Termiit

Järgmise looga kütan siia maastikule ulmet juurde. Samas ütlen kohe ette ära, et midagi originaalset siin ei ole. Kõik see sama info on juba igale ulmesõbrale läbi Hollywoodi filmide ammuilma kättesaadavaks tehtud, kuid natukene ümberpööratult (näiteks: Indenpendence day I ja II, Edge of tommorow jt. tulnukate filmid). Tegu pole küll minu lemmikteemaga, ehk ajalooga, kuid on piisavalt ulmeline, et seda lugu siin blogis kajastada. Panen siia ühe loo meiega koos elavatest eriskummalistest putukatest, kes loovad kuhugi džunglisse täiesti omaette maailma ja võibolla ei ole neil vähimatki aimu ümbritsevast maailmast. 

Mõtelda vaid, et missuguseid eriskummalisi tsivilisatsioone elab meie maailmas ja minu peamised küsimused eelkõige oleks: Kes nad lõi ja mis eesmärgil ning kas meil on sellest midagi õppida? Termiitide maailm on puhtalt robotiseeritud maailm, kus peaaegu kõik elukad on robotid, kes ei kuule ega näe ja kellel pole sugu. Need elukad teevad ära kogu nende maailma töö ja ehitavad omale sellise maailma, mida inimesed ei suudaks oma tehnoloogiate ja oma mõistusega mitte kunagi saavutada. Termiidid pärinevad kahest esivanemast (nagu meil Adam ja Eeva?). Pesas on ainult käputäis arukaid "mõtlevaid" olendeid: isatermiit ja mõned õukonda kuuluvad ihukaitsjad ning kogu süsteemi aju - ematermiit. Ematermiit juhib kogu tsivilisatsiooni toimimist. Kui ematermiit sureb, siis hukkub väikese viivitusega ka kogu nende maailm. Hukkumise hetkest alates kaotavad robotid oma eesmärgi ja nad ei tea, mida nad tegema peavad. Ematermiit ehk hiilgekompuuter edastab telepaatiliselt või mingeid sagedusi kasutades kõikidele robotitele täpsed juhised ja töökorraldused, et kes mida tegema peab ja kuidas seda tegema peab. Mingi programm on neil pimedatel, kurtidel ja sootunnusteta tegelastel sisse programmeeritud, kuid ilma käsuta, juhisteta ja eetri olemasoluta on nad kasutud ning hukkuvad. Tegelikult on termiidiküngas üks ja ainuke organism. Ka inimeste maailmas on keegi tark kunagi öelnud, et me oleme kõik üks. Me ise oleme termiidid, kuid vähekene edasiarendatud variant? Meid juhib mingisugune käputäis „nähtamatuid“ termiite või koguni üks ja ainus ematermiit ja meie kui töömesilased ehitame talle täpselt sellise maailma nagu ta soovib. Kuid meiega on see häda, et meie seas on „tekkinud“ väike osa mõtlevaid termiite, kes proovivad aru saada süsteemist. Kui eemaldada „ematermiit“ meie maailmast, kas siis hukkub ka meie maailm? Või saavad järelejäänud „mõtlevad termiidid“ edaspidi ise hakkama? Kas suurele osale inimkonnale tähendaks see hukku (robotid või siis biorobotid)? Kas me oleme „jälle“ lähedal tsivilisatsiooni hukkumisele? Ühest asjast peab aru saama, et nn. „ematermiit“ peabki ennast peitma ja varjama sellises inimühiskonnas, sest muidu ta tapetakse tõenäoliselt kiiresti ja robotide sugu saaks hukka.

Termiidid

Võimsamad ehitused, mis inimesed kunagi püstitanud - Egiptuse püramiidid, Londoni allmaaraudtee, New Yorgi pilvelõhkujad, Simpsoni tunnel, kõrgeimad katedraalid ja pikimad sillad on nagu mutimullahunnikud hiiglamägede kõrval, kui võrrelda neid termiitide ehitustega. Kui termiidi suurus võrduks inimese omale, siis kõik praegused inimlikud suursaavutused tunduksid neile naeruväärsetena. Looduseuurijad on sellele putukaliigile, milliseid muide esineb 80 mitmesuguses liigis, suurt tähelepanu pühendanud. Eksikombel nimetavad paljud termiite veel praegugi sipelgateks. Termiidid erinevad sipelgatelt aga täiesti. Termiitide künkaid, mille kõrgus sageli küünib 13 meetrini ja ümbermõõt 20 meetrini, võib kõige rohkem leida Lõuna-Aafrikas. Säärased kolossid kaaluvad aukartustäratvalt palju -kuni 12 000 tonni. Need hiiglaehitised koosnevad miljarditest liivaterakestest mis tükk-tüki haaval on termiidiriigi tööliste poolt kokku kantud, süljega niisutatud ja ühte laotud. 5 millimeetri suurused, täiesti kurdid ja sootunnusteta loomakesed on aastatepikkuse väsimatu tööga nende hiigelehitiste püstitamisega hakkama saanud. Kui inimene midagi sellesarnast tahaks korda saata, siis peaks ta püstitama ehitise, mis oma katuse või torniga ulatuks Mont Blanci tippu (ligi 5000 meetrit). Termiidiküngas ei ole aga mitte ainult maapealne ehitus. Seda võib võrrelda liikuva jäämäega, millel ainult tipp veepinnani ulatub. Maa-alust osa künkal arvestatakse 25 meetrile. Seega on ühe termiidikünka vertikaalseks läbimõõduks ligi 40 meetrit. Loodusteaduslikkude uurimuste sarjas, mis termiite ja nende elu käsitab, ilmus hiljuti Lõuna-Aafrika loodus- ja arstiteadlase Eugene Maraisi sulest kogu maailmas suurt tähelepanu äratanud teos „Valge sipelga hing". Maraisi kirjutised tunduvad esimesel silmapilgul nii fantastilistena, et tuntakse raamatut lugedes end viibivat muinasjuttude riigis.

Traadita SOS isasele.

Suurte vihmaperioodide järele ja alati videvikus, kui maapind on veel märg ja kobe, ja millal putukate vaenlased— linnud oma pesad üles on otsinud, algavad termiitide hunnikus huvitavad sündmused. Tulevad suuremad tavalistest termiitidest ja hakkavad tegema eeltöid pulmalennuks. Aasta jooksul on need isa- ja emaloomad suureks kasvanud ja on endale kasvatanud selga neli õrna tiiba. Nüüd tahavad nad proovida, kuidas need tiivad ka kannavad. Neli-viis korda lehvitavad nad tiibu ja siis algab lend. Leidub õige julgeid ja tagajärjekaid lendureid, kes kõrgele õhku tõusevad ja alles miilide kaugusel maanduvad. On aga ka sääraseid, kes jõuavad lennata vaid lähemale rohukõrrele. Vaevalt on aga putukate õrnad jalakesed puudutanud maapinda, kui sünnib midagi hämmastavat. Ühe võttega kõrvaldab putukas oma tiivad ja siis sünnib juba midagi seletamatut. Jälle tiivutuks saanud ematermiit otsib kiiresti üles sobiva paiga, ajab end esimestele jalgadele püsti ja tõstab kolm veerand oma kehast kangelt õhku. Täiesti liikumatult, tardunult seisab ta nii, otse kui väike kujuke. Minutid, sageli aga veerandtunde püsib ta nii. Ta näib täiesti elutuna, ühtegi liigutust, ühtegi häält tegemata püsib ta oma kohal. Seal kukub aga korraga nagu taevast alla teine termiit, kes osavasti maandub ootava naistermiidi juures. See putukas kõrvaldab eneselt samuti tiivad ja tormab siis suure kiirusega pruudi juurde. Vaevalt on peig pruuti puudutada saanud, kui tuleb taas elu viimase kehasse. Kähku on ta oma tagumised jalad jälle maapinnale asetanud ja nüüd algab armujaht. Millega seletada seda kummalist üksteise leidmise viisi? Sellel võib olla vaid üks lahendus: naisloom on kestvate SOS hüüetega traaditul teel isase endale ligi meelitanud. Kangelt püsti aetud tagakeha kasutas emane antennina. Ta tekitas laineid eetris, mis püüti kinni samale lainele lülitatud mehe poolt.

Termiidiküngas on üksainus loom.

Nii hargneb termiidi riigi ehitamise algus. Kuninganna näeb vaeva munemisega, muutudes sealjuures järjest paksemaks, muutudes viimaks üheksainsaks suureks munakotiks. Oma loendamatute poegade hulgaga moodustab ta kinnise, ihulikult küll lahutatud, kuid siiski koospüsiva organismi. Eeskätt koosneb see organism: töölistest ja sõduritest. Mõlemad liigid on täiesti kurdid, pimedad ja sootunnusteta. Töölised kannavad vett, närivad toitu, laovad müüri, on aednikeks, lastehoidjaks ja toitjaks. Sõduritel on ainult üks ülesanne: kaitsta riiki vaenlase vastu. Vastavalt sõduri ülesandele on ta ka varustatud relvaga. Ta pea lõppeb nimelt teravikuga ja peas asetseb väike mürgipudelike, mis teeb teraviku kardetavaks mürgipritsiks. Sõduri närimisaparaat on aga üsna kesine ja seetõttu peavad sõdureid toitma töölised. Viimased on varustatud tugevate suuriistadega ja näärmega, mis eristab kleepuvat sideainet, millega „müürikivid“ kokku kleebitakse. Tööline tassib suurest sügavusest põhjavett tilkhaaval ehitisse, närib toidu valmis, toidab kuningannat ja sõdureid, kasvatab üles noori ja teeb oma müürsepatööd. Ka aiaharimine kuulub töölise ülesannete hulka. Termiitidel on oma riigis nimelt aiad, kus nad kasvatavad seeni. Tööline peab seal tegema kõik ettetulevad tööd: külvama, väetama, niisutama ja saaki koguma. Sügaval hoone sisemuses istub aga kuninganna, hiiglasuur pehme kott, mille otsas asetseb imeväike, kasvus kängu jäänud pea. Ta ümber askeldab kogu aja väike kuningas, tundes nähtavasti suurt rõõmu oma abikaasa hiigelkorpulentsist. Kuningannat ümbritsevad muide veel ihukaitseväelased ja kogu aja sagivad edasi-tagasi töölised tuues kuningannale toitu ja viies ära munetud munad. Kuninganna muneb nimelt 24 tunni jooksul tervelt 50 000 muna ja seda päevast päeva, aastast aastasse. Kõik see sünnib pimedas. Termiidid ei kuule ega näe. Ometi ehitavad nad kunstipäraseid hooneid ja toidavad ning kaitsevad oma riiki. Kerkib üles küsimus: mis on kõige selle suure tee ja pingutuse sihiks? Sooalalhoidmine. Õigemini aga: keha ülalpidamine! Termiidiriik pole ju paljude loomade territoriaalne kogukond, mis instinkti mõjul riigiks kujunenud, vaid õieti üksainus loom, organism. Selle keha üksikud liikmed ei ole küll kokku kasvanud, nad aga kuuluvad ühte ja moodustavad ainult ühe funktsiooni. Termiidipesa töölised on ema punased verelibled, mis toidavad keha. Sõdurid aga on valged verelibled, mis kaitsevad keha vaenlaste ja haiguste eest. Seeneaed on kõht, mis toidu kehale tarvitamiskõlblikuks muudab ja kuningannas peitub närvitsentrum - aju, mis juhib kogu riiki.

Kuninganna-saatejaam.

Kogu elu termiitide riigis juhitakse signaalidega, mida kuninganna kui hoone elav keskus vahetpidamatult välja saadab. Inimesed oma meeltega pole võimelised neid signaale tajuma. Eugene Marais on sel alal palju katsetanud. Ta on näiteks jaganud termiitide kuhja terasplaadiga kaheks osaks. Töö hunnikus aga jätkus. Plaat ei seganud termiitide elutegevust mitte vähemalgi määral. Kui Marais aga kuninganna tema pesast välja võttis, katkes töö ja elu kogu riigis sel samal hetkel. Pimedad ja kurdid töölised jätsid oma töö mitmekümne meetri sügavusel momentaalselt. Ei ilmunud ka enam sõdurid kallaletunge tagasi lööma. Elu termiitide riigis järelikult kustub siis, kui vaikib „saatejaam“ - kuninganna. Kui lahutada inimese kehast pea ega keha siis enam ela. Sama lugu on siingi. Seda ära tundes oleme nüüd ka suutnud kergitada saladuseloori termiitide riigilt.

LÕPP

Kasutatud allikas: Esmaspäev: piltidega nädalleht, nr. 14, 8 aprill 1939.