Scientia ficta, insania, libertas: Rummu karjäär

Kui küsida lugejailt, et kus kohas Eestis on olemas suured marmorlossi varemed või kus seda „väärt" kivi on niipalju, et isegi loomalautade sambad on lihvitud sellest, siis kindlasti ei leidu palju neid, kes teavad seda öelda. Suurem hulk muidugi arvab. et lugu sihib mõnda muinasjuttu. Kuid seesugune maanurk on olemas päris tõeliselt ja see on selles ümbruses niisama loomulik nagu see nagu Hispaanias toidetakse apelsinidega sigu ja jaanileibadega hobuseid, ja et Ameerikas on igal köögitüdrukul oma auto. See maanurk on Kloostri, Harjumaal. Vaadeldes Padise kloostri varemeid tuleb meelde muinasjutt kuningalossist, mille elanikud nõiuti 300 aastaks magama ja mille muinasjututegelane hiljem leiab sügavast padrikust. See on monument teistest aegadest, uinunud aegadest, kuid ta püsib ja vaatab julgena silma nüüdsetele aegadele nagu ootaks veel oma ärkamist. (Postimees, 16. aprill 1928).

Me ei tea oma tegelikust ajaloost suurt mitte midagi. Kas tehakse ajaloo uurimisel tõesti nii palju vigu ja ei panda asju tähele või tõesti pole säilinud eriti kirjandust ja muid allikaid, et saada teada, mis siis ikkagi vanasti toimus? Muidugi võib siin ka tegu olla ajaloo moonutamisega mingil kindlal põhjusel. Kuidas küll on võimalik, et ametlik ajalugu tituleerib sellest võimsast karjäärist kaevandamise alustamise alles 1938ndasse aastasse, aga kui natukene internetist uurida, siis tuleb välja, et marmori kaevandus oli seal juba väga ammusest ajast. Miks püütakse mätsida vanemat ajalugu kinni ja proovitakse näidata, et alles elektrifitseerimisega (suur tänu sulle suur juht ja õpetaja Lenin) sai meie tõeline ajalugu alguse. Ennem seda elasid meite maal talumatsid, kelle tööriistadeks olid raudhangud, kivi- ja pronkskirved ning inimeste kehasid katsid hundi- ja karunahad. Ajaloo eksitus võis ka alguse saada sellest artikklist, kus öeldakse, et vangid rakendati marmoritehasesse tööle 1938ndal aastal. Kuid sellisel juhul tekib ikkagi küsimus, et miks ei olda oma uurimustes põhjalikud? või tõesti on see nii ebaoluline info, et keegi ei raiska selle peale oma aega. Eks järgnev lugu võibolla annab natukene selgitust asjade olulisusest või ebaolulisusest.

Rummu karjääri ametlik ajalugu

Rummu karjääris alustati kaevandamist 1938. aastal, kui alustas tööd Vasalemma Lubja- ja Marmoritehas asukohaga Rummus. Kaevandamine sai alguse karjääri lääneosast ning laienes ida suunas. Karjääri läänepoolseim osa täideti peenikeste sõelmetega ning moodustunud mägi ilmestab tänaseni maastiku. Lääne–ida suunas välja venitatud kujuga Läänekarjääris toimus kaevandamine kuni 1960ndateni, ümara kujuga Idakarjääris kaevandati 1970-90ndatel.
Kaevandati Vasalemma kihistu rifilubjakivi, mis leidis rakendust põhiliselt ehituskillustiku ja –kivina. Nõukogude ajal toimus tegelik kaevandamine Idakarjääris kuni rifilubjakivide lamamini (10,5–11,5 m ümp), kuigi väidetavalt oli mäeeraldis tasemeni 13 m ümp. Lõhkamiseks läbiti puuraukudega ka kuni paari meetri ulatuses rifilubjakivi lamamit moodustavatesse Kahula II alamkihistu savikatesse lubjakividesse, mis moodustavad kohaliku veepideme. Karjääri kunagise mäetöödejuhi Vello Kruusi sõnul juhtus aeg-ajalt, et lõhkamise tulemusena lõhestati veepidet ja karjääri põhjast hakkas põhjavesi sisse voolama. Sellistel puhkudel üritati puurauk täita, kuhjati buldooseriga sissevoolu kohale savikamat materjali ja tihendati materjali kuni põhjavee vool tavaliselt vähenes oluliselt.

Rummu karjäär on mahajäetud karjäär Harju maakonna lääneosas Lääne-Harju vallas. Karjäärist kaevandati paekivi, sealhulgas Vasalemma paekivi, mida tuntakse paremini Vasalemma marmorina.

Vangid Vasalemmas marmorit murdmas (1938)

Vasalemma aedlinn sai elektrivalgustuse 1936. aastal.

Rummu karjääri tõeline ajalugu

Katkendid 1938nda aasta ajalehest: Vasalemma marmorimurd on juba palju aastakümneid kuulus. Ja seda mitte oma tööstuse suuruse või laiuse tõttu (tegu pidi olema võimsa kaevandusega), vaid murtud marmori omaduste tõttu. Vasalemma marmor on kivi, mis kõlbab väga mitmesuguseks otstarbeks, alates lihtsast ehituskivist kuni iluesemeni. Vene ajal (juba tsaari ajal siis) töötati murrus üles peaasjalikult suuri neljakandilist kivimürakaid (ikka inimjõul ja hobuste ja kaarikutega. Artiklis räägitakse ka raskest kiviraiduri ametist ja kiviaegsest kiviraidumise tehnoloogiast. Kes tahab, see leiab lingid loo lõpust ja saab tervikult tekste ise edasi lugeda) ja õhemaid plaate. See oli toormaterjal, mis läkitati laiale Venemaale ning eksporditi välisriikidesse. Lõpliku kuju, ilu ning lihvi andis neile uues kohas meistrikäsi.
Vasalemma marmorimurd, mis enne andis teenistust paljudele, on muutunud vanglaasutiseks (No kas tõesti alustati Rummu karjääris kaevandamist siis 1938ndal aastal? Algul tekkis korraks kahtlus, et Vasalemma pae- ja marmorimurd on erinevad kohad, aga ei ole juu).

Artikkel Wikipediast Rummu karjääri kohta.

Rummu karjääris alustati kaevandamist 1938. aastal, kui alustas tööd Vasalemma Lubja- ja Marmoritehas asukohaga Rummul, mis kasutas tööjõuks Murru vangla vange.

Vabriku kõrge korsten paistab üle metsade mitme kilomeetri taha. Maa-ala vabriku alla osteti endise kiviraiduri Madis Allika krundist. Ei saa siinkohal mainimata jätta, et 3 —4 km kaugusel murrust Vasalemma aedlinna piirides kerkis möödunud aastal (ehk siis 1937ndal aastal) teine hiigelkorsten, mis samuti paistab kilomeetrite kaugusele. See on Vasalemma mehe Woldemar Milwei telliskivi- ning lubjavabriku korsten.

Pildil lubjavabriku korsten Vasalemma marmorimurrus (1938).

Kellel on tarvis sellist mitte tõelist ajalugu? Miks kõike püütakse hoolega varjata ja ajalugu ümber kirjutada? Ei saa küll päris kindlalt väita, aga nagu isegi juba arvata võite, siis räägitakse seda selleks, et varjata meie eest tõelist ajalugu ja õitsengut, mis kunagi meie maal ja kogu ilmas enne katastroofi (e) valitses. Oli olemas elekter, teadmised, mida me hektel ei tunne (peidetud meie eest) ja meile tahetakse kaela valetada 700-aastat orjapõlve, kuid ma usun, et järjest vähemaks sellise jutu uskujaid jääb. Isegi osad ajaloolased ei usu seda orjapõlve juttu enam.

Rakendada sunnitöölisi tööle kas Ülgaste fosforiiditööstuses või Vasalemma marmori (dolomiidi) kaevanduses. (1934)

Sunnitöölisi taheti rakendada Vasalemma marmori kaevanduses tööle juba aastal 1934 ehk siis, kui seda kaevandust polnud veel olemaski? All pool oleval Eesti 1997-2003 kaardile tõmbasin sinise ringi ümber Rummu karjääris asuvale hiiglaslikule tehismäele, mis on sinna tekkinud kaevandamisjäätmetest.

EW topokaart 1935-1939

Kolmeverstane kaart 1866-1915. Kaardil on näha, et Rummus asus Marmori kivi tehas (Vene keeles Marmor kamen.) ja tehisliku kõrgendiku või karjääri tingmärk on kaardil nähtav.

Järgnev lugu on võetud 1930. aasta ajalehest.

Vasalemma marmorimurrus

Uhke marmoritööstuse varemeil (varemeil?). Supelbasseinid marmorimurrus.

Kes ei oleks küll kuulnud Vasalemma marmorimurrust ja marmorist. Isegi kooli õpperaamatuis on see mainitud (ongi w? Kuhu see info siis nii toppama on jäänud?). Vasalemma jaamast umbes 6 km kaugusel, Tallinna-Haapsalu postmaantee veeres, asuvad kodumaa kõrgeima väärtusega marmori lademed, sellises külluses, et ka saja-aastase intensiivse murdmise tagajärjel selle tagavarad veel ei lõppeks. Sellest on juba rohkem kui 50 aastat möödunud, kui asutati Vasalemma marmori murdmise tööstus (selle artikli järgi rajati siis Vasalemma marmori tööstus umbes 1930-50=1880. aastal). Kümned inimesed leidsid sääljuures tööd. Kirkadega raiuti sügav kraav kivisse ning umbes sülla kaugusele kraavist puuriti, alguses käsitsi, hiljem masinatega, reastikku hulk auke. Neisse aukudesse taoti rauast talvad, mille abil marmoriplaadid lahti kangutati. Need marmoriplaadid võeti umbes kantsülla (1 kantsüld=9,7124 kantmeetrit. 1 kantmeeter marmorit kaalub umbes 2700 kilogrammi. Tolle aja kiviraidurid, kui puudusid veel elektritööriistad, kangutasid käsipuuride ja raudkangidega murrust lahti 26 tonniseid plokke. Kalevipoeg ise vist töötas seal murrus?) suurused ja saadeti raudteel Peterburi, kus neid kasutati treppide, hauakivide, ja -ristide valmistamiseks. Isegi mitmed uhked majad Peterburis on ehitatud Vasalemma marmorist. Pääle selle valmistati marmorist ka mitmesuguseid iluasju, nagu kirjutuslauatarbeid jne. Mõni aasta enne maailmasõda seati Vasalemma sisse ka marmori lihvimise tööstus, milleks Saksamaalt kohale toodi kümmekond lihvijat-eriteadlast. Kavatseti hakata valmistama Vasalemma marmorist just kõrgeväärtuselisi luksusesemeid. Ent sõja vallapuhkemine tõmbas sellest suurejoonelisest kavatsusest kriipsu läbi. Nagu juba eelpool mainitud, leidsid marmorimurrus teenistust mitukümmend töölist. Need ehitasid omale murru lähidusse, Tallinna-Haapsalu maantee veerele väikesed majakesed, mis moodustasid kena väikese aleviku. Sõja ajal jäi töö marmorimurrus seisma ja ka iseseisvuse aastail ei ole suudetud seda uuesti elustada. Puudub ju suure mahutavusega Peterburi turg, kuna kodumaa sellist kallist ehitusmaterjali tarvitada ei suuda. Murrus töö seismajäämine on asetanud väga raskesse seisukorda endised marmorimurdjad. Nad peavad end elatama nüüd vaid juhuslikust tööst, mille leidmine aga selles kehvas maanurgas sugugi kerge ei ole. Endisest rõõmsast alevikukesest on saanud vaid vilets popsiküla. Viimasel ajal on Vasalemma marmori vastu ka Lääne-Euroopas huvi kasvu märgata. Kui meie vastavad valitsusorganid selleks aktiivsust näitaksid, võiks loota, et Vasalemma marmor leiaks turgu Lääne-Euroopa suurlinnades. Vasalemma marmorimurrus on marmorikiht mitme sülla paksune. Neisse kohtadesse, kust marmor välja raiutud, on tekkinud päris suured järved (järved olid olemas juba siis, tehnoloogia pidi ikka võimas olema, kuid artiklist saab lugeda vaid algelistest tööriistadest). Vesi neis järvedes ehk basseinides on puhas ja karge. Vasalemma rohkearvuline suvitajaskond kasutab neid basseine meelsasti supluspaikadena.

A.G Bulakhi Peterburi meremuuseumi interneti lehelt leidsin info, et Vasalemma marmorit kasutati osade Peterburi tööstushoonete ehitamisel juba 1844-1849. aastal. Ehk me ei saa päris täielikult uskuda mitte ühtegi allikat, sest tegelikult keegi ei tea meie ajaloost päris täpselt mitte kui midagi.

Palun väga, allpool artikkel 1917. aasta Päewalehest nr 23. Oleviste kiriku kentsel tehti 1932nda aastate paiku Vasalemma marmorist. Samas artiklis on veel välja toodud üks väga oluline fakt kiriku kohta (vaata ülejärgmist pilti). Nimelt, ennemat kui Oleviste "kirik" välgutabamusest põlema süttis, oli kiriku tipus kukk! Tsaar käskis sinna risti panna. Nüüd pean kukalt sügama. Miks oli "kiriku" tornis kukk, mitte rist?

Kui veel kaugematesse aegadesse minna, siis väidetavalt on Padise klooster ehitatud Vasalemma marmorist s. t. et marmoritööstus oli seal samas juba vähemalt 14. sajandi algul. Tervet artiklit siia välja ei too, aga soovitan huvilistel see artikkel läbi lugeda. Räägitakse huvitavat Padise kloostrist ja selle küttesüsteemist.