Marly masin (Machine de Marly)

See teema peaks selgitama ametliku ajaloo järgi ära tehnoloogiliselt selle, kuidas oli varustatud Versaille 17. sajandi lõpul veega ja kuidas toimisid purskkaevud ajal, mil elektrivoolu ei olnud.

Arnold de Ville

Masina disain oli oma aja kohta väga arenenud ja koosnes hüdrosüsteemist, mille eesmärk oli Versailles'i palee veega varustamine.
Louis XIV paleee oli jõest kaugel ja asus 150 meetri kõrgusel jõe tasapinnast. Kuid kuningas tahtis omada aina rohkem basseine ja purskkaevudega parke. Kuningas lasi ehitada uusi pumpasid, akvedukte ja veehoidlaid.

Vaade Apollo basseinile, Lois de Chastilloni 1683. aasta grvüür 

Idee tuua Seine'i juurest Versaillesse vett oli alati olnud kaalumisel, kuid jõgi asus ligi 10 km kaugusel. Tekkis üks suur probleem, sest lisaks kaugusele oli Versaille peaaegu 150 meetrit kõrgemal kui jõepind. Alates 1670. aastast on Louis XIV kuninga hoonete superintendent Jean-Baptiste Colbert olnud mitme projekti vastu, sealhulgas Jacques de Manse väljapakutud projektile, seda nii teostatavuse kui ka kulude tõttu. Kuid Liège'i provintsis elas noor ja ambitsioonikas Arnold de Ville, kes oli juba Saint-Mauris pumba ehitanud ja tal õnnestus kuningale esitada oma projekt Seine'i jõe vete pumpamiseks Saint-Germaini metsas asuvasse Val Château'sse, näidates, et sama saab teha ka Versailles'e varustamiseks. See masin, mis oli omamoodi väikesemahuline mudel sellest, milline võiks olla Marly masin, avaldas kuningale muljet, kes usaldas talle Seine'is masina väljatöötamise, et varustada mitte ainult Versailles'i, vaid ka Chateau aedu.

Arnold de Ville (1653–1722)

Arnold de Ville, kes oli vaatamata formaalse väljaõppe puudumisele inseneriteaduses edukalt ehitanud hüdraulilise masina jõest vee ammutamiseks ja Château de varustamiseks jõudis tagasi kodumaale Belgiasse. De Ville esitas Versailles palee jaoks sarnase kavandi, ainult et see pidi olema mitu korda suurem.

Marly masin

Marly "masin" oli tsiviilehituse ime, mis asus Louveciennesi mäe põhjas Seine'i kaldal umbes 12 km Pariisist. Louis XIV oli selle ehitanud vee pumpamiseks jõest tema Versailles paleesse. Ehitamine kestis 7 aastat ja kuninga juuresolekul pühitseti sisse 1684. aasta juunis. Seda peeti tol ajal maailma imeks ja see võis olla suurim integreeritud masinate süsteem, mis selle ajani kunagi kokku pandud. Projekt nõudis kolossaalset 100 000 tonni puitu; 800 tonni pliid; ja 20 000 tonni rauda, millest osa juppe olid valmistatud malmist. Masin maksis 5 miljonit livres tournois ehk rohkem kui 100 000 000 miljonit dollarit tänapäevases vääringus.

Seine jões keerles 14 aeruratast, läbimõõduga umbes 38 jalga (11,4 meetrit!), rohkem kui 250 pumba toiteks, pumbates jõevett torudest Louveciennesi akvedukti. Vett pidi pumpama mäkke, kus oli 150 meetrit vertikaalset tõusu. Masina juures tegutses pidevalt 60 hooldustöölist. Täisvõimsusel pumpas Marly masin veehoidlatesse 24 tunni jooksul umbes 4 miljonit liitrit vett. Protsess tekitas väljakannatamatu ja kõrvulukustava müra, mida oli kuulda isegi Versailles lossis. Masin töötas seal kuni 1817. aastani, seda hiljem ajakohastati ja ehitati ümber, ning lõpuks töötas masin elektrimootorite toitel kuni aastani 1963. Hoone lammutati 1968. aastal, kuna see jäi ette laevadele, mis navigeerisid Seine jõel. Algsest süsteemist ei ole tänapäeval säilinud midagi peale akvedukti. Ühe veehoidla vundamendi jäänuseid võib näha künkal.

Joonis 1-3. Marly masina plaanid ja detailid.

Joonis 2.

 Joonis 3. 

Marly masin 18. sajandil

Marly akvedukt

Toruelment Marly masinast

Marly masina interior (19. sajandi lõpp või 20. sajandi algus).

Video masina toimimise mehhanismist (link).

Ma ei ole küll insener, kuid vaadates masina jooniseid, pilte ja videot, siis paratamatult tekib mõningaid küsimusi ja kerkib esile probleeme kogu selle looga.

1. Kas need vesirattad suudavad tekitada piisvat rõhku, et vett pumbata kõrgele mäkke ja sealt edasi 10 kilomeetri kaugusele purskkaevudesse?

2. Kes olid need kanged sepad ja meistrimehed, kes vastavaid pumpasid, pumbajaamu, mahuteid, tihendeid ja muid peenmehaanika mehhanisme suutsid valmistada?

3. Tegu oli tsiviilehituse imega. Rootsil ja tervel arenenud euroopal olid samal ajal samasugused purskkaevud kasutusel. Kuid nagu wiki artiklist lugeda saab, siis ainult Arnold de Ville oli nii kõva mees ja leiutaja, kes purskkaevud nagu võluväel tööle oskas panna. Ei ole juttugi, et ta kuskil mujal riikides oleks purskkaevusid ehitamas käinud. Võib muidugi tekkida küsimus, et teistel linnadel oli vesi varnast võtta kohe. Kuid uurides Rootsi gravüüridel kujutatud purskkaevusid (link), siis ei paista gravüüridel suuri jõgesid ega järvesid kuskil.

4. Allika kriitilisus. On ainult üks vana dokument, mis kirjeldab Marly masinat (link), kuid kui vana see on ja kas seda dokumenti on manipuleeritud, seda me ei tea. Meile on kättesaadavad ainult koopiad. Ülejäänud suurteosed masina kohta on kas 20. sajandi algusest või tänapäevased. Samas tekib küsimus, miks me ei peaks usaldama ajaloolasi üle maailma, kes vanadele ürikutele ligi pääsevad ja neid saavad lugeda ja uurida. Meile piisab ju koopiatest. Aga kas need ajaloolased on võimelised aru saama, et nende käes on hoopis manipuleeritud ürikud või täielikult võltsitud vanale paberile trükitud dokumendid. Miks on olemas Vatikani salaarhiiv? või on see hoopis vandenõuteeoria? Küsimused jäävad.

5. Allpool oleval pildil on Marly masina toruelement. Keermelõikureid ei tuntud sellel ajal. Kõik kruvid ja mutrid tuli valmistada käsitsi või valati.

6. Kui veepumpamise protsess tekitas väljakannatamatut müra, siis töölised ei saanud seal töötada või jäid kurdiks. Ei tea kuidas tollel ajal selle tööohutusega oli, aga taibukamad töölised vast ikka mingit muda või sammalt pidid omale kõrvadesse toppima.

7. Millegipärast ei ole säilinud või on väga raskesti leitav pilte, kuidas masin 1968. aastal välja nägi ja kuidas see lammutati.

LÕPP