teisipäev, oktoober 29, 2019

Kadunud teadmised - atmosfäärielekter

19. ja 20. sajandi alguse fotodel ja vanadel gravüüridel (16-17. sajand) võib näha hoonetel antenne, maste, kerasid, kupleid. Vanadel gravüüridel aga on näha, et kirikute tornides polegi ristid vaid mingid muud jublakad. On teooria, et kirikud polnud mitte pühakojad ja jumala kummardamise paigad vaid hoopis elektrijaamad ja tööstushooned. Skeptikud ütlevad, et need vardad, mis uhketel häärberitel ja majadel asusid, olid hoopis lipuvardad. Kummalisel kombel, ma veel ei ole aga mitte ühtegi lippu neil fotodel ja ka gravüüridel näinud. Samuti väidetakse, et need võisid olla piksevardad, kuid nii tihedalt ei kasutata hoonete peal piksevardaid. Juhin tähelepanu ka varraste all olevatele keradele või lihtsalt ilma varrasteta keradele. Kuulsin teooriat, et need olla elavhõbedat sisaldanud, mis pidavat olema elektri püüdmiseks väga tähtis komponent. Elavhõbe on üldse üks väga salapärane metall. Las see elavhõbe praegu jääb, kuid kunagi võibolla tuleb seda teemat lähemalt uurima hakata. Väidetavalt püüdis atmosäärielektrit ka Nikola Tesla, kelle elutöö on aga hävitatud ja jääb meile hetkel kättesaamatuks. Atmosfäärielektrile ei saa voolumõõtjat järgi ühendada ja inimesi ei saaks maksudega koormata, selleks see tehnoloogia on meie eest ära peidetud.

On tähelepanuväärne, et selline suur relvatööstuse korporatsioon nagu Lockheed Martin on patenteerinud süsteemi atmosfääri elektri kogumiseks link. Patentide riiulitelt aga leiab igasugu ägedaid asju, aga ei ole mul aega tuhlata neis. Arvan, et kõik vanal hallil ajal olevad tehnoloogiad on tegelikult patenteeritud. See on vist kõik selleks, et kui keegi kuskil, kes ei oleks tohtinud liiga targaks saada, aga ikkagi saab, ja info massidesse levitab, siis ei tohiks seda tehnoloogiat kasutada, kuna süstem on juba patenteeritud. 


Pildil peaks kujutatud olema 18. sajand. Pole tähtis, mis koha ja riigiga on tegemist, kuigi see on väljaloetav pildilt. Maja on antenne täis, paremal taga olev hoone on valgustatud, tänavad on valgustatud. Kõik tundub suursugune ja ilus. Skeptikud muidugi ütlevad, et need tänavalambid on gaasilambid ja antennid on piksevardad. Hästi. Olen natukene uurinud Varssavi vanalinna väidetavaid gaasilampe ja gaasitehast. Gaasitehas meenutab colosseumi ja asub vanalinnast linnulennult 10 km kaugusel. Kas see tähendab, et vanal hallil ajal kaevati kõik tänavad nii pikas ulatuses seal linnas üles ja veeti torud linna? Kui natukene möelda 20. sajandi algusele või veel kaugemasse perioodi, siis üks jaburus ajab teist taga. No vaadake kasvõi seda üleval olevat pilti. Ajaloolased väidavad meile, et tollel ajal ajas üks sõda teist taga, olid katkud ja näljad ja üldse üks väga kole ja pime aeg. Mida me aga pildilt näeme? Tänapäeva kosmoseajastul :) ei ehitata enam nii suursuguselt. Meie uued linnaosad näevad ikka masendavad välja.


21. jaanuar 1792. Kõik on valge, elekter oli nii tavaline ja tasuta kõigile. Millal aga elektrit ajaloolaste väitel massiliselt linnades ja tööstustes kasutama hakati? Kes tahab uurib ise, vastus aga on et 19. sajandi lõpu poole.


1790. aasta Prantsusmaa. Palun väga, atmosfäärielekter. Vasakul pool olev tornimoodi seadeldis, neid torne võib näha ka mu teiste lugude gravüüridel. Meie eest isegi ei varjata midagi. Kõik gravüürid on infot täis, pane ainult 1+1 kokku.


Kirikutel ja katedraalidel siis sellised ristid. Mis usk see on? Elektriusk?



Vanal gravüüril olevad elektrivalgustid. Ei ole neid pirne mitte üks või kaks vaid kõik kohad on lampe täis. Elekter oli nii tavaline nagu õhk.


Elektripüüdurid: antenn ja kera selle all.


Purskkaevud olid tavalised. Mis te arvate, mis tehnoloogiaga purskkaevud töötasid? Kas hobused ajasid pumpasid ringi?


Miskid rahutused? Atmosfäärielektriseade leiab oma lõpu.

Nüüd aga natukene ulme pilte.


1893. aastal kiirrongid Chicagos.


Mingit tüüpi õhulaevad ülal ja all olevatel piltidel.





Vat see on huvitav vana gravüür. Uurige seda hoolega, seal on palju põnevat.

Starwars polegi ulme? Jedi elektrimõõgad olid juba ammu olemas.

Sai vist päris ulmeline selle loo lõpp. Kõik mu jutud tunduvad ulmelised ja võibolla ongi seda ning neis ei leidu eriti tõtt, sest võibolla sellisel kujul nagu ma seda vana maailma kirjeldan, pole üldse olemas olnud. Aga need jutud võibolla mõni teinekord.

LÕPP

pühapäev, oktoober 27, 2019

Troopiline kliima ja kõrbed Eestis


Kuigi mu lemmikteemadeks on endiselt hooned, artefaktid, museaalid jms, aga tihtilugu viib üks teema teiseni ja et lõpuks tervikpilt kokku saada, ongi vaja rääkida kõikidest kummalistest asjadest läbisegi. Kas olete kuulnud teooriat, et iidsetel aegadel oli Eestis ja ka kogu maailmas troopiline kliima? Aga mis siis kui see troopika ei olnudki siin nii ammu? No ütleme, et äkki ei olnud meil talvesid mitte miljoneid aastaid tagasi vaid hoopis paarsada aastat tagasi? Seda hüpoteesi toetab see, et Eestis on männimetsade all liivane pinnas. Samuti taluvad paljud männiliigid põuda ning kuiva ja liivast pinnast. Puude vanus eesti metsades ei ole kuigi suur, tavaliselt mitte üle 100 aasta. Eestit võib siin ka laiemas mõistes käsitleda, kuna soe oli ikka üldiselt kogu laiuskraadil. Legendide järgi oli kõikjal maailmas soe. Puude puudumist võib seletada ka see, et oli katastroof (vee uputus), mis pühkis kõik nõrgema oma teelt. Jäid ainult suured ja tugevad puud ja tugevad kivimajad.





Männimetsad Eestis, rohelisega (Vikipedia andmetel).



Vanadelt kaartidelt on näha, et Hüperborea asus põhjanabal ja veed olid jäävabad.



Mercartori maailma atlasest aastast 1569 nähtub, et Gröönimaal ei ole lund, vaid seal voolavad jõed.



Kuid kes ja miks need metsad istutas?
Kas need metsad istutati selleks, et varjata parasvöötmes valitsenud sooja kliimat ja mingisugust toimunud katastrioofi?

Küsimusi tekib kogu aeg järjest juurde ja õnneks ka uurijaid ja muidu asjahuvilisi tekib juurde. Teooriad lähevad koguaeg järjest ulmelisemaks. Isegi nii ulmeliseks, et tuleb hoopis teises suunas vaatama hakata, et aru saada, mis toimub. Arvan, et kõikide teooriate tutvustamiseks siin blogis pole veel päris õige aeg, aga infot liigub internetis piisavalt. Kellel õige vaist ja suunataju, see leiab õiged allikad ise üles ja uurib ise edasi. 

LÕPP

esmaspäev, oktoober 21, 2019

Pühapäevane jalutuskäik Tallinna südalinnas 20.10.2019

Juhtus selline asi, et ühel ilusal pühapäeva hommikul tegi mu naisel hammas hirmsat valu ja oli vaja erakorralisse hambakliinikusse pöörduda. Selline kliinik asub Tallinnas Toompuiseteel. Registratuuris selgus, et järjekord kirurgile on umbes tund. Jätsin siis naise oma aega ootama ja asusin Tallinna südalinnaga tutvuma.


Minu eriliseks lemmikuks on hoonete arhitektuur ja vanad majad. Hakkan siin nüüd pilte näitame, mis ma pildistasin ja mis mulle selle põgusa kolmveerand tunnise jalutuskäiguga silma hakkas.


Kõikidel vanematel majadel on keldrikorrused, tegelikult pole need keldrikorrused vaid on hoone algsed esimesed korrused, mis on millegipärast mattunud pinnase alla sedasi, et on näha ainult ülemine osa akendest ja ülejäänud osa on maa all. Ajaloolased ütlevad, et need majad ongi keldrid või siis on tegemist kultuurikihiga, mis on matnud majade esimesed korrused. Kultuurikihist on juttu olnud ka minu eelnevates lugudes. Isiklikult arvan, et on olnud mingi katastroof lähiminevikus, mistõttu toimusid üleujutesed terves maailmas ja majde esimesed korrused jäid pinnase alla. Tugevamad majad jäid püsti, nõrgemad aga pühkis üleujutuse laine teelt ja järgi jäid ainult kivivundamendid, kuhu ehitati hiljem uued majad peale, näiteks kalamaja puuosmikud, mis asuvad kivivundamentidel ja kõikide vanemate majade esimesed korrused on maa all. Kalamajast plaanin kunagi uue jutu teha võibolla ka filmi. Lubama midagi ei hakka, eks aeg näitab.


Vot selline maja Luise tänaval. Teise korruse aknast on uks tehtud, aga et korralikult sissepääsuni käima ulatuks, on sinna suur trepp ehitatud. Paremal pool aga on esimene korrus osaliselt välja pinnase alt kaevatud.


Võin ju siin lõõpida, et arhitektidel on paberil midagi väheke nihu läinud ja nüüd kukkuski selline maja välja :) aga parem ei lõõbi, avaldan lihtsalt oma arvamust.




Algul vaatasin, et mingi vene hrušjovka ja sellistele majadele ehitatigi keldrid, aga üleval olev väike väljaehitis paneb arvama, et tegu pole nõukaaegse majaga. Teadupärast olla Stalin ka mördimees olnud ja lasigi ehitada koloniaalstiilis maju ja keldrikorrustega hooneid, et vanade ja uute majade erinevus silma ei paistaks.
Mingi teooria järgi on vanemad ehitised ehitatud eelmise tsivilisatsiooni poolt, kelle tegemised ja olemasolu on meie eest varjatud. Ei hakka rohkem praegu vandenõuteooriatesse laskuma, jätkan parem jalutuskäigul nähtud hoonetega.


Sellel majal on tõenäoliselt esimese korruse aga võibolla hoopis teise korruse aknad kinni laotud.



Rahvusraamatukogu ees on selline ilus kuulutuste tulp. Silmale ilus vaadata.


Sellel pildil aga on hästi näha, kuidas keldri aknad suurenevad sedavõrd kuidas mudavool on maja aknad kinni katnud ja maja pole hiljem välja kaevatud. Või arvate, et tõesti nii ehitati? Loo lõpus näitan ja tõestan ühe pildiga ära, et nii ei ehitatud ja need on tõepoolest majade esimesed korrused.


Ilus vana keldriga maja. Paljud sellised keldrid on kasutusele võetud kui elu- või bürooruumid.


Selline ilus torn jäi teele ette.


Selliseid palle või kerasid näeb mõnede vanemate hoonete sissekäikude juures. Praegu on need ilusad kujunduseelemendid. Mis aga oli nende algne otstarve?


Arhitektide meistriklass, kuidas kelder valgustatud saab, et elektrit säästa.


Siin polegi iga pildi juures suurt midagi kommenteerida, iga vaataja näeb ise, kuidas on "kultuurikihti" osade majade ääres vähemaks võetud, et pääseks "normaalselt esimesele korrusele. Pole küll uurinud, kuidas taolistes kohtades on lahendatud drenaažisüsteem, aga juu vesi ikka majja ei pääse.






Ükskõik kuhu poole ei vaata, igal pool on vanadel hoonetel esimene korrus maa all. Aga kui vanad need hooned on?


Sellel pildil üks uus büroohoone Pärnu maanteel. Osalesin ise sellel krundil muinsuskaitse järelevalve all olevas väljakaevamise töödel. Selle hoone alla jääb kanal, mis varustas keskajal Tallinna linna joogiveega. Kanal saab alguse Ülemiste järvest. Millegipärast on selle maja esimese korruse aknad ehitatud hästi madalale, tundub, et isegi madalamale kui muu ümbrusekonna tänavad. Kas sellepärast, et maja sulanduks paremini ümbruskonda või tulid ehitise kõrguse piirangud ette?


Muinsukaitse kaevetööd samal krundil käimas. Kahjuks ei pääsenud ma läbi aia, et näha, kui sügavale selle maja aknad ulatuvad ja kas ka vundament paistma kuskilt hakkab. Kuid tundus, et vundamendini oli veel tükk maad minna.


Mõned pildid ilma kommentaarideta.












Siin on ära toodud arhitekti nimi ja hoone ehitusaasta. 19 sajandi arhitektidest peaksin ka eraldi loo tegema. Ei tea kas hoone ehitusest ka mõni pilt kuskil arhiivis on säilinud?




Kui kunagi keegi näeb, et mõne vähemalt 100 aasta vanuse maja äärt kuskilt lahti kaevatakse, mis iganes töödeks, ja sinna on ligipääs vaatama minna, siis vaadake kindlasti, et kui sügavale maja pinnase all ulatub.




Esimese korruse aknad on kinnimüüritud, kuid akende kohad on siiski nähtavad.




Tallinna tähelinna üks säilinud külgedest, Harjumägi. Selle müüri kolossaalsus ja muldvallide kõrgus on ikka aukartustäratav. Pakun, et teepinnast 13-15 meetrit. Tallinna tähelinn on küll suures osas hävinud, kuid kui mõelda, et selle on kõik kokku tassinud hobused koos labidameestega...njaaaa, tol ajal polnud olemas väidetavalt sellist labidatki, nagu see tänapäeval on. No ei usu, et sellise kolaka ehitamisega keskaja inimesed hakkama said. Kahjuks Tallinna tähelinn on suuresti hävinud. Kel vähegi võimalust, see mingi tehku üks tiir peale Varssavi tähelinnal, Alexandri tsidadellil. Usun, et peale selle külastust hakkab koitma, et ei ole see kolakas nii ehitatud nagu meile väidetakse. Seal on vist oma miljard tellist müürides ja kuidas kogu seda pinnast on sedasi liigutatud ja kaevatud ja kõrgustesse kuhjatud. Sõnadest jääb väheks. Aga kui nii kaugele ei taha minna, minge Narva, seal ka saab aimu, mis ehitusmahtudest on jutt tähelinnade puhul.






 Kui olin jõudnud oma jalutuskäiguga ühe väga põneva majani, helises mu telefon ja mu kulla-kallis naisuke palus mul auto juurde tulla, kuna hambaravi seanss oli lõppenud.


Tegu on Toompea tänaval asuva Kaitseliidu majaga.




Ja siin siis sensatsioon :) Esimese korruse akna all pinnase sees võre all on näha maja seina...


...ja seal sügaval sügaval on näha veel ühte akent...

LÕPP