Umbes aasta tagasi jõudsin järeldusele, et oleks aeg ajaloo juurest edasi liikuda ja proovisin seda blogi siin lõpetada, aga siis ei õnnestunud see mitte, vaid infot hakkas peale tulema nagu „Vändrast saelaudu.“ Nüüd juba mõnda aega on selline tunne olnud, et ajaloo uurimisel ja seda tüüpi ulmega peaks hetkel lõpetama. Need aastad minu elus on väga viljakad olnud just vaimses mõttes ja enesearengu poolest, kuid parem oleks vast osata õigel ajal lõpetada. Ajalugu on jätkuvalt minu vaatevinklis ja kui midagi head kuulen-näen või pildistan, siis katsun infot ikka siia ka panna, kuid hetkel selle blogiga aktiivselt enam ei tegele kuid surnuks ka ei kuuluta. Mida aeg edasi seda rohkem tekib variante, et kuidas ajaloos üks või teine asi võis olla. Minu tagasihoidlikud lood ja uurimused ning refereeringud teiste autorite töödest, mis siin blogis ilmunud on, ei pruugi kajastada täit tõtt, vahest isegi mitte osalist tõde. Mis siis aga üldse on ajalugu ja kui tõene on meile teadaolev ajalugu? Keegi on öelnud, et: „Viimasel kolmel (nüüd juba neljal) aastasajal ei ole ajalugu muud olnud kui vandeselts tõe vastu.“ Olevik aga võib vahel tunduda olelusvõitlusena, et ka tulevikus (homses) saaksime eksisteerida.
Olen avastanud enese jaoks hoopis teise-suunalisi teemasid ja tundub nii, et need on inimesearengu seisukohalt tähtsamad kui ajaloo uurimine. Kuid nendest asjadest siin hetkel avalikult ei räägiks. Vihjeks võin öelda ainult nii palju, et need raputavad usku, kirikut ja muud sakraalset alusvundamendini. Kuidas aga meie maailm toimib, seda võiks kokku võtta lühidalt nii: „Anderikkamate inimeste kõige suurem kunst on ikka selles seisnud, et vähem anderikastelt ja nõrkadelt nende vaevavilja ära võtta ja neid peale selle veel nõnda mõtlemagi õpetada, et nad tugevamate omavoli parasiitluseks ei peaks, vaid eesõiguseks ja oma rõhujaid veel austaks ning õnnistaks.“
Kas see on lõpp? See ei ole lõpp. Kõik kestab edasi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar