Olen päris paljude ulmejuttude või -teooriatega kursis, kuid minusse kinnistunud uskumUsed ei taha justkui osasid teemasid puudutada, sest need lähevad kaudselt vastuollu teiste teooriatega, mida ma usun rohkem. Üks selline teooria, mida ma pole uurinud vaid põgusalt mõne lookese olen lugenud on hulkuva tähe teooria. Mõned kutsuvad seda hulkuvat tähte Nibiruks, mis teatud aastatuhandete tagant meie "maakera" külastab ja siin põhjaliku laastamise korraldab. Minu praegused vaated lähevad mõnevõrra vastuollu "maakeraga". Olen sellest ka enne kirjutanud ning olen jätkuvalt arvamusel, et meie maailm on tehis ja see on ehitatud kinniseks süsteemiks. Minu arvamust saab üpris lihtsalt ses osas muuta, kui keegi mind kosmosesse lennutab, ja mida kõrgemale seda parem. 100 km ma ei sooviks piirduda, vat kui Kuul saaks ära käia, siis muudaksin oma meelt ja ei kahtleks enam tänapäevases kosmoloogia käsitluses, seni aga...
Kinnises füüsilises süsteemis on samuti võimalik teise tähe ilmumine taevalaotusesse. Asi on lihtsalt selles, et ma/me ei mõista seda maailma. Juhul kui maailm on virtuaalne, siis pole midagi võimatut ja kas üldse siis oli mõtet korraldada näiteks veeuputust jms. Lihtsalt maailm on koguaeg "praeguses" seisundis ja ajalugu on vaid ports kirjeldusi, mida pole kunagi olemas olnudki. Võib muidugi ka virtuaalses maailmas olla sedasi, et kõik sündmused on virtuaalselt toimunud, kuid see pole selle postituse teemaks ja mõttelõnga neil teemadel siin ei arendaks.
Las sellega olla kuidas on, kuid on palju huvitavaid teooriaid, millest võiks kirjutada ja mida lähemalt uurida. Kahjuks kõike ei jõua ja hing tahab ikka rohkem uurida seda mis südamelähedasem.
Juhtusin lugema Herbert G. Wellsi lühijutustust "Täht" (The Star, 1897) ja kohe sain aru, et selleles loos võib peituda killuke meie tõelist ajalugu. Wellsist on eelnevalt ka põgusalt juttu olnud. Arvan, et selle mehe käsutuses oli andmeid, mida tänapäeval tavainimesed enam kasutada ei saa. Peale selle, et ta oli ulmekirjanik, ennustas ta ka tulevasi sündmusi ette. Sellest järeldangi, et ta proovis ajaloo kohta oma lugudesse panna ka tõelisi andmeid. Toon siia välja katkendi Wellsi lühijutust Täht ja otsustage ise, kas tegu on pelgalt ulme ja väljamõeldisega või mitte.
Minu meelest on see jutustus päris täiuslik seletus Maal aset leidnud katastroofile ja mudauputusele, mille tummasid tunnistajaid võime näha vanade hoonete näol üle maailma praktiliselt igas vanemas linnas. Jutustuses olnud katastroofi aega saab tuletada teiste alternatiivajaloo lugude põhjal. Nimelt oli Gröönimaa roheline veel kuskil 10. sajandil, kui viikingid Ameerikas üle Gröönimma käisid, kuid arvan, et see maalapp on mitu korda roheline olnud ja nüüd on jälle valge. Eks neid katastroofe ole olnud vähemalt 6. Nüüdne, seitsmes, jäävat aga viimaseks. Wells jutustab veel päris lõpus Marsi astronoomidest, kuid siin ta võis mõelda maavälist elu üldisemalt või pani ta selle totruse sinna selleks, et see lugu natukenegi meenutaks ulmejuttu, mitte reaalseid fakte.
Pilt: Wikipedia. H. G. Wells (1920)
Täht
Herbert Wells: Täht. (Tõlk. Oskar Kullerkupp).
Siiski, naer katkes peagi. Täht kasvas, — kasvas kohutava vahetpidamatusega: iga tund muutus ta veidi suuremaks, liikus lähemale poolöö seniidile ja helkis ikka heledamalt ning heledamalt; viimaks muutus öö teiseks päevaks. Kui täht oleks Maa suunas sirgjoones liikund, mitte kõverjoones, kui ta poleks Jupiteri tõttu kaotand oma kiirust, siis oleks ta ühe päeva vältel läbi lennanud ruumist, mis teda lahutas meist; kuid takistavate põhjuste mõjul kulus tal viis päeva selleks, et läheneda meie planeedile. Järgmisel ööl sarnanes ta suuruselt, enne kui ta meie, inglaste, silmade eest varju puges, kolmandik kuule. Saabus täielik sula.
Kui valge täht tõusis Ameerika kohal, siis oli see peaaegu kuu suurune, põles pimestav valgest helgist ning ta kiired olid palavad: palava tuule hingamine algas tema tõusuga ning suurenes aina. Virgiinias, Brasiilias ja Püha Laurenti orus lõi ta aegajalt helkima, sööbides palavpilgu tormavate kõuepilvede vahelt, milliseis välgatusid ennenägematud välgusähvatused ning sadas rahet. Kogu maamuna mägedel muutus lumi veeks. Kõrgustikelt voolavad jõed täitusid kallasteni ja tormasid segastena hullumeelses ekstaasis; peagi ilmusid nende voogudele keerlevad puud, loomade ja inimeste surnukehad. Veepind tõusis järk-järgult ning voolas viimaks välja kallastest. Ja uued ojad jooksid põgeneva oruelanikkude järele.
Argentina ranniku ning Lõuna-Atlandi lahed olid kõrgemad, kui kunagi enne. Tormid kihutasid, paljudel juhtudel, lained kümnete penikoormate kaugusele mandritele; uppusid kõik linnad. Öö kestel muutus kuumus sedavõrd suureks, et kui tõusis päike, tundus, nagu oleks maale laskunud vari. Toimusid maavärisemised; nad aina suurenesid, liikudes Ameerikas põhja polaarringist kuni Horni mereninani. Mägede kallakud liuglesid alla poole: avanesid kuristikud; purunesid kildudeks majad ja kiviaiad. Cottpachi poolkülge rusunes määratuks surmakrampides, ning laviin voolas säärase laia, kõrge, kiire ja vedela lainena, et ühe päevaga ulatus mereni.
Niimoodi läks täht kahvatu kuuga, mis liikus temale takka järele üle Vaikse ookeani. Otsekui mantlit vedas ta oma järel kõuepilvi; tema järel veeres ka kõrge ookeanilaine — vahutav ja vägev; ta uputas ühe saare teise järele; voolas neist üle, viies kaasa inimesed. Ja viimaks — hiiglasuur, pimestav-helge, sepipaja kuumust hingav kiire ja kohutav laine, terve viiekümne jala kõrgune veesein, purskus näljase möirgamisega Aasia avaraile rannikuile ja voolas üle Hiina lagendikkude sisemandrile. Hulk aega kõrvetas täht, — nüüd juba märksa palavam, suurem ja heledam kui päike oma täies jõus, — põletas halastamatu heleda valgusega suurt, tihedaarvulist elanikkudega maad; põletas linnu ja külade, aasade ning metsaga; põletas teesid, avaraid, hästiharitud viljapõlde; põletas miljoneid unetuid inimesi, kes abitus kabuhirmus vaatasid tulist taevast. Ent peagi tuli sellele lõpp; kuuldus hiigellaine kohutav mürin, madal, ent aina kasvav. Ja ennäe, missuguse karistuse osaliseks said miljonid inimesed sel ööl: pöörane tormijooks, ei tea kuhu; kuumusest koolnud käte-jalgade ränkus; raske, takistatud hingamine; veevalge veeseina armuheitmatu, kiire tagakihutamine. Ja siis — surm. . .
Valge valgus lainetas üle Hiina. Ent Jaapani, Jaava ja teiste Aasia idapoolsete saarte kohal rippus täht tumepunase kerana, sest tuldpurskavaist mägedest tõusis aur, suits ja tuhk, justkui tervitus tähe ilmumisele. Ülal oli laviin, kuumad gaasid ja tuhk; all sumisesid lained, ja maa kõikus, möirgas ja värises löökidest. Peagi sulasid Tiibeti ja Himaalaja igavesed lumemäed; kümnete miljonite kaupa põristasid neilt mässulised jõed, aina sügavnevad, kanaleid ühendavad, ja paiskusid Birma ning Industani orgudesse. India metsades loitusid paksud puuladvad. Tormaval veepinnal, puutüvede vahel, rüselesid ja võitlesid mustad olevused; lainetes peegeldusid veripunased tulekeeled.
Meeste ja naiste salgad ujusid tüüritutel paatidel hirmusegaduses laiu jõgesid mööda, ikka alla poole, püüdes inimeste ainukese lootuse poole — ulgumerele!
Ikka suuremaks muutus täht, ikka suuremaks, ikka palavamaks, — ja see sündis kohutava kiirusega. Troopika ookeanis kadus vaikus, alati kukkuvaist lainetest, mis oli täis tormist purukspekstud külili laevu; ja udupärjana tõusis aur ning läks kõrgusse.
Ja siis sündis ime. Euroopa täheuurijaid nägid, et Maa lakkas ringkäigust. Tuhandeil avarail lagendikel ja mägedel, kuhu peitu puges rahvas, põgenedes veeuputusest, värisevatest majadest ja liuglevatel mäekülgedest, — ootasid uurijad tähe tõusu. Ent asjata. Möödusid tüütavad tunnid teiste järele; täht ei ilmunud. Taas silmasid inimesed tuttavaid tähekogumikke, milliseid nad enam ei lootnudki näha. Inglismaal oli õhk palav ja selge, ent maapind ei lakanud värisemast. Troopikmaal läbistasid udukanga Siirius, Capella ja Aldeberan.
Viimaks tõusis ka suur täht, jäädes hiljaks tundi kümme. Tema järel kerkis päike; otse tema valge südame tsentrumis mustas diskus.
Aasia kohal hakkas valge täht peagi vajuma; kui ta India kohal sõudis, mattus ta valgus mingi katte alla. Tol ööl moodustas kogu Industani lagendik, Indu jõesuust kuni Hangi harudeni, peenikse, läikiva vee kõrbe, millest paistsid lossid ja kirikud, mäed ja mäekesed, mis mustendasid inimhulkadest. Iga kõrgustik oli kaetud rahvaga; kuumus ja hirm võtsid neilt võimu, ning nad kukkusid üksteise järel mudasesse vette. Kogu maa nagu oigas. Ja korraga läbistus sest ahastavast surmaorust vari; jahenenud õhust puhatas külm tuul; kogunesid pilved. Poolpimedaks jäänud inimesed vaatasid tähte ja märkasid, et läbi valguse hiilib must diskus. See oli Uustähe ja Maa vahelt läbi minev Kuu. Kui rahvas hakkas hüüdma Issanda poole, hingates kergemalt lootusest, siis ilmus Itta päike, imelise, seletamatu kiirusega. Siis sammusid Uustäht, Päike ja Kuu taevavõlvil seltsis.
Euroopa täheuurijaile ilmusid täht ja päike peaaegu korraga; pisut aega tormasid nad kiiresti, siis vähendasid kiirust ning viimaks jäid seisma seniidil; seal liitusid päike ja täht üheks leegitsevaks keraks. Kuu ei varjand enam tähte; taeva helguses kadus ta silmale: Ja kuigi ellu jäänud inimesed vahtisid üles säärase nüridusega, millist alati tekitavad nälg, väsimus, kuumus ja meeleheit, leidusid siiski inimesed, kes suutsid selgitada fenomene. Täht ja Maa seisid üksteisest kõige lähemas ligiduses; nad rippusid kõrvuti, — viimaks läks täht mööda ning taganes ikka kiiremini ja kiiremini, tehes viimast üleminekut päikesele.
Kogunesid pilved; kattus taevas; välk ja pauk kudusid mantlit, mis varjas Maa; sest talle sadas säärane vihmavalang, millist pole inimesed enne näinud; sealt, kus enne pilvefoonil loitus vulkaanide punane leek, sadasid nüüd alla mudaojad.
Mandril tormasid veevood, uhtsid maapinda, jättes järele mudaga täidetud kraavid ning lagendikud, täiskülituina katastroofi igasuguste riismetega, inimeste ja loomade, Maa laste, surnukehadega, nagu merekallas pärast tormi. Mitu päeva voolas mandrilt vesi, pühkides oma teelt pinna, puud ja majad, moodustades hiiglasuuri valle, uuristades titaanilikke kraave. Tähe ja kuumuse ilmumisega saabusid tumedad päevad. Tol ajal ja ka pärast, mitu nädalat ning kuud, ei lakanud maavärisemised.
Ent täht läks ära. Ja inimesed hiilisid nälja sunnil, kogudes mehisust, taas oma purustatud linnadesse, mahamaetud viljaaitadesse; läksid tagasi läbiligunenud põldudele. Tolle aja tormidest pääsenud, ent siiski murtud ja vigastatud, laevad liikusid ettevaatlikult neile enne hästi tuntud sadamais, sest mere põhigi oli täitnud liivaga. Kui möödus tormide ja sadude periood, märkasid inimesed, et ilm on igalpool muutund soojemaks kui enne, päike suuremaks ning kuu ühe kolmandiku võrra endisest suurusest vähenenud; tema sünni vahet oli nüüd nelikümmend päeva.
Meie ajalugu ei jutusta uuest vendlusest, mis tärkas maamunal; ei kõnele seaduste, raamatute ega masinate päästmisest; ei seleta ka imelisest muudatusest, milline sündis Islandis, Gröönimaal ja Baffiini merelahe kallastel, — säärasest suurest muudatusest, et sinna ilmund meremehed leidsid nad täis rohelist ja ilu, et vaevalt uskusid omi silmi; samuti ei lausu ajalugu rahvaste liikumisest põhja ja lõunasse, — maakera nabade suundades — sest maakeral oli ilm muutunud palavamaks. Meie ajalugu teeb vaid tegemist tähe tulekuga ning äraminekuga.
Marsi astronoomid (ka Marsil on astronoomid, kuigi mitte inimeste sarnased) olid, enesestki mõista, suuresti huvitatud tollest juhtumusest. Samuti mõistetav, et nad kõigele vaatasid oma vaatenurgast. Tähele pannes massi ja temperatuuri rohkust kehal, mis visati läbi meie päiksesüsteemi Päikese poole," kirjutas üks neist, "on otse üllatav, kuis nii vähe kannatas Maa, millest täht nii väga lähedalt möödus. Kõik harilikud, meile tuntavad kontinentaalsed tundemärgid ja mered on jäänud Maal endisesse kujusse; erandina on ainult valge värvikuse (nähtavasti — jää) tuntav vähenemine Maa nabadelt.
Ja seegi vaid näitab, et suureim inimkonna katastroof võib nähtuda tühisena, kui teda vaadeldakse miljonite penikoormate kauguselt.
LÕPP
Allikad:
Kirjandus ja Teadus : "Edasi" erileht, 22 oktoober 1922 (link)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar