Sellele loole pikka sissejuhatust ei tule ja andmete õigsuse eest vastutust ei võta, sest avaldatav sisu pole minu välja mõeldud ja allikad on viidatud. Aga kui nüüd päris algusest või õigemini iseendast alustada, siis ka minu raamat või õigemini mingi raamatu-laadne asi on plagiaat, sest ma ei ole kõikidesse kohtadesse viiteid pannud, aga ma olen proovinud alati põhjendada või viidata kasvõi lause sees, et too ütlus pärineb sealt ja teine sealt. Samas, minu raamat pole ka klassikalises mõttes hetkel veel mingi raamat, vaid lihtsalt mingid mõtted.
Plagiaadid tegelikult polegi üldse selle blogi teema, aga miski justkui kutsus ikkagi sellest lugu tegema. Eriti hämmastas mind Eesti hümni lugu, kuid muusikaline taust mul puudub ja seda üle kontrollida sellisel viisil pole võimalik. Liigitan ka selle jutu puhta ulme või luiskelugude kategooria alla, nagu terve see blogi on. Juhtumid, mida siia välja toon on huvitavad ja nende taga võib olla veel nii mõndagi. Selle loo saaks ilmatuma pikaks venitada, sest juhtumeid on tegelikult palju. Toon siia välja kõigest mõned teosed ja kirjanikud, heliloojad, kes peaksid üldtuntud või vähemalt kuulsad olema.
Nõnda kõneles Zarathustra. Raamat kõigile ja ei kellelegi" (Also sprach Zarathustra – Ein Buch für Alle und Keinen, 1883, 1885) on Friedrich Nietzsche teos.
Tekstinäide
Riik? Mis on riik? Hää küll! Avage siis kõrvad, sest nüüd ütlen teile oma sõna rahvaste surmast. Riigiks hüütakse külmemat kõigist külmadest koletistest. Külmalt ta valetabki; ja see vale roomab ta suust: "Mina, riik, olen rahvas." Vale on see! Loojad olid need, kes rajasid rahvad ja panid nende üle ühe usu ja ühe armastuse: nõnda nad teenisid elu. Hävitajad on need, kes seavad püüniseid paljudele, hüüdes neid riigiks: nad riputavad mõõga inimeste üle ja sada himustust. Kus on veel rahvas, sääl ta ei mõista riiki ja vihkab teda kui kurja silma ning pattu kommete ja õiguste vastu. Selle märgi ma annan teile: iga rahvas kõneleb oma hää ja kurja keelt: naaber seda ei mõista. Oma keele ta leiutas endale kombeis ja õigustes. Riik aga valetab igal hää ja kurja keelel; mida ta iganes kõneleb, seda ta valetab – ja mis tal iganes on, see on tal varastatud. Võlts on temas kõik; varastatud hammastega ta pureb, purelik. Võlts on isegi ta sisikond. Keeltesegu hääst ja kurjast: selle tunnuse annan teile riigi tunnusena. Tõesti, surma tahet tähendab see tunnus! Tõesti, see viipab surma jutlustajaile! Liiga palju sünnib inimesi: ülearuste jaoks on leiutatud riik! Vaadake ometi, kuidas ta enda poole meelitab neid liigpaljusid! Kuidas ta neid neelab ja närib ja mäletseb! "Maa pääl pole midagi suuremat kui mina: jumala korraldav sõrm olen mina" – nii möirgab see koletis. Ja mitte üksnes pikakõrvalised ja lühisilmalised ei kuku põlvili! Ah, ka teile, te suured hinged, ta sosistab oma süngeid valesid! Ah, ta aimab ära rikkad südamed, kes meelsasti end pillavad! Jah, teidki ta aimab ära, teie vana jumala võitjad! Te väsisite võitluses, ja nüüd teie väsimus teenib veel uutki ebajumalat! Kangelasi ja aulisi tahaks koguda enda ümber see uus ebajumal! Meeleldi ta soendab end puhta südametunnistuse päikesepaistel, – see külm koletis! (Allikas: Wikipedia).
Nietzsche "Zarathustra" — plagiaat.
Maailmakuulsa teose eeskujuks vabamüürlase raamatuke.
Juba poolsada aastat on Nietzsche meisterteos „Nii kõneles Zarathustra" olnud teadlastele mõistatuseks. Nimelt on teadlasi huvitanud küsimus, miks valis geniaalne mõtiskleja oma ideede kandjaks Zarathustra kuju. Mis oli põhjus, mis ahvatles teda oma maailmavaate jutlustajaks tegema nimelt seda Pärsia prohvetit? Zoroasteri (nii kõlab Zarathustra latiniseerimata nimi) ajalooline kuju ei saa siin tulla arvesse. sest ajaloolisel Zoroasteril, zend advesta (Vana-Pärsia piibel) apostlil pole mingit tegu Nietzsche raamatu Zarathustraga.
Mõne päeva eest avastasid kaks keeleteadlast ja kirjandusloolast, venelane Gregor Kolpatschki ja prantslane de la Herverie, Seine'i kalda bukinistidelt raamatu, mis on olnud kahtlemata Nietzsche „Zarathustra" algkujuks. Raamatuke kannab tiitellehel pealkirja: „Müürlase teated. Käsiraamatuks vendadele. Teine trükk. Välja andnud autor, Stuttgart 1841". ja toob lehekülgede kaupa samu Zoroasteri mõtteid, milliseid leiame Nietzsche teoses. Raamatuke on ilmunud anonüümselt, ainult „tarvitamiseks vendadele", s. t. vabamüürlastele.
Veider aastaarv on vabamüürlaste omamoodi saladus - tõepoolest on aga sellega mõeldud aastat 1841. Raamatu autor on, nagu teadlastel õnnestus sama köite hilisemast väljaandest kindlaks teha Johann Baptist Krebs: veidrik, kes möödunud sajandi esimesel poolel Lõuna-Saksa ooperiteatrites oli üks armastatumaid tenoreid ja tegeles samuti komponeerimisega. Üldse oli Krebs vabamüürlaste suurmees, kellelt ilmus ka silmapaistvaid muusika-ajaloolise sisuga raamatuid.
Juhuslikult päevavalgele tulnud Krebsi köitele sisaldub hulga paraaboleid, mille keskuses seisab Zoroaster, ja nimelt mitte too ajalooline, vaid Nictzsche oma: poolenisti geniaalne, poolenisti vaimuhaige apostel. Krebs nimetab teda kavalaks veiderdajaks, Nietzsche kelmiks. Krebsi ja Nietzsche Zarathustralt pole raske leida tervet hulka ühiseid ideid ja jooni. Mõlemad armastavad üksindust, mõlemad põlustavad selle maailma valitsejaid. Veelgi suurem on nende põlgus hulga vastu, kes Krebsi arvates on kõlvuline vaid kuradile ja statistikale. Mõlemad nn Zoroaster kui Zarathustra, kinnitavad, et neile on omane mingi müstiline teadmine, esoteeriline saladus, mis vabamüürlase raamatukeses tohiks olla endastmõistetav, Nictzsche juures aga ilma selle allikat teadmata üllatav. Kogu üli-inimese pilt, mille vormib Zarathustra, leidub samuti vabamüürlase raamatus.
Teadlased
loodavad, et nad oma leiuga on lahendanud suure kirjandusloolise mõistatuse.
Kokkupuuted kahes teoses on seevõrra silmapaistvad, et vaatamata Nictzsche
geniaalsusele ei saa jätta tunnustamata, et Nictzsche pole Krebsilt mitte ainult
laenanud, vaid teda samuti plagieerinud. Allikas: Postimees (1886-1944), nr.
127, 11 mai 1934.
Koidula „Ojamölder" plagiaat.
Akadeemilise Kirjandusühingu pühapäevasel ettekandekoosolekul kõneles prof. G. Suits „Koidula „Ojamöldri" allikast". Teatavasti ilmus Koidulalt 1863. a. jutukene „Oja mölder ja ta minija". See 10-kopikaline raamat oli Jannseni tütre esimesi sulekatseid ning tolleaegse vähenõudliku maitse silmas teatud haruldus. Raamat leiab ülistajaid kodumaal ja väljaspoolgi. Nii avaldab Berliini keeleteadlane prof. Schott imestust, et nii noor preili on võinud sellist luua. Schotti arvamust jagab Kreutzwald ja teised Koidula kaasaegsed. Kirjaneitsi ise püüab küll meelitatult tagasi tõrjuda ülistusi, ent teose algupära vaikib ta siiski surnuks.
Koidula esikteose reputatsioon püsis veel hiljemgi. Alles käesoleva sajandi esimesed aastakümned tõid kuuldavale kahtlevaid hääli M. Kampmannilt, A. Kaldalt, G. Suitsult, Ridalalt j. t. Jõuti otsusele, et „Ojamöldri" taga peitub mingi saksa algallikas, kuid missugune? Kuna Koidula isa, nagu viimased uurimised on näidanud, mitmeid oma jutte on ammutanud W. Horni toodangust, võis sedasama oletada ka esimesi sulekatseid tegevast tütrest. Ja tõepoolest leidubki „Ojamöldri" algallikas Horni toimetatud, võrdlemisi tähtsusetus ajakirjas „Die Maje" 1. aastakäigus. Originaali pealkirjaks on „Auf der Grabenmühle oder Geld u. Herz" 1858. Jutustuse sepitseja ei ole siiski Horn ise, vaid nimetum autor L. Würdig. Viimane on hoopis tähtsusetu nimi saksa kirjandusilmas ja Koidula „Ojamöldri" eeskuju on seega kõrvalisest kõrvalisem. „Ojamöldri" lähem võrdlus näitas üsna väheseid ja tähtsuseta lahkuminekuid oma saksa eeskujust.
Nii kurb kui see ka on, peame pimesi algupäraseks austatud „Ojamöldri" nimetama plagiaadiks. Ühes sellega peame kustutama selle eesti kirjanduse kui ka Koidula algupärandite nimekirjast. Teisena refereeris üliõp. R. Põldmäe „Kitzbergi Libahundi-teoste allikaist". Referendi uurimise tulemusena on „Libahundi" jutustuse ja pärastise samanimelise draama aluseks laiemas ulatuses kuus muistendit libahundist, mis Kitzberg koos oma venna Jaaniga on üles kirjutanud Karksist enne 1889. aastat. Sisult vastavad need muistendid üldiselt levinud mütoloogilisi kujutelmi. „Libahundi" draamas leiduvad mitmesugused rahvalaulud ja loitsud on kirjanikule hulk püsivat tööd andnud materjali hankimisel. Kuna sel ajal suuremad rahvaluule käsikirjalised kogud ei olnud kodumaal kättesaadavad, on Kitzberg pidanud kasutama erinevaid ja üsnagi juhuslikke allikaid. Allikas: Postimees (1886-1944), nr. 45, 23 veebruar 1932
Tolstoi - plagiaator.
Prantsuse novell tõlgiti vene keelest tagasi prantsuse keelde.
Ei leidu vist kirjanikku, kes ei kardaks sõna plagiaat. On sellejuures täiesti ükskõik, kas ta on süüdi või mitte: kas teda plagiaadis kahtlustatakse või otsekohe süüdistatakse, valmistab talle ühepalju tuska. Peab olema suur ja lugupeetud kirjanik, kui end selle süüdistusega puudutatud ei tunta - nii arvab Prantsuse uurija, kes ühes oma äsja ilmunud teoses näitab, kuidas suur Vene kirjanik autoriõiguse probleeme käsitas.
Aastal 1882 luges Tolstoi ühes Prantsuse ajakirjas „La feuille populaire de Marseille's" kellegi Pere Saillent’i novelli pealkirjaga „Le pere Martin". Tolstoi tõlkis selle novelli sõna sõnalt vene keelde, viis aga sündmustiku Venemaale ja venestas samuti ained. Novell ilmus ühes Vene ajakirjas autor nime all, Tolstoi tõlkes. Novelli teise ja kolmanda trüki puhul puudus juba autori nimi ja selle asemel seisis pealkirja all: „Prantsuse keelest Lev Tolstoi". Mõni aeg hiljem ilmus novell eriraamatuna pealkirja all: „Narr Ivan, Leo Tolstoi novell". Tolstoi oli unustanud, et ta novelli oli tõlkinud prantsuse keelest.
Alles ühes hilisemas väljaandes, mida Tolstoi isiklikult korrigeeris, lisas Tolstoi pealkirja alla: „Inglise keelest"...
Aastal 1888 tõlgiti „Narr Ivan" prantsuse keelde ja ilmus pealkirja all „La one est l'amour, la est Dieu".
Novelli esialgne autor Pere Saillent kirjutas selle peale toimetusele viisaka kirja, milles ta teatavaks tegi: „Kuna olevat kaunis tõenäoline, et suur kirjanik plagieeris kirjanduse alal tagasihoidlikku vaimulikku, lisavat ta kirja juurde eksemplari teate, kus tema novell omal aial ilmunud. Kui Tolstoi ja Saillent’i novelle võrreldi, selgus, et nad peaaegu sõna sõnalt olid üks ja sama. Tolstoile anti sellest teada, ja kirjanik kirjutas seepeale Saillent’ile: „On tõsi, et olen teie novelli tõlkinud; ma olin aga selle ju ammu unustanud ega pidanud seda ka tähtsaks, kuna ma ise selle suhtes juba 1887. a. igasugusest autoriõigusest loobusin. Mul on kahju, et tekkis niisugune arusaamatus. Et Prantsuse autor oma autoriõigusest loobunud, selle jättis Tolstoi tähele panemata. Alles kümme aastat hiljem teatas ta Saillent'ile ootamatult, et ta nüüdsest peale kõigis Vene väljaannetes tema nime nimetab. Ta ei teinud aga seda kunagi. Allikas: Postimees (1886-1944), nr. 337, 10 detsember 1928
Dr. E. Fählmann kaotas protsessi ka ringkonnakohtus
„Teadusmees, kes harrastab plagiaati, koostab iseseisvalt vähemalt „teose eessõna"
Reedel oli Tartu ringkonnakohtu kriminaalosakonnas arutusel ülikooli õppejõudude dots. mag. E. Poomi ja eradots. dr. E. Fählmanni vaheline protsess, viimase edasikaebusel Tartu 2. jaoskonnakohtuniku otsusele, millega mõisteti õigeks mag. E. Poom. Ringkonnakohus otsustas dr. E. Fählmanni edasikaebuse tagajärjeta jätta ja kinnitada jaoskonnakohtuniku õigeksmõistev otsus.
See teadusmeeste vaheline protsess, nagu teada, sai alguse 1933. a. suvel „Päevalehes" ilmunud arvustavatest artiklitest, mida mag. E. Poom avaldas dr. E. Fählmanni poolt koostatud raamatu „Eramajanduse süsteemi" kohta, üks neist arvustavatest artiklitest ilmus pealkirja all „Ühest teaduslikust õnnetusest ja kuritööst". Selles näidati, et nimetatud raamat ei oma teaduslikku väärtust, on õpperaamatuks ebakõlbulik ja praktiliseks kasutamiseks tegelikele majandusinimestele koguni ohtlik. Samuti rõhutas mag. E. Poom, et nimetatud raamatus esineb rohkesti rumalaid ja lohakaid vigu ning et teos on suurelt osalt plagiaat. E. Fählmann leidis oma au haavatud olevat ja tõstis kohtus kaebuse mag. E. Poomi vastu tema kohta au haavavate ja laimavate kirjutiste pärast, sihiga solvata usaldust tema kui ülikooli õppejõu vastu. Selle tulemusena oli asi kahel korral arutusel Tartu 2. jaoskonnakohtuniku juures. Leiti, et teoses leidub rohkesti sõnasõnalist väljakirjutusi teiste autorite töödest ilma allikaid nimetamata, et teos kannab plagieerimise ilmet ega oma raamatuna teaduslikku väärtust ning on õpperaamatuna kõlbmatu. Jaoskonnakohtunik mõistis mag. E. Poomi õigeks. Allikas: Päewaleht, nr. 163, 15 juuni 1935
Maailma suurim plagiaat
Tõeline plagiaat on kahtlematult Prantsuse kirjaniku Pierre Benois romaan „Atlantida“, mis sellele noorele kirjanikule aastate eest tõi populaarsuse ja raha. Kes aga on lugenud aastakümneid varem ilmunud Inglise kirjaniku Rider Haggardi romaani „She“, see leiab, et romaan on sõnasõnalt ümber kirjutatud! On pandud inimestele ainult teised nimed. See on umbes samuti nagu meil Eestiski meie kirjanduse tärkamisajal. „Kirjanikud“ tõlkisid siis saksa keelest ja andsid jutu oma tööna välja, sest kes siis teadis? Allikas: Rahvaleht (1923-1940), 5 veebruar 1929.
Kes on meie riigihümni õige autor?
Saksa rahvaviis tuleks asetada algupärandiga.
Ei ole veel ununenud üllatus "Lembituga", mida aastakümneid peeti Kreutzwaldi algupäraseks teoseks, kuid tänavu kevadel selgus, et see on osalt sõnasõnaline plagiaat Saksa kirjandusest. Tänini pole vist kuskil tähelepanu juhitud asjaoludele, et ka meie ja Soome ühise hümni — „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" — viis pole Paciuse oma, vaid plagiaat ühest Saksa rahvaviisist, mille paljud motiivid täpselt sarnevad meie hümniviisiga. Allikas: Elu : Võru-Valga-Petserimaa töörahva häälekandja, 29 oktoober 1927
Nagu noodist näha, on eeltakt, esimene ja teine takt täpselt sarnased, kolmas takt aga veidi muudetud. 4—9 taktini on jälle täpne sarnasus, 10-ndal taktil on rütm sarnane, noodid aga veidi muudetud. Lõpp on jällegi üks ja sama.
Saksa rahvaviis „Wohlauf, in Gottes schöne Welt!“ on ilmunud R.Palme raamatus „Liederbuch für gemischte Chöre.“ Allikas: Elu : Võru-Valga-Petserimaa töörahva häälekandja, 2 november 1927
„Lembitus“ on 72% tõlget Šveitsi kirjaniku Vietmani „Buddast“ ja „Kilplased“ on Saksa Marbachi töö.
Kreutzwald ei olnud luuletaja, vaid luule harrastaja.
Akadeemilise kirjastusühingu paljastuskoosolek Tartus Pühapäeva õhtul rääkis akad. kirjandusühingu koosolekul hr Säärits Kreutzwaldi „Lembitu“ algupärasusest.
Nagu üksikasjalik uurimus näitab, on Kreutzwald oma „Lembitu“ kirjutanud Šveitsi kirjaniku Vietmani teose „Budda“ järele, mis ilmus 1863, Bernis. Juba vähemalt samal aastal tundis Kreutzwald Vietmani teoseid. Nagu kokkuvõte näitab on „Lembitus“ sõna-sõnalist tõlget 6%, Kreutzwaldi algupäraseid salme kõigest 11% ja ülejäänud 82% on parafraseeritud, ümber loodud „Budda“ järele. Üldiselt kokkuvõttes arvab hr Säärits, et „Lembitus“ on Kreutzwaldilt algupärast vaid 28%, ülejäänud 72% on kõik Vietmanilt.
Kreutzwald on teinud ainult hädatarvilikke muudatusi, nii on India loodus asendatud meie põhjamaise loodusega, India linnade ja jõgede asemele on pandud meie vastavad nimed ja nii saigi Gangesest Koiva jne.
Sama on ka Kreutzwaldi „Kilplastega“. On väidetud, et viimaseaegne uurimine on näidanud, et suurem osa meie vanemast kirjandusest on lihtne tõlge saksa viimasejärgu kirjanikelt. Nii pole suurt midagi algupärast ei Jannsenil, Koidulal ega Kreutzwaldil. Viimasele jääb muidugi alale ta „Kalevipoeg“.
Nagu Treu uurimine näitab, on Kreutzwald oma paljulevinud „Kilplased“ peaaegu sõna-sõnalt tõlkinud Saksa kirjaniku Marbachi järele. Marbach andis omal ajal Saksamaal välja õige populaarset rahvaraamatute seeriat, kus ühe raamatuna ilmus „Schildbürger“. Selle ongi Kreutzwald ristinud „Kilplasteks“ ja tõlkinud eesti keelde. Allikas: Pärnumaa : [ajaleht], 15 november 1932
Ja kõige lõpetuseks üks õpetlik lugu, mis võib näidata kogu eelpool olevaid kirjutisi hoopis teises valguses. On ju teada leiutajaid ja mõtlejaid, kes teineteisest sõltumata on tulnud ühe ja sama asja peale. Siin võib ka öelda nii, et kõik sõnad on kunagi kellegi poolt juba öeldud ja kõik mõtted mõeldud. Ka võib öelda nii, et kõik teod on juba varemalt kellegi poolt tehtud (autor).
Kuulsa Vene kirjaniku Gogoli komöödia „Revident“, mis piitsutas tolleaegses tsaaririigis valitsevat korruptsiooni, äratas ilmumisel väga suurt tähelepanu.
„Revidenti“ peeti igas suhtes täiuslikuks lavateoseks. Mõni aeg hiljem hakkasid liikuma kuuldused, et Gogoli „Revident“ on plagiaat. Üks kaasaegne otsis Gogoli üles ja tegi temale valusaid etteheiteid. „Aine, mida teie kasutasite „Revidendis“, on käsitletud juba enne teid mitmete teiste kirjanike poolt“. Nõnda kõneles see mees. „Mulle meenub, et sellel treemal kirjutas teose ukraina kirjanik Kvita Osnopanenko, nimega „Võõras pealinnast“.
„Tunnistage üles, Gogol, teie tükk on plagiaat.“
Gogol vaatas võõrale naeratledes otsa ja vastas segamata rahuga:
„Ka teie olete ju plagiaat.“
„Kuidas nii?“ imestas võõras.
Gogol seletas:
„Teie olete loll – kuid enne teid on küllalt lolle olnud.“
Allikas: Maaleht (1929-1935), 15 november 1932.
LÕPP
