Sada aastat tagasi teati veel päris täpselt, et atmosfääris on igal ajahetkel tohutul hulgal elektrit ja siis järsku tuli mandumine? Peale teist ilmasõda ei teadnud inimesed enam mitte midagi, nende ajudes olev informatsioon oleks kui kustutatud. 1920ndatel olid olemas mobiiltelefonid teiste inimestega kõnelemiseks, olid olemas akutoitel: trammid, autod, mootorrattad, isegi tõukerattad, mis nüüd jälle moodi hakkavad tulema. Isegi kunstlik raadium oli olemas, mis oleks lahendanud kogu inimkonna kõik kütteprobleemid. Raadium teatavasti muutub lõpuks seatinaks ja isegi tina osati kiirgama panna. Avastusi tuli 1920ndatel uksest ja aknast, ja siis väideti nende avastuste kohta, et see ja see asi leiti üles või leiti jälle üles ning leiutajaid kutsuti ülesleidjateks. Kas ei pane see mitte mõtlema, et kõik asjad on kord juba olnud? Mõned võibolla küsivad, et kust kohast ma seda kõike võtan? Kas nägin youtubest w? Jah, osati olen Y-torust näinud ja lugenud sada aastat vanadest ajalehtedest kinnituseks artikleid kõrvale. Osa infot on pärit ainult ajalehtedest. Linke ja jutte nende leiutiste kohta ei hakka siia panema, kes tahab, otsib ise, kõik on kõigile täitsa vabalt kättesaadav.
Atmosfääri elektri kohta on siin blogis varem juba lugu ilmunud ja ei hakka seda ümber jutustama, kuid lühidalt, elekter oli antiikajal kõigile kättesaadav (link). Selle jutu mõte võiks juba olla lisaks faktile, et elekter on sama tavaline nagu õhk ja see on tasuta, ka see, et keegi võiks katsetama hakata, kuidas elektrit õhust väga lihtsalt ja väga odavate vahenditega püüda. Mulle isiklikult tundub, et püüduri ehitamiseks ei ole vaja elavhõbedat kasutada, kuid samas täiustatud ja väiksemate antennide üks komponente meie hallis minevikus võis olla elavhõbe. Selles loos küll ei tule täpselt välja, mis komponente elektri püüdmiseks kasutati, kuid paistab, et ainult tavalist metallist võrku. Heas mõttes "jaantatikatel" tuleks välja nuputada, kuhu otsa sellel võrgul panna pluss, kuhu miinus juhe ja tuleks väga ettevaatlik olla, et ise surma ei saaks, sest kui võrk õigesti ehitada, siis võib pinge ulatuda isegi Eestis, mis pole just teab mis kõrgustikul ega Alpides, väga väga suureks. Kujutate ette, aastal 1928 proovisid teadlased atmosfäärielektriga tuumasid lõhustama hakata! Pinge oli miljoneid volte. Aga mis meie tänapäeva teadlased sellest räägivad??? Müts on ikka nii kõvasti pähe tõmmatud, et sealt ei tule hiirepiuksugi, võibolla ainult siun selliste blogide ja selliste uurijate vastu, kuid see on pigem nende rumalusest, sest nad ei ole sellist asja kunagi õppinud ja nad isegi ei taju, et sellised võimalused oleksid olemas. Kõik on nii korralikult kinni mätsitud või peetakse seda võimatuks. Toon ära siia loo 11.06.1928. aasta ajalehest täpselt nii nagu seal kirja oli pandud. Järeldused tehke ise.
Uute jõuallikate järel.
Viimastel päevadel on teadlaste suurimaks tähelepanu keskkohaks muutunud Alpi mäed. Seal on julged Saksa teadusemehed mäetippude vahele üles tõmmanud 2000 jala pikkuse kaabli (umbes 666 meetrit), mille küljes rippuva hiigla ämblikuvõrgu taolise traatvõrguga õhuelektrit inimese teenistusse "püüda" tahetakse. Sel teel loodetakse saada küllalt tugevat jõuallikat, et teostada kõikide tehnikute unistust-aatomite purustamist. Nii vabaneks hiigla energiahulgad, astudes inimmõistuse kasutusse. Päeval, mil see kavatsus korda läheb, algaks täiesti uus kultuurajajärk "energia hiilgeaeg".
Pildil hiigel raudvõrk, mis elektri kogumiseks Alpi kahe mäetipu vahele tõmmatud.
Oleme kuulnud muinaslooliselt kõlavatest vaevalt ettekujutatavatest suurustest ja kaugustest meid ümbritsevas tähtede ilmas. Alatasa üllatavad astronoomid oma teleskoopidega „taevast uurides" ikka ja jälle uute maailmade ja päikesesüsteemide ülesleidmistega, mis asuvad meist nii kaugel, et isegi valgusekiirel igas sekundis 300.000 km. läbistades sealt maale jõudes kulub palju tuhandeid aastaid. Valgus, mis enne püramiidide ehitamist teele asunud, saab meile alles nüüd oma pika teekonna tõttu nähtavaks. Kui näeme ilmaruumis mõnda "pisikest tähekest" katastroofi läbi tegevat ja hävinevat, peame alati pidama, et see on vaid hilja meieni jõudnud uudis sündmusest ilmaruumis, mis aset leidnud võib olla tol ajal, kui maa peal ringi rändasid igasugused "saurused". Sama imeline ja üllatav on ka teine molekulide ja aatomite ilm, mis kuni viimase ajani inimsoole seitsme lukuga suletud raamatuks olnud. Teatavasti koosneb kõik, mida näeme, umbes 90 põhiainest ehk keemilisest elemendist. Kivist põllul kuni „looduse kuningani" inimeseni on kõik ehitatud ainult neist elementidest: süsinik, vesinik, lämmastik, hapnik jne., millede kõige väiksemad osakesed aatomid isekeskis ühendusse astudes moodustavad puulehe, kivikillu jne. Jõudu, mis neis aatomites peitub ja mis nii kindlaid ühendusi loob, et mingisugune mehaaniline abinõu nende purustamiseni ei küüni, tahab moodne teadus tuua inimese käsutusse elektri abil. Et aatomi sisemist ehitust lagunemisele sundida, läheb vaja miljoneid volte elektripinget, mida ainult õhust võimalik saada. Missugune on aatomi sisemine ehitus? Veel paarikümne aasta eest oleks selle küsimuse peale vastatud: „Sama hea oleks küsida, kelle nägu on Jumal taevas?" Siiski on juba nüüd võimalik teha ülesvõtteid aatomite ehitusest ja liikumisest! Moodne mikroskoop, mis nii mõnegi saladuse nägemata väikesest ilmast avanud, ei suuda anda suurendusi vähem kui kümnetuhandiku millimeetrilistele vaatlusobjektidele. Kaua usutigi, et võimatu on veel vähemaid osakesi nähtavaks teha, kuid uue tee rajas oma tugeva valgustusvõime poolest märksa tugevam ultramikroskoop. Selle leidmisega avanes võimalus juba nähtavaks teha osakesi, mille suurus 3 miljondikku mm. Aatom jäi aga siiski ainult „paberliseks" asjaks, kuna näiteks vesiniku aatom normaalseisukorras on ühe kümnemiljondiku millimeetrilise läbimõõduga. Alles abiks võttes röntgeni, raadiumi jne. raadioaktiivseid kiiri, suudeti lõpuks jõuda unistatud tulemuseni aatom oli nähtav, kuigi ainult väikese täpikesena. Kui suur on aatom? Võtame näiteks vesiniku. Normaalse rõhumise ja 0 kraadilise temperatuuri juures sisaldab üks kantsentimeeter vesinikku 54 triljonit (54 kaheteistkümne nulliga) aatomit. Kuna teada on ühe kantsentimeetri vesiniku kaal, võib igaüks välja arvutada, kui palju kaalub üks vesiniku aatom. Selgub, et neid läheb 600.000 triljonit tükki ühte grammi! Siiski annavad nad, kui 10 miljonit neist kõrvuti ritta laduda, ühe millimeetri pikkuse rea.
3 000 000 voldine elektripinge. Kolme teadusemehe huvitavad katsed Alpi mägestikus
Mõte kasulikule tööle rakendada maakera õhustikus leiduvaid elektrihulki, on alati teadusemehi veetlenud. Mitmed neist on langenud oma katsete ohvriks, püüdes aheldada määratumaid elektrilaenguid, mis avalduvad pikse kujul. Tänavu suvel (1928a.) korraldavad kolm Saksa teadlast A. Brosch, Lange ja S.Urban sel alal laiaulatuslikud katsed Alpi mägestikus. Nad asusid tööle juba möödunud suvel, riputades Alpides kahe mäetipu vahele oru kohale määratu suure raudvõrgu õhuelektri kogumiseks. Võrk andis sädemeid isegi neile päevadel, kui atmosfääris polnud märgata vähematki elektritormi. Aparaadid näitasid 2,600,000 voldilist elektripinget. Tänavustel katsetel loodavad nimetatud teadusemehed saavutada kuni 10 miljoni voldise pinge. Nad tahavad jõuda nii suure pingeni, mis võimaldaks purustada aatomit ja sel moel saavutada hiigla energiahulki. Katsed on hoolikalt ette valmistatud. Teadlased asuvad oma vaatluste ajal isoleeritud onnikeses, et mitte sattuda looduselt röövitud elektrihulkade ohvriks. Endiste katsetega võrreldes on sakslaste seekordne ettevõtmine väga ettenägelikult korraldatud. Kõik varajasemad ebaõnnestumised on arvesse võetud. Võrk, mis mägede vahele tõmmatud, pakub öösel toredat vaatepilti, levitades nagu Virmaliste Valgust.
LÕPP
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar