Kolmapäev, 30. detsember 2020

Monumendid

Jätkan ulmega ajaloo valede kohta, sedakorda kasutan Predsedatel SNT youtube kanali abi ja teen siia lühikokkuvõtte antud kanalil sisalduva info monumentide ja sammaste kohta. Vaatasin ise neid filme ja mõtlesin, kui labaselt on keegi vene ajaloo kokku kirjutanud ja luuletanud, et keel ei paendu ütlemagi. Lugu alustan aga hoopis Londonis asuva monumendiga, mis väidetavalt rajati sinna peale 1666. aasta suurpõlengut. Sissejuhatuseks veel nii palju, et läänes on vähemalt püütud peita või puuduvad ajaloolised ürikud ja on väga raske üles leida informatsiooni, et kuidas paljud tehnoloogilised imed ehitati. Idas aga on detailsed kirjeldused ja "vanad dokumendid" säilinud, mis kirjeldavad monumentide püstitamist, transporti jne aga sellest juba allpool lähemalt.

The Monument

Monument seisab Londonis Monumendi ja Kala tänavate ristmikul. Monument ehitati aastatel 1671–1677 Londoni suure tulekahju mälestuseks ja linna ülesehitamise tähistamiseks. Kolonn on ehitatud antiikstiilis ja selle sees on 311 astmelise konsooliga kivitrepp, mis viib vaateplatvormile. Kolonni tipus on trummel ja vaskurn, millest tulevad välja kujutatavad leegid, mis sümboliseerivad suurt tulekahju. Monument on 61 meetrit kõrge.

Pilt 1. Monument, mis tähistab suurt tulekahju 1666. aastal Londonis. Kolonni hakati ehitama 1671. aastal ja valmis sai 1677. aastal. Monument tähistab Londoni linna uuesti ülesehitamist pärast suurt tulekahju.

Kui vaadata nüüd seda gravüüri lähemalt, siis on näha seda, et see objekt on üüratu, justkui teisest maailmast ja kultuurist olev monstrum, mida pisikesed inimesed ei olnud võimelised ehitama meislite ja haamritega. Kasutan siin hr Arne Tsirna sõnu - see on täistehnoloogiline objekt, tööstuslik toodang, mitte käsitöö. Ma sellest monumendist rohkem suurt ei räägikski, kui võibolla seda, et monumendil olevad kirjad on ladina keelsed (üleilmne keel) ja monumendi ehitaja oli vabamüürlasele (Masonite meister) Joshua Marsallile kuuluv kompanii. Ajaloost aga on teada, et vabamüürlasi siis veel ei olnud olemas. Kui ma ei eksi siis 1717 pandi Inglismaal vabamüürlusele alus ametliku ajaloo järgi. Igal juhul olid olemas siis massoonid, kelle salajaste ehitusvõtete taha prooviti panna kõiki suuremaid ehitisi, mida ei ole võimalik ehitada meisli ja haamriga. Monumendi kohta saab veel lugeda seda, palju ta maksis jms infot, aga kuidas see valmis ehitati, vot seda infot ei leidnud.

Pilt 2. Londoni monumendi sisemuses olev keerdtrepp.

Minini ja Pozharski monument

Pilt 3. Minini ja Pozharski monument.

Ametlik ajalugu:
Minini ja Pozharski monument (vene keeles Па́мятник Ми́нину и Пожа́рскому) on monument, mis asub Venemaal Moskvas Punasel väljakul. Kuju mälestab vürsti Dmitri Pozharskit ja Kuzma Mininit, kes koondasid üle venemaalise vabatahtliku armee ja ajasid Poola-Leedu Ühenduse väed Poolast kuninga Sigismund III juhtimist Moskvast välja, tehes sellega lõpu probleemide ajale 1612. aastal.

Monumendile on lisatud tsaar Aleksander. Parima kujunduse konkursi võitis kuulus skulptor Ivan Martos aastal 1808. Martos valmistas mudeli, mille Dowageri keisrinna Maria Feodorovna ja Venemaa Kaunite Kunstide Akadeemia kinnitasid 1813. aastal. Valutööd (kasutati 500 kilogrammi vaske) viidi läbi 1816. aastal Peterburis. Kolmest massiivsest Soomest pärit graniitplokist valmistatud alus nikerdati valmis Peterburis. Kuju ja aluse Moskvasse toimetamine esitas logistilisi väljakutseid ja seda tehti talvel külmunud veeteede abil. Napoleoni sissetungi tõttu Venemaale sai mälestusmärgi avada aga alles 1818. aastal.

Aluse esiküljel on pronksist tahvel, mis kujutab isamaaliste kodanike stseeni, kes ohverdavad oma vara emamaa hüvanguks. Vasakul on pilt skulptor Martosest, kes annab ära kaks poega (kellest üks tapeti 1813. aastal). Algselt seisis kuju Punase väljaku keskel. Pärast 1917. aasta revolutsiooni leidsid kommunistlikud võimud, et monument takistab väljakul paraade, ja arutasid selle lammutamist või üleviimist mõnda sisemuuseumi. 1936. aastal viidi kuju katedraalile lähemale, kus see on tänapäevani.

Monument koosneb mitmest osast ja kaalub kokku 7000 puuda ehk 114 tonni.


Pilt 4. Na Maskvu.

Monumedi transpordiks kasutati külmunud jõgesid ja teekonna pikkus oli 2969 km bla bla bla. Ametlik ajalooline dokument on lingina loo lõppu lisatud (üle 200 lehekülje), saate imestada kui lugeda seda jaburdust, kuid mis on mõtet ennast koormata teadmistega, mis on parimal juhul vaid hea fantaasia.

Pilt 5. Monumendi toimetamine talvel mööda jõgesid Peterburist Moskvasse.

Asun kohe asja kallale, sest kellel ikka on niivõrd palju aega ja tahtmist, et lugeda ametlikku "väljamõeldud" kilomeetripikkust teksti. Ajaloolased väidavad, et see kolakas koosneb mitmest osast nagu jalam, monoliitne Soome graniidist valmistatud keskosa, vasest bareljeefid mõlemal pool monumentija vasest kujud, kogukaaluga 7000 puuda ehk umbes 114 tonni. Tegelikult on see aga kõik vale. 

Pilt 6. Moument ja bareljeef.

Vaadake ülemist pilti. Kui vene ajaloolased väidavad, et see keskmine graniidist osa on üks suur monoliitplokk, siis öelge mulle palun, kuidas tolle aja inimesed ilma tehnoloogiliste abivahenditeta said teha meisli ja haamriga akna sellesse graniitplokki? Lähen nüüd korra jutuga justkui teemast välja, kuid tegelikult on see täpselt teemasse.

Pilt 7. Peterburi Ermitaažis olevad "graniitsambad".

Need sambad tunduvad olevat enam-vähem sarnasest graniidist, kuid siin on üks aga.

Pilt 8. Kandiline sammas.

Ülemisel pildil on näha, et "graniitsamba" alumine äär on natukene pude. Lähemal vaatlusel aga selgub ,,,

Pilt 9. 

Selgub, et see polegi graniitsammas, on hoopis punastest tellistest sammas, mis on graniitkrohviga üle krohvitud.

Pilt 10. Monumendi mõõdud.

Kui vaadata filme sellest monumendist (lingid loo lõpus), siis on selline tunne, et see monument ei ole üldse nii suur, kui vene teaduslikus allikas märgitud on. Kuid seda ei saa puhtalt piltide järgi otsustada, tuleb ise kohale minna ja ära mõõta. Väidetavalt on monument hetkel remondis ja vaatajatele suletud koroona viiruse tõttu.

Pilt 11. Monumendil olev vasest või pronksist kiiver. 

Sellel kiivril on eesmärk, kes aga vene keelt hästi mõikab, see ärgu seda blogi postitust edasi lugegu vaid vaadaku Predsedatel SNT monumentide filmid ise ära.

Monumendist on lisaks "ajaloolisele" kirjeldusele ja saamisloole olemas ka dokumendid selle renoveerimise kohta ja mis seal siis näha on?

Pilt 12. Läbilõige monumendist.

Pilt 13. Läbilõige monumendist.

Mis nüüd siis õigupoolest selgus? Selgus, et monument on seest tühi ja see meenutab pigem sarkofaagi, mille sisu on kuskile teisaldatud. Praegune sissekäik monumenti on just selle kiivri all, millest eespool juttu oli. Järelikult võib kogu ajaloolise dokumentatsiooni ja saamisloo lugeda fantaasiaks. Monumendi sees aga laiutab terve tuba, üle 5 kuupmeetri tühja pinda. See pole mingi monoliit ja ammugi ei kaalu see sadu tonne võibolla kõigest 5-10 tonni. Miks ja kellel aga sedasi hämada on vaja, see on vist selle blogi lugejal ammugi selge. Kes veel aga ikka pole aru saanud või sattus siia esimest korda, siis lühidalt võib öelda, et meie tõeline ajalugu on varjatud. 

Pilt 14. Sissekäik monumenti kiivri alt.

Pilt 15. Monument seest poolt.

Aleksandri sammas

Sammas püstitati 1834. aastal Peterburis, tähistamaks võitu 1812. aastal Napoleoni vägede üle. Sammas on monoliit (ühest tükist) ja kaalub üle 700 tonni ning on 47,5 meetrit kõrge. 

Pilt 16. Aleksandri sammas talvepalee ees.

Ametlikku Aleksandri samba saamislugu aga lugege ise, see on selline äge ja pöörane lugu. Elukulg blogi postituses on kogu see Peterburi saaga toredasti välja toodud. Mina aga oma jutuga tahan jõuda nüüd natukene teise kohta. Mis siis, kui need kolakad sambad üle ilma polegi monoliidid vaid on tehnoloogiate abil püstitatud tornid? Kas Aleksandri sammas polegi monoliit vaid on seest tühi ja keerdtrepiga. Plate on ju üleval täpselt samasugune nagu Londoni tornil.

Pilt 17. Aleksandri samba pjedestaal.

Rääkige palju tahate, et massoonid, vabamüürlased võibolla ka jesuiidid jne ei sekku poliitikasse ega ei puutu maailma ajaloo kujundamisel asjasse. Tehke või tina - ei usu. Küll kunagi tulevad selle organisatsiooni all- ja pealisasutuste teod inimikonna vastu (aga võibolla hoopis poolt?) avalikuks. Ma ei ütle hooga, et nende eesmärgid on halvad, see mis algul paistab halb võib hiljem hoopis heaks osutuda. Filosofeerida sellel teemal võib palju ja ongi juba filosofeeritud, kuid lühidalt öeldes võiks kogu "kõikenägeva silma" filosoofia olla näiteks selline - ainult kurjas maailmas avaldub inimese hinge tõeline olemus.

Pilt 18. Sambad ja nende mõõdud.

Esimene sammas vasakul on Aleksandri sammas. Huvitav on see, et suured sambad üle ilma on praktiliselt samasuguse ehitusstiiliga, kuid millegipärast osades sammastes on sissepääsud ja samba seest läheb keerdtrepp kuni ülemise vaateplatvormini. Teistel sammastel aga sissekäigud puuduvad. Arvatavasti muidugi on, aga need on osavasti suletud ja neist on ajaloolistes allikates "monoliidid saanud" koos oma fantastiliste ulmelugudega.

Pilt 19. Vasakul Aleksandri sammas Peterburis ja paremal Traianuse sammas Roomas.

Monferrand on praktiliselt üks-ühele kopeerinud Aleksandri samba Traianuse samba järgi, kuid seda ainult juhul, kui ajalugu on selline nagu ta ajalooõpikutes kirja on pandud. Aleksandri samba jalamit on natukene "kohendatud" ja sissekäik on kinni pandud ja ära peidetud. Siin ikkagi pean natukene rääkima tausta Aleksandri samba saamisloo kohta. Ühesõnaga selle samba toorik lasti Peterburgi transportida kaugelt Soomemaalt. Ajalugu on ikka nii fantastiline. Samba transportimiseks projekteeritud laeva konstrueeris aga keegi kirjaoskamatu vene sepp või mingi muu asjapulk (ei mäleta ka enam kõike detaile nii täpselt. Lühidalt sellest samba saamisloost peaks ka siin blogis kuskil juttu olema). Nüüd aga korraks Traianuse samba juurde.

Pilt 20. Traianause samba ehitamine.

Traianuse sammas sai valmis umbes 113 aastat peale Kristust ja lääne ajaloolised väidavad, et see kolakas ehitati marmorplokkidest, mis asetati üksteise peale. Tehnoloogia aga oli ikka samasugune, meisel ja haamer. Marmorplokid kaalusid 25-70 tonnini.

Pilt 21. Traianuse samba ploki sisse trepi õõnestamine.

Pilt 22. Traianuse samba plokid.

Kui plokid olid paika pandud, siis sammas krohviti ja tehti krohvi sisse sõdurite kujud jms ning valmis ta oligi.

Pilt 23. Traianuse samba läbilõige.

Pilt 24. Traianuse samba vaateplatvorm.

Pilt 25. Vendome sammas Pariisis.

Pilt 26. Aleksandri sammas Peterburis.

Peterburi sambal on samuti olemas ülemine plate (vaateplatvorm?), kuid ilma aedikuta. 

Pilt 27. 

Mida siin ikka enam pikalt keerutada ja pilte näidata. Selle looga võib öelda seda, et osad ajaloolised kirjutised ei ole midagi muud kui puhas fantaasia. Aleksandri sammas ei ole tõenäoliselt mitte mingisugune monoliit vaid on samasugune seest tühi ja mitmetest üksteise peale asetatud plokkidest kokkupandud sammas.

Pilt 28. Aleksandri samba plokid.

Pildilt on näha, et sammas ei ole monoliit vaid koosneb üksteise peale asetatud plokkidest. Videot hea resolutsiooniga vaadates, näeb seda efekti eriti hästi.

Lõpetuseks ütleks veel seda, et ma ausalt ei tea, miks Venemaa monumentide puhul on palju pakasuhat. Siin võib olla mitu varianti. Esiteks, tõelised sambad on hävinenud ja tehti ruttu järele mingid odavad koopiad. Teiseks, osadel ajaloolastel lihtsalt pole halli aimugi, kuidas üht või teist asja neil ammustel aegadel tehti ja mõeldi ruttu välja mingid dokumendid ja lugu sinna juurde, et kuidas see või teine asi on tehtud. Lugege kasvõi Tsaari kella lugu, no on alles ilus muinasjutt. Selle kella saamise lugu ja muidugi Aleksandri samba püstitamine tundub olevat samasugune utoopia nagu püramiidide ehitamine. Kus aga tegelikult tõde asub, see selgub võibolla juba õige varsti... 

LÕPP
 
Tule meile puhkama ja sauna nii suvel kui talvel, nii toetad mu tegemisi. Saunamajakesega saad tutvuda siin. Parema hinna saan alati teha kontaktivormi kaudu. Olete oodatud ja aitäh teile sõbrad, kes Te sedasi toetate. Ainult koos on meil jõudu!

Kasutatud allikad:

https://www.themonument.info/history/introduction.html

https://en.wikipedia.org/wiki/Monument_to_the_Great_Fire_of_London

https://dlib.rsl.ru/viewer/01002988228#?page=1

https://et.wikipedia.org/wiki/Monument_to_Minin_and_Pozharsky

http://igor-grek.ucoz.ru/publ/transport/1817/9-1-0-638

https://www.youtube.com/watch?v=3fdjqdW5QN8&t=1321s

https://www.youtube.com/watch?v=yY-UOiHP5LY

https://www.youtube.com/watch?v=G0U7BcTjvOo

https://et.wikipedia.org/wiki/Alexander_Column

http://elukulg1.blogspot.com/2017/02/mustiline-peterburg.html

Laupäev, 12. detsember 2020

Ajaloo moonutuste paljastamine olemasolevate tõenditega

Ajaloo teatud perioodide kohta olev informatsioon on äärmiselt puudulik. Ma olen viimasel ajal tuhninud meile avalikult kättesaadavas ajaloos ehk vanades ajalehtedes ja üldistatult peab kokku võtma nii, et justkui ei teata mitte midagi meie vanemast ajaloost. Või siis justkui vastupidi, teatakse ülitäpselt kõike. Näiteks lugesin mingit nõuka-aegset raamatut Kreutzwaldist ja imestasin, et kuidas nii täpselt tema kohta kõik teada on, justkui kroonikakirjutaja oleks teda sünnist surmani jälitanud. Selle loo sissejuhatuseks võib öelda, et mulle on jäänud kripeldama väga suured vastuolud ajaloos - vanad hooned, lossid, katedraalid, suured kahurid, kellad, sambad, obeliskid, purskkaevud, tähelinnad jne. Ma olen lootnud, et äkki ma kuskilt leian mõne usaldusväärse artikli või raamatu või ükskõik mis dokumendi, mis mu oletusi kinnitaksid, aga sellist dokumenti ei ole ma leidnud kuskilt. On ääretumal hulgal vihjeid, mida selles blogis olen ka esitanud, kuid tõestada konkreetselt ei saa mitte midagi ja kogu see blogi ongi üks ulmeblogi. Samas, isegi surmkindlat tõde saab kahtluse alla seada ja esitada mingeid jaburdusi tõe pähe. Selles loos katsun mõndade olemasolevate kaudsete tõenditega näidata ära, et meie ajaloo mingid osad on kas varjatud või tõendid kaotatud ning üks väga oluline sündmus on täielikult kinnimätsitud. Meie ajaloo Sherlock Holmse, kes sügavalt teemasid uuriksid, ei ole kahjuks kuigi palju. On palju teoreetikuid nii meil kui mujal, kes justkui teaksid ja tunneksid huvi, aga pühendumust ühele kindlale asjale ei ole. Arvan aga seda, et kui tahta tulemust saavutada, tuleb tegeleda asjaga nii sügavuti kui võimalik. Kuid näidake mulle see inimene, kellel oleks nii palju kannatust ja jaksu? Nüüd loo juurde.

Karula kiriku vana kell

Karula on üks väikene kohakene Valgamaal, kopeerin siia ühe jutu ühest vanast ajalehest: Kuulsaid kellasid on ilmas vaid mõned üksikud, mis annavad kaugetest aegadest, kuulsatest meestest ja heldemeelsetest kella kinkijatest meile – järeltulevatele põlvedele tunnistust neist ammu aastasajanditesse ajamerre valgunud esiisade ja esiemade ohvrimeelsusest. Üks neist kuulsatest kelladest on kahtlemata Karula kiriku kell, mis kannab saksakeelset kirja, ülemine sissejuhatav osa ladina keeles: DEO CLORIA SOLI (Ainuüksi Jumala auks). NACH DEM DIE VOR UNDENKLICHE JACHREN HER VERVÜSTE TE CAROLISCHE KIRCHE NUN MERO COTT LOB VIEDER ERBAÜET SO HABEN EINICE BAUERN VON SACNITZ ALT-ANZEN UND ICAS DERER NAHMEN IN KIRCHENBUCH VERSCHRIEBEN DER C-LOCKE ZUR EHRE COTTES FREIVILLIG CESCHENKET CERHARD MEYER MEFECTT RICAE ANNO 1700.
See trükiosa ühes pealpool oleva nägusa ornamendiga on kellast reljeefselt kõrgemal, nagu oleks hiljem peale valatud. Vabas tõlkes oleks selle kirja sisu järgmine; „Jumala kiituseks.“ Peale hulga õnnetute möödunud aastate järele, kus Karula kirik sai ära hävitatud ja nüüd jällegi jumala abiga üles ehitatud. Nii on nüüd selle kella Karula kirikule vabatahtlikult kinkinud mõned Sangaste, Vana-Antsla ja Ligaste talumehed, kellede nimed kirikuraamatutesse on kirjutatud. Tegi selle kella Gerhard Meyer Riias anno 1700.“ Kella peale valatud tekst on ennem tema poolt valmistatud kirja järele kellale valatud.
Kiriku arhiivis on teade, et see kell viidi Põhja sõja ajaks venelaste eest varju.Vanad kirjad mainivad nälga, puudust, katku, mis tekkinud rea viljaikalduse tagajärjel ja lõpuks: millisest Karula kirikuhävinemisest mainib kella kiri? Kell valati 1700 Riias ja toodi arvatavasti talvel 1700/1701 kohale. Karula vägevam jutlustaja ja aastasadadest läbi löönud suurvaimu Johan Hornungi mälestuseks. On arvata, et meil on kindel ja veendunud tõsiarvamine, et kuulsad Hornungid Johan ja Andreas vennased, kirikuõpetajad Karulas ja Paistus, tingimata eestlased on olnud, seda järeldavad mitmed uurijad ja ajaloolased, nagu H. Prants, j. t. Ühes nüüdseks hävinud dokumendis, mille saatis kiriku justiitskolleegiumile Dr. Sonntag on öeldud, et Karula kirik on vanim kirik maal (im Lande). Ta olevat esimese koguduse ehitatud ja lähedalasuva Karula mõisa järele "Karrola kerk" nimetatud, ühtlasi ka neitsi Maarjale pühitsetud. Kadumaläinud aktis "Visitatio Livoniarum ecclesiarum facta" (1613) öeldakse, et rahva jutu järele olevat Karula kirik kauge aja eest Saksamaalt tulnud laevameeste poolt ehitatud. Kiriku ehitamise põhjuseks oli tormi ajal antud vanne ja lubadus pääsemise korral kirik ehitada (ringi ja punktiga nurgakivi ehk "ankrukivi" (pärimus kõneleb pääsenud meremeeste ehitatud kirikust) põhjaseina läänenurgas).

Mida kogu eelnevast loost on võimalik teada saada. Kirikukellad ja nende suurust, graveeritud või valatud tekste kellale jms. tehnoloogiaid ma selles loos ei puuduta. Nagu ajaloost näeme oli meie ajal kasutuses ainult kaks tähtsat keelt: ladina keel ja saksa keel, see selleks, ka see pole veel asja tuum, milleni jõuda tahan. Järgmise tekstiga saab aga juba hoopis lähemale tuumale minna: "Peale hulga õnnetute möödunud aastate järele, kus Karula kirik sai ära hävitatud ja nüüd jällegi jumala abiga üles ehitatud". Kirjades ja mingisugustes muudes kadunud aktides või muudes kadunud raamatutes mainitakse küll sõdasid ja katku jne. kuid, mis ikkagi on selle loo juures väga valesti? Toon siia nüüd kogu eelneva jutu kõige tähtsama osa: rahva jutu järele olevat Karula kirik kauge aja eest Saksamaalt tulnud laevameeste poolt ehitatud. Kiriku ehitamise põhjuseks oli tormi ajal antud vanne ja lubadus pääsemise korral kirik ehitada (ringi ja punktiga nurgakivi ehk "ankrukivi". Pärimus kõneleb pääsenud meremeeste ehitatud kirikust põhjaseina läänenurgas. Ma veel päris täpselt ei tea, mida tähendab "põhjaseina läänenurk," kas mõeldakse kirikus asuvat kohta või geograafilises mõttes öeldakse Karula kohta sedasi. Jutu mõte on aga see, et meremehed ehitasid kiriku. Aga kui nüüd natukene mõelda, siis tuleb välja nii, et sel ammusel keskajal lasid meremehed ehitada kiriku Valgamaale, see on koht, kus tolle aja inimesed tõenäoliselt pidasid merd miskiks imeasjaks ja muinasjutuks, kuna meri oli neist niivõrd palju kaugel. Võib ju aravata, et enamus inimesi seal kandis oma elu jooksul mitte kunagi ei sattunud mere äärde. Pole ka loogiline, et meremehed tulid laevaga kuskile sadamasse, näiteks Pärnusse või Riiga ja siis kõndisid kand ja varvas 120 versta koju kirikut ehitama. Aga mis siis oli?
Kasutan Maa-ameti reljeefkaarte ja seal on tegelikult kõik selgelt näha mis toimus.


Karula asetses veekogu ääres, mis oli ühendatud merega. 


Pärnu-Viljandi-Tartu-Peipsi olid ühenduses. Viljandist Võrtsijärveni ja sealt edasi Karulani oli vesi. Vett oli tegelikult peaaegu igal pool, sest veetase oli kunagi väga kõrge ning Eestimaa nägi hoopis teistsugune välja. Veetase oli kõrgeks tõusnud arvatavasti mõne globaalse katastroofi tagajärjel. Mingi aeg aga hakkas veetase jälle alanema.


Viljandi Jaani koguduse õpetaja A.Westren-Doll'i (1928) sõnul tekkis (tema küll räägib jääajast, aga ma tõlgendan seda kui üleujutuse järgset aega) veevool idast läände - Peipsi järvest Pärnu lahte. Peipsi ja Võrtsjärv olid tol ajal palju suuremad, nende vesi ulatus kaugele ümbruskonda.
 

Suurt huvi äratas vanaegse Võrtsjärve kaart, mille kohta Mühlen seletust andis. Võrtsjärv on võrdlemisi alles noores maakera ajajärgus kaugele põhja poole, idas kuni Tartuni ja läänes Viljandi poole ulatunud, mille juures temal ärajooks läbi Viljandi järve Pärnu lahe poole oli (1912. aasta ajaleht).



 
Enne kui siia minu arvates ühe kõige olulisema pildi või kaardi Eesti ajaloo kohta panen, teen juttu veel tähelinnadest. Ajaloost teame, et tähelinnad ehitati Eestisse umbes 16-18. sajandil. Räägivad, et ehitati vanu kindlustusi ümber Rootsi, Hollandi jne inseneride näpunäidete järgi. Ma olen kahtlustanud, et need linnad olid tegelikult ammu tähekujulised ja on üldsegi teise tsivilisatsiooni toodang mingil X aastal. Mis otstarbel tähelinnad tegelikult loodi, pole veel päris selge. Tallinna tähelinn olla väidetavalt ehitatud selle artikli järgi 14. sajandil.


Nüüd siis kõige olulisem pilt või kaart ja asitõend Eesti ajaloos. Maa-ameti reljeefkaart Tartu kohta.




Mis sellel pildil siis õieti näha on? On näha see, et tähelinnad ehitati enne kui oli suur uputus. Vetevood on pühkinud suure osa Tartu tähelinnast ja on jäänud ainult see osa, mis asetseb kõrgemal ja jäi puutumata. Pirakas veesäng on veel tänapäevalgi väga selgesti näha. Kokkuvõtteks saab öelda seda, et suur üleilmne veeõnnetus toimus peale 16. sajandit. Kui ma ei eksi, siis väidetavalt just siis ehitati ajaloolaste arvates Tartu nurgeliseks, ehk tähelinnaks. Juhul kui tähelinnad olid ammu juba olemas, pidi õnnetus sellegipoolest toimuma peale tähelinnade teket.

LÕPP
 
Kui tahad toetada mu tegemisi ja ise mõnusalt puhata, siis tule meile puhkama ja sauna nii suvel kui talvel. Saunamajakesega saad tutvuda siin. Parema hinna saan alati teha kontaktivormi kaudu. Olete oodatud ja aitäh teile sõbrad, kes Te sedasi toetate. Ainult koos on meil jõudu!

Teisipäev, 8. detsember 2020

Termiit

Järgmise looga kütan siia maastikule ulmet juurde. Samas ütlen kohe ette ära, et midagi originaalset siin ei ole. Kõik see sama info on juba igale ulmesõbrale läbi Hollywoodi filmide ammuilma kättesaadavaks tehtud, kuid natukene ümberpööratult (näiteks: Indenpendence day I ja II, Edge of tommorow jt. tulnukate filmid). Tegu pole küll minu lemmikteemaga, ehk ajalooga, kuid on piisavalt ulmeline, et seda lugu siin blogis kajastada. Panen siia ühe loo meiega koos elavatest eriskummalistest putukatest, kes loovad kuhugi džunglisse täiesti omaette maailma ja võibolla ei ole neil vähimatki aimu ümbritsevast maailmast. 

Mõtelda vaid, et missuguseid eriskummalisi tsivilisatsioone elab meie maailmas ja minu peamised küsimused eelkõige oleks: Kes nad lõi ja mis eesmärgil ning kas meil on sellest midagi õppida? Termiitide maailm on puhtalt robotiseeritud maailm, kus peaaegu kõik elukad on robotid, kes ei kuule ega näe ja kellel pole sugu. Need elukad teevad ära kogu nende maailma töö ja ehitavad omale sellise maailma, mida inimesed ei suudaks oma tehnoloogiate ja oma mõistusega mitte kunagi saavutada. Termiidid pärinevad kahest esivanemast (nagu meil Adam ja Eeva?). Pesas on ainult käputäis arukaid "mõtlevaid" olendeid: isatermiit ja mõned õukonda kuuluvad ihukaitsjad ning kogu süsteemi aju - ematermiit. Ematermiit juhib kogu tsivilisatsiooni toimimist. Kui ematermiit sureb, siis hukkub väikese viivitusega ka kogu nende maailm. Hukkumise hetkest alates kaotavad robotid oma eesmärgi ja nad ei tea, mida nad tegema peavad. Ematermiit ehk hiilgekompuuter edastab telepaatiliselt või mingeid sagedusi kasutades kõikidele robotitele täpsed juhised ja töökorraldused, et kes mida tegema peab ja kuidas seda tegema peab. Mingi programm on neil pimedatel, kurtidel ja sootunnusteta tegelastel sisse programmeeritud, kuid ilma käsuta, juhisteta ja eetri olemasoluta on nad kasutud ning hukkuvad. Tegelikult on termiidiküngas üks ja ainuke organism. Ka inimeste maailmas on keegi tark kunagi öelnud, et me oleme kõik üks. Me ise oleme termiidid, kuid vähekene edasiarendatud variant? Meid juhib mingisugune käputäis „nähtamatuid“ termiite või koguni üks ja ainus ematermiit ja meie kui töömesilased ehitame talle täpselt sellise maailma nagu ta soovib. Kuid meiega on see häda, et meie seas on „tekkinud“ väike osa mõtlevaid termiite, kes proovivad aru saada süsteemist. Kui eemaldada „ematermiit“ meie maailmast, kas siis hukkub ka meie maailm? Või saavad järelejäänud „mõtlevad termiidid“ edaspidi ise hakkama? Kas suurele osale inimkonnale tähendaks see hukku (robotid või siis biorobotid)? Kas me oleme „jälle“ lähedal tsivilisatsiooni hukkumisele? Ühest asjast peab aru saama, et nn. „ematermiit“ peabki ennast peitma ja varjama sellises inimühiskonnas, sest muidu ta tapetakse tõenäoliselt kiiresti ja robotide sugu saaks hukka.

Termiidid

Võimsamad ehitused, mis inimesed kunagi püstitanud - Egiptuse püramiidid, Londoni allmaaraudtee, New Yorgi pilvelõhkujad, Simpsoni tunnel, kõrgeimad katedraalid ja pikimad sillad on nagu mutimullahunnikud hiiglamägede kõrval, kui võrrelda neid termiitide ehitustega. Kui termiidi suurus võrduks inimese omale, siis kõik praegused inimlikud suursaavutused tunduksid neile naeruväärsetena. Looduseuurijad on sellele putukaliigile, milliseid muide esineb 80 mitmesuguses liigis, suurt tähelepanu pühendanud. Eksikombel nimetavad paljud termiite veel praegugi sipelgateks. Termiidid erinevad sipelgatelt aga täiesti. Termiitide künkaid, mille kõrgus sageli küünib 13 meetrini ja ümbermõõt 20 meetrini, võib kõige rohkem leida Lõuna-Aafrikas. Säärased kolossid kaaluvad aukartustäratvalt palju -kuni 12 000 tonni. Need hiiglaehitised koosnevad miljarditest liivaterakestest mis tükk-tüki haaval on termiidiriigi tööliste poolt kokku kantud, süljega niisutatud ja ühte laotud. 5 millimeetri suurused, täiesti kurdid ja sootunnusteta loomakesed on aastatepikkuse väsimatu tööga nende hiigelehitiste püstitamisega hakkama saanud. Kui inimene midagi sellesarnast tahaks korda saata, siis peaks ta püstitama ehitise, mis oma katuse või torniga ulatuks Mont Blanci tippu (ligi 5000 meetrit). Termiidiküngas ei ole aga mitte ainult maapealne ehitus. Seda võib võrrelda liikuva jäämäega, millel ainult tipp veepinnani ulatub. Maa-alust osa künkal arvestatakse 25 meetrile. Seega on ühe termiidikünka vertikaalseks läbimõõduks ligi 40 meetrit. Loodusteaduslikkude uurimuste sarjas, mis termiite ja nende elu käsitab, ilmus hiljuti Lõuna-Aafrika loodus- ja arstiteadlase Eugene Maraisi sulest kogu maailmas suurt tähelepanu äratanud teos „Valge sipelga hing". Maraisi kirjutised tunduvad esimesel silmapilgul nii fantastilistena, et tuntakse raamatut lugedes end viibivat muinasjuttude riigis.

Traadita SOS isasele.

Suurte vihmaperioodide järele ja alati videvikus, kui maapind on veel märg ja kobe, ja millal putukate vaenlased— linnud oma pesad üles on otsinud, algavad termiitide hunnikus huvitavad sündmused. Tulevad suuremad tavalistest termiitidest ja hakkavad tegema eeltöid pulmalennuks. Aasta jooksul on need isa- ja emaloomad suureks kasvanud ja on endale kasvatanud selga neli õrna tiiba. Nüüd tahavad nad proovida, kuidas need tiivad ka kannavad. Neli-viis korda lehvitavad nad tiibu ja siis algab lend. Leidub õige julgeid ja tagajärjekaid lendureid, kes kõrgele õhku tõusevad ja alles miilide kaugusel maanduvad. On aga ka sääraseid, kes jõuavad lennata vaid lähemale rohukõrrele. Vaevalt on aga putukate õrnad jalakesed puudutanud maapinda, kui sünnib midagi hämmastavat. Ühe võttega kõrvaldab putukas oma tiivad ja siis sünnib juba midagi seletamatut. Jälle tiivutuks saanud ematermiit otsib kiiresti üles sobiva paiga, ajab end esimestele jalgadele püsti ja tõstab kolm veerand oma kehast kangelt õhku. Täiesti liikumatult, tardunult seisab ta nii, otse kui väike kujuke. Minutid, sageli aga veerandtunde püsib ta nii. Ta näib täiesti elutuna, ühtegi liigutust, ühtegi häält tegemata püsib ta oma kohal. Seal kukub aga korraga nagu taevast alla teine termiit, kes osavasti maandub ootava naistermiidi juures. See putukas kõrvaldab eneselt samuti tiivad ja tormab siis suure kiirusega pruudi juurde. Vaevalt on peig pruuti puudutada saanud, kui tuleb taas elu viimase kehasse. Kähku on ta oma tagumised jalad jälle maapinnale asetanud ja nüüd algab armujaht. Millega seletada seda kummalist üksteise leidmise viisi? Sellel võib olla vaid üks lahendus: naisloom on kestvate SOS hüüetega traaditul teel isase endale ligi meelitanud. Kangelt püsti aetud tagakeha kasutas emane antennina. Ta tekitas laineid eetris, mis püüti kinni samale lainele lülitatud mehe poolt.

Termiidiküngas on üksainus loom.

Nii hargneb termiidi riigi ehitamise algus. Kuninganna näeb vaeva munemisega, muutudes sealjuures järjest paksemaks, muutudes viimaks üheksainsaks suureks munakotiks. Oma loendamatute poegade hulgaga moodustab ta kinnise, ihulikult küll lahutatud, kuid siiski koospüsiva organismi. Eeskätt koosneb see organism: töölistest ja sõduritest. Mõlemad liigid on täiesti kurdid, pimedad ja sootunnusteta. Töölised kannavad vett, närivad toitu, laovad müüri, on aednikeks, lastehoidjaks ja toitjaks. Sõduritel on ainult üks ülesanne: kaitsta riiki vaenlase vastu. Vastavalt sõduri ülesandele on ta ka varustatud relvaga. Ta pea lõppeb nimelt teravikuga ja peas asetseb väike mürgipudelike, mis teeb teraviku kardetavaks mürgipritsiks. Sõduri närimisaparaat on aga üsna kesine ja seetõttu peavad sõdureid toitma töölised. Viimased on varustatud tugevate suuriistadega ja näärmega, mis eristab kleepuvat sideainet, millega „müürikivid“ kokku kleebitakse. Tööline tassib suurest sügavusest põhjavett tilkhaaval ehitisse, närib toidu valmis, toidab kuningannat ja sõdureid, kasvatab üles noori ja teeb oma müürsepatööd. Ka aiaharimine kuulub töölise ülesannete hulka. Termiitidel on oma riigis nimelt aiad, kus nad kasvatavad seeni. Tööline peab seal tegema kõik ettetulevad tööd: külvama, väetama, niisutama ja saaki koguma. Sügaval hoone sisemuses istub aga kuninganna, hiiglasuur pehme kott, mille otsas asetseb imeväike, kasvus kängu jäänud pea. Ta ümber askeldab kogu aja väike kuningas, tundes nähtavasti suurt rõõmu oma abikaasa hiigelkorpulentsist. Kuningannat ümbritsevad muide veel ihukaitseväelased ja kogu aja sagivad edasi-tagasi töölised tuues kuningannale toitu ja viies ära munetud munad. Kuninganna muneb nimelt 24 tunni jooksul tervelt 50 000 muna ja seda päevast päeva, aastast aastasse. Kõik see sünnib pimedas. Termiidid ei kuule ega näe. Ometi ehitavad nad kunstipäraseid hooneid ja toidavad ning kaitsevad oma riiki. Kerkib üles küsimus: mis on kõige selle suure tee ja pingutuse sihiks? Sooalalhoidmine. Õigemini aga: keha ülalpidamine! Termiidiriik pole ju paljude loomade territoriaalne kogukond, mis instinkti mõjul riigiks kujunenud, vaid õieti üksainus loom, organism. Selle keha üksikud liikmed ei ole küll kokku kasvanud, nad aga kuuluvad ühte ja moodustavad ainult ühe funktsiooni. Termiidipesa töölised on ema punased verelibled, mis toidavad keha. Sõdurid aga on valged verelibled, mis kaitsevad keha vaenlaste ja haiguste eest. Seeneaed on kõht, mis toidu kehale tarvitamiskõlblikuks muudab ja kuningannas peitub närvitsentrum - aju, mis juhib kogu riiki.

Kuninganna-saatejaam.

Kogu elu termiitide riigis juhitakse signaalidega, mida kuninganna kui hoone elav keskus vahetpidamatult välja saadab. Inimesed oma meeltega pole võimelised neid signaale tajuma. Eugene Marais on sel alal palju katsetanud. Ta on näiteks jaganud termiitide kuhja terasplaadiga kaheks osaks. Töö hunnikus aga jätkus. Plaat ei seganud termiitide elutegevust mitte vähemalgi määral. Kui Marais aga kuninganna tema pesast välja võttis, katkes töö ja elu kogu riigis sel samal hetkel. Pimedad ja kurdid töölised jätsid oma töö mitmekümne meetri sügavusel momentaalselt. Ei ilmunud ka enam sõdurid kallaletunge tagasi lööma. Elu termiitide riigis järelikult kustub siis, kui vaikib „saatejaam“ - kuninganna. Kui lahutada inimese kehast pea ega keha siis enam ela. Sama lugu on siingi. Seda ära tundes oleme nüüd ka suutnud kergitada saladuseloori termiitide riigilt.

LÕPP

Kui tahad toetada mu tegemisi ja ise mõnusalt puhata, siis tule meile puhkama ja sauna nii suvel kui talvel. Saunamajakesega saad tutvuda siin. Parema hinna saan alati teha kontaktivormi kaudu. Olete oodatud ja aitäh teile sõbrad, kes Te sedasi toetate. Ainult koos on meil jõudu!

Kasutatud allikas: Esmaspäev: piltidega nädalleht, nr. 14, 8 aprill 1939.

Reede, 4. detsember 2020

Rootsi sõjalaeva vrakk Tallinnas

 

Vana Rootsi sõjalaeva vraki kohta, mida käisid vaatamas üle 10 tuhande inimese, kuuleme asja lähedaselt isikult järgmist: Merest leitud ese on nii suur, et kui ta lammutada, siis selle veoks on tarvis 20 raudtee-platvormi. Ta sisaldab mitte vähem kui 330 tihumeetrit rasket tammepuud ja umbes 2000 kg punast vaske. Laeva pikkus on olnud vist 60 m ja laius 14 m. On olnud eriti tugeva ehitusega, viiekordne puust sõjalaev, arvatavasti kahe dekiga ja tugevate sõjariistadega, nagu leitud varustusest näha. Millal see laev on ehitatud, seda on raske kindlaks teha, kuid varem mitte kui 1766. a. sest kõige vanem leitud raha kannab „Joseph II" nime ja kuju. See raha oli laeva kaitsepleki all. Vrakist on seni leitud kümmekond suurtükikuuli, läbimõõduga 20—180 mm, kaks granaati, vanu rahasid 18. ja 19. sajandist, kaelarist, nööpe ja mitmesuguseid laevaesemeid. Praegu vrakk seisab Põhja kantsis kolmes osas, ühes tükis polnud võimalik teda üles tõsta, vaja oleks olnud vähemalt 6 tõstekraanat, selliseid, nagu 3 tükki meil oli kasutada. Vana sõjalaeva vrakk leiti merepõhjast puhastamistöödel, milline töö sadama korrashoiu mõttes hädavajalik.

Selle loo puhul on väga palju küsimusi. Kõige pealt tekitab küsimusi laeva suurus, kuid sellest natukene hiljem. Väidetakse, et on sõjalaev, aga kahureid ei leitud, ainult mingeid kuule. Kuulidega on see häda, et need on erisugustes mõõtudes. Kas te kujutate ette, kui palju pidi laeval olema erikaliibrilisi kahureid. Olgu, tänapäeva sõjalevadel on ka erikaliibrilisi relvi pardal igasuguseid. Vaadake nüüd alumist pilti, kus öeldakse, et leiti rootsiaegseid kuule läbimõõduga 10-12cm. No ei saa kasutada sellise kaliibriga kuule ühes kahuris, mis asus kuskil paest jalamil.

Laeva juurde tagasi. Vot selline tammepuust jubin on mul (kas on laevaosa või mingi muu kolakas, pole teada), mis sisaldas samuti ühte kandilist vasest naela või koba, mis on murdunud. Panen teile pildid selle puujuraka kohta siia imetlemiseks. Tammes on käima läinud protsessid, mis on puud mustaks muutma hakanud. Vask jublakast pildi lisan kunagi hiljem siia. 



Nüüd aga laeva suuruse juurde. Laev oli umbes samade mõõtmetega nagu Rootsi Kuningliku mereväe 17. sajandi au ja uhkus Vasa. Kuid Vasaga on üks aga. Laev ehitati 1626-1628 ja oli üks inseneride katastroofe, mis hukkus kohe pärast väljumist sadamast. Ei olnud püstivust laeval, kas liiga suur sai?

10. august 1628. Uppuv Vasa Stockholmi sadama lähistel.

Ajaloost saab välja lugeda, et sellise suurusega sõjalaevu oli teisigi. Tallinnast leitud laevarakk pidi olema Vasa tüüpi ja viiekordne, kuigi mõnedel andmetel võis see laev üldse venelaste laev olla, kuigi mündid, mis pardalt leiti, polnud seda mitte. Laeva puuosad olid kinnitatud omavahel jämedate vaskpoltidega. Mis aga paneb kukalt kratsima on jällegi see, et vanasti osati teha tehnoloogiliselt imeasju ja kui meie ajal mõni selline asi leitakse, siis osatakse ainult lammutada ja suu ammuli muuseumides või sadamates kaemas käia neid esemeid. Vask pandi pihta, löödi väidetavalt rahadeks, mis puust sai, pole teada. 

Mina ei ole insener ega tehnoloog, ega tea kuidas plekki vanasti tehti, aga terve laev oli üle löödud vaskplekiga. Mis otstarbel küll? Ilu see ju ei anna, kuna vask oksüdeerub. Vaevalt, et see ka veekindluse pärast oli ümber tammeplankude pandud, kuna ainult küljed ja põhi olid üle löödud. Kohe tahaks teada, et kui paks oli see plekk? Kas see peataks kahurikuuli? Kas see oli mõeldud, et laeva ei saaks külgedelt süüdata? Nendele küsimustele tulevad vastused allpool. Kuidagi aga ei usu seda. Sellel võis hoopis olla mingi seos elektri või energia saamisega.


Lisan siia veel andmeid selle kolossaalse tammepuust laeva kohta. Selle alumise pildi panin siia sellepärast, et siin on selgelt ja must-valgelt öeldud, tol ajal (16-17 sajand) ei olnud olemas saage, kõik oli puhas kirvetöö. Kui kunagi veel piirid avatakse, siis peab minema ja üle vaatama Vasa laeva Stockholmis, et mis tehnoloogiatega ja kuidas see laev on kokku pandud. Kas kasutati samuti vaskplekki? Väga kahtlen, et vaske seal enam on. See kirvejälgede jutt on ajakirjaniku jutt, kuid see võib loomulikult tõele vastata, kuid võtsin selle alumise pildi Waba Maa ajalehe artiklist, kui seal kirjeldatakse laeva väljatõstmistöid, mida tol korral ei saadudki põhjast kätte. Kuidas ta siis teadis, et laev on kirvetöö? Kogu loos olen kasutanud mitmeid eriallikaid, mille loetelu näeb loo lõpus.

Ka laevapõhi oli ülelöödud vaskplekiga, siit siis tõestus, et vaskplekk ei olnud mõeldud kaitseks kahurikuulide jms sõjalise tegevuse kaitseks.


Seda laeva kutsuti ka "Kullalaevaks," kuna kellegi insener Rummeli raamat kõneleb mingisugusest rahvajutust Tallinna sadamasse hukkunud kullalaevast. Vanade ja mõistetamatute asjade ümber tekib alati palju legende.


Mis tüüpi vasega oli tegemist, et see sadade aastate jooksul ei oksüdeerunud? Olevat sätendanud nigut kuld.

Tamme palgid olid tahutud 35x35 cm peale (1 toll = 2,54cm).


Vaskpoldid olid üüratud. Oleks kasvõi üksainumas poltidest veel kuskil muuseumis. Tahaks lihtsalt näha, et kuidas selliste poltide pind välja näeb. Kas need poldid sepistati, valati või tehti mõne muu tehnoloogiaga, pole kahjuks teada.


Miks oli aga vaskpleki all vilt? Kas sellest saab järeldada, et vaskplekk oli ümber kere nii paigaldatud, et mitte piiska vett ka läbi ei imbunud? Samas, saab lugeda, et küljed ja põhi olid kaetud vaskplekiga, ahter tõenäoliselt mitte. 


Ja nüüd vastus, osadele minu poolt esitatud küsimustele. Nutke või naerge, aga nii nad oletavad. 
Kõige selle järele võib oletada, et tegemist oli mingisuguse vanaaegse sõjalaeva vrakiga. Vanasti kaeti sõjalaevad vaskplekiga, mille all vilt, et see kaitseks leava vaenlase poolt lastud tuliste suurtüki kuulide vastu. Vask ei lasknud laeva põlema minna ja vilt andis vedrutada ja kaitses sissemurde eest. Hää küll, aga, miks siis laeva põhi plekiga üle löödi? Kas torpeedokahurid olid ka juba siis olemas?


Ei ole mina näinud filmides, et vanad mereröövlite laevad või sõjalaevad oleksid kaetud olnud vaskplekiga ja vedruks pleki all vatt, mis põrgataks vaenlase poolt välja lastud kuuli tagasi. Kariibimere piraatide filmis lendasivad kuulid laeva puidust kerest läbi nagu tuline nuga läbi või. Film filmiks, aga miks Rootsi sõjalaevastiku au ja uhkus Vasa ei olnud siis plekiga kaetud? Või oli? Küsimused jäävad.


Kummaline on see, et kui vrakk pinnale tõsteti ja toodi rahvale näha, siis ajalehtedes pole ühtegi tõsiseltvõetavat fotot vrakist, kuigi 1934. aastal olid fotoaparaadid juba tavalised ja kõik ajalehed olid pilte täis. 
Et laeva massivsusest aru saada, siis kraanadega seda välja ei suudetud tõsta, toodi appi kõikvõimalikku tehnikat ja lõpuks see kätte saadi kolmes tükis.


Ühe pildi leidsin sama laeva mõnest palgist, kuigi ninaosa tõsteti ülesse tervelt. Vaadake palkide massiivsust. 


Sellise toreda joonise leidin laeva kohta.


Ühelt palgilt leiti aastaarv 1771.


Tahtsin juba lugu lõpetada, kui leidsin väga vastuolulist infot ühest ajalehest laeva kohta. Nüüd korraga olevat laevast säilinud ainult põhja osa? Aga vasest küljed? Aga need kümnedtuhanded inimesed, kes laeva vaatasid? aga ninaosa, mis jäi terveks ja toimetati Põhja muulile? Kas tõesti kellegi käsul hävitati laev nii ruttu kui võimalik? Muuseumidesse pole vast jõudnud mitte ühtegi tükki sellest laevast. Kas kellegi omakasu eesmärgil hakati "udu" ajama? Seda me vist ei saa kahjuks enam kunagi teada. Nagu ikka, tuleb selline vastuoluline info kõige hilisemast ajalehest ehk meie poolt vaadates kõige uuemast. Kas varastati ja pandi pihta kõik, mis andis pihta panna, või lasti vrakk ruttu ära hävitada nii et ainult põhjaosa jäi alles, et inimesed küsimusi ei küsiks.


Neid laevavrakke on veel merepõhjas või õigemini Tallinna sadama piirkonnas maismaal seniajani maapõues alles. Vanadest ajalehtedest võib nende kohta lugeda, kus ühe kiriku all on üks vrakk ja teine olevat ka seal samas läheduses, muul aga on vrakile peale ehitatud. Tänapäeval on ka arheoloogid vrakke nendest piirkondadest välja kaevanud, kuid need on kõik "kökatsid". 

LÕPP
 
Kui tahad toetada mu tegemisi ja ise mõnusalt puhata, siis tule meile puhkama ja sauna nii suvel kui talvel. Saunamajakesega saad tutvuda siin. Parema hinna saan alati teha kontaktivormi kaudu. Olete oodatud ja aitäh teile sõbrad, kes Te sedasi toetate. Ainult koos on meil jõudu!

Kasutatud allikad:

Päewaleht, nr. 295, 26 oktoober 1934 

Kaja, nr. 66, 19 märts 1935 tr. 1 

Postimees (1886-1944), nr. 266, 29 september 1934 

Oma Maa, 20 juuli 1934 

Waba Maa, nr. 229, 29 september 1934 

Kaja, nr. 208, 4 september 1934 tr. 1 

Maa Hääl : maarahva ajaleht, nr. 123, 19 oktoober 1934 

Sakala (1878-1940), nr. 114, 1 oktoober 1934

Tallinna Post, 2 november 1934