laupäev, detsember 23, 2023

Coca-Cola

Internetis oli ringlemas selline pilt nagu allpool näha. Pildil pole tegelikult punast värvi. Sa mõtled selle ise välja.

Eriti hästi avaldub punane värv Coca-cola purgil, kui pilt on väiksem. Selleks paningi siia kahes erisuuruses pildid.

Suurendasin pilti ja tõepoolest ei taba minu silm selget punast värvi. Mingid vaevu märgatavad punakad laigud tulid pildilt siiski suurendades nähtavale. Kuid need on väga üksikud ning ma hetkel ei ole päris kindel, kas need laigud on süüdi kuidagi inimajus pettekujtelma loomises või on süüdi hoopis mustad triibud ja sinakas taust, mis tekitab illusiooni punasest värvist. Tegin vaevumärgatavatele laikudele punased ringid ümber.

Kes mõistab natukenegi arvutimaailma ja kuidas see toimib, see teab, et pilt mida arvutiekraanil näeme, dekodeeritakse koodist - ühtedest ja nullidest. Igal virtuaalsel asjal, kui nii võib öelda, on kood. Kes ütleb meile, et sama pole ka päris maailmas? Näitlikustamiseks võtan selle sama Coca-Cola purgi. Oletame, et see purk on minu ees ja et see minu ette saaks tekkida, on see tähistatud koodiga 89521475631 pluss mingid nüansid juurde (kui külm või soe on purk, mis värve ja mis kirjasid sellel on eksponeeritud, mis värvi on selle sees olev kihisev vedelik ja mis lõhnaga see on jne). Lühidalt, kõike mida me oma viie meelega seda purki vaadates, katsudes kogeme, on virtuaalmaailmas tähistatud mingi koodiga, Näiteks, punase värvi kood inimsilmale on numbrite vahemikus 8000-st kuni 9000-ni. Sinna vahemikku mahuvad kõik punased toonid, mis inimese nägemisse on kodeeritud. Matrixi filmis jooksis meie maailm samuti mingites numbrites või tähestikus ja oletame korra, et meie "päris" maailm jookseb samamoodi koodis. Ainuke häda (tegelikult õnnistus) on see, et aju on dekodeeritud numbrite maailma asemel nägema asju ja värve, ehk maailma nii, nagu me seda reaalselt näeme ja kogeme. Tõestada ei saa, ümber lükata samuti mitte. Tõestuseks võibki olla see samune pilt, mis loob meile kujutelma, et see purk on punane. Üks näide siia juurde. Kui sa ostad omale prillid, mis neid kandes, keeravad maailma tagurpidi ja kannad neid nädal aega. Su aju saab lõpuks vimkast aru ja keerab pildi õigeks tagasi. Jama juhtub aga siis, kui prillid ninalt eemaldad, siis on maailm jälle tagurpidi. Oletame, et ühiväljas on harjutatud inimest nägema koodi asemel kõike seda, mida me näeme, siis peab olema mingi õhkõrn võimalus aju "ära lollitada" ja näha jälle koodi...

Nägemine nägemiseks, aga Coca-Cola purgi vaatlemiseks ja avamiseks võtab inimene appi ka kõik ülejäänud meeled, nagu kuulmine, haistmine, kompimine ja maitsemeel. Kuidas aga nüüd proovida kõiki neid tegevusi Coca-Cola purgiga asjatamisel numbritega seletada? Seda ei oskagi seletada, sest inimene ei ole virtuaalsuses jõudnud algtasemest kaugemale. Ehk virtuaalses maailmas elades oskab inimene jäljendada virtuaalsust ainult läbi suhteliselt algelise aparaadi, mis loob virtuaalsust, mida saab tajuda ainult nähes. Järgmise mõõtme virtuaalseks jäljendamiseks on veel terve kalender minna. Et vaatamise tasemelt kaugemale minna, tuleb appi võtta ülikeerukas matemaatika. Me võime proovida ette kujutada sellele numbrile, mida eespool näitena tõin, mingisuguseid astmeid, murdusid ja mis iganes tasandeid, millest meil pole aimugi, sest binaarkoodis neid omadusi Coca-Cola purgile anda ei saa. Aga, et just meie maailm ka päriselt virtuaalne võib olla, sellest tekivad ka iga meele kogemise juures vimkad sisse. Nägemismeele juures on vimka see, et me näeme punast purki, kuigi punast see pilt endas ei paista sisaldavat. Maitsemeele juures võiks mõelda sellisele petekale, et paljude olendite liha, mida inimene pole enne söönud, maitseb nagu kanaliha. Siin võiks mõelda, et kanaliha kood on kirjutatud maitse kohapealt sarnaselt osade teiste olendite lihaga.

On sellega kuidas on. Maailma mõistmisel on see teadmine väga heaks stardipositsiooniks, et edasi minna. Kui maailm on virtuaalne, siis pidi selle maailma arhitekt looma mingi tohutult keerulise virtuaalse süsteemi koos kõigega, mida me tajume oma kõigi meeltega. Peamiseks kroonjuveeliks on aga inimene ise. Inimese teema on aga hoopis keerulisem, kui terve maailm ja kõik asjad, mida maailm endas sisaldab. Inimese juurde ma selles teemas ei tuleks, kuid väga lühidalt saab öelda nii, et inimesed on oma arengutasemelt algtasemel, ehk ollakse võimelised looma virtuaalset maailma (arvuti), mida saab tajuda ainult läbi nägemise. Järgmine tase võiks olla see, kui luuakse virtuaalne maailm, millega kaasneb peale nähtava virtuaalsuse ka virtuaalne lõhna tajumine. Ei ole üldsegi kindel, et inimkond üldse niikaugele suudab areneda. Tehnilise poole pealt ma ei pea silmas mingit tossuaparaati, mis aktiviseerub, kui arvutimängus näiteks süüa tehes toidu lõhnad ninna kanduvad. Arhitekt on selles kõiges jõudnud nii kaugele, et ta on virtuaalsusesse pannud kõik viis meelt ja lisaks veel teised meeled, mida ainult osad inimesed tajuvad või kasutada oskavad. Üks neist meeltest on nähtavasti intuitsioon, teine ajas selgeltnägemine ja kolmas kaugvaatlus. Kui kaugele see maailm üldse ulatub ja mis meeled inimese arengul veel avalduda võivad, pole kellelegi teada peale arhitekti. Kuid ka see on tegelikult alles kukepea. Arhitekt on teinud midagi veelgi uskumatumat. Ta on pannud hinge inimese sisse ja seega võib öelda, et inimene ise on selle maailma kõige suurem müsteerium. Piltlikult öeldes, arhitekt on loonud midagi, kus virtuaalsuse sisse on pandud elu. Mis asi "elu" oma olemuselt üldse on ja kuidas tehniliselt seda saavutada saab, pole mulle veel kohale jõudnud. Hoomata on seda väga raske ja ette kujutada võime me ainult seda, mida me ise näinud oleme ja sealt kohast tulekski proovida edasi fantaseerida. Nüüd kui seda mõistame, siis võib oletada, et iga inimene on mingi ülikeeruline muutuv number ülikeeruliste tasemete ja astmetega. Ometi sisaldavad kõik asjad ja olendid kuskil koodis ühte ja sama numbrit, mille läbi on kõik asjad ja olendid terve maailmaga ühenduses. See samane Coca-Cola purk, kui meil õnnestuks see transleerida virtuaalsesse koodi, ehk näha seda numbrina, siis kuskil selles numbris peab olema koodijupp, mis on olemas ka igas inimeses. Sedakaudu me oleme ühenduses kõigi ja kõigega ja sedasi toimivad ka inimeste meeled, millega saab seletada ettenägemisvõimet või selgeltnägemist ükskõik mis inimese või objekti suhtes.

Nüüd jõuan oma mõttekäiguga korraks Matrixi filmi juurde tagasi. Ilma sellise infota ei toimuks ka "tavainimeste" arengut. Läbi selliste filmide ja raamatute tilgutatakse maailmakõiksusesse informatsiooni, mis aitab inimest tema arenguteel edasi. Praegu ma pean tavainimesena silmas ennast, sest tänu sellisele infole avanes minus mingi fantaasiamaailma portaal, mida kaudu saab edasi mõelda ning proovida nuputada, et milleks on see maailm vajalik ja miks mina selles olen? Kui uuesti maailma kinni jään või mõttetööd harrastavad inimesed kinni jäävad, siis tilgutatakse siia maailma järgmine pakett infot, mis peaks edasi aitama. Küsimus on pigem selles, et kuhu maani infot tilgutatakse ja kust maalt peaks juba üsnagi selge olema, mis koht see selline on, kus me elame. Ehk ongi see üks arhitekti eesmärkidest, et miks ta selle maailma lõi? Teemast korra täiesti välja minnes, olen tihti mõelnud, et miks ma seda maailma uurin, nii ajaloo poolelt, kui mis iganes otsast. Võtsin ühel õhtul enne magama jäämist üle hulga aja piibli jälle kätte ja lugesin Koguja raamatu esimest peatükki. Ei jõudnudki kuigi palju lugeda, kui sain jälle laksu vastu näppe, nagu ma pidevalt olen saanud, kui ma intensiivsemalt uurin ulmeteemasid. Mida ma peaksin järgnevast kirjakohast järeldama? Koguja kogemused 1:13. Ma pühendasin oma südame teadlikult otsima ja uurima kõike, mis taeva all sünnib: see on õnnetu ülesanne, mille Jumal on andnud inimlastele endi vaevamiseks! Kui olin selle kohani jõudnud, meenus mulle üks teine kirjakoht, mis tuleb Tooma evangeeliumist: Kes maailmast ei puhka, see kuningriiki ei leia! Sellest lausest tuleb õigesti aru saada. Õige pole see, et peab maailmas puhkama, vaid et maailmast peab puhkama. Kuidas aga tõeliselt maailmast puhata, ma veel ei tea öelda. Teemasse tagasi.

Kui terve maailm koosneb koodist, siis on loogiline, et keegi saab koodi muuta. Ei peatu hetkel asjadel, kuigi see on ka huvitav teema, vaid peatun inimese juures. Ma umbes tean, kuidas inimeńe saab enda koodi mõnevõrra muuta ja tegelikult neid tehnikaid on hästi palju, kuid 100% toimivust ei saa kinnitada. Inimene sünnib maailma ja ta omab enda unikaalset koodi, mis sisaldab ka koodijuppe, mis tulevad vanematelt. Näiteks, on soodumus mõne haiguse tekkeks või alkoholismiks jne. Oletame, et kui on soodumus alkoholismiks, siis inimese koodis on kuskil number 035. Ja kui inimesest saab mingite sündmuste jada tõttu reaalselt alkohoolik, siis lisandub koodi -1 ehk 035-1. Sama on ka haigustega. Oletame, et inimesel on soodumus diabeedi tekkeks, siis on inimese koodis kuskil number 00200. Ja kui inimesel avaldub mingi diabeedivorm, siis lisandub koodi vastav number. Ja nüüd jõuangi kõige olulisema juurde sellistes asjades, mis inimest teinekord päris põhjalikult vaevavad. Põhjustest ma sedapuhku ei hakka kirjutama. Sellest on küll ja küll juttu olnud ja kõige parem või arengule kõige olulisem on see, kui inimene lõpuks ise taipab, miks tal üks või teine häda kallale on kippunud. Ka neid põhjuseid ma ei proovi praegu lahata, miks mõni inimene sünnib haigena ja teine sureb väga noorelt või kolmas kogeb justkui põhjuseta kohutavaid hetki elus. 

Kuidas siis enda koodi muuta? Neid meetodeid on väga palju nagu ennist mainisin, kuid selliseid probleeme lahendada nagu alkoholism ja narkomaania, tuleks esmalt proovida oma iseloomuga tegeleda. Pealtnäha lihtne ülesanne ja tegelikult see ongi lihtne ülesanne, kuigi öeldakse teinekord, et see on võimatu. Kuid kas inimene ise on nõus või pigem tahab ennast kätte võtta ja oma koodi muuta? Kui ei ole, võib abi saada mujalt, näiteks meditsiinist, aga inimene ise ja keegi teine, kes hädas olevat inimest aitab, saab koodi muuta ainult nii palju, et peale sidekriipsu olev number ära kaob. Näitlikustamiseks võtan alkohooliku koodi, kus 035-1 muutub jälle 035-ks, ehk probleem on kadunud, kuid oht alkoholismiks on endiselt olemas. Täielikult seda 035 välja juurida inimesed ise ei saa, kui see kood oli inimeses loomishetkel olemas. Seda koodi saab muuta ainult arhitekt, kuid kuidas inimene arhitektiga jutule saab, see sõltub inimesest endast. 

Neid ridu kirjutades meenus, et ka inimese DNA ei ole mitte midagi muud kui üks kood või numbrite jada. Ehk on see isegi see sama põhikood, mille arhitekt on inimese sisse istutanud ja mida näeavad ainult need, kes on maailma mõistatused ära lahendanud. Inimene virtuaalsuses ongi koodi nägu. Maailma välimus on maskeering, millest inimene ei suuda läbi näha ja veel vähem seda mõista. Õnneks, inimene on programmeeritud nii, et ta näeb kõike muud kui mingit robustsest koodi. Aga kui eemaldada maskeering, siis paljastub tõeline saladus: Jumal tegi inimese oma näo järgi. Järelikult, Jumal on ise samuti mingi kood - võibolla mingi superkood, mis sisaldab iseendas kõikide inimeste ja asjade koodi ehk tervet maailma korraga.

Nüüd aga katsuks nuputada, kus kohas meie maailm asub? Matrixi filmis näidati, et meie maailm asub mingi kasti sees. See tuleb loomulikult sellest loogikast, et inimene ei oska virtuaalsust mitte kuskil mujal ette kujutada, kui arvutikorpuses asuvate komponentide sees.

Kui ma arvutis trükin seda teksti siia blogisse ja vaatan ekraanile, siis kus kohas täpselt või mis komponendi sees toimub see tegevus, mida ma arvuti ekraanilt näen?

Emaplaat=matrix. King James piibli versioonis (1611 aasta) esineb sõna "Matrix" viis korda. Eesti keelses 1968. aasta piibli versioonis on matrixi vasteks - emakoda ja 1739. aasta piiblis on vasteks - lapse-kodda. Teine Moosese raamat 34:19 Kõik, kes avavad emakoja (matrixi), on minu päralt...

Vaadates seda ülikeerulist virtuaalsust loovat arvuti emaplaati, võin sedasi öelda, et täpset kohta, kus toimub tegevus või siis lihtsamalt, kus on virtuaalne arvutitöölaud (desktop) koos kõigi kaustade ja programmide otseteedega, sellist täpset kohta emaplaadil polegi. Tegevus tundub toimuvat igal pool korraga ja kõigi komponenti koosmõjul. Siin meenusid kohe kuldsed sõnad briti ulmekirjanikult Arthur Charles Clarke'lt (1917-2008): Igasugune piisavalt arenenud tehnoloogia on maagiast eristamatu. Samas, kui proovida mõelda, et kui algeline on tegelikult see pildil olev emaplaat, võrreldes maailmaga, kus me elame, siis fantaasia ei küüni ligilähedalegi kirjeldamaks seda emaplaati, mida oma koduks võib lugeda. Looja loodud emaplaadi kirjeldamiseks võib vast niipalju öelda, et ilmselt see ei saa füüsiline asi olla. Kui proovida mõistatada, kes on selle maailma arhitekt ja kuidas ta seda maailma haldab, siis siin ei aita ka kõige parem fantaasia. Analoogiat tuua meile tuntud arvuti ja päris maailma vahel ei ole vast mõtet, sest kindlasti ei ole maailma arhitekt patsiga poiss, kellel on hiir näpus.

Loo lõpetuseks ütlen, et teemasse sisse minna, kirjutasin seda lugu justkui teadmises, et maailm ongi virtuaalne. Kuidas asjad tegelikult on, ei tea siin maailmas vist küll keegi ja kas üldse ongi vaja seda teada? 

Kuna seda Coca-Cola teooriat hetke kogemuste juures kinnitada ei ole võimalik, siis las ta ka jääb nii. Ma printisin selle Coca-Cola pildi välja, kasutades must-valget printerit. Selle pildiga enam silma ära ei õnnestu petta. Virtuaalne punane on kuhugi kadunud!

 

Printisin selle pildi välja ka värvilise printeriga, sooviga tuvastada luubi all punast värvi. Tõepoolest, tuvastasin joontel mõned üksikud punakad täpid, kuid neid oli väga vähe ehk peaaegu olematu kogus võrreldes teiste toonidega. Saan järeldada ainult ühte. Aju loob punase tooni koosmõjus teiste toonidega, mis pildil nähtavad. Tegelikult on taolisi pettepilte väga palju, kuid huvitav ongi just see, et kuhu võib välja jõuda fantaseerides asjades üle, mis pole loogikaga seostatavad.


Olgu see maailm milline tahes, kuid ikkagi on maailm kummaline. Arvan endiselt, et ahvist inimest ei saa mitte ühegi valemiga, kulugu selleks või terve igavik...

LÕPP

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar