Vana Rootsi sõjalaeva vraki kohta, mida käisid vaatamas üle 10 tuhande inimese, kuuleme asja lähedaselt isikult järgmist: Merest leitud ese on nii suur, et kui ta lammutada, siis selle veoks on tarvis 20 raudtee-platvormi. Ta sisaldab mitte vähem kui 330 tihumeetrit rasket tammepuud ja umbes 2000 kg punast vaske. Laeva pikkus on olnud vist 60 m ja laius 14 m. On olnud eriti tugeva ehitusega, viiekordne puust sõjalaev, arvatavasti kahe dekiga ja tugevate sõjariistadega, nagu leitud varustusest näha. Millal see laev on ehitatud, seda on raske kindlaks teha, kuid varem mitte kui 1766. a. sest kõige vanem leitud raha kannab „Joseph II" nime ja kuju. See raha oli laeva kaitsepleki all. Vrakist on seni leitud kümmekond suurtükikuuli, läbimõõduga 20—180 mm, kaks granaati, vanu rahasid 18. ja 19. sajandist, kaelarist, nööpe ja mitmesuguseid laevaesemeid. Praegu vrakk seisab Põhja kantsis kolmes osas, ühes tükis polnud võimalik teda üles tõsta, vaja oleks olnud vähemalt 6 tõstekraanat, selliseid, nagu 3 tükki meil oli kasutada. Vana sõjalaeva vrakk leiti merepõhjast puhastamistöödel, milline töö sadama korrashoiu mõttes hädavajalik.
Selle loo puhul on väga palju küsimusi. Kõige pealt tekitab küsimusi laeva suurus, kuid sellest natukene hiljem. Väidetakse, et on sõjalaev, aga kahureid ei leitud, ainult mingeid kuule. Kuulidega on see häda, et need on erisugustes mõõtudes. Kas te kujutate ette, kui palju pidi laeval olema erikaliibrilisi kahureid. Olgu, tänapäeva sõjalevadel on ka erikaliibrilisi relvi pardal igasuguseid. Vaadake nüüd alumist pilti, kus öeldakse, et leiti rootsiaegseid kuule läbimõõduga 10-12cm. No ei saa kasutada sellise kaliibriga kuule ühes kahuris, mis asus kuskil paest jalamil.
Laeva juurde tagasi. Vot selline tammepuust jubin on mul (kas on laevaosa või mingi muu kolakas, pole teada), mis sisaldas samuti ühte kandilist vasest naela või koba, mis on murdunud. Panen teile pildid selle puujuraka kohta siia imetlemiseks. Tammes on käima läinud protsessid, mis on puud mustaks muutma hakanud. Vask jublakast pildi lisan kunagi hiljem siia.
Nüüd aga laeva suuruse juurde. Laev oli umbes samade mõõtmetega nagu Rootsi Kuningliku mereväe 17. sajandi au ja uhkus Vasa. Kuid Vasaga on üks aga. Laev ehitati 1626-1628 ja oli üks inseneride katastroofe, mis hukkus kohe pärast väljumist sadamast. Ei olnud püstivust laeval, kas liiga suur sai?
10. august 1628. Uppuv Vasa Stockholmi sadama lähistel.
Ajaloost saab välja lugeda, et sellise suurusega sõjalaevu oli teisigi. Tallinnast leitud laevarakk pidi olema Vasa tüüpi ja viiekordne, kuigi mõnedel andmetel võis see laev üldse venelaste laev olla, kuigi mündid, mis pardalt leiti, polnud seda mitte. Laeva puuosad olid kinnitatud omavahel jämedate vaskpoltidega. Mis aga paneb kukalt kratsima on jällegi see, et vanasti osati teha tehnoloogiliselt imeasju ja kui meie ajal mõni selline asi leitakse, siis osatakse ainult lammutada ja suu ammuli muuseumides või sadamates kaemas käia neid esemeid. Vask pandi pihta, löödi väidetavalt rahadeks, mis puust sai, pole teada.
Mina ei ole insener ega tehnoloog, ega tea kuidas plekki vanasti tehti, aga terve laev oli üle löödud vaskplekiga. Mis otstarbel küll? Ilu see ju ei anna, kuna vask oksüdeerub. Vaevalt, et see ka veekindluse pärast oli ümber tammeplankude pandud, kuna ainult küljed ja põhi olid üle löödud. Kohe tahaks teada, et kui paks oli see plekk? Kas see peataks kahurikuuli? Kas see oli mõeldud, et laeva ei saaks külgedelt süüdata? Nendele küsimustele tulevad vastused allpool. Kuidagi aga ei usu seda. Sellel võis hoopis olla mingi seos elektri või energia saamisega.
Lisan siia veel andmeid selle kolossaalse tammepuust laeva kohta. Selle alumise pildi panin siia sellepärast, et siin on selgelt ja must-valgelt öeldud, tol ajal (16-17 sajand) ei olnud olemas saage, kõik oli puhas kirvetöö. Kui kunagi veel piirid avatakse, siis peab minema ja üle vaatama Vasa laeva Stockholmis, et mis tehnoloogiatega ja kuidas see laev on kokku pandud. Kas kasutati samuti vaskplekki? Väga kahtlen, et vaske seal enam on. See kirvejälgede jutt on ajakirjaniku jutt, kuid see võib loomulikult tõele vastata, kuid võtsin selle alumise pildi Waba Maa ajalehe artiklist, kui seal kirjeldatakse laeva väljatõstmistöid, mida tol korral ei saadudki põhjast kätte. Kuidas ta siis teadis, et laev on kirvetöö? Kogu loos olen kasutanud mitmeid eriallikaid, mille loetelu näeb loo lõpus.
Ka laevapõhi oli ülelöödud vaskplekiga, siit siis tõestus, et vaskplekk ei olnud mõeldud kaitseks kahurikuulide jms sõjalise tegevuse kaitseks.
Seda laeva kutsuti ka "Kullalaevaks," kuna kellegi insener Rummeli raamat kõneleb mingisugusest rahvajutust Tallinna sadamasse hukkunud kullalaevast. Vanade ja mõistetamatute asjade ümber tekib alati palju legende.
Mis tüüpi vasega oli tegemist, et see sadade aastate jooksul ei oksüdeerunud? Olevat sätendanud nigut kuld.
Tamme palgid olid tahutud 35x35 cm peale (1 toll = 2,54cm).
Vaskpoldid olid üüratud. Oleks kasvõi üksainumas poltidest veel kuskil muuseumis. Tahaks lihtsalt näha, et kuidas selliste poltide pind välja näeb. Kas need poldid sepistati, valati või tehti mõne muu tehnoloogiaga, pole kahjuks teada.
Miks oli aga vaskpleki all vilt? Kas sellest saab järeldada, et vaskplekk oli ümber kere nii paigaldatud, et mitte piiska vett ka läbi ei imbunud? Samas, saab lugeda, et küljed ja põhi olid kaetud vaskplekiga, ahter tõenäoliselt mitte.
Ja nüüd vastus, osadele minu poolt esitatud küsimustele. Nutke või naerge, aga nii nad oletavad.
Kõige selle järele võib oletada, et tegemist oli mingisuguse vanaaegse sõjalaeva vrakiga. Vanasti kaeti sõjalaevad vaskplekiga, mille all vilt, et see kaitseks leava vaenlase poolt lastud tuliste suurtüki kuulide vastu. Vask ei lasknud laeva põlema minna ja vilt andis vedrutada ja kaitses sissemurde eest. Hää küll, aga, miks siis laeva põhi plekiga üle löödi? Kas torpeedokahurid olid ka juba siis olemas?
Ei ole mina näinud filmides, et vanad mereröövlite laevad või sõjalaevad oleksid kaetud olnud vaskplekiga ja vedruks pleki all vatt, mis põrgataks vaenlase poolt välja lastud kuuli tagasi. Kariibimere piraatide filmis lendasivad kuulid laeva puidust kerest läbi nagu tuline nuga läbi või. Film filmiks, aga miks Rootsi sõjalaevastiku au ja uhkus Vasa ei olnud siis plekiga kaetud? Või oli? Küsimused jäävad.
Kummaline on see, et kui vrakk pinnale tõsteti ja toodi rahvale näha, siis ajalehtedes pole ühtegi tõsiseltvõetavat fotot vrakist, kuigi 1934. aastal olid fotoaparaadid juba tavalised ja kõik ajalehed olid pilte täis.
Et laeva massivsusest aru saada, siis kraanadega seda välja ei suudetud tõsta, toodi appi kõikvõimalikku tehnikat ja lõpuks see kätte saadi kolmes tükis.
Ühe pildi leidsin sama laeva mõnest palgist, kuigi ninaosa tõsteti ülesse tervelt. Vaadake palkide massiivsust.
Sellise toreda joonise leidin laeva kohta.
Ühelt palgilt leiti aastaarv 1771.
Tahtsin juba lugu lõpetada, kui leidsin väga vastuolulist infot ühest ajalehest laeva kohta. Nüüd korraga olevat laevast säilinud ainult põhja osa? Aga vasest küljed? Aga need kümnedtuhanded inimesed, kes laeva vaatasid? aga ninaosa, mis jäi terveks ja toimetati Põhja muulile? Kas tõesti kellegi käsul hävitati laev nii ruttu kui võimalik? Muuseumidesse pole vast jõudnud mitte ühtegi tükki sellest laevast. Kas kellegi omakasu eesmärgil hakati "udu" ajama? Seda me vist ei saa kahjuks enam kunagi teada. Nagu ikka, tuleb selline vastuoluline info kõige hilisemast ajalehest ehk meie poolt vaadates kõige uuemast. Kas varastati ja pandi pihta kõik, mis andis pihta panna, või lasti vrakk ruttu ära hävitada nii et ainult põhjaosa jäi alles, et inimesed küsimusi ei küsiks.
Neid laevavrakke on veel merepõhjas või õigemini Tallinna sadama piirkonnas maismaal seniajani maapõues alles. Vanadest ajalehtedest võib nende kohta lugeda, kus ühe kiriku all on üks vrakk ja teine olevat ka seal samas läheduses, muul aga on vrakile peale ehitatud. Tänapäeval on ka arheoloogid vrakke nendest piirkondadest välja kaevanud, kuid need on kõik "kökatsid".
LÕPP
Kasutatud allikad:
Päewaleht, nr. 295, 26 oktoober 1934
Kaja, nr. 66, 19 märts 1935 tr. 1
Postimees (1886-1944), nr. 266, 29 september 1934
Oma Maa, 20 juuli 1934
Waba Maa, nr. 229, 29 september 1934
Kaja, nr. 208, 4 september 1934 tr. 1
Maa Hääl : maarahva ajaleht, nr. 123, 19 oktoober 1934
Sakala (1878-1940), nr. 114, 1 oktoober 1934
Tallinna Post, 2 november 1934
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar