Sissejuhatuseks küsiksin ainult ühe asja. Lugupeetud õpetatud mehed, milliseid tõendeid teile veel on vaja, et inimese kõige vanem ajalugu õigeks kirjutada? Teil on kõik silme ees olnud juba rohkem kui 100 aastat, aga te ikka ei tea, kust tõde otsida ja vestate selliseid fantastilisi muinasjutukesi meie ajaloo kohta, et suu jääb ammuli. Miks aga meie maailmas kõik asjad valesti on, sellele sain jälile alles hiljuti ja see materjal on päris pikk, isegi ei tea, mitu osa sellest lõpuks kokku saab. Kas see materjal aga selles blogis ilmub, on hetkel veel vägagi küsitav, sest see siin on ajaloo-ulme blogi, aga see jutt, mida tasapisi katsun koostama hakata ja mis tegelikult kaudselt paljudele teada on, on puhas sürr ja võib tekitada inimestes täieliku lootusetuse tunde, aga see on tõsi, ulmetõsi. Paljud, kes seda loevad võivad saada sarnase kogemuse osaliseks nagu filmis Matrix sai Neo, kui ta punase tableti ära oli söönud. Sealt tagasiteed ei saa olla. Eks näeb, mis sest loost saab ja millal ilmub ja kus ja kas üldse, seda näitab aeg. Nüüd siis aga Sumeri teema juurde. Loos selgub, et piibli Jumal ei ole mitte Israeli jumal vaid keegi on kuskile käpa vahele saanud ja kavalasti tõlgitsenud Sumerite püharaamatut oma järele. Mõtlesin teema mitmesse ossa jaotada, aga kuna teksti on väga palju, aga otsustasin, et jääb kõik ikka ühte kokku. Head lugemist!
Ennem kui vana materjali juurde läheme võib läbi lugeda ka selle siin. Läbi aegade on leidunud jahmatamapanevaid tõendeid eesti keele kuulsast minevikust sumeri, pärsia või Vahemere-äärsete kultuuride “tegeliku” keelena.
Miks oli Sumerite kuningakojas selline tekst: Daaravahusa majaukse kaasa käina, kärata? Aga see selgub algavas loos.
Kogu see teema mida siin nüüd avaldan, on pärit Eesti Postimehest ehk Näddalaleht: ma- ja linnarahvale, märtsi ja aprill numbritest 1901. aastast.
Kõne, Tallinna karskusseltsis „Valvajas" pidanud J. Järw
Sumeri rahvas, kõige esimene hariduse-rahvas maa peal.
Ükskord oli aeg, kus inimene peaaegu muud midagi veel ei mõistnud, kui kätt viljapuu poole välja sirutada, sealt õuna võtta ja suhu pista. Hiljem näeme teda juba nii kaugele jõudnud olema, et viigilehte märkab murda ja seda enesele põllelapikeseks ette panna. See oli kõik.
Aga missugusesse kaugusesse ja kõrgusesse on selle inimese mõistmine ja oskamine nüüd juba jõudnud! Mis imeilusat ja hääd riiet oskab tema oma ihukatteks teha! Ja kui imekiiresti kõige kunstlikkumate masinatega! - Mis arvamata palju toitvat vilja teab tema oma töö ja higiga maapinna rüpest välja meelitada! Missuguseid toredaid hooneid ehitada lahkeks eluasemeks! Ja veel palju, palju enam! Tuhandeverstaliste meredega lahutab loodus ühed ilmajaod teistest - inimesele et ole seda lahutust ja vahet enam olemas. Suurte toredate raudlaevade sees tormutab tema ruttu kui nool läbi mässavate merede ühest ilmast teise tuhanded ja tuhanded koormad tähtsaid tarbeasju kaasas. „Merd ei pea enam olema!" on tema käskinud.
Niisama oma loodud asupaigas, kuival maal. Looduse käest ei ole tema siin muud edasisaamise abinõu saanud kui enese kaks jalga. Aga vaatame siiski, mis see inimene teeb. See ei olnud veel midagi, et tema eesli ja härja, hobuse ja kaameli oskas oma tahtmise orjaks ära õpetada, et siis nende seljas kiiremalt edasi saada kui oma enese loodud abinõudega et: tema laob määratumad koormad kaupa ja asju kolesuureks rongiks kokku, istub ise hulganisti ka kaasa ja kihutab selle koletu rongiga kiiresti nagu nool läbi ilma edasi, ühest ilmajaost teise nagu oleks ta mõni ilmatuma vägev tont või Jumal. Vedajaks ees ei ole temal muud kui natukene ära keenud vett, auru, ehk sädemekene elektrit. Kaugus, ruum on inimese ees seega peaaegu nagu kadunud asjaks saanud. Sest kiiresti, peaaegu kui vaim, võib tema siin ja seal olla.
Ja veel rutem, kui ta ise, saadab tema oma tahtmise, oma käsu ühest ilmaäärest teise - elektri säde peab temal neid kandma nii ruttu kui välk, läbi õhu, läbi mere sügava pimeduse. Tuhanded ja tuhanded verstad, määratumad mered ja maad on vahet aga inimene võib selle määratu kauge maa taha teisega juttu ajada. Kõige selle edenemise peale mõteldes, näeme meie tahtmata, mis imelik suur edasisaamise võim inimese vaimule osaks on antud salajas, varjule pandud viisil. Jumalik võim - piiramata.
Kuna nüüd inimese mõistmine, võimine ja oskamine esiti nii väga väike oli, et loomapiirist üle ei ulatanud, nüüd aga juba nii vägevaks on tõusnud, siis oleks küll tähtis teada, kes olid siis inimese seltskonnas need esimesed terase vaimuga mehed, kes selle edasisaamise tee peal otse esimesed eesastumise sammud tegid? Kes oli see nii terane vaim, kes kõige esiti metalli leidmise või otsimise peale tuli, et kuidagi terariista kirvest teha, sellega puud raiuda, majaonnikest ehitada? Kes oli see esimene mees, kellele mõte kord pähe lõi, seemneterakest mulla rüppe riputada lootusega, arvamisega, sellest võida uut vilja kasvada toiduks? Meie ei tea. Ei tea ühtegi meest, kes seda tegi, kes haridusetee esimese hakatuse üles võttis. Ometi tikub meie hing neid auväärt esimesi mehi austama ka ilma, et meie nende nime teaksime. Kui need esimesed mehed meile teadmata, kas ei ole siis seda teada, kes oli see esimene rahvas, kes kõige enne haridusetee peale astus, kõikide teiste ees? Jah, sedagi ei teatud kaua aega mitte. Küll teati, et nimelt Egiptuses, Babüloonias, Indias ja Hiinas juba väga vanal ajal tähtsad haritud rahvad on elanud; aga kes nende nelja seast esimene olnud, ei teatud mitte. Mõned üksikud teadusemehed katsuvad küll vahel Egiptuse rahvast esimeseks hariduserahvaks pidada; aga kindlat tõendust neil selleks et olnud.
Viimaks, ja alles hiljuti, saadi ometi selgusele: Sumeri ja Akkadi rahvas leiti see esimene olema, kes hariduseteel kõikide teiste ees on astunud, kes maailma tähtsamale, vaimlikule haridusele on alguse rajanud. Kes oli siis see rahvas ja kus elas tema? Kes tema oli, sellest räägime pärast. Aga tema elas kaugel lõuna all Ees-Aasias, Eufrati ja Tigrise jõgede kallasmail, mida maad Sumerlased ise Sumeri ja Arkadi maaks, Semi (Hebrea) sugust Assuri ja Kaldea rahvad, kui naabrid, aga Babülooniks ja Kaldea maaks nimetavad. Piiblis on ta Heebrea keeles Sineari maaks nimetatud, mis vistiti Sumerist on nõnda ümber painutatud. Eufrati ja Tigrise jõgede suust, Pärsia lahest peale ulatab see Sumeri ja Akkadi maa kuni kaugele ülesse Mesopotaamiasse. Mispärast see rahvas ennast kahe nimega nimetanud, seda arvab kuulus Aasia muinasaja uurija, Prantsuse teadlane professor Lenormant järgmiselt seletada võima: Sõna „Sumer" tähendab sumeri keeles tasast maad, sõna „Akkad" mägist maad. See jagu rahvast siis, mis selle tasasema (põhjapoolsema) jao peal elanud, nimetanud ennast Sumeri rahvaks, see on, tasase maa rahvaks, selle vastu aga mägisema poole (lõunapoolse) jao peal elav jagu Akkadi rahvaks, see on mägismaa rahvaks. Seda mööda võiks siis seda rahvast tema mõlema nimega Sumeri-Akkadi rahvaks nimetada. Aga saagu ka sellest, kui meie temast rääkides enamasti ainult ühe nimega teda nimetame. Mõlemad nimed, Akkad ja Sumer, tulevad ka Piiblis ette, viimne aga muutunult Sinear.
Juba enam kui 6000 aasta eest on see Sumeri rahvas vaimlikult kaunil hariduse järjel seisnud ja nimelt ehituskunstis, põlluharimises, riidekudumises, kaubaajamises, arvamise-teaduses, taevatundmises, usuasjus jne. Neil on oma korraldatud valitsus, oma kuningad, preestrid, kohtunikud, oma kaunis kõrge teadus ja oma seadus olnud, millest näha, et nemad ka õigusetundmises ja õiguse austamises tähtsal järjel on seisnud. Naisedki olid nende juures iseäranis austatud ja suurte õiguste osalised, mis teiste Idamaa rahvaste juures mitte nii ei ole, ka nüüdsel ajalgi veel mitte. Nende keelgi on nii sõnarohke, nii võimu- ja vaimurikas, et nemad temas suuri kõrgeid mõtteid ja sügavaid tundmusi on avaldada ja järelilmale maha jätta võinud kirjas. Jah, see nii varajane hariduse-rahvas on väga vana ka kirjutamise kunsti tundnud ja oma teadusi ja usuasju kirja ülesse pannud. Tema on esimene rahvas olnud, kes kirjutamise on välja mõtelnud või üles leidnud. Juba 4300 aastat enne Kristust on nemad kirjutada osanud, see on nüüd 6300 aasta eest. Nimelt kõrgel järjel on nemad ehitusekunstis olnud. Seda tunnistavad nende suured linnad, nagu Ar (või Ur?) ja teised. Ka tuttava Paabeli torni, millest Piibel räägib, on nemad ehitanud, ja on see nende keeles nime kandnud Kaanra või Ka-din-gira, see on „jumalate-värav." Aga imelik on saatuse samm. Rahvas, kes maailma haridusele alguse rajanud ja selles kaunis kaugele edasi jõudnud see tähtis rahvas pidi ise varsti maailmast kaduma. 2700 aastat enne Kristust näeme teda juba teiste toorema rahva vägivõimu all seisma ja maa pealt ära lõppema hakkama. Tema näib loomu poolest enam rahulise ja tasase meelega kui sõjaline ja vägivaldne olnud olema. Ja vististi oligi see tema loomuomadus selleks põhjuseks, et tema mitte ei suutnud pealetungijatele vastu panna. Kalgima loomuga Semi sugust Assuri rahvas tungis Sumeri rahvale peale ja tegi enese aega mööda selle rahva ja maa üle isandaks. Mitu tuhat aastat oli Sumeri rahvas iseseisvalt, vabalt elanud, enam kui 2000 aastat ka juba hariduserahvas olnud maailma haridusekojale põhja pannes, aga nüüd pidi tema kaduma. Assuri rahvas, Sumeri põhjapoolne naaber, oli Sumeri rahvalt juba varem mõndagi õppinud, oli nõnda ütelda Sumeri õpilane, tundis seega teda hästi ja seda kergem oli temal, teda enese alla heita. Jünger, õpilane, sai hukkasaatjaks meistrile. Nõnda tõusis Sumeri rahva peale ja maale Assuri rahva läbi suur Paabeli riik. Muude muutmiste kõrval heideti nüüd ka Sumeri suure jumalatetorni nimi „Kaavra" ära ja nimetati see torn Bab-il, mis Assuri keeles ka „jumalate-värav" tähendada. Nii siis Paabeli torn. Ometi tähendada teine sedamoodi Assuri sõna, „babil", hoopis teist ainet, nimelt: keelte segamine.
Kuid kaua ei väldanud seekordne Assuri võim Paabelis mitte. Sest süü ajab taga süüd, ülekohus ülekohut. Juba 2450 aastal enne Kr. tuli teisi Semi sugu kuningaid ja rahvaid, ja need kiskusid valitsuse Paabeli riigis eneste kätte. Mõni aastasada hiljem, 1960 e. Kr., tuli Elami kuningas ja heitis endise Sumeri-Akkadi maa enese võimu alla. Elamite võim ei väldanud sääl aga kauem kui 40 aastat. Siis, 1923 e. Kr., tõusis tolleaegne Assuri kuningas Chammu-rabi üles, ajas Elami kuninga Paabelist minema ja heitis kõik endise Sumeri-Akkadi maa uuesti Assuri võimu alla. Rahu aga ei saanud see esimene hariduse-maa mitte veel näha. Tuli veel teisi rahvaid ja kuningaid, kes siin armastasid isandad olla ja ka olid, nii nimelt ka Kaldea, Meda ja Pärsia rahvas, ja hiljem veel mitmed muud.
Endine Sumeri-Akkadi maa oli haritud, rikas ja viljakas, teadust ja kaunidust palju, linnad ja templid suured ja uhked. Kellel siis iial toorest saagihimu südames ja vähegi võimu käevarres oli, see himustas siin isand olla, seda maad omaks pidada. Kiskus siis teda üks ühe, teine teise käest, neljas kolmandamalt, viies neljandalt jne. Ja kunagi ei sündinud see muul viisil kui sõja ja tapmisega. Aga kõigist teistest isandatest vägevamateks jäid siin ikka Assuri kuningad. Kunagi ei lasknud nad seda maad mitte kauaks eneste võimu alt ära. Ja nad elasid ise suures Paabeli linnas ja nimetasid siis endist Sumeri-Akkadi maad kõige oma muu riigiga kokku suureks Paabiloni riigiks. Et aga Assuri mehed juba Sumeri iseseisvuse ajal suurest haridusest, teadusest ja tarkusest suurt lugu pidasid, siis võtsid nemad ja nende preestrid selle teaduse ja tarkuse nüüd kõik enestele omaks ja püüdsid nendes ka veel eemale saada. Isegi Sumeri keele võtsid Assuri preestrid enestele ameti- ja teadusekeeleks, pidasid teda „pühaks keeleks" ja kirjutasid temas vaimulikke ja ilmalikke teadusi ja tarkust kivitahvlite peale ülesse, selle kirjaga, mis nemad Sumerlastelt õppinud. Ka mitte Sumeri rahva usust ja jumalatest ei raatsinud nad ilma jääda: võtsid siitki palju, aga segasid oma usuga ja oma jumalatega.
Nii oli endisel Sumerimaal palju kuningaid ja rahvaid üksteise järele tõusnud ja langenud. Seeläbi tuli, et rasked sõjad seda nii väga tähtsat maad sagedasti rüüstasid. Vägevad linnad tehti rusuhunnikuteks, teadus ja haridus tallati jalgade alla, endine õitsev maa muutus aega pidi armetuks. Sõjad, tülid, vaenud on ikka hävitajad, hukkajad, ei iial edendajad. Vägev Paabeli torngi lagunes ja purunes sõdade ja ajahamba närimise all pikkadel aastasadade vältel, kuna küll mõned vägevad Paabeli kuningad rahuaegadel teda vahel kohendasid ja uuesti ehitasid. Arvatakse, et ka hirmus tulekahju temas on mässanud ja teda varemehunnikuks teha aidanud. Kuna nüüd Sumeri-Akkadi rahvas maa pealt juba ammu kadunud oli, elas nende keel palju aastasadasid Assuri preestrite ja teadusemeeste juures Paabeli riigis ikka veel edasi, elas edasi ka Kaldea tarkade ja preestrite juures, kellest prohvet Jeremija ja Taaniel räägivad. Ta oli preestrite, tarkade, taevatundjate ja ettekuulutajate keeleks teaduse, tarkuse ja hariduse asjus. Ja uuemad uurimised tõendavad, et ka Kaldea rahvas olla varemail aegadel Sumeri keelt rääkinud. Mis soost-jaost see Kaldea rahvas õieti oli, seda ei ütelda kindlasti veel teatama.
Ometi, kui tema Sumeri keelt rääkis, eks ta pidi siis vist ikka Sumeri soost olema. Tema ise ei nimetanud ennast mitte Kaldea, vaid Kalda, Kaldi ehk Kaldu rahvaks. Oli tema aga tõesti Sumeri rahvaga ühest soost, kas ei tähenda sõna „kaldi" ja „kaldu" vahest siis mitte ka Idamaad, sest see Kaldi rahvas elas ka Eufrati jõe kaldamaal ja ka Pärsia lahe kalda lähedal?
Kui juba palju sõdasid ja raskeid rüüstamise aegasid endisest Sumerimaast oli üle käinud, palju rahvaid järestikku sinna sisse tunginud ja uute pealetungijate eest sealt jälle kadunud, siis viimaks kadus ja suri ka Sumeri keel. Ta kadus ka preestrite ja teadusemeeste käest, kadus maa pealt üleüldse ära. Viimaks ei tuntud ega teatud maa peal enam Sumeri rahva nimegi. Aga see teadus ja haridus, mis Sumeri rahvas loonud oli, oli maailmas alles ja maailmale omaks, ja maailm ehitas ja kasvatas sellest edasi, kuid teadmata, kelle käest tema selle esimese alguse saanud.
Kust on siis nüüdne ilm sellest muinasaja rahvast ja tema kõrgest haridusest teada saanud! Kivid Kaldeamaalt on „kisendama" hakanud ja on meile kadunud Sumeri-Akkadi rahvast ja tema teadusest ja haridusest juttu ajanud. See oli enam kui poolsaja aasta eest, kui mõned õpetatud mehed Eufrati ja Tigrise jõgede kallasmail metsadest ja vanadest varemetest iseäralisi kive hakkasid leidma. Need kivid olid siledate külgedega, nagu tahvlid, aga mitmesuguseid kiilu- ja kriipsumoodi märkisid täis, küll püsti ja põigiti, risti ja viltu. Näha oli, et need kivitahvlid miskisugusest savist olid tehtud ja tähendatud märgid ja kirjad siis neile sisse kirjutatud, kui nad mitte veel päris kõvaks kuivatatud või põletatud ei olnud. Otsides ja kaevates leiti neid kivilaudasid veel õige palju, esiti sadasid, viimaks koguni tuhandeid. Kõik tähendatud märkisid, kiilusid ja kriipsusid täis. Mis kirjad ja vigurid võisid need nüüd olla seal kivilaudade peal? Ei midagi muud, kui kindlasti miskisugune kirjutus ja keel tundmata muinasajast. See oli kindel. Aga mis teha. Kõige taeva all ei olnud ühtainustki inimest leida, kes seda kivikirja lugeda oskaks, kes üheainsa märgigi temast suudaks ära mõista. Missugune kimbatus! Sügav, suur kullakelder, määratu muinasilma teaduseait on leitud, aga võtit ei ole saada, millega tema ust võiks avada. Ei aidanud midagi teadusemehed, kes küll ühtegi täppi sellest kirjast ei tundnud, hakkasid ise nende kivide kallal kangutama, nende kiilude ja kriipsude kallal pead murdma. Ja palju vaeva ja higistamise järele läkski viimaks neil õnneks, mõnda sõnakest sellest imelikust kivikirjast ära lugeda, kõige esiti mõnda kuninga nime. Kuidas nimelt, missuguste abinõuude varal, selle seletamine ei ole siin just omane; läheks liiga pikale. Oli ühe nime lugemine võimalikuks saanud, siis tunti juba niipalju tähti või hääli, kui palju neid selles nimes oli. Ja nii võidi siis nende „tähtede" najal ka veel teisi „tähti" tundma saada ja teisi sõnu kokku arvama hakata.
Sumeri kiilkiri.
Aga mis sõnad olid siis need? Assuri keele sõnad, Assuri kuningate nimed. Peagi võidi kivilaudade pealt Assuri keelt lugeda. Kirjale aga anti nimi kiilkiri, sest märgid ja tähed temas olid kiilude ja noolte moodi. Ometi ei olnud sellest veel küllalt. Kivilaudade peal Assuri keele kõrval oli veel üks teine tundmata keel, Assuri keelele mitte sugugi sarnane. Märgid, kiilud ja kriipsud, see on tähed, selles teises keeles olid needsamad, mis Assuri keeles. Seepärast võidi nüüd ka seda teist keelt aegapidi lugema hakata. Ja see teine keel oli Sumeri-Akkadi keel. Küllalt oli ka neid kivilaudasid, kus ainult Sumeri keel ja kiri üksi peal seisis. Need olid siis nimelt Sumeri meeste tehtud ja kirjutatud, seega siis ka vanemad kui need teised, millede peal Sumeri ja Assuri keele kiri kõrvuti seisid. Viimased olid Assuri tarkade tehtud. Nemad olid Sumeri rahva tarkuse ja teaduse Sumeri omas keeles savilaudade sisse üles kirjutanud, aga ka oma keele tõlgi sinna juurde lisanud. Sumeri rahvas kadus. Tema hävitaja Assuri rahvas kadus. Haridus ja teadus nende rahvaste asupaigas, Babülonis langes; linnad ja templid langesid rusuhunnikuteks, nagu seal ikka sünnib, kus sõjad ja mässud, viha ja vaen asupaika võtavad. Ka nimetatud rahvaste suur kivine kirjavara kadus sai rusude ja maa sisse maha maetud. Nüüd, mitme ja mitme tuhande aasta pärast, on see kirjakogu oma hauast jälle ülesse tõusnud vähemalt muist temast ja see kivi-kiri kuulutab meile nüüd teadusemeeste tõlgi läbi, missugune rahvas, missugune haridus ja teadus ammusel muinasajal püha Paradisi aia paigus on elanud. See on Sumeri-Akkadi rahvas olnud, inimesesoo kõrgema vaimlikuma hariduse esimene alustaja. Teadusemehed, kes selle rahva kivikirjandust hoolsamalt on õppinud ja uurinud, on Grotefend, Lapard, Ravilson, Smith, Sayce, Oppert, Lenormant, Delizsch, Hincks, Grivel ja mõned teised. Hiljemal ajal olla ka Eesti keeleteadlane Dr. Hermann Sumeri keele ja kirjaga ennast tutvustanud, nagu ühest tema kirjast loeme.
Aga mis rahva sugujaost oli see esimene hariduserahvas, Sumerlased, ja missugune oli ja on tema keel? See rahvas on olnud Turani või Ural-Altai rahvaste sugukonnast, seega Soome-Eesti-sugu rahvaga sugulane. Küll on see paljudele nii väga imelik ja võõrastav kuulda, aga mitmed teadlased, kõige enam Prantslane Lenormant, teevad selle aga mõjuvate põhjuste peal kindlasti selgeks. Nemad näitavad, et muinasaegse Sumeri keele ja praeguse Soome-Eesti keele vahel kaunis rohkesti ühesarnaseid keeleseadust, ühesarnaseid kõnekäändusid ja veel enam ühe mõtte tähendavaid ühesarnase kõlaga sõnu on. Olgu siin sellest mõned näited:
Eesti keeles „maa". Sumeri keeles „ma", “mat" ja „mada"
Eesti keeles „ema". Sumeri keeles „uma"
Eesti keeles „att" (isa), Sumeri keeles „ad" ehk „ada"
Eesti keeles „silm", Sumeri keeles „si" ehk „silim"
Eesti keeles „minu", Sumeri keeles „mu"
Eesti keeles „sinu", Sumeri keeles „su"
Eesti keeles „suu", Sumeri keeles „du"
Eesti keeles „luu", Sumeri keeles „lum"
Eesti keeles „juur", Sumeri keeles „uur"
Eesti keeles „sära" (särama), Sumeri keeles „sir"
Eesti keeles „kirun" (kiruma), Sumeri keeles „chir"
Eesti keeles „taban" (tabama), Sumeri keeles „tab"
Eesti keeles „üks, kaks", Sumeri keeles „id, kas"
Eesti keeles „käsi", Sumeri keeles „kad"
Eesti keeles „meie", Sumeri keeles „me"
Eesti keeles „nemad“ Võru murdes “nema" „na", Sumeri keeles „na"
Eesti keeles „käimapääl olek", Sumeri keeles „sabur suguda".
Need näited on võetud Lenormant'i ühest raamatust, mis saksa keelde ümber tõlgitud. Näha on selgesti, et Lenormant eesti keelt hästi ei oska, muidu ehk oleks ta veel suuremaid sarnasusi eesti ja sumeri keele vahel näidata võinud. Sest sumeri keelt tunneb tema hästi. Ka soome keelt näib tema teadvat. Võrdlen veel mõnda Sumeri sõna meie omadega:
Eesti keeles „hale", Sumeri keeles „kal"
Eesti keeles „süda", Sumeri keeles „sada"
Eesti keeles „üle", Sumeri keeles „ila"
Eesti keeles „mine", Sumeri keeles „meni"
Eesti keeles „naene", Sumeri keeles „nene"
Eesti keeles „kole", Sumeri keeles „gala"
Eesti keeles „onu", Sumeri keeles „ena", Soome keeles. „eno"
Käima-peal olevat naist nimetati sumeri keeles „eme", mis vististi Eesti sõnaga „ema" üks on. Need viimsed võrdlused on Dr. Hermanni järele. Ka tema, Dr. Hermann, arvab ja leiab suguluse Sumeri ja Soome-Eesti keele vahel kindla olema. Sumerlaste hulga jumalate seas oli üks, kelle amet oli inimeste juures kõiksugust head edendada, ja ta nimi oli Hea ehk Ea. Arvatakse, et seegi sõna Eesti sõnaga „hea, „hää" ühte käib. Nende ülema taevajumala nimi oli „Atar" ja tahab see sõna küll Eesti „isa" sõnaga sugulane olla. Üteldakse ka mitmel pool Eestlaste seas Jumalast: „taeva att." Kõik need näited sumeri ja eesti keelest räägivad meile kauni kindlusega Sumeri ja Soome-Eesti rahvas peavad ühe kännu võsud, peavad sugulased olema. Meie imestame küll selle leiduse juures, meil oleks kui raske oma silmi ja kõrvu uskuda nende võrdlemiste kallal, aga - naljalt ei taha meie mööda pääseda nende võrdluste otsusest: Siin on sugulus.
On ka veel teist tunnistusi selle suguluse tõendamiseks. Lenormant trükib mitu Soome muinaslaulu ära, millede sisus näidatakse, kuidas vanad Soomlased haiguste, õnnetuste ja äparduste tulemist nii ja niisuguste pahade vaimude ja sortside teoks uskusid. Selle vastu võrdleb tema ka Sumeri-Akkadi rahva uskumist ja arvamist ses-samas asjas - täielik sarnasus on nii selge, nii kindel, et katsu käega. Tema toob veel mitmeid näiteid vanade Soomlaste ja Sumerlaste uskumisest mitmesuguste nägemata võimude ja vaimude kohta ikka sarnasus, ühisus. Arvatakse, et ka Soome rahva nimi „Suomi" sõnast „Sumeri" on tulnud. Lenormant ütleb, Sumeri sõna „kala" või „gala" tähendada nii palju kui kole (suur), kange, vägev, julge, ja et Soome sõna „Kaleva" tähendada „kangelaste asupaik", „kangelaste maa". Et sõna „Kaleva" tähendamise kohta täiesti kindel olla võida, siis küsisin mina ka ühe Soome õpetatud mehe käest, mis tähendab teil sõna „kaleva" või „kalevala?" Tema kostis: „Seda sõna nüüd küll enam ei räägita, aga vanasti on ta tähendanud: kangelaste vald, kangelaste maa." Seda mööda saame siis selle otsuse peale, et Eesti sõna „Kalevipoeg" vanasti ka muud ei tähendanud kui kangelase poeg, ja et tema ka nüüd seda tähendama peab.
Mis ütleme nüüd? Mis tundmus tõuseb meie hinge? Kaldeamaal, Paradiisi aia paigus on kuue tuhande ja veel enam aastate eest Sumeri-Akkadi rahva suus sõnad ja hääled helisenud, mis meie nüüd leiame eneste omad olema, mis praegu meie suust helisevad! ... Ja see Sumeri rahvas, kes nii mitme tuhande aasta eest meie keele sõnu on rääkinud ja neid meie sõnu kivitahvlite sisse kirjutanud, see rahvas on inimsoo haridusele siin maa peal aluspõhja ehitanud. Ja see nii väga auväärt esimene hariduse-rahvas peab, nagu näeme, meie sugulane olema. Kas tohime seda au eneste kohta omaks saada lasta? Kas oma kõrvadele luba anda seda kuulda? Meie, ses nii väikene ja nii halvaks pandud Eesti rahvas aegade iseäralisel mõjul osalt ka ehk halvaks saanudki.. Sugulane sellele niisugusele vanailma rahvale...
Mõned muinasaja uurijad ütlevad enestel tõendusi olema, et vanasti terve Eesti rahvas ennast Kalevi või Kalevala rahvaks nimetanud. Muidugi ei tea mina mitte ütelda, kas see tõsi või mitte. Nüüd peame mõne sõnaga ka selle peale vaatama, kuidas on selle esimese hariduse algusega lugu, mis maailm Sumeri rahva käest olla saanud? Kui meie oma nädalapäevi loeme pühapäev, esmaspäev, teisipäev, kolmapäev jne., siis võime teada, et see Sumeri rahva käest pärit on. Neil oli seitsme arv igal pool olemas, küll nähtava, küll nägemata ilma asjus. Seitsmepäevalise nädala lõid nemad seitsme taevakeha järele, mida nemad tundsid, ja millede nimed meie aegses teaduses on: Saturn, Veenus, Jupiter, Merkuur, Marss, Kuu ja Päike. Igaühele neile taevakehadele pühendasid nad järjestikku ühe päeva, nõnda sai nädal. Ka oma Kaanra või Paabeli torni olid nad neile seitsmele taevakehale pühendanud, see on: torn oli seitsmejärguline, iga taevakeha auks ülestikku üks järk. Kõige ülemise järgu üle kõrgel oli püha tempel päikese-jumalale, „taevamägede vahimehele." All põhjas oli teine püha tempel kuu-jumalale. Torni kõrget tippu tarvitati nimelt ka tähetorniks, taeva tähtede uurimiseks, milles varemal ajal Sumeri oma targad ja hiljem Assuri ja Kaldea targad tähtede käiku tähele panid ja uurisid. Varemalt arvati küll, et taevateadus, tähtede käigu tundmine, kõige enne on Egiptuses peale hakanud, aga hiljem on leitud, et ka see teadus Sumeris vanem on kui Egiptuses. Ka päeva 12. tunniks jaotamine ja tundide minutiteks lahutamine on Sumeri tarkade töö. Nende leitud olla ka kaalumise kunst. Kui tublide arvuteadlaste ja kaubitsejate kohta on needki leidused neile omased küll.
Et nemad nüüd nendes kui ka paljudes teistes teadustes ja oskamistes esimesed on olnud, nagu nende kiilkirja teatustest ja vanadusest leitakse, siis õppisid esiti nende naabrid ja neile pealetungijad need teadused ja oskamised nendelt ära ja nende õpilaste käest õppisid jälle õpilaste naabrid ja nõnda ikka edasi kuni Lääne poole Kreeka ja Rooma rahvani ja Ida poole Indiani. Nende lähemad naabrid ja esimesed õpilased aga olid Assuri ja Kaldea ja Elami rahvas. Näiteks läks nende kiilkiri esiti Assuri ja Kaldea rahva kätte, siis Meda, Pärsia, Armeenia ja Susiani rahva kätte. Sumerlaste mitmest kuningriigist näitab Sirgulla kõige vanem olema, see on nii kaugele kui kindlam ajaloolik teadus nende kiilkirjades ulatab. See riik on olnud üsna Eufrati jõe suu lähedal ja on temas juba 4500 aastat enne Kr. kaunis haridus õitsenud. Tunnistust annavad sellest kotka ja lõukoera-kujutused ja kiilkirjad, mis viimsed linnade ja templite ehitamisest räägivad. Küllalt on sellestsamast ajast juba ka palveid jumalate poole leida - muidugi ikka kiilkirjas. Ja juba enne seda aega vahel ka pärast seda aega on Sirgulla riigis kuningate asemel ülempreestrid rahva üle valitsenud. Isegi usu asjus näib maailm Sumeri rahva käest mõndagi pärinud olema, nimelt ristiusu nimeline ilm. Nende ja Kaldea rahva ilma-loomise teade on seitsme kivitahvli peale kirjutatud, millest aga rohkesti tükke ära murdunud on. Nende tahvlite järele on loomisetöö kuue ajajärgu sees korda saadetud. Ka pühapäev on loomisetöö järel varsti olemas, nimelt 7, 14, 21. ja 23. päev igas kuus.
Loomine, looduse algus hakkab peale olluse segadusest, korratusest (Chaos ehk kaos), milles pimedus määratut veekogu matnud. Varase-päikese jumal lahutab oma valgusega chaose (segaduse) kaheks jaoks, ühest jaost sünnib maa, teisest taevas. Rohu ja teiste taimede loomisest ei räägita seal mitte palju teisiti, kui seda Piiblist leiame. Viies tahvel räägib taevakehade loomisest, üks tükikene seitsmendast tahvlist elajate loomisest. Ja tihti tuleb seal Looja või Jumala kohta ka see tähendus ette: „ja tema tegi hästi", umbes nagu Piibliski. Mõned teised kivide tükid teatavad inglite ja inimeste patu sisse langemisest. Inglite langemine tulnud siis, kui kurjad vaimud jumalatega sõda pidama hakanud. Esimese inimese paar langeb pattu teadusejanus, aga nähtavaks saanud pimeduse võimu Tiamati ahvatlemisel. Jumal tuleb ja räägib inimesega, kes senini puhas olla olnud, tema langemise pärast, ja vannub tema eksitaja ära, - nagu Piibliski. Ühe kivitahvli peal istuvad mees ja naine ühe puu all ja sirutavad kätt puuvilja poole üles. Naise selja taga kõverdab madu oma kaela. Selle tähendatud puu kõrval, taeva jumala Anu või Ana hiies, paistab närtsimata elupuu. Teda kaitsevad kaks tiibadega keerubit. Ka neli jõge on kivi peal näha, Eufrat, Tigris, Surrapur, Uknu. Ka tuttav veeuputus tuleb Kaldea ja Sumeri kiilkirjades ette. See olnud juba väga ammu 41,700 aastat enne Kristust nõnda lasta kiilkirjade ajajärkude arvud enestest välja arvata. (Muidugi ei ole see nii kauge vanadus mitte ajalooline, vaid muinasjutuline.) Kuningas Adrahasis teise nimega Sisotrus võinud oma silmaga seda veeuputust näha. Ta olnud vapper ja vaga mees ja jumal hea tulnud ja andnud temale teada, et jumalad olla nõuks võtnud inimesesugu maa pealt ära hävitada. Aga tema, Adrahasis, ehitagu laev, nii ja nii suur, ja katsugu ennast, enese omakseid ja loomi selles päästa. Selle nõu järele tehes pääsenud Adrahahis veeuputusest ära. Pärast uputust ohverdanud tema jumalatele tänuks jooma-, sööma- ja suitsetamiseohvrit. Jumalad võtnud tema siis eneste hulka, kus tema igavesti elada.
Kõik need teated kiilkirjades, ilma loomisest, patulangemisest, veeuputusest, on väga palju aega varemalt ülesse kirjutatud kui Moosese raamatud. See on hoopis kindel. Sellega on siis teada, kust allikast need teated Moosese raamatutesse on saadud ja kust nad Moosese kaudu meie juurde on ulatanud, olgugi osalt teisel kujul. Vististi on mõnda nendes teadetes ka, mis mitte ei ole puhtalt Sumeri rahva oma, mõnda Assuri rahva ainet näib mõnesse kohta ka juurde riputatud olema. Aga Assurlased olid Sumerlaste õpilased, said seega enamjaolt kõik nende käest, mis neil hariduse asjus oli. Isegi sõna Aamen, millega meie oma palumist lõpetame, ei ole Sumeri mõjust puhas, olgugi, et tema Assurlaste, nende Sumeri rahva õpilaste, sõna üteldakse olema. Ja kui meie oma Pühas kirjas väga paljudes kohtades seitsme arvu olemas leiame, siis tohime mõtelda, et selleski asjas Sumeri haridus ja usk esimeseks algallikaks on olnud. Sest Sumerlastel oli arv seitse igal pool olemas. Neil oli ühiskondlikult koos seitsmeid jumalaid ja ka seitsmeid paha-vaimusid ja seitsmeid metsalisi, seitsmeid äpardusi jne. Seitsmele sõnadega võidi mõndagi teha, head ja ka halba, ühes nende muu teaduse ja usuga läks ka seitsme arvu seadus siit ümberringi välja. Seitsme arvusid leiame küllalt ka oma rahva juurest, õige rohkesti oma Kalevipoja laulust. Kas on need esialgselt otse meie eneste vaimust välja kasvanud, kui alles oma algumaal Aasias elasime? Kergem on vististi uskuda, et siiagi Sumeri esialgset seemet on puutunud, olgu kust kaudu või mis tuule toomisel tahes. Sumerlaste usk oli, lühidalt ütelda, looduse mägede avastamine ja jumaldamine. Igal nähtusel, asjal, võimul looduses oli oma jumal, ehk iga vägi ehk võim ise oli jumal, jumalus. Sellest siis tuli, et neil palju jumalaid oli, küllalt häid, küllalt halbu. Head jumalad olid päris tõsised jumalad ise, hea tahtmise ja õnnistava võimuga, võisid aga ka inimesele hädaohtu teha, kui karistada tahtsid. Pahad jumalad olid pahad vaimud, kes inimeselaste kohta head ei tahtnudki, aga võimu ja voli neil just palju ei olnud. Palvetusi ja austamist pakuti headele jumalatele: aga ka pahade peale püüti sõnade ja salmidega mõjuda, et nemad äpardust ega õnnetusi ei saaks saata. Nõnda on nende usus küllalt seda, mis nähtama ja nägemata ilma kohta enam ehk vähem õige ja inimliku loomu kohta kõrge ja ülendav on, aga ka seda, mis madal ja tõetuumast vaene on. Muidugi usuti ka surma riiki, hingede elu pärast siinset surma. Tähtis, huvitav on uskumine selles asjas, aga siin ei ole ruumi seda kirjeldada. Väga tähelepanemist väärt aga on, et Eesti rahva vana usk surmariigi asjus, nii palju kui sellest veel teatakse Sumeri rahva usule selles asjas üsna sarnane on... Ka surnute ülesäratamisest jumaliku tahtmise läbi on Sumeri usus mõtteid leiva, mitte aga nii üleüldisel viisil kui ristiusus. Hingede ilmumist ja väljakutsumist (surmariigist) usuti ka ja oli teadmine selle kohta laialine. Imekspanemise väärt sügavad tundmused ja aimamised on mõnedes Sumeri rahva palvetes ja lauludes leida, ühest niisugusest palvelaulust, pealkirjaga „Kahetseva südame kaebamised", annan siin Lenormant'i tõlke järele mõned salmid näiteks:
Teine järk.
„Minu patud… Minu patud…. " (punktide kohas on sõnad kivi pealt ära kustunud ja nende lugemine on võimatu).
Kolmas järk.
„…..Mina toidan ennast viharoaga, mina joon südameahastuse vett. Eksisammudest oma jumala vastu toidan mina ennast ilmteadmata. Eksisammudes oma jumalanna vastu rändan mina edasi ilmteadmata. Issand, minu vead on väga suured, väga suured minu patud. Mu jumal, minu vead on väga suured, väga suured minu patud. O minu jumalanna, minu vead on väga suured, väga suured minu patud. Jumal, kes sina salajasse näed, minu vead on väga suured, väga suured minu patud."
Neljas järk.
„Mina teen vigu - ilmteadmata. Mina käin patuteed, ilmteadmata. Mina toidan ennast eksisammudest ilmteadmata. Mina eksin ülekohtu teedel - ilmteadmata. Issand, oma südame viha sees, segadusega ta mind üle koormab. Jumal, oma südame viha sees - rusuks teeb tema mind. Vihasem jumalanna - hirmsasti kohutab tema mind. Jumal, kes saladust tunneb, tema riisub minult kõik minu rammu.“
Viies järk.
„Mina kummardan ennast alanduses ja keegi ei ulata mulle kätt. Mina sulan ära silmaveepisarates ja keegi et hakka minu käest kinni. Mina kisendan paludes suure häälega ja keegi ei kuule mind. Mina olen võimetuks saanud, maha rusutud ja keegi et lunasta mind. .... mina lähenen jumalale, kes mind sünnitas, ja kaeban tulistes sõnades. Ma annan suud minu jumalanna jalgadele ja…. Mina lähenen jumalale, kes salajasse näeb, ja kaeban hõõguvates sõnades. Mina annan suud minu jumalanna jalgadele, kes salajasse näeb ja ….
Kuues järk.
Issand, ole armuline.... Jumalanna, ole armuline. Jumal, kes sina salajasse näed, ole armuline. Kui kaua veel, o minu Jumal ….? Kui kaua veel, o minu jumalanna….? Kui kaua veel, o jumal, kes sina salajasse näed, pean mina ….? O jumalanna, kes sina salajasse näed, kui kaua veel…. sinu südame viha?
Seitsmenda järgu viimne pool.
Issand, sina ei saa oma sulast mitte tagasi lükkama. Keskel tormilises voogude-mässus - rutta temale abiks, haara kinni tema käest! Mina teen pattu, muuda sina seda vagaduseks! Mina teen vigu, puhu sina neid ära tuulega! Minu pahadused on väga suured, kisu neid katki nagu loori.
Kaheksas järk.
O minu jumal, minu pattusid on seitse korda seitse, anna andeks minu patud! O minu jumalanna, minu pattusid on seitse korda seitse, anna andeks minu patud! Anna andeks minu vead, kuuluta oma otsust! Peaks sinu süda, nagu ema süda, kes sünnitanud, ja nagu isa süda, kellele poeg sündinud, ennast rõõmustada võima!
Nõnda need „kahetseva südame kaebamised" jumala poole. Nad on puhtalt päris Sumeri ajast, kindlasti ilma Assuri ja Kaldea mõjuta. Nagu näeme, tuletavad nad rohkesti meelde Israeli prohvetite ja kuningas Taaveti patukahetsemise palveid, aga vähemalt paar tuhat aastat on nad vanemad kui Israeli prohvetite aeg. Nendes kohtades, kus täpid seisavad, on sõnad kivi pealt ära kustunud. Kui iial keegi kahetsev süda pattude pärast kaebelda võib sügavamate, valusamate, härdamate sõnadega ei või seda enam sündida kui see siin Sumeri kahetseva südame kaebamise häältes sünnib. . . Kui jumala poole nii väga südamlikult ja palavalt palvetati, siis pidi peetama palutavat jumalat küll ka suureks ja vägevaks usutama. Usuti ka. Olgu selleks üks näide, ja nimelt mõned read kuu-jumalale Aku’le pühendatud hümnusest (kuu arvati olevat kõige algolluse põhjustajaks alguses). Isa, Uru-ki, vägev valguse-allikas . . . Sugu, mis ennast ise sünnitab . . . Halastaja, kõige olemise idu, kes sina keskel elavat olevust kõrget asupaika ehitad. Isa, halastaja ja ülesehitaja. kelle käsi elu alles hoiab maade kõiksusele. Issand oma jumaluses, sarnaselt kangetele taevastele ja kaugele merele oled sina väärt sügavat aukartust. Maa valitseja, templite kaitsja, oma au ja kiituse kuulutaja. Isa, jumalate ja inimeste sünnitaja, kes sina ülendad oma elupaika ja põhjendad kõik, mis hea on, kes sina valitsejaid valitsemisele kutsud, kuni kaugemate päevadeni saatuse ära määrad. Muutumata pelgupaik, kelle süda lai on ja igaühe peale mõtleb . . . kelle põlved ei väsi, kes sa teed avad jumalatele, oma vendadele... kes sina sügavamast põhjast kuni kõrgemate taevasteni hiilates läbi tungid, kes taevaväravad avad ja teed…
Isa, kõige elava olemise sünnitaja … Isand, otsuse kuulutaja üle taeva ja maa, kelle käsku keegi ümber ei lükka, kes küllust jagab kõigele elavale olemisele— ükski jumal ei ulata sinu täiusesse. Kes on taevas kõrge? Sina, sina üksinda oled kõrge. Kes on maapeal kõrge? Sina, sina üksinda oled kõrge. Oma käsku kuulutad sina taevas - taeva peainglid heidavad ennast palge peale maha. Oma käsku kuulutad sina maa peal, maapeainglid annavad maale suud. Sinu käsk kajab kõrgel kui tormihääl pimeduses, ta paneb sugunema maa. Sinu käsk on vaevalt välja läinud ja maa peal juba kasvab rohi. Sinu käsk laseb tõtt ja õigust üleval seista, ta vannutab inimesi tõsidusega. Sinu käsk õnnistab kaugeid taevaid ja laia maad, mõtleb igaühe peale. Sinu käsk - kes võib teda ära mõista, kes temale sarnaneda? Issand, taevas on sinu valitsus, maa peal sinu juhatus. Jumalate, sinu vendade seas, ei ole sinu sarnast. Kuningate kuningas, kelle üle ei ole ühtegi kohtumõistjat, kelle jumalusest keegi jumal üle ei ulata . . . Oma templile ole armuline! Ur'i linnale ole armuline! (täppide kohtadest on aastatuhanded sõnad ära kustutanud.)
Ka see jumala kiituselaul on puhtast Sumeri-Akkadi ajast, on ka otse Sumeri keelest ümber tõlgitud, mitte Assuri keelest. Assuri tõlge on temal küll kivi peal juures, aga selles ei olegi iga sõna nii mõnus. Kas võib küll ükski inimlik mõistus jumala aust ja väest veel südamlikumates, sügavamates sõnades midagi ütelda, kui see osalt siin on sündinud? Et Sumeri ja Akkadi haridus juba enne Assuri aega tõesti suur oli ja tolle aja järele ime kõrgel järjel seisis, seda tunnistavad ka Assuri ja Paabeli targad tahtmata. Kui ühe suure rahva teadusemehed ja preestrid ühe vähema ja enestele alla heidetud rahva keele enestele ametlikuks teaduse- ja tarkusekeeleks omaks võtavad ja seda keelt pealegi „pühaks keeleks" peavad ja seda tegid Assurt mehed siin, siis on see küll kõige tugevam tunnistus sellest, kui väga suurt haridust ja teadust nemad sellest keelest leidsid, kui kaunis see keel neile oli ja kui suur nende aukartus selle keele vastu oli. Ja Sumeri keeles ja Sumeri kiilkirjas kirjutasid nemad kivitahvlite sisse ülesse, mis tähtis oli ja mis nad Sumeri rahva käest saanud ja õppinud, aga kirjutasid ka oma eneste Assuri keelse tõlke sinna juurde, et seegi püha Sumeri keelega ühes olles kui enam väärtust saaks ja alles jääda võiks kaugemateni aegadeni. Ka võisid sel lool needki Assuri mehed, kes Sumeri keelt ei tundnud, neid Sumeri teadust lugeda. Vägevad Paabeli kuningad nimetasid endid auga ikka „Sumeri ja Akkadi kuningas", ja nii tihti kui nad Paabelis valitsusekepi enese kätte said. Veel viimasedki Paabeli kuningad olla seda aunime tarvitanud, see on palju, palju aega pärast Sumeri-Akkadi rahva kadumist. See pidi siis au ja tähtsus olema, mis sellel rahval teati olema ja selle rahva nimeski seisma.
Lenormant on selles mõttes kindel, et see rahvas Turani-Ural-Altai rahvaste sugukonnast on ja et Soome sugu rahvad seega siis Sumeri-Akkadi rahvaga sugulased on. Mõned teised tahavad temale vastu vaielda ja küsivad, kuidas tulla siis see lugu, et need muinasilma kõrge haridusega „Sumeri rahva sugulased", nüüdsed Soome sugu rahvad, alles praegu üsna madalas hariduse-järjes seista ja ka madala loomuga olla? Lenormant kostis neile ja palus neid vaadata kahe praeguse aja Soome sugu rahva peale Ungari rahva peale, kes „Euroopa rahvaste hulgas üks kõige haritum, kõrgemeelelisem ja ausam rahvas" olla ja Soome rahva peale, „kes Euroopa kaugemas põhjas nii tähtsa vaimutöö loonud, nagu .“Kalevala" on ja kes juba enne Skandinaavia rahvaste põhjamaale tulemist hästi oli haritud." Selle otsuse Ungarlaste ja Soomlaste kohta kirjutas Lenormant juba 1874. aastal. Kui kaugele on aga see Soome sugu seal kaugel põhjas oma raudkivise viletsa pinna peal nüüd juba jõudnud! Seda peaks Lenormant oma silmaga nägema. Nende tunnistuste peale vaadates, mis uurijad silmad tuhande aastastest kivikirjadest ette toovad, ei või meiegi muud, kui peame ka ütlema meie ja Sumeri rahva vahel on sugulust. Selle järele oleme meie tõusnud sellestsamast rahvakonna kännust, millest on tõusnud maailma inimesesoo hariduse põhjendaja, Sumeri-Akkadi rahvas. Jumala pärast, ärgem pidagem siis oma rahvast, oma sugunime, oma rahva loomu, oma keelt mitte sandiks! Kivid Kaldea maalt kisendavad juba meile, et meie seda mitte ei tohi teha. Ja mis veel enam ärgem alandagem mitte ise oma sugunime, oma loomu, oma keelt ei tegudega ega sõnadega! Vaid hoidkem au sees oma sugunimi ja oma keel. See võim on meil. Meie töö ja tegu, meie sõna ja mõte olgu aus see on see võim. Ja rääkigem seda oma kallist, kaunist keelt, rääkigem teda suurema lugupidamisega kui ühtegi muud keelt. Ta olgu meile meie kodudes pühaks kodukeeleks. Ja rääkigem teda ainult puhtuses, puhta südame ja puhta suuga. Kõlvatuid sõnu ärgu rääkigu meie kellegi suu selles keeles ei iialgi. Ja ärgu olgu meie rahva seas enam neid vendi ei õdesid leida, kes selle keele rääkimist eneste kohta alatuks arvavad. Auks võime enestele arvata, mis uurijad mehed selle keele kohta mineviku katte alt avalikuks toovad: Sõnad ja hääled, mis praegu meie keeles helisevad, on tuhandete aastate eest selles keeles helisenud, milles maailma haridusele Paradiisi aia paigus aluspõhi pandi.
LÕPP
