Teisipäev, 7. detsember 2021

Maailma Ühisriigid

Eessõnaks võiks siia pika jutu kirjutada, kuid kui viitsite lugeda mu viimaseid postitusi (maailmavalitsuse kolm osa), siis saate isegi aru. Kas meil mitte ei püüta rakendada samasugust tsenaariumi? Kas nüüd on aeg küps? Muidugi olid siis ajad teised ja ka meetodid olid teised, kui idee on endiselt sama..

Hiinas ilmus hiljuti üks uus teos riigi-sotsialismi ja tuleviku valitsuse üle maakera peal. Autor uurib tingimisi, milles inimesed kõige suurema õnne võivad kätte saada: ta näeb üht rahvaste üleüldise ühteliitumise kujunemist ühiskonna täieliku reorganitsatsiooni ümberkorralduse alusel ette.

Mõtete ja käsituste julgus, mis selles raamatus ette tuuakse, paistaks ülemäärane ja liialdatud, kui mitte kirjaniku isik, kelle mõju Hiinas mõni aeg suur oli, ja kui kuulsus, mis tal ikka Aasias on, ideedele, mida ta avaldab, mitte peaaegu ühe programmi tähtsust ei annaks. 

K’ang Jeu-wei, Kantonist pärit, tegi kordamööda need kirjanduslikud eksamid läbi, mis õiguse annavad aunimede peale, nagu „ilus talent", „kõrge mees", „kirjameeste sekka vastu võetud". Ta nimetati Pekingis Chiluste ministeeriumis redaktoriks sel silmapilgul, kus keiser, kes lese keisrinna käest valitsuse-ohjad oma kätte oli saanud, valitsuse reformisid hakkas välja kuulutama. Keisrile meeldisid väga need plaanid, mida K’ang Jeu-wei talle esitas, ja võttis teda avalikule audientsile vastu esimest kord 16. juunil 1898. Era jutule võtmised olid sest saadik igapäevased ja ediktid (ukaasid, käsukirjad) järgnesid kiirelt üksteisele, kogu Taevariigi endist korraldust pahurpidi pöördes, sõjaväge luues, rahvaharidust, rahaasjandust ja — tähtis asi, — hulka kasuta ametid ära kaotades. 

Kõrged ametnikud, kelle laisklemisekohad nõnda ära hävinesid, ühinesid nendega, kellele uus seadus tööd juurde lisas, s. o. rahulolematus oli üleüldine ametnikkude seas Nad avaldasid üheskoos oma kaebusi keisrinnale: see kuulis teisalt, et ta vennapoeg üht käsikirja valmistas, mis teda (keisrinnat) sunniks suvepaleesse asuma: Tema (keisrinna) võttis kohe võimu jälle oma kätte, ministrite ja printside nõusolemisel, ja rõhumised algasivad jälle. Keiser, kes ühte paviljongi, (väiksesse suvemajasse) keiserlikuma suure järve peale kinni pandud, sai arvatavaste piinatud ja tulise rauaga ära tembeltatud. Kõik reformaatorid, keda kätte saadi, mõisteti jala pealt surma: kahel tsensoril, ühel prefektil ja kahel akadeemikul võeti ilma mingi ülekuulamiseta ja kohtuta pea otsast maha. K’ang Jeu-wei, keda õigel ajal hoiatati, oli jõudnud Tientsinis ühe Inglise aurulaeva peale põgeneda. Niipea kui Hiina valitsuse võimud seda teada said, saatsid nad ühe torpeedopaadi laeva taga ajama. Üks Inglise ristleja, ,,Bonarenture“, kes Shanghaist välja kutsuti, pidi aurulaeva, mis K’ang Jeu-weid kandis, kuni Hong-Kongini saatma. Kordamööda Singapuri ja Jaava saarele põgenedes, leidis reformaator (uuendaja), keda tükkideks lõikamiseks oli mõistetud, viimati pelgupaiga Nagasaki ümbruses Jaapani politsei alatise kaitse all. 

Selles pelgupaiga rahus, kuhu ta oli põgenenud, tegi K’ang Jeu-wei ühiskonna korra ümbermuutmise küsimusega tegemist, uuris inimlikkude tegude sügavamaid algmotiive (algpõhjusi), ja nende alusele asetas ta loogiliste järelduste kaudu selle ehituse, mis inimlik ühiskond peab omandama, et inimesetõu ja kultuuri täielikku arenemist kergendada. Filosoofi meelest on elu eesmärk õnnepüüdmine: see püüe juhib aga meie vähematki tegu. Koguni need, kes end idee või isiku eest ohverdavad, toovad ainult pealt näha ohvri, sest eneseohverdamise fakt saadab neile õnne. 

Olgu me uskude põhjendajad, prohvetid, suured mehed, suuremeelsed või egoistlikud hinged, ikka on see meie isiklik rahuldus ja lõbu, mida me taga ajame, olgu kas otsekohene ja vahendita, või ümberpöördult teise õnne või kannatuses ja puudustes. Verevalamised ja piinamised, mida ristiusu poolehoidjad on välja kannatanud, on muidugi tõelikud piinad olnud; kuid nad on neid otsinud, et taevariigi rõõmudest osa sada. See maailma vara mahajätmine ja budismi kurbused on ka valud, kuid siiski otsitakse neid, et nirvaanas õnne kätte saada. Nende seas, kes taevariiki ja nirvaanat mitte ei oska hinnata, on neid, kes oma õnne mitte midagi soovimises ja mitte midagi armastamises otsivad. 

Õnn on järelikult äärmiselt subjektiivne; tema jaoks ei leidu mitte üleüldist formelit, sunduslikku ja ainsat, sest igaüks püüab oma ideaali kätte saada. Haritud ja kõrgema hingega inimene ei või iialgi sellega leppida, mis labast, vulgaarset inimest lõbustab, ja viimane jälle ei saa esimeste peenetest rõõmudest aru. 

See õnne tagaajamine toob kaasa soovi valude ja kurbtuste eest eemale hoida. K’ang Jeu-wei, ehk küll ei oska õnne defineerida (ära määrata, seletada), katsus valude algust ja põhjust leida, et neid selle läbi pehmendada ja vahest koguni ära kaotada. Ta on nad järgmisel kombel liikidesse jaganud:

1. Juhuslikud valud (mida ühed kannatavad ja teised mitte): Enneaegne surm. Kurnavad haigused, lesepõlv, vanemate surm. Orjapõlv. Abielu.

2. Üleüldised valud (mida kõik enam vähem kannatavad): Looduse nähtused (põuad, vee uputused jne.) Sõjad ja mässud (välimised ja sisemised). Rõhumine riigi ehk perekonna poolt. Nõrkemine koorma all (perekonna koorma all). Tülid (perekonnas). Rahulolematus (et mitte vaba ei olda, et mitte abielus ei olda, aga siiski mitte rahu ei tunta). Vaesus. Üksindus. Väsimus. Hariduse puudus. Et kuulsust ega kiitust ei ole (iseenesel ehk oma ümbrusel). Armastus ja südamega kellegi küljes rippumine. Kirglik vihkamine. Üleüldised haigused. Vanadus ja surm. Ja üleüldse kõik see, et seda kätte ei saa, mida ihaldatakse, ega selle eest ei peaseta, mida mitte ei soovita. Neid valusid tähele pannes võib nad kolme peapõhjuse juurde tagasi viia.

1. Loodus: looduse nähtused, põuad, uputused; surm, vanadus, haigused jne.

2. Inimesed: rõhumised, halb karakter perekondades, sõjad, orjus, halb valitsus jne.

3. Meie ise: kes me end laseme eelarvamistest juhtida, teiste hukkamõistmist kartes, ja kes sagedaste asjale liialdatud tähtsuse anname.

Need kordamööda ettetoodud valud ei näi mitte paratamatud ja sunduslikud olevat; neid võib suurel määral pehmendada. Tõepoolest, kultuuri tõttu õpitakse loodust tundma ja tehakse taltsaks; ettenähtavaid looduse ilmuvusi võib muist ära hoida, muist pehmendada, nõnda et nad enam hädaohtlikud ei ole. Põual ei ole enam tähtsust, kui kõik veed kanaliseeritud ja põlluharijatele kättesaadavaks on tehtud; samuti ei tarvitse enam uputusi karta, kui igale poole tarvilikud kaitsetammid on ette ehitatud. Surm ei kao küll mitte ära, selle eest aga ei saa haigust enam olema, kui inimesed endile enam ei luba puudulikkudel tingimistel lapsi sünnitada, kelle peal haiglased ja niihästi neile endile kui kogu ühiskonnale kahjulikud pärivused lasuvad. 

Ülekohus, mõtlematus ja kogemata kombel tehtud vägivald, rõhumise seadused kaovad sel päeval, kui haritud rahvad on aru saanud, et nende ainelised huvid ja nende osasaamine elurõõmudest suurenevad õigluse, headuse ja kahjutegemise eest hoidmise läbi. Sel momendil kujunevad nagu iseenesest mõistlikud riigivalitsused, kes vastastikuse kaitse organiseerivad ja iga üksiku püüded nii isikliku kui üleüldise õnne poole juhivad, mis mitte üksteise vastu ei käi ega üksteist võimatuks ei tee. 

Mis valudesse puutub, mis meist endist tulevad, siis on need juba nende poolt ära võidetud, kes terved vaimu ja keha poolest, ühesuguselt väljaarenenud vaimuvõimeid omavad, *) kelle vaim vabanenud on valemõistetest ja kelle haridus, tahtejõud ja meeleteravus kõrgele on arenenud. 

Kõiki inimlikkude tegude motiivisid õnne otsekohese vahendite kätte püüdmises tagasi viies, näitab K’ang Jeu-wei, kuidas inimesed oma isiklikkude lõbude pimesi tagaajamises iga päevaga ikka enam ja enam sellest eesmärgist kaugenevad, kuhu poole nad püüavad, ja ta tuletab meelde, et teisele tehtud ülekohus varem või hiljem egoisti rõõmu vähendab, kas selle läbi, et igaüks temast eemale hoiab, või et ta vaenulikku ja toorest vastupanu leiab. 

Selle meie tegude ainsa motiivi peale asetab K’ang Jeu-wei kõige oma ühiskondliku ehituse aluse. Ta lükkab kõik ümber, kõik seadused ja kombed, mis meile meie veel poolmetsikud esivanemad on pärandanud ehk kelle vaim rumalate uskumiste koormast vabastatud ei olnud. Et meie tegevuse ainus põhjus on õnneotsimine, siis peab ka kõige suurema õnne otsimise peale tuleviku kultuur põhjenema.

Kang_Youwei_circa_1920

Kõigist eelarvamistest vabanenud, uurib filosoof tõevalgusel külmavereliselt elu mitmesuguseid olusid: "Koguni enne ilmaletulekut, ütleb ta, saab laps, kelles juba isa ja ema pärimused peituvad, veel kõik ema muljendid selle raskejalgsuse ajal. Meis kõigis püsivad enam ehk vähem kehalikud või vaimlikud märgid nendest tundmustest või meeleolust alles, mis emas selle tähtsa aja jooksul valitsesid. 

„Kord ilmale tulnud kasvab laps. Kuid harva omandab ta oma keha ja vaimu täieliku väljaarenemise. Vanemate rumalus, nende hooletus, veel sagedamine nende vaesus on põhjuseks nendele lõpmata väikestele juhtumistele, mis viimati elu vastupaneku jõudu nõrgendavad: ära kurnatud organism võtab kõik nakkavad (külgehakkavad) haigused vastu ja saab ise nende haiguste allikaks. Vilets tervis mõjub tahtejõu ja kõigi mõistusliste ning moraalsete omaduste peale, takistab peaaju tegevust ja rikub igaveste mõistuse tasakaalu. Teiselt poolt, haridus, mida antakse, on ebakohane, poolik ja kasutu: see tuubib mõistuse kõiksugu aineid täis, mis aatlemist (mõtlemist *) võltsivad, inimese võimetuks teevad elu maitsta ja sagedasti oskamatuks oma leiba teenida. 

"Oludest aetud, vahel ka armastusest, astub inimene abielusse, varsti on tal perekond kaelas ja ta on sunnitud, kui tal vara ei ole, ennast tööga ära kurnama, et kõiki neid toita, kes tema vaevast elavad. Peale oma perekonna on tal sagedasti vanemad ehk nooremad vennad ja õed, kelle elu tema tööst ripub. See koorem rõhub *) teda ja elu ei ole temal muud kui alatine murede, rahutuste ja viletsuste allikas.

„Seal on ta vana, oma liig vaevarikkast elust jõuetu: mingi epidemie (katk) võib ta lapsed talt röövida, keda on ta üles kasvatanud ja kelle poolt ta oma kord toitmist loodab. Kui nad küll ei sure, siis võib juhtuda, et nende töö kõige perekonna toitmiseks ei jätku: kas peavad raugad sel korral enesetapmisega oma elu lõpetama või omale toidust kerjama või oma järeltulijatele koormaks olema?"

Kõiki kultuuriliselt madalal seisvast minevikust pärit olevaid eelarvamisi kõrvale tõrjudes reorganiseerib (korraldab, ehitab ümber) K’ang Jeu-Wei perekonna ja elu alused täiesti. Ta paneb kõige pealt pearõhku pärimuse ja sigitamise peale, ja ta tahab, et nende seadusi ja tagajärgi lähemalt uuritaks. Vahepeal aga määravad ta projektid (ettepanekud, plaanid) meeste juures kohitsemise ja naiste juures abordi (enneaegse sünnitamise) igal moraalse ja kehaliku ebaloomuliku vigaduse (monstruositeedi) korral, karistuseks kõigi kuritööde eest. Tõesti suurte kuritööde eest võetakse kurjategijate juba sündinud lapsed ja hukatakse ära. Pahad instinktid (loomusunnid) ja ebaterved tunded kaovad nõnda viimati mõne sugupõlve järgi. Väljakitkutud umbrohi ei löö enam hea vilja seas lokkama. 

Seal on laps, kes tervetest, keha ja vaimu poolest ilusatest vanematest on sündinud. Riik ei tohi lubada, et see õnnelik idu hoolekandmise puudusel rikke läheks või hävineks; falansterid on sisse seatud mägestikes, merekaldal, et igal pool, kus õhu puhtus ja maastiku ilu võivad kaasa mõjuda vaimu ja tervise ilusaks kosumiseks; ka noored raskejalgsed naised saadetakse sinna, kus nende üle kuulsad hügienistid (tervishoiu-teadlased) valvavad. Toit, joogid, kehaharjutused on terase valve ja kontrolli all. Igapäev peetakse ettelugemisi inimese anatoomia (sisemise kehaehituse) füsioloogia (elutegevuse) ja lastega ümberkäimise üle; kõneldakse ka tarvilistest voorustest ja kõigest, mis võib emale abiks olla lapse mõistust harida Õhtul mängivad orkestrid kõige ilusamaid helitöid ning äratavad ja etendavad õrnu, peeneid tundeid, mis varsti sündivaile lastele armastust kunsti, luule ja iluduse kohta annavad. Kui arstid teada saavad, et ükski nende hoolde antud naistest ühe pahateo on korda saatnud, üht seltskonnale kahjulikku ja hädaohtlikku kalduvust avaldanud, või kui nad lihtsalt liig nõrka tervist märkavad, siis määravad nad talle rohtusid, mis laste sünnitamist takistaks, kellele need pahad kalduvused võiksivad pärimuse teel siirduda (üle minna). 

Inimlik rass (tõug) ei viivitaks nõnda mitte ennast parendamast ja puhastamast. 

Kõik lapsed, nii tüdrukud kui poisid, peavad, ühesuguse hariduse ja kasvatuse saama 6-dast kuni 20-nda aastani. Haridus oleks põhjendatud positiivsete teadmiste peale, kõigi tööstuste, kõigi kunstide ja kõige meid ümbritseva elu tundmaõppimise peale. Laps, nõnda ettevalmistatud ja kõigi asjade kohta üleüldisi teadmisi omandades, oskaks loogikalikult ja mõistlikult mõtelda ja otsustada; ta tunneks kergesti oma loomulikke andeid ja oskusi; riik ei oleks enam koormatud kõiksugu luhtaläinud eksistentsidega, jõuetutega, poolikute talentidega, puuduliku eelhariduse tõttu. Haridus, viimati üleüldine ja ratsionaalne (terve mõistusega kooskõlas olev), ei näeks enam laialilaotuvat vale-ideesid. lapsikuid uskumisi ja kõiki neid nõrkusi, mis meile rumalad esivanemad on pärandanud. 

Perekond kaob ka lõpuks hoopis ära: naised, niipea kui nad sugulikult küpsed, astuvad abielusse Ühenduste direktsiooni läbikatsumiste järele; see abielu ei oleks mitte kooselamine, sest Hiina naisterahvaste sigivus paneb oletama (arvama), nagu saadaksid nad suurema osa oma elust laste sünnituste falansterides müüja. Mis lastesse puutub, siis niipea kui nad juba suuremad on, umbes kuue aastased, pannakse nad suurtesse koolidesse, kus ühel ajal niihästi nende hariduse kui nende kasvatuse üle valvatakse; sellest ajast peale on nad ka riigi ja maailma omandus. K’ang Jeu-Wei järele on perekond esivanematest, paarist ja järeltulijatest koos. Uues ühiskondlikus korras eraldatakse laps, kes oma isa ei tunne, emast enne kui ta jõuab temasse kiinduda, iga läbikäimine ja vahekord vanematega on katkestatud. Falansteris elav naine ei ela mitte oma mehele, kes oma lapsi ei tunne. Autor lisab: „Suurem jagu vanemaid kasvatab oma lapsed ainult selle eesmärgiga üles, et nende poolt oma vanul päevil austatud ja üleval peetud saada.“ Aga raugad ei tarvitse tulevikus enam maha jätmist karta: vanade ja nõrkade inimeste elu ülevalpidamise eest kannab ühiskond igaühe seisukorda mööda hoolt. Perekond hävineb sellega lõpulikult ära ja inimesed, kes sellest rõhuvast koormast vabanenud, võivad saavutada oma edenemise ja talentide täiuse. 

Ühiskonna liikmed, mehed ja naised, kes 20 aastat vanad, peavad ühe aasta haigete ja vanade hoolekandmise direktsioonides mööda saatma. Autor seab siin selle sundusliku sanitaarse (tervisliku) teenistuse, kus haigete ravitsemise kunsti õpitakse, nende teenistuse-aastatele vastu, mis meie ajal Läänemaa noored mehed tapmisekunsti kätteharjutamiseks peavad tarvitama. 

Niipea kui õppused läbi tehtud, leiavad noored inimesed oma võimete järele teenistust. Selle tasuks saavad nad toitu, korteri, riided ja natuke taskuraha. Neid, kes oma ametit väga hästi täidavad, tasutakse kiiremate ametikõrgendusega ja mõnesuguste eesõiguste läbi, nagu suurem taskuraha, mõnusamad korterid jne. Leiutajaid, teadlasi ja kõiki neid, kes mõne isikliku töö läbi tsivilisatsiooni (hariduse) edenemiseks kaasa aitavad, tasutakse samal viisil. Kaotatakse ära kõik aukraadid, ameti-auastmed, autähed ja kõik muud edevused, mis ainult laiskust ja rumalust edendavad. Neid, keda aukartus ühiskonna ees ja tasude himud ei jaksa õigel teel hoida, karistatakse nende eksimiste järele. Kuid saab ainult kahte liiki karistusi olema: ametist lahtilaskmine, mis varanduse konfiskeerimise ja ühiskonnast väljasulgemise ühes toob, ja, suurema kuritöö korral, kohitsemine mehe juures, ja naise juures legaalne (seaduslik) abort; võidakse mõnel juhtumil koguni kõigi järeltulijate ärahukkamiseni minna. Sel kombel hävitab Seltskond viimati kõik kahjulikud idud ära, mis segadusi sünnitaksid ja rahulikku elumaitsmist takistaksid. 

K’ang Jeu-Wei ei varja enese eest mitte, missuguseid raskusi sarnane organisatsioon saaks sünnitama; ta arvab siiski, et neist järgmisel kombel võiks üle saada: Kõik maakera peal leiduv maa tunnistatakse riigi omandiks, eraisikud ei või seda oma nimel omada. Riik saab sellest mitmel kujul, näit. väljarentimise teel, kasu. 

Kõik kaevandused on ühiskonna käes samuti nagu raudteed ja meresõidu kompaniid; ka suured tööstuseharud on tema päralt ja kauplus sünnib tema nimel ja tema kasuks. 

Et igal maakonnal oma isiklikud vajadused ja isiklikud ideaalid on, siis ei või seadused mitte üleüldised olla, sellepärast saavad olema rahvuslikud ehk maakondlikud valitsused, mis aga samadel alustel põhjenevad: 

Õiguse ministeerium, selle osakonnad: Ühenduste direktsioon (mis abielude üle valvab, et tõugu parendada, ja mis lasteta ühendusi ja abieluta inimesi denuntseerib (teada annab). 

Varanduste väljajagamise direktsioon (mis tasu välja jagab ja omanduse seaduste üle valvab; selle kohus on samuti riigi omanduste administratsiooni tsentraliseerida (valitsust keskendada). 

Karistuste direktsioon

Seaduseandmise direktsioon

Täidesaatva võimu direktsioon (mis töö-ülevaatajaid nimetab ja kontrollib). 

Hariduseministeerium, mille osakonnad: Üleüldine koolide direktsioon. Kõrgemate õpeasutuste direktsioon. 

Rahva eest hoolekandmise ministeerium, mille osakonnad: Laste eest enne sündimist hoolitsemise direktsioon. Sündinud laste eest hoolitsemise direktsioon. Haigete ja raukade eest hoolitsemise direktsioon. 

Kaubanduse ja tööstuse ministeerium, mille jaoskonnad: Tööstuse direktsioon. Kaubanduse direktsioon. Põlluharimise direktsioon. Rahaministeerium, mille osakonnad: Maksude ja ühiskonna varanduste direktsioon. 

Politsei ja valve direktioon. 

Igal maal on peale selle kaks seaduseandvat koda: ülemkoda alatiste liikmetega, kes teadlaste ja tarkade seast valitakse, alamkoda rahva poolt kolmeks või neljaks aastaks valitud liikmetega. Lõpuks on veel Maailma ühisriikide üleüldine valitsus, mis kahest kojast koos seisab, ja millel president ja asepresident on, kes oma teaduse või aususe poolest kõige kuulsamate seast valitakse, ja toimepanev võimkond, mis mitmesugustest ministeeriumitest koos seisab ja üksikute riikide vahekordi korraldab. 

K’ang Jeu-Wei kuulus nimi on elava liikumise ta teose kasuks elule kutsunud; suured ideed, mille peale ta oma tuleviku ehituse põhjendab, on sümpaatiliku hindamise leidnud; oma hinge kuivuse tõttu ei ole hiinlased selle eluviisi üle mitte hirmunud, mida Maailma ühisriigid neile lubavad. Kui juhtumise kombel K’ang Jeu-Wei peaks valitseva võimu tagasi saama, siis ei nõuaks nende teooriate teokstegemine kahtlemata mitte suuremaid verevalamisi kui kõigi uute, tõesti inimlikkude ja kasulikkude uuenduste tarvitusele võtmine. 

Ja pealegi ei ole see esimest korda, kus Hiinas riikliku kollektivismuse katset tehakse. Juba meie ajaarvamise 11-dal aastasajal tehti üks sarnane katse, mis 30 aastat kestis; algus oli natuke verine kõikide rahulolematute ära hävitamise tõttu, kuid mõne aasta pärast oli rahvas uute seadustega harjunud; tema valitseja ja uuendajate esimehe surma läbi tekkis reaktsioon (vastuvool), mida iseäranis\hoovi intriigid õhutasid. Keegi ei või sellepärast tõendada, et me mitte ühel või teisel päeval Hiinas K’ang Jeu-wei projekti ei näe uuesti päevakorrale tulevat, muidugi aja ja olude kohaselt muudetuna. See on aine, mis imeilusalt materjali annab tühjadele mõttearendustele, kõlavatele perioodidele ja suurte sõnade liiale tarvitamisele, mille poolest Hiina kirjanikud nii erakorralikult maiad on.

Kui tahad toetada mu tegemisi ja ise mõnusalt puhata, siis tule meile puhkama ja sauna nii suvel kui talvel. Saunamajakesega saad tutvuda siin. Parema hinna saan alati teha kontaktivormi kaudu. Olete oodatud ja aitäh teile sõbrad, kes Te sedasi toetate. Ainult koos on meil jõudu!