Enne, kui paar mõtet sealt raamatust siia üles laen, pean ära ütlema paar asja. Kui mul ennemalt oli suhteliselt palju aega, et tegeleda mõtlemise ja ajaloo uurimisega, siis paraku suve teine pool (hetkel samuti) on toonud mulle juurde palju füüsilist tööd, mis on kohati isegi nii ränk (12 h), et õhtul tuppa minnes, mul pole isegi jõudu enam üldse midagi mõelda ja veel vähem midagi uurida. Raamatute/ajalehtede uurimine, arvuti sisse lülitamine ja selle taga istumine, käib lihtsalt üle jõu. Füüsiline maailm on mu endasse neelanud. Ma just mõtlesin, et ma kuskil kiitlesin, et oh, mul on palju vaba aega, et tegeleda ajaloo uurimise ja "saabunud" idee kildude mõtestamisega neid läbi nämmutades ja analüüsides, aga viimased paar kuud, pole midagi korralikult saanud uurida ega mõelda. Tunne on olnud selle koha pealt natukene kehva just sellepärast, et minu elurütmis oleks siis justkui midagi puudu. Tööd peab tegema, ja tööd mulle meeldib teha, aga kui midagi haamriga kuklas taob, et kiire-kiire, vihmad ja külmad tulevad peale, siis ei saa seda tööd eriliselt nautida. Kõike muidugi tegin enda jaoks, see on tore. Vana kuur oli kokku kukkumas. Ait ja kuur on omavahel ühenduses ühe katuse all. Tegu on EW aegsete hoonetega. Kuur sai ümber lükatud ja uus asemele tehtud (poolik veel, aga vähemalt uue katuse all). Aida katus sai samuti välja vahetatud. Kuid tööd on seal veel oi-oi kui palju. Millal jõuan, ei tea. Nagu sellest veel vähe oleks, ilmusid meie tallu (kui nii võib nimetada) kukk ja mõned kanad. Toredad linnud on. Maal elasin ka lapsepõlves, siis olid lisaks kanadele meil veel sead ja oma viljapõld. Kanadele aga vaja talvemaja. Selle kallal nüüd töötan tasapisi, kuidas aega saan. No kui juba alustasin, siis võin mõne reaga talutöödest veel pajatada, mis tehtud ja mis tegemata. Kartul, peedid, kapsad on veel maas. Öökülma pole olnud, meri veel hoiab. Õunapuud on lookas oma kandami all, tarvis mahla pressima hakata. Korstnad, ahjud, pliidid sai õnneks üleeile puhtaks tehtud. No lisaks kõigele sellele tuli ka suvel puhata. Eks sai käidud mitmel korral Lõuna-Eestis puhkamas ja paadiga kalastamas ja isegi mere äärde kalale olen saanud. Septembrist läksime naisega veel Lindy hop algajate tantsukursustele. See on tore vaheldus, aga suhtelisel raske on parempidi pöördeid teha, sammud lähevad sassi, vasakule tuleb kõik välja. Ei tea, kas see on ajupoolkerade konflikti tulemus, aga pingutan edasi. Lisaks kõigele on mul ka nii öelda päris töö, mis natukene raha sisse toob, aga mis siin kurta. Arvan, et vaatamata kõigele, ma leian aega, et jälle tegeleda natukene ka ajalooga ja mõtlemisega üldisemalt. Ühe väikese katkendi laen siia üles, sest rohkem pole jõudnud. Raamatu kirjutamine on väga raske tegemine, peab leidma rahu ja vaimu...siis saab, muidu ei....
Olen koondanud kõik blogis olevad raamatu (Üksik hunt) katkendid tervikuks. Loe tervet raamatut parem siit.
...Nüüd aga küsimus, mis mind kummitab teiste küsimustega võrreldes kõige enam. Siin kohal ma enam ei räägi minast ehk üksikust hundist vaid räägin meist, kuigi nagu raamatu pealkirigi ütleb, et ÜKSIK. Seni pole mu küsimusele vastust antud ja selle väiksema alateema juures räägin siis meist. Küsimus oleks: Kas kogu loodav maailm on tehtud inimeste jaoks selleks, et osaleda kõige tähtsamas katses? Hollywoodi filmides, rahvaste legendides on öeldud midagi sellist, et need inimesed, kes praegu maal elavad, on kas viies või kuues tsivilisatsioon. Eelnevad tsivilisatsioonid hävisid või hävitati ja järelikult ei läbinud nad katset. Ühes filmis andis looja või arhitekt ehk selle paiga autor teada, et see katse, mis praegu käsil on, jääb inimkonnale viimaseks. Miks ma toon näiteid filmidest on see, et see seltskond teab midagi, mida meie ei tea ja aeg-ajalt söödetakse meile „pirukaid“ ette läbi filmide, raamatute, uudiste ja ka muusika. Tõde aga on näiteks uudistes kirjas kuskil eelviimasel leheküljel paremal all nurgas ja mõne reaga. Sama on ka filmidega. Filmid on täis otsast otsani fantaasiat, aga kuskil ilmutatakse ka paari minuti jooksul tõde. Meie asi on see tõde üles otsida ja mitte lasta ennast eksitada ülejäänud 99% mürast. Oma sisetunnetuselt ja ka näiteks looduse lähemal vaatlusel tean ma, et mingit Darwinismi ei ole olemas, see on üks kõige suurem möga, mille uskujatest mul on kahju. Tegelikult ei ole kahju, mul on ükskõik neist. Sest, kes juba seda suurt valet usub ja ei kasuta oma pead mõtlemiseks ja ümbruse analüüsiks, see usub ka kõiki teisi suuri valesid kinnisilmi. Väike laps on targem kui nemad. Siin kohal pean mainima, et väike laps on kindlasti targem ka kui mina ja ta on ka tõenäoliselt sinust targem. Kuulake vahest väikesi lapsi ja pange tähele, mida need väikesed inimesed räägivad. Ärge suunake neid nii palju, ärge suruge neile peale oma tõde ja kõiki oma õpetusi. Väikesed lapsed on teatud vanuseni rikkumata infost, mida meie maailm sisaldab. Mu vanem tütar vast oli umbes 8-aastane, kui me kõndisime tänaval ja ta korraga ütles mulle, et maailm on tasane ehk lame. Ma kahjuks ei mäleta tema arutluskäiku ja teisi pärleid sellest jalutuskäigust, aga las see teema praegu jääb. Nüüd eksperimendi juurde tagasi. Kui on looja, siis on loogiline, et maal oleval elul on eesmärk. On rohkem kui ebatõenäoline, et looja tegi selle paiga lihtsalt niisama. See küsimus tundub võibolla sarnane küsimusele ühe inimese sisukohalt, et mis on elu eesmärk, kuid on tegelikult veelgi suurem, suurem inimesest lugematu arv kordi. See küsimus on hoomatav ainult loojale - Mis on kogu eksperimendi eesmärk? Ma võin proovida sellele küsimusele otsida mõningaid vastuseid läbi enda tunnetuse, mis mul hetkel on. Kui looja annab, siis näiteks kolme aasta pärast on mul võibolla hoopis teine tunnetus ja hoopis teistsugused mõtted, kui ma olen olnud valel teel. Ma tean, et mu jutt valgub laiali, sest kirjutamisel pressib igasuguseid mõtteid vahele ja küsimustele vastamine lükkub edasi. Raamatu kirjutamise koha pealt tahtsin seda öelda, et ma lugesin kuskilt (ausalt ei mäleta ja selleks ma siia raamatusse viiteid ka ei topi, sest keegi kuskil ütles, et peavad viited olema, muidu oleks nagu andmevargus. Ütlen teile otse, kes nii mõtlevad, et sõitke te seenele. Hea inimene ei aja siin maailmas taga raha ja veel vähem otsib ta kuulsust, sedasi mõtlen ka mina ja kindlasti paljud teised), aga lugesin kuskilt midagi taolist (võin ka mõne faktiga eksida, aga mõte jääb samaks), et selline mees nagu Aquino Thomas, kes elas vist 13. sajandil, oli oma aja suur mõtleja ja filosoof. Ta kirjutas palju tarka, millele tollel ajal polnud vastast, kuid siis ta kohtus loojaga (ei mäleta täpselt kuidas, kas ilmutus või unenägu või midagi kolmandat) ja siis ta taipas, et kõik, mis ta on kirjutanud, on tühine, täiesti tühine, mis ei vääri looja küünemusta ka mitte ja jättis päevapealt kirjutamise. Tema üks tähtsamaid raamatuid jäigi tema poolt lõpetamata. Ma olen mitu korda sama mõelnud. Kõik see, mis ma olen kirjutanud blogis ja ka selle raamatu paberiga saaks head tulehakatust, kuid siin on kaks aga. Esiteks, ma tunnen seda, et kirjutades ma arenen, peas olev info sega-pudru hakkab korrastuma, mis sest, et raamatus on justkui kõik laiali. Kirjutades tekivad seosed, tekivad uued seosed, uued ideed, mis küpsevad valmis võibolla alles mitme aasta pärast. Ja teiseks, ma olen looja looduga, ebamaisega või tükikesega temast, kohtunud. Kogemus oli jumalik, seda ma siin kirjeldama ei hakka, kuid peale kogemust ma panin selle samal päeval kohe kirja ja see väikene lõigukene juttu sellest kogemusest on ka mul kirjeldusena blogis kirjas. Mis ma aga tahtsin öelda, et see kogemus ei võtnud minult kirjutamise isu, vastupidi, tahtsin selle kohe kirja saada. Aga ma ei võrdleks ennast Aquino Thomasega, sest minu ja tema vahe oma arengult võib olla midagi taolist Aquino Thomase kasuks nagu inimese vahekord loojaga. Miks aga looja on teinud selle paiga ja miks ta on selle paiga teinud täpselt sellise nagu ta on? Miks ta on siia paigutanud inimese, kes on eksperimendi osa? Ma ei saa öelda, et inimene on eksperimendi kõige tähtsam osa, sest meie kõrval elab ka lugematu hulk teisi liike, pisielukatest kuni sinivaalani. Võibolla on koguni olemas liike, arukaid olendeid, kellest me ei tea midagi, kuid see pole praegu nii tähtis. Mis eksperimenti meiega tehakse ja kuhu me peame välja jõudma ja tegelikult kas üldse peamegi kuhugi jõudma? Äkki see polegi võimalik? Küsimuse vastus isegi selle koha pealt on teadmata, et kas eksperiment on korraldatud üksikisikule või inimkonnale või mõlemat. Proovin anda mõned vastused oma kogemuste, tunnetuse ja vaatluse põhjal. Looja on selle paiga teinudki just katse jaoks. Gunnar Aarma ütles, et see paik on polügoon, inimese arengu polügoon, aga miks ta just selline on, ei oma tegelikult tähtsust, sest kui see paik oleks teistsugune, ei kaoks ometi küsimus mitte kuskile, sest siis ma küsiks ikka, miks see teistsugune paik just selline on? Milline peaks olema eksperimendi lõppresultaat, et selle paiga looja sellega rahule jääks? Hollywood on sellele küsimusel andnud oma vastuse läbi filmi Matrix II, kus arhitekt või selle paiga looja annab palju „hulle“ vastuseid, kuid õnneks ma ei mäleta enam täpselt, mis seal öeldi. Olen proovinud sellele küsimusele vastust saada, analüüsides oma enda elatud elu. Esmapilgul, vaadates tagasi oma elule ja kõikidele vigadele, mis ma olen teinud, tundub mulle, et kas ikka oli vaja mind siia eksperimendi osalejaks saata? Küsige ükskõik millise inimese käest, kes on vähemalt 40-aastat vana, et kas ta tahaks oma elatud elu uuesti elada ja kõike neid mõeldamatuid lollusi ja rumalusi uuesti läbi teha? Mina ei taha mitte mingil juhul. Muidugi on ka väga palju häid ja ilusaid hetki ja tegusid, kuid siiski, mitte mingil juhul ei sooviks ma neid vigu uuesti korrata, aga üks on selge, me sünnime siia puhta lehena – kustutatud mäluga, kui nii võib öelda. Kuigi ma pean ütlema, et ma teen vigu ka praegu, koguaeg teen vigu, sina ka teed, sest looja luues mind inimeseks, kustutades minu kõiksuse teadmised ja andes mulle inimlikud vead ja nõrkused, siis võiks ju küsida, et mis tulemust sa vanake siis ootasid? Ma arvan, et resultaat võiks olla selline, et selle koha eesmärk on ära tunda ja näha oma vigu, aga kõige raskem siinjuures on vast see, et inimene teeb vigu edasi, kuid teadvustab neid enesele, aga tagajärgedel mõtleb homme. Me kõik astume palju kordi samasse solgiämbrisse ja saame selle sama ämbritäie omale hiljem kaela. Mitu viga sina enda juures praegu näed? Kindlasti on seal mõned nipet-näpet väikesed „süütud“ veakesed ja üks suur luukere, mida sa vead ja vead endaga kaasas ega suuda maha panna. Kellel luukere pole, see kas valetab iseendale või ta veel ei ole taibanud oma luukere üles otsida. Ma andsin sellel küsimusele oma vastuse, kuid see küsimus on tegelikult vastuseta, sest tõde kas pole olemas või seda lihtsalt veel ei teata üksiku hundi seisukohast. "Meie" seisukohast läheb aga asi päris hulluks. Vaadake, mis ümberringi toimub, kas näeb see asi hea välja? Need oleme kõik „meie“ kes saaksime seda asja parandada, aga tegelikult on see lootusetu, sest me kõik koos ei hakka mitte kunagi mitte midagi parandama, kuigi teame omast arust väga hästi, kuidas asjad siin maailmas peaksid olema. Kuskil eespool ma kasutasin vist sellist terminit nagu „hingeta inimesed“. Ma olen päris veendunud, et sellised on meie keskel olemas ja neid on väga palju. Poliitikasse ma ei tahaks laskuda, kuid üks on enam kui selge, et osade meie valitsejate ja valitsejate valitsejate näol ei ole tegemist inimestega vaid on tegu mingit sorti puhta kurjusega. Selle koha looja saaks selle kurjuse likvideerida silmapilk, aga see on eksperimendi osa, sest ilma kurjuseta ei avalduks tõeline headus. Mõelge, et kui me elaksime ideaalmaailmas (selline eksperiment olla eelnevalt juba korraldatud), kus kõik on hästi ja kõigil on kõike küllalt ja rohkem kui veel, aga siis ei avalduks inimese tõeline olemus ja ei ole võimalik terasid sõkaldest eraldada. Vastav katse on tehtud vist ka rottidega. Ideaalmaailmast saab ruttu zombi ja apokalüpsise maailm. Miks inimene teeb paha (ka teadmatult) ja on teinekord kuri, see aga on juba hoopis teine teema ja sellele küsimusele vaat on veel raskem vastust leida, kui mistahes teisele küsimusel siin maailmas. Miks inimene on just selline nagu ta on? See on küsimuste küsimus ja selle üle ma hetkel ei proovigi juurelda. Jään siiski selle juurde, et eksperiment on loodud üksiku hundi jaoks ja kui üksik hunt on maailmast lõpuks aru saanud ja käitub vastavalt, siis võib juhtuda, et ka hundikari võib lõpuks arenema hakata, aga kõigepealt peab arenema hakkama üksik hunt. Võin igale üksikule hundile anda valemi, kuidas maailma lõpuks täiesti korda saab. Võtmesõna on peldik või tualett. Tundub naljakas, aga sealt saab kõik alguse. Kui me kõik või eraldi võttes iga üks, külastades mõnd avalikku WC-d ja jätaksime selle peale külastust alati rohkem korda, kui see oli, on varsti maailm korras. Tundub ju lihtne? Aga, mis on reaalsus? Kui me eemaldaksime koristaja, kes avalikus WC-s iga tund korda käib hoidmas, valitseks seal juba mõne tunni pärast täielik katastroof, aga kui meie seda vajalikku nurgakest ise külastame ja selle hiljem oma järel filigraanselt korda jätame ja korjame mõne teise paberiga maast üles, siis see on suur samm parema maailma poole. Kui nüüd sama teeks juba suurem hulk tualeti külastajad, siis koristajat poleks vajagi. Asutuse juht saaks päeva lõpus peldiku üle vaadata ja mopiga põranda üle lasta ja korras ta ongi. Kuhu ma tüürin? Kes veel ei taibanud, siis et kui me saame selle väga väikese asja inimkonnana ära tehtud ja avalikud peldikud ise puhtad hoitud, siis kõik ülejäänud maailma korrashoidmine on juba kukepea, see hakkab ise korda minema. Ainult nii vähe ongi vaja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar