Kus elavad surnud?

Algav lugu ei seleta lahti meie maailma olemust, kuid annab vihjeid ühisteadvuse või -välja olemasolu kohta, kuhu teatud inimestel on kas ilmsi või läbi mingi seisundi juurdepääs. Fakiiridest ma olen põgusalt kuskil teemas juttu teinud. Need on või õigemini olid inimesed, kes läbi treeningute olid võimelised muutma oma teadvuse seisundit või õigemini olid võimelised muutma oma maailma ning painutama seda sellises ulatuses nagu nende treenituse tase võimaldas.

Ka treenimata inimestel on võimalik läbi teatud seisundite või kogemuste saada aimu tegelikust „kogu“ maailmast. Algav lugu pärineb 1934. aasta ajalehest ja mina lugesin sealt välja, et meie maailm on virtuaalne. Tollel ajal polnud lihtsalt olemas sellist sõna ja kasutati teistsuguseid väljendeid, nagu näiteks mittemateriaalne, kuid mõte jääb samaks. 

Mis üldse on mõte, kui sellega saab luua, kas teatud tingimustes, või läbi treenituse, põhimõtteliselt ükskõik mida? Läbi mõtte võib ehitada üles põhimõtteliselt terve tajutava maailma sedasi, nagu me seda varemalt oma kogemuste põhjalt teadsime. Läbi mõtte võib tekitada mateerias märkimisväärseid muutusi ja isegi tekitada uut mateeriat.  

Küsimus muidugi jääb, et kas see kõik on ka päris? Mis koht see on, kus me elame ja milline on see koht tegelikult? Kuidas me „tavaolekus“ saaksime piiluda selle kardina taha?

 

 

Mis pimeduses me siin ringi siblime, et me ei näe tõelist maailma, ega oska eristada reaalsust mittereaalsusest. Kumb pool on reaalsus, kumb mitte? Või sellist küsimust on üldse väär küsida, kuna reaalsus on alati üks, kuid meie koperdame mööda kindlaksmääratud ja tallatud kitsast rada, kust me ei oska kõrvale astuda.   

 

Kus elavad surnud?

 

Vaevalt leidub küsimust, mis oleks nii tihti esitatud ja nii väherahuldavalt vastatud kui küsimus teise maailma olemasolust. Kui suudame teha kindlaks, et usk teise maailma on õigustatud, siis jääb lahtiseks küsimus elu jätkamise jaatamisest sealpool surma - kuidas võiks olla loodud see sfäär, mida loeme teiseks maailmaks. Vaated selles suhtes on erinevad ja paljud neist võiksid pakkuda huvi ka skeptikuile.

Itaalia teadlane prof. Erneste Bozzano on teinud endale ülesandeks uurida teise maailma olemuse kindlakstegemise mõttes lugematul arvul mediaalseid teateid. Selleks tutvus ta seansside protokollidega, millistest olid võtnud osa sajad meediumid. Ta huvi kuulus peamiselt sealpoolsest maailmast päritolevaile teadetele ja üldtuttav on, et just neis kaheldakse kõige enam. Tuleb ette, et meediumid oma hüpnootilises unes langevad hoopis teise oktaavi, häälekõla ja ka kõne muutuvad. Kui nüüd selline hääl toob teateid mõnelt surnult siis üha kasvab kritiseerijate kahtlus. Nad kalduvad arvama, et järgnevad kujutlused teise maailma elust võrsuvad lihtsalt meediumi alateadvusest.

Sellised väited näivad aga tihti faktide kaudu kaotavat oma jõu. On korduvalt esinenud juhtum, et vaim, kes räägib meediumi kaudu, valdab korralikult idioomi, mis on meediumile isiklikult täiesti võõras. Nii on üks talunaine Saksamaalt tarvitanud aramea keelt ja üks ameerika meedium tarvitas dialekti, mis esineb Tiibetis surnud keelena. Ka tuntakse üht breslaulannat, kes esitas oma teated teisest maailmast Uue Testamendi kreeka dialektis. Kõik see viib isegi kriitilised vaatlejad segadusse, ja pole enam nii kerge meediumi väljendusi kirjutada tema alateadvuse arvele. Bozzano on otsinud enda käest läbikäinud protokollide hulgast välja need, milliste juures alateadvus tema arvamise järele võis mängida tähtsat osa. Tema katsete järgi selgus, et teated teisest maailmast kõlasid väga mitmekesiselt, see tähendab nende esitamise viis oli varieeruv. Ometi leidis uurija pärast hoolsat tööd, et teatud väljendused teise maailma kohta siiski kordusid vaatamata, et need väljendused kandsid kas uuemat või vanemat kuupäeva, või jälle võrsusid erinevailt mailt. Nii saavutas Bozzano üldjoontes pildi teisest maailmast, mitte küll päris selgejoonelise, ometi aga sellise, et tal oli võimalik tuua kujutlust sellest.

Peagu kõik teated toovad ühtlase kirjelduse seisukorrast suremise silmapilgul. Mõned minutid enne või pärast kerkivad rakettidena surija mällu kõik tema sügavamad elamused. Eriskummaliselt nagu film libiseb möödunud elu temast mööda, nii andes talle võimaluse sekundi vältel veel kord kõike elada läbi ja jätta sellega jumalaga. Sarnased teated korduvad ja neid võib kuulda ka isikutelt, kes on surma-suust pääsenud. Uppumissurmast viimasel minutil päästetu, kurjategija, kes enne lämbumist poomisest vabastati kõik nad jutustavad ühte ja sama.

Ülihuvitav on teade, et ka oma surma võib teatud aja mitte taibata. Otse vastupidi, võib omada mulje, nagu viibiks materiaalses maailmas, mis küll võõralt mõjub (Ääremärkus: Üks suhteliselt huvitav film, mida tasuks vaadata on "Teised", inglise keeles "The Others", 2001. aasta film, mis just sarnast olukorda kirjeldab). See omapärane nähe, mis esineb korduvalt meediumide kirjeldustes, võib olla seletatud sedaviisi, et mõte, mida omab surija, võtab reaalse kuju, nagu see on tuntud fakiiride eksperimentides. Fakiir mõtleb, et on haavanud end, ja reaalsuses näitab enda poolt mõeldud kohal haava. Nii jääb ka surnul mälestus kadunud elust erksaks… ja ta on võimeline muutma seda mälestust tõelisuseks, nii et ta mõtleb end ikka veel elavat.

Nüüd tekib küsimus: Milline on see teine maailm? Kuigi teated selle üle on mitmesugused, ühinevad teated ometi ühes punktis, et seal leidub nimelt valgust. Ka on surnute nägemisvõime teistsugune kui elavatel. Nad võivad keha sisemusest näha läbi kõigi kehaliste kujude. Oma liikumist reguleerivad nad soovi järele, tõusevad ja hõljuvad. Üksteisele mõista andmine sünnib ilma kõneta, lihtsa mõtete ülekandmisega. Surma alul püüavad nad seda teha veel elus tarvitatud viisil, hiljem aga, kui nad on ületanud selle perioodi, saab endastmõistetavaks mõtete edasiandmine telepaatilisel teel.

See on üldjoontes kõik, mis Bozzano on saavutanud oma hoolikate uurimistega. Siinjuures võib olla ükskõik mis arvamisel, ent üks on kindel: Siin on tähtsaim, ja võib-olla olulisim probleem meie olemise ja mitteolemise suhtes.

 

LÕPP

 

Kasutatud allikas:

Päewaleht, nr. 189, 12 juuli 1934 (link)

Täht

Olen päris paljude ulmejuttude või  -teooriatega kursis, kuid minusse kinnistunud uskumUsed ei taha justkui osasid teemasid puudutada, sest need lähevad kaudselt vastuollu teiste teooriatega, mida ma usun rohkem. Üks selline teooria, mida ma pole uurinud vaid põgusalt mõne lookese olen lugenud on hulkuva tähe teooria. Mõned kutsuvad seda hulkuvat tähte Nibiruks, mis teatud aastatuhandete tagant meie "maakera" külastab ja siin põhjaliku laastamise korraldab. Minu praegused vaated lähevad mõnevõrra vastuollu "maakeraga". Olen sellest ka enne kirjutanud ning olen jätkuvalt arvamusel, et meie maailm on tehis ja see on ehitatud kinniseks süsteemiks. Minu arvamust saab üpris lihtsalt ses osas muuta, kui keegi mind kosmosesse lennutab, ja mida kõrgemale seda parem. 100 km ma ei sooviks piirduda, vat kui Kuul saaks ära käia, siis muudaksin oma meelt ja ei kahtleks enam tänapäevases kosmoloogia käsitluses, seni aga...

Kinnises füüsilises süsteemis on samuti võimalik teise tähe ilmumine taevalaotusesse. Asi on lihtsalt selles, et ma/me ei mõista seda maailma. Juhul kui maailm on virtuaalne, siis pole midagi võimatut ja kas üldse siis oli mõtet korraldada näiteks veeuputust jms. Lihtsalt maailm on koguaeg "praeguses" seisundis ja ajalugu on vaid ports kirjeldusi, mida pole kunagi olemas olnudki. Võib muidugi ka virtuaalses maailmas olla sedasi, et kõik sündmused on virtuaalselt toimunud, kuid see pole selle postituse teemaks ja mõttelõnga neil teemadel siin ei arendaks.

Las sellega olla kuidas on, kuid on palju huvitavaid teooriaid, millest võiks kirjutada ja mida lähemalt uurida. Kahjuks kõike ei jõua ja hing tahab ikka rohkem uurida seda mis südamelähedasem.

Juhtusin lugema Herbert G. Wellsi lühijutustust "Täht" (The Star, 1897) ja kohe sain aru, et selleles loos võib peituda killuke meie tõelist ajalugu. Wellsist on eelnevalt ka põgusalt juttu olnud. Arvan, et selle mehe käsutuses oli andmeid, mida tänapäeval tavainimesed enam kasutada ei saa. Peale selle, et ta oli ulmekirjanik, ennustas ta ka tulevasi sündmusi ette. Sellest järeldangi, et ta proovis ajaloo kohta oma lugudesse panna ka tõelisi andmeid. Toon siia välja katkendi Wellsi lühijutust Täht ja otsustage ise, kas tegu on pelgalt ulme ja väljamõeldisega või mitte. 

Minu meelest on see jutustus päris täiuslik seletus Maal aset leidnud katastroofile ja mudauputusele, mille tummasid tunnistajaid võime näha vanade hoonete näol üle maailma praktiliselt igas vanemas linnas. Jutustuses olnud katastroofi aega saab tuletada teiste alternatiivajaloo lugude põhjal. Nimelt oli Gröönimaa roheline veel kuskil 10. sajandil, kui viikingid Ameerikas üle Gröönimma käisid, kuid arvan, et see maalapp on mitu korda roheline olnud ja nüüd on jälle valge. Eks neid katastroofe ole olnud vähemalt 6. Nüüdne, seitsmes, jäävat aga viimaseks. Wells jutustab veel päris lõpus Marsi astronoomidest, kuid siin ta võis mõelda maavälist elu üldisemalt või pani ta selle totruse sinna selleks, et see lugu natukenegi meenutaks ulmejuttu, mitte reaalseid fakte.

Pilt: Wikipedia. H. G. Wells (1920)

Täht

Herbert Wells: Täht. (Tõlk. Oskar Kullerkupp). 

Siiski, naer katkes peagi. Täht kasvas, — kasvas kohutava vahetpidamatusega: iga tund muutus ta veidi suuremaks, liikus lähemale poolöö seniidile ja helkis ikka heledamalt ning heledamalt; viimaks muutus öö teiseks päevaks. Kui täht oleks Maa suunas sirgjoones liikund, mitte kõverjoones, kui ta poleks Jupiteri tõttu kaotand oma kiirust, siis oleks ta ühe päeva vältel läbi lennanud ruumist, mis teda lahutas meist; kuid takistavate põhjuste mõjul kulus tal viis päeva selleks, et läheneda meie planeedile. Järgmisel ööl sarnanes ta suuruselt, enne kui ta meie, inglaste, silmade eest varju puges, kolmandik kuule. Saabus täielik sula. 

Kui valge täht tõusis Ameerika kohal, siis oli see peaaegu kuu suurune, põles pimestav valgest helgist ning ta kiired olid palavad: palava tuule hingamine algas tema tõusuga ning suurenes aina. Virgiinias, Brasiilias ja Püha Laurenti orus lõi ta aegajalt helkima, sööbides palavpilgu tormavate kõuepilvede vahelt, milliseis välgatusid ennenägematud välgusähvatused ning sadas rahet. Kogu maamuna mägedel muutus lumi veeks. Kõrgustikelt voolavad jõed täitusid kallasteni ja tormasid segastena hullumeelses ekstaasis; peagi ilmusid nende voogudele keerlevad puud, loomade ja inimeste surnukehad. Veepind tõusis järk-järgult ning voolas viimaks välja kallastest. Ja uued ojad jooksid põgeneva oruelanikkude järele. 

Argentina ranniku ning Lõuna-Atlandi lahed olid kõrgemad, kui kunagi enne. Tormid kihutasid, paljudel juhtudel, lained kümnete penikoormate kaugusele mandritele; uppusid kõik linnad. Öö kestel muutus kuumus sedavõrd suureks, et kui tõusis päike, tundus, nagu oleks maale laskunud vari. Toimusid maavärisemised; nad aina suurenesid, liikudes Ameerikas põhja polaarringist kuni Horni mereninani. Mägede kallakud liuglesid alla poole: avanesid kuristikud; purunesid kildudeks majad ja kiviaiad. Cottpachi poolkülge rusunes määratuks surmakrampides, ning laviin voolas säärase laia, kõrge, kiire ja vedela lainena, et ühe päevaga ulatus mereni. 

Niimoodi läks täht kahvatu kuuga, mis liikus temale takka järele üle Vaikse ookeani. Otsekui mantlit vedas ta oma järel kõuepilvi; tema järel veeres ka kõrge ookeanilaine — vahutav ja vägev; ta uputas ühe saare teise järele; voolas neist üle, viies kaasa inimesed. Ja viimaks — hiiglasuur, pimestav-helge, sepipaja kuumust hingav kiire ja kohutav laine, terve viiekümne jala kõrgune veesein, purskus näljase möirgamisega Aasia avaraile rannikuile ja voolas üle Hiina lagendikkude sisemandrile. Hulk aega kõrvetas täht, — nüüd juba märksa palavam, suurem ja heledam kui päike oma täies jõus, — põletas halastamatu heleda valgusega suurt, tihedaarvulist elanikkudega maad; põletas linnu ja külade, aasade ning metsaga; põletas teesid, avaraid, hästiharitud viljapõlde; põletas miljoneid unetuid inimesi, kes abitus kabuhirmus vaatasid tulist taevast. Ent peagi tuli sellele lõpp; kuuldus hiigellaine kohutav mürin, madal, ent aina kasvav. Ja ennäe, missuguse karistuse osaliseks said miljonid inimesed sel ööl: pöörane tormijooks, ei tea kuhu; kuumusest koolnud käte-jalgade ränkus; raske, takistatud hingamine; veevalge veeseina armuheitmatu, kiire tagakihutamine. Ja siis — surm. . . 

Valge valgus lainetas üle Hiina. Ent Jaapani, Jaava ja teiste Aasia idapoolsete saarte kohal rippus täht tumepunase kerana, sest tuldpurskavaist mägedest tõusis aur, suits ja tuhk, justkui tervitus tähe ilmumisele. Ülal oli laviin, kuumad gaasid ja tuhk; all sumisesid lained, ja maa kõikus, möirgas ja värises löökidest. Peagi sulasid Tiibeti ja Himaalaja igavesed lumemäed; kümnete miljonite kaupa põristasid neilt mässulised jõed, aina sügavnevad, kanaleid ühendavad, ja paiskusid Birma ning Industani orgudesse. India metsades loitusid paksud puuladvad. Tormaval veepinnal, puutüvede vahel, rüselesid ja võitlesid mustad olevused; lainetes peegeldusid veripunased tulekeeled. 

Meeste ja naiste salgad ujusid tüüritutel paatidel hirmusegaduses laiu jõgesid mööda, ikka alla poole, püüdes inimeste ainukese lootuse poole — ulgumerele! 

Ikka suuremaks muutus täht, ikka suuremaks, ikka palavamaks, — ja see sündis kohutava kiirusega. Troopika ookeanis kadus vaikus, alati kukkuvaist lainetest, mis oli täis tormist purukspekstud külili laevu; ja udupärjana tõusis aur ning läks kõrgusse. 

Ja siis sündis ime. Euroopa täheuurijaid nägid, et Maa lakkas ringkäigust. Tuhandeil avarail lagendikel ja mägedel, kuhu peitu puges rahvas, põgenedes veeuputusest, värisevatest majadest ja liuglevatel mäekülgedest, — ootasid uurijad tähe tõusu. Ent asjata. Möödusid tüütavad tunnid teiste järele; täht ei ilmunud. Taas silmasid inimesed tuttavaid tähekogumikke, milliseid nad enam ei lootnudki näha. Inglismaal oli õhk palav ja selge, ent maapind ei lakanud värisemast. Troopikmaal läbistasid udukanga Siirius, Capella ja Aldeberan. 

Viimaks tõusis ka suur täht, jäädes hiljaks tundi kümme. Tema järel kerkis päike; otse tema valge südame tsentrumis mustas diskus. 

Aasia kohal hakkas valge täht peagi vajuma; kui ta India kohal sõudis, mattus ta valgus mingi katte alla. Tol ööl moodustas kogu Industani lagendik, Indu jõesuust kuni Hangi harudeni, peenikse, läikiva vee kõrbe, millest paistsid lossid ja kirikud, mäed ja mäekesed, mis mustendasid inimhulkadest. Iga kõrgustik oli kaetud rahvaga; kuumus ja hirm võtsid neilt võimu, ning nad kukkusid üksteise järel mudasesse vette. Kogu maa nagu oigas. Ja korraga läbistus sest ahastavast surmaorust vari; jahenenud õhust puhatas külm tuul; kogunesid pilved. Poolpimedaks jäänud inimesed vaatasid tähte ja märkasid, et läbi valguse hiilib must diskus. See oli Uustähe ja Maa vahelt läbi minev Kuu. Kui rahvas hakkas hüüdma Issanda poole, hingates kergemalt lootusest, siis ilmus Itta päike, imelise, seletamatu kiirusega. Siis sammusid Uustäht, Päike ja Kuu taevavõlvil seltsis. 

Euroopa täheuurijaile ilmusid täht ja päike peaaegu korraga; pisut aega tormasid nad kiiresti, siis vähendasid kiirust ning viimaks jäid seisma seniidil; seal liitusid päike ja täht üheks leegitsevaks keraks. Kuu ei varjand enam tähte; taeva helguses kadus ta silmale: Ja kuigi ellu jäänud inimesed vahtisid üles säärase nüridusega, millist alati tekitavad nälg, väsimus, kuumus ja meeleheit, leidusid siiski inimesed, kes suutsid selgitada fenomene. Täht ja Maa seisid üksteisest kõige lähemas ligiduses; nad rippusid kõrvuti, — viimaks läks täht mööda ning taganes ikka kiiremini ja kiiremini, tehes viimast üleminekut päikesele. 

Kogunesid pilved; kattus taevas; välk ja pauk kudusid mantlit, mis varjas Maa; sest talle sadas säärane vihmavalang, millist pole inimesed enne näinud; sealt, kus enne pilvefoonil loitus vulkaanide punane leek, sadasid nüüd alla mudaojad. 

Mandril tormasid veevood, uhtsid maapinda, jättes järele mudaga täidetud kraavid ning lagendikud, täiskülituina katastroofi igasuguste riismetega, inimeste ja loomade, Maa laste, surnukehadega, nagu merekallas pärast tormi. Mitu päeva voolas mandrilt vesi, pühkides oma teelt pinna, puud ja majad, moodustades hiiglasuuri valle, uuristades titaanilikke kraave. Tähe ja kuumuse ilmumisega saabusid tumedad päevad. Tol ajal ja ka pärast, mitu nädalat ning kuud, ei lakanud maavärisemised.

Ent täht läks ära. Ja inimesed hiilisid nälja sunnil, kogudes mehisust, taas oma purustatud linnadesse, mahamaetud viljaaitadesse; läksid tagasi läbiligunenud põldudele. Tolle aja tormidest pääsenud, ent siiski murtud ja vigastatud, laevad liikusid ettevaatlikult neile enne hästi tuntud sadamais, sest mere põhigi oli täitnud liivaga. Kui möödus tormide ja sadude periood, märkasid inimesed, et ilm on igalpool muutund soojemaks kui enne, päike suuremaks ning kuu ühe kolmandiku võrra endisest suurusest vähenenud; tema sünni vahet oli nüüd nelikümmend päeva. 

Meie ajalugu ei jutusta uuest vendlusest, mis tärkas maamunal; ei kõnele seaduste, raamatute ega masinate päästmisest; ei seleta ka imelisest muudatusest, milline sündis Islandis, Gröönimaal ja Baffiini merelahe kallastel, — säärasest suurest muudatusest, et sinna ilmund meremehed leidsid nad täis rohelist ja ilu, et vaevalt uskusid omi silmi; samuti ei lausu ajalugu rahvaste liikumisest põhja ja lõunasse, — maakera nabade suundades — sest maakeral oli ilm muutunud palavamaks. Meie ajalugu teeb vaid tegemist tähe tulekuga ning äraminekuga.

Marsi astronoomid (ka Marsil on astronoomid, kuigi mitte inimeste sarnased) olid, enesestki mõista, suuresti huvitatud tollest juhtumusest. Samuti mõistetav, et nad kõigele vaatasid oma vaatenurgast. Tähele pannes massi ja temperatuuri rohkust kehal, mis visati läbi meie päiksesüsteemi Päikese poole," kirjutas üks neist, "on otse üllatav, kuis nii vähe kannatas Maa, millest täht nii väga lähedalt möödus. Kõik harilikud, meile tuntavad kontinentaalsed tundemärgid ja mered on jäänud Maal endisesse kujusse; erandina on ainult valge värvikuse (nähtavasti — jää) tuntav vähenemine Maa nabadelt.

Ja seegi vaid näitab, et suureim inimkonna katastroof võib nähtuda tühisena, kui teda vaadeldakse miljonite penikoormate kauguselt. 

LÕPP

Allikad:

Kirjandus ja Teadus : "Edasi" erileht, 22 oktoober 1922 (link)

The Star

Saladuslik käsi valguses

Algava jutu leidsin ühest vana ajalehest, aga enne veel pean loo taustaks mõned sõnad ütlema ja loo kuidagi sisse juhatama. Hoiatuseks pean mainima või tegelikult ei pea, aga ikkagi ütlen, et olgu selle looga kuidas on, ja tõde parasjagu seal kus ta on, kuid kui on vähimgi võimalus, et kui taolisi katseid tehti ning saadi mingeid teadusele seletamatuid tulemusi, siis on meil palju, väga palju, mille üle järele mõelda. Nendest ja paljudest teistest sarnastest teemadest olen selles blogis päris palju juttu teinud, kuid reaalsus on tegelikult see, et hautagune eluolu on üks suur saladus. Vaimumaailm on meile mittenähtav maailm, kuhu me kõik kord kunagi suundume. 

Hauataguse elu kirjeldusi pakuvad okultistlikud raamatud läbi oma teooriate või õigemini olevat saadud need raamatud kirjutada läbi meediumite kanalduste. Piibel räägib samuti hauatagusest elust, samuti on palju teisi raamatuid, kuid kõigi nende raamatute sisu ei kattu mitte kunagi üksteisega täies mahus. No näiteks minu jaoks oli üks väga huvitav okultistlik raamat (pealkiri on kahjuks ununenud), millest ka postituse tegin, kus räägitakse nii pööraseid jutte, ja seda 100% kindlusega, et just nii oli ja on. Väidetavalt, kasutati raamatu kokkupanemiseks paljude üksteisest sõltumatute meediumide abi ja kattuv osa hauatagusest kirjutati raamatusse.

 

Miks ma seda siin räägin ja kuhu ma tegelikult selle jutuga tahan jõuda, on see, et 20. sajandi algul olid olemas palju tehnoloogiaid, mida nüüd võetakse uuesti kasutusele. No näiteks elektriautod ja -trammid, taskutelefonid, tasakaaluliikurite moodi asjandused, raudakud (Edissoni leiutatud, pidid kestma kordi kauem kui pliiakud) jne. 

1931. aasta üherattaline mootorratas. Pilt Wikimedia Commons.

Ametlikult tunnustatud ja üle maailma kuulsad teadlased uurisid inimese hinge olemust ja isegi hinge asukohta kehas. Uuriti hüpnoosi ja alateaduvust, uuriti peenmateeria maailma olemust, püstitati hüpoteese ja teooriaid, usuti, et meie maailma peamine ehituskivi on eeter jne. Uuriti kõiksuguseid tänapäeva teaduse mõistes kummalisi asju ja siis tulid maailmasõjad. Esimene sõda ei olnud nii hull ja mulle on jäänud mulje, et teadus ja tehnoloogia selle sõja tõttu väga palju ei kannatanud, kuigi peab ütlema, et hakkas vaikselt sisse pressima "jõud" või nn "ametlik" teadus, kuid isemõtlevaid ja ka palgalisi teadlasi oli endiselt palju, kes ei lasknud ennast sellest häirida ja uuriti kõiksuguseid "kummalisi" asju edasi. Ja siis tuli II maailmasõda ja see lõi platsi pikkadeks aastakümneteks puhtaks ning asemele tuli "ametlik" teadus. Kas sellist asja saab üldse "vabas maailmas" olemas olla? Vaadake enda ümber, uurige hetkel toimuvaid sündmusi talupoja tarkusega ja siis küsige see küsimus endalt uuesti.

 

Enne kui jätkan, ütlen selgituseks siia vahele, et minu kirjutatu ei kajastata tõde ega reaalsuse tõelist olemust vaid on puhas ulme.

II-maailmasõjaga suudeti teha ülemaailmne taaskäivitus ja "kurjam" sai lõpuks panna asjad käima just sedasi ja juhtida sündmusi sinna, kuhu tema tahab. Ühte ulmelist teooriat simulatsiooni kohta, mis peale II MS käivati, selle kohta saab lugeda siit.  Kes aga on kurjam, seda vast teate ise, aga kui ei tea, siis saate selle kohta lugeda ühte varianti minu raamatust (ctrl F + otsingusse kurjam, sedasi leiab ruttu õige koha üles). 

Ma ei väida, et selline teadus, mida 20. sajandi esimesel poolel julgelt ja rahastatult uuriti, kadus peale 1940ndaid päriselt ära. Ma arvan et potensiaalselt viljakad uurimissuunad jäid kõik alles valitsuste tasanditele, need suunati põranda alla ja tegevust rahastati/kse varjatult. No näiteks igasugused salalaborid, polügonid, kuulsaim vast Area 51 jne. Ma usun, et osad teadlased ja ka teised asjaosalised, kes kuskil hämarates ruumides töötavad, teavad meie tõelise maailma kohta väga palju. Isegi nii palju, et jube hakkab. Ma arvan et ma pole originaalne, kui väidan, et meie maailma kohta on saadud teadmisi, mida loodetakse kasutada selle maailma arhitektile vastu astumiseks. Mida aga meie saame teha? Ma arvan et suurt midagi. Seni, kuni me ei saa midagi teha, katsuge oma mõte sättida sellisesse seisukorda, et olete vaatleja rollis, nii on hulga lihtsam elada aga nüüd ma kipun oma jutuga minema juba päris korralikult teemast välja. Seega, siia panen algava loo eessõnale punkti. 

Ühe asja pean teema väliselt siia siiski veel mainima. Mul oli kogu see tekst siin juba valmis kirjutatud, kui äkki nägin, et mingi minu arvutis olev programm või Google tehisintelligents? või hoopis midagi kolmandat, muutis kõik kirjutatud laused suhteliselt loetamatuks sõnade supiks. Katsusin siis uuesti lauseid parandada, kuid kahjuks paljud laused olid moonutatud tasemeni, millest mul ei õnnestunud enam aru saada. Üldiselt ma kiidan seda blogi keskonda, kuid see on sellegi poolest väga palju vigu täis ja teeb kummalisi trikke. Aga kui selline asi veel peaks korduma, siis peaks ruttu midagi uut välja nuputama, enne kui ühel ilusal päeval terve blogi loetamatuks muutub. 

Kui nüüd vandenõuteooriatesse laskuda (samas ka eelnev on ju vandenõu), siis ma kirjutan seda lugu kohas, mis on kohe ühe teatava välismaise "luureasutuse" vahetus läheduses. Internetti jagan oma arvutisse üle telefoni hotspoti ja sellistel asutusel on võimekus kõik ligiduses üle õhu käiv andmeside tõmmata läbi oma seadmete ning see ei ole enam mitte mingi vandenõuteooria. Ma pole ka naiivne arvamaks, et ainult üks pool nuhib. Olgu sellega kuidas on, kuid nüüd loo juurde.

 

Saladuslik käsi valguses.
Katsed kõrgepingevooluga tõid nähtavale seletamatu nähtuse.

Inglise Rods’i elektriseltsi laboratooriuumis oli neil päevil väga mõistatuslik juhtumus, mis on senini täiesti seletamata.
Elektriseltsi peainsener Istunen ühes insener Woodiet’ga tegid katseid kõrgepingevooluga. Katsetamine sündis pimedas ruumis. Äkki tekkis dünamomasina juures töötava inseneri Istuneni pea kohale sinakas tulekera, mis oli väga üldtuntud keravälgu sarnane. See sinakas valgusekera muutus mõne sekundi pärast helendavaks massiks, mis võttis naisterahva käe kuju. Käsi oli formeeritud väga selgesti; nii selgesti, et insenerid tõsiselt kohkusid. Käsi hiilgas violett-värvis ning oli näha niivõrd hästi, et mõlemad insenerid märkasid isegi jooni peopesas, mis olid täpselt sarnased inimese käejoontega. Käesõrmed olid laiali. See nägemus kestis 10-15 sekundit ning kadus siis jäljetult.
Insenerid tegid ruumi valgeks ning otsisid läbi kõik nurgad, kuid oi leidnud midagi, mis oleks seletanud selle salapärase nägemuse põhjust.
Nägemus osutus inseneridele niivõrd imelikuks, et nad esimesel päeval ei tihanud kõneleda sellest mitte kellelegi. Järgmisel päeval tahtsid nad jätkata katsetamist kõrgepingevooluga, et uurida lähemalt „vaimu“ tekkimist. Olgu tähendatud, et insener Woodiet juba paar kuud tagasi oli märganud katsetamisel dünamo kallal õhus midagi helendavat, mis sarnanes väga inimkäele violetses värvis.
Järgmisel päeval võtsid insenerid oma katsetamise juurde kaasa päevapildiaparaadi, et kinnistada päevapildile seda, mis neid pööraselt üllatas. Kuid kõigist püüetest hoolimata ei tulnud nähtavale mingit kätt ega üldse valgusekera. Töötati ka kolmandal päeval, kuid tagajärge mitte mingisugust.
Neljandal päeval juhtus pimedas töötoas tõesti midagi - oli jälle valgusenähtus õhus, seekord aga teisekujuline. Sinises helenduses tuli nähtavale ümmargune kogu, milles õige kiiresti formeerus inimese pea. Õieti oli näha küll ainult pool pead. Ei võinud olla mingit kahtlust, et õhus seisis naisterahva, nähtavasti elatanud naisterahva nägu. Nina, pool suud ja lõug ning isegi silm oli märgata täiesti selgesti. See nähtus püsis kauemini, nii umbes 50 sekundit, ning kadus kaunis kiiresti, maha jätmata mingisugust jälge.
Seekord suudeti päevapildiaparaadiga õigel ajal ülesvõte valmistada. Kahjuks ei lasknud aga ebasoodsad optilised tingimused pimedas toas kuigi head pilti valmistada. Sellest hoolimata võib näha pildil selgesti naisterahva pead, mis seisab õhus, keset peaaegu pimedat tuba. See näitab, et insenerid pole langenud mingi silmapettuse ohvriks.
Samasuguseid nähtusi on ette tulnud ka Freiburgi katsejaamas ning kuulsas Shenecedi elektrilaboratooriumis Ameerikas. Neis mõlemais on tekkinud õhku helendavad valgusekogud, mis võtsid endale üksikute inimkehaosade vormid.
Õpetlased murravad praegu pead, et neid nähtusi seletada, kuid senini ei ole jõutud mingisugusele lahendusele. Mõistatuslikud fenomenid on praegu alles seletamata.

LÕPP

Allikas: Sakala (1878-1940), nr. 1, 1 jaanuar 1929 (link).

Egiptuse "imed" on võimalikud

Sattusin sellise huvitava infokillu otsa, mille ka siia vahendan. Olen taolisi lugusid juba oma lapsepõlves lugenud või kuulnud. Nähtamatuks muutuvad inimesed, telepaatiline nägemine ja käskude andmine kauge maa taha jne. Olen korduvalt mõelnud ja nuputanud, et kuidas siis ikkagi vanemal ajal ehitati kõik need suured lossid, katedraalid, templid, püramiidid ja muud taolised hooned. Ikka püüan mõelda tehnoloogilisele võimekusele, millega neid tehti ja seda ajastut omale ette kujutada. Loogiline oleks, et kui olid sellised suured ja võimsad masinad ja kõrgeltarenenud tehnoloogiad ning täppisarvutused, siis pidid olema ka arvutid. Aga vot, siin ma oma mõttega puusse panengi, sest ma proovin võrrelda vanat tänapäevaga. Algavast kirjutisest selgub, et kasutati hoopis teisi meetodeid ja mingit digitaalset arvutusvõimsust ja muid taolisi lahendusi polnud vaja, sest areng oli hoopis teises suunas kui tänapäeval. Piltlikult öeldes, olid teadmised, millega sai mateeriat liigutada ja muuta, infot vahetada, asju või esemeid kauge maa taha kanda ja isegi reisida puhta mõttejõu tehnikaga või millegi sarnasega, millest meil hetkel suurt aimu ei ole.

Loos tuleb juttu ühest ägedast raamatust, mida ma kahjuks originaalis internetist üles ei suutnud leida. On olemas ainult tänapäevased järeltrükid, mida täies mahus lugeda ei saa. Kuid nende järeltükkidega on see häda, et seal võib juba olla kirjas mis iganes ning see võib originaalist, mis anti välja 1930ndatel, juba tunduvalt erineda. Millegipärast arvan, et selle raamatu esmatrükk peideti ära, kuna see võis sisaldada muuhulgas ka õpetusi või juhendeid, kuidas üht või teist asja korda saata, ega muidu raamatu autor poleks maininud, et nende avastuste põhjal võidakse teda hulluks pidada.

Samas, ega taoline info, millest algavas loos põgusalt juttu tehakse, pole midagi uut. Siin blogiski on neid kirjeldusi vanaaja kultuuride kohta päris mitmeid. Näiteks Atlantise kultuur, kus suheldi omavahel telepaatiliselt, rääkimata kõigest muust.

Idamaalased tunnevad kaugelenägemist ja surmakiiri.

Seoses prof. Arthur Weigalli surmaga kõneldakse jälle „Tutanhamoni kättemaksust“, oli ju mainitud professor üks kuulsa vaarao hauakambri avajaist. Tuntud egüptoloog, endine muumiate osakonna juhataja Briti muuseumis, sir Ernest Wallis-Budge avaldab nüüd oma arvamuse „idamaa imede“ kohta.

Wallis-Budge'i peetakse silmapaistvamaks eriteadlaseks Vana-Egiptuse ja Kaldea ajaloo alal. Ta on palju aastaid veetnud idamail, kus tal õnnestus koguda hulga väärtuslikke vanaaegseid käsikirju. 

Wallis-Budge kinnitab, et jutud salapärastest nähetest, mis eurooplastele näivad võimatuna, ei ole nii alusetud kui arvatakse. Tema on veendunud, et idamaal tunti raadiot, televisiooni ja isegi kurikuulsaid „surmakiiri“. Ent samal ajal kui Euroopas neid tulemusi saavutatakse keeruliste mehhanismide ja vahendite abil, idamail neid tänapäeva imesid saavutatakse vaid psüühilise jõu abil.

„Kahjuks ei saa ma jutustada kõike, mida tean“, seletab Wallis-Budge,“ kui ma seda teeksin, mind paigutataks hullumajja. Kuid varsti ilmub minu sulest raamat, milles avaldan oma uurimused. 

 Tänapäevane versioon antud raamatust.

 

Mittetäielik raamatu sisukord.

Oma raamatu jaoks kogudes materjali, rändasin 26 aastat idamail. Kasutasin kirju, mis lõigatud püramiidide sisemistele seintele ja Kaldeast leitud tabeleid. Ent alles neil päevil leidsin kõigi nende kirjutiste võtme, millist otsisin eluaja.

Kuid peale selle olin mitu korda kõige kummalisemate nähtuste tunnistajaks. Tundsin üht aafriklast ja üht hindut, kes oskasid teha end nähtamatuks. Seal polnud juttugi hüpnoosist, sest kui ma astusin kohale, kus nad just äsja olid seisnud, haigutas seal tühi ruum. Niipea aga, kui nad jälle omandasid keha, tõukasid nad mu eemale.

Hindulane suutis isegi materjaliseerida inimesi, kes asusid väga kaugel. Nii näitas ta mulle mitu korda minu töölisi, kes töötasid kümme miili meist eemal. Ta andis neile ka minu palvel käske, mis osutusid alati täpselt täidetuks, kui jõudsin nende juurde.

„Mõtlevale raadiole“ võlgnen koguni ema elu. Kord reisisin Sinise Niiluse ülemjooksul. Ootamatult käskis teejuht tervet karavani peatuda, seletades kindlalt, et edasi minna on võimatu. „Mispärast?" imestasin. Pärismaalane vastas rahulikult, et seal, kuhu kavatseme minna, peetavat lahingut. Üllatusin veel enam, sest polnud näinud ühtegi käskjalga, kes oleks võinud tuua selle sõnumi.

Kuid teejuht vastuseks joonistas jõemudale kakskümmend hieroglüüfi, kümnesse pistes punased suled. Varsti kadusid sulgedega märgitud hieroglüüfid.

„Peame kannatama homseni, muidu saame kõik surma", ütles teejuht. 

Kui me järgmisel päeval saabusime külla, kohtasime kõikjal lahingu jälgesid: suitsevaid ahervaremeid, veriseid laipu ja haavatuid. Võitjad pidasid parajasti rõõmupidu ja olid meie vastu üpris lahked. Ent polnud kahtlust, et nad eelmisel päeval oleks kohelnud meid nagu oma vaenlasi. 

Veel imelikuma sündmuse tunnistajaks sain püramiidis, millesse laskusin koos oma tookordse juhi ja abilise Abdullaga. Nägin vaid, kuidas ta lähenes sarkofaagile, käe välja sirutas ja siis äkki surnuna maha langes. Enne kui ruttasin abi otsima, heitsin pilgu kirstu ja silmasin seal kallihinnalist smaragdidega kaunistatud amuletti. Kuna ei tahtnud nii väärtuslikku asja jätta hauakambrisse, kust igaüks ta oleks võinud varastada, võtsin amuleti ja pistsin tasku. Minuga ei juhtunud mingit õnnetust. 

Paar päeva hiljem külastasin lähedal elavat egiptuse preestrit. Ta siis tunnistas mulle, et oli kaugusest tapnud Abdulla, et päästa minu elu. Abdulla, silmates kallihinnalist amuletti, oli otsustanud selle varastada ja jälgede segamiseks minu tappa.

Wallis-Budge kõneleb, et kuigi ta on aastaid puudutanud muumiaid, ei ole teda kordagi tabanud nende kättemaks. Ta arvab, et see on tingitud sellest, et ta alati on käsitlenud neid surnuid vaaraosid äärmise hoole ja hellusega.

LÕPP

Allikas: Kaja, nr. 21, 25 jaanuar 1934 tr. 1 (link)

Kuidas olla geenius või kuidas lahendada "lahendamatut" probleemi

Pole tükimat aega "tähtsama" mõttetööga tegelenud ja seda erinevatel põhjustel. Esiteks, on kevad ja kaugel see suvigi on ja teiseks, on olnud vaja puhata kirjutamise ja uurimiste vahele. Algavat teemat ma olen tegelikult ka käsitlenud oma raamatus oma kogemuste põhjal, kuid vast ei ole paha see nüüd eraldi teemana siia välja tuua. Võtan loo aluseks ühe vana ajalehe artikli, kuid õpetuse toon välja oma kogemuste põhjalt. Hetkelisse teadvuse avardunud seisundisse saab tõenäoliselt igaüks minna ja tuua temale endale vajaminev info "otse allikast" koju kätte. Mingi probleemi või mõistatuse üle pingsalt juureldes ja lahendust otsides, võib saada sellele lahenduse, kui sellest korraks lahti lasta. Vastus või vastused saabuvad tavaliselt pool-une, puhke või rahulikus seisundis täiesti äkki, ilma teemale mõtlemata. Nüüd on vaja osata need vastused kinni püüda ja endale söödavaks teha. Katsun seda selgitada etapiviisiliselt (mitte et mina geenius oleks, aga nii see käib). Esmalt pean veel mainima kõige tähtsama, et see tegevus saab õnnestuda ainult ülima pühendumuse juures ja mõte peab vaba olema endale kasu õngitsemisest. Ülejäänu on kõik õpitav. Igaüks saab olla geenius, kui need punktid täpselt täita.

1. Tuleb suurima innuga tegeleda probleemiga ja sügavalt süüvida sellesse, teinekord isegi kuni läbipõlemise ääreni.
Tavaliselt püstitatud lahendamata küsimus või probleem uurimisega täit vastust ei saa, kuigi võib tunduda, et ollakse lahendusele lähedal. Näiteks, teadlased maadlevad mõne matemaatilise võrrandiga või mõni helilooja/kunstnik proovib luua meistriteost või mina otsin ajaloo tumedaid laike ja loogilist järjekorda füüsilisel tasandil või mõtlen virtuaalse eluolu võimalikkusele läbi kvantfüüsika olemuse.

2. Tuleb pauside või puhkehetkede vahel teemast täielikult lahti lasta või sellest ennast välja lülitada. Õhtul sängi pugedes või hommikul ärgates või mõnel muul puhkethetkel looduses või kus iganes, võivad ootamatult vastused saabuma hakata.

3. Ja viimaseks, kõige raskem osa. Tuleb ära tabada hetk ja vastus/ed kinni püüda ja mõtestada. Vastus võib saabuda nagu välk ja kahjuks, vastus võib kaduda nagu välk. Tuleb kohe saabunud vastust analüüsida ja probleemiga seostama hakata. 

Kõige parem on saabunud vastus omale diktofoni lugeda, sest see on kiirem kui kirjutamine. Tänapäeva telefonidel on diktofon standarvarustusena kaasa pandud ja see ei tohiks olla probleem. Kuigi teinekord võib saabunud vastus väga imelik või isegi totter tunduda, siis ei maksaks seda ignoreerida, sest kui seekord vastuse sabast kinni ei saa, siis uuesti ei pruugi see sellele probleemile enam sellisel kujul saabuda. Oht vastuse kaduma minemises ongi see, kui seda ei mõtestata kohe enda jaoks lahti või ei panda kirja, eriti veel kui vastus saabub näiteks enne magama minekut ja hommikul justkui midagi meenub, kuid hommikul peetakse seda totraks ja unustatakse igaveseks. Sellisel juhul võib vast öelda, et täna hommikul ärkas sellest voodist "kaduma läinud geenius".

Mõtiskluseks lisan siia katkendi B.Kupfferi kirjutisest.

„Igasugune tegevus on vaatluse nõrgestus", ütles juba üks Kreeka mõttetark.
Mis on siis see teaduslik looming? Kui sünnivad suured teaduslikud leiutised, suured teooriad, mis aastasadasid meeli valitsevad?
Igal loomingul on intuitiivse loomingu iseloom; iga looming on fantaasia looming. Selles seisab ligidane sugulus teadusliku ja kunsti loomingu vahel. Vaatuslik teaduslik leiutis sünnib enamasti järgmisel viisil: 

Esiteks tutvub teadlane oma ala peensustega nii palju kui seal juba teadusliku mõtte läbi kätte võidetud. Siis hakkavad tema vaimuilma ees võidetud vaatepiiril kujunema probleemid, saladused, mis kutsuvad leiutistele ja uutele võitudele. Neile võitudele tüürib siis ta teadlik mõtisklev aktiivsus. Kuid need teadlikud jõupingutused probleemi võita, ei too enamasti tulemusi.
Lahendus sünnib anderikaste isikute juures pärast, täitsa ootamatult, lööb lõkkele äkilise intuitsiooni näol. 

Sarnane on teadusliku loomingu protsess üldjoontes kõigil aladel, olgu see võrdlev keeleteadus, ajalugu, keemia, botaanika, maatemaatika. Ainuski enamvähem väärtuslik matemaatiline tõde pole leitud tõenduse, loogika teel.

Kuulus matemaatik Henri Poincare kirjeldas omas ettekandes Pariisi psühholoogia ühingule, kuidas tal tekkisid suured, viljakad ideed, mis ütlemata rikastasid matemaatilist teadust. Teadlikud jõupingutused, uurimise loogiliste meetodite tarvitamine loovad ainult konjunktuuri, lasevad mõista kogu probleemi raskust, kuid ei anna mingisugust olulist resultaati. Nad ainult, nagu seletab Poincare, annavad tarvilise tõuke teadlikule „minale" tema teaduseta ebateadlikuks loominguks. Probleemi lahendus, uued viljakad ideed, mis lahendusele viivad, sünnivad pärast, mõnikord hulk aega pärast teadlikke jõupingutusi ootamatult puhkamise, selgumise näol. Mõnikord jalutades või jutuajamisel, istudes kohvi tassi juures, puhkuse silmapilkudel, või nagu tähendab Poincare, väga sagedasti pool unises olekus. „Ideed ilmusid hommikul või õhtul, kui sängis lamasin", ütleb ta omas ettekandes.

Selle loomingu intuitsiooni ootamata lõkkele löömisele järgnevad alati sügavad affektiivsed läbielamised: triumfi, võidu tundmused, kõige suurema õnne tundmus, leitud probleemi lahenduse absoluutse tõepärasuse tunne. Nimetame seda ühe sõnaga loomingu vaimustuseks. Ainult selles affektiivses elemendis peituvadki suured teaduslikud ideed, uued leiutised, uued teooriad. Ja ilmuvad nad peaaegu ainult neile, kes janunevad nende järele nende eneste pärast, aga mitte mingisuguse isikliku tegeliku kasu pärast, mis neist võib saada. 

„Aga kuidas", võib olla öeldakse mulle: „on ju olemas teaduslike ülesleidmiste meetodid; matemaatikas tõendused, järeldused, loogika; füüsikas, keemias eksperimentaalsed meetodid; on olemas ajaloo, keeleteaduse jne metodoloogia. Milleks siin vaimustus, intuitsioon, fantaasia? 

Kui see nii oleks, siis võiks iga normaalinimese muuta loovaks teadlaseks, sest iga inimene võib ära õppida teadusliste uurimiste meetodid, nagu igaüks võib ära õppida mingisuguse ameti. Kuid sellest hoolimata jäävad suured teadlased, suured teaduslikud leiutised ikkagi haruldasteks, saatuse õnnelikuks anniks, mida ühegi dresseerimise abil välja kutsuda ei saa.
Meetoditel ja tõendustel on teine otstarve. Nad peavad intuitsiooni vilja korraldama, ühendama endiste ülesleidustega, tegema hõlpsasti ühendatavaks teistega. Nad on teadlasele seesama, mis kunstnikule tehnika. Nagu tehnika tundmine ei loo kunstnikku, samuti ei saa metodoloogiat tundes teadlaseks.
Olgugi, nagu ma tähendasin, et intuitsioonile alati järgneb probleemi lahenduse tõepärasuse tunne, kuid mõnikord see tunne, iseäranis teise järgu mõistustel, on siiski vale. Sellepärast on meetoodid tarvilikud veel intuitsiooni resultaatide revideerimiseks, järelekatsumiseks. „Meetodid on sarnased silla käsipuule, mis ei vii inimest edasi, vaid ainult hoiavad teda kukkumast". Nii ütleb filosoof Condillac (1715—1780).

LÕPP

Allikas: Postimees (1886-1944), nr. 169, 29 juuli 1922 (link).

Vanad-eestlased

Blogisse olen kogunud päris arvestaval hulgal infokilde eestlaste kohta, mis näitab kogu maailma ajalugu hoopis teises valguses. Muidugi ei saa nende infokildude põhjal panna kokku täielikku oletatavat kaugema ajaloo pilti, kuid, et soome-ugri rahvad võisid olla hüperborealased, võtab järjest rohkem jumet. Meie Kalevipojaski on sellest põgusalt juttu. Loos on palju infokilde (näiteks: hieroglüüfid eestis - vaata seda lugu), eesti pudi keel jne jne. Ma ei hakka kõike linke välja otsima, mis ma eestlaste kohta olen siia blogisse varem riputanud, kuid kõik tundub klappivat omavahel. No vaata kasvõi seda lugu. Algava kirjatüki tundub olevat kas tõlkinud või ajalehele toimetanud samuti väga huvitav mees - Eduard Hubel (Ed. H) ehk Mait Metsanurk. 

Eduard Hubel (1879-1952). Foto: 1911.

Sissejuhatust pikemat ei teekski, sest algav kirjatükk on ise piisavalt pikk ja huvitavaid infokilde pungil täis. Lugu on pärit vanast ajalehest, mille viite leiab loo lõpust.

Prof. Arthur Gleye oletused lääne-soome rahvaste suurest muinasajast.
Endine Odessa ja Tomski Ülikooli õppejõud keeleteadlane A. Gleye, pärit Riiast, on kirjutanud raamatu: Die Wiedergeburt der Westfinnischen Geisteskultur (Tallinn, Estland, 1937, 280 lk). Katsume nüüd lühidalt järjestada Gleye huvitavat ja julget oletusi lääne-soome keele ajaloo kohta. Liivi keel, lähedane eesti keelele, on kunagine ülemineku vorm olnud muistse hüperborealaste keelele („Hüperborealane tuleb prof. Gleye oletuse järele sõnast „ümberpurjetaja“). Kuralased on Saaremaalt üle väina Kuramaale asunud ja seal ülemkihi moodustanud. Läti, Latvija nimi on tulnud sõnast „latv“. Talseni lähedalt leitud muistsel mõõgal olnud tekst kõlab nõnda: 

M(ö)hiz ditag(õ)z(õ) dikhier (õ)pdi.
See laseb end nõnda tõlgendada: meheks lapse, mõõk õpetas.

Sõna „eesti" ja „eestid", „aisti" ja „aistid" tuleb liivi sõnast „aiga", mis randa tähelangemise järele tähendab aistid, eestid. Sõna „igaunid", millega lätlased eestlasi nimetavad, tähendab sedasama, mis Tacituse „ingaevonid" (soome sõnast „henkevanen" - hingeline, tundmuslik). Sellega nimetati ookeani lähedasi friise, saksilasi ja anglisid. Nende eelkäijad olid aga läänesoomlased. Albion, Inglismaa nimetus tuleb sõnast ülev, ülbe? samuti ka Alba Longa.

Germaanlaste müütilise esiisa nimetus Tuisto või Tuisco tuleb soome sõnast tuisku: eesti: tuisk. Germaanlaste suguharu, kes esimesena üle Rheini tungis, kannab nimetust: Tunger.

Lääne-soome suguharud ehk hüperborealased olid levinud Euroopa põhja-lääne, lääne, edela, lõuna ja kagu osas. 

Seda tõendavad keelelised säilmed kui ka sümboolsed kirjamärgid. Nii olid muistsed liguurlased oletatavasti lääne-soome tõugu. Liguuria mere rand (põhja Itaalia osas) on äkilise kaldaga. Liguuria (kreeka keeles: ligystikon) tuleb sõnast liug, liuglema: (võrdle: liugustik j. m.). Gallialased olid keltiseeritud liguurlased. lirimaal kohtame pikte, kes tõuliselt ja keeleliselt on liguurlastele lähedased. Iiri sõjajumalanna nimi oli Mõrrigu: see on sugulane soome sõnale „muori", eesti „moor". Iiri sangar Cuchu-linn on lähedane eesti sõnale „kukulind" (linnu). Liguuria keeles oli sõna „tarka": eesti keeles on sõna „tark" (om. targa). Sellest juurest on Kelti-Gallia preestrite või tarkade nimetus: drughade-dru'ad, druad, druid.

Leidub teisigi lääne-soome päritoluga sõnu muistsete keltide ja gallialaste eluasemeil, mis tõendab, et seal kord hüperborealased, lääne-soome päritoluga rahvad elanud. Samasuguseid jälgi võib leida Skandinaaviast ja isegi Islandist.

Aquitaaniast, Lõuna-Prantsusmaalt, on leitud mõned kivid märkidega. Prof. Gleye dešifreerib need märgid nõnda, et neist soome või eesti sõnad välja kooruvad. Aquitaanlased kuulusid enamasti ibeerlaste hulka, kes omakorda olid lääne-soome liguuria tõust.

Siin mõned Aguitaania suguharude ja linnade nimed nende algelises tähenduses.

Auskier –  soome: hauska, eesti: rõõmus, lõbus, ilus.
Tarbellier – soome: tarpeellinen, e. tarvilik, vajalik.
Bituriger, Biturig – soome: pitorihkama (kaubaladu).
Onesier –  soome: onni, eesti: õnn, õnnis.
Gergonia – soome: korkeus, eesti: kõrgus, kõrge.
Alesia – soome: alas-, alasmägi: eesti: alasi, alla.

Hispaaniast leitud silbikiri on prof. Gleye oletuse järele lääne-soome päritolu.

Kes olid baskid? Selle üle on ammu teadusemehed pead murdnud. Kui aga kõrvutada sõnad bask ja vask, siis on asi kohe selgem (vaskine ehk metalline rahvas). 

 Baskide, Rooma-aegne münt

Baskid oli üks haru liguurlastest, järelikult ka lääne-soome tõugu. Mitmed sealsed kohanimed aitavad seda tõendada.
Eelajaloolisel ajastul elasid Kreekamaal pelasgid. Nende päritolu on seni teadmatuks jäänud. Kui aga võtta nende nimetus võrdlusele eesti sõnajuurtega: põllu + rahvas, ja oletada, et pealetungivad traakialased teise juure pisut moonutasid, siis on selge, et pelasgid tähendab: põllurahvas.

Olümpos tuleb sõnast ülim. soome ylimmä, s. t. kõrgeim koht. Olümpia –  ülim püha.
Püütia (pythia). Apollo preestritar, kes tulevikku ennustas, on oma nimetuse saanud soome sõnast pyytäjä – paluja, pyytää –  paluda.
Phoibos, Fööbos, päikesejumal laseb end seletada soome sõnaga päivä, eesti – päev.
Et leleegidki Väike-Aasia läänerannikul ja Kreeka saartel polnud muud kui hüperborealased, seda näitab nende nimetus: leleg-lagl, metshani.
Leleegide keelest on järgmised nimed ja sõnad meile tuttava päritoluga:
Korinthos (Korginthos) – kõrgendus.
Radamanthys (Kreeka seaduseandja) – eesti sõnadest: radama (rada tegema) ja andja seaduseandja, teenäitaja.
Hella(d)s. Kreekamaa teine nimetus tuleb eesti sõnast hel (hell). See tähendab armast maad.
Sama kergesti lasevad end seletada paljud teisedki pelasaidelt päritud kreeka sõnad. Ka muistses Itaalias elavate etruskide keeles leidub rohkesti hüperborealaste-lääne-soomlaste-pelasgide keele sugemeid. Näiteks mõned etruskide sõnad:

Ati – soome: äiti, eesti: ätt.
hel ati – soome-eesti: hell äiti, hell ema.
vanth (etruskide vandejumal) – eesti sõnast vanduma.

Pikemas peatükis „Indogermaanlased ja soome-ugrilased" seab prof. Gleye järgmised teesid üles:

1. Muistse Euroopa ürgrahvas oli läänesoome päritoluga. Indogermaani rahvad tungisid siia eelajaloolisel ajastul.
2. Liguurid Itaalias, Prantsusmaal, Šveitsis, Hispaanias, Portugalis ja Britannias olid leleegidele ja pelasgidele (Kreekamaal, saartel ja Väike-Aasias) sugulased ja olid oma nime järsust kuldalt saanud. Need kõik olid lääne-soome rahvatõust.
3. Etruskid (sõnast tursas, tursk, missugusest juurest ka Trooja nimetus) olid tugevasti pelasgide kõrgemast kultuurist mõjutatud.
4. Pelasgid olid Euroopa esimene rahvas. Nii kreeka kui ka ladina keeles on läänesoome keelest pelasgide kaudu tundvaid jälgi jäänud.
5. Vana-Kreeka oli suurel mõõdul pelasgide-leleegide kultuurile rajatud.
6. Hetiidide hieroglüüfkiri on ida-soome tõust kimmerlaste käest pärit.
7. Hetiidide kiirkirjas on nii lääne-soome kui ka ida-soome sugemeid.
8. Ka vanimaks kreeka suguharuks peetavate ahhealaste keeles on ida-soome säilmeid.
9. Hanebuutid olid Joonia esialgsed elanikud: nad olid ka pelasgide ia leleegide sugulased, järelikult lääne-soomlased.
10. Foniikia kultuur oli lõuna-lääne soome tõu alakihist tugevasti mõjutatud ja immutatud, nagu seda praegu veel paljud Aafrika kohanimed tõendavad.
Föniikia (Phöniika) nimi on pelasgidelt saadud. Võrdle soome sõna: punainen, eesti: punane, punik.
11. Vilistlased (vilistid) olid pelasgide lääne-soomlaste suguharust. Nad andsid Palestiinale nime (v. soome pelastama – kohutama). Vilistitest on päris palju juttu piiblis. Mõningase uurimustöö tulemusel selgus, et vilistid olid hiiglased ja neist ei räägita seal eriti hästi, kuigi nad olid jõukad. Koljat oli vilist. Kui nii, siis on piiblis eestlaste kohta päris palju kirja pandud. Olid ju meite kõik kangelased samuti hiiglased: Tõll, Kalev, Sulev, Linda, Olev ja isegi Vana-pagan. Vilistite kohta loe siit.
Koljat – soome, kolho ja koljo, koletis, hiiglane.
12. Lääne-soome rahvad tungisid Väike-Aasiasse ja Aafrikasse Euroopast 5. aastatuhande algul enne Kristust.
13. Germaanlased rekruteerisid oma talupoja seisuse orjastatud lääne-soomlastest. Kündmine oli orja töö (leedu ariu – künnan: vene – orju). Germaanlaste ruunid, nende muistne ornamentika ja muusika alged on lääne-soome kultuurist mõjutatud. Ka laevaehituses on lääne-soomlased põhja-rahvaste hulgast eeskuju andnud.
Lääne-soomlaste vaimne hegemoonia muistses Euroopas väljendub arhitektuuris, müütides, mütoloogias, astroloogias, astronoomias jne. Tell (Töll) oli ürg-šveitslaste (liguuride) küttide jumal, Ukko oli soomlaste ja pelasgide jumal: Taara oli eestlaste ja (Taran) keltide (kimride) piksejumal: Taranunco (Taara+Ukko) oli kelto-liguuride jumal.
Arheoloogiliste andmete põhjal võib oletada, et lääne-soomlased Euroopas umbes 10.000 a. enne Kr. asustusid.

Pikemalt peatuv Gleye vanast maailmast leitud piltkirjade, ruunide ja muude muinasmärkide seletuse juures. Ta ei pea dešifreerimist võimatuks või liiga raskeks, kui kasutada selle juures lääne-soome dialekti. Siis lasevad need mälestusmärgid – nii ruunid kui ka piltkirjad – end meile ja soomlastele arusaadavateks sõnadeks tõlgendada. Sellejuures peatumine viiks pikale.
Siirdume pigemini ühes autoriga muistsesse Kreekasse, kuhu meie hõimud eriti palju mälestusmärke jätnud.
Arheoloogide tõenduse järele purustati Kreeka paleed võõraste vallutajate käe läbi a. 1700. e. Kr. Varsti algas seal aga uuestisünd, renessanss. Kultuuri õitseng kestis umbes 300 aastat. Siis tuli Kreekamaalt ahenlased ja hävitasid Kreeka kultuuri lõplikult. Paleede purustajad olid hüksid Väike-Aasiast. Et aga hüksid ei olnud mere- ega rannarahvas, siis palkasid nad hüperborealaste (karelaste ja leleegide, „kaare“ või vibumeeste ja „laglede") käest laevad ja meeskonnad Kreeka vallutamiseks. Enne seda oli Kreekas Egiptuse (hami tõu) ja hüperborealaste segakultuur, nagu seda pildikiri tõendab.
Kreeka ristikujutise (risti-ideogrammi) kõlaline vaste oli L. See tähendab lääne-soome sõna elo, elu. Kreeka kuningate märk annab kõlalise vaste MR Minos või ka MRV. See tähendab eesti keeles: mineviku vormis: Kuningas läheb võitlusse.

 

 Kreeka rist ehk crux immissa quadrata. Kreeka rist on rist, mille kõik harud on ühepikkused.

Nõnda on veel mitmed teisedki piltkirjad Kreekas lääne-soome keelde tõlgitavad. Aga selle keele jälgi leidub isegi Egiptuses. Näiteks leidub seal üks hieroglüüf vanemast ajast, milles pildikiri tõlgitakse järgmisteks täheväärtusteks:

 
s'n–tj+k’ pw – pj + w’i + we’e + i – m’n – tj + r’k + k’r.

Sõnadesse laseb see end soome keeles nõnda tõlgendada:

Sants + kaipupi + vaja: ve'e, joenmyynti, loka + aja + ko'ole.

Tõlgendame need sõnad arusaadavamalt:
Santi – sant
kaipupi – kaibab, kaebab
vaja – liivi k. väoja ehk vaev, soome k. vaiva
Ve'e – vesi;
joenmytyynti – jõemünt
loka – mustus, sõnnik
aja – käskiv kõneviis verbist ajama;
lohole – alaleütlev kääne sõnast kohu; kohule ajama – vahule ajama. Kogu hieroglüüfi lause mõte oleks järelikult:
Sant kaebab vaeva (valu): vesi (uriin), jõemünth ja s... aja(gu) vahule!

Gleye arvamise järele on Egiptuses kauemat aega lääne-soome rahvad elanud, olles niihästi ülem- kui alamkihtideks. Mõnel ajajärgul on nad seal kõrvuti teiste rahvastega elanud.
Ürg-Egiptuse keeles on mitmuse tunnuseks „t", nagu soome ja eesti keeleski (viimases „d"). Ka ajasõna pööratud seal nagu soome keeles; omastava käände sufiks olnud nagu omastav asesõnagi, nagu C. A. Louhi omas uurimuses „The Delavare Finns" tõendab.

Pöördume tagasi Kreetasse. Uurijad avastasid seal silbikirja; iga silbi jaoks oli seal oma märk; umbhäälikule järgnes häälik; silpe oli n. n. B-kirjas umbes 60—70. Kui nüüd silpkirja dešifreerida, siis selgub, et enamik isikunimedest lõppes n e peale.
Teatavasti lõppeb ka eesti keeles palju sõnu silp ne peale (soome keeles nen). Inglise uurija Evans on silpi ne pidanud naissugu sufiksiks. Gleye annab talle selles mõttes järele, et kui ne figureerib Kreekas peamiselt naissoo nimedes, siis see sõna „naine" mõjul sündinud, missuguse sõna lõpp on ka ne. Eesti sufiksi ne juurde seltsib mõnigi kord veel diminutiivne või adjektiivne sufiks; nii moodustuvad lõpud: - ke - ne - li - ne; - la-ne; mi-ne; _ma_ne. Samasuguste sufiksite kuhjumist kohtame ka Kreeka silbikirjas. Eesti keeles on häälik õ säilinud, mis ka muistses Kreeta keeles olemas oli. (Kust tuli õ eesti keelde? Masing? Midagi siin ei klapi).
Gleye toob mõned sõnad silbikirjast, mille tähenduse inglise uurija Evans kindlaks määranud, ja näitab nende sõnade sugulust eesti või soome keelega. Siin mõned neist sõnadest:

Sokukene – poksiv; eesti sokukene;
Likilane – lähedus: eesti sõna ligi;
Ikeline – elatanud; eesti sõna igaline, ealine;
Konamine – kõnekeeles - kõnelemine.

Peale ne-lõpuliste sõnade leidub muistses kreeta keeles – ja-lõpuga sõnu ja need tähendavad enamasti nagu eestigi keeleski tegijat. Näiteks:

Lumoja (+ sarved) - nõid: soome lummaja.
Rikoja – riigivastane; eesti k. rikkuja.
Soreluja – suujataja, „suksetaja", ehk kui see kreeka sõna kahest juurest koosneb, siis võib siin arvesse võtta soome sõna luikaja – libilseja; nii siis: suksedel luikasa.
Kõa-soja – maja kaitse; siin tuleb arvesse võtta kaks sõna, milledest esimene vihjaks eesti sõnale koda (omastav koja, koa, kua, kõa) ja teine soome sõnale – suoja, kaitse.
Sõijaja – sõitja, ratsutaja.
Luja – tugev, kõva; soome keeles sama sõna.
Pulöaja – puulõhkuja, sõnast puu + lõhkuma.

Olgu siin seletuseks öeldud, et siin toodud Kreeta silpkirja sõnade tähenduse on andnud Evans või Sundwall, nende eesti- või soomekeelse päritolu aga seletab Gleye.
Eesti keeles on sufiksid tu ja tud; ka muistses kreeta keeles leidub sõnu nende sufiksitega, näiteks:

Setatu – ümberpöördu; eesti sõna segatu.
Kõritu – hääletu; eesti sõna kõri, kõritu.
Kösototu – karastatud; eesti s. kosutama, kosutatud.

Näiteid sarnaste sugulassõnade peale on Gleye raamatus antud palju rohkem. Edasi toob ta terve rea sõnu, mis sufiksita ja mis väga sarnased eesti või soome sõnadele. Toome siin mõne kreeka sõna ja selle järele eesti või soome vaste:

õla – õla;
õuna – õun;
õuto – soome outo; sealt eesti õud;
talo – talu;
muro – muru;
lopo – lõppu;
epo – soome hepo;
viha – viha;
põllu – põld;
vihu – vihk; viha viha j. p. t.

Liitsõnadest võiks näidetena tuua:

havama – hauamaa, kalmistu;
ninapo – niinepuu;
havöpo – haavapuu j. p. t.

Meie ei saa siin ruumipuudusel peatuda keerukate kreeka kujude ja piltkirjade tõlgendamisel, mida Gleye põhjalikult teinud, kasutades sealjuures nii Evansi kui Sundwalli suuri eeltöid.
Peame ka loobuma kuulsa Phaistose diskuse piltkirja tõlgendamisest. Tähendame ainult, et selle üli-keeruka piltkirja tõlgib Gleye mingisse lääne-soome ürg-dialekti. Ta arvab, et kreeka mälestusmärgid selles dialektis on „kirjutatud", mis aga eesti keelele oli lähem kui soome keelele. Edasi lausub ta: „Et suhted vana-kreeka ja eesti keele vahel väga lähedased olid, siis ei ole liialdatud, kui ütleme, et vana-kreeka dialekt oli lihtsalt praeguse eesti keele ürgdialekt. Nõnda on siis praegune eesti keel vanem kui 4000 aastat, piltkiri aga veel kaugelt vanem."

Vana-kreeka piltkirjad leiab Gleyel olevat lähedalt sarnased soome piltkirjadele.
Lõpetuseks peatub ta kreeka saagade juures ja leiab neis rohkesti lääne-soome sugemeid ja nimetusi. Attikast kutsus kuningas Minos kunstniku (Soome taiteilija) Daidalose Kreeta saarele suurt mausoleumi ehitama. Selle mausoleumi nimeks sai Minotauros. Et selle lossi juures ohvriloomi tapeti, siis lisasidki tolleaegsed ürgelanikud (pelasgid) Minos'ele juurde sõna taurus, soome teuras (ohverloom), eesti tõbras. Labyrint tuleb sõnast tapper, tapris, tabris (kirves), mis juures T on L-iks muutunud ja tähendas kohta, kus ohverdati ja selleks ohverloomi tapriga tapeti.
Nagu juba eespool nägime, on sõna Olümpos tuletatud soome juurest ylimp-, ylimm, ja tähendas ülimat, kõige kõrgemat kohta. Olümpos ja Olümpia on juba tuttavad teisest aastatuhaudest e.Kr. Järelikult olid juba pelasgid olümposega ühenduses olevate rahvakogumistega seotud. Esialgu kogunes sinna küll ainult Peloponnese (Lõuna-Kreeka) rahvas. Kuningas Oinomaose nimi on pelasgidelt pärit ja järelikult meilegi mõistetav kui oinamagu. Tema kiiver kujutas looma magu.
Pelasgide Zeus oli Velkanos. Kui lõpu nos ära võtame, saame soome sõna välke (eesti välk). Järelikult oli Velkanos välgujumal.
Oinomaos asus Piisa (Pisa) linnas Olümpose lähedal. Piisa tuleb sõnast piisk (omastav piisa).
Võime kreeka saagades veel teisigi nimesid ja sõnu leida, mis vihjavad pelasgide ehk lääne-soome ürgkeele päritolule.
Kõigest selgub, et lääne-soome rahvad Vahemere kultuuriringis muistsel ajal suurt osa on mänginud, samuti ka kogu Lääne-Euroopas. See oli lääne-soome põhi, millele rajati hilisem Euroopa kultuur, arvab Gleye. Sellest suurest muinasajast võivad tema arvamuse järele eesti ja soome rahvas oma vaimse kultuuri renessansiiks jõudu ja vaimustust ammutada.
Olgu siin veel tähendatud, et prof. Artur Gleyde suri Riias 5. veebruaril 1937. a. seitsmekümne aasta vanuses.

Ed. H.

LÕPP

Allikas:

Uus Eesti, nr. 72, 13 märts 1937 (link)
Uus Eesti, nr. 74, 15 märts 1937 (link)