selle paiga arhitekt on pannud selle informatsiooni nähtamatusse elektrivälja, mida vähesed suudavad lugeda ja tõlgitseda. Aga miks? Sellepärast, et areneda, näha pilti laiemalt, saame me läbi geniaalsete inimeste nautida kaunist jumalikku muusikat, kauneid kunste, tehnoloogilisi teadmisi jne. Ilmselt, inimene ise, ilma välise sekkumiseta pole lihtsalt kuigi võimekas, et vahel on vaja meid juhtida, suunata, anda märku taevalikust ilust ja teispoolsuse olemasolust.



Pühapäev, 1. mai 2022

Napoli ümbrus


Otsustasime Emmeliinega (mina olen kapten Trumm) Napolisse sõita ja teha sealkandis väike ringreis, sest aprillis lõdvenesid koroonapiirangud. Aprillis võis Itaaliasse reisida negatiivse antigeeni kiirtesti olemasolul. Minnes tegime testi ja ohh üllatust, Napolisse jõudes ei küsinud seda meilt mitte keegi, aga tagasi tulles olid kotkad kohe vastas. Enne väravast läbi ei saa, kui näitad GREEN PASSi. Miks on arstitõend nimetatud roheliseks passiks? Las see praegu jääb, sest see pole selle loo teema. Õnneks tegime eelmine päev kiirtestid ja saime läbi. Kus on loogika? Minu hinnangul on see puhas äri. Itaaliasse tulgu kõik katkuhaiged ja muud viirusekandjad, aga Itaaliast Eestisse (testi ja maski vaba) minnes, siis on vaja ikka kontrollida, et kas ikka korralikult levitasite terve Itaalia viirust täis. Terve mõistuse vastane tegevus minu hinnangul. 
Reisiidee sündis sedasi, et olid juhuslikult saadaval odavad lennupiletid Tallinnast Napolisse ja tagasi (edasi-tagasi 88 eurot inimene). Et pilt oleks selgem, siis selles loos ma räägin ka natukene summadest, mida kuskil pidime kulutama.
 
Kõige esimese asjana hakkasid Napoli kesklinnas silma sellised võimsad massiivsed antiik-sümboolikaga tänavavalgustuspostid. Mis aastal need valmistatud on, jäi mulle teadmata. Kõik postid on nummerdatud ja all on tekst. 


Reisimarsruut kujunes meil suht käigult. Üks oli kindel, Capri saarel tahtsime ära käia ja sinna me ka jõudsime. Rooma jäi kahjuks seekord välja, kuigi ka see sihtkoht koos Vaticani külastusega oli meil planeeritud. Elamise broneerisime jooksvalt kas Airbnb või Bookingu kaudu. Reisimarsruut kujunes siis selliseks: Napoli-Capri saar-Sorrento-Amalfi-Bomerano-Positano-Sorrento-Herculaneum-Napoli.


Esmaspäeval (18.04) õhtul jõudsime Napoli lennujaama. Terminalis tahtsime osta bussipiletid, et sõita kesklinna, kuid piletiaparaadid ei töötanud ja infoputkas töötav tädike meid aidata ei osanud. Hakkasime siis linna poole jalutama, kuid mitte kaugel terminalist püüdis meid kinni taksojuht, kes kogus oma mikrobussile rahvast, et kõik korraga kesklinna ära viia. Ühe inimese pilet maksis 5 eurot. Napoli oli suhteliselt must ja räpakas, eks see oli tingitud ka nädalavahetusest, mil koristusbrigaadid puhkasid ja ka Lihavõttepühad olid siis parasjagu lõppemas. Kerjused magasid tekkide sisse mähitult tänavatel. Napoli on suuruselt kolmas linn Itaalias. Kaheks ööks oli meil tuba broneeritud Napoli kesklinnas (2 ööd 101 eurot), kus me elasime ühe tädikese juures korteris. Tema kasutas ühte tuba meie teist. Köök ei olnud ette nähtus, vannituba ja wc oli, aga meil polnudki plaanis köögis ise kokkama hakata. Terve järgneva päeva tutvusime Napoli kesklinnaga. Tähelinna me ei jõudnudki külastada kahjuks, sest päev on üürike. Sooja oli terve reisi vältel umbes 16-20 kraadi ümber, millest ainult ühel päeval sadas vihma, see-eest aga korralikult. 


Napoli kesklinna arhitektuur on antiikne. Mitte midagi uut võrreldes misiganes linnaga. Korrused maa-all, hiiglasikud uksed-aknad ja kõrged laed tubades.


Selline vaatepilt nagu ülemisel pildil, oli Napolis tavapärane. Arne räägib miljardist punasest tellisest, ma ütleks veel juurde, et tuleks lisada veel miljard sellist tänavakivi nagu pildil. Selliste suurte ja uhkete kivikamakatega olid teed sillutatud peaaegu igas linnas.


Napoli kesklinnas on silmailu igal sammul, kui osata pilku maast väheke kõrgemal hoida.


Meil õnnestus minna ka Hitchcocki ja Dali näitusele. See oli kindlasti üks parimatest hetkedest tervel reisil. Tegelikult oli väga palju häid hetki ja vaatamist. Terve nädal oli täis seiklust, kuid Dali on hea oma hulluses. Mõjus värskendavalt. Hitchcockist seal tegelikult suurt midagi näidata peale filmi ei olnudki. Emmeliine on ehtekunstnik ja talle meeldib kunst üleüldse. Seoses sellega juhtus ka üks imelik värk. Ta püüdis meenutada ühe kuulsa impressionisti nime, kuid see ei meenunud talle mitte...ja mingil päeval see juhtus. FB viskas korraga talle ette reklaami Claude Monet'st. Emmeliine jäi mulle jahmatanud näoga otsa vaatama ja siis ta alles rääkis mulle, mis juhtus, sest ta proovis eelnevalt pingsalt seda kunstnikku meenutada oma mõtetes. Jääb küsimus, et kas masin suudab inimese mõtteid lugeda? Kui kaugele on tegelikult arenenud tehisintellekt?



Kui seda kirikut vaatasin, siis taipasin, et polegi vast vaja Vaticani külastada. Hoonete mastaabid on samasugused. Me oleme sipelgad.





Kirikus sai ka maa alla minna (crypt), kuid midagi erilist seal pildistada polnud. Kõik kohad olid riste ja nikerdusi täis. Ja seal samas kirikus näen mina kappi. Neid oli koguni kaks seal. Kappidega oli ainult see häda, et need on mõeldud rohkem Kalevipojale või Gulliverile kasutamiseks. Avada neid ei saanud, et vaadata, kuidas need kapid seest välja näevad. Kas tänapäeval mitte neis kappides hoopis pihil ei käida?


Sai ka kolatud kalliskivide muuseumis, mis oli praktiliselt kottpime, ainult esemetele oli suunatud mingi ähmane valgus.


Ehete muuseumis need kalliskivid mind väga ei huvitanudki, kuid muuseumist välja minnes, vat seal oli uhke troon. Puhtast hõbedast. Istu aga tooli ja oledki kuningas. 19. sajandi alul olevat selle kolaka üks hõbesepp valmistanud. Ütlen sedasi, kui ma oleks väljaõppinud kuldsepp või hõbesepp ja mul ei oleks kasutada tänapäevased tööriistasid, siis ma seda imet vist valmis ei jõuaks oma eluajal teha. Alumisel pildil on näha samast toolist ka mõni detail.



Ülemisel pildil on infotahvel selle sama nn trooni või Baldachini kohta ja nad on huvitava vea seal muuseumis teinud. Itaalia keelses tekstis on kirjas, et tegu on 1837. aasta meistriteosega, aga inglise keelses tekstis räägivad nad sama asja kohta, et tegu on 1873. aastal valmistatud asjaga. Ajalooga on kord nii, et tegelikult keegi täpselt vist ei tea mitte midagi....
 

Natukene veel ilusat arhitektuuri.


Miks peab läbi samba laeva kujutama? Vahet polegi, sellised laevadega sambaid leiab tervest laiast maailmast. Tipus oleval munal on samuti oma tähendus. Kunagi tõlkisin ladina keelest 1699. aastal välja antud sümbolite raamatu. Sealt võib leida sümbolite tähendusi.


Vanaaja hiilgus rohtu kasvamas. Justkui oleks sattunud filmi "Ma olen legend".


Napoli merekaldal selline kindlus. 


Mõistagi, asuvad kindlus ja selle rajatised poolenisti või täiesti maa-all. Kus jooksis siis merepiir, et  praegu asuva merepiiri äärde saab nii sügavale ehk allapoole merepiiri hooneid ehitada ? Eriti tervalt hakkas silma see probleem Herculuneumi juures. See linn on maa all (tänu Vesuuvi tuhale?) kindlast oma 15-20 meetrit ja pole vist ikka veel põhja kätte saadud ja meri on seal samas. Jääb vägisi selline mulje, et Napoli kandis on meri mingil ajal tõusnud ja sellest ka need uppunud linnad, mida Vahemere äärest on leitud. Eestiga on jälle sedasi, et meri on võrreldes vana-ajaga märgatavalt taandunud.


Üks ehe antiikarhitektuuri näide. Milleks pidi nii ehitama? Milleks selline lahmakas auk seinas. Kas tõesti ainult ilu pärast?


Osade majade sissekäikudes on maha paigaldatud rauast jublakad, mis pidavat näitavat hoone vanust.


Capri saarel

Capri saar on pisike saar, kuid silmailu on seal palju. Kõik on suhteliselt kallis nagu terves Napoli kandis. Kui maabusime Capri sadamasse, siis sattusime kohe turistilõksu (seda juhtus korduvalt tänu tühjale kõhule). Restorani sisseviskaja ütles, et täna on söökidele allahindlused, kui aga arve saime, vaatas sealt vastu üle 70 eurone arve. Näiteks õlle maksis 10 eurot ja pits viina 8.50. Cabriolett takso viis meid 29 euro eest Anacaprile, bussisõit oleks maksnud 2 eurot nägu :) Ülemisel ja alumisel pildil jäi silma mingi keraamika väliladu Anacapril.


 
Vaated on sel imelisel saarel tõepoolest maalilised.

 
Saar koosnevat enamjaolt lubjakivist, mille kaljudes võib näha fossiile.



 
Tänavad ja sõiduteed on kitsad. Treppidest andis ikka üles ja alla vantsida.


 
Mingit erilist ja võimast arhitektuuri sel saarel ei ole.

 
Saarel võtsime airbnb kaudu ööbimise (umbes 100 eurot), millel oli rõdu ja maaliline merevaade.
 
 
Ülemisel pildil olev kivi on vägagi kummaline sellisel juhul, kui see on looduslikku päritolu. Kui aga tegu on tehisliku kiviga, siis pole selle kohta suurt midagi öelda. Mererandades käies ma alati vaatan kive. See on põnev teema minu jaoks. Alumisel pildil olev kivi võib vabalt mingi fossiil olla.


 
Järgmisel päeval läksime Caprilt laevaga Sorrentosse. Sadamast linna, kaljule üles tulek oli võimas. Kalju sisse on mingitmoodi uuristatud suur lõhe, mille lõpus on trepp, mida mööda saab kesklinna. Nagu ülemiselt pildilt näha, siis see lõhe pole korralikult lahti kaevatud. Uksekaared jäävad maa alla. Alumistel piltidel olen proovinud kuidagigi tabada seda lõhet. Piltidega on kahjuks see häda, et ega õiget ettekujutust ei saa läbi fotode tegelikult edasi anda.




 
Sorrento on fantiliselt ilus ja puhas linn. Seetõttu me ka veetsime seal linnas kaks ööd. Esimesel korral me jalutasime mööda ühest tippklassi restoranist, kus kostis elavat muusikat. Emmeliine ütles, et ta tahab siia kunagi õhtusöögile tulla.. Kuid sellest juba edaspidi. 


Järgmisel hommikul liikusime bussiga Positano suunas. Sinna vast oli Sorrentost kõigest 30-40km, kuid kuna buss sõitis mere ääres kaljudel mööda kitsaid teid, siis võttis sinna sõit umbes 1,5 tundi. Vaated bussi aknast olid lummavad. Ma olin kehva kodutööd teinud, kuid mingi saatuse vimka ja algav vihmasadu ei lasknud meil Positanos bussist väljuda. Mingi sisetunne oli, et ära mine maha ja nii me otsustasime sel vihmasel päeval selle sama bussiga hoopis Amalfisse sõita. Algselt oli meil mõte, et läheme Positanost "Jumalate raja" matkarajale, mille tee kulgeb kõrgel mägedes pilvede kohal. Miks, aga Positanost maha minek hea mõte ei ole, selgub veidike all pool.

 
Ülemisel pildil on vaade Amalfile. Samuti väga ilus koht. Kuna vihma sadas suht hullusti, siis pidime ruttu öömaja leidma. Sedakorda leidsime omast arust soodsa pakkumise Bookingust. Pean tunnistama, et ega suurt midagi mõistliku summa eest seal saada polnud. Ja siin juhtus jälle omamoodi värk. Kuna paduvihmaga suurt midagi väljas teha ei olnud, siis enne kui Bookingust tube vaatama hakkasime, ütlesin Emmeliinele, et tahaks vanniga tuba. Saaks vihmase ilmaga vannis mõnuleda. Nagu võluväel hakkas Booking meile kohe vannitubasid näitama, mitte duššinurkasid. Tänapäeva tehisintellekt uurib läbi telefoni iga meie sõna ja lauset. See on tegelikult hirmutav, kuid antud juhul võis see isegi kasulik tunduda, kuid selline asi mulle siiski mitte ei meeldi. Bookingust siis valisime selle ainsama vanniga toa välja (maksis vist 130 kanti). Piltidel oli tuba väga ilus. Vaatasime, et kindalsti ka aken oleks. Aken oli piltidel, kuid reaalsus oli see, et mingit akent tegelikult ei olnud, õnneks vann ikka oli. Ruumi omanik kukkus kohe keerutama ja vassima, et see on "Economy tuba." Emmeliine oli tema peale õige kuri, mina olen leplikum, aga kuna muud majutust me enam nagunii ei oleks saanud, siis tuli sellega leppida.

 
Selline plakat oli kuskil linnas vana-aegsest Amalfist. Imestan senini, et kuidas juba vanal ajal mere äärde sellised võimsad teed on rajatud, mida sellel plakatilgi näha võib. No aga kui seal oli Vana-Rooma riik, siis on asi selge. Tehnoloogiline tase pidi ülikõrge olema.

 
Vihmasel päeval vannis olles, hakkasin uurima järgmise päeva teekonda Jumalate rajale. Selgus see, et kui me oleks Positanos bussist maha läinud ja läbinud matkaraja Positanost Bomeranosse, siis oleks terve matk olnud meil üles mäge (umbes 700 meetri pealt 1200 meetrile, matkaraja pikkus umbes 8km). Kõigepealt et aga Positanost üldse matkaraja algusele saada, oleksime pidanud käima 1700 trepiastet üles mäele. Nii et sedakorda läks meil õnneks, et me otsustasime vihma eest Amalfisse peitu tulla. Hommikul suundusime bussiga Bomeranosse, kinnitasime keha ja matk võis alata. Päev oli fantastiline. Tuult ei olnud, lõõskvat päikset ei olnud ja kõik oli üleüldse imeline. Kui üldse kellelegi meie käidud kohtadest midagi soovitada, siis kindalsti seda matkarada, Sorrentot ja Caprit. Tegelikult aga oli iga käidud koht väga äge. Ma kardan kõrgust, kuid mitte siis, kui kõrguses on turvaline. Matkal oli täpselt keskel üks koht, kust ma pidin peaaegu alla andma ja tagasi pöörduma, sest ühel pool oli järsk kuristik  ja teisel pool kalju ja ainult peenikene rada üles mäge sigri-migri kivide pealt läks sealt läbi. Võtsin ennast kokku ja Emmeliine julgustas ja koos saime sealt üle. Tegelikult oli kõik lihtsalt fantastiline. Matkamas oli turiste suhteliselt palju ja nagu Hemingway ütles, et igas sadamas on vähemalt üks eestlane, siis ma ütleks nii, et eestlasi on igas maailma linnas ja igal maailma matkarajal. Saime kuskil raja esimesl veerandil kokku ühe eestlastest paariga. Vahetasime mõtteid, muljeid ja uurisime koos kaarti ning jätsime hüvasti ja jätkasime oma teed. 



 
Juba samaks õhtuks (laupäev) oli meil uuesti elamine kinni pandud Sorrentosse ja sedapuhku 4 tärni hotelli (158 eurot). Igas linnas, kus elamise võtsime, pidime ka tasuma 3 eurot inimese kohta linnamaksu. Napoli kanti ei olnud nädalavahetusel mõistliku hinnaga elamist saada. Pakkumised kadusid silme alt ja need pakkumised, mis jäid, olid röögatult kallid. Tavalise mõttetu toa eest, mis esmaspäeval maksab 50-70 eurot, küsiti juba kuni 1000 eurot. Kõike asju ei tohigi viimasele minutile jätta, sest muidu võib juhtuda, et tuleb öö taeva all veeta. Loo alguse poole rääkisin korra Sorrentos asuvast restoranist, mida Emmeliine tahtis ilmtingimata külatsada. Proovisin internetist leida infot, et õhtuks sinna laud broneerida, kuid ei leidnud sellist võimalust. Emmeliine ütles, et ära muretese, meile on seal juba laud olemas. Mina ei tea, kuidas tema nõiub või asju teeb, aga just nii oligi. Panime hotelli pakid maha, sai matkatolm endilt maha pestud ja restorani käiguks mõeldud riided, mida me just selleks päevaks kaasa võtsime, selga pandud, ja hakkasime sumedas Sorrento õhtus restorani poole liikuma. Tänavatel oli palju rahvast, elu kees ja see linn jättis üleüldse nii meeldiva tunde, et ei olekski tahtnud sealt hiljem lahkuda. Jõudsime siis restorani ukse taha, kus ootas palju rahvast, kes üritasid sisse pääseda. Kuna Emmeliine oli aga läbi mingi võlukunsti meile mõttes laua broneerinud, siis jalutasime otsejoones restorani uksest sisse. Meile tuldi kohe vastu ja küsiti, et kas teil on laud broneeritud. Ütlesime, et ei ole, aga me tahame lauda kahele. Vastu tulnud mees mõtles hetke ja ütles olgu ja andis jooksupoistele käsud kätte ja meid juhatati teisele korrusele just meie lauda :) Maitsenauding ja teeninduskvaliteet olid maailma tippklassist. Mitte, et ma mingi gurmaan oleks, aga toit oli imehea. Mitmekäiguline õhtusöök, koos pudeli hea veiniga läks maksma 90 eurot. Ma ei tea, kas seda on palju või vähe, aga 20 eurot jätsime ka jootraha. Sorrentost oli natukene kahju lahkuda, kuid ees ootas meid päev Vesuuvi jalamil asuvas iidses Herculaneumi linnas. Otsustasime valida selle linna Pompei asemel, kuna see pidavat olema paremini säilinud.

 
Sissepääse linna maksis 13 eurot. Teate, ma ei oskagi midagi uut selle linna kohta öelda. Linn asub tänapäevases mõistes väga sügaval maa all. Ma vist palju ei valeta, kui ma ütlen 20 meetrit kindlasti. Silma järgi tundub, et see linn asub allpool merepinda. Kõik, mis meile seal näidati, pärineb antiikajast. Uhked sambad (sümbolid), tänavad, väljakud, marmorkujud ja isegi veetrass. Kõige rohkem hämmastas mind linna serval (no me ei tea kui linna serv see tegelikult on, sest kes, ütleb, kui palju seda linna üldse välja kaevatud on?) asus üks hiiglaslik värav, mis oma olemuselt meenutas kangesti Triumfikaart. Panen siia rea pilte sellest laava ja tuha alt väljakaevatud linnast.










 
Ülemisel pildil veekahjustused?




 
Ülemisel ja alumisel pildil on klaasi taha vaatamiseks jäetud antiikne veetoru.

 
Alumisel kolmel pildil on minu hinnangul tegemist lagunenud Triumfikaarega.









 
Ja nii see vana linn meist maha jäi. Lahkudes tegin sealt veel viimase pildi, kuhu peale jäi ka Vesuuv. Enne kui rongile läksime, et edasi Napolisse suunduda, sattusime järjekordesse turistilõksu, sest sisseviskaja oli nii osav ja lubas meile kindlasti suppi süüa anda, mille järgi meil väga isutas. Itaalias vist eriti suppe ei sööda ja tavaliselt suppe menüüdes polegi. Tellisime kahte varianti erinevat suppi ja kruusi janukustutavat õlut. Tulemus oli aga selline, et Emmeliine sai tõepoolest supi, aga mina sain kausi täie tigusid ja kaheksajalgu. Supist polnud seal juttugi. Sisseviskaja ütles, et see ongi supp :) Arve oli 49 eurot.

 
Kuna Napolisse normaalse hinnaga mingit elamist ei olnud võimalik leida, siis otsustasime leida koha suht lennujaama lähedusse, kuna järgmine hommik pidime jõudma lennukile, et koju suunduda. Leidsime mingi AKNAGA toakese Napoli eeslinna Piscinolasse. See oli ühtlasi ka metroo lõpp-peatuseks. Päris jube ja õõvastav ning räpane koht. Metroopeatusest pidime kõndima umbes 2,5 km ööbimiskohta. Selgus, et see koht, mis me broneerisime (hind oli üle 160 euro) oli üks tuba ühest suurest ja ehtsast Itaalia korterist. Perenaine võttis meid ilusti vastu, oli väga viisakas ja tutvustas meile oma suurt korterit. Algul olime pisut ehmunud, et kas nüüd peame õhtul koos selle perekonnaga telerit ka vaatama jääma, kuid saime siiski oma toa kätte. Meie toas oli vist mingisugune altar, kus olid kõiksugused pühameeste kujud ja perekonna pildid. Voodi peatses olid ristid ja palvehelmed. Põrand oli marmorist. Natukene kõhe tunne tekkis seal toas, aga teiselt poolt oleme rõõmsad, et saime just kogemuse, näha tõelist Itaalia pereelu. Perenaine küll inglise keelt ei rääkinud, kuid saime hakkama. Õhtul pakkus ta veel meile selle koha traditsioonilist maiust. See oli suus sulav rummikook, väga mahlane ja maitsev. Ja juba oligi järgmine päev ja kell 16.00 olime Tallinnas. Tallinnas oli õhk jäiselt külm ja kuidagi harjumatu, kuid nii hea oli jälle kodus olla. Küll meil on ikka ilus lennujaam ja ilus PUHAS EESTI. Kaugel on hea küll, aga kodus on ikka kõige parem.
 
LÕPP