esmaspäev, detsember 04, 2023

Katkend raamatust Üksik hunt: AEG

Aega saab ainult kujundlikult väljendada, sest see suurus pole füüsiline ja sellepärast ei saa seda näha, küll aga saab seda tajuda. Aja kohta vast ei saa öelda, et kas see on või ei ole. Samas, ulmes ei ole midagi võimatut ja fantaseerida võib mida iganes, kasvõi ajalõksu, kus keegi ei vanane ja ei sure või veelgi ulmelisemalt - kus ei toimu üldse mitte midagi. Kuid milleks selline koht?
Aega saab tajuda erinevalt ja need tehnikad on õpitavad. Eks igaüks vast teab, kui lühike aeg on 1 minut. Selle aja jooksul jõuab vast vaevalt mõned korrad silmi pilgutada ja juba läinud see ongi. Tegelikult aga oleneb aja pikkus vaatlejast ja tema olukorrast. Üldtuntud on aja kulgemise „näiv“ aeglustumine wc ukse taga oodates, olukorras, kus väiksemgi iitsatus võib õnnetuse sünnitada. Sellises olukorras on isegi 10 sekundit väga pikk aeg ja kui nüüd proovida oletada, et inimene peab sellises olukorras veetma terve ööpäeva, siis kui pikk näib sellele ootajale see ööpäev? Nädal? Kuu?, ei tea ja ei tahagi teada, kuid arvan, et kui see õudne ööpäev kord seljataha kaob, tunneb inimene midagi sellist, et tema elust on palju päevi vähemaks võetud pärast seda neetult pikka üleelamist. Juurde tekkinud hallidest juuksekarvadest ei maksa rääkidagi.
Juba piibel mainib aja erinevat kulgemist. Hetkel küll jääb teadmata, et kas seal paigas, kui nii tohib nimetada, kus kõigevägevam viibib, on ajakulg teine või tajub kõigevägevam aja kulgemist inimestest hoopis erinevalt. Looja lõi maa kuue päevaga on selles raamatus kirjas ja teises kohas mainitakse, et kõigevägevamale on inimese 1000 aastat nagu üks päev. Ja veel üks näide või õigemini oletus, mis on vastupidine eelmisele näitele. Võtan suitsupaki ja panen sigareti põlema. Pahvin seda oma viis minutit ja tehtud see ongi, kuid kes ütleb, et samal ajal täpselt minu kõrval teisel lainel, teisel sagedusel, teises reaalsuses selle meile näiva 5 minuti jooksul jõudis keegi, ükskõik mis olevus, sündida ja elada täisväärtusliku elu ning ka surra. Minule aga oli see viis minutit olematu aeg ja teisest küljest isegi raisatud aeg, kui ma just samal ajal mingi mõttetööga või vähemalt lõõgastumisega ei tegelenud. Nüüd aga mõned näited elust enesest. Eriti huvitavad on nende inimeste kirjeldused, kes on surmasuus olnud. Nende inimeste kirjeldustest võib lugeda välja teatud reeglipärasusi ja tänu sellele on need ka minu jaoks usutavad. Näiteks, surmasuus olija kogeb mõne sekundi vältel oma elu tähelepanuväärsemad hetked kõik uuesti läbi ja lint pannakse tööle alati tagant ette poole, ehk inimene näeb oma elu alates vanast kuni nooreni. Ja need paar sekundit võivad inimesele hiljem tunduda hoopis paari aastana, sest olukorrad elati „reaalselt“ uuesti läbi. Või vähemalt nii see tundub.

Viimased hetked enne surma.
Kui elufilm jookseb surija silmade eest mööda.

(allikas: Uudisleht, nr. 188, 14 oktoober 1934)

Kuidas sünnib meie maapealsest elust lahkumine ja sinna siirdumine, mida meie ei tunne ja mida võime nimetada vaid — seisukorraks sealpool hauda? See on küsimus, mida inimesed endalt ikka ja jälle küsivad. Kuid kes vastab sellele? Elavad ei tea selle kohta midagi ja surnutelt ei saa meie midagi küsida. Kindel on vaid see, et kui inimese mina surma puhul lahkub kehast, siis vähe aega enne seda jookseb inimese silmade eest mööda kogu ta elu. See on nagu filmilint, millesse kogutud kõik elu tähtsamad sündmused. Ja kõik see teostub vaid mõne sekundi kestel. Alljärgnevalt jutustavad kaks inimest oma isiklikke kogemusi selles suhtes. Need mõlemad olid juba surma kaisus, kuid pääsesid siiski õnnekombel. Laseme neid jutustada. Vedurijuht Andree Darnaunt, 43 a. vana, kes kaks aastat tagasi elas läbi õudse rongiõnnetuse, mäletab seda kõike hästi ja selgesti, nagu oleks see olnud eile. Seda, mida ta jutustas, kinnitas ta vandega. „Olin sel pärastlõunal õige halvas tujus. Selle põhjustas äge riid perekonnaga. Kell 3.46 minutit mõtlesin ma veel kord selle tüli peale ja jõudsin otsusele, et mina olen selles kõiges süüdi. Siis jõudis rong välja kurvi. Kuna tee viis mäest alla, siis oli rongi kiirus suur. Samal hetkel nägin ma, kuidas teekäänu tagant tuli välja teine vedur ja kihutas suure kiirusega meile vastu. Mõlemate üksteise vastu kihutavate rongide vahe võis olla vaid paarsada meetrit. Ma teadsin, siin polnud enam pääsemist. Kokkupõrge pidi juhtuma paari sekundi pärast. Siin ei aidanud enam ka kõige tugevamad pidurid. Nende paari sekundi keskel elasin ma siis oma möödunud elu veelkord detailselt läbi. Ma ei tundnud hirmu ega polnud ma ka ärritatud. Otse selle vastu, mulle tundus, nagu oleks minult järsku võetud kõik eluraskused. Mured, mis mind alles mõni minut tagasi olid raskesti rõhunud, olid nüüd kadunud. Nad olid muutunud pisikesteks ja tähtsusetuteks. Ja siis nägin ma end äkki olevat kodulinna kirikus oma laulatusülikonnas. Minu kõrval oli minu naine ja ma kuulsin selgesti tema häält. Siis nõrgenes see hääl, nagu oleks ta minust kaugenenud ja ma nägin end palju nooremana lukusepa töötoas. Selle lukusepa juures olin ma kaks aastat töötanud. Ma tõstsin raske haamri, et sellega virutada helendavale rauatükile, mis asetses alasil. Kuid seda haamri lööki ei kuulnud ma enam. Mingi jõud viis mu jälle mujale. Ma istusin klassitoas ja mind ähvardas kooliõpetaja kepiga ning sõnas: „Rumal jõmpsikas, juba jälle pole sa midagi õppinud." Kuid ei jõudnud õpetaja mind lüüa oma kepiga, sest mälestuste ahelik katkes järsku. Kõik läks minu silmade ees pimedaks. Kui jälle ärkasin, leidsin enda kraavist suitseva veduri kõrvalt ja minu kallal askeldas kaks arsti."
See on harilikult ikka nii, et elufilm jookseb surija silmade eest mööda tagurpidi, s. t. alates vanemast elueast ja suundudes lapsepõlve. Samasugune oli ka see lugu, mis juhtus halastajaõe prl. Henriette Burnot'ga. Ta ema suri ja see mõjus tundlikule naisele niivõrd, et ta otsustas oma elu lõpetada ja emale järele minna. Prl. Burnot hüppas oma elukorteri aknast, mis asus maia neljandal korral, alla. Ta sai raskesti vigastada, kuid jäi siiski ellu. See, mis ta selle paari sekundi kestel, kui alla kukkus, läbi elas, oli niivõrd hämmastav, et ta sellest rääkis kohe, kui tuli meelemärkusele. Nagu hiljem katsetega kindlaks tehti, võis naise kukkumine neljandalt korruselt kesta kõige rohkem kolm kuni neli sekundit. Kukkujale oli see lühike aeg aga tundunud igavikuna. Ta tundis, et mingi kõrgem võim kisub ta minevikku tagasi. Ta ilusad ja unustamatud nooruspäevad manati talle veel kord silme ette. Ta nägi end mererannal kümme aastat nooremana ühes oma emaga. Päike paistis nii heledasti. Ta nägi, et tema emal oli käes kiri, ja kuulis selgesti ema häält. See kiri oli pr. Brunot' vennalt. Vend teatas, et ometi viimaks oli saanud endale koha ühes vabrikus. Enesetapja kuulis selgesti, kuidas ta ema ütles, et nüüd on ta suurim soov täidetud. Ta kõneles veel tükk aega oma emaga ja nägi, kuidas päike pikkamisi laskus merre... Siis haaras teda järsku kummaline vaikus. Oli õhtu ja ta viibis ühes oma peigmehega metsas. Mõlemad noored inimesed olid läinud teistest eemale jalutama, et olla üksi. Noormees rääkis neiule, et kavatseb temaga abielluda. Neiu tundis end sel hetkel lõpmata õnnelikuna. Siis kadus seegi pilt jälle ja kukkuja nägi end hällis — piimapudel käes. See pilt ei kestnud kaua, sest kohe saabus pimedus. Kui Pr. jälle ärkas, siis oli ta juba haiglas.
Kolmas teade selle kummalise nähte kohta olevat saadud surnult. Üks välismaa okultistlik ühing korraldas katse. Keegi neiu suigutati hüpnootilisse unne ja temalt nõuti, et ta katsuks saavutada ühenduse ühe paari päeva eest surnud inimesega, kelle nimi oli Isaak Duval. Varsti hakkas transis olev tüdruk kirjutama. „On väga raske saada teiega ühendust. Suremine on palju kergem, kui seda inimesed harilikult arvavad. Ainult viimased minutid enne surma on aastate pikkused. Enne maise elu lõpulikku kustumist elasin ma oma elu veel kord läbi. See kestis vaid mõned sekundid, kuid ometi oli kõik nii selge."

Enne kui teise loo välja toon, mainin, et ka teadlased väidavad mikroskoopilises maailmas käivat aeg hoopis teistmoodi, kui meie seda tajume. Mina ei tea päris täpselt, et kas aatomeid on olemas ja kui ongi olemas, siis küsiksin kohe, mis ehituskividest siis aatomid omakorda on ehitatud? Seda aga ei ole võimalik näha üheski mikroskoobis, sest valguslaine ise on juba märksa suuremakoelisem, kui need väikesed ehituskivid, ehk valgus ei küüni nende ehituskivideni. Selline mõttekäik on ise juba paras ulme ja see pole minu välja mõeldud ning tegelikult on need küsimused kõik vastuseta. Lihtsamalt saab küsida, kumb oli enne, kas muna või kana? Aga kui võtta siiski aluseks teadlaste aatomimudel, kus elektronid pöörlevad meie mõistes tohutu kiirusega ümber aatomituuma ja nüüd meie mingi valemiga muutuksime nii väikeseks, et näha seda aatomimaailma, siis sellisel väiksuse astmel olles kõik kiirused tarduvad. Elektronid ei kihuta enam kuskile, vaid piltlikult öeldes võib seda võrrelda kiirusega, kus Maa on elektron ja Päike aatomituum ning nende kiirusi on siis samasugune nagu siin maailmas. Olgu selle teadusega kuidas on, kuid ilma müstikata ei saa läbi nemadki. Aatomite teema tõstatas minus „Super Mario“ teooria küsimuse, mida ma kirjeldan oma mätta otsast järgmises teemas ja sedasi, kuidas ma seda nüüd näen. Super Mario teooriast peaks raamatus eespool põgusalt kuskil juttu olema, kuid nüüd on juba uued tuuled puhumas ja saab võibolla selgemalt seda teooriat kirja panna.

Aja teema löön senini lukku, kuni laekub maailma kõiksusest uut materjali. Selle teema lõpetuseks järgnev lugu 1923. aasta ajalehest, millise väljaande nimi mul kaduma on läinud:

Uni ja aeg.

Vist igale on teada, et unes pikki ajajärke üle elatakse, mis ilmsi aga õige lühikesed on. Kord sõitis keegi vankriga teel. Suur palavus ja väsimus surusid peagi sõitja silmad kinni ja parajasti, kui tornikell kaheteistkümnenda tunni esimest lööki algas, jäi ta magama ja nägi pikka und: Ta oli mingisuguse kuritöö korda saatnud ja võeti sellepärast kinni ja pandi vangi. Siis viidi ta kohtu ette ning pika arutamise järele mõistis kohus ta surma. Kui kohtuotsust täitma hakati ärkas ta üles – tornikell lõi kaheteistkümnenda tunni viimast lööki.

Läheb edasi...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar