Esmaspäev, 11. mai 2020

Puuduv puzzle tükk

Maailma ajaloo suurest puzzlest on veel mõni kild puudu. Selles loos toon välja ühe suhteliselt loogilise varjandi, tuginedes faktidele, mida on kinnitanud vanema aja uurijad ja teadlased.


Põhja-Jäämere pinnalt avastasid teadlased 20. sajandi algusel suuri meretaimi, mis oma suuruselt ületavad kõik seni leitud meretaimed. Taimed olid hiilgapuude suurused. Need taimed ja puud on Põhja-Jäämere merepõhja metsadest päritolevad puud. Puud olid umbes kolm korda jämedamad meie metsade jämedamatest puudest.

20. sajandi algusel käis rida ekpeditsioone Põhja-Jäämerel ja isegi Põhja nabal nii lennukite kui zeppelinitega ja oma suureks imestuseks avastati, et seal oli kõik teismoodi, kui arvati. Nad olid uskunud maakaarte ammustest aegadest, mis kujutas seal maid, mida tegelikult polnudki olemas. Ühe ekspeditsiooni käigus "Graf Zeppeliniga" uuriti läbi suur nelinurk Novaja Zemlja, Franz-Josefimaa, Põhjamaa ja Taimõri poolsaare piirkond ja aladest tehti kaart. Selgus, et senised maakaardid olid täiesti valed.
Kas pole huvitav tõend ajaloo suurepärasest võltsimisest. Teadlased, kes ekspeditsioonil käisid, ütlevad, et kõik senised kaardid olid valed, kuna seal olid kujutatud maid, mida pole olemaski. Uurige vanu kaarte enne aastat 1900. Enamustel kaartidel tundub ju kõik õige olevat, ainult igi-vanadel kaartidel, aastatest 1400-1600, on märgitud Põhja-Jäämere piirkonda maad, mida seal olemas ei tohiks olla, nagu Hüperborea. Siia jutustaks veel ära ka seiga maailma suurima kaardikollektsionääri David Rumsey online kaardikollektsiooniga (mis on tõsiselt hea uurimiseks ja väga hea resolutsiooniga) ja kirjavahetusest hr. Rumseyga. Kirjutasin talle, et osad tema kaardid on valed või ebatäpsed, kuna olen näinud umbes 4-5 kaardil, aastatest 1699-1700 peale märgitud Peterburi linna. Kuid Peterburg asustati alles 1703. aastal meile teadaoleva ajaloo järgi. Uurisin siis ühte 1700. aasta kaarti ja selle lugu, kus Peterburg ilusasti peal. Tegu oli kooli atlasega ühe rikka mehe pojale, mis anti välja sel samal aastal ehk 1700, kui poiss suri. Kirjutasin Rumseyle, et kuidas selline asi võimalik on ja olen näinud teisigi kaarte, kus Peterburgi ei tohiks olla. Möödusid mõned tunnid ja Rumsey teatas, et tõepoolest see kaart on hoopis aastast 1710 ja palus talle veel teiste sama veaga kaartidest märku anda. Ma ei ole talle rohkem kirjutanud, kuna ma ei viitsi otsida neid kaarte uuesti üles (tema lehel on väga palju kaarte). Kuid, kuidas nüüd läheb see sama kaart kokku legendiga, kui poiss, kellele kaardid tehti, suri 1700. aastal? See selleks, nüüd teemaga edasi.

Vanadele kaartidele oli märgitud Franz-Josefimaast edela poole Harmsworthi maa. Ent seda maad teadlased ei avastanud, samuti nagu polnud ühtegi märki Albert-Edwardi maast. Põhjamaa (Hüperborea) nägi vanadel kaartidel välja mandri suurune. Novaja Zemlja ja Franz-Josefimaa piirid olid reaalsuses hoopis teistsugused, kui märgitud maakaardile. Olulisemad avastused tehti Taimõri poolsaarel, sest sellel võrdlemisi veel tundmatul maa-alal leidsid teadlased uue hiiglamägestiku, mis on umbes 30 kilomeetrit lai ja kuni 1500 meetrit kõrge. Piirkonnas kus ekspeditsioon käis täheldati suuri magneetilisi anomaaliaid ja tänu sellele oli laevadega sõit seal takistatud. Ühel ekspeditsioonil, 1921. aastate paiku, avastati Novaja Zemljalt jälgi taimedest ja magevee kaladest ja arvati, et suur Põhja-Ameerika ulatas kunagi kuni Novaja Zemljani.

 Novaja Zemlja

Autoriteetne Ameerika geoloog ja professor H. Fretz pakkus 20. sajandi algul välja teooria veeuputuse tekkimise kohta.Tema arvates võis veeuputuse põhjustada mõni maakerale lähedale tulnud teine taevakeha või planeet. Selle taevakeha lähedus maale põhjustaski loodusenähtusi, mis meile on tuntud veeuputuse nime all. Maale lähedale tulnud võõras taevakeha tõmbas suured veehulgad ookeanidest välja ja need jäid ringina ühe osa maakera ümber, moodustades umbes samasuguse rõnga nagu Saturni ümber. See olevat juhtunud enne jääaega, sest jääaeg tekkis samuti võõra planeedi mõjul. Tol ajal maal elanud hingelistele paistis üle taeva suunduv hall lai tihe vöõ.
Hiljem, kui maalt äratõmmatud veed langesid maale tagasi, tekkis veeuputuse teine faas, millest kõneleb piibel. Ookeanidest äratõmmatud veed langesid jälle maale tagasi ja täitsid ookeanid ning järved-jõed uuesti endise veetasemini. Professori arvates ei tasu piiblis kirjeldatud veeuputust võtta puhta tõena, kuna piiblit on moonutatud ja muudetud. 



Mitte ainult juutide pühakiri, vaid ka teiste rahvaste vanad saagad ja rahvaste legendid räägivad veeuputustest. Need rahvad aga elasid juutidest väga kaugel ja neil polnud juutidega üldse mittemingisuguseid kokkupuuteid. See on fakt ja see pani teadlased uskuma, et veeuputus leidis päriselt aset, ükskõik missugusel kujul.

Professor Fretz, kes oli geoloog ja tundis geoloogia vastu rohkem huvi kui ajaloo vastu, lähenes veeuputusele geoloogilisest seisukohast. Ta leidis, et teadusel on vaja ennekõike lahendada kolm suurt saladust:

Saladus nr. 1. Kuidas võisid tekkida merepõhjas asuvatesse kaljudesse hiigeljugade jäljed? Kuidas tekkisid veealustele kaljudele suured, laiad, sügavad vaod, nagu meie neid maapinnal näeme seal, kus jõgi kukub kõrgelt alla ja lihvib ning õõnestab kaljusse endale tee. Merevesi aga niivõrd tugevasti ei liigu ja kui liiguks, siis ei õõnestaks ta ainult ühte kohta sügavat vagu.

Saladus nr. 2. Kuigi jääajal suurem osa Euroopast, Põhja-Ameerikast ja Põhja-Aasiast oli jää all, oli ilm nendes maades soe. Kuidas tekkis jääeg, kui ilmad ei olnud külmad?

Saladus nr. 3. Kuidas võisid ja said ühe mandri loomad minna üle teistele mandritele, kui mandrid olid lahutatud laiade ookeanidega?

Esimene neist saladustest on kõige tähtsaim. Teadlased leidsid mitmesuguseid oletusi jääaja kohta, kuid nad ei osanud kuidagi vastata, et kuidas võisid tekkisid merealused jugade sängid. Nende tekkimist saab seletada ainult nii, et mandrid tõusid mingi kosmilise jõu survel miili või veel rohkem kõrgemale.
Teine võimalus veealuste jugade tekkimise seletamiseks on oletus, et ookeanide pind langes mingil põhjusel miili või rohkem madalamale, kui on seda praegu. Nii ühel kui teisel juhul oleks mandritelt lõigatud suured tükid otstelt ära ja suured jõed, langedes järske seinu mööda sügavusse, uuristades need sängid kivisse.


Hüperborea, mis on sageli märgitud vanadele kaartidele, oli tõsiasi. Kõik faktid kinnitavad seda. Kuidas oli võimalik, et Põhja-Ameerikas ja Euroopas elasid samaliigilised loomad, kui need kaks mandrit omavahel ühendatud polnud? Need mandrid olid ühendatud ja kliima oli siis soe, seda kaudu loomad liikusidki ühelt kontinendilt teisele. Osadele vanadel kaartidel on kujutatud Põhja-Ameerika nii põhjast kui idast vastu euroopat olevana. Minu jaoks jääb küsimus, et millal see aeg oli? Kui oletan julgelt, siis mulle tundub nii, et mitte väga ammu.

Professor Fretz proovib seletada üht maakera mineviku katastroofi. Kui võõras taevakeha lähenes meie maakerale ja oma külgetõmbejõuga kiskus veed ookeanidest välja, siis osa vett jäi sõõrina maakera ümber tiirlema. See vesi muutus maakera ümber jääks, nimelt soolaseks jääks, sest merevesi oli ju soolane. See jääring ei pudenenud mitte mitmeks suureks jääpalliks, mis oleksid jäänud väikeste kuudena maakera ümber tiirlema, vaid jäid peene jäätolmu sõõrina maakera ümber ja moodustas samasuguse ringi, nagu praegu on Saturni ümber. Võõras planeet lähenes maakerale ühest küljest ja just sinnapoole kiskus ta maakera veed ookeanidest välja. Jääaeg ja sellega kaasaskäivad nähtused lasevad oletada, et võõras planeet lähenes meie maakerale praeguse põhjanaba poolt. Niisiis pidi see jääsõõr olema põhjanaba ja selle ümbruskonna ümber. Sellest tekkis ka jääaeg. Inimesed, kes siis maal elasid, põgenesid kõrgete mägede otsa, kui nägid ookeanivoogusid kallastest välja tungivat. Need, kes suutsid oma elu päästa vete eest ja ei hukkunud ka kohutavates maavärinates nägid hiljem laia valget jääkristallide võõd taevas, mis suundus idast läände. Ja kui ellujäänud läksid tagasi merekallastele, siis leidsid nad, et merevesi oli vajunud miilivõrra allapoole ja kaldad olid järsud nagu seinad. Jõgede veed aga kukkusid kõrgetelt kallastelt hiigeljugadena alla sügavusse. Nii tekkisid siis need praegu mere all olevad jugade sängid.

Kui kaua püsis jääkoor ümber maakera?
Sel ajal aga, kui võõras planeet püsis maakera läheduses, võib-olla kestis see väga kaua aega, olid ookeanid niivõrd veest tühjad, et mandrid olid ühendatud kõrgemate mäeseljandikkude kaudu. Ainult nii võib seletada, et ühe mandri loomad võisid minna üle teistele mandritele. See oleks siis ühtlasi ka kolmanda suure looduse saladuse lahendus.
Võõra planeedi mõjul tekkinud veeuputus oli esimene suur veeuputus maal. Teine veeuputus järgnes siis, kui võõras planeet andis maa veed, mis sõõrina tiirlesid maa ümber, uuesti vabaks ja need langesid tagasi maale. Siis tekkisid suured sajud, milledest teab jutustada piibel ja mis tõepoolest võisid kesta paljusid päevi ja öid. Veed liikusid jälle maakera pinnal ja ujutasid üle kõik kohad peale kõrgete mägede. Kuna aga osa ookeanidest üleskistud vetest langes alla jääna ja jää jäi püsima maakera põhjapoolsesse ossa (see teooria seletab ka ära tänapäeva ajaloolaste väite, et põhja poolkeral, samuti Eestis, oli kunagi mitme kilomeetri paksune jääkiht), siis teine uputus oli palju väiksem kui esimene. Kui palju aega võis olla kahe uputuse vahel, seda ei teata. Võib-olla püsis võõras planeet meie maakera juures aastatuhandeid ja nii pikk oli siis ka aeg kahe veeuputuse vahel.

LÕPP

Kui tahad toetada mu tegemisi ja ise mõnusalt puhata, siis tule meile puhkama ja sauna nii suvel kui talvel. Saunamajakesega saad tutvuda siin. Parema hinna saan alati teha kontaktivormi kaudu. Olete oodatud ja aitäh teile sõbrad, kes Te sedasi toetate. Ainult koos on meil jõudu!

Reede, 8. mai 2020

Ajalugu läbi vanade ajalehtede

Selles loos tuleb juttu vanemates ajalehtedes ilmunud artikklitest ja tuumani jõuan alles loo lõpus. Aegajalt valgun ka teemast välja ja toon ära huvitavaid fakte ja kilde ajaloost. Head lugemist.

Elektrijuhmed kolikambri
Piltidega nädalalleht 17.03.1924

Traadi asemel õhk.
Kas on võimalik läbi murda õhkkonda 15 kilomeetri  kõrguste „kanalitega", mis juhiks eetrit maa pealt õhkkonna ülemistesse kihtldesse, ja seega lahendada suurt tulevikuprobleemi traadita jõuüleviimist?
Telegrafeerimine ja telefoneerimine on tuntud juba igalpool maakeral. Ikka suurejoonelisemalt ja kasvava kindlusega saadavad ülesleidjad (ehk meie keeli leiutajad. Kas pole see mitte õigem nimi n.n leiutajale. Tegelikult ju mitte midagi ei leiutata, kõik on olemas, aga taibukamad leiavad selle üles. Tõenäoliselt on ülesleidmine ka vanade tehnoloogiate taasavastamine) ja tehnikud elektri laineid läbi meie õhkkonna. Palju sellest, mis oli mõne aasta eest ilus unistus, on nüüd saanud käegakatsutavaks tõsiasjaks. Kuid siiski on olemas suur ülesanne, mida ei ole veel suudetud lahendada. See on traadita jõuüleviimine. Mõte, juhtida jõudu ühest keskjõuallikast traadita teel tarvitamise kohtadesse, on juba ammu tuntud (ülesleidjad on selle ülesleidnud, kuid nüüd jälle vaka alla pandud). Oli suureks edusammuks, kui tehnika lahendas küsimuse, kuidas juhtida jõudu traadi teel, kuid oleks mõnevõrra tähendusrikkam, kui jõudu saaks üle anda ilma kuluka traadita, mis juhtumisel, kui tuleks juhtida jõudu laevadele ja lennukitele, oleks täiesti otstarbekohatu. Ülesanne on suur ja keeruline; selle lahendamisele  asuti suure südikusega, kuid tagajärjed olid tähtsuseta väiksed. Ameeriklane, ülesleidja ja unistaja Nicola Tesla, ehitas, saades toetust suurmiljonär Morganilt, määratud jõujaamad, kust välja saadeti elektrisädemeid kunstlike välgulöökide näol. Kuid kavatsus ei ulatanud kaugemale, sest väljasaadetud jõud mõjus ainult piiratud alal jõujaama ümbruses (mine võta kinni, kus on tõsi, kas Tesla katsed tõesti ebaõnnestusid või...). Kuid see nurjumine ei surmanud kord tärganud mõtet. Katseid jätkati. Mõne aja eest ilmus Prantsuse ajakirjas „La Nature" teade teooriast, mida on väljendanud ameeriklane Benson, toetudes Inglise teadlase Hottingeri mõnedele töödele. Allpool kirjeldame peajoontes selles kavas esitatud mõtteid.
Senini on oldud sunnitud traadita teiegraafijaamadele ehitama suuri, kõrgeid maste juhtmetega ja antennidega kust elektrilained välja saadetakse. Need antennid peavad suuremates jaamades olema suure ulatusega, mis nende ehitamise kalliks teeb. Hettinger arvamisel saab antennide küsimust lahendada ohusamba abil, mida juhitaks tehtud ultraviolett valgusega. Siis poleks vaja metallist elektrijuhtmeid, sest õhk, olles tugeva ultraviolett valguse mõju all, võibolla heaks elektri juhiks. Sarnasest õhust öeldakse, et ta on ioniseeritud. Selle põhjal teeb Hettinger ettepaneku antenni asemel tarvitada vertikaalset õhusammast, mis on ioniseeritud tugeva ultraviolett valgause allikaga, näiteks, kaartulega või elavhõbeda lambiga (Elavhõbe väärib omaette uurimist. Alternatiivajaloolaste arvates on just elavhõbe võtmeks atmosfäärist tasuta elektri püüdmiseks). Selle õhuantenni kaudu sünnikski elektrilainte väljasaatmine, samuti kui metallist antennide juures. Kahjuks näitavad katsed, et õhkkond ahnelt neelab ultraviolettkiiri, nii et nende sünnitamiseks peab olema väga tugev allikas. Nii kaua kui kirjeldatud mõte ei ole veel tegelikus elus tarvitamist leidnud, on raske rääkida nendest väljavaadetest, mis võiks olla  sarnane täiendus traadita telegraafi tehnikas. Kuid huvi selle küsimuse vastu tõuseb veelgi, kui kuulata Bensoni plaane, kes Hettingeri omi veel laiemale alusele seab. Bensoni arvates tuleks ehitada nii tugevad ultraviolettkiirte allikad, et need ionisteeritud õhusambad murraks läbi meie õhkkonna atmosfääri kihid, mis ei juhi elektrit. Nii oleks siis loodud ühendus jõuallika, mis maapeal, ja elektrit juhtivate õhkkonna ülemiste kihtide vahel. Maa õhukiht seisab koos, ütleb Benson, kahest osast: esimesest, mis on maale ligemal, mille paksus on umbes 15 kilomeetrit ja mis on küllalt tihe, et moodustada elektri isolaatorit, mittejuhti; teine osa asub kõrgemal, seal kus õhk on hõre; uurimused on näidanud, et see õhkkonna osa on ioniseeritud ja järjelikult jubib elektrit. Selle õhukihi ioniseerimise põhjust tuleb otsida päikesevalguse mõjust; nimelt kiirgab päike ka muuseas ultraviolettkiiri, mida atmosfääri ülemised kihid neelavad. Nii võib siis vaadata meie maakera ja tema õhkkonna ülemise kihi, kui kahe määratu suure elektrijuhtme peale. Kujutame endale nüüd, et need „õhukanalid" on tarvitamiseks valmis ja vaatame, kuidas võiks nende kaudu elektrit allikast juhtida tarvitamise kohtadesse. Et selgemat  pilti saada, vaatame joonistust. A on atmosfääri alumine, isoiseeritud kiht; B on päikesekiirtega ioniseeritud ülemine kiht ja C on jõu saatejaam elektri allikaga ja ultraviolettvalgust väljakiirgava jaamaga; jõujaama kohal on „kanal"; D on laev, mis on ka varustatud ultraviolettkiirte jaamaga ja mille kohal on samuti „kanal".























Nüüd selgub, kuidas elekter sel teel juhitakse jõujaamast laevale. Samuti võivad kõik voolutarvitajad saada jõujaamast elektrit, kui nad aga on varustatud „kanaliga". Nii on siis teoreetiliselt traadita jõu üleviimise probleem lahendatud. On paar küsimust, mis päevakorrale kerkivad: esiteks, kas ei lähe kanali tekitaja, s.o. ultraviolettvalgus allikas liig kalliks, nii et terve ettevõte majanduslikult kokku langeb, ja teiseks, kuidas valvata voolu tarvitaia järele, kes kontrollimata võib elektrit kasutada, kui tal aga on võimalik oma „kanaliga" läbi murda atmosfäärist (Morgan olevatki tõmmanud Tesla avastustele kriipsu peale, sest, sellel süsteemile ei saa voolumõõtjat vahele panna). Vastust esimehele võib anda ainult tulevik. Kuidas aga teist küsimust lahendada, on praegu samuti raske otsustada.
Nagu näha, on seda küsimust tõstatud julgelt ja laialdaselt, küsitavaks jääb muidugi, kas suudab tulevik seda teostada. Kirjeldatud kava tooks enesega täieliku pöörde praegusaja tehnikas ja ühes sellega ka kõigil teistel aladel.



Suur elektrijõujaam ühes juurdekuuluva jaamaga elektrit juhtivate kanalite välja saatmiseks, mis läbistavad atmosfääri alumised kihid. Nagu teada, koosneb päikese valgus mitmevärvilstest kiirtest, alates tumepunasega kuni tumevioletseni; kuid peale selle leidub päikese valguses veel kiiri, mis on nägematud, nn. ultraviolettkiired. On selgunud, et kui õhku läbi murda valgusega, milles on palju violett ja ultraviolettkiiri, siis õhk saab omaduse elektrit juhtida. Nii on siis tarvilik kõigepealt tugev valguseallikas, mis sisaldab rikkalikult violett ja ultraviolett kiiri. Kuid tähtsamaks küsimuseks on: kust peaks tulema see määratu jõud, mis selle valguseallika tekitaks. Vastuse asemel võib julgelt näidata koskede peale, kus miljonid hobusejõud kaovad kasutamata.

Saladuslik leiutis
Kaja, nr. 185, 12 august 1931 tr. 1 

Mõni nädal tagasi teatasid ajalehed, et vana füüsik Nikola Tesla, raadiotelegraafi pioneere, on teinud 35 aastat kestva töö järele leiutise, mis ähvardab tekitada revolutsiooni tehnikas, ja nimelt on ta ehitanud mootori, mis ei kasuta ühtegi seni tuntud jõuallikat ning siiski on valmis arendama piiramatut energiat, tarvitades väga väikest kulu seadelduseks. Inglise ajalehtede esindajad külastasid nüüd leiutaja laboratooriumi ja palusid talt lähemaid seletusi. Tesla, kes sai hiljuti 75 aastat vanaks, töötas laboratooriumis. Ta kohtles ajakirjanikke sõbralikult, kuid lisas vähe juba enne öeldule. Täpseid andmeid kuulete alles mõne kuu pärast, ütles ta. Võin ainult kinnitada praegu, et minu mootoril pole midagi ühist ei aatomi lagundamisega ega kosmiliste kiirtega. Ma ei usu ka, et neid üldse võib rakendada tööle lähemal ajal. Minu poolt kasutatud jõuallikas ei olene aastaaegadest ega geograafilisest asendist: minu mootor funktsioneerib igal ajal ja igalpool ikka samasuguse täpsusega. Ehitamise kulud on võrdlemisi väikesed, ent iga aparaat võib töötada iseseisvalt 50—60 aastat, ilma et selle aja jooksul vajaks mingit kõrvalist energiat. Inglise insenerid oletavad, et saladuslik mootor liigub maakera magnetismi jõul. Tesla kauaaegne teaduslik töö tagab ta leiutise tõsidust.



Elektrilambid süüdati kuu abil 
(Lääne Teataja, nr. 30, 11. oktoober 1933)

Tehnika ime*
Inglise lehele „Times'ile" teatatakse Ameerikast et 3. oktoobril on Chicago maailmanäitusel peetud suure Itaalia leiutaja Marconi aupäeva, mil puhul Marconi süütas kõik näituse territooriumil asuvad elektrilambid kuu abil Itaaliast Toscana maakonnast. Marconi teostas katse Galilei viimases asukohas Arcetri observatooriumis; kus Galilei valmistatud teleskoobiga võeti valgusmõjutus kuust ja saadeti see elektrienergiaks ümber töötatult lühilainetena Chicagosse. See enneolematu, peaaegu fantaasiana tunduv katse õnnestus üllatavalt hästi (Ei ole meile koolis füüsika tunnis midagi sellist räägitud. Me kõik oleme väikesena luubiga võibolla kätt kõrvetanud ja heal juhul mingi lõkke luubiga põlema pannud, aga et kuult tulev valgus elektrienergiaks muundada ja see siis teisele poole maakera suunata ja sellest tuld teha, njaaa. Sellisedid katseid tehti peaaegu 100 aastat tagasi).



Keisrite kohtumine Paldiskis
Lääne Teataja, nr. 30, 11. oktoober 1933.

Lugu Saksa keisri Wilhelm II ja Vene tsaari Nikolai II kohtumisest Paldiskis. Teisel kohtumise päeval mindi jala Peetriaegseid kindlustusi vaatama (Nikolai II olevat ju ajaloolaste väitel terve Paldiski ümbruse Peeter Suure auks nimetatud kindlustusi täis ehitada. Juu need kindlustused on Paldiski ja Tallinna vahel ja mujal Tallinna ümber juba ammu olnud. Nikolai pole siia midagi ehitanud, ainult restaureeriti neid vanu ehitisi. Loe ka lugu siit nendest samadest kindlustest).



Siia teemasse sobib veel hästi allpool olev purskkaevude lugu ja Peterhof üldisemalt, kuna Eestis asuvast Peterhofist on juba juttu tehtud. Loogika ütleb, et võimsate purskkaevude käitamiseks oli vaja tarvitada palju elektrit, aga ajaloolased panid kokku pildi hoopis Marly masinast. Antud artiklist kahjuks ei selgu, kuidas need Peterburi võimsad purskkaevud siiski töötasid.

Peterhofi loss
(Eesti Postimees ehk Näddalaleht : ma- ja linnarahvale, nr. 40, 29 september 1882)

Pilt, mis täna meie lugejate ees seisab, on see koht, kus Keisri Majesteet sel tervel suvel oma perekonnaga on elanud. Ka need lugejadki, kes Peterhofis ei ole käinud, võivad seda kohta siin näha. Taga pool hoone on Peterhofi loss, kus aga Keiserlikud Majesteedid mitte ei ela, vaid nad elavad mõni sada sammu eest vaadata Peterburi pool. Lugeja näeb lossi ees ühe kanali, mille mõlemal pool puud kasvavad, need on Peterhofi pargi puud. Kanali ääres on pildil nagu valged sambad. Need ei ole muud midagi kui kuulsad veepurskamise värgid. Vesi purskab seal maa seest truupide läbi õige kõrgesse ülesse. Peterhofis ou maailma peal kõige suurem veepurskamise värk. Meile tuleb siin juures ka see lahke vastuvõtmine meelde, mis meile Peterhofis Keisri Majesteedi armust on osaks saanud minemal suvel,  aastal 1881. Ses aias kõndisivad Eesti seltside saadikud, kui nad Keisri Majesteedi ees olivad olnud. Praegu elab, nagu teame, Keisri Majesteet ikka säälsamas. Meie soovime oma austatud ja armastatud Riigi-Isale hääd elu ja pikka iga NIi hästi sääl kui mujal elamas. Jumal, keisrit kaitse sa!



  

Suur pettus muinsuse alal
Sõnumed nr. 18, 23 jaanuar 1933

Room, 22. jaanuaril. "Tribune teatab, et tuntud arheoloog professor Eduard Hallen, kes praegu tegevuses väljakaevamistega, on avaldanud ühes Messina ajakirjas tema poolt avastatud suurest leiust. Nimelt kinnitab ta, et Berliini muuseumis asuv Persephoni kuju on kõige jämedam võltsimine. See istuva jumala kuju müüdi Saksamaale enne maailmasõda poolteise miljoni marga eest. Kuju müüs muuseumile keegi suuräri, kes teotseb kunstiasjade müügiga. (Muuseume külastades tasub ringi vaadata kaine pilguga ja mitte uskuda kõiksugu teadetetahvleid).



Maardu järvest leiti ürgaegsete inimeste tarbeesemeid. 
Maa Hääl : maarahva ajaleht, nr. 132, 8 november 1933 

Lõunamaa rohutirts, kelle põhjapoolselmaks koduks Vormsi. Esmaspäeval lõppes Tallinna linna pedagoogilise muuseumi korraldatud loodusteaduslik näitus, mis äratas suurt huvi. Haruldusena on siin rida taimi, mis leitud suvistel ekskursioonidel ja mille olemasolust meie kliimas alles läinud suvel saadi teadlikuks. Nii õpetaja Prl. Rebase poolt leitud Põhja-Ameerika kliimas kasvavad umbrohud ambrosia elation ja emcastrum pollicii. Huvitavaid tähelepanekuid on ekskursandid teinud Maardu soostunud järve kohta. Tolle järve on umbes 40 aasta eest kuivaks lasknud ulakate käed sel teel, et öösel on kõrvaldatud tamm ja järv on maha voolanud merde. Ümbruskonna rahvas kõneleb, et järv olevat põhjatu. Ekskursandid võtstd ette puurimist ja leidsid, et järve põhi tuleb vastu 4,5 meetri järel. Omapärasena pandi tähele, et järve põhjas kahe liivakihi vahel asub turbakiht. Arheoloog dr. Tomson tegi kindlaks, et turbakihi vanus on umbes 6000 aastat.

Ambrosia elation - Minu väikese google uurimuse põhjal on tegu taimega, mis nüüd kannab hoopis nime Ambrosia artemisiifolia ehk eesti keeles "Pujulehine ambroosia". Miks endine vana nimi on ära muudetud, pole teada, aga tasub uurimist. Mis asi on ambrosia ja mis asi on elation?

Ambrosia - on Kreeka mütoloogias surematuks tegev jumalate toit.

Pildil on kujutatud jumalate toitu Olümposel ehk Ambrosiat.

Elation - on õnne emotioon.


Ambrosia Elation ehk õnne emotsiooni jumalate toit. Vat sellise nimega kutsuti vanasti seda taime. Taimetargad ja muidu taimehuvilised, seda taime tasuks lähemalt uurida, egas niisama see sellist nime ei kandnud, kõigel on alati mingi põhjus.

Tähtsad leiud Wõisikus
Sakala (1878-1940), nr. 113, 27 september 1930

Geoloogid ja arheoloogid uurisid Moksi talu kiviaegse elamu ümbrust. Möödunud suvel võeti ette kaevamisi Kolga-Jaani kihelkonnas, Wõisiku vallas, Moksi talu põllul, kust leiti kiviaegse inimelamu ase, kivikirves, kivitald, kivist nooleotsi ja muid muinasaegseid esemeid. Kaevamisi korraldas arheoloog R. Indreko. Hiljuti käis hr. Indreko ühes geoloogide eradotsent dr. Thomsoni ja Sieversiga uuesti Moksi talu põllul, et leide geoloogiliselt dateerida. Dr. Thomsoni ja Indreko arvates on suvine leid niivõrd huvitav ja omapärane Eesti kultuurrühmade hulgas, et tõstab üles terve rea küsimusi, mis pole lahendatavad ainuüksi arheoloogia najal, vaid nõuavad ka geoloogilist uurimist. Sellest kultuurist, mida leiti Wõisikult, pole enne Eestist leitud varemini ühtki asulat. Puurimistel, mis võcti ette leiukohas, selgus, et endise järve ase Moksi talu ümbruses on tõepoolest tõestatud. Võrtsjärv, mis praegu on sealt 3—4 km eemal, on ulatunud Mokst taluni ja veel kaugemale.



Muistne lindude-kultus idas 
Postimees (1886-1944), nr. 62, 16 märts 1943 

Rootsi arheoloog prof. Nerman, kes on pühendanud aastaid rootslaste rännakute ja asulate uurimisele Venemaal, kirjutas hiljuti ühes arheoloogilises ajakirjas lindude-kultusest, mis esines rootslaste juures nende rändamise ajal piki Dneprit ja millest esineb jälgi ka praeguses Rootsis. Juba 1000 aastat tagasi kirjutas üks kreeka keiser ohvritest, mida toodi Dnepri alamjooksul, järgmist: „Seal ohverdatakse elavaid linde. Ohverduspaiga ümber peidetakse mulla alla nooleotsi, leiba ja liha. Tõmmatakse ka loosi, et selgusele jõuda, missuguseid linde tuleks tappa, missuguseid jätta." Ojumaa saartelt avastatud leiud tõendavad, et lindude-kultus esines ka rootslaste kodumaal. Nii leiti siit „Gu-dingsi"-nimeliselt platsilt palju relvi ja odaotsi, mis pärinevad 9. või 10. sajandist. Need olid tihedalt üksteise kõrvale maa sisse pistetud. Pole kahtlust, et need esemed on jäänused kunagisest ohverdamistseremooniast. Ka nimi „gudings" tõendab, et Ojumaal ohverdati linde see tähendab „nahka".




Võltsitud eelajalugu. 
Päewaleht, nr. 263, 26 september 1932 

Kui maad võrreldi raseda naisega. „Muinasleidude vabrikud". Kuidas indiaanlased enne Kolnmbust käisid Prantsusmaal.

Eelajalooliste muinsusesemete järeletegemine on vanem kui eelajaloolise arheoloogia õpetus. See on ainult sada aastat vana, kuid juba 1728. a. Würzburgi õpetlane Huber, kes pani toime väljakaetvamist oma kodulinna ümber, kirjutas terve raamatu ja lõi „ikoniliitide" teooria, mis tulenes järeletehtud eelajaloolistel esemetel. Huber on nii-öelda petetud arheoloogide esiisaks, kuid vähe on neid ta järelkäijaid, kes oleksid oma eksitust avalikult tunnistanud, nagu tema seda tegi. Huber võttis tagasi oma doktori-väite-kirja, mis ülikooli õpetlased olid võtnud vastu suure kiitusega. Huberit peteti. Sest saadik on seda kordunud kahe sajandi jooksul kuni meie päevini. Huberi abilised tõid talle imelekke kive mitmesuguste nikerdistega. Seal oli putukaid, konne, usse, naisekujusid, heebreakeelseid kirju. Poole aastaga neid kogunes terve muuseum 2000 tükki. Huber andis neile nimeks ..ikonoliidid" ja mõtles mälja terve teooria nende toksimisest. Tema pidas „ikonoliite" valguse sünnituseks, mis pidi mõjutama maapõues olevaid "loodeid", lihtsalt õpetlane võrdles maad raseda naisega. Selle luulelennu vabandüseks võib öelda, et tol ajal polnud veel olemas ei paleontoloogiat ega geoloogiat. Tegelikult Huberi „ikonoliitide" loojaks oli inglist tööline Edward Simpson, kes suurejooneliselt fabritseeris „kivi-aja inimeste esemeid". Kohe esimeste eelajalooliste leidustega algasid ka nende võltsimised. Prantsuse naturalist Boucher de Perthe hakkas koguma Abbeville'i ümbrusest väljakaevatud tööriistu. Neid asju hakkas ilmuna seda rohkem, mida enam ta neid kokku ostis. Prantsuse muuseumides on säilinud palju niisuguseid "eelajaloolisi" esemeid, mille valmistajaks on prantsuse müürsepad ja labidamehed. 1863. aastal Boucher de Perthe lubas autasu sellele töölisele, kes esimesena leiab inimese luu tertsiumi kihist, milles toimetati kaevamist. Nädala pärast Moirlin Ouignoni töölised leidsidki inimese alumise lõualuu. Õpetlane ise tõmbas ta mullast välja ja lõualuu ümber oli veel palju „eelajaloolise inimese" tööriistugi. See leid pidi väljaspool igasugust kahtlust tõestama kiviajajärgu inimese olemasolu. Inglise ja prantsuse õpetlaste vahel läks leiu ümber lahti äge poleemika. Lõpuks "tõestati", et lõualuu kuulus hilisemasse ajajärku, kuid ikkagi eelajaloolisse. Vaidlused vaibusid lõplikult alles, kui oli tehtud kindlaks, et sel ajal oli inimene juba olnud olemas. Boucher de Perthe pani aluse tervele teadusele, kuid, nagu paljud teisedki paleontoloogid, lasi temagi end võltsijatel petta. „Arheoloogiliste muuseumides» on vähe tõde, kuid palju pettust, ütles üks prantsuse arheoloog hiljutiste Glauzeli pettuste puhul, kui Prantsusmaal mõne aasta eest kaevati välja hulk uusi "eelajaloolisi esemeid", mis mäletatavasti tekitas suurt skandaali prantsuse ja inglise õpetlaste seas. 1882. a. poola arheoloog Ossowski avaldas laialdased «materjalid inimkonna ajaloost", mis ta oli kogunud eelajaloolistest koobastest Poolamaal. Ossowski näitas "luuajajärgu" olemasolu nagu olnud kivi-, pronksi- ja rauaajaärk. Luu ajajärgu inimene oli oma tööriistad valmistanud luudest ja kontidest. Niisuguseid luuesemeid Ossowski leidis õige palju. Otse nende leidude rohkus tekitas teistes õpetlastes kahtlust nende ehtsuses. Pärast selguski, et Ossowski oli neid fabritseerinud ise. «Luuajajärgu" on maailm juba unustanud, nagu "sarveajajärgugi", mis peaaegu samal ajal kuulutati välja Šchveitsis. Selle õpetuse isaks sai keegi Kayser, kes madratsivabrikandist hakkas arheoloogiks. Tema kaevas kaua maad Petit-Taurenau juures ja leidis siit igasuguseid põdrasavest valmistatud „muinsusesemeid". Kayser ehitas terve teooria, mille järgi eelajalooline inimene oli oma tööriistade valmistamiseks tarvitanud loomade sarvi. Saksa turistid maksid suuri summasid nende "muinsusesemete" eest. Eriti, kui leiti amulett, millel olev kiri tuletas meelde egiptuse hieroglüüfe. Viimaks paljastas keemiline analüäs, et sarved ise võisid ju olla eelajaloolised, kuid esemed olid neist voolitud alles hiljuti. Siis tuli avalikuks ka terve "sarveajajärgu" esemete vabrik, kus töötas 14 inimest. Asi lõppes Kayseri vangistamisega. Peaaegu samal ajal 1880. a. tekitasid suurt kõmu leiud Beauais, kus kohalik antikvaar avastas maalilise rikkusega savikihid, mis sisaldasid tervelt 15000 eset. Leiti veel kuuesaja eelajaloolise hiiglase luukerede jäljendid savist. Haudadest toodi välja kivikirveid ja -odasid. Antikvaar müüs need asjad suure hinna eest muinsust harrastavaile miljonäridele Ameerikas. Viirmaks paljastus, et terve petistejõuk oli tema juhatusel valmistanud "eelajaloolisi luukeresid ja tööriistu". Nende valmistamisel oli suure osavusega kasutatud teaduslikke raamatuid ja joonistusi. Nüüdki veel need esemed leiavad odava hinna eest kergeusklikke ostjaid. Pariisi, Londoni ja teiste maailmalinnade kauplustes on neid igal ajal saada, nagu Indias ja Hiinas valmistatud Budda ja ebajumalate kujusidki, mis kõik tehakse Euroopas. Suurt tähelepanu äratasid leiud 1870. a. ümber Surnumere äärest. Sealt kaevati välja "Moabiitide" savivaase ja kujusid. Jeruusalemma kollektsionäär Schapiro kogus oma villasse terved kapitäied Aphrodite kujusid, fantastilisi linde jt. Saksa valitsus ostis Schapirolt ta kogu ära tolle aja kohta suure summa 75.000 frangi eest. Prantsuse arheoloog Clermont, heebrea eriteadlane, tõestas, et kõik need esemed olid fabritseeritud isikuilt, kel muinsusvaradest puudus vähemgi mõiste. Sakslased kaitsesid end. Tüli kanti üle rahvuslikele alustele. Kui Schapiro, kes oma eduga kaotas igasuguse mõõdu, pakkus müüa härjanahkse "eelajaloolise piibli" tekstiga, siis oli pettus liig karjuv ja mees oli sunnitud tunnistama. Kogu "Moabiitide"" kollektsioon, mille üle Berliini muuseum kord oli uhke, on nüüd paigutatud kuskile keldrisse. Tuleb äärmiselt imestada inimeste osavust, kel olnud arukust muinsusesemete võltsimisega petta õpetlasi ja riigimehi. Inglane Edward Simpson on sel alal kahtlemata olnud suuremaid meistreid. Tema oskas järele teha ükskõik millise eseme. Lihtsa talupojana ta oli oma küla arsti aidanud muinsuskaevamistel ja hakanud pärast valmistama suurepäraseid koopiaid eelajaloolistest nugadest, kirvestest jne. Võltsimise paljastas esimesena arheoloog, kes talt ostis korraga 45 eelajaloolist tööriista. Arheoloog tahtis esemeid kuumas vees puhastada ja siis lagunesid need koost. Selgus, et Simson oli nad osavalt eriosadest kokku liiminud. See kõik ei takistanud Simpsoni end eelajalooliste esemete müütamisega surmani elatamast. Ta suri liigjoomisse. Viimase suure arheoloogilise skandaali tegelased Glauzelis on ka lihttalupojad. Seal müütasid mustlased tervelt 20 aastat muinsusesemeid. Üks vaas tekitas õpetlaste seas suurt vahtu. Vaas oli valmitatud vanade Mehhiko muinsusleidude järgi. Arheoloogid murdsid pead, kuidas ürgindiaanlased olid pääsenud Ameerikast Prantsusmaale ammu enne seda, kui Kolumbus purjetas Hispaaniast Ameerikasse. Kui palju on võltsitud ajaloolisi dokumente, sellest kirjutamine viiks siin pikale. Kuid pole kahtlust, et nii mõneski muuseumis on võltsitud dokumente, mida peetakse õigeks. Kuulsamaid dokumentide võltsijaid oli Benjamin Fillon, kes 1870. a. ümber teenis head raha Rabelais', Moliere'i ja teiste Prantsuse suurvaimude kirjade võltsimisega. See mees võis kaua ajada oma musta äri. Oma võltsimised ta tegi suurima asjatundlikkusega. Peab tunnistama, et Fillonil olid suured teadmised, mis ületasid nii mõnegi tõelist õpetlase omad. (Enamus muuseumides välja pandud esemed ja dokumendid võivad olla võltsitud või kuuluda hoopis hulga nooremasse perioodi. Peale katastroofi , kas 14. 17. või 19. sajandil, pühiti tehnoloogia minema, inimesed pididki kasutama kividest ja luudest tööriistu, et ellu jääda).


Ettevaatust, võltsitud! 
Kelmid trumpavad üle kuulsad teadlased.
Esmaspäev: piltidega nädalleht, nr. 16, 18 aprill 1932

Vana-aja mälestusmärkide uurijail on alati palju sekeldusi võltsitud esemetega, mida peetakse eksikombel ehtsaiks. Praegu on Prantsusmaal käimas üks säärane võltsimise protsess, millesse on segatud mitmed kuulsa nimega arheoloogid. ühenduses selle protsessiga mainivad Prantsuse lehed teisi samasuguseid võltsimisafääre, mis omal ajal tekitasid suurt kõmu. Michel Chasles'i, kes tunnistas ehtsaiks hulk talle esitatud vana-aegseid dokumente, pidi hiljem ometi uskuma, et neid oli võltsinud üks tolleaja kuulsamaid dokumentide võltsijaid Brain Lucas (aga kust meie tänapäeval teame, et enamus ajaloolisi dokumente ja kirjasid ei ole võltsitud? Mitte ainult irvhambad ei pruukinud võltsida dokumente kasusaamise eesmärgil vaid salaühingud ja nende kaastöötajad kogu maailma ajaloo muutmise tarbeks). Nende dokumentide seas oli muuseas ka üks Julius Caesari originaalkiri. Samuti tunnistati ehtsaks järeletehtud uue testamendi heebreakeelne originaaltekst. (Kas üldse midagi vanemast ajast enam uskuda saab?). Huvitavad on ka kivistunud luukerede võltsimised. Nii selgus näiteks, omal ajal leitud ürginimese luukere oli tõeliselt eeluputusaegse salamandri luukere. Teine ürgaegse inimese leid, mis hiljem osutus võltsimiseks, oli kuulus Moulin Quignoni lõualuu leid 1863 aastal, mis nimekate autoriteetide poolt tunnistati ehtsaks. Kuid siis selgus ühel päeval, et nood „igivanad" luud olid kõige rohkem 36 —40 aastat vanad. Neile anti vana väljanägemine vastavate keemiliste vahenditega.



Kui Balti meri oli suur järv 
Sakala (1878-1940), nr. 65, 12 juuni 1936 

Nehatus avastati huvitav kiviaja asula Muinsuskaitse inspektor E. Laid andis ajakirjanikele seletusi kaevamistööde tulemustest muinsusaja uurimiseks. Nehatu vallas Kroodi küla lähedas avastas geoloog preili Rebane ühe kiviaja asula. Et saada täiendavaid andmeid, võttis arheoloog Hindreku sääl juuni algul ette uusi kaevamisi. Kaevamistega käisid kohapääl tutvunemas Tartu ülikooli geoloogia Prof. A. Õpik, muinsuskaitse insp. E. Laid ja Eestis viibiv Helsingi ülikooli arheoloogia dotsent dr. Äyräpää. Muinsusinspektor E. Laid seletas, et 6000— 4000 aastat enne Kristuse sündimist oli praegune Balti meri soolata sisemaa järv ja teda nimetati Anchluse mereks. Maapinna laskumise tõttu 4500—4000 aastat enne Kr., tekkisid praegused Taani väinad. Siis voolas soolane vesi ookeunist Balti merre ja muutis tema veed soolasemaks, kui ta on praegu. Meri tungis tol ajastul maale pääle ja kattis osa Eesti praegusest põhja ja loode rannikust. Selle tõttu tekkisid omaaegse merepiiri kohale liivavallid, mida praegugi veel võib märgata (Männikud Põhja- ja Lääne- Eestis kasvavad kõik liivasel pinnasel. Üks ulmeline teooria väidab, et Eestis olid kõrbed, kuid see vana arutluskäik tundub loogilisem). Teadlased nimetavad neid mere rannavallideks. Nehatu vallas on sarnaseid valle veel mitmes kohas nähtaval. Hiljemini meri taganes uuesti ning neile vallidele tekkisid asulad. Need on kiviaja asulad. Nehatu asula kohalt on tuleasemeid, kus rohkesti rusikasuuruseid Põlenud ja poolpõlenud kive. Nehatu leid on Eestis üks haruldasemaid.




Mussolini ehitab vana Rooma üles
Sakala (1878-1940), nr. 50, 27 aprill 1929 

. „Iga kivike, mis jutustab möödunud aegadest, tuleb pidada kalliks." Nagu kuulus Itaalia arheoloog professor Alfonso Bastoli, kes Mussolinit tema ringreisidel mööda kodumaad peaaegu alati saadab, jutustab, on „ducel" suurejooneline plaan muistset Roomat tema endises aus ja hiilguses jälle üles ehitada. Esijoones võetakse ette uued väljakaevamised muistsete keisrite foorumi juures Augustuse foorumil ja Trajanumi foorumil ning vanal teatriplatsil. Smnuti tahab Mussolini väljakaevamisi ette võtta tsirkuse varemetel. Professor tähendab, et neil väljakaevamistel on määratu arheoloogiline tähendus, sest „iga kivike muistsest Roomast on elav ajalugu ja ta on seetõttu kallim kui kuld", nagu professor oma jutuajamistel ajakirjanikkudele on öelnud. Mussolini on teinud erilisele komisjonile ülesandeks täieliselt üles ehitada muistse Vesta templi, millest praegu järel ainult paar sammast. Tempel peab uuesti kerkima täpselt sellisel kujul, nagu ta oli paartuhat aastat tagasi, ülesehitamise juures tuleb tarvitada kõiki olemasolevaid andmeid, Mussolini ei taha piirduda mitte ainult Itaaliaga. Vaid ta on arheoloogidele ülesandeks teinud ka neid maaosi uurida ja väljakaevamisi toimetada, kus roomlased vanasti valitsesid. Nii praegu mitmel pool Põhja-Aafrika rannas käivad kaevamisetööd. (Lähiajaloos ei ole tegelikult eriti midagi kummalist. Praegu saame vaadate tolleagseid pilte Rooma linna väljakaevamisest ja siis imestame, et miks nii paksu muda korra all linn asus. Aga olidki üleujutused, see on ju kõik ajaloolaste poolt kinnitatud mitmeid kordi. Mingit müstikat ei ole, väljaarvatud see, et osa asju jäetakse rääkimata, sellest aga edaspidi. Loe Rooma kohta siit).



Maa-alune käik vangimaja õuel.
Postimees (1886-1944), nr. 154, 5 juuli 1933 

Käigu avastajaks Unna mustuseveo auto. Tartu aprillinali kipub tõeks saama. Omal ajal sünnitas palju kõneainet maa-aluste käikude avastamine teistes linnades, nagu Narvas, Rakveres j. m. Samuti laskis „Postimees" 1. aprillil avastada maa-aluse tee Toome varemeis, mis leidis palju uskujaid. Nüüd näib see aprillinali Tartu kohta aga tõeks saavat, kuigi teisel kohal ja mõned kuud hiljem. Teisipäeval avastati nimelt isesugune võlvitud käik Tartu vangimaja Laia tänava poolsel õuel, maja seina ääres. Käigu avastajaks osutus mitte keegi muu kui linna mustuseveo auto, mis vajus vangla õuel rattaid pidi maasse. Et autot kätte saada, tuli koht lahti kaevata. Kaevamisel selgus, et on tegemist isesuguse võlvialusega, millest üks ots siirdub vangimaja vundamendi alla, kuna teine ots suundub Laia tänava poole. Käik on telliskividega võlvitud, mille kallal ajahammas oma töö teinud. Seetõttu on avaus ka kivi- prügi ja prahti täis varisenud ega võimalda käiguga ligemalt tutvuneda. Linnaarhitekt A. Matteus, kes nimetatud kohal käis, võis ainult konstateerida, et tegemist on tõesti mingi võlvialuse käiguga. Kui kaugele see viib, on raske öelda. Arvatavasti kutsutakse vangimaja juhataja poolt kohale mõni arheoloog, kes võib ehk selgusele jõuda, millise maa-aluse-käiguga siin tegemist, kui vana see võib olla ja milleks seda kasutatud. Vangimaja ülema seletuste järgi räägitavat rahva seas, et praeguse vangimaja hoone kohal olnud omal ajal klooster ja et kloostrist viinud maa-alune tee praegusele Kloostri tänavale, kus olevat asunud sajandeid tagasi kloostri kirik. Seda teed olevat kasutanud siis kloostri elanikud. Kuivõrd .need arvamused ajaloolistele tõeoludele vastavad, on muidugi iseküsimus. Võimalik, et asjatundjad, kui nad võlvialuse üle vaadanud, siin midagi ligemalt võivad öelda. Võlvialuse lahtikaevamisel on tulnud mullapõuest välja ka kõdunenud ja üksikuid inimluid.



Tsaaride varandused päevavalgele.
Postimees (1886-1944), nr. 206, 2 august 1929

Prof. Stelehti uurimistööd Kremli katakombides.
Nõukogude Vene valitsus tegi arheoloog Iguaz Steletzki'le ülesandeks uurida Kremli all asuvaid võlvistikke, et selgitada kuivõrd õiged on sajandite vanused jutud Kremli all asuvatest tsaari varakambritest. Steletzki ongi juba tööle asunud. Loomulik, et uurimise töid pole alustatud ainult rahva hulgas liikunud legendide alusel, vaid siin toetutakse ajaloolistele faktidele, mis kõnelevad võlvialustest ja labürintidest Kremli all. Alles mõne aasta eest, Lenini mausoleumi ehitamisel, sattusid töölised sarnasele maaalusele käigule, mis Kremli katakombidega ühenduses näis seisvat. Juba paljude aastate kestel kinnitatakse Moskvas, et Kremli all asub „nõiutud linn" väärtuslikkude kulla ja hõbeda tagavaradega ning tsaar Ivan raamatukoguga. Peeter Suur olevat need varandused üles leidnud, kuid terve loo saladusse jätnud. Vene ajaloolane prof. Sabelin kinnitab vanade dokumentide põhjal, et tsaarid Kremli alla maa-aluseid käike valmistada lasknud. Kohal, kus praegu Kreml asub, ehitati 1157. aastal kindlus, mille tsaar Ivan III 1475 müüriga ümbritses. Samal ajajärgul ehitati ka kuulus Uspenski kirik. Kuna sel ajal tatarlased linna alaliselt ähvardasid ja tsaar maa mõisnikkudega alalises võitluses elas, siis ehitati maa-alnne varakamber, kuhu vaenlaste eest suuremad varandused peideti. Ivan III hoolitses kõigiti selle eest, et varakambri asukoht saladusse jääks, ning sellepärast laskis ta töö juhi Itaalia ehitusmeistri Fioraventi pimedaks teha. Enamus töölistest aga surmati. Nimetatud tsaari järeltulijad lasksid salakambrit laiendada, viies sinna järjest uusi varandusi juurde. Üks neist aga viis saladuse ühes endaga hauda, kuna siis Peeter Suur varandusekambri uuesti üles leidis. Võib olla nimetataksegi selle saladuse pärast Kremli esimest Väravat „Tainik'uks" (saladuseks). Mingisugune kroonika 1700. aastast kõneleb, et selle värava taga leitud maa-alune käik, mis viinud kivimüürini, kust aga ust pole leitud. 1724. palus Kremli Püha Johannese kiriku kellalööja Ossipov luba nimetatud käigu uurimiseks. Tema vanaisa tsaari ori jutustanud kord, et aidanud peita kulla ja kalliskivide kaste maa-alusesse labürinti. Ossipovile antigi uurimiseks luba ja mees alustas sõdurite abil tööd. Kui väljakaevamised juba tagajärgi tõotasid anda, keelati töö, sest eksperdid arvasid, et Kremli tornid kokku võiksid langeda. Kui Napoleon 1812. aastal Moskvas oli, andnud ta käsu katakombide uurimiseks. Kusagil käigus leitudki suuri kaste, mis külgepuutumisel imelikke helisid annud. Inimesed löönud kartma ja jooksnud ära. Sellele järgnev suur tulekahju tõmbas kõigist Napoleoni kavatsustest kriipsu läbi. Saladuslikud kastid olnud ühenduses muusikalise aparaadiga, millest ka saladuslikud hääled tingitud. Prof. Steletzki ei püüa leida mitte niivõrd neid kullakaste, kui just Ivan Hirmsa raamatukogu, mille nimetatud tsaari isa Vassili Konstantinoopoli patriarhilt kingituseks saanud ja mis omaaja kuulsam ja parem raamatukogu olnud. Mõnede järelejäänud dokumentide põhjal olnud selles raamatukogus esimesed ärakirjad Cicero, Tacticuse ja Liviuse töödest. Sabelin seletab küll, et raamatukogu 1571. aastal suure tulekahju puhul hävinud, kuid Steletzki on veendunud, et see nii pole ja kallihinnalised raamatud kusagil võlvide all asuvad. (Mida sellest loost järeldada. Moskva all tunnelid, nagu igal pool maailmas. Alati saab lugeda, et "mingi" tsaar "vist" lasi ehitada jne. See on fakt, et tunnelid on, aga varandused ja raamatukogud? Need pole elaeski välja ilmunud? Või siiski on? Aga need on riigisaladus, sest muidu laguneks kogu praegune ajalugu koost).



Vanasti Sahara ei olnud kõrb.
Kaja, nr. 84, 12 aprill 1934 tr. 1 

Veebruari algul sõitis Sahara südamesse prantsuse teadusmeete ekspeditsioon otsima hävinenud kultuuri jäänuseid. Neil päevil saabusid Alshiiri mõlemad ekspeditsiooni juhid geograaf Gothier ja arheoloog Neygace. Mõlemad on uurimusreisu tulemustega väga rahul. Duggurtis avastasid nad mitmesuguseid kiviiaja riismeid. nagu relvi, nõusid jne. Kõik need asjad tõendavad, et Sahara pole alati olnud kõrb, et seal igivanal ajal elasid inimesed, kelle kultuuriline tase oli võrdlemisi kõrge. Sel ajal leidus Saharas ka külluses metsloomi, mis annavad tunnistust ekspeditstoont liikmete poolt leitud joonistused, mis kujutamas lõvisid, elevante, ninasarvikuid ja "Erilist huvi pakub joonistus, mis kujutab kuut lahingvankrit. Iga vankri ette on rakendatud hobune, keda juhib seisev sõjamees. Mõlemad proffessorid on arvamisel, et need on haramantide kultuuri jäljed. Senini peeti haramante, kellast jutustab Herodotus, legendaarseks rahvaks, kelle olemasolusse ei usutud. Kuid nüüd tõendas prantsuse teadusmeeste ekspeditsioon kuulsa ajaloolase juttu.



Senivarjatut Vene ajaloost
Tsaari kink 248 hiiglast.
Postimees (1886-1944), nr. 56, 26 veebruar 1935
Kuna jutt on suhteliselt pikk, siis lisan siia sellest loost ainult ühe katkendi.
Friedrichi surm 1713. a. üllatas tsaari Lõuna-Saksamaal. Ta ruttas otseteed Berliini ja asus elama Schönhauseni lossi. Ka sel sõidul pidas tsaar asjata läbirääkimisi uue kuninga Friedrich 1, kellelt soovis samuti sõjakuulutust Rootsile. Peetri hilisemad kohtumised Friedrich Wilhelm 1. leidsid aset väljaspool Berliini, Stettinis ja Havelbergis. Viimasel kokkusaamal 1716. a. sõlmiti viimaks ammuigatsetud leping. Kahe valitseja vahel sel puhul vahetatud kingid olid tollaja mõistete järgi haruldaselt väärtuslikud. Peeter sai täieliku merevaigust seinavooderdise oma töötoa jaoks. Peale selle kuningliku jahtlaeva. Preisi kuningale sellevastu andis Vene tsaar kontsessiooni Moskvaga kauplemiseks side Venemaa ja Euroopa vahel muutus järjest tihedamaks. Samuti lubas tsaar kuningale, et ta saadab talle tema preisi pikkade sõdurite rügemendi jaoks Venemaalt noorsõdureid. Tsaaril endal nimelt oli juhus selle rügemendi üht pataljoni Brandenburgis imestada. Teised olid Potsdamis garnisonis. Sellest ajast saatis tsaar igal aastal Preisimaale mitu noort vene hiiglast. Kokku saatnud ta Preisi kuningale Venemaalt 248 noormeest. 1723. a. aga muutis tsaar korraga meelt. Ühel silmapilgumeeleolul andis ta ukaasi, milles käskis kõik Preisimaal viibivad vene „pikad poisid" Venemaale tagasi toimetada. Pärast kauakestnud, keerukaid diplomaatilisi läbirääkimisi õnnestus viimaks 95 sõdurit Venemaale tagasi saada, kusjuures tsaar kohustus nende asemele teisi hiiglasi saatma.



Peterhof vee all.
Edasi : Venemaa Kommunistline (enamlaste) Partei Peterburi Eesti osakonna häälekandja, nr. 217, 25 september 1924
 
Linna ümbrusest ei ole seniveel täielikumaid teateid tulnud. Peterhof ja Martõscbkino on aga täiesti vee all olnud. Leningradi tabas uus raske õnnetus: veeuputus, mida kogu saja aasta jooksul siin ei ole olnud. Harukordsed, kuulmata veeuputused, mis valdasid Jaapanit, Hiinat, Hispaaniat ja Belgiat, ei jätnud ka meid puutumata.


  Saladuslik teemant. 
Esmaspäev: piltidega nädalleht, nr. 41, 15 oktoober 1923

Londonis on hiljuti müügile ilmunud haruldane teemant, mis oma väärtust ja suurse poolest üldist tähelepanu äratab. Teemant kaalub 44 karaati ja omab eriti nõiduslik-ilusa kollaka läike. Teemandile on graveeritvd Malta-Ordu rist, mille tõttu arvatakse, et see kuulub Vene keisrikoja varanduste hulka, sest oli ju keiser Paul I Malta-Ordo suurmeister. Teemandi omandas keegi Strasbourgi kullasepp, kes selleks Londoni sõitis. Ostjat hoitakse saladuses. (Malta riste on kõik kohad täis, ka Eestis, alates hauaplaatidest, kuni hoonete, kaunistuste, kirikuteni välja. Malta rist asetseb alati mõnel stendil või raidkivil, üleva, nagu sümbolitel kõike nägev silm. Kõik vana-aja tähtsad tegelased olid suurmeistrid, kas ka tänapäeval?



 Malta rist.

 Pärast ahviprotsessi
Esmaspäev: piltidega nädalleht, nr. 35, 31 august 1925

Katkend artiklist: Maailma osad, kus praegu elavad inimesed, on veel võrdlemisi noored, kuna need mandrid, kus vast tõesti võiks otsida ürgtõuge, näiteks Atlantis, tast tulid Ameerika punanahkade esivanemad ja berberid, või Hüperborea, valge tõu ürgkodumaa, või Lemuuria, kust põlvenevad kollase tõu esivanemad, on meie planeedi mundattuste tõttu merre vajunud.

Kristlane hiiglase Meeleheite võimuses.
Eesti Kirik (1923-1940), nr. 31, 6 august 1931

Usurändaja matk siit ilmast tillemasse maailma" John Bunyan (1628-1688). Lühidalt, hiiglased ja inimesed olid omavahel vaenus. Inimesed olid väikesed ja hiiglased peksid, piinasid ja tapsid neid.




Haruldane leid kalarannas
Esmaspäev: piltidega nädalleht, nr. 13, 2 aprill 1929
4-puudane kuldvaas maapõues

Tallinna elektrijaama taga Kalarannas on praegu kaimas kaldakindlustuse tööd, milleks maa seest välja kaevatakse suuri raudkive. Laupaeval töid lõpetades sattusid töölised haruldase leiu peale, millel arheoloogilisest seisukohast määratu tähtsus: mullapõues leiti vanaaegne vaas. mis haruldaselt hästi alal hoidunud. Asjast teavitati viivitamata haridusministeeriumi muinsusosakonnale ja seati leiukohale tugev vave. Teise püha varahommikul tõsteti vaas maa seest välja ja asjatundjate komisjon vaatas leiu lähemalt järele. Kõntsakorra eemaldamisel selgus, et vaas on läbi kullast. Ta kaalub umbes neli puuda. Vaasi vanust hinnatakse vähemalt kahetuhande aasta peale. Kõigi tundemärkide järele on siin tegemist muistsete viikingite meisterteosega, mille sarnaseid senini omas ainult Peterburi Ermitage. Haruldane leid paigutati esialgu kalarannas olevasse piletiputkasse, kus väärtuslikku eset valvab 10-meheline salk sõdureid. Valitsuse ringkondades on tekkinud kavatsus vanade skandinaavlaste kunstitööd kinkida Rootsi kuningale tema eelseisva külaskäigu puhul Eestisse. (Kujutate ette, 64 kilogrammi raskune puhtast kullast vaas, stiililt selline samane nagu Peterburis või kuskil Roomas. Viikingite oma? naerukoht :) Proovige guugeldada, kas leiate sellist uudist üles veel kuskilt? Ajaloolased ei tee piikusugi, kas tõesti kingiti see Rootsi kuningale? Sellest igal juhul tuli kähku lahti saada, sest see eelmise tsivilisatsiooni poolt valmistatud ese ei kuulu siia "talumatside" maale).



Eelajalooline leid.
Uus Eesti, nr. 49, 19 veebruar 1938

Jugoslaavias leidsid viinamäe harijad Suho Polje küla lähedalt 150 inimese luukered. Mõned sääreluudest olid ligi meetri pikkused. Samuti on pealuude ja rinnakorvi ümbermõõt palju suurem normaalse inimese mõõtmetest. Teadlased arvamad, et siin on tegemist eelajalooliste hiiglaste luukeredega.


Suur leid.
Tallinna Teataja (1910-1922), nr. 227, 7 oktoober 1917

Peterburis arsenali uurimisel leiti 4. okt. hiiglasuured laod kõiksugu metalli ja ka masinaid, mis omal ajal Poolamaalt ja Kuramaalt olid toodud. Muu seas leiti palju terast, mis juba aastat 25—30 seal oli seisnud, ja kaks suurtükki, kumbki 4000 puuda raske. Suurtükid olid maa sisse lastud, sest et neid ei suudetud arsenalist välja viia (Need masinad hävitati ja valati ringi. Need olid jäänukid eelmise tsivilisatsiooni masinatest. Ennem kui loo kokku võtan, siis mainin ka siia ära, et tegemist oli hiiglastega. Kujutate ette, kahurid, mis sealt laost leiti, kaalusid kumbki 4000 puuda, see on ei rohkem ega vähem kui 65 tonni tükk!!).

***

See vanade ajalehtede teema ei saa kunagi valmis, kuid ikkagi, milleks see teema? Kui lugeda vanu ajalehti, nii 80-150. aasta vanuseid, sest ega vanemaid ju saada pole, siis jääb vägisi mulje nagu oleks eksisteerinud kaks maailma. Jõukad ja rikkad, kellel olid lossid ja purskkaevud ja talumatsid, kes kammisid kalade selgroost tehtud kammiga omal juustest täisid välja. Võtame näiteks Tesla. Vanades ajalehtes, kui mees veel elas, ei peetud tema saavutusi milleksi, õigemini polnudki mingeid käega katsutavaid saavutusi, kuid nüüd, umbes 100 aastat hiljem on mees nii müstiliseks maalitud, et justkui tal oleks kõik vabaenergiaseadmed olemas olnud. Võibolla oligi, aga ajakirjandus on teinud suurepärast tööd ajude pesemisel nagu tänapäevalgi. Kuid tahtsin sellega öelda lihtsalt seda, et on palju ülemõtlemist, võibolla oli asi väga lihtne, nii nagu tegelikult igal pool kirjas, nii rahvaste eepostes kui muinasjuttudes ja legendides. Meenutage Gulliveri või lugege piiblist hiiglaste kohta. Kõik on ju mustvalgel kirjas, olid hiiglased ja nn tavalised inimesed. Hiiglased olid targad, neil voolasid piimajõed ja elasid pudrumägede keskel. Nad elasid uhketes lossides ja kõik suurte uste ja kõrgete lagedega vanaaegsed ehitised olid algselt hiiglaste omad üle terve ilma. Kui selliseid hooneid kuskil ei peaks olema, siis hiiglaseid seal järelikult ei elanud. Hiiglased ja inimesed olid omavahel vaenujalal, nad vihkasid üksteisi, kuid mingid seadused siiski kehtisid. Hiiglased olid inimeste meelest pahad, ega inimesedki paremad polnud, igal ühel oma arvamus. Hiiglastel oli tehnoloogia ja teadmised, inimesed aga elasid hurtsikutes, mõnel maal võibolla ka natukene paremini. Sellest tulebki see, et arheoloogilistel väljakaevamistel leitakse, primitiivseid esemeid, need kõik olid inimeste omad. Tehnoloogilisi esemeid "eriti" ei leita, kuigi selliseid vidinaid võib vahest ka muuseumides trehvata, kes tähelepanelikult oskab vaadata. Seda teemat saab pikalt veel kirjutada, kui tahta, aga kokkuvõttes, juhtus üks katastroof, siis teine ja primitiivne inimene jäi ellu, sest tema oli harjunud raskustega, viimased hiiglased, kes alles jäid, nemad vangistati ja hukati või surid vangis. Ajalugu aga mätsiti paksu savi sisse ja kirjutati ümber. Põletati raamatukogud, jäeti alles ainult mida vaja ja fabritseeriti uusi trükiseid vanade pähe juurde. Kes seda tegid, seda te teate juba minu lugude põhjal isegi, aga miks seda tehti, siin on jällegi mitmeid variante, kuid see pole selle loo teema. Lühidalt preagu selline jutt siis. Ei ole vaja otsida kuskilt kaugelt, ega asju ise keeruliseks ajada, kõik info on meie silme all koguaeg olnud. Maailmas ei ole olemas midagi peidetud, mis ei avalduks, kuna see maailm on just nii ehitatud ja kui sa soovid midagi peita, siis peida see nii, et kõik seda näevad, sest ainult vähesed oskavad tähele panna.
 
LÕPP
 
Kui tahad toetada mu tegemisi ja ise mõnusalt puhata, siis tule meile puhkama ja sauna nii suvel kui talvel. Saunamajakesega saad tutvuda siin. Parema hinna saan alati teha kontaktivormi kaudu. Olete oodatud ja aitäh teile sõbrad, kes Te sedasi toetate. Ainult koos on meil jõudu!

Reede, 1. mai 2020

Ajalugu, Värise!



Tuleb juttu vanadest ajalehtedest ja loogilisest mõtlemisest. Asjad on tegelikult võibolla palju lihtsamad, kui seda siin püüda olen kujutanud. Tuleb appi võtta lihtsus ja loogika ja talupoja tarkus, ülemõtlemine on teatud olukordades ka hea, siis hakkab ulmet tulema, kuid lõpuks jõuad ikka sinna, kuhu vaja. Lugesin üle mitme aasta uuesti läbi oma FB sõbra Arne Tsirna elukulg1.blogspot.com postituse tähelinnadest ja avastasin, et Arne on ammu enne mind välja pakkunud, et tähelinnade näol võib tegemist olla lainemurdjatega. Ma millegipärast arvasin, et see mõte sündis minu peas, aga ei. Tervitusi Sulle Arne, kui loed. Sina mu mõtlema panid selles suunas, mõtleja olen ma muidugi koguaeg olnud ja paratamatult oleks ma ühelt maalt ka ise jõudnud siia kuhu pidin jõudma. Teisel rindel, aga võibolla oleksin sama kaugel, mine võta kinni, igaljuhul on väga huvitav.

Minu vaikne ja mõnus töökoht, kus sündisid paljud minu lugudest. Taustaks klassikaraadio..

Lugu on koostamisel.

Kui tahad toetada mu tegemisi ja ise mõnusalt puhata, siis tule meile puhkama ja sauna nii suvel kui talvel. Saunamajakesega saad tutvuda siin. Parema hinna saan alati teha kontaktivormi kaudu. Olete oodatud ja aitäh teile sõbrad, kes Te sedasi toetate. Ainult koos on meil jõudu!