Sellised ulmekirjanikud nagu Jules Verne, H.G. Wells, Edgar Rice Burroughs, Vladimir Odoyevsky jt. suutsid ette kujutada liiga palju asju, mida sel ajal väidetavalt ei eksisteerinud. Arne (Elukulg) ammu räägib, et lugege J.Verne jt, kus kirjeldatakse üksipulgi tehnoloogilisi masinaid, mida justkui sel ajal ei olnud olemas, kuid tegelikult võis või õigemini pidi see tehnoloogia olemas olema või oli neil ulmekirjanikel vastavad joonised või ajakirjad/raamatud, kust vehkisid oma "ulme raamatud" maha. Selle teema on üles kaevanud Korben Dallas, no see on ikka fantast vend, ma ei suuda ära imestada, kui palju ta kõike uurida on jõudnud. Nendel tuleviku postkaartidel on iga joonise kohta lühike märkus. Ühel postkaardil on tekst, mis annab justkui vihje, et tegu pole mitte tulevikuga vaid minevikuga.
Kollektsioon koosnes kaheksast futuristlikust 1914. aasta postkaardist, mille valmistas tundmatu kunstnik Moskva kondiitrivabriku Einemi tellimusel. Kaartidel olevad joonistused näitavad, kuidas Moskva pidi autori arvates välja nägema XXII ja XXIII sajandil: 2114. aastast (kaart 'Keskjaam') kuni 2259. aastani (kaart 'Peterburi maantee').
Kui ma olin nt 10 aastane, siis naabrimehel oli Piikinokka Mosse ehk Moskvits 401. Kunagi viisin neid Soome müüki ja tean umbes : mis tasemega masin see oli. Püüan kujutada nüüd ennast aega nt kui ma olin 15 ja hakkasin ulmekaid lugema. Insener Garini hüperboloid ja Aelliita olid esimesed. Siis tulid muud nt - Purpur punaste pilvede all jne. Kui ma "lähen ajas tagasi" ja püüan kujutada - mida ma oleks aastal 1975 suutnud fantaseerida ULMEST ehk siis tänapäevast. Ferrarist kuni Nutikani. Pekki mis tunne oleks tollel ajal neist kirjelda olnud. Sipelgad jookseval selle peale naha peal ringi.
VastaKustuta