Arne, Jules Verne juttude jätkuks panen ka siia ühe loo raamatust, pealkirjaga „Põhi ülespoole.“ Ma täitsa juhuslikult komistasin selle jutustuse otsa ja nagu seda lugu nägin, käis peast kohe läbi üks ulmeline mõte – Kus krt sel Vernel niipalju raamatuid sai olla ja pealegi ma olen põhjanabast päris mitu lugu teinud ning see raamat pole mulle kordagi ette jäänud. Kui saaks kindlalt öelda, et maailm on virtuaalne või vähemalt poolvirtuaalne, siis ma loeksin seda raamatut kindlasti tehisintelligentsi tööks. Eks selles romaanis on palju tolleaegset teaduslikku informatsiooni, aga ka täielikku ulmet.
Kõik seda maakera jagu piirab 78. paralleeli ümber ja ta all on 1400 tuhat penikoormat kindlat maad ja 700 tuhat penikoormat (selles kirjutises võrdub 1 penikoorem neljale kilomeetrile) on vee all. Südikad ja julged reisijad on selle maailma jaosse kuni 84 paralleelini tunginud ja mere lahtedesse ja poolsaartele nime andnud — taga pool seisvad maad ja mered on veel täiesti tundmata. Mis on nende läbi uurimata 6 kraadi all, on teadmata. Siiski võib arvata, et seal ainult jää on. 189? aastal tuli Ühendatud-Riigile ootamatu tahtmine seda tundmata maad kellelegi tahtjale anda. Ameerikas ei ole aga nii suurt ettevõtet, mille alla rahvas oma raha ei paneks ja mis omale sõpru ei leiaks. Seda nägime juba siis kui „Suurtüki-selts“ tahtis suurtükiga kuuli kuu peale saata ja sellega meie maakera ja ta kaasreisija, kuu vahel ühendust alustada.
Edasi tuleb pikk jutt sellest alusdokumendist, mis räägib õigustest avastamata maa üle põhjanabal ja seal on üks huvitav punkt, mis tekitas maailma ajakirjanduses palju hämmastust ja spekulatsioone: See punkt kuulutas, et „see omanduse-õigus ei pea ka siis muudetud saama, kui maailma-kera seisukorraga mingeid muudatust juhtub ette tulema.“
Raamatus müüdi Põhjapoolus oksjonil ühele Suurtüki-seltsile, kes tahtsid seal kivisütt kaevandama hakata. Nimelt pidi seal kindlasti olema kindel maa, kuid probleemiks on maad kattev jää. Juttu tehti pooluse teise kohta viimisest! Selleks oli kasutada justkui mitu varianti, kuid parim neist oli läbi „põrutamise.“ Et sellist põrutamise masinat ehitada on välja toodud kõik arvutused. Koht, kus põrutus tuleb ette võtta; laeng peab olema suurtükist miljon korda suurem; selle kuul peab kaaluma 180 000 tonni; kuuli esialgne kiirus peab olema 2800 km/s ja pauk tuleb teha 22 mihklikuu päeval raamatus kujutatud käesoleval aastal kell 12 vastava meridiaani aja järgi.
Nali naljaks, aga kui ma nüüd õigesti mäletan, siis maal hetkel nii palju kulda ongi, kui selle kuuli valamiseks tarvis läheb. Kui näiteks teha kuul kullast, siis kuubikuna oleks selle mõõdud 20x20 meetrit. Verne kullast muidugi ei räägi. Maakera telge oli vaja muuta selleks, et pooluselt jää saaks ära sulatatud päikese poolt, nagu see on alternatiivajaloos teada ka varasemalt (roheline Gröönimaa ja Antartika ning jäävaba põhjapoolus koos Hüperboreaga). Maakera telje muutmine tooks kaasa ühe pikkuse öö ja päeva tervel planeedil ja kaoksid aastaajad ning kliima muutuks imeliseks.
Seda kliima-värki seletab ta päris pikalt ja isegi nii põhjalikult, nagu oleks Verne seda ise näinud. Ka tekitab raamatus katse korraldada maakera telje muutmine väga paksu pahandust. See katse ajaks mered ja ookeanid oma hällidest välja (üleujutus, Atlantis, Mu, Lemuuria, Hüperborea) ja mis veelgi huvitavam, seal mainitakse, et seda tehti planeet Marsiga alles hiljuti! Marsil tekkis veeuputus ja nüüd on see selline nagu on. Maakera telje muutmise jutt hakkab alates alapealkirjast „Deus ex machina,“ milline väljend oli juba vanakreekas kasutusel ja see tähendab: Jumal masinast! Enne kui viki tekste selle termini kohta peale loete (ei ole mõtet vaevata ennast sellega), tasub mõelda selle termini sisu peale iseseisvalt ja küsida küsimusi. Vanakreeka ja jumal masinast? Ei lähe nagu üldse kokku selle ajaga ametliku ajaloo järgi? Ma võiksin päris uue loo teha või mingi essee taolise asja sel teemal kokku kirjutada. Ma arvan, et ma ise ka lõpuks üllatuks, mis sest välja tuleks, kuid hetkel ma seda ei kavatse teha.
Üks huvitav tähelepanek veel siia vahele. Kui ma oma blogist teinekord otsin taga mõnd infokildu (arvutivaates on blogis olemas „otsingu“ lahter), siis ma olen avastanud ühe kummalise asja. Nimelt, ma pean enda kirjutatud tekstidest umbes 80% enda omaks ja siin ma ei pea silmas viidatud teksti. Viitamisega on muidugi ka keeruline, kuid ma tean siiski hästi, mida olen mina kirja pannud oma peaga ja mis info on kuskilt mujalt allikast. Kirjutamisel ongi see hea asi, et alati saab kuskilt lisainformatsiooni juurde.
Raamatu algust võib nimetada populaar-teaduslikuks, sest enamus fakte on võetud kuskilt reaalsetest allikatest ning on enam-vähem samasugused nagu peavoolu teaduses (maakera ümbermõõt, kohanimed, nimekiri meestest, kes on püüdnud Põhja poolust läbi aegade vallutada jne). Ülejäänud raamat on valdavalt ulme koos näiliselt loogiliste arvutuskäikudega. Muidugi pani ka kukalt sügama Suurtüki-seltsi katse alumiiniumkuplis inimene kuule saata. Katse ebaõnnestus ja kaks kuulis reisijat maandusid hoopis Vaiksesse Ookeani, kust nad ka ära toodi ja täitsa elus olid.
Raamatus on ka mõned vead. Seal kasutati aastaarvu 1911, mis raamatu väljalaskmise hetkeks ei olnud veel kätte jõudnud ja nimetati baltlasi tarkadeks meesteks, kuid ilmselgelt oli mõeldud seal siiski Baltimore mehi. Ja muidugi aastaarv küsimärgiga 189?, mis näitab, et see fakt ei olnud tal päriselt aastaarvuna teada. Ma ei tea kas raamat on ajalehes loetav 100% või on paljutki vahelt jäetud, kuid prantsuse keelest eesti keelde tõlkija on päris palju omavoli kasutanud ja isegi paljud nimed ära eestindanud, näiteks: Jaan, Toomas, Priidik, Mihkel jne.
Vähe sellest, et Verne oli suurepäraste geograafiliste teadmistega, jagas ta filosoofiat ja matemaatikat ülimalt hästi. Ühes kohas, kui klubi sekretär Maston'i hukkata taheti selle eest, et ta ei avaldanud hullumeelse katse tegemise kohta. Tal läks vaidluseks klubi presidendi John Prestis’ega:
„Teid mõistetakse surma, nagu teie olete ära teeninud.“
„Kas tõesti?"
„Saate ülesse poodama. Seda julgen ma teile niisama tõendada kui seda, et kaks ja kaks kokku neli on."
„Tähendab, kõik pole veel kadunud," vastas Maston naeratades. „Kui teie oleks arvutaja olnud, ei teie oleks mitte ütelnud „niisama tõendada, kui seda, et kaks ja kaks kokku neli on."
Millega teie tõendate, et kahe arvu summa on nende jagudega ühesugune?"
„Sir !" hüüdis president vihaselt.
„Vaat“, kui teie oleks ütelnud: „niisama tõendada, kui seda, et üks ja üks on kokku kaks," siis oleks see õige olnud.
„See on juba silmapaistev tõde, aga mitte theorema või arvulause, aga on arvu määrus."
Selles raamatus on tegelikult ka väga palju küsitavaid kohti, mis mulle just Arne, Jules Verne lugudest on meelde jäänud. Näiteks on raamatus üks lõik, kus väidetakse, et Aafrika kõrgem mägi Kilimanjaro avastati alles 1849 kahe reisija Rebwijani ja Krapfi poolt. Wikis nimetatkse samasid mehi, aga aastaarv on kuskilt jälle lappesse läinud, mis on juba üsna tavaline. Wiki avastamise aastaarvuks on märgitud 1848.
Meenutan vanu kaarte ja ei lähe see fakt mitte. Paistab, et tsensuurivalitsus on ikka nende raamatute peal ka korralikult tööd teinud. Isegi jesuiidist Athanasius Kircher’i 1665. aasta raamatus „Mundus Subterraneus“ on see mägi kaardile õigesse kohta joonistatud. See raamat on aga üleüldine müstika, kes tahab selle kohta üht-teist teada saada, see vajutagu siia.
Järgneva lõiguga lähen korraks teemast välja, sest äkki satub seda teemat lugema mõni "uus." Äkki lööb lambi põlema? Aafrika on päris hea koht, kust alustada. Võtke mõni suvaline otsimootor internetist ja otsige Aafrika kaarte 19. sajandist ja ütleme 17. sajandist. Vanematel kaartidel on Aafrika külad, linnad, mäed kõik ilusti peale märgitud. Pole ka mingit Sahaara kõrbe, vaid on sealgi linnad. Uutematel kaartidel on aga enamus Aafrika üks valge tühi plärakas. Sama anomaaliat võib ka Hiina kohta märgata. Kaartidega on aga hoopiski keerulisem asi ja seda võib juurde lugeda Arne Elukulg blogist. Alustavale uurijale on aga kõige parem silmaga nähtav anomaalia - "Esimesed korrused maa all." Nüüd Juuliuse juurde tagasi.
Raamatus on põhjalik kirjeldus, mis juhtub kui maad sellest kahurist raputatakse ja maa ennast otseks keerab. Kahuri paneb tööle salapärane lõhkeaine melimelotiin ja lõhkamine käib elektri abil. Enamus Atlandi ookean jääb kuivaks ja paljud maad saavad mereks. Sellisel viisil maad muuta aga pole otstarbekas ja seda proovitakse takistada. Kahuri asupaigaks oli valitud Kilimanjaro ja ega kahurit ise ei tahetutki valada, sest see on võimatu. Raamatus öeldi, et kahurit, mille kaliiber on suurem kui 42cm, on väga keeruline valada (väga huvitav väide, ilmselt teadis Verne ka midagi kahurite valmistamise tehnoloogiast. Moskvas asuv Tsar Pushka on senini suurima kaliibriga kahur, mille kaliiber on 89cm).
Kahurina kasutati mäge, millesse vastav auk kaevati. Augu (gallerii, nagu raamatus seda nimetati) läbimõõt oli 27 meetrit ja 60 meetrit pikk ja et kuul nobedamini lendaks, vooderdati auk valatud metalliga ära. Kuuli tehti rauast, kuid nii suurt raudtükki ei ole võimalik taguda, siis pandi see kokku 1000 tonni raskustest raudplaatidest, mis omavahel suurte teraspoltidega kokku ühendati. Millest aga lõhkelaeng valmistati, see jäi saladuseks ja öeldi, et seda ei tea tänapäeval veel keegi.
Lõpuks oli gallerii ja kuul valmis. Gallerii oli sileda, sulatatud metalli korraga ära vooderdatud. 2000 tonni melimeloniti oli ta sisse mahutatud, mille ette 500 meetri pikkune kuul oli pandud (siin on samuti ilmselt mingi viga, kas kuuli pikkus või augu sügavus on vale. Oletada võib, et üks null on ülearu saanud). Tehtigi lõpuks see röögatu pauk ära, aga mitte midagi ei juhtunudki. Maailm jäi endiseks. Lõpuks uuriti välja ja leiti, et arvutused olid valed. Kolm nulli jäi arvutustesse inimliku eksituse tõttu lisamata. See õnnetu kolm nulli tähendab aga seda, et katse õnnestumisest jäi puudu triljon korda nii suurt tööd, mis juba ära oli tehtud. Selle röögatu paugu tulemusena nihkus maa telg ainult 3 mikronit ja välja lastud kuul ringleb nüüd igavesti ümber päikese. Selts, kes Põhjanaba maad ära ostis, läks pankrotti.
LÕPP
Tõlkinud: K.Kokka.
Allikas: Walgus : Majesteedi Aleksandri II Nikolajevitshi XXV aasta juubeli mälestuseks priiannete kapitaaliga asutav Eesti rahva ajaleht, 8 november 1906
