Taruorganism

See teema ei ole ajalooline teema vaid on puhas ulme. Eks mul siin need teemad ongi läbisegi, kuid olen pühendunud rohkem ajaloolisele ulmele. Seekordne lugu tuleb aga meie olevikust ja planeeritavast tulevikust ning on täielik ulme. Mis on taruorganism ja kus kohas seda looduses võib kohata ning kui efektiivne see on? Lugu ilmub aga ainult sellisel juhul, kui jõuan selle teema sellisesse seisukorda oma peas mõelda, et saan ka piltlikult öeldes jutu paberile panna. Hetkel tuli lihtsalt pähe tervikmõte, aga keerulisem on seda siia kirjutada ja söödavaks teha...

Mõni aeg on mööda läinud teema algatusest, aga kui midagi alustan, siis viin tavaliselt selle ka lõpule. Mõtlesin seda teemat pikalt, kuid paistab, et ei hakkagi seda teemat põhjalikult läbi nämmutama ja teen nii lühidalt kui võimalik. Oletame, et meie maailma on vaikselt üle võtnud tehisintelligents. Miks ma seda oletan, on see, et see info on mingil kujul juba isegi eesti keeles saadaval. Ma ei suuda hetkel seda saadet üles leida, aga tuleks vaadata ära kõik 2021 aasta Pildiraadio saated "Kuhu läheb maailm," seal kuskil on info olemas nii CERN-st kui tehisintelligentsist. Mis aga on siis see taruorganism? Aja kokkuhoiu mõttes kirjeldan seda lühidalt. Piltlikult öeldes on sellises organismis üks kuningas (looduses on selleks pigem kuninganna ehk ema), kes juhib tervet oma ülesehitatud süsteemi. Võime võtta näiteks mesilased, kuid mesilaste kohta ma ei oska palju rääkida, see-eest oskan rääkida termiitidest. Kogu termiidiuniversumi aju on termiidi ema, kes saadab oma vallatavale universumile välja signaale, et termiiditöölised teekisd tööd, et termiidivalvurid valvaksid jne jne. Et kogu mõttest täpselt aru saada, mida ma tahan edasi anda, peaksite nüüd siin kohal läbi lugema mu kunagise postituse termiitidest. Kui see väikene lookene loetud, siis arvan, et hämmastasite ja saite aru, et tegelikult on terve termiidi pesakond üks ainus organism. Ehk tegelikult tööd tegevad termiidid ja kõiki muid ameteid pidavad termiidid selles süsteemis on termiidi "ema" juhtida. Piltlikult öeldes on töötermiidid ema käeks ja ta juhib neid läbi mingi meile seni teadmata signaali. Sõjamehed on termiidi emale kilbiks jne. See on teaduslik fakt, et nii on. Vaadake näiteks filmi The Inepedence day 2. Seal on täpselt näha, kuidas selline organism töötab. Ma võin siin oletada, et universumis kõik arenenud tsivilisatsioonid toimivad taruorganismidena. Ise ma hetkel usun, et meie maale ei saa ligi ükski võõras, sest me oleme suletud süsteemis. Võõrad lastakse siia hiljem, kuid kas nad ongi nii võõrad? See on aga hoopis teine teema. Nüüd siis poindi juurde. Paneme siis kõik hetkel toimuvad kõige tähtsamad maailma sündmused järjestikku. 1. Tehisintelligents 2. nn viirus 3. nn viiruse ravi ehk vaktsiin ehk keha-sisene antenn 4. Side (4G, 5G ja ka tulevikus 6G). Vaadake nüüd seda ainumast pilti mida selles postituses kasutasin. Näete, et termiidiputukas pole ehk küll nii arenenud ja vajab endiselt väliseid antenne, et infot vastu võtta. Meil on aga "teadus" mõnevõrra teistmoodi arenenud ja meile pole vaja selliseid antenne enam kehaväliselt. Kui ikka veel mõni ei saa aru, kuhu ma rihin, siis puust ja punaselt. Tehisintelligents on "ema," vaktsiin on antenn ja et asi laitmatult toimiks on vaja head sidetehnoloogiat, muidu võib taru hukkuda praktiliselt silmapilkselt. Kas sina tahaksid kuuluda sellesse tarru, kust sind saab väljalülitada millal iganes, kui "ema" tuleb järeldusele, et sind ei ole enam vaja? 

LÕPP

Kuhu me oma arengus oleksime võinud jõuda, aga ei jõudnud kunagi

Tähtsa teadlase arvamised tuleviku kohta.

Marcellin Berthelot (1827-1907)   

Kuidas mõnes luulerikkas peas meie maakera tulevik ennast kujutab, on juba mitmete kirjanikkude poolt jutustatud. Palju tähelepandavamad aga on need mõtted, mis niisuguse teadlase ajudes ennast kujutanud, kes omalt poolt teadust juba uutele radadele on juhtinud ja sellega oma jagu kaastööd on teinud praegu elava inimesesoo ja tema tulevate põlvede elu ja olu ümberloomises. Niisugune mees on aga Prantsuse kuulus lahutuseteadlane (keemik) Berthelot, kes hiljuti ühes kõnes oma kuulajatele tuleviku kohta mõtteid on avaldanud, mis juba sellegi pärast tähelepanemist väärt on, et mehe käes praegu Prantsusemaa välimiste asjade ministeeriumi juhatus seisab (välisminister). Lahutuseteadus (keemia) - nii kiitis ta ühes kõnes selle teaduse ülisuurt tähtsust, mis tal lootuslikult tuleviku kohta saab olema on viimastel aastakümnetel hiiglasammudega edasi astunud; see on aga alles algus, sest peagi tulevad tal palju suuremad tööd korda saata ja raskemad ülesanded ära võita. Aastal 2000 ei ole arvatavasti enam põllutööd ega talupoegi maailmas olemas, sest lahutusekunst teeb seni tehtavale põllutööle otsa peale. Niisama ei ole siis enam söekaevandusi ja selle pärast ka mitte mäetöölisi kõige oma streikidega, sest siis on põletusmaterjali asemele juba keemilised füüsikalised ümbermuutused astunud, mis oma kohust paremini ja odavamini täidavad. Tollimaksud ja sõjad kaotatakse ära, õhulaevasõit, mis oma liikumisejõuks keemilisi olluseid tarvitab, on niisuguste vananenud seaduste üle siis juba surmakohut mõistnud. Nii hästi käsi- kui vabrikutööstuse peaülesanne ja püüe on lõpmata jõuallikaid üles otsida, mis võimalikult vähese töökuludega ikka jälle uuesti sünnivad. Siiamaani sünnitati ära põletatud kivisöe elustava jõu abil auru, kuid kivisöe saamine on raske ja pealegi kahaneb nende tagavara päev päevalt. Selle pärast on juba aeg käes selle üle järele mõtelda, kuidas nende asemel päikese soojust ja maakera sisikonnas leiduvat suurt palavust võiks tarvitada. Teadlasel on põhjust loota, et inimesesugu mõlemaid soojuseallikaid lõpmata rohkuses võib tarvitusele võtta. Kolme- kuni neljatuhande meetri sügavust auku maakerasse puurida ei arva mitte üle nende jõu käivat, mis siis veel tuleviku inseneridest rääkida! Sellega oleks aga kõige soojuse ja tööstusliku allikas juba avatud. Võtame veejõu veel appi, siis võime kõik maailma masinad käima panna ja niisuguse päratu suure jõuallika kahanemist võiks aastasadade jooksul vaevalt küll märgata olla. Maakera sisemise soojuse abil oleks ka võimalik väga palju keemilisi ülesandeid täide saata, nende seas ka keemia kõige kõrgemat probleemi, nimelt toidu muretsemist lahutusekunsti abil. Põhjusmõttelikult on lahutuseteadus sellest raskest ülesandest juba jagu saanud: juba ammugi on tuttav, kuidas rasva- ja õliolluseid keemilisel teel võib sünnitada, peagi saab aga ka tuttav olema, missugustest põhjus-ollustest lämmastik kokku on seatud. Toiduprobleem põhjeneb täiesti keemia peal; sel päeval, mil tarviline odav jõud on leitud, võib süsinikust, vesinikust ja õhuhapniku abil veest ja lämmastiku abil maakera ümberpiiravast õhust kõiksugust toitu valmistama hakata. Seda tööd, mis siitsaadik taimed pidid tegema, toimetab siis kunsttööstus ja pealegi veel palju korralikumal viisil kui loodus. Siis tuleb aeg, mil igal inimesel keemiliste ollustega täidetud karbikene taskus on, kust ta oma igapäevaseks toiduks nii palju munavalget, rasva ja süsivesikuid võtab, kui tal oma keha ülespidamiseks tarvis on, hoolimata päeva- ja aastaajast, hoolimata vihmasajust ja põuast, külmast, rahest ja taimesid hävitavatest söödikutest. Siis sünnib maailmas niisugune muutus, mille suurust praegu aimatagi ei ole; viljaväljad, viinamäed ja karjamaad kaovad ära; inimene läheb südame poolest pehmemaks, ja kommete poolest paremaks, sest et tal enam tarvis ei ole endale tapmise ja elavate olevuste hävitamise läbi igapäevast ülespidamist muretseda. Siis kaob ka vahe viljarikaste ja viljavaesete maakohtade vahel ära, ja isegi seda võiks juhtuda, et niisugusel puhul kõrbed inimeste armsamaks asukohtadeks saavad, sest et kliima seal tervem on kui haiguste idudega läbikasvanud uhumaapind, sood ja mädanevad lagendikud, kus praegu põldusid haritakse. Siis tõuseb ka kunst kõigi inimese elu iludustega õitsvamale järjele. Maakera nägu ei rikuta siis enam nende geomeetriliste kujundtite läbi, mida praegune põlluharimine sünnitab, vaid ta muutub aiaks, kus igaüks oma tahtmist mööda võib lilli, põõsaid ja metsa kasvatada, ja kus inimesesugu külluses, päris kuldsel põlvel võib elada. Sellepärast ei lähe aga inimene mitte laisaks ega lange halbadesse elukommetesse, sest temal on õnnelikuks olemiseks tööd tarvis, ja inimene saab ka tööd tegema, aga inimene üksnes iseenda tarvis tööd teeb ja vaeva näeb, et selle läbi oma vaimseid, kombelisi ja ilutundelisi omadusi kõige kõrgemale järjele tõsta. See on professor Berthelot kõne sisu, mis ta 1894 aastal Pariisis ühel toredal peol on pidanud. Sel ajal oli ta alles kooliminister, nüüd on ta sisemiseasjade minister. Nüüd on tal ka võimalik mitte üksinda teadlasena nii hiilgavate värvidega maalitud lahutusekunsti edendamise kallal töötada, vaid ta võib ka kõrge riigiametnikuna aidata niisugust tuleviku-und täide saata, mille esimene järk sõdade ärakaotamine peaks olema.

Allikas: Postimees nr 132, 19 juuni 1896

Süütamisklaas - vanaaegne superrelv

Ajalugu uurides satun tihti kummaliste asjade otsa ja tegelikult on väikeseid kummalisusi ja tähelepanekuid mulle arvutisse kogunenud väga suur kogus, kuid ma panen need kummalisused kõrvale paremat aega ootama, sest tihti komistan mingi uue info otsa, millega tekib kohe seos minu varem kogutud info osas. Tahaksin ütelda, et järgmine lugu on järjekordne ajaloo vale paljastamine, kuid kui ma nii ütlen, siis ma võin eksida. Ajaloo vale on pigem see, et pime keskkaeg polnud mingi pime keskkaeg vaid siis olid olemas tehnoloogiad, millega sai teha piltlikult öeldes imesid, aga kui lugeda mõnd "tunnustatud" ajaloolist soperdist, siis saab teada umbes seda, et Euroopas, Napoleoni ajal (u 1800 aastal) oldi totaalses pimeduses. Napoleoni ajal polnud põhimõtteliselt mitte mingeid tehnoloogiaid. Ma alles lugesin ühte põnevat artiklit Napoleonist, kahjuks ei salvestanud, aga seal öeldi, et tollel ajal polnud olemas veel isegi küünlaid, mis ei tossaks. Kujutage nüüd ette neid uhkeid hooneid ja teatreid Napoleoni ajal ja enne seda, kus õhtuti pandi tossavad küünlad põlema nii et midagi ei näe ja silmad kipitavad, oeh. Nüüd aga süütamisklaasi juurde.

 Vanaaegse süütamisklaasi kasutamine moodsas teaduses (1931. aasta ajaleht).

Stockholm. Stockholmi sõjariistade muuseumis leidub hiiglasuur vanaaegne süütamise klaas, mida muiste sõja ajal tarvitati rannakaitseks pealetungivate vaenuliste laevastikkude vastu. Klaas asetati päikese kätte, kus ta merel olevad laevad põlema süütas...Ajaloolaste järele kasutati sellist sadamakaitserelva 18. sajandil.

Ma nii tahaks näha milline see süütamisklaas oma õigete mõõtudega välja näeb ja kuidas sellega saab merel laevasid (LAEVASID, saate aru laevasid, mitte luubiga näiteks lõket süüdata). Artiklist saab lugeda, et see süütamisklaas oli hiiglasuur ja asus 1931. aastal Rootsi sõjariistade muuseumis. See on väga põnev info, sest see kinnitab seda, et selline aparaat oli tõepoolest olemas. Kui aga selline aparaat oli muuseumis alles 80 aastat tagasi, siis võib ju eeldada, et see on tänapäeval ka kuskil olemas. Tuleb välja, et justkui ongi, kuid eluruuruses ei ole minu uurimise põhjal avalikult olemas sellest vanaaegsest tehnoloogilisest imest mitte ühtegi pilti ega joonist. Tuletan veel korra meelde, et vanasti ei olnud peavoolu ajaloo järele olemas tehnoloogiat, et sellist sõjarelva ehitatada, mis paneb merel olevad laevad põlema. 

Loen mina internetist, et juba Archimedesel (287 – 212 eKr) võis olla peeglite süsteem, mida sai kasutada relvana, et süüdata vaenulike kavatsustega laevasid merel, kuid siin on üks aga, ajaloolased ise ka kahtlevad selle info tõepärasuses ja seda loetakse pigem müüdi valdkonda kuuluvaks pajatuseks. Peavoolu ajaloo järele ei olnud tol ajal võimalik selliseid peegleid ehitada ja vaskplekiga (ilma tehnoloogita ei tee isegi vaskplekki) sellist optika instrumenti pole võimalik ehitada. Aga selge on ammugi see, et ka Arhimedese ajal olid olemas tegelikult väga arenenud tehnoloogiad, kuid ajaloolased seda ei kinnita. Ma ei ole päris kindel selleski, et Archimedes 2000 aastat tagasi elas, mulle tundub, et üks null on liiga palju sellel aasta arvul, aga see pole praegu teemaks. Minul, aga tekib pigem kahtlus, et see tehnoloogia on meie eest peitu pandud, sest ametliku ajaloo järgi ei olnud ilma tehnoloogiata sellist seadeldist võimalik ehitada. Ometi võis veel 80 aastat tagasi igaüks muuseumis seda relva oma silmaga näha.

Pilt 2. Kunstniku nägemus Archimedese imerelvast.

 

 

Pilt 3. Duodecim specula deum aliquando videre desideranti concinnata (1610). 

Gravüüri (raamatu?) pealkiri tõlkes võiks olla umbes selline: " 12 peeglit sellele, kes soovib Jumalat näha. Ma ei kommenteerikski sellist gravüüri, sest tolleaegsed gravüürid on minu jaoks kõik mõistmatud. Pildil on näha, et Archimedese moodi mees, hoiab käes mingit kumerpeegli taolist seadeldist, millega ta laeva süütab.

Pilt 4. Gravüür Archimedese süütamispeeglist.

 

Pilt 5. Archimedese peeglid süütavad laeva.

Miks meil on kasutada ainult mingid ulmeliseid joonised Archimedese aegadest, aga mitte uuemast ajast, kus see sama Rootsi muuseumis asuv eksemplar päikeserelvast süütas laevasid. Ma seda lugu eriti pikaks ei venitaks, sest käega katsutav ja silmaga nähtav informatsioon on meie eest peitu pandud. Ma usun, et selline tehnoloogia võis tõepoolest olemas olla, kuid ka meie tsivilisatsioon (meie? äkki hoopis kadunud tsivilisatsioon?) pidi olema väga arenenud. Sellega teemaga seoses meenus mulle üks selle blogi varasem lugu "Rootsi sõjalaeva vrakk Tallinnas." Ma selles teemas imestasin, et miks olid vanad tammepuust sõjalaevade küljed polsterdatud vildiga ja kaetud vaskplekiga. Pakkusin seal teemas välja, et laevad olid üle löödud (põhi juu ka) vaskplekiga, et tekitada vee hõõrumisel vastu vaskplekki elektrit, kuid selle info valguses võisid laevad vildiga üle löödud olla ja vilt vaskplekiga kaetud olla sel samal põhjusel, et need päikeserelvad niilihtsalt laevu süüdata ei saaks. Ajaloolaste arvates olid laevad aga vildi ja vaskplekiga kaetud sellepärast, et "kuumad" kahurite kuulid laevasid ei süütaks ja samas vilt pehmendab kuuli lööki. Kus on aga tegelik tõde?

LÕPP

Mis tekitab magnetvälja Põhjanabal?

Nii paljust oleks kirjutada tegelikult, kui vaid aega oleks mõtteid ritta seada ja kogu info paberile panna. Kunagi siin tegin ühe loo, kus panin mitmed erinevad teemad ühte patta, aga enamus ulmelugudes käsitlen ühte teemat. Ennem veel kui järjekordse teemani lähen, kirjutan siia paar rida ühest kummalisest nähtusest, mida ma nägin. Ühel ilusal laupäeva õhtul (25.09.2021) umbes kella 23.30 ajal läksin õue, et suitsu tõmmata ja samal ajal taevast imetleda. Panin õue lambid kõik kustu, toalambid ka, et valgusreostust ei tekiks. Liigun edasi, kui korraga häiris mind nagu miski valgus paremalt, vaatasin ja ehmatasin! See oli kuu, küll mitte enam täiskuu vaid kahanev, kuid sellegipoolest üpris suur. Miks ma aga ehmatasin oli see, et kuu oli väga ere. Astusin natukene teise kohta sedasi, et kuu valgus paistaks minu peale nii, et maja seinale tekiks vari. Vari oli nii tugev ja kuu valgus oli väga väga imelik ja teistsugune nagu mingi võimas lamp paistaks kaugelt. Ma olen ju tihti kuud näinud ja isegi teleskoobist vaadelnud, aga vat nüüd seekord oli kuuga midagi viga. Tähendab terve see täiskuu aeg oli kuu väga ere. Loen aeg-ajalt ka mõnda lombitagust foorumit ja seal oli paar päeva ennem minu vaatlust üks teema püstitatud, mille pealkirjast sain välja lugeda, et kuu on erakordselt ere ja pimestab silmi. Ma ei pööranud kahjuks sellele postitusele sel täiskuu ajal tähelepanu, kuni ma ise nägin seda erakordset sündmust. Miks erakordset, aga seepärast, et ei ole mina sellise valgusega kuud ennem näinud ja nagu nüüd selge on, oli antud nähtus jälgitav ka lombi taga. Asja erakordsust näitab ka vähemalt minule see asjaolu, et ma võpatasin, kui kuud nägin. Ma ei oodanud midagi sellist ja teadmiseks, et ma ennemat pole kuud nähes ehmatanud. Hakkasin peale seda sündmust otsima infot peavoolu meediast, et miks kuu sedakorda teistsugust, tugevamat valgust kiirgas või peegeldas, kuid sellist infot ma ei leidnud. Minu jaoks (kõigi?) on sellel sündmusel tegelikult märgiline tähendus, kuid seda mida ma asjast arvan, ma esialgu siin ajaloo/ulme blogis ei lahkaks. 

Nüüd siis teema juurde. Teema hakkas arenema mu peakolu sees eelmisest lameda maa teemast. Ma muidugi ei saa täie kindlusega väita, et maa on lame, ümmargune või õõnes, aga kui juba edasi fantaseerida, et juhul kui maa on lame ja lameda ketta tsenter on põhjanaba, siis mis jõud see selline on, mis sikutab kompassi nõela just sinna. Mis jõud see on ja mis seda põhjustab? Ja siis ma nägin suurest internetiavarusest juhuslikult sellist pilti.

Pilt 1. Kõikenägev silm põhjanabal.

Miks on kõikenägev silm just põhjanabal? Keda või mida võiks kujutada vabamüürlik kõikenägev silm? Sellest aga juba all pool täpsemalt.

Vanu kaarte uurides, kus on kujutatud Hüperboread, on näha, et täpselt põhjanabal asub mingisugune massiivne mägi. Kui see mägi seal tänapäevalgi jää all on, siis peab see mägi koosnema mingist magneetilisest ainest või rauast, mis võib mingi protsessi tõttu olla elektriga kuidagi laetud, et tekitada magnetvälja.

Pilt 2. Põhjapoolus kujutatud 16. sajandi kaardil. 

Nagu sellelt ülal olevalt kaardilt näha on, siis Põhjanabal on kujutatud mingit suurt mäge, mida ümbritsevad veed ja Hüperborea. Ladina keelne kiri Rupes nigra et altissima selle tohutu mäe juures aga tähendab "Mustad, väga kõrged kaljud". Esimene mõte, mis pähe tuleb on magnetiit.

Pilt 3. Magnetiit

Teada on ka see, et magneetilised objektid tekitavad raadioanomaaliaid. Eelmise sajandi algupoolel on tehtud ekspeditsioone Põhjanaba lähedale ja vähemalt kahel juhul on teada, et ekspeditsioonilistega kadus side mitmeks päevaks."Nautilus ei kadunud Põhja-Jäämere sügavustesse lõplikult. Kuus päeva ei saadud temalt mingit teadet. Ühelegi raadiojaamale ta ei vastanud, ühtegi "Nautiluse" telegrammi raadiojaamad ei leidnud eetrilainetest. Kuid siiski lõpuks saabus temalt teade. Nähtavasti allveelaev viibis piirkonnas, kus mingisugustel seni lahendamata elektromagneetilistel põhjustel raadiolained ei levi. Sattus ju ka õhulaev "Graf Zeppelin" oma põhjanabalennul tükiks ajaks sellisesse piirkonda, kust ei lennanud välja tema telegrammid ja kuhu ei tunginud ükski raadiolaine. Seega on avastatud põhjanabapiirkonnas ühe uue saladuse olemasolu.

Pilt 4. Sakala (1878-1940), nr. 104, 10 september 1931.
  

Oletame, kui seal asub tohutu suur ja kõrge magnetiidist mägi, mis kogu ilmas magnetvälja tekitab, siis peaks ju seda kontrollida saama nii, et põhjapoolusest väga kaugel asuvad maad nagu Austraalia, Tšiili jpt. riigid, siis neis riikides peaks olema magnetväli kordi nõrgem kui kasvõi meil Eestis. Uurisin natukene ringi ja internetis on täitsa sarnast (kontrollimata) infot saada, et seal mingit sorti magneetiline mägi on. No nagu oma teemades korduvalt olen öelnud, siis kõiksugune info on vabalt saada, ole ainult mees ja otsi sellest infomerest see "õige" info üles.

Pilt 5. Kellegi nägemus Põhjapoolusest ja lamedast maast.

Uurisin natukene lähemalt seda pilti või joonistust ja huvitavat on siin palju, kuid minu jaoks enam mitte midagi üllatavat, sest see sarnane info on kõik kuskil mujal olemas võibolla ainult on mõned väikesed erinevused mõõtudes. Näiteks on ülal oleva pildi autor kuskilt võtnud info, et maad kattev kuppel asub 5000 miili kõrgusel ja inimese võimekuse piir on minna üles kuni 400 miili. Sellise huvitava kuulsusega mehe nagu Wilbur Glen Voliva järele asub päike aga 3000 miili kõrgusel (4800km). Sellest mehest tuleb veel all pool juttu. Pildi juurde tagasi tulles, aga saab sealt veel näha sellist asja, et Põhjapoolusel oleva mäe nimi on "Meru", mille nimi tuleb Hindu pühakirjadest ning mis on nende pühakirjade järgi maa ja kogu universumi keskpunktiks. Meru tähendab Jumalate asupaika. Lisaks on Hindu pühakirja järgi mäe tipus 11,5 km pikkune torn. Torni juurde ma tulen ka veel all pool tagasi. Kui keegi tahab Mount Meru kohta ise edasi uurida, siis soovitan seda teha, minul kahjuks aega napib selleks. Hoiatan muidugi ette, et igasugust infot ja muudetud pahna võib internetis kohata, kuid on olemas alati ka õiget infot. Minul aga pole aega Meru mäe saladustesse laskuda vaadatuna läbi Hindu ja Tiibeti pühakirjade. All pool aga kaks vägagi huvitavat pilti kogu universumi (Maa) korraldusest nende uskumuste läbi.

Pilt 6. Abhidharma kosmoloogia, Sadakata 1997.

Pilt 7. Kalachakra kosmoloogia, Brauen 1997.

Nüüd, aga lähen peavoolu "teaduse" juurde kui nii võib nimetada. 1968. aastal tegi satelliit ESSA-7 põhjanabast pildi. Ja mida sealt pildilt näha saab? Saab näha, et põhjanabal on üks suur must lärakas peal. Kas see lärakas on nüüd see kurikuulus magnetiidist mägi või midagi muud, seda ma ei tea. Kuid peavoolu vastust ma isegi ei viitsi otsida, miks see lärakas sellel pildil on. Soovitan alati mõelda oma peaga, sest NASA leiab alati mingisuguse vastuse, et umbes pooluseid saabki ainult sedasi pildistada või midagi veel jaburamat. Muidugi on ka väga palju ulmelisi teooriad selle pildi kohta, isegi tolleagsed ulme ajakirjad on seda kajastanud, näiteks, et see on sissekäik maa õõnsusesse või üks UFO ajakiri kirjutas, et tegu on suure lendava taldrikuga jne. Kui on midagi kahtlast, siis tekib ka palju teooriaid ning pole välistatud ka võimude sekkumine, et "õige" asja ümber tekitada väga palju halenaljakid teooriaid ja inimesi segadusse ajada ja kes edasi uurivaid neid siis lamemaalasteks sõimata. Ei mina seda ütle, et minu jutud siin õiged on, see on ulmejuttude blogi, kuid sellegipoolest ma proovin mõistatuslikke puzzle tükke omavahel sobitada nii hästi kui oskan või vastavalt infole, mida olen leidnud. Kui mingi asja kohta on puudulik info nagu enamuse alternatiivteoreetikute poolt uuritavate asjade kohta, siis võivad ka teinekord valed järeldused tulla. Kuid see polegi teinekord tähtis, tähtis on oma ajusid (on meil ikka ajud?) liigutada, proovida mõelda, näha asjade taha või asjadest läbi. See viib edasi ma arvan, kuigi tagasilööke võib teinekord rohkem olla, kui edasiminekut, kuid tagasilöök on ka tegelikult edasiminek.

Pilt 8. ESSA-7 ülesvõte põhjanabast.

Eelnevas loos käis läbi, et põhjanabal on mingi mägi mille otsas on antenn. Tahaksin siia ühe ulmelise teooria välja pakkuda, aga enne veel teen mõne sõna juttu sellisest huvitavast mehest nagu Wilbur Glen Voliva (1870-1942). Mees uskus, et maailm, kus me elame, on lame. Päike aga on kõigest 51km diameetriga ja asub meist 4800km kaugusel. Voliva oli rikas mees ja ta pakkus 1914. aastal 5000 dollarit sellele, kes suudab kuidagigi tõestada maa kumerust. Mehe kohta võib internetist palju juttu leida, kuid eriti mitte midagi head seoses tema maailmavaadetega. Otsisin infot, et miks ta on oma lameda maa kaardile joonistanud põhjanabale kolosaalse antenni, kuid seda ma kahjuks ei leidnud.

Pilt 9. Wilbur Glen Voliva lame maailm, mida kroonib üüratu antenn põhjanabal.

Põhjapoolusel oleva mäe ja masti kohta leiab internetist palju igasuguseid joonistusi, kel asja vastu sügavam huvi, saab ise järele vaadata.

Pilt 10. Mägi põhjapoolusel, mille tipus on antenn.

Et ajalugu tunda, tuleb ajaloos sobrada kuid allikaid ei ole meil just palju kasutada. Midagi aga ikka saab kätte vanadest ajalehtedest. Kui kogu seda infot kontrollida, siis võib ajalehtedest tihti leida suuri vastuolusid meie tänapäeva teadmistega. Peavoolu järele ei ole Põhjanaba piirkonnas maad, kuid nüüd toon siia väljavõtteid ühest vanast ajalehest (Päewaleht, nr. 192, 25 august 1909), milles siiski ollakse enne põhjanaba vallutamist kindla maa peal. Artikli pealkiri on "Põhjanaba leidmine".

 

Pilt 11. 

30. märtsil läks silmapiir jälle üsna selgeks ja udus heljuval õhtupoolel silmasime äkitselt uue maa. Seisukoha mõõtmise järele olime praegu põhjalaiuse 84 kraadi 47. min ja läänepikkuse 86 kraadi 36. min punkti peal. Et meie kiiresti edasi pidime jõudma ja toidutagavara ka üsna vähepoolne oli, siis ei võinud meie siin peatuskohta luua, et tundmata maa randasid uurida. Siin nägime kindlamaa viimaseid jätiseid (jäänused).

Võtsin just meelega appi Googel Earth gloobuse programmi, mis kujutab maad 3D-s pallina ja kontrollisin antud koordinaadi üle. Maad seal igal juhul 2021. aastal Google järele ei olnud.

 Pilt 12. Punane märk asub artiklis viidatud koordinaatidele.

Pilt 13. 87. ja 86. laiuskraadi vahel märkasime oma suureks üllatuseks maajää tundemärkisid. Siit oli veel umbes 100 penikoormat põhjanabani.

Kas ei viita see Hüperborea olemasolule? Kes viitsib, see lugegu artikkel ise läbi. Kas oli seal maa tundemärke jää all või mitte, samas nägid ekspeditsiooni liikmed fatamorganasid (miraaži) mägedest. Lõpuks lõid nad lipu põhjanabale ja mingist kindlast mäest ja selle otsas olevast tornist juttu ei ole. Kuid järgmises artiklis samast ajajärgust räägitakse aga hoopis midagi muud ja artiklis on juttu Ameerika õpetlase dr Cook'i ekspeditsiooni Põhjanabal käimisest 1908. aastal (link).

Pilt 14.  Pika võitluse järel nälja ja külmaga oleme me viimaks põhjanabal ära käinud. Meie oleme rikkaid jahimaid leidnud, meie oleme maakera kõige põhjapoolsematel kaljudel ära käinud. 

Pilt 15. Põhjanabast 750 km kaugusel asuvad rikkalikud söelademed. Siin võib tegu olla mõne väikese saarekesega, mis ka tänapäeva kaartidel olemas on, kuid õhku jäävad ikkagi küsimused.

Pilt 16. 1926. aasta ajalehe artikkel.

Amundseni kogu põhjanaba teaduslik materjal (200 kasti) on ära varastatud. Vaevalt, et pikanäpu mehed kogu Amundseni ekspeditsiooni info pihta panid. Kuid miks kogu see materjal ära varastati?

Üldiselt saab vanadest ajalehtedest teada, et aastal 1909 ja peale seda vaidlesid riigid, kellele põhjanaba maad peaksid kuuluma ja katsuti lahendada põhjanaba saladusi. 1928. aastal aga väideti juba suhteliselt kindlalt, et seal mingit maad ei ole. Kuid tolleagsed ajalehed 1906-st kuni 30ndateni on täis väga vastuolulist infot. Kord on maa, kord ei ole. Teades, kui palju tänapäeval ajalehtedest tõde leida võib ja kellegi karvast kätt seal vahel, miks siis vanasti teistmoodi oli? Kuid on tunda, et vanad ajalehed ja nendes olevad artiklid palju vabamad ja vähem kallutatud on. Las igaüks otsustab ise, mida vanadest ajalehtedest arvata.

Kõige lõpetuseks siis üks ulmeline mõte, tänu millele üldse kogu see lugu siin alguse sai. Oletame, et seal ongi mingisugune kõrge ja võimas antenn mäe otsas, siis mida küll see antenn seal võiks teha või miks ta seal on? Meile on ju teada, et kompassi nõel keerab ennast tavaolukorras alati põhja suunas. Järelikult võib oletada, et kompassinõela liigutab mingisugune kiirgus, laine või sagedus, mida me magnetismiks kutsume. Kes aga ehitas selle kolaka sinna, mille mõju avaldub praktiliselt iga meie maailma punktile. Ei seda ei ehitanud Kalevipoeg, kes Põhjamaal käis. Selle ehitas selle paiga Jumal, Suur arhitekt või Looja, kuidas keegi tahab. Aga miks ta ehitas selle torni sinna? Vot läbi selle torni või antenni tekitatud välja, mida mei kutsume magnetismiks, kontrollib ta maailma. Läbi selle saab ta infot iga elava olevuse või elutu objekti kohta reaalajas. See on Matrix, selle kaudu tuleb karma meile kõigile, ükski tegu ei jää saladuseks, olgu see halb või hea. Preagusel ajal aga tõstab järjest julmemalt pead Arhitekti vastu üks teine jõud, kes on ehitanud meie maailma mingisuguseid maste täis, mis kiirgavad mingisuguseid sagedusi. Inimeste sisse tahetakse viimasel ajal pool vägisi (varsti võibolla juba sunniviisiliselt) mingit ollust manustada. Väidetavalt see ollus võib muuta inimest ja võib kaduda side Arhitekti loodud sagedusega ja inimene lülitub ühte teise sagedusse, mida enam ei halda selle paiga looja. Kuidas aga asjad tegelikult on ja kuidas see kõik lõppeb, seda näitab ainult aeg, juhul, kui meilt aega ära ei võeta. Muidugi on ju alati igale teooriale vastuteooria ja igale argumendile vastuargument. Näiteks, miks peaksid kurjad jõud sedasi inimesi proovida Jumalast või Matrixist välja lõigata selle asemel, et see antenn õhku lasta näiteks. Siin aga meenutage admiral Byrd'i laevastiku Antarktikasse minekut ja laevastiku riismete tagasitulekut. Antarktika pole küll Arktika, aga kes päris täpselt teab, mis sealgi on? Tekib muidugi ka küsimus igasugustes magnetites. Võtame suvalise magneti, sellel on ju oma magnetväli. Kas Jumala sagedus tuleb siis nüüd sellest magnetist? Ärme unusta, et magnet ei ellimineeri üleüldist magnetvälja täielikult, see jääb ju ikka alles, mis sest, et ei paista tugevama välja alt välja.  Aga selliseid küsimusi küsivad pigem need inimesed, kes ei taha oma peaga kaugemale edasi mõelda. Nemad usuvad ainult teadust ja peavoolu. Neil pole oma pead mõtlemiseks tarvis, nende eest on juba kõik ära mõeldud. Kes mõistab see mõistab, kus aga tõde on ja kas tõde üldse siin maailmas on, eks seda varsti näha ole.

LÕPP