Lühilugu: Miks me ei tunne tõelist ajalugu?

Kui loete neid uskumatuid ulmelugusid siit blogist ja teistest ulmeblogidest, siis paratamatult tekib küsimus, et miks on nagu kaks liini ajaloos? Esimene liin on paks ja jäme ja seda saab nimetada peavooluajalooks, teine liin aga tundub olevat õhkõrn ja värisevate kanajalgadega, seda võib nimetada siis alternatiivajalooks. Miks see nii aga on? Üsna järjepidevalt on 20. sajandi algupoole kogu tõeline ajalugu ära hävitatud igasuguste kommunistlike režiimide ja sõdade poolt. Sõdadega sai lisaks raamatukogude õhkulaskmistega ka paljud linnad maalt pühkida ja "teadjamad" inimesed kõrvaldatud. Õnneks jäid paljud vanemad linnad Euroopas terveks ja hooned puutumata ning need ongi tõelistele uurijatele headeks materialideks vanema ajaloo kohta. Vandenõulisema poole pealt võiks ju öelda, et kogu selle loodud katastroofi taga paistavad ju kellegi kõrvad, kuid see pole siin see teema ja poliitikasse selle blogiga ei laskuks. Lühidalt kogu teema kohta saab öelda sedasi, et iga epohhi või ajajärkude järel, kui inimkond on "jälle" jõudnud oma teadmistega liiga kaugele, siis pühitakse see plats läbi sõdade puhtaks ja raamatukogud põletatakse ja fabritseeritakse meile uus ajalugu. Igakord proovitakse inimesi juhtida uut radapidi. Seekord proovitakse vist inimesi "juhmistada", et me ise arengus tagasi vajuksime. Aga miks? Võib ju oletada G.Aarma ja paljude teiste järele, et see koht ongi täpselt sellise tasemega inimese arenegukoht ja seda ei lasta meelega kõrgemale tasemele, sest kõrgema tasemega õppimise koht on kuskil mujal juba olemas.

Vanaaegsed raamatud paberivabrikusse.

Nõukogude „kultuur".

Vene kommunistliku partei häälekandja „Pravda" teatel on Moskva kõrgem sõjaväe tehnika ülikool sammuga hakkama saanud, mis on üheks piltlikuks näiteks kodanliste mõistete „ümberhindamisest" Venes. Nimetatud kooli juhatus on oma 100 000-köitelise raamatukogu ära müünud paberivabrikule, uue paberi valmistamiseks. Raamatukogule pandi alus umbes saja aasta eest; varemalt oli ta Moskva sõjaakadeemia omandus. Ta sisaldas väärtuslikke mälestusi 18. ja 19. aastasajast ja terve rea Vene ja väljamaa klassikute teoste kogusid. Nüüd tehtakse kogu sellest "kodanlisest jaburdamisest" mõnikümmend puuda valget paberit. Allikas: Esmaspäev: piltidega nädalleht, nr. 11, 16 märts 1925.

LÕPP

Kas õhust saab elektrit?

See teema otseselt pikka sissejuhatust enam ei vaja, kes tahab ja viitsib, see leiab minu varasemad postitused antud teemal üles ja saab sealt lisainformatsiooni. Kui eelmised postitused olid võibolla põgusad, kuid siiski kõnekad, siis sellest loost peaks juba saama ka väheke täpsemat informatsiooni, kuidas üks või teine seadeldis võiks töötada. Lugedes seda materjali, siis tekib väga palju küsimusi. Vahemärkusena võib öelda, et materjali on palju ja sellepärast ma ei teagi kui pikaks see lugu siin võib kujuneda. Katsun siia nii vähe infot panna kui võimalik, aga see eest head infot, sest kes see ikka jaksab pikki ja lohisevaid teemasid lugeda. Otsisin arhiivist materjale taga ja kogu seda lugu kokku pannes tekkis kaks küsimust. Esimene: õhuelektrist ja piksevarrastest jms on väga palju juttu just 19. sajandi ja 20. sajandi alguse kirjutistes. 1930-1940dani juba natukene vähem ja II ilmasõjaaegne ja sealt edasi on tühjus. Kas 30ndatel juba juhiti teadust nii, et seda teemat ei käsitletkas ega uuritaks eriti? Võib ju arvata, et teadus ja teadlased jõudsid järeldusele, et see energia, mis õhust saadakse, see pole piisav, aga, pole mina avastanud ühtegi teadusuuringut, mis seda kinnitaksid. 30ndatel oli Tesla vist veel ainuke mees, kes seda teemat uuris ja ta oli väga lugupeetud teadlane. Nii nagu hääbus Tesla ja tema leiutised, hääbus ka kogu see suund, kuidas õhust elektrit ammutada. Teine küsimus vast oleks, et äkki see energia on liiga ebastabiilne ja tegu on ikkagi väga suurte laengutega ja seda ei osatud inimese teenistusse rakendada? Kuid seda ma ei tahaks uskuda, tänapäeval oleks sellise mure lahendamine lihtne. Hakkan nüüd kuskilt pihta, lugu võib natukene laiali valguda, sest infot on palju ja selle toimetamine on suur töö.

Algatuseks, õhk on alati laetud elektriga, isegi siis kui pilvi pole. Maa on laetud negatiivse elektriga ehk miinus -  ja atmosfäär positiivse elektriga, ehk pluss +. Kuna õhk elektrit ei juhi, siis need kaks jõuvälja tavaliselt ei kohtu, väljaarvatud äikese ajal.

Uurimused on näidanud, et õhk ja maapind sisaldavad elektrit, kuid isesuguse pingega ja eriomadustega. Nimelt on õhuelekter palju kõrgepingelisem kui maapinna elekter. Õhuelektri pinge kõrgeneb iga meetriga. Nii on mõõtmised näidanud, et ühe meetri kõrgusel õhus on elektripinge 100 volti ja iga meetriga kõrgeneb 100 voldi võrra. Nii näiteks 25 meetri kõrgusel on pinge 2500 volti. Need andmed on kehtivad ilusa ilma korral.

Eestlane-leiutaja Venes 1931. aastal.

Õhuelekter taimekasvatuse soodustamiseks.

Leningradi leht "Krasnaja Gazeta" toob teate, et eestlane J.Musso on leiutanud viisi, kuidas atmosfäärielektrit rakendada taimede kasvatamise soodustamiseks. Akadeemik Kistjanowski, professorid Pawlinow, Pawlow, Kowalew j. t. õpetlased on tunnistanud Musso leiutise väga tähtsaks ja teostatavaks. Leningradi oblasti täitev nõukogu on teinud korralduse Musso leiutise praktiliseks kasutamiseks. Musso arvati taimekasvatuse instituudi teaduslikkude kaastööliste hulka ja talle anti katseteks kasutada suuremad rahasummad. J.Musso on iseõppija.

Aastate eest, kui elektri tarvitamine veel taimekasvu edendamiseks lapsekingades oli, tarvitati selleks ainult kunstlikku voolu, mida maa sisse juhiti. Need katsed ei andnud soovitavaid tagajärgi, kuna süsteem osutus kalliks. Uutel katsetel on kunstlikult sünnitatud elektrivoolu tarvitamisest loobutud. Praegu kasutatakse selleks õhuelektrit. Maa sisse ehitatakse kunstlikud raud- ja terastraatidest sõelasarnased ehitused. Terve vooluvõrk asub umbes 10 cm allpool külvi sügavust, nii et ta ei takista töid põllul. Elektrivoolu saadakse õhust.

Kas te olete kunagi midagi sellist kuulnud? Miks tänapäeval enam meie põllumajandussaadusi ei kavatata elektrimõjul ja veel tasuta elektriga? Ma arvan, et vastust teate te isegi.

Umbes 8 m kõrguste puust tornide otsas asuvad aparaadid, ning püüavad kinni igasugused õhu elektrivoolud, ning juhivad maas asuvasse võrku. Loomulikult ei maksa õhuelektri kasutamine midagi. Katsed näitavad, et elektri mõjul suureneb viljakandmine, saavutatakse varajasem valmimine, parem aroom ja suurem suhkusisaldavus (naeristes). Leidur tõendab ka, et tema süsteem kaitseb taimi haiguste vastu. Elektrivool sünnitavat isesugust vedelikku, mis taimed parasiitidele vastupidavamaks muudab.

Šveitsis, mägedesse paigutatud piksekoguja, millega püüti 1929. aastal aatomeid lõhustama hakata.

Saksa teadlased dr. Lange ja Urban ehitasid Alpidesse seadeldise, millega said õhuelektrit 12-14 miljonit volti. 

Mida aga arvas üks professor õhuelektrist 20. sajandi algusel. Professor Hermann Paulson seletab, et õhust võiks saavutada 700-miljonilise hobujõulise energia, mille kestvus on 8 miljardit aastat. Huvitav on see, et Eesti tolleaegsed Eesti ajalehed ei teadnud, et professor Hermann Paulson oli eestlane.

Uuemal ajal on suurt tähelepanu äratanud Hamburgi professori Paulsoni raamat, mis selgitab neid põhimõtteid, kuidas õhuelektrit panna inimsoo teenistusse. Juba Franklin teadis, et õhk on alati vähemal või suuremal määral elektriga laetud. Tollest ajast on tekkinud ligi 50 teooriat selle kohta, kuid seni ei ole suudetud nende ühegi järele elektrit õhust nii koguda, et see ühte kohta kokku jookseb.

Veel tehnoloogiaid, kuidas võiks saada elektrit.

Eesti loodusteadlane Hermann Plauson tahtis õhust elektrit koguda õhupallidega 1926. aastal, mis tuleks täita vesiniku ja heeliumiga. Need pallid lastakse üksteisest vastavas kauguses umbes 500 meetri kõrgusele, ning ühendatakse üksteisega rühmade kaupa traatidega, nii et iga rühm moodustab ühe ainsa elektrisüsteemi, mis võtab enda alla võimalikult suure õhupinna. Maaga on see süsteem ühendatud juhtmega, mille kaudu tühjeneb perioodiliselt kokku kogutud elekter. Et laeng ikka ja jälle iseenesest uueneb, siis on siin kasutada alatasa voolav jõuallikas. Ühelt ruutkilomeetriselt alalt koguvat tema pallid umbes 400 kW/h elektrit ka ilusa ilmaga. Et atmosfäär sisaldab elektrit mitte ainult äikese ajal, vaid ka ilusa ilmaga, selle tegi juba kindlaks Monnier 1753. aastal. Maa mitmesugustes paikades mitmesuguse kõrgusega pinevused jagunevad umbes nii, et iga meetri kõrguse vahega maapinna läheduses pinge kasvab 100 kuni 150 volti.

Siin blogis on palju juttu olnud ehitistest ja vanadest hoonetest, mille katused on täis pikitud ilusaid kuldse nupu ja/või keraga antennidest. Küll on öeldud, et need on lipuvardad või muud ilustused, kuid on kuri kahtlus, et nende antennidega imeti elektrit hoonetesse, mida sai kasutada kasvõi majade kütmiseks. Vaadake ükskõik millist vana gravüüri või päris elus muinsuskaitse all olevate majade katuseid. Paljudel on need vardad senini alles. Suvaline näide ühest vanast Rootsi lossist. Kõik hooned on ilusaid antenne täis. Gripshomi loss. Ehitati 14. sajandil, Benjamin Franklin leiutas piksevarda alles 16. sajandi keskpaiku. 

Piksevarda peaülesanne ei seisa välgu püüdmises või külgetõmbamises, nagu harilikult arvatakse, vaid selles, et piksevarda, kui hea juhi kaudu, lahenduvad õhus olevad elektripinged enne veel, kui need välguks saavad kujuneda. Piksevarras n. ö. imeb õhu elektrist tühjaks.

 

Mida kõrgem on varras, seda kõrgemalt ja laiemalt imeb see õhuelektrit.

Vanade aegade n.n piksevarda tipu skeem plaatinast tipuga.

Vanadel aegadel kasutati keeruliselt ehitatud vardaid (joonisel nr. 1), mille ots oli kullatud või varustatud plaatinast tipuga; varras oli juhtmega ühendatud vaskse lüli kaudu. Uuemate tähelepanekute järele on kindlaks tehtud, et selline keeruline piksevarras on üleliigne ja asjata kulu nõudev, ning selle aset täidab sama hästi ümmargune raudvarras, mille ots on tehtud teravaks. 

See jublakas ülemisel pildil on väga tähtis osa õhuelektripüüdurist. Ei tehtud vanadel aegadel midagi asjata, pealegi veel väga kallitest materjalidest, kuid investeering oli ühekordne ja hiljem oli elekter tasuta. Kuld ja/või plaatina on õhuelektri püüdmisel väga tähtsad komponendid. Nimelt, need elemendid koguvad väga hästi elektrit ja ei oksüdeeru.

Veel üks kirjeldus 1926. aasta ajalehest õhuelektrikogujast:

Katsepõllul on kitsad 6 meetri pikkused mastid, nende otsas kammi sarnased aparaadikesed, mille iga haru toetub magnetikesele. Aparaadi küljest viib tsingitud traat otse maa sisse, umbes 25-30 cm sügavusele. Seda mööda juhitakse õhus leiduv elekter maasse.

 

1886. aasta ajalehes on öeldud põhjus, miks peab antenni otsatipp olema kullatud vasest või plaatinast. See on sellepärast, et siis tõmbab see elektrit ligi. 

Ja lõpetuseks panen siia ühe hoiatuse 1888. aasta ajalehest. Elektriga ei maksa mängida, seda enam, et õhus ei ole mitte mingid väikesed voldid, vaid kõrgepinge! 

Franklini katset tehti nüüd igal pool järele. Iseäranis agar oli selles asjatundmatu Richmann Peterburis. Tema seadis suure traadi üles, mida mööda elektri vägi pilve seest tema tuppa voolas. Seal juures sündis tal 1753. aastal õnnetus, et üks suur elektrisäde ta surnuks lõi. Ara mängi!

Ja kõige lõpetuseks.

---------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Täiendatud 22.05.2021

 

Kuna atmosfäärielektri teema ei ole mu mõtetest kadunud ja mõtlen tihti sellele, et miks küll tänapäeval me seda energiat enam kasutada ei saa? Üks mõte, mis pähe tuli on see, et atmosfääris pole enam piisavalt energiat kuid miks? Järgmine mõte on see, et keegi püüab selle suures osas elektri atmosfäärist välja. Kuid kes püüab kui üldse püüab? Keegi pakkus kuskil välja, et kõik kõrgepingeliinid üle ilma püüavad atmosfääristelektrit ja seda müüakse tavatarbijale. Siin ma ise küll natukene kahtleks, sest mõni elektriasjatundja tabaks selle ära, kes kõrgepingete liinil töötab või nad ei oska seda ära tabada, sest kui pole sellisest võimalusest midagi kuulnud ega uneski näinud, siis ei oska võibolla tähelegi panna, et miks näiteks mastide konstruktsioon on selline.

Olen terve interneti läbi otsinud, et leida mõnda joonist või pilti 20. sajandi alguse leidurite atmosfäärielektri püüduritest, kuid paraku suht tulemusteta. Päris tühjade kätega ma muidugi ei ole jäänud, sest olen teada saanud, et võtmesõna on magnet. Tegin ka ise katse selge tuulise ilmaga atmosfäärist elektrit püüda. Minu tehtud mast oli umbes 5 meetri kõrgune. Masti otsa panin umbes 1 cm läbimõõduga ja 1 meetri pikkuse alumiiumist varda, mille otsa tegin teravaks. Ühendasin varda vaskjuhtmega ja paigutasin erinevatesse kohtadesse. Olgu öeldud, et minu katseterritoorium oli väga kehva, suured puud ümberringi ja hooned ning tagatipuks veel elektripost. Testri näiduks sain vast natukene üle 1 voldi. Samas kui mast oli pikali maas ja mõõtsin siis pinget, siis oli näit 8,5 volti. Vaatasin ka youtube vidosid samasugustest katsetajatest nagu ma ise, kuid nende näidud olid veelgi kehvemad nad said näite millivoltides. Nüüd siis aga lisan siia natukene informatsiooni, mis ma vanadest ajalehtedest olen leidnud.

Ma ei hakka gooti kirja siia ladina tähestikku ümber panema, algul võibolla on raske lugeda, kuid lõpuks juba harjub täitsa ära. All pool oleval kahe pildi tekstil on kirjeldatud põgusalt põllukultuuride suuremast saagist, kui põldu elektriga ergastada. Elekter tuli sel vanal ajal mõistagi maast ja õhust. Jutt on 1905. aasta ajalehest.

See pole enam vist ajaloolastelegi mingi uudis, et elekter oli vanasti tavaline.

Kuidas aga obeliskid vanasti püstitati või ühest kohast teise tassiti, seda veel 100 aastat tagasi meie õpetlased ja teadlased ei teadnud. Tänapäeval aga muidugi teatakse kõike ja jutustatkse selliseid fantastilisi lugusi, et jää või ise ka uskuma.

Nüüd aga põgus tehniline kirjeldus aparaadist, mis suutis koguda õhuelektrit.

Õhuelektri abil saadi Saksamaal umbes 100 aastat tagasi põllult kaks saaki. Jällegi, õhuelektrit kogusid elktromagneetilsed aparaadid.

Siin on ainuke hägune foto õhuelektri kogumise antennidest ja nende otsas olevatest seadeldistest. Uskuge mind, internetist te ei leia ühtegi joonist või täpsemat seletust, kuidas need aparaadid olid ehitatud. Sellist infot võib vast leida, kui üldse, siis võibolla mõnest tolmusest arhiivist, kuid info on päris hästi meie eest ära peidetud või lihtsalt on teave kaduma läinud.

Maapind on alati miinus laenguga ja atmosfäär enamalt jaolt positiivse laenguga.

Loo alguses või mõnes minu teises elektri loos oli juttu suurest elektripüüdurist, mis kuskil maal mäe vahel üle oru tõmmati. Selle tohutu seadeldise küljes rippusid siledapinnalised metallkuulid, mis samuti elektrit püüdsid.

Püha Elmo tuled olid vanasti üpris sagedased, tänapäeval kuuleb harva sellisest nähtusest. Mina olen kuulnud ainult ühe korra sellest nähtusest. Enne Pärnu suurt tormi 2000. aasta alguses jäi Häädemeeste kandi kalurite või külaelanike sõnul korraga kõik vaikseks, tuul peatus ja raudmastide ja igasuguste rauast esemete peale väljas ilmusid tulukesed. Ühes vanas ajalehe artiklis on jutt sellest, kuidas tol ajal (19. sajandi lõpp 20. sajandi algus) võis üpris sagedasti vihma, rahe ja lume sadamise ajal, kui need maad puudutasid, praksumist kuulda ehk õhuelekter maandas oma pinge. Samuti olivat pimedas näha olnud pisikesi sädemeid kui lumi, vihm või rahe maad puudutasid.  Kõige rohkem elektrit (positiivne laeng) sisaldas aga udu.

 

Kas te olete kunagi midagi sellist kuulnud? Tänapäeval enam nii ei ole, sellest võib järeldada, et õhuelektrit enam nii palju atmosfääris ei esine kui vanasti.

19 sajandi lõpu poole tehtud katsetega ei saadud elektripirni õhuelektriga korralikult põlema, kuid sädet pildus kui kurivaim. Meile on aga teadmata, millise püüduriga prooviti elektrit saada (tõenäoliselt tavalise traadiga nagu Franklin omal ajal, sest teada on, et tõelised leidurid leiutasid korralikud õhuelektripüüdurid kuskil 1920-1930ndatel).

 

Üks väikene mõtisklus, kuidas inimkond võiks saada tasuta ja puhast energiat. Üks küllatki odav võimalus seda teha, oleks välgu kinni püüdmine. Külades, kogukondades ja linnadesse saaks püstitada mobiilsed piksevardad, mis peaksid olema hoonetest või puudest kõrgemal ja neid peaks saama lihtsalt teisaldada. Piksevarda juurde tuleb paigutada superkodensaator, mis võimaldaks enda sisse salvestada mõned välgusähvakad (nii 2-3 näiteks), millest õige tehnika olemasolu korral, saab elektrit edastada oma kogukonnale, külale või mõnele linnaosale päris pika aja jooksul. Kui vastavad teadlased ja leiutajad töötaksid sellise energiakogumise viisi lahenduste kallal, siis oleks see võimalik ja odav inimestele. Põhimõtteliselt oleks olemas piiramatu energia. Eestis saab suve jooksul iga külakene äikese ajal oma kondensaatorid täis laadida ja talve üle elada. Kui sellised süsteemid on üle Eesti püstitatud, siis kellegi masti ikka pikne lööb ja mõnda kohta suve jooksul võibolla kümneid kordi, nii saab ühe küla laetud kondensaatori anda teisele külale, mis äikesest puutumata jäi.

Võibolla tuleb veel kunagi järge... 

Õhuelekter

Olen otsinud ja kogunud infot vanadest allikatest vabaenergia kohta ja kui kunagi aega saan, siis panen loo kokku sellest peidetud energialiigist. Siin blogis peaks paar lugu vabaenergiast kuskil olemas olema, kuid uues loos toon juba vähekene täpsemat infot ja jooniseid välja, et kuidas võis mingi asi vanal ajal töötada. Mina olen rohkem teoreetik ja ulmefänn, aga kel viitsimist katsetada, see võib ka üht teist juba varsti ise proovida. Miks aga meil vabaenergiat kasutusel pole? See on seepärast, et muidu inimesed vabaneksid sellest kaheksast viieni tööl käimisest ja praegu kehtivast maailmakorrast. Mõelge kasvõi sellisele väikesele asjale, see küll ei puuduta õhuelektrit, kuid kui puurida umbes 600 meetri sügavune auk maakoorde, siis sellel sügavusel on enam kui piisav temperatuur, et vesi keema ajada ja see soojus ei lõppe seal vast kunagi otsa ehk meil oleks igas suuremas linnas perpeetum mobile. Kuidas aga meil tänapäeval vett keema elektrijaamades aetakse, et sellest elektrit teha? Tundub nagu puhas kiviaeg? Palju need augud ikka maksaksid, kui arvestada, et see on ühekordne investeering piiramatu energia saamiseks?  

Robotid vanal ajal

Mida me teame robotitest, mida inimesed kasutasid sadu aastaid tagasi "keskajal" ning isegi tuhandeid aastaid tagasi? Kui uurida ametlikku ajalugu, siis võib näha muuseumides mingeid vahvaid puidust kaste, mis pidid olema robotid vanal ajal, kuid siin on üks aga. Meie aja ajaloolased loevad kuskilt mingeid vanu kirjeldusi, et näiteks 400 aastat tagasi oli olemas robot, mis kõneles inimkeeli. Siis nad piltlikult öeldes võtavad nööri, paar lauda, seapõie ja taovad kasti kokku ning proovivad sellega mingit hääle moodi pininat teha. Samas nad isegi selle algelise aparaadi juures kasutavad täistehnoloogilisi osasid nagu hammasrattad, peenkeermega poldid, võllid jne. Allolev pilt kujutab hästi kogu ajaloo valet. EI SAA EHITADA JA LUUA TEHNOLOOGILISI IMESID ALASIL TANGIDE JA VASARAGA!!!

Hephaestus valmistab alasil vasaraga Jupiteri noolt.

Ma ei hakka siia ära tooma ametlikku robotite ajalugu. Algselt oli roboti asemel kasutusel sõna automaat, automata või automatons. Toon siia lugusid, mida olen leidnud, mis on põnevamad ja salapärased nagu kõik muu "antiikmaailmast". Robotit kirjeldatakse ka mingis Piibli varjandis sõnaga Golem (eesti keelses piiblis ei leidnud sellist mõistet). Golem oli mingi väga keeruline seadeldis või kogunisti tehisintellektiga objekt, mis pandi liikuma võluloitsude abil. Antiikajast on robotite kohta toodud ära umbes selline mõiste: Automaadid olid inimeste, koletiste ja loomade metallist kujud, mis olid loodud metallide jumala Hephaestuse poolt. Selle loo kõige esimesel pildil on juba näha, kuidas Hephaestus vägevaid asju teeb. 

Gigantrobot Talos piraatidega võitlemas.

Vanakreeka mütoloogias oli Talos pronksist hiidrobot, kes kaitses Kreeta saarel printsessi Europet piraatide ja sissetungijate eest. Robot tegi ööpäevas saarele kolm tiiru peale, otsides vaenlasi ja takistades vaenlaste sissetungi saarele. Muidugi me ei leia mingeid täpsemaid andmeid roboti kohta ja peame esialgu leppima selle infoga, mis meile kättesaadav on.

Talos kujutatud vanakreeka hõberahal. Miks on robotil vaja suguelundeid?

Panen siia informatsiooni robotitest, mis ma olen leidnud internetist, aga eriti vanematest ajalehtedest, sest seal on informatsioon säilinud palju täpsemalt kui paljudes tänapäevastes allikates. Kahjuks ei ole võimalik ajalehe kirjutistest saada viiteid algallikate kohta. Lihtsalt teinekord hämmastab, et kus kohast inimesed sada aastat tagasi informatsiooni ammutasid.

Tsiteerin allikat: 

Vana aja preestrid kasutasid liikuvaid nukke usklikke kujutlusvõime mõjutamiseks. Egiptuse rongkäikudes andis jumalakuju peanoogutamisega märku, millist teed mööda ta soovis minna ja roomlaste rongkäikudel kanti kaasas "lastesööja" Mandukuse kuju, kes plaksutas oma lõugu. Ka keskajal olid rongkäikudesse kaasatud hiiglanukud, kelle puupead ulatasid mõnikord kõrgemale majakatustest. "Masininimese" päris arenemine algas liikumapanevate ainete, nagu liiva, vee ja elavhõbeda kasutamisega. Hiinlased ja kreeklased tundsid ära elavhõbeda omaduse raskuspunkti seadmises ja kasutasid seda nukkude seismapanemiseks. Sagedamini aga kasutati vee või auru survet ja juba egiptlased ehitasid omale sel viisil automaate. Antiikaja kuulsam mehaanik Heron Aleksandriast konstrueeris kolme rattaga vankri, millel oli kujutatud Bakhuse jumaldamine: altarist lõi välja ohvrituli, jumala kepist pritsis piima, tema karikast voolas vein. Hilisemal antiikajal oli koguni automaatteatrid, kus kanti ette terveid draamasid sõitvate laevadega, tormidega ja laevahukkumistega. 

Pildil peaks kujutatud olema Jaapani automaatteater 1662. aastal. Seda joonist ei ole võimalik kommenteerida, sest mis seal õigupoolest toimub, on võimatu öelda.

Tsiteerin allikat: 

Keskajal oli eriti Idamaa sääraste imeasjade kodumaa, jutustatakse imeaedadest, milles laulsid kunstlikud linnud, kes lehvitasid tiibu, möirgasid masinlõvid jne. Kogu see automaatkunsti kirju nõiailm kandus hiljem renessanssi ja barokk aedadesse, kus pandi liikuma kõik, mis vähegi liigutada andis. Ka kellavärgid ühendati automaatkujudega ja need kaunistasid peamiselt suuri kirikuid. Nii näitas näiteks Strasbourgi peakiriku kunstkell 1352. aastal kummardavaid kolme kuningat ja kirevat kukke. Kuulus oli ka Nürnbergi Maria kiriku kella n. n. "Mehikeste-jooks", mis kujutas seitsme suurvürsti möödumist Karl IV-st, kus seitse mehikest liikusid lakkamatult ringi. Oli olemas ka viinakarikaid, mis ratastel jooksid laual ringi ja kelle ette nad jäid seisma, see pidi nad tühjendama. Säärased automaatsed mängukannid said peagi rändavate näitlejate tõmbenumbriks. 13. sajandil, mil eriti harrastati automaate, saavutati sel alal tähelepanuväärseid asju. Imestustäratav oli 12 lugu mängiv flöödipuhuja. 

Nagu näete, siis allikas väidab, et 13. sajandil olid automaadid eriti populaarsed. Kas te kujutate ette aastaid 1200-1300 ehk 13 sajand? See oli nii pime keskaeg, et Eesti kohta polnud suurt midagi teada. Kas midagi ei tundu kogu selle ajaloo juures täiesti valesti olevat? Ei saa justkui kõrvutada seda pimedat keskaega, kus osade allikate väitel inimesed piltlikult öeldes justkui elasid koobastes, aga samas teised allikad kõnelevad "terminaatoritest", kes uljalt maailmas juba ringi kondasid.

Ajaloomuuseumid aga on üldse eraldi teema, selge on see, et paljud muuseumieksponaadid on mingid väljamõeldised inimeste muuseumidesse meelitamiseks. No ütleme naljatledes siis nii, et pooled eksponaadid on tänapäevased esemed, mis peaksid andma aimu vanadest aegadest ja teine pool eksponaatidest on võltsing. Nali naljaks, samas kutsun kõiki muuseume külastma, sest muuseumides on alati väga põnev. Võltsingute teemal on mul lugusid siin blogis ilmunud, nii et ma ei mõtle ise midgi välja vaid toetun allikatele. Väikese kõrvalpõikena võin öelda, et terminaatorite relvi eksponeeriti Varssavi Poola Armee muuseumis, kus oli relv 17. sajandi algusest, millel on 64 rauda. Sellised relvad on praegusel ajal prototüüpidena täitsa olemas. 

Terminaarorite relvad 1601. aastast. 

Tänapäevane eksperimentaalne relv "Metal storm", üks miljon lasku minutis.

Muuseumides näeb igasuguseid huvitavaid asju, näiteks all oleval pildil on automaatselt helisid esitav flöödimängija, mis on tänapäevane leiutis ja pidavat kujutama jälle miskit automatat vanast ajast. Osades muuseumides proovitakse esemeid tõe pähe rahvale näidata, mis justkui kujutavad ammusest ajast olevaid esemeid, kuid sisaldavad täistehnoloogilisi osasid. Kas mitte kõik osad ei peaks hoopis sepistatud või valatud olema ja valmistatud olema käsitööna?

See flöödimängija olevat aga aastast 1840. Tahaks selle mehikese osasid lähemalt näha, aga paistab, et seegi robot on kokkupandud täistehnololoogilistest osadest.

All olev part on küll 1738. aastast, aga ikkagi, hammasrattad jne. Teil on ainult joonised, pange tööle ka mõni, milles pole kasutatud täistehnolooghilisi osi, ainult meisel, haamer, sepavalu ja seanahk. Aga vastust te teate juba isegi, see pole vist võimalik. Ma ei väsi kordamast, sõdade, katkude, näljaaeg ja siis veel hoopiski kauge 13. sajand, aga neil ujuvad tiigis robotpardid, kes söövad ja joovad. 

Mis aga sellel pildil valesti on? Sellel pildil on just kõik õigesti ja on sellele ajale kohane (antiikaeg). Robotid on loomulikud, mitte mingisugused puust kastid hammasratastega.

Jacques de Vaucanson 16-17. sajand flöödimängija, tamburiinimängija ja sööv part.

Lugu imehobustest.

1773. aastal konstrueeris W. Kempelen kõneleva masininimese. Kempelen lõi ka tehisintelligenti omava malemängija, kuid arvatakse, et see oli võltsing. Vaata tänapäeva rekonstruktsiooni all pilidl, kas see ongi siis masininimene? Sellegipoolest olevat ta aga loonud kõneleva inimese ja meie näeme muuseumides kõneleva inimese asemel midagi sellist nagu all pool oleval pildil.

Täistehnoloogiline vidin Kempelini malemänguaparaadilt? Sepad tehke järele!

Jaquet-Droz Automata (circa 1768).

Võimatu seadeldis roboti sees 18. sajand. Täistehnoloogiline seadeldis.

Kui see lugu, mida nüüd siia panen, pole väljamõeldis, siis oskasid robotid mõelda ehk oli olemas mingisugune aju või muu seadeldis, mis lahendas kergemaid ülesandeid ja sai aru küsimustest ning oskas neile isegi vastata.

18. aastasaja lõpul oli moes kloostri vastuvõtmise tubades automaat munka pidada, kes külalisi vastu võttis ja ukse nende järel sulges. Kord oli olemas veel automaat, millele oli antud Peeter Suure välimus. Kui talle keegi lähenes, tõusis ta kurja näoga üles. Selsamal ajal vaimustas Londoni kõrgemat seltskonda ämblik, kes lauda mööda kõndis ja ennast jalgadega kaitsema hakkas kui teda puudutati. Peale Wokansoni sai sellel alal suure kuulsuse osaliseks Guden; ta elas küll hästi hiljem ja suri aastal 1871. Imestamisväärt oli tema „kunstnik ja kirjanik". See automaat kujutas väikest markiisi Ludwig 12. aegsetes riietes. Ta istus laua taga, mille peal oli tindipott ja vastas kirjalikult mitmesuguste küsimuste peale, mis olid graveeritud vask tahvlikeste peale. Oli tarvis ainult lasta ühte neist tahvlikestest kasti ja laua peale asetada üks leht paberit, ja kohe kastis markiis sule tindipotti ja kirjutas vastava sõna või lause ja joonistas pildi. Küsimise peale: kes sind valmistas? vastas ta: Rober Guden. Küsimuse peale: mis on truudus? joonistas koera. 

Kes oli aga Rober Guden? Sellist meest enam kahjuks meie ajalugu ei tunne. Proovige guugeldada. Peab ütlema, et eelmisel pildil olev kirjutaja näeb kirjelduste järgi sarnane välja nagu Gudeni "kirjutaja", ja algul mõtlesin, et see ongi sama robot, kuid tegu on siiski erinevatest sajanditest olevate robotitega. Roboti looja nimi on ka teine.

Panen siia nüüd lõike allikast, mis tekitavad samasugust hämmastust nagu terve see jutt või blogi kokku. Tõmbasin mõned kohad mustaks. 

Keskaegsed automaadid, 900–1400 

Varasemal keskajal tõlkisid araabia keelt kõnelevad teadlased araabia keelde vanakreeka tekste automaatidest, sillutades teed automatiseerimistehnika edasiseks arenguks järgnevatel sajanditel. Truitt kirjutab, et araabia mehaanikainsenerid võtsid kasutusele uut tüüpi hammasrattaid ja ventiile, mis aitasid neil valmistada keerukamaid automaate. 

Juba 9. ja 10. sajandil on Lähis-Ida paleedes säilinud pealtnägijate jutud sirisevatest mehaanilistest lindudest, mõned teated mehaanilistest lõvidest tollases Konstantinoopolis (tänapäeval Istanbul). 

Teadmised mehaaniliste lindude valmistamise kohta olid mõni sajand hiljem levinud Lääne-Euroopasse ning realistlikke näiteid leiti 14. sajandil Hardinist, Picardias Artoisi krahv Robert II prantsuse lossist koos mehaaniliste ahvidega.

14. sajandist pärit Dominikaani ordu vend Albertus Magnus, kes oli ka astroloog, lõi rääkiva metallkuju, mis vastas küsija küsimustele.

Kullaseppade gild ehitas Inglise kuningas Richard II kroonimise puhul mehaanilise ingli 1377. aastal.

16. sajandiks oli realistlikult inimese välimusega robotikujude loomine muutunud tavapärasemaks ning robotitehnika keerukus oli märkimisväärselt viimistletud ja arenenud. Olid olemas pillimängu oskavad robotmuusikud ja robottantsijad.

jne...

1650. aasta gravüür, kus kujutatakse veega töötavat automaati, millel tantsib luukere. Arvan, et sellised gravüürid on ringlusesse lastud meie ekitamiseks. Sellegipoolest tunduvad osad automaadi osad olevat täistehnoloogilised. Kuidas aga üldse gravüüre tehti? See on samasugune ulme nagu kõik muu.

Iseenesestki mõitsa on enamus "imesid" kaduma läinud. 

 

Mul on "musta materjali" robotite kohta vähemalt kaks korda nii palju, kui siia loosse olen ära toonud, kuid arvan, et ei ole mõtet siia kõiki näiteid välja tuua. Üldjoontes peaks lugejale ammugi selge olema, et see kõik on ulme.

Kokkuvõtteks saab öelda seda, et ajalugu on üks pudru ja kapsad. Eesti ajaloo kokkukirjutaja ja kangelane Läti Henrik on pärit vist hoopis kuskilt paralleeluniversumist. Lihtsalt on nii, et kui ametlikus ajaloos hakkad 1+1 kokku panema, siis saad vastuseks 700. Kus kohast aga viga tuleb, pole veel päris selge.

Päris lõpetuseks üks filosoofiline mõttetera.

Hoiatus! Tegu on ulmelooga ja väljamõelidsega, millel ei pruugi midagi ühist olla reaalsusega.

 

LÕPP