Kohutavad hiigelelukad ulgumerel

Paljude rahvaste müüdid kirjeldavad müütilisi olendeid, keda justkui poleks kunagi olemas olnud. Nagu selle blogi lugeja juba hästi teab, võisid sellised elukad siiski olemas olla ja mitte väga ammu. Filmidest (no kasvõi Kariibi mere piraatidest Kraaken) teame igasugu lohesid ja draakoneid või monster-mereelukaid, kuid tänapäeva teadus peab neid elukaid muinasjuttudeks. Peavoolu ajaloost oleme kuulnud ja koolis õppinud, et olid olemas hiigla-elukad, keda nimetati dinosaurusteks, kes elasid miljoneid aastaid tagasi. Kogu infole, millele ma olen sattunud, siis arvan nii, et see dinosauruste jutt, mida meile tõepähe aetakse, on pandud kohutavasse kõverpeeglisse. Kuidas asjad tegelikult olid, teab vaid tuul. Algav kirjatükk on pärit ühest vanast ajalehest, pildid laenasin juurde internetist. Mõnda kohta algavas loos kommenteerin põgusalt. 

KOHUTAVAID HIIGELELUKAID ULGUMEREL

Kõikide maade ja aegade meremehed on kohanud koledaid meremadusid, kuigi seda teaduseilm seni tunnustada ei taha 

RIDA USALDUSVÄÄRSEID TUNNISTUSI HILISEMAST AJAST 

Teadlased ei tunne veel kõiki maailma loomi

6. juunil 1743. aastal Norra pastor Hans Egede, keda hüütakse Gröönimaa apostliks, kohtas selle saare lääne kallastel ,,hirmsat mereelukat... kelle keha oli nagu maol... laeva suurune... pea ulatus masti tippudeni..." Gröönimaa kaardil, mille välja andis Egede poeg, misjonär Bint, Gröönimaa apostli kaaslane, katsus kujutada seda imeelukat. 

Juba hallist ajast peale kõikide maade ja rahvaste meresõitjad kõnelevad kohutava välimusega ja suurusega "meremadudest", kuigi praegusaja ametlik teadus suhtub sellele suure umbusuga. Inglise õpetlane R. F. Good kirjutab ühes vägagi asjalikus teoses „Meremadudest" ja näitab, et paljudel juhtudel see skeptlisus ei olegi kuigi põhjendatud. Kõrvuti lausa fantastiliste juttudega leidub ka rida usutavaid tõendusi, mida ei saa seletada teisiti, kui et tuleb oletada mingi seni tundmatu elukateliigi olemasolu.

Good asja lihtsustamise mõttes heidab ära kõik teated hiigelmeremadudest kuni 19. sajandi alguseni. 18. sajandist võtab ta ainult näitena kaks juhtu: pastor Egede teate ja teise, mille jutustanud piiskop Pontopidan. Egede jutustus väärib tähelepanu juba sellepärast, et ta ei võinud tundmata mereelukat kuidagi vahetada vaalaskalaga, nagu seda arvavad skeptilised naturalistid. Oma raamatus Egede kujutab mitmesuguseid vaalaskalade liike ja tõestab sellega oma suurt tähelepanelikkust. 

On olemas teooria, et Egede tõepoolest on näinud lihtsalt mere polüüpi (octapus vulgaris), kuigi varemini ka seesuguste elukate olemasolus kaheldi vaatamata sellele, et nende kujutusi võis kohata jaapani maalikunstis, muistse Mikena vaasidel ja Norra muinasjuttudes. 19. sajandi teisel poolel polüüpide jäänuseid leiti Shoti rannikult ja Newfoundlandilt, 1861. a. üks Prantsuse korvett kohtas üht sarnast umbes 15 jala pikkust elukat 120 miili kaugusel Tenerifest. Praegusel ajal leidub paljudes muuseumides nende elukate jäänuseid ja nende olemasolus kahelda ei tule. (Kommentaar: Näidake või öelge mulle kasvõi üks ainus muuseum maailmas, kus aastal 2022 saab vaadata mõne iidse "tundmatu" mere-eluka jäänuseid). Kuid on selge, et need ürgloomad ei ole siiski mitte need, millist kujutas Egede. See oleks pidanud kaaluma vähemalt 200 tonni ja olema pikk vähemalt 120 jalga. Seesuguse eluka olemasolu ei ole seni teaduslikult tõestatud. 

Piiskop Pontopidan oma raamatus kahjuks segab ära faktid väljamõeldistega. Ta jutustab, et 1746. aastal on loots von Ferry Norra vetes näinud mitme kaaslase seltsis kohutavat meremadu ja isegi tulistanud seda. Eluka pea sarnanenud hobuse omale ja kaelal olnud valge lakk. (Kommentaar: Tahaksin küsida blogi lugejatelt, et mis te arvate, mis kadunud riigi lipul seda elukat kujutati? Kahjuks, siin blogis ei teki elavat arutelu kommentaarides ja see pole selleks vist ka kõige parem keskkond. Vastan ise ja panen lipu kah pildina siia üles. Huvitav on see, et seda on algul raske taibata, et tegu on mereelukaga, sest nagu välja tuleb, on selle "riigi" lipp ka aja jooksul muutunud).

Uuematel ajaloo allikatel on see hobusepeaga elukas kujutatud maismaa loomana (Griffin?). Ma pole Tartaria teemat kunagi põhjalikult uurinud, kuid võis olla ka nii, et merelipul oli kujutatud vees ujuv elukas ja maismaal maismaa elukas.

Internetist leidsin selle eluka kohta veel ühe huvitava foto, kus on kujutatud sama elukat. Delfiinid reedavad, et see elukas on vee-elukas.

Enam tähelepanu vääriv on Glochesteri kalurite tunnistus 1817. aastast, kes 10. kuni 23. augustini olid näinud üksikult ja hulgaviisi Glochesteri reidil meremadu. Peaoli sellel elukal nagu kilpkonnal, keha oli hallikas ja tuletas meelde ussi. Looma pikkust arvati 70 kuni 120 jala peale (21-36 meetrit). Teda nähti päeval ja öösel, võrdlemisi suurest kaugusest kui ka üsna ligidalt. Peale selle kadus madu. Kuid teda kohati veel avamerel augustis ja oktoobris. Kahe aasta pärast kohtas meremadu üks skuuner samas lahes. Kui mitte oletada meremao olemasolu, siis Glochesteri juhtumit tuleb seletada kas massihallutsinatsiooniga, mis kestis mitu päeva või kollektiivse valega. Need mõlemad seletused ei kannata aga mingisugust seletust välja. 1820. aastal nägi meremadu mereväeohvitser Skandford. 1829. aastal märkas sarnast elukat kirurg Davidson Healootuse maanina lähedal. 1833." aastal salkkond Alifaci garnisoni ohvitsere olles ekskursioonil väikese jahiga Mehhoni lahes ja 1838. aastal kapten Hopp laeval ,,Kärbes" kohtasid meremadu Kalifornias. 

Üks tuntud geoloog toob ära oma kaaslase Davsoni jutustuse meremaost. Püha Laurentsiuse lahe ümbruskonna elanikud olevat kõnelenud Davsonile, et nad on näinud palju kordi meremadu, kusjuures selle eluka välimuse kirjeldus ühtib teiste poolt antud kirjeldustega. Samasugust meremadu on 1845. aastal mitu inimest näinud Ramsthali fjordis Norra rannikul. Suurt ärevust tekitas rahvahulgas, samuti ka õpetlaste keskel inglise korveti ,,Dedaluse“ ohvitseride ja madruste jutustus. 6. augustil 1848. aastal nad olles teel Healootuse maaninast Saint Helena saarele kohtasid pruunikat meremadu, kes oli pikk vähemalt 60 jalga (18 meetrit) ja kelle pea oli kaunistatud valge lakaga. Üks ohvitseridest leidis, et elukas sarnaneb enam suurele sisalikule kui maole. Tuntud naturalist Oven oletas, et ,,Dedaluse“ meeskond on lihtsalt näinud suurt hüljest, kuid kapten Macov ja ohvitserid olid väga haavunud sarnase oletuse pärast, kuna nad väga hästi oskasid vahet teha hülge ja teiste loomade vahel. Sel ajal ajalehtedes vaieldi kõvasti selle küsimuse ümber. Samal aastal nähti meremadu sõjalaeva ..Blumperi" pardalt Portugali ranna lähedal. Veel nähti meremadu 1856. aastal keset Atlandi ookeani laevalt ,,Imotshen“ ja 1857. aastal Saint Helena saare lähedal. Üldse on kõik tähelepanekud pea eranditult Atlandi ookeani kohta. 

Pea ainukest juhtumit on märgitud jahil ..Osborn", kus nähti väikesemakaliibrilist meremadu Sitsiilia saare lähedal. 1872. aastal pastor Macre ja 1893. a. dr. Matessen nägid sisalikusarnast imeelukat Shoti lahtedes. Nagu hiljemini selgus, on kohalikud elanikud sarnast looma näinud Shoti rannikul palju kordi. Jutud meremadudest on alati vastu võetud suure huviga ja nende autoritele on osaks saanud tavaliselt pilge, mispärast paljud, kes ongi märganud ulgumerel seesugust imeelukat, peavad paremaks asjast vaikida. Good räägib, et tema teab viit silmapaistvat Inglise mereväe ohvitseri, kes on kohanud hiigelmeremadusid, kuid ei ole tahtnud sellest midagi teatada avalikkusele, et niihästi publik kui ka õpetlased süüdistaksid neid vales. Nende ohvitseride keskel olevat isegi üks admiral. Mitte ilma vaevata ei saanud uut teadet ka komandör Kinglilt, kes detsembris 1893. a. oli näinud Healootuse neeme lähedal vagusas vees laevast 400 jardi kaugusel ujumas suurt meremadu. Selle looma pea ja kael on olnud vähemalt 15 jalga (4,5 meetrit), keha suurust ei ole saadud vee sees täpselt kindlaks määrata. See imeelukas on laevaga pidanud mõne aja ühte kurssi ja on laevalt meeskonnale ja reisijatele olnud nähtav poole tunni kestel. 7. detsembril 1905. a. märgati meremadu Brasiilia lähedal jahtlaevalt ,,Valhalla“. 

Maailmasõja ajal ei olnud enam kellelgi asja meremadudega, kuid vaatamata sellele on siiski olemas ametlik ettekanne abilaeva ,,Hilari‘‘ komandörilt, kes 1917. aastal Islandi lähedal luurates Saksa allveepaate, kohtas umbes 60 jala (20 meetri) pikkust meremadu päise päeva ajal. Loom tapeti suurtükilasuga ja tema laip vajus muidugi merepõhja. Juhtumi kandis komandör sisse laevaraamatusse, hoolimata ühe ebauskliku ohvitseri hoiatusest, kes kinnitas, et niisugune märkus toob õnnetust. Ennustus läks täide ja kahe päeva pärast lasti abilaev Saksa allveelaeva poolt põhja. Kuid meeskond pääses paatidel. Meremadu nägi ka veel ja kirjeldas teda peensusteni inglane Bell, kes püüdis homaare 1919. a. Orkney saarte lähedal. Lõppudelõpuks kohtas veel meremadu 1923. a. Inglise sõjalaev ,,Cellet“ Themse deltas. 

Analüüsides kõiki neid juhtumeid jõuab järeldusele, et meremadusid ei saa mitte seletada hallutsinatsiooniga ega ka teadliku valega või lihtsate eksimustega. Ei ole kahtlust selles, et ookeanides leiduvad veel mõned loomaliigid, kes sarnlevad maole ja mis seni on teadusele tundmatud. Senikirjeldatud eksemplarid tuletavad õige lähedalt meelde juuraaegseid kahepaikseid plesiosaurusi ja need kirjeldused on sedavõrd iseloomustavad, et ei ole võimalik neid ära vahetada vaalaskaladega, hüljestega, haidega, suurte merehobustega jne. 

Plesiosaurus

Väga ettevaatlik Briti entsüklopeedia ütleb vastavas artiklis meremadudest, et leidub hulk usutavaid ja iseseisvaid tõendusi, milliseid on vajalik veel tulevikus selgitada. (Kommenataar: Sooviks teada entsüklopeedia nime, aastakäiku ja numbrit). Ei lähe mööda ka aastatki, kus zooloogid järjest avastavad uusi ja uusi senitundmatuid loomade liike. Hosse jutustab, et Põhja-Atlandil on tema alles hiljuti leidnud ühe uue liigi vaalaskalu, kes tunduvalt erinevad senituntavatest liikidest. Ei ole täiesti arusaadav, miks seni pole leitud ainustki meremao korjust ega luukere. Tuleb oletada, et need elukad moodustavad eelajaloolisest ajastust üksikuid haruldasi jäänuseid ja et neid on järele jäänud ainult õige vähe. Kuna nad elavad aga ookeanis, siis nende lõppemisel nende korjused vajuvad kilomeetrite sügavusele merepõhja, kus sealsed loomad nad söövad. 

Lõpuks tuleks veel öelda, et kõik teated meremadude kohta tulevad harilikult suvel. Kurjad keeled kinnitavad, et suvine hapukurgi hooaeg on väga kohane selleks, kus ajalehemehed peavad oma lehtede veerge täitma väljamõeldistega. Kuid on ka tõenäolisem oletus ja nimelt, et need mere imeelukad, kes on harjunud troopilise juura ajastuga, näitavad endid põhjalaiustel ainult suvel. Teistel aastaaegadel tukuvad nad kuskil soojades vetes, kaugel niisugustest kohtadest, kus liiguvad laevad. Igatahes seisab teaduse ees ülesanne lahendada kunagi meremadude saladus lõplikult.

(Sõnapilt : piltidega ilustatud ajakiri hinnata kaasandeks "Meie Maale", 23 juuli 1933. Rahvusraamatukogu digitaalne arhiiv)

LÕPP