Õuduka jutt lükkub esialgu edasi määramatusse tulevikku. Kondikava on enam-vähem küll juba koos, kuid mul on teises arvutis, teises peatuskohas, väheke juttu lisaks sellele lisada, ning ma ei käi seal hetkel tihti.
18-20 septembril võtsin koos elukaaslasega ette tripi oma kodukohast kuni Põlva lähisteni, kus meil oli üks väike majake ja saun privaatses kohas järve ääres broneeritud. Otsustasime minna pisikesele sügispuhkusele, aga nagu välja tuli, oli tegu õnneks ikkagi rohkem suvepuhkusega. Ilm oli fantastiline. Sai kaasa võetud veel kalavarustus, paat ja supilaud. Kõike sai tehtud, paadiga sõidetud, kala püütud ja küpsetatud, saunas käidud. Et aga mitte tühjalt sõita punktist A punkti B, siis valisin eelnevalt välja mõisad, mida külastada ja kohad, mis teele jäävad. Muud kodutööd ma ei teinud ja nagu selgus, ega kuskile sisse ei saanudki. Mõnel pool isegi väljast ligi ei saanud minna. Nüüd aga juba kõigest lähemalt.
Esimene mõis, mis tundus mulle kõige suursugusem ja põnevam, oli Riisipere mõis, kuid sinna kahjuks sisse ei lastudki, isegi õuele mitte.
Vikipediast olin seda mõisa ennemat vaadanud ja sealt jäi silma selline kummaline objekt.
Mis objektiga või ehitisega on tegu, mis paistab pildil vasakul mõisa peahoone kõrval? Ma olen kunagi tarkade käest seda küsinud, kuid vastust ei ole saanud. Hetkel seda ehitist seal enam ei ole. Mõisa ümber oli palju mõisa-aegsete hoonete varemeid. Kondasin ühe vareme juures ringi, aga ega midagi uut ei näinud. Iga vähegi suurema mõisa juures oli suur korsten püsti, nagu hiljem täheldasin. Kas olid need viinaköökide jaoks või mõnel juhul äkki isegi telliste tehase otstarbeks? Paljude mõisate kõrvalhooned olid suht halvas seisukorras või hoopis hävinenud.
Järgmine koht, kust mööda sõitsime ja peatuse tegime, oli Varbola linnus. Ega mul suurt selle kohta öelda polegi. Jäin lihtsalt mõtlema, et kas see linnus oli rajatud juba mingile mäeseljandikule või tassiti kogu see mägi sinna kokku? Kui aga tassiti, siis mitusada meest seal mitusada aastat seda tööd tegid? Linnuse keskel on võimas kaev, aga kas see algselt ikka oli kaev? Miks nii lai? Ma üldse ei imestaks, et sealt edasi kaevates avastatakse hoopis mingid käigud või koopad.
Võtsin Maa-ameti kaardid lahti ja mis ma sealt näen...
Varbola vanad rannamoodustised. Kui kaugel on meri Varbolast? See ju puha sisemaa. Siin saangi natuke suuremat pilti kokku panna. Suur vesi pidi siiani ulatuma kaugelt varem, kui Pärnu sai üldse tekkida, sest Pärnu oli sel ajal igal juhul vee all, kui meri Varbolani ulatus. Tähelinnad klopsiti kokku üle ilma umbes 1500 ja peale. Enne seda olid olemas tõenäoliselt nii Friisimaa, kui ka Atlantis ja Rooma Riik lagunes alles 19. sajandi algul. Nüüd tuleb välja nuputada ja õigesse järjekorda panna paljud muud asjad. Seda aga on paganama raske teha hetkel, sest tõelist infot on väga vähe ja kõik ülejäänu on müra. Kui seda Maa-ameti kaarti uuesti vaadata, siis see linnus meenutab mõneti Toompead, mis on umbes samasuguse mäe otsas. Kui nüüd hiiglased ja hiigelpuud ka legendi kirjutada, siis võivadki need linnused ja taolised paigad olla vanade hiigelpuude kännud.
Vot see aparaat on hea huumorisoonega tegelaste fantaasiavili. Vaatasin ja mõtlesin, ega välja ei mõelnudki. Selle kiviheitemasina manööverdamisvõime ja tema liigutamine on väga raske. Absoluutselt ebatäpne ja ebaefektiivne relv. Ja kui peaks veel kivide heitmisel midagi valesti minema, siis see pühib pooled majad oma külast.
Järgmiseks jäi teele Alu mõis. Kahjuks, sisse ei pääsenud, sest seal on tegev üks asutus või õigemini liit.
Kõigis maja nurkades sellised nikerdised. Ilus küll, aga milleks. Ja siis veel see...
Vot oli selle torni küljes alles vinge aken. Mul pole mõtet tähelepanu juhtida kõigile peenematele detailidele, sest välja nagunii ei nuputa et miks? No näiteks torni tipu ligidal need kolm pisikest ava. Seal oli vaht ja ta sai soojas olla ning nendest avadest välja piiluda. Kui vaenlast nägi, siis andis häiret ja vibumehed ja tulise tõrva kaela kallajad tulid kohe torni, et vaenlasele koht kätte näidata.
Mõisa peahoone kõrval oli veel selline hoone. Ikka nuputan ja imestan, et vaesel mõisa ajal harimatud talumatsid ja orjad ehitasid valmis sellised võimsad hooned, kuid meie ajal, tsiviliseeritud ja tehnoloogiliselt kõrgel ajastul, osatakse selliseid ägedaid ja stiilipuhtaid ümberehitustöid teha.
Järgmiseks, Ingliste mõis. Kahjuks sisse ei pääsenud, kuid sest polnud ka hullu, sest vastasel korral oleksime ajahätta jäänud ja sellisel juhul oleks reisu peale kulunud paar päeva kauem.
Et jõuda "õige" esimese korruseni, on vaja kaevata. Ja kui tahad jõuda keldrini, on vaja topelt nii palju kaevata. Iga mõisa juures sama asi, kuid see pole enam ammu mingi uudis.
Suundusime edasi Eivere mõisa juurde, kuid selle aed oli kinni ja õue ei lastud. Võtsime suuna Koigi peale. Koigi mulle meeldis. Mõisa hoonet kasutati koolimajana, kõik ümberkaudsed mõisa majad ja mõis ise tundusid heas korras olevat, kuid eriti pilte ei teinud ja ka ei jalutanud, sest kõik kohad olid lapsi täis. Kas oli lõunapaus või spordipäev, kuid edasi me sealt liikusime ilma ühegi tähelepanekuta ja fotota.
Võisiku mõis. See vana hoone tundub hetkel kasutuseta olevat. Varemalt oli seal lastekodu.
Selle mõisa juures pikalt ei viibinud ja liikusime edasi endise mõisa omaniku Timotheos von Bocki surnuaiale, mis oli mõisast päris jupp maad eemal. Von Bocki on kuulsaks kirjutanud Jaan Kross oma raamatus "Keisri hull". Võibolla sellest ka see kummaline surnaaed, aga see oli äge, mulle meeldis.
Surnuaia kujundus oli stiilne, kuid mulle mõistmatu. Hauakääbastest ja ka haukividest seal eriti jälgi polnud, kuid ühe huvitava kivi ikka leidsin paksu heina vahelt, millest pikemalt mõni pilt all pool. Surnuaed oli piiratud suhteliselt kõrge kiviaiaga, kuid ühes nurgas oli selline kummaline ehitis, mida ma kuskil mujal surnuaias pole näinud. Kui ma seal olin, siis tekkis selline tunne, justkui mõnest vanast filmist, et selle imeliku ehitise kaldteel sõitsid tõllad.
Kas see keskmine, suur ruum oli tõesti kabel?
Milleks sellised pisikesed aknakesed, millest osad on tänaseks kinni müüritud? Kas lükati kirst sinna ajutiselt sisse, kuni mingeid talitusi läbi viidi? All on pilt võre vahelt.
Surnuaias oli mingil ime kombel säilinud üks kivi. Nii vana hauakivi ma teist oma silmaga Eesti surnuaedades näinud ei ole. Rõngasriste olen näinud Keila, Harju-Risti ja teistel surnuaedadel. Kõige kuulsam neist vast Kullamaa "Sitakoti Matsi" rõngasrist. Rõngasristid on dateeritud tuhatkuusada millegagi ehk 17. sajand, kuid see kivi seal surnuaias tundub olevat üks sajand vanem. Kahjuks seda kivi enam kauaks ei ole. Varsti pildilt näete miks.
Selline kivi siis. Ülemine pool on kahjuks kadunud. All paremal oleva augu otstarve jääb samuti mõistmatuks. Kivil on saksakeelne tekst ja...
Aastaarv 1542 või õigemini 15,42. See et aastaarvu ees olev esimene 1 meenutab pigem I-d, sellest on eelnevalt palju juttu olnud, kuid hetkel ei oma see tähtsust. Miks on seal koma? Küsin just meelega palju küsimusi, loodan, et mõni vastus ikka ka tuleb, eks siis saab võrrelda.
Betoonitehnoloogia? Kas betoon saab sedasi sirgjooneliselt täies pikkuses siledalt praguneda? Vaevalt. Betoonist saab juttu olla ainult siis, kui see kivi on tehtud mitmest valust. Seal kus pragu on ja õhemal poolel on selle hauakivi kirjed. Nagu üks hea kamraade, kes mõtleb teemadele kaasa ja muuseas on segumeister, kui nii võib öelda, ütles, et kividest tuleb otsida õhumulle, sest kui need on seal olemas, on tegu betooniga. Läks meelest mullisid otsida.
Järgmiseks, Suislepa mõis. Siin nägin nii mõndagi, mis on selles osas tegelikult minu jaoks tähtis, et ma saan kindlamaid jooni tõmmata ühe teatud sündmuse maha vaikimise dateerimiseks. Õigemini, midagi pole maha vaikitud, vaid ajalugu on 10000 aasta kaupa muudetud ja kõik peapeale pööratud. Kes seda on teinud ja kelle tellimusel, see on ka tegelikult kaudselt teada. Mul on juba päris naljakas lugeda vanadest ajalehtedest, et näiteks Sahaara kõrbest leiti sügavalt liiva seest mingi artefakt ja siis kohe dateeriti see aastaasse 1500 eKr. näiteks. Hoiavad käes mingi püha reliikviat ja aastaarv kohe neil olemas. Kui nüüd kaugemale mõelda ja see kehtib tegelikult päris paljuski kogu ühiskonna kohta, siis kala hakkab ikka mädanema peast. Kes on need pead? Neid päid aga on palju.
Liikusin siis mõisa juurest otse alla Õhne jõe poole ja enne jõge korraga sellised sildid. Huvitavat ajaloolist infot triiki täis, kuid need olid pandud sellisesse kohta, mis kohana ise on lähiajaloo tõendina hoopiski tähelepanuväärsem. Pean aga ütlema, et need sildid võtsid mu tähelepanu ja ma ei osanud enam tausta vaadelda, ehk need hajutasid mu tähelepanu, nagu mustkunstis öeldakse. Nende siltide taga oli üks huvitav küngas, milleni mõne hetke pärast jõuan. Tavaliselt ma taolisi silte ei loe, pildistan mõne neist ja kui hiljem kodus viitsin, vaatan üle. Need kipuvad minu ajaloo pilti muidu liigselt sisse tungima.
Jalutasin mööda pisikest silda üle jõe ja korraga selline massiivne endisaegne silla alusehitis. Terava otsaline veel pealegi. Samasuguseid on Eestis veel teisigi säilinud. Ühed neist on Narva "Sõpruse" sillal näiteks. Vaadake nüüd jõge ja seda vanaaegset ehitist, mis hoidis ja kaitses vanat silda suure vee eest. Tänapäeval vett enam pole, varsti oleme päris kuival, kuid see pole praegu point.
Ülemine pilt on tehtud samas suunas, kus tükimaad kõrgemal need nälja-sildid asusid.
Teine samasugune veerammija asemik. Kivivaremed on veel ähmaselt tuvastatavad.
Neid endisaegseid ehitis nähes heitsin korra pilgu ülevale kõrgele mäe otsas asuvale mõisale ja sain kohe aru, et mõis asus selle asutamise ajal veepiiri kõrval. Seadsin siis sammud tagasi ja...
Nälja-siltide taga selline vee poolt uhutud käikudega mäeserv.
Üleval paremal puude taga paistab mõis. Vaskul pool aga paistab üks käik.
Nende käikude kohta on liikvel naljakaid legende. Mõned neist olid isegi tahvlile trükitud. Kes viitsib, loeb ise. Pilt on kuskil üleval pool.
See pilt annab aimu kallakust ja minu hinnangul ulatus jõgi varemalt nende tahvliteni.
Hekk märgib veepiiri ja see paarisaja aasta vanune tamm on istutatud sinna peale vee alanemist. Selle kohaga jätsime hüvasti ja liikusime järgmise ehk viimase mõisani, mida sellel päeval oli plaanis vaadata.
Tegu oli Palupera mõisaga. Ilus ja korda tehtud. Mõisa juures oli üks imelik kuusnurkne hoone. Hiljem külast välja sõites märkasin veel ühte taolist, aga see oli hoopis kaugel mõisast eemal.
Ja sellega saigi päev õhtusse. Suundusime oma peatuspaika Põlva lähedal ühe väikese järve äärde. Mõnus privaatne koht, kus olime meie, kaks meie koera, minimaja, minisaun ja järv. Kõik mida puhkuseks vaja. Kala oli kahjuks vees vähe, kuid ühe purika sain siiski kätte, mis hiljem meie lõunasöögiks sai.
Kaks päeva möödusid linnutiivul ja juba tuligi hakata kodu poole sättima. Aga ega tühjalt pole mõtet sõita. Elukaaslane pakkus välja Barclay de Dolly mausoleumi. Mõeldud, tehtud.
Mausoleum oli võimas. Eemalt mööda tammealleed sinna poole kõndides vaatasin seda maja ja kohe tundus, nagu oleks tegu triumfikaarega. Muuseas, sama ütles mulle ka selle mausoleumi valvur, et kangesti meenutab triumfikaart. Tore tädike oli, kes rääkis meile vähemalt tunni jagu jutte sellest kohast, mis tema kõike teadis ja välja oli uurinud.
Mausoleumi ehtisid sümbolid ja vapp. Vernost i terpenie (ustavus ja kannatlikkus).
Tädike juhtis tähelepanu sellele gravüürile. Ütles, et see parempoolne onuke oli samas ametis, mida temagi seal praegu peab, ehk oli mausoleumi valvur. Onukesel gravüüril on isegi võti käes, millega selle hoone uks avanes. Originaal võtit kahjuks ei ole säilinud, kuid hoone ukselukk peaks autentne olema, nii vähemalt mulle väideti. Hetkel tundub mulle, et seest on see hoone ja selle kujundus enam-vähem samasugune, välja arvatud mõned detailid. Maa-alusel krüptil on praegu vanad raudpiirded ees, et keegi sisse ei kukuks ja põrand on üle valatud, ennemat olid plaadid. Huvitav on see, et lühtrit pole sellel pildil, kuigi lühtri konks on praegu seal laes. Tädike arvas, et lühter oli alla lastav, et saaks küünlaid vahetada. Mina aga võiksin puusalt pakkuda, et selle kandi mõisnik ja küla omasid suurt portaali, mida praegu kutsutakse triumfikaareks, mille kaudu said nad ilmas ringi rännata. Mõisa ja küla muidugi pole enam alles.
Panen siia neli pilti ja arvake ära, mis on neil piltidel valesti.
Vot täpselt. Neli erinevat sünniaastat nii kuulsal mehel. Mitte keegi ei tea, millal see kuulus Vene general on sündinud. Tal olid kõikvõimalikud tsaari autasud ja tiitlid, ainult Jumala tiitel oli veel puudu. Mitte ühestki dokumendist ei ole võimalik tegelikult teada saada, millal see mees sündis. Vähe sellest, mitte keegi ei tea täpselt, et kus ta sündis, arvatakse et koguni Leedus, aga keegi ei julge kinnitada ega ümber lükata. Tädike arvas, et viimasel pildil (kuldne tahvel) olev aastarv on kõige tõenäolisem variant, sest selle tahvli olevat ta naine lasknud valmistada.
Ma ei hakka kõike ümber jutustama, mida ma seal sees nägin. Soovitan soojalt kohale minna ja kuulata ja vaadata seal tähelepanelikult ringi. Tädi rääkis ajaloost igasugu ägedaid jutte väga põhjaliku detailsusega, mille peale ise ei tulekski. No näiteks selle naise kuju jalge all on kahur, millele ta astub ja kõrval on kimp odasid. See sümboliseerib võitu Napoleoni vägede üle. Oda otstes on N-täht, mis seda selgelt pidavat näitama. Kes mu blogi lugusid on lugenud, see võib siit leida hoopis sellise loo Napoleoni kohta, et teda kogunisti polnudki olemas. Napoleon olevat Rooma Riigi sõjamehe Apollo teisend. Ja see pole minu välja mõeldud. Kuidas asjad tegelikult olid, seda saame varsti teada...
Nii nad siis puhkavad seal all krüptis. Mees vasakul ja naine paremal. Kirstud tehti viimati lahti 50ndatel või 60ndatel. Muumiad olid igati korras olnud ja külastajad said neid isegi vaadata ja katsuda. Sest ajast saati pole kirste avatud ja nad suleti sinna õhukindlalt.
Enne ära minekut uurisin veel tädi käest lähiajaloo kohta. Tahtsin teada, et millal igavene tuli selles paigas ära kustutati? Tädike naeris ja vastas: Igavest tuld pole siin kunagi olnud, see on lihtsalt memoriaal langenutele. Terve see allee parempoolne äär on sõdureid täis maetud. Pidavat neid seal olema ühtedel andmetel 300 ringis ja teistel andmetel kuni 800. Kuid siis ütles ta midagi huvitavat. Et siin on käinud nii mõnedki vanad inimesed, kes mäletasid, et seal põles kunagi tuli. Igal juhul tädike väitis, et gaasitrassi selle memoriaali all ei ole. Ühe huvitava infokillu ütles ta veel, et II MS ajal, kui siin lahingud käisid, siis leppisid venelased ja sakslased omavahel kokku, et mausoleumi nad sõjategevusega ei puuduta ja see peab jääma terveks...
Jätsime selle kohaga hüvasti ja suundusin oma sünnikoju ema vaatama. Sinna jõudes puudus majas elekter, tänapäeval ikka juhtub, ja nii istusimegi lihtsalt vanas talumajas ning sõime kaasa võetud head ja paremat. Teed kahjuks elektri puudusel keeta ei saanud, aga see polnudki enam tähtis. Ning viimane koht, kust enne koju jõudmist läbi käisime oli Vigalas asuv Põrgupõhja. Omamoodi sünge koht...
LÕPP
