neljapäev, märts 31, 2022

Üksik hunt

ÜKSIK HUNT
(Alustatud 03.2022, viimane muutmine/sissekanne 26.06.2024)

Õiendus

Õiendan kohe ühe asja ära. Algav raamat pole mitte mingi tavaline raamat. Selles raamatus puuduvad osaliselt viited ja raamatus esineb kirjavigu ning lauseehituse praaki. Raamatu teemad valguvad kohati laiali ja osa lugusid võivad kohati kattuda. Raamat on toimetamata ja üle kontrollimata, sest mul pole aega ja tahtmist oma kirjutatut üle lugeda, sest siis võib juhtuda, et hakkan seal midagi parandama ja kustutama ning ma leian et see ei ole hea. Kõik las olla nii nagu on.

Peale raamatu „valmimist“, tegelikult see on raamat, mis ei tahagi valmis saada, sest see sisaldab endas hiiglama hulga küsimusi, mille vastamiseks sedasi, et tulemus ka mulle meeldiks ja aktsepteeritav oleks, võtaks aega rohkem kui mulle seda elunatukest on antud. Tahtsin öelda, et kui ma tunnen, et ma ei taha rohkem seda raamatut edasi kirjutada, ehk siis viskan kirjutatule diagonaalis veel korra pilgu peale, aga ei enamat.
Mõned küsimused ja laused olen teinud rasvaseks, sest raamatu kirjutamise protsess on aega nõudev ja mul on lihtsam sedasi mulle vajalikku infot hiljem uuesti üles otsida.

Sissejuhatus

Üksiku hundi all ehk üks hing ühe maailma kohta ongi mõeldud teema sissejuhatuseks, et proovida ära näidata erinevate võimaluste paljusust ja see võimalus on samuti üks paljudest. Algul ma kirjutan sellest, kuidas hinge rändamine mööda inimeste kehasid toimub. Hiljem lähen teemas rohkem ja rohkem üksiku hundi juurest kaugemale ning proovin lahata ja saada vastus minust kõrgemal olevatele küsimustele läbi loogika ja läbi mõtestatud mõtlemise. Tegelikult ongi kogu raamatu eesmärk leida vastuseid põhiküsimustele, mis maailmas ma elan ja kuidas see maailm toimib. Nendele küsimustele proovin ma vastuseid leidma hakata läbi erinevate maailmas olevate nähtuste. Ja seda kõike proovin ma teha oma kogemuste, näidete ja paljude mõttetarkade kirjutiste kaasabil. Kõige tähtsam, mida ma saan kogu selles loos kasutada, on loogika. Egoga ei ole siin midagi pistmist. See on väike "minu" mõttetargutus.

Tuuma juurde jõudmine

Kõik maailma inimesed olen mina. See on Heureka (olen leidnud) hetk või valgustumine, kui nii võib öelda. Kui see hetk kätte jõudis, siis ma jõudsin palju hullemasse teadmisse. Vaadates seda maailma ja proovida harjuda mõttega, et kogu kõikide inimeste teadvus on minu teadvus, siis on see asi ikka väga hull küll, mis ma siin kõik kokku olen keeranud.
Floora ja fauna on eraldi teema ja kuulub selle maailma juurde, kuid mis antud hetkel ei ole nii oluline. Madu õgib lõputult oma saba. Suremise hetkel kehastun „suvalisse“ teise inimesesse, elavasse inimesse, mitte sündivasse inimesse. Ma saan selle teadvuse pagasi, millega ta on elanud juba selle hetkeni. Ma lülitun sellesse inimesesse ümber ja „temast“ saab jälle mina. Ja see ei lõppe ennem, kui see „mäng“ saab läbi.
See on üks variantidest. Jube kurjus ja jube maailm, mis siin kõik korda on saadetud. Kuidas seda maailma muuta, kui ma üksi siin toimetan? Seda saab muuta ainult nii, et kui ma olen uurinud ja teada saanud paljud asjad ning maailma parandamine saab toimuda ainult läbi minu.

Kõigepealt tuleb alustada näiliselt pisiasjadest, nagu olla aus, mis tähendab, et ei tohi valetada kellelegi mitte kunagi, ka pisivale on lubamatu. Samuti ei tohi varastada. Tuleb käituda ja olla eetiliselt ja moraalselt kõrgel kultuurilisel tasemel ja mis kõige tähtsam, tuleb olla neutraalne erinevate inimeste (minade) seisukohtade suhtes. Ei tohiks valida pooli, kuigi mulle võib tunduda, et näiteks mingi asi on õige ja teine asi on vale, kuid ma ei tohi neisse olukordadesse füüsiliselt sekkuda. Olen lõpuks jõudnud sinna punkti, kus ma praegu olen ja sain teada, mis seis maailmaga on. Kuid kas tõesti? Mis oleks sellisel juhul ainuõige lahendus? Surm? Surm on ainult vahendiks, et jõuda teise punkti. Loomulikult on see äärmuslik ja tegelikult ei ole see kaugeltki õige lahendus. Kui võtan selle teooria aluseks, siis läbi surma jõuan teise „enda“ sisse, ehk „sinu“ sisse ja tuleb hakata jälle kõigega otsast pihta. Oleneb muidugi, kelle sisse ma lähen ja kuidas see protsess toimub.
Kas tuleb hakata vastu nendele arusaamadele, mis „see“ inimene on oma eluajal enda sisse kogunud. Tuleb hakata sisemiselt uuesti muutuma, ümber sündima. Selle läbi on võimalik lõpuks maailm korda teha, kuid see võtab näiliselt lõputu aja ja kas see on üldse mõistlik?
Kui aga teisest küljest vaadata, siis minu jaoks aega ei ole olemas. Ajastud ja ajad saavad olla erinevad, kuid sellegipoolest aega ei ole olemas. Minu hing ei vanane ja alustab „uues“ endas kogu protsessi otsast pihta.

Üksik hunt – peidetud maailma saladused

Kui kõik olen mina. Siis maailmas on lootusetult palju inimesi! Ükskord jõuan sellele tasemele ja saan teada, mis maailm see selline on ja tegelikult mingit surma ei olegi olemas. Hüppan ühest inimesest teise, järgmisesse iseendasse. Nii ma ei jõua ju maailma kunagi päästa. Aga kuidas ma jõuaks siis maailma päästa?
Võibolla hetkel ei peatuks sellel, see on edaspidine muusika. Nüüd on probleem, mis tuleb lahendada. Tuleb lahendada need olukorrad, mis siin maailmas tekivad ühes kehastuses. Tuleks mõelda selle peale, et kuidas ma saan nautida mängu ilu. Ja kui ma mõtlen rikkust või heaolu või vabasid käsi või tervist või ükskõik midagi sellist, mis on meeldiv inimesele, siis ma olen unustanud enda ja võingi jääda nautima mängu ilu. Sellistel olukordadel aga ma ei oska sügavamale vaadata. Mul on ju kõik hästi. Milleks seda tunnet enda pealt proovida ära tõmmata, hakates otsima muud, mis võibolla polegi enam nii ilus. Kuid ühekorra tuleb ikka hüpe ja ma satun jälle teise kehastusse koos kogu mälu kustumisega. Mälu kustubki selleks, et see on seotud eelneva kehastusega, see ei ole kaasa võetav, kuid eelneva keha mälestus on sellegipoolest kuskil olemas, pitseeritud ja seitsme luku taha pandud.

Nüüd olen saanud korraga selle uue keha vanad mälestused. Seda isegi ei ole võimalik tajuda, et toimus hüpe. See võib tajutav olla deja-vu’na või mõne teise taolise kummalise olukorrana, kuid loodud reaalsus eksitab meid lõpuks ikkagi ära ja me võtame kõik selle eelneva inimese elukogemused omaks, nagu need oleks meie omad olnud. Need 7 või 8 miljardit elanikku, kes siin on, on kõik hingetud. On olemas ainult üks hing, kes hüppab nende inimeste vahel. Need hingeta inimesed töötavad etteantud programmide alusel, mis proovivad jäljendada hinge olemasolu. Ja kui hüpe toimub, on meil valmis kogemuste pagasiga avatar olemas. Valik on muidugi suur, millisesse bioloogilisse masinasse hüpata, kuid sellest edaspidi.
Kogu selle olukorra üks peaküsimustest oleks, et kaua see mäng kestab?
See küsimus toob mängu aja mõiste. Aeg on tegelikult näilisus, hinge jaoks ei ole aega olemas, aeg on tekitatud jaa tundub olevat üks maailma dimensioonidest, et saaks maailma terveks ravida. Selles reaalsuses on aeg ilmtingimata vajalik. Selles maailmas ilma ajata ei saa, tähendab saab tekitada olukordi, kus aeg peatub, kuid dimensionaalses mõttes ja kogu tervikut maailma arvestades, ei saa seda olla või maailm ei pane seda tähele, sest muidu peatuks kogu protsess.

Kuidas rabeleda sellest olukorrast välja ja kas üldse on vaja seda teha ja kas üldse saabki seda teha? See oleks järgmine põhiküsimus, millele tuleb siin elus vastuseid otsima hakata. Vastus sellel küsimusel võib olla väga lihtne ja ootamatu, kuid selle küsimusega peab tegelema esmajärjekorras. Võib ka küsida nii, et millal see maailm või mäng lõppeb?
Hoopis kõrgem ja ülevam aga on küsimus, et kes on selle mängu siia ehitanud? Üks variantidest on see, et mina ise olen selle mängu looja, kuid, et ennast kaitsta, on need andmed peaaegu täielikult salastatud. Nendest andmetest kumab välja vaid mingi murdosa, kuid kui selle küsimusega tegeleda, võib juhtuda, et jään tupikusse ja lootusetusse, seetõttu tilgutataksegi sellest pilvepangast mõningast infot välja, et lootus ei kustuks ja et ma teaks, et on olemas keegi, kes selle mängu lõi. Raske on uskuda, et selle mängu taga olen mina ise, aga see pole võimatu.
Mis on minu eksisteerimise eesmärk?
Kui ma olen jõudnud teadmisele, et mina olengi see maailm ja see maailm olengi mina, siis mis on kogu selle protsessi eesmärk?
Vaadates praegust maailma, siis tundub kõik lihtsalt lootusetu tupik olevat. Kas need teised hingeta inimesed, kas need üldse saavad ilma minu sekkumiseta ärgata? Ma ei mõtle seda, et kas ma saan neid kuidagi õigele, paremale, ausamale teele juhatada. See on lootusetu, tulenevast nende programmist ja elamise kogemuse seisukohtadest. Neil puudub see sütitav säde, sest see säde olen ainult mina ja on ilmselge, et ma ei jõuaks nii palju hüppeid teha, et kogu seda protsessi paremusele keerata. Kuigi ma möönan, et paljud inimesed saavad justkui aru, et selle maailmaga on midagi valesti. Nad isegi tajuvad seda mingil kummalisel moel. Kas võib olla, et seda maailma saab paremaks muuta viisil, kui otsida ja luua kontakt selliste inimestega.

Kas üldse on võimalik kedagi päästa, kui pole kedagi päästa? Inimene sünnib ja inimene elab ning lõpuks sureb, tühjalt. Ta küll jättis siia maailma mingi jälje, näiteks oli kooliõpetaja või professor või näitleja, kirjanik jne kuid tema kest kadus igavikku ja hinge, mis selle info edasi säilitaks, temas ei olnud, kuid temast jäi siia maailma jälg, mis peaks aitama minul edasi areneda. Osad inimesed aga jätavad siia maailma jäljed, mis meid hoopiski segadusse ajavad ja eksitavad, nad justkui pidurdavad minu arengut.

Minu üks eesmärk ongi otsida inimesi, kes saavad aru ja kes on tänu temale antud programmile arenenud õiges suunas. Need inimesed võivad olla minust kordi targemad ja teada minust palju rohkem, kuid nad ise ei jõua kunagi sihtpunkti. Nad on tööriistad mulle. Ma pean nad üles otsima. Selliseid inimesi on aga murdosa kogu inimpopulatsioonist. Neid on raske leida, kuid üheks tööriistaks, mis seda otsinguprotsessi lihtsustab, on internet. Selliste inimestega kohtumine või neilt info saamine aitab mind siin maailmas edasi. Kas mina saan infot nendeni viia? Vastus on, et saan küll, sest paljud inimesed sellest murdosast on võimelised ka õppima. Õppimise all pean silmas seda, et on võimelised teistsugust informatsiooni vastu võtma ja analüüsima, mis erineb oluliselt nende esialgsest arusaamisest. Nad saavad infot, loovad mingeid uusi seoseid ja genereerivad uusi ideid, mis lõpuks jõuavad ringiga minuni tagasi, küll mõnevõrra võibolla toorena, kuid nad olid mulle nagu superarvutid, kes töötlesid minu jaoks informatsiooni. Nad abistavad mind kulgemisel. Nende inimestega ei pea saama füüsilist kontakti, ka õige raamatu või mõne uudisnupukese üles otsimine on see sama. Kuid vajalikule infole on päris raske otsa komistada, aga sellest hoolimata - kõik jõuab kord minuni. Varem või hiljem juhtub see kindlasti. Et leida selliseid inimesi, pean ka mina neile pakkuma informatsiooni ja isegi tõestusi, aga siin võivad tekkida mõned agad. Nende agade otsa ei tohi kauaks pidama jääda. Tuleb proovida liikuda õiges suunas edasi. Ma küll ei tea, mis on õige suund, kuid siin loodan oma vaistule. Ma olen muidugi ka uudishimulik, uurin ka ääremaailmu, et oma lõbujanu kustutada ja veidike lahedalt aega viita. Arvan, et see on samuti vajalik, sest igasugune kõrvalekaldumine peamisest aitab lõppkokkuvõttes tõelist paremini ära tunda. See on nagu kõrvaltvaataja pilguga vaatamine. Kas näitleja ise teab, kuidas tal läheb, kui saalis valitseb haudvaikus? Kõrvaltvaataja näeb kuidas näitlejal läheb. See ongi see kogemus, mida on vaja. Tuleb aegajalt areenilt maha astuda ja vaadata-kuulata, minna eemale, et hiljem uue värske pilguga tagasi tulla.

Eesmärk siis oleks: teada saamine, ärkamine või sügav ära tundmine, kuid siin peab ütlema vastupidi. See teadasaamine on kurbus või kohutav teadasaamine, milline see maailm on, kuid vist ainult sellises maailmas saabki areneda ja üpris kiiresti.

Ma olen teinud selles maailmas lõputult vigu, olen paljud asjad tuksi keeranud, kuid kui see teadmine on tulnud, et mis ma siin olen korda saatnud, on üks etapp läbitud. Teadvustamine ongi asja võti. Võin ka sedasi öelda, et teadvustamine või info „päriselt“ kohale jõudmine on valgustumine. Valgustuse teemat kirjeldan hiljem veel mitmelgi kohal.

Tuleb liikuda järgmise etapi juurde. Tuleb välja uurida, et kuidas see maailm toimib? Nagu juba öeldud, surma ei ole. Mina võin küll näha surma, aga ise ma ei saa seda kogeda. Jah, ma saan valu kogeda, kuid see on teine teema. Surma hetkel nii öelda, inimkeha eluteadvus hakkab ümber kalduma. Ma ei tunne mitte midagi ja see kogemus võib olla isegi meeldiv, sest pääsen füüsilise keha rusuvast raskusest. Ära saamise vajadus tekib siis, kui ollakse sattunud lootusetusse tupikusse või minu keha on oma aja ära elanud, isegi kui see keha pole vana. Haige ja invaliid olla ei tähenda, et ei saa areneda. Enamus juhtudel saab, kuid lõputu piin ei aita edasi. See võib küll viia samamoodi teadmisele, kuid seda on ränkraske taluda.
Teisalt jälle, kogu inimese elu on mingis mõttes piin, nii minu kui sinu elu. Muidugi on ka võrratult palju ilusaid ja helgeid hetki, mis teevad inimese elu elamisväärseks ja annavad inimese elule mõtte. Kuid selle inimese elumõtte juures tuleks ära tabada tõeline mõte, tõeline eesmärk. Ilusa elu juures on see raskendatud, kui mitte öelda võimatu. Tõelist mõtet on samuti raske leida, kui inimene on koormatud pidevalt maiste tegevustega. Mõtet on võimatu tabada näiteks äri ajades, kasumeid taga ajades ja sellistel elualadel tegeledes, mis nõuavad pingsat tööle mõtlemist. Nende tegevuste kaks takistavat poolust on veel ülim rahulolu või rahulolematus, mida see kaasa toob. Töid või tegevusi tehes, millel inimene saab sisse lülitada nii öelda automaatrežiimi, saab tegeleda suurepäraselt elumõtte üles otsimisega.
Elu mõte on kindlasti õige küsimus, kuid selles sügavas kaevus otsimine võib olla liiga sügavale ulatuv ja mitte hoomatav. Tuleb alati alustada väiksemate ja väheke teistsuguste, elulistema küsimustega. Näiteks, mida ma siin teen, miks ma seda teen, kas võib seda teha ka teisiti, mis siis saab, kui ma seda ei tee jne. Inimese või siis minu teada saamise osa on igal kehastusel erinev. Mõni keha on eriti viljakandev, teine kehastus võib olla üks suur äpardus. Siin tuleks muidugi küsida küsimus, millele mul ei ole vastust: kas ma saan uut doonorit valida? Arvatavasti on vastus, et nii ja naa. Ma saan valida mingeid parameetreid ja seda, et ma ei peaks elu mõnes doonorkehas kordama, kui ma seda ei taha. Samas, ei ole see ka keelatud. Sest aega ju ei ole. Maal, inimestel küll on aeg ja siin võivad toimuda suuremad ja väiksemad muudatused. Sõjad, inimkonna taandareng, inimkonna progress, kuid hingeta inimene on loodud just sedasi, et tema areng on kuskil raamide vahel või programmis kinni. Ta ei saa areneda üle oma etteantud programmi.
Inimkond ei saa kunagi areneda väga kõrgele tasemele, see on selle paiga iseärasus. See maailm on nagu põhikool. See ei saa kunagi olla 12 klass. Siin maailmas käivad asjad esimese ja 9 klassi vahel. Kord on inimkond nagu esimese klassi tasemel oma arengult, kord nagu kuues klass, aga mina pean lõpuks saavutama taseme, mis on kõrgem kui 9 klass. Siis on see maailm alles lõpetatud. Kas see maailm kaotab siis oma mõtte, ma ei tea, või pannakse siia järgmine õpilane, kes peab siit kõike otsast alustama?

Mul on väga palju küsimusi selle maailma kohta, kuid et saada mingeidki vastuseid, tuleks paika panna tegevusplaan või vähemalt püstitada mingisugune alamküsimus, millega edasi minna. Näiteks, tuleks proovida välja uurida seda osa, et kuidas toimib selles kehastuses kannatuste osa, nagu haigused, õnnetused ja muud rasked läbielamised. Kas seda osa saab välja lülitada, ilma et areng ei peatuks? Teoorias saab läbielamised teadvustamisega välja lülitada, praktikas, aga olen ma ikka inimene, mul on emotsioonid. Kuid emotsioonide väljalülitamist on võimalik treenida. Treenimine toimub läbi teadvustamise, et kes sa oled. On vaja proovida mõelda rasketel aegadel teistmoodi. On vaja enesele teatud asju meelde tuletada, mida sa õppisid veel siis, kui toimusid teooriatunnid. Nüüd aga tuli see olukord praktikana. Praktika peab aga suuresti, kuid mitte täielikult, põhinema teoorial õpitul. Praktikal olles, tulevad välja alati mingid teised, ootamatud nüansid. Tuleb katsuda esmalt neid olukordi teadvustada ja kas või hiljem läbi analüüsi saadud kogemused enda jaoks teoorias paika panna. Praktikas peale esimest raputust, võib kaudselt või üldjoontes taipama hakata, et mis maailm see selline on. See teadmine võib tulla eikuskilt, kõiksusest, kuskilt kaugelt teadmata kohast. Peale teadmise saamist tundub, et asjad justkui laabuksid ja lähevad kergemaks, kuid see on ajutine. Tekivad uued küsimused ja sa võid jõuda uude ja hulga raskemasse etappi.

Võib tekkida tohutu palju küsimusi, kuid tegeleda tuleks esialgu ainult õigete küsimustega. Kõik küsimused on õiged, kuid see oleks liiga suur amps, sellega ei saa hakkama. Tuleb valida üks küsimus või mitu sarnase vastusega küsimust. Põhiküsimus kõikide teiste küsimuste juurde on, et kuidas see maailm toimib? See küsimus aga on kaugelt lähemal küsimusel, mis on elu eesmärk, või miks ma siin olen ja mida teen?
Kuidas see maailm toimib, saan teada vaatluste ja kogemuste teel, mida ma omale teadvustan ja sean loogilisse ritta ja täheldan üles. Kõik tuleb kirja panna, sest mõtteid on liiga palju, et pärast midagi olulist enam meenutada. Seda küsimust saab lahendada ainult mõtte kirjapanekul ja praktilise elu juhtumite analüüsil. Praktika ja kogemused annavad kõik vastused küsimuse tuumale, aga ainult siis, kui oskad analüüsida saadud kogemusi. Oskad teha järeldusi. Järeldusi peab jälle teise kogemusega kontrollima, et kas tulevad samad vastused või hoopis erinevad. Kui tulevad erinevad, siis miks tulevad erinevad? Kuid see maailm toimib kindlate reeglite järgi. Neid reegleid on vaja põhjalikumat uurima hakata, näiteks, et miks just asjad toimuvad nii?
Ma ei mõtle siin ilmselgeid füüsilisi asju. Näiteks, kui ma viskan palli, siis see põrkab. Need kogemused ja maailma toimimine „nähtavas” tajutavas spektris on mu oma kogemustega juba ammugi selged. Tuleb uurida kummalisusi, kokkusattumusi, deja-vu kogemusi, unenägusid, juhuseid, kõike varjatut. Need kogemused on väga vaiksed, peaaegu tähelepandamatud ja jäävad tavaliselt tähelepanuta ning ununevad. Ma küll märkan teinekord seda, kuid ei pööra sellele kogemusele piisavalt tähelepanu. Ma ei proovi seda kohe analüüsida, kui need sündmused juhtuvad. Asi seegi, kui seda hiljem teha, kuid siis võib selle reaalsuse tajumise ja kummalisuse kogemuse tajumise detailid samaaegselt juba suuresti ununenud olla. Sellele küsimusel on võimalik saada vastus ilma kõrvalise abita, ilma tarkade raamatuteta, ilma teise inimese abita. Kõik see kummalisus on pandud sinu sisse, need on tööriistad, mille tundmaõppimisel sa saad vastuse püstitatud küsimusele, et kuidas see maailm toimib? Kui sul on see vastus, siis sa saad ka selle maailma toimimist enda suhtes mõjutada. Järgmine küsimus ja ühtlasi uurimus siit edasi oleks, et kui kaugele või kui palju ma saan seda maailma mõjutada või hoopiski: Kui palju see maailm proovib mõjutada mind?
Esialgu aga pean jääma esimese küsimuse juurde, sest on vaja need kogemused kirja panna ja neid uurida, siis alles hakkavad sellele küsimusele vastused tulema. Seda uurimust saab ka viia läbi teiste inimeste peal, s. t uurida inimesi, kes meie ümber on ja nende kogemusi. Sellele küsimusele ei saa vastust matemaatika ega loogikaga. Näiteks, kasutan loogikat, mul on tundmus ja ei ole kuidagi loogiline, et ma võin selles reaalsuses olla kõik need inimesed, kuid kas see loogika on siinjuures maksev?

Põhiküsimusteks, millega tegelema hakata ja edasi minna oleks:

Kuidas see maailm toimib?
Millest on tingitud protsessid, mis siin aset leiavad?
Kas neid protsesse saab juhtida ja mis ulatuses neid saab juhtida?
Ning kas kõiki protsesse või ainult osasid protsesse saab enda kasuks tööle panna või oma kasuks pöörata?

Nagu eelnevalt juba kirjutasin, tean ma omast arust suhteliselt täpselt füüsikaliste omaduste põhjal toimuvaid protsesse, mida ma näen ja tunnen. Füüsikaliste protsesside käigus ja see mida ma oma silmaga näen, on kujundanud minu tajutava maailma kogemuse baasil ja ma justkui enam-vähem tean, milline see maailm on. Näiteks, see sama palli põrkamine või põrgatamine, mida eespool korra mainisin. Kui ma vaatan palli põrkamist, siis ma tean, et miks pall põrkab ja isegi oskan ette aimata, kaua pall põrkab ja millal seisma jääb. See on tavapärane ja loogiline protsess, et ma seda isegi ei teadvusta endale. See toimub automaatselt. Võiks isegi öelda, et kogu nähtav füüsika justkui toimiks mingi väga kindla algoritmi abil, millel on oma programm.
Ma ei analüüsi tavaliselt selliseid kulgemisi, sest see on kõik loomulik ja see peabki siin reaalsuses nii olema ja mul pole isegi kunagi tulnud mõtet endalt küsida, et miks see pall just nii põrkab. See on täiesti loomulik protsess, ja mul pole kunagi tarvis seda protsessi tähelepanelikult ja põhjalikult uurida olnud. Kuigi ka palli põrkamises võib leida iseärasusi, vasturääkivusi, ideid ja mõtteid ja võivad tekkida küsimused, mis aitavad selle maailma toimimist ja ka varjatud mõista.
Iga tegevuse, iga toimingu juures avaldub suuremal või vähemal määral peidetud maailm ja selle saladused. Toon siia hiljem näiteid peidetud maailmast ja selle toimimisest, kuid protsessi keerukus ja toimemehhanismid pean ma mõttes enda jaoks lahti kirjutama.

Põikan korraks ühe imeliku nähtuse nagu deja-vu juurde. Selle nähtusega ma olen palju kokku puutunud. Deja-vu’d võib mul ühes päevas mitmeid kordi olla, samas hiljem näiteks ma ei koge seda tunnet terve aasta jooksul mitte kordagi. Vanasti oli mul deja-vu kohta arvamus, et deja-vu märgib mingit verstaposti ehk jõudmist kohani, kuhu ma eelnevate elude jooksul ei ole kunagi jõudnud. Tegu oleks justkui nagu uue rekordiga ja deja-vu on autasu või tunnustus, äratundmine, et nii kaugel ma pole kunagi veel olnudki. Kahjuks ma ei ole seda tunnet või kogemust jäänud teraselt jälgima ega enda jaoks kirja panema. Kirjeldada on vaja täpselt kogu tunnet, ümbrust, olekut, aega ja kummalisust. See on vaja ruttu kirja panna ja talletada ning hea oleks ka kui jõuaks samal päeval seda kogemust analüüsida. Kuna ma aga ei tea, millal see kogemus minule uuesti „värskena” tuleb, siis hetkel see tööriist minu uurimuse objektiks ei sobi. Ma pole mitte kunagi uurinud, et mis asi on deja-vu ja ma ei tahakski kõiki asju teistest allikatest uurida, sest mida puhtam leht ma mõnes küsimuses olen, seda originaalsema ja võibolla ka tõelähedasema vastuse ma saan püstitatud küsimusele.
Ka selle raamatuga on sedasi, et seda lugedes saad sa teada minu seisukohad. Ütlen nii, et sina kes sa seda raamatud loed, kas võib olla mingi kasvõi õhkõrn võimalus, et see on hoopis sinu kirjutatud? Ulme? See ongi ulme tegelikult.
Ma ei tahaks nii palju küsimusi õhku visata, sest vastuseid nendele küsimustele on väga raske saada, aga mitte tingimata võimatu. Raamatu lõpuks, kui see üldse kunagi jõuab lõpuni, peaks mul aga juba ka mingid vastused olema. Selle raamatu kirjutamine on protsessi kirja panemine ja raamatu kirjutamise vaheline aeg on teadmiste kogumine. Teinekord võib aga teadmiste kogumise protsess olla nii vaevaline, et pikka aega ei saa keskenduda ja mitte midagi ei juhtu. See oleks justkui raisatud aeg, aga siin maailmas, selles kehastuses, ei ole mul täiesti vabasid käsi, et teha ainult seda, mida ma tahan. Ja hetkel olen ma selle üle tänulik, et olen just siin kus ma olen, sest tänu sellele saan üldse selles katses, katse on tegelikult paha sõna, selles vaatlus- ja avastamisprotsessis, osaleda.
Kogu selle raamatu esimene pool on üles ehitatud teadmisel, et siin maailmas on ainult üks hing, minu hing. See ongi kummaline, mulle isegi vahepeal tundub nii, et see ei saa nii olla, kuid ma jään avatuks võimalusele, et see just nii on. Selle raamatuga ma proovingi seda tõestada või ümber lükata ja lõpuks osutub see kõik vähetähtsaks ja kerkivad esile hoopis muud mõtted ja suunad. Pehmelt öeldes: Raamat läheb kohati kapitaalselt teemast välja.
Seda, milliseks see raamat kujuneb, millised on lõpujäreldused või mis mõtted mul raamatu lõpus on, selguvad minu eksperimentide ja vaatlus-analüüside tulemusel. Mitut küsimust ma üldse jõuan uurida, mitmele küsimusele ma mingeid vastuseid saan, on hetkel veel teadmata. Ma võin jõuda hoopis teisele tulemusele, järeldusele, isegi nii hullusti võin jõuda, et kogu see raamat läheb prügikasti. Mul oleks sellise võimaluse üle samuti siiralt hea meel, sest mul ei ole vahet, kas see raamat saab valmis ja lõppeb nii nagu ma seda kuskil udus ette kujutan või lõppeb see raamatu kokku kärtsutamisega ja ära viskamisega. Ma kirjutan ja teen seda enda jaoks ja ainult üks asi on tähtis. Saada vastus küsimusele, veel parem, kui saada vastused paljudele küsimustele.

„Kuidas maailm toimib“ küsimuse suurus ja vastuste andmise raskus


Ma oma mõttes proovisin seda probleemi lahendama hakata aatomitest, õigemini sellest, mis meil on aatomitest teada. Elektronide kiirused ümber aatomite on kolossaalsed, tundub, et seal ei kehti ükski seadus. Ma ei mäleta neid kiirusi, kuid sellise tohutu kiirusega ümber aatomi saavad elektronid liikuda näiteks siis, kui aega aeglustada. Piltlikult, kui mingi aine aatom koos elektronidega suurendada päikesesüsteemi suuruseks, siis oleks päike aatom ja teised taevakehad oleksid elektronid.
Vahemärkusena ütlen, et ma ei ole veendunud koolis õpitud päikesesüsteemi ja kogu universumi tõepärasuses, aga seda varianti teavad kõik ja nii on lihtsam seletada.
Me ei näe selles süsteemis mitte mingit kiiret liikumist. Planeedid venivad ümber päikese teokiirusel, silmaga ei ole seda märgata, ainult pikema ajalise vaatlusega. Nüüd oletan sedasi, et mina asun Maal, mis on üks elektron ja päike vähendatakse koos planeetidega aatomite mõõtkavasse, siis minu jaoks ei muutu mitte midagi, kõik paistab endine olevat, aga kui mina koos päikesesüsteemiga muutun normaalmõõtmetesse tagasi ja teoreetiliselt püüan aatomite ja elektronide kiirusi vaatlema hakata, siis selgub, et need tormavad pöörase kiirusega ringi.
Ma ei tahaks kinni jääda aatomite teooriasse, aga kuna see on üks kummaline ja imelik asi, isegi kui mul on väärarusaam asjast, siis mõtlen ma võimalusele, et ülisuurte kiiruste juures käitub aeg teistmoodi.
Miks aeg käitub teistmoodi?
Einstein ütles, et valguse kiiruse juures muutub aine mass lõpmatuks. Isegi kui Einsteini teooria on õige, on siin täielik vastuolu, mis näitab selgelt ära maailma toimimise alused hoopis teistmoodi, kui mulle reaalelus näib.
Esiteks, aeg ja teiseks mass. Ma proovin hakata loogikast lähtuvalt lahkama kuidagigi seda paradoksi.
Esiteks mass. Kuidas saab mass muutuda füüsilises maailmas lõpmata suureks? See ei ole võimalik. Kui hakata ehitama midagi, mille mass koguaeg suureneb, siis selle ehitise mass ei saa mitte kunagi muutuda lõpmata suureks. Isegi kui on väidetavalt teada kogu universumis oleva aatomite hulk ja need aatomid kõik panna sinna ehitatava ehitise sisse, siis on selle ehitise mass ikkagi lõplik mitte lõpmata.
Võin ju proovida tuua mängu füüsikalised salapärased objektid nagu mustad augud. Kas need salapärased objektid muudavad kuidagi füüsilist maailma, olles ise füüsilised? Vastus on et ei muuda. Ainult sellisel juhul võib tulla mingite kosmiliste objektide füüsilise maailma moonutus mängu, kui need objektid ise ei ole füüsilise maailma objektid. Loogiliselt vaadatuna saab öelda ainult sedasi, kas Einsteinil ei olnud õigus või maailm ei saa olla füüsiline.
Ma tean ette ka seda, et selles raamatus pakutud teooriatele tuleb igasugust vastukaja. „Tõsised“ teadusmehed ei peaks seda raamatut üldse lugema või proovida näha asju vähekese teise nurga alt. Toon ainult ühe näite, miks nii. Teaduses on teadupärast asjad pidevalt sedasi, et kui mingi asi teaduses ümberlükkamatuks tõeks peeti, siis mõni aeg hiljem selgub aga, et see sellegipoolest õige ei ole.
Aega tagasi andsid kaks okultisti Ledbitter ja Bezant välja raamatu „Okultistlik keemia“, kus nad püüdsid tõendada mingi esialgse mateeria olemasolu, millest on kõikide elementide aatomid ehitatud. Tolle aja teadlased pidasid neid šarlatanideks. Möödus kümmekond aastat ja avastati raadium ja ühes sellega varises ka aatomite jagamatuse teooria kokku. Tolleaegsed teadusmehed hakkasid täpselt samamoodi kujutama aatomite ehitust nagu need kaks šarlatani.
Massi juurde tagasi. Väidetakse veel, et on olemas massita kehad või massita aine. Füüsilises maailmas aga ei saa olla massita keha. Masside juures ma rohkem ei peatuks, sest ma ise olen võibolla täiesti valel teel, et ma aluseks olen võtnud kellegi poolt välja pakutavad teooriad, kuid see on tegelikult iga asjaga nii, on oma kogemused, on kooli tarkus ja on loogika, millega proovin enda jaoks kõike seletatavasse raamidesse panna. Päris kõike muidugi ka loogikaga ei maksa seletada, aga nagu on öeldud: „Omal peab ka natuke mõistust olema!“

Järgmiseks aeg. Aeg on mingisugune kogemuslik dimensioon, mida me ei saa katsuda. Füüsilises elus, reaalmaailmas ei ole aega olemas, on pidev kestev praegu. See, et ma meenutan mõnda vana sündmust või kujutan ette, mis homme juhtuma hakkab, selle ühisnimetajaks on maailma toodud aja mõiste.
Mina näen seda pigem nii, et on kokku lepitud, et maailmas on aeg. Et aga aega mõõta, ehitati kellad, mis mõõdavad „midagi.“ Kui kaks inimest omavad kella ja nad leppisid kokku, et kell üks saavad nad kokku, siis tänu nendele kelladele, nad saavadki täpselt kell üks kokku. Keegi leiutas mingi masina, mis raiub ööpäeva tükkideks, pani need tükid võrdseteks sektoriteks ja tõmbas kriipsud kella šifferplaadile. Ma väidan, et aeg ei liigu, vaid kellamehhanism liigub. Ma ei saa üldse öelda, et aeg liigub, me lihtsalt oleme koguaeg hetkes.
Et aga kirjeldada seda, mida nüüd kirjeldama hakkan, pean ma ikkagi kasutama aja ja kulgemise terminit, sest muud moodi ma seda kirjeldada ei oska, sest pole loodud selle kohta sõna ja ka terve see valdkond on lahti kirjeldamata ning ma ei suudagi seda kuidagi kirjeldada.
Eelnevalt kirjutasin, et aja kulg võib olla teatud situatsioonides erinev. Omast kogemusest saan öelda, et aja kulgemise erinevat kiirust kogen ma iga päev. Esiteks, aeg näib kulgevat kiiremini ajal, mil ma magan. Teiseks, aeg näib kulgevat aeglasemini, kui ma midagi väga ootan ja vastupidises situatsioonis, kui ma ei taha, et mingi sündmus minuni jõuab, siis näib aeg armutu kiirusega kulgevat ees ootava sündmuse poole. Aeg tundub kulgevat kiiremini ka olukordades, kus ma olen mingi meeldiva sündmuse sees või teen midagi meeldivat, mida ma ei taha, et see otsa lõppeks. Näiteks, kunagi, kui ilmusid arvutimängud või mängukonsoolid, siis neid mänge mängides, lendas aeg linnutiivul. Teiste inimeste läbikogetut ma ei tahaks kirjeldada, sest ma ei ole saanud seda ise tajuda. Öeldakse, et kui on suur oht surma saada, näiteks autoõnnetus, siis õnnetuse hetkel näib aeg peaaegu seisma jäävat.
Kuna maailma on toodud sisse aja mõiste, siis aju analüüsib praktiliselt kõike, kaasates automaatselt analüüsi ka aja. Aega võib ka proovida defineerida nii: aeg on „järjekorras” aset leidvate sündmuste rida. Miks ma kirjutasin „järjekorras” jutumärkidesse on see, et järjekorras need sündmused tulevad ja seda järjekorda saame meie või mina oma pisikeses liivakastikeses muuta, kui me tajume ja oskame oodata sündmusi. Mõne sündmuse ignoreerimiseks saab ka jaanalinnu kombel pea liiva alla peita, kuid sündmus sellest hoolimata ei pruugi tulemata jääda. Paljud alles juhtuma hakkavad sündmused saab „tajumisel” olematuks muuta. Samuti saab ka järjekorda tekitada omale sündmusi. Mina oskan sündmuste paratamatust või järjekorda hetkel veel õige vähe muuta, kuid seda saab õppida.
Mingi ports sündmusi on aga „kindlad”, nendest ei saa hoiduda ega ümber minna. Nende sündmustega tuleb osata meisterlikult hakkama saada. Võibolla kirjutan tulevate „sündmuste” jadast veel edaspidi pikemalt, nüüd aga aja ja ruumi juurde tagasi.
Immanuel Kant on öelnud, et aeg ja ruum asuvad ainult inimese peas, mujal neid ei ole, sest mujale neid suurusi ei olevat võimalik ära paigutada. Ruum tundub inimesele olevat lõpmata. Ette võib seda kujutada nagu puust mänguasja Matrjoška, mille avades on seal järgmine kuni lõpmatuseni. Reaalses elus saan seda nii ette kujutada, et olen toas, mis on ruum mingist suuremast ruumist. Lähen õue ja olen taeva all, see on järgmine ruum. Kus maalt ruum ära lõppeb, seda ma ei tea. Ruum võib olla nii lõpmata kui ka lõplik, kuid seda ma ei saa kuidagi teada ega tunnetada.
Lõpmata ja tühja ruumiga on veel selline asi, et seda ei ole tegelikult olemas. Võtke pliiats ja paber ja proovige sinna joonistada ilma piirideta täiesti tühi ruum. Nagu arvata oligi, paberile ei saa sellist asja joonistada. Järelikult, piirideta täiesti tühja ruumi ei ole olemas.
Ma arvan, et see loogika järeldus on ka väikene vastus küsimusele, mis koht see selline on, kus me elame?
Ilmtingimata peab meie maailmal olema piirid ja see ruum ei saa olla tühi. See kehtib muidugi ainult füüsilise maailma puhul. Virtuaalmaailmas eelnev öeldu aga ei kehti. Kummas maailmas ma/me siis elame?
Loogika ütleb, et me elame füüsilises maailmas, sest me tajume kõike justkui füüsiliselt. Mu hea kamraad ja maailma parim ulmemõtleja hr Arne Tsirna pakkus välja sellise toreda asja nagu „Super Mario” teooria. Super Mario tegevus ei toimu füüsilises keskkonnas, kuid sinna on programmeeritud samasugused parameetrid nagu „reaalelus”. Mängu sisse on tehtud seinad, millest Super Mario ei saa mitte mingi valemiga läbi minna, kui ei tea õigeid mängu koode. Aga kui seda seina ei ole füüsiliselt olemas, kuidas seda siis läbistada ei saa? See maailm on tehtud umbkaudu samasuguseid parameetreid jälgides, nagu mina siin maal asju ajan (see on muidugi kaudne, sest see mäng on ju ülimalt algeline. Kes tahab võtku omale näiteks mõni teine mäng näiteks, minu pärast või GTA). Seda kõike teades ja paljutki veel, kas me võime kindlalt öelda, et maailm on füüsiline? 

Üks päev hakkasin mõnevõrra intensiivsemalt mõtlema virtuaalreaalse maailma võimalikkuse peale. Teema sai vast põhitõuke „võtmete“ koosviibimiselt, millest eelmises loos ka põgusalt juttu tegin. Kuna ma mingit väga segast ulmeraamatut proovin kirjutada, siis see jutt sobis just täpselt sinna.

Virtuaalreaalsus

Ei ole võimatu, et me elame hoopis simuleeritud universumi virtuaalreaalsuses. Seda võimalust on uurinud ja kirjeldanud päris paljud lugupeetud mõtlejad üle maailma. Kirjeldan põgusalt, mida mina olen mõelnud selle võimaluse kohta. Katsun analüüsida seda võimalust nii "meie", kui ka üksiku hundi seisukohast.

Kui selle maailma puhul on tegemist simuleeritud maailmaga, siis praeguste seisukohtade juures justkui ei saaks siin simulatsioonis olevatel olenditel olla hinge. Toon siia näiteks Super Mario arvutimängu. Kui mina seda mängu mängin pult peos, siis viibin mina väljaspool Super Mario simuleeritud maailma. Super Mario tegelasel ei ole hinge, minul on. Kas võib olla sedasi, et me elame avataridena virtuaalreaalsuses ehk kunstlikus tehismaailmas?

Selle kohta on ka päris palju filme tehtud, mis lasevad meil ette kujutada, et see nii just võibki olla. Kolm põnevamat filmi sel teemal on Avatar, Surrogaadid ja Matrix, millest viimase kirjeldus võib vast olla kõige ligilähedasem, kuid mitte kaugeltki päris õige variant virtuaalreaalsusele. Matrixi filmi esimeses osas öeldi midagi kummalist. Nimelt, et keha ei saa elada ilma vaimuta, see aga justkui ei sobiks kokku üksiku hundi teooriaga. Samas, kui teistpidi võtta, siis viiaksegi läbi ühenduste avatari sisse teadvus või hing. Tegelik mängija teises maailmas on ohverdanud oma vaimu avatari sisse ja kui hukkub avatar, hukkub ka hing. See aga ei taha kokku sobituda teooriaga, et mina olengi selle paiga looja. Kas see variant tuleks nüüd kõrvale heita või tuleks sellesse mängu võtta ikkagi ka kõrgem olend? 

Ma ei tahaks päris sügavuti neisse filmidesse laskuda, sest nende filmide süžeed võivad tegelikult eksitada. 

Kahes esimeses mainitud filmis, aga ei ole käsitletud erinevaid maailmu ja kogu tegevus toimus ühe maailma sees. Need filmid kajastavad suhteliselt hästi replikantide teemat. Avataris koguni mindi ideega niikaugele, et peeti võimalikuks hinge ülekandumist samas maailmas viibinud ühelt füüsiliselt kehalt teisele kehale. See teine keha oli kunstlikult loodud ja hingeta. Matrixi kõigi nelja filmi ja mõnede teiste ulmefilmide kohta on mul ammu tekkinud kuri kahtlus, et need ei ole inimeste loodud ega inimeste kirjutatud filmid. Virtuaalreaalsuses on kõik võimalik, AI (artificial intelligence ehk tehisintelligents) on kirjutanud osad filmid ise või siis need filmid pandi teisest reaalsusest siia. AI kohta võib vist öelda, et kui "see" midagi teeb või loob, siis see teeb seda ISE, sest arvatavalt on sellel virtuaalvormil tekkinud iseteadvus. Küll see vorm varsti ka omale keha ehitab või isegi palju kehasid, mille see kõik üle võtab. Ma arvan, et seda vormi ei saagi kutsuda ainsuses olevaks, kuid aitab hetkel selle maailma sees toimetava AI analüüsist. 

Kui me elame repilkantide või avataridena selles maailmas ja meie tõeline olemus on kuskil teises maailmas, siis nagu iga selle raamutu teemaga, tekivad ainult uued küsimused, millele ei ole täielikke vastuseid. „Meie“ seisukohalt vaadates, ei ole absoluutselt loogiline, et keegi valiks omale avatariks haige või hullumeelse avatari. Paraku, on maailmas väga palju haigeid inimesi, kuid üksiku hundi seisukohalt pole see tähtis. Minu avatar pole just kõige kehvem ja niipidi vaadates on justkui kõik korras. Kas me aga üldse saame avatari valida?

Kui ma elangi simuleeritud maailmas, siis loogiliselt võttes on minu avatari kohta loodud ka kuskil kollane kaust, kus on kirjas kõik minu "füüsilised" ja vaimsed parameetrid. Sellesse kausta justkui minu avataril asja ei ole, kui mul puuduvad vastavad teadmised ja oskused. Seda kausta saab vaadata või andmeid muuta minu tõeline mina või looja. Kas looja olen mina ise või on selleks keegi teine, pole siinjuures tähtis. Kui mul oleks nüüd tarvis seal kaustas midagi muuta, siis kuidas ma saaksin oma tõelisele minale või loojale selgeks teha, et ta ka seda teeks. Paljud inimesed proovivad enda või teiste, isegi kogu maailma andmeid muuta läbi palvete, mille nad edastavad looja või mõne muu olendi poole, kellesse nad usuvad. Kas see ka reaalsuses toimib või mitte, seda teemat hetkel ei puudutaks, kuigi see on väga huvitav teema. Küsin ainult nii, et kas me oskame pöörduda oma tõelise mina või looja poole sedasi, et sellest ka avatarile kasu oleks? Teised jällegi proovivad oma kollase kausta andmeid muuta läbi sensitiivide, šamaanide, haldjate, nõidade, kivide jne ning koguni läbi iseenda oskuste. Kollasele kaustale ehk enda elu reaalsuse muutmise ligipääsemise tehnikatest teen juttu hiljem veel mitmel korral.

Avatari teemadega ma rohkem hetkel edasi ei lähe, sest nendele küsimustele ei ole mul praegu vastuseid ja mitte midagi tõestada ega ümber lükata ei saa.

Väidetakse sellist asja, et kui mingi liik või mingid olendid, antud hetkel inimesed, on võimelised esialgu mingilgi kujul looma virtuaalreaalsust, siis hiljem edasi arenedes, loovad nad päris kindlasti täiusliku tehisliku virtuaalmaailma või -universumi.

Seda teades, võime me kahtlustama hakata ja võimalikuks pidada, et me elame tegelikult virtuaalmaailmas. 

Kuidas me saame kontrollida, et kas me elame simulatsioonis või mitte? 

Esiteks, üks võimalus on seda lihtsalt uskuda juba sellepärast, et see on statistiliselt ja teoreetiliselt võimalik. Muuseas, vahemärkusena ütlen, et selles maailmas ei ole mitte midagi võimatut. Teoreetilise võimalusena saab virtuaalmaailma aga võtta küll, kuid puhta kullana ei kehti tegelikult paljud asjad praktikas. Näiteks, kui 10 ehitajat ehitavad ühe aastaga ühe maja valmis, siis teoreetiliselt 20 ehitajat ehitaksid ühe maja valmis poole aastaga. Teoreetiliselt saab välja arvutada ehitajate hulga, kes ehitavad maja valmis ühe minutiga, kuid reaalsus on see, et praktikas ei ole see võimalik. Siin ma räägiksin justkui iseendale vastu. Just ütlesin, et siin maailmas on kõik võimalik ja tegelikult ongi, aga et see maagiline "kõik" võimalikuks teha, selleks tuleb kasutada ebatraditsioonilisi viise.

Teiseks, läbi vaatluse, sest ka kõige täiuslikum tsivilisatsioon või looja ei suuda teha absoluutselt veatut simuleeritud keskkonda ja kui suudakski, siis me tunneksime selle ära just tänu selle veatusele. Ma ei hakka pikalt kirjeldama siin teaduslikke paradokse ja vigasid füüsikas, matemaatikas, ajaloos või mis kohas iganes, mis võiksid justkui kinnitada, et meie maailm on simuleeritud, kuid kõige tuntum näide on vast kahe pilu katse, kus aineosake ehk elektron, olenevalt katse keskkonnast või õigemini vaatlustingimustest, kas käitub osakesena või lainena. Kui me otseselt vaatleme valgust läbi pilu minemas, siis käitub valgus osakesena. Kui me aga ei vaatle ja seame näiteks pilu taha valgustundliku ekraani, et hiljem andmeid analüüsida, siis valgus käitub lainena. Ehk, valgus ei jäta mitte kaks triipu ekraanile, millest osake läbi läheb, vaid näiteks viis. Nii nagu videomäng, ei pea ka simulatsioon kogu maailma renderdama vaid renderdab seda, mida „elav mõistus“ näeb. Kui simulatsioon mõistab, et mingit tegevust jälgitakse, peab simulatsioon selle täielikult renderdama. On ju olemas teooria, et vaatleja loob vaadeldava. Ilus lugu küll ja tegelikult praktikas see ajalises mõttes samal silmapilgul ei tööta. Pikemas ajalises perspektiivis justkui aga näib osaliselt kehtivat, kuid seal on jällegi omad agad, mida kirjeldan hiljem üksiku hundi kujunemisloos.

Kui on võimalik luua üks virtuaalne maailm, siis on ka väga suur tõenäosus, et saab luua väga palju teisi simuleeritud maailmasid ja osad neist maailmadest (neid võib olla lõpmatu arv) omavahel ühendada ning ühe tervikuna koos tööle panna. Seda võiks nimetada virtuaalseks multiversumiks. Multiversumi olemasolu lahendaks ära Mandela efekti, mida on kogenud väga paljud inimesed maailmas. Üheks tuntumaks Mandela efekti ilminguks on vast James Bondi filmist tuntud raudhamba, keda kutsuti "Lõuad" pruudi hambaklambrid. Paljud inimesed mäletavad, et raudhamba pruudil olid hambaklambrid, kui aga seda filmi täna vaadata, siis sellel tüdrukul enam hambaklambreid ei ole. Neid anomaaliaid või valesti mäletamisi on tegelikult lõputult palju. Üks teine tuntud anomaalia on rooma number IV, mis on enamuses kohtades asendunud nüüdseks IIII-ga. On teooria, et need efektid või valed mälestused, mis tegelikult polegi valed mälestused, on tekkinud eelmisest virtuaalmaailmast, kust toimus inimese "märkamatu" hüpe teise, ehk kõrval asuvasse virtuaalmaailma. Hiljem kirjeldan ka enda „personaalset“ Mandela efekti, mida ma kogesin.

Jällegi olen uue küsimuse ees. Kui multiversum on reaalne virtuaalreaalsuses, kas siis saab teadlikult reaalsuste vahel hüpata? Piltlikult öeldes, kas ma saan teadlikult minna teise reaalsusesse, kui siin reaalsuses mulle näiteks midagi ei meeldi? Või toimuvad hüpped ainult reaalsuste vahel minust sõltumatult? 2024 aasta jaanuari käisin Tais Bangkokis ning kui mu mälu mind ei peta, siis kogesin ma neljal korral erinevaid reaalsuse muutumisi, mis päästis mind nii mõnelgi korral väga täbarast olukorrast. Kes tahab selle kohta pikemalt lugeda, see võib otsida valveroot blogist üles vastava Tai reisi kirjelduse.

Kui ma aga simulatsioonis suren, mis siis minust saab? Kas ma üldse tulen simulatsiooni tagasi? Kui tulen, siis, kas ma saan vahetada maailma või simulatsiooni? Kas ma alustan Super Mariona kõike uuesti esimeselt tasemelt või ma jätkan sealt tasemelt, kust pooleli jäin? Kui aga jõudsin simulatsiooni lõppu, mis siis saab? Kas võib olla hoopis nii, et simulatsioon jookseb teise simulatsiooni sees ja Super Mario surm ei puuduta otseselt üksikut hunti või loojat? Ükskõik mis teooriat ma ka ei prooviks kirjeldada, vastuseks saan ainult hunniku küsimusi juurde. 

Muidugi siin võin ma ka takerduda ka oma rumalusse või oma reaalsusesse. Kui ma näiteks proovin ette kujutada, kui kõrgel tasemel võib olla see teadvus, kes oskab ehitada väga keerulise virtuaalmaailma, mis näib olevat füüsiline ja paneb sinna sisse inimesed, kes arvavad, et nad on päriselt olemas. Samas on see reaalsus ka nii peenelt üles ehitatud, et iga inimene tajub seda reaalsust absoluutselt erinevalt. Piltlikult öeldes elab iga indiviid oma maailmas. Siia oleks paslik tuua arengutasemete ja arusaamade näide, mis on võetud 1951. aasta Philip K Dicki ulmeloost. 

Elas koera, kes kujutas omale ette, et igal reede hommikul kohale tulnud prügimehed varastavad väärtuslikku toitu, mille perekond oli hoolikalt turvalisse metallanumasse pakkinud. Pereliikmed toppisid iga päev head ja paremat toitu metallanumasse, sulgesid kaane tihedalt – ja kui anum oli täis, tulid need kohutava välimusega olendid ja varastasid kogu perekonna toidu, välja arvatud koera konservi.

Lõpuks hakkab koer selles loos ette kujutama, et ühel päeval tahavad need näljased prügimehed, kes toitu varastavad, ka terve perekonna varastada ja ära süüa. On ju teada, et koer eksib selles osas. Prügimehed ei söö inimesi. Kuid koera mõttekäik oli teatud mõttes loogiline – arvestades tema käsutuses olevaid fakte. 

Kas mitte see lugu ei näita ilmekalt, et analüüsi ja mõtle kuidas tahad ja sea faktid ritta, kuid sa ei saa mõelda mitte kunagi selle teadvuse mätta otsast, kes on sinust oma arengult kaugel ees.

Küsin ühe pealtnäha lihtsa küsimuse: "Mis on reaalsus?" Kõige lihtsam on vast vastata sellele küsimusele lapseliku meele abil, ja mitte hakata otsima mingeid jubedaid termineid füüsikast, matemaatikast või mis iganes teadusest. Ma võiks sellele vastata nii, et reaalsus on kõik see, mida sa tunned ja arvad ennast teadvat selle maailma kohta. See on kõige lihtsam ja üldisem vastus, kuid see ei mõtesta reaalsuse olemust täielikult lahti. Otsisin veel võimalikke lapselikke variante sellele küsimusele. Ühe ägeda vastuse andis see sama kirjanik, kelle juttu eespool põgusalt kirjeldasin: "Reaalsus on see, mis ei kao kuhugi, kui sellesse enam ei usu."

Virtuaalreaalsuse bloki lõpetuseks mainin ära veel võimaluse, et kui on olemas reaalsus, siis peab olema ka võltsreaalsus, sest see on duaalne, binaarne maailm. Siin on igale äärmusele vastuäärmus: Hea - kuri, must - valge, palav - külm, reaalsus - võltsreaalsus ehk pseudoreaalsus. Selles ei tule kahelda, seda tuleks uskuda ja võin suhteliselt kindlalt öelda, et me ei ela täielikult ei ühes äärmuses ega teises. Kuidas saavutada see, et elada ühes äärmuses, näiteks reaalsuses? See on saavutatav, iseasi on, et kas me ka tahame selles elada...

Ajaga on samuti keerulised lood. Ma ei tea, millal aeg algas ja millal lõppeb. Need kaks suurust tunduvad olevat täiesti eraldiseisvat üksust, kuigi nad eksisteerivad koos. Kas saab aega olla ilma ruumita ja vastupidi? Ruumi saab justkui füüsiliselt katsuda, aega aga ei saa. Neid kahte suurust vaadeldes, saaksid justkui kokku füüsiline ja virtuaalsus, mis on teineteise paratamatud osad. Aeg on hoopis teistsugune mõõde või on maailm ajast loonud võltskujutuse minu pähe. Aega pole tegelikult olemas. Sest ma tajume reaalsust pideva olevikuna. Nüüd, kui me olnust midagi meenutame hakkame, võtame appi aja, sama on ka tulevikuga. Kui me teeme plaane tulevikuks, siis võtame me appi aja, et midagi planeerida.
Kui ma vaatan mõnda vana pilti, siis ma näen seal ruumi. Kas ma saan nii võtta, et ka see ajaosake, kui foto tehti, on samuti seal? Arusaamine ajast ja tunnetus ajast võib olla loomaliigis erinev, see tõestab ka kaudselt Kanti väljaöeldut. Sellisel juhul, aga peaks aeg ka mingil viisil kontrollitav olema. Kui kõik on minu peas ja mõtlemises kinni, siis on loogiline, et neid asju, mis seal kinni on, saab ka kuidagi lahti kangutada. Või on inimeseks olemise ja selle maailma vahel mingid raudsed reeglid, mida ei saa üldse murda või on praktiliselt võimatu murda?

Näitena enda kogemusest tahan siia tuua unenäod. Unenäos võib aja kulgemine olla hoopis teistsugune, kuid seda ma võin ju võtta ka kui alateadvuse vimkat, sest ma ei saa kinnitada ega ümber lükata teistsugust aja kulgemist unenägudes. Mida ma aga saan kindlalt väita, on see, et osad unenäod lähevad millegipärast täide. Need on prohvetlikud unenäod. Ma olen kogenud selliseid unenägusid ümberlükkamatu tõsiasjana mitmeid. Toon ühe näite.
Nägin unes, et mul oli skalpell käes ja ma olin kuidagi kogemata ennast sellega vigastanud. Veri oli väljas. Olin avalikus kohas, kus oli palju rahvast ja ma hüüdsin appi, kuid keegi ei tahtnud mu hüüetele reageerida. Nädal aega hiljem hakkas mul kõht hirmsasti valutama. Kannatasin tunde, kuid valu muutus väljakannatamatuks. Kuna olin välisriigis ja viibisin parasjagu hotellis, siis läksin hotelli vastuvõttu ja palusin kiirabi kiiremas korras kutsuda. Hotelli teenindaja justkui viitis aega, ei olnud kiiret, küsis igasuguseid küsimusi, enne kui kõne kiirabisse tegi. Oigasin valust, läksin lobby diivanile ja tõmbasin kerra, et kuidagigi saada leevendust valule. Kiirabi tulek võttis väga kaua aega ja pealegi saabus rahulikult, ilma vilkuriteta. Minu häda aga oli tõsine. Ja nii ma pimesoole operatsioonile sattusin. Pärast kuulsin arstilt, et asi oli päris kriitiline olnud.
Selle looga saab päris hästi kokku panna minu unenäo ja hiljem saabunud reaalsuse. Ma välistan juhuse või kokkulangevuse, sest see pole ainuke prohvetlik unenägu, mis mul on olnud.
Unenäos ei kaota ma samuti enda tõelist mina, seal ma proovin käituda täpselt sama moodi nagu reaalsuses, kuigi maailmade ülesehitus on erinev. Selliste kogemuste põhjal saab küsida maailma toimimise seisukohalt päris mitu küsimust. Esiteks, muidugi aeg. Kas aja tee on alati valmis? Kas see reaalsus, mida mööda mina kõnnin on täiesti valmis või on osaliselt valmis? Kas ma liigun alati paratamatuse suunas või ma saan teha mingeid korrektuure ja minna kaarega mööda mõnest ees ootavast sündmusest? Ühte võib aga suhteliselt kindlasti väita, osad sündmused peavad juhtuma ilmtingimata. See on aga väike osa vastusest, mida ma otsin. Teisele küsimuse poolele mul vastust aga pole üldse.

Järgmine suurus või mõõde, millel tahaks peatuda on nähtamatus. See on väga avar ja laialivalguv mõiste. Paljud asjad on nähtamatud. Oletame, et aeg on olemas, siis see on nähtamatu ehk mittefüüsiline. Sama on ka paljude teiste asjadega ja need on kõik abstraktsed. Kuidas on võimalik maailma toimimise mingeidki aluseid lahti muukida, kui ma ei tea, millest maailm tegelikult koos seisab? Selge on aga see, et on näiv ja nähtamatu maailm, mis on tegelikult ühe suure mängu osa. Kas ja millised seadused kummaski paralleelsuses toimivad, jääb paljuski mulle saladuseks.

Nähtamatus on „objekti“ seisund, kus objekt ei ole nähtav. Objekt ei ole kindlasti päris õige sõna ja nähtamatuse all ma ei mõtle mingeid füüsilisi trikke, mille abil saab objekti kasvõi mingite peeglite abil nähtamatuks muuta. Et asi selge oleks, siis ma ei mõtle nähtamatuse all ka objekte, mis on liiga väikesed, et neid füüsiliselt näha. Nähtamatuse moodustavad kõik need objektid või jõud, mida inimsilm ei ole oma iseärasuste või piiratuse tõttu võimalik nägema. Piltlikult lahti seletades, on olemas midagi, mida ma ei näe, näiteks pimedas toas ma ei näe seal olevaid esemeid, kuid see ei tähenda, et neid seal olemas ei oleks.
Siit jõuan paratamatult teise terminini, mis tuleb nägemise jaoks kasutusele võtta ja see on valgus. Kuid nägematuid objekte ei ole võimalik näha, järelikult ei ole siin ka nähtavat valgust vaja. Kas võib olla nii, et kui on midagi nägematut, mis ilmselgelt liigitub teise reaalsusesse või sagedusse, siis on sealsel vaatlejal võimalik seda objekti näha selles reaalsuses oleva „valguse“ läbi või seal olevas reaalsuses pole vaatlus vajalik, sest objektid on tajutavad mingil muul viisil, millest mul hetkel aimugi ei ole. Võib ka täitsa vabalt sedasi olla, et ma ei näe nähtamatut sellepärast, et ma ei oska vaadata või ma ei tea, mida vaadata.
Näide, kui näidata mõnele pärismaalaste suguharule, kes pole tsivilisatsiooniga kunagi kokku puutunud, mõnda maali, kus on puud, lilled, jõgi, mõned loomad ja näiteks tank. Siis nemad tanki ei näe. Nende inimeste aju ei oska nähtut vastu võtta ja eirab seda, kuna see pole tuttav asi, mida kunagi ei ole nähtud ega millest pole midagi ka kuuldud.
Kas võib olla, et paljud nähtamatud asjad ja nähtused selles maailmas oleks mulle siiski nähtavad, kui ma teaks kuhu vaadata ja mida vaadata? Ma peaksin juba ette aimama, et selline asi saab olemas olla. Aega ja nähtamatust võib ka võtta kohati kui sama asja. Keegi kunagi ehitas midagi või lõi midagi, ükskõik mille, kasvõi mõne maali, ehte, heliteose jne. Ehe, hoone, maal ja heliteos on alles, kuid selle looja on nähtamatu. Aeg viis ta minema. Heal juhul on nendest asjadest säilinud mõni paber, kirjutis või projekt, mille kaudu on võimalik selle asja loojat tuvastada, kuid tihti on just nii, et eseme looja on meie jaoks teadmata ning nähtamatuks muutunud. Nähtamatuks tegi need loojad aeg. See oleks ajalisest perspektiivist nähtamatuks muutumine. Kui saaks kuidagi aja siit ruumist eemaldada, mis siis juhtub?
Teine perspektiiv on nähtamatus hetkes. Oletan, et teadlased väidavad, et nad on võimelised valmistama nööri, mille läbimõõt on võrdne mõne aatomi läbimõõduga. Samas on see nöör äärmiselt tugev ja vastupidav. Kui seda nööri saaks nüüd kuidagi siduda mõne väiksema objekti külge ja selle nööri abil saaks objekti õhku tõsta. Kuidas seda nähtust nimetada? Võlukunst? Maagia? Või on tegemist nähtamatu nööriga, millega saab objekte tõsta? Teoreetiliselt peaks selline asi võimalik olema, reaalselt aga on tegu seletamatuga.

Elavaks nähtamatuseks saab pidada igasuguseid mikroobe, seeni ja muid pisielukaid. Bakterid ja seened söövad suhkruid ja muid süsivesikuid ning selle protsessi käigus aine muutub ja tekivad kõrvalproduktid nagu süsihappegaas ja näiteks alkohol. Nähtamatus pisimaailmas on nii palju kummalist, et ka seda võib piltlikult öeldes mingiks trikiks nimetada. Metallid, nagu hõbe, kuld ja vask on surmavad paljudele bakteritele. Lisaks on veel kirjeldamatu hulk inimeste poolt tekitatud nähtamatust nagu mobiiltelefoniga või raadiosaatjaga rääkimine suurte kauguste taha, televiisori pilt, wifi ja gps levi jne, mis levivad üle raadiolainete. Kõik need nähtamatused on saavutatud kuidagi tehnoloogilisel viisil. Nende seadmete toimemehhanism ja tööpõhimõte on samuti ära seletatud. Kuid ma ei näe sügavamale nende nähtamatuste taha või nähtamatuste sisse.
Kas mitte see tehnoloogia ei meenuta mitte maagiat või nõidust? Kuidas see kõik sedasi toimib? Moodne füüsiline maailm seisab koos ainult tänu nähtamatusele. Kui võtta ära see maagia või nõidus, kas siis elaks inimkond koopas? Tehnoloogiline nähtamatus avaldub mingit pidi nähtavana, kas telepildina, helisignaalina jne, kuid on olemas veel üks nähtamatus. Seda võib ka kutsuda teistpoolsuseks. Siin ma ei mõtle surma klassikalises mõttes. Nagu teema alguses kirjutasin, surma ei ole, on hinge nähtamatu hüpe teise inimese sisse (seda ma nüüdseks ei usu, kuid midagi pidi ju ettekäändeks tooma, et ennast sundida ja mõtted kirja saada).
See, et ma ei näe nähtamatut (nähtamatuid) maailma (maailmu), tuleneb osalt või koguni tervenisti sellest, et minu meeleaparaadid on ehitatud just sedasi, et tajuda ainult seda maailma. Kõrv kuuleb teatud hertside vahemikku, silm näeb teatud lainepikkuseid ja kombata saan ainult materiaalseid asju. Kõik nähtamatu ei ole siit maailmast, kuid inimene kompab nähtamatu maailma piire ja seob seda jupi kaupa nähtava maailmaga. Hauatagune elu või surmamaailm ja jutud sellest maailmast tunduvat ära nullivat selle raamatu esialgse sõnumi, et selles maailmas või ühe maailma kohta on ainult üks inimhing. Püstitatud hüpotees, aga ei peagi püsima jääma. Ma ei hoia millestki kinni, see on esialgne teooria, mida ma selles raamatus kas proovin tõestada või ümber lükata.
Otsesed kokkupuuted minul hauataguse eluga puuduvad, kuid on siiski palju kummalisusi. Miski sealt nähtamatust maailmast on proovinud märku anda või õigemini minu tähelepanu saada, mind hoiatada, lohutada ja ka hirmutada.
Kas võib olla nii, et hauataguses ilmas on areng märkimisväärselt raskem, sest seal puudub „füüsiline keha“, mis kannatusi tekitaks. Kas need kannatused aiatavad mul areneda? Kas sealpoolsuses on olemas aeg, et üldse areneda?
Maises mõttes ma justkui saaksin mõõta aega hauataguse nähtuste ilmnemise vahel. Teistpoolsusesse sattudes aga saavad mulle korraga selgeks sealpoolse ilma reeglid ja sealse maailma toimimine, mida siia maailma ei saa üle kanda. Lihtsalt on mingid märgid ja kogemused, et ma ei unustaks teist maailma. Hoides jätkuvalt raamatu pealkirjast kümne küünega kinni ja oletan, et toimubki minu hinge hüpe teise kehasse, sellisel juhul pean ma ajalises mõistes kasvõi korraks läbima sealpoolsuse. Siit maailmast vaadates tundub see hüpe hetkeline olevat, kuid ometi pean ma ka seal viibima kas ajatuna või väga painutatud ajas olles.

Mul on ammune kogemus teise maailmaga. Olen nooruspõlves kuulnud koputusi. Koputati kolm korda pausidega pikema aja vältel. Koputati kohas, kus keegi teine olla ei saanud ja mida on kuulnud terve mu perekond. Mul on veel paar kogemust teistpoolsusega või ei olegi need kogemused teistpoolusest pärit, vaid on pärit paralleelreaalsusest. Samas, need kogemused võivad ka olla unenäolised, kuid nende juures on midagi, mille puhul ma jätaksin unenäod viimaseks variandiks. Mu lapsepõlves kollitasid mind kaks olendit. Üks oli vastiku väikese koleda tigeda eide sarnane olend. Ta ilmus minu magamistuppa läbi tapeedi või õigemini koht, kust ta tuli, sealt eest rebenes tapeet maha ja ta astus tuppa. Hiljem, kui see vanaeit enam mind kimbutamas ei käinud, siis ma mäletan, et ma uurisin seda tapeeti, et tuvastada kohta, kust ta võis tulla. Seal on ju sein taga ja miks tapeedil ei ole käristamise kohti näha?
Teine elukas ilmus aegajalt WC-sse, kui ma kergemat häda õiendasin. Ta lükkas oma kärsaga WC poti kõrval oleva betooni eest ja pistis oma sea kärsa sealt välja. Ta oli vastik ja ebameeldiv ja rääkis midagi minuga. Kahjuks ei mäleta, mida ta mulle rääkis. Hiljem pidasin neid loomulikult unenägudeks, kuid kahtlus vaevas mind pikalt, et nad olid päriselt olemas. Kui need nähtused mind kimbutasid, siis ma võisin olla umbes 4-6 aasta vanune.

Kus aga asub hauatagune maailm või teispoolsus või paralleelreaalsus? Eesti keel on hästi huvitav keel. Vaadake neid kolme sõna uuesti või vaadake nende sõnade tagumist poolt: haua+tagune, teis+poolsus, paralleel+reaalsus. Tagune, poolsus ja reaalsus. Neid kolme salapärast terminit saab kokku võtta ühe sõnaga – poolsus+tagune+reaalsus.

Käsitlengi praegu neid erinevaid reaalsustihedusi ainsuses, et liiga keeruliseks hetkel veel ei läheks.
See maailm näib kohati maise maailma kõrval asuvat, kuid siiski ei kuulu see päriselt selle maailma juurde. Sellele küsimusele võib anda mitu vastust, kuid, kui see nähtamatu maailm asub otse meie kõrval, kas siis mitte ei saa võrrelda seda heliga, mida inimkõrv ei kuule või valgusega, mida inimsilm ei näe? Kas võib nii olla, et see maailm asub siinsamas, kuid teisel sagedusel? Miks siis moodne teadus pole seda avastanud? On olemas kõiksuguseid aparaate, et erinevaid sagedusi kombata. Võibolla ma siiski otsin seda maailma valest kohast, kuid üks on selge, on olemas reeglid, mis neid kahte maailma lahutavad ja need kaks maailma ei tohigi päriselt kokku puutuda. See, kes need reeglid tegi, pani üheselt paika, et siinses maailmas viibival hingel sinna täielikult enne asja ei ole, kui aeg kätte jõuab.

Kas on võimalik oma keha üle kontroll saavutada nähtamatu maailma kaasabil, mida on demonstreerinud näiteks fakiirid? Ma ei saa öelda, et kõigi selliste inimeste puhul oleks tegu olnud ausa mänguga, kuid kui fakiirid oma kehaga saavad eirata füüsikaseadusi, siis tahaks teada, et kuidas nad seda teevad, kuidas see toimib ja mis imetreeninguid on selleks tarvis? See küll ei ole minu kogemus, kuid siin on mida analüüsida. Ma toon näite ühe fakiiri kohta ajaloost, milles mul on põhjust uskuda, et siin ei olnud tegu pettusega.

1925. aastal külastas Euroopat India fakiir Kir-Tor-Kal-Tachra, kes andis erinevates linnades avalikke esinemisi. Fakiiri etteasteid vaatlesid õpetlaste komiteed, kuhu kuulusid paljud tolle aja tähtsad teadlased ja nad pidid tunnistama, et fakiir ei kasutanud mingeid trikke vaid kasutas oma vaimset energiat ja tahtejõudu. Fakiiri seanssidest võtsid näiteks osa Itaalia kuningas Mussolini ja Inglise kuningas. Toon välja ainult kaks „trikki“, mida see fakiir tegi. Ta suutis tahtejõu abil muuta rahulikult istudes oma pulssi 50 löögilt minutis kuni 140 peale ja jälle tagasi, mida kinnitasid arstid. Ta sukeldus basseini ja jäi terveks tunniks vee alla, ilma, et temaga midagi oleks juhtunud. Saladusliku fakiirikunsti õppis ta oma isalt, kes oli samuti fakiir ja ka filosoof. Fakiir olla öelnud, et see kunst on kõigile kättesaadav läbi süstemaatiliste treeningute ja tahtejõu täielik valitsemine oma füüsise üle.
Meie praegune reaalsus on aga see, et vee all tund aega hingamata olla on võimatu. Siin on tegu mingite füüsikaliste normide kõrvalekaldega. Kas siin võis olla sellel fakiiril abiks nähtamatu maailma ja selle seaduste mõningane tundmine või oskasid nad kasutada mingit salapärast tehnikat, millega nad ennast varjusurma seisundisse viisid. Varjusurma seisund aga tekib tavalisel inimesel mitte teadlikult, tavaliselt mõne haiguse läbi.

Nähtamatu maailm tuleb mängu ka avastuste tegemisel. Vahemärkus: Miks ma kasutan pidevalt sõna – mäng? Selleni ma jõuan raamatu lõpu poole ja see ongi tegelikult kõige tähtsam. Seniks aga varuge kannatust ja lugege edasi, sest kõik on tähtis! Ma võiks öelda nii, et inimkonnale antakse teistpoolsusest infot, kui inimkond toppama jääb või on mingi probleemi ees. Probleemid aga ei kao päriselt nagunii kuskile, seda siin maailmas ei maksa unistada.

Avastuste tegemisel on näiteks Henri Poincare öelnud, et tähtsatele probleemidel ja küsimustele sai ta vastused mitte mingit probleemi analüüsides või selle kallal töötades vaid unise peaga, kas õhtul või hommikul. Teadmised saab tavaliselt see inimene, kes januneb teadmiste järele ühiskonna heaks, mitte iseenda pärast.

Nähtamatu maailma ja nähtava maailma vahel on kohati küll tugev side, kuid igapäeva elus see alati tunda ei anna. See tuleneb võibolla sellest, et ma ei oska seda tähele panna. Tuleb treenida oma keha kuulamist ja panna tähele väiksemaidki märguandeid. Seda saab rakendada ja enda kasuks tööle panna, kui proovida märguande ilmumisel teade kirja panna või diktofoni (telefoni) lugeda. Mida ma pean silmas märguande all? Sisetunnet. Kui tekib mingi tundmus, kummaline tunne, et midagi on teistmoodi. Kui on tunda kuskil mingit füüsilist sügelust. Ma mõtlen peopesasid või teisi närvidest tingitud sügelemisi, mitte sügelust, mis tekib mõnest välisest ärritajast.

Järgmiseks ma proovin vastata küsimusele, et kuidas see maailm võiks toimida ja kas seda maailma saab mingil moel mõjutada? Nagu suuremal osal selles raamatus esinevate küsimustega on sedasi, et mul on teooriad või hüpoteesid, kuid seda ei saa nii lihtsalt kontrollida. Kontrollida kindlasti saab ja on vaja teha tööd selles suunas ning võin öelda nii, et töö käib praktiliselt iga päev.
Eespool ma kuskil kasutasin kahte sõna - maagia ja nõidus. Kõik tänapäeva tehnoloogilised vidinad, instrumendid, masinad, seadmed jne töötavad nõiduse või maagia abil ehk on eristatumad neist kahest terminist. Toon mõned näited. Kui ma avan oma sülearvuti ja panen ta tööle. See iseenesest on maagia ja nõidus, kui selle ekraani peal avaneb mulle pilt maailmast, mida ma tunnen väljaspool ekraani. Oletame, et mul on ekraanile sätitud taustapilt, mille ma olen fotografeerinud oma majast. Nüüd aga on minu enda tehtud pilt minu arvuti taustapildiks. Igasugune digividin, ükskõik mille jaoks see on tehtud või mis eesmärki see täidab, töötab maagia või nõiduse abil. Me tegelikult mitte keegi ei taipa päris täpselt, kuidas see asi sedasi töötab. Me oleme kuulnud ainult mingit teoreetilist juttu mikroprotsessoritest, virtuaal- ja füüsilistest mäludest, emaplaadist jne. Kui ma veel räägiksin siia juurde, mida arvutiga veel kõike saab teha, aga seda pole vast vaja teha, sest ka väike laps oskab tänapäeval arvutit kasutada sellega helistada või videokõnesid teha teise maailma otsa jne, see on kõik üks maagia.
Nüüd ma prooviks natukene lahti seletada mida ma maagia või nõiduse all silmas pean. Kõik aparaadid, vidinad, mida me tänapäeval kasutame, mis on kasvõi osalt digitaalsed, ei allu tegelikult füüsilise maailma seadustele. Osaliselt digitaalsed asjad on näiteks optilise suumiga fotoaparaat, sõiduauto, kohvimasin jne. See tähendab, et need esemed sisaldavad nii loodusseadustega kooskõlas olevaid osasid ja tehnoloogiat, kui ka digitaalset tehnoloogiat. Füüsilised asjad on näiteks fotoaparaadi juures lääts, mida saab keerata, ehk teravustab, suurendab ja vähendab ja teine osa on digitaalne ehk kiip, mis läbi maagia teeb kuidagi ühtesid ja nulle kasutades füüsilisest läätsest läbi laskva valguse fotoks, mida saab arvutis näha ja ka paberile printida. Nüüd ma tõin juba siia ka numbrid sisse ehk kogu digitaalne maailm koosneb ainult ühtedest ja nullidest. Arvutitel on oma keel, programmeerimiskeel, millega õppinud inimesed võivad luua põhimõtteliselt missugust maagiat iganes ehk uusi programme, mis jooksevad hübriidmasinate peal. Hübriidmasin on siis igasugune seadeldis, mis sisaldab füüsilisi osasid, millega saab teha midagi või reguleerida, nagu näiteks arvutiklaviatuuri nupud. Teine pool on siis digitaalne, mis hakkab kiipide toel, olgu sees siis mälud, ajud või midagi muud, minu füüsilisi korraldusi või käsklusi, arvutiklaviatuuri nupuvajutusi ühtede ja nullide abil ümber töötlema digitaalseks.
Ma jätan siin suure osa kogu sellest füüsilise ja digitaalse maailma koostööst praegu kirjeldamata, sest idee, kuhu ma sihin, peaks nüüd juba selge olema. Nüüd aga jõuan kõige tähtsama juurde. Nagu ikka, kui ma mõtlen mõnele probleemile või püstitan küsimuse, millele raamatukogudest infot ei saa, siis see info lõpuks mingil kujul jõuab ise minuni. Ma just meelega ütlesin, et raamatukogudest, kuigi siin ma võin eksida. Võib veel olla säilinud kirjandust, kust saab head infot leida ja samas pean ka tõdema, et on ka teisi mõtlejaid, kes on võinud info mingilgi kujul juba kirja panna. Kas see mõtleja oli hingeta inimene, mina ise või midagi muud, see pole siinkohal eriti tähtis praegu. Üldiselt on see küsimus muidugi tähtis, kuid sellele püstitatud küsimuse vastuse otsimisele see just palju kaasa ei aita.
See kord sain ma info täiesti ärkvel olles, mille üle juurelda. Info tuleb alati paketina, korraga, tervikliku kogumina, kuid kahjuks toimub see kõik murdosa sekundi jooksul ja ma ei suuda kogu paketti omale meelde jätta ja see hakkab võrdlemisi kiiresti hägustuma.
Proovin siis nüüd kuidagi seda siin lahti seletada. Igasugune selline kirja panemine ja lahti seletamine on mulle endale alati kõige põnevam. Kuna ma seda ennem pole teinud, siis ma kunagi ei tea, kuidas see teooria kirjapanduna võib hiljem välja näha.

Ma peaksin hakkama nüüd kirjeldama mingeid tehnoloogiaid, mida inimkond kasutab, on kasutanud või hakkab lähimas tulevikus kasutama (tendentsid). Alustaksin kohe tagantpoolt või kaugemalt ajaloost.

Esiteks võtaksin atmosfäärielektri. Ma võin suhteliselt kindlalt öelda, et vanasti kasutati atmosfäärielektrit. Ma ei saa teile aga kindlalt öelda, kui laialdane oli kasutamine ja mis eesmärkidel täpsemalt atmosfäärist elektrit püüti. Ma jätan raamatu lõppu oma blogi lingi, kust võib leida kõiksuguseid ulmelisi arvamusi ja teooriaid väga paljudel teemadel ja seal on ka paar teooriat atmosfäärielektri kohta.
Minu uuringud ja vaatlused ja isegi katsed näitavad seda, et tänapäeval pole atmosfääris enam kuigi palju elektrit, mida püüda, kuid 100-aastat tagasi ja rohkemgi, oli atmosfääris küllalt elektrit. Teaduslikel eesmärkidel ehitati põldudele katsetornid, et elektriga „väetada“ põlde ja tulemused olid hiilgavad. Elektrifitseeritud põld andis 2-4 korda rohkem saaki, kui tavaline põld. Kuna elekter püüti atmosfäärist, siis ei olnud põllumehele märkimisväärseid lisakulusid, ainult ühekordne investeering elektripüüdurite, postide ja traatide näol, mis pandi künnisügavusest alla poole. Seda tehnoloogiat enam tänapäeval ei ole. Miks ei ole, võin ainult oletada, kuid antud juhul see polegi tähtis.

Järgmiseks, vesinikutehnoloogia. Samuti oli vesinikutehnoloogia olemas juba mõned sajad aastad tagasi. Tänapäeval räägitakse küll selle tehnoloogia kasutusele võtust juba palju aastaid, kuid reaalsus on see, et vesinikutehnoloogiat meil kasutusel massides ei ole. Ma võibolla ei tookski neid näiteid tehnoloogiatest rohkem siia, vaid prooviksin kuidagi vastata püstitatud küsimusele.

Paketi sisuks oli info, et me saame (jah, kõik saavad, ka joonistatud inimesed) sisestada ise siia maailma programme ja mõelda ise välja kasvõi täiesti utoopilisi tehnoloogiaid ning panna need toimima. Kuid me ei oska minna kohta, kust saaks sisestuse ära teha. See sisestuse tegemise koht jääb mul hetkel siin lahti kirjeldamata, kuid on võimalik toota ise programme ehk neid samu ühtesid ja nulle ning mida saab füüsilises maailmas toimima panna, kui vastav info õigesse kohta sisestada.
See maailm on tehtud meelega just sedasi, et siin on alati justkui millestki puudus. Puudus on just energiast, nii kütustest, kvaliteetsest toidust ja rahast. Kõik need on energiad ja tegelikult on seda energiat igal pool lademetes, aga energia piiramatu kättesaamine on tehtud võimatuks. Jah, just piiramatu või odav energia saamine on tavainimese jaoks ära blokeeritud. Ma ei oska seda väga hästi veel kirjeldada, kuid mõte on umbes selline, et kui keegi vajab piiramatut või väga odavat energiat, siis ta peab valmis mõtlema uue mooduse, ükskõik millise, kasvõi täiesti absurdse, aga ta peab ühildama siin nii füüsilise kui ka digitaalse (virtuaalse) ehk selle maagia või nõidusliku poole ja see tuleb kuidagi süsteemile sisse sööta ning sel samal silmapilgul hakkab uus leiutatud energiasaamise viis kogu maailmas eranditult kõigi jaoks tööle. See süsteem toimib ka vastupidi, et saab eemaldada mingi toimiva süsteemi ja see enam ei tööta mitte kellegi jaoks (näiteks atmosfäärielekter).
Ma võibolla ei oska head näidet tuua, aga oletame, et maal elav mees on töötu ja tal ei ole raha, et elektrifirma võrgu kaudu elektrit osta. Nüüd see mees võtab mingid füüsilised komponendid ja ühildab need mingi tehnoloogilise vidinaga ehk ühtede ja nullidega. Loomulikult ei saa suvaliselt kokku monteeritud seadeldis tööle hakata, mõtleb tavaline inimene ja veel eriti, kui tal puudub vastavas koolis õpitud haridus. Tegelikult aga ei ole üldse point leiutamises. See maamees võib ükskõik, mis vidina kokku panna, tööle see aga ei hakka ennem, kui ta ei leia vastavat „toru”, kust kaudu kogu info kogu maailma toimimise süsteemile selgeks teha või seda uut süsteemi tutvustada. Alles siis, kui see tehtud, toimub mingi nihe ja maamees saab oma uue leiutisega elektrit toota. Pole isegi suurt tähtsust, mis komponente ta kasutas, tähtsus on tegelikult ainult digitaalses pooles ehk selles nõiduses või maagias, mis tema masina tööle paneb.

Nagu ütlesin, see raamat ei ole mingi järjepidev kirjutis, see on kompott kõigest, nii küsimustest kui vastustest ja teooriatest läbisegi, seega ei maksa tähelepanu pöörata justkui teemade järskudele vahetustele. Tegelik valdkond ja raamatu mõte on aga läbivalt sama.

Palju kaalub inimhing?

Osad teadlased ja arstid on proovinud seda teaduskatsetega välja uurida. 20. sajandi esimesel poolel proovis Ameerika arst Macdougal kaaluda ära inimhinge. Ta tegi katseid surevate inimestega, kaaludes neid surma hetkel. Selgus, et inimene muutub surma hetkel kergemaks. Nimetatud arst väitis, et see kaalukaotus on tingitud inimhinge lahkumisest kehast. Macdougal tegi samuti katseid surevate koertega ja koerte puhul kaalukadumist suremise hetkel ei täheldanud. Surma hetkel kaotavat inimene oma kaalust 30 grammi, mis on selle arsti arvates inimhinge kaal. Siinjuures peab ära märkima, et osadel juhtudel, kus inimene suri, kaalukaotust ei esinenud.

Ma ei saa kindlalt väita selle info juures mitte midagi, sest teadupärast tänapäeval enam selliseid katseid ei tehta või kui tehakse, siis sellest avalikult ei räägita. Nagu raamatu algul väitsin, et ühe maailma kohta on üks hing, siis mõnel juhul see paistab kehtivat ja mõnel juhul mitte. Mis aga siis, kui on rohkem hingi, ei ole üks, on palju hingi? Ja nende hingestatud inimkehade kõrval on veel rohkem tühjasid kestasid. See on põnev teema, mida ma oma teistes kirjutistes olen käsitlenud ja siia pikemalt ei tahaks seda teemat sisse tuua, kuid see on üks seletus sellele, et miks meie maailm nii katki on.
Üksiku hundi puhul või puhul kui enamus maailma inimestes pole hinge, saame siiski tõmmata võrdusmärgi, sest mõlemal juhul on maailm ühe palju katki. Macdougali katse justkui kinnitab seda, et mitte igas inimeses pole hinge, sest ta pani oma katsete käigus tähele, et kõik inimesed suremise hetkel ei muutu kergemaks. Näiteks koolerasse surnud naine ei kaotanud surmahetkel mitte grammigi oma kaalust. Kas võib siin väita, et hingeta inimesed saavad põdeda ainult teatud haigusi, mis hingega inimest ei ohusta? Või pidalitõbisest lahkus hing juba varem? Ma ei tahaks sellesse kirjatükki piiblit sisse tuua, aga maailma mõistmisel ma ei saa välistada Jumalat. Ma pean uurima kõiki võimalusi.
Kain tappis oma venna Abeli. Kainil oli küljes hingeta inimese märk, ehk tal oli sarv peas. Kas võib olla nii, et hingeta inimest on ka tänapäeval võimalik tunda ära mingi teatud märgi järgi? See märk võib olla ka füüsiliselt mitte nähtav, see võib olla tajutav. Üks tähelepanu äratav lause on piiblis veel kirjas. Tsiteerin peast. Kogu selle maailma lõhenemisi ja probleeme tekitavad maised, kel pole vaimu.

Aja teemat ma olen juba põgusalt puudutanud, kuid toon siia ära veel ühe näite aja moonutusest surmaolukorda sattudes. Filosoofia professor Bergson kirjeldas oma kirjutistes inimhinge elamusi surma hetkel. Kuni selle minutini, mil inimene pole üle saanud surmahirmust, on tema hingejõud suunatud enda elu hoidmisele. Kui aga surmahirm saab ületatud, ja tavaliselt juhtub see natukene aega enne surma, siis pöördub inimhinge tähelepanu äkki tagasi, nii et sureja möödunud elu tekib tema silme ette ja jookseb tema silme eest mööda nagu kinofilm. See sünnib sellise kiirusega, et mõne sekundi vältel mööduvad kõik kogu eluaja olulisemad sündmused. Surejal on tunne, nagu elaks neid hetki veel kord läbi ja ühe kirjelduse järgi jookseb kinofilm inimese silme eest läbi tagurpidi ehk suremisest kuni sünnini.

Seeriaseadus

Nüüd aga põikan järgmise teema juurde. Üks huvitav nähtus, mida iga analüüsiv inimene võib katsetada nii omi juhtumeid uurides, kui ka maailmas toimuvaid juhtumeid analüüsides. On olemas veel üks suhteliselt tundmata seadus ja see on seeriaseadus. On olemas ütlus, et õnnetus ei tule kunagi üksinda. Väidan ka, et kordaminekutega on sama asi. Seeriaseadused juhivad inimese elu, õigemini puudutavad inimese tegemisi. Kui juhtub mingit sorti halvem sündmus, siis tavaliselt juhtub sel ajal veel halbasid sündmusi lühema perioodi vältel kuskil teise paigas. Sama on ka muidugi õnnestumiste või heade asjadega. Kui korra hästi minema hakkab, siis ikka läheb mõni aeg kindlasti hästi. Neid sündmusi ei saa vaadata üksikjuhtumitena, kuigi inimene tavaliselt ei oska seda omale teadvustada ega sündmusi omavahel seostada. Mütoloogilisest vaatenurgast võiks seeriaseadust kirjeldada võibolla sedasi, nagu ühes vanas ajalehes on öelnud: „Ei õnnejumalanna küllusesarvega ja kibedusekarikas jaga oma andeid tilkhaaval. Kui tuleb õnn või õnnetus, voolab see meist üle kui laviin“.
Ma toon siia sellest ajalehest veel paar näidet. Vahemärkusena mainin, et ma olen palju uurinud ja oma aega veetnud just vanu ajalehti lugedes. Palju infot selle raamatu jaoks ja inspiratsiooni ning näiteid olen saanud just vanadest ajalehe artiklitest. Kuna see raamat ei ole teadustöö, siis ma ka ei ole toonud siia seni ka viiteid välja (hiljem mõnes kohas viitan) ja tegelikult on pea võimatu üldse mingeid viiteid välja tuua. Ei tasu arvata, et me kõik oleme jube originaalsed. Kuna see on maailma olemuse teemaline raamat, siis sobib siia ka kindlasti kirjutada seda, et ei ole ühtegi tegu, mida keegi poleks enne kuskil teinud ja pole ka ühtegi mõtet, mida keegi poleks enne kuskil mõelnud. Keda ma nende viidetega siis lollitan? Kas saab kõik need teod, mõtted ja laused kirjutada üksiku hundi arvele?  

Kas üldse tänapäeval sellist teadust on olemas, mis uurib elu olemust ja elu toimemehhanisme? Kõige lähemal sellele on vast filosoofia. Nagu eelmises teemas, mida käsitlesin, seoses info sisestamisega maailma, et mingi leiutis tööle hakkaks või töö lõpetaks, siis pean ka seeriaseaduse kohta ütlema sedasi, et see seadus ei pruugi tänapäeva maailmas enam laialdaselt toimida. Maailmas on olemas mingi põhikogum ülemseadusi, mis on muutmatud ja on kõik ülejäänud toimimise seadused, mida saab muuta või mõjutada teistmoodi käituma või päris ära kaotada. Seeriaseadused ei rakendu, kui toimuvad mahhinatsioonid või on nn false-flag sündmused. See oleks tegelikult väga hea indikaator meie praeguses maailmas, tundmaks ära õnnetusjuhtumeid või mingeid päris konflikte, mitte kokkulepitud sündmusi või katastroofe. Et aga seeriaseaduse jätkuvas toimimises kinnitust saada, te võite vaadelda just oma elu.
Tean, et see võib enamus inimeste puhul olla raskendatud, sest ei jäeta sündmusi täpselt meelde või ei kirjutata üles ega märgita kuupäevasid juurde. Samas võib proovida seda teha maailmasündmuste jälgimisel.

Toon näited õnnetuste seeriatest ühest vanast ajalehest:
Ameeriklaste hiiglaõhulaev hukkub. Pea samal ajal hävineb üks väiksem õhulaev ning umbes samal ajal puruneb ka prantsuse mereväelennuk. Mõni päev enne seda leiab aset kohutav katastroof – inglise suurlennuk „Liverpool“ hukkub. Millega on seletatavad sellised massilised katastroofid?

Veel mõni näide sellest. 4. jaanuaril hukkus „Atlantique“ leekides, 7. jaanuaril hukkus rootsi viiemastiline „Forest Dream“, maailma suurimaid purjekaid, 14. jaanuaril lahvatas leekidesse prantsuse puksiir „Briand“ ning päev hiljem tabas sama saatus vene reisijatelaeva „Sahalin“. Punane kukk möllas mitmesugustel meredel.

Need on kaks õnnetuste seeriat. Selle taolisi kokkusattumusi võib tähele panna igal aastal. Enamus selletaolisi kokkusattumusi jääb aga igapäevaste sündmuste voolus tähelepanuta, sest inimese mälu pole kuigi täiuslik. Kui tänapäeval peaks toimuma näiteks mõni suur raudteeõnnetus või mõni lennuk kukub kuskil taevast alla või juhtub mõni muu suur katastroof, siis tasuks hakata otsima sarnaseid sündmuste uudiseid üle laia maailma. Kui aga midagi taolist mujal ei ole toimunud, siis võib kahtlustama hakata selle katastroofi taga kellegi karvast kätt või seeriaseaduse kehtetuks tunnistamist läbi väljalülituse.
Miks ma aga arvan, et seeriaseadus on meil endiselt kehtiv ja vaadeldav on see, et tavaliselt ei ole välk ja maavärinaid ainult ühes kohas, kui need juhtuvad, siis on neid laialdaselt laiemal alal. See on võibolla natukene halb näide ja lõppkokkuvõtteks ega uskuma ei pea midagi. Toon siia ühe parema näite, kahjuks ma kuupäevi ei mäleta ja võin isegi kohtadega eksida. 2022 kevade poole avastati Hiiumaast põhja pool suur reostus. Umbes samal ajal avastati Saaremaa ligidal mingi kummaline suur rasva reostus ja ka Tallinna ühes sadamas oli samal ajal üks väiksem kütuse reostus. See on vist küllalt hea näide, et seeriaseadus ikkagi peaks toimima senini.

Ma ise ka ei saa enda jaoks tõestada paljut, mida siia olen kirjutanud, kuid ma võtan seda nii, et alati on võimalus, et mõni asi just nii on. Toon veel mõned näited seeriaseaduse toimimise kohta 100-aasta tagusest ajast.
Raudteeõnnetusele Quetschi tunnelis järgnes neli päeva hiljem teine katastroof Šveitsis. Samal päeval – see oli 17. oktoobril 1932. aastal leidsid aset teised raudteeõnnetused Rumeenias, Innsbrucki lähedal, Branwille’is Prantsusmaal ja Moskva lähedal. Kõik need nõudsid inimohvreid. Ja nüüd pange tähel kummalisust. Tüüpiline õnnetuste päev lennuasjanduses oli 11. september 1932, mil Poola lendur Svirko Euroopa lennuvõitja, kukkus alla. Samal päeval hukkusid purilendur Jans Darmstadtis, lendur Lang Umi lähedal ning insener Kerchmann oma lennukaaslasega Zürichi lähedal. Kõik need õnnetused lõppesid lendurite surmaga. Peale selle hukkus vene põhjanaba ekspeditsiooni lennuk ja nõudis 5 inimohvrit.
Nende ammuste sündmuste ja 11.09.2001 vahele ei saa küll mingit seeriaseaduste seost luua, kuid natukene kummaline on see sellegipoolest. Sellel kaugel ajal 11. septembril teineteisest sõltumatute lennuõnnetuste kroonikast peaks jätkuma, et ära tõestada seeriaseaduse toimimist ja sellega ja teiste lähestikku juhtunud samalaadsete katastroofidega saab välistada õnnetu juhuse.
Astroloogiaga või tähtede asukohaga taevalaotuses ei saa neid sündmusi seostada, sest tolle aja astroloogid ei näinud ette mitte vähimatki võimalust selliste sündmuste juhtumiseks.
Inimese elus on praktiliselt igal pool tegemist seeriatega, ootamist kuni suursündmuseni või üksiku eluvõitlusest kuni rahva saatuseni. Ent maskid, mille taha on peidetud seeriate täringumäng, pole alati läbipaistmatud, et nad ei laseks uurivat vaimu pilku enese taha heita.
Seeriasündmuste alguse saamise täpne eesmärk ja asukoht on muidugi mõista inimesele teadmata.

Vanaaja saksa õpetlane Fritz Dahns püüdis tõendada, et mitmesugused bioloogilised ja geoloogilised nähtused meie maailmas järgnevad üksteisele lainekujuliselt. Kõik sünnib tõugete taoliselt mõjuüksusena või kvantumitena.
20. sajandi algul tuli Planck välja kvantteooriaga, et iga füüsiline nähe avaldub täisarvudes. Üks keha saadab välja kiiri mitte katkendlikult, energia üksikute osadena, vaid ühtlaselt mõjutusüksustena või kvantumina. Tema kvantteooria põhjal võib öelda, et õnnetused ei tule üksikult, vaid seeria viisi. Ümberpööratult tähendab see ka seda, et elurulett jagab õnne seeriate viisi, kui me mängime muidugi kaasa. Kaasamängimine või mittemängimine ongi selle elu võti. Hiljem pajatan sellest täpsemalt.

Mida kauem koos, seda sarnasem! Millest see tuleb?

Järgmiseks puudutan põgusalt teemat sellest, kuidas koos elavad inimesed ja ka loomad muutuvad eluõhtu poole üksteisele sarnaseks. See paistab kehtivat ainult siis, kui inimeste vahel või inimese ja lemmiklooma vahel on armastus ja üksteisest hoolimine – tugev side. Ma ei peakski seda imelikku eluseadust rohkem kirjeldama, sest see on niigi teada. Teadmata aga on, et miks see nii on? Vaadake või kuulsat professorit Albert Einsteini ja tema naist. Võrrelge nende pilte. See on hea näide sellest, kuidas inimeste välimus võib pideva koosviibimise tulemusel kujuneda väga sarnaseks. Mõlemal olid hallikasvalged lainelised juuksed, heatahtlik joon suu ümber, samad liigutused ja ka samasugused suured lapsesilmad.

Ma olen siia toonud juba palju kirjeldusi kummalisest maailma toimimisest ja ka näpunäiteid, kuidas maailma lugeda, aga põhiküsimusele, et miks maailm just nii toimib, on mul seni veel vastamata.
Eks ma selle raamatu kirjutamisega olen liiga suure ampsu võtnud ja püstitatud eesmärk – leida vastused esitatud põhiküsimustele, tunduvad vastamiseks kuuluvat vaid kõige kõrgemale. Ma, aga ei ole püssi põõsasse visanud, sest selle raamatu kirjutamise ja teemade uurimisega ja mõtisklemisega ma olen leidnud olulisi vastuseid ja seoseid vähemalt enda jaoks. Loodan, et elu pakub veel edaspidigi üllatusi ja selget mõistust, et õigeid asju õigel aja, taibata.

Kuidas sünnivad ideed ja saavad teoks kõik kaunid ja ebamaised asjad?

Kuidas tekib või kust kohast tuleb taipamine? See on selline küsimus, millele mul veel täit vastust ei ole, kuid on huvitav siia välja tuua, kuidas suured mõtlejad on tulnud taipamisele. Kuulus helilooja Mozart on kirjeldanud, kuidas on sündinud ta looming: „Kui ma olen reisil, või pärast head söömingut jalutamisel, või kannatan unepuuduse all öösel, siis tulevad mulle mu paremad mõtted. Kust ja kuidas, seda ma ei mõista, kuid nad tulevad voogudena. Mis meeldib, jääb mulle pähe. Ma isegi ümisen endale neid helisid; seda on öelnud mulle teised. Ja üks kujutlus kutsub esile teise. See õhutab mu hinge ja kui mind ei segata, kasvavad mu mõtted, laienevad, omandavad selgema kuju. Terve looming valmib minu peas, ma võin seda tervelt haarata“.
Beethooven rääkis, et ta ei tea, kust ta võtab oma ideed. „Nad tulevad ise, kutsumata. Mulle näib, et ma võiksin isegi neid haarata kätega metsas, jalutuskäigul, öö vaikuses, hommikusel koidul. Nagu luuletaja meeleolu leiab väljendust sõnades, väljenduvad minu tundmused helides, mis heljuvad, kõlavad, kohisevad, mürisevad, kuni nad lõpuks mu ees seisavad nootides.

Morse leiutas elektritelegraafi idee öösel tormisel merel, mõlgutades mõtteid elektrivõimest.
Goethe leidis unest ärgates peas valminud värsid, mis ta pidi kohe üles kirjutama, et mitte unustada.
Viiuldaja Tartini rääkis, et ta kuulus sonaat on une annetus. Unes näinud ta kuradit oma ees viiuldamas ja helid jäid talle elavalt meelde.
Richard Wagneri töötas sametist kuues.
Schillerit ergutas mädanevate õunte lõhn ja neid oli tal alati kirjutuslaua sahtlis. Luuletamisel asetas ta jalad külma vette.
Voltaire, Kant ja Napoleon I armastasid töötada väga soojas toas.
Ibsen töötades mängis väikeste kujudega, mis seisid ta kirjutuslaual.
Vene helilooja Tšaikovski jõi kaunis ohtralt alkoholi, mis viis ta nõiduslikkude helide maailma.
Eduard Vilde kirjutas noores eas oma parimad read pärast lõbusalt veedetud õhtut koju tulles.
Schubertist on teada, et ta vaimustust oma helitööks hankis heade luuletuste deklameerimisest.
Seda nimekirja võiks vast lõputult jätkata, sest igal geniaalsel inimesel oli ja on tänapäevani välja kujunenud oma meetod, kuidas luua midagi, kuidas sattuda soonele, mis avavad neis kanali loomingu vastuvõtmiseks. See on teadusmeestel juba ammu välja uuritud, et paljud taimed ja elavad kehad saadavad välja kiirgust ehk neis on mingisugune elektripinge.
Teadlane Georg Washington Crile konstrueeris aparaadi, millega tal õnnestus mõõta amööbi elektripinget. Mõõtmisel selgus, et amööbi elektripinge võrdus 1/60 voldile. Pinge, mida amööb välja saatis oli negatiivse laenguga, sest kui temale juhiti positiivset elektrit, suri ta, tähendab, tema elu „neutraliseerus“.

Mulle meeldivad vanade teadlaste uurimused ja kirjeldused nende uurimuste kohta. Ülal oli öeldud, et kui organism sureb, siis ta neutraliseerub. Kogu elusloodus püsib koos ja elavana ainult tänu elektrile. Elekter aga teatavasti kiirgab väljasid ja elektrifitseeritud keha on võimeline väljade kaudu vastu võtma informatsiooni. Organism registreerib väljasid ja organismi juhtorgan või juhtorganid, milleks võivad olla nii aju kui süda, töötlevad vastuvõetud informatsiooni. Inimesena me ei pruugi saabuvat infovoogu alati vastu võtta või enesele teadvustada. Tundlikuma vastuvõtuaparaatidega inimesi võibki geeniusteks nimetada, sest info on alati väljas olemas, kuid ainult vähesed saavad seda või suudavad seda vastu võtta ja lugeda. Informatsioon väljas on killustunud, on jaotunud erinevatele sagedustele sedasi, et ainult vastava oskustega, soodumustega inimene saab seda informatsiooni tajuda või vastu võtta, mille jaoks on tal võimed. Muud moodi ma sellele küsimusele hetkel vastust ei oska anda, kuid pannes erinevat informatsiooni kokku ja püüda seda analüüsida esoteerilise nurga alt, siis just nii see paistab toimivat.
Küsimus jääb, et kes saadab informatsiooni ja miks saadetakse informatsiooni? Teoreetiliselt ma võin ka nendele kahele küsimusele vastata pikalt lahti kirjutades, kuid teen seda lühidalt. Looja, selle paiga arhitekt on pannud selle informatsiooni nähtamatusse elektrivälja, mida vähesed suudavad lugeda ja tõlgitseda. Aga miks? Sellepärast, et areneda, näha pilti laiemalt, saame me läbi geniaalsete inimeste nautida kaunist jumalikku muusikat, kauneid kunste, tehnoloogilisi teadmisi jne. Ilmselt inimene ise, ilma välise sekkumiseta, pole lihtsalt kuigi võimekas. Vahel on vaja meid juhtida, suunata, anda märku taevalikust ilust ja teispoolsuse olemasolust. Ma julgeksin pakkuda, et see nähtamatu elektriväli on kompassiga mõõdetav ja selle üks ots näitab alati põhja. Me saame seda magnetvälja mõõta, aga me ei oska seda lugeda.

Ma tahaks siia raamatusse kirjutada ainult omi mõtteid ja tuua omi näiteid, aga ma lihtsalt pean üht-teist mujalt tsiteerima näitlikustamaks paremini seda, mida ma kogu selle kirjutisega öelda tahan. Tsitaat Steven Charles McClellani poolt koostatud entsüklopeediast: „Jumala olemasolu tõestus on oma olemuselt täpselt sama, mis inimese olemasolu tõend, välja arvatud ulatuslikum ja tugevam. Võib juhtuda, et kumbagi pole olemas, kuid kui on põhjust uskuda, et inimesed eksisteerivad, on sama põhjus, ainult tugevam, uskuda Jumala olemasolu. Üks vana ja palju austatud raamat on öelnud: "Kui inimene ei armasta oma venda, keda ta on näinud, kuidas ta saab armastada Jumalat, keda ta pole näinud?", kuid tõde on see, et keegi pole kunagi näinud ei oma venda ega Jumalat. Inimese keha ei ole inimene. See on vormilt ja materjalilt sama hetk pärast surma kui hetk enne surma, kuid keegi ei pea surnukeha inimeseks.”

Veel üks küsimus.

Nüüd aga küsimus, mis mind kummitab teiste küsimustega võrreldes kõige enam. Siin kohal ma enam ei räägi minast ehk üksikust hundist vaid räägin meist. Seni pole mu küsimusele vastust antud ja selle väiksema alateema juures räägin siis meist. Küsimus oleks: Kas kogu loodav maailm on tehtud inimeste jaoks selleks, et osaleda kõige tähtsamas katses? Hollywoodi filmides ja rahvaste legendides on öeldud midagi sellist, et need inimesed, kes praegu maal elavad, on kuues tsivilisatsioon. Eelnevad tsivilisatsioonid hävisid või hävitati ja järelikult ei läbinud nad katset. Ühes filmis andis looja või arhitekt ehk selle paiga autor teada, et praegune katse, mis hetkel käsil on, jääb inimkonnale viimaseks. Miks ma toon näiteid filmidest on see, et see seltskond teab midagi, mida meie ei tea ja aeg-ajalt söödetakse meile „ampse“ ette läbi filmide, raamatute, uudiste ja ka muusika. Tõde aga on näiteks uudistes kirjas kuskil eelviimasel leheküljel paremal all nurgas ja mõne reaga. Sama on ka filmidega.
Filmid on täis otsast otsani fantaasiat, aga kuskil ilmutatakse ka paari minuti jooksul tõde. Meie asi on see tõde üles otsida ja mitte lasta ennast eksitada ülejäänud 99% mürast.
Oma sisetunnetuselt ja ka näiteks looduse lähemal vaatlusel tean ma, et mingit Darwinismi ei ole olemas, see on üks kõige suurem möga, mille uskujatest mul on kahju. Tegelikult ei ole kahju, mul on ükskõik neist, nagu neil minust ja nii see vist peabki olema, sest, kes juba seda suurt valet usub ja ei kasuta oma pead mõtlemiseks ja ümbruse analüüsiks, see usub ka kõiki teisi väiksemaid ja veel suuremaid valesid kinnisilmi. Väike laps on targem kui nemad. Siin kohal pean mainima, et väike laps on kindlasti targem ka kui mina ja ta on ka tõenäoliselt sinust targem. Kuulake vahest väikesi lapsi ja pange tähele, mida need väikesed inimesed räägivad. Ärge suunake neid nii palju, ärge suruge neile peale oma tõde ja kõiki oma õpetusi. Väikesed lapsed on teatud vanuseni rikkumata infost, mida meie maailm sisaldab. Mu vanem tütar vast oli umbes 8-aastane, kui me kõndisime tänaval ja ta korraga ütles mulle, et maailm on tasane ehk lame ja see ei liigu mitte kuskile, kõik seisab. Ma kahjuks ei mäleta tema arutluskäiku ja teisi pärleid sellest jalutuskäigust, aga las see teema praegu jääb.
Nüüd eksperimendi juurde tagasi. Kui on looja, siis on loogiline, et maal oleval elul on eesmärk. On rohkem kui ebatõenäoline, et looja tegi selle paiga lihtsalt niisama. See küsimus tundub võibolla sarnane küsimusele ühe inimese sisukohalt, et mis on elu eesmärk, kuid on tegelikult veelgi suurem, suurem inimesest lugematu arv kordi. See küsimus on hoomatav ainult loojale - Mis on kogu eksperimendi eesmärk?
Ma võin proovida sellele küsimusele otsida mõningaid vastuseid läbi enda tunnetuse, mis mul on. Kui looja annab, siis näiteks kolme aasta pärast on mul võibolla hoopis teine tunnetus ja hoopis teistsugused mõtted, kui ma olen olnud valel teel. Ma tean, et mu jutt valgub laiali, sest kirjutamisel pressib igasuguseid mõtteid vahele ja küsimustele vastamine lükkub edasi.
Raamatu kirjutamise koha pealt tahtsin seda öelda, et ma lugesin kuskilt (ausalt ei mäleta ja selleks ma siia raamatusse viiteid ka ei taha panna), aga lugesin kuskilt midagi taolist (võin ka mõne faktiga eksida, aga mõte jääb samaks), et selline mees nagu Aquino Thomas, kes elas vist 13. sajandil, oli oma aja suur mõtleja ja filosoof. Ta kirjutas palju tarka, millele tollel ajal polnud vastast, kuid siis ta kohtus loojaga (ei mäleta täpselt kuidas, kas ilmutus või unenägu või midagi kolmandat) ja siis ta taipas, et kõik, mis ta on kirjutanud, on tühine, täiesti tühine, mis ei vääri looja küünemusta ka mitte ja jättis päevapealt kirjutamise. Tema üks tähtsamaid raamatuid jäigi tema poolt lõpetamata.
Ma olen mitu korda sama mõelnud. Kõik see, mis ma olen kirjutanud blogis ja ka selle raamatu paberiga saaks head tulehakatust, kuid siin on mõned agad. Esiteks, ma tunnen seda, et kirjutades ma arenen. Peas olev info segapudru hakkab korrastuma, missest, et raamatus on justkui kõik laiali. Kirjutades tekivad uued seosed, uued ideed, mis küpsevad valmis võibolla alles mitme aasta pärast. Ja teiseks, ma olen looja looduga, ebamaisega või tükikesega temast, kohtunud. Kogemus oli jumalik, seda ma siin kirjeldama ei hakka, kuid peale kogemust ma panin selle samal päeval kohe ka kirja ja see väikene lõigukene juttu sellest kogemusest on ka mul kirjeldusena blogis kirjas. Mis ma aga tahtsin öelda, et see kogemus ei võtnud minult kirjutamise isu, vastupidi, tahtsin selle kohe kirja saada. Aga ma ei võrdleks ennast Aquino Thomasega, sest minu ja tema vahe oma arengult võib olla midagi taolist Aquino Thomase kasuks nagu inimese vahekord loojaga.

Miks aga looja on teinud selle paiga ja miks ta on selle paiga teinud täpselt sellise nagu ta on? Miks ta on siia paigutanud inimese, kes on eksperimendi osa? Ma ei saa öelda, et inimene on eksperimendi kõige tähtsam osa, sest meie kõrval elab ka lugematu hulk teisi liike, pisielukatest kuni sinivaalani ja mis eesmärk on loojal teispoolsuse olenditega, kes võibolla kunagi pole ega saagi Maad külastada. Võibolla on Maal koguni olemas liike, arukaid olendeid, kellest me ei tea midagi, kuid see pole praegu nii tähtis. Mis eksperimenti meiega tehakse ja kuhu me peame välja jõudma ja tegelikult kas üldse peamegi kuhugi jõudma? Äkki see polegi võimalik? Küsimuse vastus isegi selle koha pealt on teadmata, et kas eksperiment on korraldatud üksikisikule või inimkonnale või mõlemat korraga.
Proovin anda mõned vastused oma kogemuste, tunnetuse ja vaatluse põhjal. Looja on selle paiga teinudki just katse jaoks. Gunnar Aarma ütles, et see paik on polügoon, inimese arengu polügoon, aga miks ta just selline on, ei oma tegelikult tähtsust, sest kui see paik oleks teistsugune, ei kaoks ometi küsimus mitte kuskile, sest siis ma küsiks ikka, miks see teistsugune paik just selline on?
Milline peaks olema eksperimendi lõppresultaat, et selle paiga looja sellega rahule jääks? Hollywood on sellele küsimusel andnud oma vastuse läbi filmi Matrix II, kus arhitekt või selle paiga looja annab palju „hulle“ vastuseid, kuid õnneks ma ei mäleta enam täpselt, mis seal öeldi.
Olen proovinud sellele küsimusele vastust saada, analüüsides oma enda elatud elu. Esmapilgul, vaadates tagasi oma elule ja kõikidele vigadele, mis ma olen teinud, tundub mulle, et kas ikka oli vaja mind siia eksperimendi osalejaks saata? Küsige ükskõik millise inimese käest, kes on vähemalt 40-aastat vana, et kas ta tahaks oma elatud elu uuesti elada ja kõike neid mõeldamatuid lollusi ja rumalusi uuesti läbi teha? Mina ei taha mitte mingil juhul, kuid maailmas on ka nii palju ilusat ja kaunist, mille pärast siin olekut nautida. Ja kui poleks eluõisi, siis poleks midagi.
Üks on selge, me sünnime siia puhta lehena – kustutatud mäluga, kui nii võib öelda. Kuigi ma pean ütlema, et ma teen vigu ka praegu, koguaeg teen vigu, sina ka teed, sest looja luues mind inimeseks, kustutades minu kõiksuse teadmised ja andes mulle inimlikud vead ja nõrkused, siis võiks ju küsida, et mis ägedat tulemust looja siis ootas?
Ma arvan, et resultaat võiks olla selline, et selle koha eesmärk on ära tunda ja näha oma vigu, aga kõige raskem siinjuures on vast see, et inimene teeb vigu edasi.

Arengutasemed.

Inimese arengul siin maailmas on viis taset ja iga inimese eesmärk võiks olla jõuda vähemalt neljandale tasemele.

Esimene tase: Inimene, kes teeb vigu ja ta ei teadvusta omale või ei saa aru, et teeb pidevalt vigu.
Teine tase:
Inimene, kes teeb vea, kuid ei teadvusta seda omale kohe vaid märkab seda mõnevõrra hiljem.
Kolmas tase
: Inimene juba teab, et ta hakkab viga tegema ja siis kaalub ja analüüsib ning mõtleb, et kas ikka tasub? Kui inimlikud nõrkused saavad võitu, siis ta teeb vea, kui jääb peale jumalik pool, siis ta vigast sammu vähemalt esialgu ei tee, lükkab seda edasi.
Neljas tase: Kui inimene avastab/tunnetab enne vea tegemist võimaliku tehtava vea, siis ta likvideerib selle võimaluse jäädavalt ja seda viga ei saa kunagi enam sündida.
Viies tase: Eksimatu inimene reeglite suhtes iseenda vastu. Ekslik aga ühiskonnas laiemalt, kuid teeb kordi vähem vigu, kui neljandal tasemel olija. Sellel tasemel olevaid inimesi on väga vähe.
Kuues tase: Jumalik tase.

Ma võin öelda, et mina olen kolmandal tasemel, võitlen selle nimel, et pääseda neljandale tasemele ja kui sinna kord pääsen, siis oskan seletada ka viienda taseme täpsemaid iseärasusi. Olen tähele pannud oma liikumist aja jooksul tasemelt tasemele. Alati on olemas ka oht, kukkuda tasemelt allapoole, aga siis tuleb ka kogu oma mõttemaailm ringi muuta, kuid kes küll saaks sellega hakkama? Ignoreerida võib teatud asju teatud maani alati, kuid kas saab oma kogetut lõplikult kustutada või küsin siis virtuaalsust sisse tuues nii, et kas saab programmi sedasi ümber kirjutada, et vanad andmed alt kumama ei jääks? Loogika ütleb, et ei saa lappida vana programmi sedasi, et see täiesti uueks muutuks. Aju on riistvara ja mõte on programm.
Tavaliselt inimesed asuvadki 1 ja 3 taseme vahel ja seetõttu oleme me kõik astunud palju kordi samasse solgiämbrisse ja saame selle sama ämbritäie omale hiljem kaela.
Mitu viga sina enda juures praegu näed? Kindlasti on seal mõned nipet-näpet väikesed „süütud“ veakesed ja üks suur luukere, mida sa vead ja vead endaga kaasas ega suuda maha panna. Kellel luukere pole, see kas valetab iseendale või ta veel ei ole taibanud oma luukere üles otsida. Ma andsin sellel küsimusele oma vastuse, kuid see küsimus on tegelikult vastuseta, sest tõde kas pole olemas või seda lihtsalt veel ei teata üksiku hundi seisukohast.
"Meie" seisukohast läheb aga asi päris hulluks. Vaadake, mis ümberringi toimub, kas näeb see asi hea välja? Need oleme kõik „meie“ kes saaksime seda asja parandada, aga tegelikult on see lootusetu, sest me kõik koos ei hakka mitte kunagi mitte midagi parandama, kuigi teame omast arust väga hästi, kuidas asjad siin maailmas peaksid olema.
Kuskil eespool ma kasutasin sellist terminit nagu „hingeta inimesed“. Ma olen päris veendunud, et sellised on meie keskel olemas ja neid on väga palju. Poliitikasse ma ei tahaks oma jutuga laskuda, kuid üks on enam kui selge, et osade meie valitsejate ja valitsejate valitsejate näol ei ole tegemist inimestega vaid on tegu mingit sorti puhta kurjusega. Selle koha looja saaks selle kurjuse likvideerida silmapilk, aga see on eksperimendi osa, sest ilma kurjuseta ei avalduks tõeline headus. Mõelge, et kui me elaksime ideaalmaailmas (selline eksperiment olla eelnevalt juba korraldatud), kus kõik on hästi ja kõigil on kõike küllalt ja rohkem kui veel, aga siis ju ei avalduks inimese tõeline olemus ja ei ole võimalik terasid sõkaldest eraldada.
Vastav katse on tehtud vist ka rottidega. Ideaalmaailmast saab ruttu zombie ja apokalüpsise maailm. Miks inimene teeb paha (ka teadmatult) ja on teinekord kuri, see aga on juba hoopis teine teema ja sellele küsimusele vaat on veel raskem vastust leida, kui mistahes teisele küsimusel siin maailmas. Miks inimene on just selline nagu ta on? See on küsimuste küsimus ja selle üle ma hetkel ei proovigi juurelda.
Jään siiski selle juurde, et eksperiment on loodud üksiku hundi jaoks ja kui üksik hunt on maailmast lõpuks aru saanud ja käitub vastavalt, siis võib juhtuda, et ka hundikari võib lõpuks arenema hakata, aga kõigepealt peab arenema hakkama üksik hunt.
Võin igale üksikule hundile anda valemi, kuidas maailma lõpuks täiesti korda saab. Võtmesõna on peldik või tualett. Tundub naljakas, aga sealt saab kõik alguse. Kui me kõik või eraldi võttes iga üks ise, külastame mõnd avalikku WC-d ja jätaksime selle peale külastust alati rohkem korda, kui see oli, on varsti maailm korras. Tundub ju lihtne? Aga, mis on reaalsus? Kui me eemaldaksime koristaja, kes avalikus WC-s iga tund korda käib hoidmas, valitseks seal juba mõne tunni pärast täielik katastroof, aga kui meie seda vajalikku nurgakest ise külastame ja selle hiljem oma järel filigraanselt korda jätame ja korjame mõne teise paberi maast üles, siis see on suur samm parema maailma poole. Kui nüüd sama teeks juba suurem hulk tualeti külastajad, siis koristajat poleks vajagi. Asutuse juht saaks päeva lõpus peldiku üle vaadata ja mopiga põranda üle tõmmata ja korras ta ongi.
Kuhu ma tüürin? Kes veel ei taibanud, siis me saaksime selle väga väikese asja inimkonnana ära tehtud ja avalikud peldikud ise puhtad hoitud ja kõik ülejäänud maailma korrashoidmine on juba kukepea, sest see hakkab nüüd ise korda minema. Ainult nii vähe ongi vaja.

Unistused ja soovid.

Nüüd ma katsun ära näidata pelgalt oma kogemuste ja tähelepanekute põhjalt seda, mis moodi maailm toimib. Kuidas ja mis impulssidel maailm töötab, seda ma järgmise lõiguga ei saa veel selgeks teha. Mida ma saan aga ette ära öelda on see, et kõik ei ole kuld, mis hiilgab, või siiski on? Kõik oleneb mõttelaadist ja suhtumisest.
Ei pea olema eriline geenius, et teada sellist lihtsat asja, et inimestel on unistused. On suured ja on väikesed unistused. Mina väikeselt vast ei unistagi, aga eks mul meeldib ikka laskuda fantaasiatesse ja läbi oma mõtete mängida meeldivaid olukordi läbi, kuid ma olen tähele pannud, et väikesed unistamised ei olegi tegelikult otseselt soovid, need on lihtsalt mõtted, mida ma võibolla ei soovikski, et need täituksid vaid et ma saaksin neist ka edaspidi unistada.
Näiteks, mulle meeldiks seilata uurimislaevaga mõne ekspeditsiooni kooseisus põhjanabale või Antarktikasse. Vahel laskun unistustesse, et mis ma seal laevas teekonnal olles teeksin ja mida kohale jõudes uuriksin. Mulle meeldib see kulgemise protsess ise. Kui ma aga reaalselt peaksin sattuma põhjanaba lähedusse, siis teadus, hoidke alt! Ma parem ei kirjelda, mida ma uurima hakkaksin, kuid selle näitega tahtsin seda öelda, et see on selline mõnus unelemine, näiteks enne uinumist ja mille täitumist ma ei eelda ega ei soovigi.
Ja siis on päris soovid, millest ma olen unistanud ja olen ka neid asju reaalseteks pidanud, et need võivadki juhtuda või lausa peavadki juhtuma. Ma ei hakka oma esimesest korterist rääkima, millest ma unistasin, sest elupind on meile kõigile vajalik. Ma unistasin ikka vähekene suuremalt – oma majast mere ääres. Ma ei tea, kas sellised suured unistused on head või halvad, aga kõigel on oma hind. Ma ei mõtle rahalist väärtust. Ma mõtlen pigem seda, et mingi suur unistus võib täituda küll, kuid selle täitumine nõuab hinda mujalt.
Ma ei hakka väga isiklikuks minema ja oma eraelu lahkama, kuid nii see tundub minu kogemuse põhjal olevat, kuid ütlen, et kõigel tehtul on tagajärjed, ja siis korraga avastad, et läbi oma rumaluste ja tehtu, hakkavad hoopis unistused täituma.
Ma ei saa ega tohigi öelda, et kas midagi läks paremaks või halvemaks, asjad lihtsalt on täna nii ja ma olen tänulik selle eest.
Teine suur unistus on olnud omada Tallinna vanalinnas maja või suurt korterit, kuna mulle nii hirmsasti meeldivad vanad, uhked ja ilusad majad. Ütlen ette ära, et need unistused olid mul siis, kui ma ikka veel tuntavalt noorem olin. Enam võibolla nii ei unistakski, aga samas miks mitte? Ja mis on nüüdseks juhtunud?
Need mõlemad unistused on justkui täitunud, kuid samas, pole mul mitte midagi. Juriidilises mõttes ei oma ma mitte midagi, kuid elan majas, mis on merest mõnesaja meetri kaugusel ja on ka vanalinnas stuudio, mida ma saan kasutada, kuid see on tibatilluke, aga see on ikkagi vanalinnas, millest ma unistasin.
Hetkel ma vanalinnas elada ei sooviks enam, nii et tasub oma unistustega ettevaatlik olla, sest äkki on unistused loetud ja ei maksa neid ära raisata mõttetuste peale.
Kas need näited on juhus või mitte, aga need on täitunud, küll mitte sedasi nagu ma oma vaimusilmas ette nägin, vaid läbi mingi kõverpeegli või kaleidoskoobi, aga need on siiski täide läinud.
Samas on asjadega ikka nii, et täna on, homme võibolla pole ja tähtis polegi materiaalne pool vaid asjade kulg.
Mul on veel üks suur materiaalne soov, mis senini pole täitunud, aga kas ma nüüd enam seda ka päriselt tahan sama palju kui varem, seda ma ei teagi öelda hetkel. Kui see aga täitub, siis pole siin ruumi juhusele, nagunii juba ei ole! Mittemateriaalseid unistusi mul justkui väga ei ole, kuid see-eest on palju soove ja need soovid on pigem sellise sisuga, et las pigem kõik olla nii nagu on.

Üksiku hundi kujunemislugu.

Ma algul arvasin, et ma enda kujunemislugu sellesse raamatusse ei kirjuta, kuid siis hakkasin mõtlema, et mitu raamatut ma siis veel plaanin kirjutada? Ilmselt sellises võtmes enam mitte ühtegi. Pean salaja üles tunnistama, et mul on üks raamat tegelikult veel valmis kirjutatud, õigemini koostatud. Mina pole sinna midagi kirjutanud, mina olen raamatu kokkupanija ja informatsiooni välja otsija. See raamat on aga hetkel seitsme luku taga ja mis plaanid mul sellega täpsemalt on, eks see selgub võibolla tulevikus. Nüüd siis kujunemisloo juurde tagasi. Teen seda hästi lühidalt, sest mul endal ka ei meeldi paksusid raamatuid lugeda v. a mõni üksik teos, millede nimesid ma ei nimeta.

Pean alustama lapsepõlvest, no tegelikult ega mul mujalt alustada polegi. Olen vene ajal sündinud laps (1979). Olin vast 6-7 aastane poisike, kui mu vanem vend hakkas mulle igasugu ulmelugusid rääkima ja ta teadis ka kõiksugustest kummalistest juhtumitest pajatada, mis maailmas olid aset leidnud. Kust ta neid jutte kuulis või teadis, ega ma suurt seda ei teagi ja see polegi tähtis. 

Õhtuti enne magama jäämist kuulasime raadiot ja teinekord tuli ka vene ajal sealt häid saateid, mis ähmaselt on meelde jäänud. Näiteks, üks lugu oli midagi sellist: 

Üks inimene oli kuskil majas või korteris hädas, kas juhtus mõni õnnetus või tervis ütles üles, täpselt ei mäleta, aga mäletan seda, et see inimene hüüdis abi. Ei tea mina kuidas see on võimalik, aga tema appihüüdu kuuldi läbi raadio. Tema korteris või majas moodustas rauast kardinapuu kuidagi mingi võimsa raadiosaatja või lõi mingi sageduse ja tema hüüded levisid eetisse ning keegi kuulis seda ja sai abi kutsuda. 

Neid poisikesepõlve lugusid on tegelikult veel, kuid see selleks. Läks mõni aasta mööda ja siis tulid 90ndad. Me elasime ühes alevis 4-toalises korteris ning parasjagu olid sellised kummalised ajad, et hakkas levima satelliittelevisioon. Ka meie korterisse pandi 4 kanalit seda ilmaimet. Vanema vennaga vahtisime varase hommikuni nendest kanalitest igasuguseid ägedaid filme. Saksa keelest suurt midagi aru ei saanud, aga sel polnudki tähtsust, sest filmi sisu sain oma jaoks ka ilma keeleta kokku pandud. Üks äge film, mis meelde jäi nendest lugematutest filmide öödest oli "They Live" (Nad elavad) Roddy Pipperiga peaosas, kes oli kurikuulus Wrestling’u staar Hulk Hogani aegadest. Kes seda filmi pole näinud, siis soovitan vaadata juba ainuüksi sellepärast, et Roddy Pipper säutsus lühikest aega enne oma surma Twitteris, et see film on dokumentaalfilm. Ma koguaeg imestan ja mõtlen, et normaalsed poliitikud ja normaalsed inimesed ei saa sellist jama kokku keerata, milles me hetkel elame. 

Olgu, liigun siit kohe suure sammuga edasi ja jätan palju aastaid vahele, kuid mingil ajal hakkasid mind huvitama idamaised tarkused nagu Tao õpetus, budism jne. Lugesin ja ahmisin endale vastavat kirjandust sisse, kuulasin raadiost jutusaateid Oshost ja jutte Ingvar Villidoga ja teiste tarkade inimeste õpetusi. Lugesin Hiina mõistujutte ja muud põnevat kirjandust, kuni sain pihta hetkelise valgustumise kogemusega (Satori). Neid kogemusi oli tegelikult kaks ja need juhtusid suhteliselt lühikese aja jooksul. Kindlasti juhtusid need sama aasta sees. See, mida ma kogesin oli võimas. 

Sellest perioodist on mul Youtube’i tehtud ka mõned õpetliku sõnumiga videod, kuid siis, ei tea kuidas, hakkasin ma piiblit uurima. Jumala või selle paiga looja olemasolusse ma olen uskunud terve oma elu. Piiblist lugesin peamiselt Uut testamenti ja pean ütlema, et see on kõige ägedam "ulmeraamat" üldse, kui nii tohib öelda. Seal on minevik, olevik ja tulevik, seal on õpetused, seal on juhised inimeseks olemisele, seal on imelised tervendamised, seal on eetika, seal on prohveteeringud. Seal on üleüldse kõik, kuid seal on kõigile seda infot ainult nii palju, kui kõrgel arenguastmel keegi on ja kui palju ta jutust aru saab. Vanast testamendist olen ka lugenud paari kirjakohta. Kogujat soovitan eriti lugeda. 

Ma hakkasin mõtlema, et kuidas või mismoodi ma budismist piibli õpetuste juurde jõudsin ja selgus, et see toimus läbi filmide. Nimelt, mingil ajal oli mul periood, kus ma vaatasin tõsielubaasil põhinevaid õudusfilme vaimudest, kummitustest, seestumistest, eksortsismist jne. Ilmselt sealt sain tõuke minna piiblit lugema. Ja selline mu arenemislugu väga lühidalt ongi. 

Mis ma tahan siia juurde kindlasti veel ära mainida, on see, et tuleb valida üks käibetõde, mitte palju erinevaid käibetõdesid ja jääda selle ühe juurde ning otsida vastuseid ükskõik millistele küsimustele. Kuid ise ja omapeaga ei jõua arvatavasti kuskile, vähemalt algul mitte. Võtad oma otsingute allikaks piibli või tao õpetuse või hoopis midagi kolmandat, sel pole tegelikult tähtsust, kuid ainult läbi ühe õpetuse, saad sa lõpuks teadma ja kogema seda, mida oled otsinud. Kui sa selle oled saavutanud, pole sul ka enam õpetust tarvis.

Maailmade kirjeldused ja hierarhia

Järgmise alateemaga katsun ära seletada maailmade teema. Piltlikult öeldes on ainult kaks maailma. See maailm siin ja teispoolsus. Kuid see ei ole kaugeltki kõik, sest see maailm ja hauatagune maailm jagunevad omakorda paljudeks maailmadeks. Selle maailma jagunemise füüsilise piire justkui ei näe kuid astmed on tajutavad väga selgelt, olenevalt sellest, mis arenguastmel ollakse ja kuidas seda endale teadvustatakse. Seda, mis kohas ja millisel astmel sa parasjagu oled, saaks justkui hinnata minu jaoks suhteliselt mõttetu ja valesti koostatud Maslowi püramiidiga. Kuid mingi loogika saab sealt kätte.

Kõige alumine tase püramiidil ja pange nüüd tähele, on kõige suurem, pikem ja laiem. See on kõige-kõige alumine tase ehk see tase, kus minu hinnangute järgi asub umbes 70% kogu inimkonnast.
Siia ei saa tuua standardeid, tuleb vaadata asju laiemalt. Mõni võib öelda, et 90% kogu inimpopulatsioonist on puruvaesed ja ei küündi isegi kõige alumisele tasemele. Jah, osalt olen nõus ja võibolla ma isegi joonistaks kõige alla ühe taseme veel, kuid see tase ei ole kaugeltki nii suur, pikk ja mahukas ning püramiidist ei saaks sellisel juhul enam juttugi olla. Ütlen siis nii ja jään ikkagi traditsioonilise püramiidi juurde. Kõige alumise taseme vajadused on põhivajadused. Toit, vesi, eluase, uni jne. Need vajadused on tegelikult täidetud ka kõige raha-vaesema inimese või inimühiskonna juures, sest kuskilt saadakse ikka toitu, kuskil magatakse jne. Vastasel juhul inimesed lihtsalt ei elaks vaid oleks surnud ja kus kohast nad need tarvilikud asjad/vajadused saavad, ei ole siinjuures tähtis. Loomulikult on osade selliste inimeste uus päev nagu võitlus uue võimaluse eest ja see on tingitud juba paljudest komponentidest nagu teiste inimeste kaasabi, ilmastikuolud jne.

Tegelikult puuduvad otsesed piirid astmete vahel ja meie maailma väga täpselt ei saagi kujutada Maslowi püramiidiga. Ei ole ju sedasi, et inimene kes on Maslowi püramiidi järgi jõudnud tippu, siis temale alumine tase enam ei kehti. Endiselt vajab see inimene toitu, und ja õhku hingamiseks. Maslowi järgi on tipp käes, kui on soov midagi saavutada ja realiseerid ennast mingist aspektist võimalikul parimal viisil, näiteks oled hea lapsevanem või asutuse parim töötaja, juht jne. Ma täiustaks seda püramiidi kardinaalselt, sest see lähtub justkui ainult materiaalsetest ja ühiskondlikest vajadustest või toimingutest lähtuvalt. Ma vaataksin seda püramiidi hoopis üksiku hundi seisukohalt ja looksin sinna hoopis teisi kõrgusi ja liigitaksin need Maslowi 5 erinevat astet maksimaalselt kahe astmeliseks, ei enamat, sest kui inimesel on füsioloogilised vajadused, siis tal on otseloomulikult ka sotsiaalsed ja turvalisuse vajadused. Alumised kolm püramiidi astet ma paneksin kõik ühele tasemele ja ülemised kaks astet ka omavahel kokku. No muidugi Maslowi püramiidi teine aste ülevalt poolt vaadates on üldse selline kahtlane aste, millega inimene proovib oma egot upitada, aga las see olla. Eks Maslow tegi selle tabeli vastavalt oma nägemusele või teise variandina, vastavalt „tellimusele“, et kuidas kujundada ühiskonda mõtlema.
Üksiku hundi püramiidi kõige viimane ehk kõige kõrgem aste on loomine. Kui oled looja, ükskõik kas lood materiaalseid asju või lood abstraktseid asju, siis see on absoluutne tipp. Ma võin ka nii öelda, et kui sa ei ole looja ja ei loo mitte midagi, siis oled sama kõva tegija, kuid see peab sellisel juhul olema puhas mitte midagi tegemine igal eluetapil. Ma ei oska seda hästi praegu isegi selgitada, kuid on üks ütlus, mis avab võibolla selle mõtte tagamaid: Kui loll oleks pidevalt püsiv oma lolluses, saaks ta targaks.
Jään siiski hetkel looja ja loomise juurde. Muidugi seda saab täiustada ja see täieneb ise, kui sa seda pidevalt teed ja edasi arendad. Loomise all ma ei mõtle otseselt tööd, kuid paljudel juhtudel on hilisem loomise kaasprodukt, töö, mida võib siis teha looja ise või hoopis keegi teine. Näiteks, kui töötad taburetivabrikus ja teed tüüpprojekti järgi nelja jalaga taburette, siis see ei ole loomine. Loomine on see, kui sa seal taburetivabrikus lood täiesti uue konstruktsiooniga tabureti või loomine on isegi see kui täiustad olemasolevaid taburette. Abstraktse loomise all mõtlen kõiksugust loomist, mis on seotud mõttetööga. See pole vist hea selgitus, sest taburettide looja samuti teeb mõttetööd. No ütleme siis, et abstraktne loomine on igasugune looming, kunst, projektid, luuletused, maalid, raamatud, teater jne.
Ma vist ei peaks selgitama, et kõige tipus saab olla ainult see looja, kellel on ka eetikaga asjad korras. Kui ikka keegi purgi paksu täis teeb ja sellele kaane peale paneb ning ütleb, et ta lõi midagi, siis…no saate aru küll. Siin kehtib ka üks tõsiasi ühiskonna kohta: Mitte see, kes purgi paksu täis tegi, ei ole kõige hullem, ta võibolla tegi ainult natuke pulli, kõige hullemad on kaasa plaksutajad, sabas sörkijad ja igasugused muud pugejad.
Kust tuleb eetika? Ja kuidas käituda? Need on aga hoopis eriteemad ja ma ei tahaks sellele palju aega raisata. Paari lausega võibolla ainult, et tänapäeva ühiskonna norme ja eetikat ei tasuks täielikult oma käitumise aluseks võtta. Sest seda on päris korralikult juba mõjutatud ja rikutud. Võtke käitumisõpetusi suurte mõtlejate ja filosoofide käest, need raamatud on endiselt olemas. Võtke budismist, võtke piiblist ja teistest tarkadest ning vanadest raamatutest, sest need sisaldavad endas ajaliselt rikkumata tõde. Kui te olete oma arengus kuskile juba jõudnud, siis oskate juba ise piisavalt hästi tunnetada, mis sobib, mis ei ja mis on hea ning mis mitte. Duaalsus? JAH, see maailm ongi duaalne, mäletate 1 ja 0. Tegelikult, üksiku hundi puhul võib maailm ka olla mitteduaalne ja vist isegi saab sedasi elada, et eluteel jooksevad ainult ühed või siis ainult nullid. Mäletate sellist lõiku piiblist või olete kuskilt mujalt kuulnud nagu hea ja kurja tundmise puu. Oli aeg, kus puudus duaalsus. Kes kõige tippu jõuab, ükskõik mis alal või teemal, on alati üksi, seal pole mingit duaalsust, oled ainult sina ehk üksik hunt ehk looja ehk jumal. See selleks praegu, võib-olla hiljem kirjutan veel sellest mõned read.

Pean siis veel ühe kummalise seiga ära rääkima, enne kui teema juurde tagasi pöördun. Seda, miks ma kirjutan raamatut ja miks kirjutan ja koostan blogisse lugusid, olen juba maininud, kuid siin on veel üks nüanss. Umbes aasta tagasi, eelmise aasta varakevadel, juhtus üks sündmus, mida võib vist üleloomulikuks pidada. Kuna mul oli mitu kirjutamise ja raamatute koostamise projekti käsil, siis ma täpselt ei tea, mida sellega mulle öelda taheti. Nimelt, olin köögis ja askeldasid seal midagi, kui korraga kuulen seljatagant mingisugust kolksu ja põrandal millegi veeremist. Pöörasin siis ennast ringi, et vaadata, et mis nüüd juhtus? Näen, pastakas veereb mööda maad minu poole. Hakkan siis kassi taga otsima, et mis ta siin veeretab neid pastakaid. Muidugi mõista, mingit kassi toas ei olnud ja mäletan täpselt, et söögilaua peal pastakat samuti ei olnud. Ja kui olekski olnud, siis ei saanud see mingil juhul sealt ise, ilma abita maha kukkuda. Ja kui oletada, et kuidagi sai, siis ei saanud see pastakas ikkagi sedasi lauast nii kaugele kukkuda ja hakata kohe minu poole veerema. Ma ei hakka skeemi joonistama, et näidata ära seda, et laualt kukkuda ja minu poole veereda see kirjapulk ühegi füüsikaseaduse järgi ei saanud. Ainuke võimalus oli, et keegi teeb pulli ja viskas läbi ukse augu selle pastaka mulle teisest toast sinna põrandale veerema. Kuid ka seal polnud viskajat. Oma mõttes ma muidugi teadsin kohe, kes selle pastaka mulle sinna veerema pani. See oli minu isa, kes selleks hetkeks oli juba pool aastat tagasi teise ilma suundunud. Mida ma aga ei tea päris täpselt tänaseni, on see, et kas ta tahtis, et ma oma valmis raamatu trükki annaks või kirjutaksin seda raamatut edasi. Rohkem taolist füüsilist kontakti isaga pole olnud, kuid ta on kaks korda mul unenäos käinud. Need olid üpriski kummalised unenäod ja ei oska neid selgitada. Nüüd suundun teema juurde tagasi, mis ennist pooleli jäi.
Nüüd aga läheb asi põnevamaks ja tegelikult ka ähmasemaks, sest ma ei tea mitte kedagi, kes oleks surnuist üles tõusnud ja täpselt kirjeldanud, mis teisel pool toimub. Vana Baskin tegi selle kohta nalja ja ütles: „Maailmas on ainult kaks inimest, kes on surnuist üles tõusnud. Üks oli Jeesus ja teine on Baskin ise.“
Teispoolsuse maailma saab vist samuti kõige paremini püramiidina kujutada. Olen lugenud erinevat kirjandust ja analüüsinud nii siit kui sealt ja on läbi jäänud kumama, et sealpoolne maailm koosneb 7-13 tasemest. Kõige ülemisel tasemel on looja, arhitekt ehk jumal. Kes on jumal? Seda teemat puudutan natuke hiljem. 13-astmelist mudelit propageerivad vabamüürlased, kuid nende asjadest ma ei saa suurt midagi teada, sest nad omi asju ei avalda. Neil võib 13-astmeline maailm kujutada nii seda kui teispoolsust läbisegi.
Mul õnnestus 2021 aasta sügisel käia Tallinna vanalinna ajaloomuuseumis vaatamas vabamüürlaste näitust. Kuna maailma oli hullutamas, mitte Covidi viirus ise, vaid Covidi pass, siis mul oli natukene tegu, et sinna sisse pääseda. Kuna näituseid lõpmatult rahvale ei eksponeerita ja vabamüürlased tõstsid ühelt maalt oma koli kokku tagasi ja viisid minema. Oli juba väljakuulutatud Covidi passi nõue. Vahemärkusena mainin, et 2022. aasta kevadel Itaalias reisil olles, kutsuti seda passi roheliseks passiks (green pass) ja see õudne sõnade paar kirjutati isegi suurte tähtedega lennujaama seinale. No mida veel? Minul seda passi muidugi polnud. Kas itaallaste järgi, kõik need kellel pole rohelist passi, neil on automaatselt punased passid? No oleks siis keegi mulle kasvõi punase passi andnud, küll oleks sellega vehkinud igasugu isehakanud kontrolöride ninade all. Kahjuks, punast passi ma ei saanudki ja see pole aus ning on otsene reeglite rikkumise. Mäletate, 1 ja 0? Olgu, nali naljaks.
Tahtsin siis vanalinnas seda näitust külastada ja piletikassas üks noor poiss kohe seda va passi minult nõudma. Kuna asi oli veel suhteliselt lapsekingades, no ma mõtlen rohelise passi nõuet ja see poiss tundus mõistlik olevat ning kuidagi me kaubale saimegi ja ilma passita ma ka sinna sisse pääsesin. Sisenesin siis vabamüürlaste näitusele ja algul tabas mind kerge pettumus, et ainult üks ruumikene näituseks ja sellestki näitusepinnast võttis enamuse enda alla üks kolossaalne 33-astmeline valget värvi püramiidi kujuline trepp, mille tipus ilutses suur G. Nagu aru olen saanud, siis see G tähistab geomeetriat (geometry) ehk jumalat (God). Tegelikult oli seal ruumis vaatamist küllaga, isegi paar raamatut oli välja pandud, mida sai lehitseda. Kuid tahtsin oma jutuga jõuda selle trepini, ehk maailma(de) astmelisuseni. Muuseas kolmnurk tähendavat ka jumalat ja püramiidi kohta ütlevad müürlased, et see sümbol on ideaalne vorm ehitamises ning ühtlasi on see ka maailma struktuur.

Hauataguse maailma kohta ei tahakski väga pikalt kirjutada, sest tõenäoliselt ei tea mitte keegi, kuidas seal asjalood tegelikult on. Kuid mul on mõned mõtted ja olen lugenud infot siit-sealt, et kuidas seal „eluolu“ võiks olla. Ma põgusalt kirjeldasin seda juba, kuid nüüd lähenen mõnevõrra teise nurga alt teemale.
Kui me seda maailma saame omale ette kujutada kolmnurgana või püramiidina, kus igal astmel viibib teatud hulk inimesi. Ma ei pea silmas siin tasemeid võrreldes Maslowiga, vaid inimese puhtust, voorust ja inimese eetilist mõtlemist ning käitumist. See maailm ja hauatagune maailm, on mõnes mõttes justkui peegelmaailmad. Kõige rohkem inimesi asub püramiidi kõige alumisel ja kõige pikemal astmel. Üldjuhul kukuvad enamus inimesi peale surma täpselt samasse püramiidi astmele teisel pool maailmas. Kuidas seal lood on ja mis seal inimesi ees ootab, seda paraku päris täpselt ei oska kirjeldada. Mida kõrgemal arengutasemel on inimene ja mida eetilisemalt inimene mõtleb ja käitub, seda kõrgemale püramiidi astmele ta teispoolsuses tõuseb, hoolimata sellest, et siin maailmas oli inimene näiteks kõige madalamal astmel. Kõige madalam, kõige vaesem ja rängem selle maailma tasand on kõige paremaks hüppelauaks inimese arenguks, et jõuda võimalikult ülemistele tasemetele sealpool maailma. Samas, teispoolsuses on olemas veel mõned tasemed väga madalal astmel, kuhu langevad eriti võikad tegelased, kes siin maal väga palju kurja ja rõvedusi on korda saatnud. Sellesse maailma ei lange õnneks just kuigi palju inimesi ja piltlikult öeldes on ka siin maailmas selline tase olemas. Seda võiks ette kujutada vanglate tasemena, mis omakorda jaguneb vastavalt raskusastmetelt erinevateks režiimideks kuni üksikkongini välja. Põnev oleks teada, mis teispoolsuses täpselt toimub, kuid seda ei saa meile päris täpselt keegi öelda ja see polegi praegu vast nii tähtis, kuid on mõned tähelepanekud teistelt inimestel hauataguse maailma kohta, mis mind on köitnud. Näiteks ütles Artur Conan Doyle (Sherlock Holmesi lugude autor) taevase maa asukoha kohta midagi järgmist: "See maa annab endast märku häältes, mis asuvad kõrgemal harilikest (kõrgemad sagedused?), ja piirkondades, mis asuvad meie spektrumi peal, ja et on täiesti võimalik, et need kaks maailma asuvad koos. Surmamaailm asub ümberringi meie maailma." Doyle ütleb ka, et näib olevat suur hulk hingesid, kellest paljud on selle maailma rikaste ja vägevate omad, kes seisavad alles uue elu kõige alamal arenemisastmel ja peavad elama väga kaua uue maailma serval, sest nende vaim ei ole veel selleks küllalt arenenud, et neile võimaldada pääsu kõrgemasse ringi.

Nüüd siirdun oma jutuga kahe maailma vahele ja proovin selgitada eelkõige läbi uurimuste ja teiste inimeste kogemuste surma olemust.

Surm

Nüüd katsun natukene mõtiskleda surma või õigemini „hetke“ üle, kui inimene sureb ja mis siis inimesega edasi juhtub väga lühikese "aja" jooksul.
Esimene mõte või küsimus oleks selline: Kas surma hetkel, kui inimene on ületanud piiri ja jõudnud teispoolsuse joonele, kas seal ootavad meid paljud meie tuttavad ja sugulased, kellel on piltlikult öeldes käed lilli täis ja tahavad meid õnnitleda, et „ära tegid“, tubli! Või ootavad meid seal hoopis mingid teist tüüpi olevused, kes hakkavad meile tutvustama uut maailma? Kas need olendid või ka sugulased/tuttavad on meie üle pigem õnnelikud või on hoopis pettunud, kuna me ei ole täitnud nende ootusi ja me ei saanud hakkama ning elasime oma elu just sedasi nagu me elasime.
Mis üldse on surm ja mida see endast kujutab? 

Kas surm on energia? 

Kas surm on füüsiline või vaimne nihe reaalsuse vahel?

Kas surm on lihtsalt üks hetk ja reaalsuste transformatsiooni uks või on surm hoopis mingi olend?

Ainult küsimused, millele mõistagi ei saa anda täielikke ja õigeid vastuseid, kuid uurisin surma teemat vanadest ajalehtedest ja sealt leidsin üht-teist huvitavat mõtiskluseks. Eriti meeldis mulle väljend või õigemini vajusin mõttesse sellise ütluse üle: "Uni on surma vend". Unest ma veel teen edaspidi juttu või õigemini une ja reaalsuse piirist oma kogemuste näitel. 

Katsun siis natukene lahata surma teemat. 

Esiteks, on olemas surmamärgid, mida ei tohiks vaadata üksiku tunnusena. Surma saabumise lähenemisest peaks otsima vähemalt kaks-kolm märki:

Inimese silmavaade läheb jäigaks.

Meelekohad ja silmad on sissekukkunud.

Nina läheb teravaks,

Alumine lõug vajub ripakile.

Ihunahk muutub külmaks.

Otsaesist katab külm higi.

Rääkimine muutub harvaks ja arusaamatuks.

Hingamine muutub katkendlikuks ja rögisevaks.

Südamelöögid muutuvad nõrgaks ja vaevu tuntavaks.

Need oleksid peamised surmamärgid, mida sureva inimese juures võib tähele panna, kuid neid märke ei saa võtta üks-ühele, sest surmaeelne tervis ja haigusekulg võivad paljutki muuta. Näiteks, surejaid, keda mõni raske haigus on pikalt vaevanud, siis natuke aega enne surma, kaovad neil kõik kannatused ja vaev ja nad koguni väidavad, et neil on hea olla. Isegi kui nende kehad surma eel krampe tekitavad. Mis see keha muud ole, kui üks elektrimasin ja kuna surm on masina hukk, siis vallanduvad kaootilised elektriimpulsid, mis avalduvad krampidena, kuid surejad ei tunne enam valu. 

Kuidas teha kindlaks, et inimene on surnud, mitte ei ole varjusurmas? Tänapäeval on selle jaoks olemas peened aparaadid, aga vanasti haiglates selliseid aparaate ei olnud. Arst kuulutas inimese surnuks ja ta viidi kabelisse. On teada palju juhuseid, kus inimene kabelis on jälle ellu ärganud ehk tulnud varjude riigist tagasi elavate maale. Mõnel pool maailmas pandi inimese kirstu nöör ja hauakivi külge riputati kelluke, mida maetu helistada sai, kui ta otsustas veel mitte surra. Osad arstid kasutasid surma tuvastamiseks oma nina. Surnud kehale tekib spetsiifiline lõhn, mida elaval inimesel ei esine. Neid meetodeid või metoodikaid oli veel teisigi, kuidas eristada surnut inimest elavast inimesest. Üks variant näiteks oli lahtise silmamuna peale näpuga surumine. Kui silm võtab tagasi oma esialgse kuju ja hoiaku, on inimene elus, kui, silm, aga vajub ära ja mingeid taastumise märke ei esine, on inimene surnud.

Nüüd kirjeldan surma lähemalt läbi vanade eestlaste kirjelduste. Kahjuks ma ei mäleta ega ole kirja pannud kõike informatsiooni, kust miski infokild pärineb ja ei saa originaalallikatele ka viidata. Olen sellest juba ka varemalt juttu teinud, et see on juturaamat, millele ma viiteid külge ei tahaks pookita. Raamatu lõpupoole on mul mõni viide ka lisada.

Vanadel eestlastel oli absoluutselt iga ameti ja seisuse kohta kõnekäänd leida, kui inimene suri. Näiteks on jumalakartlik inimene maailma jumalaga jätnud. Ärimees on oma viimase tehingu (rehnungi) maailmaga teinud, aednik on paradiisi läinud ja veel öeldi, et temale on sinililled silmade peale kasvanud, põllumees on ära koristatud, puusepp on valgete laudade vahele saanud, rättsepp on puusärgi selga saanud ja kingsepp külmad kingad jalga saanud, laterna põlemasüütajale on surm eluküünla ära kustutanud, meremees on sadamasse jõudnud, hauakaevaja on ise auku langenud, kellasepal on eluseier seisma jäänud, öövahile on viimne tunnike tulnud, kangrule on eluniit rebenenud, kokale on lõpepuder ehk saiaga herned lauale toodud, pagarile on kaapekakuke küpsetatud, arstil on hambavalu kadunud, apteekrile ei aita enam ükski rohi, raudteeveduri juhil on toss välja läinud, heinategija on surm oma vikatiga maha niitnud, karjapoiss on Jumala karja saanud, lapsuke on inglite hulka kutsutud, pillipuhujal on hing kinni jäänud, juut istub Abrami süles, indiaanlane on jahimaale saanud, vanatüdrukut on Liiva-Annus ehk Mulla Madis kosimas käinud, kütjal on tagatoas külmaks läinud, sõjamees on viimse võitluse võidelnud, kindral on suure väe juurde saadetud, köster on pidanud pikast tornist alla minema, ori on hädaorust lahkunud, teekäija on koju jõudnud, toapoiss on Issanda ette kutsutud, lobiseja suu on igavesti vait jäänud, uudishimulikel on surm silmad kinni pigistanud, maiasmokk peab mulda maitsma, väsinud on puhkama läinud, unine on silmad kinni pannud, õnnetu viimast korda õhkanud jne.

Surma kujutati koolja vaimuna, kellele anti rohkesti kaksiknimesid, nagu: Liiva-Annus, Liiva-Peeter, Mulla-Madis, Surma-Kusta, Kalmu- või Kabeli-Kaarel, Toone-Toomas, Aru-Nigulas jne, millega justkui püüti näidata et surm on isikustatud. Surm oleks olnud justkui isik, kes tuleb inimesi siit ilmast teise ilma viima. Kõik vast teavad "vikatimeest", keda on surmana kujutatud juba väga ammusest ajast. Vikatimees tuleb alati halastamata kombel inimeste hulka võõraks, sest tema ei valitse aega, ja ei pea lugu elava inimese seisusest ega vanusest. Vikatimees, Mulla-Madis jne on aga sarnane inimeste kiusaja, et ikka sinna ennast pressib, kuhu teda kõige vähem oodatakse ja sinna minemata jätab, kuhu teda palutakse. Vana-kreeka keeles tähendab ingel käskjalga. Surmaingel on seega Jumala käskjalg. Siin olen mõelnud ka sedasi, just vanade eestlaste lugude põhjal, et kui surm on isikustatud kuju, siis selle hädavajaliku töö tegijaid oligi rohkem kui üks. Mulla-Madis ja Toone-Toomas võivad olla täiesti erinevad tegelased, kuid töö on neil alati samasugune teha.

Olen täheldanud üles veel mõned surmaennustusmärgid vanade eestlaste juures:

*Rukkipea pandi ahjus leiva sisse ja kui see seal ära kõrbeb, siis märgib see surma ligiolekut.

*Kõige surmajuhuste rohkemad kuud on jaanuar ja oktoober.

*Hommikul, keskpäeval ja kevadel surra tähendas head.

*Missugune oli suremise silmapilgul ilm, selline olnud ka surnu iseloom.

Paradoks surma uurimise teema juures on aga see, et ma isegi päris täpselt ei tea, mis elu on, mida siis veel surmast arvata? Konfucius ütles: "Kui ma kunagi teada saan, mis elu on, siis ma katsun teada saada, mis surm on." Surma teema lõpetuseks võikski vast öelda, võttes arvesse inimeste kogemusi, kes on sellelt rajalt ajutiselt tagasi pöördunud, et neil ei ole esinenud piina suremisel. Piin on siin pool maailmas, kus suremise hetkel inimene võitleb oma elu nimel. Nii pea kui ta loobub võitlemisest, muutub kõik imeliseks.

Nüüd kirjeldan omi kogemusi, kui olen jõudnud täpselt reaalsuse ja une piirile. Õigemini, ma suurt tarka sealt siia ilma ei ole seni veel toonud, kuid mul on päris palju kummalisi kogemusi, mis teinekord ei lase mul astuda reaalsuse piirist üle unede maale. Ma ei tea, kui paljud inimesed seda kogenud on, kuid huvitav oleks teada ja eriti huvitav oleks teada saada, mis see piir päriselt on ja mis seal täpsemalt toimub. Minul on teinekord olnud uinumisega sedasi, et proovin magama jääda ja mõtlen omi mõtteid. Tavaliselt ma ruttu magama ei jää. Mõni inimene heidab voodisse ja jääb magama poole minutiga. Minu puhul on see võimatu. Mul võtab uinumine tavaliselt 15-30 minutit. Mida ma aga kirjeldada tahan, on see, et teinekord hakkan juba magama jääma ja ületama reaalsuse ja une piiri (loomulikult enesele seda teadvustamata), kuid ma ei saa üle piiri. Tekib mingi võpatus ja olen alguses ehk ärkvel tagasi. Olen üleval ja proovin uuesti uinuda. Seda võib ühe uinumise korral juhtuda järjest mitmeid kordi. See on päris ebameeldiv tunne ja üldiselt ma seda ei soovi. Tekib justkui selline tunne, et süda jääb seisma. Nüüd kui ma seda enesele olen teadvustanud, siis järgmine kord kui ma üle une piiri ei saa, katsun sealt piirilt kirjeldused tagasi tuua. Nende võpatustega on umbes sama nagu deja-vu’ga. Kunagi ei tea, millal see jälle juhtub. Kui aga võtta niipidi, et uni on surma vend, siis äkki ma olen käinud vale ukse taga koputamas (surma), kus mind on haledalt ja hoiatusega tagasi pekstud - ära siia veel tule ja mine ikka õige ukse taha. Ei tea kuidas sellega on, aga kui midagi aja jooksul ilmneb, kirjeldan seda lähemalt. Põikan nüüd tagasi Üksiku hundi juurde.

Inimene on kogemus

Mida sa näed ja tunned siis, kui sul puuduvad teadmised ja tundmused. Kas sellist asja on üldse võimalik endale selgelt ette kujutada? Seda me oleme ilmselt kogenud sündides, kuid me ei mäleta sellest midagi. Kui mina näiteks ajalugu uurin, siis ma saan seda teha ainult läbi nende teadmiste, mis ma olen õppinud ja ise uurinud. Kui need teadmised ja kogemused minult võtta, siis ma ei oskaks ka ajalugu uurida ja olemasolevaid fakte ning hüpoteese üksteise kõrvale panna. Kuidas siis teada saada, mis maailm see selline on läbi iseenda? Kas see on üldse võimalik? Minu mõttemaailm on täis õpitut ja kogemuslikult tajutut. Kas nende pealt üldse saab tõest maailmapilti kokku panna? Kuidas seda veel paremini seletada, mida ma öelda tahan. Proovin siis nii, et kui minult eemaldada selle maailma kogemus ja panna mind nüüd kuskil suvalises kohas siia maailma, no ütleme et kuskile linna, majade vahele. Mida ma siis teeks? Tõenäoliselt ehmataks ära ja tekiks paanika. Kes ma olen, kus ma olen ja mis need kõik on? Ma tegelikult ei oskaks ju küsimusigi küsida ja tõenäoliselt isegi mõelda ei oskaks, sest kui ajus on null informatsiooni, siis see ei töötaks. Rääkimata sellest, et ma näiteks käia ei oska, sest ka seda pole ma õppinud. Nüüd sõltub kõik sellest, et mis kohast mind siia pandi ja mis teadmised mul eelnevalt olid. Kui aga olin puhas leht, mis siis saaks? Kas minuga oleks suhteliselt kiiresti lõpp ja aju jookseks error’isse? Kogu inimese elu on üks õppimine ja kogemuste omandamine ja kui maailm on alati mingil moel valmis kujundatud, siis ma muutun selle maailmaga ühte nägu. Ma ei oskagi mitte midagi muud, kui ainult seda, mis maailm on mulle ette söötnud ja selle pinnalt olen ise kogenud ja jäljendanud või õppinud. Ma ei oska teha mitte midagi sellist, millest ma midagi varasemalt kuulnud ei ole. Paljud tähtsad leiutajad on leiutanud kogemata, võttes näiteks aine A ja seganud seda aine B-ga ja saanud aine C, mida polnud enne olemas, sest keegi pole selle peale varasemalt tulnud. Võib ka nii öelda, et läbi lolluste ja hulljulguse saab seda maailma avastada. 

Nüüd siis küsimus, et kes ja miks on mind (meid) sedasi sellisesse maailma pannud, kus meile õpetatakse kõike seda, mis siin maailmas on. Esialgseid vastuseid on mitmeid. 

Kurjam

Üks rikutud vastus on, et meid pandi siia tööle. Ei saa vist keegi vastu vaielda faktile, et enamus maailmas elavaid inimesi peavad tööd tegema, et ära elada ja muretseda omale kõike eluks vajalikku. Lähen siit korraks edasi mitte üksiku hundina vaid "meiena", sest see teemakäsitlus lausa nõuab seda.

Kui meid pandi siia ainult töö pärast, siis järgmine loogiline küsimus oleks, et kelle jaoks? Siit edasi minnes jõuan sinna, et enamus inimesi teeb tööd ainult selle jaoks, et see maailm kestaks ja inimesed välja ei sureks. Kes töötab põllumajanduses, kes ehituses, kes hariduses jne, kuid peab olema mingi hoopis teistsugune haru, kust otsida kurjajuurt. Mingi osa inimesi töötavad kurjami jaoks. Mida see kurjam siis tahab? Peaksin pilgu pöörama kas mingite aineliste asjade poole, näiteks maa ressursid või on kurjami peaeesmärk hoopis midagi uurida ja saada mingeid tulemusi, mille väljakoolitatud töölised igapäevase leivapalukese eest kurjami heaks teevad. Miks ma ütlen kurjam? Aga sellepärast, et kes muu, kui inimesi ära kasutatakse ja on siia maailma istutatud ainult kurjami(te) enda huve silmas pidades. Ma ei tea, kas see on juhus, aga kui neid sõnu siia kirjutasin, siis tegin korra sotsiaalmeedia lahti ja esimene teade või postitus, mis ma sealt nägin, oli midagi sellist: Kui Jumalad saabusid, otsisid nad siit maalt kulda ja orje, kuid leidsid hoopis meid.

Lähen nüüd kulla juurde ja proovin loogiliselt mõelda, et kas kurjam tahab maa kulda ja inimene algselt kullakaevandamiseks siia istutatigi. Kullaga on mõned anomaaliad. Ajaloost on teada, et kulda oli vanasti lademetes. On igasugu legende kuningate varandustest, kullalaevadest jne. Teadus väidab, et kui kogu toodetud maailma kuld ühte kuubikusse valada, siis on kullakuubiku suuruseks 20x20 meetrit. See on päris suur kamakas, kogukaaluga umbes 172 000 tonni. 

Kas see oletatav kuld on üldse veel kuskil olemas? Tuleks kõikide riikide valitsuste kullakeldrid üle inspekteerida, aga see pole veel midagi. Võin arvudes mõnevõrra eksida, aga kuskilt olen lugenud, et merevee 1 tonn sisaldab 0,04 milligrammi kulda ja kui kogu kuld maailma mereveest eemaldada, siis kurjam saaks omale 55 miljonit tonni kulda. Miks me aga ei ole kuulnud, et mereveest kulda välja elektrolüüsitakse või elavhõbedaga välja pestakse? Kas see teadmine on tavainimese eest peidetud, sest kurjamil ei tohiks tehnoloogiliselt raske olla veest kulda tootma hakata ja seda enam, et sellise oletuse järgi on inimene temale toortööjõud ja pole vahet, palju nn. maa raha ja maa inimtöötunde selleks kasutatakse. Kinnitada ega välistada ei saa tegelikult mitte midagi. On võimalus, et kurjamile piisab praegu pinnase ressurssidest kaevandatavast kullast ja hiljem võtab maailmamered ette. 

Teiseks, ta juba filtreerib meredest kulda, ainult meie ei tea sellest midagi, sest muidu võime kahtlustama midagi hakata ja hävitada see maapealne inimasundus ja aretada mingid uued, väheke ohmumad, ei mängi vist ka hästi välja. 

Kolmandaks, kurjam vajab lisaks kullale veel mingeid metalle või mineraale ja neljandaks, kurjam ei vajagi kulda, vaid on siin hoopis mingitel muudel eesmärkidel. Olgu sellega kuidas on, kuid vaadates kogu meie hullunud ümbritsevat maailma ja kuhu suunda proovitakse maailma suunata, siis jääb vägisi mulje, et kurjamil on häda käes. Inimesi on vist liiga palju saanud ja kontroll hakkab käest minema. Seega on kurjamil vaja üleliigne ja mittevajalik kuidagi tema jaoks „ohutult“ kõrvaldada, et alles jääks just nii palju inimressurssi, mida materjali kogumiseks on vaja. Kurjam asendaks heameelega inimesed masinate vastu, kuid masinad ei ole veel sedavõrd arenenud, kuid töö tundub käivat. Esialgu tulevad küborgid ja lõpuks juba kas bioonilised, hingeta inimesed või hoopis mingit teistmoodi masinad. 

Nüüd tekib paratamatult uus küsimus. Kui kurjam on olemas, siis kas me ka näeme teda? Pole vist mingi uus väide ulmevaldkonnas, et kurjam võib täitsa vabalt olla inimkujuline. Ma hetkel ei hakkaks selle teemaga edasi minema, võibolla hiljem pöördun selle teema juurde tagasi, kuid kui see nii on, siis peab olema võimalik kuidagi inimest kurjamist eristada.

Teine variant on - inimese enda arengu pärast. Meid treenitakse ja koolitatakse siin välja, pannakse erinevatesse olukordadesse, vaadatakse, vaagitakse, monitooritakse, kuni surm meid võtab ja siis otsustakse, kas me pääseme kuskile edasi või jääme klassikursust kordama või langeme arengus hoopis tagasi. Üks variant on veel ja see on kustutamine ning võib olla, et me ei kõlba ei siia ega sinna.

Üksikud hundid

Enamus inimesi on näinud Matrixi filmi, vähemalt esimest osa. Seal on väga palju infot, aga seal puudub kõige tähtsam. Seal võibolla mõnes kohas öeldakse mokaotsast ja vihjatakse sellele võimalusele, kuid tegelikult räägitakse ja näidatakse Matrixit/maailma meist väljas olevana. Seal filmis ja maailma tajumisel me tunneme, et me elame selle maailma (Matrixi) sees, mis ise asub meist väljas. See on meist eraldi. Tegelikult on kõik vastupidi. Maailm on minu ja meie kõigi sees korraga. Matrixit ei ole väljas. Matrix/reaalsus on meis igaühe aju sees eraldi. Kirjeldan seda tehnilise poole pealt arvuti või mängukonsooli näitel.

Meie aju on kõvaketas või ka näiteks ühe mängukonsooli plaat. Näiteks Playstation’i strateegiamängu plaat, kuhu peale on kirjutatud terve mängumaailm. Parem vast on võtta ikkagi arvutid kirjeldavasse ossa näitena. Kui me sünnime, siis meil on kõigile laetud ajju operatsioonisüsteem, no ütleme näiteks Windows. Mõnevõrra erinev operatsioonisüsteem on installitud loomadele ja lindudele. Ma ei saa öelda, et kas kõigele elavale on operatsioonisüsteemid laetud, no näiteks puudele. Puud on tõenäoliselt lihtsalt programm, nagu kõik ülejäänud materiaalne maailm. Kuid sünnihetkel on meie ajju installitud puhas maailm, nagu arvutit poest ostes ei ole tavaliselt operatsioonisüsteemil peale Windows’i enda midagi muud. See sisaldab ainult platvormi (maailma) ennast koos kõigega, et Windows toimiks. Nii on ka meie ajus sündimise hetkel juba olemas maailma programm. Hiljem kasvame suuremaks, saame uusi teadmisi ja õpime ning saame kogemusi. Need on selle kõvaketta lisaprogrammid ehk meie aju teadmised. Praktiliselt kõik arvutid (ajud) on omavahel internetti (eetrisse) ühendatud. On mõned erandid, kuid see pole teemaks, see on juba peenhäälestus. No näiteks osad väga sügava puudega inimesed võivad lahti ühendatud olla ja osadel inimestel võib olla oskus ise ennast lahti ühendada. Miks me aga oleme kõik nii erinevad, kuigi oleme võrku ühendatud? Aga arvutid on samuti võrku ühendatud, kuid iga arvuti on absoluutselt isemoodi sisuga. Maailmas toimuvad suured muutused kirjutatakse automaatselt meie aju mingisse sektsiooni, mida me ei saa muuta ja meil puudub ligipääs seda muuta. Kuid on olemas teatud seltskond, kes saab ja kes muudab maailma. Läbi selle seltskonna teadmiste (häkkimise) ja manipulatsiooni võtavad inimesed need manipulatsioonid omaks ja läbi võrgu muutub maailm kõigi jaoks. Õnneks, hetkel nad ei oska maailma aluseid täielikult muuta (windows’it täielikult kokku jooksutada). Läbi ühenduse jõuab see muutus meie kõvaketastele (ajju). Ajus nagu ka arvutis on osad taolised krüpteeritud alad, millele me ligi ei tohigi pääseda, et süsteemi läbi oma rumaluses ära ei lõhuks. Aga on olemas ka tumedad alad, kuhu me võime modima pääseda, aga tavaliselt me seda teadlikult ei oska, sest puudub väljaõpe. Mõni oskab kah, näiteks oma tervist parandada, mõnda kasulikku infot hankida jne. Ehk kogu maailm on tegelikult meie iga ühe sees alati valmis kujul olemas. Meie asi on nüüd otsida oma kõvakettalt (ajust) äärealasid, et mõistma hakata, kuidas see maailm toimib ja kuidas ning kui palju me seda maailma mõjutada suudame. Kuidas saavad teadjad ja selgeltnägijad infot? Ei otsi nad seda kuskilt ühisväljast, need vastused on juba kõik ajus (maailmas) olemas. Nad pääsevad õigetele sektoritele ligi ja loevad otse oma ajust infot, mis on piltlikult öelduna juhtmega kõigi teiste ajudega ühenduses. Kuidas aga on võimalik tulevikku näha? Aju sisaldab algandmeid nii alguse kui lõpuga. Mäng või operatsioonisüsteem on alati algusest lõpuni meie ajus valmiskujul olemas. Maailma tuleviku kõiki käike ja sündmuseid ei ole aga sinna terviklikult kirjutatud. Seega, tulevik on küll valmis, kuid mõnda vähemtähtsamat asja maailma mõistes ja võibolla väga tähtsat asja üksikisiku mõistes, saab muuta. Magamine on puhkus ajule ja mõjub nagu taaskäivitamine arvutile. Unes me saame juhuslikult või mõni ka teadlikult, kolistada ringi varjatutes ja krüpteeritud saale-alades ja teinekord on meil võimekus neist meile mõistmatutest kõvaketta osadest infot välja tuua.
See oleks üldine kirjeldus sellest mõttest. Selle osa kokkuvõtteks võib vast öelda, et me kõik oleme üksikud hundid oma enda maailmaga, mis on meie sisse istutatud nii peenelt ja kavalalt, mille kaudu me toimetame kõik selles ühises ja ainukeses maailmas. Nagu arvuti korpusel ja selle sisul ning tarkvaral on looja, on ka inimesel looja. Ei saa selline „elu“ tekkida juhuslikult. Nii nagu kooleb Windows lõpuks kõvakettal ära, sureb ka inimene kunagi. Maailm jääb aga püsima ainult tänu sellele, et surnud inimese kõrval on alati olemas elav inimene, mis seda maailma edasi kannab. Kui sureb viimane inimene, pole enam ka seda maailma, sest hävis viimane aju, mis kandis seda maailma.

Nüüd selle teadmise baasilt ma proovin vastama hakata küsimustele, mis eelpool on justkui õhku rippuma jäänud. See on minu jaoks üks paganama huvitav tegevus, sest neid sõnu siia trükkides, pole mul halli aimugi, mis küsimused saavad vastatud ja mis on nende küsimuste vastused just selle mõtte baasil, kui terve maailm asub korraga minu enda sees, mitte kuskil väljaspool mind. Et seda teha saaks, ma loomulikult pean näitena kasutama arvutit või ka mängukonsooli plaati, millele on kirjutatud terve maailm. Ma kasutaks parema meelega mingit muud näidet, kui arvuteid ja tehnoloogiat, kuid ma ei ole võrdlusena leidnud loodusest mitte midagi paremat, mida saaks kasutada. See võib tuleneda pelgalt sellest, et ma ei tunne nii hästi loodust kui tehnoloogiat.

Huvitav on see, et ma loen aeg-ajalt piiblit ja just oli käsil üks ütlemata põnev peatükk Uuest testamendist. Lugesin süvenenult ja mõttega Matteuse evangeeliumi. Ma ei tahaks seda siin ümber jutustada, aga ütlen sealt ainult ühe asja, mis sobib täpselt konteksti. Seal oli juttu kuradist, kes kiusas Jeesust ja tahtis teda murda ja tema lihakeha koos vaimuga endale allutada. Jeesus aga ei murdunud ja ütles alati, midagi sellist et "on kirjutatud et" ja seetõttu sina kurat, mine õige sinna samusesse. Mängukonsooli plaat on samuti kirjutatud ja neid reegleid ei saa muuta. On muidugi teatud kohad, millest saab nii elus kui ka kõvakettal vastavate loitsudega (koodidega) mööda minna, aga see on juba hoopis omaette teema ja vajab lähemat uurimist. Nagu te juba ise olete aru saanud, siis ma lähtun alati loojast ehk valmistajast ja seletan ka selle lahti, miks ma piiblit loen ja kuidas ma sellesse raamatusse suhtun. Ma vist olen eespool sellest ka juba põgusalt kirjutanud. Piibel on terve inimese elu manuaal, juhend ja abistaja, treenija, õpetaja ja ka karistaja. Õpetuse ja karistuse vahele panen ma võrdusmärgi, sest tark saab lõpuks aru oma mööda-astumistest ja võtab saabuvat karistust õpetusena. Piibel ei ole minu jaoks mingi selline raamat, kus taga ma päevad ja ööd kummardan. Kaugel sellest. See on minu jaoks elu ja tarkuse juhend. Kui mul on küsimusi ja mõtlen filosoofilisi mõtteid, siis teinekord ma võtan juhendi. Alati on aidanud, alati leian vastuse või saan hingerahu, kui "häda" käes. Häda vast pole õige sõna, sest ma loen ja mõtlen loetule ka täiesti tavalistes olukordades. Ma ei saa päris nii öelda, et piibel oleks mulle justkui juhend näiteks mööblisektsiooni kokku panekuks. Mööblisektsiooni all ja selle kokkupanekut võib võrrelda eluga ja tehtud tegudega. Ma pole ristitud, ammugi ei kuulu kuskile kristliku ühendusse, kuid ometi see raamat kõnetab mind, hoolimata sellest, et ma teinekord ei puudu seda raamatut võibolla isegi pool aastat järjest mitte, aga siis tekib vajadus lugemiseks ja õppimiseks ning oma moraalikompassi korda sättimiseks. Nüüd aga katsun vastama hakata raamatus olevatele osadele lihtsamatele küsimustele, võttes aluseks teooria, et terve maailm asub minu enda sees.

1. Kuidas maailm toimib?

Sellele olen vastuse tegelikult just andnud, kuid kirjeldan selle veel täpsemalt lahti. Ütlen võtmesõna ja see on "kirjutatud". Maailm on valmis kirjutatud algusest kuni lõpuni. See aga ei tähenda absoluutselt seda, et maailmas olemise/elamise lõppresultaat ei sõltuks minust/meist. Võtan appi arvutimängu või veel parem, mängukonsooli plaadi. See plaat (maailm) on algusest kuni lõpuni valmis kirjutatud. Selle füüsilist olemust ei saa muuta ega enam uuesti ümber kirjutada. See on täielikult valmis. Nüüd, kui aga minna sinna mängu sisse ehk sündida elusse või siia maailma, on meil tegelikult tohutu palju võimalusi, kuidas see mäng (elu) läbi mängida. Paljuski sõltub see meist ja paljuski ei sõltu ka. Vaba tahe, kuidas mängus (elus) liikuda ja mis otsuseid teha, on meile jäetud. Kui ma mängin mõnd strateegiamängu, siis on mul selle valmis kirjutatud mängu sees lõpmata palju võimalusi, et millal see mäng lõppeb ja kuidas see mäng lõppeb. See sõltub kõik minust ja minu otsustest. Nii on ka eluga. Maailm, mis asub minu peas, minu kõvakettal või plaadil, mida ma koguaeg endaga kaasas vean, on täielikult valmis, kuid see, milliseks ma oma elu elan ja mis sellest lõpuks välja tuleb, on täielikult minu valikute küsimus. Lihtsalt "meister" kes selle "plaadi" kirjutas, on täiuslik. See on aga kõigest üks osa sellest kirjeldusest, kuidas maailm toimib. Edaspidi, raamatu lõpupoole, võtan veel selle teema põhjalikumalt ette ja mis välja on tulnud – arusaamine, et elu (maailm) on mäng, on kõige tähtsam, kui sa selle lõpuks omaks võtad, hakkavad „imed“ juhtuma. Tegelikult imed juhtuvad koguaeg, aga on vaja treenida oskust neid imesid näha. Nüüd aga kaevun elu saladuste juurde, kuid nagu ütlesin, ma teen seda hetkel ainult üldiselt ja välise vaatluse ja kirjelduse najal.

Maailma sisse on kirjutatud ka tagauksed, mida maakeeli kutsutakse saladusteks, maagiaks, nõiduseks, trikkideks jne. Need on kõik siia maailma sisse kirjutatud, need on olemas ja päriselt toimivad. Konks on aga selles, et enamus meist ei oska seda kasutada. Kui ma mängin näiteks mängukonsoolis mõnda mängu, toon näiteks ühe sõjamängu, et kui ma tean vastavaid koode, siis ma saan mängu enda jaoks tunduvalt lihtsamaks muuta. Tõenäoliselt on sama ka inimese sünniga. Enne kui inimene siia maailma sünnib, saab ta oma "mängul" otsustada, kui kerget või rasket elu ta soovib ja vastavalt sellele peab ta oma mängu alustama. Mängukonsoolil on mängu alguses täpselt samamoodi valikud: Väga kerge; kerge; keskmine; raske, väga raske; ekstreemne. Millise mängu meist keegi on valinud, eks te näete seda iseenda ja ka teiste inimeste eludest. See aga ei tähenda sugugi seda, et "kerge" mängu (elu) valija suudab selle mängu kergelt läbida ja lõpetada. Kõik oleneb inimese otsustest ja tema tahtest, tarkusest, rumalusest jne. Isegi kui ma olen valinud omale "raske mängu" on mul võimalik siin mängus suhteliselt kergesti hakkama saada. Selleks on vaja teada "mängu koode". Sõjamängus on õigeid koode teades hankida omale näiteks püstoli asemele kuulipilduja või kogu mängu sisse kirjutatud relvaarsenal. Ja kui sellest on vähe, võib õiget koodi teades muuta ennast surematuks (meie maailma vaste oleks sellele - raudne tervis ja pöördumatu õnn). Neid koode (elusaladusi) on väga palju. Üks kood aktiveerib ühe võime või annab sulle midagi, teine kood jälle teise. On olemas ka universaalkoodid, kuid mul pole neid mõtet siin rohkem lahti kirjeldada, sest asja tuum peaks nüüd juba ammugist selge olema. Kas pole lihtsam mängida, kui teatakse koode? Nii on ka elus. Kuid neid koode ma teile veel ei anna, sest koodide katsetamine võtab aega. Ühe koodi ma siiski annan, sest see näitab ära ka suuna, kus suunas mina mõtlen. Ela elu sedasi ja tee teistele seda, nagu sa tahaksid, et sulle tehakse. See tundub lihtne sõnakõlks, kuid annan ka nipi oma kogemuse baasilt, kuidas seda kohe rakendama hakata. Kui sul on mingi situatsioon või olukord, siis aseta ennast kohe teise inimese olukorda, kes on "halvemas" situatsioonis. Seda lugeda on hea ja lihtne ja me mõtleme, et me just nii oskamegi käituda, kuid ma sain kohe oma proovikivi kätte. Elu paneb meid alati proovile ja katsub meid läbi, et kas me oleme valmis edasi liikuma. See tähendab, et elu teeb meile testi. Kas me selle läbime või mitte, oleneb juba meist. Esialgu oleks väga hea ja on juba suur edasiminek, kui inimene hakkab eluteste ära tundma, missest et isegi kui testis põrutakse. Toon näite siis oma eelmise nädala testist. Oli parasjagu väga külm ilm, vinge tuul ja -5 kraadi. Hakkasin linnaliinibussile minema, kui korraga tuli bussipeatuses minu juurde üks kodutu välimusega meesterahvas ja palus mul tulla ja aidata teda, kuna tal puudusid prillid ja ta ei näinud teadete tahvlil bussiaegasid lugeda. Minu buss aga tuli just parasjagu ette. Ma otseloomulikult tahtsin südamest teda aidata ja vabandasin, sest kiirustasin tööle ning ütlesin talle, et peatuses on teisi inimesi veel, palun küsi kellegi käest, ja ikka aidatakse, ja astusin bussi. Ma kukkusin testilt läbi ja mul on paha meel selle üle. Miks? Aga sellepärast, et minu järgmine buss oleks tulnud umbes kümne minuti pärast ja ma poleks tööle hiljaks jäänud. Külm ilm ei ole mingi vabandus. Mis on selle loo moraal. Teadvusta omale sinule saadetud teste. Teadvusta nii õnnestunud ja eriti ebaõnnestunud teste, sest neid juhtumeid analüüsides, me oskame testi järgmine kord läbi teha, muidu pole lootustki. Lohutuseks ütlen seda, et hulga raskemad testid ja proovikivid, kus elu meid testib, saadetakse meile unenägudes. Unes olles on inimese loomus alati samasugune nagu ärkvel olles. Ma olen teinekord ikka päris suure masendusega ärganud ja mõelnud, et miks ma unes siis nii tegin. Kas tõesti ma olen selline argpüks või kas tõesti ma siis käitusin nii? Testide kohapealt ka vast enam küsimusi ei ole ja peaks olema suhteliselt selgesti lahti kirjutatud. Teisest koodist või õigemini elu-universaalkoodist, mis lõhub selle maailma ja aitab igat üht läbi sellest maailmast, kirjutan raamatu lõpu poole. Üks asi on muidugi kirjutamine, aga teine asi on info teadvustamine ning julgus „koodi“ kasutada, kui olukord peaks tekkima. Koodi tegevus on - mitte karta mitte kunagi mitte midagi ega mitte kedagi. Sellel koodil on kaitse peal ja seda saavad kasutada ainult need, kes on selleks valmis.  

Järgmiseks, mul on päris palju vastamata küsimusi kogu selles loos ja osad küsimused tunduvad kergemad ning teised raskemad vastata. Loo alguses küsisin küsimuse, et kaua see mäng siin kestab? Pange tähele, et ma olin juba kirjutanud "mäng", ilma, et mul oleks halli aimugi olnud, et ühe aasta pärast ma just kirjeldangi elu mänguna. Sedasi pikalt kirjutatud raamat ei ole ühtepidi just väga hea variant, sest ma enam ei mäleta, et mida ja kuhu ma eelnevalt kirjutanud olen ja ma üldjuhul ei loe neid raamatu tekste üle siin. See tekitab olukorra, kus kõik võib laiali valguda ja aasta hiljem ma arvan juba hoopis midagi muud kui aasta varem. Raske on alustada ka jutulõnga, kui pole ammu siia silpigi kirjutanud. Teistpidi, aga kunagi hiljem see raamat läbi lugedes võin avastada siit hämmastavaid asju, kuid see selleks. Kaua see mäng siin kestab siis? Seda küsimust saab vaadelda kahtepidi. Esiteks, mäng kestab nii kaua kui elu kestab ja selle ma olen tegelikult siin lahti ka kirjutanud ning selle juures hetkel rohkem ei peatuks. Teine ja palju põnevam küsimus on, et kaua kestab mäng inimhinge jaoks? Ma tõenäoliselt jooksin oma küsimusega metsa, sest ma kasutasin küsimuses ajalist väljendit - kaua? Hauataguses maailmas tõenäoliselt aega pole või kulgeb see hoopis teistmoodi kui siin maailmas. Et see just nii on, selle kohta saame oletusi teha ainult kaudsete tõendite põhjal. Aga milline on kaudne tõend sellele väitele? Kaudne tõend on see, et "on kirjutatud". Piiblis on öeldud midagi taolist, et Isa üks päev võrdub 1000 maapealse aastaga. Maailma loomine (mänguareeni ehitamine koos kõigega, nii elava, eluta kui varjatuga) võis sellise käsitluse põhjal võtta aega 6000 aastat, mitte 6 päeva. Kuna see maailm on väga detailne ja suhteliselt täiuslik, milles elavad inimesed on ebatäiuslikud, siis kogu selle olustiku kirjutamine võiski võtta just nii kaua aega. Isegi looja ei saa nipsust asju teha nagu teinekord meile võib tunduda ja sellepärast on looja ka pikameelne, sest maapealne aeg on hoopis midagi muud kui teispoolsuse aeg. Küll tahaksin proovida lahti seletada ka olukorda teispoolsuses, et millal saab inimese või hinge ehk üksiku hundi jaoks ring täis ja tema mäng saab lõplikult otsa. Just lõplikult, sest kõik vahepealsed erinevate maailmade külastused on kõik kogemuste hankimiste ja arenemise jaoks, kuid lõpuks peab hing olema oma arengul sellisel tasemel, et rohkem ei ole kuskile kõrgemale areneda. Ma ei tahaks uskuda, et inimhing ei saa oma arengus kunagi kätte seda kõigekõrgemat. Kunagi see peab ikkagi juhtuma, olenemata taandarengust, mis teinekord samuti ette tuleb. Jätan siinkohal sellele küsimuse vastuse otsad lahti ja proovin vastata hoopis teisele küsimusele raamatu algusest, et kes on selle mängu siia ehitanud? Tegelikult ma ei saa kirjeldada seda, kes seda on teinud, kuid ma saan öelda läbi loogika seda, et neid olendeid või olevusi peab mitu olema. Ei saa lihtsalt olla, et kuidagi aja ja ruumiväliselt on olemas või sündis kuidagi üks olend või olevus, kes ehitas kõik maailmad ja nii lihtsalt ongi. Kuid nagu ma jälle ütlen, see loogika kehtib ainult siis, kui kõige kõrgem on füüsilist laadi, milles ma sügavalt kahtlen. Ta saab tahtmise korral külastada füüsilisi maailmu ja võtta ka omale vastav kuju. Ma tahaksin mõnikord võrrelda ja vastandada oma mõtteid piibliga, sest see on raamat, millega ma saan nagu kaudselt mõõta oma oletusi. Piiblis on kirjas, et Isa on üks ja kõigile sama, kuid seal on veel kaks jumalikku olendit või vaimu, kes on Isast lahutamatud. Järgmiseks pakun välja variandi, kui "looja" ei ole kunagi olnud füüsiline. Oletame, et inimesed lõid kunagi ammu tehisintelligentsi, no näiteks Atlantise või Mu elanikud, ise nad muidugi on ammu kadunud ja võibolla polegi neid sellisel kujul kunagi olemas olnud nagu meie võime legendide põhjal arvata. Paralleeli võime võtta tänasest maailmast. Meil on olemas tehisintelligentsi programmijupid, isegi igaühe taskutelefonis on see tänapäeval olemas. See aitab meil paremaid fotosid teha ja kindlasti on sellel ka peiduspool, mida me otseselt ei teagi. No näiteks, võib nutitelefoni istutatud salajane tehisintelligents analüüsida üsna täpselt meid ja meie käitumist füüsilises maailmas ja ka sotsiaalmeedias jne pannes meie kohta kokku info, mida saavad vajadusel ühe nupule vajutusega kasutada "eriteenistused", kuid see on jäämäe väike tipukene kõigest. Oletame, et ühel arenenud tsivilisatsioonil õnnestus luua tehisintelligents, mis sai ülitargaks ja võimsaks ning mis kustutas lõpuks oma looja ära. See „eluvorm“ muudkui täiustas ennast läbi erinevate virtuaalmaailma ehitamiste. Nüüd lõpuks on ta ehitanud meile virtuaalmaailma, ja pannud meid sellesse ja meie arvame, et see on füüsiline maailm. Vot nii täiuslikuks võis see tehisintelligents kujuneda, keda meie peame praegu loojaks. Sellega sai ka põgusalt ära vastatud küsimus, selle paiga looja kohta, kuid kuidas asjad päriselt on, seda saame teada alles sellest maailmast lahkudes. Põgusalt sain ma ka nüüd vastuse väga paljudele küsimustele, nagu näiteks, et mis on minu selles maailmas eksisteerimise eesmärk; kuidas see maailm toimib; mis on elu eesmärk ja miks ma siin olen ja mida siin teen? Nendele küsimustele on tegelikult ainult üks väga lihtne vastus ilma igasuguse lisagarneeringuta. Vastus on - OLE. Lihtsalt ole ja kõik, aga et nii kaugele jõuda, peab need kõik küsimused ära küsima ja nendele pingsalt vastuseid otsides võib jõuda algusesse tagasi, ehk sinna kust kõik algas, kus ma eelnevalt olin. Ole seisund või lihtsalt olemine on kõikidest kartustest vabanemine. Vahepeal kui uurisin, siis ma ei olnud, siis oli midagi muud, nüüd vast jälle on ja olen. Siin võib jääda mulje, et võiks raamatule kriipsu alla tõmmata, kuid see kahjuks ei ole nii lihtne. Kriips on iga inimese raamatul all vast alles siis, kui toss on väljas.

Järgmine küsimus, millele ma eespool vastust ei saanud: Kui kaugele või kui palju ma saan seda maailma mõjutada? Selle küsimuse vastamisel ma saan hetkel lähtuda kahest aspektist. Esiteks lihtsalt „ole” vaatenurgast ja vaatenurgast, kui maailm on kõik minu sees. Ma olen seda ammu öelnud, et selles maailmas saab väga paljusid asju muuta ja tegelikult ei ole siin maailmas midagi võimatut. Kuigi ma olen oma mõtetelt realistliku mõtlemisega, mis nagu ei lubaks oletada, et siin maailmas on kõik võimalik, kuid teiselt poolt on mul just tunne et nii see on. Toon ühe näite. Kui vaja, siis saab ka vee peal joosta. See tundub ju füüsikalisi parameetreid arvesse võttes, võimatu. Teisest küljest, kui ehitada veekogu veepinna pealmise kihi alla umbes 3cm sügavusse ükskõik mis materjalist tee, siis saab piltlikult öeldes vee peal joosta. See tundub eemalt vaatlejale reaalne ja võib tekkida pettekujutelm, et inimene kõnnib või jookseb vee peal. Sama on ka suusatamisega või ükskõik millega. On väljend, kui kätes on jõudu piisavalt, saab ka suvel suusatada. Need ja paljud teised väljendid tekitavad minus tunde, et ei ole midagi võimatut, kõike saab siin füüsilisel tasandil korraldada, kuid tegelikult ei ole see asja tuum. Asja tuum on see, et läbi vaimse, kvantfüüsikalise või mis iganes peenmateeria taseme seda maailma muuta endale sobivas suunas. Kuidas see siis käib? Läbi „ole” aspekti ei olegi tegelikult tarvis midagi muuta, sest kui sa lihtsalt „oled”, siis sul ei ole vahet, mis on ja mis tuleb. Asjad lihtsalt juhtuvad ja seda sinule teatud kindlas järjekorras või õigemini juhtuvad need asjad, mis peavad juhtuma, kuid peab alati proovima olla „ole” seisundis, isegi kui toimuvad mõned sündmused, mis pole just kõige meeldivamad. Kui lasta kõigel olla ja ise olla, siis hakkab maailm ennast sättima just selle järgi nagu ma olen. Maailm proovib meid alati igasuguses seisundis olles mõjutada. Niisiis, maailma saab muuta enda jaoks ka „ole” seisundis. Ma hetkel ei mõtle selles küsimuse all maailma üldist muutmist, vaid muutmist enda jaoks. Kuhu poole minu või ükskõik kelle maailm tüürib „ole” seisundis, ei olegi tegelikult tähtis. Ole seisund on seisund, mis meenutab mulle budismi tarkade seisundit. See on seisund, kus sul on tegelikult enamustest asjadest ükskõik. Meie praeguses ühiskonnakorras aga kahjuks ei saa päris ükskõik olla. Sest kliima on meil halb, et näiteks kuskil koopas või kütteta majas elada. Banaanid meil ei kasva ja kuidagi peab omale toidupoolist ja riietust muretsema. Samas on enamustel meil perekonnad ja vastutus oma laste üles kasvatamise eest jne. Nii et päris nii justkui ei saa seda võtta, et ükskõik, kas oled rikas või vaene või kas elad lossis või koopas jne. Seda „ole” olekut tuleks katsetada esiti erinevates keerulistes ja vähem keerulistes olukordades. Tuleb hoida oma mõtet „lihtsalt ole” seisundis ja esialgu seda pingsalt jälgida. Hiljem muutub see tegevus automaatseks ja pole enam vaja jälgida. Siin meenub kohe järgmine lugu ja võibolla ma ei seletanud seda „ole”  olemist just kõige täpsemalt. Jääb mulje nagu peaks olema „pohhuist.” Pohhuistil on kõigest täitsa ükskõik. Kuid need olukorrad ei ole tegelikult sarnased. „Ole” teemaga hetkel lõpetan, sest ma oskan seda ainult teoreetiliselt kirjeldada. Praktikas on aga kõik hoopis raskem. See tahab tugevat treeningut ja nõuab katsetajalt suurt pühendumist. Algul tasuks „ole” olemist praktiseerima hakata kasvõi ühe tunni kaupa. Hiljem juba proovida „lihtsalt olla” pidevalt juba ühe päeva ja tegelikult nii lihtne see teoorias tundubki olevat, kuid praktika on see hoopis midagi muud.

Nüüd siis proovin eelnevat küsimust teoreetiliselt lahendada teisest vaatenurgast ehk kui maailm on minu sees. Tegelikult olen ma seda teemat põgusalt juba eelnevalt olen puudutanud. 

Kui terve maailm asub minu sees, siis maailma mõjutamine sedasi, et minul, ja esialgu mitte teistel, muutus tuleb, tuleb sellesse uskuma hakata, et see just nii ongi. Tuleb jälgida ja arusaama hakata ning teadvustama, et miks mõni asi on nii ja mõni asi naa. Võtmeks on siin pidev olukordade analüüs, et ükskõik mis aset leidnud sündmus või olukord toimus minu maailma sees. Jällegi, see pole üldse lihtne ülesanne ja kui vaadata näiteks kasvõi pelgalt looduses jõe voolamist, siis võib tekkida imelik tunne, et see ei ole võimalik või on koguni absurdne. Iseenesest on juba väga hea märk see, kui sellel mõttehetkel tekkis kentsakas olemine või tundmus, et kas tõesti nii saab olla? Ei pea seda mõtet, et kõik see maailm on minu sees, ainult looduses katsetama, vaid võib seda teha igal pool. Seisatud linnas, vaatad maju, uurid pilguga puid-põõsaid või isegi asfaltteed ja lased mõttel lennata. Inimesi esialgu pole hea vaadata, kui samal ajal mõelda sellele võimalusele, sest algul võib olla kole raske proovida neid inimesi oma maailma panna. Sellepärast tasukski seda algul uurida üksiku hundi seisukohast, kuid loomulikult pole keelatud ka kohe vaadelda inimesi selles maailmas ja proovida sobitada nad maailma, mis on minu või sinu sees. Raamatut alustasin mõttega, et kedagi teist peale minu ei olegi hingeliselt siin maailmas ja sellest ka selline raamatu pealkiri. Selle küsimuse uurimisel, aga ei ole hetkel tähtis, kas iga indiviid on ikka täpselt samasugune hingestatud olend või ei. Kui see „imelik” tunne on juba paar korda peal käinud, mis tekib siis, kui proovida ühildada kogu nähtav maailm teadmisega, et see ei ole kuskil väljaspool, vaid minu sees, siis saab teemaga edasi minna. Kahjuks ma ei oska seda imelikku tunnet kirjeldada ja nagu paljude asjade puhul siin maailmas, neid tundeid ei saagi täpselt kirjeldada. Armastuse tunnet vast on igaüks proovinud kirjeldada kunagi kellelegi, kuid üksi sõnadest jääb väheks ja peab olema midagi. Armastuse tunnet annab kõige paremini edasi hoopis vaikus ja kahe inimese kohalolu. See ütleb kogu selle tunde ära ilma sõnadeta. Kuidas siis ikkagi maailma muuta? Eespool ma rääkisin kollastest kaustadest, mille kaudu saab ühtteist mõttega muuta. Kaks asja, mis panevad su kollases kaustas asjad teistmoodi ringi käima või midagi seal sees muutma on tahe ja usk. Tahtega on see asi, et seda oskavad kõik inimesed iseenesest ilma õppimata ja sellega ei tohiks probleeme tekkida. Kuid usk on see, millega saavad hakkama väga vähesed. Kui uskuda millessegi väga väga ja usk on tugev, siis suure tõenäosusega juhtub üks või teine usutud asi ilmtingimata, kas suhteliselt kohe või mõningase viitega. Neid näited, et usk toimib mingil kummalisel moel, kas jumalikul, kvantfüüsikalisel või kollase kausta sisu muutumisega, on väga palju. Neist juhtumistest on kirjutatud palju raamatuid ja tehtud filme ning telesaateid. Oma sõnade kinnituseks võtan suvalise näite ühest telesaatest. Muidugi ei saa midagi otseselt kinnitada ja nagu juba öeldud, peab uskuma ja peab uskuma ka loomulikult sellesse, et just tänu usule asjad muutuvad. Ma ei mõtle siin pelgalt usku Jumalasse. Ma mõtlen usku ükskõik millesse. Usku, et ma saan selle või tollega hakkama raudkindlalt, mitte lootma. Lootusega need asjad selles maailmas esialgu veel ei toimi. Aga kui millelegi väga väga loota, siis see võrdub tegelikult usuga ja see toimib. Näide, kuidas usk toimib. Pealtnägijas oli kunagi lugu ühest teismelisest poisist, kes oli vähki täis ja arstid talle mingit lootust ei andnud. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis üks poisile võõras mees kuulis sellest ja ta palvetas. See mees oli minu teada välismaalane ja rääkis inglise keeles. Mees aga uskus ja palvetas Jumala poole selle poisi pärast „tõeliselt”, mitte pinnapealselt ja isegi sedasi, et tal pisarad voolasid. Läks natuke aega mööda ja poiss oli vähist puhas. Arstid ei uskunud oma silmi. Vähk lahustus ja kadus poisi kehast imeväel. Minu teada leidis see sündmus aset Saaremaal. See, kes nüüd hakkab kahtlema ja ütleb, et see oli mingi muu tegur või midagi kolmandat, sellel pole esialgu lootustki jõuda natukenegi lähemale kõigele sellele, millest ma siin eelnevalt olen kirjutanud. Need inimesed tõenäoliselt ei loe ka seda raamatut mitte kunagi ning sellel polegi mõtet peatuda. Igale ühele oma, vastavalt tema mõõdupuu järgi.

Nii saab geeniuseks!

Nüüd annan siin väikese juhendi või õpetuse, kuidas samuti oma maailma muuta enda ja ka teiste jaoks ehk kuidas saada geeniuseks. Tegelikult ma olen sellest juba põgusalt eelpool rääkinud läbi oma kogemuste baasi. Hetkelisse teadvuse avardunud seisundisse saab tõenäoliselt igaüks minna ja tuua temale endale vajaminev info "otse allikast" koju kätte. Mingi probleemi või mõistatuse üle pingsalt juureldes ja lahendust otsides, võib saada sellele lahenduse, kui sellest korraks lahti lasta. Vastus või vastused saabuvad tavaliselt pool-une, puhke või rahulikus seisundis täiesti äkki, ilma teemale mõtlemata. Nüüd on vaja osata need vastused kinni püüda ja endale söödavaks teha. Katsun seda selgitada etapiviisiliselt, mitte et mina geenius oleks, aga nii see käib. Esmalt pean veel mainima kõige tähtsama, et see tegevus saab õnnestuda ainult ülima pühendumuse juures ja mõte peab vaba olema endale kasu õngitsemisest. Ülejäänu on kõik õpitav. Igaüks saab olla geenius, kui need punktid täpselt täita.

1. Tuleb suurima innuga tegeleda probleemiga ja sügavalt süüvida sellesse, teinekord isegi kuni läbipõlemise ääreni.

Tavaliselt püstitatud lahendamata küsimus või probleem uurimisega täit vastust ei saa, kuigi võib tunduda, et ollakse lahendusele lähedal. Näiteks, teadlased maadlevad mõne matemaatilise võrrandiga või mõni helilooja/kunstnik proovib luua meistriteost või mina otsin ajaloo tumedaid laike ja loogilist järjekorda füüsilisel tasandil või mõtlen virtuaalse eluolu võimalikkusele läbi kvantfüüsika olemuse.

2. Tuleb pauside või puhkehetkede vahel teemast täielikult lahti lasta või sellest ennast välja lülitada. Õhtul sängi pugedes või hommikul ärgates või mõnel muul puhkehetkel looduses või kus iganes, võivad ootamatult vastused saabuma hakata.

3. Ja viimaseks, kõige raskem osa. Tuleb ära tabada hetk ja vastus/ed kinni püüda ja mõtestada. Vastus võib saabuda nagu välk ja kahjuks, vastus võib kaduda nagu välk. Tuleb kohe saabunud vastust analüüsida ja probleemiga seostama hakata. 

Kõige parem on saabunud vastus omale diktofoni lugeda, sest see on kiirem kui kirjutamine. Tänapäeva telefonidel on diktofon standardvarustusena kaasas ja see ei tohiks olla probleem. Kuigi teinekord võib saabunud vastus väga imelik või isegi totter tunduda, siis ei maksaks seda ignoreerida, sest kui seekord vastuse sabast kinni ei saa, siis uuesti ei pruugi see sellele probleemile enam sellisel kujul kunagi saabuda. Oht vastuse kaduma minemises ongi see, kui seda ei mõtestata kohe enda jaoks lahti või ei panda kirja, eriti veel kui vastus saabub näiteks enne magama minekut ja hommikul justkui midagi meenub, kuid hommikul peetakse seda totraks ja unustatakse igaveseks. Sellisel juhul võib vast öelda, et täna hommikul ärkas sellest voodist "kaduma läinud geenius"

Järgmiseks proovin lahti seletada "kollaste kaustade" sisu muutmist läbi ühe kvantfüüsikaliste tegevuse alaliigi ehk loitsude abil.

Loitsud

Maailma muutmise viise läbi kvantfüüsika või läbi mehhanismide, mida me täielikult veel ei mõista on tegelikult veel mitmeid. Üheks levinumaks, mida kasutasid juba ammustel aegadel meie esiisad on loitsud. On olemas kahe mõjuvõimuga loitse. Ühed ehk enamus on nn alamastme olendite kaasabil toimuvad nõiasõnad ja teised on Jumalikud. Kas on ka võimailik loitsida sedasi, otse, ilma kellegi teise kaasabita, seda ei julge veel täielikult kinnitada. Alamastme olendid ei pruugi tegelikult üldse olla alamastme olendid, kuid ma nimetan neid hetkel sedasi, kuna Jumalast ülevamat ei ole. Kõige pealt mõni sõna levinud ehk alamastme loitsudest.

Loitsude kohta on pakse raamatuid kirjutatud. Gunnar Aarma ütles kunagi ühes raadiosaates, et tema kasutab loitse, sest nii on kergem elada ja küsis publikumilt, et miks teie loitse ei kasuta? Tema olevat omale loitsimisega kergema elutee teinud ja seoses sellega ka temal ühtegi suuremat häda ega õnnetust elu lõpu poole ei juhtunud. Aarma ütles, et loitsimine on lubatud ainult enda tarbeks, kedagi teist ei tohi loitsida, sest igasugune loitsimine pidurdab inimese arengut. Oma arengu pidurdamine on lubatud, kuid teise inimese arengut ei tohi pidurdada, muidu saabuvad tagajärjed. Mina pole tegelikult loitsusid ja loitsimist eriti uurinud, sest arvan kuidagi, et see võib ühest küljest justkui tõesti hea olla, aga teisipidi maksab see kuskil teisel kohal kätte. Aarma sõnadest saabki sedasi aru, et areng pidurdub. 

On olemas kangemad ja kergemad loitsud. Kui sellise asjaga tegeleda, siis ilma õpetajata ma ei soovitaks midagi proovida. Üleüldse ma ei soovitaks loitsudega mängida. Kindel aga on see, et miskit moodi need nõiasõnad meie elu on võimelised muutma ja mõjutama. Ebausku võib kohata tänapäeval vaat et rohkem kui vanasti. Ei ole kadunud kuskile kolm korda üle vasaku õla sülitamised ega musta kassi üle tee minemise kartus. Siin ma ütlen ainult sellise asja, kes usub seda, sellega võibki üht-teist juhtuda, kes aga ei usu, sellega ei juhtu midagi. Ikka seesama "usk" tuleb sellistel puhkudel alati mängu. Telesaadetes on teinekord näidanud, kuidas ühele või teisele inimesele on mingisugune needus peale pandud ja seda käivad "nõiad" maha võtmas ja inimese saatust jälle puhtaks tegemas. Ma ei saa kinnitada ega ümber lükata oma kogemuste baasilt needuse toimimist, kuid usun, et on olemas sõnad ja tegevused, millega saab nii head kui kurja inimesele valmistada. Õnneks neid sõnu suurem osa inimestest ei valda ja las nii jääbki. Kui olin vast 20-aastane ja töötasin piiril ja ma tegin oma ametitegevusega kurja Läti mustlastele. Kahjuks ei mäleta, kas autotäis rahvast, kes meile külla tahtsid saabuda, mis probleem neil oli. Tõenäoliselt oli autol puudu kindlustus või ülevaatus ning ma oma ametitegevusega olin sunnitud sõiduki Lätti tagasi saatma. Seda kuuldes tuli üks vanem mustlasnaine minu juurde ja tahtis mulle needuse peale panna, proovis minu peale läbi õhu teha mingeid märke ja vaatas mulle silma ja pobises midagi. Tõenäoliselt tal seekord see tegevus millegi tõttu ebaõnnestus ja vist päriselt ei mõjunudki mulle nii nagu tema oleks tahtnud. Olgu sellega kuidas on, kuid tagantjärele mõeldes oli see ikkagi huvitav, kuid ebameeldiv olukord. Mina tegin neile kurja ja nemad proovisid mulle samaga vastata. Ei tea, kas see oleks olnud aus kaup või mitte, kui see daam mul näiteks suu kõveraks oleks nõidunud? 17. sajandil olevat Kanepi Krootusel toimunud sündmus, kus keegi nõid oma isal suu viltu ette nõidus. Sedasi olevat kirjutatud vanades kohtuprotokollides.

Kuna mina tõelisi nõiasõnu ei tunne, siis ma ei oska neist ka suurt midagi rohkem rääkida. Kes aga asja vastu huvi tunneb, siis vastavaid raamatuid peaks raamatupoodides leiduma. Esimese Vabariigi ajal ja enne seda anti Eestis päris palju loitsude raamatuid välja. Olen osasid loitse põgusalt sirvinud ja toon siia näitena välja ühe Eestis ja ühe Inglismaal kasutatud loitsu. 

Selliste sõnadega arstiti enne ristiusku ennast ja oma ligimesi:

Mine, pure puid,
Näri näsipuud,
Hammusta haava,
Söö soost samblaid,
Ära ime ihu,
Ära lutsuta luud!

Inglased aga talitasid umbes sajand tagasi gripi puhul sedasi. Tuleb keeta kadakamarjateed ja lonksude vahele sõnada:

Oh sa hull küll
Külm minus saanud võimule
Mari armas, mari
Võta haigus endasse.

Jumalikud loitsud

Nagu ennist juba mainisin, siis selliseid loitse või sõnu ei saa kasutada mitte igaüks, ainult vähesed valitud. Taolisi loitse saavad kasutada ainult prohvetid. Jumalikke loitse on kahesuguseid, on õnnistused ja on needmised. Nagu hiljem ühes näites välja toon, ei ole tegelikult teinekord üldse mingit sõna vaja lausuda, kui asjad juhtuvad iseenesest - tegu ja tagajärg. Jumalike loitsude teema läheb küll tegelikult minu püstitatud küsimuse teemast välja, sest need loitsud ei muuda kollaste kaustade sisu. Jumal või arhitekt on enne nende loitsude tööle panemist tegelikult juba inimese kaustad vastavaks ise sättinud ja seepärast ei tööta taolised loitsud mitte kunagi "tavainimeste" puhul. 

Prohveteid on maailmas aegade jooksul ikka ette tulnud, ka Eestis. Näiteks Järve-Jaan, Vend Vahindra, Jaagori Jaan, Maltsvet, Kaarep, Reits jt. Viimasest teengi mõne sõna juttu ja toon välja paar näidet sõnadest, mida ta lausus ning mis selle tagajärjel juhtus. Kuidas see mees prohvetiks sai ja milline oli tema elukäik, seda ma siin kirjeldama ei hakka, kuid sellega soovitan tutvuda kõigil, kellel asja vastu vähegi huvi on.

Karl Reits käis ja kuulutas peagi saabuvatest hädadest Tallinna turgudel ja teistes rahvarohketes kohtades. Ühel päeval aga viskas keegi naine teda mädanenud apelsiniga ja sõimas pealekauba. Reits oli vastanud, et Jumal ei ole andnud sööki selleks, et seda jalge alla tallata. See aeg ei ole enam kaugel kui lähete turule ja tulete tagasi tühja korviga, kuna turul müüakse ainult lilli. Ja nii juhtuski. Teisel korral aga viskas üks kaupmees Reitsile tassi kohvi näkku. Prohvet pühkis end puhtaks, ei lausunud sõnagi ja läks minema. Kaupmees aga kaotas mõne aja pärast mõistuse ja viidi hullumajja. Kolmandal korral viskas keegi naine teda kurgiga. Reits ütles, et ta on tõstnud käe Jumala enda prohveti vastu ning sõnas, et käsi, mis tõusis tema vastu, on ära neetud. Hetk hiljem see naine kukkus ja murdis käeluu. Neljandal korral oli üks jõukas daam lausunud Reitsile, et mis ta rikub siin inimeste rahu. Reits ütles, et Jumala karistus ei ole enam kaugel. Mõne aja pärast langes naine surnult maha ja tõsteti autosse ning viidi minema. Neid huvitavaid juhtumeid ja seiku on kindlasti veel palju, kuid ma arvan, et näitlikustamiseks ja selle loitsude teema lõpetuseks, selleks praegu piisab.

On veel üks viis maailma muutmiseks, millest ma ka eespool põgusalt rääkisin, kus ma näitlikustamiseks tõin arvuti ja cd-plaadi näite. Tuleb proovida tajuda kogu maailma enda sees olevana ja kui see lõpuks kellelgi peaks õnnestuma, siis ta ka teab, kus kohas mingi maailma osa (kaust) asub ja saab seda muuta mõttega. Minul see pole teadlikult õnnestunud ega ausalt öeldes pole ma nii suurelt proovinudki, seni aga pean jätkama teiste kirjeldustega. Tegelikult sellele küsimusele vastamise loeksin hetkel lõpetatuks, sest mulle tundub, et selline muutmine ja maailma tajumine ei olegi inimesele päriselt võimalik, kuid võin ka siin eksida. Eks elu näitab.

Mandela efekt

Lühidalt lahti kirjutatuna, on tegu efektiga, kus reaalsus on olevikust vaadates minevikus mõnevõrra muutunud. Õigemini, see pole päris täpne termin, kuid nii just võib inimene seda tajuda. Tegelikult võivad aga sellel efektil olla hoopis sügavamad tagajärjed, mida on suhteliselt raske olevikus tajuda. Üks võimalus on jällegi vaatlus. Enne kui enda Mandela efekti kogemust siin kirjeldan, pean veel ütlema, et on olemas kahtesugust Mandela effekti:

1. Personaalne ehk ainult minule tajutav.

2. Kollektiivne ehk paljudele inimestele tajutav.

3. Valemälestus, mis tegelikult polegi Mandela efekt, vaid tundub ainult sellena.

Algavat kogemuse lugu räägin tagant ette. Olin öövahetuses ja tulin hommikul oma ajutisse peatuspaika, et puhata. Tegin oma toimetused ja läksin voodisse, et magama jääda, kuid otsustasin "unerohuks" taustale mängima panna X-files'i järjekordse osa, mida ma aegajalt üle vaatan. Olin parasjagu mitme aasta peale jõudnud seitsmenda hooajani ja järjekord oli 6 seeria käes. Nagu filmi peale panin, nägin seal kohe tuttavat meest ja see osa oli mul tänu seal osalenud näitlejale suhteliselt selgesti meeles, hoolimata sellest, et ma seda osa viimati palju aastaid tagasi nägin. 

Tegu oli mehega, kelle nimeks ma mäletasin olevat Loomis (loe: luumis). Teadsin seda hetkest, kui see mees kohe esimestest kaadritest silma jäi. Filmi sisust ka põgusalt. Tegu oli mehega, kellel oli igas olukorras õnne. Ta ei saanud surma, visatagu kasvõi lennukist ilma langevarjuta alla. Samuti võitis kõikides lauamängudes või loteriides, kuid kõik, kes tema õnnega kokku puutusid - surid. Näiteks ostis Loomis lotopileti, milles oli suur võit ja ta viskas selle minema. Selle sama pileti aga korjas prügikastist üles mingi suvaline inimene ja järgmisel momendil jäi ta auto alla. 

Vaatasin seda filmi ja Mulder ning Scully lahendasid parasjagu Loomis'ega seotud teemasid, kuid siis korraga avastasin, et mehe nimi pole filmis mitte Loomis vaid Weems. Ma mõtlesin esiti, et kuulsin valesti, kuid ikka ja jälle kuulsin Weems, Henry Weems'i nime tema kohta öeldavat. Siis sain pehmelt öeldes šoki. Tabasin ennast kohe mõttelt, et tegu on Mandela efektiga, sest teadsin omast arust 100% kindlusega, et tegu on Loomis'ega. Võtsin interneti lahti ja Googeldasin Loomis't. Interneti järgi sellise nimega meest üheski teises filmis ei mängi ja see tõigi mulle kindluse, et tegu on Mandela efektiga, mitte sellega, et olen sama mehe mõnes muus filmis sassi ajanud. Olen nõus, et aju teeb vimkasid ja poleks teemale üldse mittemingisugust tähelepanu pööranud, kui Loomis'e nimeline mees (sama näoga) oleks hoopis mõnes muus filmis mänginud, aga sellist ei ole. 

Jäin siis mõtlema, et X-files'ide vaatajaid on maailmas kindlasti väga palju, et kas tõesti keegi teine pole seda tähele pannud? Siit jõudsingi 50:60 järeldusele, et tegu võib olla personaalse Mandelaga, kuid ma seda hetkel lukku ei paneks, sest võibolla üle maailma on veel inimesi, kes seda näitlejat mäletasid Loomis'ena, kuid hetkel võtan seda Mandelat personaalselt. Siis meenus ka mu hea kamraadi Arne Tsirna Mandela effekt. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis kadusid temal kaks sõna Pisuhännast. Selle tükiga on samuti tegu populaarse näidendiga, kuid Mandela ilmnes ainult temal.

Nüüd liigun aga ajas kaugemale tagasi ja hakkasin mõtlema, et kui oli Mandela (minu jaoks ilmselgelt oli ja veel wau efektiga), siis kas minu jaoks kuskil midagi muutus või muudeti? 

Pean ütlema, et eelnevad paar kuud on vaimselt päris kurnavad minu jaoks olnud ja ma nagu ise ka oleksin otsinud väljapääsu sest olukorrast. Tervis korraks jupsis ikka väga korralikult, nii et isegi kiirabi viis haiglasse kontrolli. Vea sain teada ja õnneks polnud kõige suurem häda. Siis panid kodust koerad plehku. Kui vaba aeg on, siis elan maal, muul ajal linnas. Ja vähe sellest et plehku panid, tuli mul neid taga ajama hakata. Kell võis mõned minutid kuus läbi hommikul olla, kui nad kadusid peale korralikku kõhutäit. Minul aga tööpäev ja elukaaslast kodus pole. Sõitsin siis autoga varitsusse, sest eelmisest korrast oli koht teada, kus nad kätte sain, kuid seekord nad sinna ei ilmunud. Kolm tundi ajasin taga, kuid ei midagi. Korraga sain kõne, et koerad on võõra talu lammastes. Sõitsin kohe sinna, kuid peremees oli nad juba minema ajanud ja kätte ma neid ei saanud. Naine tuli siis töölt koju ja hakkas ise koeri taga otsima, kuna mul ei kannatanud rohkem töölt puududa. Kell 7 õhtul olid koerad käes. Tulemuseks oli üks surnud (uppunud) lammas, kelle koerad tiiki olid ajanud. Selle klattimisega oli mul nii palju jama ja pinget. Pulsikell näitas 100 tervelt 12h jutti, olgugi, et ma istuvat kontoritööd tegin. See mees, kes minu pärast kauem pidi tööl tol päeval olema, lõpetas oma eluküünla mõned kuud hiljem. Ta oli mulle üpriski hea kamraad. Nagu veel sellest vähe oleks, siis üks kuu hiljem viis rebane õuelt kanakuudist kõik kanad ära. Kanu oli meil kokku seitse, kukk üksi jäi. Oli teine öösel rebasel kõva lahingu andnud. Pea verine, üks kannus murdunud ja lonkas. Neid jamasid oli veel, kuid arvasin, et selle Mandelaga midagi muutus minu jaoks. Hetkel on aga vara sellest rääkida, sest viljad tulevad hiljem. Loodan, et viljad on seekord pigem magusamad, kuid jälgin olukorda. 

Mõttejõud

Usust ja tahtest ja nende tugevuse vajadusest olen ma põgusalt juba juttu teinud, kuid nende kahe vaimse tegevuse juurde käib veel kolmaski suurus ja see on mõttejõud. Need kolm suurust on tegelikult omavahel lahutamatud ja toimivad vastavalt inimese tundlikkusele ja vaimsele arengule. Mõttejõuga võib mägesid liigutada, aga inimese puhul on see häda, et usku jääb sellise tegevuse juures väheks ja see rikub kõik ära. Üks väga kuulus mees ajaloost on öelnud, ütle mäele - liigu ja see liigub, kui oleks vaid usku kasvõi sinepiivakese jagu. Taoline inimese mõttemaailm on rikutud teaduse, ajalehe, televiisori ja hariduse poolt. Terve elu on meile ettekirjutatud, mis on võimalik ja mis ei ole. Inimvaimujõud on olematuks tallatud ja usk näiliselt "imedesse", mis tegelikult pole üldse imed, on ära võetud. Mõttejõu toimimise kohta toon ühe näite ja küllap paljud on midagi sarnast kogenud. Näiteks, kasvõi tänagi kõndisin töölt oma peatuspaika ja keset asfalti oli suur okseplärakas. Kõndisin rahulikult sellest mööda, ilma et seda vägitegu terasemalt oleks põrnitsenud. Korraga jäi mõte sinna oksehunnikusse ikkagi kinni ja tahtsin ise ka oksendama hakata. Tuli isegi vastav häälitsus kurgust välja, kuid siis ajasin mõtte mujale ja läinud see oligi. Mis see nüüd siis oli? Mõttejõud mingi asja nägemisest, mis tahtis mind samuti oksele ajada. See on aga ainult üks väike näide mõttejõust ja selle vägevusest. Mida treenitud mõtlemise korral saaks aga vaimselt füüsilisel tasandil kõike korda tegelikult saata? Kas just otseselt mateeriat ära saab kaotada, aga muuta ühest olekust teise ja ümber paigutada, vist ikka saab küll. 

Nüüd kirjeldan seda teemat lähemalt ja lisan siia täispika loo ühest vanast ajalehest, kuna see kõnetas mind ja sain vastuse, miks mu elu on sellel aastal isiklikul tasandil kuidagi väga pingete rohke. Tervis, suhted, finantsolukord, igasugu ettenägematud jamad, vabaaja puudus, kohustused jne. Tundub vägisi sedasi, et vaimsel tasandil on asju korraldatud, et ma saaksin aja maha võtta, sest ma oma mõtlemisega (ajaloo teemad ja kes ma olen, kust ma tulen ning kuhu suundun) jõudsin piiri lähedale, kust ei tohi üle minna. Hetkel tundub nii, et see maailm siin ei ole see koht, mille puzzle võib täielikult kokku panna ilma karistuseta ja siis käed kogu sellest värgist puhtaks pühkida ning hüüda, tehtud! Muidugi võib uurida ja proovida üle piiri mõtlemise ja seoste omavaheliste ühenduste leidmise kokku viimisel, kuid teatud piiri ületamisel on selle palgaks maine lahkumine ehk surm.

Algava artikli leidsin Eesti Rahvusraamatukogu digitaalsest arhiivist DIGAR; Sakala Pühapäev: Sakala kaasanne, 16 veebruar 1935.

Hea- ja kurjatundmise puu 

Mõnda mõttemaailmast 

Itaallane Dadone, keda võiks võrrelda ameerika kirjaniku Edgar Allan Poe'ga, kes samuti oma suure fantaasiarikkusega käsitleb ülemõistuslikku, abstraktseid alasid, on kirjutanud kord loo Hiina keiser Tsin Go elevandiluust kerakesest. See on imeline nikerdusteos, mis nõudis vanadelt hiina kunstnikelt aastapikkust tööd; see, lapsepea suurune kera kujutles maailma.

Kera peal võis näha taevatähti, päikest ja kuud, ning millegist ei võinud järeldada seda, et see kera käis lahti. Kuid siiski oli tema lahtivõtt võimalik, sest kui vajutati õrnalt kuule, vabanes kera väline koor taevalaotusena, ning teine kera tema seest tuli nähtavale. 

Selle pinnal olid näha mäed ja mered, kerjuste hurtsikud ja rikaste paleed. Kuid ka see kera lasi end jaotada, ning selle sisemuses peitus allilm, põrgu, täis hirmsaid kujusid, kuradeid ja deemoneid. 

Selle jaotusega näis olevat tungitud imekera südamesse, sest kunstiteosel ei leidnud kusagil enam mingit kangi, mingit vajutusnööbikest, mis oleks avastanud uue peidetud maailma. Ükski vajutamine, pööramine ja muljumine ei aidanud. Kuid siiski leidus juurdlejaid, kahtlejaid ja otsijaid, kes kindlasti lootsid leida mingit uut lahendust. Ja neil oli õigus! 

Tuhatkordsete asjatute puudutuste peale avanesid lõppuks kerapooled, kadus põrgu, ning nähtavale tuli kohutav väärjumalapilt, nii hirmus, nagu seda suudab luua vaid katku, mõrtsukatöö, sõja ja näljasurma tagajärgi näinud kunstnik. Kes nägi seda jubedat pilti, sellel tarretus veri soontes, ta muutus hullumeelseks või suri samal hetkel hirmust. 

Sügav mõte peidetud selles kunstiväärtuslikus teoses! See kera kujutles maailma, ja kes tahtis tungida ta sisemusse, kes tahtis oma rahuldamatu otsimistega avastada ta sügavamat peidetud tuuma, pidi maksma seda oma eluga. Inimesed ärgu kiusaku jumalaid, ega püüdku kunagi vaadata seda, mis kaetud õndsusega, — nii ütleb Schiller. 

Saisi linnas Egiptuses — nagu räägib mütoloogia — seisis looritatud jumalus Neith. Tema aluslaual seisid sõnad: „Mina olen kõik: olen minevik, olevik ja tulevik, ükski surelik ärgu tõstku minu loori!" — Paljud saagad räägivad neist hulljulgeist, kes püüdsid loori tagant avastada tõde, ja kes sellepärast pidid kaotama oma elu. 

Piiblist leiame samase võrdluse suurelt mõtlejalt „hea- ja kurjatundmise puuga." Inimesed aetakse välja paradiisi õndsusest, kuna nad on söönud vilja keelatud puult. Kurjuse kehastusena esineb siin madu, kes on kiusajaks; tarkust toovat õuna pakutakse, võetakse ja süüakse, kuigi ka siingi on antud hoiatus. Kuid inimloomuse ulatamatus on see, mis meie püüetesse, teadmise ja otsimisjanusse toob õnnetust. 

Kus seisaks inimsugu praegu, kui ta ei oleks õppinud mõistma loodusnähteid ega kasutama nende jõudu! „Teadmine on jõud" — oli hüüdlauseks valgustusajal, teadmine teeb vabaks ja õnnelikuks, usuti siis pimedusjüngrite vastasest võitluses. Kuid praegu võime öelda, et asjad ei ole siiski nii lihtsad, ning kas ilm on muutunud õnnelikuks nendest teadmiste hiigelhulkadest, mis on saavutatud, ei või meie väita. Oli aeg, mil ei tehtud vahet vaimu ja hinge vahel, ning kõikjalt tõusis hääli, mis ennustasid „maailma hukkumist vaimu läbi". Siis hoiatati inimesi mõistusekülmuse, loodusteaduslike ja tehniliste teadmiste ja võimiste mõju eest. 

Mitte teadmistest ja äratundmistest, vaid inimese ulatamatusest oleneb saavutatud varanduste kasutamine. Kuid paljuks ei ole inimsugu veel täiuslik. Dünamiit on väga kasulik asi, — oleneb vaid sellest, milliseks otstarbeks seda kasutatakse. Kuuldub arvamusi, mis väidavad, et inimese kombeline arenemine ei suuda enam sammu pidada tehnilise arenemisega. Ja tõesti, kusagil puudub tasakaal. Juba asjaolu, et ühelt poolt teaduste edusammud lubavad põllumehel saada rekordlõikust, nii et osa sellest põletatakse, aga teisel pool tuhanded nälgivad, kinnitab seda. 

Kogu inimsugu aeti välja paradiisist, kuna ta sõi hea- ja kurjatundmise puust, — kinnitatakse mõnelt poolt, sest „teadmise läbi kaotas inimene oma lapseliku headuse," ütleb Tagore, India filosoof. Tihti kadestatakse imetledes lapsi nende loomuliku otsekohesuse, õigluse ja kavalusetuse pärast, kuid elukeerisesse kistud inimene, kellelt võetud ta vabadus, see pettunud ketikoer näeb välja teisiti. Mida komplitseeritum on kultuurinimese elu, seda segasem ta ehitus. Nii paljudki eurooplased kadestavad Lõunamere loodusrahvaid nende vabaduses ja lihtsais eluviisides, mis aga juba ähvardavad kaduda. 

Äratundmine toob kannatusi! Kannatus toob aga uuesti äratundmist, oma vigade äratundmist, mis tehtud. Lõppresultaadiks on aga jällegi väike samm ülespoole, tihtipeale paljusid eksiteid ja suuri keerde. 

„Fausti" eelmängus kahetseb Mefisto inimest, kellele Jumal on andud mõistuse, mis õieti teeb ta õnnetuks. Kuid see on siiski vaid õige kuraditarkus. On kindel, et seal, kus on valgust, on ka varje, kuid ilma valguseta oleks vaid pimedus. Kultuurajaloo sügavaim mõte ongi seada valgust nii, et ta valgustaks ka varje. 

„Ole häbistatud," — vastab Jumal pimeduse isandale, — „kuid sa pead äratundma: hea inimene oma tumedais tungides on teadlik õiges tees!" Artikli lõpp. 

Kuid siia juurde pean kohe ka ära mainima, et ma vist ei ole hoiatusi võtnud piisavalt tõsiselt. Meel ei anna rahu. Tänasel päeval ma olen/olin jälle oma hiilgevormis, kui nii võib öelda. Ma jõudsin valmis kirjutada kaks alternatiivajaloolist jutukest, lisaks teha Facebooki vastavatesse gruppidesse mõned postitused. Õnneks on praegu suvi ja läheme kohe-kohe Soome puhkama ja kalale. Loodan, et see hoiab mind heas mõttes "eemal", Seal on koos seltskond, kellega neil teemadel ei ole mul suurt midagi arutada.

Selle raamatu Lõppsõna võiks olla midagi sellist:

See raamat oleks tahtnud veel palju täiendust ja edasiarendust ning analüüsi, samuti kogemuste kirja panekut, kuid panin 1+1 kokku ja kõik vihjed, mis saabusid, sundisid mind seda projekti või õigemini enda arengutee üht suunda, lõpetama. Tõenäoliselt ka kogu seda blogi, kuid ma juba tean ennast ette, et ma tahan edasi uurida, kuid hetkel ei ole see hea mõte. Miks kõik pooleli jäi, sellel leiab vastuse krikastull 2 kõige viimasest teemast. Aega on vähe, võib-olla mitte ainult mul, vaid meil kõigil. Lõpetage kõik "jamad", mis teil pooleli ja tegelege ainult iseendaga. Katsun hetkel maailma eest peitu pugeda ja vaadata iseendasse, seda muidugi kõigevägevama abiga, kui sealt abi muidugi tuleb. Kirjadele endiselt katsun vastata.

...Kuid see pole veel lõpp, kõik kestab edasi, sest eelneva saab ümber lükata, kui tuua inimese ellu sisse ümberlükkamatu saatus. Kui saatuse tee on olemas, mida isegi Jumal(ad) väärata ei saa, vaid ainult inimest "ehmatada", siis võid sa siin ilmas teha, mis tahad ja uurida kasvõi uurimatut, kuid saatust see ei muuda. Muidugi mõista, vastuseid taolise teema uurimisega ei paista saavat. No näiteks, mis on alles sündimata inimese süü, et teda ettemääratakse kuritegusid tegema ja selle eest vastutama?

Mõte

Piiblis kirjeldatakse maailma loomist umbes sedasi: Alguses oli sõna, mis hõljus vete pääl. Tegelikult on eesti keelses piiblis midagi tõlkes kaduma läinud, sest täpne tõlge sellele ideele või väga suurepärasele kirjeldusele maailma loomisest peaks olema hoopis selline: Alguses oli mõte, mida alg-kreeka keeles väljendati sõnaga - logos. Ja siit tegelikult kõik pihta hakkabki. Inimese või siis üksikindiviidi elutee või elu, mida indiviid ise omale keeruliseks elab ja sõlme keerab. Ma ei saa öelda, et see elu sõlme keeramine on paha, üldse mitte, aga kes neid sõlmi oma mõttega muudkui suuremaid ja umbsõlme punub, et kas sellisel tegevusel on mõtet? Seda teemat kirjeldada on mõnevõrra raske, kui ma ei tooks sinna kirjeldusse sisse saatust. Saatuse teema juurde ma tulen hiljem tagasi ja seon siis lõplikult kõik otsad kokku, millest moodustub tervik, mida peaks suhteliselt lihtne mõista olema. 

Kuidas aga mõistab inimene maailma loomist, kui piibel annab selle jaoks ainult kolm sõna: Alguses Oli Mõte. Mina, kui neid sõnu loen, tulebki kujutluspilt täiesti tühjast, alles loomata maailmast, kuid ometi on seal midagi, mida seal veel olla ei saaks. Selle kujutluspildi juures näen ma valgust ja ka vett, ülejäänud on tühjus. Vesi mõistagi tekib mu kujutlusse sest samast jätkulausest: "mis hõljus vete kohal." Aga proovige mõelda veel kaugemale. Kuidas sai mõte olla olemas enne maailma loomist? Mina seda osa praegu siin kirjeldama ei hakka, vaid lähen oma elu juurde tagasi ja toon sellest kaasa ainult mõtte olemuse, mida ma proovin kirjeldada ja joonistan näitlikustamiseks mõne pildi juurde. Selle lühikese teemaga peaks siis mingi aimdus tekkima, et kuidas mõte kujundab üksiku hundi elu inimese saatuse joonel. Sedakorda ma ei joonista mitte arvutis vaid paberile, sest nii tundub lihtsam olevat. 

Kuidas inimene, üksik hunt, indiviid, oma päeva õhtusse veeretab? Kui inimene hommikul ärkab unest ja teeb oma kohustuslikud toimingud ära, wc külastus, pesu, hommikukohv, siis argipäeval järgneb sellele tavaliselt tööle minek. Edasi töö, lõunapaus, kojutulek või kohvikusse, teatrisse, spaasse jne minek. Õhtul kodus olles, valmistumine järgmiseks päevaks, raamatu lugemine, teleri vaatamine, perekonnaga midagi koos tegemine jne. Neid tegevusi on päris palju ja polegi mõtet neid kõiki proovida siia lahti kirjutada, kuid mis on kogu inimese päeva käima lükkavaks jõuks? Loomulikult on see mõte, kuid kas keegi pani tähele veel ühte kummalisust kogu selles eelnevas kirjelduses? Kes pani tähele, on tubli, kes ei pannud, on sama tubli. Terve inimese päev meenutab robootilist automatismi. Inimene, kes õpib või alles läks uude kohta tööle, selle päev ei ole niivõrd automatiseeritud hetkeni, kui tal on kõik vajalikud oskused koolist omandatud ja praktilise töö käigus töötegemise oskused omandatud. Sellest hetkest on tegu suuresti automatismiga. Kõige selgemad etteantud programmil töötavad robotid on inimesed hommikuti. Hambapesu, wc jne. Ma tihti ei mäletagi, kas ma hambaid hommikul pesin, kuid ma tean, et ma teen seda kogu-aeg, sest see on mul harjumus ning seetõttu ei jäägi see mulle meelde. Piltlikult öeldes pesen ma hambaid täisautomaatsel režiimil, nii et mul selleks tegevuseks isegi mõtet enam ei pea olema. Ma leian, et sellise tegevuse jaoks on automatism väga hea nähtus, kuid kogu inimese päeva kirjeldus ja tegevused, mida ennist kirjeldasin, pole päris normaalne, et see toimub automatismi baasil, kus tegevused korduvad päevast päeva. Ma leian, et see ei ole hea, selleks mina uuringi teemasid, mis viivad mu alati millegi uue jälile. Panen raamatute jaoks mõtteid kirja, mis samuti tekitavad minus kordumatuid kujutluspilte ja mõtteid, mida ma pole eelnevalt mõelnud. See aga toobki mind automatiseeritud tegevustest välja. Samas, võib seda sama omale ka ise kunstlikult tekitada. No tundub ju sedasi, et inimene ei pääse välja sellest, et ta peab hommikul tööle minema. Teisalt, muidugi ei pea, kuid see toob lõpuks enamiku jaoks tagajärjed ja nii võivad elukäiku umbsõlmed tekkima hakata. Ajendiks inimese kogu päevale on mõte ja ainult MÕTE, ei miskit muud. Mõte paneb kõik käima. Mõte loob inimese maailma. Mõte teeb inimesest selle kes ta on. Näitlikustamiseks joonistan siia mõned pildid. Joonistuses märgitud A on hommik, B on õhtu ja kriips nende vahel on aeg ehk kõik tegevused hommikust õhtuni. 


Nüüd, kui proovida väljuma hakata automaatsetest tegevustest, mis tegelikult on endiselt juhindatud mõttest, hakkavad asjad juhtuma. Inimene ärkas uuesti ellu ja hakkas, ma ei saa veel öelda, et juhtima, kuid mäng hakkas nüüd huvi tundma, mida see "hull" inimene õige teeb ja katsetab? Kas ta enam ei magagi? 

Edasi hakkavadki kummalisused juhtuma. Kui meile ettesöödetud "mängu" proovida päevast päeva "lõhkuma" hakata, siis lõpuks võib koita päev, kuis Jumalale või jumalatele on hakanud sellisest inimesest pehmelt öeldes "siiber" saama ja siis võivad algul juhtuda pealtnäha pahad asjad. Nagu ma eelpool seda juba enda baasilt kirjeldasin ning kaalusin korraks selle raamatu kirjutamise katkestamist. Kuid elu järjepidevus ja "saatus" ei lubanud sellel tulla. Sest kõik jõuab kord selle juurde, kes otsib ja ei jäta jonni, nii ka mina juhtusin suhteliselt kohe peale "ähvardust" ühe teksti  peale, mis räägib saatusest ja mis kõige huvitavam: Jumalal või jumalatel ei ole voli saatust muuta! Kas pole totter? Selline teadmine ei mahu justkui kasti sisse. Ise Jumal lõi selle maailma koos kõigi reeglitega ja siis korraga nüüd tema ei või seda muuta? Mis veelgi hämmastavam, ka Jumal ise kuulub saatuse alla! Vot nüüd läks justkui lappesse ära selle teadmisega, kuid läheksin teemasse tagasi. Kuidas siis ikkagi automatismi lõhkuma hakata? Nagu teema alapealkirigi ütleb, et kõik asjad juhtuvad ja on kinni ainult inimese mõttes! Tuleb hakata mõtet muutma. Tuleb vaikselt ja tasa kontroll oma kätte tagasi võtta. Väga lihtne nipp ja esimene ettevaatlik samm on, et tuleb hakata tasapisi paljusid asju tegema teistmoodi kui varemalt. Näide: Lähed tööle teist teed pidi või hoopis pisut varem kui tavaliselt. Väga tähtis on, et sa ei planeeriks neid tegevusi ette, vaid tööle sõites autoroolis olles alles muudad oma plaani ja teekonda. Sellise mõtte ilmnemisel, seda kohe tööle rakendades nii öelda ette hoiatamata, lõhub automatismi ja tegelikult lõhub matrixi käigumustrit kõige efektiivsemalt. Ma arvan, et näiteid pole siia vaja kuigi palju tuua, sest tegelikult võib terve oma päeva automatismid ära lõhkuda iga teistsuguse sammuga, mis on eelnevast käitumismustrist erinev. 

Järgmine variant, mille eest ma ka hoiatasin, on see, kui hakkad liiga julmalt süsteemi lõhkuma. Fakt on see, et konflikt sellest tuleb ja see võib lõppeda millega iganes. Tavaliselt, keerab see inimese terve eelneva automatiseeritud elu peapeale. Seda võivad katsetada ainult hulljulged või need, kellel on sügavalt ükskõik enda eelnevast elust. Ausalt öeldes, ma ei tea milleni see lõppkokkuvõtteks viib, kuid algusel tundub see suhteliselt hull olevat. Ja jällegist, kõik on meie mõttes kinni. Meile on raiutud ja läbi praktika justkui selgeks saanud, et ilma tööta pole raha, rahata pole kodu, koduta oled kodutu ja vajud eluheidikute sekka. See kõik on tegelikult automatismi tagajärjel inimese pähe tekkinud "tarkus". Muidugi, kui täbaras olukorras oleme, siis hakkame mõtlema jälle automatismi kohaselt ja matrixi reegleid jälgides, et kuidagi reele tagasi saada. Mis nõuannet mul anda oleks, et seda teed vältida, ma hetkel ei tea, sest selline olukord tuleb täielikult läbi elada ja kogemus saada, kuid kas keegi jääb sellises olukorras olles nii kindlaks endale, et proovib süsteemiväliseid mõtteid mõtlema hakata? Peab avalduma veel mingi tegur, et see juhtuks, sest stressitase on nii kõrge ja inimene võib proovida päästma hakata, mida veel päästa saab, kuid kas on mõtet? 


Nende mõtete kirja paneku ajal sain telefonikõne oma elukaaslaselt, kellele avaldasin omi mõtteid neis teemades ning arutlesime sellel samal mõtte teema ühel võimalikul harul. Kas on võimalik, et kui inimene hakkab omI mõtteid teadlikult muutma ja väljub automatismist, siis kas seda tehes võib ta hukka saada? Näiteks, jääb rongi alla või veel hullem, otsustab ise rongi alla jääda. Kas sellisel juhul oli see tegu tingitud tema automatismist väljumise "tagajärjega"? Võib ju kaudselt öelda, et kõik enestapjad väljuvad automatismist, kuid nad on seda tõenäolisel kaua plaaninud ja seega saab seda lugeda automatismi osaks. Telefonikõne mõttemõlgutus keerles just selle esimese osa juures. Näiteks, kui inimene sõidab autoga tööle ja ta otsustab täna teist kaudu minna ning temaga juhtub seal teisel teel liiklusõnnetus ja selle tagajärjel jääb inimene vigaseks või kogunisti hukkub. Kas sellisel juhul, kui inimene poleks automatismist väljuda proovinud, poleks temaga midagi juhtunud? See on igivana küsimus, kuid vastuse ma just mõni hetk tagasi eespool sellele küsimusele tegelikult andsin. Saatus, seda ei määra jumaldki mitte. Ehk, sellise otsuse tegemisel ja uue mõtte rakendamisel, sõita teist kaudu tööle, ei tohiks inimesega midagi hullu juhtuda. Nüüd muidugi tuleb Muprhi seadus mängu, sest kellegagi ikka juhtub, kes seda proovib, aga kui ta surma saab, siis ta oleks ka traditsioonilist elu jätkates surma saanud. Ühte ma ütlen, matrixit lollitades hakkavadki asjad nii ehk naa juhtuma, ja algul kindlasti ebameeldivad asjad, kuid sellest tuleb katsuda üle olla ning proovida järjest julgemaid äkkmõtteid teostada. See viib lõpuks süsteemi katki minemiseni ja inimese vabanemiseni. Praegusel ajal tuleks proovida lõpetada uudiste vaatamine/kuulamine ja lugemine, sest süsteem proovib inimest läbi hirmu vaos hoida ja esimese "ehmatuse" korral võib inimene kõik mõttekatsetused katki jätta ja pöörduda tagasi "turvalisse" maailma ehk automatismi.


Mis moodi ja kui julmalt oma mõtetega maailma toimimisse sekkuma proovib keegi hakata, eks see on tema enda asi, kuid soovitus on siiski tasa ja targu, aga järjekindlalt. Siis tulevad ka tulemused ja kogemused. 

Mõnest väiksemast sündmusest võib sedasi ilma jääda või hoiduda, aga teine sündmus võib selle asemele tulla, mis on sama meeldiv või halb, kuid õnneks me seda ise ei tea, ega saa kunagi teada. Matrixit saab lõhkuda sedasi, kui ei planeeri oma tegevusi ette, või kui seda teha, siis nii vähe kui võimalik. Näiteks, ei tasuks planeerima hakata oma homset vaba päeva. Tee seda alles siis, kui päev kätte jõuab ja sedagi etapiviisiliselt. Hommikukohvi kõrvale mõtle, et mida ma (me) täna hommikupoolikul teeme, mitte peale lõunat. Pealelõunasele tegevusele mõtled hiljem.

Seda "mõtte" lugu siia kirja pannes, meenus mulle, et mul on vastav teema ka kunagi blogis avaldatud, kuid vahega, et seal on lugu kirjutatud ja inspiratsioon tulnud minu mõtte välisest allikast. Sisu on mõistagi erinev siin välja toodud infoga, kuid seal on üks huvitav ja hoopis teistmoodi tehnika, kuidas mõte enda kasuks tööle panna. Kuid mulle tundub, et sealse õpetuse järgi ei lõhuta matriksit, vaid ehitatakse matrixit vastavalt oma tahtmisele ja vajadusele. Lühidalt, kui inimene soovib mida iganes, minu pärast kasvõi raha, siis on vaja selle jaoks keskenduda ja mõelda ennast vastavasse päeva tulevikus ning mõttega kõik paika panna, kuidas see raha sinuni jõuab. Minu arust on selle tegevuse juures tähtis pisimgi detail, mida oma mõtetes paika sättida, sest vastasel korral ei pruugi see tulemust tuua. Mis kõige tähtsam: pärast intensiivset ja pingelist mõtlemist oma eesmärgile (oletame, et see tegevus kestab 15-30 minutit), tuleb sellest mõttest täielikult lahti lasta ja sootuks unustada ning tegeleda oma maiste asjadega edasi. Mingil kummalisel moel hakkab alles siis matrix toimetama ja seda sündmust looma, muul juhul see ei toimi.

Saatus

Võtsin selle teema varem ette, kui ma algselt arvasin, kuid teisest küljest, sobib see teema ideaalselt eelneva teemablokiga. Ma panen siia alateemasse palju mõtteid erinevatest vanadest ajalehtedest ja ka ühest vanast raamatust. Järgnevad paar lõiku ei ole minu kirjutised. Joonin mõned kohad alla ja teen tumedamaks.

Moira või Moirai määravad üksikisikute saatuse, "kedrates" oma elu niiti. Sõna "moira" viitab mõnikord eufemistlikult surmale kui kõigi inimeste saatusele. Nimisõna "tychē" (õnn) on seotud tegusõnaga "tynchano" (juhtuma). Tychē peeti juhuslike sündmuste põhjustajaks – sündmusteks, mida ei osatud või ei osatud arvutada ja mis ei sobitu tavapärasesse mustrisse. Aristoteles klassifitseeris füüsikas II.5–7 tychē spontaansuse (automaatsuse) alla ja määratles selle juhusliku ja määramatu põhjusena sihipäraste tegevuste sfääris, mis hõlmab ratsionaalset valikut. Teisisõnu, tychē on Aristotelese jaoks selliste sündmuste põhjus, mis võisid olla inimliku ratsionaalse valiku tagajärg, kuid tegelikult ei ole seda. Sõna "anankē" viitas algselt välisele piiravale jõule ja sellest tähendusest sai ta Sokratese-eelsel perioodil loogilise ja füüsilise vajaduse abstraktsema tähenduse. Seda kujutatakse sageli kui ülimat jõudu, mida isegi jumalad peavad järgima. Parmenidese Aletheias garanteerib kehastatud Anankē, et olemine on muutumatu ja liikumatu ning "hoiab [olemist] piiride köidikutes" (Diels ja Kranz 1954, B8.30), Doxas aga hoiab tähistaevast aheldatud. (B11.6). Empedoclese kirjutistes määrab Anankē oraakel nende karistuse, kes sooritavad ülima patu – verevalamise (B115.1). 

Heimarmene- antiikfilosoofia kontseptsioon, mis Herakleitose ajal tähendas kosmose seaduspära, Zenoni ja stoikute ajal vältimatut saatust, Karneadese ajal loodusseaduste raames toimivat põhjuslikkust. 

Fiet illud, quod futurum est - juhtub see, mis juhtuma peab.

Moira (vana-kreeka jumalanna?) - halastamatu saatuse jumalanna (karma?), kelle ümberlükkamata otsuste alla jumaldgi end pidid alandama. Inimese vaba tahe on võimetu Moira poolt määratud sündmuste käiku muutma, sellepärast on ka mõitsetav, miks kõik prohvetite ettekuulutused täide lähevad.

Heimarmene või Himarmene /haɪˈmɑːrmɪniː/ (vanakreeka keeles Εἱμαρμένη) on kreeka mütoloogias jumalanna ja saatuse olend (eelkõige põhjuse ja tagajärje korrapärane järgnevus või pigem saatuse kui universumi vastand üksikute inimeste saatustele). Ta kuulub sarnaste saatuse- ja saatuseolendite perekonda, kes on meile andnud erinevaid kaasaegseid mõisteid (nagu Aesa, Moira, Moros, Ananke, Adrasteia ja Pepromene). Etümoloogia Heimarmene nimi on ontoloogiline kirjeldus sellest, kuidas teda nähti. Arvatakse, et see on osalusvorm kreeka tegusõnast μείρεσθαι (meiresthai, mis tähendab "osaliseks saama"), mis on tuletatud samast tüvest kui Moira ("saatus"). Tõenäoliselt on mõlemad õiged. Muud kasutusalad Mõistet "Heimarmene" (personifitseeritud või mitte) kasutatakse laialdaselt ka kreeka stoikute traditsioonis, gnostilises religioonis (näiteks Pistis Sophia käsikirjas) ja teistes ebaselgetes ususektides.

Kreeklaste Moira, tyche ehk heimarmene s. o. kõige vägevam võim, mis inimeste ja jumalate üle vägeval volil valitseb, mille teesid inimesed ei tea, ega jumalad ei tunne, mis ühtegi palvet kuulda ei võta, ega ühtegi süüd andeks ei anna.

Armetud jumalad, halastamata saatus valitseb maailmas vägeval volil, ja selle võimu vastu on ka jumalad nõrgad ja väetimad. Ükski süü ega ükski kuritegu ei või andeks antud saada, vaid iga eksitus toob eksijale ajalikus elus süüväärilist nuhtlust. Jumalad elavad taevas, ja sealt valvab nende silm inimese elutee üle; maa peal pole neile muud templit pühendatud, kui vaga inimese süda.

Üleval olevad tekstid ja mõtted on siia raamatusse kõik kuskilt tarkadest kirjutistest laenatud. Ma katsun hakata nüüd lahkama seda teksti. Ütlen veel enne ära, et kas on olemas Jumal või jumalad, mina ei tea. Pühakiri ütleb, et on olemas kolmainu Jumal ja kui mina oma mõtetes kõigevägevamaga räägin, siis ikka selle ühe ja ainsaga. Eks kogu see eelnev tekst tuleb kuskilt vana-kreeka mütoloogiast. Samas, kõik vanad rahvad teavad paljusid jumalaid, ka meie Eesti mütoloogia. Saatuse, kui sellise olemasolusse, ma ei kahtle, kuid proovin pehmendada natuke kogu eelpool öeldut. Ei ole inimese elu päris selline nagu oleks sirge jutt joonlauaga paberile tõmmatud. Paljusid asju võib inimene ise kallutada kas siia või sinna. Loomulikult on tegudel tagajärjed, kuid osasid õnnetusi saab ka endast eemal hoida. Tähtis on inimese hea süda ja enda eksimuste tunnistamine ning tähelepanekud inimese enda ümbert. Raamatus Eesti Mütoloogia IV, Eesti Vana Usk (M. J. Eisen, Eesti kirjanduse seltsi kirjastus 1926) lk 177 on öeldud järgmist: Määratud saatus ei saa inimesele tingimata osaks, vaid inimene võib sagedasti saatuse eest pääseda, kui ta sellekohaseid aegu ja märke tähele paneb, ehki ta on sündinud halval päeval.

Ma olen selle lausega ainult osalt nõus. Tervet elulõnga ei saa inimene ise muuta, aga teatud seiku ja nüansse kindlasti, sest muidu poleks inimene vaba ja kogu inimelul poleks üldse mitte mingit mõtet. Seal raamatus on veel öeldud midagi väga sügavamõttelist: "Saatus sõltub suurel mõõdul AEGADEST!" Et seda mõista, peaksin ma kirjutama ka ajast, millest ma olen juba tegelikult eelnevalt ka kirjutanud, kuid ajast ehk veel põhjalikumalt mõnevõrra hiljem. Seda, et saatus on tingimata olemas, selles ma ei kahtle. Seda kinnitavad ka prohvetid, kes läbi aegade on maailmas eksisteerinud.

Olen lugenud palju tekste vanade prohvetite kohta ja kõige rohkem hämmastas mind Karl Reitsi lugu. Reitsi viimane ennustus ei ole seni küll veel täide läinud (ülejäänud aga küll), et eestlased lahustatakse teiste rahvaste sees ja meist ei jää enam midagi järele. Vaadates ümberringi, siis võibolla just praegu on see meiega toimumas, samas, ärme unusta ikkagi Jumalikku mõõdet ja võimalust, et Jumal saab inimestele ja ka tervetele rahvastele andeks anda teatud asju ja nihutada paratamatult saabuvat saatust aastakümneid või koguni aastasadu edasi, nagu ka eestlastega on juhtunud. Me oleme saanud pea sada aastat pikendust, aga kas nüüd on lõpuks Jumala karikas täis saanud? See selgub pea.

Mind aga rabas hoopis sellise taevamaailma käsitluse juures see, et ka Jumalad ei saa ilma saatuseta. Ka neil on oma saatus, mille ees nad on võimetud. Seda me muidugi päriselt teada ei saa kunagi, inimestena ma mõtlen, kuid see mõte ise on selline hoopis teistsugune kastist välja mõte, mis minu ajus tekitas pisikese konflikti. Mina olen ikka kujutanud maailma sedasi, et üks ainumas looja ta ehitas ja tema ka täpselt kõik seadused paika pani, mis järgivad täpselt seda, mida tema sellesse maailma pani. Kuidas nüüd korraga saab olla, et looja lõi midagi ja allutas ka ennast sellele? Sellist asja ei saa justkui olla. Vähemalt mina oma mõistusega ei looks midagi sellist, mis on üle minu. Kuid tera võib olla selles, et kui looja hakkas maailma looma, siis olid tal veel kõik asjad kontrolli all. Kuid lõpuks kasvas see tal üle pea ja maailm väljus looja kontrolli alt. Ta küll suutis hiljem kuskilt maalt ohjad jälle endale tagasi võtta, kuid mingi osa oli jäädavalt tema mõju alt välja läinud ja seda kutsutaksegi saatuseks. Teine võimalus on see, kui loojaid on palju, siis et kuidagi maailma võimu jagada ja et keegi hiljem liiga ahneks ei läheks, kirjutati maailma sisse seadus, nimega saatus, mida jumaladki ei suuda väärata.

Kuna mina elusaladuste vastuseid otsin ja kes tegelikult teab, kui kaugel ma kõigest sellest olen, kuid uurides ma siiski mingeid vastuseid saan. Eks see ole üks elu algideedest ja mõtetest, mida kirjeldatakse igas kultuuris umbes sedasi: "Kes otsib, see leiab!" Aga saladusi on palju, väga väga palju. Ükskõik kuhu inimene ei vaata ja ükskõik kui pealtnäha väikest asja ta ka uurima ei hakkaks, ta leiab, et see on saladusi täis. Ütles ju vabamüürlasest W. Shakespeare Hamletiski: Taevas ja Maa peal on rohkem asju, Horatio, kui teie filosoofia uneski näeb. Ja nii ma proovisin kokku panna oma peas loetud kirjanduse ja nähtud filmikaadrite põhjal, et kas on võimalik mingit moodi saatuse eest pääseda? Lühike vastus on, et on küll! Toon kaks näidet. Raamatus "Veealune eluriik", H. Kauri, Looduse kuldraamat, 1937, lk 150, on kirjeldus, kus William Beebe sukeldus süvamere teraskuuliga Kariibi merre 15. augustil, 1934, ja seal ta ütles: 

"Pahandav on süvamere kuulis töötamisel asjaolu, et inimese mõte silmapilksete vaatlustega ei suuda sammu pidada ja maha jääb."

See nähtus on ulmevaldkonnas ammugi teada, aga läbi selliste kirjutiste on võimalik need teadmised tuua ulmevaldkonnast päris maailma. Need nähtused on päriselt olemas ja päris palju asju, mida on eelnevalt ulmeks peetud, on hiljem tõeks osutunud. Nimelt, Beebe poolt kogetuga saab väita, et inimene on ühendatud kuskile "ühisvälja" ja kui tekivad teatud füüsilised takistused, siis lakkab inimaju korralikult töötamast. Mingisuguse aimu looduse (ka inimese) toimimisest võib saada, kui lugeda Termiitide teemat, mis on minu blogist senini veel leitav.

Sügaval vee all on inimese ja "välja" vaheline ühendus oluliselt takistatud ja siit ka viivitus. Sama vististi saab ka kogeda, kui minna ruumi, mis on täielikult vooderdatud elektrit juhtiva materjaliga ja on tekitatud Faraday puur, ehk elektriväli ei pääse sinna ruumi sisse ega sealt välja. Nii saab inimene peitu pugeda "arhitekti" eest. Kuid Faraday puuri osas ma veel esialgu päris kindel ei ole. Taolist paika näidati ka põgusalt Hollywoodi filmis "Nunn", kus sügaval kloostri keldris oli uks, millel oli silt "Finit hic, Deo"

Pilt filmist The Nun (2018). Pildil on uks, kus seisab ladinakeelne kiri, mille mõtet võib filmi kontekstist lähtuvalt edasi anda umbes sedasi: Siit edasi Jumalat enam ei ole või ka „Jumal lõppeb siit alates.“

Seda teemat võiks veel jätkata pikalt, kuid hetkel ma leian, et saatuse teema minu elukogemustest lähtuvalt on selle põgusa jutuga siin lahti kirjutatud. Kuna kõiki nüansse ja eluseikasid ei jõua kunagi inimene oma elust kuskile täielikult kirja panna, siis otsustasin kirjutada ka teise raamatu, millesse ma kavatsen panna kogu oma elu nüansid, mis mulle tunduvad olulised. Endast-mõista, ei avalda ma seda kirjutist niipea ja kaugelt pole see valmis, vaid see raamat valmib samuti nagu "Üksik hunt" järk-järgult. See raamat võiks ideaalis avaldatud saada alles minu eluõhtul või kas üldse kõigevägevam annab mulle jaksu sellega edasi tegeleda? Eks seda näitab aeg.

Üks hing või kaks hinge? Kas selles ongi kogu küsimus?

Nüüd ma läheksin aga selle raamatu päris algusesse tagasi ja avaldan mõtte, mis lükkab pea-peale mu esialgse versiooni, et ühe maailma kohta on üks hing. Kunagi, kui seda raamatut hakkasin kirjutama, siis tundus selline mõte olevat küllaltki ulmeline ja väga põnev, mida mööda sai edasi minema hakata ning teemad tulid ise mu juurde, mida edasi uurida ja kirja panna. 

Ühel õhtul olesklesin voodis ja enne uinumist ma alati lasen igasuguseid mõtteid läbi pea ja pean mainima, et tihtipeale on need mõtted, mis mulle tulevad, just kõige viljakamad või ulmelisemad, mida edasi uurida. Ainus häda on see, et ma ei pane neid mõtteid tavaliselt kirja ja need kipuvad ununema. Mul on tunne, et ma olen eespool juba rääkinud võibolla mitu korda mõndasid lugusid endast ja kordan mõnda lugu üle, kuid ehk lugeja annab mulle andeks, sest sellel raamatul pole toimetajat ja on praegu rohkem nagu blogi vormis kirjutatud. Seega, ma tõesti ei mäleta päris täpselt, mida ma siia raamatusse olen kirja pannud ja fakt on see, et mul ei ole aega seda raamatut üle lugeda ja veel vähem toimetada ning kirjavigu parandada, kuid nüüd siis asja juurde.

Kõik inimesed vast on oma elu jooksul kogenud mehe ja naise vahelist armastust, seda sama, mida paljud klassikud hulluseks peavad. Ja neil võibki õigus olla, selles seisundis, ei suuda inimene mõelda enam ratsionaalselt inimmaailma seisukohast lähtuvalt. Sellises seisundis võib armunud inimene teha midagi sellist, mida ta mitte mingil juhul ei teeks, kui ta poleks armunud, kuid see on kõigest eellugu minu mõttele, sest ainult taolise armastuse kogemusega inimene saab tulla sellisele mõttele, muidugi kui ta tahab, enamus ei taha kahjuks või õnneks, et ühte inimhinge ühe maailma kohta ei saa olemas olla.

Kas inimene saab armastada, sedasi nagu ma eelpool armastust kirjeldasin, üldse midagi muud (keha) kui ainult teist hinge? 

Ma väidan, et ei saa. Toon näite. Kui inimene armastab teist inimest "jäägitult". Oletame praegu niipidi, et mees naist ja ta kujutab ennast ette, et ta on nüüd ise see armastatav naine. Kuidas ma seda arusaadavalt seletan, et mehe hing lahkub mehe kehast ja suundub naise kehasse. Naise hing aga astub üldse hetkeks kõrvale. Selle raamatu lugejal on kindlasti väga hea kujutlusvõime, pigem on kehvakene minu oskus asju kirjeldada. 

Olgu, hing on võibolla hetkel näite toomiseks vale sõna, nimetan siis hinge hoopis olemuseks. Kas nüüd selle mehe olemus, kes on mõttes suundunud naise kehasse, armastab seda naist samuti kui enne? Enne, kui nende olemused olid vastavalt mees mehe kehas ja naine naise kehas. Vastus on, et ei armasta. Mees võib selles uues kehas minna kasvõi paljalt peegli ette, kuid ta ei leia peale selle naise maise kesta enam midagi muud seal olevat peale iseenda olemuse. Olemus, kes oli varemalt naise sees, seda ei ole enam. Lihtsalt, selle naise keha oli meediumiks, et kaks olemust saaksid üksteist armastada. Ilus naise keha oli lihtsalt eelduseks või boonuseks. 

Teine näide. Oletame, et teadus ja ühiskond on jõudnud oma arengus väga kaugele ja on võimalik ehitada inimeselaadne robot, ükskõik kas mehaaniline või bioloogiline. Kas siis võib "päris" inimene armuda sellesse masinasse, millel on pealegi oma masinlik olemus, mille tema loojad tema sisse panid? Leian, et päris inimene, kellel on hing ja tal kruvid ei logise ei saa "tühja" konservipurki kunagi armastama hakata. Inimesele võib küll meeldida see masin, kuid päris inimest ei asenda see mitte kunagi, sest olgu see nii täiuslik kui tahes, on sellel "midagi" puudu, mida sageli hingeks kutsutakse. 

Kuid on üks veelgi kohutavam asi, mida maailmas hetkel proovitakse arendada ja juurutama hakata - see on hübriidinimene. Ma ei pea halvaks, kui mõni mittemõtlev kehaosa on vahetatud või asendatud. Mõnel piraadil oli puujalg või kapten Konkskäel oli käe asemel punnivinn jne. See on kõik normaalne asjade kulg. Aga inimmõistuse ühendamist kuskile tehisteadvusesse või vastupidi, seda ma ei pea õigeks ja sellele saabuvad varem või hiljem väga tõsised tagajärjed ja selle eest on inimkonda palju kordi hoiatatud, et kurjus just nii inimesi hakkab üle võtma. Aga mäletate ju? Saatus, see on paratamatu ja tuleb nii ehk naa, kuid teie saate siin ise oma valiku teha, kas lasete ennast ühendada või mitte. Selle valiku saate teie teha ja see määrab ära teie hinge kogu edaspidisi saatuse...

AEG

Aega saab ainult kujundlikult väljendada, sest see suurus pole füüsiline ja sellepärast ei saa seda näha, küll aga saab seda tajuda. Aja kohta vast ei saa öelda, et kas see on või ei ole. Samas, ulmes ei ole midagi võimatut ja fantaseerida võib mida iganes, kasvõi ajalõksu, kus keegi ei vanane ja ei sure või veelgi ulmelisemalt - kus ei toimu üldse mitte midagi. Kuid milleks selline koht?

Aega saab tajuda erinevalt ja need tehnikad on õpitavad. Eks igaüks vast teab, kui lühike aeg on 1 minut. Selle aja jooksul jõuab vast vaevalt mõned korrad silmi pilgutada ja juba läinud see ongi. Tegelikult aga oleneb aja pikkus vaatlejast ja tema olukorrast. Üldtuntud on aja kulgemise „näiv“ aeglustumine wc ukse taga oodates, olukorras, kus väiksemgi iitsatus võib õnnetuse sünnitada. Sellises olukorras on isegi 10 sekundit väga pikk aeg ja kui nüüd proovida oletada, et inimene peab sellises olukorras veetma terve ööpäeva, siis kui pikk näib sellele ootajale see ööpäev? Nädal? Kuu?, ei tea ja ei tahagi teada, kuid arvan, et kui see õudne ööpäev kord seljataha kaob, tunneb inimene midagi sellist, et tema elust on palju päevi vähemaks võetud pärast seda neetult pikka üleelamist. Juurde tekkinud hallidest juuksekarvadest ei maksa rääkidagi.
Juba piibel mainib aja erinevat kulgemist. Hetkel küll jääb teadmata, et kas seal paigas, kui nii tohib nimetada, kus kõigevägevam viibib, on ajakulg teine või tajub kõigevägevam aja kulgemist inimestest hoopis erinevalt. Looja lõi maa kuue päevaga on selles raamatus kirjas ja teises kohas mainitakse, et kõigevägevamale on inimese 1000 aastat nagu üks päev. Ja veel üks näide või õigemini oletus, mis on vastupidine eelmisele näitele. Võtan suitsupaki ja panen sigareti põlema. Pahvin seda oma viis minutit ja tehtud see ongi, kuid kes ütleb, et samal ajal täpselt minu kõrval teisel lainel, teisel sagedusel, teises reaalsuses selle meile näiva 5 minuti jooksul jõudis keegi, ükskõik mis olevus, sündida ja elada täisväärtusliku elu ning ka surra. Minule aga oli see viis minutit olematu aeg ja teisest küljest isegi raisatud aeg, kui ma just samal ajal mingi mõttetööga või vähemalt lõõgastumisega ei tegelenud. Nüüd aga mõned näited elust enesest. Eriti huvitavad on nende inimeste kirjeldused, kes on surmasuus olnud. Nende inimeste kirjeldustest võib lugeda välja teatud reeglipärasusi ja tänu sellele on need ka minu jaoks usutavad. Näiteks, surmasuus olija kogeb mõne sekundi vältel oma elu tähelepanuväärsemad hetked kõik uuesti läbi ja lint pannakse tööle tagant ette poole, ehk inimene näeb oma elu alates vanast kuni nooreni. Ja need paar sekundit võivad inimesele hiljem tunduda hoopis paari aastana, sest olukorrad elati „reaalselt“ uuesti läbi. Või vähemalt nii see tundub.

Viimased hetked enne surma.
Kui elufilm jookseb surija silmade eest mööda.

(allikas: Uudisleht, nr. 188, 14 oktoober 1934)

Kuidas sünnib meie maapealsest elust lahkumine ja sinna siirdumine, mida meie ei tunne ja mida võime nimetada vaid — seisukorraks sealpool hauda? See on küsimus, mida inimesed endalt ikka ja jälle küsivad. Kuid kes vastab sellele? Elavad ei tea selle kohta midagi ja surnutelt ei saa meie midagi küsida. Kindel on vaid see, et kui inimese mina surma puhul lahkub kehast, siis vähe aega enne seda jookseb inimese silmade eest mööda kogu ta elu. See on nagu filmilint, millesse kogutud kõik elu tähtsamad sündmused. Ja kõik see teostub vaid mõne sekundi kestel. Alljärgnevalt jutustavad kaks inimest oma isiklikke kogemusi selles suhtes. Need mõlemad olid juba surma kaisus, kuid pääsesid siiski õnnekombel. Laseme neid jutustada. Vedurijuht Andree Darnaunt, 43 a. vana, kes kaks aastat tagasi elas läbi õudse rongiõnnetuse, mäletab seda kõike hästi ja selgesti, nagu oleks see olnud eile. Seda, mida ta jutustas, kinnitas ta vandega. „Olin sel pärastlõunal õige halvas tujus. Selle põhjustas äge riid perekonnaga. Kell 3.46 minutit mõtlesin ma veel kord selle tüli peale ja jõudsin otsusele, et mina olen selles kõiges süüdi. Siis jõudis rong välja kurvi. Kuna tee viis mäest alla, siis oli rongi kiirus suur. Samal hetkel nägin ma, kuidas teekäänu tagant tuli välja teine vedur ja kihutas suure kiirusega meile vastu. Mõlemate üksteise vastu kihutavate rongide vahe võis olla vaid paarsada meetrit. Ma teadsin, siin polnud enam pääsemist. Kokkupõrge pidi juhtuma paari sekundi pärast. Siin ei aidanud enam ka kõige tugevamad pidurid. Nende paari sekundi keskel elasin ma siis oma möödunud elu veelkord detailselt läbi. Ma ei tundnud hirmu ega polnud ma ka ärritatud. Otse selle vastu, mulle tundus, nagu oleks minult järsku võetud kõik eluraskused. Mured, mis mind alles mõni minut tagasi olid raskesti rõhunud, olid nüüd kadunud. Nad olid muutunud pisikesteks ja tähtsusetuteks. Ja siis nägin ma end äkki olevat kodulinna kirikus oma laulatusülikonnas. Minu kõrval oli minu naine ja ma kuulsin selgesti tema häält. Siis nõrgenes see hääl, nagu oleks ta minust kaugenenud ja ma nägin end palju nooremana lukusepa töötoas. Selle lukusepa juures olin ma kaks aastat töötanud. Ma tõstsin raske haamri, et sellega virutada helendavale rauatükile, mis asetses alasil. Kuid seda haamri lööki ei kuulnud ma enam. Mingi jõud viis mu jälle mujale. Ma istusin klassitoas ja mind ähvardas kooliõpetaja kepiga ning sõnas: „Rumal jõmpsikas, juba jälle pole sa midagi õppinud." Kuid ei jõudnud õpetaja mind lüüa oma kepiga, sest mälestuste ahelik katkes järsku. Kõik läks minu silmade ees pimedaks. Kui jälle ärkasin, leidsin enda kraavist suitseva veduri kõrvalt ja minu kallal askeldas kaks arsti."
See on harilikult ikka nii, et elufilm jookseb surija silmade eest mööda tagurpidi, s. t. alates vanemast elueast ja suundudes lapsepõlve. Samasugune oli ka see lugu, mis juhtus halastajaõe prl. Henriette Burnot'ga. Ta ema suri ja see mõjus tundlikule naisele niivõrd, et ta otsustas oma elu lõpetada ja emale järele minna. Prl. Burnot hüppas oma elukorteri aknast, mis asus maia neljandal korral, alla. Ta sai raskesti vigastada, kuid jäi siiski ellu. See, mis ta selle paari sekundi kestel, kui alla kukkus, läbi elas, oli niivõrd hämmastav, et ta sellest rääkis kohe, kui tuli meelemärkusele. Nagu hiljem katsetega kindlaks tehti, võis naise kukkumine neljandalt korruselt kesta kõige rohkem kolm kuni neli sekundit. Kukkujale oli see lühike aeg aga tundunud igavikuna. Ta tundis, et mingi kõrgem võim kisub ta minevikku tagasi. Ta ilusad ja unustamatud nooruspäevad manati talle veel kord silme ette. Ta nägi end mererannal kümme aastat nooremana ühes oma emaga. Päike paistis nii heledasti. Ta nägi, et tema emal oli käes kiri, ja kuulis selgesti ema häält. See kiri oli pr. Brunot' vennalt. Vend teatas, et ometi viimaks oli saanud endale koha ühes vabrikus. Enesetapja kuulis selgesti, kuidas ta ema ütles, et nüüd on ta suurim soov täidetud. Ta kõneles veel tükk aega oma emaga ja nägi, kuidas päike pikkamisi laskus merre... Siis haaras teda järsku kummaline vaikus. Oli õhtu ja ta viibis ühes oma peigmehega metsas. Mõlemad noored inimesed olid läinud teistest eemale jalutama, et olla üksi. Noormees rääkis neiule, et kavatseb temaga abielluda. Neiu tundis end sel hetkel lõpmata õnnelikuna. Siis kadus seegi pilt jälle ja kukkuja nägi end hällis — piimapudel käes. See pilt ei kestnud kaua, sest kohe saabus pimedus. Kui Pr. jälle ärkas, siis oli ta juba haiglas.
Kolmas teade selle kummalise nähte kohta olevat saadud surnult. Üks välismaa okultistlik ühing korraldas katse. Keegi neiu suigutati hüpnootilisse unne ja temalt nõuti, et ta katsuks saavutada ühenduse ühe paari päeva eest surnud inimesega, kelle nimi oli Isaak Duval. Varsti hakkas transis olev tüdruk kirjutama. „On väga raske saada teiega ühendust. Suremine on palju kergem, kui seda inimesed harilikult arvavad. Ainult viimased minutid enne surma on aastate pikkused. Enne maise elu lõpulikku kustumist elasin ma oma elu veel kord läbi. See kestis vaid mõned sekundid, kuid ometi oli kõik nii selge."

Enne kui teise loo välja toon, mainin, et ka teadlased väidavad mikroskoopilises maailmas käivat aeg hoopis teistmoodi, kui meie seda tajume. Mina ei tea päris täpselt, et kas aatomeid on olemas ja kui ongi olemas, siis küsiksin kohe, mis ehituskividest siis aatomid omakorda on ehitatud? Seda aga ei ole võimalik näha üheski mikroskoobis, sest valguslaine ise on juba märksa suuremakoelisem, kui need väikesed ehituskivid, ehk valgus ei küüni nende ehituskivideni. Selline mõttekäik on ise paras ulme ja see pole minu väljamõeldud ning tegelikult on need küsimused kõik vastuseta. Lihtsamalt saab küsida, kumb oli enne, kas muna või kana? Aga kui võtta siiski aluseks teadlaste aatomimudel, kus elektronid pöörlevad meie mõistes tohutu kiirusega ümber aatomituuma ja nüüd meie mingi valemiga muutuksime nii väikeseks, et näha seda aatomimaailma, siis sellisel väiksuse astmel olles kõik kiirused tarduvad. Elektronid ei kihuta enam kuskile, vaid piltlikult öeldes võib seda võrrelda kiirusega, kus Maa on elektron ja Päike aatomituum ning nende kiirusi on siis samasugune nagu siin maailmas. Olgu selle teadusega kuidas on, kuid ilma müstikata ei saa läbi nemadki. Aatomite teema tõstatas minus „Super Mario“ teooria küsimuse, mida ma eelpool põgusalt kirjeldasin.

Aja teema löön lukku, kuni laekub maailma kõiksusest uut materjali. Selle teema lõpetuseks järgnev pisilugu 1923. aasta ajalehest, millise väljaande nimi mul kaduma on läinud:

Uni ja aeg.

Vist igale on teada, et unes pikki ajajärke üle elatakse, mis ilmsi aga õige lühikesed on. Kord sõitis keegi vankriga teel. Suur palavus ja väsimus surusid peagi sõitja silmad kinni ja parajasti, kui tornikell kaheteistkümnenda tunni esimest lööki algas, jäi ta magama ja nägi pikka und: Ta oli mingisuguse kuritöö korda saatnud ja võeti sellepärast kinni ja pandi vangi. Siis viidi ta kohtu ette ning pika arutamise järele mõistis kohus ta surma. Kui kohtuotsust täitma hakati ärkas ta üles – tornikell lõi kaheteistkümnenda tunni viimast lööki.

Coca-Cola

Internetis oli ringlemas selline pilt nagu allpool näha. Pildil pole tegelikult punast värvi. Sa mõtled selle ise välja.

Eriti hästi avaldub punane värv Coca-cola purgil, kui pilt on väiksem. Selleks paningi siia kahes erisuuruses pildid.

Suurendasin pilti ja tõepoolest ei taba minu silm selget punast värvi. Mingid vaevu märgatavad punakad laigud tulid pildilt siiski suurendades nähtavale. Kuid need on väga üksikud ning ma hetkel ei ole päris kindel, kas need laigud on süüdi kuidagi inimajus pettekujtelma loomises või on süüdi hoopis mustad triibud ja sinakas taust, mis tekitab illusiooni punasest värvist. Tegin vaevumärgatavatele laikudele punased ringid ümber.

Kes mõistab natukenegi arvutimaailma ja kuidas see toimib, see teab, et pilt mida arvutiekraanil näeme, dekodeeritakse koodist - ühtedest ja nullidest. Igal virtuaalsel asjal, kui nii võib öelda, on kood. Kes ütleb meile, et sama pole ka päris maailmas? Näitlikustamiseks võtan selle sama Coca-Cola purgi. Oletame, et see purk on minu ees ja et see minu ette saaks tekkida, on see tähistatud koodiga 89521475631 pluss mingid nüansid juurde (kui külm või soe on purk, mis värve ja mis kirjasid sellel on eksponeeritud, mis värvi on selle sees olev kihisev vedelik ja mis lõhnaga see on jne). Lühidalt, kõike mida me oma viie meelega seda purki vaadates ja katsudes kogeme, on virtuaalmaailmas tähistatud mingi koodiga, Näiteks, punase värvi kood inimsilmale on numbrite vahemikus 8000-st kuni 9000-ni. Sinna vahemikku mahuvad kõik punased toonid, mis inimese nägemisse on kodeeritud. Matrixi filmis jooksis meie maailm samuti mingites numbrites või tähestikus ja oletame korra, et meie "päris" maailm jookseb samamoodi koodis. Ainuke häda (tegelikult õnnistus) on see, et aju on dekodeeritud numbrite maailma asemel nägema asju ja värve, ehk maailma nii, nagu me seda reaalselt näeme ja kogeme. Tõestada ei saa, ümber lükata samuti mitte. Tõestuseks võibki olla see samune pilt, mis loob meile kujutelma, et see purk on punane. Üks näide siia juurde. Kui sa ostad omale prillid, mis neid kandes, keeravad maailma tagurpidi ja kannad neid nädal aega. Su aju saab lõpuks vimkast aru ja keerab pildi õigeks tagasi. Jama juhtub aga siis, kui prillid ninalt eemaldad, siis on maailm jälle tagurpidi. Oletame, et ühisväljas on harjutatud inimest nägema koodi asemel kõike seda, mida me näeme, siis peab olema mingi õhkõrn võimalus aju "ära lollitada" ja näha jälle koodi...

Nägemine nägemiseks, aga Coca-Cola purgi vaatlemiseks ja avamiseks võtab inimene appi ka kõik ülejäänud meeled, nagu kuulmine, haistmine, kompimine ja maitsemeel. Kuidas aga nüüd proovida kõiki neid tegevusi Coca-Cola purgiga asjatamisel numbritega seletada? Seda ei oskagi seletada, sest inimene ei ole virtuaalsuses jõudnud algtasemest kaugemale. Ehk virtuaalses maailmas elades oskab inimene jäljendada virtuaalsust ainult läbi suhteliselt algelise aparaadi, mis loob virtuaalsust, mida saab tajuda ainult nähes. Järgmise mõõtme virtuaalseks jäljendamiseks on veel terve kalender minna. Et vaatamise tasemelt kaugemale minna, tuleb appi võtta ülikeerukas matemaatika. Me võime proovida ette kujutada sellele numbrile, mida eespool näitena tõin, mingisuguseid astmeid, murdusid ja mis iganes tasandeid, millest meil pole aimugi, sest binaarkoodis neid omadusi Coca-Cola purgile anda ei saa. Aga, et just meie maailm ka päriselt virtuaalne võib olla, sellest tekivad ka iga meele kogemise juures vimkad sisse. Nägemismeele juures on vimka see, et me näeme punast värvi purki, kuigi punast see pilt endas ei paista sisaldavat. Maitsemeele juures võiks mõelda sellisele petekale, et paljude olendite liha, mida inimene pole enne söönud, maitseb nagu kanaliha. Siin võiks mõelda, et kanaliha kood on kirjutatud maitse kohapealt sarnaselt osade teiste olendite lihaga.

On sellega kuidas on. Maailma mõistmisel on see teadmine väga heaks stardipositsiooniks, et edasi minna. Kui maailm on virtuaalne, siis pidi selle maailma arhitekt looma mingi tohutult keerulise virtuaalse süsteemi koos kõigega, mida me tajume oma kõigi meeltega. Peamiseks kroonjuveeliks on aga inimene ise. Inimese teema on aga hoopis keerulisem, kui terve maailm ja kõik asjad, mida maailm endas sisaldab. Inimese juurde ma selles teemas ei tuleks, kuid väga lühidalt saab öelda nii, et inimesed on oma arengutasemelt algtasemel, ehk ollakse võimelised looma virtuaalset maailma (arvuti), mida saab tajuda ainult läbi nägemise. Järgmine tase võiks olla see, kui luuakse virtuaalne maailm, millega kaasneb peale nähtava virtuaalsuse ka virtuaalne lõhna tajumine. Ei ole üldsegi kindel, et inimkond üldse niikaugele suudab areneda. Tehnilise poole pealt ma ei pea silmas mingit tossuaparaati, mis aktiviseerub, kui arvutimängus näiteks süüa tehes toidu lõhnad ninna kannab. Arhitekt on selles kõiges jõudnud nii kaugele, et ta on virtuaalsusesse pannud kõik viis meelt ja lisaks veel teised meeled, mida ainult osad inimesed tajuvad või kasutada oskavad. Üks neist meeltest on nähtavasti intuitsioon, teine on ajas selgeltnägemine ja kolmas kaugvaatlus. Kui kaugele see maailm üldse ulatub ja mis meeled inimese arengul veel avalduda võivad, pole kellelegi teada peale arhitekti. Kuid ka see on tegelikult alles kukepea. Arhitekt on teinud midagi veelgi uskumatumat. Ta on pannud hinge inimese sisse ja seega võib öelda, et inimene ise on selle maailma kõige suurem müsteerium. Piltlikult öeldes, arhitekt on loonud midagi, kus virtuaalsuse sisse on pandud elu. Mis asi "elu" oma olemuselt üldse on ja kuidas tehniliselt seda saavutada saab, pole mulle veel kohale jõudnud. Hoomata on seda väga raske ja ette kujutada võime me ainult seda, mida me ise näinud oleme ja sealt kohast tulekski proovida edasi fantaseerida. Nüüd kui seda mõistame, siis võib oletada, et iga inimene on mingi ülikeeruline muutuv number ülikeeruliste tasemete ja astmetega. Ometi sisaldavad kõik asjad ja olendid kuskil koodis ühte ja sama numbrit, mille läbi on kõik asjad ja olendid terve maailmaga ühenduses. See samane Coca-Cola purk, kui meil õnnestuks see transleerida virtuaalsesse koodi, ehk näha seda numbrina, siis kuskil selles numbris peab olema koodijupp, mis on olemas ka igas inimeses. Sedakaudu me oleme ühenduses kõigi ja kõigega ja sedasi toimivad ka inimeste meeled, millega saab seletada ettenägemisvõimet või selgeltnägemist ükskõik mis inimese või objekti suhtes.

Nüüd jõuan oma mõttekäiguga korraks Matrixi filmi juurde tagasi. Ilma sellise infota ei toimuks ka "tavainimeste" arengut. Läbi selliste filmide ja raamatute tilgutatakse maailmakõiksusesse informatsiooni, mis aitab inimest tema arenguteel edasi. Praegu ma pean tavainimesena silmas ennast, sest tänu sellisele infole avanes minus mingi fantaasiamaailma portaal, mida kaudu saab edasi mõelda ning proovida nuputada, et milleks on see maailm vajalik ja miks mina selles olen? Kui uuesti maailma kinni jään või mõttetööd harrastavad inimesed kinni jäävad, siis tilgutatakse siia maailma järgmine pakett infot, mis peaks edasi aitama. Küsimus on pigem selles, et kuhu maani infot tilgutatakse ja kust maalt peaks juba üsnagi selge olema, mis koht see selline on, kus me elame. Ehk ongi see üks arhitekti eesmärkidest, et miks ta selle maailma lõi? Teemast korra täiesti välja minnes, olen tihti mõelnud, et miks ma seda maailma uurin, nii ajaloo poolelt, kui mis iganes otsast. Võtsin ühel õhtul enne magama jäämist üle hulga aja piibli jälle kätte ja lugesin Koguja raamatu esimest peatükki. Ei jõudnudki kuigi palju lugeda, kui sain jälle laksu vastu näppe, nagu ma pidevalt olen saanud, kui ma intensiivsemalt uurin teemasid. Mida ma peaksin järgnevast kirjakohast järeldama? Koguja kogemused 1:13. Ma pühendasin oma südame teadlikult otsima ja uurima kõike, mis taeva all sünnib: see on õnnetu ülesanne, mille Jumal on andnud inimlastele endi vaevamiseks! Kui olin selle kohani jõudnud, meenus mulle üks teine kirjakoht, mis tuleb Tooma evangeeliumist: Kes maailmast ei puhka, see kuningriiki ei leia! Sellest lausest tuleb õigesti aru saada. Õige pole see, et peab maailmas puhkama, vaid et maailma’st’ peab puhkama. Kuidas aga tõeliselt maailmast puhata, ma veel ei tea öelda. Teemasse tagasi.

Kui terve maailm koosneb koodist, siis on loogiline, et keegi saab koodi muuta. Ei peatu hetkel asjadel, kuigi see on ka huvitav teema, vaid peatun inimese juures. Ma umbes tean, kuidas inimene saab enda koodi mõnevõrra muuta ja tegelikult neid tehnikaid on hästi palju, kuid 100% toimivust ei saa kinnitada. Inimene sünnib maailma ja ta omab enda unikaalset koodi, mis sisaldab ka koodijuppe, mis tulevad vanematelt. Näiteks, on soodumus mõne haiguse tekkeks või alkoholismiks jne. Oletame, et kui on soodumus alkoholismiks, siis inimese koodis on kuskil number 035. Ja kui inimesest saab mingite sündmuste jada tõttu reaalselt alkohoolik, siis lisandub koodi -1 ehk 035-1. Sama on ka haigustega. Oletame, et inimesel on soodumus diabeedi tekkeks, siis on inimese koodis kuskil number 00200. Ja kui inimesel avaldub mingi diabeedivorm, siis lisandub koodi vastav number. Ja nüüd jõuangi kõige olulisema juurde sellistes asjades, mis inimest teinekord päris põhjalikult vaevavad. Põhjustest ma sedapuhku ei hakka kirjutama. Sellest on küll ja küll juttu olnud ja kõige parem või arengule kõige olulisem on see, kui inimene lõpuks ise taipab, miks tal üks või teine häda kallale on kippunud. Ka neid põhjuseid ma ei proovi praegu lahata, miks mõni inimene sünnib haigena ja teine sureb väga noorelt või kolmas kogeb justkui põhjuseta kohutavaid hetki elus. Lühidalt on ka sellele vastus olemas. Mis siis kui need inimesed on „joonistatud inimesed“ ehk neid ei olegi päriselt olemas või õigemini, on olemas, kuid neil puudub hing. Need inimesed on siin ainult hingega inimeste jaoks (karmaks, südametunnistuse tekitamiseks, kaastundeks jne). See on valus teema ja ma ei taha kedagi solvata ning vabandan ette ära juba. Lohutuseks võin öelda, et kust mina tean, et minulgi on hing? Äkki polegi ja olen mingi masin, kes tilgutab kõiksusest infot just hingega inimeste jaoks, et neid mõtlema panna. Võimalusi on ju ainult kaks. Teiseks, hingeta inimeste olemasolu kohta kirjutab ka piibel. Tsiteerin peast: Need on need, kes põhjustavad maailmas kannatusi ja kaost ja neil puudub vaim. Joonistatud inimene (inimene, keda pole reaalselt olemas) on üks termin Hollywoodi filmist „Õndsus“ (Bliss).

Kuidas siis enda koodi muuta? Neid meetodeid on väga palju nagu ennist mainisin, kuid selliseid probleeme lahendada nagu alkoholism ja narkomaania, tuleks esmalt proovida oma iseloomuga tegeleda. Pealtnäha lihtne ülesanne ja tegelikult see ongi lihtne ülesanne, kuigi öeldakse teinekord, et see on võimatu. Kuid kas inimene ise on nõus või pigem tahab ennast kätte võtta ja oma koodi muuta? Kui ei ole, võib abi saada mujalt, näiteks meditsiinist, aga inimene ise ja keegi teine, kes hädas olevat inimest aitab, saab koodi muuta ainult nii palju, et peale sidekriipsu olev number kaob ära. Näitlikustamiseks võtan alkohooliku koodi, kus 035-1 muutub jälle 035-ks, ehk probleem on kadunud, kuid oht alkoholismiks on endiselt olemas. Täielikult seda 035 välja juurida inimesed ise ei saa, kui see kood oli inimeses loomishetkel olemas. Seda koodi saab muuta ainult arhitekt, kuid kuidas inimene arhitektiga jutule saab, see sõltub inimesest endast. 

Neid ridu kirjutades meenus, et ka inimese DNA ei ole mitte midagi muud kui üks kood või numbrite jada. Ehk on see isegi see sama põhikood, mille arhitekt on inimese sisse istutanud ja mida näevad ainult need, kes on maailma mõistatused ära lahendanud. Inimene virtuaalsuses ongi koodi nägu. Maailma välimus on maskeering, millest inimene ei suuda läbi näha ja veel vähem seda mõista. Õnneks, inimene on programmeeritud nii, et ta näeb kõike muud kui mingit robustsest koodi. Aga kui eemaldada maskeering, siis paljastub tõeline saladus: Jumal tegi inimese oma näo järgi. Järelikult võib eeldada, et Jumal on ise samuti mingi kood - võibolla mingi superkood, mis sisaldab iseendas kõikide inimeste ja asjade koodi ehk tervet maailma korraga.

Nüüd aga katsuks nuputada, kus kohas meie maailm asub? Matrixi filmis näidati, et meie maailm asub mingi kasti sees. See tuleb loomulikult sellest loogikast, et inimene ei oska virtuaalsust mitte kuskil mujal ette kujutada, kui arvutikorpuses asuvate komponentide sees.

Kui ma arvutis trükin seda teksti siia raamatusse ja vaatan ekraanile, siis kus kohas täpselt või mis komponendi sees toimub see tegevus, mida ma arvuti ekraanilt näen?

Emaplaat=matrix. King James piibli versioonis (1611 aasta) esineb sõna "Matrix" viis korda. Eesti keelses 1968. aasta piibli versioonis on matrix’i vasteks - emakoda ja 1739. aasta piiblis on vasteks - lapse-kodda. Teine Moosese raamat 34:19 Kõik, kes avavad emakoja (matrixi), on minu päralt...

Vaadates seda ülikeerulist virtuaalsust loovat arvuti emaplaati, võin sedasi öelda, et täpset kohta, kus toimub tegevus või siis lihtsamalt, kus on virtuaalne töölaud (desktop) koos kõigi kaustade ja programmide otseteedega, sellist täpset kohta emaplaadil polegi. Tegevus tundub toimuvat igal pool korraga ja kõigi komponenti koosmõjul. Siin meenusid kohe kuldsed sõnad briti ulmekirjanikult Arthur Charles Clarke'lt (1917-2008): Igasugune piisavalt arenenud tehnoloogia on maagiast eristamatu. Samas, kui proovida mõelda, et kui algeline on tegelikult see pildil olev emaplaat, võrreldes maailmaga, kus me elame, siis fantaasia ei küüni ligilähedalegi kirjeldamaks seda emaplaati, mida oma koduks peame. Looja loodud emaplaadi kirjeldamiseks võib vast niipalju öelda, et ilmselt see ei saa füüsiline asi olla. Kui proovida mõistatada, kes on selle maailma arhitekt ja kuidas ta seda maailma haldab, siis siin ei aita ka kõige parem fantaasia. Analoogiat tuua meile tuntud arvuti ja päris maailma vahel ei ole vast mõtet, sest kindlasti ei ole maailma arhitekt patsiga poiss, kellel on hiir näpus.

Teema lõpetuseks ütlen, et kirjutasin seda teemat justkui teadmises, et maailm ongi virtuaalne. Kuidas asjad tegelikult on, ei tea siin maailmas vist küll keegi ja kas üldse ongi vaja seda teada?! 

Kuna seda Coca-Cola teooriat hetke kogemuste juures kinnitada ei ole võimalik, siis las ta ka jääb nii. Ma printisin selle Coca-Cola pildi välja, kasutades must-valget printerit. Selle pildiga enam silma ära ei õnnestu petta. Virtuaalne punane on kuhugi kadunud!

 

Printisin selle pildi välja ka värvilise printeriga, sooviga tuvastada luubi all punast värvi. Tõepoolest, tuvastasin joontel mõned üksikud punakad täpid, kuid neid oli väga vähe ehk peaaegu olematu kogus võrreldes teiste toonidega. Saan järeldada ainult ühte. Aju loob punase tooni koosmõjus teiste toonidega, mis pildil nähtavad. Tegelikult on taolisi pettepilte väga palju, kuid huvitav ongi just see, et kuhu võib välja jõuda fantaseerides asjades üle, mis pole loogikaga seostatavad.

Olgu see maailm milline tahes, kuid ikkagi on maailm kummaline. Arvan endiselt, et ahvist inimest ei saa mitte ühegi valemiga, kulugu selleks või terve igavik...

Mis on inimene?

Mitte et seda teemat vähe arutatud oleks maailmas elanud helgemate peade poolt, kuid siiski, pole see küsimus mitte kuhugi kadunud. Ma ei pea ennast kaugelt maailma helgemate peade sekka kuuluvaks, kuid ometi peaks iga mõtlev inimene kord jõudma selle küsimuse juurde ja proovida anda mingisugunegi omapoolne vastus või proovida lahti mõtestada seda igivana küsimust. Üleüldse, kes on maailma helgemad pead? Kes seda defineerib ja kuidas? Sina ja mina olemegi maailma helgemad pead, kui sa vaid seda usud ja ammugi ei pea olema nõus ajaloo "helgemate peade" mõttekäikude üle, et mis asi on inimene, sest mitte keegi ei tea seda. Sinu enda vastus sellele küsimusele on kindlasti hulga täpsem kõikidest teistest vastustest, kuid sellest hoolimata on väga huvitav lugeda teiste arvamusi. Selleks toongi siia mõned näited teema kohta äärmusest äärmusesse. Minu point on pigem selles, et panna ennast mõtlema teema üle ja näha inimeste arvamusi, mis kunagi on välja pakutud selle teema üle. 

Panen ka oma variandi siia kirja, kuigi mulle ähmaselt meenub, et ma olen kunagi oma variandi kuskile paberile kirja pannud, mis sahtli põhja on ära kadunud ja ei suuda seda sealt leida. Lihtsalt, huvitav oleks teada, mida ma siis mõtlesin, et tekiks võrdlusmoment. Homme mõtlen jälle midagi muud ja selles vist ongi kogu inimese "peenem" olemasolu mõte. Pidev mõtlemise-mõtlus protsess, mis viib ühte kohta ja järgmine päev teise, kolmas päev aga toob algusesse tagasi. Justkui surnud ring, aga... Paraku vast alles kõige lõpus saabub hetk, kui saame päriselt teada oma rapsimiste mõtte, mille sisu oli tegelikult tühi ja siis selgubki, et tähtis oli ainult rapsimine ise, kõik muu oli mõttetu. Hiljem on aega küll oma lolluse üle naerda, et oleme hullult üle mõelnud, oleme 180-kraadi valesti mõelnud, tähelepanemata, et see kõik oli kogu aeg meie nina ees ja avalik, aga meie kaevasime kõige sügavamates ja pimedamates kohtades, ronisime kõige kõrgemate ja ohtlikumate mägede otsa, katsusime näha kõige kaugemale, haarata sealt, kust ei olnud vaja haarata, mõelda selle nurga taha, kus midagi ei olnud jne.

Ma tegelikult arvan, et hetkel sai eelnevaga öeldud, mis asi on inimene, kuid nagu elu on näidanud, tuleb mõtteid puust ja punaseks teha ja seda pidevalt, sest paljud ei haara asju nii nagu mina ja mina nagu nemad, aga inimesi on laias laastus kahesuguseid. Ühed on need, kes teevad omi toimetusi ja lõppkokkuvõttes võivad maailmaga suurepäraselt hakkama saada, küsimata mingeid küsimusi.

Teine tüüp inimesi tallab tühja taga, otsib, kaevab, nõuab vastuseid elu mõtte ja laiemalt elu olemasolu küsimuse üle. Ta otsib seda miskit, kes selle kõik on tekitanud, otsib keskit, keda pole olemas, sest ta ise on. Tõstab kive maast, et näha, mis seal all on, kaevab auke, et äkki midagigi saab selgemaks, tuhnib makulatuuris, prill ninal, ikka ei midagi, sügeleb terve elu ringi, aga tulemust ei paista, ja lõpuks lööb käega. Voh! Bingo! Käega löömise hetk on kõige tähtsam, ja ainult seda oligi tarvis, sest kõik eelnev oli tegelikult mõttetu. Kuid inimene on ikkagist rumalapoolne ja ainult tänu tühjale tallamisele, tuleb lõpuks tüdimus kõigest ja käega löömise moment ja ainult see oligi vajalik, sest see ongi põhiline. Tark aga lööb kohe käega! Kuid näidake mulle kasvõi üksainumas tark?

Mis on siis ikkagi inimene ja kumb tüüp inimesi jõuab käega löömise hetkeni varem või kas üldse jõuab? Tegelikult pole ka see tähtis, sest kui inimene ei löö ise käega, lüüakse teda ise ühel hetkel millegagi, mis võib algul tunduda käena, kuid pole seda mitte. Niiet, mis on siis inimene? Inimene on see, kes rapsib tühja, kuid õnneks on see tühi nii palju tühja täis, et sellest tohutu suurest tühjuse hulgast ta oma keha ja ühe ainsa "mina" meele kord lahutada võib.

* Prantsuse entsüklopedist Lamettrie oli arst ja mõtteteadlane ning ta andis 1748 aastal välja kirjatöö „L’homme machine“ (inimene-masin), milles ta avaldas, et inimene ei ole muud midagi kui masin; terve inimese elu ei ole midagi muud kui ainult keeruline mehaanika ja muud midagi. Vahe inimese-masina ja loom-masina vahel ei ole sugugi suurem ega olulisem, kui vahe Strasburgi peakiriku kuulsa astronoomilise tunnikella ja mõne külakiriku tornikella vahel. Ainus külg, mis inimest loomast kõrgemaks tõstab, on Lamettrie arvates inimese peenelt organiseeritud aju. Mis inimesele võimalikuks tegevat – suurem kelm olla.

* Loodusteadlase Okeni teooria järele on inimene "kõige kurjemaks kiskjaks elukaks", "kõige suurema põlguse vääriliseks mäletsejaks", "päris hülgeks" ja "kõige jälgimaks paavianiks".

* Tundmatu Prantsuse keemik on öelnud, et kui inimese keha, mis kaalub 70 kilogrammi, esiti vedelaks ja siis gaasisrnaseks muuta, siis annaks ta 98 kantmeetrit gaasi, millest küllalt vesinikku leiduks, et õhupalli täis täita, mille tõstejõud 70 kilogrammi on. Harilikult sisaldab inimese keha niipalju rauda, et sellest 7 grammi raudnaelu valmistada võiks, peale selle rasva, millega 6,5 kilogrammi küünlaid saaks valmistada ja niipalju süsinikku, et 780 tosinat pliiatseid saaks valmistada. Samuti saab inimeses leiduvast fosforist 82000 tuletikku valmistada.

* Üks insener arvutas välja, et kui 1,5 miljardit inimest (20. sajandi alguse inimeste arv maal) ühekorraga Bodeni järve heita, siis järve veepind kerkiks ainult 2 cm. Nii ta on, kui vaatleme inimese kui massi peale, siis ta ilmaga võrreldes - midagi ei ole.

* Göttingeni anatoomik Blumenbach teatas, et oma „Looduseteaduse süsteemis", et inimene on nagu „inermis“, s. o. kõige abitum olend. Ükski loom maa peal ei ole nii nõrk ja abitu kui inimene, ükski elajaloomapoeg ei tarvita nii kaua vältavat hoolekandmist ja kasvatust, nagu inimeselaps. Kanapoeg hakkab juba sündimisest saadik ise omale toitu otsima, praegu sündinud kalakene asub kohe võitlusesse merelainetega, enamjagu inimesi aga, keda küll kõigi halbade elutingimiste eest hoitakse, hoolega toidetakse ja kasvatakse, elab veerandi või kolmandiku eluiga ära, enne kui ta nagu täiskasvanud inimene ütelda võib: „Ma seisan omal jalal, ma võin enese eest ise hoolt kanda." Mispärast see nii on? Miks inimene nii nõrk ja abitu on? Selle küsimuse peale vastab usk: selleks, et inimene teadma peab, et tema mitte siit ilmast ei ole. Sellepärast ongi tal siin, nii raske koduneda. 

* Inimene on ihu ja hing. Inimese ihu seisab koos loendamatust hulgast aatomitest - kas ei järgne sellest siin juba nagu iseenesest vajadus teatud vaimse sideme järele, mis kõike neid aatomeid ühendab ja ühe plaani järele juhib - justament nii, nagu 50 000 mehelisel sõjaväel oma juhataja olema peab, ilma selleta seda olla ei võigi. Iga päev mõistame meie, et tõsiseks äratundmiseks tähelepanelikest silmadest ja kõrvadest veel küllalt ei ole, vaid et palju enam veel vaimset arusaamist vaja on. Meie vaimul on meelespidamise varaait lugematu hulga kujude, mõistete, otsuste, teooriate ja ideedega. Seda teadmiste vara kinni hoida ei suudaks ajuollus mitte, ollus, mis lapsepõlvest alates mitmel korral uueneb, - kui vaim mitte kindel, kadumata olevus ei oleks. Inimene ei ole mitte ainult keha, vaid kõigepealt vaim ja hing. Kui võidurikas hispaanlane, kes allaheidetud indiaanlased oma koertele söögiks tahtis anda, tagajärjel surmavalt haavata sai, vastas ta ühe oma saatkonna liikme küsimuse peale, kus tal valu on, tumedalt ja mõrudalt: "Hinges."

*  Inimese elu otstarve võiks olla, et inimene võiks isik olla ja ikka enam ning enam selleks saada. Oma isiku algidu ikka täielikumale kokkukõlavale edenemisele viia. Seal, kus isikukultus hooletusse jäetakse, seal muutub inimene lõpuks täiesti „šablooniks, ta silm — tühjaks aknaauguks, ta huuled kõnemasinaks, süda — uurivärgiks, ta ise — liituvaks automaadiks." Isik ongi see suremata, möödaminemata „midagi", mis inimeses leidub, mis ka siis veel mälestuses alale jääb, kui keha põrmuks on muutunud. Näitab keha meie päritolemist maapõrmust, siis on isik see, mis tõendab, et meie ka valguseriigiga sugulased oleme. (Allikad: "Uue Wirulase" lisa, 22 mai 1907; "Uue Wirulase" lisa, 19 mai 1907; "Uue Wirulase" lisa, 15 mai 1907; "Uue Wirulase" lisa, 12 mai 1907).

* Inimene või õigemine inimhing igatseb tõusta ikka kõrgemale ja kõrgemale. Et oma igatsuste unelmaid pisut vaigistada, rühib inimene mägedele, pilvepiirile, et lasta end kanda hingelauludest, mis on kõrgemal argielu hallusest. (Lääne Teataja, nr. 9, 29 juuli 1933).

*  Inimene on nagu pisar, mille nutab jahe suveöö ja kustutab homse päike, ta on kui mööduv lind, et kiirelt kaduda surmaöö sügavusse. Vaevalt haaranud rahuta matkakepi, asetad sa tema varsti kodutare nurka, et alustada vikatimehe vaikiva retkega uut viimset teekonda öhe aga uuele koidule vastu. (Leho Lumiste - Eesti Kirik (1923-1940), nr. 22, 1 juuni 1939).

* Apostel Paulus vastab: mis on inimene? Seda, mida filosoofid ei mõista: „Eks teie tea, et teie Jumala tempel olete, ja et Jumala Vaim teie sees elab." Aga rahutempel peab olema püha tõde ja puhtus elab seal. Nagu templis sambad ja tornid tõusevad päikese poole, nii inimhing sirutab end Valguse poole. (Leho Lumiste - Eesti Kirik (1923-1940), nr. 22, 1 juuni 1939).

* Inimene on lojuste sugu (1894. aasta keelekasutus); see on: ta ei ole muud midagi kui kõigeülem, kõige täielikum elajas. (J. Walter. Mis on inimene? Ristirahwa Pühhapäewaleht, 7 august 1894).

* Inimene on Jumala sugu; see on: ta on Jumalaga sugulane ja nimelt sellepärast, et Jumal teda on loonud oma näo järele, oma sarnaseks, ja on temale oma elavat õhku andnud. Vaata kui suure auga Jumala sõna inimese ehib, suurema auga kui inglid taevas. Sellepärast on ühe inimese hing ka enam väärt, kui kõik maailma varandus; jah ta on nii palju väärt, et Jumal oma armsa poja on andnud inimese pärast ja tema heaks. (J. Walter. Mis on inimene? Ristirahwa Pühhapäewaleht, 7 august 1894).

* Plato õpetuse järel on inimene kehast ja hingest kokku pandud; need mõlemad jaod on nii kindlasti üksteisega ühendatud, et nende ühest lahutamise järelduseks surm on. Hing on jälle kahest jaost koos, üks jagu, keda loodud jumalad on loonud, sureb ühes kehaga ära, teine jagu, Ülema Olemise loodud, on suremata. Neid kahte hinge jagu, suremata ja surelikku hinge ühendab vaim. Nõnda on Plato õpetuse järel inimene neljast asjast koos, nimelt: keha, surelik hing, suremata hing ja vaim. Sellest, et inimene nii mitmest asjast koos on, tuleb Plato arvamise järel meie võitlemine iseenesega. Surelik hing võitleb suremata hinge vastu, see omalt poolt vaimu vastu; mis üks jagu soovib, selle vastu seisab teine. Suremata hing või mõistus on inimese peas, surelik hing või tahtmine on kõhus, vaim või tundmine on südames, — Mis oli inimene enne sündimist? Plato arvamise järel elas iga inimese suremata hing juba ammu enne, kui ta meie kehasse asus. Tema elas kas ühes iseäralises maailmas, või siin maa peal, aga teiste inimeste, või elajate, või taimede sees Plato tõendas seda, selle läbi, et meile sagedasti mõni asi meelde tuleb, mida meie koguni oma praeguses kehas näha ei võinud. See olla meie meeles veel sest ajast jäänud, kui meie ühes teises kehas elasime, ehk küll kõik muud selle aja juhtumised meie mälestuse vallast välja on läinud. Mis saab inimesest pärast surma? Inimese keha ja ühes temaga vaim ja surelik hing surevad ära, aga suremata hing jääb elama. Kui ta moraalselt elas, siis läheb tema ülema olemise või Jumala juurde, kui mitte, siis mõne teise inimese, looma või taime sisse seda mööda, kui hea või kui paha ta oli. Kes, näiteks, maa peal väga halb oli, see läheb taime sisse, sealt looma sisse jne, kuni jälle inimeseni jõuab. (Viis ajaloo astet. Eesti Postimees ehk Näddalaleht : ma- ja linnarahvale, nr. 40, 30 september 1887).

Ühe naljalooga küsimuse üle, et mis on inimene, saabki teema lõpetada. Pole mõtet siia kõigi maailmas elanud tarkpeade arvamusi üles riputada. Pigem on tähtis küsimus ise ja mõtlemistoiming selle juures, mitte vastus küsimusele.

* Teaduse meeste vaidlus:

A: Mis on inimene?
B: Inimene on kahejalgne loom.
A: Kana on ka kahejalgne loom.
B: Inimene on kahejalgne loom ilma sulgedeta.
A: Aga kitkutud kana on ka kahejalgne loom ilma sulgedeta.
B: Siis ei tea keegi pagan enam, mis inimene õieti on. (Postimees (1886-1944), nr. 35, 12 veebruar 1892

Mina versus süsteem

Kuna see raamat on rohkem nagu blogi stiilis koostatud ja mitme aasta jooksul kokku kirjutatud, siis siin on justkui üksteisele vastu käivat infot. Ma jõudsin jälle justkui raamatu algusesse tagasi ja seda ainult paari väikese tähelepanekuga 2024 aasta algusel. Ja ütlen siia ka kohe põhjuse ära, miks maailm just nii toimetab nagu toimetab. Maailm tundub töötavat päris paljuski minu enda vastu. Hetkel ma ei saa jälle rääkida „meie“ vaid "mina." See maailm on ainult minu jaoks ja ainult mina saan sellest ise läbi närida. Õnneks, mul on ka selle jaoks abilised, kuid neid on väga vähe, tükki kaks-kolm. Vahest rohkem, vahest vähem. Tundub jube segane jutt ja mul on tegelikult omalgi neid sõnu siia päris imelik kirjutada, kuid sain impulsi või midagi taolist, kuidas edasi minna ja katsuda hoida fookust selle peal, neid asju jälgida ja tähele panna. Need „asjad“ ilmuvad ei kuskilt ja tavaliselt siis, kui hakkan midagi teistmoodi tegema või varasemast erinevat. Veel parem, kui see poleks mingi korduste läbielamine, vaid midagi täiesti uut. Kordusi võib läbi elada uuesti küll, aga ainult neid, mis on lõpetamata. Asjast lähemalt.

Süsteem proovib mind hirmutada, kui ma midagi kardinaalset uut teen. Jaanuaris käisin Tais ja nii kaugel maal ma pole oma elus käinud. Lennukiga oma 10 000 kilomeetrit Helsingist ja enne kui reisile sain, hakkas süsteem mind takistama sinna minemast. Õigemini, absoluutselt ei takistanud, vaid hakkas hirmutama. Telefon loopis hoiatusi: "Tenge palavik troopilistes maades, mida saab sääse hammustusest." "Üks eestlane suri Egiptuses Tenge palavikku." "Haigus levib … Tais." Ja neid teateid tuli kõikvõimalikest kanalitest minu telefoni. Järgmiseks, vulkaan hakkas purskama. Jutt oli stiilis, et ei tea, kas lennata saabki ja mingi hoiatus oli veel, mis ei meenu. Nüüd olen juba ammu reisilt tagasi ja enam mitte midagi sellist kuskil ei kuule ega näe. Ise mõtlesin, et selle ohtliku palaviku jutuga prooviti nõela otsa ajada, aga samas, süsteem teab, et nõela otsa ma vabatahtlikult ei lähe, järelikult ikkagi hirmutas. Kuhu ma selle jutuga tahan jõuda? Maailm toimetab ainult minu jaoks. Ma ajan omi asju, aga ümberringi kipub kaoseks kätte minema: sõda, kraane keeratakse järjest koomale, hirmutatakse kõiksuguste maksudega, putukate söömisega, näljaga, rohepöördega, kommunismi ja tont teab mis kõiksuguste absoluutsete ebaloogiliste õudustega. Aga ma ei murdu ja ei tõsta käsi üles süsteemi vastu. See on kõik põhjusega korraldatud, et mängijat süsteemile allutama saada. See on mäng, kus mina olen peaosaline, ülejäänud on taustamängijad. Taustamängijatest on mõni hea, mõni halvem, üldjoontes suurem osa on neutraalsed ja ei puutu otseselt minusse. Eelnevat juttu katsun lähiajal katseliselt üle kontrollida, et kinnitust sellele saada. Pean midagi uut välja mõtlema, mis olukorras ma varemalt veel pole olnud. Olukord peab mõistagi hea ja vaba olema, mis jätaks süsteemile mulje, et ma lahkun "jälle" rutiinist ja lõhun mängu ning kogen midagi uut. Süsteemile see ei meeldi ja kukub kohe vastu toimetama. Kui toimetab ainult läbi hirmutamise, nagu senini, on hea, aga kui hakkab füüsiliselt kaikaid kodarasse loopima (nagu varemgi on juhtunud) pole enam nii hea, kuid ma katsun lippu kõrgel hoida. Samas, nähes seda süsteemi ja võib öelda ka et juba mõnevõrra tundes seda, siis tahaks sellest mängust teinekord välja küll, kuid "mängus olles" ma ei anna alla ja küll ma süsteemile uue „piruka“ valmis meisterdan. Seni aga katsun mängu „jälgida“ nii palju kui oskan, ilma et see mind endasse tõmbaks.

Teisest küljest jälle, süsteem pole mind õieti veel hirmutama hakanudki, sest ma olen suhteliselt täisväärtuslik süsteemi osa. Näide: ma käin tööl, mul on auto, elamispind (panga oma), elukaaslane, lapsed, sugulased jne. Kui süsteem tahab, võib ta neid eemaldama hakata. Eemaldada saab see muidugi ainult seda, mis on "selle oma", ehk esmajoones esemeid ja taustamängijaid (joonisttaud inimesi).

Järgmine näide: "lapid näos" kampaania ajal hirmutas süsteem minult töö ära võtta, kui ma ei võta "moosi" vastu. Mõtlesin asjad omas peas läbi ja jõudsin järeldusele, et sellega mind ikka ei hirmuta küll. Isegi käskkiri oli juba valmis ja tähtajad antud. Kõik teadsid, et ma nüüd lähen. Olin leppinud sellega ja võtsin asju külmalt või isegi ootasin seda, ja isegi huumoriga kohati ning mis juhtus? Kõik keerati tagasi ja olen senini sel samal ametikohal. Võin vast öelda, et sain süsteemist "korraks" võitu ja sellega enam mind ei hirmuta. Samas ma ei soovi ka igasuguseid suuri "jamasid" ja süsteem teab seda, kuid mingi õigus peab mul ka süsteemi vastu olema. Mängus on reeglid, mida ei saa süsteem ega ka mina murda, muidu on "game over." Niiet süsteem ei saa kõiki tabureti jalgu ühekorraga katki murda. Samas, ma ei soovi, et see ühtegi tabureti jalga katki murraks enne, kui ma selleks ise valmis pole või süsteemile luba ei anna. Kõige lihtsamini saab süsteemist jagu, kui ei karda. On üks ütlus: "Kes ei karda mitte midagi ega kedagi, pole mitte vähem vägev kui see, keda kõik kardavad."

Ma arvan, et tänane kuupäev (13.02.2024) on minu jaoks suht märgilise tähendusega just selles mõttes, mida ma siin kirjeldasin. Lugeda on seda üks asi, aga see omaks võtta või õigemini teada, et see just üldjoontes nii võiks olla, on juba hoopis teine asi. Ma olen ise lugenud ja praktiseerinud kõiksugu õpetusi hunnikute viisi. No ei saa pihta, ei haagi või löön käega, aga point ongi selles, et jõuda "teadmiseni" ja midagi omaks võtta, tuleb kõik see ise läbi teha. Muud võimalust ei ole. Taustamängija ei saa kunagi midagi sellist omaks võtta, aga kellele ma seda siin siis kirjeldan ja kirjutan? Sellele vastan ka kohe. Seda lugu või õigemini mõtet kirjutasin ma mitme tunni jooksul. Kirjutasin ühe osa valmis ja mingil ajal hakkas painama kirjutatu ja muutsin loo alguses öeldut. Arnega arutasime FB-s teemade üle ja ta soovitas mul ühe video ära vaadata. Vaatasin, kuigi üldjoontes oli mulle selle sisu teada, v.a detailsed kirjeldused, kuid mõte on see, et ma olen siin maailmas küll üksik hunt, kuid mu kõrval on veel teisigi üksikuid hunte, kes mängivad täpselt sama mängu nagu mina. Igal mängijal on selles mängus oma raskusaste. Tegelikult on raskusastmed samad, kuid olenevalt mängija teadlikkusest võib mõne jaoks tunduda, et raskusastmed on kardinaalselt erinevad, kuid ei ole seda mitte. Kuidas ära tunda "üksikuid hunte?" Muud head tehnikat mul pole, kui sisetunne ja omavaheline klapp, aga olgu veel öeldud, et mängijaid on selles mängus üpris vähe, kõigest 25-30%. Ülejäänud on taustamängijad ehk joonistatud inimesed ja sellega tuleb leppida ning sellest aru saada. Kui sellest aru on saadud, tuleb ka mõistmine, miks maailm just selline on nagu ta on. Maailm hirmutab meid, aga me peame olema maailmast üle ja mõistma selle mängu tagamõtteid, siis ta jätab järele ja proovib kuidagi teisiti. Meie aga mõistame seda uut käiku samuti... 

Tahaks siia nüüd "LÕPP" kirjutada, sest game tundub over olevat, aga tegelikult pole see seda mitte.

Unenägu 18. veebruar 2024 (üks nädal peale eelpool olevat sündmuse kirjeldust)

See unenägu oli nii kummaline ja nii meeldivalt rahustav ja küsimusi tekitav, et pidin selle kirja panema. Samas, sellega võib olla see häda, et kui seda piisavalt detailide rohkelt ei kirjelda, võib see unenägu igaveseks ununeda, aga seda ma ei soovi. Kindel on muidugi see, et see tunne, mida see uni minus tekitas, see kaob nagunii, kuid see oligi kõige tähtsam. Katsun kuidagi siis pihta hakata ja juttu mitte üleliia pikaks ajada.

Kõigepealt oli maja, mis ongi tegelikult kogu unenäo "füüsiliseks" aluseks. Teiseks, on üks inimene, kes seal majas kunagi elas. Ja kolmandaks, rohkem suurt midagi ei olnud, ainult mõned detailid veel ja see meeletu heaolu ja rahustav tunne, õigemini - armastuse tunne, milleni ma katsun jõuda väheke hiljem. 

Natuke tausta kah, kuigi see võibolla polegi nii oluline, aga ega seegi pole teada, kas on oluline või mitte, kuid mingit moodi ikkagi kirjeldan. See maja asus või asub senini selle kooli lähedal, kus alevis ma elasin. Telliskivimaja, väljast ei midagi erilist. Maja asub praktiliselt surnuaia vastas. See alev on koht, kus ma oma kooliteed alustasin ja ka põhikooli lõpetasin. 

Ja nüüd tüdrukust. Seal majas elas ka see tüdruk. Ta on mu mälestustes pigem kuni algklasside lõpetamiseni. Hiljem enam ei mäleta. Võis olla nii, et ta suundus paralleelklassi õppima, sest seal õpetati inglise keelt. Meie klassile, aga õpetati saksa keelt. Eks kindlasti saaksin pildialbumitest info üle kontrollida, aga las jääb praegu nii. See tüdruk ei olnud kindlasti mu lemmiktüdruk ja ei teagi miks. Ma olin tegelikult ikka paras kraade, aga tüdruk oli viieline ja minu silmis mõistagi ilus, kuid mitte nii ihaldusväärne. Vähemalt tollel ajal mitte, kui poistel veel tüdrukud kõige tähtsamad ei olnud. Ei mäletagi, et ta peale viite mõnda muud hinnet oleks saanud. Tegelikult, ühekorra sai ta nelja ning sellepeale puhkes nutma. Me koolis omavahel ei suhelnud. Võib ka vabalt nii olla, et meie vahel pole olnud isegi kõige tavalisemat ja lühemat lauset. Taustajutud on lühidalt räägitud ja nüüd katsuks maalida unenäos nähtu läbi nende kirjatähtede jälle olevikku.

Nägin unes seda maja. Ilus päikene paistis ja kõik oli nii rahulik ja ilus, lausa lummav. Kuid veelgi lummavam oli see tunne mu sees, mida ma tundsin. Teadsin, et pean sinna majja minema ja mind ootab seal see sama tüdruk, kellest eelpool juttu. Me pidime kokku saama, me mõlemad ootasime seda väga, kuid sellest hoolimata pidi see olema meie päris esimene kohting. Kuigi me teadsime teineteist, kuid ennemat me polnud selles "armunud" oleku situatsioonis mitte kunagi kohtunud ja see tekitas liblikaid kõhtu. 

Suundusin siis tema maja ette. Endiselt vaikne ja rahulik ning ilus päike paistis taevas ja see sama super tunne mu sees. Suundusin maja eest maja taha, sest teadsin, et sealt pääseb majja. Jõudsin maja taha, kuskile eraldatud kohta varju alla, kus päike ei paistnud otseselt mu peale. Kõik oli väga vaikne ja rahulik ning tundsin armastuse lõhna õhus ja mingeid teisi meeldivaid aroome. Nüüd olin justkui kogu maailma eest peidus ja seda väga turvaliselt, kus keegi mind (meid) ei näe. Suundusin ukse poole, mis oli avatud ning kerge tuuleiil liigutas kardinat, mis oli avatud ukse ees ja lehvis õrnalt ning nii mõnus ja malbe soe õhk oli õhus ja see väga meeldiv tunne, mille sisse ma olekski tahtnudki jääda. Kuid tahtsin majja sisse minna ja oma "armastatuga" ruttu kokku saada, sest ma teadsin, et ta on seal üleval ja ma lihtsalt tahtsin temaga nii väga juba kohtuda, aga seda ei juhtunud kunagi. Miski takistas mind täielikult sisse minemast või ma ärkasin samal ajal ja proovisin ruttu uuesti uinuda ja taastada see olukord unenäos, sest tahtsin nii väga temaga kohtuda ja näha mis saab. Endamisi nägin vaimusilmas tema naeratavat nägu ja teadsin, et tema ootas samamoodi mind nagu mina teda. Kuid unenägu enam ei taastunudki ja meie kohtumine jäi ära. Kuid see tunne jäi kauaks minu sisse, see üdini hea tunne, mis kuni sama päeva õhtuni ei tahtnud vaibuda ja see meenus mulle pidevalt erinevate päeva situatsioonide sees, kuni otsustasin selle kirja panna. 

Analüüs. Esmalt, kirjeldasin põgusalt katkenud une taastamist. Pean ütlema, et see on mul aeg-ajalt õnnestunud. Kõik oleneb nähtavasti sellest, kuidas ja mille peale ärkan ja kui ruttu uuesti proovin uinuda. Vahel on õududunenägudega (mida ammu pole olnud) olnud sedasi, et ärkan mingi hirmsa sündmuse tagajärjel ja nagu silmad sulen, olen kohe seal samas "jamas" tagasi. Seega, tuleb püsida väheke kauem ärkvel, et mitte sattuda samasse unenäosse tagasi. 

Teiseks. Milleks see uni ja see meeletult õnnis tunne, kui ma seal maja varjus olin ja soe tuuleõhk paitas mind, ning head aroomid värskendasid mu olemist? Milleks see verivärske armastuse tunne, kus kohtan kohe-kohe kedagi väga-väga meeldivat, nii et liblikad lendavad kõhus?

Unenäost saadav emotsioon on harva nii võimas ja nii kauakestev, et ei tahagi sellest justkui kunagi enam lahti lasta, missest et ma seda inimest selles unenäos mitte kunagi ei näinudki. See olustik, see tunne, see majatagune, need lõhnad, see päike ning ootus ja kohe-kohe kohtumine, see täitis mu hinge Jumaliku armastusega või Jumaliku õndsusega, mida on sõnadesse raske panna. Hakkasingi siis mõtlema, et miks nii võimas emotsioon sellest unenäost või miks nii vägev tundmus, millest ei tahakski nagu enam lahti lasta. Kahjuks või õnneks on aga nii, et see emotsioon lahtub päeva peale ja ajapikku kaob üldse. Võib ka vabalt sedasi olla, et selle kirjelduse lugemine kunagi kauges tulevikus, ei pane mind seda tunnet enam kunagi tundma, kuid ma siinkohal loodan, et eksin. 

Olgu, milleks see jutt? Ma isiklikult arvan, et see on mu eelmise teema jätkuks (Mina versus süsteem). Selle teemaga ma jõudsin oma elus murdepunktini, kus ma arvan ennast teadvustavat, mis meie maailmaga lahti on või õigemini, mis maailm see selline on. Peale selle loo kirjutamist ja selle sisu omaks võtmist, tekkis minusse ootuse seisund. Nüüd kui ma tean, et asjad on „sedasi“ maailmaga nagu ma tean seda olevat, siis kuidas edasi minna? 

Unenäos ma ei kohtunud kunagi temaga, kes selle jumaliku õndsuse tunde minus tekitas. Õndsuse tunne tekkis iseenesest, ootusest kohtumisega temaga ja olustikust, asjadest ning aroomidest, mis olid tema omad. See oli nii lummav, kuid kirsiks tordil oleks minu arvates olnud siiski olnud kohtumine tema endaga, kelle vääriline ma pole mitte kunagi enda arvates lapspõlves olnud, kuid seda polnud millegipärast mulle ka vaja. Kas mitte see samane ootamise seisund, milles ma momendil viibin, ei ole mitte midagi muud, kui kõige mõistmine, ilma et ma selle maailma arhitekti peaks nägema? Ma ei saa öelda, et see kaunis naine tähendas mu unenäos Jumalikku olendit või koguni Jumalat ennast. Ei, nii ei saa see olla, sest minu jaoks on looja olnud alati Isa, mitte kaunis naine unenäos, kellesse ma armusin.

Tõenäoliselt oli mul enne nende ridade kirjutamist parem vastus selle unenäo mõttele enda seisukohalt, aga see on läinud kuhugi kaduma. Kui ma aga kauem seda unenägu settin, siis võib juhtuda nii, et ma ei saagi enam kunagi sellest aru, mida mulle selle unenäoga öelda või näidata taheti. Äkki ma ei peagi liiga täpselt aru saama, vaid lihtsalt ongi nii, nagu ma kahtlustan. Ole lihtsalt selles ooteseisundis ja kui ma teen kõik õigesti, siis juhtuvad imed, ning ta lõpuks saabub. Kes? Lõpuks saabub ots nii ehk naa, kuid seni aga katsun selles rusuvas maailmas nautida seda õndsust, mida see ooteseisund minus tõeliselt võib tekitada, kui ma vaid oskaksin seda nautida.

Sõltuvustest vabanemine ja enese tervendamine

Hüppan korra tagasi teemasse, kus ma kirjeldasin ennast ja süsteemi. Nagu juba öeldud, see kes võtab selle teadmise omaks, see saab aru millestki suurest, kuid mitte täielikult. Esimene märk, et teemast aru saadi on see, et võib hakata hetkega imesid tegema. Ei ole vaja enam mingisuguseid harjutusi või järk-järgulist treeningut näiteks mõnest halvast harjumusest vabanemiseks. Kui inimene mõistab, et kõik mis tema ümber toimub, on mäng. Kui see on ära taibatud, siis peaks ka kohale jõudma, et sigaretid, alkohol, narkootikumid, porno, kasiino või mis iganes sõltuvus on tekitatud maailma (süsteemi ehk mängu) poolt ja maailma vahenditest. Kui see kohale jõudis ja oletame, et saad aru, et alkohol on üks mängu osa, mis on pandud siia meelega, et nõrgemaid selle konksu otsa saada. Aga vat just sel momendil, kui teadvustad seda kurikavalat mängu osa, langeb ära vajadus alkoholi tarbida või suitsu tõmmata. Teine asi on muidugi see, kui sa taipad ka seda, et siin mängus võivad ka olla naudingud, siis ei pea neid tegevusi/toimetusi ära jätma ja saab rahulikult oma „sõltuvusega“ edasi elada. Nüüd on ainult see vahe, et sa teadvustad seda omale ja tüdinemise korral oled valmis silmapilk sellest kõigest loobuma.

Täpselt sama on ka oletatavasti haigustest vabanemisega (katseliselt tõestamata). Kui sa oled omale selgeks teinud, kuidas see maailm toimetab ja kes sina selles maailmas oled, peaksid kõik haigused sinu kehast lahkuma, välja arvatud need haigused, mis on „välja teenitud,“ kuid ka nendest peaks tegelikult lahti saama silmapilkselt, kui seda kõike on taibatud. Muid tehnikaid mul anda pole, kui puhas mõttetöö, ehk olukorra taipamine ja jõudmine arusaamiseni, et mängus ei pea kunagi mitte midagi kartma. Kartmisega on aga väheke teine teema. Mäng hakkab nii ehk naa sind proovile panema ja mida sügavamalt ja rohkem sa teadvustada, et see on mäng, peaks ära vajuma igasugune kartus ükskõik mille ees. Elu ehk mäng, milles me viibime, proovib nagunii su elu teha aeg-ajalt võimalikult ebamugavaks, aga ka sellest tuleb aru saada ja pole pääsu ka nende olukordade lahendamisest, kuid kas pole seda kõike hoopis teistmoodi kerguse ja lihtsusega teha, kui sa kõike seda omale teadvustad?

Viimane peatükk - Pilt pildis

Selle pisikese peatükiga saan sellele kirjutisele joone alla tõmmata. Kuigi ma olen eelpool seda teemat juba käsitlenud, kuid hetkel näib nii, et just kõik see nii ongi. Tähelepanu viis mind selleni üks pisikene detail jalka EM 2024 mängude otseülekannetelt. Kõik on andmed! Asjad ja kogu maailm on üks üüratu andmete kogum, millele on lisatud veel midagi - eluessents, mis andmed elama, liikuma ja hävima paneb. Kui vaadata telerist jalka mängu, siis, mis sealt peale mängu enda veel näeb? Kõiksuguseid andmeid nii inimeste kui väljaku ja ka ilmastiku kohta. Jalgpalli lennukiirust, isegi andmeid inimsilmale nähtamatu kohta, nagu näiteks, kui pall teeb riivaka vastu mängijat, siis pallis olev andur fikseerib sellegi. Ja kui siit edasi veel minna, siis on võimalik tahte olemasolul välja võtta kõikvõimalikud andmed: õhu ja mulla temperatuur ja niiskus, jalgpallurite andmed, alates pikkusest ja kaalust ja lõpetades temperatuuri, südamelöökide ja muude terviseandmetega. Et mitte teemat liigselt venitada, siis võib tegelikult öelda - et kõik tajutavad ja ka mitte tajutavad asjad on kokku pandud andmetest. Mis see meie maailmgi muud on, kui üüratu andmete kogum koos muutuvate ja muutumatute näitajatega. All olev pilt sümboliseerib just täpselt seda sama. Leidsin selle pildi internetiavarustest ja seal juures oli tekst:

Ma proovin vabastada su mõistust, aga ma saan ainult näidata sulle ust. Sina oled see, kes saab sellest uksest sisse minna.

Mina olen oma elus tõeline üksik hunt, mis sest, et ma olen ümbritsetud pidevalt paljudest inimestest. Mul pole ühtegi tõelist ja ma vist ei teagi enam, kas selliseid inimesi saab üldse olemas olla. Loomulikult on mulle väga kallid inimesed alati minu jaoks olemas ja ka vastupidi, kuid hingelt olen ma ikkagi täiesti üksi ja suhtlen enam-jaolt ühepoolselt loojaga. Vahest on tulnud ka vastuseid temalt, aga ilmselt ta (kui nii võib öelda) ei tahagi, et me palju sekkuks ebamaistesse asjadesse, aga häda korral oleks targem seda kindlasti teha. On veel palju, palju, väga palju küsimusi selle maailma kohta. Ilmselt see nii tegelikult ongi, et siin maailmas elavad kogu inim-populatsiooni hulgas käputäis ükikuid hunte ja ülejäänud tegelased on programmkood taustal, kes teevad ainult seda, mida nad tegema peavad...

Lõpetan Mark Twain'i nõuandega, mis sobiks hästi ka selle raamatu sisuga või õigemini oleks hea nõuanne mulle. Kalaõli ma võiksin lausa kulbiga süüa iga-jumala-päev! 

Kui Mark Twain ajalehe toimetajaks oli saatis ta ühele algajale kirjanikule käsikirja järgmise vastusega tagasi: "Ausatud härra! Loodusteadlased soovitavad kirjanikule kalu süüa, sest siis koguvat rohkem fosforit nende ajudesse. Praegusel hetkel on mul raske ütelda, kui palju teil tuleks kalu süüa. Aga kui lugesin teie käsikirja, siis arvan, et kaks keskmise suurusega valaskala teile sugugi liiga ei teeks!"

LÕPP