Teisipäev, 10. märts 2020

Muinasaja mõistatused

Muinasaja mõistatused
 Burchard Brentjes (Tallinn "Valgus" 1988)

Raske on leida sellist raamatut, kus mõni arheloogiaprofessor seletab ära suures osas kogu maailma mõistatused ametliku ajaloo järgi. See raamat (Muinasaja mõistatused, Burchard Brentjes, Saksamaa arheoloogiaprofessor) on ilmunud vastukaaluks Erich von Dänikeni raamatutele. Däniken on selle ajaloolase oma raamatutega närvi ajanud ja vastukaaluks püüab selle raamatuga Däniken lolliks teha ja selgitada ka teistele ajaloolisi mõistatusi nii nagu seda kraadiga ajaloolased näevad. Däniken on mees, kes selgitas muinasaja mõistatusi, kui tulnukate kätetööd. Ma siin ei kiida Dänikeni teooriaid ega ei tee ka neid maha, sest ma pole nendega tutvunud, keskendun arheoloogiaprofessorile. Burchard Brentjes on mees kes sai doktorikraadi uurimusega adra ajaloost. Kui teaduslikud need meetodid on ja kuidas lugupeetud arheoloogiaprofessor muinasaja mõistatusi seletab, seda siin loos hakkangi uurima. Mina olen see õnnelik, kellele see raamat kätte sattus. Kuigi olen ka ühtlasi natukene pettunud, sest ega tehnoloogiliselt seal raamatus tegelikult midagi ei seletata, ainult pealiskaudselt. See on sellepärast, et ajaloolased fantaseerivad olemasoleva info põhjal samamoodi nagu Däniken, aga hoopis teises suunas. Raamatu esimene pool oli minu jaoks väga igav, kus lugupeetud professor käsitleb väga kaugeid aegu ja nendega seotud legende, kuid raamatu keskosa oli huvitav ja sellest siin juttu teengi. Raamatu lõpp on pühendatud täielikult Dänikeni sarjamisele ja seal võib ka oma tõetera sees olla, kuid sellele ma selles loos ei keskendu. Imelik on ka juhus, kuidas see raamat minu kätte sattus. Mul on kodus raamaturiiulid paigutatud seinale üksteise kohale teineteisest sõltumatult. Igat riiulit hoiavad eraldi kronsteinid. Paar päeva tagasi lapsed mängisid elutoas ja nad suutsid kuidagi ühe riiulitest seina pealt peaaegu alla tõmmata, nii et osad raamatud kukkusid maha. Et riiul tagasi kinnitada, pidin kõik raamatud riiulilt maha võtma ja selle töö käigus see raamat mulle kätte sattuski ja ma ei mäletanudki, et ma sellise raamatu üldse kunagi oleksin ostnud. Et lihtsam oleks seda juttu siin lugeda, siis raamatu autori teksti/refereeringu toon välja kaldkirjana.

Püramiidid ja arv pii

Raamatus olevate teemade alla armastas teose autor ära tuua võrdlusi tänapäevaste nn imedega ja ta justkui proovib näidata, kui tühised või primitiimsed olid tolle aja imed. Näiteks siia alapunkti on ta poetanud selliseid pärleid: 
Saksamaa pealinnas Berliinis on Giza Cheopsi püramiidi massiga (umbes 30 miljonit tonni) võrreldes koristatud ja ära veetud peaagu kakskümmend korda rohkem varemeterusu.
Mida ta sellega nüüd öelda tahtis? Et püramiidi mass on tühine? Minu arust ta võrdleb võrreldamatuid asju, koristamine ja ehitamine on kaks täiesti erinevat asja.  
Järgmine pärl: Või mida tähendab praegu Rhodose 34 meetri kõrgune vasest kuju ligi 50 meetri kõrguse kosmoseraketi kõrval?

Egiptuse püramiidid.

Giza Cheopsi püramiid on ruudukujulise põhiplaaniga lubjakiviplokkidest ehitis: selle külje pikkus on 227 meetrit ja kõrgus võis küündida 149 meetrini. Ehitamiseks kasutati ligi 2,3 miljonit kiviplokki, millest igaüks kaalub 2 kuni 20 tonni. 
Raamatu autor räägib allpool esitatud hüpoteesidest irooniavõtmes ja ta proovib näidata, et tolle aja ehitajad ei tundnud pii väärtust. 
Püramiidi kõrgus, mida me täpselt ei tea, pidi olema miljondik Päikese ja Maa vahelisest kaugusest. Püramiidid paiknevat mandri "raskuspunktis" - täiesti mõttetu ettekujutus! - ja olevat ehitatud, tundes arvu pii. Noh, nad ei teadnud ka Maa ja Päikese vahelist kaugust ning neil polnud ligikaudsetki ettkujutust Aasia ja Aafrika mandrist. Sellest hoolimata suutsid nad püstitada selle hauamonumendi ja palju teisigi püramiide. 
Aga kuidas siis ikkagi ehitiste jaoks tehtavaid arvutusi tehti?
Muistse Idamaa matemaatikud kasutasid oma töödes kaudseid määratlusi ja ligikaudseid väärtusi. Egiptlased arvutasid ringi pindala sel viisil, et võtsid kaheksa üheksandikku läbimõõdust ruutu. Mesopotaamlased korrutasid ümbermõõdu iseendaga ning jagasid tulemuse kaheteistkümnega s.t nad jõudsid lahendväärtusteni. Juba 4500 aasta eest osati arvutada niisuguseid ehitusi nagu püramiidid. 

Allpool oleval pildil on tõeline matemaatiline šedööver, mille kraaksjalgu õigesti kasutades ehitati kõik maailma imed.

Matemaatiline õppetekst Harmali tellisel.

Kuidas raamatu autor seda kõike teadis, kui ta ise ütleb seal samas -
Muistse Idamaa matemaatikutelt pole järele jäänud formuleeritud valemeid. 
Mina saan kogu eelpool olevast jutust järeldada, et raamatu autor ei tõesta mitte kuidagi ära, et püramiidid just nii konstrueeriti, see on puhas demagoogia ja udujutt, kui ta ise ütleb, et ühtegi valemit pole säilinud. Toon siia järgmise raamatu autori arvustuse (mõnele võib see isegi solvanguna mõjuda):
Eriti ilusaid "piimanaise" arvutusi on tehtud suuruse ja töömahu kohta: nii olevat püramiidi ehitamine oletatavasti võtnud üle 200 aasta, kui üks kivi teise järel kohale oleks toodud.
Aga olgu, raamatu autori järgi ehitati püramiidid nii
Egiptuse preestrite andmetel olevat ehitamiseks 100 000 inimest kokku aetud. Kindlasti kasutati kaldpindu ja inimesed olid jõuallikaks ja kiviraiujateks. Enamasti võeti kive püramiidi ümbrusest. Ülemise kolmandiku püstitamine oli kindlasti palju keerulisem kui alumise osa kivide kohaletoimetamine.
See mees on geenius ma ütlen teile. Kõik on nelja lausega öeldud ja siililegi selge, et just nii oli. Kuid ainult üks vahemärkus siia - 100 000 meest 20 aastaks püramiide äärde laagrisse? Hullemat muinasjuttu annab ikka välja mõelda. Kujutage ette, mis armaada peab varustama 100 000 ehitajat toidu, riiete, arstiabi ja kõige muu vajalikuga. Terve Egiptuse elanikkond pidi kuidagi 20 aastat selle püramiidi ehitusega seotud olema, jättes praktiliselt kõik oma muud toimetused laokile. 

Kui ennemalt refereerisin raamatu autori tekste ja võtsin lause siit, teise sealt (ei jaksa seda udu lihtsalt kõike siia ära trükkida), siis nüüd toon raamatu autori teksti sõna-sõnalt siia, et midagi kaduma ei läheks ning me saame täpselt teada, kui kaua ehitati ühte püramiidi. Arvutuskäik iseenesest vääriks Nobeli preemiat ja ainult kõige suurtemate kuldsete tähtedega tähtsasse raamatusse kirjutamist. 
Korduvalt on püütud arvutada vajaminevat ehitusaega ja tööjõudu ning on saadud üsna erinevaid tulemusi, aga kõik kinnitab, et oli võimalik ehitus 20 aastaga lõpule viia. Täpseid arvutusi ei saa kunagi leida, kuid siiski pole mingit vajadust üleloomulike jõudude kaasabi oletada.
Nägite nüüd, milline suurepärane arvutuskäik. Tegelikult pole mõtet seda blogi edasi rohkem lugeda, sest terve see raamat (teadus) on nii lakoonilist juttu täis, et jääb tunne, et muinasjuttudes seletatakse ka teemasid rohkem lahti. Pehmelt öeldes, on see raamat (teadus?) täielik möga! Aga ma ei jäta jonni, kellel veel närvi on, see lugegu edasi.

Baalbeki saladused

Enne kui lugeja seda teemat edasi lugema hakkab, võiks ta läbi lugeda blogipostituse Baalbeki kohta. Sest siis saab päris täpselt aimu, millest nüüd siin allpool juttu hakkab olema. 

Baalbek, tempel.

Refereeing raamatust:
Baalbek tähendab "Bekaa isand (jumal)" - Bekaa on kõrgplatoo, millel kultuslinn asub. Kultusekoha vanust ei teata. Vägevad on antiikse ehituskunsti saavutused - üle 100 meetri pikkune Artemise tempel või Mausolose (377-353 e.m.a, oli Kaaria kuningas) hauamonument, mis oli 45,92 meetri kõrgune. Oma kõrguse tõttu arvati see ehitis "maailmaimede hulka." Niisamuti nagu kullast, elavandiluust, puust, klaasist ja kalliskividest koosnev umbes 12 m kõrgune Zeusi kuju. Kõik need nõuavad seletust. Kõik need imed on valmis tehtud omaaegsete vahenditega.

Bakchose tempel.

Baalbekis asuvad tohutud kiviplokid, millest kolm suurt plokki (ühe ploki kaal võib olla kuni 1200 tonni) on pandud "kuidagi" Jupiteri templi vundamenti 7 meetri kõrgusele maapinnast! 

Kolm suurplokki Baalbeki Jupiteri templi kestas.

Suurplokk kivimurrus.

Kolossi transportimine

Paljud Egiptuse joonistused kujutavad tohutute obeliskide transportimist laevaga - roomlasedki toimetasid neid tosina võrra Itaaliasse ja Bütsantsi. Sellest ajast kõrgub suurim tuntud valmis obelisk (510 tonni!!!) Roomas Lateraani ees. See veeti 357. aastal laevaga Alekandriast Rooma ja oli Teebast pärit. 
Inimkeeli öelduna, toimetati obelisk kõigepealt 800 kilomeetrit mööda Niiluse jõge Aleksandriasse (Egiptus), kust toimetati üle Vahemere Rooma, see teeb umbkaudu 3000 kilomeetrit laevatamist. 510 tonni (see teeb umbes üheksa M1 Abrams tanki). Tundub, et sellise veose vedamine mõned tuhanded aastat tagasi oli käkitegu, lisaks selle obeliski väljatahumine kivikirveste ja pronksmeislitega, selle veertamine laeva ja sealt maha ning vedamine sadamast Rooma linna. Oli korra lihtsalt vaja käised üles käärida ja hopsti, püsti ta oligi. Seisab obelisk nagu kurivaim tänase päevani seal.

 Rooma, Laterani obelisk

Istanbuli, vanas Bütsantsis on praegugi alles Theodosiuse ajal (379-395) ülespandud Thutmosis III (1491-1435 e.m.a) obelisk Karnakist. Reljeef sellel soklil kujutab obeliski transportimist suurte vintside ja lohisti abil. Tuleb arvata, et analoogilisel viisil transporditi ka Baalbeki kive. 
Analüüsin nüüd lähemalt seda viimast lõiku ja seda mida ma lugupeetud professorihärra jutust teada sain. Kuskil on olemas mingi obelisk, mille jalamile on tahutud mingisugune pilt obeliski transportimisest. Panen teilegi selle pildi siia vaatamiseks (allpool). Peab ütlema, et minul lõi pildi selgeks ja asi on nüüd selge nagu seebivesi. Tegelikult aga kui seda pilti nüüd lähemalt uurida... oeh ja seda nimetatakse meil teaduseks ja selline pilt võetakse aluseks ajaloo suurteoste kirjutamisel ja hiljem jagatakse tohutu avastuse tegemisel üksteisele veel aumedaleid. Nutt tuleb peale ausalt, sest ainult selle pildiga (võibolla on veel taolise pilte või käkerdisi kuskil, kus tõstetakse inimese pikkusega võrreldes kolme meetrist sammast puust latiga. Kas raamatu autor annab endale aru, et obeliskid kaalusid 500-600 tonni, mitte 200 kilogrammi).
Tuleb arvata, et analoogilisel viisil transporditi ka Baalbeki kive. 
Bingo! Tuleb arvata, et sedasi veeti ka Baalbeki kive (1200 tonni). Ja see ongi teadus ja tõestus. Põhimõtteliselt ei ole mittemingisuguseid tõestusi professorihärral, pigem ta naeruvääristab ennast ja kogu teadust sellise jutuga. Vaadake sellelt pildilt nüüd seda vintsisüsteemi.  Kõik on ilus ja tore senini, kuni obelisk kaalub umbes tonni või paar (nagu pildil kujutatud), aga kui obelisk kaalub 600 tonni, siis unustage heaga see variant ära. Mina saan aru sedasi, et mingit sorti palk on paigutatud otsaga maasse, köied on kinnitatud obeliski või mis tahes 1000 tonnise kivimüraka külge ning palgi külge, mis on otsaga maas. Palgil on pulgad, millest inimesed haaravad kinni ja muudkui keeravad, kivimürakas aga liigub. Kui 500 tonnine obelisk või 1200 tonnine plokk on paigutatud näiteks mingile kärule, millel rattad all ja seda proovida sellise vintsiga tõmmata, siis on vaja 250 sellist vintsi ja 2500 meest (ühe vintsi taha saaks panna umbes 10 meest ja nad suudaksid tõmmata umbes 2,5 tonni ehk 250 kilo mehe kohta, seda ainult juhul, kui obelisk on kärul, millel on rattad all). Kui mitukümmend kilomeetrit peaks köisi olema? Sellise vintsisüsteemi tuleks pidevalt edasi vedada ja see tundub vähemalt mulle täiesti ajuvaba ja võimatu.

Obeliski vedamine.

Aga on teisigi mooduseid suurte raskuste vedamiseks ilma masinaid appi võtmata. Näiteks kaalub Aleksandria samba tohutu monoliit Talvepalee ees Leningradis (Peterburg) umbes 600 tonni ning see on 46,5 meetri kõrgune. Selle transportimise probleemi lahendas talupoeg Samson Suhhanov, kuigi oli kirjaoskamatu - ta lasi kivi rauast suurtükikuulide peal Karjalast Peterburgi veeretada ja konstrueeris veetee jaoks spetsiaalse laeva. Kivi kohaletoimetamisel osales 2000 sõdurit. 
Ma panen siia ühe loo Tsaari kellast, mis asub Moskvas. See kell kaalub kõigest 200 tonni ja see kukkus auku ning kella ei suudetud 100 aasta jooksul august kätte saada, aga ajaloolased teatavad meile uhkusega, et loll Samson, kes ei osanud lugedagi, konstrueeris laeva, millega saab 600 tonni raskust jurakat vedada! Peterburi ja selle samba kohta saab lugeda siit. Või samba monoliit veeti Karjalast (miinimum vähemalt paarisaja kilomeetri kauguselt) raudkuulidel mereni, kust transporditi veeteed pidi Peterburgi. Et raudkuulidel seda jurakat vedada (ei hakka üldse fantaseerimagi, kuidas nad selle juraka raudkuulidele asetasid), on vaja ehitada läbi metsade, soode ja rabade kõigepealt korralik kõvapinnasekattega tee kuni mereni. Kehitan vaid õlgu selle peale. Kuid ega see raamat pole veel läbi, kohe panen siia tsitaadi kiviplokkide lahtimurdmisest kivimurrust. Minu arust on see raamat täielik ulmeraamat, mitte ajalooline teadusallikas, aga pole viga, see blogi ongi ulme- ja luiskelugude jaoks.

Assani obelisk kivimurrus, 1168 tonni, pikkus 41,75 m, laius 4,2 m. Kuidas tol ajal niisuguseid kiviplokke valmistati? Kui kalju oli tuliseks aetud, pritsiti sellele vett, kuni oli võimalik kildusid lahti lüüa ja lihvida. Sel viisil siledaks tehtud pealispinnale taoti vaod sisse. Siin kujutatud obeliski kallal (vaata pilti allpool) on töö selle koha peal katkestatud, nii et alumine külg on veel kindlalt kaljuga ühendatud. Lahtikangutamine toimus tavaliselt nii, et lasti paisuda palkidel, mis olid avaustesse torgatud. Meie joonis viitab sellele, et valmis obelisk veeretati külgepidi kivimurrust välja. See tõsteti rullidele, mis veeresid pikuti asetatud jämedatel palkidel. Paljud obeliskid tõmmati ka kelkudega välja (raskus jaotus ühtlasemalt!)

Assuani obelisk kivimurrus, 1168 tonni.

Jällegi, aplausi väärt kirjeldus. Nüüd aga kulla ajaloolased, tehke üks katse. Teil on ju olemas üks seltskond ajaloolasi nn eksperimentaalajaloolased, kes kõiksuguseid asju katsete käigus proovivad järele teha nii nagu neid väidetavalt vanasti tehti. Olen ise videosid youtube-st vaadanud, kuidas eksperimentaalajaloolased pronksi teevad ja siis valavad sellest kaunistusi ja kirveid jms (tulemused on muidugi kohutavad, võrreldes originaaltoodetega, aga ilu on vaataja silmades). Aga kõigepealt ma tahan näha, et kuidas ja millega te kalju kuumaks ajate ja siis nahklähkritega (need peate ka ise valmistama) kaljule vett tassite ja siis eemaldate kaljust 1000 tonnise kivimüraka. Ja kui see on tehtud, siis kogute üle maailma kõik eksperimentaalajaloolased kokku ja ehitate kelgu ja panete selle kivimüraka kelgule ning veate ainult 1 kilomeetri kaugusele (mitte 3000km, nagu vanasti ikka) ja uskuge, ma kustutan selle blogi siin ära ja enam mitte kunagi ei uuri ajalugu ja hakkan bobisõiduga hoopis tegelema.

Nüüd siis panen siia mõned näited ajaloolaste nägemustest obeliskide püstitamisest ja kiviplokkide tassimisest. Kui sedasi vaadata, siis petab ju ära tavalise vaataja küll, et jah just nii võis olla. Aga siin on üks aga, mastaabid on täiesti valed, sellise suurusega obeliski võib vabalt ilma selliste rakisteta ja tosina küla kõige tugevamate meestega püsti tõmmata, samuti selle pisikese kiviploki vedamine ei ole suur probleem. Aga kui obelisk kaalub 600 tonni ja kivimürakas 1200 tonni?

Menhiri ülesseadminine.

Kiviplokkide transportimine.

Metallitöötlemine aastatuhandeid tagasi

Sama lugu on möödunud aegade metallitöötlesmise suurepäraste saavutustega. Olgu selle näiteks Rhodose maailmaime - Apolloni 34 meetri kõrgune vasest kuju, mille valas Charles Lindosest. Koloss kukkus ümber maaväringu ajal 224. a. e.m.a. Tõenäoliselt ei olnud valatud see ühest tükist. Rhodose koloss on muidugi suursaavutus, aga mitte mingi ime, sest oli valatud teisigi kujusid ja suuri esemeid. Tegelikult on vähe salapärast ka Delhi lähedal asuvas paljumõistetud Merauli raudsambas, see on 7,2 meetri kõrgune. Pärimuse järgi olevat see sammas valmistatud Lääne-Indias, kust araablasedki hankisid rauda oma kuulsa damaskuse terase jaoks. Juba antiikajal kuulsat sereri rauda toodeti veel uuemal ajal Hyderabadi piirkonnas. Menetlus on lihtne ja moodsa tehnoloogiaga võrreldes ebaproduktiivne. Üks kilogramm musti magnetiiditeri pandi koos bambuse- ja teiste taimsete sütega savikoonusesse ning kuumutati söetulel lõõtsaga puhudes neli-viis korda.Nii tekkis väga puhas karastatud teras. Praeguste teadmiste järgi töödeldi rauda esmakordselt III aastatuhandel e.m.a ning see jäi kuni 1500. aastani e.m.a haruldaseks metalliks. Karastamistehnika areng pani aluse rauaajale, sest karastatud raud sobib tööriistade ja relvade valmistamiseks paremini kui pronks. Sellest hoolimata levis see oskus üsna aegamisi üle Euraasia ning Aafrika. Alguses rauda sepistati. Valutöö meistrid olid hiinlased, kes 6. sajandil e.m.a söendasid suuri objekte valada. Üks silmapaistvamaid muistseid valutöid on 6,5 meetri kõrgune ja 6 meetri pikkune lõvikuju Zhangzhous. See valati 954. aastal m.a.j.

Kas võttis pahviks? Mida sellest akadeemilisest ja teadlikust jutust järeldada võib? Tegelikult mitte kui midagi. See on üks suur ja tühi jutt, mis nimetab 34 meetri kõrgust maailmaime, Apolloni kuju, mitte mingiks imeks. Tsaari kell, mis kaalub 200 tonni, ja valati kõigest mõni sajand tagasi läbi väga suurte raskuste ja katsumuste, kuid minu arvates on isegi selle kella valamise kirjeldus üks suur jama, ja siis lugupeetud professor nimetab ühte seitsmest maailmaimest mittemilleksi ebatavaliseks. Ühtegi tehnoloogiat ei suuda austatud professor kirjeldada, kuidas suuri kujusid valati, vaid toob välja 1 kg raua valmistamise menetluse magnetiidist. Pealegi on professori eelpool olev jutt vastuoluline. Väidab, et hiinlased olid suurimad valutöömeistrid, aga kas hiinlased valasid siis Apolloni kuju Kreekas, Rhodose saarel. Suuri ja võimsaid kujusid oli teisigi Euroopas. 


Leiutisi kogu maailmast

Veel on vaieldav, kes leiutas suurtüki, mis 14. sajandil Euroopas kasutusele võeti. Üks Hiina allikas 1581. aastast kirjeldab rauast suurtükki, mida kinid olevat 1232. aastal kasutanud pealetungivate mongolite vastu. Kindel on, et minid kasutasid miine ja rakette. Tol ajal olid juba meremiinidki olemas. 
Vägev, ja nüüd tõestus miinilaevast ka pildi näol.

Miinilaev.

Leegiheitjatest kuuleme esmakordselt 5. sajandil e.m.a Kreekamaal. Tuhat aastat hiljem sai kreeka tulest, mis koosnes nafta, väävli ja lubja segust ning mida süütepottidega vaenlase pihta heideti, nii kohutav relv, et esmakordelt selle rahvusvahelist põlustamist nõuti. 941. aastal võitis Bütsantsi 15 laevast koosnev laevastik selle relva abil Vene tuhandest sõjalaevast koosneva armaada. 
Ohoh, isegi muinasjutud tunduvad usutavamad. Tõendusmaterjal pildi näol ka jutule.

Ilutulestiku tegijad.

Nüüd lööb austatud professor/muinasjutuvestja teid järneva tarkusega pafiks, vaadake nüüd ise kuidas selle teadmisega edasi elate.
Naftat ja asfalti hangiti Mesopotaamias juba 4000 aasta eest. Seal kasutati asfalti ka ehitamisel, näiteks veejuhtmete tihendamiseks. Suurimate tehnikasaavutusteni nafta hankimisel jõudsid hiinlased juba 2000. aasta eest. Puuraugud ulatusid arvestatava sügavuseni (üle 1000 m). Puurtorud olid pronksist puuriga varustatud, torujuhtmeteks kasutati bambustorusid (selle tehnika alusel, mida käsoleva sajandini kasutati, töötasid ameeriklased välja moodsad puurtornid ja torujuhtmed). Toodetud õli kasutati peamiselt kütteks ja valgustuseks, aga ka ohtliku süüterelvana, mille vastu tol ajal oli vähe kaitsevahendeid. Hiina leiutis näib olevat sõjagaas, mida peamiselt meresõjas kasutati.

Aleksandria tuletorn

Antiikaja maailmaimede hulka kuulus ka Aleksandria tuletorn. Arvatavasti omal ajal 160 meetri kõrgune ehitis 3. sajandist e.m.a. seisis väikesel Pharose saarel sissesõiduteel Aleksander Suure asutatud sadamalinna kaubasadamasse. Tuletorni tuld olevat 50-60 kilomeetri kauguselt näha olnud. Torni jäänuseid on leitud saarelt ja saare lähikonnast. 
Võrrelge nüüd tuletorni jutu tõestuseks toodud tuletorni allpool oleva pilidga. Kujutate ette, et selline jäme kolakas oli 160 meetri kõrgune ja selle ehitasid, meiega võrreldes, põhimõtteliselt primitiivse tehnikatasemega inimesed kivikirve ja pronksmeisliga.

Pharose tuletorn.

Pealegi ei saa 160 meetri kõrgune tuletorn mitte mingi valemiga näidata merel valgust 60 kilomeetri kaugusele, sest kui valgusallikas on 160 meetri kõrgusel merepinnast, ja laev merel tuletornist 60 kilomeetri kaugusel, siis jääb laev 17 meetrit maa kumeruse taha (link). Tegelikult muidugi saab, kui Maa just lame ei ole. Leppige kokku nüüd austatud akadeemikud, et kuidas siis oli.




Lisan siia veel ühe pärli härra arheoloogiaprofessori sulest. 
Miljonite aastatega muutusid rohtlas hulkuvate ahvide jõugud meie planeedi inimkonnaks, mis on andnud Homerose, Michelangelo, Goethe ja Marxi. Ning kas ei saa iga inimene, kellel on tahtmist senitundmatut teada saada, endale küllalt ülesandeid leida, uut avastada ja suuri asju teha?

Andku arheoloogiaprofessor mulle andeks, ei tahtnud selle looga tema suhtes isiklikuks minna, aga sõna pidavat vaba olema ja lihtsalt avaldasin oma arvamust.

Lõpetuseks lisan siia lugupeetud arheoloogiaprofessori poolt raamatu algusesse lisatud foto Francisco Goya kuulsast teosest, millel olev kiri kõlab umbes nii - "Kui mõistus magab, roomavad viirastused välja." Selle teose sõnum sobib suurepäraselt siia lõppu, kus blogi lugeja saab ise otsustada seda, kas mõistus magab fantaseerijatel või professoritel.


LÕPP

Kui tahad toetada mu tegemisi ja ise mõnusalt puhata, siis tule meile puhkama ja sauna nii suvel kui talvel. Saunamajakesega saad tutvuda siin. Parema hinna saan alati teha kontaktivormi kaudu. Olete oodatud ja aitäh teile sõbrad, kes Te sedasi toetate. Ainult koos on meil jõudu!

Reede, 6. märts 2020

Urnid vanadel hoonetel

Enne kui teema juurde lähen, pean ära mainima, et Facebookis on palju alternatiivajaloo uurimise gruppe, millest mõnda kuulun ka mina. Paljudes gruppides käib elav arutelu ja seal arutatakse väga põnevaid teemasid ja seal liigub väga palju huvitavat infot ja mõtteid. Ise ka aeg-ajalt kirjutan omi mõtteid ühte kindlasse gruppi ja arvan, et seal on kordi rohkem infot kui selles blogis. Mõtlesin, et asjad ei peaks nii laiali olema ja mõne loo peaks ikka siia blogisse ka natukene põhjalikumalt üles täheldama, mida grupis olen tõstatanud. Tegelikult paljudest niidiotstest, mis sinna kas ise olen välja pakkunud või keegi teine, ongi mingil kujul natukene põhjalikum lugu siia saanud. Suurt tunnustust ja tänu avaldan oma lemmik-blogijale hr Arne Tsirnale, kelle Elukulg blogis on väga väga palju infot ja mõttelendu, mille seedimiseks jätkub väga pikaks ajaks ja Arne põrutab pidevalt uut infot peale, mida ei suuda enamus meist ühekorraga läbi seedida. Samuti saan FB kaudu kuhjades infot hr Arvo Soometsa käest, mis kohati tundub nii uskumatu, kuid minu teada temal blogi puudub, nii kahju kui see ka pole. Need kaks meest on kindlasti alternatiivajaloo uurimises Eesti pioneerid ja nende mõttevälgatustel soovitan pilk peal hoida, kellel see vähegi võimalik on. Nüüd aga teema juurde tagasi. Õnneks on mul aegade jooksul kujunenud päris suur enda pildistatud fotoarhiiv ja saan lugudes kasutada järjest rohkem enda tehtud fotosid. Siia loosse panen palju enda pildistatud fotosid, välja arvatud mõned pildid, mis võtsin raamatust, kust sain väga väärtuslikku informatsiooni ning mis ajendas mind üldse seda lugu tegema ja seda infot teiega jagama.

Urnid vanadel hoonetel

Varssavi linna muuseumis asuv marmorist urn. Urni tipust on mingi element ära murdunud. Muuseumis olev info urni kohta: Dekoratiiv vaas, autor teadmata, enne 1637, Carrara marmor.

Samas muuseumis asuv teine urn. Stiil on natukene teine, kuid jälle, urni tipust on midagi ära murdunud. Muuseumis olev info urni kohta: Vase bearing the coat of arms of the house of Vasa (Sheaf), autor teadmata, enne 1637, Carrara marmor. See urn siin pildil ja ka urn ülemisel pildil, tunduvad olevat pealt kinnised, ehk ava ei ole.

Rauast urn Rootsi Rahvusmuuseumis Stockholmis.

Urnil on kaas, mis peaks olema avatav ning vaas on tõenäoliselt seest õõnes. Kahjuks ei tohi muuseumides eksponaate katsuda. Mind nimelt huvitab urni jalg. Kas urnidel on niinimetatud kinnised jalad ilma avadeta või on seal mingid torud või avad, kust pääses gaas või mingit sorti kütus vaasi. Või oli seal mingi muu süsteem, mis suutis urnis oleva vee keema ajada.

Urn Stockholmi südalinnas. Ei saa päris kindel olla, et see on selle urni algne asukoht olnud. Urni jalus on tänapäevane. Kahjuks ma ei pildistanud urni pealtpoolt ega uurinud lähemalt, kuna siis mul ei olnud veel infot, mida ja kuidas urnidel vaadata.

Hiiglaslik pronksist urn Rootsi rahvusmuuseumis Stockholmis.

Urnid Rundale lossi aia küljes, Läti.

Nüüd siis teema tuuma juurde. Panen siia mõned pildid urnidest hoonetel. Hõikan siinkohal välja ka hüpoteesi, et urnidega majad olid mingit sorti "teistsugused" majad, sest mitte kaugeltki kõikidel vanadel majadel ei ole urne. Paistab, et urnidega majad on natukene tähtsamad urnideta majadest, kui nii võib öelda, ja pakun välja, et need majad on seotud kuidagi okultismiga, kus teatud aegadel viidi läbi mingeid riitusi või kummardati ebajumalaid või viidi läbi tähtsaid tseremooniaid.

Need mustvalged pildid on võetud Vatikani salaarhiivide raamatust. Foto alla on kirjutatud: Historical "carrousel" in honor of Christina of Sweden (Oscar Savio). Tegu on siseõuega ja tegevus pildil toimub pimedal ajal, kuid ometi on mingil salapärasel moel kogu õu hästi valgustatud. Kahjuks ei saa aru, kust kohast see valgus õuele tuleb, kuid mitte seda ei tahtnud ma selle pildiga öelda. Vaadake seda hoonet, terve hoone on urne täis ja need kõik tossavad või ajavad auru välja! Kahjuks ei saa nende piltide järgi öelda, kas urnid ainult tossavad või auravad või hoopis urnides põleb midagi. Tõenäoline võib olla ka variant, et urnides oli vesi, mis mingil meile teadmat moel keema aeti ja see tekitas auru. Rootsi kuninganna Christina sündis 18.12.1626 ja suri 19.04.1689.

Sama pilt suurendatuna. Osad vaasid seisavad mingitel kujudel, mis on postideks või tugedeks urnidele ja võibolla ka torudeks, kust kohast võis vaasidesse tulla mingit sorti kütust, mis tekitas tossu ja võibolla ka põlemist või oli seal mingi süsteem, mis ajas urnides oleva vee keema.




Okultismi ja salamärkide juurde minnes saab Sümbolite raamatust teada, et tossava/aurava urni embleemiga (salamärgiga) taheti sel vanal ajal teada anda, et soosige/toetage/pooldage mind, kuni ma elan.

Lisan siia veel mõned huvitavad fotod Stockholmi ja Varssavi hoonetest.

Maja Stockholmi südalinnas. Nii nagu üleval pool oleval vanal hoonel Vatikani salaarhiivide raamatust, on ka sellel majal terve ülemise korruse katuse äär urne täis. Samuti on maja ees oleval aial urnid tihedasti üksteise kõrval.

Sama majal on lisaks urnidele vasakul näha ka püramiide ning imelikke vardaid kuplite tipus.

Pilt Stockholmi südalinnast. Enamustel vanadel majadel aga puuduvad urnid. Keskmine maja on ehitud kuulidega. Kuulid on samuti ainult teatud majadel ja aedadel nagu urnidki ja tõenäoliselt oli neil majadel jällegi oma tähendus või kogunisti mingi kindel otstarve. Kogu see urnide, kuulide ja muude sümbolitega majade teema vajaks täiendavat uurimist.

Vaade kirdest Stockholmi kuningalossile. Aia keskel on säilinud üksik urn. Kaldun arvama, et terve aiapealne oli urne täis kunagi.

Pilt samast kohast kuningalossi seinale. Tundub kangesti nii, et seintel, akende vahel olevatelt jalgadelt, on urnid eemaldatud, et ei tekiks liigseid küsimusi, et kuidas neid urne sellises kõrguses läideti? Aga ei läidetutki, vaid urni jalgades oli mingi süsteem, mis urnid tossama või aurama pani.

Sigmundi monument (vasakul) ja kuningaloss (paremal) Varssavis. Korraks teemast kõrvale minnes, vaadake seda monumendil olevat purskkaevu. Pilt on väidetavalt maalitud umbes 19. sajandi keskel, kui elekter oli haruldus. Tänapäeval seda monumenti purskkaev enam ei kaunista.

Suurendus Varssavi kuningalossi katuse ülemisest äärest (ülemine ja alumine pilt). Terve katuse äär on urne täis ja need ei ole sinna niisama pandud, need pidid omal ajal samuti tossama.



Varssavi kuningaloss tänapäeval (ülemine ja alumine pilt). Urnid puuduvad.

Loss on taastatud, kuna natsid olevat pommitanud praktiliselt terve Varssavi maatasa II MS ajal. Sellel fotol, lossi ees, on kaks endist Sigmundi monumendi sammast pikali maas. Vasakpoolne on Hitlerlaste puruks kõmmutatud sammas ja parempoolne sammas on veel vanemast ajast. Suure ukseava tippudes on kaks püramiidi. Ju see üks tähtis maja oli kunagi.

Kõik urnid tõenäoliselt ei tossanud või auranud, paljud võisid olla ka dekoratsioonid, kuid hetkel tundub nii, et urne paigutati ainult teatud majade aedadesse. Teema vajab kindlasti täiendavat uurimist.

Täiendus (17.03.2020). Tavaliselt ma lugusid ei ole täiendanud vaid kui informatsiooni koguneb piisavalt palju, teen uue loo ning kui võimalik pakun ka uue hüpoteesi või lükkan vana hüpoteesi ümber. Sattus kätte Giovanni Battista Piranesi (1720-1778) graveering aastast 1743.


See mees joonistas, mida ta nägi. Ametlikult peetakse teda ruinistiks ja fantasööriks, kuid arvatavasti see siiski nii polnud. Olen sellest mehest ka eelnevalt oma lugudes juttu teinud ja seal on ka tõestusmaterjali, et ta joonistas või graveeris just seda mida nägi. Pildil on kujutatud iidset templit Roomas, mis on püstitatud Vesta auks (Vana-Rooma jumalanna, kes kaitses kodu ja perekonda).


Kas urnides oli vesi või põles seal midagi, jääb endiselt selgusetuks. Huvitav on veel see, et osad urnid ei tossa. Kas see on tingitud tehnoloogilisest iseärasusest või need polegi mõeldud tossama?


Sama pildi küljele on aga joonistatud või löödud millegipärast Taaveti täht, milles paistavad millegipärast olevat hieroglüüfid, mitte heebrea kiri.

LÕPP

Kui tahad toetada mu tegemisi ja ise mõnusalt puhata, siis tule meile puhkama ja sauna nii suvel kui talvel. Saunamajakesega saad tutvuda siin. Parema hinna saan alati teha kontaktivormi kaudu. Olete oodatud ja aitäh teile sõbrad, kes Te sedasi toetate. Ainult koos on meil jõudu!