Narvas
asus 18. sajandil täpselt selline triumfikaar nagu pildil. Peterburi
Narva triumfikaar on hoopis teistsugune ja lisaks on pildi all tekst,
kus on öeldud, et see asus Narva linnas (Stadt Narva). Kuid nüüd läheb
huvitavaks. Ma olen oma uurimustes ammu jõudnud järeldusele, et terve
Euroopa oli kuni 19. sajandi alguseni üks suur riik koos oma
provintsidega ja seda kinnitab ka ringi sees olev lühend SPQ.
SPQR - "Senātus Populusque Rōmānus" (Rooma senat ja rahvas)
SPQN - Senātus Populusque Narvae"
Näiteks
Londoni linna kohta leiame SPQL - Senātus Populusque London jne. Kui
keegi kahtleb (alati võib kahelda ja peabki teinekord), siis minge
jalutage ükskõik millises Euroopa vanemas linnas. Antiikehitusstiil on
valdav. Peterburi oli teatud ajani Venemaa pealinn, kuid ka Peterburis
oli senat ja seda ei varjagi mitte keegi. Miks pidi aga nii võimsal ja
justkui iseseisval riigil olema senat? Kõik oli üks suur provints koos
oma jupi-jumalate Katariina ja Peetritega, kes allusid otse Roomale. Kui
sügavamale vandenõuteooriatesse laskuda, siis kes meil istub seal
kõrgel troonil Roomas või Vatikanis? Ega tema täpne mõju pole teada,
vaid saab oletada...ehk tiritakse nähtamatuid niite senini just sealt?
Briti muuseumis hoitakse haruldast antiikklaasist anumat, mida tuntakse Lycurguse pokaali nime all. Pokaali ainulaadne omadus on see, et see võib muuta värvi sõltuvalt valgustusest ja joogist, mida sinna valatakse. Teadlased on pikka aega püüdnud pokaali müsteeriumi mõistatada ja leidnud, et klaas on sõna otseses mõttes "immutatud" hõbeda- ja kullaosakestega, mille läbimõõt on umbes 50 nanomeetrit. Ei ajaloolastel ega füüsikutel pole õrna aimugi, kuidas antiikajal nanotehnoloogiaid rakendati. Wikipeedia muidugi teab rääkida, et kogemata segati selline klaasisegu kokku, mida tänapäeval keegi järgi teha ei oska. Wiki
link.
Salapärane Sitsiilia monoliit
Arheoloogid avastasid hiljuti Sitsiilia rannikult vee alt hiiglasliku monoliidi, mis meenutab Stonehenge'i kive. See
asub 40 meetri sügavusel, kaalub ligi 15 tonni ja see on 12 meetrit
pikk. Monoliit on vähemalt 9300 aastat vana ehk peaaegu kaks korda vanem
kui Stonehenge. Selle ehitamise eesmärk pole selge,
kuid on ilmne, et selle tootmine nõudis titaanlikke jõupingutusi.
Tähelepanuväärne on see, et monoliit on valmistatud kivist, mida kuskil
läheduses ei kaevandata. Tänapäeval on see vee all peituv artefakt
jagatud kolmeks osaks ning sealt leiti kolm teadmata otstarbega auku.
Vot taolisi uudiseid võib lugeda iga päev, aga kas ajaloo kirjutajatel ei löö kas või korraks lampi põlema?
Esiteks - vee all.
Teiseks - mõõtmed, mass
Kolmandaks - tehnoloogia ja otstarve.
Neljandaks - kivim, mida seal kandis pole olemaski.
Ja
muidugi kõige hämmastavam on dateering. Ükskõik, mida loen, kohe on
ajaloolastel ajastu varrukast võtta. Selle sama näite puhul oli tegemist
piiblieelse ajaga. Teaduse mõttes vist oli kiviaeg ja kuidas need
olendid luust ja kivist tööriistadega selliseid asju valmistasid? Loe ja
imesta, aga mitte keegi mitte kuskil ei maini, et nii ei saa olla,
koogutavad ja kaagutavad ja siis avastavad selliseid asju, võtavad
kuskilt laest aastaarve ja dateerivad. Vanades ajalehtedes on ilusti
välja joonistunud vanade artefaktide dateerimise muster, a'la teadlased
panevad selle sellesse ajajärku, sest siis elas see või too, või juba
eelnevalt on keegi midagi leidnud ja seostab seda mingi ajajärguga jne.
Ma leidsin kunagi oma koduaiast mingi telliskivi mõõtmetega
metalljuraka. Andisn ajaloolastele uurida. Poolteist aastat uurisid ja
sain vastuse, et tegu võis olla alasiga, dateering 15-20. sajandi algus.
Oletati seda sellest, et taolisi jooniseid oli dokumentides või
raamatutes säilinud, kus umbes taolise eseme peal mingi vanake tagus
rauda. Ese oli malmist, aga sulami vanust ei saavat kindlaks määrata,
sest pole vastavat tehnikat.
Teine näide:
Jerashi hõbedane rull
Tänu 3-D-modelleerimise imedele on teadlastel õnnestunud vaadata iidse
rulli sisse, et lugeda selle pealdisi, kahjustamata see habrast
reliikviat. See väike hõbedane rull leiti amuleti seest,
kus see lebas üle 1000 aasta, kuni see leiti 2014. aastal maja
varemetest. Hõbeplaadid osutusid väga õhukesteks (ainult 1 mm), mistõttu
ei saanud neid kahjustamata lahti rullida. Kasutades 3D-modelleerimist,
nägid teadlased intrigeerivat nõiduse lugu. Umbes 1300 aastat tagasi
saabus Jerashi linna nimetu nõid, et tegeleda kohalike probleemidega.
Kirjarulli loitsu esimene rida oli kirjutatud kreeka keelt meenutavas
keeles ja seejärel täiesti tundmatus keeles, mis meenutas araabia keelt.
Kuidas sellist plekki valmistada? Pidi olema täistehnoloogiline instrument ehk plekivalts, rääkimata valutöökojast.
Kolm ägedat lühilugu/legendi.
Esimest lugu võiks lühidalt kommenteerida sedasi, et "füüsiline" maailm viskab vahest vimkasid sisse. Paigutab asju ringi. Pole ise seda nähtust fikseerinud, kuid siin grupis on üks inimene, kes kunagi mainis, et midagi sarnast võib isegi tänapäeval täheldada. Mõni mets nihkub maanteest kaugemale jne. Teine lugu on sama "võimatu". Kolmas lugu räägib Massu külast, kus ligidalt ma ise pärit olen. Kas see küla ulatus kuni Vändrani? Kas selline küla sai üldse olemas olla? Mis põllumajandust ja kultuuri see küla viljeles? Kas inimeste järsk hukk vihjab peale katku veel millelegi?
Vanasti usuti, et puud rändavad ja neid peeti pühaks, austati pühadena, toodi ohvrit ja paluti õnne. Mõisaküla ja Kerke vahel olnud rändav hiis, mis vahel asunud Salavere Salumäel, Mõisaküla salul ja praeguse Kerke „Ankru“ talu maa-alal. Ühe saarepuu pastlapael läinud lahti ja selle aja sees, kui ta seda sidunud, kadunud teised puud silmist ja nii jäänud saar üksinda Kerke lagedale põllule kasvama.
Mõisaküla mõisa lähedal on suur kivimürakas, mis vanasti enesest vett välja ajanud. Kes selle veega haigeid silmi pesnud, selle silmad saanud terveks. Kes aga kiviõõnsusse hõberubla või laulatussõrmuse pannud ja selle pealt pesnud, selle silmad omanud erilise terava vaatamisvõime.
Massu mõisa lähedal olnud 5. km pikkune küla, kus inimesed viimaseni ainsa hooga koolnud. Majad aga põlenud maha, mida näitavad praegugi ahervared Massu mõisa lähedal. Hiljem asunud sinna ümbruskonda esimeste inimestena peale katku Saaremaalt tulnud tööotsijad, kes sinna omale kodu rajanud. Neid ei olevat katk, keda mustaks surmaks hüüti, puutunud.
Waba Maa, nr. 304, 29 detsember 1927
Vabaduse väljaku all on nii mõndagi peidus.
Kast
- Siis, miks kast?
Su kodu on ka kui kast.
Su auto on kast ratastel, sõidad selles tööle ja koju.
Sa istud kodus ja vahid kasti. See erodeerib su hinge,
mil su kast, ehk su keha, lõpuks sureb.
Meid on paigutatud ülimasse kasti, mis lõpuks laguneb.
- Päris masendav, kui sellele niimoodi mõelda.
Ära mõtle sellest nii. Mõtle sellele kui ajutisele olukorrale.
- Mis juhtub, kui oled katsed ära teinud?
Kogun oma tööandjale andmed kokku
ja siis on teie saatus nende kätes.
Ei saa öelda, et neil puuduks huumorimeel. Vaadake kasvõi mind.
Filmist: Laegas (The Box, 2009).
Edison Teine.
Ameerika inseneri laboratooriumi ime.
Edisonil, viimaste aastakümnete kõige kuulsamal leiduril, on juba mitu kuud kardetav võistleja. See võistleja on ainult lihtne Ameerika insener dr. Coolidge (tal ei ole midagi ühist Ühisriikide presidendiga), kelle kohta veel kogu maailmast käis läbi teade, et tal on korda läinud valmistada ligi ühe miljoni voldilise pingega elektri-toru. mille abil on võimalik saada kiiri, ms oma mõju poolest sarnanevad raadiumiga ja viimase mõnedel juhtudel ületavatki. Selle leiu tähtsust oskame õieti hinnata, kui silmas peame, kui suurt osa etendab tehnikas ja arstiteaduses oma kalliduse tõttu kättesaamatu raadium, ja teame, et tema asemele julgesti võivad astuda dr. Coolidge'i uued kiired.
Coolidge'i toru läheduses sünnib uute kiirte mõjul asju, mis teadusmeestele näivad enam kui mõistatuslikud. Nii teeb terve rida gaase, millede kindlaks aineks muutmine sünnib muidu suurte raskustega, selle protsessi kiirte mõjul lihtsalt ja mõne silmapilgu jooksul läbi. Metallid lähemad järsku hulluks ja näitavad omadusi, mis neile muidu võõrad. Vaskkang toru läheduses põletas maha kahe assistendi sõrmed. Kui vase temperatuuri mõõdeti, selgus, et see oli täiesti külm. Teemandid, safiirid ja teised kalliskivid hakkavad kiirte võluringis imetoredalt särama ja säilitavad selle sära veel mitu tundi hiljem, kui nad toru juurest eemale on viidud. Ka võlts-kalliskivid hakkavad kiirte käes kiirgama, kuid nende sära on sama võlts, nagu nad ise, sest kive toru juurest eemale viies kustub ta kohe. Coolidge'i toruga on seega võimalik ehtsaid kalliskive ebaehtsatest eraldada. Toru lähedusse riputatud piimapudel hakkas mõne sekundi jooksul keema. Samuti keedeti kiirte käes paari silmapilgu jooksul 3 muna. Keedusool muudab oma värvi kiirte mõjul süsimustaks, tubakalehed sellevastu valgeks. Et putukad, bakterid ja teised mikroskoopilised olendid neid kiiri välja ei suuda kannatada, vaid kohe hävinevad, on enesestmõistetav.
Dr. Coolidge'i võluköögi uusi saavutusi oodatakse teadusilmas kõige suurema huviga. Allikas: Postimees (1886-1944), nr. 74, 15 märts 1928
Wiki järgi on mehe nimele registreeritud 25 patenti. Huvitav, milline neist nüüd see maagiline kepike on?
Elon Musk tundub olevat mees, kes peab aeg-ajalt oma tehtava show kõrvalt (SpaceX) ka tõde rääkima. Saatis juu see mees oma Tesla "kosmosesse", hiljem ütles, et maailm on hologramm... Tehisintellekt tundub Meta'l või FB kohati väga loll olevat, no näiteks ei saa see aru, kui siia keelatud lehti lisada (tühikud vahel), samas kõne analüüs ja reklaami pakkumine vastavalt kuuldule, on hea. Eks tegelikult on kuri kahtlus, et kuidagi suudab see ka teatuid ajulaineid lugeda. Avastasin et tv6-st on kaks pühapäeva jooksnud mingi järjefilm "Tehisintellekt". Pole veel alguse tiitritest kaugemale jõudnud ja seega ei oska kommenteerida.
Meteoroloogia mõiste 87 aastat vanast ajalehest - Meteoroloogiaks nimetatakse seda loodusteaduste haru, mis käsitleb füüsikalisi nähtusi õhukestas. Üks selliseid nähtusi on tuleõnnetused. Iga tulekahi on meteoroloogiline nähe, fenomen, mis käib täpsete meteoroloogiliste seaduste alla. Kui meteoroloogilised tingimused pole soodsad suure tule arenemiseks, siis on võimalik seda kustutada kerge vaevaga... (loe siit edasi,
link).
Võib ainult oletada, et sõna "meteoroloogia" tuleb sõnast meteoor(id), mis võisid vanemal ajal tekitada linnades suuri tulekahjusid või purustusi. Meteooride massilangemise kohta on vanemast ajast säilinud päris palju kirjeldusi ja ka pilte ning puulõikeid.
Kvantfüüsik Schrödinger pakkus välja teooria, et maailma kõige väiksem ehituskivi, millest on ehitatud aatomid, on nii väike, et see on korraga kahes olekus, ehk on ja ei ole. See mees olla ka selle kinnituseks korraldanud eksperimendi (mõttelise?), mida teatakse kui Schrödingeri kassi eksperimenti. Ta pani kasti elusa kassi ja radioaktiivsust kiirgava elemendi, mis füüsika järgi peaks tapma kassi. Schrödinger väitis, et seni, kuni kass on koos radioaktiivse elemendiga kinnises kastis, on kass korraga nii surnud kui elus. Ainus jama on see, et seda ei saa kuidagi kontrollida.
Põhjanaba oli Gröönimaa?
Üks huvitav arvamine või oletus vanema aja teadlastelt (1933), mis osalt lahendaks 4 probleemi ühe korraga.
1. Kinnitab veeuputust (majade korrused maa all).
2. Lahendab põhjanabal asunud maa probleemi.
3. Lahendab probleemi, et vanemates taevalaotuse kirjutistes ei mainita poole sõnagagi kuust.
4. Kliima jahenemine parasvöötme laiuskraadidel.
Teadlased arvavad, et sellel ajal, kui kuu asus liiklema maa saatjana, leidsid maal aset suured geoloogilised ja ilmastikulised ümberkujundamised.
Kuu külgetõmbejõud kergitas ekvaatoril üles määratu rasked veemassid, mis vajasid tasakaalustamist teiste maakera osade ümberkujundamise teel.
Põhjanaba, mis sellel ajal, kui polnud veel kuud, asus praegusel Gröönimaal (kui ma ei eksi, siis maa magnetpoolus asub hetkel ka kuskil Gröönimaal), nihkus aegamisi kuu laotusse ilmumisel oma praegusele asukohale. Sellega sattusid maad, mis enne asusid 38-40 põhjalaiuse kraadi all, 20-25 kraadi alla. Parasvööde maadest said troopika maad.
Mis on elu?
Ma pole suurem asi Tartaaria uurija olnud, kuid vanadest ajalehtedest olen püüdnud infot leida. Kahjuks suurt midagi ei leia ja kui tuleb midagi, siis viskab alati ette Tartaaria teemadel Krimmi poolsaart ehk vana nimega Tauria, mis minu uurimuste järgi oli hoopis vana-rooma asundus nagu kõik ülejäänud euroopa. Tartaaria kohta võin mina ajalukku (ajaloosse?) vedada ainult sellise joone, et see on seotud hüperboreaga. Hüperborea riik oli osade kirjutiste järgi Uuralitest (võibolla kaugemalgi) kuni Eestini välja. Ju selle alla kuulus ka Novaja-Zemlja ja veel kaugemadki alad. Tundub segane jutt võibolla, aga kõik ongi segane. Ma ei viitsi selle jutu tõestuseks linke oma blogist üles otsida, aga, kes tahab see leiab. Ma parema meelega lööks kaarte veel rohkem segamini. Tartaaria....Taara.....
Siia veel paar ajaloo-killukest, et tartaaria ulatus Eestist kaugele idasse välja, olgugi, et nimed ja ajastud on kõik segamini pööratud.
Olümpiamängud antiik-kreekas
Vot
elasid alles kanged mehed vanasti. Olümpiamängude jooksualade osalejad
jooksid nii kiiresti, et staadionil nähti neid ainult võistluse alguses
ja finišis. Kaugushüppajatel olid raskuseks 4 kilosed hantlid käes, aga
ikka hüppasid 16 meetrit. Et poksijate rusikas tugevam oleks, pandi
tinaraskused ümber käte jne...
1912
mõteldi ahjudesse/pliitidesse välja suitsuneelaja ja katsed olid igati
edukad. Puid/sütt kulub tunduvalt vähem ja sooja saab tunduvalt rohkem.
Boonusena kaob vajadus korstnapühkija järele ehk küttekoldesse ei teki
tahma. Süsteem on ise ülimalt lihtne. Ahju pannakse leegi kõrgusele, kus
hapniku juba oluliselt vähem on metallist torud, millel on augud sees.
Torud on ühenduses välisilmaga, kust need õhku saavad. Põlemiskõrgusel,
kus tavaahju korral hapnik otsa saab on nüüd olemas
torude kaudu automaatne hapniku juurdevool ja toimub täielik tahmavaba
põlemine. Miks tänapäeval seda süsteemi ei kasutata?
Arne
pronksmõõga jätkuks. Vanasti osati mõelda ja küsimusi küsida,
tänapäeval enam ammu mitte. Kohtasin siin paar päeva tagasi ühte haritut
meest ja jalutasime vanalinnas, näitasin, mis mina näen, tema aga nägi
kõike nii nagu ikka. Pangedega kallasid esivanemad sodi tänavale ja nii
need teed ja korrused mattusid, lisaks majade raskus vajutab maju
muudkui sügavamale...Koobaste ja käikudeni ei jõudnudki. Aga fakt on
see, et ei tasu targa inimesega teemasid arutada, kui need teda
ei kõneta või õigemini kõnetavad küll, aga nii nagu kooliõpikus. Halle
ajurakke ei pea siis ise liigutama. Kuskil oli video 440 hz helihargist.
Katse nägi välja umbes nii, et üks helihark oli alusel ja selle ühe
haru vastu oli pandud pinksi pall, mis rippus ja oli kuidagi niidiga
üles kinnitatud. Kui nüüd löödi sama sagedusega teisele helihargile, mis
oli eemal, väike haamrikõlks külge, hakkas see alusel olev helihark
vibreerima ja pinksi pall tantsis selle küljes. Lüüakse aga mingi muu
sagedusega heliharki, siis ei toimu midagi. Sama on ka inimestega, kui
sagedus on vale, siis ei toimu midagi teine-teise vahel. Kuid nüüd siis
põhiteema juurde tagasi. Algav lõik pärineb 1931. aasta ajalehest dr
Luiga suust: "Oli kord pühakoda meie randadel. Ajajooksul on koda
lagunenud, ehitajad ja õpetajad on kadunud. Mõni aeg seisid
aukartustäratavad varemed. Lihtsad inimesed käisid, vaatlesid ja
kõnelesid järeletulijatele oma arusaamisel koja endisest suurest ilust.
Varemedki pudenesid, jäid iludusest mõned põhjakivid; ehtekivid on
murenenud, sest et nende hoidmiseks puudusid teadmine ja tarve...Nüüd
tulevad virgad teadlased, vaatlevad neid kõdunenud ja murenenud kive
ning leiavad, et need on harilikud kerisekivid, arendamata põllukivid ja
needki uhutud teisalt meie randa. Ei saa aga teadlased üksikute kivide
uurimisest mitte kätte, kuidas uuesti üles ehitada kadunud koda, püha
koja ülevat stiili."
Päris asjalik tõend hiiglaste kohta. Allikas: Päewaleht, nr. 104, 18 aprill 1931.
Tööragin Rannamäel
Rannamäel
kihab praegu kibe töö. Hulk hädaabitöölisi murrab otseteed läbi mäe
sadama sihis. Mäkke on kaevatud juba hiiglakanal, töölised urgitsevad
kangidega ja labidatega juba mäe-südames.
Kärutajad
veavad mulla vana vallikraavi täiteks. Täidetud osa ulatub varsti Paksu
Margareeta torni taha teele välja. See otsetee võimaldab edaspidi
sadamast sõita otsekohe Balti jaama.
Mäkke-uuristatud kanalis võib näha kollaseid puuesemeid, kive ja konte.
„Kas
olete leidnud muinasesemeid, vanu kahurikuule või relvade-osi?"
küsitlen vanameest, kes murrab kangiga lahti maalahmakaid. „Pole siin
midagi sellesarnast," vastab mees. „Sääreluid tuleb mõnikord labida
ette, pikad nagu suured süllapuud. Küllap ennevanasti olid meestel
putked all poole pikemad kui praegu!"
„Kus
sina seda tead, et need sääre- ja kedreluud kuuluvad just meestele?"
sähvab noorem tööline. „Need võivad olla väga hästi mõne veetleva
rootslanna omad. Rootsis praegugi sihvakaid daame."
Rahvast
käib vaatamas, kuis välguvad labidad ja kärutajad pingutavad muskleid
vallikraavi täitmisel. Eile viibis tööde juures ka linnapea A. Uesson.
Pildil mullatööde areng Rannamäel. Kõrval Tallinna linnapea A. Uesson.
Hiiglase oda
Selliseid teateid ei esine just kuigi tihti, kuid siin-seal mõnikord ikka on ajalehe toimetuse tsensuuri läbinud. Allikas 1893. aasta ajaleht.
Ajalooline leidus. Isand de Garzaf, kes Türgi valitsuse loaga Kaldea maal väljakaevamisi ette võttis, on ühe põhjatu vanas Assüüria kuningate lossis tähelepanuväärse asja leidnud. Asi on määratu suur vasest või pronksist piigi ots, mis 14cm lai ja 80cm pikk on. Lühikese saba sisse on 6 auku varre kinnitamiseks sisse puuritud. Oda otsa peal on kiri, mille omaniku kohta selgust ei saadud. Õpetatud muinasasjade uurijad, kes seda oda otsa on näinud, arvavad, et see Kaldea vägimehe Isdubari imeline oda ots olla.
Panin pildi kõrvale odaotstast, mis meil leitakse. Keskmiselt võivad möödud olla umbes: 30cm pikkust ja 3-4cm laiust. Pilt: Tutuluse ajakirjast, Odaots Kunda peitleiust (Ajaloo Instituut, AI 1884).
Ei midagi uut
Legend Titanicust
Kuidas said vanaaja inimesed olla kunstis ja ehitustehnoloogias nii kõrgel tasemel? Arthur C. Clarcke on öelnud, et igasugune piisavalt arenenud tehnoloogia on maagiast eristamatu. Seda võib tänapäeval kohata igal pool (kõrgtehnoloogia). Vanal ajal tundus olevat kõik samuti, kuid meetodid olid tundmatud.
On arvamine, et Egiptuse preestrid tundsid mõttejõu käsitlusviise, nagu ei tea sellest praegune inimkond unistadagi. Vaimuvara kaitsti vaimu- või mõttejõul ja jõud ei tohiks tänapäeva teaduse mõistes hävineda, ainult teadmised on kadunud.
On üks vana legend, miks Titanic põhja läks. Eks neid ole veel (kindlustuspettus), aga sellest polnudki varem midagi kuulnud ja seondub vana-aja maagiaga.
Vana-Egiptuse hauakambrite avamine ja osad muumiad on nendega kokku puutunud isikutele surma ja häda kaasa toonud.
Egiptuse kultuse üks omapärasusi seisnes surnute eest hoolitsemises. Laip balsameeriti, et säilitada teda kohtumõistmiseks. Egiptuse preestrid võtsid oma ringkondadesse kuuluvate muumiate eest hoolitsemiseks kasutusele erilised meetmed. Egiptlased igatahes uskusid vanasti ja isegi veel hiljaaegu, et preestritel olid võimeid manada igasuguseid õnnetusi muumiate röövijate kaela ega puudutanud neid.
Briti kuninglikus muuseumis asendati üks muumia koopiaga, kuna see tõi nii muuseumi töölistele kui ka külastajatele häda kaela. Siis ühel ilusal päeval saabus muuseumi Ameerika egüptoloog, kes muumiate nõidusesse ei uskunud ja ostis muumia koos kirstuga omale. Kirst anti talle suurima heameelega üle ning egüptoloog lasi selle ära pakkida, et laevafirmale üle anda. Nüüd algas pahaendeline kirst oma teekonda üle ookeani. Algas, kuid ei lõppenud, sest laev, millel asusid nii egüptoloog kui kirst oli Titanic.
Ning viimaks - millega seletada Egiptuse valitsuse otsust (1937) viia kõik kuningate muumiad muuseumidest ära ja matta nad uuesti maha. Film ja Elu : Huvitav shurnaalleht, nr. 13, 16 aprill 1937.

Mitu inimest on maailmas elanud?
Selle kohta olen leidnud erinevaid arve. Üks variant oli midagi 110 miljardit, kuid on ka olnud teisi teadlasi, kes väidavad hoopis midagi muud. Üks Inglise õpetlane (1928) arvutas välja, et kogu ajaloo jooksul on maailmas elanud 46 627 843 975 075 845 inimest ehk 4 quadrillionit inimest. Ehk 125000 korda rohkem inimesi kui praegu siin maal (8 miljardit, see on aga teine teema). Õpetlane on teinud selle põhjal veel teisigi arvutusi. Nii oleks siis igal ruutmiilil elanud 134 miljonit inimest, ühel ruutjalal (u 1000 ruut cm) aga 5 inimest. Meie maa on seega hiigla surnuaed. Sarnase hiigla surnute hulga matmiseks on kogu maa pind 128 korda ümber kaevatud, nagu tõendavad seda õpetlase arvutused. Edasi loe
siit.
Ajaloo jaburdusi
Taolisi jaburaid lugusid olen lugenud päris hulga. Kukalt paneb aga kratsima see, et Vana-Rooma olevat olnud kultuurmaa, kus oli praktiliselt kõik olemas ja paljud asjad veel uhkemad kui tänapäeval ning siis korraga selline jutt. Millises ürikus küll selline info võis kirjas olla? Kui selline ajaraamat oli tõepoolest olemas ja tegu pole aprillinaljaga (ajalehe andmetel mitte), siis jääb mulje, et neid ürikuid vorbiti kokku väheke uuemal ajal ja pandi sinna kirja mis iganes jaburdusi. Erinevat infot omavahel kõrvutades võib hoopis välja lugeda, et tolleaegsete või veel vanemate inimeste kolpade uurimisel on leitud, et inimeste hambad olid hulga tervemad kui 20. sajandi alguse inimestel. Väljavõte ajalehest (1925): Vanas Roomas ei teatud hammaste puhastamisest suurt midagi. Plinius soovitab ainult sagedat suu loputamist soolase veega. Õhtuti olevat selleks vein hea, kuid loputuse arvud olgu üksikud, mitte paaris. Tähendab suud peab loputama kolm, viis jne, korda. Hammaste puhastamiseks olevat veel väga hea, kui inimene iga kahe kuu tagant hiire ära sööb...

Info Emil Rutiku FB lehelt
USA ülemkohus andis Smithsoniani institutsioonile korralduse avaldada 1900. aastate algusest pärit salastatud dokumendid, mis tõendavad, et organisatsioon osales ulatuslikus ajaloolises varjamises. Väidetavalt hävitas tulemus tõendid, mis viitavad sellele, et kogu Ameerikas on välja kaevatud kümneid tuhandeid hiiglaslikke inimjäänuseid.
Kohtuotsuse kohaselt käskisid kõrged ametivõimud need tõendid hävitada, et "kaitsta inimkonna tolleaegse evolutsiooni peamist kronoloogiat.
Süüdistusi tuhandete hiiglaslike inimsäilmete hävitamises 1900. aastatel, mille algselt esitas Ameerika Alternatiivse Arheoloogia Instituut (AIAA), võttis Smithsonian tõsiselt, kui nad andsid neid kohtusse laimu eest ja üritades kahjustada 168. aastast asutust.
AIAA pressiesindaja James Churchwardi sõnul ilmnesid kohtuprotsessi käigus uued asjaolud: mitmed Smithsoniani informaatorid tunnistasid dokumentide olemasolu, mis väidetavalt tõendavad kümnete tuhandete kuni 12 jala kõrguseks ulatunud inimskelettide hävitamist.
(3,66 m), mida traditsiooniline arheoloogia mitmel põhjusel ära ei tunne. Edasi loe
siit.
Matrix kiilus kinni.
Tegu on autentse ja minu filmitud videoga Põhja-Ingerimaal Vene piiri lähedal 03.07.2023. Kahjuks sain selle linnukese liiga hilja linti. Ta rippus kahel erineval kohal päris pikalt õhus. Mis see nüüd siis oli ja milleks mulle seda näidati? Kas tõesti väga osav lind tuulte voolus?
Kas see on lõpp? Ei, see pole lõpp, kõik kestab edasi.
Mingiks ajaks võtan aja korraks maha, kuna puhkuste aeg käimas ja ega minagi teisiti ei saa. Aga enne veel üks jutt kah siia. Tegelikult on see teema päris keeruline ja pikem jutt, kuid katsun kuidagi lühidalt seda kirjeldada. Aasta alguse poole kogesin Mandela effekti. 100% kinnitada ei julge, aga jahmatas mõnevõrra siiski. Uurisin seda teemat põgusalt ja jõudsin järeldusele, et on olemas kahte-sugust Mandela effekti: kollektiivne ja isiklik. Kolmas variant, mis ei ole Mandela efekt, on valemälestus. Kaldun arvama, et tegu võis olla isikliku variandiga. Siit grupist ma tean veel kedagi, kellel on isiklik Mandela efekti kogemus. Kui kellelgi on veel sellist asja olnud, oleks muidugi huvitav teada. Mitte efekt ise pole huvitav (no tegelikult on vägagi 🙂, vaid sellele järgnev. Oleks vaja kontrollida ühte teooriat, mis mul sellega seoses mõttesse tuli. Nimelt minu puhul on nii, et olen juba päris pikki aastaid otsinud päris intensiivselt igasugustele "teistsugustele" küsimustele vastuseid (kõik vist otsivad?) ja siis korraga Mandela platsis, ja peale seda löödi mul nagu kuidagi jalad alt ära. Paljud asjad jooksid liiva, juhtub igasuguseid kummalisi ja ebameeldivaid asju, tervis hakkas jupsima jne. Kuna ma pole jätnud jonni, siis ega hädad pole mind maha jätnud ja kukuvad kimbutama järjest suurema hooga, aga las need asjad praegu olla. Seni kuni toss sees, pole häda kedagist. Ma algul ei osanud Mandelat üldse mitte millegagi seletada, kuid nüüd viin otsi vaikselt kokku. Midagi võidi ära muuta ja tundub et halvemuse poole. Kuid jäi küsimus, et miks muudeti või mis ma valesti olen teinud? Ei läinud just kuigi palju aega mööda ja sain ka kohe vastuse. Tegelikult on kindlasti kõikidel asjadel olemas ka loogiline seletus ja kogu seda juttu võib siin võtta kui fantaasiat! Panen siia nüüd ühe loo, mida ma peale neid sündmusi juhtusin lugema.
Mõnda mõttemaailmast
Itaallane Dadone, keda võiks võrrelda ameerika kirjaniku Edgar Allan Poe'ga, kes samuti oma suure fantaasiarikkusega käsitleb ülemõistuslikku, abstraktseid alasid, on kirjutanud kord loo Hiina keiser Tsin Go elevandiluust kerakesest. See on imeline nikerdusteos, mis nõudis vanadelt hiina kunstnikelt aastapikkust tööd; see, lapsepea suurune kera kujutles maailma.
Kera peal võis näha taevatähti, päikest ja kuud, ning millegist ei võinud järeldada seda, et see kera käis lahti. Kuid siiski oli tema lahtivõtt võimalik, sest kui vajutati õrnalt kuule, vabanes kera väline koor taevalaotusena, ning teine kera tema seest tuli nähtavale.
Selle pinnal olid näha mäed ja mered, kerjuste hurtsikud ja rikaste paleed. Kuid ka see kera lasi end jaotada, ning selle sisemuses peitus allilm, põrgu, täis hirmsaid kujusid, kuradeid ja deemoneid.
Selle jaotusega näis olevat tungitud imekera südamesse, sest kunstiteosel ei leidnud kusagil enam mingit kangi, mingit vajutusnööbikest, mis oleks avastanud uue peidetud maailma. Ükski vajutamine, pööramine ja muljumine ei aidanud. Kuid siiski leidus juurdlejaid, kahtlejaid ja otsijaid, kes kindlasti lootsid leida mingit uut lahendust. Ja neil oli õigus!
Tuhatkordsete asjatute puudutuste peale avanesid lõpuks kera pooled, kadus põrgu, ning nähtavale tuli kohutav väärjumalapilt, nii hirmus, nagu seda suudab luua vaid katku, mõrtsukatöö, sõja ja näljasurma tagajärgi näinud kunstnik. Kes nägi seda jubedat pilti, sellel tarretus veri soontes, ta muutus hullumeelseks või suri samal hetkel hirmust.
Sügav mõte peidetud selles kunstiväärtuslikus teoses! See kera kujutles maailma, ja kes tahtis tungida ta sisemusse, kes tahtis oma rahuldamatu otsimistega avastada ta sügavamat peidetud tuuma, pidi maksma seda oma eluga. Inimesed ärgu kiusaku jumalaid, ega püüdku kunagi vaadata seda, mis kaetud õndsusega, — nii ütleb Schiller.
Saisi linnas Egiptuses — nagu räägib mütoloogia — seisis looritatud jumalus Neith. Tema aluslaual seisid sõnad: „Mina olen kõik: olen minevik, olevik ja tulevik, ükski surelik ärgu tõstku minu loori!" — Paljud saagad räägivad neist hulljulgeist, kes püüdsid loori tagant avastada tõde, ja kes sellepärast pidid kaotama oma elu.
Inimese silm kui elektriallikas.
Inglise silmateadlaste ja elektritehnikute hulgas on põnevaks päevaaineks Dr. Charles Russe n. n. solenoid (kinnine traadirull, mis siidiniidi otsas elektrimagneti kohale riputatud). See on asetatud klaaskupli alla ja varustatud väikse peegliga, mis valguskiire abil näitab numbrilaua peal solenoidi pöörangu suurust.
Kui läbi klaaskupli sees oleva prao üksisilmi solenoidi ühe külje peale vaadata, siis pöördub viimane 10—45 kraadi ja tuleb endisse asendisse tagasi. Kui vaatav silm kinni panna, siis pöördumine lõppeb. Kui vaade on juhitud solenoidi keskpaika, siis pöördumist ei sünni.
Mitmesuguste läbikatsumiste ja järele-uurimiste abil jõudis Russe arvamusele, et siin ei saa kuidagi tegevad olla need ainelised asjad ja abinõud, millest solenoid tehtud on ja millega tal kokkupuutumist, vaid et ainult inimese silmast võivad mingisugused elektrilained välja minna, mis solenoidi peale seesugust mõju avaldavad. Oma arvamise tõenduseks näitab Russe, et kui silma ja solenoidi vahele veesammas panna, siis on pöördumine väiksem; samuti on pöördumine seda väiksem, mida pimedamas vaadatakse. Ka jääb solenoid paigale siis, kui vaade on tugevasti valgustatud.
Nähtus on imestust äratanud, millele eriteadlased seletust ei tea anda. Näib, nagu oleks tegemist mingi üleloomuliku asjaga, või nagu läheks tõeks mõned muinasjutud, mis kõnelevad, et inimese silmas peitub mingi saladuslik jõud, mis isegi eluta looduse liikuma paneb.
Edasi : Venemaa Kommunistline (enamlaste) Partei Peterburi Eesti osakonna häälekandja, nr. 230, 11 november 1921
Mis kujundid need on?
Sirvisin põgusalt ühte 100-aastat vana raamatut ja seal korraga selline pilt orduajast (13 saj. ja edasi). Numbrid on ehetel kõik ilusti all, aga mitte mingit põhjalikumat selgitust muidugi pole. Mida need vanad eestlased nendel plekitükkidel võisid kujutada? Lumehelbeid? Või äkitsi hoopis tähelinnasid?
Eks need Jeeriko müüridki langesid mingi heliresonants või -sageduse ülitäpsel paika kruttimisel. Võis olla ka nii, et vanal ajal olid teadmised ja õpikud või minu pärast kivitahvlid, millel kirjas ülitäpne sagedus ja materjal, mida selle sagedusega purustada sai. Ja kõige lõpuks jäi järgi liiv...Sahara, Gobi, Austraalia ja terve Lähis-Ida on liiva täis. Eesti ja kõik ülejäänud maad kaasa arvatud. Kuraditel äkki olidki relvad, mis pool planeeti pekki keeras ja siis maeti selle relva saladuse võti mati alla ja tehti reset, kuid mõni tarkpea lähemast minevikust leidis võtme üles ja klopsis viiuli valmis. Tagumises pimedas toas oli leiutajal või õigemini selle vana kunsti ülesleidjal kindlasti ka kontrabass olemas, aga selle keeltest ei julgenud ta toas poognaga üle tõmmata. Maja oleks pähe kukkunud. Edasi aga ajalugu vaikib...
Viiuli heli, mis purustab klaasi.
On küll tuntud asi, et mäng võib kõrvad lukku ajada, aga et ta võiks purustada klaasi, seda pole vist kuulda olnud. Iisraeli lapsed puhusid küll pasunaid niii, et Jeeriko müürid langesid, kuid seda on peetud seni ilusaks muinaslooks. Nüüd aga näib, et Jeeriko müüride kokkuvarisemine võib siiski muutuda tõenäoliseks. Mehe nimi, kes mängib nii, et klaasid purunevad, on Jasper. Tal on see üsna kerge töö, tõmbab paar korda poognaga üle viiuli keelte ja ta ette asetatud klaas murdub. Teadlased on seda imet mitmed korrad uurinud, kuid pole jõudnud miskisugusele selgusele. Hiljuti asetati Jasper kolme füüsikaprofessori seltsis saali, kus seisid kaks suurt peeglit. Jasper hakkas mängima, ja kohe pragunesid peeglite klaasid. Teadusmehed püüavad nüüd seda imet seletada sellega, et hääl panevat klaasi molekulid liikuma, nõnda et need kaotavat tasakaalu, millele järgneb klaasi purunemine. Jasper on oma kunsti kallal viis aastat töötanud. Alles nii kaua kestnud harjutuste järgi õppis ta võtma niisuguseid hääli, mis murravad klaasi. Ta mõtleb end omas kunstis ikka edasi harjutada. Võib olla leiab ta veel hääled, mis panevad varisema isegi kivimüürid.
Kaja, nr. 247, 15 september 1924 tr. 1
Arne jutul võib jumet olla, et vanasti vajusid majad linnades maa-alla, sest kirikukellade vibratsioon hakkas majade aluseid lõhkuma. Siin aga tekib kohe küsimus, et miks siis enam ei vaju? Helistatakse tänapäevalgi kirikutes kellasid, aga ehk mitte nii tihti kui vanasti (mõnel pool iga 15 min takka). Ja võib olla veel teinegi asi, et vanasti olid kirikukellad hoopis teise koostisega, kui need, mida 20. sajandi algusel hakati malmist valama. Näiteks Moskvas olev 200 tonnine "Tsar Bell" on tehtud pronksist, sisaldades 525 kg hõbedat ja 72 kg kulda. Vanades juttudes räägitakse tihti, et kella sisse pandi parema kõla saavutamiseks hõbedat. Paljud vanad Eesti legendid räägivad kirikute vajumisest, kuid tavaliselt tuuakse põhjuseks, mingi tobe 7-venna jutt vms, et kiriku aidanud valmis ehitada mõni haldjas või vanakurat ise, kes seadnud tingimused, et näiteks, kui seitse venda kirikusse ühe korraga lähevad, siis hakkab kirik pragisema ja vajuma.
Riisipere mõis.
Mis otstarve on punase ringi sees oleval ehitisel? Mõtteid?

Kuidas 170 aastat tagasi inimesed nii targad said olla? No Tartus ja Pärnus olid ülikoolid küll, aga mis valemiga nad seda kõike teadsid, et Peipsi just nii suur oli? Kas endine Peipsi rannakontuur on/oli näha? Või otsustati seda ainult lauge ala ja liiva järgi? Proovisin saadava info järgi midagi kokku joonistada, aga nässu läks veits, Kõiksugused kõrgustikud tuleks ikka välja jätta ja arvata on, et saari oli selles suures Peipsi järves mõnuga. Aga liiv on küll üks äge teema. Kõik metsa-alused on seda täis. Arnel oli miski teema liiva kohta, aga sellel oleks jumet ainult linnades või eksin? Järgnev lõik pärineb raamatust "Kodumaal rännates", G.Wilberg, 1923.
Vanemates kirjades on Peipsi Peibas lacus, Peibas järv, isegi Peebes (Lanoy reisikirjeldustes). Ta ei ole mitte alati järvena esinenud, vaid Yoldia ajal oli see üks Soome lahe lõugas, mis oli ühendatud merega umbes Narva jõe lähikonnas. Siis oli Peipsi palju suurem ja tema kaldad ulatusid Eestis Kurtna mõisa juurest Pagari ja Tudu mõisa kaudu Väike-Maarja kihelkonda. Siis läks kallas kõrgema seljakuna edasi kaares lõuna poole Järva-Jaani, Peetri, Pilistvere, Suure-Jaani kihelkondadest läbi Sürgavereni ja sealt Viljandi ja Paistu kaudu Valka ja Võrusse, ulatudes ida poolt Haanja kiltmaad kaugel Lätti, kus ta Liuzini ja Sebeshi lähedal looke sünnitades Porchowi ja Gatschina kaudu loogeldes, Luuga jõesuu lähedal Soome lahe kallastega ühines.* Pärastpoole on Peipsi taganenud, kuid siiski veel palju suurem olnud, sest praeguse proksimaalse ranna osa ümber käib , nagu juba eelpool tähendatud, madal liivane lagendik, endine järve põhi, ja väga sile randkontuur.
* Dr. C. von Seidlitz, Der Narowa-storm und das Peipus Becken, Dorpat, 1859.

Kalevalast veel üks vägev kirjeldus Avatari ja hiiglaste lõpuaegadest, ehk mingi eelmise tsivilisatsiooni lõpust ja maa ümberkujundamisest väikeste inimeste (meiesuguste) tarbeks. Pull kirjeldus on sõrme pikkusest vaskriiestes mehest (vask mütoloogias tähendab minu arvates alati mingit seost elektriga). Tegelikult võis see mees meie mõõtu olla, sest kirjeldus tuleb hiiglaste ja jumalate vaatevinklist. Kui pikad olid sel ajal hiiglased? Oleneb, mis ajastust me räägime, kuid Kalevala räägib arvatavalt Aadama ajastust, kus Aadama pikkus võis olla umbes 500 meetrit.
Väinamöinen jääb seda tähelepannes mõttesse. Nii lugu ei lähe: tarvis puu maha raiuda. Igav on inimese elu ja paha kala põli, kui päike ei paista ega kuu kuma, mõtleb ta. Aga inimeste hulgas ei ole kusagil niisugust meest, kes tamme jaksaks maha raiuda.
Vaevalt jõuab Väinamöinen emalt abi paluda, kui merest mees välja tõuseb. Ei ole suuri-suur ega tilli-tilluke: ainult mehe pöidla pikkune. Vaskkübar mehel peas, vasksaapad jalas, vasel kirjatud kindad käes, vaskvöö vööl. Vööl ripub peale selle veel vaskkirves, mille vars vaevalt sõrme pikkune...

Mis asi on Soome mütoloogiast tuntud kuulus maagiline ese Sampo? Viki nimetab seda rahavervimismasinaks, aardekirstuks, isevärki kellamehhanismiks ja tootemisambaks.
Asgard, Kalevala, Kalevipoeg, piibel, tõenäoliselt koraan ja teised pühakirjad räägivad tegelikult kõik ühest ja samast asjast. Alustades maailma loomisest kuni maailma lõpuni välja. Sampo kirjeldus vastab suhteliselt hästi piiblist tuntud seaduselaekale. Mis asi aga oli seaduselaegas/sampo? Arvan, et see oli mingit sorti võimas vabaenergiamasin või igiliikur ja kes seda omas, võis selle taolisi tuhandeid valmistada ning mille tehnoloogiat teades võis valmistada relvi, rakendada seda tööle nii, et inimjõudu polnud enam vaja tarvitada. Sellega sai valmistada ka kulda, toitu või mis iganes mateeriat ehk teisisõnu oli tegu nn. tarkade kiviga. See tehnoloogia on meie tsivilisatsiooni eest peitu pandud, otsida pole seda mõtet. Võib ka nii olla, et meie ajastul see tehnoloogia enam ei töötagi, isegi kui õpetus oleks selle valmistamiseks. Väidetavalt oleme viimane tsivilisatsioon siin maailmas ja järgmist enam ei tule.
Väljavõte Kalevalast:
Kolm päeva kolm ööd tagus Ilmarinen sampot. Kolm päeva kolm ööd tuiskab tuld aknast, sädemeid uksest, suits tõuseb pilvedesse. Siis näeb Ilmarinen sampo valmivat. Sasib pihtide vahel, taob vägeva vasaraga veel hoolsasti, nii et sampo ühel küljel jahu, teisel soola, kolmandal raha jahvatab. Katteks taob sepp sampole kauni kaane...

Kuidas ja millal tekkisid rabad ja sood? Mitte väga ammu on minu arvamus. Peale suure vee taganemist, jäid madalamatesse kohtadesse veesilmad, mis seal vaikselt soodeks ja rabadeks kujunema hakkasid. Vanas raamatus on kirjeldus Sinijärvest ja pilt kah, kus on näha, et terve raba on täis vanu puukände. Raamatus on veel öeldud, et meie rabade uurijad leiaksid siit ehk mõndagi huvitavat rabade arenemisloos. Siis aga tuli II MS peale ja keegi midagi enam edasi ei uurinud...
Jum-al
Millest või kus kohast tuleb sõna "Jumal" eesti keelde? Fählman (Faehlmann) oli Kalevipoja idee algne autor, kuid tema töö jäi pooleli, mille Kreutzwald üle võttis ja arvatavalt on seepärast paljutki head sealt välja jäänud. Arne uurib vaikselt teemat, katsun aidata teda ajalehtedest ja digist otsimisel. Faehlmanni järgi tuleb sõna "Jumal" eesti keelde järgnevalt:
Sõna Jumala tüvi olevat - jume = tugevus, vägi, jõu märk, jõu puna näos.
Jumetu = ilma jõuta; ära jumetuma = hirmu pärast lõdvaks minema, kahvatuma.
-al olevat sõnasünnitav lõpp ja Jum-al tähendavat jõurikast, vägevat.
Lugesin täna ühte vägevat raamatut Kalevipoja teemadel. Arne uurib vaikselt Kalevipoega ja kahjuks talle seda raamatut teatud põhjustel ei saanud hetkel uurimiseks saata, millest siin kohe põgusalt juttu teen. Pole jõudnud lugeda teab kui palju ja juba tuleb sellist vägevat informatsiooni. Raamatu nimeks on Kalevipoja esi-isad (M.J. Eisen). Tuleb välja nii, et mitte ei olnud vanal Kalevil, kes Toompeale olla maetud, mitte ainult üks poeg, vaid kogunisti 12. Tema pojad võisid olla näiteks vene ajaloost tuntud kangelased Rjurik, Truvor ja Sineus. Ilja Muromets ei olnud Kalevi poeg, sest tema oleks Kalevipoegade taskusse mahtunud.
See on ammugi küsimusi tekitanud, et kes kõik vanad linnad ja suursugused ehitised üle ilma on ehitanud. Muidugi olid nendeks Kalevipojad. No ei saa ju olla loogiline, et Baalbeki kivimürakaid meiesugused käpikud Apollo templi müüri tõstsid. Osade kivide kaal on paartuhat tonni ja need on tõstetud pea 10 meetri kõrgusele.
Raamatus on ägedaid tehnoloogiaid kirjeldatud, näiteks Kalevipoja üks teisend soomlaste "Munapoika'st", seal räägitakse kirvest, kui sellega paugu panid, siis olid ümberringi kõik puud maas, kuhu maani kirve heli ulatus. Kalevipojal oli jälle taoline vikat, millega polnud tarvis niita, oli vaja ainult luisuga seda teritada ja kuhu maani luiskamise heli kuuldus, langes rohi iseenesest maha. Kalevipojas räägitakse kaugel põhjas asuvast maast, kus kuked kulda nokkisid. Laplaste teisend Kalevipojale, kes Kalevit päevapojaks nimetab, räägib samuti põhjatähe taga olevast hiidudele kuuluvast kullarikkast maast. Mul korra jõnksatas, et üks osa sellest maast on Teravmäed, mille mäed kangesti ümbertöödeldud pinnast ja mahajäetud kaevandusi meenutavad. Kõike ei jõuagi siia kirja panna ja palju pole jõudnud lugedagi. Vene vanast ajaarvamisest on ka juttu.

Kõige õnnelikum inimene on tavaline inimene.
Kas on miskit kasu tavalistele inimestele, neist tegelastest kes on Teistsugused ja tegelevad "utoopiliste" teemadega??? Siin grupis on kõik vast teistsugused inimesed, aga pikas perspektiivis on kõige õnnelikum inimene ikka see sama tavaline keskimine inimene ehk hall mass. Statistika järgi on keskmisi inimesi kõige rohkem (ei ole minu välja mõeldus) ja keskpärasus ongi harmoonia. Keskpärased inimesed on õnnelikud, sest nende soovid ei lenda üle õueaia (Gogol). Geeniusi nimetatkse ka hulludeks (kõik on geeniused, kes ei ole hall mass). Geenius on vastuolus kas teda ümbritseva keskkonnaga või iseendaga, et ta liikumist võiks sünnitada. Mida kõrgem elektripotensiaal, seda suurema sädeme ta annab. Ei ole vastuolusid, ei ole liikumist, elu. Vastuolu iseendaga loob kunsti (luule, muusika jne). Vastuolu aga välise ilmaga annab tagajärgi, mis otsekohe ümbruse peale mõjuvad (teaduslikult tõestatud, kvantfüüsika).
Kas on üle Jumala veel midagi?
Sellised huvitavaid mõtteid, mis on veidi kastist välja, on alati väga huvitav lugeda. Ma ise komistasin filosoofilise poole peal otsa huvitavale infole, mis pani mind ikka mõtlema, kui pime on üks inimene ikka (mina siis), et ei oska kastist välja mõelda, ega mingeid enam-vähem loogilisi seletusi juurde pakkuda. No näiteks, on olemas laias laastus ainult kahte sorti inimesi. Ühed on Darwinistid ja teised on need, kes usuvad maa tehislikkusesse. Vanast-Kreeka filosoofiast tuleb saatuse teema, ehk inimese saatus on ettemääratud, aga vähe veel sellest. Kui mina pole Darwinist ja mõtlen, et sellel paigal on arhitekt, kes on kõige looja, siis vana-kreeka filosoofia ütleb, et tegelikult on veel midagi, mis on loojast ka üle. Fiet illud, quod futurum est (juhtub see, mis juhtuma peab), palu jumalat palju tahad. Väikseid asju saab arhitekt mõjutada, aga eluteed mitte. Selda võimu või jõudu, mis lisaks arhitekti enese alla väänab, nimetati heimarmene, ehk kõige vägevam võim, mis nii inimeste kui jumalate üle valitseb, mille teesid inimesed ei tea ega jumalad ei tunne. Ja nüüd kiiluski kinni. Kes või mis on üle arhitekti?
Vanad raamatud on dokumendid,
mitte suvalised luiskelood, kuid kes oleks nii kõva tegija, et nende järgi ajalugu kokku panna? Inimese sugu on mitmeid-setmeid kordi maa pealt pühitud ja eksperimendiga uuesti alustatud. Küsimus on, et millal see viimati juhtus? Pannes kilde siit-sealt kokku, siis näis see olevat aastal 1700. Selle hüpoteesi tarvis on olemas mitu infokildu. Kõige paremaks tõendiks vast saab pidada seda, et enne 1700 aastat oli kasutusel hoopis teistsugune ajaarvamine. Kui õige see teine ajaarvaminegi oli, kes seda teab, kuid Venemaal oli n.n 1699 aastal käimas hoopis aast 6000 millegiga. Ja siis juhtus midagi, korraga oli aasta 1700, mida peaksid ka tõestama mündid, mis peale seda aasta numbrit välja tulid. Enne seda aega olid ainult mingid traatrahad, ilma ühegi aastaarvuta, kuid ma ei laseks nendest traatrahadest ennast häirida. Küsimus jääb, et miks kohe aasta 1700, mitte 1, nagu loogiline oleks? Kes selle kohta veel tahab infot lugeda, peab kaevama stolenhistory foorumis, kuigi võib ka nii olla, et paljud lood sealt enam pole leitavad. Meenusid veel 19. sajandi orvud ja imelikud lood lastest, kellel polnud vanemaid. Kas täideti kuidagi kunstlikult maad, seda pole uurinud, aga niidiotsi on väga palju. Mis seal siis ikka, meil on õnneks oma kroonikad senini veel käepärast olemas.
Lätlaste kohta natuke nalja kah.
Tundub sedasi, et me igipõliselt omavahel lõõpinud. Lätlased kuuevarbalised (LV - lisavarvas). Meie aga hirmus uimased lätlaste arust jne. Katkend raamatust "Eesti vana usk" M. J. Eisen, 1926.
Kuidas kunstlikult kivistisi teha.
Ametlikult nimetatakse kivistumist protsessiks, kus orgaaniline materjal on pika aja jooksul kokku puutunud mineraalidega ja seejärel muutunud kiviseks aineks.
1844. Ameerika Ühendriikide Praktiline Retseptiraamat: Või Täielik Viitamise Raamat:
Puidu vms kivistamine
Võtke võrdetes kogustes kivi-soola, kaaliumaluminaatsulfaati (alumiiniumi sool), valget äädikat, kriidipulbrit ja peene kivi pulbrit. Segage ained kokku: tekib keemiline protsess, kus segust hakkab eralduma gaasi. Kui see lõppeb, pange mistahes poorseid ained sellesse segusse ja jätke 4-5 päevaks likku. Pärast seda on ained kivistunud.
Selline raamat on olemas, kus väidetakse, et Eesti oli Vana-Kreeka.
Kui inimesed on siin maakamaral kõndinud
juba sadu tuhandeid aastaid nagu austatud teadlased väidavad, siis tekib siiski üks küsimus. Kus kõik need vanad surnuaiad on? Vanaaja teadlased nuputasid samuti selle probleemi üle ja leiti geniaalne lahendus, kuidas probleem ära seletada. Nad väitsid, et vanal hallil ajal panid inimesed üksteist pintslisse, sest muud moodi ei ole võimalik väita et inimesed juba sadutuhandeid aastaid maal on elanud. Õige põhjus, miks väga vanasid surnuaedu ei leita on aga see, et maailm ei ole üle 7000 aasta vana ja inimesed olid targad. Kiviaja perioodid käisid aeg-ajalt üle inimkonna küll, kui plats vahepeal jälle puhtaks tehti ja siis läks elu jälle edasi...
Vaka alla pandud tehnoloogia,
mis lahendaks vast kõik mured nii majade kütmisel kui transpordis. Äkki on liiga roheline?
Kuulus gaaside uurija Davy pani juba 100 aastat tagasi tähele, et kui vesiniku ja hapniku segude sisse soojaks aetud platina traat pista siis traat nii kuumaks läheb, et ta helendama hakkab, ja seni kuumaks jääb, kuni segu hulgas hapnikku on. Ehk küll seal juures mingisugust tuleleeki näha ei ole, ühineb ometi kõik vesinik, mis segus on, hapnikuga ja tekitab vett.
Teised teadusemehed leidsid, et km plaatinatraadi asemel nõndanimetatud vammiline (auguline) platina võtta, mis õige väikestest platina raasukesidest koos seisab, ilma et teda soendaks, segu sisse pista, siis gaaside segu ilma leekideta põlema hakkab. Uude katsete järele selgus veel, et ka muudel auklikel kehadel niisugune omadus on, et nad enestes gaasi põlema ajavad. Lahku lähevad nad ainult selle poolest, missuguses soojuses keegi keha seda suudab tegema hakata.
See teadmine, jäi tükiks ajaks paljaks teadmiseks, ilma et seda millegike oleks tarvitatud, millel suurem tähtsus oleks olnud. Siiski päris seisma see teadmine ei jäänud.
Katsetest, kusjuures uut leidust kasulikult püüti tarvitada, võib nimetada isesüütajaid gaasilampide jaoks ja väikseid toose, milledes platina abil paberossi sütitamiseks tuld tehti. Nüüd on suitsumeestel sugused toosid tulelöömiseks.
Alles aastat 10 tagasi hakkas Inglise õpetlane Bone oma katseid tegema, kuidas mitmesuguste asjade välimine külg gaaside peale mõjub, ja need katsed arvatakse tulevikus tehnika edenemiseks väga tähtsad olevat. Bone leidis, et gaaside põletamine ilma tuleleegita kõige ideaalsem viis on gaaside segus olevat keemilist energiat tegelikus elus tarvitada. Seda tõendas talle ta uutmoodi ehitatud aurukatel, mis imeväike on, aga siiski palju töötab. Bone leiduses mängib peaosa niisugune kogu, mis savist on tehtud, tuld ei karda ja augukesi täis on. Tema sisse lastakse gaasisegu jooksta. Hapnik ja vesinik tungivad augukestesse ja põlevad seal ära ning tekitavad sealjuures soojust, mis savisse jääb. Mingisugust tuleleeki ei ole.
Niisugusel vistil ehitas Bone oma esimese aurukatla 1911. aastal. Katel on õige pisikene, aga teeb tunni aja sees 203 ämbritäit vett. Häid oma ust on uuel kütmise viisil mitu. Niisugust pliiti võib näituseks igasse seisukorda panna: panni alla ja panni peale, kuidas aga küpsetaja tahab. Põlemine on nii äge ja kuumus nii suur, kui parasjagu soovitakse: tarvis ainult gaasi kiiremine või aeglasemalt savisse lasta. Tuli ise, ehk tal küll leeki ei ole, on väga valus.
Arvatakse, et uut leidust mitmesugused tehnika harud saavad tarvitama, sest et leegita tuli odav tuleb. Võimalik on ka, et uue tulega elumajasid kütma hakatakse. Küsime nüüd lõpuks, kuidas see ometi tuleb, et auklik keha oma aukudes gaase põletab?
Selle küsimuse peale on vastus seni andmata. Teadusmehed on küll vaielnud ja asja üks üht, teine teist viisi seletanud, aga õiget otsa käes ei ole. Tuld aga tuleb, see on kindel. Ja tuli ise on inimestele nii tähtis, et teda kord taevast varastamas käidud.
Allikas: Tallinna Teataja (1910-1922), nr. 20, 25 jaanuar 1914
Lugesin täna ühte vägevat raamatut Kalevipoja teemadel.
Arne uurib vaikselt Kalevipoega ja kahjuks talle seda raamatut teatud põhjustel ei saanud hetkel uurimiseks saata, millest siin kohe põgusalt juttu teen. Pole jõudnud lugeda teab kui palju ja juba tuleb sellist vägevat informatsiooni. Raamatu nimeks on Kalevipoja esi-isad (M.J. Eisen). Tuleb välja nii, et mitte ei olnud vanal Kalevil, kes Toompeale olla maetud, mitte ainult üks poeg, vaid kogunisti 12. Tema pojad võisid olla näiteks vene ajaloost tuntud kangelased Rjurik, Truvor ja Sineus. Ilja Muromets ei olnud Kalevi poeg, sest tema oleks Kalevipoegade taskusse mahtunud.
See on ammugi küsimusi tekitanud, et kes kõik vanad linnad ja suursugused ehitised üle ilma on ehitanud. Muidugi olid nendeks Kalevipojad. No ei saa ju olla loogiline, et Baalbeki kivimürakaid meiesugused käpikud Apollo templi müüri tõstsid. Osade kivide kaal on paartuhat tonni ja need on tõstetud pea 10 meetri kõrgusele.
Raamatus on ägedaid tehnoloogiaid kirjeldatud, näiteks Kalevipoja üks teisend soomlaste "Munapoika'st", seal räägitakse kirvest, kui sellega paugu panid, siis olid ümberringi kõik puud maas, kuhu maani kirve heli ulatus. Kalevipojal oli jälle taoline vikat, millega polnud tarvis niita, oli vaja ainult luisuga seda teritada ja kuhu maani luiskamise heli kuuldus, langes rohi iseenesest maha. Kalevipojas räägitakse kaugel põhjas asuvast maast, kus kuked kulda nokkisid. Laplaste teisend Kalevipojale, kes Kalevit päevapojaks nimetab, räägib samuti põhjatähe taga olevast hiidudele kuuluvast kullarikkast maast. Mul korra jõnksatas, et üks osa sellest maast on Teravmäed, mille mäed kangesti ümbertöödeldud pinnast ja mahajäetud kaevandusi meenutavad. Kõike ei jõuagi siia kirja panna ja palju pole jõudnud lugedagi. Vene vanast ajaarvamisest on ka juttu.
Kui suur on võimalus sellise asja ise-eneslikuks tekkeks?
Paradoks on veel see, et just 1927 aasta ajalehes seda kirjeldatakse. Mina pakuks sellise asja ise-enesliku tekke võimaluseks praktiliselt nulli. Piltlikult öeldes, kui võtta püstol koost lahti: salv ära, padrunid salvest välja, kelk ära, vintraud ja taandurmehhanism ära ning nüüd pista need esemed kotti. Koti suu sulgeda ja raputada seda seni, kuni püstol jälle kokku läheb. Loogiline võimalus, et see juhtub on 0, aga teoreetiline võimalus on siiski olemas. Kes tahab katset ise läbi viia võib seda teha kasvõi hakklihamasinaga ja mõni teadlane võib tõenäosusteeoriat appi võttes arvutada välja, mitu miljardit aastat peaks kotti raputama, et see juhtuks. Mida ma sellega öelda tahan? Ma arvan, et te teate. Arne on selle teooria jõuline esindaja.
Teemaga seondub järgminegi pilt 1928. aasta ajalehest. Kes tegi pildi?
Hakkas igav ja kiusasin ChatGPT (Open AI).
Mina: Mõtle välja ja kirjuta mulle kõige kummalisem ja uskumatum originaalne ulmelugu (maksimum üks A4 leht), mille taolist lugu pole kunagi, mitte kuskil, mitte keegi, avaldanud...Lugu peaks olema täiesti eriline. Teema võid võtta, kosmosest, tulnukatest, vaimudest, lumeinimestest jne.
Open AI:
Peidetud südamed
Aastal 2147 avastasid teadlased planeedi kaugemas nurgas midagi enneolematut. Nimetasid selle Yggdraluseks. See ei olnud tavaline planeet, vaid kummaline kooslus elavast organismist ja elutust kivimist. Atmosfääris hõljusid värvikad pilved, mis tundusid sisaldavat mingisugust elusenergiat. Inimesed saabusid uurima, meeleheitlikult püüdes mõista Yggdraluse saladusi.
Ühel päeval avastasid nad peidetud koobastes Yggdraluse südamed. Need ei olnud aga tavalised elundid, vaid kristallselged kivid, mis pulbitsesid salapärast energiat. Kuid veelgi hämmastavam oli see, et igal südamel oli teadvus. Nad rääkisid mõistatuslikus keeles, mis kõlas nagu tuul põhjamaise metsa puudel.
Inimesed pidasid nõu südametega, kelle nimi oli Nebulaar. Nebulaar selgitas, et Yggdralus oli elav planeet, kes soovis suhelda teiste maailmadega. Selleks kasutas ta oma südameid katalüsaatoritena, et muuta energia sõnumiteks, mis hõljusid atmosfääris nagu unenäolised pilved. Kuid midagi oli valesti.
Yggdralus rääkis ohust, mis ähvardas kogu kosmust. Oli tulnukaid, keda ei saanud mõista ega peatada. Nad olid hajutatud energia kujul ja ründasid kõike elavat. Nebulaar palus inimestel aidata neil luua sild Yggdraluse ja tulnukate vahel, et nad saaksid mõista nende kavatsusi ja leida rahu.
Inimesed võtsid vastu väljakutse, õppides Yggdraluse südameid kasutama. Nad mediteerisid ja sulandusid kristallide teadvustega, luues võimsa psühhilise võrgustiku. Nad saavutasid võime muuta oma mõtteid energiaks, mis võiks suhelda tulnukatega. Alguses oli see raske, kuid lõpuks leidsid nad ühise keele.
Tulnukad olid kadunud rändurid, eksinud omaenda reaalsusest. Nad otsisid kodu ja tundsid end võõrastena. Inimesed, Yggdralus ja tulnukad moodustasid uskumatu liidu, luues kosmilise harmoonia, mida polnud kunagi varem kogetud. Nad muutsid energia armastuseks, millest sündis uus universum, kus kõik olendid jagasid ühte suurt südant - Yggdralust.
II osa: Kosmiline Taassünd
Pärast Yggdraluse ja tulnukate ühendamist hakkasid sündima uued maailmad. Need olid unikaalsed kosmosepärlid, kus kõik olendid eksisteerisid harmoonilises tasakaalus. Yggdralus muutus kosmiliseks südameks, mis kiirgas armastust ja mõistmist kõigile universumi nurkadele.
Inimesed, tulnukad ja Yggdralus avastasid, et nende liit ei olnud vaid ajutine lahendus, vaid jätkusuutlik kosmiline kogukond. Nad rändasid koos uutesse maailmadesse, levitades valgust ja teadmisi. Kõik elusolendid jagasid ühte eesmärki: avastada sügavamat sidet kogu looduga.
Yggdraluse südamed näitasid, et iga olend oli nagu kristall universumi suures mosaiigis. Igaühel oli ainulaadne sära, kuid nad moodustasid koos lummava pildi. Üheskoos loodi uusi dimensioone, kus aeg ja ruum kõndisid käsikäes ning kus kõikvõimalikud reaalsused sulandusid ühte suurde tantsu.
Inimeste ja tulnukate vahel sündisid uued olevused, kes kandsid endas mõlema maailma parimaid omadusi. Need olendid, keda nad nimetasid Stardustideks, hõljuvad nüüd läbi kosmose, olles sillaks erinevate tsivilisatsioonide vahel. Stardustid jagavad tarkust ja armastust, soovides laiendada seda unikaalset ühist mõistmist kõigile.
Kosmiline taassünd oli lõputu seiklus, kus igal hetkel avanes uus saladus. Yggdraluse südamed olid saanud universumi dirigentideks, juhatades loodut kooskõlas harmooniaga. Nad kiirgasid valgust pimeduses, juhtides teisi avastama omaenda südames peidetud võimsust.
Ja nii jätkub lugu, kus Yggdralus, tulnukad, inimesed ja Stardustid tantsivad läbi igaviku, moodustades kosmilise balleti, mille sümfoonia on loodud südamete harmooniast.
Inimesevabrik Venes (1927. aasta).
Kunagi oli x-failides osa, mis rääkis inimestest, kes iseenesest põlema läksid
ja neist jäi järele vaid peotäis tuhka. Kahjuks ei mäleta, mis x-failides selle kummalise fenomeni põhjuseks toodi, ehk kunagi vaatan üle, aga 1891. aasta ajalehes on selle nähtuse põhjus ilusti välja toodud. Samas, viimasel ajal pole kuulnud, et keegi kuskil põlema oleks läinud. Googeldades ka midagi selle kohta ei leidnud.
Kes üksi viina ja õllega oma janu kustutab, see kaotab viimaks elu himu ja läheb mõnikord koguni põlema. See on päris tõsine sõna: Joodik põleb viimaks nõnda ära, nagu põletamata lubi, kui märga saab.
Tihtipeale on mõeldud ja vaieldud teema üle, et puht tehnoloogilisest seisukohast võttes ei saanud pronksiaeg olla enne rauaaega. Arvatavasti ikka sai olla küll, lihtsalt see ei sobitu hästi ametliku ajalooga ja sealt ka konflikt. Algul oli kuldne aeg, see oli rahavaba ja haigustevaba maailm. Mateeriat loodi õhust (potike keeda stiilis) ja sealt edasi hakkas allakäik. Mul tekkis küsimus, et mis ajas meie siis praegu elame? Pilt raamatust "Eesti vana usk" Eisen, 1926, lk 162.
Eile tegin siia (FB grupp GRAAL) portsu postitusi ja tegelikult juhtisin kõikide postitustega tähelepanu sellele, et mitte midagi ei saa tavaline inimene katseliselt tõestada ja kas tegelikult teaduski seda suudab? Uurisin Einsteini realtiivsusteooria kohta vanematest ajalehtedest, mis oma olemuselt on minu hinnangul tõele ja toimunud sündmustele palju lähemal ning kaua ei pidanudki otsima.
Millal tõestati esmakordselt Einsteini (eri)relatiivsusteooria?
Lõik Postimehest (1886-1944), nr. 25, 27 jaanuar 1930 "25 aastat Einsteini õpetust."
1919. aasta maikuus saatis Londoni astronoomia selts ekspeditsiooni Brasiiliasse päikesevarjutust uurima ja selle nähteid pildistama. Kui ekspeditsioon Londoni tagasi pöördus ja saadud materjali põhjalikult läbi uuris, siis osutus, et Einsteini kõige julgemad väited - nimelt valguskiire kõrvalekaldumine selle sirgjooneliselt teelt päikese külgetõmbejõu tõttu - on täiesti õige. Ühekorraga oli Einsteini nimi kuulus, relatiivsusteooria muutus moeasjaks ja jäi selleks kauaks ajaks...
Nüüd siis teine ajaleht, Uus Eesti, nr. 297, 31 oktoober 1939. "1941. a. päikesevarjutust uuritakse N. Liidus põhjalikult."
N. Liidu teadusteakadeemia on 1941. aasta päikesevarjutuse uurimise andnud 15 obervatooriumi ja instituudi hooleks. Päikesevarjutus on kõige paremini nähtav Alma-Ata piirkonnas. A. Mihailov püüab kontrollida Einsteini relatiivsusteooriat. Seks on ta konstrueerinud omapärase aparaadi, mis võimaldab pildistada rohkearvulisi väikesi tähti, mis on varjutuse ajal päikese läheduses nähtavad. Einsteini teooria järele valgusekiired, läbistades päikese ümbruse, kalduvad kõrvale, tänu päikese külgetõmbejõule ja võtavad uue suuna, järelikult peaksid tähed tunduma olevat oma normaalsest asukohast väljanihutatutena. Mitmete maade teadusmehed on seda teooriat katsunud kontrollida varasemate päikesevarjutuste ajal, kuid see ei õnnestunud, kuna instrumendid olid vanamoelised...
Lahingutanner Maa, anomaaliad
Kuidas tekitada vaakumit, seda vast teab igaüks.
Vaakumi tekitamiseks on vaja mingit õhukindlat suletud ruumi ja pumpa, mis "õhu" suletud ruumist välja imeb. Siit aga tekibki konflikt, mida ei ole mulle veenvalt suutnud tõestada mitte üks füüsik/keemik või kes iganes. Kuidas saab olla paarisaja km kõrgusel Maa kohal juba päris arvestatav vaakum, ilma et mingit kindlat piiritletud vaheseina või midagi taolist oleks Maa ja kosmose vahel? Kas õhk vajub maa gravitatsioonijõul lihtsalt alla maa poole ja vaakum tekib iseenesest? Täielikku vaakumit polevat olemas, aga küsimus vast on suhteliselt selgelt püstitatud. Kuid see on teooria ja minu teada ei saa seda üks-ühele täielikult katseliselt tõestada. Valemeid füüsiliste katsete asemel ma paraku ei saa arvestada, sest nende võrrandite jms taga võib olla mis iganes. Siin kehtib ütlus, oma silm on kuningas.
Kuid ometi, 9 km kõrgusel on inimesel juba pea võimatu hingata. See on tegelikult vale, sest 9 km kõrgusel ja veelgi kõrgemal on hingata küll „midagi“, mis meenutab õhku, aga see pole enam päris see, mida inimene eluspüsimiseks vajab.
Kaja, nr. 237, 8 oktoober 1934 tr. 1 artiklis „Kosmilised kiired“ väidetakse, et 4 km kõrgusel on „kosmilised kiired“ lõhkunud õhumolekulid väikesteks tükkideks ehk ioonideks ja lõhutud õhumolekule leidub sellel kõrgusel 9 korda enam kui merepinnal. 9 km kõrgusel on ioone juba 85 korda rohkem ja 27 km kõrgusel 250 korda rohkem.
Sellest võib järeldada, et ka tiibadega lennukid saavad kõrgel lennata, sest seal on olemas mingit sorti „õhuvoolud“, mis annavad tiibadele kande/tõuke- või mis iganes jõu, lihtsalt õhk ei kõlba inimesele enam hingata.
Teine huvitav asi on kaaluta olek ja lennuaparaadi kiirus, mida on vaja saavutada, et pääseda „Maa külgetõmbejõust.“ Samas, kui ehitada redel kosmosesse, kas siis on vaja mööda redelit turnida samuti mingil X-kiirusel, et pääseda välja Maa gravitatsioonist? Mis hetkel (mitme meetri kõrgusel merepinnast) tuleb see piir vastu, millal peab õhusõidukil olema vastav kiirus, et pääseda Maa gravitatsioonist? Sama küsimus on ka kaaluta oleku kohta. Mis hetkel või mitme meetri kõrgusel muutub füüsiline ese kaalutuks või muutub see hoopis järk-järgult? Viki teemad (vaakum, gravitatsioon jne) lugesin läbi. Neid tarkusi ei maksa vastusena siia välja pakkuda, sest ka teadlastel on vastuste püsti hoidmisega päris palju tegemist, sest on palju anomaaliaid ja lahknevusi, mida püütakse seletada tumeaine, kvantteooriate jms. Pigem on küsimus rohkem teoreetilist laadi: Mis koht see on, kus me elame ja kas ikka kõik paistab nii olevat, nagu meile räägitakse?
Õõnes maa
Viimastele unetutele üks hea raamat puremiseks
link.🙂
Taevas ja Maa peal on rohkem asju, Horatio, kui teie filosoofia uneski näeb. Hamlet. W. Shakespeare.
Paljud on kuulnud „Õõnsa maa teooriast,“ aga ei tea selle algupära. Selle teooriaga tuli esmakordselt? välja John Cleves Symmes (1780-1829). Tema teooriat kutsuti ka Symmesi teooriaks, mis tuleneb raamatu autori perekonnanimest.
John Cleves Symmes oli ühisriikide sõjaväe kapten, kes tundis ülisuurt huvi põhjanaba ekspeditsioonide vastu. Ta luges läbi kõik kättesaadavad materjalid Maa nabade uurimise kohta (tahaks ka neid materjale näha, mida tema luges ja mis jäävad aastasse enne 1826). Ta jõudis veendumusele, et Maal pole üldse pooluseid, vaid nende asemel on ainult tühi ruum. Edasi veendus kapten, et maa on seest õõnes ja inimestele elamiskõlbulik. Ta avaldas oma teooria 1826. aasta raamatus „Kontsentrilised sfäärid ja laialt avatud poolused.“ Ta oletas, et suurte, pooluseid ümbritsevate tühiruumide ümber kuhjub jää ja lumi, mis moodustavad põhja ja lõuna polaarringi n. n. „ääred.“ Selle taga pidi algama lahtine polaarmeri, mis pikkamisi laskub alla Maa sisemusse.
Sellised "kastist välja" mõtted/teated on ägedad. Kas tegelikult on ikka kõik kuld, mis hiilgab?
Kas päike on jääkera?
Saksa õpetlase „jalustrabav“ teooria.
Kõik õpetlaste lugematud arvestused selle kohta, mil päike kord jahtub, on ühel hoobil saanud üleliigseiks, sest Berliini õpetlane dr. H. Fricke tõendab, et Päike on teab kust saati juba külm taevakeha, ja maakeral leiduva soojuse põhjuseks on hoopis midagi muud kui päike.
Berliini õpetlase teooria äratab seda suuremat tähelepanu, kuna Fricke on hea nimega teadusemees ja juba 28 aastat tegeleb astronoomiliste probleemidega.
Kümne aasta eest leiutas dr. Fricke tema nime järele nimetatud seaduse, mille ta kandis ette tookordsel Jenas peetud füüsikute päeval. Juba tookord ta püstitas kõmulise teooria päikese kohta, millele tänaseni pole leidunud ümberlükkamatut vastuväidet. Nimelt väitis Fricke, et maailmakeha on nn mitu korda raskem maakerast, kui mitu korda kõrgem on tema temperatuur. Kui näit. päike on 28 korda raskem maakerast, siis on ka tema temperatuur 28 korda kõrgem.
See seadus andis astronoomiale hulk võtmeid ja lahendas palju mõistatusi maailmaruumis.
Kui nüüd dr. Fricke väidab, et kõik maailmakehad, ka päike, on külmad, siis ta väljub Humboldti ja Herscheli klassilisist seisukohtadest. See teaduslik ringkond esitas teooria, et päike on pime kera, mida ümbritseb hele atmosfääri kiht. Kuid me teame, milline suhe on valguse kiirgamise ja soojuse kiirgamise vahel, ja selle tõttu ei paista meile sugugi võimatuna Fricke väide, et päike on külm keha ja soojus sisaldub teda ümbritsevas atmosfääris. Fricke põhjendab oma väidet järgmiselt: Atmosfäärirõhumine kasvab, mida rohkem see läheneb maakerale, ühes rõhumisega tõuseb temperatuur, järelikult kujuneb taevakeha ümber soojuse kiht, millel maapinna läheduses on kõrgeim temperatuur. Seda teame ju ka enda maakerast. Päikese juures seletav õpetlane seda heleda pärja tekkimise abil, mis päikesevarjutuste ajal ümbritseb päikest.
Sellest näeme, et loodusteadus rühib ikka suuremate ühtlustamiste poole ja püüab loomulikul teel seletada kõiki kummalist nähteid.

Einsteini teooria purunemas
Pariisist, 13. juulil. "Matin" toob kõmulise teate, et professor Einsteini relatiivsusteooria olevat lõplikult ekslikuks osutunud. Prantsuse õpetlane, polütehnikumi direktor Carvallo, olevat vastuvaidlematult kindlaks teinud, et valguskiiruse muutmatuse põhimõtet ei või üldse olla. Kui see on tõesti nii, siis kaotavad oma tähtsuse ka kõik järeldused, mis tehti Einsteini teeoriast. (Postimees (1886-1944), nr. 188, 13 juuli 1934).
Austet prohvessori teoorial on üks loogikaviga veel. Kui võtta taskulamp, mille mõlemas otsas on valgusti ja panna see põlema, siis liigub üks valguskiir 300 000 km sekundis ühes suunas ja teine 180 kraadi teises suunas. Need kiired eemalduvad teineteisest järelikult 600 000 km/s, aga sellist kiirust ei tohiks ilmaruumis Einsteini järele esineda. Üldiselt, segane värk ja tont seda teab, kuidas asjad tegelikult on. Loe Einsteini teooria kohta veel
siit:Kunagi ammu mõtlesin sama asja peale.
Kuidas me teame, et valguskiirus on konstantne, aga mitte näiteks kohene ehk silmapilkne?
No olevat igasugu katseid tehtud ja isegi Kuule vastav peegel pandud, mis peegeldab laserkiire tagasi ja nii saab mõõta valguskiirust. Selliseid ja paljusid teisi katseid/tõestusi ma olen kuulnud kuhjade viisi, aga mitte üks kord pole ma saanud kogeda või näha seda oma silmaga. Kas keegi siit grupist võib öelda, et ta on näinud katset, millega saab tõestada, et valguskiirus on 300 000 km/s?
Teine asi veel. Kui valgusel on konstantne kiirus, siis kõik tegevused, mida me näeme teisi tegevat, ei toimu reaalajas vaid viivitusega. See on iseenesest juba väga huvitav teadmine, mida kaudu tasub edasi ronida...

Ühisvälja teooria
Lugesin raamatut "Veealune eluriik", H.Kauri, Looduse kuldraamat, 1937 ja seal on üks kummaline väide William Beebe süvamere sukeldumisest teraskuuliga Kariibi meres 15. augustil, 1934:
"Pahandav on süvamere kuulis töötamisel asjaolu, et inimese mõte silmapilksete vaatlustega ei suuda sammu pidada ja maha jääb."
See nähtus on "ulmevaldkonnas" ammugi teada, aga nüüd ma siis tean, et see on ka päriselt olemas. Nimelt on inimene ühendatud kuskile "ühisvälja" ja kui tekivad teatud füüsilised takistused, siis lakkab inimaju korralikult töötamast. Mingisuguse aimu looduse (ka inimese) toimimisest võib saada, kui lugeda
Termiitide teemat.
Sügaval vee all on inimese ja "välja" vaheline ühendus oluliselt takistatud ja siit ka viivitus. Sama vististi saab ka kogeda, kui minna ruumi, mis on täielikult vooderdatud elektritjuhtiva materjaliga ja on tekitatud Faraday puur, ehk mitte üks elektriväli ei pääse sisse ega välja. Nii saab inimene peitu pugeda "arhitekti" eest. Seda näidati ka põgusalt hollywoodi filmis "Nunn", kus sügaval kloostri keldris oli uks, millel oli silt "Siit edasi enam jumalat ei ole."

Võltsitud, virtuaalsus või komejant?
Vaatasin ühest foorumis pilti, kus kujutatakse 20. sajandi alguses Siberi töölisi, kes paigaldavad raudteeliipreid. Liipreid tehti kas lehisest või männist ning tükikaaluga 85-90kg.
Mis siin pildil siis kummalist?
Esiteks, tahaks näha selliseid mehi hulkade kaupa tänapäeval, kes sedasi 90 kg palki vabalt õlal hoiavad.
Ja teiseks, veel suuremaks ajuvabaduseks on see, et praktiliselt mitte ükski tööline ei hoia liiprit õlal sedasi, et see oleks tasakaalus. Mõni mees hoiab liiprit õlal peaaegu otsast kinni, mis on füüsiliselt võimatu.
Ega palju variante polegi et miks nii. Mina sain kolm varianti selle pildi võimalikkuse kohta.
1. Kersti variant (suuremjagu vanasid fotosid on võltsitud).
2. Arne variant (Matrix trikitab ja toodab tohutus kogustes pahna, kaasaarvatud vanad raamatud, fotod jne).
On veel olemas õhkõrn võimalus, et liiprid on täispuhutavad ja tehti pildistamise jaoks komejanti, mida ajalehes rahvale näidata, et kuidas Siberis raudteed ehitatakse.
Einsteini õnneliku inimese valem
Praegu uurin andmeid Einsteini kohta ja kui saan vastuse küsimusele, millal Einsteini relatiivsusteooria tõestati või kas üldse tõestati, siis panen vastuse Graali eilse Einsteini postituse kommentaaridesse. Siia gruppi sobiks äkki Einsteini õnne valem. Üldiselt õpetlik, kuid teistpidi vaadates tundub see olevat täiusliku orja valem.
A=X+Y+Z
A - õnn ja edu.
X - töö
Y - rahulolu.
- Aga Z? küsiti professorilt.
- See tähendab suud pidada, seletas professor.
Ennustused 2024 aastaks
On vist aeg järgmise aasta ennustused ära teha. Loodan, et Arne ka oma traditsioone jätkab ja uue ennustuse teele kunagi paneb (eks ma vist natuke väljaperssiv olen 🙂 aga võtke aega ja vaadake seda pilti, mis hakkab saama aastal 2024.
Mõned märksõnad:
Sinine ja punane. Must ja valge.
Zelenski asemele tuleb naine?
Trump presidendiks?
Tulnukad?
Kelle poolel on rahutuvid ja kelle poolel raketid?
Kumb on sinine ja kumb punane pool?
Aega paistab veel olevat. Liivakellas liiva veel on.
Valge ja must ühinevad, aga kui ühinevad must, punane ja sinine, mis siis saab?
Börsid kukuvad kolinaga kokku. Kas raha kaob 2024 ja asendatakse, on veel lahtine.
USA, Hiina ja rohehullus. Kuhu me selles osas jõuame?
Inimesi hakatakse võrku ühendama, keda valvab ja juhib kõikenägev silm.
Erilise fookuse all on Lõuna-Ameerika ja Aasia-Austraalia piirkond. Mis sealt alguse saab või mis seal juhtub?
LEAR
Eile (13.11.2023) käisime Margitiga Salme Kultuurikeskuses LEAR'i vaatamas. Mulle pole kunagi meeldinud kohustuslik kirjandus ja pole ma ka kunagi tervenisti läbi lugenud vabamüürlase Shakespeare'i raamatuid. Vaatasin seda tükki ja ei midagi uut. Kuigi tükk oli väga hea ja õpetlik ning suurepärane näitlejate töö.
Vahet pole, kas oled kuningas või teenija. Elu jookseb ikka ühte moodi kõigil läbi. Tegelikult on kuninga elu raskem kui teenija oma. Kõik kummardavad ja koogutavad ta ees, seni kuni tal võimu on ja kui võim kaob, on ta korraga "ei keegi" ja põlatud. Aga kuningad ei ole lollid. Kes on kuningriigis kuningale kõige tähtsam isik? Selleks on narr, sest tema on ainus, kes julgeb kuningale tõde öelda ja seepärast hea kuningas kunagi narri peale ei vihasta. Narr on ta tõepeegel ja tema näol näeb ta enda rumalust, mis võib hiljem päästa ta elu ja kogu kuningriigi. Igal ühel peaks oma narr olema, oleks lihtsam :)
Aja kiirenemine kuni lõpp on käes
Üks huvitav mees peab selles
videos loengut. Saab ka eesti keelse automaattõlke panna. Muu kõik meeldib, aga et ta on võtnud oma teooriale aluse kehtivast ajaloost, siis nagu ei tasuks puhta kullana võtta. Mees puhub juttu 90ndatel ja on kuidagi lummatud ka aastast 2012, aga tema teooria on ise-enesest päris vägev. Lühidalt: Aja kiirenemine. Eelneva 4000 aasta kõik sündmused on korduses ja läbi elatud väga lühikese aja jooksul, nimelt alates 1945-2012. Kui nii edasi, siis järgnev periood on kordi lühem ja kõik sündmused on paikitud veelgi tihedamalt ajajoonele, kuni tuleb lõpp ehk millegi uue algus...