Mõningaid vastuseid "põhiküsimustele"

Enne kui algava teksti juurde lähete ja sellest ka midagi aru saate sedasi, et sellest ka kasu oleks, soovitan oma elust vaikselt välja viskama hakata poliitikat, maailma hetke olukorda, elektri ja kütuse hinda ja kõike seda, mis tegelikult valmistab pettumust/muret. Kas on mõtet muretseda homse õnnetuse või õnne pärast? See mis peab tulema, tuleb nagunii. Proovige keskenduda olulisele, otsige filosoofilstele küsimustele vastuseid ja teie elu on muretum, asjad võivad juhtuma hakata teile soodsas suunas. Muutute rahulikumaks ja hakkate nägema asju teistmoodi, samas päris maailma suurest pildist ennast täielikult ka ei pea välja lülitama, kuid ärge laskuge asjata vaidlustesse ja elu saab parem.
Sattusin lugema üht vana võõrkeelset raamatut ja mis mind selle raamatu juures köitis, oli see, et see raamat pakub vastuseid. Isegi kui need vastused ja oletused kõik tõesed ei ole, siis haakuvad need mõtted osaliselt minu maailmapildiga. Ja mis kõige tähtsam, raamatus on juhendeid ja õpetusi, kuidas inimene võiks läbi teadvustamise saada enda üle enesekontrolli.

Kuna algav lugu ei küsi küsimusi vaid pakub infot ja vastuseid, siis toon siia ära ka ühe lõigu ühest vanemast blogi postitusest, et paljud vastused küsimustele oleksid võimalikult ühes postituses. See küll on esiti poolik vastus küsimusele, mis koht see selline on, kuid suunab küsimuse vastuse teraviku ühte kindlasse suunda ja hiljem all pool juba hakkab vastus küsimusele järjest selgemaks muutuma.

Kui iidsed inimesed rääkisid "seitsmest planeedist", viitasid nad seitsmele vaimsusele, kuid siiski sisulisele seisundile, millest populaarteadus ei tea midagi peale nende välise avaldumise nähtuste vallas. On tõesti öeldud, et keegi pole kunagi näinud isegi maad; see, mida me näeme, on vaid ilming või näivus vaimsest printsiibist, mida nimetatakse "maaks". "Mateeria" tegelik olemus on väljaspool maise meele kontseptsiooni.

Nüüd aga pisike sissejuhatus ühte raamatusse, millel tegelikult kogu blogi postitus püsibki. Väidetavalt on raamatu koostamisel võetud kasutusele kõik ettevaatusabinõud, et tagada selles oleva info täpsus. Info on kinnitanud vähemalt kahe sõltumatu väljaõppinud uurija ütlused, ja samuti on selle õigeks tunnistanud paljud 19. sajandi targad. Seetõttu loetakse selles raamatus olevat infot usaldusväärseks, kuigi seda ei saa pidada päris täielikuks. Raamat valmistab inimest ette nii, et kui siit ilmast kord lahkuda tuleb, ei satutaks tagasi siia või ei jääda kinni kuhugi varjumaailma. See on tegelikult küsimusi küsiva inimese vastuste raamat. Kuna ma ei suuda algavas loos korrektselt info allikatele viidata, sest olen siia kirjutanud ka omi mõtteid ja kogemusi, siis viiteid siia ei pane. Kuid põhiosa infost on pärit raamatust, mille pealkirja all pool näete.

Astraaltasand; selle maastikud, elanikud ja nähtused.

Inimese kogu elu möödub enamasti täiesti teadvustamata keset tohutut ja rahvarohket nähtamatut maailma. Une ajal, kui füüsilised meeled on mõneks ajaks seisma jäänud, on see teine maailm inimesele mingil määral avatud ja ta toob mõnikord nendest tingimustest tagasi ähmased mälestused sellest, mida ta on näinud ja kuulnud seal. 

Peale surma siseneb inimene nähtamatu maailma alumisse osasse ehk vahepealsesse seisundisse, mida keskaegsed alkeemikud nimetasid astraaltasandiks. Astraaltasandi objektid ja elanikud on sama tõelised nagu meie enda kehad, meie mööbel, meie majad. Need objektid/astraalkehad ei kesta igavesti nagu füüsilisel tasandil olevad objektid, kuid nad on siiski reaalsed, mida ei saa lubada ignoreerida ainult seetõttu, et suurem osa inimkonnast on veel teadvuseta või ähmaselt teadvusel. Keegi ei saa tarkuse õpetustest selget ettekujutust enne, kui tal on intellektuaalne arusaam tõsiasjast, et meie maailmas eksisteerivad täiesti kindlad tasapinnad, millest igaühel on oma aine ja tihedus ja seda, et mõnda neist tasanditest saavad külastada ja vaadelda isikud, kes on selleks kvalifitseeritud. Materiaalsusetasandid tõusevad tihedamast peenemasse. Ärge arvake, et see info on inspireeritud budismist, kristlusest või mõnest muust religioonist, vaid hetkel ei osata tasanditele õigeid nimesid panna.

Tasandid on:

Füüsiline
Astraal (9 erinevat tasandit)
Vaimne
Budistlik
Nirvaanalik

Sellest viimasest kõrgemal on veel kaks tasandit, kuid need on meie praegusest kontseptsioonist nii palju kõrgemal, et hetkel võib neid tähelepanuta jätta. Tuleb mõista, et kõigi nende tasandite aine tihedus on üksteisest täiesti erinev. Astraalpiirkond, asub füüsilisele maailmale kõige lähemal või õigemini, see on füüsilise maailma kohal (või sees). Seda on sageli nimetatud illusioonide valdkonnaks mitte sellepärast, et see ise oleks füüsilisest maailmast illusoorsem, vaid seetõttu, et koolitamata nägija on sealt tagasi toonud äärmiselt ebausaldusväärseid muljeid. Seda saab seletada peamiselt astraalmaailma kahe tähelepanuväärse tunnusega, esiteks, et paljudel selle elanikel on imeline võime muuta oma vorme ja teiseks, see nägemine sellel tasapinnal on füüsilisest nägemisest väga erinev.

Astraalmaastiku kirjeldamine inimesele, kelle silmad on veel avanemata, on sama nagu püüdes pimedale selgitada päikeseloojangutaeva varjundite oivalisest mitmekesisusest. Nagu juba sai öeldud on kokku 7 tasandit (tegelikult 9), mille iga järgnev tasand on eelmisega seotud ja ulatub äärega sellesse. Madalamate tasemete maastik meenutab Maa maastikku, kuid tegelikult on see palju enamat, sest kui vaadata seda maailma astraalmeelte abiga, on isegi puhtfüüsilised objektid väga erineva välimusega. Need, kellel silmad on avatud, näevad astraaltasandi objekte mitte ühest vaatenurgast, vaid igalt poolt korraga. Seda on raske seletada, kuid seda võib püüda endale ettekujutada näiteks sedasi, et astraalmaailmas on  klaaskuubiku küljed kõik võrdsed, nagu nad tegelikult on, samas kui füüsilisel tasandil näeme kaugemat külge perspektiivis, st see näib olevat väiksem kui lähem külg, mis on muidugi pelgalt illusioon. Füüsilises maailmas on igal materiaalsel objektil, isegi igal osakesel, oma astraalne vaste; ja see vaste ise ei ole lihtne keha, vaid on tavaliselt äärmiselt keeruline, kuna koosneb erinevat tüüpi astraalainest. Lisaks sellele ümbritseb iga elusolendit oma atmosfäär, mida tavaliselt nimetatakse tema auraks.

Selle maailma madalamaks esemeks või energiakehaks on kivi, kuid treenitud nägemisega vaadates, pole tegemist pelgalt inertse kivimassiga. Esiteks, on näha kogu kivimi füüsikalist ainet. Teiseks, on tajutavad selle füüsikaliste osakeste vibratsioonid; kolmandaks nähakse, et sellel on astraalteisik, mis koosneb erineva astmete astraalainest, mille osakesed on samuti pidevas liikumises; neljandaks nähakse universaalset elu selle kaudu ringlevat ja sellest kiirgavat; viiendaks nähakse seda ümbritsevat aurat, kuigi see on muidugi palju vähem laienenud ja algelisem kui kõrgemate elusolendite puhul.

Astraaltasandi elanikud

Nende olendite tohutu mitmekesisus muudab nende järjestamise äärmiselt keeruliseks. Võib-olla on kõige mugavam meetod jagada need kolme suureks klassiks:

1. Inimesteks
2. mitteinimesteks
3. Tehislikeks.

Tavaline, treenimata inimene saab külastada ilma välise abita astraalmaailma tavaliselt ainult magades ja sedagi ainult selili magades. Küljeli või kõhuli magades ei teki treenimata inimesel ühendust astraalmaailmaga. Seda tarkust tasub teadmiseks võtta eriti nendel inimestel, kes "näevad" unes košmaare või neid külastavad luupainajd. Astraalmaailmas hulgub ringi igasugu "olendeid" ja selles suhtes peab valvel olema. Kuid sellest tuleb juttu juba edaspidi. Mul endal on luupainaja olnud kahel korral, umbes 10-aastase vahega. Viimasest korrast on möödas nüüdseks juba üle 10 aasta. Mäletan selgesti, et magasin mõlemad korrad selja peal. Ma ei saa teile allikat anda, et kus ma tean, et astraalmaailmaga saab ühendust ainult selili magades, sest see oli kirjas ühes vanas ajalehes muu jutu sees, kuid kui seda lugesin, käis klõps ja meenutasin omi kogemusi ja pean tunnistama, et see just nii ongi minu kogemuste põhjal.

Astraaltasandi erinevaid kihte on palju. Kui tavaline inimene sureb, paigutub ta klassi, mis on miljoneid kordi suurem kui teised klassid, ning selle liikmete iseloom ja seisund varieeruvad äärmiselt suurtes piirides. Sarnaselt laiades piirides võib varieeruda ka nende eluiga astraaltasandil, sest on neid, kes viibivad seal maise ajaarvestuse järgi vaid mõne päeva või tunni, siis teised jäävad sellele tasemele paljudeks aastateks ja isegi sajanditeks. Inimene, kes on elanud head ja puhast elu, kelle tugevaimad tunded ja püüdlused on olnud isetud ja vaimsed, ei tunne selle tasapinna vastu mingit külgetõmmet. Tuleb mõista, et pärast surma tõmbub tõeline inimene iseendasse ja nii nagu selle protsessi esimesel etapil, heidab ta ära füüsilise keha ja peaaegu kohe pärast seda ka eeter keha. See inimene heidab ka võimalikult ruttu ära astraal- ehk ihakeha ja liigub sellesse taevamaailm, kus tema vaimsed püüdlused kannavad täiuslikku vilja. Sinna ja sellist viisi saab minna ainult üllas ja puhta meelega inimene, sest ta on elu jooksul kõik maised kired alistanud; tema tahtejõud on suunatud kõrgematesse kanalitesse ja seetõttu viibib ta astraaltasandil väga lühikest aega. Inimese jaoks, kes siin maailmas ei tegele kõrgemate vaimsete väärtuste otsimisega ega püüdle sinna poole nii mõttes kui tegudes (enamus inimesi), peale surma jääb pikaks ajaks (olenevalt tema tegudest) astraaltasandi erinevatele alajaotustele. Ja ta peab need tasemed kõik läbima, et jõuda kõrgematele tasanditele, see nõuab ka aeg-ajalt uusi maiseid kehastusi. Seega näeme, et inimese astraaltasandil kinni olek, mis tahes tasemel on täpselt võrdeline tema astraalkehas leiduva aine hulgaga ja see omakorda sõltub tema elatud elust. Seetõttu on inimesel võimalik puhta elamise ja kõrge mõtlemise abil minimeerida madalamatele astraaltasanditele kuuluva aine kogust, mille ta enda külge seob. Läbinisti vaimselt meelestatud inimese puhul oleks kõigi astraalaine alajaotuste läbimine praktiliselt hetkeline. Elava ja teispoolsusesse läinud inimese intellekt on alati sama, s. t, et inimene areneb nii siin kui seal pool, on tagasilangust, on edasi minekut, kuid aeg universaalse jõuna ei ole siin määrav, sest kõik ikkagi oleneb inimese intellektist. Palju kurja teevad teispoolsusesse läinud inimesele tema lähedased läbi oma intensiivse ja kontrollimatu leina. Nad põhjustavad ajutise lahkumineku pärast ja oma kiindumuste tõttu lahkunu ihakehas teispoolsuses vastavaid vibratsioone ja tekitavad talle ägedat ebamugavust. See tõttu võib ta tahta tagasi tulla ja midagi oma lähedastele öelda ja takistab neil edasi minemast kõrgematesse sfääridesse. 

Pärast füüsilise keha surma paigutub inimese jämedam astraalkeha suhteliselt kiiresti ümber ja eeterlik kaksik heidab selle keha maha, olles määratud aeglasele lagunemisele, täpselt nagu astraalkest hilisemas etapis. See kest jääb lagunevast füüsilisest kehast mõne meetri raadiusse ja kuna see on isegi veidi tundlikemale inimesele nähtav, on see keha vastutav paljude kirikuaedade kummituslugude eest.

Psüühiliselt arenenud inimene, kes möödub kalmistust, näeb mitmeid sinakasvalgeid uduseid vorme hõljumas haudade kohal, ja kuna ära heidetud (peen)kehad on lagunemise erinevates staadiumides, pole vaatepilt sugugi meeldiv. Nendel kestadel puudub täielikult teadvus ja intelligentsus; ja kuigi see võib teatud asjaoludel muutuda ajutise elu väga kohutavaks vormiks, on see võimalik ainult mõne musta maagia halvima vormi kõige jäledamate riituste abil, mille kohta mida vähem räägitakse, seda parem. Vanu ajalehti uurides olen nii mõnestki artiklist lugenud, et vanarahavas nägi surnuaedades õhtuti või hämaras, haudade kohal, fosforlikult helendavaid kumasid. Sel ajal arvati, et tegu on füüsilise keha lagunemise keemiliste protsessidega.

Enesetapp ja äkksurma ohver. 

Arusaadav, et inimene, kes on kiirustades füüsilisest elust ära rebitud läbi mõne õnnetuse, olles eelnevalt täie tervise juures või enesetapu tõttu, satub astraaltasandile sellistele tingimustele, mis erinevad oluliselt tingimustest, mis ümbritsevad seda, kes sureb kas vanadusse või haiguse tagajärjel. Viimasel juhul on inimesel maised soovid nõrgenenud ja ilmselt on need kehad juba kõige jämedamatest osakestest vabanetud, ja see inimene satub see tõttu astraalmaailma alajaotuses kõrgemasse maailma, kui see inimene, kes järsult lahkub siit ilmast. Äkilise surma või enesetapu puhul füüsilisest ümbritsemisest väljatõmbamist on väga tabavalt võrreldud valmimata viljast kivi väljarebimisega; Suur osa kõige jämedamat tüüpi astraalainest on endiselt isiksuse ümber, mis on tasandi madalaimas alajaotuses. See koht on kõike muud kui meeldiv "ajaviitmise" koht, kuid see pole sugugi sama kõigile neile, kes on sunnitud mõnda aega selles kohas elama. Nendel äkksurma ohvritel, kelle maine elu on olnud puhas ja üllas, ei ole selle tasapinna suhtes sugulust ja seega on nendel sellel viibimise aeg möödas. Kui inimese maine elu on olnud madal ja jõhker, isekas, on nad, nagu enesetapjadki, selles ebasoovitavast piirkonnas täiel määral teadlikud; ja nad võivad areneda kohutavalt kurjadeks olenditeks. Põletatud igasugustest jubedatest isudest, mida nad ei suuda enam otseselt rahuldada, kuna nad on ilma füüsilise kehata, rahuldavad nad oma vastikut kirge meediumi või mõne tundliku inimese kaudu, keda nad võivad kinnisideeks pidada; ja neil on kuratlik rõõm kasutada kõiki eksituskunste, mille astraaltasand nende võimusesse annab, et juhtida teisi samadesse liialdustesse, mis on osutunud neile endile saatuslikuks. Enesetapja positsiooni muudab veelgi keerulisemaks tõsiasi, et ta on avatud mitmetele ja suurtele lisaohtudele; kuid tuleb meeles pidada, et enesetapu süü erineb olenevalt asjaoludest märkimisväärselt. Siin on vahe, kas inimene lõpetas oma elu see tõttu, et ta sooritas eelnevalt mingi koletu kuriteo või inimene, kes tegi seda mingil muul isiklikul põhjusel.

Vampiir ja libahunt. 

Kaks kõige haruldasemat kuid kohutavamat tegelast on vampiir ja libahunt. Neil on ühised ebamaise õuduse omadused, ja äärmiselt haruldane on see, et viimane tuleneb tõsiasjast, et need on tegelikult varasemate rasside pärand, kohutavad anakronismid, kohutavad jäänused ajast, mil inimene ja tema ümbrus ei olnud paljuski see, mis see on praegu. Neid olendeid peetakse tavaliselt pelgalt keskaegseteks ja muinasjuttudes esinevateks; ometi leidub näiteid aeg-ajalt isegi praegu (19. sajand), kuigi peamiselt riikides, nagu Venemaa või Ungari (siin on mõeldud soome-ugri ja slaavi rahvaid. Eestlastele peaks legendid libahuntidest vägagi tuttavad olema). Populaarsed legendid nende kohta on ilmselt sageli märkimisväärselt liialdatud, kuid Kesk-Euroopa talurahva seas suust suhu levivate jubedate lugude all peitub siiski kohutavalt tõsine tõepõhi. Üsna tüüpiline vampiirilugu ajaloos on Sheridan le Fanu Carmilla teoses "Unveiled", esimene osa, lk. 454. Teosoofilise kirjanduse lugejad teavad, et inimesel on lihtsalt võimalik elada nii absoluutselt alandatud ja isekat, nii õelat ja jõhkrat elu, et kogu tema alam mõistus võib täielikult tema soovidesse uppuda ja lõpuks eralduda selle vaimne allikas kõrgemas egos. Et saavutada kohutavat üleolekut kurjuses, millega kaasneb isiksuse täielik kaotus ja selle taga oleva areneva individuaalsuse nõrgenemine, peab inimene lämmatama oma vaimsuse sära täielikult ja tal ei tohi olla mingit tunnet lunastusele. Kõige hullemate kurjategijate puhul, võib leida midagi, mis pole siiski üdini halb, mõistame, et hüljatud isiksusi peab alati olema väga väike vähemus. Siiski, kuigi neid on suhteliselt vähe, on nad siiski olemas ja just nende ridades võib tekkida midagi veelgi haruldasemat ja see on vampiir. Kadunud olend avastaks väga varsti pärast surma, et ta ei suuda astraalmaailmas püsida ja ta tõmmatakse "oma kohta", salapärasesse sfääri, kus see laguneb aeglaselt. Kui ta aga hukkub enesetapu või äkksurma tagajärjel, võib ta teatud asjaoludel, eriti kui ta teab midagi mustast maagiast, end sellest kohutavast saatusest tagasi ellu tõmmata, ja nii sünnibki vampiir. Kuna see kõige hullem sfäär säilitab ta selle omamoodi tugevas transis, milleks on tema poolmaterialiseeritud astraali poolt teistelt inimestelt võetud veri, ja lükkab seega edasi tema lõplikku saatust mõrvade toimepanemise kaudu. Nagu populaarne "ebausk" jällegi õigustatult eeldab, on sellisel juhul lihtsaim ja tõhusaim vahend surnukeha välja kaevamine ja põletamine, jättes olendi ilma kehata. Haua avamisel näib keha tavaliselt üsna värske ja terve. Riikides, kus tuhastamine on kombeks, on seda tüüpi vampiirlus võimatu. Libahunt, ehkki sama jube, on mõnevõrra erineva karma tulemus. See eeldab alati teatud teadmisi maagilistest kunstidest, mis on igal juhul piisavad, et olla võimelised projetseerima astraalkeha. Kui täiesti julm ja jõhker inimene seda teeb, on teatud asjaolud, mille korral võivad teised astraalolemid kehast kinni haarata ja kehastuda mitte inimese, vaid mõne metslooma, tavaliselt hundina ja tappes teisi loomi ning isegi inimesi. Nii libahunt kui ka vampiir on äärmiselt haruldased olendid ja mida aeg edasi, seda vähemaks neid jääb.

Loomade astraalkehad. 

See on äärmiselt suur klass, kuid sellel ei ole astraaltasandil eriti olulist positsiooni, kuna selle liikmed viibivad seal tavaliselt väga lühikest aega. Valdav enamus loomi ei ole veel omandanud püsivat individualiseerumist ja kui üks neist sureb, voolab tema olemus uuesti tagasi sellesse konkreetsesse kihti, kust ta tuli, kandes endaga kaasa saavutatud edusamme või kogemusi, selle elu jooksul. Looma astraalkeha korraldab end ümber täpselt nii nagu inimese puhul ja loomal on astraaltasandil reaalne eksistents, mille pikkus, kuigi mitte väga pikk, varieerub vastavalt tema arenenud intelligentsusele.  Suhteliselt vähestel koduloomadel, kes on juba saavutanud individuaalsuse ja seetõttu ei sünni enam loomadena siin maailmas, on elu astraaltasandil palju pikem ja palju elavam kui nende vähem arenenud kaaslastel ning selle lõpus vajuvad nad alla järk-järgult subjektiivsesse seisundisse, mis kestab tõenäoliselt väga märkimisväärse perioodi. Selle klassi üks huvitav alajaotus koosneb nende inimahvide astraalkehadest, kes on juba individualiseerunud ja on järgmises voorus valmis inimkehastumiseks.

Päkapikud ja inglid

Sarnaselt inimesega on veel olemas kaks paralleelset liini olendeid meie kõrval, kes läbivad oma teed inimesest sõltumatult ja nende olendite eesmärk arenemisel on teine kui inimestel. See tähendb, et nende olendite peenkehad ei kehastu kunagi inimesteks ja vastupidi. Esimesed olendid, keda me teame kõiksugustest muinasjuttudest ja filmidest on haldjad, päkapikud, gnoomid ahjualused jms. Nad väldivad kontakti inimestega ja ei näita ennast tavaliselt meile, kuid laenates eetriväljast osakesi võivad nad ennast nähtavaks teha. Nad võivad võtta ükskõik mis kuju, kuid neil on olemas tegelikult kindel oma kuju. Need olendid ei pruugi olla sõbralikud ja võivad inimesi kiusata, kuid on ka juhtumeid, kus need olendid sõbrunevad inimestega. Tasemelt on nad võrdsed inimestega. Kui ma seda teksti raamatust lugesin, siis meenusid mulle kaks olendit minu lapsepõlvest. Üks oli vastiku väikese koleda tigeda eide sarnane olend, kes mind hirmutas. Ta ilmus minu magamistuppa läbi tapeedi või õigemini, koht, kus ta tuli, sealt eest rebenes tapeet maha ja ta astus tupps. Hiljem, kui see vanaeit enam mind kimbutamas ei käinud, siis ma mäletan, et ma uurisin seda tapeeti, et kuidas ta sealt tagant sai tulla, seal on ju sein ees ja miks tapeedil ei ole käristamise kohti näha? Teine elukas ilmus aegajalt WC-sse, kui ma kergemat häda õiendasin. Ta lükkas oma kärsaga WC poti kõrval oleva betooni eest ja pistis oma seapea sealt välja. Ta oli vastik ja ebameeldiv. Kahjuks ei mäleta, mida ta mulle rääkis. Hiljem pidasin neid loomulikult unenägudeks, kuid kahtlus vaevas mind pikalt, et nad olid päriselt olemas. Kui need nähtused mind kimbutasid, siis ma võisin olla umbes 4-6 aasta vanune. 

Teine grupp või eraldi liin olendeid on n.n inglid. Nad asetsevad inimesest kõrgemal ja on heatahtlikud. Nad ei näita kunagi põhjuseta end inimestele, kuid kui inimene on hädas, võivad nad sekkuda ja aidata, aga üldjuhul proovivad nad vältida kontakte inimestega, et mitte sekkuda meie arengusse. Vanaaja inimesed olid meist vaimses mõttes tunduvalt arenenumad, nad oskasid vaadata ja näha. Nad teadsid, kes nende ümber elavad. Neid olendeid kohtame tänapäeval ainult muinasjuttudes. No, kes ei teaks siis muinasjutte ahjualustest või metsahaldjatest. Inglite maale, pilte, kujusid jne vanadest aegadest on säilinud samuti igal pool. Peamiselt kujutatakse ingleid meile pühadena või jumalikena, mis on seetõttu tõsi, et nad on hoopis  kõrgemal seisvad olendid kui inimesed. Tihti seostatakse neid olendeid mõne usundi ja jumalaga, kuid see on hoopis eraldi teema. Päkapikkudega on aga see teema, et vanemad räägivad oma lastele lugusid jõuluvanast ja päkapikkudest ja esimene neist, kelleks naabrimees end maskeerib, käib kord aastas isegi külas, vits vööl. Laps saab suuremaks ja taipab, et teda on lollitatud, mingeid päkapikke ei olegi, kuid siin on tegelikult jälle meie "moodne" maailm ja pimedus kõik 180 kraadi sassi ajanud. See, et me oleme pimedad ja ei näe, ei tähenda seda, et seda ei ole olemas. Enamasti peetakse selliseid inimesi ullikesteks või Jämejala kandidaatideks, kes midagi usuvad, minupärast või päkapikke. Äkki nad hoopis näevad? Kirjeldada seda, mida nad näevad, ei juleta kohe kindlasti, siis on hullusärk neile garanteeritud.

Vimanad ja ehituskunst

Varjatud teadus tunneb vahendeid gravitatsiooni külgetõmbe neutraliseerimiseks või isegi täielikuks ümberpööramiseks ja on ilmne, et seda jõudu mõistlikult kasutades saab hõlpsasti esile kutsuda kõik levitatsiooninähtused. Meil on olemas teadmine selle saladuse kohta, et mõned iidsed India ja Atlantise õhulaevad olid suutelised kaotama gravitatsiooni ja neid sai hõlpsasti liigutada ja juhtida; ja looduse peenemate jõudude tundmine hõlbustas oluliselt nende tööd, kes kergitasid tohutuid kiviplokke, mida mõnikord kasutatakse arhitektuuris või püramiidide ja Stonehenge'i ehitamisel. 

Nüüd aga mõned mõtted ühest teisest kirjakohast teemadel, kuidas hakata "nägema" ja mis selleks teha tuleb. Vaimselt, selgelt nägema ja tunnetama hakata ning aru saamine kogu elust, see retsept on samuti olemas, kuid ühte hästi võimalikult lihtsat retsepti ma siin ei sooviks anda, peaksin seda eelnevalt enda peal katsetama, aga see tahab iga päevast pühendumist. Inimene, kes usub elu juhuslikkusesse, sellel ei maksa selliste asjade peale oma aega raisata. Ma tegelikult väga ei soovinud järgnevat lõiku siia panna, sest see tundub nagu manitsusena, et "sa pead nii tegema või muidu..." aga panen ikkagi, sest see on nii lihtne ja loogiline, et just nii see asi töötab, aga paraku ei saa me tavaliselt väga lihtsatest asjadest aru ja ei oska vastvalt käituda. 

Mõte ja vaimuaed

Kõik saab alguse mõttest ja selle tugevusest. Mõtte tugevus võrdub tahe! Inimene, kes on näiteks joodik ja on maha joonud kogu oma elu, seoses sellega kaotanud perekonna ja on täiesti põhjas, saab sellest välja ainult mõttega: "Enam ma ei joo". Nüüd ta teeb selle mõtte teoks ja kasutab selleks vankumatut tahet ja kui ta peab sellest mõttest kinni, ei anna järele hetkelistele nõrkuse puhangutele, siis ta elu taastub. Ta saab sellest nõiaringist välja, saab jälle hakata elama elu, mida ta soovib. Ja nii on iga asjaga, mis painab. Puhas "mõte" ja "tahe", mis on mõlemad vaimsed terminid, lahendavad kõik olukorrad.

Sa pead vabanema sõpradest ja tegevustest, mis takistavad sinu arengut. Esialgu tuleks viia tahaplaanile kõik maise iseloomuga, näiteks nagu ilusad riided, tuleb eemalduda seltskonnaelust jne. Proovi esiti olla inimkonnale sama, mis aprillikuu on suve lillede jaoks. Umbrohuga üle ujutatud vaimuaed, millega meel on nakatatud, tuleb puhtaks rookida. Kui see õnnestub, siis hakkavad juhtuma asjad, kuid sa enam ei üllatugi nii väga vaid hakkad hoopis mõistma. Näiteks paraneb tervis ja sa saad tagasi ilmuda inimeste jaoks...sa saad hakata nüüd ise teisi aitama.

Lõpetuseks

Selle loo saaks "venitada" ilmatuma pikaks, sest vastvat kirjandust on väga palju. Pean lisama veel seda, et tegelikult ei tea teistpoolsuse kohta joonistada tõest pilti mitte keegi. Loen üht, loen teist, igal pool on enamus kirjeldusi erinevad, kuid põhiolemuselt sarnased. Püramiidi ja selle tipus olevat silma on vast kõik näinud. Sellese okultsesse sümbolisse ongi pandud kogu meie toimiv maailm. Arengumaailm ehk maa ja 9 astraalmaailma. Aga kuhu jääb siis põrgu? Eelnevas jutus on ka sellele küsimusele vastus antud. Kas sellest maailmast on olemas ka tee välja või oleme selle maailma osad ja väljaspool seda maailma lihtsalt ei olegi mitte midagi, see vastus jääb praegu andmata..

LÕPP