Kaduneljapäeva eelõhtul

Blogist pidin pausi mõneks ajaks tegema, aga see, mis eile juhtus, tasuks üles täheldada küll. Alustan kaugemalt. Üks väga hea ja tore inimene saatis eile mulle järgneva pildi, mis ta ise pildistas.

Pildile kirjutas juurde, et luges läbi minu blogist Kalamaja jutu ja küsis: "Kus on Kalamaja?" Vaade on Toompealt Balti Jaama vaksalile ja kohe selle taga on paar maja ja lage väli, mida aga pole, on Kalamaja ... Kalamaja aga oli keskajal üks suuremaid Tallinna eeslinnasid, koos oma kiriku, surnuaia ja paljude elumajadega. Andsin siis pildi Arnele uurida ja panen siia tema uurimistulemuse: Ma vaatan varjusid, sellega enamusi ei löö. Katuse "lipul" on vari vales kohas ja paljus muus kohas ka, aga see pole oluline. Esiteks pole puid ega nn elu üldse. Teiseks on inimesed üsna paksult riides, mis siis sellest? Aga vat enamus aknaid on vallale, nagu õhutaks maja, kus kontorid ja sakste toad. Pilt meenutab aega peale katastroofi. Värske see maja küll pole. Paremal pool, kus on eenduva maja osa vari, oleks justkui krohv maha tulnud. Lipuvarras mingi tellisest posti otsas ... Kuda see seal vastu peab, mida lippu sinna pandi ja kuidas katuse otsa roniti? Mulle ei meenuta see - vilgast tegevust raudteejaamana. Kõige räigem on ikkagi - Tühi maa ja sile väli, see ajab judinad peale. Mis ikkagi oli? Renderdus Nullist vä?

Arne küsimustele head vastust pole, aga meenus Kalevipoeg, kellel oli "puust" ader ja kui ta selle maha pani, siis maa, mida ader puudutas, muutus elutuks, kus ei kasvanud enam, nii palju kui silm ulatas, midagi. Kalevipojal oli ka kirves ja kui ta sellega paugu vastu puud virutas, siis sinnamaani, kuhu kirve heli kostus, langesid kõik puud maha. Kas Kalevipoeg tegi kõik lagedaks? Kes või mis on Kalevipoeg? See aga pole algava jutu mõte, vaid oli üks võimalik seletus tühjale maale ja lagedale väljale.

Nüüd aga eilsete toimetuste juurde. Taga aias hakkasin vahetama mädanenud aiaposte, mille küljes värav ja mõlemal pool poste võrkaed. Kaevasin vanad postid lahti ja hakkasin aeda posti küljest lahti võtma. Sellega ei läinudki kuigi kaua ja sain kruvid ilusasti kätte, kuid aia üleval oli aiapingutustraat, mis oli pandud läbi puidust posti ja teisel pool ots kõveraks keeratud. Auk läbi posti oli just parasjagu nii peenike kui traat. Välja ei jõudnud tõmmata, vaid pidin torniga välja lööma. Lasin AI-l asja kohta joonise teha.

Kusjuures mul on aias kaks sellist väravat ja üleeile vahetasin teisel väraval postid ära. Kõik oli täpselt sama tehnoloogiaga tehtud ja mingeid tõrkeid postide väljavahetamisel ei esinenud.

Jõudsin siis viimase postini ja hakkasin pingutustraati (pildil punane) aiaposti seest haamri ja torniga välja taguma, kuid ei õnnestunud millegipärast. Tõin, siis puuri ja puurisin traadi ülesse ja alla augu. Puur oli umbes sama peenike kui traat. Ikka ei õnnestunud. Traadi ots vaatas mulle samal kohal vastu kus see algselt oli. Tõin siis kirve ja haamri ning lõin posti pikuti pooleks ja see, mis ma seal nägin, hämmastas mind ... Traat oli puidu sees S-kujuliselt, mis aga on võimatu. All on joonis ja ka foto asja kohta.

Selline asi on võimatu ...

Esimene mõte mis tekkis - inimene pole seda aeda ehitanud, vaid simulatsioonil, matrixil või kuidas keegi tahab, on midagi valesti läinud ... Aga see polnud veel eilse päeva kohta kaugeltki kõik.

Nende samade aiapostide kohale oli tehtud väike kolmnurkne katus, mille mõlemat katuse poolt katsid plekist tahvlid (ülemisel fotol on näha otse käe all ühte katuse poolt, punast plekki). Mõlema katuse poole plekktahvlid olid umbes 13 kruviga kinni keeratud. Need kruvid olid nõuka-aegsed, nõmedad, ühe soonega kruvid. Sain ilma suurema vaevata ühelt poolt kõik kruvid lahti, peale ühe. Hästi, mõtlesin ja hakkasin teiselt poolt kruvima ja täpselt sama situatsioon. Ka teiselt poolt ei saanud mitte mingi nipiga ühte kruvi lahti. Polekski ju midagi iseäralikku, kui näiteks ühelt poolt poleks kahte kruvi lahti saanud ja teiselt ühte, kolme või nelja jne, aga mõlemalt poolt üks kruvi nii kinni, et võimatu lahti keerata. Puurisin siis kruvipead maha ja nii sain plekid kätte. Kui suur on šanš selliseks võimaluseks, et see uuesti korduks? Pidin tõdema, et Murphy seadus kehtib endiselt. 

Samas viskas pähe ühe teise võrdumi asja kohta. Oletame, et mul on 15 täiesti erineva suurusega raamatut ja ma panen need riiulisse ja hakkaksin ükshaaval raamatute asukohti muutma. Oletame, et ühe raamatu asukoha vahetamiseks kulub 1 minut, siis, kui kaua võtab mul aega raamatute asukohti muuta sedasi, et ükski kombinatsioon ei korduks? Loogika ütleb, et saaksin üpris ruttu hakkama, aga see on koht, kus loogika petab. Kogu selle tegevuse lõpule viimiseks kuluks mul umbes 2,5 miljonit aastat! Ainult 15 raamatut!!! Ja see kruvide värk meenutas umbes samasugust situatsiooni. Tundub tõenäolisem, et võidan lotoga samal päeval kaks jackpoti, kui et selline ebaõnne kombinatsioon ette tuleb.

Sain siis lõpuks aiapostid õhtul kella kuueks vahetatud ja kõht tühi. Premeerisin ennast grillil küpsetatud kartulite, sardelli ja praekapsaga. Tükeldatud kartulid, lisasin soola, tilli ja võid ning keerasin kartulid foolium-nutsakasse ja sardelli ning kapsa teise nutsakasse. Umbes pool tundi (200 kraadi) grillil ja valmis see oli. Kuna vihma tibutas ja jahe oli, siis võtsin õhtusöögi kaasa ja läksin kööki. Pesin uuesti käed, katsin laua ja panin köögiraadio mängima, mis mul üldjuhul Klassikaraadio lainel on. Raadio aga sahises. Tunde- või lihasmälu järgi teadsin, et Klassikaraadio sagedus asub minu analoognäidikuga raadiol paremal ääres, suhteliselt lõpus 108 MHZ ligidal. Ilma raadio displeile vaatamata kruttisin nuppu paremale, otsides seina/põhja ehk 108 MHZ, kust nupp enam edasi ei keera, aga põhja ei tulnudki, vaid muudkui keeran ja keeran. Esimene mõte oli, et keegi on nupu jaama pealt ära keeranud ja indikaatori näidu sassi ajanud. Aga kedagi polnud ju kodus ja hommikusöögi ajal mängis Klassikaraadio! Võtsin siis raadio kätte ja tahtsin näha, et kus see indikaator on ... järgnevat pilti nähes, pidin per..li kukkuma.

108 MHZ oli kolinud vasakule poole!!! Ma tunnen seda raadiot nagu oma viit sõrme. Ma olen suhteliselt suure tehnikataibuga ja tean miljon protsenti, et sellel raadiol oli 108 MHz paremal pool, nagu üldiselt kõikidel analoognäidikuga raadiotel, kus kõige väiksem number ehk 88 MHZ on vasakul pool ja siis number järjest suureneb. See on nagu kirjutamisega. Kirjutame ju samuti vasakult paremale ja raadiol keerame lainet väiksema sageduse pealt suurem peale samuti vasakult paremale. 

Kordan veel, et see raadio on meil juba aastaid ja iga päev ma seda näpin, kui kodus olen ja tean täpselt, kus Klassikaraadio asub. Päris tihti oli raadio lainelt maas ja lõi mingi Soome jaama sisse ning pidin jaama korrigeerima.

Normaalsel raadiol on displei sedapidi nagu alumisel pildil.

Magasin öö ära ja tulin hommikul kööki, et omale paar võileiba ja kohvi teha ja otseloomulikult panin raadio käima ning vaatasin uuesti seda naljakat näidikut. See on täielik võõrkeha ja naljanumber. See pole minu raadio! 

Mõtlesin, et kui simulatsioon, siis on simulatsioon ka teised sama firma raadiote pildid ringi muutnud, mis internetist leida ja täpselt nii oli. 

Kuidas seda juttu kokku võtta. Olgu mis on, aga mul on olnud elus väga palju taolisi imelikke juhtumisi ja olen pead raputanud ning alati lõpuks selle oma puuduliku mälu kaela ajanud. Seekord aga on teisti, sest nüüd ma enam oma mälu ei süüdista, sest pildimälu igakord uskuda ei tasugi, aga seekord pole asi enam ainult pildimälus, vaid ka lihasmälus. Ma teadsin koguaeg, et kui raadio on jaamalt maas, siis on vaja väheke paremale keerata, kuni tuleb n.ö sein vastu ja siis paar jõnksu tagasi ja Klassikaraadio mängib jälle ... Seekord jäi simulatsioon oma koerustükiga vahele, sest kahte eraldiseisvat mälu see ära ei suuda petta! 

Miks see juhtus, see on juba iseküsimus ja vastuseid on palju. Arne pakkus ka tulnukate võimalust, kuid olen taoliste asjade suhtes skeptiline, aga ei pea ka seda võimatuks. 

Järgmisena käis läbi, et vaimud trikitavad ja neil on võime asju muuta ja materialiseerida. Selliseid asju olen näinud nii tõsielubaasil vändatud filmidest, kui lugenud raamatutest. Viimane raamat, kus sellest pikalt kirjutati oli raamat: Ühendus waimude-ilmaga. Kuna maal on mul viimasel ajal palju imelikke sündmusi juhtunud ja ühel teatud põhjusel võtsin ka blogist postituse maha, kus selle raamatu sisu kirjeldasin, siis ei pea ka sellist võimalust võimatuks.

Järgmine ja maine variant. Kui ma taga aiamaal toimetasin, vahetas keegi raadio ära. Miks seda tehti, pole aimugi, aga ka see on ju sellegipoolest arvestatav variant. 

Arnel juhtus ka üks pull lugu kellaga, aga seda, mis tal juhtus, küsige juba tema käest. See on tal sama võimatu juhtum, kui minu raadio juhtum. 

Viimase variandina pakkus Arne välja võimaluse, et toimus hüpe ühelt ajaliinilt teisele. Pole ju ka see variant teistest kehvem, vaid arvestades kõiki asjaolusid tervikuna, siis võib see isegi olla kõige loogilisem ...

LÕPP

Ühendus waimude-ilmaga

Lubasin eelmises loos, et tuleb selle raamatu kohta lugu, aga ei tule ja selleks on omad põhjused. Õigemini lugu oli ööpäeva jagu üleval, aga võtsin maha ja nii jääb. Miks? Sellest võib-olla kunagi hiljem. 

Raamat Vatikani salaarhiivist

Mingi juhuse läbi sain raamatu omanikuks, mis kannab pealkirja: Ühendus waimude-ilmaga. 

See on päris pöörane raamat, millega paljastatakse piiblis olevaid muudetud ja võltsituid kohti ja eks selle raamatu lugeja võiks piiblit hästi tunda, siis saab täiuslikuma võrdluse. Aga ega piibel üdini vale pole, seal on lihtsalt teatud kohad ära soperdatud ja muudetud, et me ei saaks jälile vaimude ilma struktuurile ja sellele, mis seal toimub ning mis seaduste järgi nendes sfäärides toimetatakse ja kes neid sfääre juhivad. 

Uurisin raamatu kohta internetist tausta ja selgus, et Rahvusarhiivis on selline täitsa olemas, aga seda ei ole võimalik laenutada. Raamat olevat kirjutatud 1930ndad (RR info) ja USA arhiivi info järgi 40ndatel.

Nüüd asja juurde, et miks ma selle postituse tegelikult tegin. Nimelt, sellest raamatust on mul igal juhul plaanis kunagi lookene teha, aga mul ei ole praegu selleks aega, sest pea iga lehekülje kohta on vaja märkmeid teha või üles pildistada ning hiljem sealt informatsioon ümber trükkida, lisaks materjali juurde otsida ning seostada jms jutud juurde. Aega on mul tegelikult küll, aga kuna mu uurimis- või tegevusteravik on hetkel suunatud hoopis ühe teise projekti juurde, mis on saladus, siis enamus aur läheb sinna. Kevad-suvisel perioodil paratamatult on suurem distanst arvutiga, kuna aias on vaja toimetada, maja tahab kõpitsemist, kala tahab püüdmist, loodus tahab vaatlemist jm tegevused juurde ehk tahtsin öelda, et hetkel isegi pole ajalehti uurinud ja tegelen teiste asjadega ning ilmselt jätan blogi mingiks ajaks unarusse. Aga inimene plaanib ja Jumal naerab selle üle. Eks kunagi pusin Waimude-ilma loo ka ikka kokku.

Vahepeal viskas ka mõtte, et waimude-ilma raamat tuleks kopeerida ja sellest uued paberraamatud teha ja asjahuvilistele välja jagada, kuna selliseid haruldasi raamatuid ja selles leiduvat haruldast infot ei saa ju ainult mõned üksikud inimesed omada. Ideaalne on nii, et kes tahab uurida, see pääseb materjalile väga lihtsalt ligi. Mõte siis oli, et waimude ilm, Eenoki raamat ja veel üks raamat (mida hetkel ei saa avaldada) paberile panna ja rahvale laiali jagada. Need kõik kolm raamatut on üliharuldased ja mitte kuskilt mujalt neid eesti keeles paberil leida ei ole, aga sellest teine kord. PS! Eenoki raamatu töötlemata versioon on mul blogis draftina olemas ja ühes teises programmis on see korrigeeritud, aga praegu ei ole viitsimist sellega toimetada (võtab aega), et see siia üle tuua. Kunagi panen ka selle raamatu täistekstid siia välja.

Aga ajan siis hamba ikka verele kah, et ma siin mitte niisama lõugu ei lõksutaks.

 

 

Pildil on suvaline kuningas, antud juhul siis Austria imperaator Francis I (1768 - 1835), aga kuningas pole praegu oluline, oluline on kroon. Mis asi on kroon, mida kuningad, printsid/printsessid ja teised olulised nosplid kandsid? Kroon on meedium, mille läbi sai ühendust vaimude ilmaga. Kroonil pidid olema ilmtingimata kalliskivid ja mitte suvalised, vaid juhendi järgi. Kroon ei hakanud tööle üksi, selle juurde kuulus ka vastavate kalliskividega rinnaplaat. Need kaks eset võimaldasid pidada sidet teispoolsusega. Milline see rinnaplaat veel välja võis näha, sellest on ka üpris täpsed kirjeldused olemas. Meenus lasteendus Lumekunninganna, kus nõunikul oli ka igavene jurakas ja uhke rinnaehe, aga nõunikul polnud krooni. 

 

ERR i foto.

 

Vot ja siis ajaloost on kustutatud paljud teadmised ja järgi jäid kasutud asjad, mida ainult ilustustena sai kasutada. Ja ilma selliste Vatikani tohletanud salaarhiivide raamatuteta kobamegi pimeduses ja proovime ära arvata, mis on ajalooga valesti ja milleks ühte või teist asja vanasti kasutati.

 

Lõpetuseks kõige olulisem sellest samast raamatust, mida teab tegelikult iga inimene ja selle jaoks pole ühtegi raamatut vaja. Elus on paar lihtsat tõde, mis kindlustavad pääsemise järgmisse klassi.

 

 

Pilt raamatust: Ühendus waimude-ilmaga

 

LÕPP

Temperatuur maa sisemuses

Sain teise-ringi poest omale portsu raamatuid ja teiste seas ka Obrutševi (Sannikovi maa) raamat "Plutoonia," mida olen lugenud vast poole peale. Üldiselt vist ongi hea, et ühe jutiga lõpuni selliseid ulmekaid tavaliselt ei loe, sest siis jääb aega mõtiskleda paljude loetud asjade üle, ja seda hoopis teise pilguga, kui autor seda pakub.

Alustan väheke kaugemalt. Käisin hommikul rannas ja vesi oli jälle päris kaugele taandunud. 

See on juba vana tava, mida ma igal kevadel täheldan. Kuna väljas on viimasel ajal valdavalt külmad kirde- või põhjatuuled, siis saab sellest järeldada, et ka Soome pool on kaldalt vesi päris mitme meetri jagu tagasi tõmmanud. Kuhu vesi kaob? Kas kuhjub mere keskele mäena kokku? Ilmselt on asi ikkagi nii, et vesi kaob maa-alustesse reservuaaridesse ja seal see kas puhastub või vahetub/rikastub teise kandi veega, näiteks Botnia lahest. Jesuiit Athanasius Kircher on selle kohta vastava raamatugi kirjutanud.

Panen siia asja kohta ühe väga huvitava kirjatüki ajalehest "Ma-Rahwa näddalaleht" (14 jaanuar 1825):

Narvast, sel 19. novembril. Kui selle kuu 7. päeval see hirmus kange maru oli, mis meie maal nii mitmes kohas mõnda kahju teinud, ja meie kallist ja kuulsat Peterburi linna pea hoopis oleks ära kaotanud, kui ta kauemini oleks möllanud: siis nähti meil Narvas, sel kange tuule puhumise ajal, imet, mis siin veel ilmaski pole nähtud ega tähele pandud. Kõigis kaevudes tõusis vesi, kihises ja mulises, kui oleks tema keemas olnud ...

 

Sõjamehi aga minu jutt ei häiri. Hetkel, kui seda lugu kirjutan, siis mere peal käib selline andmine, et maja väriseb. Kiikasin siis Maa-ameti kaarti, et kus kohas nad hagu annavad.

Magusa koha omale valinud. Siiralt loodan, et süvaveepomme ei kasutata ja Neugrundi kraatrit puruks ei pommitata.

Käisin mööda mere põhja ja mõlgutasin igasugu mõtteid ja proovisin loodust tähele panna. 

Algul vaatasin, et sellised kerisekivi mõõtu kivikesed satuvad randa tormiga ja suurte lainetega mööda pildil näha olevaid kanaleid.

Siis korraga sain aru, et asi on hoopis vastupidi. Mööda siledamat pae põhja kannab laine kivid rannale ja kanalitesse jäävad kivid hoopis kinni.

Kanalite või õigemini paekivi platoo pragunemise kohtade ümbert on millegipärast paas kollakat värvi. Olen seda juba mitmeid aastaid tagasi tähele pannud. 

Mida võiks kollane tähendada? Väävlit ja rauda? Väävlihaisu kuskil tunda pole, aga püriiti või püriidi-kuulikeste pesasid on teatud lõik paksult täis. Püriit koosnevat ju väävlist ja rauast.

Arvan, et kui ma oleks need kuulid ja ka väiksemad kamakad kokku korjanud, oleks oma paarkümmend kilo vast ikka saanud.

Kus kohast need munad tulevad? Selle kohta on paar lugu olemas ja ka üks katse pooleli. Ka mujal maailmas leitakse taolisi kummalisi kuulikesi tonnide kaupa. 

Kuidas ja mismoodi ning kui pika aja jooksul tekkis paekivi? Tundub, et enne paekiviks moodustumist oli see mingi sini-savi taoline pehme mass. Sest just sellise sinisena paistis kohati paas.

Ja siis vajusid selle pehme savi sisse kõiksugused mereelukad ja kivistusid.

Aeg. Teadlased räägivad midagi sadadest miljonitest aastatest või isegi miljarditest. Teooriana on see umbes sama, nagu minu teooria, aga mina kahtlen selles. Mul on paganama kahju, et ma kivistunud kilukarpi mõned aastad tagasi samast mererannast üles ei korjanud. Oleks kasvõi piltigi teinud, siis saaks praegu öelda: "Näe! Neandertallased konserveerisid kõrgtehnoloogilisel tasemel toitu!" 

Või näiteks järgmine kivi. Kuidas see tekkis? Miljonite aastate vältel kihistus kord kvarts, siis jälle mingi muu kiht ja jälle kvarts (või tont seda teab mis see on). Või tekkis see kivi järsku, ühekorraga, kui kivim jahtus? Ilmselt võib ajada nii üht kui teist juttu, kuid need on kõik teooriad.

Kui teadlased ütlevad, et tekkis ühekorraga, siis kas Piusa koobaste liiv tekkis ka ühekorraga? Kuidas said korrapäraste vahedega punased liiva-triibud valge liiva sisse?

Tavaliselt ma õpetatud peadega ei vaidle, aga ma ka neid ei usu ja võtan nende juttu teinekord kui väga ägedat ulmet. Vahel jääb mulje, et ise ei oskakski paremat lugu välja mõelda.

Kõndisin ja vaatasin neid kive seal ja mõtlesin ka Matrixi teooriale.

Kui teinekord olen näinud videoid, kuidas Matrix justkui ei viitsi kõike asju lõpuni valmis "joonistada" ja teeb ühte keskkonda kaks või kolm samasugust ja samasuguste riietega inimest, autot jne, siis kas äkki mereranda see ei või samuti ühesuguseid kive teha? Milleks ressurssi raisata ja kõik kivid absoluutselt erinevad teha? Tuvastada kahte ühesugust kivi on ilmselt võimatu. 

Kui uskuda Matrixi teooriat, siis ilmselt kive on sel lihtne teha, ilma, et see süsteemi kinni kiilutaks, nagu varemalt on juhtunud (lennukite näide).

Korjasin ka mõned kivid üles, et need hiljem haamriga ära lõhkuda.

Suurt midagi teistsugust neis sees ei olnud. Meie püriit on tavaliselt väikese kristalliga ja ei ole seepärast kuigi ilus, kuid mul on nende pronksikarva munade ja kamakate kohta üks veelgi pöörasem teooria.

Panen siia pildid ühest esemest, mida ma pidasin samuti püriidi tükikeseks. Selle tükikese leidsin täpselt samast kohast, just nende munakeste juurest. Värvus oli sama ja pidasin seda püriidiks, kuid siis korraga hakkasin tähelepanelikumalt vaatlema seda "eset" ja nägin, et selle sees on justkui tehislik, lössi vajunud, keerme jälg.

 

 

Pistsin tüki taskusse ja kodus tõmbasin viiliga üle - nähtavale tuli kuldne värv ... järelikult, on tegu mingi vase-laadse tootega, kas siis messing või pronks, millesse on vähesel määral lisatud tina. Ilmselgelt on tegu täistehnoloogilise tootega, kuid nagu vaatlusandmed näitavad, on see pronksjunn saanud hirmsat kuuma ja sulama hakanud. 

Mis asjad on need kuulikesed ja mis imelik "moondumise" protsess on toimunud, et algne pronksi-laadne metall on kristalliseerunud, ning metall on kaotanud oma omadused? Kas võib selles asjas kuidagi süüdistada näiteks Neugrundis toimunud hiigelplahvatust? Küsimusi on alati rohkem kui vastuseid ...

  

Nüüd aga Plutoonia juurde.

Obrutšev oli teadlane ja raamatus "Sannikovi maa" oli kirjas midagi sellist, et see on dokumentaal. Plutoonia kirjutas Obrutšev Sannikovi maast kaks aastat varem. Äkki on ka see dokumentaal? Olgu kuidas on, aga esimese saja lehekülje peal oli paar kohta, mis panid mõtlema. 

Esiteks, kui ekspeditsioon suundus Nanseni maa orgu, siis panid nad tähele, et päike on seniidis. Põhjanabal on see koolihariduse järgi võimatu. Minul käis aga peast läbi, et kui päike on lokaalne objekt, siis ilmselt pole kuigi võimatu, et teatud kohal Põhja pooluse lähedal päike üle pea käib.

Lugesin siis edasi ja selgus, et Obrutšev kirjedas selle raamatuga õõnsa maa teooriat. Algselt arvatav päike, mis oli seniidis, polnudki päike, vaid oli maa tuum, mis näis vaatlejatele päikesena, sest ekspeditsioon liikus maa sees võrreldes meiega, pea alaspidi. Raamatus pakuti välja, et maa tuum on juba üpris jahtunud ja ilmselt varsti muutub see külmaks ja kogu maa sisemus külmub ära. 

Olen ammu mõelnud, et kuidas saab maa all olla soe? Kaevuvesi on võibolla pluss 4 kraadi, olenemata aastaajast ja mida sügavamale, seda soojemaks pidavat minema. Kuskilt jäi meelde, et iga 30 meetri takka läheb üks kraad soojemaks. Ilmselt paljud on seda infot arvesse võttes küsinud, et miks 11 km sügavusel ookeani põhjas on vesi umbes null kraadi? Seda teooriat arvesse võttes peaks 11 km sügavusel olema maa temperatuur juba +366 kraadi, aga miskipärast see nii ei ole. 

Maakoor olevat kuni 70km paks. Kordan veel, et see kõik on teooria. 

Kui tulla Plutoonia juurde tagasi ja oletada, et maa tuum kustub ja jahtub, siis tähendab see ju seda, et maa külmub lõpuks seest poolt ära ja mingit vedelat vett enam maa seest kätte saada ei ole võimalik. Kas poleks see suurepärane idee osadele kliimateadlastele, kes juba rohkem kui sada aastat on kõiksuguste rumalate teooriatega inimesi hirmutanud? Ilmselt selle blogi lugejaid enam niisuguste asjadega hirmutada ei saa. Üleüldse, ükskõik, mis maailmas toimub ja mida siin korda saadetakse, siis ei tasu karta, kuid see on juba väheke teine teema, millest võibolla pikemalt juba teinekord.

Päikesel on aga maru nõrk jõud midagi soojendada, mis asub sügavamal maa sees. Kalju või mullakiht, mis on kaks kuni kolm meetrit paks, sellest päikese jõud enam üle ei käi. On palju koopaid, kus on aastaringi ühtlane temperatuur, olenemata aastaajast. Kuskilt lugesin, et 30cm paksune lumekiht on väga suure, võib isegi öelda - lõputu - soojuskaitse võimekusega, kui lumi vaid ära ei sulaks. Kellel on veetrass valesti tehtud ja kipub talvel külmuma, see ärgu veetrassi kohalt lund ära lükaku.

Maakoor olevat 70km paks, siis tuleb vahevöö, mis ei ole vedel ja on u 2000km paks ja alles siis tuleb väidetavalt vedel välistuum, mille temperatuur on umbes 5000 kraadi. Kohe maakoore all olevat temperatuur 500-900 kraadi. Maakoor koosneb peamiselt kivimitest. Põhiliseks kivimiks vast on kvarts ja proovige ise mõelda, kuidas 70 km paksuse kvartsi kihi saab nii soojaks ajada, et vesi maapinnas kunagi ära ei jäätu. Kui juba 30 cm lund ei laseks sellist kuuma läbi, siis kui palju kordi enam 70 km paksune maakoor sellise sooja täielikult ära summutaks?

Lõpetuseks. Päris alati ei saa kõike asju loogikaga võtta ja mina ei tea, mis seal maapinna all tegelikult on, mis ei lase veel kunagi külmuda, kuid kahtlemata on see suur insenertehniline saavutus, nagu üleüldse kõik asjad meie maailmas ja ka meie eludes. Siin ei ole mitte midagi juhuslikku ega kogemata tekkinud asju. Kõigel on põhjus ja see on taotuslik.

LÕPP

"Maakera nabade saladused" või ka "Tõele lähedane ajaloopilt," alates aastast 1700

Ühte postitusse sattus kaks teemat, milles käsitlen huvitavamat infot raamatust "Maakera nabade saladused" ja ühte väga olulist lauset sellest raamatust, mis loob hulga kindlama vundamendi kadunud Tartaaria teooriale, ning ajaloopildist tervikuna aastast 1700 ja üles poole. Alustangi viimasest.

Sattusin lugema raamatut "Maakera nabade saladused," Dr. M. Wilhelm Meyer, 1909 (originaal, 1908) ja panin ühe väikese infokillu järgi uduse pildi kokku aastast 1700 kuni 19. sajandini. Ausalt öeldes ei jõua ära imestada, kus olid tsensori silmad? Või hoopis tuleks kahtlustada, et see raamat on ennast ise ümber kirjutanud. Selleni aga jõuan väheke hiljem.

Lause raamatust: Thorne pani ette, Inglismaast otse ida poole, Tartariast (praegusest Venemaast) mööda, Hiinamaale ning sealt ... 

Mitte kuskil eestikeelsetes allikates ei ole ma näinud sellist fakti, kus Tartariat nimetatakse praguseks Venemaaks! 

Aasta 1700 kohta on üks hea ja vana teema siin, kuigi ma ei ole tänaseks enam sealt päris kõigega nõus, aga tõde me nagunii lõpuni teada ei saa. Enne 1700 polnud mingit Venemaad ega Peeter 1 jne olemas, Eestimaast rääkimata. Muuseas, ilmselt jookseb siia sisse ka orbude teema. Venelane või ütleme siis hoopis nii, et inimene, nagu meie, istutati siia nagu kartulid ... järsku lihtsalt olid olemas. Enne aga olid hoopis teistsugused inimesed ja teistsugune keskkond jne, mis elas oma aja ära, nagu Tartaaria või ka Vana-Rooma Riik. Kartuliga on ju sama asi. Järsku ilmus kuskilt välja! Kes see kurat pimedal keskajal tomatist kartuli aretas? Arvutimängus aga saab stsenaariumeid üpris lihtsalt muuta.

Kaarte Tartaariast, mis laiutab Hiinast kuni Euroopani, on vast paljud näinud, kuid see lause pani pildi kokku - Preagune Venemaa, enne 1700, oligi Tartaaria! Ajalugu keerati valeks täpselt aastal 1700. Kopeerin selguse mõttes eelnevalt jagatud postitusest siia ühe lõigu: Teisest küljest on meil venelased, kes "ärkasid" aastal 1700. Ometi pole venelased kunagi "kogenud" aastat 1699. Miks? Sest kui nad 31. detsembril magama läksid, oli nende aasta 7207. Nad ei ärganud kalendrireformi tõttu kordagi aastal 7208... 

Järgmine allikas, mis näitab ära, et alles hiljuti loeti aastaid hoopis teisiti (Kalevipoja esi-isad, M.J. Eisen)

Kaardil laiutab Tartaaria vastu Euroopat. Kus on Venemaa?

Kui me räägime kadunud tsivilisatsioonidest, siis enne Tartaariat tehti samuti maa puhtaks ja Tartaaria asemel laiutas seal hoopis Hyperborea. 

Loo esimesele osale saab kriipsu alla tõmmata ja võtaks selle lühidalt kokku järgnevalt: Kogu ajalugu hakati valeks keerama alates aastast 1700. Alates sellest ajast, kuni 19. sajandini kestis protsess, kus kustutati jäljed ja tehnoloogiad kogu eelnevast ajaloost ning asendati võltsajalooga. Üleilmne veeputus pidi samuti kuskile sinna vahele jääma. Napoleoni armee robotid jms taoline tehnoloogia hävitati, kuid kõike ei jõutud või ei osatud hävitada. Nähtavale jäid suursugused hooned; suured pronksist kahurid; 200 tonnised kirikukellad, akveduktid jms.

Teisi huvitavaid kohti raamatust "Maakera nabade saladused."

Tegelikult on raamat üpris igav ja pole seal mingeid suuri saladusi, aga selle peale võib küll mürki võtta, et igast vanemast kirjutisest leiab anomaaliaid. Teen võimalikult lühidalt. 

Seda, et Kolumbus Uue maailma avastas, see on nende samade tegelaste kätetöö, kes peale aastat 1700 õiget ajalugu ümber kirjutama asusid ja sellel ma rohkem ei peatukski, sest need teemad on mitmeid kordi juba läbi nämmutatud. 

Joonisin alumisel pildil veel ühe koha alla: Kaugel Põhjamaal (põhjanabal) asus muinasjutu järele surmaloss - Helheim ehk hell ehk põrgu. Vot ja nüüd ei mäletagi, kas see langeb kokku Asgardi saagaga või mitte. Huvitav on see, et loetud raamatutest enam lõpuks suurt midagi ei mäleta. Kui ma poleks näiteks raamatu "Sõda ja Rahu" kohta kokkuvõtteid teinud, olekski enamus infot sealt minu jaoks kaduma läinud ja sellist paksu raamatut juba naljalt teistkorda uuesti lugema ei hakkaks.

Nanseni reisi ajal Põhja-Jäämeres, mis kestis kolm aastat, pandi tähele, et keegi kunagi haigeks ei jäänud. Hoopis vastupidi - põhjamaine kliima mõjus väga tervistavalt. Ainuke häda, mis maade avastajaid kummitas, oli skorbuut, aga selle vastu kasutati sidrunit. 

Eestit võib ju ka Põhjamaaks pidada, aga see kliima siin on kõike muud kui tervistav. Miks seal aga haigeks ei jää, selle vastus ei saa peituda pelgalt bakterite/viiruste puudumises, sest tavaline külmetus ei ole pisilastega seotud. Vastus on hoopis muus - looduses. Loodus on nii teinud, et need julged mehed, kes aastaid mööda jäävälju matkasid ja toorest kala- ja hülgeliha sõid, ei jäänud kunagi haigeks, sest vastasel juhul, poleks meil pooluste kohta ühtegi vanemat raamatut, mida lugeda. Kõik nad oleksid seal jääväljadel kõngenud. Selle nähtuse või üleüldse kõige taga on hoopis midagi muud, millest juba kohe. 

Üldiselt ei tahaks süüdistada inimesi ajaloo valeks keeramisel, vaid hoopis süüdistaks teatud tegelasi tõelise ajaloo varjamisel. No kuulge, praegune esimese aprilli kosmose nali. Milleks seda veel vaja oli?  Aga keegi ju teab täpselt, mis toimub, aga ega meiegi tegelikult lollimad pole. Eenoki raamatu järele võib ju oletada, kes nad on, aga vat sellele vastust pole saanud, et kus nad on. Samuti on teada, kes neid aitavad ja miks nad seda teevad (raha, heaolu, ühtekuuluvus, missioon jne). See on aga mündi üks pool. Mündi teine pool on see, et varjatakse hoopiski midagi suuremat kui tõelist ajalugu. Järgmine pilt samast raamatust sobib hästi, et seda mõista.

Tšuksid, eskimod ja teised rahvad, kes elavad Põhja pooluse lähedastel aladel alates Lapimaast kuni Põhja-Ameerikani välja, pole väidetavalt üksteisega aastatuhandeid kokku puutunud, aga mõistavad teineteise keeli. Seda võib seletada igatepidi, mina aga seletan seda Matrixi vimkana, nagu ka järgmist pilti Norra meremehe Barentsi maja sisemusest, mida kutsuti ka Põhja-Pompeiks, mille ta rajas kuskile Põhjamaale omale talvekorteriks. Esiteks, miks Põhjamaa mees rajas kuskile jääväljadele, kus pole ehituspuid, taolise idamaade stiilis maja? Täielik ajuvabadus. Lõke keset põrandat on sooja saamiseks ja toidu valmistamiseks hea mõte, aga korsten? Matrix kirjutab selliseid vähem uuritud teemasi üldjuhul vigaselt kokku. Kui asja vastu huvi suureneb, siis hakkab see enda esialgseid vigu parandama. 

Küsige täna näiteks AI-lt, miks Van Alleni vöö enam surmav pole? Või küsige, miks 1000 km kõrgusel 2000 C temperatuur kuum ei ole? See ajab seoses esimese aprilli kosmosereisiga vägagi naljakat juttu. Põhimõtteliselt võiks kosmoses paljalt olla, kui vaakumit poleks, sest ei kuum ega külm hakka ligi, kuna aatomeid on seal väga väge, mis sooja ja külma edasi kannaksid. Selleks ka ei põle kosmoselaevad kosmoses ära. Või veelgi parem, küsige, kus maalt lõppeb maa külgetõmbe jõud ja hakkab kaaluta olek, nagu me seda kosmosefilmides näeme? AI ütles viimase küsimuse peale, et Maa läheduses pole mingit kaaluta olekut üldse olemaski! Kui ehitada redel, mis ulatub otse kosmosesse, ütleme 400km kõrgusele, siis selle redeli otsas kaalub 75 kg kaaluv inimene ikka 75 kg! Kaaluta olek on vaba langemisest tingitud illusioon ehk kõik kosmoselaevad ja -jaamad ning satelliidid langevad vabalangemise kiirusega (9,8 meetrit sekundis) maa poole ja see tekitabki kaaluta oleku efekti ... Kujutate ette, millised tuhandeid tonne kütust mahutavaid paake peavad omame kõige tavalisemad satelliidid, et aastate jooksul pidevalt hoida õiget kõrgust. Kosmosejaamadest ja -rakettidest ei hakka üldse kirjutama. See kõik on üks suuremat sorti jamps! 

Lõunanaba.

Ülemisel kaardil on näha jäämüür, mis raamatu järgi on keskmiselt 30-70 meetrit kõrge ja Ross sõitis jäämüüri kõrval 800 km, ilma, et sellest ainsamatki läbikäiku oleks leidnud.

Hiljem läks piirkonda avastama Scott ja tema oli leidnud mulgu, et jäämüürist läbi minna, kuid ega ta eriti kaugele laevaga ei jõudnudki.

Antarktika ligiduses olevatelt saarelt leiti kõiksuguseid hiigelsuuri troopikataimede kivistisi, samuti hiigel-suurte loomade jäänuseid, ning jõuti järeldusele, et seal, nagu ka Põhja poolusel, kunagi troopiline kliima oli. Aga oh häda, see ei sobi ju kokku ametliku jutuga. Tänaseks teame, et enam see pole võimatu ja teooria on klappima saadud mandrite triivimise teooriaga, millest olen ka eelnevalt põgusalt kirjutanud, kus mingid teadlased üle saja aasta tagasi mõõtsid ära, kuidas Ameerika Euroopale 4cm aastas lähemale nihkub. Näidake mulle, kuidas 20. sajandi alguse teadlased ja millise mõõtevahendiga sellised mõõtmised ette võtsid?

Kuna tolleaja teadlased pidid kuidagi seletama, kuidas troopiline kliima nabadel sai olla, siis mõtlesid nad välja mingi järjekordse über-lolluse ehk nabade kõikumise või loksumise teooria. Kuidas see küll välja võis näha, seda nad ka ise ei teadnud, kuid selle tarvis püstitasid teadlased uue ja veelgi pöörasema teooria, et oli olemas teine kuu, mis purunes ja maa peale, õigemini vaiksesse ookeani, tükkidena prantsatas ning sinna mingi müstilise suure sissemurde tekitas.

Kuidas seda lugu lühidalt kokku võtta? Üldiselt polegi siin midagi kokku võtta, vaid oodata ja vaadata, mis üllatusi maailm järgmiseks pakub. Raamat iseenesest polnud kuigi huvitav, sest pealkiri lubas ju saladusi, mida seal polnud, aga sellegipoolest on see üks tähtsamaid raamatuid üldse, mida ma olen lugenud just selle ühe, kogemata sisse unustatud lause pärast, kus Tartariat nimetatakse praguseks Venemaaks. See infokild lükkab täielikult ümber ka osade skeptikute väited, kus Tartaaria kaarte võltsinguteks peetakse.   

LÕPP

Allikas: Maakera nabade saladused. 

Tulerongid taeva all

Mõned head nädalad tagasi lugesin huvitavat lugu, mille siiagi panen, kuid algul ma ei vedanud otsi kokku ja jätsin selle n.ö. sahtli põhja. Täna aga võtsin selle loo jälle ette ja lugesin uuesti üle ning jäin asja üle mõtlema. Mis pagan see oli? Wikipedias on selle nähtuse kohta samuti artikkel olemas, kuid see ei kannata eriti kriitikat.

Tulerongid taeva all

Tänavu (1913a.) veebruarikuus pandi Põhja-Ameerika Ühendriikides ja Kanadas iseäralist taevanähtust tähele, nagu seda ennemuistsetest aegadest teada pole. Tagantjärele on nüüd Toronto ülikooli professor Chant selle nähtuse üle teateid kogunud, millest järgmine tõeolu selgub: 9. veebruari õhtul ilmus edelataevas korraga tulipunane või kullakarva tomp, mis rutuga lähenedes suuremaks läks ja millel pikk saba taga oli.

Mitmed nägijad panid tähele, et kolm kuni neli tulekarva tompu kõrvuti edasi liikusid, millest igaühel omaenese saba oli. See hiilgav rong liikus iseäraliku suurepärasusega, nagu kindla tee peal, ilma maa poole kaldumata. Tuled liikusid edela poole, kus nad viimaks ära kadusid.

 Gustav Hahn - 1913. aasta suur meteooride paraad.

Kuid varsti tuli teine tulederong, sedasama sihti mööda edasi minnes. Oli jälle niisamati kolm või neli hiilgavat tompu sabadega, kuid natuke vähemad ja tuhmimad kui esimesed. Järgnes veel kolmas tulederong veel vähemate ja nõrgemate tuledega. Nähtus oli nõnda korralise käiguga, et mitmed nägijad võrdlevad tulesid õhu- või sõjalaevade rongidega, millel tuled ees ja taga põlesid, teised raudteerongiga, mis tuledes särab. 

Ülepea oli 30 kuni 32 tuld, mis üksteise järel edasi liikusid. Kui umbes pool osa mööda oli läinud, tuli korraga haruldaselt suur tuletomp, mis teistest vähemalt kümme korda suurem oli. Üksikute rongide vahe oli umbes 5–10 sekundit, iga rongi möödaminek 20–25 sekundit ja terve nähtus ligi kolm minutit vältav. Viimase rongi möödajõudmisel käis 5-6 kõuetaolist paukumist mürinaga. Sellega oli kõik lõppenud. Millega selle nähtuse puhul tegemist oli, ei ole veel selgeks tehtud.

Artikli lõpp.

Nuputasin, et mis see võiks olla? Kuna ma uudiseid eriti ei loe, siis ma ka suurimaid elektroonseid päevalehtede veebilehekülgi tavaliselt ei külasta, aga millegipärast just siis avasin Postimehe ja seal see oli ...

Vot just sedamoodi matrix toimetab ja mida aeg edasi, seda suuremaks anomaalia läheb ehk seda rohkem on "kokkusattumisi," mida ei saa juhuseks pidada. Loomulikult ei pruugi vastus alati õige olla, aga paremat lahendust hetkel ise ei oskakski pakkuda. Ilmselt oli 1913. aastal taevas nähtud tulerongide paraad tingitud kadunud kõrgtsivilisatsiooni mõne seadeldise ärapõlemisega atmosfääris.

LÕPP 

Allikas: Tallinna Teataja (1910-1922), nr. 225, 2 oktoober 1913.