Kibekiirel ajal on õnnestunud natuke jälle ajalugu uurida ja vanu ajalehti sirvida ning nii sattusingi lugema ühte huvitavat artiklit, mis tekitas mõningaid mõtteid. Kuid mitte ainult sellepärast ei ole lugu huvitav, et siin kirjeldatakse puhtast rauast (keemiliselt puhas raud) sammast, mis tänapäeva mõistes on umbes samas hinnas kullaga, vaid ka muude huvitavate infokildude pärast nagu: Surematud inimesed või kas nad üldse on/olid inimesed; Lihavõttesaare kivikujud, mis arvati olevat kivistised mitte kivid; Minose kultuur, mille kiri on senini dešifreerimata jne. Kes FB tegev ei ole, leiab aeg-ajalt minu postitusi Kriksatull II teema alt.
Saladused, milledel pole lahendusi
On palju küsimusi, milledele maailma kõige suuremaid õpetlasi lahendusi leida ei suuda. Sellejuures ei tarvitse need küsimused puudutada elu ega surma müsteeriume, ega keerulisi matemaatika probleeme, millistele meie võimed alati juurde ei pääse, vaid siin huvitavad meid üldiselt üsna arusaadavad viie meele abil tajutavad asjad, millistele aastakümnete ja -sadade pikkusest uurimisest hoolimata pole jälile saadud.
Üks niisugune saladus on nn minoiline ehk Kreeta kultuur. Aastal 1900 leidis Inglise uurija lord Evans Kreeta saarel „Minose palee", hiiglasuure ehituse, milles aastatuhandete kestel oli säilinud rahva kultuuri riismeid, millise olemasolust varemini aimugi ei olnud. See kultuur erines hoolimata mõnest sarnasusest põhjalikult Egiptuse omast: tal ei olnud samuti midagi ühist Kreeka kultuuriga. Kultus, naiste ja meeste riided, kiri ja ornamendid olid täiesti võõrad, kõrgesti kultiveeritud rahva oma. Ehitusest leiti suur hulk ilusaid värvilisi vaase ja plastikat, mitmest sajast kirjatahvlist koosnev raamatukogu, reljeefe, millel kujutatakse naisi niisuguste soengutega, nagu neid pole kantud kusagil ega mingisugusel muul ajal, kui aasta 1880 ümber. Ka seelikud on kaunistatud sama erilise ajastu volangidega.
Hiljutised katsed „minose kirja" lugeda, jäid tagajärjetuiks. Ühelgi õpetlasel pole tänini korda läinud ainustki sõna dešifreerida. Ja kui ei leita kahekeelset kivi (nagu see sündis hieroglüüfide dešifreerimisel), siis ei saada Kreeta ürgelanike kultuurist teada muud, kui et see seisis sama kõrgel järjel, nagu Egiptuse oma.
Pilt raamatust: The palace of Minos (1921), Evans, Arthur, Sir, 1851-1941.
Jäin siis seda pilti vaatama ja nagu pildi pealkirigi ütleb, et tegu on taastatud vaatega kuninganna Megaroni mingile ruumile. Raamatut ma läbi ei lugenud, kuid uurisin seda pilti lähemalt. Esiteks, mis otstarbeks selline ruum? Ruum on täis erinevaid sümboleid nii maalingute kui esemete näol. Sõbrannad omavahel jutustavad ja sellise innuga nagu tänapäevalgi, riided laiali pillutud, üks kinnas vedeleb maas. Rõivastus oli uhke tollel ajal ja peened daamid kandsid sellises troopilises kliimas peeneid kindaid. Huvitav on see, et läbi siidiriide või tont teab mis asja paistavad mõlema neiu rinnad. Huvitav mood võis see küll olla. Ehk tuleb meile ka selline aeg varsti tagasi, mütside mood ju olla juba olnud samasugune 19. sajandil. Teiseks, mitte ühtegi valgustuslahenust/lühtrit toas ei paista. Ei mina usu, et see savist pott, mis keset tuba on, täitis ruumi valgustamise ülesannet aga mine tea. Võis olla nii, et seinavärv (kuld) helendas mahedalt ja valgustas sedasi kõik ruumid. Loomulikult on selline elektrilahendus ja skeemid teadmata. Elekter aga tuli taevast. Kolmandaks, ukse kohal on arusaamatu otstarbega ruum või avaus. Ma esiti mõtlesin, et see on seesamune koht, kus Suve filmis apteeker magamas käis, et omi vanu konte soojendada. Kuidas sinna aga pääseb, pildilt vastust ei saa. Eriti huvitav asjandus hakkab silma naiste taga, natukene kaugemal toa nurgas. Minu fantaasiast jääb väheks, et selle võimalikku otstarvet kirjeldama hakata.
Paistab, et selline figuur või element oli pea igas toas. Meenutab kaheteraga kirvest aga vaevalt see seda oli.
Raamatus on veel teisigi väga huvitavaid pilte ja jooniseid, kuid kõike ei jõua siin läbi lahata. Mis on alumisel pildil? Fantaasiast jääb väheks, raamatust saab ametlikku juttu muidugi lisaks lugeda, kel aega on. Mina näen näiteks paremal helendavat mõõka, milliste kohta on gravüüre leida ka 17. sajandist. Järeldan sellest pildist seaduselaeka piibli tseeni, kus kaks elektrikut (preestrit) asjatavad kaitserüüs ümber seaduselaeka.
Ühe huvitava infokillu leidsin veel selle raamatu põgusal sirvimisel. Nimelt on all pool mingisugune stseen jumalusest, kuid see pole tähtis. Tähelepanu köitis, et see sõrmus on valmistatud elektrumist. Elektrum on metall, mida looduslikult leidub ainult ühes kohas kuskil Põhja-Ameerikas. Kunstlikult saab seda valmistada väga lihtsalt. Tuleb võtta 4 osa kulda ja üks osa hõbedat (teiste andmete järgi vaske) ja need kokku sulatada. Elektrum oli väga tähtis komponent obeliskide juures. Obeliskide tippe katsid elektrumist valmistatud plaadid ja otstarve oli arvatavalt seotud energia püüdmise või vahendamisega. Ülemisel pildil olev möök hakkab helendama ja saab oma jõu, kui kandja kannab elektrumist sõrmust või ehteid. See võis olla üks osa päästikust. Muidugi mõista, minu juttu pole vaja uskuda ja see on ainult puhas fantaasiavili, kuid kahtlus jääb, et selliselt toimivad mõõgad olid tõepoolest olemas. Kindlasti olen siia blogisse kuskile üles laadinud ka gravüüri vastavatest mõõkadest. Nüüd aga pöördun ajalehe teksti juurde tagasi ja sealt läheb jutt edasi hoopis teisel teemal.
1772. a. leidis Inglise kapten Roggeween Lihavõtte saarel, mitutuhat kilomeetrit inimeste asundustest eemal hiiglasuured, omapärased kivikujud, milledest ükski elav inimene ei tea millal ja kelle poolt need raiutud. Kujude pead on läbimõõdus 23 kl. Kanakid, saare elanikud, seletavad, et need on olnud ürgelanikkude väärjumalad. Mitmed teosoofid aga väidavad, et kujud on maakera eelajastu elanikkude kivistunud riismed. Asja puht teaduslikust küljest uurinud õpetlaste töö tulemus on null.
Selle saare ja nende kujude kohta on siin blogis üks lugu olemas (link ülal). Minu küsimus, et miks ei aksepteerita fakte? All pool on gravüür aastast 1777, mis on tehtud otse nähtu põhjal. Ja mida seal siis näha on? Kes näeb, see näeb. Muidugi huvitav on veel ajalehe artikli juures see, et osad teosoofid arvavad, et nende kujude näol on tegemist päris saare elanike kivistunud kehadega. Teises ajalehe artiklis (link eespool) on öeldud, et kaevamistel leiti hiiglaste luid. Kommentaar: minu meelest on aga hästi tabav selle artikli lõigu viimane lause: Asja puht teaduslikust küljest uurinud õpetlaste töö tulemus on null. Muidugi on ja oli nende töö null, sest nende maailmapilti ei mahu sellised teadmised.
Suurendasin veel igaks juhuks pilti, et paremini näha oleks, mida pildil rõhutatud on. Ükskord rääkisin ühe targa mehega ja kui talle seda pilti näidata, siis ta arvatavasti ütleks, et pildi perspektiiv on vale. Kondid on ees ligidal ja kõndiv inimene kaugel taga. Kui aga võtta faktid (kaevamiste tulemused) juurde, siis kuuleksin juttu, et see on mingi eksitus või kellegi fantaasia. Ükskord näitasin talle gravüüre laevadest, mis olid Narva tähekindluse all, mitte seal pool, kus praegu jõgi on, vaid seal, kus praegu linn asub. Sain vastuseks, et vanasti tehti kõike asju ilusamaks ja fantaseeriti. Ometi on ka selle kohta olemas infot, et meri kunagi vastu Narva tähekindlust loksus. Samas, ikka on hea aeg-ajalt vestelda ajaloo teemadel tarkade inimestega. Saan infokilde, mida enne ei teadnud ja hiljem olen proovinud neid paigutada "lahendamatusse" ajaloo puzzlesse.
Ja nüüd edasi Shakespear'i juurde. On samuti elanud üksikuid inimesi, kelle elusaladused ja päritolu on uurimusele saladuseks jäänud. Nii on kirjutatud terveid raamatud Shakespeare'st, kellest arvatakse, et ta üldse pole elanud, ja kelle tööd omistatakse Baconile. Shakespeare’i elus on kaks saladust, mida pole õnnestunud täielikult lahendada. Oma sonettidest kõneleb kirjanik “tumedast daamist", keda kõige põhjalikumast uurimisest hoolimata identifitseerida ei suudeta. Teine Shakespeare saladus on tema haud Stratfordi kirikus. Hauakivil on sisseraiutud kiri, mis ähvardab suurt hädaohtu igale, kes julgeb hauda puutuda. Arvatakse, et sarkofaagis midagi leiduks, mis aitaks suure kirjaniku saladust lahendada, kuid kui paari aasta eest hauast marmorkivi kõrvaldada taheti, protestis kogu Inglismaa „hauarüüstamise" vastu, ja haud jäi lahti võtmata. Arvatavasti püütakse seda katset lähemal ajal korrata. Kommentaar: 2016. aastal, tema surma 400. aastapäeval, viidi läbi haua skaneerimine, hauda füüsiliselt ei avatud ja avastati, et Shakespear'i pea on hauast puudu.
Pilt: Shakespeare hauakivi, millel on hoiatus.
18. sajandi alul elas Lääne-Euroopas mitu meest, kelle ümber liikusid igasugu uskumatud saagad. Tähtsamad neist olid „Mees raudse maskiga" ja krahv St. Germain.
17. sajandi lõpul elas Prantsuse vanglates, mille koledustest meile Dumas oma “Krahv Monte Kristo's" jutustab, ja hiljem Püha Margareta saarel mees, kes näiliselt kandis raudset maski. Mees suri 1703. a Pariisi Bastille'is. Kui viimane Prantsuse revolutsiooni alul maha lõhuti, leiti vangla maja nimestikust leht, kus nimetati raudse maskiga meest Marchioliks. Kõik ajaloolased tõlgitsesid aga lehel leiduvaid salateateid isemoodi. Hollandi ajaloolased nägid raudmaskiga mehes Louis XIV isa, mida praegusajal võimatuks peetakse. Tõenäolisem leiti jesuiitide paatri Griffeti arvamine, et ta oli Louis XIV väljaspool abielu sündinud poeg. Mitmed ajaloouurijad seletavad, raudmaskiga mees olnud üks Bermondois hertsog, kes kord dofäänile kõrvakiilu andnud ja kellele selle eest raudmask jäädavalt peakorvina näo ette needitud. Voltaire peab saladuslikku vangi Louis XIV vanemaks vennaks, teised kaksikvennaks.
Raudmaskiga mees, gravüür, 19. sajand.
Kuna raudmaskiga mehe saladus näibki jäänud saladuseks, on lood kergitanud palju-vaieldud krahv St. Germaini müsteeriumilt. Krahv St. Germain mängis Louis 14. ja paljude Saksa vürstide õuel samasugust osa, nagu Rasputin Vene tsaarikojas. Krahv oli pärit Portugalist ja haruldaselt ilusa välimusega, millest kunagi ei võinud kindlaks teha, kui vana mees oli. Krahv väitis, et ta on elanud mitutuhat aastat, on tundnud Kristust, apostleid ja teisi vana-aja tähtsaid mehi. Oma raudset tervist seletas ta suure sisemise jõuga (arvatavasti mõtles ta sellega autosugestiooni). Krahv oli väga rikas (teda süüdistati mitu korda spionaažis), talle suleti loendamatud kordi kuningakoja uksed, kuid St. Germaini suur šarm ja haruldane tarkus, murdsid talle ka kõige kindlamad lukud.
LÕPP
Allikas: Postimees (1886-1944), nr. 337, 10 detsember 1928.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar