Darwini õpetus pea peale

Lugu on osaliselt eelmise blogi postituse jätkuks. Antud ajalehe artikkel ja mõttekäik sobib blogisse hästi, isegi kui järeldus pole päris tõene (mis on tõde?), siis sisaldab see tolle aja teadlaste „kainet“ analüüsi ja mõtlemisvõimet.

Darwini õpetus pea peale.
Mitte inimene ei põlvne loomast, vaid loom inimesest.
Uued teaduslikud uurimised.

Rahvaste loomislood, müüdid, saagad ja muinasjutud ei ole paljad luulekujutused, mis oma aine on saanud ei millestki. Neis väljendub palju enam inimsoo üli-individuaalne mälestus neist aegadest, mil inimesed veel koos elasid kääbustega, lohedega ja muude veidrate loomadega. Nad on inimsoo ajaloo dokumendid. Nende järele peame inimsugu pidama palju vanemaks, kui seda tegi harilik põlvnemisõpetus. Suured saurused, hiiglasisalikud esinevad juba maakera ajaloo keskajal, ja kui inimene poleks juba olnud nende loomade kaasaegne, kuidas oleks siis võimalik, et muinasjutud ja müüdid kirjeldavad neid loomi sarnase täpsusega, millist ei saa head pilti anda isegi teaduslikud uurimused, mis käsitlevad nende loomade konte.
Sarnased on kuulsa Müncheni paleontoloogi prof. Edagar Dacque väited. Tema arvates pole ettekujutus algavast ja hiljem edasi harunevast inimese sugupuust õige. Juba maakera ürgajad esitavad säärase eluolevuste mitmekesisuse, et oleme sunnitud võtma maise elu arengus mitmesuguseid järke. Üks areng, mis oli kõrgeim arenemine mitte igale loomale, sest paljud loomad on oma elu kestel hukkunud selleläbi, et nad liiga ühekülgselt tahtsid kohaneda elutingimustele. Kohanemine üksi pole aga kõrgem arenemine, samuti ka mitte võitlus olemasolu pärast, millel on ainult eritlev, puhastav tähtsus. Alles siis võib olla juttu kõrgemast arenemisest, kui eluolevus omaenese algtüübi välja kujundab ja ühtlasi elunõudeile kohandab.
Kui vaatleme mitmesuguseid eluolevusi inimesega võrreldes, siis näeme, et üksi inimesele oli antud teostada oma algtüüpi konservatiivsel kujul. Teaduslikud tõendused kinnitavad, et inimene ei arenenud oma praegusele kujule mingisugusest loomariigist, vaid et ta oli olemas oma algkujul juba hämaral ürgajal, ja et enamus loomaliike harunes iseäralikust inimtõust. Inimene vabastas enese aja jooksul kõigest loomalikust, kuna ta omale võõrad tunnusmärgid eraldi välja kujundas. Selleläbi omandab terve põlvnemisõpetus muudetud ilme. Inimese sugupuud ei tule nii mõista, et praegune inimsoo kuju välja arenes kõrgemaist imetajaist (inimahvidest) vaid vastuoksa, ka need on alginimtõu edasiarenenud loomavormid. See üleolek seab inimese maise elu keskpunktiks, sest ta on mitte üksi ideaalseim kuju eluolevuste seas, vaid teataval määral paljude eluolevuste algus.
See pole teaduse romantiline ümberhindamine. Just uuemad uurimused pärivusõpetuse alal on ilmsiks toonud inimese elundeid, mis näitavad, et ürgimetajaloom inimesele seisis palju lähemal kui me seda arvame. Ja see inimene oli kindlasti nende loomade kaasaegne, kes esile kerkivad saagades, müütides ja muinasjuttudes. Oletus, et ainult kondid ja teised loomade jäänused olid inimsoo hilisema fantaasia ergutajaiks, pole usutav, sest nende „eeluputusaegsete" loomade kirjeldused ja kujutused on äärmiselt täpsed ja loomulikud. (Darwini õpetus pea peale. Esmaspäev: piltidega nädalleht, nr. 40, 3 oktoober 1927. Eesti Rahavusraamatukogu digitaalne arhiiv).

LÕPP