teisipäev, 6. detsember 2022

Manner Muu

Riputan Muu kohta siia üles lookese ühest vanast ajalehest, mis sisaldab mõningaid oletuslikke fakte. Samuti võtsin algava loo jaoks teksti- ja pildimaterjali Kolonel James Churchwardi raamatutest. Kui palju tõtt või kui palju siin muinasjuttu on, seda ei tea vist keegi. Blogis on olemas Atlantisest mõned lood ja ka Lihavõttesaartest, mida kaudu saaks mingeid niite Muu ja Atlantise kohta kokku viima hakata...

Manner Muu ja tema saatus

„Naakali“ tahvlid, Troaani käsikiri ja Lihavõttesaarte kivikujud kõnelevad ühe kultuurse mandri hävingust
Läbikäimine Muu, Atlantise, Aasia ja Ameerika vahel
Kolonel Churchward muinsusuuringud

Legend hiigelmandri Muu hukkumisest Vaikses ookeanis 20 000 aastat tagasi, sai teatavaks alles võrdlemisi hiljuti. Kolonel James Churchward, kes pühendas tolle küsimuse uurimiseks terve oma elu, laskis viimasel ajal välja suure raamatu, millesse on kogutud palju materjali, mis tõendab selle saladusliku mandri kunagist olemasolu.
Esimest korda selle mandri jälile sattus Churchward Kesk-Aasias viibimise ajal, kuhu ta noorpõlves saadeti mingisuguse saatkonnaga.
Seal ta tutvus ja seejärel sõbrunes „rishiga“, kloostrikooli ülempreestriga, kelle juhatuse all hakkas õppima „Raakalit", mis on hindude arvates esimene keel, mida kõneles inimene.
Selle preestri abil Churchward hakkas lugema „Naakali" tahvlikirju, milles jutustatakse manner Muu olemasolust. See Muu olevat inimsoo häll.
See lugemine avaldas Churchwordile sellist mõju, et pärast kaheteistkümneaastast viibimist Indias ta läks otsima kadunud mandrit ja pühendas sellele kogu elu. 

Vana-India kaart, millel on näha praeguseks vee alla vajunud maad (Vana-Tseilon).

„Raakali" tundmine andis temale võimaluse lugeda niisuguseid pealkirju, mida õpetlased seni polnud suutnud lugeda, ja nende kirjade varal ta jõudis kindlale veendumusele mander Muu olemasolu suhtes.
Kõige esmalt Churchword leidis viite Muust maiade kivitahvlikirjades, niinimetatud Troaani käsikirjas, mida hoitakse Briti muuseumis. 

 
Pilt Troaani manuskriptist, Maiade tähestik.

Selle saladusliku mandri tähendamiseks tarvitatakse maiade käsikirjas imelikul kombel sama sümbolit, mille kolonel leidis Indias Birmast ja Egiptusest. Hävinenud mannermaad märgitakse igal pool ühe ja sama hieroglüüfiga, olgugi et maiad kui Kesk-Ameerika indiaanlased on lahutatud teistest kultuuridest ookeanidega.

Teise tõenduse Muu olemasolust autor leidis Lhasa ajalooürikust, mida hoitakse ühes Tiibeti kloostris.
Rahvastelt, kes kunagi on asunud sellel mandril, on säilinud meie ajani mõni monument, mida praegu võib näha Vaikse ookeani saarel, näiteks Lihavõtte saartel, nagu teada, mägedel  seisavad grandioossed kivikujud, mille kallal õpetlased on murdnud pead, teadmata, missuguse rahva omaks ja missugusesse ajajärku kuuluvaks arvata. Yucatanis leidis Churchward üles pealkirja ühe templi seinal. See kiri ülistas mingit „Lääne maad", kust tulid nende esivanemad, kes ehitasid selle templi.
Sõites maalt maale ja vaadeldes mitmesuguseid rahvaid kolonel Churchward leidis terve rea ühiseid kirjamärke ja kombeid Egiptuse, Birma, India, Hiina, Jaapani, ja Kesk-Ameerika rahvaste juures. Kõik need kirjamärgid on olemas juba mäletamata aegadest ja Churchwardi arvates on ühe ja sama päritoluga.

Suur Uiguuri impeerium (miskipärast meenuvad Suur Tartaria maakaardid).

Manner Muu asus autori arvamise järele kuskil ekvaatori lähedal Vaikses ookeanis, puutudes oma põhjaosas kokku Hawaii saartega ning ulatudes kuni Lihavõtte ja Fidži saarteni. See mannermaa oli põhjast lõunasse 5000 miili pikk ja põikmõõdult 3000 miili. Mandril elas 64 miljonit elanikku.

Muu hukkumine tekkis nende ürgkaljude silmapilkse hävinemisega, millel see seisis. Nende kaljude pragude vahele kogunesid gaasid ja tihenesid seal ning gaaside plahvatusest see manner vajus mõne minuti jooksul merre.
Osa selle saladusliku Muu elanikkudest enne mandri hävinemist rändas teistesse maailmajagudesse. Need väljarändajad harilikult nimetasid endid maiadeks ning tõid endiga kaasa oma kultuuri ja oma kombed, mis aegajalt levisid kohalikugi rahva keskel.
Muu väljarändurid liikusid kahes suunas, mis praegusel ajal õpetlastelt enam-vähem järjekindlalt uuritud. Ühed neist suundusid itta, teised läände. Ida suunas nad rändasid järgmist teed: Yukatan, Lõuna-Ameerika, Atlantis ja selle järele üle Vahemere Väike-Aastasse, minnes välja Musta mere kagukaldale, kus väljarändajate jäljed kaovad.
Maiade jäljed Lõuna-Ameerikas on siianigi näha väga selgesti, eriti Andide ladvul, kust leiti kanalid, mis on nende valmistatud. Geoloogide arvates need kanalid kaevati juba sel ajal, kui maakoht, kus praegu on mäeahelik, oli alles tasandik ja niinimetatud Amazoni sood olid Lõuna-Ameerika sisemereks, mida tunti Amazoni mere nime all.

 

Selle tõenduseks, et eelajaloolistel aegadel praeguste niinimetatud lääne- ja idapoolkerade vahel oli tihe side ning üksteist kõige kaugemalgi asuvad rahvad käisid üksteisega läbi, on muuseas seegi asjaolu, et mitte just ammu Riweni ekspeditsioon kaevamistel Mehhikos leidis 17 jala sügavusest kivist raiutud inimkuju, mis kujutab Hiina mandariini.

Mehhiko iidsed linnad on mattunud umbes 30 jala (10 meetrit) pinnase alla. Mis võib aga nende maetud linnade all veel olla? Kas veel vanemad linnad? Küsimärk on igatahes ülemisele pildile maetud linna alla joonistatud.

Churchward jõudis oma uuringute põhjal veendumusele, et kunagi oli olemas suur manner Muu ja et selle mandri rahvad tõid oma kultuuri Atlantisele, mida hiljem tabas sama saatus, mis sai osaks suurele Vaikse ookeani mandrile.


Ma ei ole kuskilt lugenud ega ole veel ka kuskilt näinud oletust või teooriat, mille peale tulin, kui seda artiklit lugesin. Kui Muu põhja vajus, muide, tasub uurida ka Churchwardi raamatuid, mille lingid on all pool, siis see tekitas üleilmse veeuputuse. See uputus oli meie ilma jaoks kõikemuutev. Kadusid üliarenenud tsivilisatsioonid, hukkusid või tapeti hiljem kõik koletuslikud mere- ja maismaa elukad, näiteks draakonid, mattusid maailma kõikide vanalinnade vähemalt esimesed korrused. Inimkond langes nn. kiviaega ja see sündmus leidis aset alles hiljuti (mõned sajad aastad tagasi). Kas selle sündmusega oli seotud ka Atlantis ja Hüperborea või koguni olidki need kõik ühe ja sama sündmuse osad, ei ole teada.

LÕPP

Link originaaltekstile: Sakala Pühapäev: Sakala kaasanne, 9 august 1931.

Lisad:

James Churchward. The Lost Continent of Mu (link).

The children of Mu, by James Churchward (link).



 

esmaspäev, 5. detsember 2022

Teisik

Ma tean, et ma pole suurem asi oma blogi juttude alustaja ja tihti mõtlen, et kuidas ma seda tegema peaksin. Samas ei ole mu grammatika ja eesti keel ka kindlasti kõige parem, kuigi olen eestlane ja mu emakeel on eesti keel, kuid üht võin suhteliselist kindalt öelda, et blogi lugude mõte on välja toodud selgelt ja arusaadavalt. Igale lugejale peaks selge olema, mida ma öelda tahan. Õnneks, keegi pole norinud mu kirjakeele üle. Kui keegi on lugenud viimase kuu teemasid, siis seal kuskil on teemasid, mis käsitlevad "maiseid" inimesi ehk neid inimesi, kes käituvad programmiliselt, justkui ilma tegeliku oma mõistuseta. Kas mitte ei või sedasi olla, et need, kes norivad kirjapildi ja ka kõnekeele üle (välja arvatud kooli õpetajad), need on programmid? Teadvusega inimene aga otsib sisu, sest tal puudub vastav programm. 

Nagu näha, räägin jälle millestki muust, kui selle postituse põhiteemast. See on tegelikult selleks, et ma ei viitsi otsida üles õiget teemat ja lisada mõtteid sinna, kuhu see jutt tegelikult kõige paremini sobiks. 

Ma vahest ikka vaatan oma blogi statistikat, et mis teemasid ja kui palju loetakse. Võin vast sedasi öelda, et kindlaid blogi lugejaid, kes peaaegu kõiki teemasid loevad, on vast 20-30 inimest. Ju nad leiavad midagi siis siit. Tänu ega laitust ma ei vaja, eelkõige on see blogi minu enda ulmemõtete korrastamise koht. Mida ma aga kindlasti vajaksin, on kaasa mõtlemine, sest koos mõeldes võime üksteist aidata ja näha ja leida kiiremini just need õiged jäneseurud, mida mööda edasi kaevata. Nüüd aga teema juurde.

Ma naudin päevi, kus ma ei tee mitte midagi. Kütan ahju soojaks, võtan mõnusat näksi ja joodavat ja lähen teleka ette mugavasse diivanisse ja lihtsalt olen. Eriti kui need päevad on veel näiteks esmaspäevad, kus enamus inimesi rabab kas palgatööd teha või jageleb oma firma asjadega. Ma teen samuti palgatööd, kuid siniseid esmaspäevi mul pole, sest väga tihti ma lihtsalt esmaspäeval tööl ei käi. Elan pisikeses talus ja siin ei lõppe tegelikult kunagi töö otsa. Ma ei saa öelda, et ma laisk olen, sest tööd on tulnud ja tuleb edaspidigi väga palju teha. Lihtsalt, talus on iga päev midagi teha ja õhtul söögilaua äärde tulles, on hea meel selle üle, et palju sai jälle tehtud. Teistpidi aga jälle, ega siis kõik tööd valmis ju ei saanud, nüüd ootavad ees uued tööd. Mida ma sellega tahtsin öelda, on see, et tööd ei saagi mitte kunagi valmis. Tuleb võtta lihtsalt neid päevi ja mitte midagi teha. Küll oleks hea kui saaks mõttetöö ka tihemini kõrvale jätta, aga seda ei saa ma millegipärast praegu teha. Oma ilusa, tänase päeva idülli lõhkusin ma ära, sest tulin arvuti taha seda juttu siia kirja panema. Rahuldun sellega, et seda oli mulle vaja ja varsti löön arvuti kaane kinni ja lähen jälle mitte midagi tegema sooja ahju äärde diivanisse.

Alles mõned päevad tagasi kirjutasin, et telekast pole mulle sobivaid filme vaatamiseks. Täna hommikul asjad muutusid. Sattusin vaatama ühte Hollywoodi ulmeseriaali aastast 2017. Filmi nimi on "Teisik", mis peaks olema tasuta Inspira filmiriiulil. Mis mind ajendas seda lugu siia kirjutama, on see, et ma nägin seal "päästikut", inglise keeles trigger. Neid päästikuid on päris paljudes Hollywoodi ulmefilmides, muidugi mitte kaugeltki kõigis, kuid sellest päästikust täpsemalt juba loo lõpus.

Filmis jutustatakse meie maailmast ja paralleelmaailmast, mis tekkis (loodi?) umbes 30 aastat tagasi. Algul olid need maailmad täiesti identsed, koos samade inimeste, hoonete ja üleüldse kõigega. Oli täpselt samasugune maailm ja oma arengus oldi identsed. Nende kahe maailma vahel on mõlemal pool üks asutus majaga, mille keldri kaudu saab teist maailma külastada. Tavainimesed ei tea mitte midagi taolise maja ega veel vähem paralleelreaalsuse olemasolust. Külaskäigud toimuvad viisadega ja ainult teatud isikute poolt range järelevalve all. Viisad kehtivad tavaliselt tunde, mitte päevi. 

30 aastaga on maailmad üksteisest totaalselt lahku kasvanud ja on vägagi erineva arenguastmega. Nendes maailmades ekisteerivad ainult sama välimusega inimesed, kuid inimese sisu on kujundanud see maailm, milles ta elab. Kahte sama inimest seovad veel ainult välimus ja ühised mälestused 30-aasta tagusest ajast. Diplomaatilisel tasemel toimuvad kahe erineva maailma esindajate kohtumised, kus kaubeldakse info, statistika ja teadmistega, mis kumbki maailm on avastanud või saavutanud. Suhted maailmade vahel ei ole enam kuigi soojad ja sageli proovitakse üksteisel nahk üle kõrvade tõmmata. 

See oleks selle filmi sisust hetkel lühidalt kõik. Olgu öeldud, et ma olen ainult kolm osa ära vaadanud ja mul pole halli aimugi, mis infot see film veel võib pakkuda. Kuid need kolm osa tekitasid mõningaid mõtteid meie maailma kohta. Olgugi, et filmis käsitletakse ainult kahte paralleelsust, kuid võib proovida omale ette kujutada, et paralleelsusi on väga palju. See pole mingi originaalmõte, see on väga vana ulmeteooria, et sul on olemas igas reaalsuses teisik. Ühes maailmas oled vaene, teises rikas, ühes geenius, teises loll, ühes arst, teises kloun ja nii kuni lõpmatuseni. Olen näinud isegi juhendit, kus selle teooria järele saab kohtuda oma paralleelreaalsuse teisikuga. No näiteks tahad teada mingit matemaatilist valemit või vastust ja juhendi järgi kontakteerud oma paralleelmaailma matemaatikust teisikuga ja küsid nõu. See selleks. Ma ei taha seda juttu jälle ilmatuma pikaks ajada, proovin ruttu jõuda sinna, miks see lugu üldse siia kirja sai.

Kujutage omale ette ruudulise vihiku ühte lehte koos paljude ruudukestega. Iga väike ruut on erinev maailm. Üks ruuduke on pastakaga tumedaks soditud ja see on see maailm, kus meie hetkel elame. Ma ei taha lugu väga keeruliseks ajada, kuid on teooriaid, et me "plõksime" nende erinevate maailmade vahel pidevalt. Üheks reaalsuse või maailma vahetamise tunnuseks on näiteks deja-vu. See tähendab, et sellest hetkest me piltlikult öeldes vahetasime ruudulise vihiku peal tumedaks värvitud ruudukese oma elupaigana mõne valge ruudukese vastu. Kas Covidi hullust veel mäletate? Praeguseks on see justkui haihtunud, normaalsus on taasunud. Nüüd aga, kui tuleb uus deja-vu, võime me sellesse hullusesse tagasi sattuda või hoopiski veel kolmandasse kohta, mis on kordi hullem, aga samas võime ka hoopis paremasse kohta sattuda. Maailmade teema on siit blogist läbi käinud ja kunagi tuleb ehk ka sellest natukene põhjalikum lugu, kuid see ruudukeste maailm käsitleb ainult niinimetatud "füüsilist" maailma.

Kas olete mõelnud, miks Covid järsku pildilt ära kadus? Äkki me vahetasime ruutu? Sellest kogu see blogi postitus alguse saigi. See on täielik ulme. Ei ole olemas selliseid juhuseid, mida Hollywood on meile pakkunud juba loendamatu arv kordi. Filmi esimene hooaeg on vändatud 2017ndal aastal, kui mingit Covidit ega lõhna ka mingist pandeemiast meie maailmas ei olnud. Riputan siia üles nüüd rea pilte, mille eesti keelne jutt tuleks sõna-sõnalt läbi lugeda. Samuti ärge unustage neid pilte ka üldisemalt vaadata. Ütlen piltide taustaks veel seda, et neid kaadreid vaatab üks tädike kinos ja see on reklaam nagu ka meie maailmas kinos enne filmi algust näidatakse. Õnneks ei vaata see tädike seda reklaami mitte meie reealsuses vaid selles teises..

















LÕPP

pühapäev, 4. detsember 2022

Valguse kiiruse kahanemine ja aja kiirenemine

Vanad ajalehed on pärlid ja sealt leiab väga palju infot, millega saab ära seletada nii käimasoleva aja anomaaliaid, kui ka endise aja ehk ajaloo anomaaliaid. Küllap igaüks on tähele pannud, et tunnid kaovad ja päevad "lendavad" järjest kiiremini. Olen üht-teist oletusi selle kohta lugenud, kuid enamasti veeretatakse see inimese vananemisest tuleneva taju ja muutunud ajatunnetuse süüks.
Kuid võta näpust. Teadlased on probleemiga tegelenud ja valguse kiiruse vähenemist täheldanud 20. sajandi päris algusest kuni 30ndate aastateni. Nobeli preemia laureaat kinnitas seda, kuid siis tuli Einstein koos oma valemiga ja teadus muutus. See artikkel on pöörane ja täielik ulme, sest koolis seda ei õpetata ja tõenäoliselt pole te ennemalt ka kuulnud, et selle probleemiga tegeleti nii kõrgel tasemel.
Valguse kiiruse mõõtmisega tegelesid terve rida tolle aja tuntud õpetlasi ja katseid tehti päris tihti. Enne kui artikli juurde lähen, tahaksin mainida seda, et ma olin aja kiirenemise võimalikkusest lugenud ühest raamatut, kus räägitakse sellest konkreetselt ja selgesõnaliselt. Ma arvan, et kõik teavad seda raamatut, kuid see pole selle loo teema ja tegelen selle teemaga võibolla kunagi siis, kui antakse ja kui selleks tuleb õige aeg (kui üldse tuleb?).
Teatavatel põhjustel seda artiklit siia terves mahus üles ei riputa. Kes tahab tervet artiklit lugeda, leiab viite loo lõpust.

Viimnepäev on ligidal...
Tähetargad on kohkunud, sest valguse kiirus väheneb.
Mis on juhtunud ääretus maailmaruumis?
Astronoomilised märgid kõnelevad maailma lõpust.

Astronoomide ja füüsikute maailmas valitseb suur ärevus: täiesti ootamatult selgus, et valguse kiirus pole püsiv suurus, ja veel enam — see lüheneb ja pealegi kaunis märgatavalt, iga aastaga. Ettevalmistamata lugejale see teade ei paistagi kõmuline, tema igatahes arvab, et astronoomidele, kes on harjunud täpsete mõõtmistega, see võib olla tähtis, kuid kõigile teistele inimestele valguse kiiruse vähenemine ei paku huvi.
Kui lugeja tuletab meelde, et tema omal ajal luges füüsika õpperaamatutest, mis tähtsus on sel suurusel kaasaegsetes füüsika- ja kosmogoonilistes teooriates, siis ta ise tunnustab oma skeptitsismi vähepõhjendatuna ja ütleb, et valguse kiiruse muutumine — kui see tõesti olemas — on esiteks suurim teaduslik sensatsioon ja teiseks ulatub väljaspoole teadusliku sensatsiooni piire, sest see tähendab ei midagi muud kui maailma lõpu liginemist ja pealegi kiiret liginemist.
Kaks sajandit tagasi Taani õpetlane Olaf Römer avastas, et valguse kiired ei levi silmapilkselt, vaid teatava, alati ühesuguse kiirusega. Olaf Römer määras selle kiiruse kindlaks 300.000 kilomeetrile sekundis. Olgugi et tolleaegsed instrumendid olid meie vaatepunktilt vaadates ebatäiuslikud. Taani õpetlase mõõtmised osutusid täiuslikkude riistadega mõõtmisel üllatavalt täpseteks. Paljukordsed uurimised täpsete riistadega kahesaja aasta jooksul kinnitasid seda.

Oot-oot-oot, pastoi brat! Taani õpetlane mõõtis 17. sajandil ülimalt täpselt välja valguse kiiruse. Ei tea kuidas ja millega? Viki on abiks. Eriti soovitan inglise keelset Vikit vaadata, kuna sealt nähtub, et tegu oli miski järjekordse imemehega, Taani kuningliku matemaatikuga, kes võttis kasutusele riikliku kaalu- ja mõõtmissüsteemi, lõi oma temperatuuri mõõtmisskaala, mõjutas kuningat jne.

Ole Rømer tööpostil

Toon välja lõigu eesti keelsest vikist:

Rømer vaatles paljude aastate jooksul Jupiteri kaaslase Io liikumist ning leidis, et kaaslane liigub perioodiliselt Jupiteri varju ja ilmub selle tagant uuesti välja. Selgus, et selles on ebaregulaarsus. Kord ilmub Io liiga vara, kord jääb jälle hiljaks. Astronoom tegi julge, suurejoonelise ja õige oletuse, et ebaregulaarsus pole mitte Io liikumises, vaid on tingitud vaatleja (Rømeri) asukoha muutumisest, Maa asukoha muutumisest Jupiteri ja tema kuu Io suhtes. Ja sellest on tingitud näivad ebaregulaarsused Io liikumises, kuna valgusel, mis liigub lõpliku kiirusega, kulub lihtsalt erinev aeg erinevate teepikkuste läbimiseks.
Tuginedes oma teadmistele Maa orbiidi suurusest ja Jupiteri kaugusest ning võrreldes seda Io ilmumise ja planeedi varju liikumise aja ebaregulaarsusega, arvutas ta 1676 aastal oletatava valguse kiiruse. Selge, et tal puudusid täpsed andmed Maa ja Jupiteri orbiitide kohta, sealt ka mõnevõrra ekslik arvutuse tulemus. Olgugi et arvutus osutus ebatäpseks, oli avastus siiski pöördelise tähtsusega. See oli esimene ligilähedane valguse kiiruse määratlus.

Ajalehe jutt ja Viki jutt ei lähe omavahel kokku. Samas, kui vaadata selle loo ainukest pilti, siis tundub Viki jutt loogilisem. Kahjuks, ei tundu loogiline, et 17. sajandi riistapuudega, nagu ka pildilt näha on, oleks võimalik üleüldse mingisugustki valguse kiirust arvutada. Samas, katseliselt midagi tõestada ei saanudki, ainult arvutades. Sama häda tundub olevat ka tänapäeval. Saab arvutada ainult mingisuguseid taevakehade mõõte nagu orbiit, kiirus, mass jne, sest on olemas mingid valemid. Küsin siis nii, aga kui muud parameetrid on "valed"? Siis ju saabki sellise tulemuse tekitada, mida tarvis läheb. Arvestades kõiki üleüldisi asjaolusid kokku ja oma uurimusi, siis pean paraku antud vana ajalehe artiklit autoriteetsemaks ning seoses sellega lähtun ja küsin küsimusi ka selle artikli pinnalt. Pealegi, Viki info vastab tänapäeva teadusele, mille aluseks on isetekkeline maailm ja evolutsiooniteooria. Minu maailma nägemus on hetkel aga risti vastupidine.

Ajalehe artikli kohta oleks mul ainult üks ainuke küsimus, et kuidas ja millega mõõtis 17. sajandi Olaf valguse kiiruseks 300000 km/s? Alternatiivajaloo uurija saab sellele küsimusele anda ainult oletusliku vastuse. Mina selles loos sellele küsimusele vastust ei anna, sest see vastus on siin blogi erinevates lugudes praktiliselt igal pool olemas. Siinkohal ma küsiks aga hoopis ühe teise küsimuse, mis otseselt ei puuduta ajalehe artiklit. Kas saab uskuda, et valguse kiirus on tõepoolest umbes 300000 km/s ja kui on, siis kas seda saab „tavainimesele“ katseliselt ilma igasuguste hookus-pookuste ja valemiteta sedasi demonstreerida ja tõestada, et see oleks ümberlükkamatu tõde? Miks ma seda küsin, selgub artiklist.

Kõigis nüüdisaja füüsilistes ja astronoomilistes teooriates, mõõtmistes ja katsetes valguse kiiruse suurus etendab määratu suurt osa just oma alalise kindla püsivuse tõttu. Meie liikuvas ja voolavas vahetpidamata muutuvate suuruste maailmas on valguse kiirus jäänud muutumatuks. Valguse kiirus jäi ainsaks absoluutselt täpseks, looduselt endalt antud, igaveseks maailma mõõtkavaks, mastaabiks. Tuhanded aja, ruumi, kauguse ja kiiruse mõõtmised nii tähtede maailmas kui ka ultraväikeses maailmas — aatomite ja elektronide vallas, kohandati alati valguse kiiruse alalisele suurusele. Nii näiteks, kõik astronoomilised kaugused väljendatakse valgusaastates, kusjuures valgusaasta tähendab distantsi, mida valguse kiirusel liikuv punkt läbistaks aastaga.
Einsteini tööd andsid valguse kiiruse suurusele veel suurema tähtsuse. Einstein tõestas, et valguse kiirus on mitte ainult alati ühesuurune, vaid see on ühtlasi ka kõige suurem kiirus, mis on maailmaruumis üldse võimalik.
Kuid kõige uuemad uurimised lõid täiesti segamini kõik senised kindlad vaated, faktid ja tähelepanekud. Juba Ameerika füüsiku ja Nobeli auhinna omaniku Mikelsoni (Albert Abraham Michelson) täpsuselt üllatavad katsed näitasid, et valguse kiirus on alati väiksem kui 300000 km sekundis. Algul õpetlased arvasid, et varasemad mõõtmised polnud õiged ja et uued mõõtmised, mis olid sooritatud täpsete ja peenete aparaatidega, andsid õige ja püsiva valgus kiiruse suuruse. Kuid järgnevad tähelepanekud lükkasid ümber need trööstivad oletused ja näitasid, et valguse kiirus pole püsiv, vaid väheneb alatasa. 

Seda kohta pean ka veidi kommenteerima. Inglise keelne Viki täitsa räägib üht-teist vanas ajalehes viidatud mõõtmistulemustest, kuid seda täiesti omas võtmes. Näiteks, valguse kiiruse mõõtmise katsete teostamise aastaarvud on Vikis teised kui ajalehes, samuti mainitakse mõõtmisvigasid. Näiteks, üks mõõtmistulemuse viga tekkis metsatulekahjude suitsu tekitatud udu tõttu, mis hägustas mõõteriista peegelpilti....

20. sajandi algusest peale on niisuguseid keerulisi ja raskeid uurimisi ette võetud umbes paarkümmend ja iga kord saadi ikka väikesemad ja väikesemad suurused. 1900. aastal oli valguse kiirus 200 km võrra suurem kui 1905. aastal ja 1910. aastal vähenes valguse kiirus jälle 100 km võrra. 1920. a. ja hilisemad mõõtmised näitasid, et „maailma mõõtkava“ väheneb ikka edasi. Valguse liikumine maailmaruumis jääb seega järjest aeglasemaks ja seda otse meie nähes.
Arvamine, et siin on tegemist veaga, ei saa kõne alla tullagi: nüüdisaja füüsiliste mõõtmiste juures õpetlased teavad alati võimalike vigade suurusi ja antud juhul mõõtmisvead on palju väikesemad valguse kiiruse tähele pandud vähenemisest.
Tekib veel teine oletus. Valguse kiirust meie mõõdame oma „astronoomiliste" kellade abil ja seega paneme oma arvutustesse ajaelemendi. Kerkib küsimus, kas pole muutunud hoopis aeg, mitte valguse kiirus?

LÕPP

Originaalartikkel on pärit ajalehest Sakala Pühapäev: Sakala kaasanne, 7 veebruar 1932, link

reede, 2. detsember 2022

Sini-must-valge

Sini-must-valge ja Hollywood. See teema on korra siit blogist läbi käinud Avatari loo juures. See on sümboolne film ja sellel on palju tahke ja infot, mida öelda tahetakse, kuid mitte vähem tähtis ei ole stseen, kus aset leiab vasturünnak "kurjamitele". Alguse saab see süsteemist seest, kus seltskond rahulolematuid lähevad Avataride poole üle ja tõstavad relvad oma leivaisa vastu. 




Tõlgendan nüüd filmis nähtut oma mätta otsast ja ulme vaatevinklist. Filmis on leivaisa rollis maailma mõjuvõimsaim korporatsioon, kellele alluvad kõik riigid või kui proovida ajas ette rännata, siis tegu on maailmavalitsusega. Õigemini, juhtiv- või peakorporatsioon ja maailmavalitsus on saanud üheks. Kuid nagu õnneliku lõpuga muinasjutus ikka, siis on alati kuskil keegi, kes pole asjade sellise käiguga, nagu soovib seda korporatsioon, rahul. Rahulolematus tõstab pead ja vastupanuvõitlemine saab alguse Eestist (sini-must-valge). Huvitav on märkida, et Hollywoodi filmid annavad teada, et lõpp tuleb igal juhul õnnelik ja kurjam võidetakse, kuid mis saab edasi? Olen sellele mõelnud nii, et kui kurjam võidetakse, kas siis ongi see maailm ennast ammendanud? Kas siis tulebki päris lõpp või hakkab kõik jälle otsast peale? Enne lõppu saavad inimesed muidugi veel mõnda aega ka head elu nautida. Selle kohta leiab põhjalikuma vastuse Matrixi teemast, kuid lühidalt, mingit uut ringi-ratast-orav-rattas katset enam ei tule. See on viimane vaatus. 

Miks ma need mõtted siia lühidalt otsustasin kirja panna, on see, et selgitada oma nägemust ja samas sedasi ise saan korrastada omi mõtteid. Ainult kirja pannes saan luua mingisugusegi korra ja ainult nii toimub progress. Samas, tunnen, et kogu sellest "ulme" saagast on vaja mingil ajal paus teha: "Kes maailmast ei puhka, see kuningriiki ei leia". Aga see on juba hoopis teine teema. 

Hollywood oleks justkui "kurjamite" allorganisatsioon, aga samas tahetakse, et inimesed hakkaksid mõtlema ja inimesi proovitakse sellest väga sügava une faasist üles äratada. Hollywoodi või seda käsutaval tegelastel tundub olevat võime näha tulevikku ja lõppkokkuvõttes nad teavad, mis juhtub ja juhtuma hakkab.

Ikkagi, miks need mõtted siia kirja said. Panin siis eile teleka käima ja oh üllatust, mitte midagi vaadata sealt ei ole. Vaatasin läbi kõikvõimalike filmikanalite kavad ja kavade ajaloo, täielik tühjus minu jaoks. Vaatasin ka läbi filmiriiuli, sama lugu. Lihtsalt ei ole midagi vaadata ja panin peale siis Kingsmani, mida ma kunagi isegi vist kinos käisin vaatamas ning vaatasin täpselt selle kohani, mille pildid ka siia riputasin. Panin filmi pausile ja mõtlesin, et kas jälle juhus? Üks kord võib juhus olla, teine kord aga enam ei ole juhus, vähemalt mitte selles maailmas.


Filmi järgi on Kingsman iidne salaühing, millesse kuuluvad inimesed hoiavad maailma korras, et maailm mõne kurjami läbi otsa ei lõppeks või vallutatud ei saaks. Nagu ikka, käärib ka Kingsmanis ja asjad lähevad käest. Kingsmani organisatsiooni on vaja juurde "värsket verd" ja siis see sama sini-must-valge kampsuniga poiss Eggsy, päästab maailma...

LÕPP

esmaspäev, 28. november 2022

Tarkade kivi ja kulla saladus

Otsustasin selle loo siia üles riputada, kuna siin on väga ägedaid kirjeldusi, mida ma kuskilt mujalt ei ole leidnud. Näiteks tarkade kivi detailne kirjeldus ja Aadama maagilised raamatud, millest alkeemia alguse sai jne. Kõike ei tasu tõepähe võtta, ikkagist ulme juu, aga mul lööb tulukese kohe põlema, kui kuskil kirjeldatakse mõnda "võimatut" eset väga detailselt. Näib üsnagi tõenäoline, et olid olemas õpetused, kuidas väärismetalle valmistada tavalistest metallidest või millest iganes. Mõtlen korraks kasvõi vanaaja muinasjutulistele rikkustele ja kullakoormatele. Kust nad need rikkused said? Algav lugu pärineb vanast ajalehe artiklist, mille originaalviite lisasin loo lõppu. Tõmban ägedamale infole joone alla. Algul mõtlesin, et ma ei kommenteeri seda lugu, aga mõned kommentaarid siiski teen.

"Tarkade kivi" ja kulla "saladus"

Kui suure veeuputuse vood käisid üle maailma, läks Noa oma laeva, võttes kaasa maagilised raamatud, mis ta oli saanud inimsoo isalt — Aadamalt. Haam /Noa teine poeg/ varastas need Noalt ja andis oma poja Misrile, kes pärast asus elama Misraimimaale praegusse Egiptusse. Sinna viis ka tema mainitud Aadama käsikirjad — nii jutustab Synesius (800 a. p. Kr.) alkeemia algusest.
Egiptus oligi tegelikult alkeemia, kullategemiskunsti kodumaaks. Seal tekkis see metallurgiast, kunstist saada metallimullast metalle kätte. Kulla ja hõbeda metallurgia oli algul kuninga enese saladus, kes seda andis edasi testamendis oma järeltulijale.
Kavalail preestreil aga õnnestus kiskuda tema käest see saladus ja hoida ainult oma teada. Sest saadik sai kullategemiskunst pühaks, jumalikuks ning dogmaatiliseks. Kuningate hauad ja püramiidid muutusid alkeemilisteks laboratooriumiteks ja hieroglüüfkirjad nende seintel on mitmel korral osutunud alkeemilisteks tekstideks./Kas võib olla, et püramiidid olid hoopis tööstushooned, kus preestrid kulda valmistasid? Kas võib olla, et püramiidid olidki need kurikuulsad "päikese majad" (houses of the sun), mille ees olid obeliskid (elektritornid). Kas võib olla nii, et obeliskide peal olevad hieroglüüfid on hoopis alkeemiavalemid. Kes pole eelnevalt lugenud, ja tahab asjast saada natukene suuremat pilti, soovitan üle vaadata Obeliskide teema./

Pilt 1.
 
 Pilt 2.

/Vaata pilte 2 ja 3. Need pildid tahaksid justkui öelda, et püramiidide puhul on tegemist hoopis mingisuguste meile teadmata otstarbega hoonetega. Püramiidi tipp on tühi ja eraldatav ülejäänud hoonest? Kas pole huvitav, et praegu on Suure Püramiidi tipp justkui kinni valatud või plaatidega kinni kaetud. Väidetakse küll, et olla terve püramiid alabaster plaatidega kaetud olla, kuid mis siis, kui see on hoopis suitsukate millegile? Vaata pilti nr 4. Osadel vanadel piltidel pole Suure Püramiidi tipp millegipärast plaatidega kinni kaetud. Kas võib olla nii, et seda on tehtud hiljem millegi varjamiseks?
Teadus väidab, et püramiidide näol oli algselt tegemist vaaraode matmispaikadega. Selles infos ma kahtlen, need muumiad võidi sinna hiljem panna ja minu teada pole Cheopsi püramiidist kunagi ühtegi muumiat leitud, kuid võin ka eksida. Tegelikult, see polegi tähtis, sest need vaaraode muumiad, mida neist hoonetest on välja tiritud, on meie kasvu inimeste muumiad. Tõelised "vaaraod" aga olid "jumalate" ja inimeste järeltulijad ja nad olid suurekasvulised./

Pilt 3.

Pilt 4.

/Guugeldasin püramiide ja tarkade kivi ning siis korraga nägin midagi hämmastavat. Vaata kahte alumist pilti. Arvan nii, et püramiidid olid tööstushooned, kus toodeti väärismetalle, eriti kulda. Tootmisprotsessis kasutati "tarkade kivi" ja elektrit metallide transmutatsiooni jaoks saadi obeliskidest./
 
Pilt 5. Kuus püha kivi (artefaktid) Tarkade kivi.
 
Pilt 6. Tarkade kivi sümbol.

Lihtsad metallid muutuvad kullaks.

Alkeemiliste dokumentide vanim eksemplar, tuntud „Stockholmi papüüruse“ nime all, ei räägi enam metallurgiast, vaid õilismetallide /väärismetallide/, pärlite ja väärtusliku värvaine — purpuri järeletegemisest. Tihti võis juhtuda, et metalli eraldamisel metallimullast või tema lahutamisel, saadi väike hulk ebapuhtust /?/, mis vahest sarnanes kullale või hõbedale, vahest aga nendega identne oli. Sellest tekkiski alkeemikute usk „transmutatsiooni“ s. o. ebaõilismetallide /tavaliste metallide/ kullaks muutumise võimalusse.
Suurt mõju alkeemiale avaldasid usukultused: lämonoloogia /?/, maagia, mantika /hüpnoos?/ ja astroloogia, mis teisel sajandil pärast Kristust tungisid Egiptusse. Ühel ajal ristiusu võiduga neljandal sajandil ühinesid preestrid niinimetatud „esoteerilistesse ringidesse“, kus harrastati alkeemiat.
Kui araablased vallutasid Egiptuse, sattus alkeemia nende kätte ja nende kaudu Euroopasse. Siin pääses alkeemia eriti esile asjaolu tõttu, et Aristoteles, kelle teosed olid keskaja alfaks ja oomegaks, tunnustas „transmutatsiooni" võimalust.
Pole siis ime, et vaevalt tuhandeaastases ajaruumis leiame terve hulga inimesi, kes nägid vaeva selle probleemi lahendamisega. Tekkis teooria „tarkade kivist“, kummalisest ainest, mis oli „pehme kui vaha ning rabe kui klaas“ ja mis väliselt ja värvilt meenutas rubiini. Nagu Paracelsus (1493—1545) kirjeldab ja Raymundus Lullus (1235—1315) väidab, võis ainus unts /umbes 31 grammi/ sellest metallist muuta 100 untsi ebaõilismetalli kullaks. /Ehk 3 kg kulla valmistamiseks suvalisest metallist, kulus 30 grammi tarkade kivi. Sellega meenub selline müstiline aine nagu punane elavhõbe. Arvan, et elavhõbe on tarkade kivi võtmekomponent. Lugesin kunagi u. 100. aastat vanast ajalehest, et ühel vennikesel õnnestus kontrollitud katse käigus saada elavhõbedast vähesel määral kulda. Katset korrati mitmeid kordi ja seda protsessi jälgisid oma ala spetsialistid. Samuti kontrolliti aine valmistaja mitmeid kordi üle, et ta kuidagi segusse kulda ei saaks poetada. Rikkumisi ja vigu ei avastatatud, kuld tekkis elavhõbedast. Muidugi mõista, täpset kirjeldust selle kohta ei antud ja hiljem pole enam nendest katsetest kuulda ei kippu ega kõppu./

„Punane tinktuur“ ja „roheline lõvi“. 

Alkeemikud on jätnud järele hulk raamatuid (Synesius üksi kirjutas 36 525 köidet!), millede abil võime taaselustada radu, mida mööda nad käisid, et leida „tarkade kivi", nimetatud ka „filosoofide kiviks", „suureks eliksiiriks" ehk „roheliseks tinktuuriks"./Ma seda valeväidet ei tahakski kommenteerida, siin peab olema mingi kirjaviga või pingutasid ajaloo kokkukirjutajad vähekene üle. Synesius suri 41-aasta vanuselt, see teeb 41x365=14965 päeva. Sünnist surmani pidi see tegelane kirjutama iga päev umbes 2,5 köidet./

 Pilt 7. Synesius üksi kirjutas 36.525 köidet.

Kõigepealt oli tarvis omada „materia prima" ja „materia prima cruda", millest saadi „tarkade elavhõbedat", mida vahest ka nimetati „roheliseks lõviks"./Materia prima ehk algaine on ehituskivi, millest on tehtud kogu mateeria. Materia prima cruda peaks tähendama toor-algainet. Cruda peaks tähendama toor või toores./ Kui seda elavhõbedat koos „filosoofilise kullaga" kuumutada erilistes kindlakujulistes nõudes, saab musta aine, mida nimetatakse „caput corvi'ks" — rongapeaks. See muutub valgeks aineks, niinimetatud „valgeks luigeks" ja lõpuks kullaks.
Alkeemikute töö kontsentreerub seega tolle „materia prima" otsimisele. Ühed otsisid seda vihmaveest, lumest ja kastest. Selleks püüdsid nad leida veest niinimetatud „tähekildude mateeriat"./Meteoriit=tähekild/ Teised püüdsid seda leida muttidest, madudest, sisalikest ja muudest taolistest elukatest. 1618. aastal kuulutas alkeemik Figulus uue retsepti kulla leidmiseks — /artiklis on sellel kohal loetamatu sõna/.
Tarkade kivi otsingul leiutasid alkeemikud hulk uusi aineid, ja osutasid sellega suuri teeneid praegusele keemiale. Nii leidis näiteks Brandt 1669. a. uriini keetmisel kulla asemel — fosfori.

 
Pilt 8. Alkeemik avastas fosfori.

Võlla!

Tuginedes kuulsa araabia alkeemiku Abu Mussa Djabin al Sossi teatud valesti mõistetud sõnadele, hakati tarkade kivile omistama ka tervendavat mõju. Selle kaasabil pidi saama teha „elu eliksiiri", mis pidi isegi elu pikendama. „Üks rauk muutus selle läbi noormeheks!" väidab Raymundus Lullus, kes olevat ka omal nahal seda proovinud. Tänapäeval arvatakse, et too alkeemilise teaduse suurus identifitseeris seda imejooki selle alkohoolse joogiga, mida teatavasti ju ka nimetatakse „aqua vitae'ks" ehk „eluveeks". See võib olla võimalik, sest Lullus oli esimene, kes tundis alkoholi kummalist mõju ja kes seda ehk just sellepärast jõigi. /Kui eluvesi oleks alkohol, siis me peaksime kõik noored olema/
Alkeemikute hulka kuulus hulk vaimulikke, seda enam, et Aquino püha Thomas ei mõistnud sugugi hukka seda õpetust. Kuid paavst Johann XXII keelas aastal 1317 vaimulikele alkeemiaga tegelemise. Üks teine paavst pidi tegema kingituse ühele ilmalikule alkeemikule. Ta saatis talle tühja koti ja lasi öelda talle, et see, kes tunneb kullategemiskunsti võib ju koti ise täita!
Vürstid ja valitsejad suhtusid muide alkeemikutesse ja nende teooriasse täitsa erinevalt. Keiser Rudolf II oli teiste seas nende veendunud pooldajaid. Keiser Karl V aga keelas oma alamaile alkeemiaga tegelemise, samuti, kui Inglismaa ja Veneetsia valitsejad. Mõned rahaahned keskaja võimumehed piinasid alkeemikuid, et neilt kullategemiskunsti välja pinnida. Kui aga osutus, et õuealkeemik ei tundnud seda saladust, siis riputati ta pikema jututa kullatud mantlis „alkeemikutevõlla". /Loo lõpp on küll mõeldud rohkem "teisitimõtlejate" tögamiseks, aga eks igaüks vastavalt oma tasemele, leiab siit oma./ 

Loo lõpetuseks lisan siia alkeemikute retsepti, mille järgi sai valmistada kullale sarnanevat metalli.

Teatav hulk tina tuleb sulatada elavhõbedaga ja väävliga. Sellest segust tuleb üks osa sulatada 8 osa tinaga. Tina muutub sealjuures mustaks. Sellest mustast tinast üks osa 8 osa tina sekka värvib viimase punaseks ja edasi punasest tinast üks osa 8 osa tina sekka värvib tina kuldkollaseks (retsept aastast 1340).

LÕPP

Viide originaaltekstile:

Tallinna Post, 18 juuni 1937

Viited piltidele:

Pilt 1 Pilt 2, Pilt 3 on võetud raamatust: The Egyptian pyramids : an analysis of a great mystery (Fish, Everett W), Publication date 1880. 

Pilt 4 on võetud raamatust: Ensayo de un estudio comparativo entre las pirámides egipcias y mexicanas, que dedica al Sr. Lic. D. Ignacio Ramirez en testimonio de gratitud el ingeniero Antonio García Cubas, García Cubas, Antonio, 1832-1912 author, Publication date 1871. 

Pilt 5 ja Pilt 6 on võetud internetilehelt Matthew Reilly Wiki .

Pilt 7 on väljalõige originaaltekstist.

Pilt 8. The Alchymist, in Search of the Philosopher's Stone, Discovers Phosphorus, and Prays for the Successful Conclusion of his Operation, as was the Custom of the Ancient Chymical Astrologers. William Pether, England, 18th century

Kullale sarnaneva metalli retsept.  Sakala Pühapäev: Sakala kaasanne, 9 aprill 1933.

reede, 25. november 2022

Purulollid

Inimkonna teema vajab sellist üldist, pealiskaudset läbi nämmutamist, sest seoses selle teema lahti seletamisega võivad ära kaduda ka mõned „vandenõuteooriaid“. Siin blogis on tegelikult inimkonna teema osades postitustes juba kaudselt läbi kajanud, kuid tervikpilti pole jõudnud veel kokku panna. Olgu öeldud, et kogu info on eelnevalt juba kuskil üles kirjutatud, mina eriti ise midagi ei ole juurde mõelnud vaid lihtsalt püüdsin pildi kokku panna nii nagu oskasin. See teema läheks lõpuks väga keeruliseks, kui siia proovida sisse tuua veel inimese psühholoogia/psühhopaatia, kuid sellest võibolla kunagi teinekord. Ilmselt kunagi võtan uuest ka "maailmade" teema veel eraldi ette, sest selle kohta on tekkinud mõned mõtted. See teema sobiks tegelikult ka sellesse teemasse, kuid ei soovi lugu liiga pikaks ajada. Alustan siis kohe päris algusest.

Vandenõuteooriaid on hästi palju. 

Nagu välja on tulnud, siis osad vandenõuteooriad polegi mingid teooriad vaid on päris sündmused/salajased toimingud. Osad teooriad on senini teooriad ja osad on täielik jama.
Need vandenõuteooriad, mis on tõeliseks osutunud, nende kohta ei tahakski suurt rääkida, saate ise guugeldada.

Need teooriad, mis on senini teooriad, nendes on vähemalt neljasugust infot: 

- Teooriad, mis suure tõenäosusega varsti liigituvad reaalsuseks.
- Teooriad, mis on ulme ja jäävadki vähemalt esialgu ulmeks.
- Teooriad, mis ongi fantaasia ja mis ei saagi mitte mingil tingimusel reaalsuseks.
- Teooriad, mis on täielik jama (vale, suitsukate, müra). 

Täielikku jama on tavaliselt „ulme“ eetrisse paisatud selleks, et peita mõnd päris „sündmust“.
Miks ma vandenõuteooriad loosse tõin on see, et siit hakkabki kogu pall veerema.
On teatud hunnik vandenõuteooriaid, milles "peavad" osalema miljonid inimesed. 

Näiteks kolm põhi-vandenõu teemat, kus „osaleb“ kõige rohkem inimesi on:

- Kosmost pole olemas
- Lame maa
- Antarktika

Kui kosmost pole olemas ja maa on lame, siis teavad seda kõik „astronaudid“ ja tähtsamad NASA jt. riikide kosmoseagentuuride töötajad. Huvitav on siin ära märkida selline asi, kahjuks allikat ei mäleta, sel ajal kui astronaute veel eriti palju ei olnud, siis väideti, et kõik, kes on „kosmoses“ käinud, usuvad eranditult Jumala/looja olemasolusse. See võib tulla muidugi mitmest asjaolust. Esiteks vandenõuteooriast, et kosmost ei olegi olemas, on kuppel, kust edasi ei saa. Kupli (firmanent) „teooria“ kõige tuntumaks allikaks on vast piibel. 

Ja teiseks, paljud „astronaudid“ kuulusid tol ajal salaseltsidesse, kes nii või naa uskusid looja olemasolusse, muidu sinna salaseltsi ei pääsegi.

Kui maa on lame, siis peaksid kõik taiplikumad kaugsõidu kaptenid ja lennukite piloodid seda teadma, kosmonautidest rääkimata. Kui maa on lame, siis peaksid seda teadma paljud sõjatööstusega seotud inimesed: GPS navigatsioon, kaugmaa rakettide navigatsiooni süsteemid, osad neist suudavad navigeerida lisaks GPS-le ka täheatlase järgi. Satelliit-TV ja geostatsionaarne orbiit. Satelliitide ehitajad, saatjate/vastuvõtjate tehnikud peaksid taipama, et midagi on valesti. Väidetavalt isegi snaiperid peavad kauglasu puhul arvesse võtma Coriolise efekti. Kindlasti on veel selliseid elukutseid või mingite ametite esindajaid, kes peavad niivõrd-kuivõrd teemaga kursis olema. Meenus kohe WRC Rally Soome etapp, kus mõned kiiruskatsed sõideti põhja pool ja kommentaator lajatas "lamemaalastele" ära, et seoses maa kumerusega võib kohati ülekande pilt katkeda ja see pidavat ka kinnitama, et maa on ümmargune. Küll oli uhkus ja ärapanemine hääles sellel kommentaatoril, aga jama oli see, et mitte üks kord pilt ei katkenud. Kas maa on nüüd siis lame? Selle kohta ma kommentaari ei kuulnudki.

Järgmiseks Antarktika. Siin teemas on erinevaid vandenõusid, kuid kui Antarktikaga on mingi "vandenõuline" teema (jäämüür, suviti läbipääs läbi avatud jäämüüri teistele "tundmatutele" mandritele, suurem maakera jne), siis ka sellest peavad teadma väga paljud inimesed.
Kes suudavad miljonitel inimestel suud kinni panna, et nad ei räägiks välja „raputavaid“ kõike muutvaid saladusi avalikult kogu inimkonnale? Saab muidugi nii öelda, et on vilepuhujaid osadele teemadel, kuid need vilepuhumised kaovad üleüldisesse mürasse ja peavoolumeedia ei käsitle neid teemasid üldse või käib neist faktikontroll üle. Isegi endisaegsed tuntud astronaudid on kosmose ja kuul käimise kohta andnud selliseid ütlusi, millest meedia rääkida ei soovi. Ühele väga kuulsale astronaudile pandi piibel ette, et ta käe sellele asetaks ja vannuks, et räägib tõtt ja ainult tõtt. See kartlik astronaut keeldus sellest protseduurist. Samas,  arvestades üldisi asjaolusid (miljonid teadjad), siis vilepuhumist on tegelikult ikkagi väga vähe. 

Nüüd jõuangi selle looga kohta, kus peab kasutama ühe tuntud poliitiku kuulsaid sõnu, et "70% rahvast on lihtsalt puruloll“. Kas siis need purulollid valdavalt töötavadki nendel ametipostidel, et suurt midagi ei leki?
Siit kohe ka järgmine küsimus, miks on enamus inimestest purulollid? Muuseas, väidan, et see ütlus peab paika, sest vastasel juhul elaks inimkond väga hästi, ilma sõdade, nälja ja moodsa katkuta. Paljud võivad siin vastu vaielda, et see tavaline inimene ei saa mitte midagi teha. Selline mõtteviis on juba iseenesest vale, sest saab küll ja ainult tavaline inimene saabki ja mitte keegi teine. Tavaline inimene ongi kõige tähtsam, mitte see väike ja kitsas poliitikute klikk ja eliitringkond. Toon ühe näite. Kui „tavaline“ inimene ei valiks omale sõduri elukutset, siis ei saaks ka sõdasid olla, sest pole kedagi, kes poliitikute/eliidi „jamasid“ klaariks. Olgu, ajateenistus on kohustuslik ja tuleb minna. Käid ära, sõtta sind ei saadeta ja sellega ongi asi lõppenud. Kes aga väga tahab, see nihverdab ennast ka sellest kohustusest ausalt vabaks. Maailm on tänu "eliidile" ebastabiilne ja hetkel justkui näib, et igal „normaalsel“ riigil peab olema sõjavägi. Olgu, ma pole sellega nõus, aga kui „inimene“, kes mõtleb teistmoodi, kui see 70% purulolle, siis ta võib armees palgaline olla küll, kuid siin on üks aga. Oma riiki ja kodu võib ja peabki kaitsema, kuid võõrale maale sõjaväe mundris ükskõik mis nimetuse all (näiteks: rahumissioon või korratagamine) minemine on vale. Kui kõik sõdurid üle maailma nii mõtleksid ja oma jalga mitte kunagi vormis ja püssiga teise riigi territooriumile "raha eest" ega ka patriotismist ei tõstaks, poleks samuti sõdasid. Siin on ka veel selline asi, et mitte keegi ei sunni kunagi palgalist sõdurit mõnele välismissioonile minemast, tegu on alati vabatahtliku otsusega. Venemaa kohta ei kommenteeriks ja poliitiliseks ei läheks, kuid kui Eestis kuulutatakse välja üldmobilisatsioon, siis vaevalt keegi sind Moskva alla kaevikusse saadaks, ikka jääksid Eestimaa pinnale. Kui juhtub, et tahetaksegi Eestimaa piirest kaugemale saata, siis saada nad ise sinna samasse, kus päike kunagi ei paista ja oled õige mees ja jääd õigeks meheks.

Järgmiseks, miks aga on maailmas 70% purulolle? Nüüd lähebki asi põnevaks. Enne kui seda teemat lahkama hakkan, ütlen ära, et purulollide olemasolu on vajalik selleks, et näha, kes on kes ja mis on inimese sisu. Olen seda vist varemgi kuskil öelnud, et maailmas, kus on kõik hästi, seal ei avalduks inimese tõeline olemus. Selles, praeguses maailmas, aga avaldub ja inimene saab teha omad järeldused ja saab korrigeerida/õppida/muutuda paremaks inimeseks. Kui maailmas oleks ainult 30% purulolle, siis oleks siin ilmas meil kuldne elu nagu eelpool põgusalt kirjeldasin. Selle maailma eesmärk saabki olla ainult see, et eraldada terad sõkaldest. Kes tahab sõkal olla? Mitte keegi ma arvan, mõtelge ja käituge siis vastavalt! Kas aga puruloll saab tera olla? Seda vastust ma ei tea päris täpselt tänaseni, kuid ilmselt isegi saab erandjuhul, kuid see ei ole purulollide eesmärk.
Nüüd aga läheb asi ulmeks ja „vandenõuteooriaks“, ütlen veel kord, tegu pole minu väljamõeldisega, vaid kõik info on kuskil olemas ja mina katsun seda ulmet omavahel kokku panna sedasi, kuidas mina seda hetkel näen. Teooriate kohta ütlen alati hetkel või praegu, sest seda loen senikaua ulmeks, kuni seda mitte kuidagi „katseliselt“ tõestada ei saa. Samuti võib mõni teooria ka ajas muutuda, olenevalt kättesaadavast infost ja isiklikust tunnetusest.

Kes on siis need 70% purulolle?
Siin saab tuua lausa kaks erinevat infoallikat. Esiteks Hollywood, kes algselt proovis „purulolle“ kujutada zombidena, kahjuks inimesed (siin pean silmas neid, kes ei liigitu „purulollide“ alla) ei tahtnud kuidagi ärgata ja viimase aja filmides räägitakse juba päris avalikult, keerutamata ja kõva häälega. Näiteks Matrixi film, kus öeldakse et väga paljud „inimesed“ on tegelikult botid.

Kaader filmist Matrix 4.

Bot on tarkvaraprogramm, mis töötab Internetis ja täidab korduvaid ülesandeid. Kuigi osa robotiliiklusest pärineb headest robotitest, võivad halbadel robotitel olla veebisaidile või rakendusele tohutu negatiivne mõju.

Ma ise imestan, et miks Hollywood seda kõike teeb? Jääb justkui mulje, et nad sooviksid, et inimesed mõtlema hakkaksid. Õnneks, mõned ikka hakkavad mõtlema kah!
Teine allikas, mis inimesi kaheks lahterdab, on piibel - "Need on need, kes tekitavad lõhenemisi, maised, kellel ei ole Vaimu" (Juuda 1:19). Vaata nüüd ümberringi ja küsi endalt, kes tekitavad lõhenemisi? 1739. aasta eesti pudi-keelses piiblis on see kirjakoht öeldud minu meelest veelgi paremini: Need sinnatsed on, kes isseennast ärralahhutawad, lihhalikkud, kellel waimo ep olle. Piiblist sobiks siia nüüd tuua teinegi väga tähtis ja teemasse sobituv kirjatükk eliidi  või tegelike valitsejate kohta. NB! Väikese riigi president ja poliitikud ei ole tegelikud valitsejad. Nagu ma ammu juba olen arvanud, et päris püramiidi tipus ei olegi inimesed. Püramiid vast ei oleks siin õige sõna, aga las ta olla praegu. Pauluse kiri efeslastele 6:12 "Sest meil ei ole maadlemist vere ja lihaga, vaid valitsuste ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, taevaaluste kurjuse vaimudega." Piiblist peaks ka kunagi ühe loo tegema, kuid mul on selle raamatu ees aukartus, see on kõige suurem „ulme“ raamat üleüldse, mis tõsimeeli räägib elust, surmast, heast, kurjast, eetikast, moraalist, kasvatusest, taevast, maast, inimestest, dimensioonidest, tulevikust, ajast, eksortsismist jne üleüldse kõiksugusest ulmest. Häda on ainult selles, et see raamat on kirjutatud suhteliselt raskelt loetavana ja üldjuhul ei saa enamus inimesi suurt midagi aru, mida seal öelda on tahetud. Paljud ütlevad, et piibel pole täpne või piibel on võltsing. Ma ütleks selle kohta nii, et piibel on täpne, aga inimesed on loonud piiblist meile ebaõige kujutuse. Ma pole mingi piibli asjatundja, aga uue testamendi olen mõttega läbi lugenud, paar osakest ka vanast testamendist. Piiblis on kirjas, et seda raamatut ei saa peita ega muuta. Seda tabab hirmus häda, kes seda teha proovib. Piibli teema tundub igav olevat, kuid väidan, et see on igav ainult selle pärast, et seda on võibolla igavalt serveeritud. Ma mingil ajal riputasin ühte Facebooki gruppi üles pildi Jeesusest ja küsisin küsimuse, mis on pildil valesti?

Ei tulnud ühtegi pakkumist, ega ka ühtegi küsimust, et ma ise vastaksin, mis selle pildi juures valesti on. Sellest järeldan, et see raamat on äärmiselt ebapopulaarne, kuid see selleks. Tõin selle teema siia sellepärast, et see on tähtis, see näitab ära kui valeks kõik on keeratud. Tsirkust teevad inimesed, aga raamat tundub õige olevat. See on täpselt nagu Hollywoodi kinoga. Tsirkust tehakse kinolinal kõvasti, aga info on õige. Vaadake nüüd seda "Jeesuse" pilti uuesti ja lugege kirjakohta Pauluse esimesest kirjast korintlastele 11:14 "Eks loodus ise õpeta teile, et mehele ei ole auks kanda pikki juukseid". Kui selles raamatus on sedasi kirjas, mille sõnade autoriks on Jumal ise, siis on ka loogiline, et Jumala poeg oli ja peab olema "poisipeaga" absoluutselt igal maailma ikoonil või pildil nii nagu Jumal on öelnud. Reaalselt on aga kõik täpselt vastupidine. Oeh, kui palju on piiblis kohti, mille vastu eksib terve maailm, erilisteks eksijateks ja eksitajateks on aga just need, kes väidavad endid seda raamatut kõige paremini tundvat. Tõlgendatakse ja tõlgitsetakse seda raamatut just nii, kuidas heaks arvatakse. Õnneks on olemas ka raamatu tõelisi tundjaid, kuid huvi korral peate nad ise üles leidma. Eks see raamat on põlu all vist ka sellepärast, et seal on need samad "VANDENÕUTEOORIAD" kõik ilusti kirjas. Lame maailm, kunstlik maailm, kuppel taevaste kohal, ülemised veed, hauatagune maailm, surnust üles ärkamine, silmapilkne tervenemine jne jne.

Nüüd aga lõpuks tagasi jälle purulollide juurde.

Vandenõuteooriate maailmas nimetatakse selliseid inimesi biorobotiteks.
Selle ulmelise info põhjal võib vast oletada nii, et maailmas elab umbes 30% hingega inimesi, ülejäänud on inimkujulised biomehaanilised korduvülesande programmiga võrku ühendatud olendid. Päris jube definitsioon inimese kohta. Kordan lugejale üle, tegu on ulmega, fantaasiaga, millel ei ole midagi ühist päris eluga. Miks ma seda ütlen, on see, et teema on vastav ja lugejad on erinevad. Sain kunagi korralikult kommentaariumis kurjustada, kui proovisin ühes teemas võrrelda inimesi programmidega.

Kuidas teha vahet, kellel on hing ja kellel mitte? Mulle tundub, et selle küsimusega tegelemine ei kuulu inimeste valdkonda, see on rohkem Looja teema. Arvan, et inimeste välistunnuste järgi ei ole võimalik seda küsimust lahendada. Ei ole näiteks nii, et inimene, kellel on kõrvanibu pea külge justkui kinni kasvanud (PS, need inimesed ei oska keelt torru ajada), et selle inimese puhul on tegemist hingeta olevusega. Ei ole ka nii, et ülejäänute, rippuvate kõrvanibudega ning rullis keelega tegelaste sees, aga istub hing. 

Inimese keha ja selle võimed/omadused on muidugi hoopis teine teema ja sellega, nagu ajaloost teada on, on tegelenud nii mitmegi riigi teadlased.
Ma panen siia alla nüüd originaalsuuruses ühe ägeda pildi uurimiseks inimestele, keda hingede teema eriti huvitab. Ma algul arvasin, et ma teen sellest ühe põhjalikuma loo, kuid loobusin sellest mõttest praeguseks. Tegemist on Robert Fluddi teadvuse kaardiga. Robert Fludd (1574-1637) oli arst, kes illustreeris oma inimteadvuse mudelit 1619. aastal. Huvitav on märkida, et Robert Fluddi arvates, asus hing kolmes kohas korraga. Hinge asukoht on märgitud ladina keelsete sõnadega Hic anima est - siin asub hing. Pildil on veel väga palju huvitavat, kes viitsib, võtab ladina keele translaatori ette ja hakkab uurima, kuigi see peaks niisamagi mõistetav olema. Mulle üldiselt keeled hästi külge ei hakka. Olen pidanud ikka päris palju vaeva nägema, et saada osad keeled sellisele tasemele, et hakkama saada. Häda vist ongi selles, et "kui pead" õppima, siis ei edene, aga kui tahad õppida, siis edeneb üliväga. Näiteks olen uurinud päris paljusid ladina keelseid raamatuid ja ka ühe raamatu lausa eesti keelde tõlkinud (leitav siit blogist, kasuta blogi otsingut ja trüki sinna "sümbolid") ning huvitaval kombel ma mõikan päris paljusid ladina keelseid sõnu. Kuidagi loogiline tundub see keel.


Põhiteemasse tagasi. Rusikareegel justkui oleks selline, et igast kolmest maa elanikust ainult üks on hingega ja teised kaks on puhtad maa tooted. Kuidas siis ikkagi vahet teha hingega ja hingeta inimestel? Ma olen seda teemat põgusalt Matrixi lugudes juba puudutanud ja ei hakka olulisemaid jutupunkte üle kordama. Toon siia kõige olulisema välja. Hingeta inimene kardab paaniliselt surma, see tasuks meelde jätta. Samas on see loogiline, sest kui tema keha sureb, siis seal polegi nagu rohkem midagi. Kui aga sureb hingega inimese maine keha, siis tema elu alles algab. 

Kas pole mitte iidamast-aadamast otsitud elueliksiiri ja ka praegu otsitakse seda pingsalt. Alles ükspäev lugesin peavoolumeedia kanalist umbes sellist uudise pealkirja, et vananemisele loodetakse anda tagasikäik. Kes aga sooviks siin maailmas igavesti elada? Kui sa vastad, et sa soovid igavesti elada, siis mõtle see teema enda jaoks korralikult läbi ja küsi siis see küsimus endalt uuesti. Siin peab muidugi vahet tegema ka sellel, et kui hingega inimene pannakse püssitoru ette ja öeldakse, et nüüd lähed looja karja, siis enesealalhoiuinstinkt (see ja paljud teised programmid on inimkeha standardvarustuses ning on installeeritud inimkeha sisse, et keha ei lõppeks asjatult ja enneaegselt, no kasvõi puhtast uljusest) paneb su tegema kõik selleks, et ellu jääda. Ainult treenitud "vaimuga" inimene saab sellised programmid endas välja lülitada. Neid inimesi võidakse hiljem kutsuda õilsateks või kangelasteks. Kuid ärge laske ennast eksitada, kangelane saab ka robot olla, oleneb roboti programmist. 

Kas hingega või hingeta, kuid kõik koos me moodustame inimkonna ja küllap on looja sedasi teinud, et me ei avastaks üksteise saladusi. Üha enam küsin endalt küsimusi, kas ongi üldse vaja pragusid lüüa sellesse maailma? Samas, tahaks kõike teada. Kuidas aga enda juures kindlaks teha, kas olen hingega varustatud või mitte? Küsin siis nii, kuidas lugu haakis? Kui haakis, on lootust...

LÕPP