See kirjutis kattub osalt Arne poolt tõlgitud tsaariarmee ohvitseri õpikuga. Miks ma aga otsustasin algava kirjutise blogisse riputada, on see, et see kirjutis kutsub elu üle järele mõtlema hoopis teise nurga alt ja paneb kastist välja mõtlema. Eks selle kirjutise aluseks ole samuti vanad saagad või rahvajutud ja mingi müstiline salateadus. Kui ma nüüd väga ei eksi, siis taoline elujärkude kirjeldus, küll mitte päris sama, on samuti siit blogist leitav. Aegade jooksul olen siia blogisse kokku koondanud päris arvestatava hulga „ulmet“ ja ma ei tea päris täpselt enam isegi, kus ja mis info täpselt asub. Enne, kui algava loo juurde jõuan, proovisin aru saada, mida mõeldakse salateaduse all? Toon välja mõned märksõnad, mis haakuvad salateadusega. Salateadus või okultism (ladina keeles: occultus, mis tähendab saladust, peidetud või salajast) tähendab teadmist varjatu kohta ja käsitleb endas praktiliselt kõike nähtamatut ja tänapäeva teadusega seletatmatut ehk parateadust. Näiteks nagu telepaatia, selgeltnägemine, mõtete lugemine, levitatsioon, spiritism, maagia, nõidus, müstika, alkeemia, esoteerika, loodusmaagia jne. Endast mõista ei ole meile enam kättesaadavad täielikud õpetused salateadustest, sest inimmassidele selliste relvade kätte andmine võrduks kohese katastroofiga. Inimesed, kellel mõnest salateaduse harust natukenegi aimu on, peaksid väga ettevaatlikud olema, enne, kui seda avaldavad. Tänapäeval vast ei leidugi eriti enam nende õpetuste tundjaid, on võibolla olemas mõned teadjad, kellel on mingi kummaline taju või tunnetus, aga algõpetust, kuidas selleni läbi treeningute jõuda, seda ei ole. Tänapäeval seostub okultism mulle isiklikult vabamüürlastega (sümbolite kasutamine), saatana kummardamise ja teiste salasektidega. Okultismi kohta on saadaval päris palju kirjandust ja see on väga huvitav teema, kuid ma ei soovitaks sellise kirjanduse lugemisel sellesse kinni jääda. Enne kui põhiteema siia üles riputan, panen ka siia teosoofide nägemuse inimkehast ja meie maailmast.
Vana-India targad võrdlesid inimest lootoseõiega, kelle koduks on vesi (maailm), mille juured ammutavad toitainet maast (materiaalne loodus), samal ajal kui ta tõstab pea valguse poole (vaimne kuningriik), kust ta saab volitused oma põhiseaduses peituvate volituste vallandamiseks. Teosoofilises kirjanduses räägitakse inimese seitsmekordsest ülesehitusest:
1. Rupa. Füüsiline keha, kõigi teiste "põhimõtete" kandja elu jooksul.
2. Prana. Elu või eluline põhimõte.
3. Linga Sharira. Astraalkeha. Füüsilise keha eeterlik kujutis või vaste, "fantoomkeha".
4. Kama rupa. Looma hing. Loomalike soovide ja kirgede asukoht. Selle põhimõtte keskmes on looma ja sureliku inimese elu.
5. Manas. Mõistus. Intelligentsus. Ühenduslüli sureliku ja surematu inimese vahel.
6. Buddhi. Vaimne hing. Puhas universaalse vaim.
7. Atma. Vaim. Absoluudi kiirgus.
Goethe ütleb: "Sõna tuleb väga mugavalt sisse, kui kontseptsioon puudub." Meie materiaalsel ajastul on vaimseid jõude ja tingimusi tähistavate terminite tähendus kadunud ja väärastunud; "Jumal" peaks tähendama ebaloomulikku üleloomulikku olendit väljaspool Loodust; "Usk" on muutunud kergeusklikkuseks ja uskumiseks teiste arvamustesse; "Lootusest" on saanud isiklik ahnus; "Armastus" peaks olema isekas soov jne jne. Seetõttu pole üllatav, kui ülaltoodud terminid on paljudele arusaamatud või nende poolt valesti tõlgendatud, sest nad kõik esindavad teatud teadvuse seisundeid ja keegi ei saa teada teadvuse seisundit, mida ta pole kunagi kogenud. Selles peitub mõistatus. (Raamatust: Occult science in medicine, 1912, lk 14-15, Franz Hartmann American digital library).
Kui iidsed inimesed rääkisid "seitsmest planeedist", viitasid nad seitsmele vaimsusele, kuid siiski sisulisele seisundile, millest populaarteadus ei tea midagi peale nende välise avaldumise nähtuste vallas. On tõesti öeldud, et keegi pole kunagi näinud isegi maad; see, mida me näeme, on vaid ilming või näivus vaimsest printsiibist, mida nimetatakse "maaks". "Mateeria" tegelik olemus on väljaspool maise meele kontseptsiooni.
Sellest vaatenurgast vaadatuna esindavad "seitse planeeti" nii inimese kui ka looduse kui terviku ülesehituses järgmisi elemente, jõude, olemusi või eksistentsi vorme.
Saturn - Mateeria ja aine element kõigis asjades kõigis kolmes loodusriigis (füüsiline, astraalne ja vaimne tasand). See on nähtamatu ja tuntud ainult selle manifestatsiooni kaudu. See on see, mis annab fikseerituse ja kindluse, see on substantsiaalsus ise.
Kuu - Inimese "eeterlik või astraalne" keha; unistuste, kujutluste, illusioonide kuningriik, milles eksisteerib vaid tõelise elu ja päikesevalguse peegeldus; see esindab ka intellektuaalset spekuleerimist ilma tarkuseta (tõe äratundmine) ja sellesse kuningriiki kuuluvad vormid on sama muutlikud kui inimeste arvamused.
Päike - Elu füüsilisel ja vaimsel tasandil (Jiva). Planeedisüsteemi kese.* See on see, mis tekitab elu ilminguid või tegevust igal eksistentsitasandil.
Marss - Kirglik, emotsionaalne, loomne element inimeses ja looduses; soovi ja enesetahte asukoht; see, mis ilmneb ahnuse, kadeduse, viha, iha ja isekusena kõigis selle vormides; kuid mis on ühtlasi ka jõu allikas. Sellesse kuningriiki kuuluvate võimude liigsest või ebaregulaarsest tegevusest on põhjustatud palju haigusi.
Merkuur (ka Vulkaan): Mõistus; intelligentsuse põhimõte, mis avaldub vaimuriigis intellektuaalse jõuna.
Jupiter - Põhimõte, mis avaldub vaimse jõuna, olgu see siis hea või kurja jaoks. Mõistus, intuitsioon, usk, kindlus, tõe äratundmine.
Veenus - Põhimõte, mis oma puhtuses avaldub universaalse jumaliku armastusena, olles identne jumaliku enesetundmisega. (Raamatust: Occult science in medicine, 1912, lk 16-18, Franz Hartmann American digital library).
Elu alguse ja lõpu saladus.
Alguses oli soojus.
- Ees seisavad veel kolm järku.
- Kui inimene muutub ise loojaks.
- Antroposoofide omapärane õpetus.
Mis oli enne „esimest“, ja tuleb pärast „viimast“ päeva.
Mõtlejal inimesel tekib paratamatult küsimus: mis oli enne praegust maailma tekkimist või loomist ja mis tuleb pärast? Huvitav on sakslase R. Steineri poolt põhjendatud antroposoofilise ilmavaate suhtumine sellesse küsimusesse, püüdes „modern salateadusena“ - puhtsisemiste äratundmiste najal anda võimalikult rahuldavat vastust. Selle järele on meie praegune maailm kui ka inimene läbi teinud juba õige pika arenemistee. Enne meid on olnud juba kolm suurt maailma staadiumi, käes on neljas ja järgneb veel kolm, nii siis kokku seitse. Järjekorras nimetab neid salateadus taevakehade nimetustega järgmiselt: Vana Saturn, Vana Päike, Vana Kuu, Maa, Jupiter, Veenus ja Vulkaan (artiklis Wulkan, Merkuuri endisaegne nimi, teistel andmetel ka hoopis uus planeet, mis asus kusagil Merkuuri ja päikese vahel, link). Iga üksiku sarnase arenemisjärgu vahel on teatav vaheaeg. Selleks ajaks valgub kõik maailm kokku umbes sarnasesse seisukorda, nagu seda on viljaseeme, milles on olemas kõik alged koondunult ja mis peavad kujundama täiusliku taime. Seda „ilmavahet“ nimetab salateadus „pralaja.“
Esimene järk: „Soojus“
Omal esimesel arenemise astmel, Vana Saturni ajajärgul koosnes meie praegune planeetide süsteem soojusest. Kuigi harilik teadus tunneb aineid ainult gaasitaolises, vedelas ja kõvas olekus, seab salateadus sinna juurde veel neljanda aineoleku - soojuse. Nii siis oli maailm, oma esimeses arenemisastmes, ilma maata, veeta ja õhuta, ainult mingisuguse soojusekoguna. Samuti koosnesid ka kõik tema osad ainult soojusest. Nii oli selles arengujärgus, piltlikku võrdlust tarvitades, ka inimene ainult teatav hulk soojust teatava kraadi juures. Kuid salateadus õpetab, et ei ole ühtegi asja, mil ei oleks oma teadvust. Ka tolleaegse inimese ainult soojusest koosnev keha omas teadvust, kuigi see oli umbes sarnane nagu praegu kividel. Kõike ennast ümbritsevat tundis Saturni-inimene ainult temperatuurina. Kuigi sarnane arusaamine ümbrusest vast õige väikene oli, ta ulatus oli selle eest suur. Tolle aja inimene oli teadlik sündmustest teistel taevakehadel, millest tänapäeva olevused võivad ainult unistada.
Teine järk: „Gaas“
Peale ilmavahet - pralajat sündis maailm teist korda Vana Päikesena, nüüd mitte enam soojuse koguna, vaid gaasitaolise massina. Tolle aja inimest võib kujutleda pilvekesena. Sellel pilvel oli aga juba võimalik sigineda, kasvada ja ennast toita umbes sarnaselt, nagu praegu taimed. „Pilveinimene“ sünnitas väikese pilvekese, see toitis ennast aurusarnaste ainetega ning kasvas ja arenes täisealiseks „päikeseinimeseks“, ilma et tal sealjuures oleks olnud mingisuguseid mõtteid või soove, välja arvatud tung kasvada ja areneda.
Kolmas järk: „Vedel“
Kolmandasse arengujärku jõudes on meie päikesesüsteem juba tihenenud olekusse jõudnud, mida „vedelaks“ võib nimetada. „Vanal Kuul“ oli kõik vedelas seisukorras, muidugi mõista ka inimene.Ta kujutas endast voolavat massi, mis aga siiski teiste vedelikkude sees laiali ei valgunud, vaid kindlalt eraldub. Teist inimolevust tundis kuuinimene, kuna sel kindlat kuju veel ei olnud, selle tõttu, et ta ilmumine tekitas igakord mulje, nagu see meil tekib mitmesuguste värvide vaatlemisel. Kuuinimene võis näiteks tunda umbes sarnaselt, et ta naaber kollakasroheline ja võõram olevus näiteks punase värvi mulje jätab.
Inimene saab vere.
Kuid ka vedel seisukord ei suutnud lõpuks enam arenemist soodustada ja sündis peale vaheaja maailm - kõva kehana, kus inimese keha oma arengu neljandal astmel sai vere, millel salateaduse seisukohalt on suur tähtsus. Ka maakeral on inimene läbi teinud õige suure arenemistee, ise järjest muutudes ja täienedes. Salateaduse arvates on suurem osa praeguse maailma elueast juba möödunud. Me läheneme uuesti pralajale, ilmavahele, „viimsepäevale“ või kuidas teda keegi nimetada tahab. Kuidas see just sünnib, on küsimus, mille lahendama peab või mille kohta vähemalt oletust teha võib harilik teadus. Modern salateadust viimsepäeva küsimus õieti nii väga et huvitagi. Palju tähtsamaks peab Steiner küsimust: kuidas areneb maailm edasi, et siis võimalik oleks sellekohaselt seada ka enda arendamist. Ta leiab, et tulevikus kaob jälle inimeste sugude vahe, nagu see olnud maailma endiste kehastuste ajal. Väga huvitav on sealjuures oletus, et tuleviku inimesel muutub kurk sünnitusorganiks. Et teatav side kõne ja suguorganite vahel, näitab häälemurre täisealiseks saamisel. Edaspidistel arenguastmetel täieneb inimene, muutub paremaks ja muutub ikka rohkem sarnaseks ilmas valitsevatele loovatele jõududele. Tulevikus inimene ei sünnita, vaid loob uusi olevusi. Juba arenemise „Vana Päikese“ järgus hakkas inimene kalduma sinna poole, et ise loojaks saada.
Inimene sülgab lilli!
Kuna praegune inimene kõnelemisel suust välja tõukab õhku, või eraldab sülge, ei saa seda juba lähemal maailmakehastusel - Jupiteri ajal enam olla. Ilm areneb järjekindlalt ja nagu praegu on kõige madalamal arenemisastmel kivi, on seda siis taim. Nii ei saagi siis Jupiteri-inimene suust eraldada mineraalset ainet - sülge, vaid taimetaolise keha. Jupiteri inimene sammub ringi ja külvab oma suust looduse üle ilusamate lilleõitega!
Inimene - Looja
Kuid maailma Veenuse arengusse jõudmisel on juba looduses kõige alamaks astmeks loom, muidugi mitte lehm või hobune, vaid olevused tulevikumõistete järele. Ka nende loojaks areneb inimene ja kui ilm sünnib oma seitsmendas järgus, on endisest „Vana Saturni" soojuse kehakesest saanud looja, kes oma kõnelemisel loob inimesi „oma näo järele.“ Et sarnasele arenemise hiilgetipule jõuda, peab inimene Steineri antroposoosfilise õpetuse järele paremaks saama ja ka lähenema jumalusele, mida kõik ei suudagi. Kuid ka väliselt muutub inimene tunduvalt. Juba Jupiteri ajajärgus sünnib suur samm edasi. Inimene saab uue meeleriista, mille abil on võimaldud mitte üksi näha teist inimest väliselt, vaid ka näha tema sisemist elu. Kuid Veenuse arenguastmes on võimalik mitte ainult näha, vaid ka kuulda teise hingelisi avaldusi. Nagu praegu igal asjal on oma kuju ja värv, võime siis iga asja, olevuse ja nähtuse ilmumisel uue organi abil kuulda sellele iseloomulikku heli. Kõikide inimeste, nende soovide jne mõjul ühineb terve ümbrus suureks „sfääride harmooniaks“, millest räägib juba Pythagoros.
Viimane järk
Kujutletagu nüüd ainult inimest viimases, Vulkaani arengujärgus tema mitmesuguste võimetega. Ta näeb end ümbritsetuna teiste tunnete avaldustest, kuuleb kaasinimeste mitmesuguste hingeliste avalduste suurt sümfooniat ja sammub ise loojana läbi looduse. Kas võib teda veel nimetada inimeseks? See R. Steineri õpetus tundub meile kaugena, vaevalt mõistetavana, kuid siiski soovitab ta ise igaühte valmistuda kutsele - saada loojaks, sest sama õpetuse järele elab inimene läbi kõik need arenguastmed. Igaüks meist on olnud vana Saturni arengjärgus ainult „teatav hulk soojust teatava kraadi juures“ ja igaühest peab saama kord kõrgem olevus, kelle sõnast on küllalt, et luua inimest oma näo järele. (Esmaspäev: piltidega nädalleht, nr. 18, 6 mai 1929 Rahvusraamatukogu digitaalne arhiiv)
muutub suviste vihmahoogude all
kuldseks teraks või mahedaks viljaks
või vikerkaarevärvilisteks õiteks.
"Graniitkivimid lagunevad,
et toita näljast sammalt, mida nad kannavad:
Metsalehed joovad igapäevast elu
vaatevabast õhust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar