teisipäev, veebruar 21, 2023

Saladuste saladuse raamat

Algava loo sissejuhatuseks võib vast öelda sedasi, et sellised raamatud olid vanal ajal kindlasti olemas. Isegi kirjeldused on säilinud, et mida need raamatud endas sisaldasid, kuid üksikasjalised õpetused on kadunud. Kahjuks, tervet raamatut meil tänapäeval vist ei õnnetu enam oma kätes hoids. 
Algavasse teemasse toon välja huvitavamad teated selle raamatu kohta, mida mul õnnestus välja otsida vanadest ajalehtedest. Huvitav on veel see, et need raamatud korjati inimeste käest ära ja põletati, sest nende raamatute abil sai „matsi rahvas“ liiga lihtsalt ära elada. Ma endamisi siin mõtlesin, et mis siis kui need raamatud sisaldasid õpetusi ka mateeria muundamise ja antigravitatsiooni kohta. Kulla tegemise õpetus oli selles raamatus olemas. Kas oli võimalik ilma suurt jõudu kasutamata ja ainult teadmiste baasil ehitada suurtest kivimürakatest hooneid, nagu losse, kirikuid, katedraale jne. Üks salapärane kiitsakas läti mees ehitas Ameerikasse Koralli lossI. Ta ehitas seda öösel, kui keegi ei näinud. Võib ju arvata, et temagi mingit nõidust valdas ja nõiasõnu teadis. 
Samuti oli võimalik raamatust ammutatud teadmistega tulekahju paljalt ühe lause lausumisega kustutada. Teise raamatu järele, mis on senini kättesaadav ja mida ei saa algseks lugeda, tuli võtta tinataldrik, mille iga äärele tuli peale tuli kirjutada vastavad sõnad: Sator, Arepo, Tenet, Opera, Rotas ja see siis tulle heita. Kui see tehtud, pidavat tulekahju kustuma silmapilk.


Raamat sisaldas ka ussisõnu, mida kõigile teada-tuntud võlur Harry Pottergi valdas. Huvitav on veel märkida, et seda raamatut kutsuti veel „Mustaks Piibliks“. Eks see lugu folkloori ja legendide valdkonda rohkem läheb, aga las olla pealegi. 

Kuues ja seitsmes Moosese raamat ehk Moosese nõidumise ja vaimude väljakutsumise õpetus või ka Nõidumise ideoloogia ja „Must piibel“.

Saamislugu

Igaüks teab, et piiblis on ainult viis Moosese raamatut. Ometi teab rahvasuu neid raamatuid seitse olevat. Seitsme Moosese raamatu sündimise kohta lähevad arvamised lahku, ühed arvavad, et need olnud juba olemas enne Moosest. Sealt võtnudki Mooses oma tarkuse. Hiljem Iisraeli rahva ajalugu kirjutades lisanud ta enne leitud tarkuseraamatud oma raamatute juurde. Sama arvamise järgi on mainitud tarkuseraamatud Aadama poolt Eedenist kaasa toodud. Ta kirjutanud need veel sel ajal, kui ta patu küüsi ei olnud langenud ja terve loodus tema sõna kuulis.
Teise variandi järgi polnud olemas mingit Aadamast päritud tarkuseraamatut, vaid need pani Mooses ise kirja. Kui ta kibuvitsapõõsa põlemise järgi sai käsu Egiptusesse tagasi minna, õpetati talle kõiksuguseid imetegusid. Need kirjutas ta hiljemini iseäralikku raamatusse järeltulijaile mälestuseks. Isegi need tembud, mis Egiptuse targad oskasid, kirjutati tarkuseraamatusse üles. Mooses kirjutanud tarkused ja kunstid ainult oma järeltulijate jaoks üles, kuid juhuslikult on salapärased kirjad teistegi kätte sattunud. Kaua aega tuntud seitset Moosest ainult Juudamaal. Juudiusu asemele tulnud ristiusk. Ristiusulised saanud ka seitse Moosest enestele. Pea hakatud aga Jeruusalemmas ristiusulisi taga kiusama. Viimased põgenesid mööda maailma laiali, isegi Eestimaale. Nende põgenikkude läbi on raamat siiagi sattunud.
Kolmanda variandi järgi, kui Aadam ja Eeva elasid veel paradiisi aias, siis teadsid nad, kus oli Jumala tarkuse raamat. Peale paradiisist välja ajamist, haaras Aadam selle raamatu enesega kaasa. 

Raamatu taust ja erinevad versioonid raamatust

Raamatu näol on tegemist seletusega tegudest, mida tegid vanad heebrealased. Tõlgitud Moosese Kabalast ja Talmudist inimsoo kasuks. Raamat sisaldas Egiptuse tarkade õpetusi.
Raamat, mis sisaldab suure hulga pilte ja märke igasuguste nõiduste jaoks, oli soomlastel 238-leheküljeline. Eesti kõige vanemate eksemplaride kohta puudub täpne teadmine, aga 1872. aastal ilmus Rakveres L.Oppermanni trükikojas 40-leheküljeline „Kuues ja seitsmes Moosese raamat“, kuid mis oli pettus olnud, sest nõiduda sai sellega sama palju kui piibli viie Moosese raamatuga.
1893. aastal avaldati ajalehes Wirmalise lisa M.J. Eiseni (Kroonlinna Eesti koguduse õpetaja) artikkel või palve Eesti rahvale, kus ta palus omale saata lugusid "Seitsmendast Moosesest", et hiljem selle kohta raamat trükkida. 1896. aastal saigi raamat valmis ja läks trükki. Raamatus oli 216 lehekülge ja maksis 40 kopikat. 
Esimese maailmasõja eel kirjastas üks Tallinna kirjastusäri „6. ja 7. Moosese raamatu“, mis oli asetatud punaste tähtedega trükitud pealkirja kandvasse ümbrikusse (vaata linki raamatule loo viimasest osast). Selle sisuks oli küll mitmesugused lausumise- ja nõiasõnad ühes igasuguste rohuretseptidega, aga väga populaarseks raamat ei saanudki.
Väga head äri nõiaraamatutega tegi Viljandimaal 1912. aastal Holstre valla mees Jaan Pill. Tema koostas omapärase raamatukese 8-leheküljelise, mille tiitellehel oli järgmine tekst: „Sõnadega arstimise õpetus. Jaan Pill. Trükitud A. Renniti trükikojas, Viljandis."
20. sajandi algul ilmus 32-leheküljeline saksa keelne raamat, mis maksis tervelt 3 rubla. Selle nimetus oli tõlkes „Kuues ja seitsmes Moosese raamat, see on: Moosese maagiline vaimudekunst, kõigi saladuste saladus.“
Ja siis ühes vanas ajalehes oli väga huvitav lõik, et 1934. aastal korraldati "kirjanduslooline näitus" Tartus, kus oli vanade raamatute sektsioon. Seal oli klaasi alla välja pandud "algne" piibel, ehk piibli esimene trükk aastast 1739, mis sisaldas endas 6. ja 7. Moosese raamatut. Siit võib järeldada, et algset piiblit on muudetud. 
 
1934. aastal pandi müüki üks haruldane piibel samast sarjast ja nähtub, et eest, kus asuvad just Moosese raamatud, on lehti puudu.
 
Ühest teisest ajalehe artiklist lugesin veel midagi taolist, et üks poiss uuris vanaisa paksu ja rasket piiblit ning avastas, et ühelt kohalt on lehed kadunud. Poiss uuris vanaisa käest, et mis lehed need kadunud on, aga vanaisa ei ütelnud. Piibli ja kirikuga on minu jaoks palju segaseid asju esile kerkinud. Kuid ma ei hakka neid selles loos välja tooma. Võibolla kunagi pajatan neist mõtetest lähemalt, kuid see klapib just kirikute esialgse otstarbe ja piibli muutmisega.

Raamatu kirjeldus

Kuuendat Moosese raamatut kutsuti ka „Saladuste Saladuseks“, mis sisaldas salapäraseid märke ja nende nõiaväge, samuti nõiasõnu ja vaimude märke.
Huvitavama osa raamatust moodustavad piibli lausete „nõiaväe“ seletused ja juhatused, kuidas piibli lauseid tarvitades võib ennustada tulevikku, seletada unenägusid, arstida haigeid, panna teist inimesi end armastama, oma tahtmist täitma jne. Raamatu teine osa sisaldab müstilisi seadusi Saalomoni ülemlaulust, maagilisi palveid ja sajatusi. Raamatu lõpus on 1300. a. koostatud vanad käsikirjad. Siin on igale nõidumisliigile oma eriline salakeel ja -märgid.
Vaimude väljakutsumiseks on raamatus määratud kindlad ajad kuu seisu ja ilma järgi.
Mitu lehekülge raamatust on täidetud juhatusega, „kuidas Taaveti laule kasutada inimsoo tervendamiseks". Neil lehekülgedel antakse juhatust enneaegse sünnitamise vastu, kuidas võita kohtuprotsesse, kihlvedusid, kahevõitlusi, mõõgavõitlusi, saada tagasi varastatud varandus, pääseda tormist, võtta vaenlaselt jõud ja võim, arstida palavikuhaigeid jne. Raamat sisaldab seletusi tähtede mõjust inimeste saatusele. Ühes kohas antakse õpetust allikate kasutamiseks nõidumisel.
Vanemad inimesed teavad veel mõnel pool praegugi jutustada nõidadest ja nende „imetegudest“, mida nad teinud selle raamatu ja kurjavaimu abil. Nõiad võisid teha oma vaenlasele nõidumisega igasugust kurja. Vihamehe loomadele ja vihamehele endale lasti käia luupainaja vaevamas; nõid võis teha teistele nõidusega haigusi. Kõige huvitavamaks kiusatuseks, mida Eesti nõiad teinud, olnud see, kui pandud teisele isikule varesed järel käima. Harjumaal olnud 1800. aasta ümber elanud mees, kes oli tuntud kuulsa nõiana. Sel mehel olnud kodus „6 . ja 7. Moosese raamat", mida ta vahetevahel lugenud. Mees käinud karjas. Kord läinud ta ühe naabriga tülli ja pannud sellele varesed järel käima, isegi püssikuul neid ei võtnud ja tüütasid meest seni, kuni ta läks nõida paluma. Alles siis lendasid varesed laiali ja jätsid vaese mehe rahule. Sama nõid teinud ka pisuhändu (tulekera), mis lendasid taeva all tulehagu sabaks taga. Ükskord see nõid teinud peerupilbastest haraka ning lugenud sõnad peale. Kohe pistnud pilbastest harakas lendu ja kädistanud. Siis aga järsku kukkunud maha ja lagunenud pilbasteks. Nõid öelnud teises toas seisvale teenijatüdrukule viibates: „Triinu, pagan luges issameiet“. Haraka lagunemine oli olnud „issameie“ süü.

Seitsmel Moosesel olnud rahva arvamise järgi mustad lehed ja valge kiri. Mõnel pool teatakse kõnelda, et raamatus olid mõned laused mustad ja teised punased. Teisel pool jälle arvati, et raamat noore tuvi verega on kirjutatud. Teised jälle arvavad, et valged ja punased tähed olevat segi, tähtsamad kohad aga on kõik punasega trükitud. Ühe variandi järele oli suur mustade kaantega raamat, mille kõik algustähed (peatähed) olid punase trükiga.

Väljavõte Soomes levinud "Mustast piiblist".

Kiri olevat raamatus juur ja selgesti loetav, eespool suuremad, tagapool väiksemad tähed. Väga imelik on siinjuures veel see asjaolu, et seda raamatut kõik lugeda oskavat, isegi kirjaoskamatud, sest raamatu kirjatähed olid olnud erilised.
Sisaldavat raamat Egiptuse kunste ja nõidusi, Nagu teada, tegi Mooses Vaarao ees mõnesuguseid imesid, mida praegusel ajal ükski ei suuda teha. Selgus aga, et Egiptuse targad ja nõiad need täpselt järgi tegid. Siis tegi Mooses juba selliseid imetegusid, mille kohta isegi Egiptuse targad pidid lausuma: „See on Jumala sõrm! Seda ei või meie teha!" Seitsme Moosese abil saanud kõik võimatumadki asjad võimalikuks. Isegi surnuid lastud haudadest üles tõusta ja kodukäijaid haudadesse kinni panna. Kõige rohkem olevat raamatu abil vaime ja surnute hingesid välja kutsutud, kes lühikese ajaga kõiksugu tööde ja toimetustega hakkama saanud. Häda sellele, kes vaimudele ei leidnud tööd juhatada. Sellel läks lõpuks räbalasti. Siiski võis ainult sellel halvasti minna, kes raamatut kogemata luges, raamatu saladustega tuttav olemata. Raamatu omanik ei tarvitsenud midagi karta. Kõigi varjamiste peale vaatamata olevat kõrvalised isikud seitsme Moosese kallale pääsenud ja seda lugeda saanud. Kord juhtunud sellane juhtum õpetaja pojaga, kui õpetaja ise kodust välja sõitnud, kord koolipoisiga koolmeistri kodust äraolekul, kord toapoisile härra toas üksi olles jne. Sääraseid lugusid teab rahvajutt õige palju puhuda. Keelatud raamatut lugedes ikka juhtus midagi erakordset, kuid õnneks laseb muinasjutt harilikult raamatu omaniku õigel ajal koju tulla, millega suurem õnnetus hoiti ära. Omanik kihutas vaimud sedamaid oma teed, päästes õnnetu lugeja kimbatusest.
Peale Egiptuse tarkuse olevat seitsmes Mooseses muidki saladusi ja imesid. Sealt leiame viha sõnad, valu äravõtmise sõnad, peksusõnad, vere peatamise sõnad, ussisõnad, roosisõnad, luumurru parandamise sõnad, lendvasõnad, tulekustutuse sõnad, tuulesõnad ja sõnad kõiksugu juhtumite kohta, mis üldse ette võisid tulla. Kel selline vägev raamat, ei tarvitsenud karta ei sõda ega metsloomi, haigust ega kurja silma. Ühtlasi võis raamatu abil rikastuda. Ainult loomuliku surma eest ei suutnud seitse Moosest inimest päästa.
Seitsmendas Moosese raamatus peituvat saladusevõti, millega Mooses muutis kepi maoks, põletas kibuvitsa põõsast nii et põõsas ara ei põlenud ja viis Israeli rahva Punasest merest läbi. Sellest kõneldakse ju piibliski, kuid piibli järele tuleb välja, et Mooses igasuguse silmamoondamise ja mustkunsti alal oli üsna kodus. See silmamoondamise ja mustkunsti käsiraamat olevatki Moosese seitsmes raamat.

Mida sai ravida

Üldiselt sisaldab raamat Jumala sõnu, mis ravib inimese ja kodulooma terveks kõigist haigustest. Eraldi on välja toodud sõnad hamba- ja kõhuvalu ravimiseks. Sai ravida ussi nõelamist, marutõbe, roosi, luumurde, luupainajaid. Arstimine sünnib harilikult sõnadega. Haigele, või haigele kohale loetakse sõnu peale ja valu kaob nagu „peoga pühitult“. 

Mis imesid sai teha.

Andis võimu tormi ja tule üle. Vaime välja kutsuda, rikastuda, terveneda, vaenlastest vabaneda, nähtamatuks muutuda, kulda valmistada, võimu ja austust saada. Samuti oli võimalik raamatu abil tulevikku ennustada.
Keegi Tõnu Vastseliinast (sünni ja surma daatum teadmata), kellele oli see raamat, ennustas tulevikku ette nii: „Tuleb aeg, mil saks ja talupoeg söövad ühes lauas, inimesed lähevad omal jalal nekrutiks (sõjaväkke), varemalt rööviti selle tarbeks inimesi. Raudussid jooksevad mööda maad, kõik küla tänavad on kohtuid täis, kuid raske on õigust saada. Aegamööda lähevad inimesed hirmus targaks, aga kui nad teedele katuseid peale hakkavad ehitama, siis ei jõua nad selle ettevõtmisega valmis.“

Tõendus sõnade toimimise kohta.

Paljud usaldusväärsed inimesed kinnitavad, et tõesti olevat mõju otse imeväärne. Paistetus hakkab otsekohe alanema, valust piinatud ja hirmutatud inimene uinub magama ja ärgates pole enam jälgegi järel endisest tüütust haigusest. Ka haige loom muuruvat kohe rahulikuks ja paranevat silmnähtavalt.
Viljandimaal räägitakse, et peremees võinud lasta seitsme Moosese abil vihma sadada ja ära keeda, päikest paista ja pilve minna või jälle põuda tulla. Tähtigi sadanud taevast, nagu lund maha, kui vastavast kohast raamat lahti lüüa ja lugeda. Isegi enda või teiste isikute kuju võis raamatu abil muuta. Pilistveres kõneldakse, kuidas mees end mitu korda täkuks ja siis veel mõneks muuks loomaks muutnud, viimaks koguni sõrmuseks. Ka oli võimalik juuresolijate silmi nii „ära teha“, et need asju nägid, mida tõepoolest ei olnud olemaski. Näiteks laskis raamatu omanik neile, keda soovis nuhelda, uputuse kaela tulla. Vesi tõusis toll-tollilt kõrgemale. Inimesed tõstsid riideid üles ja ronisid kõrgemaile kohtadele. Teised inimesed sealsamas kõrval aga ei näinud üldse vett. 

Mõningaid õpetusi ja loitse nendest raamatutest

Võta uus anum, mine allikale ja ütle: „Allikas, allikas! Laena mulle anumas vett!" Selle järgi keeruta veeanumat seitse korda ümber pea, viska vesi tagurpidi allikasse tagasi ja lausu: „Allikas, allikas, võta tagasi, mis mulle andsid, sest see, mis mulle tänasel päeval juhtus, on minust nüüd lahkunud."

Mida peab noormees tegema, et neiu teda armastama hakkaks.
Võta sulg kuke sabast ja vajuta (märkamatult) sellega kolm korda vastu neiu kätt (raamatus on õpetuse järel märkus: Probatum, mis tähendab proovitud ehk meetod toimib.)

Roosi (naha mikroobne põletik) ravimise sõnad:
„Meie Issand Jeesus Kristus.
Reisis üle mere ja maa. Kolm roosi
oli tema käes, üks valge, teine sinine,
kolmas punane. Üks lendas ära,
teine kuivas ära, kolmas kadus
ära selle roosiga. See Issanda Poja
ja Pühavaimu nimel.“

Sõnad kõhuvalu arstimiseks:
Ekssada pentron kilusem. Laade
Naamed Paader. Tewili Peedu.
Saandus Aamen. Aroola. Mussa.
Saminka. Nisastus kamandus essa eit.
Ema kand, teeden purs suune kuiku.
Suu Potsku wenni häte
wenniku Aamen."

Ussisõnad on palju selgemad:
„Oh sa hullu ussikene. Maa alla maakene.
Enne keri kerasse. Enne vaata varju alla,
enne kurda kulu alla, enne kui sala valusid,
nägemata näpistasid. Valu kadugu. Paistus alanegu."

Raamatute ära korjamine

Kunagi vanasti olevat kirikupapid koos mõisnikega selle neile nii kahjuliku raamatu rahva käest ära korjanud ja ainult mõned eksemplarid olevat suudetud päästa.
Rahvajutu järgi olevat seitsmes Mooses varemalt ära korjatud. Mõne variandi järgi sündinud ärakorjamine juba sakslaste meie maale tulles. Nimelt saanud sakslased aru, et nad eestlasi iialgi ei suuda ära võita, kuna need omavad seitsmendat Moosese raamatut. Sellepärast korjatud kõigepealt kõikvõimsad raamatud ära. Allaheitmine läinud siis juba kergesti.
Teisal arvatakse, et seitse Moosest on alles 100 aasta eest rahva käest ära korjatud. Õpetajad ja mõisnikud panid tähele, et talupojad raamatu abil üksteisele väga palju kahju teinud. Kurja takistamiseks otsustatud siis raamatud ara korjata. Paari vöörmündri seltsis käinud õpetajad kõik vallad läbi. Talud jn saunad otsitud seejuures hoolega läbi. Kui õpetajal suur hunnik raamatuid koos olnud, lasknud ta nad metsas ära põletada. Nii saanud kõik seitsme Moosesega piiblid otsa. 
Viljandi pool kõneldakse, et raamatuid ei põletatud ära, vaid need viidud Peterburisse.
Et talupojad vanad piiblid kergemine käest ära annaksid, antud õpetajate poolt neile uued piiblid vastu. Viimastes olnud aga ainult 5 Moosese raamatut. 
Üks teisend sellest ära-korjamise seletusest kõneleb, et õpetajad ei olevat kuuendat ja seitsmendat Moosese raamatut lasknud sel kujul trükkida kui vanasti vaid jaganud teksti üksikute sõnade viisi terve piibli sisse ära. Nii leiduvat seitse Moosest veel praegugi piiblis. Kunst olevat aga seda välja lugeda. Kel see õnnestub, võivad praegugi imet teha.
Suurest hävitamisest olevat ometi mõni üksik seitsme Moosesega piibel järgi jäänud. Kuusalus kõneldakse, et selline eksemplar leiduvat ainult Roomas. Püha isa lugevat seda seal ja panevat selle abil kõik maailma rahvad oma sõna kuulma. 
Mõisnike valitsuse ajal lugesid seda veel mõisnikud ja kirikuõpetajad. See olevatki neil võimaldanud talurahvast orjuses pidada.

Eesti rahvusraamatukogu digitaalarhiivis olev raamat 6. ja 7. Moosese raamat (1914)

Tegu on vägagi huvitava raamatuga, mida ei tasuks lugeda kõige algsemaks, kuid lugesin selle raamatu läbi ja panin tähele sealt elemente, mis tunduvad tõesed. Raamatu eessõnas on öeldud midagi kummalist. Nimelt, see raamat on välja antud just seetõttu, et rahvas ometi aru saaks, et kõik ennemuistsed jutud „Seitsmest Moosesest“ liialdatud on, kuid nagu teisest allikast lugesin, on see tekst pandud sinna ainult tsensori jaoks. Raamat on ise saksa keelest tõlgitud ja sisaldab endas üpriski kummalisi nõidusi. Raamatu hind oli oma aja kohta krõbe, tervelt 2 rubla ja 50 kopikat. Raamat saadeti müügile kinnistes ümbrikutes nagu see omane oli suurele „saladusele“. 
Toon sellest raamatus välja ühe huvitava koha.
Raamatus mainitakse Luciferi sala-riiginõunikku Astarothi, et too ilmuks riituse läbiviia ette inimese kujul ilma hariliku kombepärast halba haisu tekitamata. Sama öeldakse ka Lutsiferile, et ta võib minna, aga ilma igasuguse paha haisuta.
On teada-tuntud tõsiasi, et osade vaimude ilmumisel on tunda väga vänget haisu. Sellest on kirjutatud ja isegi tõsielu sugemetega filme tehtud.

Toon sealt raamatust siia kaks õpetust, kuidas raskel ajal hakkama saada.

Kuidas haisvat vett jälle heaks ja värskeks võib teha.
Seda abinõu tarvitavad meremehed ja inimesed niisugustes paikades, kus vesi haruldane on.
Kui vesi nõus haisema on läinud, selleks aja tükk rauda punaseks ja kustuta see vees ära. Seda korda  sagedasti, siis muutub vesi nõus üsna puhtaks ja halb ollus vajub põhja.

Ülihea kunst näljahäda ja kallite aegade puhul
Kallite aegade ja näljahäda puhul, palveta 7 päeva järjestikku igal hommikul ja õhtul usinalt ja usklikult oma Jumala poole. Peale hommikupalvet viimasel päeval võta üks leht ühelt taimelt, mida harilikult süüakse või mõnelt puult, mida parasjagu hõlpsam saada on. Kirjuta selle peale mee ja kastega või vihmaveega need sõnad: "Vaata! Leiba tahan ma teile sadada lasta taevast." Teise külje peale kirjuta: "Manna." Suitsuta seda viirukiga ja anna seda kellegile süüa. See peab inimest 7 päeva üleval, ilma et nälga tunneks. Nõnda võib iga inimene ennast 49 päeva üksteise järel üleval pidada, ilma et nälga tunneks.
 
Kas mmuinasjutt või mitte? Otsustage ise.
 

Loo lõpetuseks. Ütlen seda natukene moodsamas keeles. Ärge kunagi pöörduge teispoolsuse alamastme programmijuppide poole (vaimud, haldjad, nende loitsud jne), kui te just „Kaval Antsud“ ei ole. 

LÕPP

Kasutatud allikad:

Põhja Eesti : Narva ja Alutaguse häälekandja, 9 aprill 1931
Alutaguse Elu : Jõhvi ja Alutaguse häälekandja, 11 aprill 1931
Sakala Pühapäev : Sakala kaasanne, 12 november 1933
Päevaleht, nr. 224, 18 august 1932
Sakala Pühapäev : Sakala kaasanne, 21 august 1932
Esmaspäev: piltidega nädalleht, nr. 17, 24 aprill 1933
Postimees (1886-1944), nr. 118, 2 mai 1928
Rahvaleht (1923-1940), 5 juuni 1928
Waba Maa, nr. 270, 18 november 1930
Meie Maa (1919-1944), 21 märts 1938
Meie Maa (1919-1944), 19 november 1932
Tallinna Post, 3 detsember 1937
Postimees (1886-1944), nr. 58, 28 veebruar 1934
Põhja Kodu, 9 detsember 1935
Wirmalise lisa, 26 august 1893
Saarlane : üleüldine politika ajaleht maa- ja linnarahvale, nr. 45, 5 november 1896
6. ja 7. Moosese raamat : See on Moosese magikline vaimude kunst, kõikide saladuste saladus : Sõna-sõnalt vana käsikirja järele.
Uudisleht, nr. 41, 28 mai 1930

pühapäev, veebruar 19, 2023

Kuidas minust sai modell ehk maailm on igaühe enda sees

Ma ei teagi, kuidas seda juttu täpselt nüüd alustada, aga esmalt pean vist ära kirjeldama oma tänase päeva, sest sellel päeval võis olla mingi päästik, mis viis mu teadmiseni, mida valmiskujul minus eelnevalt ei olnud. See teadmine on ristivastupidine minu eelnevale mõttemudelile. Selle päästiku võis avada olukord või tegevus, milles ma mitte kunagi varem pole olnud. Aga kõigest lähemalt juba järjekorras.
Ma aegajalt vahetan mõtteid Facebook’i gruppides teiste isemõtlejatega ja seal vahest keegi jagab minu jaoks mingit poolikut infot ühe lause ja pildiga (tegelikult enamus infot on poolik), väites, et just nii ongi, ise seda põhjalikult lahti seletamata. Mina tahan aga väidetele tervikvarianti sellisel juhul, kui inimene „surmkindlalt“ väidab, et ainult nii ja just nii ongi. Ma ei ütle loomulikult seda pahapärast, vaid ma tahan ju teada, kui tema väidab, et nii just ongi. Muidugi ma seda senini ei ole saanud, aga paljud taolised infokillud panevadki uurima ja edasi mõtlema. Ka mina ei suuda anda loomulikult mingeid käegakatsutavaid kinnitusi, kuid ma proovin vähemalt selle looga lõpuni lahti kirjeldada, kuidas mina midagi näen. Mul on lõputu hulk infokilde, mida siin blogis teistega olen jaganud ja samuti FB gruppides. Ma ei väida kunagi, et nii on, sest ma lihtsalt ei tea. Nüüd siis aga tänase päeva juurde.
Mu teine pool on ehtekunstnik ja tema uue kollektsiooni jaoks oli tarvis mees- ja naismodelli. Fotostuudio oli renditud, fotograaf, naismodell ja meikija olid palgatud, kuid häda oli selles, et puudus meesmodell. Ja oh üllatust, mina sobivat selle kollektsiooni meesmodelliks küll ja veel. Kästi väike habe kasvatada. Nädala jagu siis kasvatasingi. Mul on selline hea omadus, et kui ma tulevikus midagi tegema pean või kuskile ebameeldivasse kohta minema pean, no näiteks hambaarstile, siis enne kui see päev kätte jõuab, mind see teema ei huvita ja ma ei anna energiat sellele. Ei ole õhevil ega ootel, ma saan sellised tulevikusündmused endas välja lülitada, kuni hetkeni, mil päev kätte jõuab.
Jõudsin siis enne kella 10 hommikul stuudiosse, kuupäevaks oli 18 veebruar 2023. Fotograaf juba asjatas. Meikar tegi mu näo korda, juuksed vahuga õigesse asendisse. Sain siis vastava rõivastuse selga ja ehted külge. Minul justkui oleks pidanud lihtne olema, sest mu ehete hulka kuulusid ainult kraenõel ja mansetinööbid. Teemaks oli must-kollane ja kevad või midagi taolist. Tiriti mind siis ekraani ette ja hakati valgustust paika sättima. See võttis päris kenakese aja. Valgus paigas, siis selgus, et ma ei oska poose võtta. Muidugi ei oska ja ei osanud isegi loomulik kohati olla, aga professionaali juhendusel said klõpsud lõpuks tehtud.
Alguse ja lõpu osa olin mina pildistamisobjektiks. Keskmise aja sisustas naismodell. Sain seda pealt vaadata ja see on ikka ime, mida professionaalid suudavad. Mida meik ja soengu sättimine ning vastav rõivastus teevad. Nägin modelli enne meiki ja pärast juba valmis mukituna ning koos ägeda rõiva- ja ehte kollektsiooniga. Fantastiline.

Minu tehtud amatöörlik klõps tänasest fotoshootingust.

Minu puhul see kindlasti nii mõjuv ei olnud, sest ma ikka piilusin ka korra peeglisse. Mina olin justkui ikka mina. Fotoshooting lõppes kell 16.00 ja nagu ma aru sain ning emotsioone tabasin, siis kõik vajalik sai purki. Näod olid rõõmsad. Ma ise ühtegi pilti veel ei ole näinud, sest see oli alles üks osa tervikust. Nüüd lähevad fotod töötlusesse.
See tegevus ja olemine viis mu oma mõtetega fotomaailma sisse. Tavaliselt ma proovin ikka vabadel hetkedel mõtiskleda eluolemuse jms üle. Mul oli vabu hetki küll ja ma eriti ei viitsinud mõelda, sest olin justkui fotomaailma sees, kuid mitte ka õhevil. See on tegelikult kõigile osapooltele päris raske töö. Aga katsun asju ikka rahulikult võtta. Ma olen seda ennemgi mõelnud, et oleks vaja ennast välja lülitada maailma olemuse uurimisest, sest kes maailmast ei puhka, see kuningriiki ei leia. Seda pole mul hetkel õnnestunud teha, sest segavaid faktoreid on väga palju. Esmalt peaksin vabanema telefonist, arvutist, internetist ja kõigest häirivast. Lühiajaliselt muidugi, sest need esemed on minu maailma osaks saanud. On võimalik muidugi kõigest taolisest vabaneda, aga kas ma seda ka päriselt tahaksin? Arvan et mitte, piisaks pausist. Arvan ka, et see fotoshooting oligi väga väikene paus, mis avaldus mulle kohe väga oodatud moel ja tegelikult sellest kirjutada tahangi. Kuidas aga tõeline ja pikem paus välja nägema peaks, ma veel ei tea. Näiteks Fred Jüssi läheb kolmeks päevaks metsa ja istub lõkke ääres. Tuleb tagasi ja annab head infot oma vaatenurga ja mätta otsast.
Suundusin peale pildistamist oma ajutisse peatuspaika, et süüa ja natukene puhata. Lugesin ka vahelduseks paar ulmepostitust läbi inglise keelsest foorumist ja suundusin edasi bussile. Teel bussipeatusesse lõi klaariks. Tuli info ja võtsin infolt kohe ka sabast kinni ja proovisin seda enda jaoks „söödavaks“ mõelda, sest infokildudega peab tegelema, et neid mitte „raisku“ lasta. Kunagi ei tea, millal uus ja äge mõte tuleb. Õigemini, mida ise ajust välja otsin ja nüüd katsungi lahti kirjeldada seda infot ja et seda kergem aru sada oleks, siis teen seda arvutite näitel.
Ma ei pea ennast muidugi selle mõtte idee originaalautoriks, sest maailmas ei ole mitte midagi originaalset. Kõik on juba olnud. Kõik mõtted on varemalt juba mõeldud ja kõik teod on varemalt tehtud. Kuid ma ei vehi seda informatsiooni ka kuskilt maha. See on minu enda mõte ja tuleb minu enda seest ning mis kõige tähtsam, ma oskan seda lõpuni kirjeldada. Enamus on kuulnud vast väljendeid. Kõik on sinu sees või otsi vastuseid endast jne, aga tehniliselt lahti kirjeldatud ei ole või ma pole sellest aru saanud. Seega, ärge võtke seda kirjutist kriitiliselt, sest see kirjeldus on tegelikult just minu enda jaoks, sest paremat ma pole trefanud.
Enamus inimesi on näinud Matrixi filmi, vähemalt esimest osa. Seal on väga palju infot, aga seal puudub kõige tähtsam. Seal võibolla mõnes kohas öeldakse mokaotsast ja vihjatakse sellele võimalusele, kuid tegelikult räägitakse ja näidatakse Matrixit/maailma meist väljas olevana. Seal filmis ja maailma tajumisel me tunneme, et me elame selle maailma (Matrixi) sees, mis ise asub meist väljas. See on meist eraldi. Tegelikult on kõik vastupidi. Maailm on minu ja meie kõigi sees korraga. Matrixit ei ole väljas. Matrix/reaalsus on meis igaühe aju sees eraldi. Kirjeldan seda tehnilise poole pealt arvuti või mängukonsooli näitel.
Meie aju on kõvaketas või ka näiteks ühe mängukonsooli plaat. Näiteks Playstationi strateegiamängu plaat, kuhu peale on kirjutatud terve mängumaailm. Parem vast on võtta ikkagi arvutid kirjeldavasse ossa näitena. Kui me sünnime, siis meil on kõigile laetud ajju operatsioonisüsteem, no ütleme näiteks Windows. Mõnevõrra erinev operatsioonisüsteem on installitud loomadele ja lindudele. Ma ei saa öelda, et kas kõigele elavale on operatsioonisüsteemid laetud, no näiteks puudele. Puud on tõenäoliselt lihtsalt programm, nagu kõik ülejäänud materiaalne maailm. Kuid sünnihetkel on meie ajusse installitud puhas maailm, nagu arvutit poest ostes, ei ole tavaliselt operatsioonisüsteemil peale Windowsi enda midagi muud. See sisaldab ainult platvormi ennast koos kõigega, et Windows toimiks. Nii on ka meie ajus sündimise hetkel juba olemas maailma programm. Hiljem kasvame suuremaks, saame uusi teadmisi ja õpime ning saame kogemusi. Need on selle kõvaketta lisaprogrammid ehk meie aju teadmised. Praktiliselt kõik arvutid (ajud) on omavahel internetti (võrku) ühendatud. On mõned erandid, kuid see pole teemaks, see on juba peenhäälestus. No näiteks osad väga sügava puudega inimesed võivad lahti ühendatud olla ja osadel inimestel võib olla oskus ise ennast lahti ühendada. Miks me aga oleme kõik nii erinevad, kuigi oleme võrku ühendatud? Aga arvutid on samuti võrku ühendatud, kuid iga arvuti on absoluutselt isemoodi sisuga. Maailmas toimuvad suured muutused kirjutatakse automaatselt meie aju mingisse sektsiooni, mida me ei saa muuta ja meil puudub ligipääs seda muuta. Kuid on olemas teatud seltskond, kes saab ja kes muudab maailma. Läbi selle seltskonna teadmiste (häkkimise) ja manipulatsiooni võtavad inimesed need manipulatsioonid omaks ja läbi võrgu muutub maailm kõigi jaoks. Õnneks, hetkel nad ei oska maailma aluseid täielikult muuta (windowsit täielikult kokku jooksutada). Läbi ühenduse jõuab see muutus meie kõvaketastele (ajju). Ajus nagu ka arvutis on osad taolised krüpteeritud alad, millele me ligi ei tohigi pääseda, et süsteemi läbi oma rumaluses ära ei lõhuks. Aga on olemas ka tumedad alad, kuhu me võime modima pääseda, aga tavaliselt eriti ei oska, sest puudub väljaõpe. Mõni oskab kah,  näiteks oma tervist parandada, mõnda kasulikku infot hankida jne. Ehk kogu maailm on tegelikult meie iga ühe sees alati valmis kujul olemas. Meie asi on nüüd otsida oma kõvakettalt (ajust) äärealasid, et mõistma hakata, kuidas see maailm toimib ja kuidas ning kui palju me seda maailma mõjutada suudame. Kuidas saavad teadjad ja selgeltnägijad infot? Ei otsi nad seda kuskilt ühisväljast, need vastused on juba kõik ajus olemas. Nad pääsevad õigetele sektoritele ligi ja loevad otse oma ajust infot, mis on piltlikult öeldud juhtmega kõigi teiste ajudega ühenduses. Kuidas aga on võimalik tulevikku näha? Sest aju sisaldab algandmeid nii alguse kui lõpuga. Mäng või operatsioonisüsteem on alati algusest lõpuni meie ajus valmiskujul olemas. Maailma tuleviku kõiki käike ja sündmuseid ei ole aga sinna terviklikult kirjutatud. Seega, tulevik on küll valmis, kuid mõnda vähetähtsamat asja maailma mõistes ja võibolla väga tähtsat asja üksikisiku mõistes, saab muuta. Magamine on puhkus ajule ja mõjub nagu taaskäivitamine arvutile. Unes me saame juhuslikult või mõni ka teadlikult, kolistada ringi varjatutes ja krüpteeritud saale-alades ja teinekord on meil võimekus neist meile mõistmatutest kõvaketta osadest infot välja tuua.
See oleks üldine kirjeldus sellest mõttest, kuid ma võin arvutite näitel vastata ka palju peenematele küsimustele. See aga pole praegu selle mõtte (postituse) eesmärk. Selle eesmärgi võib igaüks ise endale püstitada, kui tahab mingeid vastuseid, siis uurib neid sellest (arvuti) kirjeldusest lähtuvalt ja ka mina proovin seda tulevikus teha. Siit võib kooruda veel nii mõndagi välja ja tekkinud seoste baasil mõnele heale küsimusel kirjeldatud metoodikat kasutades mõni vastuski saada. Hiljem, kui tulevad vastused, äkki tulevad ka oskused, kuidas oma kõvakettal ringi hulkudes maailma „lubatud“ piires muuta ja vajadusel isegi asju enda kasuks pöörata. Lõpetuseks, nagu arvuti korpusel ja selle sisul ning tarkvaral on looja, on ka inimesel looja. Ei saa selline „elu“ tekkida juhuslikult. Nii nagu kooleb Windows lõpuks kõvakettal ära, sureb ka inimene kunagi. Maailm jääb aga püsima ainult tänu sellele, et surnud inimese kõrval on alati olemas elav inimene, mis seda maailma edasi kannab. Kui sureb viimane inimene, pole enam ka seda maailma, sest hävis viimane aju, mis kandis seda maailma.

Olin juba juttu lõpetamas ja saatsin läbi telefoni pildi, mille ka siia laadisin (loo ainuke pilt) läbi FB arvutisse ja kui FB lahti tegin nägin ma esimese asjana postitust, mis kandis sõnumit: Universe: Everything you've ever needed is already inside you. See pole ammu juhus, et sellised "kokkusattumused" juhtuvad. Mina kirjutan sellest lugu ja teinekord piisab ainult mõtlemisest (loe kanakuudi lugu) ja FB juba jagab lühisõnumit sellest. Kuid seekord oli mul hea meel. Ma suutsin kõik taolised sõnumid lahti kirjutada selle jutuga, et need minu jaoks enam ei mõjuks tühipalja sõnakõlksuna. Tõenäoliselt ma võiksin praegu ka ära vastata, miks sellised seosed ja ühendused FB ja "reaalsuse" vahel viimasel ajal eriti tugevaks on läinud, kuid las see jääb hetkel iga-ühe enda nuputada.

LÕPP

reede, veebruar 17, 2023

Must piibel

Mõtlesin, et koostan vahelduseks ühe teistmoodi loo raamatust, mida vanad eestlased kasutasid. Loo sissejuhatuses ma katsun seda tulevast lugu sättida natukene selle blogi algse mõtte kohasemaks. Ette võin ära öelda, et ega sellist raamatut enam avalikult kätte pole võimalik saada. Kindlasti mõni originaal on Eestis kuskil kellegil veel olemas, kuid see on varjule pandud. Paavstil olla ka selline raamat. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul tegi mõni nupukas ärimees oma variandi sellest raamatust ja nagu tänapäevalgi, müüb selline kirjandus väga hästi. Loo sisse katsun panna nii palju infokilde ja proovin taastada selle raamatu esialgset olemust ja üldisemalt sisu nii palju kui võimalik. Seega, ei tea öelda, millal loo avaldan ja palju sinna üldse materjali ning mis materjali jätan, sest ei taha, et lugu liiga pikaks veniks. Samas, välja rookida ka nagu paljut ei tahaks, sest info, mis mulle näib ebavajalikuna, on teisele jälle vajalik...

Lugu on koostamisel.



esmaspäev, veebruar 13, 2023

Füüsilise maailma teoreetiline olemus

Üks huvitav teema, mille kallal mõtelda, on füüsilise maailma olemus või õigemini, kuidas see maailm ehitatud on. Ametlikku seisukohta ei hakka tutvustama ja seda vast teab iga-üks ise juba koolis õpitust. Ma pean ütlema, et ei saa öelda, et koolis õpitu otseselt vale oleks, sest, kui taevasse vaadata ja analüüsida koolis õpitut, siis justkui paljud asjad klapiks. Kuu tundub vaadeldes ümmargune, tähed ei muutu grammigi suuremaks, kui neid läbi binokli või teleskoobi vaadata, seevastu aga planeedid küll. Olen ennemat pakkunud välja variandi, et maa platvorm on reaalne ja taevas on virtuaalne. Kuidas tegelikult on, ei tea, sest on tekkinud nii ametlikus kui ka alternatiivkosmose käsitluses vastuolusid. Maailma tehislikkuses ma aga ei kahtle, seda kinnitab ka ametlik kosmoloogia. Näiteks kuu. Kuu on nii täpselt siia maa kõrvale sätitud, lausa millimeetrise täpsusega, mis ei saa olla juhus. Teiselt poolt vaadates, aga kuuga on suured anomaaliad. Loe siit teemast kuu kohta juurde.

Ma olen vanu kultuure põgusalt uurinud, kasutades allikateks vanu ajalehti ja raamatuid. Peab ütlema nii, et see tekitab segadust, kuid arvan seda, et nii Babüloonlaste, Atlantide, Inkade, Hüperborealaste jne näol oli tegu väga kõrgelt arenenud kultuuridega. Ma olen maa ja kosmose teemat mõnes loos kindlasti käsitlenud, kuid algavas loos kasutan maailma mõistmiseks piibli abi. Ei tasu ära ehmatada, sest paljud arvavad, et piibel on väga igav raamat. Osad alternatiivuurijad väidavad, et piibel on võltsing või desinformatsioon. Mina väidan, et piibel on juhend ja suhteliselt täpne ning seda kõigi rahvaste jaoks. Moslemid saavad suhteliselt samad teadmised koraanist, hindud aga oma pühakirjadest, budistid jälle oma õpetustest jne, sest põhitõed on samad. Kui kurjus või mis iganes siin oma plaane inimkonnaga haub, siis tal tundub olevat kokkulepe kõrgemaga. Tõde peab alati mingil kujul kõigile kättesaadav olema. See on tegelikult iga asjaga nii. Meenutage või paari aasta tagust aega. Tõde oli koguaeg olemas ja seda kõige kõrgemal tasemel, kuid poliitikud ajasid mingit muud kummalist udu, mida tuli päevad ja ööd teles ja raadios. 

Enne kui algava teema juurde lähen, soovitan ingise keele oskajatel sirvida läbi see raamat. Seal kirjeldatakse kõik-võimalikke variante maast ja kosmosest läbi ajaloo. Tegelikult ei peagi keelt nii väga oskama, võib ka ainult pilte vaadata. Näiteks üks variant maast ja selle kujust ning kosmosest (vaata alumist pilti).

Tetraeedriline Maa.

Nüüd teema juurde. See kord ei venita teemat väga pikaks, kuigi mul on arvutis palju tekste ja pilte huvitavatest maailmade käsitlustest, kuid siiski jään ühe võimaliku variandi juurde.


Sellel pildil on lihtsustatult kujutatud Babüloonlaste nägemus maailmast ja kosmosest. Ülemised veed, alumised veed, taevad ja maa.



Babüloonlaste pilt ja Heebrelaste maailma käsitlus lähevad paljuski kokku. Katsun ära näidata ja välja tuua, nagu pildilgi näha, maailma väga põgusalt sedasi nagu seda piiblis on kirjeldatud.

Toon piiblist välja ainult huvitavamad kohad. Ülejäänud maa ja taeva elementide kohta saate ise piiblist näpuga järge ajada kui huvi on. 

Hakkan pihta võibolla kõige huvitavamast ja selleks on uksed ja aknad taevavõlvil. Pildil on neid avausi ülemiste vete kohale joonistatud õige mitu.

Taeva luugid
Esimene Moosese raamat 7:11. "Sel aastal, mil Noa 600 aastat vanaks sai, teise kuu seitsmeteistkümnendal päeval, otse selsamal päeval lõhkesid kõik suure sügavuse allikad ja taeva luugid tehti lahti."
Iiob 38:22. "Kas sa oled käinud lumeaitade juures ja näinud rahe aitu".
 
Tegelikult läheb see sama peatükk väga huvitavalt edasi, kuid tundub ju uskumatuna, et vihmavesi tuleb ülevalt, mitte ei aura vete pinnalt taevasse. Kui vaadata seda pilti uuesti, siis vee ringlus on üks. Ülemised veed lastakse läbi uste ja akende taevasse ning see sajab alla. Vesi imbub maapinda ja suundub läbi maa uuesti ülemiste vete kihtidesse. Mõelge korra, kuidas tekib põud või kuidas liigsed sajud. Meile räägitakse päikese aktiivsusest ja ilmastikust üldiselamlt. Aga äkki tekib põud või üleujutused taevavõlvi uste ja akende avatusest/suletusest? 
Teisiti mõeldes, siis ametlik maailmakäsitlus räägib täpselt samuti suletud süsteemist. Vesi ju ei kao ilmaruumi nagu ka õhk. Väidavad, et kosmoses olev vaakum ei saa õhku maalt endasse imeda, sest gravitatsioon ei lase. Mõelge nüüd korra teistpidi, Kui kütad majal ahju ja lähed õue korstent vaatama, siis suits läheb otse joones taevasse, kui just eriti madal õhurõhkkond ei ole. Aga kuidas? Gravitatsioon peaks ju suitsu kohe maapinnale tirima. Sama on ka vee aurustumisega. Kas gravitatsioon mõjub alles kuskil kõrgustes? Rääkige ja öelge, mis tahate, et õhurõhk, niiskus ja temperatuur mängivad siin rolli. Kui räägite mulle teadusest, siis peab olema ka teaduskatse ja see peab alati korratav olema. Nimetage mulle üks katse, kus on proovitud imiteerida maakera ja selle atmosfääri püsimist vaakumis ilma seinata ruumis. Sellist katset minu teada ei ole, seega väidan, et ametlik maailmakäsitlus on täpselt samasugune hüpotees ja teooria nagu ülemised ja alumised veed. 

Taevavõlv või kuppel (firmanent). 
Laulud 24:2. Sest tema on selle rajanud merede peale ja on jõgede peale selle kinnitanud! 
Iiob 26:7. Ta laotab põhjakaare tühjuse üle ja riputab maa eimillegi kohale!
Esimene Moosese raamat 1:6 Ja Jumal ütles: "Saagu laotus vete vahele ja see lahutagu veed vetest!"
Iiob 37:18. Kas sa ühes temaga laotad pilvekatet, vastupidavat nagu valatud peeglit?
Teine Moosese raamat 24:10. Tema jalge all oli nagu safiiridest tehtud põrand - otsekui taevas ise oma selguses!
Õpetussõnad 8:27. Kui tema valmistas taevad, olin mina seal, siis kui ta joonestas sõõri sügavuse pinnale,
Jesaja 40:22. et see on tema, kes istub maasõõri kohal, mille elanikud on nagu rohutirtsud, kes laotab taevad laiali loorina ja venitab neid otsekui telki elamiseks selles.
Hesekiel 1:22. Ja olendite peade kohal oli midagi taevalaotuse taolist, kohutava jää sarnast, mis oli välja laotatud ülal nende peade kohal!
Hesekiel 1:26. Ja nende peade kohal oleva taevalaotuse peal oli midagi, mis paistis safiirikividena, midagi aujärje sarnast! Ja selle aujärje sarnase peal, ülal selle peal, oli keegi, kes oli välimuselt inimese sarnane! 
Kommenteeriks juurde. Jumala aujärg asub Põhjanaela juures ja kui tuleb aeg, siis rullitakse taevatähtedega tikitud kardin eest ja aujärg saab kõigile nähtavaks. Ehk, kas kuppel võetakse täielikult maha või avatakse see osaliselt.

Maa vundament. 
Iiob 9:6. Kes põrutab maa oma asemelt, nõnda et selle sambad vabisevad,
Iiob 38:6. Mille peale on selle alussambad paigale pandud? Või kes asetas selle nurgakivi.

Tegelikult on piibli uurijad leidnud väga palju kirjakohti, mis puudutavad maa ja kosmose ehitust, kuid ma ei hakka neid siia juurde otsima, sest loo mõte oligi näidata pealiskaudselt seda, mis koht see tegelikult võib olla, kus me elame. Piiblist ma tahaksin kunagi lahti harutada veel kaks peatükki ja need mõlemad puudutavad lähiajaloo mineviku sündmuseid, olevikku ja saabuvat tulevikku. Millal seda teha jõuan, ei tea, ja kas üldse, aga mõte on olemas.

LÕPP

laupäev, veebruar 11, 2023

Külaskäik Fotomuuseumisse ja Linnamuuseumisse 10.02.2023

Juhtus üks vaba päev, ja kohe sedasi, et olin parasjagu samal ajal Vanalinnas. Palgapäev oli ka juba olnud ja muuseumide pileti lunastamisel hätta ei oleks jäänud. Mõeldud-tehtud. Ajasin vammused selga ja hakkasin suvaliselt astuma. Jäi ette Pühavaimu kirik ja kuna uks oli kutsuvalt lahti, siis astusin ka sisse. Mis siis, et ma alles hiljuti seal käinud olin. Lunastasin pileti, 2 euri küsisid. See on tegelikult naljanumber, lasku siis juba tasuta sisse või küsigu vähemalt ümmargune number, näiteks 5. Viiekas tegelikult oleks natuke palju olnud selle eest küsida jah, nii et las olla ikka 2.

Peale kirikus nähtut, astusin kirikust välja ja tahtsin minna Dominiiklaste kloostrisse. Kinni oli, avatakse alles aprilli lõpus. Sammusin siis Raekoja poole tagasi ja turgatas, et võiks Fotomuuseumisse fototehnikat uurima minna, sest fotograafia teemat olen enne uurinud ja läksingi. Oli huvitav ja värskendav, võibolla mitte ajaloo poolelt nii palju, aga näitus meeldis. 

Peale fotomuuseumit astusin veel Linnamuuseumisse, kus ma olin samuti aasta tagasi käinud, aga lootsin uusi eksponaate näha. Neid siiski ei olnud (peale käsitöö käekottide) aga lubati, et tuleb. Seal muuseumis oli üks vahva giid, kellega ma lobisesin vist oma poolteist tundi ja sain palju teadmisi. Nüüd aga kõigest järjekorras, kuigi see blogi keskkond valmistab mulle alati peavalu ja lisatööd, sest keerab piltide järjekorra kõik tagurpidi ja õigeks sättimine võtab palju aega.


Pühavaimu kiriku lagi on täis selliseid rusika-suuruseid auke. Esiti arvasin, et need olid mõeldud lühtrite kinnitamiseks, kuid neid oli liiga tihedalt ja ebaloogilistes kohtades lühtrite jaoks. Jäi tunne, et nendel aukudel oli mingi selline otstarve, millele hetkel ei oskagi tulla. Kui kirikud olid, oletame et mingit laadi tööstushooned, energiajaamad või ka teleportatsioonijaamad, siis võisid seal laes mis iganes meile tundmatud seadmed varemalt olla. Aga see on puhas ulme ja päriselt tõestada ei saa midagi.


Sellel pildil on näha auku mitte kõige kõrgemal laes, vaid ka sammastes. Vanad lühtrid on ka huvitavad, kuigi kaldun arvama, et need on koopiad või hilisem toodang. Lühtrite ripptrosside või õigemini raudtorude liigendi kohtade juures on kuldsed munad. Arvasin, et need peidavad liigendeid ja nii on ilusam, aga....


Liigendid on kõik näha, munad on üleval pool. Praegu on need munad vast tõesti efektiks või ilustuseks, aga kas see oli päriselt nende tõeline otstarve?


Kahepeaga kull või kotkas lühtri kaunistusena. Ei tahaks selle teemaga laskuda maailmavalitsuse teemasse, kuid see on sümbol, mis võib olla isegi üks tähtsamatest sümbolitest üldse, millega märgitakse seda kõige-kõige ülemat jõudu. Kas ka nii on ja kes selle sümboli taga on, võib vaid oletada.


Pilt 1666. aasta raamatust. Ma ei hakanud tõlkima seda raamatut, ega ei mäletagi enam raamatu pealkirja, kuid tõlgin selle pildi nii nagu mina näen: "Võim on jagatud aja vahel". Seletan täpsemalt. Teatud aja tagant vahetub võim (vari, mis tekib päikesest) ja astub kokkulepitult esile järjekorras järgmine klann, perekond jne, moodsamas keeles erakond (vapp). Tegelik võim, mida rahvas ei näe, on ikka ja alati  kahe peaga kotka käes.


Midagi on seal tühjas augus varemalt olnud. Mingid rauast elemendid turritasid seinast välja. Sellega mu kirikus käik ka lõppes. Ühes nurgas olid jäänused vanast suurest kirikukellast ja ka tuulelipust, kuid neid ma ei pildistanud, kuigi mul on need pildid varasemast käigust ka olemas. Mingi põnevuse peab ikka jätma ka ja ärgitan lugejaid ise käima nii palju kui võimalik muuseumides ja muudes ajaloolistes kohtades.
Astusin kirikust välja ja nagu sissejuhatuses mainisin, tahtsin minna Dominiiklaste kloostrisse, kus ma varemalt pole käinud, kuid see oli kahjuks kinni. Müts peas, mõte sees, sealt mitte kaugel ei olnud Fotomuuseum. Panin padavaiga sinna poole ajama.


Fotoaparaat Ica Atom, aastast 1909. Kannatas kaasas tassida küll.
 
Muuseum oli soe ja mõnusa maheda valgusega. Piletimüüa andis mulle vajalikku infot, kus midagi asub neil kolmel korrusel ja otsustasin esimeseks külastada fototehnika näitust, et saada kinnitust 19. sajandi lõpu fotograafia tavapärasusele. Ütlen ette ära, et nii ja naa. Mäletan, et olin mingi 10-aastane poisike ja käisin heinatööl. Sain 20 rubla palka ja ostsin omale oma esimese Smena. Pilte tegin palju, aga välja kahjuks ei saanud ilmutada ühtegi rulli. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul võis fototehnika olla päris krõbeda hinnaga, aga siiski kättesaadav kõigile. Ameerikas maksis fotoaparaat suhteliselt vähe. Selle kohta saad lugeda siit teemast. Tsaari venemaal oli samuti fotoaparaat 20. sajandi algul tavaline. Huvitav on see, et tihti kuuleme fotoaparaatidest, mille ees pidi kaua liikumatult seisma, et filmile või fotoplaadile jäädvustuks pildistatav objekt. Kindlasti olid sellised aparaadid ka olemas, kuid 19. sajandi lõpus tundusid juba nn "momentfotoaparaadid tavalised olevat. Toon siia ühe väikse kirjelduse 1928. aasta ajalehest Postimees nr 301, 4 november, milles kõneldakse üldisemalt lennuaparaatidest:
Mulle tuleb meelde kolmas vahepealne ehitamisviis, millest mulle Karlovis üks minu arstist sõber kõneles. Ta konstrueeris lennuki, mis pidi olema sama raske, nagu tema läbi kõrvale tõrjutav õhk. See oli tõeliselt tüüriga varustatud jalgratas, mille küljes rippus väike õhupall. Selle aparaadiga tõusis leiutaja abiline (noor poiss) õhku, sõtkudes hoolega jalgratast, kuni viimane vabriku korstna vastu põrkas ja maha vajus. Momentülesvõte lennust ühes lühikese kirjeldusega ilmus üheksakümnendatel aastatel (19. sajand) Vene ajakirjas "Niva".


Väljavõte 1911. aasta ajalehest, millest võib järeldada, et fotoaparaat oli Venemaal suhteliselt tavaline.



Prismakaamera O. Freiwirth 1895. aasta. Samuti kannatas kotti pista ja kaasa vedada.


Reporterikaamera Nettel, 1909. aasta.


Väga äge kaamera, tasku-uuri suurune. Spioonikaamera Expo Watch, 1905. aasta.


Natukene suurem pill, kaamera Steffen, 1910. aasta.


Kaameraid sai isegi rentida 19. sajandi lõpul. Kaamera Lancaster Instantograph (rendikaamera), 1890. aasta.


Ei tea, kas tegu on mingi imekaameraga, kuid kaamera nimi ütleb nii mõndagi. Kaamera Edison Röntgen, 1894. aasta.


James Bondi spioonikas. Eestlase patendiga. Hülsskaamera VEF Minox, 1938. aasta.


Kolm Kodaki kaamerat, aastatest 1915-1930.


Aleksander Tavasti isevalmistatud plaatkaamera (Haapsalu) 1900.


Plaatkaamera Berger (Tallinn) 1900.


Kastkaamera K.J Freeland & Co (Moskva) 1901. Sellega lõpetan kaamerate osa ja suundusin edasi fotonäitust vaatama.

 
Enne aga selline arhitektuuriline moodustis. Auk oli sees ja suundus täielikku pimedusse. Täpselt oleks mahtunud asjal käima, aga ma ei paneks pead pakule, et see mõnus kohake just selle jaoks mõeldud oli.
 
Fotonäitusel olid eksponeeritud Toomas Kalve tööd. Pildistasin mõned tööd üles, kuid kõiki pilte ma siia ei pane, las mõni jääb ikka omale kah.


Tegu oli vist Pariisiga, millele aga tahan tähelepanu juhtida, on obelisk. Obeliskide tipud olid vanasti kaetud elektrum-plaatidega (4 osa kulda, üks osa hõbedat). Tänapäeval ei näe tavaliselt enam sellist kuldset obeliski tippu, sellel pildil aga on see näha. Obeliskide tegelik otstarve võis olla atmosfäärist elektri kogumine.


Pilt 1701. aasta raamatust. Obeliski tipus on muna ja selle küljes teravik. Teravik aga teatavasti püüab hästi õhust elektrit. Ma arvan, et tegu on vasegravüüriga ja vaadake hoolega kasvõi obeliski ruudustikku. Kõik on sirge ja nagu joonlauaga veetud. Hiljem näitan teises muuseumis nähtud graveeritud vaskplaadi katket. Selle hilisema pildi juures jälgige samuti ruudustikku.


Jätkan Toomas Kalve töödega. Selle pildiga meenusid pildid Peterburi tühjadest linnadest 19. sajandil. Kuid arvatavasti ei olnud viga fotoaparaadi säriajas, et linnad tühjad olid. Pildil on fotograaf säriajaga mänginud.


Riismed vana-aja hiilgusest.


Ei olnud kahjuks selgitust juures ja ei hakka oletama.


Võimas pilt, kus nähtaval vana-aja hiilguse jäänukid ja laps.


Viiralti töödega ja elulooga pole jõudnud tutvuda, kuid võrdleks teda Dali'ga, kelle näitusel käisin aasta eest Napolis. Need mehed nägid asju teisiti ja võibolla natuke rohkem kui "normaalsed" inimesed.


Ma küll ei tea, mida hr Kalvet selle pildiga öelda tahtis, aga vaeva on nähtud. Alumine pilt on suurendus selle sama pildi puu küljes olevatest esemetest.




Puhas kunst?


Terved saalid fotokunsti.


Hr Kalvet ise ka pildil? Ju katsetas uut aparaati.


Kollaaži teemadest olen põgusalt juttu teinud ja kollaž oli 19-20. sajandi algusel väga heal tasemel. Tegu ei olnud tollel ajal kindlasti fotokollažiga nagu ülemisel ja alumisel pildil näha.




Jätsingi selle paigaga hüvasti. Külaliste raamatuid meeldib alati sirvida. Kui minema hakkasin, oli seal piletikassas hoopis teine neiu, kes kutsus mind kevadel tagasi, sest avatakse ka õue näitus ja tulevad uued näitused. Eks tuleb siis minna.


Kuna aega veel oli, siis otsustasin minna Linnamuuseumisse, kus ma ennemat käinud olin, aga lootsin näha seal uusi näitusi. Tee peal aga ühe maja küljes selline arhitektuuriline element. Mis otstarbel küll? Midagi ei tehtud asjata.

 
Muuseumis oli mul isiklik giid, kuigi ma maksin vaid tavapileti hinna ja olen tänulik, et nii lahkelt minuga igal pool kaasas käidi ja asju seletati. Sain teada seda, et ülemine kiri sellel tahvlil on kooti-minuskel. Kiri algab sõnaga "Ano". Seda täheldasin ka ühes teises muuseumis. Mingil vanal raidkivil oli Anno asmel Ano. Mitut keelt siin väikesel Eestimaal üldse räägiti? No pakkuda saan ladina, saksa, vene. Neid keeli rääkis aadel. Maakatele käras eesti ja liivimaa keelest küll.


Eelmises muuseumi külaskäigu blogi loos tegin juttu tagurpidi N-tähest ja tegin nalja õpipoisi üle. Kas oligi tavaline, et N-täht kirjutati mingil ajal tagurpidi või on see siiski mingi eksitus nii selles muuseumis kui ka selles teises?




Minu jaoks üllatus, et selles samas gooti-minuskelis on ka numbrid mõnevõrra erinevad Rooma numbritest.


Keldris oli kaev. Giid lahkesti rääkis, et praegune kelder oli tegelikult 1-korrus. Rääkis veel kultuurikihist ja ütles, et kuidagi see keldriks nüüd on saanud. Giid rääkis mulle palju huvitavat, kuidas selle sama maja uurijad on eriarvamustel mõnede asjade üle ja pärist täpselt kõiki asju ei teatagi.


Peab küürutama seal keldris mõnel kohal, et edasi pääseda. Muide, see sama keldriruum, kust pilt on tehtud, sinna oli vanasti õuest hobuvanker sisse sõitnud kaubalaadimiseks. Laed olla veel seniajani soolased.



Esemete peal olid aastaarvud ja siit plahvatas mulle korraga üks mõte, millest räägin viimase omataolise pildi juures, millel on aastaarv. Number 1 pakub alternatiivajaloo uurijatele erilist huvi.


Aastaarv ja vabamüürlik sirkel-vinkel-kellu ja vasar.






Üks keldrisaal oli portselani täis, kuid küsisin giidilt, milleks selline pisikene ava keldris? Giid ütles, et see oli varemalt aken. Oleks tundunud loogiline, aga siis näitasin talle astmeid seal kus peaks justkui olema aknalaud. Pisikesi astmeid oli oma 7-8, pildilt on neid raske märgata. Giid oli hämmingus ja lubas uurida.

 
Teine samasugune ava koos "trepiga" oli kõrval seinas.


Lasin giidi puhkama ja hakkasin uurima pilte portselanil. Vaagnal oli pilt, mille torni katusel kasvavad puud. See on üks vana ulme-teema juba, aga huvitav, et selliseid pilte ka nõudele joonistati.

 
Väga huvitavad joonistused olid 17-19. sajandi ahjupottidel ja soojamüüri kahhelkividel. Miks risti kirikutornis ei ole? Mis moodustised need üldse on?







Silotorn või observatoorium? No kuidas silotorn ikka linna sai, ju siis on tähetorn.


Korra käis läbi, et kunstnik tahtis kahhelkividel kujutada ilmakaarte näidukit, mis osades tornides ka tõepoolest võisid olla, kuid sel juhul, miks pole kirikute tornides ikkagi riste või vähemalt kukkesid? Kuigi kuke teema on ka väheke imelik, aga see pole praegu teemaks. Või äkki polnudki tegu kirikutega, sest osadel kahhelplaatidel nägin ka riste.


Kas võis tegu olla hoonetega, mille tornides olid hoopis õhutelegraafi antennid? See aga ei sobi ametliku ajalooga kokku.


Pildil on näha mingit püha tegelast, sest vastav halo on sellele inimesele pea ümber joonistatud. Tegu tundub olevat sakraalsete joonistustega. Kuid vaatame edasi, kas tõesti?


Mis halo see selline veel on? Meenutab rohkem nagu mingit eriotstarbelist kiivrit.


Tundmatu lendav objekt? Pole halli aimugi, millega võiks tegu olla. Piiblit olen lugenud, aga otsi kokku ei vii.


16. sajandi kaart. Naissart kutsuti Mor Gedraks ja oli olemas kaks Narvat. Narva Livonie (Narva) ja Narva (Ivangorod).


Aastaarv 1712, mis justkui peaks välistama selle, et esimene on ilmtingimata number 1 mitte i. Kuid ma ei kiirustaks veel järeldusi tegema.


Hea kaart, millel näha tähtkindluseid. Paremal olev asus siis vees. Kaardile on märgitud Aegna kants, Miiduranna kants (vees olev), patarei, topeltpatarei, Paljassare kants. Paljasaarest vasakul oli ka kunagi üks kants, kuid millegipärast puudub Naissare kants. Kas polnud veel valmis?


Peegelpildis graveeritud vask-gravüürplaat. Eespool oli pilt obeliskist, kus olid sirged jooned gravüüril, siin aga on vabakäelised ja kõverad (vaata vasakut posti). Käsitsi saabki vist kiiruga ainult selliseid gravüür-plaate teha nagu see siin. Ja gravüüre vist oli kokku miljoneid. Osad tehti käsitsi ja osad olid siis mis? Pean silmas ikka neid korralikke.


Nendest nõeladest ma olen juba kunagi pilti teinud, kuid tegin uuesti. Keskaegsed nõelad. Aasta arvu ei hakanud silma. Üks päev loen mina siis ühest vanast ajalehest....vaata alumist pilti.


Paartuhat aastat tagasi olid olemas täistööstuslikud õmblusnõelad, mis on kõike eelnevat arvestades ka loogiline. Need ülemised kärakad on põlve otsas tehtud.

 
Sama lugu on nedne kahvlitega. Kuu aega metsas elades ilma tsivilisatsiooniga kokku puutumata, keeraks ka sellise esimese valmis, kui traati kuskilt leiaks. Teise valaks valmis juba 6 kuu pärast. Rauda sulataksin soorauast.


"Viimne kohtupäev" Raekoja välisseinalt, 16. sajand. Imelik on see, et mõõk on läbi "Jeesuse" pea. Giid ütles, et ei ole läbi pea, pea tagant on, aga miks, seda vastust ma ei saanud. Ütles, et raamatus (Keskaegsest kaupmehemajast muuseumiks) on kirjas ja saab pärast uurida. Ta näitas mulle hirmus paksu raamatut selle maja kohta, mida sai ka koha pealt osta ja seal on palju tarkusi. Maksis see 44 eurot ja esialgu ma seda omale ei soetanud, kuigi oleks tahtnud.


Vaip Mustpeade vennaskonna majast kui ma nüüd ei eksi, kuid jällegi, aastaarv.


Tallinna linna võti. Polegi puhtast kullast? Kullatud messing. Kas sobis ikka kuningale, kellel oli legendi järgi puhtast kullast tõld, sellist võtit üle anda?



Millega graveeriti 16. sajandil kõvasse rauda või malmi mündi matriits?


Tükike arstiajalugu. Tundus tehnoloogiline vidin, mitte põlveotsas tehtud.






Nii, nüüd siis räägin mõtte ära. Seda pilti vaatasin, siis lõi lambikese põlema. Äkki ma olen sellele enne ka tulnud ja kuskil kirjutanud, kuid miks peab uhmrile stantsima või graveerima aastaarvu? Vanad ajalehed tulid appi. Juhtusin lugema ühte kirjutist 20-sajandi algusest, kus väideti, et Egiptuse nupumehed tegid 19. sajandi teisel poolel tööstusharu, kus võltsiti kõike, alates muumiatest kuni raidkivideni välja. Eurooplased muudkui ostsid ja tassisid muuseumid kaupa täis, kuni üks väheke targem professor hakkas uurima ühes muuseumis oleval esemel kiilkirja tähendusi. Selgus, et see on puhas jamps, mis ei tähendanud mitte midagi. See lugu läks veel edasi, aga aastaarvud toodetel? Kes tikib aastarvu vaibale, kes lööb aastarvu uhmrile jne jne. Mõelge ise edasi.


Tänapäeval on meil Seegimajad söögikohad. Pärnu Seegimajas olen söömaski käinud krooni ajal. Pakuti ka karupraadi, aga rahakott ei hakanud peale. Vanasti olid seegimajad aga haigemajad.


1578. aasta Liivimaa kroonika. See vist pole see kõikse esimesem. Originaal ja kõige algupärasem pidavat vist kuskil Saksamaal asuma. Kuid kes sedagi teab?


Koopia timuka mõõgast. Giid vestis vahvaid lugusid taustaks. Mõõgaga hukati vaid aadlimehi nagu Üxküll näiteks, kes olla asjata oma alama tapnud. Vaeste jaoks mõõka ei raisatud, need tõmmati oksa. Naisi ei raatsitud oksa ka tõmmata, naised maeti elusalt.


Saladuste teada saamiseks olid sõrmerauad. Kõik räägid välja, kui ei, siis olid olemas veel tõhusamaid vahendeid.


Lõpetuseks mingi nimekiri tähtsatest isikutest. Hakkas pihta 15. sajandist ja lõppes 20. sajandi algusega. Mitte üht Eesti nime. Kuidas meie eesti keel üldse nii kaua säilida sai? Või oligi algul ainult paar keelt ja siis sekkus Jumal, kes segas keeled ära et inimesed üksteisest aru ei saaks? 
 
Sellega mu käik muuseumidesse sedakorda lõppes, aga egas siis päev veel otsa ei lõppenud, kuid kõike ka ei jõua kirja panna.
 
LÕPP