Pühapäev, 27. september 2020

Rummu karjäär

Kui küsida lugejailt, et kus kohas Eestis on olemas suured marmorlossi varemed või kus seda „väärt" kivi on niipalju, et isegi loomalautade sambad on lihvitud sellest, siis kindlasti ei leidu palju neid, kes teavad seda öelda. Suurem hulk muidugi arvab. et lugu sihib mõnda muinasjuttu. Kuid seesugune maanurk on olemas päris tõeliselt ja see on selles ümbruses niisama loomulik nagu see nagu Hispaanias toidetakse apelsinidega sigu ja jaanileibadega hobuseid, ja et Ameerikas on igal köögitüdrukul oma auto. See maanurk on Kloostri, Harjumaal. Vaadeldes Padise kloostri varemeid tuleb meelde muinasjutt kuningalossist, mille elanikud nõiuti 300 aastaks magama ja mille muinasjututegelane hiljem leiab sügavast padrikust. See on monument teistest aegadest, uinunud aegadest, kuid ta püsib ja vaatab julgena silma nüüdsetele aegadele nagu ootaks veel oma ärkamist. (Postimees, 16. aprill 1928).

Me ei tea oma tegelikust ajaloost suurt mitte midagi. Kas tehakse ajaloo uurimisel tõesti nii palju vigu ja ei panda asju tähele või tõesti pole säilinud eriti kirjandust ja muid allikaid, et saada teada, mis siis ikkagi vanasti toimus? Muidugi võib siin ka tegu olla ajaloo moonutamisega mingil kindlal põhjusel. Kuidas küll on võimalik, et ametlik ajalugu tituleerib sellest võimsast karjäärist kaevandamise alustamise alles 1938ndasse aastasse, aga kui natukene internetist uurida, siis tuleb välja, et marmori kaevandus oli seal juba väga ammusest ajast. Miks püütakse mätsida vanemat ajalugu kinni ja proovitakse näidata, et alles elektrifitseerimisega (suur tänu sulle suur juht ja õpetaja Lenin) sai meie tõeline ajalugu alguse. Ennem seda elasid meite maal talumatsid, kelle tööriistadeks olid raudhangud, kivi- ja pronkskirved ning inimeste kehasid katsid hundi- ja karunahad. Ajaloo eksitus võis ka alguse saada sellest artikklist, kus öeldakse, et vangid rakendati marmoritehasesse tööle 1938ndal aastal. Kuid sellisel juhul tekib ikkagi küsimus, et miks ei olda oma uurimustes põhjalikud? või tõesti on see nii ebaoluline info, et keegi ei raiska selle peale oma aega. Eks järgnev lugu võibolla annab natukene selgitust asjade olulisusest või ebaolulisusest.

 Rummu karjääri ametlik ajalugu

Rummu karjääris alustati kaevandamist 1938. aastal, kui alustas tööd Vasalemma Lubja- ja Marmoritehas asukohaga Rummus. Kaevandamine sai alguse karjääri lääneosast ning laienes ida suunas. Karjääri läänepoolseim osa täideti peenikeste sõelmetega ning moodustunud mägi ilmestab tänaseni maastiku. Lääne–ida suunas välja venitatud kujuga Läänekarjääris toimus kaevandamine kuni 1960ndateni, ümara kujuga Idakarjääris kaevandati 1970-90ndatel.
Kaevandati Vasalemma kihistu rifilubjakivi, mis leidis rakendust põhiliselt ehituskillustiku ja –kivina. Nõukogude ajal toimus tegelik kaevandamine Idakarjääris kuni rifilubjakivide lamamini (10,5–11,5 m ümp), kuigi väidetavalt oli mäeeraldis tasemeni 13 m ümp. Lõhkamiseks läbiti puuraukudega ka kuni paari meetri ulatuses rifilubjakivi lamamit moodustavatesse Kahula II alamkihistu savikatesse lubjakividesse, mis moodustavad kohaliku veepideme. Karjääri kunagise mäetöödejuhi Vello Kruusi sõnul juhtus aeg-ajalt, et lõhkamise tulemusena lõhestati veepidet ja karjääri põhjast hakkas põhjavesi sisse voolama. Sellistel puhkudel üritati puurauk täita, kuhjati buldooseriga sissevoolu kohale savikamat materjali ja tihendati materjali kuni põhjavee vool tavaliselt vähenes oluliselt.

Rummu karjäär on mahajäetud karjäär Harju maakonna lääneosas Lääne-Harju vallas. Karjäärist kaevandati paekivi, sealhulgas Vasalemma paekivi, mida tuntakse paremini Vasalemma marmorina. 

Vangid Vasalemmas marmorit murdmas (1938)

 Vasalemma aedlinn sai elektrivalgustuse 1936. aastal.

Rummu karjääri tõeline ajalugu

Katkendid 1938nda aasta ajalehest: Vasalemma marmorimurd on juba palju aastakümneid kuulus. Ja seda mitte oma tööstuse suuruse või laiuse tõttu (tegu pidi olema võimsa kaevandusega), vaid murtud marmori omaduste tõttu. Vasalemma marmor on kivi, mis kõlbab väga mitmesuguseks otstarbeks, alates lihtsast ehituskivist kuni iluesemeni. Vene ajal (juba tsaari ajal siis) töötati murrus üles peaasjalikult suuri neljakandilist kivimürakaid (ikka inimjõul ja hobuste ja kaarikutega. Artiklis räägitakse ka raskest kiviraiduri ametist ja kiviaegsest kiviraidumise tehnoloogiast. Kes tahab, see leiab lingid loo lõpust ja saab tervikult tekste ise edasi lugeda) ja õhemaid plaate. See oli toormaterjal, mis läkitati laiale Venemaale ning eksporditi välisriikidesse. Lõpliku kuju, ilu ning lihvi andis neile uues kohas meistrikäsi.
Vasalemma marmorimurd, mis enne andis teenistust paljudele, on muutunud vanglaasutiseks (No kas tõesti alustati Rummu karjääris kaevandamist siis 1938ndal aastal? Algul tekkis korraks kahtlus, et Vasalemma pae- ja marmorimurd on erinevad kohad, aga ei ole juu)

Artikkel Wikipediast Rummu karjääri kohta. 

Rummu karjääris alustati kaevandamist 1938. aastal, kui alustas tööd Vasalemma Lubja- ja Marmoritehas asukohaga Rummul, mis kasutas tööjõuks Murru vangla vange.


Vabriku kõrge korsten paistab üle metsade mitme kilomeetri taha. Maa-ala vabriku alla osteti endise kiviraiduri Madis Allika krundist. Ei saa siinkohal mainimata jätta, et 3 —4 km kaugusel murrust Vasalemma aedlinna piirides kerkis möödunud aastal (ehk siis 1937ndal aastal) teine hiigelkorsten, mis samuti paistab kilomeetrite kaugusele. See on Vasalemma mehe Woldemar Milwei telliskivi- ning lubjavabriku korsten. 

Pildil lubjavabriku korsten Vasalemma marmorimurrus (1938).

Kellel on tarvis sellist mitte tõelist ajalugu? Miks kõike püütakse hoolega varjata ja ajalugu ümber kirjutada? Ei saa küll päris kindlalt väita, aga nagu isegi juba arvata võite, siis räägitakse seda selleks, et varjata meie eest tõelist ajalugu ja õitsengut, mis kunagi meie maal ja kogu ilmas enne katastroofi (e) valitses. Oli olemas elekter, teadmised, mida me hektel ei tunne (peidetud meie eest) ja meile tahetakse kaela valetada 700-aastat orjapõlve, kuid ma usun, et järjest vähemaks sellise jutu uskujaid jääb. Isegi osad ajaloolased ei usu seda orjapõlve juttu enam.

Rakendada sunnitöölisi tööle kas Ülgaste fosforiiditööstuses või Vasalemma marmori (dolomiidi) kaevanduses. (1934) 

Sunnitöölisi taheti rakendada Vasalemma marmori kaevanduses tööle juba aastal 1934 ehk siis, kui seda kaevandust polnud veel olemaski? All pool oleval Eesti 1997-2003 kaardile tõmbasin sinise ringi ümber Rummu karjääris asuvale hiiglaslikule tehismäele, mis on sinna tekkinud kaevandamisjäätmetest.

EW topokaart 1935-1939

Kolmeverstane kaart 1866-1915. Kaardil on näha, et Rummus asus Marmori kivi tehas (Vene keeles Marmor kamen.) ja tehisliku kõrgendiku või karjääri tingmärk on kaardil nähtav.


Järgnev lugu on võetud 1930. aasta ajalehest.


Vasalemma marmorimurrus

Uhke marmoritööstuse varemeil (varemeil?). Supelbasseinid marmorimurrus.

Kes ei oleks küll kuulnud Vasalemma marmorimurrust ja marmorist. Isegi kooli õpperaamatuis on see mainitud (ongi w? Kuhu see info siis nii toppama on jäänud?). Vasalemma jaamast umbes 6 km kaugusel, Tallinna-Haapsalu postmaantee veeres, asuvad kodumaa kõrgeima väärtusega marmori lademed, sellises külluses, et ka saja-aastase intensiivse murdmise tagajärjel selle tagavarad veel ei lõppeks. Sellest on juba rohkem kui 50 aastat möödunud, kui asutati Vasalemma marmori murdmise tööstus (selle artikli järgi rajati siis Vasalemma marmori tööstus umbes  1930-50=1880. aastal). Kümned inimesed leidsid sääljuures tööd. Kirkadega raiuti sügav kraav kivisse ning umbes sülla kaugusele kraavist puuriti, alguses käsitsi, hiljem masinatega, reastikku hulk auke. Neisse aukudesse taoti rauast talvad, mille abil marmoriplaadid lahti kangutati. Need marmoriplaadid võeti umbes kantsülla (1 kantsüld=9,7124 kantmeetrit. 1 kantmeeter marmorit kaalub umbes 2700 kilogrammi. Tolle aja kiviraidurid, kui puudusid veel elektritööriistad, kangutasid käsipuuride ja raudkangidega murrust lahti 26 tonniseid plokke. Kalevipoeg ise vist töötas seal murrus?) suurused ja saadeti raudteel Peterburi, kus neid kasutati treppide, hauakivide, ja -ristide valmistamiseks. Isegi mitmed uhked majad Peterburis on ehitatud Vasalemma marmorist. Pääle selle valmistati marmorist ka mitmesuguseid iluasju, nagu kirjutuslauatarbeid jne. Mõni aasta enne maailmasõda seati Vasalemma sisse ka marmori lihvimise tööstus, milleks Saksamaalt kohale toodi kümmekond lihvijat-eriteadlast. Kavatseti hakata valmistama Vasalemma marmorist just kõrgeväärtuselisi luksusesemeid. Ent sõja vallapuhkemine tõmbas sellest suurejoonelisest kavatsusest kriipsu läbi. Nagu juba eelpool mainitud, leidsid marmorimurrus teenistust mitukümmend töölist. Need ehitasid omale murru lähidusse, Tallinna-Haapsalu maantee veerele väikesed majakesed, mis moodustasid kena väikese aleviku. Sõja ajal jäi töö marmorimurrus seisma ja ka iseseisvuse aastail ei ole suudetud seda uuesti elustada. Puudub ju suure mahutavusega Peterburi turg, kuna kodumaa sellist kallist ehitusmaterjali tarvitada ei suuda. Murrus töö seismajäämine on asetanud väga raskesse seisukorda endised marmorimurdjad. Nad peavad end elatama nüüd vaid juhuslikust tööst, mille leidmine aga selles kehvas maanurgas sugugi kerge ei ole. Endisest rõõmsast alevikukesest on saanud vaid vilets popsiküla. Viimasel ajal on Vasalemma marmori vastu ka Lääne-Euroopas huvi kasvu märgata. Kui meie vastavad valitsusorganid selleks aktiivsust näitaksid, võiks loota, et Vasalemma marmor leiaks turgu Lääne-Euroopa suurlinnades. Vasalemma marmorimurrus on marmorikiht mitme sülla paksune. Neisse kohtadesse, kust marmor välja raiutud, on tekkinud päris suured järved (järved olid olemas juba siis, tehnoloogia pidi ikka võimas olema, kuid artiklist saab lugeda vaid algelistest tööriistadest). Vesi neis järvedes ehk basseinides on puhas ja karge. Vasalemma rohkearvuline suvitajaskond kasutab neid basseine meelsasti supluspaikadena. 

A.G Bulakhi Peterburi meremuuseumi interneti lehelt leidsin info, et Vasalemma marmorit kasutati osade Peterburi tööstushoonete ehitamisel juba 1844-1849. aastal. Ehk me ei saa päris täielikult uskuda mitte ühtegi allikat, sest tegelikult keegi ei tea meie ajaloost päris täpselt mitte kui midagi.

Palun väga, allpool artikkel 1917. aasta Päewalehest nr 23. Oleviste kiriku kentsel tehti 1932nda aastate paiku Vasalemma marmorist. Samas artiklis on veel välja toodud üks väga oluline fakt kiriku kohta (vaata ülejärgmist pilti). Nimelt, ennemat kui Oleviste "kirik" välgutabamusest põlema süttis, oli kiriku tipus kukk! Tsaar käskis sinna risti panna. Nüüd pean kukalt sügama. Miks oli "kiriku" tornis kukk, mitte rist?

Kui veel kaugematesse aegadesse minna, siis väidetavalt on Padise klooster ehitatud Vasalemma marmorist s. t. et marmoritööstus oli seal samas juba vähemalt 14. sajandi algul. Tervet artiklit siia välja ei too, aga soovitan huvilistel see artikkel läbi lugeda. Räägitakse huvitavat Padise kloostrist ja selle küttesüsteemist.

 

Lõppsõnaks polegi midagi lisada. Ärge uskuge kõike, mida te näete ja kuulete. Otsige, vaadake, tundke huvi ja te hakkate ise nägema.

LÕPP

Kui tahad toetada mu tegemisi ja ise mõnusalt puhata, siis tule meile puhkama ja sauna nii suvel kui talvel. Saunamajakesega saad tutvuda siin. Parema hinna saan alati teha kontaktivormi kaudu. Olete oodatud ja aitäh teile sõbrad, kes Te sedasi toetate. Ainult koos on meil jõudu!

Kasutatud allikad:

Tartu Ülikooli Ökoloogia ja Maateaduste Instituut Geoloogia Osakond. Hüdrogeoloogiline rakendusuuring Rummu karjäärijärve ümbruse liigniiskuse ja Rummu aleviku Aia tänava majade keldrite üleujutuste põhjuste väljaselgitamiseks. Aruanne

Rummu karjäär Wikipedia

Uus Eesti, nr. 286, 21 oktoober 1936

Maa Hääl : maarahva ajaleht, nr. 137, 23 november 1938

Maa-ameti kaardi kogu

Digar Eesti artiklid

Nool (Tartu), nr. 48, 25 oktoober 1930

Järva Teataja (1926-1944), nr. 128, 29 oktoober 1934

Maa Hääl : maarahva ajaleht, nr. 64, 1 juuni 1938

Postimees (1886-1944), nr. 214, 11 august 1937

Postimees (1886-1944), nr. 102, 16 aprill 1928  

16. peatükk. Pool-unustatud arhitektuuri monumendid

Päewaleht, nr. 23, 28 jaanuar 1917

Pühapäev, 20. september 2020

Atmosfäärielekter ehk eeter uuesti inimeste käsutusse!

Sada aastat tagasi teati veel päris täpselt, et atmosfääris on igal ajahetkel tohutul hulgal elektrit ja siis järsku tuli mandumine? Peale teist ilmasõda ei teadnud inimesed enam mitte midagi, nende ajudes olev informatsioon oleks kui kustutatud. 1920ndatel olid olemas mobiiltelefonid teiste inimestega kõnelemiseks, olid olemas akutoitel: trammid, autod, mootorrattad, isegi tõukerattad, mis nüüd jälle moodi hakkavad tulema. Isegi kunstlik raadium oli olemas, mis oleks lahendanud kogu inimkonna kõik kütteprobleemid. Raadium teatavasti muutub lõpuks seatinaks ja isegi tina osati kiirgama panna. Avastusi tuli 1920ndatel uksest ja aknast, ja siis väideti nende avastuste kohta, et see ja see asi leiti üles või leiti jälle üles ning leiutajaid kutsuti ülesleidjateks. Kas ei pane see mitte mõtlema, et kõik asjad on kord juba olnud? Mõned võibolla küsivad, et kust kohast ma seda kõike võtan? Kas nägin youtubest w? Jah, osati olen Y-torust näinud ja lugenud sada aastat vanadest ajalehtedest kinnituseks artikleid kõrvale. Osa infot on pärit ainult ajalehtedest. Linke ja jutte nende leiutiste kohta ei hakka siia panema, kes tahab, otsib ise, kõik on kõigile täitsa vabalt kättesaadav. 

Atmosfääri elektri kohta on siin blogis varem juba lugu ilmunud ja ei hakka seda ümber jutustama, kuid lühidalt, elekter oli antiikajal kõigile kättesaadav (link). Selle jutu mõte võiks juba olla lisaks faktile, et elekter on sama tavaline nagu õhk ja see on tasuta, ka see, et keegi võiks katsetama hakata, kuidas elektrit õhust väga lihtsalt ja väga odavate vahenditega püüda. Mulle isiklikult tundub, et püüduri ehitamiseks ei ole vaja elavhõbedat kasutada, kuid samas täiustatud ja väiksemate antennide üks komponente meie hallis minevikus võis olla elavhõbe. Selles loos küll ei tule täpselt välja, mis komponente elektri püüdmiseks kasutati, kuid paistab, et ainult tavalist metallist võrku. Heas mõttes "jaantatikatel" tuleks välja nuputada, kuhu otsa sellel võrgul panna pluss, kuhu miinus juhe ja tuleks väga ettevaatlik olla, et ise surma ei saaks, sest kui võrk õigesti ehitada, siis võib pinge ulatuda isegi Eestis, mis pole just teab mis kõrgustikul ega Alpides, väga väga suureks. Kujutate ette, aastal 1928 proovisid teadlased atmosfäärielektriga tuumasid lõhustama hakata! Pinge oli miljoneid volte. Aga mis meie tänapäeva teadlased sellest räägivad??? Müts on ikka nii kõvasti pähe tõmmatud, et sealt ei tule hiirepiuksugi, võibolla ainult siun selliste blogide ja selliste uurijate vastu, kuid see on pigem nende rumalusest, sest nad ei ole sellist asja kunagi õppinud ja nad isegi ei taju, et sellised võimalused oleksid olemas. Kõik on nii korralikult kinni mätsitud või peetakse seda võimatuks. Toon ära siia loo 11.06.1928. aasta ajalehest täpselt nii nagu seal kirja oli pandud. Järeldused tehke ise.


Uute jõuallikate järel.

Viimastel päevadel on teadlaste suurimaks tähelepanu keskkohaks muutunud Alpi mäed. Seal on julged Saksa teadusemehed mäetippude vahele üles tõmmanud 2000 jala pikkuse kaabli (umbes 666 meetrit), mille küljes rippuva hiigla ämblikuvõrgu taolise traatvõrguga õhuelektrit inimese teenistusse "püüda" tahetakse. Sel teel loodetakse saada küllalt tugevat jõuallikat, et teostada kõikide tehnikute unistust-aatomite purustamist. Nii vabaneks hiigla energiahulgad, astudes inimmõistuse kasutusse. Päeval, mil see kavatsus korda läheb, algaks täiesti uus kultuurajajärk "energia hiilgeaeg". 

Pildil hiigel raudvõrk, mis elektri kogumiseks Alpi kahe mäetipu vahele tõmmatud.

Oleme kuulnud muinaslooliselt kõlavatest vaevalt ettekujutatavatest suurustest ja kaugustest meid ümbritsevas tähtede ilmas. Alatasa üllatavad astronoomid oma teleskoopidega „taevast uurides" ikka ja jälle uute maailmade ja päikesesüsteemide ülesleidmistega, mis asuvad meist nii kaugel, et isegi valgusekiirel igas sekundis 300.000 km. läbistades sealt maale jõudes kulub palju tuhandeid aastaid. Valgus, mis enne püramiidide ehitamist teele asunud, saab meile alles nüüd oma pika teekonna tõttu nähtavaks. Kui näeme ilmaruumis mõnda "pisikest tähekest" katastroofi läbi tegevat ja hävinevat, peame alati pidama, et see on vaid hilja meieni jõudnud uudis sündmusest ilmaruumis, mis aset leidnud võib olla tol ajal, kui maa peal ringi rändasid igasugused "saurused". Sama imeline ja üllatav on ka teine molekulide ja aatomite ilm, mis kuni viimase ajani inimsoole seitsme lukuga suletud raamatuks olnud. Teatavasti koosneb kõik, mida näeme, umbes 90 põhiainest ehk keemilisest elemendist. Kivist põllul kuni „looduse kuningani" inimeseni on kõik ehitatud ainult neist elementidest: süsinik, vesinik, lämmastik, hapnik jne., millede kõige väiksemad osakesed aatomid isekeskis ühendusse astudes moodustavad puulehe, kivikillu jne. Jõudu, mis neis aatomites peitub ja mis nii kindlaid ühendusi loob, et mingisugune mehaaniline abinõu nende purustamiseni ei küüni, tahab moodne teadus tuua inimese käsutusse elektri abil. Et aatomi sisemist ehitust lagunemisele sundida, läheb vaja miljoneid volte elektripinget, mida ainult õhust võimalik saada. Missugune on aatomi sisemine ehitus? Veel paarikümne aasta eest oleks selle küsimuse peale vastatud: „Sama hea oleks küsida, kelle nägu on Jumal taevas?" Siiski on juba nüüd võimalik teha ülesvõtteid aatomite ehitusest ja liikumisest! Moodne mikroskoop, mis nii mõnegi saladuse nägemata väikesest ilmast avanud, ei suuda anda suurendusi vähem kui kümnetuhandiku millimeetrilistele vaatlusobjektidele. Kaua usutigi, et võimatu on veel vähemaid osakesi nähtavaks teha, kuid uue tee rajas oma tugeva valgustusvõime poolest märksa tugevam ultramikroskoop. Selle leidmisega avanes võimalus juba nähtavaks teha osakesi, mille suurus 3 miljondikku mm. Aatom jäi aga siiski ainult „paberliseks" asjaks, kuna näiteks vesiniku aatom normaalseisukorras on ühe kümnemiljondiku millimeetrilise läbimõõduga. Alles abiks võttes röntgeni, raadiumi jne. raadioaktiivseid kiiri, suudeti lõpuks jõuda unistatud tulemuseni aatom oli nähtav, kuigi ainult väikese täpikesena. Kui suur on aatom? Võtame näiteks vesiniku. Normaalse rõhumise ja 0 kraadilise temperatuuri juures sisaldab üks kantsentimeeter vesinikku 54 triljonit (54 kaheteistkümne nulliga) aatomit. Kuna teada on ühe kantsentimeetri vesiniku kaal, võib igaüks välja arvutada, kui palju kaalub üks vesiniku aatom. Selgub, et neid läheb 600.000 triljonit tükki ühte grammi! Siiski annavad nad, kui 10 miljonit neist kõrvuti ritta laduda, ühe millimeetri pikkuse rea.

3 000 000 voldine elektripinge. Kolme teadusemehe huvitavad katsed Alpi mägestikus

Mõte kasulikule tööle rakendada maakera õhustikus leiduvaid elektrihulki, on alati teadusemehi veetlenud. Mitmed neist on langenud oma katsete ohvriks, püüdes aheldada määratumaid elektrilaenguid, mis avalduvad pikse kujul. Tänavu suvel (1928a.) korraldavad kolm Saksa teadlast A. Brosch, Lange ja S.Urban sel alal laiaulatuslikud katsed Alpi mägestikus. Nad asusid tööle juba möödunud suvel, riputades Alpides kahe mäetipu vahele oru kohale määratu suure raudvõrgu õhuelektri kogumiseks. Võrk andis sädemeid isegi neile päevadel, kui atmosfääris polnud märgata vähematki elektritormi. Aparaadid näitasid 2,600,000 voldilist elektripinget. Tänavustel katsetel loodavad nimetatud teadusemehed saavutada kuni 10 miljoni voldise pinge. Nad tahavad jõuda nii suure pingeni, mis võimaldaks purustada aatomit ja sel moel saavutada hiigla energiahulki. Katsed on hoolikalt ette valmistatud. Teadlased asuvad oma vaatluste ajal isoleeritud onnikeses, et mitte sattuda looduselt röövitud elektrihulkade ohvriks. Endiste katsetega võrreldes on sakslaste seekordne ettevõtmine väga ettenägelikult korraldatud. Kõik varajasemad ebaõnnestumised on arvesse võetud. Võrk, mis mägede vahele tõmmatud, pakub öösel toredat vaatepilti, levitades nagu Virmaliste Valgust. 

LÕPP

Kui tahad toetada mu tegemisi ja ise mõnusalt puhata, siis tule meile puhkama ja sauna nii suvel kui talvel. Saunamajakesega saad tutvuda siin. Parema hinna saan alati teha kontaktivormi kaudu. Olete oodatud ja aitäh teile sõbrad, kes Te sedasi toetate. Ainult koos on meil jõudu!

Kolmapäev, 16. september 2020

Kadunud hiiglased

Kas olid eelajaloolised inimesed 5 meetrit kõrged?


Alois Ferdinand Hrdlička

ehk Aleš Hrdlička (30.03.1869 - 5.09.1943), oli Tšehhi antropoloog, kes elas Ameerika Ühendriikides pärast seda, kui tema perekond oli sinna kolinud 1881. aastal. Hrdlicka sündis ja elas Böömimaal Humpolecis (Tšehhis). Hiljem sai temast Washingtoni Smithsoniani instituudi antropoloogia osakonna direktor.



Ameerika teaduslikkudes ringkondades äratab rohket tähelepanu kuulsa Ameerika arheoloogi dr. Ales Hrdlicka uurimused. Doktor oli kuulus ja tema hüpoteesid olid vägevad, kuid nagu Wiki väidab, siis ta jäigi oma hüpoteesidega üksi. Dr. väidab, st Ameerikas enne Kolumbuse retke sinna mandrile, elasid mitte üksi indiaanlased, vaid terve rahvaste segu, ja nimelt hiinlasi, jaapanlasi, polüneeslasi jne. Hulk usukombeid ja kaljuseintesse raiutud joonistusi on selle oletuse tõenduseks. Aga veel üllatavam on Hrdlicka teine väide. Terve rida arheoloogilisi leide laseb aimata, et Ameerikas väga varajasel geoloogilisel ajajärgul, ajal, mil meie maal elutsesid veel eelajaloolised koletised, elasid ka juba ürginimesed. Hrdlicka juhib tähelepanu ühele kaljujoonistusele, mille umbes kahe aasta eest (1925ndal aastal) leidis üks Inglise ekspeditsioon Arizona põhjapoolsest osast. Õpetlased on küll vaielnud selle leiu algupärasuse vastu, kuid Hrdlicka ei kahtle selles, et Arizona joonistused on kaljuseina raiutud lugematute tuhandete aastate eest (võibolla hoopis sadade aastate eest?), kui veel hiiglased oma keresid lohistasid mööda meie maapinda. Üks neist joonistustest kujutab dinosaurust, kes toetub tagumistele jalgadele ja pikale vägevale sabale. Selle joonistuse olemasolule on ainult kaks seletust. Emb-kumb, kas sauruste (saurused võisid olla ka lohed ja muud geenmuundatud elukad, mida vanade gravüüride pealt võib näha) ajal oli Ameerikas juba inimesi, või oli ürginimese päevil Ameerikas juhuslikult veel säilinud mõni saurus.



Eelajalooline kunstnik tegi oma joonistuse arvatavasti algupärase mudeli järele. Hulk Arizonas tehtud leide tõendavad, et dinosaurus neis paikades oli kodus. Üks teine kaljujoonistus on veel huvitavam. Ka siin on eelajalooline kunstnik kujutanud dinosaurust, kes on tormamas inimese kallale. Kui oletada, et suurusesuhted sellel joonistusel on õiged, siis pidi see ürginimene olema viis meetrit pikk. 



„Nii fantastiline, kui see ka paistab," arvab dr. Hrdlicka, väärib see asjaolu ikkagi tähelepanu, sest ka üks kolmas joonistus kujutab inimest palju suuremana, kui seda on ajalooline inimene. Viimasel joonistusel on inimese kuju paigutatuid ühe mastodoni kõrvale. Ka selle eelajaloolise kunstiteose suurusesuhted õigustavad ebausutava hüpoteesi viie meetri kõrgusest inimestest." Kui Hrdlicka oletused on õiged, siis paiskab see ümber meie senised teadmised eelajaloosse aja inimsoo vanadusest ja suurusest. (Esmaspäev: piltidega nädalleht, nr. 16, 19 aprill 1927; Esmaspäev: piltidega nädalleht, nr. 37, 14 september 1931) 

LÕPP
 
Kui tahad toetada mu tegemisi ja ise mõnusalt puhata, siis tule meile puhkama ja sauna nii suvel kui talvel. Saunamajakesega saad tutvuda siin. Parema hinna saan alati teha kontaktivormi kaudu. Olete oodatud ja aitäh teile sõbrad, kes Te sedasi toetate. Ainult koos on meil jõudu!

Pühapäev, 13. september 2020

Kuidas nad ikkagi ehitasid?

Ei hakka siia pikalt välja tooma tekste, kuidas vanasti ehitati suuri hooneid nagu püramiidid, katedraalid ja tähelinnad ning aeti püsti mitmesaja tonniseid sambaid ja obeliske ning paigutati müüridesse mitmete meetrite kõrgusele tuhande tonniseid blokke (link). Lühidalt, Cheopsi püramiidi ehitati meie ajaloo käsitluse järgi 20-aastat ja seda ehitas umbes 100 000 meest. Kujutate ette, kes neid mehi 20-aasta jooksul toitis, ravis jne, milline pidi olema tagala? Kes muud tööd tegid siis? Kuidas ehitati mõnekümne aastaga kõik euroopa linnad tähelinnu ja -kindlusi täis? See on nii tohutult massiivne ettevõtmine ning puudus igasugune tehnika. Ei tohi unustada ka seda, et 1550ndate paiku, kui need ehitised korraga kaartidele ilmusid, elasid meie ajaloo käsitluse kohaselt suurlinnades kõigest 5000-10000 inimest. Mina isiklikult enam ei kahtle, et need ehitised ehitasid inimesed. Kas tegu oli hiiglaste või tavaliste inimeste meistriteostega või koguni mõlemad inimliigid ehitasid nii-kuis jaksasid, pole hetkel teada. Kuidas nad seda tegid? seda siin loos uuringi. Nagu ikka, tegu on ulmelooga ja absoluutsele tõele ei pretendeeri.

Paabel (Babylon)

Linna suurus oli 15 ruutmiili. Linnamüürid olid 350 jalga kõrged ja 87 jalga paksud, s.t. 116 meetrit kõrged ja 29 meetrit paksud! Igas linnamüüri küljes oli 25 pronksist suurt väravat. 

Kujutate ette endale neid mõõtmeid? Jupiteri tempel (Paabeli torn) pidi selle joonise järgi küll pool kilomeetrit kõrge olema, aga no see selleks.


Tänapäevane visioon Paabeli tornist ja selle ehitamisest. Torn oli väga võimas.

Aga naerma ajab see, kuidas ajaloolased püüavad näidata selle ehitamist ja meid lollitada. Tegelikult ajaloolased ei lollitagi meid, ajaloolased on ise ära lollitatud ja paljud ei oska, ei suuda või ei taha näha, et nii need asjad ei saanud olla.



Rhodose koloss. 
Ei ole mõtet siia välja tuua kõiki maailmaimesid. Piisab vast nendest kahest, et aru saada, et hobuste ja kaarikute ning nahkämbrite ja kivikirvestega neid ehitisi ei ehita.


Muinaslugudest on meile teada võlurite kepid, millega sai kaotada objektide gravitatsiooni ja liigutada üks-kõik kui suuri kiviblokke või teha muid imetegusid. Piltlikult öeldes võis kõik püramiidid valmis ehitada üks mees nagu ehitas lätlane Edvards Liedskalniņš valmis Korallilossi Floridas, kellest ka all pool juttu tuleb. 
 
Franklini elekter 1856. aastal. Nagu all pool oleval pildil näha, siis natukene vähem kui 200. aastat tagasi olid võlukepid veel täitsa ametlikud.

(1856)

Maakera külgetõmbejõud võidetud  

(Esmaspäev: piltidega nädalleht, nr. 34, 22 august 1927)

Räni kristallid kaotavad kõrgepinge voolu mõjul raskuse.

Poola teadlaste üllatav leid.

Juhusliku leiduse, millel teaduse seisukohalt äraarvamatult suur tähtsus, on teinud kaks noort Poola raadio harrastajat: dr. Kowsky ja Frost. Mõlemad teadlased tegid juba pikemat aega Darredeini tehastes katseid õige lühikeste raadiolainete omaduste tundmaõppimiseks. Sealjuures panid nad tähele, et katsetel tarvitatud ränikivi tükk hakkab korraga ilmutama isesuguseid muudatusi. Selgesti oli näha, et kristalli keskkohas, eriti ühtlase temperatuuri juures, mitte üle 10° C, tekib piimasarnane udu, mis muutus üldiseks tuhmuseks. Pandi tähele, et ränikristall kõrgepinge elektrivoolul mõjul kaotab tunduva osa oma raskusest. Kowsky ja Frost jätkasid tööd ja saavutasid imelise tagajärje: ränikivi muutus nii kergeks, et ta kerkis õhku ja tõstis enesega kaasa ka kogu aparaadi. Vabalt õhus heljudes suutis ta kanda 55-naelast raskust (umbes 25kg). Kirjeldatud tagajärjed, mis kõlavad otse muinasjutuna, avavad teadusele aimamatud teed. Kahtlemata on nende saavutustega antud tugev hoop senisele tõekspidamisele maakera külgetõmbejõu püsivusest. Teadlastel seisab nüüd ees laialdane tööväli: uurida vahekordi ja mõjutamisi raskustungi ja elektriliste ning magnetiliste jõudude vahel. Poola teadlaste leiduse edaspidisel arenemisel pole võimatu, et tulevikus mõni aine, mis harilikust õhust raskem, ka inimest võib õhku tõsta.

Gravitatsioon tundub olevat osa elektrilisest maailmast, mille seadusi teab teatud grupp inimesi väga hästi, aga seda varjatakse meie eest põhjusel, et see seab ohtu valitseva süsteemi. Leidsin veel ühest foorumist infot Poola teadlase Gerlachi kohta, kes tegelis 1920-30ndatel spinni resonantsi ja spinni polariseerimise probleemiga, samuti ka magnetväljade eriomadustega. Gerlach tõestas elektroni spinni eksperimentaalselt (1922 aastal). 1920ndatel loodi aluspõhi erinevates Euroopa ülikoolides, mida võib nimetada "Elektrogravitatsiooniks". Arvatavalt tehti avastuslikke läbimurdeid mitmel pool ja võib arvata, et tehtud avastuste ja läbimurdeliste saavutuste otseseks tulemiks Saksa Ülikoolides (ja mujalgi) olidki saladuslikud ja siiani kõneainet pakkuvad mittekonventsionaalsed saksa lennumasinad "Flugscheiben", nii nagu ka erinevad ja eri suunitlusega katseseeriad paarikümne aasta jooksul Saksamaal ja teistes maades, "Kronos", "Leuchte", "Glocke" Saksamaal, "Philadelphia Experiment", "Montauk Project" Ameerika Ühendriikides, jm. Kummaline on aga see, et antud uurimisuund, ELEKTROGRAVITATSIOON oleks peale neid kirjeldatud ajalooetappe ja avastusi nagu kadunud... pole arengut, uurimusi, tehtud töö ja selle tegijad oleksid nagu haihtunud, olematusesse mõistetud... (link).

Edvards Leedskalnins (12.01.1887 – 7.12.1951)

Edvards Liedskalniņš  oli läti emigrant USA-s, skulptor ja eelkõige tuntud Korall-lossi rajajana Floridas (25° 30' 02" N 80° 26' 40" W).
 

 
Korall-lossi ehitas Liedskalnin mitmetonnistest kiviplokkidest üksi, kasutades enda leiutatud originaalseid töövõtteid. Ta töötas ehitusel öösiti ja üksinda, tema töövõtted jäidki saladuseks. Liedskalnint peetakse megaliitide ehitussaladuste taasavastajaks, aga tema töövõtetele ei ole leitud tänini ratsionaalset seletust. Liedskalnin on püstitanud ka originaalse teooria magnetismi alal (link). 
 
LÕPP
 
Kui tahad toetada mu tegemisi ja ise mõnusalt puhata, siis tule meile puhkama ja sauna nii suvel kui talvel. Saunamajakesega saad tutvuda siin. Parema hinna saan alati teha kontaktivormi kaudu. Olete oodatud ja aitäh teile sõbrad, kes Te sedasi toetate. Ainult koos on meil jõudu!