Kus elavad surnud?

Algav lugu ei seleta lahti meie maailma olemust, kuid annab vihjeid ühisteadvuse või -välja olemasolu kohta, kuhu teatud inimestel on kas ilmsi või läbi mingi seisundi juurdepääs. Fakiiridest ma olen põgusalt kuskil teemas juttu teinud. Need on või õigemini olid inimesed, kes läbi treeningute olid võimelised muutma oma teadvuse seisundit või õigemini olid võimelised muutma oma maailma ning painutama seda sellises ulatuses nagu nende treenituse tase võimaldas.

Ka treenimata inimestel on võimalik läbi teatud seisundite või kogemuste saada aimu tegelikust „kogu“ maailmast. Algav lugu pärineb 1934. aasta ajalehest ja mina lugesin sealt välja, et meie maailm on virtuaalne. Tollel ajal polnud lihtsalt olemas sellist sõna ja kasutati teistsuguseid väljendeid, nagu näiteks mittemateriaalne, kuid mõte jääb samaks. 

Mis üldse on mõte, kui sellega saab luua, kas teatud tingimustes, või läbi treenituse, põhimõtteliselt ükskõik mida? Läbi mõtte võib ehitada üles põhimõtteliselt terve tajutava maailma sedasi, nagu me seda varemalt oma kogemuste põhjalt teadsime. Läbi mõtte võib tekitada mateerias märkimisväärseid muutusi ja isegi tekitada uut mateeriat.  

Küsimus muidugi jääb, et kas see kõik on ka päris? Mis koht see on, kus me elame ja milline on see koht tegelikult? Kuidas me „tavaolekus“ saaksime piiluda selle kardina taha?

 

 

Mis pimeduses me siin ringi siblime, et me ei näe tõelist maailma, ega oska eristada reaalsust mittereaalsusest. Kumb pool on reaalsus, kumb mitte? Või sellist küsimust on üldse väär küsida, kuna reaalsus on alati üks, kuid meie koperdame mööda kindlaksmääratud ja tallatud kitsast rada, kust me ei oska kõrvale astuda.   

 

Kus elavad surnud?

 

Vaevalt leidub küsimust, mis oleks nii tihti esitatud ja nii väherahuldavalt vastatud kui küsimus teise maailma olemasolust. Kui suudame teha kindlaks, et usk teise maailma on õigustatud, siis jääb lahtiseks küsimus elu jätkamise jaatamisest sealpool surma - kuidas võiks olla loodud see sfäär, mida loeme teiseks maailmaks. Vaated selles suhtes on erinevad ja paljud neist võiksid pakkuda huvi ka skeptikuile.

Itaalia teadlane prof. Erneste Bozzano on teinud endale ülesandeks uurida teise maailma olemuse kindlakstegemise mõttes lugematul arvul mediaalseid teateid. Selleks tutvus ta seansside protokollidega, millistest olid võtnud osa sajad meediumid. Ta huvi kuulus peamiselt sealpoolsest maailmast päritolevaile teadetele ja üldtuttav on, et just neis kaheldakse kõige enam. Tuleb ette, et meediumid oma hüpnootilises unes langevad hoopis teise oktaavi, häälekõla ja ka kõne muutuvad. Kui nüüd selline hääl toob teateid mõnelt surnult siis üha kasvab kritiseerijate kahtlus. Nad kalduvad arvama, et järgnevad kujutlused teise maailma elust võrsuvad lihtsalt meediumi alateadvusest.

Sellised väited näivad aga tihti faktide kaudu kaotavat oma jõu. On korduvalt esinenud juhtum, et vaim, kes räägib meediumi kaudu, valdab korralikult idioomi, mis on meediumile isiklikult täiesti võõras. Nii on üks talunaine Saksamaalt tarvitanud aramea keelt ja üks ameerika meedium tarvitas dialekti, mis esineb Tiibetis surnud keelena. Ka tuntakse üht breslaulannat, kes esitas oma teated teisest maailmast Uue Testamendi kreeka dialektis. Kõik see viib isegi kriitilised vaatlejad segadusse, ja pole enam nii kerge meediumi väljendusi kirjutada tema alateadvuse arvele. Bozzano on otsinud enda käest läbikäinud protokollide hulgast välja need, milliste juures alateadvus tema arvamise järele võis mängida tähtsat osa. Tema katsete järgi selgus, et teated teisest maailmast kõlasid väga mitmekesiselt, see tähendab nende esitamise viis oli varieeruv. Ometi leidis uurija pärast hoolsat tööd, et teatud väljendused teise maailma kohta siiski kordusid vaatamata, et need väljendused kandsid kas uuemat või vanemat kuupäeva, või jälle võrsusid erinevailt mailt. Nii saavutas Bozzano üldjoontes pildi teisest maailmast, mitte küll päris selgejoonelise, ometi aga sellise, et tal oli võimalik tuua kujutlust sellest.

Peagu kõik teated toovad ühtlase kirjelduse seisukorrast suremise silmapilgul. Mõned minutid enne või pärast kerkivad rakettidena surija mällu kõik tema sügavamad elamused. Eriskummaliselt nagu film libiseb möödunud elu temast mööda, nii andes talle võimaluse sekundi vältel veel kord kõike elada läbi ja jätta sellega jumalaga. Sarnased teated korduvad ja neid võib kuulda ka isikutelt, kes on surma-suust pääsenud. Uppumissurmast viimasel minutil päästetu, kurjategija, kes enne lämbumist poomisest vabastati kõik nad jutustavad ühte ja sama.

Ülihuvitav on teade, et ka oma surma võib teatud aja mitte taibata. Otse vastupidi, võib omada mulje, nagu viibiks materiaalses maailmas, mis küll võõralt mõjub (Ääremärkus: Üks suhteliselt huvitav film, mida tasuks vaadata on "Teised", inglise keeles "The Others", 2001. aasta film, mis just sarnast olukorda kirjeldab). See omapärane nähe, mis esineb korduvalt meediumide kirjeldustes, võib olla seletatud sedaviisi, et mõte, mida omab surija, võtab reaalse kuju, nagu see on tuntud fakiiride eksperimentides. Fakiir mõtleb, et on haavanud end, ja reaalsuses näitab enda poolt mõeldud kohal haava. Nii jääb ka surnul mälestus kadunud elust erksaks… ja ta on võimeline muutma seda mälestust tõelisuseks, nii et ta mõtleb end ikka veel elavat.

Nüüd tekib küsimus: Milline on see teine maailm? Kuigi teated selle üle on mitmesugused, ühinevad teated ometi ühes punktis, et seal leidub nimelt valgust. Ka on surnute nägemisvõime teistsugune kui elavatel. Nad võivad keha sisemusest näha läbi kõigi kehaliste kujude. Oma liikumist reguleerivad nad soovi järele, tõusevad ja hõljuvad. Üksteisele mõista andmine sünnib ilma kõneta, lihtsa mõtete ülekandmisega. Surma alul püüavad nad seda teha veel elus tarvitatud viisil, hiljem aga, kui nad on ületanud selle perioodi, saab endastmõistetavaks mõtete edasiandmine telepaatilisel teel.

See on üldjoontes kõik, mis Bozzano on saavutanud oma hoolikate uurimistega. Siinjuures võib olla ükskõik mis arvamisel, ent üks on kindel: Siin on tähtsaim, ja võib-olla olulisim probleem meie olemise ja mitteolemise suhtes.

 

LÕPP

 

Kasutatud allikas:

Päewaleht, nr. 189, 12 juuli 1934 (link)