Silmad pärani kinni

Pole tükk aega midagi kirjutanud ja ega eriti ei tunnegi sellest puudust, kuid vahel ikka midagi sähvib, et võiks ikka teemasid edasi uurida ja mõtteid kirja panna. Raamatki on pooleli vägagi huvitava koha peal ja mõtteid oleks palju, kui vaid keskenduks. Teema, miks ma vähem olen hetkel tegelenud uurimuste ja kirjutamisega, on selles, et tervis hakkas jupsima. Tegelikult tervise teema on mul vana nali juba, aga neid vanu asju ei tahaks siin heietada. Nüüd aga viskas mingi täieliku kala sisse. Isegi sellise kala ja piina sinna otsa veel, et mõttes heietasin juba äraminekut. See on muidugi jälle üks vägev kogemus, mille üle pikemalt mõtiskleda, kuid ei taha sellest hetkel pikemalt kirjutada. Mul pole halli aimugi, paljud inimesed on sellises olekus olnud, et korraga mõelda, et kas sealt enam välja saabki? Kas on mõtet ja kui on, siis mida jõuaks veel ruttu ette võtta? Ma sain oma peas enam-vähem asjad korda ses asjas ja las ta ollagi praegu nii. Katsun siin vähe-haaval omi asju ka ikka ajada ja rõõmu tunda. 

Täna mässasin pool päeva hüdrofooriga, kuna veekraani avades, hakkas see kohe tööle. Hüdrofooris olev õhukott oli tühi. Ventiil tahtis vahetust ja pumpasin kotti 2 atmosfääri õhku sisse, kuid siis ilmnes uus häda. Pump ei tahtnud enam seisma jääda ja kui sain seisma, siis ei tahtnud enam käima hakata, kui veesurve kraanis kadus. Jamasin releega ja pöörasin seal mutreid, et õige tasakaal kätte saada ja lõpuks enam-vähem saingi. Point selles, et mu kallis kaasa teatas, et homme tulevad saunamajja külalised Tšehhimaalt ja kuidas ma nad siis saunas ilma veeta saaksin jätta? 

Sain oma jamamised jamatud ja maandusin siis teleka ette ning nägin, et seal oli vaatamiseks välja pandud Stanley Kubricku viimane film "Silmad pärani kinni" (Eyes Wide Shut), 1999. Esmapilgul tundub see selline kaunis erootiliste sugemetega film olevat, kuid teades Kubrickut, siis see on vaid taustamüra, mis muidugi ei tähenda, et terve inimese elu selle ümber ei keerleks. Ma tean, et see mees räägib sümbolite keeles, sest isegi Hollywoodis ei saa päris otse kõike öelda. 

Vandenõuteoreetilise alamaiguga on seegi blogi, kuid pigem ma seda nii ei nimetaks, nimetaks ja liigitaks selle rohkem ulmeks. Ma tean, et kui trükkida selle filmi inglise keelne nimi Youtube'i, siis võib leida seal igasuguseid filmikesi tähelepanekutest, mida üks või teine arvab selles filmis nägevat. Ma ei ole vaadanud neid filme, sest tahan oma peaga mõelda, muidu saab mu oma mõttemaailm küllastatud teiste pakutud infoga, kuid see pole praegu eesmärk. Nii oleks tegelikult väga lihtne, ise ei pea mõtlema, ega vaeva nägema. Muidugi ma ei taha öelda seda, et ei tasu vaadata, ja teinekord peabki vaatama, et saada niidiotsi või seoseid, millele ise ei tule, kuna puudub vastv info. Kubricku filmidest mulle on muidugi kõige rohkem meeldinud 2001: kosmoseodüsseia. See film on tehtud aastal 1968 ja kõlbab vägagi praegusel tehisintelligentsi ajastul vaadata. Tehniline teostus on samuti selle vana aja kohta väga hea ja nauditav. Samas peabki olema, kui käivad kõlakad, et see mees aitas kuul maandumisi filmida, kuid ma ei hakka midagi arvama ega oletama. Kosmose kohta ma olen oma arvamuse juba öelnud ja see on endiselt sama.

Silmad pärani kinni on filmitud sellises vanaaegses idüllilises keskkonnas, kus kõik on ilus. Ei ole mingeid koledaid betoonist maju ega mõttetuid "uuekunsti" vorme. Kõik on vana hea antiikstiil, nii majad kui hoonete sisustus ja see teeb selle filmi veel omakorda väga nauditavaks vaatamiseks. 

Filmi tegevus käib ühe arsti, nimega Bill, ümber. Tal on on kõik eluks vajalik olemas, piisavad rahalised ressursid, kaunis ja armastav naine ja üldse kõik, mida hing võib ihaldada. Filmi tegevus, kus sündmused hakkavad kulmineeruma, toimub jõulude ajal ja 24 tunni jooksul. See, et inimesed on patuse loomuga ja tahavad alati midagi "uut" proovida, hoolimata sellest, et neil on kõik olemas, ma üldse kirjeldama ei hakkagi. See on lihtsalt inimese loomus ja sellega tuleb igal ühel endal tegeleda ja öelda endale õigel hetkel "stopp". Kes suudab, see suudab, kes ei, see läheb uuele ringile või rauasulatusahju.

Doktor Bill hulkus öösel mööda linnatänavaid ja baare ringi ja sai tuttavaks ühe lõbutüdrukuga, kellest ta läbi mingi ime suutis oma käed eemal hoida. See muuseas päästis ka tema elu, kuid sellest juba hiljem. Lõbutüdruku juurest suundus ta ühte klubisse, kus sai ühelt oma vanalt tuttavalt teada ühe "ürituse" sissepääsu parooli. Uudishimu oli nii suur (elu oli vist liiga igav oma ilusa naise ja paksu rahakotiga?) et ta ennast sinna kohale vedaski. Tegu oli suure ja uhke lossiga, mis oli aiaga ümbritsetud ning mida valvasid valvurid. Ütles oma parooli ja pääses sisse. Tingimus oli see, et kõik pidid käima maskiga, et kedagi ära ei tuntaks (mask on fasaad, tegelikult teadsid kõik kõiki). 

Nüüd läheb jutt, ptüi, õigemini film vandenõuteoreetliseks. Seal olid nende maskide taga koos kõik "kuulsad ja kummalised", eliit ühesõnaga ja lugematul hulgal nii mees- kui nais hoorasid. Lapsi ma õnneks seal ei täheldanud...ju siis Kubrick ei söendanud või ei lubatud, aga las see praegu olla. Seal toimus mingi väga kummaline tseremoonia, millest mina midagi aru ei saanud, aga mõte jääb samaks. Tseremooniad on kuradi kummardajatele nagu aamen kirikus. See neil lasebki üldse tegutseda ja tundub, et tseremooniad päästavad neid ka niivõrd-kuivõrd karmast, aga seda ainult selles maailmas. Sellest võiks pikemalt rääkida, kuid jään siiski filmi juurde.

Dr. Billil polnud seal pikka pidu, sest nagu eelpool juba mainisin, et eliidi puhul tunnevad kõik kõiki ja ükski mask ei suuda varjata "võõrast". Üks kena maskiga näitsik korduvalt hoiatas doktorit, et ta sealt ruttu põgeneks, sest ta elu on ohus, kuid Bill ei tahtnud sellest midagi kuulda ja ta võetigi vahele. Näitsik, kelle maski taga oli see sama lõbutüdruk, kelle juures Bill just mõni tund varem käis, ohverdas enda Billi eest ja Bill lasti vabaks. 

Bill visati sealt ürituselt välja ja ta sai hoiatuse, et kui ta kasvõi korra proovib uurida, kus ta oli ja kes need seal on või veel hullem, kellelegi sellest rääkida, saab ta surma. Bill sõitis muidugi järgmine päev sinna lossi juurde tagasi ja üks onuke andis talle aia vahelt kirja, kus oli teine ehk viimane hoiatus, et ta asja sinna paika jätaks. Ta sai siiski teada, et tema eest ohverdas oma elu lõbutüdruk, kellega ta kohtus eelmine õhtu. 

Enne kui loo püandi, no ma ei saa just õelda, et püandi, aga põhisõlmpunkti juurde jõuan, siis paneksin mõned pildid, mida ma nägin selles filmis korduvalt.

Vähemalt kahes kohas nägin silti "Sewing thread" ehk õmblusniit. Pole halli aimugi mida see tähendab. Vaadake sellest kirjast natuke vasakule. Seal on mingi kummaline märk või sümbol. Ja seda sümbolit näidati filmis päris mõnuga...

Sama sümbol, aga teine teostus. Selliseid kuuseokstest tehtud sümboleid näitas nii filmi algusel ühel peol ja päris pikalt ning filmi lõpus ühes hotellis. Ei hakka oletama, aga niisama neid sinna filmi ei pandud.

Tegelikult ma võiks jahuda sellest filmist veel pikalt, aga kel võimalus, vaadaku ise ära ja kel jääb väheks, vaadaku Youtube'st igasuguseid "teooriaid" otsa. Tegu on ikkagi Kubricku viimase filmiga ja filmi pealkiri on juba nii hea, et tekitab vägisi küsimuse, et kuidas on võimalik leida nii täiuslik sõnade kombinatsioon. Kolme sõnaga saab ütelda lõputult palju. 

Ja kõige lõpuks... Elad ja oled pool elu koos kellegagi ning usaldad, kuid tegelikult on kõigil oma saladused ja kõik mängivad oma mängu, sest nii põnev on ju kõik muu, mitte see vana ja tavaline rutiinne elu...Tema oma naine oli seal tseremoonial samuti üks maskiga hooradest...

LÕPP