Oli ilus tuulevaikne sügishommik, samas küll tasase vihmasabinaga, aga siiski ilus ja mõtlesin, et käin vanalinnas mõned tänavad läbi. Olen seal suht palju ringi käinud ja lootust midagi uut näha, tegelikult polnudki. Jalutuskäigust kujunes siiski mõnus ajaviide. Sai tarkade inimestega juttu aetud, sai värsket õhku hingata ja sai puna põsele.
Vot selline uksekaar on selles majas kunagi olnud. Praegu on relakaga krohv läbi lõigatud, et oleks paremini aru saada, millega tegu. Ja nagu ikka, kõik on vinkadi-vonkadi, iga maja peremees on kõike oma järele sättinud: kes lasi ukse teha, kes lasi midagi kinni müürida jne, aga üldpilt on tegelikult kole, kuid siiski huvitav. Hea fantaasiaga inimene võib lausa tunde istuda selle maja ees ja mõtiskleda, et kuidas siin kunagi kõik võis olla.
Tegu ei tundu olevat mingi tavalise uksekaarega. Seal on veel miskit. No ma ei taha öelda, et tegu oleks nagu mingi kivist mehhanismi osaga, aga midagi seal on sellist, mida teiste uste kaarte juures ei ole. Seda kohta kaunistab salapärane ratas. Meenusid kohe Indiana Jonesi filmid, kus Indiana põgeneb maalusest lõksust, kus seinad läbi mingi mehanismi teda laiaks proovivad litsuda.
Edasi jalutasin Oleviste kiriku poole. See on üks võimsamaid kirikuid Tallinnas. Omal ajal olla väidetavalt isegi Euroopa kõrgeim ehitis olnud. Käisin ka sees ja maksin 5 eurot, et torni ronida, kuid mul on kõrguse talumisega natukene kehvasti. Käisin ainult ukseesisel vaateplatvormil, ringi ei teinud ümber torni. Sain jutule nii all kui üleval oleva töötajaga ja rääkisime vähekene kiriku ajaloost. Üleval platvormi juures istus valveputkas üks tore tüdruk, kes teadis jutustada, et torn olla kunagi olnud oma 40 meetrit kõrgem. Tüdruk teadis rääkida, et vist olla kirikut esmakordselt mainitud 13. sajandil. Uurisin, et miks selline kõrge torn, seest seda näha ei saagi, vahelagi oli ees. Tüdruk ütles, et seal olla ainult konstruktsioonid. Kõndisin seal üleval ringi ja vaatasin neid võimsaid puidust vahetalasid. Tüdruk ütles, et need talad on üle määritud vaalarasva vahaga. All olev mees mainis seda samuti, kuid rääkis puhtast vaalarasvast. Unustasin küsida, et mis aastal need talad sinna on saanud, kirik on mitu korda põlenud ja arvatavasti need kuigi vanad ei ole, vast 100-200 aastat. Kui nii, siis kas tsaari ja EW ajal oli meil kauplustes müügil puidukaitsevahendina vaalarasva? Olgu, see selleks. Tüdruk mainis ka veel, et seda kirikut oli ka majakana kasutatud. Küsisin, et kuidas ja millega meremeestele siis valgust näidati ja kus kohta see valgus seal tornis tehti? Tüdruk mõtles hetke ja ütles, et see oli teistpidi. Siit vaadati merd ja oli hea näha, kui mõni laev oli tulemas. Sellega see majaka jutt lõppes. Tahtsin endast ka mitte just päris lolli turisti muljet jätta ja rääkisin talle legendi, kuidas hiiglane Olev seda kirikut ehitas, samal ajal kui tema poeg Sulev ehitas Narva tähtkindlust ja kahe peale oli neil kasutada ainult üks haamer, mida nad hõikamise peale üksteisele loopisid. Tüdruk sellest loost ei teadnud midagi, aga oli mõnevõrra üllatunud. Ju ma tegin ennast ikkagi lolliks ja liikusin edasi.
Oleviste kiriku seinas olevad kivid. Milleks nii palju vaeva näha?
Miks nii on ehitatud? Miks selline kolossaalne uks seal kõrgel? Arvatavasti teab vastust vaid vana Olev ise.
Kirikusse on toolide taha peidetud suur hauaplaadi tükk. Taolisi kive terves pikkuses, näeb Dominiiklaste kloostri juures.
Küsimus muidugi jääb, et kas nendes hiiglaslikes haudades magavad tavalised inimesed või väheke suurema kondiga inimesed?
Oleviste kirikutorni läks vaid üks väga kitsas ja madal keerdtrepp. Andis ikka ronida.
Panin oma oletusega ikka korralikult puusse. Tegu oli hobuveskiga. Hiljem tuleb juttu ka Musumäe purskkaevust. Ei tea, kas siit veskist pumbati linna teises servas asunud purskkaevu ka surve sisse? Eks ma natukene lõõbin, aga osad ametlikud tunnustatud kraadiga inimesed just taolisi lugusid meile räägivadki.
Hiljem, kui purskkaevud enam ei töötanud (see oli see aeg, kus tramme tirisid hobused) kasutati hoonet surnukuurina. Maja kummalise välimuse osas panin aga pihta. Ümbritseva maapinna tõusu tõttu on massiivse torni alaosa jäänud maa sisse...". Üllatusin, et see info oli siia ilusti välja toodud, mis sest, et hoone mattumise põhjus tuleb igal ühel endal juurde mõelda. Tavaliselt ei räägita mitte kuskil sellistest asjadest poole sõnagagi.
Suundusin edasi ja jõudsin majani, kus olla 1840. aastatel peatunud Fjodor Dostojevski. Dostojevski "Idioot"-i ma pole lugenud, aga peaks vist küll.
Natuke tarka teksti ka Vikist Dostojevski seostest Eesti kohta:
Dostojevski seosed Eestiga.
3. juulil 1843 saabus Fjodor Dostojevski aurikul Storfursten Tallinna. Uuel tänaval, majas, mis kannab praegu numbrit 10, asus Tallinna Insenerikomando, kuhu sõjaväeteenistuse korras oli suunatud tema vend Mihhail. Insenerivägede ohvitserist vend oli 1842. aastal Tallinna Niguliste kirikus abiellunud Tallinnast pärit Emile Caroline Ditmariga. Tol ajal Peterburis õppinud kirjanik võttis tema külastamiseks 28-päevase puhkuse, et ravida end "Tallinna tervisevetel".
9. juunil 1845 tuli Dostojevski Tallinna teist korda. Sel aastal veetis ta Tallinnas terve suve ja töötas jutustuse "Teisik" kallal.
25. mail 1846 sõitis Dostojevski Tallinna viimast korda. Paljudest kirjaniku Tallinna tuttavatest said tema raamatu tegelaste prototüübid. Dostojevski ühe kuulsama teose "Sortsid" (uues tõlkes "Kurjad vaimud") tegevus pidi algul toimuma Tallinnas.
Järgmiseks jõudsin majani, mille infotahvlil on mingi visand, milline see maja oli enne ja nüüd. Ega siin tegelikult midagi üllatavat polegi. "Sauna-popside" ajastul võis maja sellise vaese ilmega välja näha küll, kuid mind huvitaks rohkem see, milline see maja enne "popside" ajastut võis olla.
Seal samas ligidal oli maja, mille küljes oli huvitava infoga tahvel. Kuna olen natukene soome-ugri alternatiiv ajalugu uurinud, siis tegin pildi, et hiljem uurida, mis müütilise tulilinnuga võis tegu olla. Millegipärast kangastus mulle algul meie kangelane Kalev, kes raudse linnuga põhjamaal käis.
See maja on huvitav sellepärast, et seal on üpriski vana aastaarv rõnga sees. Sellist asja, ei näe just tihti 19. sajandist. 20. sajandi alguse majadel olen aastaarvu rõnga sees näinud. Üks maja on Kalamajas Linda tänaval. Tavaliselt on majade küljes olevad rõngad tühjad...
Mainin selle siia juurde ära, et selliseid numbreid ei tasu alati tõepähe võtta. Ma käisin mõned aastad tagasi Münchenis ja seal vanalinnas olid uhked plaadid aastaarvudega majade seinte peal. Kõike aastaarve on seal muudetud, seda näeb isegi täieliku võhiku silm. Selle kohta on kuskil lugu blogis olemas, kes tahab võib neid pilte ise vaadata. Ma kunagi õppisin teatud eriala (erialasid on õpitud kohe mitu :), kus mind koolitati välja võltsinguid avastama. Täpselt ma sellest ei räägi, aga sellistest "suurtest rohmakatest" ei ole võimalik mitte mööda vaadata. Vaata korra all olevat numbrit uuesti. Võrdle numbrite suurusi ja numbrite vahesid. See on puhas kirvetöö. Muidugi ma annan endale aru, et see number ei ole seal originaalina olnud ja on võibolla mingite majapaberite järele hiljem sinna mõne külamehe poolt nikerdatud, samas ega meistreidtki ja nende käekirjasid on igasuguseid.
Kui mu mälu mind ei peta, siis enne 1820 kasutati tsaari venemaal 1 asemel üsna sageli J tähte. Ah, mis ma siin norin, ilus uus-barokk stiilis maja igati.
Kino ees on sellised suhteliselt haledad tänavapostid, itaalia keelsed kirjad peal. Kohutav mandumine, milliseid asju osati vanasti teha ja milliseid tehakse praegu. Sai kevadel Napolis käidud, seal vaata ja imesta, millised nikerdused on tehtud nii tänava- kui ka valgustuspostidele. Jääb vägisi selline tunne, et keegi varastab meid aasta-aastalt üha paljamaks. Raha on koguaeg vähem ja tehakse järjest sirgemaid, õhemaid ja nõmedamaid asju.
Üks päev hakkasin mõtlema, et kuhu on kadunud maailmast kuld. Loen palju vanu raamatuid ja ajalehe artikleid ja seal kirjeldatakse tohututest kulla aaretest, mis üle ilma on leitud. Suured kullalaevad, mis merest on välja tõstetud, vaaraode, kuningate, tsaaride tohutud kullavarud. Vanasti olid enamus peenemad asjad kullast. Hõbe tuli hiljem. Loen lugusid, kuidas Indias oli mingi tempel ja seal oli 6-tonnine savist Budha kuskil nurgas. Läks mõni aeg mööda ja üks töömees läks redeliga kogemata korraks kujule pihta ja savi tükk kukkus kuju küljest ära. Hakati siis uurima, selgus, et savikrohvi all on puhtast kullast monoliitne 6-tonnine Budha. Omal ajal mäkerdati see saviga kokku, et röövlid minema ei veaks.
Vanadest kirjeldustest saab välja lugeda, et kulda oli siis meeletutes kogustes. Piibli lugudeski on mainitud rahaühikuna talenti. 1 talent võrduvat paarikümmne kilo kullaga. Kuhu siis kadus kuld? Spekuleerida võib, et see kuld on kõik kuskil riikide keldrites seitsme luku taga. No peavad alles keldrid olema ja milleks kõik see kuld? Tava-inimeste käes olev kuld nii ehte kui investeeringuna moodustab sellest põhimõtteliselt mitte midagi. Natuke tarbib ka tööstus, kuid kuld, mis maailmas peaks alles olema, oleks justkui kuhugi kadunud. Ei mäleta, aga kuskilt kunagi lugesin, et kui kõik tänapäeval maailmas olev kuld valada ühte kokku, siis saab sellest kuubiku, mis on 5 meetrit lai ja 5 meetrit kõrge. See oli väike vahepõige loole.
Guugeldasin Sõpruse maja arhitekte. Müts maha nende inimeste ees, tublid ja igati töökad arhitektid, kuid kui panna neile kahele arhitektile veel juurde kümmekond Eesti arhitekti, siis ikkagi nad ei jõuaks järele oma töödega mõnele 19. sajandi Rootsi või Itaalia arhitektile. Ma isegi ei mõtle siin hoonete keerukust, millega nagunii ületavad need 19. sajandi arhitektid oma hoonetega mäekõrguselt. Ma mõtlesin tegelikult projekteeritud ja valmis ehitatud hoonete arvu. Võrrelge kasvõi neid kahte meest: August Volberg ja Friedrich August Stüler. Ei ole ju loogiline? Ega saagi olla, sest meie mees ja tema tööd on päriselt olemas, aga see rootsi mees tundub fantaasia tegelane olevat.
Sõpruse kino puhul mul jäi esiti mõistmatuks, et miks siis sedasi on projekteeritud nagu ülemisel pildil? Tegu peaks ju olema suht uue majaga, mis on ehitatud 1953-1955. aastal. Natukene guugeldamist ja vastuse andis arhitektuurimuuseumi koduleht: Palju polnud puudu, et Sõpruse asemel mindaks kinno nimega Leningrad või hoopis Spartacus. Aprillis 65. sünnipäeva tähistav Kino Sõprus ehitati Tallinna vanalinna 1944. aasta märtsipommitamises hävinud hoonestuse kohale.
On kerkinud üles küsimusi, et miks majadele keldrid? Üks vastus võiks olla see, et 30ndate lõpu poole anti välja määrus, kus oli nõue, et majad, mis edaspidi ehitatakse, peavad olema keldritega. Keldrid oleksid ühtlasi variendite eest. Meie arenenud ühiskonnas seda nõuet enam ei ole, kui jamaks läheb, siis pistame avalike varjendite poole plagama.
Edasi suundusin Musumäe poole. Ette jäid lagunenud Viru väravad.
Vana foto 1900-1910 (all) ja uus (üleval). Vaskpoolse torni küljes oleva kühmu järgi saab öelda, et selle aja jooksul pole pinnast tänavatele juurde tekkinud ega ka vähemaks jäänud.
Andke mulle maa-aluse Tallinna võtmed, ma tahan sisse minna...
1888. pandi sõitma hobutramm. Mind huvitab rohkem see, et mis aastal enne hobuste rakendamist trammivaguni ette, vedas trammivagunit elektrimootor? Samas loos räägitakse veel purskkaevudest ja purskkaevu tiikidest. Pildid, mis vanemast ajast on purskkaevudest säilinud, seal enam purskkaevud tavaliselt ei tööta. Kohe loo alguses oli mõni sõna juttu hobuveskist, mis asub hoopis teisel pool vanalinna. Kas sealt pressiti veesurvet purskkaevudesse või siiski pigem olid olemas elektrimehhanismid, mis tõukasid nii trammi kui andsid veele surve?
Musumäe kõrval siis selline maja. Vana-Kreeka kangelastest kaunistuste ja suurte urnidega katusel. Ei viitsinud täpsemalt uurida selle maja ajalugu.
Edasi liikusin Harju tänavale. Kõht hakkas juba tühjaks minema ja otsustasin oma ringkäigu lõpetada. Aga ühe pildi panen sealt tänavalt siia vaatamiseks küll. Kes oli see geenius, kes selle veneaegse romu sinna Niguliste kiriku kõrvale pani? Oleks see auto olnud siis veel originaalvärvides, kuid see on nii oskamatult ära pläkerdatud, et jube kärakas kohe. Äkki see on moodne kunst hoopis? Hakkan vist vanaks jääma.
LÕPP
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar