Neljapäev, 29. september 2022

Hiiglaste saar

Hiiglaste kohta on selles blogis lugusid teisigi leida, kuid see lugu on järjekordne näide sellest, kui osavasti on meie päris ajalugu meie eest ära peidetud. Kui nad (kes nad? – see vastus on blogis samuti olemas) on suutnud ära peita meie päris ajaloo ja välja mõelnud võlts ajaloo, siis nad saavad meiega manipuleerida nii nagu nad tahavad ja varjata meie eest tõelist saladust, mille jälile on suhteliselt raske saada, seoses äärmiselt puudulike andmetega. Osad, tõesed andmed on sellegi poolest vanadest arhiividest võimalik üles leida. 
Ise arvan tegelikult seda, et see maailm ongi just selline nagu ta on, põhjusega. Tõenäoliselt on paremaid maailmu kuskil küll ja veel, aga seda maailma ei lasta paremaks minna, sest siis pole sellel maailmal enam mõtet. Tee sellest maailmast välja, peame leidma iga üks ise ja iseseisvalt, olgu selleks siis ajaloo uurimine, viiuli mängimine või hoopis midagi kolmandat. 
Algav lugu on täis pikitud algusest lõpuni informatsiooni, mis tänapäeva teaduse mõistes on täielik "jama", aga tera on selles, et tollel ajal tegelesid selle saare uurimisega just teadlased. Loo algus on samuti väga põnev. Ma proovisin nuputada ja internetist välja otsida üht ainsamatki viidet selle kohta, et saar olla 1922. aastal läbi hiigla maavärina ookeani põhja vajunud. Nagu me täna teame, on saar omal kohal ja seda sündmust justkui ei olekski enam olemas. 
Saar kuulub 19. aastasaja lõpust alates Tšiilile. Millegipärast just aga 1922. aastal Tšiilist selline telegram maailmale läkitati, et seda saart enam ei ole olemas. Miks pidi Tšiili sellise telegrammi maailmale läkitama? 
Kuna see on ulmelugude blogi, siis pakuksin välja, et tegu on maailma esimese dokumenteeritud Mandela efektiga, kuid kahjuks pole selle sündmuse mäletajaid enam elavate kirjas. Muidugi mõista, ei leia te ka kuskilt ametlikemast allikatest (no kasvõi Wikipedia) mitte üht sõna hiiglaste haudadest, mis sealt saarelt avastati.

Hiiglaste saar

Lühikene telegramm Tšiili pealinnast Santiagost tõi teate, et maavärisemise tagajärjel on Vaikses ookeanis täielikult kadunud, s. t. merre vajunud Lihavõtte saar (Osterinsel, Jle de Paques), pärismaalaste-polüneeslaste poolt nimetatud Vaihu. See saar on üldiselt vähe tuntud ja oli väikene kõigest 118 ruutkilomeetrit suur, kuid ometigi oli ta üks kõige huvitavamatest maailmas, mispärast siin tema üle toome mõned lähemad teated.
Lihavõtte saar asus üksikult ja mahajäetuna kesk Vaikse ookeani lõunapoolset osa, üle 1500 kilomeetri eemal lähemast Paumotu saarestikust ja üle 3000 kilomeetri eemal mannermaast — Tšiili rannast. 


Saare üksildust jagas ainult umbes 500 kilomeetrit põhja-ida pool (kirdes) asuv väikene kaljusaarekene Sala y Gomez, mille saatus on praegu veel teadmata. Mõlemad saared olid vulkaaniliselt tekkinud ja esimese peal leidus rida kustunud vulkaane. Oma kuju poolest sünnitas Lihavõtte saar õige kolmnurga, mille iga külg oli pikk 11—12 kilomeetrit. 


Saare maapind oli viljatu ja suutis vaevalt peatoidust anda oma elanikkudele umbes 300 polüneeslasele; eriti suur puudus oli joogiveest.
Oma algupärase nime sai Lihavõtte saar selle tõttu, et selle saare avastasid meresõitjad ühel Lihavõtte pühal, aastal 1722. Tuntud oli saar aga juba varemalt. Nii on teada, et seitsmeteistkümnenda aastasaja lõpul oli saar kellegi mereröövli Davise asupaigaks, kes pikemat aega sellest oma kaugest, ookeani peidetud residentsist kogu Lõuna-Ameerika läänepoolset kallast hirmu all pidas. Hiljem peatunud saarel kuulsad meresõitjad Cook ja Laperouse, kelle päevaraamatud tõid saarest esimesed kindlamad teated, mis oma erilisusega teadusilmas suurt tähelepanu äratasid. Selle tähelepanu põhjuseks olid teated saarel asuvatest saladuslikest haudadest ja hauamonumentidest, mille kohta hilisemad uurimised järgmist selgitasid: Iga haud kujutas enesest suurt kasti, ehitatud hiigla kivimürakatest, mille raskus ulatas kuni 5 tonnini. Need kivimürakad olid püramidiaalsed ehk kolmnurksed ja hästi väljatöötatud ning olid lihvitud ja poleeritud. Iseäralik oli nende haudade ehitusviisis see, et kivide ühendamiseks polnud tarvitatud tsementi ega mõnda teist ühendamisainet, vaid kogu ehitus oli rajatud kivide raskusele. Iga kast oli pealt kaetud kolossaalse kivitahvliga, mille keskpaika oli paigutatud suur kivist inimese kuju (figuur). Kokku oli saarel neid kujusid 555 ja kõik nad olid pööratud näoga mere poole; ka hauad olid kõik ehitatud merekaldale. 


Need hiiglakujud olid peenelt ja kunstiliselt välja töötatud ning ühelgi kujul ei puudunud oma individuaalne näoilme, kuigi kõigi kujude näod sisaldasid ühtlasi ühele suguharule omaseid erilisi jooni — sügavad silmaaugud, raskelt alla vajunud kulmud, lai ja kongus, ettetükkiv nina, laialipuhutud ninasõõrmed ning eriti silmatorkavad suured ja arenenud kõrvade alumised osad. 


Need ühtlased näojooned erinesid aga kõigi maailmas asuvate rahvasugude omadest, mis lasi arvata, et need kujud olid saare endiste, meile tundmata elanikkude portreed. Vaatamata sellele, et kujud olid välja raiutud trachiit - monoliitidest, ühest kõige kõvemast kivist, olid mitmed neist ilma ja temperatuuri vahetuste tõttu palju kannatanud, mis tõendas nende suurt vanust. Umbes viiskümmend aastat tagasi toodi neist kujudest kaks Euroopasse ja paigutati Briti muuseumi. 


Alguses ei pööranud uurijad tähelepanu nende monumentide ebahariliku suuruse peale, arvates, et nad on tehtud, nagu see sünnib meie ajal, suuremad oma eeskujude loomulikust suurusest, kuid seda enam üllatavamad olid kaevamiste tagajärjed nende all haudades: haudadest leiti inimeste luud, mis olid enam kui kolm korda suuremad praeguste inimeste luudest. Teiste sõnadega selgus, et Lihavõtte (Osteri) saar on surnuaed, kuhu on maetud inimesed, kelle kasv ulatas kolme süllani (3 sülda = 6,3 meetrit). See oli seega esimene kindel faktiline tõendus, et maailmas on kord elanud hiiglaste suguvõsa, kellest meile jutustavad nii mitmegi rahva muinaslood.
Olgu tähendatud, et Lihavõtte saare monumentaalsed ehitused ei ole ainukesed omasarnased maailmas, sest ka Lõuna-Ameerikas Peruu vabariigis leiduvad vanade hiiglaehituste jäänused, mis suurel määral esimestele vastavad. Nii asuvad Kordiljeeride mägedes Titikaka järve ääres terve tsükloopilise linna varemed, mida pärismaalased nimetavad Tihuanako. Edasi leidub Kordiljeerides kolossaalne reservuaar vee kogumiseks lume sulamise ajal mägedes. Reservuaari ehitamiseks on kasutatud kahte mäeküngast, ühendades neid kivimüüriga, mille alumise osa paksus ulatab üle kümne sülla (21 meetrit). Sel teel saadud reservuaar on üks ruutkilomeeter suur. Peale selle võib Peruus mitmel pool leida sadade verstade pikkuseid müüre, mäeahelikkudest läbikaevatud tunnelid ja muid kolossaalseid ehitisi, mis samuti ainult hiiglaste kätetöö võib olla. 
Mitmed tundemärgid tõendavad, et nii Tihuanakos kui ka Lihavõtte saarel on ehitustööd mingisuguse katastroofi läbi äkki katkestatud. Tihuanakos võib näha hiiglasuuri valmistahutud kivimürakaid, mis aga seatud pole oma kohale, ja samuti kivimürakaid, mis on maha heidetud tee peale kivimurru ja pooleli ehituse vahel. Lihavõtte saarel aga leiti rida lõpetamata kujusid, mis olid ümbritsetud kivikildude hunnikutest, ning palju pooltahutud hauakive. 
Missugune võis siis olla see äkiline karastroof, mis hiiglaste soo nende igapäevaste tööde juures hävitas?
Siin võib olla ainult üks tõenäolisem oletus — maavärisemine koos veeuputusega. Seda tõendab omalt poolt ka peruulaste püha raamat Po-nol-Wu, mis jutustab, et hiiglased olla hävitanud jõgede keemine, kivivihm ja maavärisemine, ning seda tõendab ka fakt, mille ees meie praegu seisame: ennenägemata suur maavärisemine Tšiilis, mille läbi hävinesid linnad ja külad ning Lihavõtte saare kadumine ookeanisse. Ja olla võib, et viimane oli iseenesest ainult üks kõrgem mäetipp suuremal maa-alal, mis samuti kadus lainetesse tuhandeid aastaid tagasi. Päewaleht, nr. 291, 25 november 1922 

LÕPP

Soome-Ugri rahvaste minevik

Uuemate uurimuste valgustusel 

S. WETTENHOVI-ASPA 

fenno-egiptoloog Helsingis

Huvi soome sugu rahvaste eelajaloo vastu näib eesti ajakirjanduses viimasel ajal ärksaks muutunud olevat. Minu arvates samuti ei ole praegu enam liiga vara hakata maailmast kõrvaldama seesugust endisest ajast sissejuurdunud valearvamist, nagu näiteks see, et soome-ugrilased olevat Aasiast sisse rännanud barbarid. Kas juba ei tähendanud Tacticus’ki sellele, et oestui, kes elasid Wistula (Visla) jõest läänepool, kõnelesid keelt, mida ta nimetas „Lähi-Britannia keeleks" (Lingua Britanniae propior)? Me kõik ometi teame, et „Lingua Britanniae" oli üks kelti keeli, ja teisest hüljest kirjutab Julius Cesar oma „De Bello Galico’s": „qui ipsorum lingua Celtae nostra Galli appellantur". Kui nüüd, nagu Tacitus ütleb, 

Et soome-ugrilased Euroopas moodustasid tema algrahvastiku, selle parimaks tõestuseks on kohanimed Euroopas ja osalt kaugemale kuni Kesk-Aafrikani, alates Vanaja Vesi nimetusest Soomes kuni Vanam Vesi nimetuseni Kesk-Aafrikas. Samal põhjusel ütleb ka suur Förstmann järgmist: „Kohanimede päritolu küsimus kuulub keeleuurimise raskeimate probleemide hulka, kuna kohanimed sagedasti on ainukesed jäänused ammu kadunud või väljarännanud rahvaist..." Kui nüüd indogermaanlased oleksid Euroopa muinaskultuuri kandjad, siis loomulikult peaksid nad suutma seletada ka omaenda kohanimetused. Seda juhtub aga väga harva, et nad seda võivad. Seetõttu leiame näiteks Portugalis puht-soome kohanimesid, nagu Mertola. Itaalias leiame nii Salo kui ka Savo (soome nimetused); ja tosinate kaupa muid selliseid nimetusi, mis soome rahvakooli õpilasele pikematagi arusaadavad on, kuid Itaalia praegustele elanikele niisama arusaamatud on kui lindude siristamine. Ka Kreekas on olukord sama. Milline kreeklane oskaks ära seletada sellised kohanimed, nagu Santameri, Vasara, Kalameri, Silakka jne? Jah, kaugemale Palestiinassegi ulatuvad soome-ugri kohanimed. 40 km Jeruusalemmast põhjapoole leidub väike pesa Kerava, mis küll kõrvutatav on Kerava raudteejaamaga Helsingist põhjapool 1-tunnilise sõidu kaugusel. Aga sellest ei jätku. Soome kohanimed ja mütoloogilised jumalate nimed ulatuvad alla kuni Muinas-Egiptuseni. Nii on näiteks Muinas-Egiptuse ürgpimeduse jumal: Tum, võrdle soome tumma, eesti tume. Edasi: 

Tähendatagu veel, et Muinas-Egiptust teatavasti nimetati maakeeles Chemi, mis oleks kõrvutatav vähemalt kolme samasuguse kohanimega Soomes: kaks Kemi linna ja üks järv Kemijärvi. Võrdle samuti Sakkara Vaara Soomes ja Egiptuse maailmakuulsa püramiidide kohtpaiga Saqqara kui ka selle taga asetseva Sa(c)hara kõrbe nimetust. Lihtrahva keeles Niilijõe nimetuseks dr. Georg Ebersi järele olnud muinas-egiptuse keeles Auraa, mis võrrelda oleks Soomes Aura jõe nimega. Seeviisi võiks niipalju võrdnimetusi kokku kanda, et sellest paksu raamatu võib koostada. Sellelaadilise kokkuvõtte on nende ridade kirjutaja teinudki ja raamatu kujul avaldanud, pealkirjaga: Fenno Ägyptischer Kulturursprung der Alten Welt (Muinasmaailma kultuur põlvneb Soome-Egiptuse kultuurist). Seepärast küll tohiks meie eesti veljedele huvi pakkuda, kui selle raamatu autorile võimaldataks Tallinnas ja Tartus ettekannete kaudu ulatuslikumate tõenduste ettetoomisega toetada raamatus väljendatud väiteid. See soome sugu rahvaste kultuurajaloolise tähtsuse uus mõistmine ei ole aga sugugi nii uus kui see vahest mõnele võiks paista. Juba aastal 1879 ilmutas suur eesti keeleuurija prof. Nikolai Andersson oma teadusmaailmas küllaltki kuulsad uurimused soome-ugri ja indo-germaani keelte ürgsuguluse üle. Ent üks eesti pääsuke ei tee veel suve. Germaani koolmeistrid olid temast arvuliselt üle ja ungari juut Budenz võitles Anderssoni teooriate vastu isegi väga teravalt, kuigi igatahes tagajärjetult. Aga Soomes isegi palju varemalt, nimelt septembris 1847. a., ütles soome kirjanduse isa Elias Lönnrot - soome Homeros - järgmised prohvetlikud sõnad: „Soome keel omab veel kord niisama kõrge koha, mis praegu sanskritil keeleuurijate juures on, muutudes nende uurimuste objektiks." Ka paljud teised maailmakuulsad uurijad, nagu näiteks Taani prof. Rasmus Rask, 19. sajandi suurimaid keelegeeniusi, kes tosinas euroopa keeles grammatikaid on koostanud, ütleb soome keelest: „See on maailma üks loomulikemaid, reeglipärasemaid, väljaarenenumaid ja kaunikõlalisemaid keeli." Ja ka prantsuse uurija Elisee Reclus kui ka Leonzon Le Duc ning paljud teised keeleuurijad on soome keelt kui Euroopa üht täiuslikumat keelt käsitanud. Minu arvates soome keel vääriks koguni Eesti koolides uuesti õppeainete hulka võtta, sest minu vaate järele on soome keel eestlastele sama, mis ladina keel itaallastele. Meie rahvaste mineviku ja muinsuse uurimine tuleb käsile võtta uue hooga ja seda just noorema põlve esindajate poolt, sest nooruse päralt on tulevik! Päewaleht, nr. 115, 29 aprill 1936 

Loe ka lisaks läbi see artikkel (Muinas-esti kangelasaeg).

LÕPP

Reede, 23. september 2022

Darwini õpetus pea peale

Lugu on osaliselt eelmise blogi postituse jätkuks. Antud ajalehe artikkel ja mõttekäik sobib blogisse hästi, isegi kui järeldus pole päris tõene (mis on tõde?), siis sisaldab see tolle aja teadlaste „kainet“ analüüsi ja mõtlemisvõimet.

Darwini õpetus pea peale.
Mitte inimene ei põlvne loomast, vaid loom inimesest.
Uued teaduslikud uurimised.

Rahvaste loomislood, müüdid, saagad ja muinasjutud ei ole paljad luulekujutused, mis oma aine on saanud ei millestki. Neis väljendub palju enam inimsoo üli-individuaalne mälestus neist aegadest, mil inimesed veel koos elasid kääbustega, lohedega ja muude veidrate loomadega. Nad on inimsoo ajaloo dokumendid. Nende järele peame inimsugu pidama palju vanemaks, kui seda tegi harilik põlvnemisõpetus. Suured saurused, hiiglasisalikud esinevad juba maakera ajaloo keskajal, ja kui inimene poleks juba olnud nende loomade kaasaegne, kuidas oleks siis võimalik, et muinasjutud ja müüdid kirjeldavad neid loomi sarnase täpsusega, millist ei saa head pilti anda isegi teaduslikud uurimused, mis käsitlevad nende loomade konte.
Sarnased on kuulsa Müncheni paleontoloogi prof. Edagar Dacque väited. Tema arvates pole ettekujutus algavast ja hiljem edasi harunevast inimese sugupuust õige. Juba maakera ürgajad esitavad säärase eluolevuste mitmekesisuse, et oleme sunnitud võtma maise elu arengus mitmesuguseid järke. Üks areng, mis oli kõrgeim arenemine mitte igale loomale, sest paljud loomad on oma elu kestel hukkunud selleläbi, et nad liiga ühekülgselt tahtsid kohaneda elutingimustele. Kohanemine üksi pole aga kõrgem arenemine, samuti ka mitte võitlus olemasolu pärast, millel on ainult eritlev, puhastav tähtsus. Alles siis võib olla juttu kõrgemast arenemisest, kui eluolevus omaenese algtüübi välja kujundab ja ühtlasi elunõudeile kohandab.
Kui vaatleme mitmesuguseid eluolevusi inimesega võrreldes, siis näeme, et üksi inimesele oli antud teostada oma algtüüpi konservatiivsel kujul. Teaduslikud tõendused kinnitavad, et inimene ei arenenud oma praegusele kujule mingisugusest loomariigist, vaid et ta oli olemas oma algkujul juba hämaral ürgajal, ja et enamus loomaliike harunes iseäralikust inimtõust. Inimene vabastas enese aja jooksul kõigest loomalikust, kuna ta omale võõrad tunnusmärgid eraldi välja kujundas. Selleläbi omandab terve põlvnemisõpetus muudetud ilme. Inimese sugupuud ei tule nii mõista, et praegune inimsoo kuju välja arenes kõrgemaist imetajaist (inimahvidest) vaid vastuoksa, ka need on alginimtõu edasiarenenud loomavormid. See üleolek seab inimese maise elu keskpunktiks, sest ta on mitte üksi ideaalseim kuju eluolevuste seas, vaid teataval määral paljude eluolevuste algus.
See pole teaduse romantiline ümberhindamine. Just uuemad uurimused pärivusõpetuse alal on ilmsiks toonud inimese elundeid, mis näitavad, et ürgimetajaloom inimesele seisis palju lähemal kui me seda arvame. Ja see inimene oli kindlasti nende loomade kaasaegne, kes esile kerkivad saagades, müütides ja muinasjuttudes. Oletus, et ainult kondid ja teised loomade jäänused olid inimsoo hilisema fantaasia ergutajaiks, pole usutav, sest nende „eeluputusaegsete" loomade kirjeldused ja kujutused on äärmiselt täpsed ja loomulikud. (Darwini õpetus pea peale. Esmaspäev: piltidega nädalleht, nr. 40, 3 oktoober 1927. Eesti Rahavusraamatukogu digitaalne arhiiv).

LÕPP

Esmaspäev, 19. september 2022

Lühike vahekokkuvõte alternatiivajaloost

Mõned märksõnad alternatiivajaloost.

Tervikpilti ja ajalist kulgu ei ole võimalik kahjuks väga puudulike andmete põhjal ja ainult analüüsile toetudes kokku panna. Küll oleks hea, kui saaksin sündmuste ette kirjutada kasvõi ligilähedased aastaarvud, kuid kahjuks ei ole see hetkel võimalik. Kogu ajakulg, mis siin lühidalt lahti kirjutan, jääb umbes 6000 aasta piiresse.

Mõistagi pole kõike neid andmeid võimalik leida raamatutest, seega olen ulmelisema osa ise välja mõelnud. Kogu alternatiivajalugu TULEB VÕTTA PUHTA ULMENA. Panen info siia lühidalt märksõnadega või mõne lausega. Mainin veel ära selle, et palju infot olen leidnud raamatutest (American digital library) ja vanadest ajalehtedest (Eesti Rahvusraamatukogu digitaalne arhiiv).

Põhja-Soomes olid vulkaanid (vähemalt 5). 

Laplased (levik Põhja-Soomest kuni Uuraliteni?) olid väga arenenud ja kõrgkultuuri esindajad. Lapimaa venepoolses osas olid püramiidid (jäänused olid nähtavad veel 20. sajandi algul). 

Eestlastest (saaremaalased, keda nimetatakse ka viikingiteks, kuid see on hetkel küsitav, sest ma ei segaks neid aegasid omavahel kokku. Viikingid võisid olla hiljem, peale sõda) saadikud olid Vanas-Roomas. Eestlased külastasid tihti Ameerikat. Nimetasid ka seal ühe maa-ala Eesti järgi Estotilandiks (mõnel pool Estotoland). Vaata ka Wiki linki Estotilandi kohta ja pööra enda jaoks infot nii nagu sa usud seda teadvat, siis saad Wiki kõverpeeglist tõesema pildi.

Vana-Rooma tegelikud valitsejad olid Põhjamaalased (Northern). Vana-Rooma impeerium ulatus üle terve Euroopa (k.a arvatud Venemaa, kuni Uuraliteni), üle Põhjamaade ja üle Põhja-Aafrika (Barbarid).

Meie esivanemad (Soome-Ugri ehk Põhjamaalased) on meie maailma kultuuri alusepanijad (Päewaleht, nr. 121, 5 mai 1928).


Mingil ajaperioodil oli vee tase madal. Läänemere põhjas on senini säilinud muistsed metsad. Taanist sai kuiva jalaga Saksamaale. Lopsakad metsad on ka Põhja-Jäämere veekatte all.

 

Teisel perioodil oli veetase väga kõrge. Vähemalt kolmandik praegusest Eestist oli vee all. See oli periood, mida kutsuti mudauputuseks (mud flood). Selle tulemusel jäid üle suure ilma paljude linnade majade esimesed/teised korrused maa alla. Väga heaks indikaatroriks on siin Peterburi, mis oli täielikult vee all ehk siit saab tuletada seda, et see sündmus ei saanud olla väga palju aega tagasi. Peale vee taandumist taasavastati jälle Peterburg. Ennemat oli linnal muidugi teine nimi.

Mingil ajal toimus mingit sorti üleilmne konflikt/sõda/suur katastroof/suur lähtestamine. Saaremaa (Kaali kraater) ja samuti Osmusaare kõrval asunud saar? (nüüdne Neugrundi kraater) said hirmsa paugu läbi mingi energiarelva. Samasugused paugud said ka muud tolle aja asulad üle ilma, kes olid valel poolel. Võis olla ka nii, et kõik osapooled said paugud kellegi kolmanda käest. See konflikt puudutas suuremat osa Euroopat või koguni tervet maailma ning see tegi lõpu kogu nn Vana-Rooma kultuurile, kust valitseti poolt maailma (üle maailma Vana-Rooma antiikstiilis ehitised. Ajaloolaste poolt on kinnitatud, et Eestile väga lähedal asuval Gotlandil on leitud Vana-Rooma aegsed hoonete jäänused). Samas neid hooneid on kõik ilm senini täis.

Eelmine tsivilisatsioon kasutas elektrit, mida ammutas atmosfäärist ja/või eetrist. Püramiidide tipud, obeliskide tipud olid vaskplaatidega kaetud. Nende ehitiste üks ülesannetest oli energia kogumine.

Mingitel ajaperioodidel aretati erinevaid loomi (draakonid, meile seni teadmata elukad, väärakad, inimesepeaga lõvid, soku jalgadega inimesed jne) 

Samuti aretati erinevaid inimtõuge (kes aretas? Looja? tulnukad?), kääbused ja hiiglased, pikliku koljuga inimesed, kellede surnuaedu on leitud Ameerikast. Kas meile tuntud inimtõud ja kääbused ning hiiglased elasid koos või eraldi, pole täpselt teada, kuid võib arvata, et elati samal ajal.

Mingitel mõjutustel (iseenesest ei juhtu midagi) kadusid 4 supertsivilisatsiooni: Atlantis Atlandi ookeanis; Lemuuria India ookeanis (ulatus Madagaskarist kuni Sri-Lankani. Maalahmakas oli suurem kui praegune Austraalia); Mu, Vaikses ookeanis ja Põhja nabal asuv Hüperborea (selle kadumises ei ole kuigi kindel, see nüüdseks tühi maalapp koos suure peamiselt magnetiidist koosneva mäega võib seal endiselt olemas olla.


LÕPP



Pühapäev, 18. september 2022

IV katkend raamatust "Üksik hunt"

Enne, kui paar mõtet sealt raamatust siia üles laen, pean ära ütlema paar asja. Kui mul ennemalt oli suhteliselt palju aega, et tegeleda mõtlemise ja ajaloo uurimisega, siis paraku suve teine pool (hetkel samuti) on toonud mulle juurde palju füüsilist tööd, mis on kohati isegi nii ränk (12 h), et õhtul tuppa minnes, mul pole isegi jõudu enam üldse midagi mõelda ja veel vähem midagi uurida. Raamatute/ajalehtede uurimine, arvuti sisse lülitamine ja selle taga istumine, käib lihtsalt üle jõu. Füüsiline maailm on mu endasse neelanud. Ma just mõtlesin, et ma kuskil kiitlesin, et oh, mul on palju vaba aega, et tegeleda ajaloo uurimise ja "saabunud" idee kildude mõtestamisega neid läbi nämmutades ja analüüsides, aga viimased paar kuud, pole midagi korralikult saanud uurida ega mõelda. Tunne on olnud selle koha pealt natukene kehva just sellepärast, et minu elurütmis oleks siis justkui midagi puudu. Tööd peab tegema, ja tööd mulle meeldib teha, aga kui midagi haamriga kuklas taob, et kiire-kiire, vihmad ja külmad tulevad peale, siis ei saa seda tööd eriliselt nautida. Kõike muidugi tegin enda jaoks, see on tore. Vana kuur oli kokku kukkumas. Ait ja kuur on omavahel ühenduses ühe katuse all. Tegu on EW aegsete hoonetega. Kuur sai ümber lükatud ja uus asemele tehtud (poolik veel, aga vähemalt uue katuse all). Aida katus sai samuti välja vahetatud. Kuid tööd on seal veel oi-oi kui palju. Millal jõuan, ei tea. Nagu sellest veel vähe oleks, ilmusid meie tallu (kui nii võib nimetada) kukk ja mõned kanad. Toredad linnud on. Maal elasin ka lapsepõlves, siis olid lisaks kanadele meil veel sead ja oma viljapõld. Kanadele aga vaja talvemaja. Selle kallal nüüd töötan tasapisi, kuidas aega saan. No kui juba alustasin, siis võin mõne reaga talutöödest veel pajatada, mis tehtud ja mis tegemata. Kartul, peedid, kapsad on veel maas. Öökülma pole olnud, meri veel hoiab. Õunapuud on lookas oma kandami all, tarvis mahla pressima hakata. Korstnad, ahjud, pliidid sai õnneks üleeile puhtaks tehtud. No lisaks kõigele sellele tuli ka suvel puhata. Eks sai käidud mitmel korral Lõuna-Eestis puhkamas ja paadiga kalastamas ja isegi mere äärde kalale olen saanud. Septembrist läksime naisega veel Lindy hop algajate tantsukursustele. See on tore vaheldus, aga suhtelisel raske on parempidi pöördeid teha, sammud lähevad sassi, vasakule tuleb kõik välja. Ei tea, kas see on ajupoolkerade konflikti tulemus, aga pingutan edasi. Lisaks kõigele on mul ka nii öelda päris töö, mis natukene raha sisse toob, aga mis siin kurta. Arvan, et vaatamata kõigele, ma leian aega, et jälle tegeleda natukene ka ajalooga ja mõtlemisega üldisemalt. Ühe väikese katkendi laen siia üles, sest rohkem pole jõudnud. Raamatu kirjutamine on väga raske tegemine, peab leidma rahu ja vaimu...siis saab, muidu ei....

...Nüüd aga küsimus, mis mind kummitab teiste küsimustega võrreldes kõige enam. Siin kohal ma enam ei räägi minast ehk üksikust hundist vaid räägin meist, kuigi nagu raamatu pealkirigi ütleb, et ÜKSIK. Seni pole mu küsimusele vastust antud ja selle väiksema alateema juures räägin siis meist. Küsimus oleks: Kas kogu loodav maailm on tehtud inimeste jaoks selleks, et osaleda kõige tähtsamas katses? Hollywoodi filmides, rahvaste legendides on öeldud midagi sellist, et need inimesed, kes praegu maal elavad, on kas viies või kuues tsivilisatsioon. Eelnevad tsivilisatsioonid hävisid või hävitati ja järelikult ei läbinud nad katset. Ühes filmis andis looja või arhitekt ehk selle paiga autor teada, et see katse, mis praegu käsil on, jääb inimkonnale viimaseks. Miks ma toon näiteid filmidest on see, et see seltskond teab midagi, mida meie ei tea ja aeg-ajalt söödetakse meile „pirukaid“ ette läbi filmide, raamatute, uudiste ja ka muusika. Tõde aga on näiteks uudistes kirjas kuskil eelviimasel leheküljel paremal all nurgas ja mõne reaga. Sama on ka filmidega. Filmid on täis otsast otsani fantaasiat, aga kuskil ilmutatakse ka paari minuti jooksul tõde. Meie asi on see tõde üles otsida ja mitte lasta ennast eksitada ülejäänud 99% mürast. Oma sisetunnetuselt ja ka näiteks looduse lähemal vaatlusel tean ma, et mingit Darwinismi ei ole olemas, see on üks kõige suurem möga, mille uskujatest mul on kahju. Tegelikult ei ole kahju, mul on ükskõik neist. Sest, kes juba seda suurt valet usub ja ei kasuta oma pead mõtlemiseks ja ümbruse analüüsiks, see usub ka kõiki teisi suuri valesid kinnisilmi. Väike laps on targem kui nemad. Siin kohal pean mainima, et väike laps on kindlasti targem ka kui mina ja ta on ka tõenäoliselt sinust targem. Kuulake vahest väikesi lapsi ja pange tähele, mida need väikesed inimesed räägivad. Ärge suunake neid nii palju, ärge suruge neile peale oma tõde ja kõiki oma õpetusi. Väikesed lapsed on teatud vanuseni rikkumata infost, mida meie maailm sisaldab. Mu vanem tütar vast oli umbes 8-aastane, kui me kõndisime tänaval ja ta korraga ütles mulle, et maailm on tasane ehk lame. Ma kahjuks ei mäleta tema arutluskäiku ja teisi pärleid sellest jalutuskäigust, aga las see teema praegu jääb. Nüüd eksperimendi juurde tagasi. Kui on looja, siis on loogiline, et maal oleval elul on eesmärk. On rohkem kui ebatõenäoline, et looja tegi selle paiga lihtsalt niisama. See küsimus tundub võibolla sarnane küsimusele ühe inimese sisukohalt, et mis on elu eesmärk, kuid on tegelikult veelgi suurem, suurem inimesest lugematu arv kordi. See küsimus on hoomatav ainult loojale - Mis on kogu eksperimendi eesmärk? Ma võin proovida sellele küsimusele otsida mõningaid vastuseid läbi enda tunnetuse, mis mul hetkel on. Kui looja annab, siis näiteks kolme aasta pärast on mul võibolla hoopis teine tunnetus ja hoopis teistsugused mõtted, kui ma olen olnud valel teel. Ma tean, et mu jutt valgub laiali, sest kirjutamisel pressib igasuguseid mõtteid vahele ja küsimustele vastamine lükkub edasi. Raamatu kirjutamise koha pealt tahtsin seda öelda, et ma lugesin kuskilt (ausalt ei mäleta ja selleks ma siia raamatusse viiteid ka ei topi, sest keegi kuskil ütles, et peavad viited olema, muidu oleks nagu andmevargus. Ütlen teile otse, kes nii mõtlevad, et sõitke te seenele. Hea inimene ei aja siin maailmas taga raha ja veel vähem otsib ta kuulsust, sedasi mõtlen ka mina ja kindlasti paljud teised), aga lugesin kuskilt midagi taolist (võin ka mõne faktiga eksida, aga mõte jääb samaks), et selline mees nagu Aquino Thomas, kes elas vist 13. sajandil, oli oma aja suur mõtleja ja filosoof. Ta kirjutas palju tarka, millele tollel ajal polnud vastast, kuid siis ta kohtus loojaga (ei mäleta täpselt kuidas, kas ilmutus või unenägu või midagi kolmandat) ja siis ta taipas, et kõik, mis ta on kirjutanud, on tühine, täiesti tühine, mis ei vääri looja küünemusta ka mitte ja jättis päevapealt kirjutamise. Tema üks tähtsamaid raamatuid jäigi tema poolt lõpetamata. Ma olen mitu korda sama mõelnud. Kõik see, mis ma olen kirjutanud blogis ja ka selle raamatu paberiga saaks head tulehakatust, kuid siin on kaks aga. Esiteks, ma tunnen seda, et kirjutades ma arenen, peas olev info sega-pudru hakkab korrastuma, mis sest, et raamatus on justkui kõik laiali. Kirjutades tekivad seosed, tekivad uued seosed, uued ideed, mis küpsevad valmis võibolla alles mitme aasta pärast. Ja teiseks, ma olen looja looduga, ebamaisega või tükikesega temast, kohtunud. Kogemus oli jumalik, seda ma siin kirjeldama ei hakka, kuid peale kogemust ma panin selle samal päeval kohe kirja ja see väikene lõigukene juttu sellest kogemusest on ka mul kirjeldusena blogis kirjas. Mis ma aga tahtsin öelda, et see kogemus ei võtnud minult kirjutamise isu, vastupidi, tahtsin selle kohe kirja saada. Aga ma ei võrdleks ennast Aquino Thomasega, sest minu ja tema vahe oma arengult võib olla midagi taolist Aquino Thomase kasuks nagu inimese vahekord loojaga. Miks aga looja on teinud selle paiga ja miks ta on selle paiga teinud täpselt sellise nagu ta on? Miks ta on siia paigutanud inimese, kes on eksperimendi osa? Ma ei saa öelda, et inimene on eksperimendi kõige tähtsam osa, sest meie kõrval elab ka lugematu hulk teisi liike, pisielukatest kuni sinivaalani. Võibolla on koguni olemas liike, arukaid olendeid, kellest me ei tea midagi, kuid see pole praegu nii tähtis. Mis eksperimenti meiega tehakse ja kuhu me peame välja jõudma ja tegelikult kas üldse peamegi kuhugi jõudma? Äkki see polegi võimalik? Küsimuse vastus isegi selle koha pealt on teadmata, et kas eksperiment on korraldatud üksikisikule või inimkonnale või mõlemat. Proovin anda mõned vastused oma kogemuste, tunnetuse ja vaatluse põhjal. Looja on selle paiga teinudki just katse jaoks. Gunnar Aarma ütles, et see paik on polügoon, inimese arengu polügoon, aga miks ta just selline on, ei oma tegelikult tähtsust, sest kui see paik oleks teistsugune, ei kaoks ometi küsimus mitte kuskile, sest siis ma küsiks ikka, miks see teistsugune paik just selline on? Milline peaks olema eksperimendi lõppresultaat, et selle paiga looja sellega rahule jääks? Hollywood on sellele küsimusel andnud oma vastuse läbi filmi Matrix II, kus arhitekt või selle paiga looja annab palju „hulle“ vastuseid, kuid õnneks ma ei mäleta enam täpselt, mis seal öeldi. Olen proovinud sellele küsimusele vastust saada, analüüsides oma enda elatud elu. Esmapilgul, vaadates tagasi oma elule ja kõikidele vigadele, mis ma olen teinud, tundub mulle, et kas ikka oli vaja mind siia eksperimendi osalejaks saata? Küsige ükskõik millise inimese käest, kes on vähemalt 40-aastat vana, et kas ta tahaks oma elatud elu uuesti elada ja kõike neid mõeldamatuid lollusi ja rumalusi uuesti läbi teha? Mina ei taha mitte mingil juhul. Muidugi on ka väga palju häid ja ilusaid hetki ja tegusid, kuid siiski, mitte mingil juhul ei sooviks ma neid vigu uuesti korrata, aga üks on selge, me sünnime siia puhta lehena – kustutatud mäluga, kui nii võib öelda. Kuigi ma pean ütlema, et ma teen vigu ka praegu, koguaeg teen vigu, sina ka teed, sest looja luues mind inimeseks, kustutades minu kõiksuse teadmised ja andes mulle inimlikud vead ja nõrkused, siis võiks ju küsida, et mis tulemust sa vanake siis ootasid? Ma arvan, et resultaat võiks olla selline, et selle koha eesmärk on ära tunda ja näha oma vigu, aga kõige raskem siinjuures on vast see, et inimene teeb vigu edasi, kuid teadvustab neid enesele, aga tagajärgedel mõtleb homme. Me kõik astume palju kordi samasse solgiämbrisse ja saame selle sama ämbritäie omale hiljem kaela. Mitu viga sina enda juures praegu näed? Kindlasti on seal mõned nipet-näpet väikesed „süütud“ veakesed ja üks suur luukere, mida sa vead ja vead endaga kaasas ega suuda maha panna. Kellel luukere pole, see kas valetab iseendale või ta veel ei ole taibanud oma luukere üles otsida. Ma andsin sellel küsimusele oma vastuse, kuid see küsimus on tegelikult vastuseta, sest tõde kas pole olemas või seda lihtsalt veel ei teata üksiku hundi seisukohast. "Meie" seisukohast läheb aga asi päris hulluks. Vaadake, mis ümberringi toimub, kas näeb see asi hea välja? Need oleme kõik „meie“ kes saaksime seda asja parandada, aga tegelikult on see lootusetu, sest me kõik koos ei hakka mitte kunagi mitte midagi parandama, kuigi teame omast arust väga hästi, kuidas asjad siin maailmas peaksid olema. Kuskil eespool ma kasutasin vist sellist terminit nagu „hingeta inimesed“. Ma olen päris veendunud, et sellised on meie keskel olemas ja neid on väga palju. Poliitikasse ma ei tahaks laskuda, kuid üks on enam kui selge, et osade meie valitsejate ja valitsejate valitsejate näol ei ole tegemist inimestega vaid on tegu mingit sorti puhta kurjusega. Selle koha looja saaks selle kurjuse likvideerida silmapilk, aga see on eksperimendi osa, sest ilma kurjuseta ei avalduks tõeline headus. Mõelge, et kui me elaksime ideaalmaailmas (selline eksperiment olla eelnevalt juba korraldatud), kus kõik on hästi ja kõigil on kõike küllalt ja rohkem kui veel, aga siis ei avalduks inimese tõeline olemus ja ei ole võimalik terasid sõkaldest eraldada. Vastav katse on tehtud vist ka rottidega. Ideaalmaailmast saab ruttu zombi ja apokalüpsise maailm. Miks inimene teeb paha (ka teadmatult) ja on teinekord kuri, see aga on juba hoopis teine teema ja sellele küsimusele vaat on veel raskem vastust leida, kui mistahes teisele küsimusel siin maailmas. Miks inimene on just selline nagu ta on? See on küsimuste küsimus ja selle üle ma hetkel ei proovigi juurelda. Jään siiski selle juurde, et eksperiment on loodud üksiku hundi jaoks ja kui üksik hunt on maailmast lõpuks aru saanud ja käitub vastavalt, siis võib juhtuda, et ka hundikari võib lõpuks arenema hakata, aga kõigepealt peab arenema hakkama üksik hunt. Võin igale üksikule hundile anda valemi, kuidas maailma lõpuks täiesti korda saab. Võtmesõna on peldik või tualett. Tundub naljakas, aga sealt saab kõik alguse. Kui me kõik või eraldi võttes iga üks, külastades mõnd avalikku WC-d ja jätaksime selle peale külastust alati rohkem korda, kui see oli, on varsti maailm korras. Tundub ju lihtne? Aga, mis on reaalsus? Kui me eemaldaksime koristaja, kes avalikus WC-s iga tund korda käib hoidmas, valitseks seal juba mõne tunni pärast täielik katastroof, aga kui meie seda vajalikku nurgakest ise külastame ja selle hiljem oma järel filigraanselt korda jätame ja korjame mõne teise paberiga maast üles, siis see on suur samm parema maailma poole. Kui nüüd sama teeks juba suurem hulk tualeti külastajad, siis koristajat poleks vajagi. Asutuse juht saaks päeva lõpus peldiku üle vaadata ja mopiga põranda üle lasta ja korras ta ongi. Kuhu ma tüürin? Kes veel ei taibanud, siis et kui me saame selle väga väikese asja inimkonnana ära tehtud ja avalikud peldikud ise puhtad hoitud, siis kõik ülejäänud maailma korrashoidmine on juba kukepea, see hakkab ise korda minema. Ainult nii vähe ongi vaja.