Üksik hunt

Katkend raamatust "Üksik hunt ehk mõtestatud mõtlemine"

Üksiku hundi all ehk üks hing ühe maailma kohta ongi mõeldud teema sissejuhatuseks, et proovida ära näidata erinevate võimaluste paljusust ja see võimalus on samuti üks paljudest. Algul ma räägin sellest, kuidas hinge rändamine mööda inimeste kehasid toimib. Hiljem lähen teemas rohkem ja rohkem üksiku hundi juurest kaugemale ning proovin lahata ja saada vastus minust kõrgemal olevatele küsimustele läbi loogika ja läbi mõtestatud mõtlemise. Tegelikult ongi kogu raamatu eesmärk leida vastuseid põhiküsimustele, mis maailmas ma elan ja kuidas see maailm töötab. Nendele küsimustele proovin ma vastuseid leidma hakata läbi erinevate maailmas olevate nähtuste. Ja seda kõike ma proovin teha läbi oma kogemuste, näidete ja osade mõttetarkade kaasabil. Kõige tähtsam, mida ma saan kogu selles loos kasutada on loogika. 

Tuuma juurde jõudmine. 

Kõik maailma inimesed olen mina. See on Heureka hetk või valgustumine, kui nii võib öelda. Kui see hetk kätte jõudis, siis ma jõudsin palju hullemasse teadmisse. Vaadates seda maailma, et kogu see teadvus siin ilmas, kogu kõikide inimeste teadvus on minu teadvus, siis see asi on ikka väga hull, mis ma siin kokku kõik olen keeranud. Floora ja fauna on eraldi teema ja kuulub selle maailma juurde, kuid mis antud hetkel ei ole nii oluline. Madu õgib lõputult oma saba. Suremise hetkel kehastun „suvalisse“ teise inimesesse, elavasse inimesse, mitte alati sündivasse inimesse. Ma saan selle teadvuse pagasi, millega ta on elanud juba selle hetkeni. Ma lülitun sellesse inimesesse ümber ja „temast“ saab jälle mina. Ja see ei lõppe ennem, kui see „mäng“ saab läbi. See on üks variantidest. Jube kurjus ja jube maailm, mis siin kõik korda on saadetud. Kuidas seda maailma muuta, kui ma üksi siin toimetan? 

Seda saab muuta ainult nii, et kui ma pole uurinud ja teada saanud paljud asjad ning maailma parandamine saab toimuda ainult läbi minu. Kõige pealt tuleb alustada näiliselt pisiasjadest nagu olla aus, mis tähendab, et ei tohi valetada kellelegi mitte kunagi, ka pisivalet. Ei tohi varastada, tuleb käituda ja olla eetiliselt ja moraalselt kõrgel kultuurilisel tasemel ja mis kõige tähtsam, tuleb olla neutraalne erinevate inimeste (minade) seisukohtade vastu. 

Ei tohiks valida pooli, kuigi mulle võib tunduda, et näiteks mingi asi on õige ja teine asi on vale, kuid ma ei tohi neisse olukordadesse sekkuda. Olen jõudnud sinna punkti lõpuks, kus ma praegu olen, sain nüüd teada, mis seis on. 

Mis oleks ainuõige lahendus – surm? See on selleks, et jõuda teise punkti, see on muidugi äärmuslik ja tegelikult ei ole see õige lahendus. Kuid läbi surma jõuan teise „enda“ sisse ehk sinu sisse ja tuleb hakata jälle kõigega otsast pihta. Oleneb, muidugi, kelle sisse ma lähen. Kas tuleb hakata vastu nendele arusaamadele, mis „see“ inimene on oma elus enda sisse kogunud? Tuleb hakata sisemiselt uuesti muutuma, ümbersündima. 

Selle läbi on võimalik lõpuks maailm korda teha, kuid see võtab näiliselt lõputu aja. Kui aga teisest küljest vaadata, siis minu jaoks aega ei ole olemas. Ajastud ja ajad saavad olla erinevad, kuid sellegipoolest aega ei ole olemas. Minu hing ei vanane ja alustab „uues“ endas kogu protsessi otsast peale.

Üksik hunt – peidetud maailma saladused

Kui kõik olen mina, siis maailmas on lootusetult palju inimesi. Kui ma jõuan lõpuks sinna tasemeni ja saan teada, mis maailm see selline on, ja suren, kuid surma ei ole. 

Hüppan ühest inimesest teise, järgmisesse iseendasse. Nii ma ei jõua ju maailma kunagi päästa. Aga kuidas ma jõuaks siis maailma päästa? Võibolla hetkel ei peatuks sellel, see on edaspidine muusika. 

Nüüd on probleem, mis tuleb lahendada. Tuleb lahendada need olukorrad, mis siin maailmas tekivad ühes kehastuses. Tuleks mõelda selle peale, et kuidas ma saan nautida mängu ilu. 

Ja kui ma mõtlen rikkust või heaolu või vabasid käsi või tervist või ükskõik midagi sellist, mis on meeldiv inimesele, siis ma olen unustanud enda ja võingi jääda nautima mängu ilu, kuid sellistel olukordadel, ma ei oska sügavamale vaadata. Mul on ju kõik hästi, milleks seda tunnet enda pealt proovida ära tõmmata, hakates otsima muud, mis võibolla polegi enam nii ilus, kuid ühekorra tuleb ikka hüpe ja ma satun jälle teise kehastusse koos kogu mälu kustumisega. 

Mälu kustubki selleks, et see on seotud eelneva kehastusega, see ei ole kaasa võetav, kuid eelneva keha mälestus on sellegipoolest kuskil olemas, pitseeritud ja seitsme luku taha pandud. Nüüd olen saanud korraga selle uue keha vanad mälestused, seda isegi ei ole võimalik tajuda, et toimus mingisugune hüpe. 

See võib tajutav olla dejavu-na või mõne teise taolise kummalise olukorrana, kuid loodud reaalsus eksitab meid lõpuks ikkagi ära ja me võtame kõik selle eelneva inimese elukogemused omaks nagu need oleks meie omad olnud. 

Need 7 või 8 miljardit elanikku kes siin on, on kõik hingetud. On olemas ainult üks hing, kes hüppab nende inimeste vahel. Need hingeta inimesed töötavad ette antud programmide alusel, mis proovivad jäljendada hinge olemasolu. Kui toimub hüpe, on meil valmis kogemustepagasiga avatar olemas. Valik on muidugi suur, millisesse masinasse hüpata, kuid sellest jälle edaspidi. 

Kogu selle olukorra üks peaküsimustest oleks, et kaua see mäng kestab? See küsimus toob mängu aja mõiste. Aeg on tegelikult näilisus, hinge jaoks ei ole aega olemas, aeg on tekitatud, et saaks maailma terveks ravida. Selles reaalsuses on aeg ilmtingimata vajalik. Selles maailmas ilma ajata ei saa. Siin maailmas saab tekitada olukordi, kus aeg tundub peatuvat, kuid seda ei saa kauaks lubada, muidu peatub kogu protsess. Kuidas rabeleda sellest olukorrast välja ja kas üldse on vaja seda teha ja kas üldse saabki seda teha? 

See oleks järgmine põhiküsimus, millele tuleb siin elus vastuseid otsima hakata. Vastus sellel küsimusel võib olla väga lihtne ja ootamatu, kuid selle küsimusega peab tegelema esmajärjekorras. Võib ka küsida nii, et millal see maailm või mäng lõppeb? 

Hoopis kõrgema astme küsimus ja näiliselt kaugem küsimus on: kes on selle mängu siia ehitanud? 

Üks variantidest on see, et sina ise oled selle mängu looja, kuid, et ennast kaitsta, tilgub infost välja vaid mingi murdosa. Aga kui selle küsimusega tegeleda, võib juhtuda, et jääd tupikusse, lootusetusse, siis tilgub või tilgutatakse sellest pilvepangast vastavat infot välja just selliselt, et lootus ei kustuks ja et sa teaks, et on olemas keegi, kes selle mängu lõi. 

Raske on uskuda, et selle mängu taga oled sina ise, aga see pole siiski võimatu. 

Mis on minu või sinu selles maailmas eksisteerimise eesmärk? 

Kui ma olen jõudnud teadmisele, et mina olengi see maailm ja see maailm olengi mina, siis mis on kogu selle protsessi eesmärk? 

Vaadates praegust maailma, siis tundub kõik lihtsalt lootusetu tupik olevat. 

Kas need teised siin olevad hingeta inimesed saavad ilma minu sekkumiseta üldse ärgata? 

Ma ei mõtle seda, et kas ma saan neid kuidagi õigele, paremale, ausamale teele juhatada. See on lootusetu, tulenevast nende programmist ja elamise kogemuse seisukohtadest. Neil puudub see sütitav säde, sest see säde olen ainult mina ja on ilmselge, et ma ei jõuaks nii palju hüppeid teha, et kogu seda protsessi paremusele keerata. 

Kuigi ma möönan, et paljud inimesed saavad justkui aru, et selle maailmaga on mingi häda. Nad isegi tajuvad seda mingil kummalisel moel. Kas võib olla, et seda maailma saab paremaks muuta, otsides selliseid inimesi ja kontakte nendega? 

Kas üldse on võimalik kedagi päästa, kui pole kedagi päästa? 

Inimene sünnib ja inimene elab ning lõpuks sureb, tühjalt. Ta küll jättis siia maailma mingi jälje, näiteks oli kooliõpetaja või professor või näitleja, kirjanik jne kuid tema kest kadus igavikku ja hinge, mis selle info edasi säilitaks, temas ei olnud, kuid temast jäi siia maailma jälg, mis peaks aitama minul edasi areneda. 

Osad inimesed aga jätavad siia maailma jäljed, mis meid hoopiski segadusse ajavad ja eksitavad, nad pidurdavad minu arengut. 

Minu üks eesmärk ongi otsida inimesi, kes saavad aru, kes on tänu temale antud programmi arenenud õiges suunas. Need inimesed võivad olla minust kordi targemad ja teada minust palju rohkem, kuid nad ise ei jõua kunagi sihtpunkti, nad on tööriistad minule. Ma pean nad üles otsima. Selliseid inimesi on aga murdosa kogu inimpopulatsioonist. Neid on raske leida, kuid üheks tööriistaks, mis seda otsinguprotsessi lihtsustab, on internet. Selliste inimestega kohtumine või neilt info saamine aitab mind siin maailmas edasi. 

Kas mina saan infot nendeni viia? Vastus on, et saan küll, sest paljud inimesed sellest murdosast on võimelised ka õppima. Õppimise all pean silmas seda, et on võimelised teistsugust informatsiooni vastu võtma ja analüüsima, mis erineb oluliselt nende arusaamisest. 

Nad saavad infot, loovad mingeid uusi seoseid ja genereerivad uusi ideid, mis lõpuks jõuavad ringiga minuni tagasi, küll mõnevõrra võib-olla toorena, kuid nad olid mulle nagu superarvutid, kes töötlesid minu jaoks informatsiooni. Nad abistavad mind kulgemisel. 

Nende inimestega ei pea saama füüsilist kontakti. Ka õige raamatu või mõne uudisnupukese üles otsimine on see sama. Kuid vajalikule infole on päris raske otsa komistada, aga kõik jõuab kord minuni, varem või hiljem. Et leida selliseid inimesi, pean ka mina neile pakkuma informatsiooni ja isegi tõestusi, aga siin võivad tekkida mõned suuremad agad. 

Nende agade otsa ei tohi kauaks pidama jääda. Tuleb proovida liikuda õiges suunas edasi. 

Ma küll ei tea, mis on õige suund, kuid siin loodan oma vaistule. Ma olen muidugi ka uudishimulik, uurin ka ääremaailmu, et oma lõbujanu kustutada ja natukene lahedalt aega veeta. 

Arvan, et see on samuti vajalik, sest igasugune kõrvalekaldumine peamisest aitab lõppkokkuvõttes tõelist paremini ära tunda. 

See on nagu kõrvaltvaataja pilguga nägemine. Kas näitleja ise teab, et kuidas tal läheb, kui saalis valitseb haudvaikus? 

Kõrvalvaataja näeb, kuidas näitlejal läheb. See on see kogemus, mida on vaja. Tuleb aeg-ajalt areenilt maha astuda ja vaadata kuulata, minna eemale, et hiljem uue värske jõuga tagasi tulla. 

Eesmärk siis oleks teada saamine, ärkamine või sügav ära tundmine, kuid siin peab ütlema vastupidi. See teada saamine on kurbus või kohutav tõde, et milline see maailm on. Kuid sellises maailmas just saabki areneda ja üpris kiiresti. 

Ma olen teinud selles maailmas lõputult vigu, olen paljud asjad tuksi keeranud, kuid kui see teadmine on tulnud, et mis ma siin olen korda saatnud, on üks etapp läbitud. Tuleb liikuda järgmise etapi juurde. Tuleb välja uurida, et kuidas see maailm toimib. 

Nagu juba öeldud, surma ei ole. Mina võin küll näha surma, aga ise ma ei saa seda kogeda. Jah, ma saan valu kogeda, kuid see on teine teema. Surma hetkel niiöelda, teadvus hakkab ümber kalduma. Ma ei tunne mitte midagi ja see kogemus võib olla isegi meeldiv, et ära saada sellest kehast. Ära saamise vajadus tekib siis, kui ollakse sattunud lootusetusesse tupikusse või minu keha on oma aja ära elanud, isegi kui see keha pole vana. 

Haige ja invaliid olla ei tähenda, et ei saa areneda. Enamus juhtudel saab, kuid lõputu piin ei aita edasi. See võib küll viia samamoodi teadmisele, kuid seda on ränkraske taluda. Teisalt jälle öeldes, kogu inimese elu on mingis mõttes piin, nii minu kui sinu elu. Muidugi on ka võrratult palju ilusaid ja helgeid hetki, mis teevad inimese elu elamisväärseks ja annavad inimese elule justkui mõtte. Kuid selle inimese elumõtte juures tuleks ära tabada tõeline mõte, tõeline eesmärk. 

Ilusa elu juures on see aga raskendatud, kui mitte öelda võimatu. Tõelist mõtet on samuti raske leida, kui inimene on koormatud teatud maiste tegevustega. Mõtet on võimatu tabada näiteks äri ajades, kasumeid taga ajades ja sellistel eluaaladel tegeledes, mis nõuavad pingsat mõtlemist, et kuidas maist kasu saada. Nende tegevuste kaks takistavat poolust on veel ülim rahulolu või rahulolematus, mida see kaasa toob. Igasugune tegevus on tegelikult vaatluse nõrgestus. Töid või tegevusi tehes, millal inimene saab sisse lülitada niiöelda automaatrežiimi, saab tegeleda suurepäraselt elumõtte üles otsimisega. 

Elu mõte on kindlasti õige küsimus, kuid selles sügavas kaevus otsimine võib olla liiga sügavale ulatuv ja mitte hoomatav. Tuleb alati alustada väiksemate ja natukene teistsuguste, elulistema küsimustega. 

Näiteks, mida ma siin teen, miks ma seda teen, kas võib seda teha ka teisiti, mis siis saab, kui ma seda ei tee jne. 

Inimese või siis minu teada saamise osa on igal kehastusel erinev. Mõni keha on eriti viljakandev, teine kehastus võib olla üks suur äpardus. Siin tuleks muidugi küsida küsimus, millele mul ei ole vastust. Kas ma saan uut doonorit valida? Arvatavasti on vastus, et nii ja naa. Ma saan valida mingeid parameetreid ja seda, et ma ei peaks elu mõnes doonorkehas kordama, kui ma seda ei taha, kuid samas ei ole see ka keelatud, sest aega ju ei ole. 

Maal, inimestel küll on aeg ja siin võivad toimuda suuremad ja väiksemad muudatused. Sõjad, inimkonna taandareng, inimkonna progress, kuid hingeta inimene on loodud just sedasi, et tema areng on kuskil raamide vahel. Inimkond ei saa kunagi areneda väga kõrgele tasemele. See on selle paiga iseärasus, see on nagu 1-9 kooli klass. See ei saa kunagi olla 12 klass. Siin maailmas käivad asjad nende 9 klassi vahel. Kord on inimkond nagu esimese klassi tasemel oma arengult, kord nagu kuues klass, aga mina pean lõpuks saavutama siin maailmas taseme, mis on kordi kõrgem kui 9 klass. Siis on see maailm lõpetatud. 

Kas see maailm kaotab siis oma mõtte? Ma ei tea, või pannakse siia järgmine õpilane, kes peab siit kõike otsast alustama. 

Mul on väga palju küsimusi selle maailma kohta, kuid et saada mingeid vastuseid, tuleks paika panna mingisugune tegevusplaan või vähemalt püstitada mingisugune alamküsimus, millega edasi minna. 

Näiteks, tuleks proovida välja uurida seda osa, et kuidas toimib selles kehastuses kannatuste osa, nagu haigused, õnnetused ja muud rasked läbielamised. Kas seda osa saab välja lülitada, ilma, et areng ei peatuks? Teoorias saab läbielamised teadvustamisega välja lülitada. Praktikas, aga olen ma ikka inimene, mul on emotsioonid. Kuid emotsioonide väljalülitamist on võimalik treenida. Treenimine toimub läbi teadvustamise, et kes sa oled. On vaja proovida mõelda rasketel aegadel teistmoodi. On vaja enesele teatud asju meelde tuletada, mida sa õppisid veel siis kui käisid teooriatunnid. Nüüd tuli see olukord aga praktikana. Praktika peab aga suuresti, kuid mitte täielikult, põhinema teoorial õpitul. Praktikal olles, tulevad välja alati mingid teised, ootamatud nüansid. Tuleb katsuta esmalt neid olukordi teadvustada ja kasvõi hiljem läbi analüüsi saadud kogemused enda jaoks teoorias paika panna. 

Praktikas, peale esimest raputust, sa võid kaudselt või üldjoontes taipama hakata, et mis maailm see selline on. See teadmine võib tulla eikuskilt, kõiksusest, kuskilt kaugelt teadmata kohast. 

Peale teadmise saamist tundub, et asjad justkui laabuksid ja lähevad kergemaks, kuid see on ajutine. Tekivad uued küsimused ja sa võid jõuda uude ja hulga raskemasse etappi. Sul tekib tohutu palju küsimusi, kuid tegeleda tuleks esialgu ainult õigete küsimustega. Kõik küsimused on õiged, kuid see oleks liiga suur amps, sellega ei saa hakkama. Tuleb valida üks küsimus või mitu sarnase vastusega küsimust. 

Põhiküsimus kõikide teiste küsimuste juurde on, et kuidas see maailm toimib? See küsimus aga on kaugelt lähemal küsimusel, mis on elu eesmärk, või miks ma siin olen ja mida teen? 

Kuidas see maailm toimib, saan teada vaatluste ja kogemuste teel, mida ma omale teadvustan ja sean loogilisse ritta ja täheldan üles. Kõik tuleb kirja panna, sest mõtteid on liiga palju, et pärast midagi olulist enam meenutada. 

Seda küsimust saab lahendada ainult mõtte kirjapanekul ja praktilise elu juhtumite analüüsil. Praktiga ja kogemused annavad kõik vastused küsimus tuumale, aga ainult siis, kui sa oskad analüüsida saadud kogemusi ja oskad teha järeldusi. Järeldusi peab jälle teise kogemusega kontrollima, et kas tulevad samad vastused või hoopis erinevad. kui tulevad erinevad, siis miks tulevad erinevad? 

See maailm toimib kindlate reeglite järgi. Neid reegleid on vaja põhjalikumat uurima hakata, et miks just asjad toimuvad nii? Ma ei mõtle siin ilmselgeid füüsilisi asju, et näiteks, kui ma viskan palli, siis see põrkab. Need kogemused ja maailma toimimine „nähtavas” tajutavas spektris on mu oma kogemustega juba ammugi selged. 

Tuleb uurida kummalisusi, kokkusattumusi, dejavu kogemusi, unenägusid, juhuseid, varjatut. Need kogemused on väga vaiksed, peaaegu tähelepandamatud ja jäävad tavaliselt tähelepanuta ja ununevad. 

Ma küll märkan seda, kuid ei pööra sellele kogemusele piisavalt tähelepanu. Ma ei proovi seda kohe analüüsida, kui need sündmused juhtuvad. Asi seegi kui seda hiljem teha, kuid siis võib see reaalsuse tajumise ja kummalisuse kogemuse tajumise detailid samaaegselt juba ununenud olla. 

Sellele küsimusel on võimalik saada vastus ilma kõrvalise abita, ilma tarkade raamatuteta, ilma teise inimese abita. 

Kõik see kummalisus on pandud sinu sisse, need on tööriistad, mille tundmaõppimisel sa saad vastuse püstitatud küsimusele, et kuidas see maailm toimib. Kui sul on see vastus, siis sa saad ka selle maailma toimimist enda suhtes mõjutada. 

Järgmine küsimus ja ühtlasi uurimus siit edasi oleks, et kui kaugele või kui palju ma saan seda maailma mõjutada? 

Esialgu aga pean jääma esimese küsimuse juurde, sest on vaja need kogemused kirja panna ja neid uurida, siis alles hakkavad sellele küsimusele vastused tulema. Seda uurimust saab ka viia läbi teiste inimeste peal, s. t uurida inimesi, kes meie ümber on ja nende kogemusi. Sellele küsimusele ei saa vastust matemaatika ega loogikaga. Näiteks, kasutan loogikat, mul on tundmus ja ei ole kuidagi loogiline, et ma võin selles reaalsuses olla kõik need inimesed, kuid kas see loogika on siinjuures maksev? 

Põhiküsimusteks, millega tegelema hakata ja edasi minna oleks: 

Kuidas see maailm toimib?

Millest on tingitud protsessid, mis siin aset leiavad? 

Kas neid protsesse saab juhtida ja mis ulatuses neid saab juhtida?

Kas kõiki protsesse või ainult osasid protsesse saab enda kasuks tööle panna või oma kasuks pöörata? 

Nagu eelnevalt juba kirjutasin, et ma tean omast arust suht täpselt füüsikaliste omaduste põhjal toimuvaid protsesse, mida ma näen ja tunnen. Füüsikaliste protsesside käigus ja see mida ma oma silmaga näen, on kujundanud minu tajutava maailma kogemuse ja ma justkui enam-vähem tean, milline see maailm on. 

Näiteks see sama palli põrkamine või põrgatamine, mida eespool korra mainisin. Kui ma vaatan palli põrkamist, siis ma tean, et miks pall põrkab ja isegi oskan enam-vähem ette täpselt ennustada, kaua pall põrkab ja millal pall seisma jääb. 

See on nii tavapärane ja loogiline protsess, et ma seda isegi ei teadvusta endale, see toimub automaatselt. Võiks isegi öelda, et kogu nähtav füüsika justkui toimiks mingi väga kindla algoritmi abil, millel on oma programm. 

Ma ei analüüsi tavaliselt selliseid kulgemisi, sest see on kõik loomulik ja see peabki siin reaalsuses nii olema ja mul pole isegi kunagi tulnud mõtet endalt küsida, et miks see pall just nii põrkab? 

See on täiesti loomulik protsess, ja mul pole kunagi tarvis seda protsessi tähelepanelikult ja põhjalikult uurida vaja olnud. Kuigi ka palli põrkamises võib leida iseärasusi, vasturääkivusi, ideid ja mõtteid. Võivad tekkida küsimused, mis aitavad selle maailma toimimist ja ka varjatud toimimist mõista. 

Iga tegevuse, iga toimingu juures avaldub suuremal või vähemal määral peidetud maailm ja selle saladused. 

Toon siia hiljem näiteid peidetud maailmast ja selle toimimisest, kuid protsessi keerukus ja toimemehhanismid pean ma mõttes enda jaoks lahti kirjutama. 

Põikan korra ühe imeliku nähtuse nagu dejavu juurde. 

Selle nähtusega ma olen palju kokku puutunud. Dejavud võib mul ühes päevas mitmeid kordi olla, samas hiljem näiteks ma ei koge seda tunnet terve aasta jooksul mitte kordagi. Vanasti oli mul dejavu kohta arvamus, et dejavu märgib mingit verstaposti, jõudmist kuskile punkti, kuhu ma eelnevalt ei ole jõudnud. Tegu oleks justkui uue rekordiga, et nii kaugel ma pole kunagi olnud. See tähendab, et eelmine kord, eelmine kehastus, ma jõudsin täpselt nii kaugele, kust maalt mul tekkis dejavu, nüüd aga sain dejavust edasi, kaugemale. 

Kahjuks ma ei ole seda tunnet või kogemust jäänud teraselt jälgima, ega enda jaoks kirja panema. Kirjeldada on vaja täpselt kogu tunnet, ümbrust, olekut, aega ja kummalisust. See on vaja ruttu kirja panna ja talletada ja hea oleks ka kui jõuaks samal päeval seda kogemust analüüsida. 

Kuna ma aga ei tea, millal see kogemus minule uuesti „värskena” tuleb, siis hetkel see tööriist minu uurimuse objektiks ei sobi. 

Ma pole mitte kunagi uurinud, et mis asi on dejavu ja ma ei tahakski kõiki asju uurida, sest mida puhtam leht ma mõnes küsimuses olen, seda originaalsema ja võibolla ka tõelähedasema vastuse ma saan püstitatud küsimusele. 

Ka selle raamatuga on sedasi, et seda lugedes saad sa minu seisukohad, aga seda raamatut ja minu seisukohti sa siiski võid lugeda, sest et see on minu kirjutatud. Loomulikult võib lugeda kõike, mille vastu huvi. 

Ütlen siis nii, et sina, kes sa seda raamatud loed, kas võib olla mingi kasvõi õhkõrn võimalus, et see on sinu kirjutatud? 

Ma ei tahaks nii palju küsimusi õhku visata, sest vastuseid nendele küsimustele on väga raske saada, aga mitte võimatu. Raamatu lõpuks, kui see üldse kunagi jõuab lõpuni, peaks mul aga juba ka mingid vastused olema. 

Selle raamatu kirjutamine on protsessi kirja panemine. Raamatu kirjutamise vaheline aeg on teadmiste kogumine. 

Teine kord võib aga teadmiste kogumise protsess olla nii vaevaline, et pikka aega ei saa keskenduda ja mitte midagi ei juhtu, sest ma tegelen maiste asjadega ja see nõrgendab vaatlust. See oleks justkui raisatud aeg, aga siin maailmas, selles kehastuses, ei ole mul täiesti vabasid käsi, et teha ainult seda, mida ma tahan. Hetkel olen ma selle üle tänulik, et olen just siin kus ma olen, sest tänu sellele saan üldse selles katses, katse on tegelikult paha sõna, selles vaatlus- ja avastamisprotsessis osaleda. 

Kogu see raamat on üles ehitatud teadmisel, et siin maailmas on ainult üks hing, minu hing. See ongi kummaline, mulle isegi vahepeal tundub nii, et see ei saa nii olla, kuid ma jään avatuks võimalusele, et see just nii on. Selle raamatuga ma proovingi seda tõestada või ümber lükata. Seda, milliseks see raamat kujuneb, millised on lõpujäreldused või mis mõtted mul raamatu lõpus on, selguvad minu eksperimentide ja vaatlus-analüüside tulemusel. 

Mitut küsimust ma üldse jõuan uurida, mitmele küsimusele ma mingeid vastuseid saan, on hetkel veel teadmata. Ma võin jõuda hoopis teisele tulemusele, järeldusele, isegi nii hullusti võin jõuda, et kogu see raamat läheb prügikasti. Mul oleks sellise võimaluse üle samuti siiralt hea meel, sest mul ei ole vahet, kas see raamat saab valmis ja lõppeb nii nagu ma seda kuskil udus ette kujutan või lõppeb see raamatu kokku kärtsutamisega ja ära viskamisega. Ma kirjutan ja teen seda enda jaoks ja ainult üks asi on tähtis. Saada vastus küsimusele, veel parem, kui saada vastused paljudele küsimustele.  

Kuidas maailm toimib? Selle küsimuse suurus ja vastuste andmise raskus. 

Ma oma mõttes proovisin seda probleemi lahendama hakata aatomitest, õigemini sellest, mis meil on aatomitest teada. Aatomite ja elektronide kiirused ümber aatomite on kolossaalsed. Tundub, et seal ei kehti ükski seadus. Ma ei mäleta neid kiirusi, mis on mõõdetud elektronide kiiruseks, kuid sellise tohutu kiirusega ümber aatomi saavad elektronid liikuda näiteks siis, kui aega aeglustada. Piltlikult, kui mingi aine aatom koos elektronidega suurendada päikesesüsteemi suuruseks, siis päike oleks aatom ja planeedid oleksid elektronid. Me ei näe selles süsteemis mitte mingit kiiret liikumist. Planeedid venivad ümber päikese teokiirusel. Silmaga ei ole seda märgata, ainult pikema ajalise vaatlusega. 

Nüüd oletan sedasi, et mina asun maal, mis on üks elektron ja päike vähendatakse koos maaga aatomite mõõtkavasse, siis minu jaoks ei muutu mitte midagi. Kõik paistab endine olevat. Aga kui mina koos päikesesüsteemiga viia normaalmõõtmetesse tagasi ja teoreetiliselt püüan aatomite ja elektronide kiirusi vaatlema hakata, siis selgub, et need tormavad pöörase kiirusega ringi. 

Ma ei tahaks kinni jääda aatomite teooriasse, aga kuna see on üks kummaline ja imelik asi, isegi kui mul on väärarusaam asjast, siis mõtlen ma võimalusele, et ülisuurte kiiruste juures käitub aeg teistmoodi. 

Miks aeg käitub teistmoodi? 

Einstein vist ütles, et valgusekiiruse juures muutub aine mass lõpmatuks. Isegi kui Einsteini teooria on õige, on siin täielik vastuolu, mis näitab selgelt ära maailma toimimise alused hoopis teistmoodi, kui mulle reaalelus näib. 

Esiteks, aeg ja teiseks mass. 

Ma proovin hakata loogikast lähtuvalt lahkama kuidagigi seda paradoksi. Esiteks mass. Kuidas saab mass muutuda füüsilises maailmas lõpmata suureks? See ei ole võimalik. 

Kui hakata ehitama midagi, mille mass koguaeg suureneb, siis selle ehitise mass ei saa mitte kunagi muutuda lõpmata suureks. Isegi kui on väidetavalt teada kogu universumis oleva aatomite hulk ja need aatomid kõik panna sinna ehitatava ehitise sisse, siis on selle ehitise mass ikkagi lõplik, mitte lõpmata. 

Võin ju proovida tuua mängu füüsikalised salapärased objektid nagu mustad augud. Kas need salapärased objektid muudavad kuidagi füüsilist maailma, olles ise füüsilised? Vastus on et ei. 

Ainult sellisel juhul võib tulla mingite kosmiliste objektide füüsilise maailma moonutus mängu, kui need objektid ise ei ole füüsilise maailma objektid. Loogiliselt vaadatuna saab öelda ainult sedasi, kas Einsteinil ei olnud õigus või maailm ei saa olla füüsiline. 

Ma tean ette ka seda, et selles raamatus pakutud teooriatele tuleb igasugust vastukaja. „Tõsised“ teadusmehed ei peaks seda raamatut üldse lugema või proovida näha asju vähekese teise nurga alt. 

Toon ainult ühe näite, miks nii. 

Teaduses on teadupärast asjad pidevalt sedasi, et kui mingi asi teaduses ümberlükkamatuks tõeks peeti, siis mõni aeg hiljem selgub aga, et see sellegipoolest õige ei ole. Ammu aega tagasi andsid kaks okultisti Ledbitter ja Bezant välja raamatu „Okultistlik keemia“, kus nad püüdsid tõendada mingi esialgse mateeria olemasolu, millest on kõikide elementide aatomid ehitatud. Tolle aja teadlased pidasid neid šarlatanideks. Möödus kümmekond aastat ja avastati raadium ja ühes sellega varises ka aatomite jagamatuse teooria kokku. 

Tolleaegsed teadusmehed hakkasid täpselt samamoodi kujutama aatomite ehitust nagu need kaks šarlatani. 

Massi juurde korraks tagasi. Väidetakse veel, et on olemas massita kehad või aine. Füüsilises maailmas, aga ei saa loogiliselt võttes eksisteerida massita keha. Masside juures ma rohkem ei peatuks, sest ma ise olen võibolla täiesti valel teel, et ma aluseks olen võtnud kellegi poolt välja pakutavad teooriad, kuid see on tegelikult iga asjaga nii. On oma kogemused, on kooli tarkus ja on loogika, millega proovin enda jaoks kõike seletatavasse raamidesse panna. 

Järgmiseks aeg. 

Aeg on mingisugune kogemuslik mõiste, mida me tegelikult ei saa katsuda. Füüsilises elus, reaalmaailmas ei ole aega olemas, on pidev kestev praegu. See, et ma meenutan mõnda vana sündmust või kujutan ette, mis homme juhtuma hakkab, selle ühisnimetajaks on keegi toonud maailma aja mõiste. 

Mina näen seda pigem nii, et on kokku lepitud, et maailmas on aeg. 

Et aga aega mõõta, ehitati kellad, mis mõõdavad „midagi.“ Kui kaks inimest omavad kella ja nad leppisid kokku, et kell üks saavad kokku, siis tänu nendele kelladele nad saavadki täpselt kell üks kokku. Keegi leiutas mingi masina, mis raiub ööpäeva tükkideks, pani need tükid võrdseteks sektoriteks ja tõmbas kriipsud ketta sifferplaadile. 

Ma väidan, et aeg ei liigu, vaid kellamehhanism liigub. Ma ei saa üldse öelda, et aeg liigub, me lihtsalt oleme koguaeg hetkes. Et aga kirjeldada seda, mida nüüd kirjeldama hakkan, pean ma ikkagi kasutama aja ja kulgemise terminit, sest muud moodi ma seda kirjeldada ei saa. Pole loodud lihtsalt selle kohta sõna ja terve see valdkond on lahti kirjeldamata ja ma ei suudagi seda kuidagi kirjeldada. 

Eelnevalt kirjutasin, et aja kulg võib olla teatud situatsioonides erinev. Omast kogemusest saan öelda, et aja kulgemise erinevat kiirust kogen ma iga päev. Esiteks, aeg näib kulgevat kiiremini ajal, mil ma magan. 

Teiseks, aeg näib kulgevat aeglasemini, kui ma midagi väga ootan ja vastupidises situatsioonis, kui ma ei taha, et mingi sündmus minuni jõuab, siis näib aeg armutu kiirusega kulgevat ees ootava sündmuse poole. 

Aeg tundub kulgevat kiiremini ka olukordades, kus ma olen mingi meeldiva sündmuse sees või teen midagi meeldivat, mida ma ei taha, et see otsa lõppeks. Näiteks, kunagi, kui ilmusid arvutimängud või mängukonsoolid, siis neid mänge mängides lendas aeg linnutiivul. 

Teiste inimeste läbikogetut aja mõistes ma ei tahaks praegu kirjeldada, sest ma ei ole saanud seda ise tajuda, kuid on palju vettpidavaid näiteid. Öeldakse, et kui on suur oht surma saada, näiteks autoõnnetus, siis õnnetuse hetkel näib aeg peaaegu seisma jäävat. 

Kuna maailma on toodud sisse aja mõiste, siis aju analüüsib praktiliselt kõik, kaasates automaatselt analüüsi aja. Aega võib ka proovida defineerida nii: aeg on alalõpmata aset leidvad rida sündmusi. Immanuel Kant on ütelnud, et aeg ja ruum asuvad ainult inimese peas, mujal neid ei ole, sest mujale neid suurusi ei olevat võimalik ära paigutada. 

Ruum tundub inimesele olevat lõpmata. Ette võib seda kujutada nagu puust mänguasja Matrjoška, mille avades on seal järgmine Mari kuni lõpmatuseni. 

Reaalses elus saan seda nii ette kujutada, et olen toas, mis on ruum mingist suuremast ruumist. Lähen õue ja olen taeva all, see on järgmine ruum. Kus maalt ruum ära lõppeb, seda ma ei tea. 

Ruum võib olla nii lõpmata kui ka lõplik, kuid seda ma ei saa kuidagi teada ega tunnetada. Ajaga on sama lugu. Ma ei tea, millal aeg algas ja millal lõppes. Need kaks suurust tunduvad olevat täiesti eraldiseisvat üksust, kuigi nad eksisteerivad koos. 

Kas saab aeg olla ilma ruumita ja vastupidi? Ruumi saab justkui füüsiliselt katsuda, aega aga ei saa. Kui katsuda oma halli juuksesalku või kortsu näol, kas võib siis öelda, et ma katsusin aega?

Aeg on hoopis teistsugune mõõde, mittefüüsiline või on maailm mulle ajast loonud võltskujutuse minu pähe. 

Kui ma vaatan mõnda vana pilti, siis ma näen seal ruumi. Kas ma saan nii võtta, et ka see ajaosake, kui foto tehti, on samuti seal? 

Arusaamine ajast ja tunnetus ajast võib olla loomaliigis erinev, see tõestab ka kaudselt Kanti väljaöeldut. Sellisel juhul, aga peaks aeg ka mingil viisil kontrollitav olema. 

Kui kõik on minu peas ja mõtlemises kinni, siis on loogiline, et neid asju, mis seal kinni on, saab ka kuidagi lahti lasta. Või on inimeseks olemise ja selle maailma vahel mingid raudsed reeglid, mida ei saa üldse murda või on väga raske murda? 

Näitena enda kogemusest tahan siia tuua unenäod. Unenäos võib aja kulgemine olla hoopis teistsugune, kuid seda ma võin ju võtta ka kui alateadvuse fantaasiat, ma ei saa kinnitada ega ümber lükata teistsugust aja kulgemist unenägudes. Mida ma, aga saan kindlalt väita on see, et osad unenäod lähevad millegipärast täide, need on prohvetlikud unenäod. Ma olen kogenud selliseid unenägusid ümberlükkamatu tõsiasjana mitmeid. Toon ühe näite. 

Nägin unes, et mul oli skalpell käes ja ma olin kuidagi kogemata ennast sellega vigastanud. Veri oli väljas. Olin avalikus kohas, kus oli palju rahvast ja ma hüüdsin appi, kuid keegi ei tahtnud mu hüüetele reageerida. Nädal aega hiljem hakkas mul kõht hirmsasti valutama. Kannatasin tunde, kuid valu muutus väljakannatamatuks. Kuna olin välisriigis ja viibisin parasjagu hotellis, siis läksin hotelli vastuvõttu ja palusin kiirabi kiiremas korras kutsuda. Hotelli teenindaja justkui viitis aega, ei olnud kiiret, ei tahtnud justkui reageerida. Küsis igasuguseid mõttetuna näivaid küsimusi, enne kui kõne kiirabisse tegi. Oigasin valust, läksin fujaee diivanile ja tõmbasin kerra, et kuidagigi saada leevendust valule. 

Kiirabi tulek võttis väga kaua aega ja pealegi saabusid rahulikult, ilma vilkuriteta. Minu häda aga oli minu poolt vaadates tõsine. Ja nii ma pimesoole operatsioonile sattusin. 

Selle looga saab päris hästi kokku panna minu unenäo ja hiljem saabunud reaalsuse. Ma välistan juhuse või kokkulangevuse, sest see pole ainuke prohvetlik unenägu, mis mul on olnud. Unenäos ei kaota ma samuti enda tõelist mina, seal ma proovin käituda täpselt samuti nagu reaalsuses, kuigi maailmade ülesehitus on erinev. Selliste kogemuste põhjal saab küsida maailma toimimise seisukohalt päris mitu küsimust. 

Esiteks muidugi aeg. Kas aja tee on alati valmis? 

Kas see reaalsus, mida mööda mina kõnnin on täiesti valmis või on osaliselt valmis? 

Kas ma liigun alati paratamatuse suunas või ma saan teha mingeid korrektuure ja minna kaarega mööda mõnest ees ootavast sündmusest? Ühte võib aga suhteliselt kindlasti väita, osad sündmused peavad juhtuma ilmtingimata. See on aga väike osa vastusest, mida ma otsin. Teisele küsimuse poolele mul vastust aga pole üldse.

Järgmine suurus või mõõde, millel tahaks peatuda on nähtamatus. See on väga avar ja laialivalguv mõiste. Kas pole kummaline, et meie füüsilises, nähtavas maailmas on paljud asjad nähtamatud? 

Oletame, et aeg on olemas. Aeg aga on nähtamatu ehk mittefüüsiline mõõde. Sama on ka paljude teiste asjadega ja need on kõik abstraktsed. Kuidas on võimalik maailm toimimise mingeidki aluseid lahti muukida, kui ma ei tea, millest tegelikult maailm koos seisab? 

Selge on aga see, et on näiv ja nähtamatu ilm, mis on teineteisest lahutamatud. Üks ei toimi ilma teiseta. 

Kas ja millised seadused kummaski paralleelsuses toimivad jääb paljuski mulle saladuseks. 

Nähtamatus on „objekti“ seisund, kus objekt ei ole nähtav. Objekt ei ole kindlasti päris õige sõna ja nähtamatuse all ma ei mõtle mingeid füüsilisi trikke, mille abil saab objekti kasvõi mingite peeglite abil nähtamatuks muuta. Nähtamatust on kahtesugust. On väikesed objektid, mida me ei näe ja on abstraktsed objektid, mida ei olegi võimalik näha. 

Nähtamatuse moodustavad kõik need objektid või jõud, mida inimsilm ei ole oma iseärasuste või piiratuse tõttu võimalik nägema. Piltlikult lahti seletades, on olemas midagi, mida ma ei näe, näiteks pimedas toas ma ei näe seal olevaid esemeid, kuid see ei tähenda, et neid seal olemas ei oleks. 

Siit jõuan paratamatult teise terminini, mis tuleb nägemise jaoks kasutusele võtta ja see on valgus. Kuid nägematuid objekte ei ole võimalik näha, järelikult ei ole siin ka nähtavat valgust vaja. 

Kas võib olla nii, et kui on midagi nägematut, mis ilmselgelt liigitub teise reaalsusesse või sagedusse, siis on sealsel vaatlejal võimalik seda objekti näha selles reaalsuses oleva valguse läbi või seal olevas reaalsuses pole vaatlus vajalik? Objektid on tajutavad mingil muul viisil, millest mul hetkel aimugi ei ole. 

Võib ka täitsa vabalt sedasi olla, et ma ei näe nähtamatut sellepärast, et ma ei oska vaadata või ma ei tea, mida vaadata. 

Näide: Kui näidata mõnele pärismaalaste suguharule, kes pole meie tsivilisatsiooniga kunagi kokku puutunud mõnda maali, kus on puud, lilled, jõgi, mõned loomad ja näiteks tank. Siis nemad tanki ei näe. Nende inimeste aju ei oska nähtut vastu võtta ja eirab seda, kuna see pole tuttav asi, mida kunagi ei ole nähtud. 

Kas võib olla, et paljud nähtamatud asjad ja nähtused selles maailmas, oleks mulle siiski nähtavad, kui ma teaks kuhu vaadata ja mida vaadata?

Ma peaksin juba ette aimama, et selline asi saab olemas olla. Aega ja nähtamatust võib ka võtta kohati kui sama asja. 

Keegi kunagi ehitas midagi või lõi midagi, ükskõik mille, kasvõi mõne maali, ehte, heliteose jne. Ehe, hoone, maal ja heliteos on alles, kuid selle looja on aja tõttu nähtamatuks muutunud. Aeg viis ta minema. Heal juhul on nendest asjadest säilinud mõni paber, foto või kirjutis, mille kaudu on võimalik selle asja loojat tuvastada, kuid tihti on just nii, et eseme looja on meie jaoks teadmata ning nähtamatuks muutunud. 

Nähtamatuks tegi need loojad aeg. See oleks ajalisest perspektiivist nähtamatuks muutumine. Kui saaks kuidagi aja siit ruumist eemaldada, mis siis juhtub? 

Teine perspektiiv on nähtamatus hetkes. Oletan, et teadlased väidavad, et nad on võimelised valmistama nööri, mille paksus on väiksem kui mõne aine molekuli läbimõõt. Samas on see nöör äärmiselt tugev ja vastupidav. Kui seda nööri saaks nüüd kuidagi siduda mõne väiksema objekti külge ja selle nööri abil saaks objekti õhku tõsta. Kuidas siis seda nähtust nimetada? Võlukunst? Maagia? Või ongi lihtsalt tegemist nähtamatu nööriga, millega saab objekte tõsta? Teoreetiliselt peaks selline asi võimalik olema, reaalselt, aga on tegu seletamatusega. 

Elavaks nähtamatuseks saab pidada igasuguseid mikroobe, seeni ja muid pisielukaid. Bakterid ja seened söövad suhkruid ja muid süsivesikuid ning selle protsessi käigus võib aine muutuda või tekivad kõrvalproduktid nagu gaas ja alkohol. Nähtamatus pisimaailmas on nii palju kummalist, et ka seda võib piltlikult öeldes mingiks trikiks nimetada. 

Metallid, nagu hõbe, kuld ja vask on surmavad paljudele bakteritele. Lisaks on veel kirjeldamatu hulk inimeste poolt tekitatud nähtamatust nagu mobiiltelefoniga, raadiosaatjaga rääkimine teise inimesega suurte kauguste taha, televiisori pilt, wifi levi jne. 

Kõik need nähtamatused on saavutatud kuidagi tehnoloogilisel viisil ja toimemehhanismid on ka ära seletatud. Kuid ma ei näe sügavamale, ma ei näe sügavamale nende nähtamatuste taha või sisse. Kas mitte see tehnoloogia ei meenuta mitte maagiat või nõidust? 

Kuidas see kõik sedasi toimib? 

Moodne füüsiline maailm seisab koos ainult tänu nähtamatusele. Kui võtta ära see maagia või nõidus, kas siis oleks inimkond koopas? 

Tehnoloogiline nähtamatus avaldub mingit pidi nähtavana, kas telepildina, helisignaalina jne, kuid on olemas veel üks nähtamatus. Seda võib ka kutsuda teistpoolsuseks. 

Siin ma ei mõtle surma klassikalises mõttes. Nagu teema alguses kirjutasin, surma ei ole, on hinge nähtamatu hüpe teise inimese sisse. See, et ma ei näe nähtamatud maailma, tuleneb osalt või koguni tervenisti sellest, et minu meeleaparaadid on ehitatud just sedasi, et tajuda seda maailma. Kõrv kuuleb teatud hertside vahemikku, samuti näeb silm teatud lainepikkuseid ja kombata saan ainult materiaalseid asju. Kõik nähtamatu ei ole siit maailmast, kuid inimene kompab nähtamatu maailma piire ja seob seda jupi kaupa nähtava maailmaga. 

Hauatagune elu või surmamaailm ja jutud sellest maailmast, aga tunduvat ära nullivat selle raamatu esialgse sõnumi, et selles maailmas või ühe maailma kohta on ainult üks inimhing. 

Püstitatud hüpotees, aga ei peagi püsima jääma, ma ei hoia millestki kinni, see on esialgne hüpotees, mida ma selles raamatus kas proovin tõestada või ümber lükata. 

Otsesed kokkupuuted minul hauataguse eluga puuduvad, kuid on siiski palju kummalisusi, et miski sealt nähtamatust maailmast proovib märku anda. 

Kas võib nii olla, et hauataguses ilmas on areng märkimisväärselt raskem, sest seal puudub keha, mis kannatusi tekitab? 

Kas need kannatused aiatavad mul areneda? 

Kas sealpoolsuses on olemas aeg, et üldse areneda? 

Maises mõttes ma justkui saaksin mõõta aega hauataguse nähtuste ilmnemise vahel. Teistpoolsusesse sattudes saavad mulle korraga selgeks sealpoolse ilma reeglid ja toimimine, mida siia maailma ei saa üle kanda, lihtsalt on mingid märgid ja kogemused, et ma ei unustaks teist maailma. Kui toimub minu hinge hüpe teise kehasse, siis ma pean läbima sealpoolsuse. 

Siit maailmast vaadates tundub see hüpe hetkeline olevat, kuid ometi pean ma ka seal viibima kas ajatuna või väga painutatud ajas olevana. Mul on mõned kogemused hauatagusega. Olen kuulnud koputusi, tavaliselt on olnud kolm koputust rütmis. Koputati kohas, kus keegi teine olla ei saanud, mida on kuulnud terve mu perekond pikema aja vältel. Muid kogemusi mul hauatagusega ei ole. 

Kus aga asub hauatagune maailm? 

See näib kohati selle maailma kõrval asuvat, kuid siiski ei kuulu päriselt selle maailma juurde. Sellele küsimusele võib anda mitu vastust, kuid kui see nähtamatu maailm asub otse meie kõrval, kas siis mitte ei saaks seda võrrelda heliga, mida inimkõrv ei kuule või valgusega, mida inimsilm ei näe?

Kas võib nii olla, et see maailm asub siin samas, kuid teisel sagedusel? Miks siis moodne teadus pole seda avastanud? 

On olemas kõiksuguseid aparaate, et erinevatesse sagedustesse vaadata. Võibolla ma siiski otsin seda hauatagust maailma valest kohast, kuid üks on selge. On olemas reeglid, mis neid kahte maailma lahutavad ja need kaks maailma ei tohigi päriselt kokku puutuda. See, kes need reeglid tegi, pani üheselt paika, et siinses maailmas viibival hingel sinna täielikult enne asja ei ole, kui aeg kätte jõuab. 

Kas on võimalik oma keha üle kontroll saavutada nähtamatu maailma kaasabil, mida on demonstreerinud fakiirid? 

Ma ei saa öelda, et kõigi selliste inimeste puhul oleks tegu olnud ausa mänguga, kuid kui fakiirid oma kehaga saavad eirata füüsikaseadusi, siis tahaks teada, et kuidas nad seda teevad, kuidas see toimib ja mis imetreeninguid on selleks tarvis? 

See küll ei ole minu kogemus, kuid siin on mida analüüsida. Ma toon näite ühe fakiiri kohta ajaloost, milles mul on põhjust uskuda, et siin ei olnud tegu pettusega. 1925. aastal külastas Euroopat India fakiir Kir-Tor-Kal-Tachra, kes andis erinevates linnades avalikke esinemisi. Fakiiri etteasteid vaatlesid õpetlaste komiteed, kuhu kuulusid paljud tolle aja tähtsad teadlased ja nad pidid tunnistama, et fakiir ei kasuta mingeid trikke vaid kasutab oma vaimset energiat ja tahtejõudu. Fakiiri seanssidest võtsid näiteks osa Itaalia kuningas Mussolini ja Inglise kuningas. Toon välja ainult kaks trikki, mida see fakiir suutis. Ta suutis tahtejõu abil muuta rahulikult istudes oma pulssi 50 löögilt minutis kuni 140 peale ja jälle tagasi, mida kinnitasid arstid. Ta sukeldus basseini ja jäi terveks tunniks vee alla, ilma, et temaga midagi oleks juhtunud. 

Saladusliku fakiirikunsti õppis ta oma isalt, kes oli samuti fakiir ja ka filosoof. Fakiir olla öelnud, et see kunst on kõigile kättesaadav läbi süstemaatiliste treeningute ja tahtejõu täieliku valitsemine oma füüsise üle. 

Reaalsus on aga see, et vee all tund aega hingamata olla ei ole võimalik. Siin on tegu mingite füüsikaliste normide kõrvalekaldega. Kas siin võis olla sellel fakiiril abiks nähtamatu maailma ja selle seaduste mõningane tundmine või oskavad nad kasutada mingit salapärast tehnikat, millega nad ennast varjusurma seisundisse viivad? 

Varjusurma seisund aga tavalisel inimesel tekib mitte teadlikult, tavaliselt mõne haiguse läbi.
Nähtamatu maailm tuleb mängu ka avastuste tegemisel. Ma võiks öelda nii, et inimkonnale antakse teistpoolsusest infot, kui inimkond toppama jääb või on mingi probleemi ees. Probleemid aga ei kao päriselt nagunii kuskile, seda siin maailmas ei maksa unistada. Avastuste tegemisel on näiteks Henri Poincare öelnud, et tähtsatele probleemidel ja küsimustele sai ta vastused mitte mingit probleemi analüüsides või selle kallal töötades vaid unise peaga, kas õhtul või hommikul. 

Teadmised saab tavaliselt see inimene, kes januneb teadmiste järele ühiskonna heaks, mitte iseenda pärast. Nähtamatu maailma ja nähtava maailma vahel on kohati küll tugev side, kuid igapäeva elus see alati tunda ei anna, see on ka võibolla sellepärast, et ma ei oska seda tähele panna. 

Tuleb treenida oma keha kuulamist ja panna tähele väiksemaidki märguandeid. Seda saab rakendada ja enda kasuks tööle panna, kui proovida märguande ilmumisel teade kirja panna. Mida ma pean silmas märguande all? 

Sisetunnet, kui tekib mingi tundmus, kummaline tunne, et midagi on teistmoodi. Kui on tunda kuskil mingit sügelust. Ma mõtlen peopesasid või teisi närvidest tingitud sügelemisi, mitte sügelust, mis tekib mõnest välisest ärritajast....

Raamat

Võtsin natukene aega tagasi kätte ja hakkasin raamatut kirjutama. Mõtlesin, et panen raamatust katkendi blogisse üles. Kuna selle kirjutamine ja püstitatud eesmärk on ikka väga suured, siis ei teagi millal ja kas teine üldse valmis saab kirjutatud. Kirjavigadele ei maksa pöörata suurt tähelepanu. Kirjutan jutti mõtteid nii kuis tuleb ja kuna toimetajat mul pole siis nii on hetkel....Andke veel mõned päevad aega, kui arvuti taha saan, laen üles, pealkirjaks sai "Üksik hunt".

Üks vana teema ootab ka ammu üleslaadimist viikingite ehtekunstist. Minu poolt on lugu valmis kirjutatud, kuid minu esitatud küsimused kunstnikele, vot sellele ei laeku vastust kuidagi, aga see selleks. Teemasid on mul väga palju, mis siin blogis on mustandina ainult minu jaoks. Õnneks või kahjuks paljusid teemasid ei jõuagi kokku kirjutada või mingeid otsasid siduda, sest kas lõppeb info või tulevad mulle füüsilised piirangud ette.  

Arktika uurija John Rossi põhjanaba reis

Sir John Ross (24. juuni 1777 – 30. august 1856) oli Šoti kuningliku mereväe ohvitser ja polaaruurija. Ta oli Sir James Clark Rossi onu, kes koos temaga Arktikat uuris ja hiljem Antarktika ekspeditsioone juhtis. 

Esimene Rossi Arktika ekspeditsioon toimus 1818. aastal. Eesmärgiks oli lahendada Loodeväila küsimus. Samuti pidi ta üles märkima hoovused, looded, jää seisu ja magnetismi ning koguma teelt leitud artefakte. Rossi olla eksitanud seal miraaž, kus ta nägi Loodeväina lõpus olevat mägesid. Ta nimetas mäed "Croker Mountains" tolleaegse Admiraliteedi esimese sekretäri John Wilson Crokeri auks. Seejärel naasis ta Inglismaale vaatamata mitmete oma ohvitseride, sealhulgas Parry ja Edward Sabine'i protestidele, kes arvasid, et ta oleks pidanud "mägesid" põhjalikumalt uurima. Aasta hiljem avaldatud aruanne tema reisist tõi päevavalgele nende erimeelsused ja sellele järgnenud vaidlused Croker Mountainsi olemasolu üle hävitasid tema maine. Rossi teine Arktika ekspeditsioon toimus 1829-1933. Selle ekspeditsiooni käigus jõuti põhjamagnetpoolusele. Kas Ross nägi seal tõepoolest miraaži või muid ebamaiseid nägemusi, seda ei tea öelda, kuid tema käikudest on tehtud joonistusi, millele tahangi blogi lugeja tähelepanu juhtida. Tema käikudest on palju joonistusi, mis enam kui kummalised. Ross leidis ka Melwille lahe äärest jää pealt suure metoriidi, mida "raua majaks" kutsuti. See umbes 40 tonnine meteoriit toimetati 1903. aastal New-Yorki. 

Ma olen lugenud palju kirjandust meteoriitide kohta ja nagu välja on tulnud, siis isegi mõnekümne kilosed meteoriidid löövad maasse päris korraliku augu ja hiljem tuleb neid sealt üles tõmmata ja välja kaevata, aga see 40 tonnine eksemplar siin kükitas kenasti jää peal.

Ülemisel ja alumisel pildil on kujutatud jäämäed. Mina ei tea, kas see on normaalne või mitte, aga lööge Google pildiotsingusse sisse iceberg ja vaadake, millised näevad jäämäed tänapäeval välja.

Anomaalja kaljudel, kus on kujutatud punast lund. Siin on mitu küsimust. Oletame, et Sahaara kõrbeliiv värvis lume punaseks, kuid miks siis taga olev lumi valge on? Samas Sahaara kõrbe tolm, mis tuultega võib mõni kord kaugele kanduda, kuid sellegipoolest ei tohiks lund punaseks värvida.

Rossi meeskond tantsib magnetpoolusel. Kas näete joonisel midagi kummalist?

No on see vast alles jäämägi. Meenutab kangesti obeliski. Ütlevad, et jäämägi, aga miks ta valge ei ole? Linnud tegivad täis?

Vot selline Kalju lõpetuseks. Küsimusi oleks miljon, aga vastuseid nagunii ei ole. Põhjanaba kohta võib siit blogist mõne loo leida, ehk on vastused seal peidus?

LÕPP

Uroboros ja Mandela

Arne rääkis, et tal tulevad mõtted või paketid hommikuti. Mul aga tekib mõtteid rohkem õhtuti, kuni siis täna hommikuni, mil sain minagi paketi või siis mõtte hommikupoolikul. Olen enne ka tähele pannud, et mõnikord tuleb mõte terve komplektina, tihedasti kokku pakituna, kus on paljud vastused sees. Kui proovida seda kirjeldada, siis taipan korraga kogu paketi sisu, aga siin on üks point. Seda sõnadesse ei oskagi nii hästi panna ja tavaliselt kui sellised valmis paketid või andmed tulevad, mõtlen korra neile ja unustan. Täna siis proovisin tähele panna, et mis selle sisu oli. Selgituseks ütlen vahele, et midagi ei tule nii sama, ikka ise mõtlen või arutlen mõtetes ja siis korraga jookseb valmis pakk kohale. Ma muidugi ei kirjutanud seda üles, õigemini, seda ei jõuakski üles kirjutada, sest kirjutamine sellisel hetkel on liiga aeglane ja hajutab tervikpaketi mõtet, sest see info ei püsi selgena kuigi kaua. Teise asjana mõtlesin, et loen kõik kähku telefoni (diktofoni) sisse, aga mul polnud selleks aega. Nüüd katsungi lühidalt kokku võtta, mis meelde jäi. Ütlen kohe ära, et osa infot ma juba olen sinna ise juurde leiutanud, sest selline info või teadmine kipub ruttu hajuma. Need kohad, mida ma enam ei mäleta, proovin oma teadmiste baasil ühildada nn. origanaalinfoga. Tundub nagu segane jutt, võtke siis nii, et katsun mingeid omi mõtteid kirja panna, mida ma olen mõelnud ja mis järeldused sellest teinud. Enne veel aga mainin ühe toreda tõsiasja ära. Mul õnnestus kohtuda ulme grand old man Arne Tsirnaga. Vestlesime pikalt, 12 tundi jutti umbes, käisime saunas ja oli tore õhtu. Ütlen ausalt, et 12 tundi vestelda ja teemasid/mõtteid arutada või vahetada on nagu mitte midagi tegelikult, sest ega suurt me ära rääkida vast jõudnudki. Kuid mina sain ägedat infot, mida ma teiega siin ei jaga, sest need on Arne jutud ja kui ta vajalikuks peab, jagab ta oma jutte teiega ise. Ta tõi mulle ka posu kirjandust, millega ma suurt ei ole jõudnud tegeleda. Siiski üks tema raamat on mul kaks korda läbi loetud. Lähiajal võtan uue raamatu ette ja katsun vanu ajalehti uurida, mida ta mulle tõi. Infoks veel nii palju, et vist kevade poole tuleb Arnel ka loeng Tartus. Tallinna kohta ta kindlalt midagi ei öelnud ja teemagi veel on saladuseks või lahtine. Igal juhul põnev.

Praegused ajad on keerulised, kuid hetkel, käimasoleva aja juures, ma siin jutus ei peatuks, kuid mainiks ära, et kuidagi on tunne, et tuleb hakata asju korda sättima, kui on mida sättida. Sellega võiks muidugi alati tegeleda. Nüüd teema juurte.

Kõigepealt ütleksin, et ei saa ma läbi selle koha arhitekti või loojata. Ma ütlen meelega mina, sest võibolla sina saad. No mina ka saaks, aga mis oleksid hiljem mulle selle tagajärjed? Ärge tehke maha, olge kes te olete, ateisitid, pohhuistid või paduusklikud. Igal ühel oma tee käia. See on minu ulmeblogi, keegi ei pea seda lugema ja need on minu mõtted. Keegi kuskil kommentaaris midagi mainis kartmise kohta. Ma kardan ainult ühte asja tõeliselt ja see ongi see vana, kes on selle paiga siin teinud. Kartuse all ma pigem siiski mõtlen austust muidugi. Jah, füüsilistest asjade koha pealt ma kardan ka igasugu asju. Kõrgust kardan, hambarsti kardan jne, kuid sellegipoolest käin hambaartsil ja ka kõrgustes vahel. Hakkasin suure hurraaga raamatut kirjutama. Vorpisin vist ikka kümneid leheküljed peenikest teksti täis ja siis tajusin, et ma ei suuda raamatu sisu hetkel hoomata või kuidagi raamatu sisu tervikuks kirjutada. Hetkel kogub see teema kõik tolmu. Ka selle blogi postituse teema sobiks sinna raamatusse, selleks seda siin ära mainisingi. Blogi kommentaarium töötab, aga sellise vahega, et automaatselt tekste ei avaldata. Ma vaatan enne kommentaarid üle, sest spämmerid on selle lehe üles leidnud. Inimeste viisakad kommentaarid avaldan alati, ka kriitilised, kuid palun ainult mõtestatust. Paketi teema, aga mis minuni jõudis on siin all pool jutu sees kuskil. Tahame või ei taha, kuid on olemas suurem jõud kuskil, mille vastu pikas plaanis ei ole lootustki saada. Ma ei ole eriti palju lugenud teisi religioosseid tekste peale piibli. Kaanest kaaneni ei ole jõudnud, uut testamenti olen lugenud. Olen otsinud sealt üht-teist. Budismi põhiolemust ja ka Taoismi olen uurinud. Piiblis on meie isa palve. Paganatel, nõidadel ja teistel on loitsud, kui ma ei eksi. Neil kõigil on mingi jõud. Igal sõnal on jõud. See selleks, aga kui tuua nüüd mängu mingi kõrgem olend, arhitekt, siis tema on täiuslik võrreldes inimesega. Inimese meel on tavaliselt millegiga rikutud, iga üks peaks ise teadma, mis tema võiks teisiti teha või kuidas käituda, kuid teeb ikka seda, mida teeb. Inimene sünnib, elab oma elu ja sureb. Põhiküsimus justkui oleks, et mis saab edasi? Sellele võib vastata nii, et kõik oleneb sellest, kuidas sa elasid. Kes sa oma olemuselt olid või oled. Millised olid sinu eetikanormid ja mida sa siin korda saatsid. Eetikaga on tänapäeval aga see jama, et seda on praeguses maailmas mitmesugust. Normaalne inimene peaks oma sisimas ära tundma, mis on eetiline ja mis mitte. Meie maailmas aga võtab võimu vääreetika, isegi jõledused kohati. Ma ei hakka näiteid tooma, kuid jõledat eetikat katsutakse üha jõulisemalt peale suruda. No mõelge korra kasvõi nii. Meil proovitakse eetilsteks normideks teha asjad, mis sada aastat tagasi olid jäledused. Alles hiljuti lõppes üks periood, kus jõuliselt taheti inimesed midagi tegema sundida. On ju kaks eetikat? Kummal pool keegi on või mis poole tema valib, on ainult tema enda asi. Eetilsed normid, minu käitumine, minu seadused või mis iganes...tean kohe seda, et mulle öeldakse vastu, et ei ole mingit seadust, on vaba tahe jms, mis on kõik kahtlemata mingil määral õige. Küsimus niisiis oleks, kus kohast inimene saab ammutada kõlbelised eetilised normid eluks? Esiteks, muidugi kodust, lapsepõlvest, koolist, kuid hiljem ikkagi kui ollakse segaduses, siis saab need normid kätte nii budismist, taoismist ja uuest testamendist. Ma ei tahaks usu teemat puudutada ja tavaliselt ma neist asjust ei räägigi, aga igal ühel on oma usk, mis on miksitud mingisugustest teadmistest kokku. Ma üldse midagi ei kirjutaks, kui ma teaks kõike. Aga eetilised põhitõed on muutumatud ja need on vanades raamatutes kirjas, mitte tänapäevastes uutes eetika üllitistes. Nüüd aga, kui inimene sureb, siis tal on võimalus sattuda mitmesse erinevasse kohta. Inimene, kes on elanud sedasi, et ta oma hilisema teadliku tegevusega, kedagi ei kahjusta, ei tule siia kohta tagasi v.a juhul, kui ta seda ise tahab. See koht, kuhu tema läheb, seal on omad maailmad ja ka oma hierarhia, kui nii võib öelda. Ei saa just päris nii öelda, et seal on pagunite süsteem, aga ma ei oska praegu seda muud moodi kirjeldada. No ütlen siis sedasi, et kui inimene ületas oma tegude või mitte tegudega teatud joone, et ta pääseks teise maailma, siis ikkagi saab teha igal inimesel vahet. Igal ühel on vead, kuid mida vähem vigu, seda parem pagun. Piltlikult öeldes, seal maailmas peldikute küürijaid ei ole, sest selleks puudub igasugune vajadus. See maailm on peldikuküürijate maailm, mitte et see häbiväärne kuidagi oleks, aga siin maailmas on vahel vaja oma arengu pärast teha selliseid asju. Peldiku küürimise all võib mõista mida iganes. Kas inimene pääseb oma tarkusega sellest maailmast? Võib nii olla, aga kes on nõrgem, see peaks lugema teatuid lauseid, mis aitavad meile nähtamatul moel olukordadest pääseda, mis meid sikutavad alla poole seda latti, mis on piiriks, et siit pääseda. Näiteks meie isa palves on selline koht: "ja ära saada meid kiusatusse". Kui mina ei suuda kiusatustele vastu panna ja usun, et see mantra mind päästab, siis ta ka päästab. Mu teele ei satu olukordi, kus ma ei suudaks võibolla kiusatusele vastu panna. Lausete lugemise ja ka uskumise vajadus kaob kohe ära, kui sa oled endas kindel, oled endaga juba seal maal, et neid ei ole enam vaja, aga neid inimesi ei ole just kuigi palju. Inimene, kes aga ei saanud selles elus võibolla nii hästi hakkama, temal tuleb tagasi tulla. Siin on nüüd üks huvitav tahk. Inimene, kellel tuleb tagasi tulla ja ta sureb, satub no kas nüüd kohe (aeg on üks teine teema, millest kunagi võibolla räägin), aga satub tegelikult tagasi samasse ajaliini, aga minevikku. Näiteks aastasse 1900. Mina elan aastal 2022, aga tema sündis just praegu ja elab samal ajal aastal 1900. Need ajaliinid on tegelikult samaaegsed, me elame korraga- tema seal, mina siin. Ütleme, et see inimene hakkab tegema tõelisi tegusid aastal 1920, kui minu jaoks on samal ajal aasta 2042. Inimesena ma justkui tean või koolist olen õppinud selle aja ajalugu. See sama inimene, kes seal ajas nüüd elab, tema loomus on alati sama, nagu minul on minu loomus, ja ta püüab (kui püüab muidugi) latti ületama hakata. Nii see koht just toimibki. Anomaaliad ajaloos tekivad siis, kui see sama inimene teeb järske kõrvalekaldeid. Saadab korda midagi, millesse ta ise ka ei usu, siis ajalugu muutub veidike. Mina oma peas tean, et ajaloos oli see sündmus sedasi, aga kui uurima hakkan, siis tolle aegne kirjandus ja ka meie aegne kirjandus või info andmkandjatel on minu üllatuseks muutunud, tekib Mandela effekt. On ka võimalus, et juhtub midagi palju suuremat ja selleks kogu ajalugu ongi sassis, paljud asjad ei klapi enam omavahel. Sellega pakett lõppes. Küsimus, kas Uroboroses olev inimene saab ka minna tulevikku? Kes ütleb, et meie oleme siin ajas kõige kaugema koha peal? 

LÕPP

1914: nägemus postkaartidel Moskvast 22. ja 23. sajandil.

Sellised ulmekirjanikud nagu Jules Verne, H.G. Wells, Edgar Rice Burroughs, Vladimir Odoyevsky jt. suutsid ette kujutada liiga palju asju, mida sel ajal väidetavalt ei eksisteerinud. Arne (Elukulg) ammu räägib, et lugege J.Verne jt, kus kirjeldatakse üksipulgi tehnoloogilisi masinaid, mida justkui sel ajal ei olnud olemas, kuid tegelikult võis või õigemini pidi see tehnoloogia olemas olema või oli neil ulmekirjanikel vastavad joonised või ajakirjad/raamatud, kust vehkisid oma "ulme raamatud" maha. Selle teema on üles kaevanud Korben Dallas, no see on ikka fantast vend, ma ei suuda ära imestada, kui palju ta kõike uurida on jõudnud. Nendel tuleviku postkaartidel on iga joonise kohta lühike märkus. Ühel postkaardil on tekst, mis annab justkui vihje, et tegu pole mitte tulevikuga vaid minevikuga. 

Kollektsioon koosnes kaheksast futuristlikust 1914. aasta postkaardist, mille valmistas tundmatu kunstnik Moskva kondiitrivabriku Einemi tellimusel. Kaartidel olevad joonistused näitavad, kuidas Moskva pidi autori arvates välja nägema XXII ja XXIII sajandil: 2114. aastast (kaart 'Keskjaam') kuni 2259. aastani (kaart 'Peterburi maantee').

1. Postkaart 'Keskjaam' sarjast 'Moskva XXIII sajandil' või 'Tuleviku Moskva'.

2. Postkaart 'Moskvoretski sild'

3. Postkaart 'Lubjanka väljak'

4. Postkaart 'Moskva jõgi'

5. Postkaart 'Petrovski park'

6. Postkaart 'Punane väljak'

7. Postkaart 'Peterburi maantee'

8. Postkaart 'Teatri väljak'

Võrdluseks tuleviku postkaartidele saab tuua mõned 19. sajandi pildid/joonistused, millel võib kujutatud olla periood, kui oli veel säilinud üht-teist vanadest tehnoloogiatest.

LÕPP

Tulelaevad

Tulelaev (ka ujuvmajakas) on valgus- ja helisignalisatsiooniseadmega ankurdatud laev, mis tähistab veekogus olevat ohtlikku kohta (nt madalat) või näitab laevatee käänukohta. Neid aluseid paigutati kohtadesse, kuhu ei olnud mõttekas või võimalik majakat ehitada.

On mõningaid teateid tulemajakate paigutamise kohta Vana-Rooma ajal laevadele, kuid esimene kaasaegne tulelaev oli üles seatud Inglismaal Thamesi jõe suudmes, mille pani sinna 1734. aastal selle leiutaja Robert Hamblin. Tänapäevasel tulelaeval on selgelt näha majakas ja ka mingi salapärane pall. 

Osadel gravüüridel tulelaevade kohta on olemas nii majakad kui ka need salapärased pallid. Siin tundub kehtivat reegel, mida uuema aja tulelaev, seda tõenäolisem on, et seal ka majakas on.

Ja siis lähevad tulelaevad korraga huvitavaks.

Majakas on kadunud, alles on jäänud vaid pallid.

Guugeldasin ja lootsin saada mingeid tehnilisi kirjeldusi nende pallide kohta, kuid suurt midagi muud teada ei saanud kui seda, et 20. sajandi laevadel, millel asuvad ka tõelised majakad, on need pallid sinna pandud sellepärast, et meremehed tunneksid nende pallide järgi ära, et tegu on tõepoolest tulelaevade või tulepoidega, ehk see kera või need kerad on tulelaevade märgistuseks. Vanadel laevadel aga ei paista kuskil majakaid olevat, on ainult kerad.

Vot see ülemine laev oli kasutusel 1890. aastal Tallinna lahes, laeva nimi on Revalstein. Sellel laeval puudub majakas. Küsimus, mis kohaga see laev valgustas ümbrust ja andis teistele laevadele valgusega märku? Teada on, et need laevad andsid lisaks valgusele ka helisignaale, kuid helist üksi ei piisa, seda eriti tormisel merel. Lugesin kuskilt, et tulelaevade mastitippudesse paigaldati ööseks laternad. Kas laternad pandi nende raudvitstest punutud pallide sisse või võis hoopis tegemist olla gaasilaevadega, mille mastist suundus toru palli ja pall oligi mingit sorti gaasivalgusti. Sellisel juhul pidid laevad pidevalt mehitatud olema, need ei olnud autonoomsed. Gaasiga on jällegi see häda, et ega enne elektri ajastut gaasi vast suure rõhualla ballonidesse ei olnud võimalik suruda, kuid võin ka eksida.

Maakera välimusega kerad näevad välja väga sarnased 1709. aastal Bartolomeu de Gusmão jesuiitide lendlaeval olevate keradega. Selle pildi puhul tundub tegu olevat fantaasiaga, sest selliseid lennumasinaid sellest ajast pole teadaolevalt säilinud. Kuid samas, küsimus ikkagi jääb, kas ikka oli fantaasia? Tähelapanu äratavad lennumasina väljalaskesüsteemi torud. Ikkagi, milleks need pallid?

Selle teema juures aitas mind vana hea Korbe Dallas. Tema uurimusest saab välistada asjaolu, et pallide näol võis tegemist olla laevade raadio vastuvõtusüsteemidega. Minu meelest ainuüksi see asjaolu välistab raadio, et need kerad on kasutusel ainult tulelaevadel.

All pool on pilt tulepoi mudelist 1831. aastal, mil raadiot veel ei kasutatud.

1875. aastal käigus olnud poi, juhtmevaba raadiot siis veel ei kasutatud. Tegu olevat kellapoiga, milles olev kelluke (pildil näha) tekitab lainete mõjul heli. Aga palli otstarve?

Kas mingit moodi osati tekitada atmosfäärielektrist pidevat Püha Elmo tuld? Samas aga on teada, et Püha Elmo tuled tekivad ümber teravate metallesemete. 

Kas osati juhtida või oli koguni olemas atmosfäärielektri patenteeritud süsteem nende kerade valgustamiseks. On ju teada, et 19. sajandil oli atmosfääris üüratult rohkem elektrit kui tänapäeval. Kuskil blogis olen sellest ka kirjutanud. Siis aga tuli ajaloos aeg, kus atmosfäärielektrit kas ei osatud enam kasutada või polnud elektrit enam atmosfääris piisavalt. Aeg kustutas mälu, kuid pallid jäid tulelaevade märgistusena kasutusele. On veel palju teisi võimalusi, kuid kas me oskame nendele võimalustele ulmeliselt mõelda, kui me isegi ei tea nende pallide käitamise tehnoloogiat. Kui välistada atmosfäärienergia kasutamine, kas võis olla, et need pallid olid valmistatud mingiteste haruldastest muldmetallidest ja tekkis luminestsent? 

LÕPP