Hauataguse elu kirjeldusi pakuvad okultistlikud raamatud läbi oma teooriate või õigemini olevat saadud need raamatud kirjutada läbi meediumite kanalduste. Piibel räägib samuti hauatagusest elust, samuti on palju teisi raamatuid, kuid kõigi nende raamatute sisu ei kattu mitte kunagi üksteisega täies mahus. No näiteks minu jaoks oli üks väga huvitav okultistlik raamat (pealkiri on kahjuks ununenud), millest ka postituse tegin, kus räägitakse nii pööraseid jutte, ja seda 100% kindlusega, et just nii oli ja on. Väidetavalt, kasutati raamatu kokkupanemiseks paljude üksteisest sõltumatute meediumide abi ja kattuv osa hauatagusest kirjutati raamatusse.
Inglise Rods’i elektriseltsi laboratooriuumis oli neil päevil väga mõistatuslik juhtumus, mis on senini täiesti seletamata.
Elektriseltsi peainsener Istunen ühes insener Woodiet’ga tegid katseid kõrgepingevooluga. Katsetamine sündis pimedas ruumis. Äkki tekkis dünamomasina juures töötava inseneri Istuneni pea kohale sinakas tulekera, mis oli väga üldtuntud keravälgu sarnane. See sinakas valgusekera muutus mõne sekundi pärast helendavaks massiks, mis võttis naisterahva käe kuju. Käsi oli formeeritud väga selgesti; nii selgesti, et insenerid tõsiselt kohkusid. Käsi hiilgas violett-värvis ning oli näha niivõrd hästi, et mõlemad insenerid märkasid isegi jooni peopesas, mis olid täpselt sarnased inimese käejoontega. Käesõrmed olid laiali. See nägemus kestis 10-15 sekundit ning kadus siis jäljetult.
Insenerid tegid ruumi valgeks ning otsisid läbi kõik nurgad, kuid oi leidnud midagi, mis oleks seletanud selle salapärase nägemuse põhjust.
Nägemus osutus inseneridele niivõrd imelikuks, et nad esimesel päeval ei tihanud kõneleda sellest mitte kellelegi. Järgmisel päeval tahtsid nad jätkata katsetamist kõrgepingevooluga, et uurida lähemalt „vaimu“ tekkimist. Olgu tähendatud, et insener Woodiet juba paar kuud tagasi oli märganud katsetamisel dünamo kallal õhus midagi helendavat, mis sarnanes väga inimkäele violetses värvis.
Järgmisel päeval võtsid insenerid oma katsetamise juurde kaasa päevapildiaparaadi, et kinnistada päevapildile seda, mis neid pööraselt üllatas. Kuid kõigist püüetest hoolimata ei tulnud nähtavale mingit kätt ega üldse valgusekera. Töötati ka kolmandal päeval, kuid tagajärge mitte mingisugust.
Neljandal päeval juhtus pimedas töötoas tõesti midagi - oli jälle valgusenähtus õhus, seekord aga teisekujuline. Sinises helenduses tuli nähtavale ümmargune kogu, milles õige kiiresti formeerus inimese pea. Õieti oli näha küll ainult pool pead. Ei võinud olla mingit kahtlust, et õhus seisis naisterahva, nähtavasti elatanud naisterahva nägu. Nina, pool suud ja lõug ning isegi silm oli märgata täiesti selgesti. See nähtus püsis kauemini, nii umbes 50 sekundit, ning kadus kaunis kiiresti, maha jätmata mingisugust jälge.
Seekord suudeti päevapildiaparaadiga õigel ajal ülesvõte valmistada. Kahjuks ei lasknud aga ebasoodsad optilised tingimused pimedas toas kuigi head pilti valmistada. Sellest hoolimata võib näha pildil selgesti naisterahva pead, mis seisab õhus, keset peaaegu pimedat tuba. See näitab, et insenerid pole langenud mingi silmapettuse ohvriks.
Samasuguseid nähtusi on ette tulnud ka Freiburgi katsejaamas ning kuulsas Shenecedi elektrilaboratooriumis Ameerikas. Neis mõlemais on tekkinud õhku helendavad valgusekogud, mis võtsid endale üksikute inimkehaosade vormid.
Õpetlased murravad praegu pead, et neid nähtusi seletada, kuid senini ei ole jõutud mingisugusele lahendusele. Mõistatuslikud fenomenid on praegu alles seletamata.
LÕPP
Allikas: Sakala (1878-1940), nr. 1, 1 jaanuar 1929 (link).
Miks ma seda siin räägin ja kuhu ma tegelikult selle jutuga tahan jõuda, on see, et 20. sajandi algul olid olemas palju tehnoloogiaid, mida nüüd võetakse uuesti kasutusele. No näiteks elektriautod ja -trammid, taskutelefonid, tasakaaluliikurite moodi asjandused, raudakud (Edissoni leiutatud, pidid kestma kordi kauem kui pliiakud) jne.
Ametlikult tunnustatud ja üle maailma kuulsad teadlased uurisid inimese hinge olemust ja isegi hinge asukohta kehas. Uuriti hüpnoosi ja alateaduvust, uuriti peenmateeria maailma olemust, püstitati hüpoteese ja teooriaid, usuti, et meie maailma peamine ehituskivi on eeter jne. Uuriti kõiksuguseid tänapäeva teaduse mõistes kummalisi asju ja siis tulid maailmasõjad. Esimene sõda ei olnud nii hull ja mulle on jäänud mulje, et teadus ja tehnoloogia selle sõja tõttu väga palju ei kannatanud, kuigi peab ütlema, et hakkas vaikselt sisse pressima "jõud" või nn "ametlik" teadus, kuid isemõtlevaid ja ka palgalisi teadlasi oli endiselt palju, kes ei lasknud ennast sellest häirida ja uuriti kõiksuguseid "kummalisi" asju edasi. Ja siis tuli II maailmasõda ja see lõi platsi pikkadeks aastakümneteks puhtaks ning asemele tuli "ametlik" teadus. Kas sellist asja saab üldse "vabas maailmas" olemas olla? Vaadake enda ümber, uurige hetkel toimuvaid sündmusi talupoja tarkusega ja siis küsige see küsimus endalt uuesti.
Enne kui jätkan, ütlen selgituseks siia vahele, et minu kirjutatu ei kajastata tõde ega reaalsuse tõelist olemust vaid on puhas ulme.
II-maailmasõjaga suudeti teha ülemaailmne taaskäivitus ja "kurjam" sai lõpuks panna asjad käima just sedasi ja juhtida sündmusi sinna, kuhu tema tahab. Ühte ulmelist teooriat simulatsiooni kohta, mis peale II MS käivati, selle kohta saab lugeda siit. Kes aga on kurjam, seda vast teate ise, aga kui ei tea, siis saate selle kohta lugeda ühte varianti minu raamatust (ctrl F + otsingusse kurjam, sedasi leiab ruttu õige koha üles).
Ma ei väida, et selline teadus, mida 20. sajandi esimesel poolel julgelt ja rahastatult uuriti, kadus peale 1940ndaid päriselt ära. Ma arvan et potensiaalselt viljakad uurimissuunad jäid kõik alles valitsuste tasanditele, need suunati põranda alla ja tegevust rahastati/kse varjatult. No näiteks igasugused salalaborid, polügonid, kuulsaim vast Area 51 jne. Ma usun, et osad teadlased ja ka teised asjaosalised, kes kuskil hämarates ruumides töötavad, teavad meie tõelise maailma kohta väga palju. Isegi nii palju, et jube hakkab. Ma arvan et ma pole originaalne, kui väidan, et meie maailma kohta on saadud teadmisi, mida loodetakse kasutada selle maailma arhitektile vastu astumiseks. Mida aga meie saame teha? Ma arvan et suurt midagi. Seni, kuni me ei saa midagi teha, katsuge oma mõte sättida sellisesse seisukorda, et olete vaatleja rollis, nii on hulga lihtsam elada aga nüüd ma kipun oma jutuga minema juba päris korralikult teemast välja. Seega, siia panen algava loo eessõnale punkti.
Ühe asja pean teema väliselt siia siiski veel mainima. Mul oli kogu see tekst siin juba valmis kirjutatud, kui äkki nägin, et mingi minu arvutis olev programm või Google tehisintelligents? või hoopis midagi kolmandat, muutis kõik kirjutatud laused suhteliselt loetamatuks sõnade supiks. Katsusin siis uuesti lauseid parandada, kuid kahjuks paljud laused olid moonutatud tasemeni, millest mul ei õnnestunud enam aru saada. Üldiselt ma kiidan seda blogi keskonda, kuid see on sellegi poolest väga palju vigu täis ja teeb kummalisi trikke. Aga kui selline asi veel peaks korduma, siis peaks ruttu midagi uut välja nuputama, enne kui ühel ilusal päeval terve blogi loetamatuks muutub.
Kui nüüd vandenõuteooriatesse laskuda (samas ka eelnev on ju vandenõu), siis ma kirjutan seda lugu kohas, mis on kohe ühe teatava välismaise "luureasutuse" vahetus läheduses. Internetti jagan oma arvutisse üle telefoni hotspoti ja sellistel asutusel on võimekus kõik ligiduses üle õhu käiv andmeside tõmmata läbi oma seadmete ning see ei ole enam mitte mingi vandenõuteooria. Ma pole ka naiivne arvamaks, et ainult üks pool nuhib. Olgu sellega kuidas on, kuid nüüd loo juurde.
Saladuslik käsi valguses.
Katsed kõrgepingevooluga tõid nähtavale seletamatu nähtuse.
Katsed kõrgepingevooluga tõid nähtavale seletamatu nähtuse.
Inglise Rods’i elektriseltsi laboratooriuumis oli neil päevil väga mõistatuslik juhtumus, mis on senini täiesti seletamata.
Elektriseltsi peainsener Istunen ühes insener Woodiet’ga tegid katseid kõrgepingevooluga. Katsetamine sündis pimedas ruumis. Äkki tekkis dünamomasina juures töötava inseneri Istuneni pea kohale sinakas tulekera, mis oli väga üldtuntud keravälgu sarnane. See sinakas valgusekera muutus mõne sekundi pärast helendavaks massiks, mis võttis naisterahva käe kuju. Käsi oli formeeritud väga selgesti; nii selgesti, et insenerid tõsiselt kohkusid. Käsi hiilgas violett-värvis ning oli näha niivõrd hästi, et mõlemad insenerid märkasid isegi jooni peopesas, mis olid täpselt sarnased inimese käejoontega. Käesõrmed olid laiali. See nägemus kestis 10-15 sekundit ning kadus siis jäljetult.
Insenerid tegid ruumi valgeks ning otsisid läbi kõik nurgad, kuid oi leidnud midagi, mis oleks seletanud selle salapärase nägemuse põhjust.
Nägemus osutus inseneridele niivõrd imelikuks, et nad esimesel päeval ei tihanud kõneleda sellest mitte kellelegi. Järgmisel päeval tahtsid nad jätkata katsetamist kõrgepingevooluga, et uurida lähemalt „vaimu“ tekkimist. Olgu tähendatud, et insener Woodiet juba paar kuud tagasi oli märganud katsetamisel dünamo kallal õhus midagi helendavat, mis sarnanes väga inimkäele violetses värvis.
Järgmisel päeval võtsid insenerid oma katsetamise juurde kaasa päevapildiaparaadi, et kinnistada päevapildile seda, mis neid pööraselt üllatas. Kuid kõigist püüetest hoolimata ei tulnud nähtavale mingit kätt ega üldse valgusekera. Töötati ka kolmandal päeval, kuid tagajärge mitte mingisugust.
Neljandal päeval juhtus pimedas töötoas tõesti midagi - oli jälle valgusenähtus õhus, seekord aga teisekujuline. Sinises helenduses tuli nähtavale ümmargune kogu, milles õige kiiresti formeerus inimese pea. Õieti oli näha küll ainult pool pead. Ei võinud olla mingit kahtlust, et õhus seisis naisterahva, nähtavasti elatanud naisterahva nägu. Nina, pool suud ja lõug ning isegi silm oli märgata täiesti selgesti. See nähtus püsis kauemini, nii umbes 50 sekundit, ning kadus kaunis kiiresti, maha jätmata mingisugust jälge.
Seekord suudeti päevapildiaparaadiga õigel ajal ülesvõte valmistada. Kahjuks ei lasknud aga ebasoodsad optilised tingimused pimedas toas kuigi head pilti valmistada. Sellest hoolimata võib näha pildil selgesti naisterahva pead, mis seisab õhus, keset peaaegu pimedat tuba. See näitab, et insenerid pole langenud mingi silmapettuse ohvriks.
Samasuguseid nähtusi on ette tulnud ka Freiburgi katsejaamas ning kuulsas Shenecedi elektrilaboratooriumis Ameerikas. Neis mõlemais on tekkinud õhku helendavad valgusekogud, mis võtsid endale üksikute inimkehaosade vormid.
Õpetlased murravad praegu pead, et neid nähtusi seletada, kuid senini ei ole jõutud mingisugusele lahendusele. Mõistatuslikud fenomenid on praegu alles seletamata.
LÕPP
Allikas: Sakala (1878-1940), nr. 1, 1 jaanuar 1929 (link).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar