Reede, 24. aprill 2020

Üleujutus 1530. aasta paiku ja tähelinnade teke peale katastroofi

Selle loo põhifaktid leidsin ühest amide foorumist, kuid olen kasutanud ka palju teisi allikaid (kõigile võibolla pole osanud viidata) ja olen kasutanud ka enda kogutud materjale. Loo analüütiline pool ja järeldused on originaalsed.

1530. aasta paiku (J530) +/- mõned aastad siia-sinna, kes seda täpselt teab, palju aastaid on kaduma läinud või juurde kirjutatud, toimus üleilmne suur üleujutus (mudflood). See katastroof võis hävitada ka Rooma riigi ja tsivilisatsiooni (nn antiikkultuur), kellel oli teadmised, mida meil, kas enam ei ole või varjatakse. Kuigi meil ei peaks kahju olema sellest tsivilisatsioonist, sest tõenäoliselt on seda ennegi juhtunud ja võibolla juhtub tulevikuski. Kui kuskil on olemas "Suur arhitekt," siis see just tema tahtmine oligi. Nii palju, kui mina ajaloos tuhninud olen, siis võibolla on nii, et kogu antiik tsivilisatsioon oli mandunud, nad olid suured ebajumalate kummardajad (Osirise obeliskid üle ilma, majadel tossavad vaasid, Saatana ja muude elukate kummardamine) ja võibolla ka nende mõttemaailm oli juba liialt väärastunud, puudus igasugune eetika, mängiti jumalaid, geenmuundati igasuguseid elukaid. On säilinud palju vanu gravüüre, kus kujutatkse väärastunud elukaid, piinamisi, tohutuid julmuseid, laste tapmisi jne. Kuid need on kõigest oletused, sest mingeid raudseid tõendeid selle kohta ei ole ma näinud, ainult vihjed on. Selliseid gravüüre on säilinud tohututes kogustes, lisan siia ainult mõned vaatamiseks.

7 silma ja 7 sarvega lammas, kelle kehast purskub veri inimese käes olevasse peekrisse.





Elukas, kes istub troonil ja keda endine maailm kummardas. Mul on kahtlus, et teatud seltskond kummardab seda elukat tänapäevani. Eluka parema käelaba ümber on moodustunud tähtedest ring. Illuminaatidel sümboliseerib see Uroborost (end sabast õgiv madu ehk suletud ring ilma väljapääsuta). Mis see meie Euroopa Liidu lippki teistsugune on.

Tavaliselt ongi nii, et kui tahan põhiteema juurde asuda, siis ennem jutustan tausta ja justkui laiast ilmast ja teemast mööda, kuid tegelikult on see kõik täpselt teemasse. Võib küll tunduda, et teema justkui valguks laiali, kuid seepärast tasubki kogu blogi otsast lõpuni läbi lugeda ja mitte võtta iga lugu, kui eraldiseisvat.

Ülemisel pilidl olevas vanas raamatus on prantsuse keeles kirjas: Le terrible deluge advenu en la noble cite et ville de rome (Kohutav veeuputus, mis leidis aset õilsas Rooma linnas).


Lõik Marthin Lutheri (1483-1546) käsikirjast: Astroloogid olid ennusatnud, et saabub veeuputus 1524. aastal.

Kild-killu haaval saab suuremat pilti kokku panema hakata. 1530. aastal toimus suur üleujutus Hollandis, mida kutsusti St. Felixi üleujutuseks, kus sai hukka rohkem kui 100 000 inimest (teistel andmetel umbes 400 000 inimest, vaata pilti 1913. aasta raamatust allpool). Tollel ajal elas linnades väga vähe inimesi (ametlik ajalugu). Tallinnas umbes 4000-5000, Münchenis 10 000 jne. Järelikult 100 000 või kogunisti 400 000 inimese hukkumine Hollandis, pidi olema tohutu katastroof. Kuid need on mõned üksikud ajaloo killukesed, mis meil sellest ajast teada on.


4. novembril 1530 toimus Hollandis suur üleujutus (St. Felixi üleujutus). 400 000 inimest uppus.
Novembris 1530 laastas üleujutus Calaisi (Prantsusmaa), Antwerpenit (Belgia), Cluse, Gravesendi (Inglismaa), Mardycki (Prantsusmaa), Dunkirki (Prantsusmaa), Newporti (Inglismaa) ja peaaegu kogu Zealandi (Taani).
Inglismaal oli 4. ja 5. novembril tugev tuul, mis lõhkus maju ja puid, seejärel saabus tõusuvee haripunkt, mis uputas Essexi, Kenti ja Thaneti. Inglismaal oli kogu see aasta suur veeuputus.
Roomas oli 8. oktoobril suur veeuputus. Rooma Tiberi jõgi hakkas üle kallaste ajama 1530. aastal ja seda võrreldi tapatalgutega 1521. aastal, mil samuti meri üle kallaste tõusis ja hukkus 100 000 inimest.


 Raamat aastast 1530. Lühidalt: Sel aastal jõudis oktoobri keskpaiku üleujutus Rooma linna, mille tõttu paavst, kardinalid ja suur osa elanikkonnast hülgasid linna. Veidi enne seda, tabas üleujutus Hollandit. Teades, et info on lünklik ja allikaid ei ole kerge leida, kuid me ei ole ju lollid? Sellest saab järeldada ainult seda, et üleujutus pidi tabama kogu Euroopat võibolla ka kogu maailma.

Itaalia kunstniku Maso Finiguerra (1426-1464) pilt pealkirjaga "Üleujutus." Kõik viitab sellele, et oli palju katastroofe erinevatel aegadel, jääb vaid küsimus, et millal tuleb järgmine? Sellele pildile on autor joonistanud tavaliste inimeste sekka ka gigante, näiteks kaks neist asuvad põlvili maas pildi keskosas, kuid seda teemat olen juba eelnevates postitustes pikemalt käsitlenud ja siin jutus gigantidest rohkem juttu ei tee.

Paljud pildid ja raamatud seostavad üleujutusi just komeetidega. Pildil olev üleujutuse aeg jääb 13. sajandi lõpu poole, kus kujutatakse üleujutust ja komeeti.

Rooma S Maria sopra Minerva kiriku seinal olev üleujutuse mälestustähis (veel üks link) 8. oktoober 1530 oli merevee tase Roomas 18,95 meetrit üle merepinna.

Piazza del Popolo, Rooma. Mälestustähis teiste üleujutuste mälestamiseks aastatel 1277, 1422, 1495, 1557, 1598, 1647, 1660, 1805, 1846, 1858, 1870, 1878, 1900, 1915 ja 1937.

Toimus väga palju katastroofe, mis mattis selle tsivilsatsiooni nii, et jäid ainult tugevamad ehitised järele. Info tehnoloogiate kohta läks kaduma või peideti ära. Kuid vaikselt vaikselt hakkab kõik välja tulema, sest pole olemas midagi peidetut, mis ei avalduks.

Korraks suundun oma looga ka 19. sajandisse. 1846. aasta üleujutus tabas arvatavasti ka tugevasti Eestit (vaata varasemaid lugusid Muraste mõisa taastamisest ja dominiiklaste kloostri müüri katastroofist). Kindlasti võisid ka teised üleujutused Eestile palju kahju teha, kuid nende kohta on saada hetkel veel vähe andmeid. Suhteliselt kindel on see, et mingi suur üleilmne katastroof toimus 19. sajandi keskpaiku, selle kohta on võimalik leida palju artikkleid. Lisan siia mõned lingid 1860. aastate üleujutusest, linkidega on kahjuks nagu inimestegagi, need surevad ühel hetkel ära.
Link, link, link, link, link, link, link, link, link, link, link, link, link.


Nüüd aga uuesti tagasi 14. sajandisse.


1531. aasta maavärin ja tsunaami Portugalis, milles hukkus palju inimesi (link). Tegelikult oli üks katastroof, mille järelmõjud kestsid mitu aastat. Selle kohta veel üks väljavõte raamatust allpool, kus kirjeldatakse hiljutisi üleujutuse poolt tekitatud kahjusid Roomas ja Hollandis ning kirjeldatakse veel ühte 1532. aasta üleujutuse sündmust.


 1540. aasta kaart. Paljud Itaalia rannikulinnad on kujutatud poolenisti uppununa.


Tähelinnade teke peale 14. sajandi suurt üleujutust

Olen läbi töötanud lugematul hulgal vanu kaarte, leidmaks tähelinnu erinevatest ajastutest. Need kaardid, mida ma sirvisin, sealt ei täheldanud ma tähelinnu enne aastat 1575. Sellest järeldan, et liiga palju inimesi sai hukka ja üleilmne valitsus pidas plaani, kuidas üleujutustega võidelda. Ei tea küll kust või miks, aga neil tuli idee rajada inimeste kaitseks üle ilma suhteliselt väikeste vahemaade taha tähelinnad või -kindlused, mis ühtlasi pakkusid varjet ja kaitset ning minu hüpoteesi kohaselt lõhkusid tsunaamit sedasi, et see kaotas suuresti oma jõu, eriti kui neid väga tihedasti ehitada (tähelinnade või -kindluste omavahelised keskimsed kaugused Euroopas jäävad umbes 100 km piiresse). Eestis on või oli tähelinnu, tähtkindlusi ja muldkantse kümmekond.

Viis suuremat tähelinna olid: Narva, Tallinn, Pärnu, Tartu ja Paide. Eestis olevate tähelinnade ehitamise aegade kohta olen leidnud vastukäivaid andmeid.

Pariis 1530. aastal. Tähelinna elemendid puuduvad.

Pariis 1552. aastal. Tähelinna elemendid puuduvad. Paljudel vanadel kaartidel ja gravüüridel hakkavad silma tuuleveskid (kui tõsiselt aga vanu kaarte võtta saab, sellest olen juba eelmistes teemades kirjutanud). Siinkohal nagu midagi ei klapi alternatiivajaloos. Kui oli olemas tsivilisatsioon, kes kasutas vabaenergiat, milleks siis tuulikud? Mida rohkem ajalugu uurida seda segasemaks tegelikult kõik läheb. Seepärast ongi pakutud välja ka teooria virtuaalreaalsusest, kus piltlikult öeldes aeg-ajalt uuendatakse maailma vanal platvormil, mitte ei tehta tervet maailma uut ja seega jäävad vanad tehnoloogiad läbi kumama.

Pariis 1555. aastal. Tähelinna elemendid puuduvad.

Uurisin väga paljud vanad kaardid läbi, kuni jõudsin aastani 1575. Sel aastal ilmusid korraga paljudesse linnadesse tähelinna elemendid.

 Pariis 1575. aastal. Tähelinna elemendid on olemas.

Alžiir (Alžeeria) 1575. aastal. Mille jaoks selline 7-nurkne täiesti tühi ehitis pildi keskosas? Kohati jääb mulje, et ühel hommikul inimesed ärkasid ja tervesse ilma olid tähelinnad tekkinud. Inimesed kratsisid kukalt ja ei saanud aru, mis toimub. Siis veeti ühte tähelinna nurka kahurid, teise nurka püstitati tuuleveski ja kolmandasse istutati puud. Samuti anti igale nurgale nimed. Näiteks Pärnu tähelinna nurkadel olid taevkehade nimed. Alumisel 1575. aasta Utrechti (Holland) kaardi ühele tähelinna nurgale on pandud nimi Sonnenburg, mis võiks tähendada Päikese lossi või pühendati see tühi nurk mõnele tähtsale Sonnenburgi nimelisele isikule.


Põhimõtteliselt võiksingi siia 1575. aasta kaarte linnadest lisama jääda. Enamus suuremad linnad olid sel ajal tähelinnad. Iga tähelinn piirneb vähemalt ühe küljega mõne veekoguga, enamasti kas jõe või merega. Paljud tähelinnad olid kõigist suundadest veega piiritletud nagu allpool oleval kaardil olev Groningeni linn (Holland). Kaardi keskel olev tähtkindlus võis olla mingit sorti tehnoloogiline rajatis, mis oli seest õõnes ja ilma akendeta ning ühest avausest pääses vesi ehitisse sisse ja välja. Tänapäeval muidugi öeldakse, et see oli garnisoni majutamiseks vms. Ehitiste ja inimeste mastaabid on muidugi valed, seda ei tasu tähele panna. Neid objekte, kui nad on üldse alles, tuleks võimalusel üles otsida ja uurida.


Allpool oleval 1575. aasta kaardil on Siena linnas (Itaalia) mitmeid mingisuguseid nagu katkiseid torne või poste. Nende otstarve on mulle teadmata.



Üleval oleval kaardil on näha, et Rooma ei ole 1575. aastaks taastunud. Linn on täielikult varemetes ja segi pööratud. Kuid linnast on ootamatult tähelinn saanud.

Iga selle blogi jutt on ulmejutt ja ei ole mõeldud lollidele lugemiseks. Ei hakka kirjutama iga loo lõppu või loo sisse, et tegu on ulmejutuga. Meie ühiskonda proovitakse programmeerida lollideks. Meedias mainitakse ravimite/alkoholi ja muudele reklaamide järel koguaeg, et tegemist on ravimiga või alkohol kahjustab tervist jne, nagu me oleks lollid. Nüüd on sarnane hoiatus ilmunud ka mängufilmide ette, et algav linateos võib vajada lapsevanemlikku selgitust. Minu blogis, üleval on selgelt kirjas, et tegu on ulmeblogiga. Tark taipab isegi ja lollile ei aita rääkiminegi.

LÕPP

Kui tahad toetada mu tegemisi ja ise mõnusalt puhata, siis tule meile puhkama ja sauna nii suvel kui talvel. Saunamajakesega saad tutvuda siin. Parema hinna saan alati teha kontaktivormi kaudu. Olete oodatud ja aitäh teile sõbrad, kes Te sedasi toetate. Ainult koos on meil jõudu!

Teisipäev, 14. aprill 2020

Peetri sisehoov ehk Peterhof Eestis ja selle ümbrus

Peeter Suur ehk Peeter 1 oli üks imemees ja vähemalt sama kõva mees kui mõni 19. sajandi arhitekt. Ühest arhitektist ja tema imetegudest olen blogis juba eelnevalt kirjutanud. Vähe sellest, et see mees rajas Peterburi, rajas ta ka terve Tallinna ja selle ümbruse kaitserajatised. Narvast kuni Paldiskini on selle mehe rajatisi täis. Muldkantsid Narvas, Paldiskis, Naissaarel, Väike-Pakril, Paljassaares, Miidurannas ja isegi Aegnal olla midagi. Mis asi ja kus asus aga Peterhof, sellest siin teemas juttu tulebki.



Peterhof asub Tallinna ja Keila vahel Paldiski maanteel.


Kogu ala, kus asuvad nn tsaariarmee ehitised või rajatised, asuvad aga palju suuremal maa-alal ümber Tallinna linna. Mina oma väikese uurimusega uurisin Tallinnast lääne poole jäävaid rajatisi. Need rajati väidetavalt 1911-1917. aastal. Ala, kuhu rajatised jäävad, paiknevad ühest küljest Peterhofiga ja suunduvad kuni mereni välja Keila-Joani. Peeter Suure kaldarajatised, mida mina tean, asuvad samas piirkonnas Suurupis ja Murastes. Allpool olevale kaardile tõmbasin mõned jooned, mida mina uurisin ja mida mööda rajatised kulgevad.


Miks pidi Vene tsaar Nikolai II ehitama sinna kanti Peeter Suure nimelised ehitised? Tema oli ju Nikolai, mitte Peeter. Aga sellepärast, et ajaloolastel on nii mugavam, sest vanadel kaartidel on need objektid juba nii ära märgitud nagu Peterhof või Peetri kindluseküla ja Peetri-Mõisaküla. Kuna seal olevad nn rooduvarjendid ja kanalid on olnud juba iidamast-aadamast ja neid võib leida vanadelt kaartitelt. Need hooned on olnud nii tsaariarmee, vene vägede ja nüüd juba Eesti armee käsutuses. Vaadake neid minu tõmmatud liine kaardil tähelepanelikult. Mille eest need tegelikult võisid kaitset pakkuda? Sellest juba edaspidi.

Kõigepealt aga natukene rooduvarjenditest. Need on vaid piisk meres võrreldes kogu nende ehitistega, mis seal kõik metsades näha on. Ei vene armee ja ammugi mitte eesti armee pole siia kunagi midagi nii suursugust ja kolossaalsete mastaapidega ehitisi ehitanud. Ei taha uskuda, et ka tsaariarmee neid ehitas. Õigemini mitte tsaariarmee, vaid Eesti talumatsid (ajaloolaste väide). Piirkond, mida uurisin, asub põhiliselt pae-platool. Muraste kandis rajatakse veevärgi süsteemi juba mitmeid aastaid, võimas tehnika, hüdrohaamrid uuristavad veetrassidele käike õige vaevaliselt. Millega aga vanasti lõhuti? Tont seda teab. Võite ju öelda, et dünamiidiga, aga kui vaatate mõnda paepinnasesse rajatud niinimetatud rooduvarjendit, kus on näha püstloodis paekivi serv. Ei neid õhatud, siis oleks kõik ümberringi sodi. Võibolla saab minu jutust natukene täpsemalt aimu, kui uurite mõnda rooduvarjendit ise. Allpool on ka mõned pildid, mis kinnitavad minu juttu.

Toon siia ära mõned lõigud ühest Maalehe artikklist (link).
Rooduvarjend: Arvatakse, et ehitiste vastupidavuse on taganud munavalge, mida segati betooni sisse. 
Jälle muudkui arvatakse, see oli ju kõigest 100 aastat tagasi ja midagi ei teata. Pole ühtegi fotot, kuidas need hooned ehitati. See on miuinasjutt tsaarist, kes viskas paepinnasesse auke nagu muiste ja valas rooduvarjendeid ning pidas selle jaoks miljonipealist kanaarmeed, et saada munavalget varjendite tugevdamiseks.

Rae külas asuvat rooduvarjendit tasub oma silmaga vaatama minna. Böckler rõhutas, et meie omad inimesed, kohalik rahvas on ligi 100 aasta eest ehitanud tänasesse Rae külla paljaste käte ja labidaga võimsad Peeter Suure Merekindluse kompleksi kuuluvad positsiooni- ja rooduvarjendid, mis on alates 1999. aastast muinsuskaitse all. 
Njah, panen siia pildi ühest rooduvarjendist, mis asub Vääna ja Tutermaa vahel Humalas. Nad ehitaksid sellist kolakat siiamaani oma labidate ja ämbritega, kuid kes siis sõdis ja lehmad lüpsis sõja ajal? Need varjendid on nagu pisikesed tehnoloogilised imed selle aja kohta ja asuvad sügaval maa sees, nii et katusekupli osa on vaid maapinnalt näha.






Panite tähele, hoone nurgad on ümarad?

Ehitustöid alustati aastal 1911. Peterburi merekaitse peapositsioon sai endale nime - Imperaator Peeter Suure Merekindlus. Maarinde kaitsesektoritesse kavatseti ehitada hulk positsioone ühes fortide, betoonvarjendite ja neid ühendavate tunnelite, patareide ja kaevikutega. Võimsad betoonehitised 120-150 sõduri majutamiseks jõuti valmis ehitada Vääna-Postil, Vääna-Vitil, Vana- Pääskülas, Humalas, Allikul ja Rael. Rae vallas said valmis ka 25 positsioonivarjendit. 
Kujutate ette, millistest ehitusmahtudest käib jutt ja veel I-maailmasõja ajal. Ja tunnelid ka veel :) Tunnelitest aga natukene hiljem.


Kui toimus massiline põldude massiivistamine 1960-ndatel aastatel, tegi kultuurtehnika ja maaparanduse töid A. Sommerlingi nim. sovhoosi territooriumil Kose EPT. Projekti järgi tuli need põldudel asuvad varjendid lõhkuda ning tükid ladustada põllu piiretest väljapoole. Kuna nendele betoonist ehitistele traktorite jõud peale ei hakanud, siis koguti põldudelt kivid, põõsad ja kännud nende ümber. Tänu sellele ongi säilinud Rae vallas 22 betoonist positsioonivarjendit, kuhu mahtus elama 10-20 meest.
Siis ei saanud veel meie tsivilisatsioon kadunud tsivilisatsiooni ehitistest jagu. Nõuka ajal hävitati kõik asjad, millest jõud üle käis.

Peterhof ja selle kaitserajatised

Peterhofist pole küll palju tänaseks päevaks säilinud kahjuks, kuid läbi mõnede fotode ja kaartide on võimalik midagigi taastada. Kahjuks hooneid, mis seal kunagi ilutsesid, me enam kunagi ei näe, ega saagi vist teadma, kuidas see piirkond tegelikult välja nägi.

Ülemisel kaardil oleval mudelil on kujutatud minu uuritav piirkond, kui veetaseme tõus on 30 meetrit. Teooria on selline, et veetase ei olnud vanal hallil ajal, mitte 30 meetrit kõrgem kui tänapäeval, vaid üle ilma toimus katastroof, mis tõi kaasa tsunaami(d) ja mis ohustasid paljusid maailma piirkondi. Sellest ka tähelinnad ja veekaitselised ehitised, mis lõhkusid tsunaamisid ja võtsid neilt jõudu vähemaks. Kaardil on näha, et Paldiski on uppunud, Tallinnas sai elada ainult tähelinnas, muud asundused uppusid ning Vääna jõest sai tohutu massiivne jõgi, midamööda vesi hakkas tagasi merre voolama. Peterhofist sai saar, Kuldne Saar (Goldne Sone? või ka Kuldsaare) ning enne Peterhofi asus Vahiküla, kust peeti vahti, kui oli oht hädaolukorra saabumiseks. Sellepärast ka on nendel nn rooduvarjenditel ümmargused nurgad ja nad asuvad sügaval paepinnases, et veemassivid võimalikult voolujooneliselt üle hoonete libiseksid. Kandilisi nurki oleks võrratumalt lihtsam ehitada, aga need ei peaks vastu. Need hooned olid tegelikult pumbajaamad, mis aitasid maapinda kuivendada peale veeõnnetust. Tunnelid, mis neid hooneid ühendasid, juhtisid vee Vääna jõe piirkonda, mis muutus tohutu suureks jõeks. Jõe tohutu võimast sängi võib veel tänapäeval imetleda Keila-Joa kose juures. Paldiskis peaks ka olema taoline kuivendussüsteem loodud, aga selles loos ma seda ei uuri. Kogu kaitserajatiste süsteem ümber Tallinna linna oligi mõeldud Tallinna kaitseks üleujutuse eest. Seepärast ehitati ka lõuna poole Tallinnat samasugune süsteem. Tallinnast põhja poole ehitati aga Peeter Suure topeltpatarei ja merekindlus, mis pidi vastu võtma esimese veevalli poolt tekitatud löögi, mis ähvardas põhja suunast.

Lisan siia vanu kaarte ja enda klõpsitud pilte Peterhofist ja kogu selles piirkonnas asuvatest rajatistest.


Allpool 1936. aasta kaardil on Peterhofi nimetatud Peetri-Kindlusekülaks.


1884. aasta kaart Peterhofist. 


Kaks erinevat kaarti Peterhofi kohta aastast 1899. Vahiküla jääb Peterhofist loodesse.




Alumisel kaardil on hea ülevaade Peterhofi kohta. Milline infrastruktuur ja raudteed koos Peetri jaamaga seal veel 100. aastat tagasi olid. Isegi veepump on kaardil, kuid tänapäeval on raske sellest kohast mingit pilti ette saada. Praegu on seal kiiruskaamera, autosurnuaed ja paar lagunenud maja, mis meenutavad kunagisi hiilgeaegu. Kaart aastast 1924. Vanematel kaartidel (19. sajand) on paraku vähe tingmärke ja jääbki mulje, nagu poleks seal midagi.












 







Natukene Peetrist ka juttu.

Tsaar valis endale kõikjal elamiseks võimalikult väikesi ja maadligi surutud majakesi, sest kannatas agorafoobia all, mis tähendab, et ta tundis end ebamugavalt avarates ruumides või ehitistes. Oma esimese Euroopa-visiidi ajal 1697. aastal sõitis tsaar Leipzigisse. Ta jõudis sihtpunkti öösel ja pidi ööbima avaras lossis. Keldrikorruselt leidis ta kapi ja puges hoopis sinna põhku.
Tsaar külastas Eestit 11 korral. Tsaaril olid Eestiga soojad suhted ja tal meeldis siin käia, isegi olevat plaaninud pealinna rajamist Eestisse. Algselt pidi uueks pealinnaks saama kas Narva, Reval või Baltischport ehk Paldiski.
Peeter I jalanumber oli 37,5. Tema surnukeha pikkuseks mõõdeti kaks meetrit ja neli sentimeetrit. Õlgu tsaaril ei olnud, need langesid 45kraadise nurga all. Kuna sellise kehaehitusega oli ilma abivahendita võimatu kõndida, oli tsaaril alati kaasas kaks keppi, millele ta käies toetus.
Ajalugu on samasugune ulme nagu see blogi siin. Kõigepealt räägivad nad, et kui tsaar esimest korda Eestisse jõudis oli ta purupurjus ja siis maalivad temast Peterburi linna ehitaja, reformaatori, arhitekti, laevaehitaja, arsti, hambaarsti ja ta oskas veel mitmeid ameteid ning tema peakohal kõrgus üliinimese oreool, mis sest, et ta oli täielik sant ja lombakas, kes sai käia ainult karkudega (link). Mitte üht sõna ei usu ajaloolaste muinaslugudest enam ammu, see on komöödia ja paras tsirkus rahva lõbustamiseks.

Tegelikult võis aga Peeter I olla veel suurem roll ajaloos, kui meile näidatakse. Kindlasti polnud tegu rumala ja lolli mehega. Ta olevat Paldiskis, Tallinnas ja Narvas tihti käinud. Ta teadis täpselt, mis viimase üleujutuse ajal oli juhtunud. Tallinn oli juba igast küljest eelnevalt kindlustatud üleujutuste eest, kuid siiski võis uue üleujutuse korral Tallinna pool tähelinnast vee alla jääda, samuti ka Narva ja Paldiski. Seepärast resideerus ta Peterhofis, mis jäi ka suure uputuse korral täielikult kuivaks. Peterhofist moodustus saar. Kuid mis ehitised seal olid ja kuidas Peterhof välja nägi, seda võib vaid igaüks täna ise fantaseerida. Peterhof ongi koha nimi vanadel kaartidel, sest ta käis seal tihti. Kuid suurima tõenäosusega oli see koht seal juba ennem olemas ja kandis mõnda muud nime.

Allpool oleval Maa-ameti reljeefkaardil on vana tsaariaegse raudteetammi lähedal metsas kaevikutaoline süsteem, mis meenutab kardiogrammi. Käisin seda oma silmaga vaatamas.


Vääna tsaariaegne raudteetamm

Peetri-Kindluse. Objekte ja tingmärke on väga palju. Kahjuks ei saa neid kõiki maastikul läbi uurida, kuna suur autoromula on ees.

Maa-ameti reljeefkaart. Objekt Peterhofis, milleni ulatus kunagi ka raudtee Peetri jaamast.


Seda ülemisel kaardil asuvat objekti käisin oma silmaga uurimas.


Enne kui objektini jõudsin, jäi selline kivi mulle ette. Uurisin igast küljest, mitte midagi kummalist ei täheldanud, kivi nagu iga teine.

Objektil aga vaatasid mulle vastu samasuguse tehnoloogiaga ja ümarate nurkatega maa alla jäänud ehitised nagu nn rooduvarjendid.

Maapinnal näha olevad süvendid, mille vallid on kohati praegugi üle mehe pea. Kui need käigud kõik ära puhastada ja välja kevata nii, nagu need kunagi olid, siis väidan, et valli kõrguseks oleks vähemalt 3-3,5 meetrit. Kuidas aga sellisest kaevikutesüsteemist sõdida saab, seda mina ei tea. Olen teeninud Eesti armees ja kaevikuid ja kaevikute liine kaevanud. Midagi seesugust aga meie ei teinud. Meie kaevikud olid praktilised ja kaevikupesast sai oma vaatesektori poole ka edukalt vaenlase pihta tuld anda. Siin aga?



Roomasin ühte objekti ka sisse, see oli kive täis. Pildistasin lage. Ei oska kommenteerida, nagu marli riidega oleks lage toestatud.




Teiselpool suurt maanteed Peterhofis on kaitsesüsteem maapinnal näha. Sinna ma aga uudistama ei läinud. Miks sellised sik-sakilised kaevikud? Et sõduril oleks raskem joosta ja nii palju asjatud vaeva kaevamisega näha? Ma olen II MS aegseid kaevikuid näinud, need on loogilise ülesehitusega, sirged liinid ja kui vaja siis täisnurksete pööretega. Need siin aga pole kellegi kaevikud v.a võibolla mõni üksik.


Nii Peterhof kui kogu kaugem ümbrus on selliseid liine täis. Ühte pildistasin Vääna-Jõesuus. Uurisin seda lähemalt. S-kujline liin on uuristatud paepinnasesse ja on kohati vooderdatud raudkividega. Hetkel aga on liin peaaegu täielikult kinnikasvanud.

Osad objektid Peterhofis ja kogu kaitseringkonnas võivad olla ka NSVL ajal rajatud, kuid suure tõenäosusega on need siiski vanad objektid v.a Türisalu piirkonnas, kus võib NSVL elementi ka olla.

Peterhofi piirkond.


Reljeef Peterhofis. Kellel sügavam huvi, see vaadaku reljeefkaardiga piirkond ise üle, seal on põnevaid objekte väga palju. Veel parem on ise kohale minna.

Viimased säilinud hooned Peterhofis.

Võib vaid oletada, et kumerate sissekäigupostide peal asusid sel ammusel ajal mingid kaunistused või vaasid. Need hooned võivad taastatud olla 19. sajandi lõpupoole, üsna robustsed näevad välja.

Vundamendini tuleks veel palju kaevata.

Kummalised augud seintes.

Ajaloolased ütlevad, et need augud olid tellingute kinnituste või välisrõdu kandepostide jaoks. Võibolla. Aga toas sees olevad ebakorrapärased augud?

Selliseid lahmakaid vedeleb seal kuhjades. Mis need on, mina ei tea. Terve Paldiski piirkonna metsad pidid paelahmakaid täis olema. Ei ole ise liikunud nendes metsades, ei saa kinnitada, kuid kui on tunnelid, siis kuskile tuli ka paas ladustada.

Et Peterhofist võis veeõnnetuse korral saar saada, selles veendusin oma silmaga. Jutu alguse pool on vana kaart, kus on Peterhofi ümber ringvall tingmärgina ka ära joonistatud.
Peterhofi vall ja Peterhof ise on vähemalt 6-7 meetrit kõrgemal kui kaugemad piirkonnad.


Objektid Vääna ja Tutermaa vahel. Rooduvarjend (pumpla), tunnelisüsteem (kanalisatsioon) ja liinid  kohas, kust mitte keegi, mitte kunagi jala- või ratsaväega ei ründaks. Need liinid on tegelikult kõik imbväljakud, mis aitasid veel maapinnasesse imbuda. Need on uuristatud parasjagu nii sügavale, kust paekivi kiht lõppeb ja hakkab muu aluskiht, kust vesi sai kerge vaevaga pinnasesse imbuda. Miks nad S-kujulised või kurvilised on? Aga sellepärast, et siis on imbväljaku kasutegur suurem.

Kuhu ka ei vaataks, igal pool on sellised liinid.

Paremal on aimata hiiglaslik Vääna jõe säng.





Iidsest asupaigast annavad piirkonnas aimu kultusekivid. Mis need on? Peale esimest katastroofi võis inimkond langeda korraks tagasi kiviaega, siis karjapoistel polnud muud teha, kui kividesse lohukesi uuristada. Kuid siiski inimkond ronis uuesti august välja ja võeti uuesti kasutusele endised tehnoloogiad ning et seda enam uuesti ei juhtuks, rajatigi veekaitsesüsteemid.

Kultusekivi Tutermaa piirkonnas. Uurisin seda lähemalt. Mitte midagi erilist, ei lohukesi ega midagi. Võibolla kiviaja inimesed 3000 aastat tagasi päevitasid seal peal? Aga võibolla on see hoopis monoliit, mis omakorda oli tükike millestki palju suuremast ja veemassiiviga või millega iganes sinna paiskunud? Terve see piirkond on kultusekive täis. Koguks kokku ja ehitaks Stonehenge?

Vääna jõe suue Vääna-Jõesuus. Üleujutuse ajal voolas siin tohutu jõgi, praegu ainult väike nirekene.


Tunnelid Tallinna ümber.






LÕPP

Kui tahad toetada mu tegemisi ja ise mõnusalt puhata, siis tule meile puhkama ja sauna nii suvel kui talvel. Saunamajakesega saad tutvuda siin. Parema hinna saan alati teha kontaktivormi kaudu. Olete oodatud ja aitäh teile sõbrad, kes Te sedasi toetate. Ainult koos on meil jõudu!