Maa-alune maailm (Mundus subterraneus)

Paljud vanad raamatud, eriti 17. sajandist, on täis kohati kummalist ja mõistetamatut informatsiooni. Ülikoolid olid tollel ajal juba pea kõikides Euroopa riikides olemas. Oldi võimelised koostama atlaseid ja maakaarte. Olid olemas purskkaevud, akveduktid, ehitati suursuguseid losse ja kulda ning karda oli kuningatel jalaga segada. Samas teiselt küljelt, oldi äärmiselt vaesed, olid sõjad, oli nälg, olid epideemiad ja kõik muud koledused. Tundub vägisi sedasi, et oleneb, mis nurga alt mõnda teemat ka ei uuriks, vastavalt sellele saad ka tulemuse. Jääb vägisi mulje, et ajaloo uurimisel olen justkui osaleja kahe pilu katses...kord on nii ja kord on naa, olenevalt vaatlusest. Toon mõned näited mõlemast äärmusest.

17-18. sajandi õpetlaste ja targemate peade kohta on kirjutatud igasuguseid jaburdusi. Näiteks, üks kuulus õpetlane olevat öelnud, et Egiptuse püramiidid on isetekkelised ja vulkaanide jäänukid. Samal arvamusel olid ka enamus teised tolle aja õpetlased. Kas pole jaburdus? Kaine mõistus ja loogika ütleb, et nii ei saanud olla ja nii lollid ikka inimesed ka paarsada aastat tagasi ei saanud olla, pealegi need olid veel ühiskonna targemad pead. 

Siis öeldakse selle kauge aja kohta veel, et oli vist 16. sajand, et matemaatikat keegi ei osanud ja ülikoolides ka seda eriti ei õpetatud. Kaupmehed said ise kuidagi omale elementaarse matemaatika selgeks tehtud. Põhimõtteliselt sobivat tänapäeva 10-aastane laps tolle aja professoriks oma teadmiste poolest. Ja siis on hoopis teistsugune info, et kui kõrgel tasemel oli matemaatika, aritmeetika, kunst jne. 

Info, mida eelpool põgusalt kirjeldasin on pärit vanadest ajalehtedes ja kui tõsiselt üldse mingeid ajalehe artikleid võtta saab, ma ei tea. Tegingi selle loo just selle pärast, et proovida näidata ära tolle aja arusaamu ja taset, kuid ütlen ette ära, et ebaõnnestusin, sest ma ei tea, mis on tõde või mis ei ole. 

Muidugi on mul mingisugune üldine tunnetus ja võin öelda, et selles raamatus on nii tõtt kui valet, kuid kas on olemas ka kolmas variant? Kas on võimalik, et osa informatsiooni jääb halli alasse? See tähendab, et kui täna seda infot analüüsida, siis just nii oligi, aga kui analüüsida kahe aasta pärast, siis ei saanud see nii olla. Natukene segane jutt nagu see raamatki, kuid jääb vägisi mulje, et kõik variandid on ajaloos võimalikud, lihtsalt oleneb, kuidas või kas seda vaadeldakse.

Mundus subterraneus (1665)

Pildil on palju kummalisusi. Millegipärast on kaart tehtud sedasi, et lääne ilmakaar jääb üles ja sedasi on harjumatu kaarti vaadata. Ehk, kaardi kõige üleval olev maa peaks Gröönimaa olema.

Kaardile on joonistatud salapärane saar nimega Friisimaa, mis ühel hetkel lihtsalt haihtus ajaloost. Sellele on mul oma teooria ja see on seotud Atlantisega. Kummaline on veel see, et saarel olevad linnade nimed olid vanal ajal isegi teada. Nüüd peetakse seda muidugi fantaasiaks või tolle aja kartograafide eksituseks.

Novaja-Zemlja on kuidagi suurelt rõhutatud ja paistab ka sedasi, et hoovuste liikumiste kohta oli tollel ajal päris põhjalik info olemas. Hoovuste kohta võib vast nii öelda, et see kõik on üks kunstlik süsteem, mille loomise võimekus oli olemas eelmisel tsivilisatsioonil.

Sellel pildil on kõik öeldud geenitehnoloogia kohta ja võimekust seda kasutada. Vanasti oldi võimelised aretama kõiksuguseid mutante, mille gravüüre ja joonistusi on veel tänapäevalgi kuhjade viisi säilinud.

Hiiglaste teema, millest on eelnevalt väga palju juttu olnud.

Ja nüüd hakkab tulema. Maalused veeühendused mägede ja merede vahel.

 

 

Kõik maailma suuremad mäed on hiiglaslikud veereservuaarid. Mõned mäed on maa-aluste kanalite kaudu omavahel ühenduses. See on muidugi raamatu väide, mida mina ei tea kinnitada.

Samamoodi on kõik vulkaanid omavahel ühenduses.

Pildil on näha kahte kummalist keerist, üks on Botnia lahe ülaosas ja teine Norra meres. See oleks nagu mingi süsteem, mis saab alguse Valgest merest, kust tuleb vesi sellesse maa-alusesse kanalisse ja suundub läbi Botnia lahe Norra merre tagasi ja tekitab sedasi mingi omapärase veeringluse. Kahjuks, ei ole mul aega seda raamatut tõlkida, et täpsemalt teada saada, mida on tahetud öelda.

Mis mäe-tööstuslike masinatega siin tegu võiks olla, on mulle mõistetamatu. Pakun, et nende süsteemide näol on tegu masinatega, mis aitavad hoovuseid käimas hoida.

Sitsiilia. Jälle mingi kummaline maa-alune kanal. Ühest otsast tuleb vesi sisse ja liigub teisele poole. Selle näitlikustamiseks on isegi mingi mehike sinna vasakule äärde joonistatud. 

Oletus on see, et need võimsad maa-alused süsteemid on ehitatud mõne üliarenenud kadunud tsivilisatsiooni poolt, aga mis eesmärgil? Kas tõesti maailma merede veeringluse ja hoovuste tekitamine või on tegu hoopis mingit tüüpi energia ammutamise süsteemidega? Hetkel jääksin siiski esimese variandi juurde.

Selle pildi juures on veel üks väga oluline detail. Vaata Messina linna, mille kaitsev müür ulatub poolkaares merre. See müür kaitseb linna selle sama keerise eest, mida see toru tekitab. Ma pole Messinas ise käinud, kuid vaatasin Google mapsi tänavavaatega põgusalt seda kohta. Tundub nii, et mingi osa sellest müürist või kaitserajatisest võib olla isegi tänapäeval veel nähtav.

17. sajandil teati, et Suessi kanal oli olemas juba ammusest ajast ja praegusest kanalist all pool võib olemas olla senini mingi teine kanal, mis hoiab Punast merd ja Vahemerd ühenduses. Soovitan huvilisel see raamat ise üle vaadata, kellel vähegi aega, sest seal on veel palju huvitavat, mida kõike ei jõua siia kopeerida.

LÕPP

Valgustumisest

Valgustunud inimest ei ole olemas ja kes arvab, et tema on või veel hullem, arvab, et keegi teine on, siis ta on eksituses ja parem otsigu neist mõlemast variandist väljapääsu, sest pole olemas elavate kirjas veel kedagi, kes selle paiga looja mõistatuse oleks ära lahendanud. Jah, kunagi on kõndinud sellised inimesed siin maailmas, kes sellega on hakkama saanud. Peale mõistatuse lahendamist, aga on maailm iga kord ringi tehtud ja järjest huvitavamaks ja ka raskemaks. See oletus klapib ka ideaalselt tsivilisatsioonide kadumisega ja uute tekkimistega. Kui keegi kunagi jälle suudab maailma mõistatuse ära lahendada, siis lõppeb ka see maailm. Kindlasti see ühekorra jälle juhtub, seni aga kuni püsib maailm, on osad inimesed otsimises ja enamus magavad sügavat und, on koomas. On olemas inimesi, kes on puzzle või mõistatuse lahendamisele lähedal, kuid tihti nad ei tea seda ja valivad seetõttu edasiminekuks teise raja, mis ei vii sihile.

Miks ma nii arvan, on see, et kes päriselt valgustub, saab anda ka täpse juhendi ja pakkuda suurepäraseid tõestusi nii materiaalse- kui ka vaimumaailma tasandilt. Nüüd justkui räägiksin iseendale vastu, kui ütlesin, et siis maailm lõppeb, kui keegi jõuab sihile. Nii tegelikult ongi ja mitte keegi ei suuda tõestada vastupidist. Kõik tõed, kõik õpetused, mida maailm ja inimesed suudavad pakkuda, on oma olemuselt poolikud või koguni eksitavad.

Miks justkui olen selle jutuga nii kriitiline? Siin on mitmeid põhjuseid ja tegelikult ma pole kriitiline, ma olen realist ja nüüdseks võin juba vast öelda küll, et on ka elu jooksul kogemusi tekkinud. Olen lugenud suurel hulgal õpetusi, raamatuid ja muud kirjandust. Olen vaadanud filme ja erinevaid videoid, kuulanud õpetusi, juhendusi ning head ja mõistust avardavat muusikat. Olen ise uurinud erinevaid teemasid ja kohati oma uurimustega päris sügavale jõudnud. Olen kohtunud paljude inimestega, kellega on olnud mõnus filosoofilistel teemadel vestelda. Nendest kohtumistest ja nendest jutuajamistest saaks kirjutada terve raamatu.

Neid ridu kirjutades meenus mulle seik umbes 10-aastasest tagusest ajast, kus ma kohtusin mehega, kes rääkis valgustumise kogemusest ja elust teispoolsuses. Kahjuks, on selle aja peale juba mälestus tuhmunud ja faktid ähmastunud, kuid selliseid kohtumisi ma alati proovin meelde jätta ja saadud infot seedida.Ise ma olen saanud kolmel korral hetkelise valgustuse kogemuse ja neist ma vist olen põgusalt ka kuskil kirjutanud. Kes teab, mis see on, see teab.

Mul oli kunagi hea naaber ja sõber, kellega sai ühiseid õhtuid veedetud ja erinevatel huvitavatel teemadel vesteldud. Miks aga „oli“ sõber, see on teine teema ja ei puutu asjasse. Lihtsalt elu keerdkäigud viivad ja toovad sõpru või tuttavaid. No kui juba päris isiklikuks minna, siis mul sõpru üldse ei ole. Kui keegi palub mul nimetada hea sõbra nime, siis ma seda teha ei oska. Kunagi oli mul ka mõni päris sõber, kuid nad on ära kadunud. Ma ei mõtle sõprade all muidugi perekonda vaid kedagi väljastpoolt. Eks ma mõnes mõttes olen eraklik ja ajan omi asju ise. Tuttavaid ja häid inimesi aga tunnen paljusid. 

Nüüd katsun teema juurde tagasi jõuda. Alati kui midagi kirjutan, jooksevad muud teemad vahele ja tahan mõne sõnaga üht-teist juurde selgitada. Nüüd siis räägin põgusalt sellest ammusest seigast.

Sõber kutsus mu sünnipäevale ja sünnipäeva toimumise kohaks oli Olümpia hotell. Eks see sõber oli ärimees ja raha oli tal kindlasti keskmisest rohkem. Ma polnud seal hotellis varemalt käinud. Peo jaoks oli kinni pandud ühe korruse vastav tiib. Ei mäleta, kas läksin sinna korrusele trepist või liftiga, kuid mälupildile jäi üks avar ja väga maitsekalt kujundatud eesruum või saal, kus oli avar trepp. Seal saalis oli valge klaver, mille taga mängis ilusat muusikat üks mees. Oli justkui tunne, et oleksin nagu mingisse filmi sattunud.

Kui šampuse klaasid olid kokku kõlistatud, siis juhatati meid peosaali. Istumine laua äärde oli juhuslik või vaba valikuga, nimelisi kohti ei olnud ja seega mul vedas et nii läks nagu just läks. Tegelikult erilist vedamist siin elus ei olegi, asjad lähevad just täpselt nii nagu peab ja nii juhtuski, et istusin kõrvuti ühe Soome härrasmehega. Olime juba parasjagu söönud ja viinapitse kokku kõlistanud, kuid siis hakkas tulema. See härra hakkas rääkima mulle oma elust. Nagu välja tuli, oli mees kunagi olnud rahalises mõttes väga rikas. Ma ei tea, kas ta selleks momendiks enam rahakas oli, kui me seal koos istusime ja rääkisime, kuid tal oli olnud Eestis, kui ma õigesti mäletan, seitse äri, mis müüs väheke sensuaalsemaid tooteid ja ükskord „peale kogemust“ likvideeris ta oma ärid Eestis ja müüs kõik maha. Kas ta ka oma Soome ärid likvideeris, ei mäleta, kuid jäi mulje, et ta ei vajanud neid enam. Ja siis, ma ei tea kuidas või mismoodi me jutuga nii kaugele jõudsime, kuid ta hakkas rääkima mulle teispoolsusest ja kõigest imepärasest, mis seal on.

Nagu ütlesin, ei mäleta detaile kahjuks enam, kuid ta kirjeldas seda nii, et see on kirjeldamatu ja kui keegi sinna satub, siis ta pole maises mõttes kehaline. Seal pole meil käsi ega jalgu, pole silmi, et näha, kuid ometi me näeme seal midagi uskumatut, mida ei saa kirjeldada ja neid teismoodi värve jne, sest sealne maailm kasutab hoopis teisi sõnu. Sõnad vast polegi õige ütlemine. Seal on selle maailma mõistes kirjeldamatud asjad, mille jaoks polegi sõnu.

Ma ei mäleta, kas ta päris täpselt nii ütles, aga midagi taolist. Kui ma nüüd väga palju ei eksi, siis tema sattus sinna maailma läbi autoõnnetuse ja siis ta ütles mulle, et tal on võime saata see kogemus ka mulle. Me muidugi olime juba omajagu pitse kokku löönud, kuid mäletan selgesti, et ta tahtis mulle seda kogemust saata. Ma algul olekski võibolla nõusse jäänud, kuid siis ta ütles, et ta ei tea, mis kujul see kogemus mulle tuleb, aga see ei saa kerge olema ja tõenäoliselt juhtub mingi õnnetus. Kui seda kuulsin, keeldusin ma muidugi sellest kogemusest ja mainisin talle mitmeid kordi, et ta midagi seal mulle ei korraldaks.

Nagu nüüdseks on selgunud, siis seda kogemust ka ei tulnud. Kahjuks ma ei osanud siis küsida nüüdseks mulle tähtsaks saanud küsimusi ehk tehnilist poolt, et kuidas ta seda oleks teinud või kuidas see protsess välja näeks, et ta oleks saanud mulle selle kogemuse saata.

See on lühidalt kõik, kuid miskipärast arvan, et selle mehe näol oli tegemist inimesega, kes oli valgustumisele lähemal kui ükski teine, keda ma elus ise päriselt kohanud olen. Tagantjärele mõeldes, muidugi oleme me kõik inimesed ja võõra inimesega saab vist tõeliselt jutupaelad lahti ainult „julgustust“ peale võttes. Heade tuttavatena, poleks julgustust vaja olnud. 

Selle mehega seoses meenus mulle üks hea Eesti film, mis jutustab loo ühest mehest, kes loobus justkui kõigest materiaalsest. Andis oma väga kasumliku firma äripartnerile. Andis, mitte ei müünud ja läks maale elama. Loobus kõigest, mis enne ta elus oli. Koht kuhu ta elama sattus, selle küla rahvas arvas, et tegu on mingi väga rikka mehega ja tal on ka vägi inimesi aidata. Kui aga selgus, et ta on paljas kui püksinööp, siis alles selgus tõeliselt, kes see külarahvas oli ja kuidas kõik ta ümbert kadusid ning teda totakaks pidasid.

Mis ma selle looga nüüd öelda tahtsingi… on veel palju minna ja pikk tee käia. Me tegelikult käime enamuses ajas kinnisilmi ja lapsekingades ja see maailm proovib meid endasse neelata, et mitte näha seda nägematut, mis on tegelikult päris. Oleks mul mingi hea idee või õpetus, mida siin kirjeldada ja anda ja mis päriselt ka toimib 100% siis annaksin. Kas kellelgi on üldse mingit head õpetust või juhendit, mida järgides jõuavad kõik 100% kohale ja omandavad selle? Mõistagi sellist õpetust ei ole olemas ja sellist juhendit ei saagi koostada, vähemalt inimene mitte. Aga on igasuguseid muid juhendeid, mis võivad aidata lähemale, kuid valdav enamus juhenditest, õpetustest ja targutustest ei vii tegelikult kuhugi. Ja siit tulebki jama. Et kuhugi jõuda ja millestki natukene aru saama hakata, tuleb ise endal lugematu hulk infot läbi töödelda ning tuleb ise osata õigeid õpetusi ära tunda.

Virtuaalreaalsuse võimalikkusest

Üks päev hakkasin mõnevõrra intensiivsemalt mõtlema virtuaalreaalse maailma võimalikkuse peale. Teema sai vast põhitõuke võtmete koosviibimiselt, millest eelmises loos ka põgusalt juttu tegin. Kuna ma mingit väga segast ulmeraamatut proovin kirjutada, siis see jutt sobis just täpselt sinna. Panengi siia nüüd katkendi raamatust "Üksik hunt" virtuaalreaalsuse teemal. Ütlen ette ära, et see jutt ei ole lõplik, mõtete arenemisel, võin sellesse valmimata raamatusse igal ajal muudatusi ja uusi sissekandeid teha.

Virtuaalreaalsus

Ei ole võimatu, et me elame hoopis simuleeritud universumi virtuaalreaalsuses. Seda võimalust on uurinud ja kirjeldanud päris paljud lugupeetud mõtlejad üle maailma. Kirjeldan põgusalt, mida mina olen mõelnud selle võimaluse kohta. Katsun analüüsida seda võimalust nii "meie", kui ka üksiku hundi seisukohast.

Kui selle maailma puhul on tegemist simuleeritud maailmaga, siis praeguste seisukohtade juures justkui ei saaks siin simulatsioonis olevatel olenditel olla hinge. Toon siia näiteks Super Mario arvutimängu. Kui mina seda mängu mängin pult peos, siis viibin mina väljaspool Super Mario simuleeritud maailma. Super Mario tegelasel ei ole hinge, minul on. Kas võib olla sedasi, et me elame avataridena virtuaalreaalsuses ehk kunstlikus tehismaailmas?

Selle kohta on ka päris palju filme tehtud, mis lasevad meil ette kujutada, et see nii just võibki olla. Kolm põnevamat filmi sel teemal on vast Avatar, Surrogaadid ja Matrix, millest viimase kirjeldus võib vast olla kõige ligilähedasem, kuid mitte kaugeltki päris õige variant virtuaalreaalsusele. Filmi esimeses osas öeldi midagi kummalist, nimelt, et keha ei saa elada ilma vaimuta, see aga justkui ei sobiks kokku üksiku hundi teooriaga. Samas, kui teistpidi võtta, siis viiaksegi läbi ühenduste avatari sisse teadvus või hing. Tegelik mängija teises maailmas on ohverdanud oma vaimu avatari sisse ja kui hukkub avatar, hukkub ka tegelik hinge peremees. See aga ei taha kokku sobituda teooriaga, et mina olengi selle paiga looja. Kas see variant tuleks nüüd kõrvale heita või tuleks sellesse mängu võtta ikkagi ka kõrgem olend? 

Ma ei tahaks päris sügavuti neisse filmidesse laskuda, sest nende filmide süžeed võivad tegelikult eksitada. 

Kahes esimeses mainitud filmis, aga ei ole käsitletud erinevaid maailmu ja kogu tegevus toimus ühe maailma sees. Need filmid kajastavad suhteliselt hästi replikantide teemat. Avataris koguni mindi ideega niikaugele, et peeti võimalikuks hinge ülekandumist samas maailmas viibivale teisele kehale. Matrixi kõigi nelja filmi ja mõnede teiste ulmefilmide kohta on mul ammu tekkinud kuri kahtlus, et need ei ole inimeste loodud ega inimeste kirjutatud filmid. Virtuaalreaalsuses on kõik võimalik, AI (artificial intelligence ehk tehisintelligents) on kirjutanud osad filmid ise või siis need filmid pandi teisest reaalsusest siia. AI kohta võib vist nüüd öelda juba jah, et kui "see" midagi teeb või loob, siis see teeb seda ISE, sest mul on kuri kahtlus, et sellel virtuaalvormil on tekkinud iseteadvus. Küll see vorm varsti ka omale keha ehitab või isegi palju kehasid, mille see kõik üle võtab. Ma arvan, et seda vormi ei saagi kutsuda ainsuses olevaks, kuid aitab hetkel selle maailma sees toimetava AI analüüsist. 

Kui me elame repilkantide või avataridena selles maailmas ja meie tõeline olemus on kuskil teises maailmas, siis nagu iga selle raamutu teemaga, tekivad ainult uued küsimused, millele ei ole täielikke vastuseid. „Meie“ seisukohalt vaadates, ei ole absoluutselt loogiline, et keegi valiks omale avatariks haige või hullumeelse avatari. Paraku, on maailmas väga palju haigeid inimesi, kuid üksiku hundi seisukohalt pole see tähtis. Minu avatar pole just kõige kehvem ja niipidi vaadates on justkui kõik korras. Kas me aga üldse saame avatari valida?

Kui ma elangi simuleeritud maailmas, siis loogiliselt võttes on minu avatari kohta loodud ka kuskil kollane kaust, kus on kirjas kõik minu "füüsilised" ja vaimsed parameetrid. Sellesse kausta justkui minu avataril asja ei ole, kui mul puuduvad vastavad teadmised ja oskused. Seda kausta saab vaadata või andmeid muuta minu tõeline mina või looja. Kas looja olen mina ise või on selleks keegi teine, pole siinjuures tähtis. Kui mul oleks nüüd tarvis seal kaustas midagi muuta, siis kuidas ma saaksin oma tõelisele minale või loojale selgeks teha, et ta ka seda teeks. Paljud inimesed proovivad enda või teiste, isegi kogu maailma andmeid, muuta läbi palvete, mille nad edastavad looja või mõne muu olendi poole, kellesse nad usuvad. Kas see ka reaalsuses toimib või mitte, seda teemat hetkel ei puudutaks, kuigi see on väga huvitav teema. Küsin ainult nii, et kas me oskame pöörduda oma tõelise mina või looja poole sedasi, et sellest ka avatarile kasu oleks? Teised jällegi proovivad oma kollase kausta andmeid muuta läbi sensitiivide, šamaanide, haldjate, nõidade, kivide jne ning koguni läbi ise enda oskuste. Kollasele kaustale ehk enda elu reaalsuse muutmise ligipääsemise tehnikatest teen juttu hiljem.

Avatari teemadega ma rohkem hetkel edasi ei lähe, sest nendele küsimustele ei ole mul praegu vastuseid ja mitte midagi tõestada ega ümber lükata ei saa.

Väidetakse sellist asja, et kui mingi liik või mingid olendid, antud hetkel inimesed, on võimelised esialgu mingilgi kujul looma virtuaalreaalsust, siis hiljem edasi arenedes, loovad nad päris kindlasti täiusliku tehisliku virtuaalmaailma või -universumi.

Seda teades, võime me kahtlustama hakata ja võimalikuks pidada, et me elame tegelikult virtuaalmaailmas. 

Kuidas me saame kontrollida, et kas me elame simulatsioonis või mitte? 

Esiteks, üks võimalus on seda lihtsalt uskuda juba sellepärast, et see on statistiliselt ja teoreetiliselt võimalik. Muuseas, vahemärkusena ütlen, et selles maailmas ei ole mitte midagi võimatut. Teoreetlise võimalusena saab virtuaalmaailma aga võtta küll, kuid puhta kullana ei kehti tegelikult paljud asjad praktikas. Näiteks, kui 10 ehitajat ehitavad ühe aastaga ühe maja valmis, siis teoreetiliselt 20 ehitajat ehitaksid ühe maja valmis poole aastaga. Teoreetiliselt saab välja arvutada ehitajate hulga, kes ehitavad maja valmis ühe minutiga, kuid reaalsus on see, et praktikas ei ole see võimalik. Siin ma räägiksin justkui iseendale vastu. Just ütlesin, et siin maailmas on kõik võimalik ja tegelikult ongi, aga et see maagiline "kõik" võimalikuks teha, selleks tuleb kasutada ebatraditsioonilisi viise.

Teiseks, läbi vaatluse, sest ka kõige täiuslikum tsivilisatsioon või looja ei suuda teha absoluutselt veatut simuleeritud keskkonda ja kui suudakski, siis me tunneksime selle ära just tänu selle veatusele. Ma ei hakka pikalt kirjeldama siin teaduslikke paradokse ja vigasid füüsikas, matemaatikas, ajaloos või mis kohas iganes, mis võiksid justkui kinnitada, et meie maailm on simuleeritud, kuid kõige tuntum näide on vast kahe pilu katse, kus aineosake ehk valgus, olenevalt katse keskkonnast või õigemini vaatlustingimustest, kas käitub osakesena või lainena. Kui me otseselt vaatleme valgust läbi pilu minemas, siis käitub valgus osakesena. Kui me aga ei vaatle ja seame näiteks pilu taha valgustundliku ekraani, et hiljem andmeid analüüsida, siis valgus käitub lainena. Ehk, valgus ei jäta mitte kaks triipu ekraanile, millest osake läbi läheb vaid näiteks viis. Nii nagu videomäng, ei pea ka simulatsioon kogu maailma renderdama vaid renderdab seda, mida silmad näevad. Kui simulatsioon mõistab, et mingit tegevust jälgitakse, peab simulatsioon selle täielikult renderdama. On ju olemas teooria, et vaatleja loob vaadeldava. Ilus lugu küll ja tegelikult praktikas see ajalises mõttes samal silmapilgul ei tööta. Pikemas ajalises perspektiivis justkui aga näib osaliselt kehtivat, kuid seal on jällegi omad agad, mida kirjeldan hiljem üksiku hundi kujunemisloos.

Kui on võimalik luua üks virtuaalne maailm, siis on ka väga suur tõenäosus, et saab luua väga palju teisi simuleeritud maailmu ja osad neist (neid võib olla lõpmatu arv) maailmadest omavahel ühendada ning ühe tervikuna koos tööle panna. Seda võiks nimetada virtuaalseks multiversumiks. Multiversumi olemasolu lahendaks ära Mandela efekti, mida on kogenud väga paljud inimesed maailmas. Üheks tuntumaks Mandela efekti ilminguks on vast James Bondi filmist tuntud raudhamba, keda kutsuti "Lõuad" pruudi hambaklambrid. Paljud inimesed mäletavad, et raudhamba pruudil olid hambaklambrid, kui aga seda filmi täna vaadata, siis sellel tüdrukul enam hambaklambreid ei ole. Neid anomaaliaid või valesti mäletamisi on tegelikult lõputult palju. Üks teine tuntud anomaalia on rooma number IV, mis on enamuses kohtades asendunud nüüdseks IIII-ga. On teooria, et need efektid või valed mälestused, mis tegelikult polegi valed mälestused, on tekkinud eelmisest virtuaalmaailmast, kust toimus inimese "märkamatu" hüpe teise, ehk kõrval asuvasse virtuaalmaailma. 

Jällegi olen uue küsimuse ees. Kui multiversum on reaalne virtuaalreaalsuses, kas siis saab teadlikult reaalsust vahetada? Piltlikult öeldes, kas ma saan teadlikult minna teise reaalsusesse, kui siin reaalsuses mulle näiteks midagi ei meeldi? Või toimuvad hüpped ainult reaalsuste vahel minust sõltumatult? Kui ma aga simulatsioonis suren, mis siis minust saab? Kas ma üldse tulen simulatsiooni tagasi? Kui tulen, siis, kas ma saan vahetada maailma või simulatsiooni? Kas ma alustan Super Mariona kõike uuesti esimeselt tasemelt või ma jätkan sealt tasemelt, kust pooleli jäin? Kui aga jõudsin simulatsiooni lõppu, mis siis saab? Kas võib olla hoopis nii, et simulatsioon jookseb teise simulatsiooni sees ja Super Mario surm ei puuduta otseselt üksikut hunti või loojat? Ükskõik mis teooriat ma ka ei prooviks kirjeldada, vastuseks saan ainult hunniku küsimusi juurde. 

Muidugi siin võin ma takerduda ka oma rumalusse või oma reaalsusesse. Kui ma näiteks proovin ette kujutada, kui kõrgel tasemel võib olla see teadvus, kes oskab ehitada väga keerulise virtuaalmaailma, mis näib olevat füüsiline ja paneb sinna sisse inimesed, kes arvavad, et nad on päriselt olemas. Samas on see reaalsus ka nii peenelt üles ehitatud, et iga inimene tajub seda reaalsust absoluutselt erinevalt. Piltlikult öeldes, elab iga indiviid oma maailmas. Toon siia arengutasemete ja arusaamade näite 1951. aasta Philip K Dicki ulmejutustusest koera ja inimese näitel. 

See lugu oli seotud koeraga, kes kujutas omale ette, et igal reede hommikul kohale tulnud prügimehed varastavad väärtuslikku toitu, mille perekond oli hoolikalt turvalisse metallanumasse pakkinud. Pereliikmed toppisid iga päev head ja paremat toitu metallanumasse, sulgesid kaane tihedalt – ja kui anum oli täis, tulid need kohutava välimusega olendid ja varastasid kogu perekonna toidu, välja arvatud koera konservi.

Lõpuks hakkab koer selles loos ette kujutama, et ühel päeval tahavad need näljased prügimehed, kes toitu varastavad, ka terve perekonna varastada ja ära süüa. On ju teada, et koer eksib selles osas. Prügimehed ei söö inimesi. Kuid koera mõttekäik oli teatud mõttes loogiline – arvestades tema käsutuses olevaid fakte. 

Kas mitte see lugu ei näita ilmekalt, et analüüsi ja mõtle kuidas sa ka tahad ja sea faktid ritta, kuid sa ei saa mõelda mitte kunagi selle teadvuse mätta otsast, kes on sinust oma arengult kaugel ees.

Küsin ühe pealtnäha lihtsa küsimuse: "Mis on reaalsus?" Kõige lihtsam on vast vastata sellele küsimusele lapseliku meele abil, mitte hakata otsima mingeid jubedaid termineid füüsikast, matemaatikast või mis iganes teadusest. Ma võiks sellele vastata nii, et reaalsus on kõik see, mida sa tunned ja arvad ennast teadvat selle maailma kohta. See on kõige lihtsam ja üldisem vastus, kuid see ei mõtesta reaalsuse terminit lahti. Otsisin veel võimalikke lapselikke variante sellele küsimusele. Ühe ägeda vastuse andis see sama kirjanik, kelle juttu eespool põgusalt kirjeldasin: "Reaalsus on see, mis ei kao kuhugi, kui sellesse enam ei usu."

Virtuaalreaalsuse bloki lõpetuseks mainin ära veel võimaluse, et kui on olemas reaalsus, siis peab olema ka võltsreaalsus, sest see on duaalne, binaarne maailm. Siin on igale äärmusele vastuäärmus: Hea - kuri, must - valge, palav - külm, reaalsus - võltsreaalsus ehk pseudoreaalsus. Selles ei tule kahelda, seda tuleks uskuda ja võin suhteliselt kindlalt öelda, et me ei ela täielikult ei ühes äärmuses ega teises. Kuidas saavutada see, et elada ühes äärmuses, näiteks reaalsuses? See on saavutatav, iseasi aga on, et kas me ka tahame selles elada...

16qq

Camera obscura

Enne kui teemani jõuan, räägin põgusalt ühe loo. Võtsin südame rindu ja otsustasin osa võtta ühest pisikesest kokkutulekust, kus viibisid inimesed, kes mõtlevad päriselt. Mina ka omast arust mõtlen ja arvasin, et ma ka võiks siis sinna kohale ilmuda. Miks seda siia kirjutan, on see, et praegu seda lugu kirjutades, on mul sellised tunded, et ma ei oskagi seda nagu kirjeldada. Mingi teine energia oleks nagu sees, mis katsuks mind nagu heas mõttes lammutada või juhendada, aga mina ei tea kuhu poole minna või mida teha. Kui ma kuskil käin, siis ma tahan palju teada saada, uurin ja puurin ja minu viga on tegelikult see, et ma ise kohati liiga palju räägin. Peaks omale treenima oskust, et oskaksin rohkem vait olla. Õnneks, ma vist seekord väga ei pläranud ja päris hoogu üles ei saanudki, sest ma tulin ju kuulama, infot saama. Ma detailsusteni ei hakka meie koosviibimist kirjeldama, ega selline asi ei olegi sünnis, muidu teinekord ei kutsutagi, aga midagi tahaks ikka rääkida või kirjutada. Näpud ikka natukene sügelevad kah. Need, kes lõugu liigselt lõksutavad, on klatsimoorid, naabri-valved või plära-lära-leenud jt. toredad naisterahvad, aga see, kes kirjutab, kes see on? Kõigepealt müts maha seltskonna ees, paremat ei leia siit ilmast ealeski. Kuulsin seal palju erinevaid mõtteid ja sain igasuguseid niidiotsi, millega võiks edasi minna, kuid kas ma ise olen selleks hetkel valmis, seda ma ei tea. Ärkasin siis täna üles. Kuidagi imelik tunne on sees. Tegelikult on pidevalt mingi imelik tunne ja eriti veel siis, kui ei tegele maiste asjadega. See on selline tabamatu tunne, mida saab omale ette kujutada umbes nii nagu Morpheus ütles Neole: "Sa tead midagi, aga sa ei oska seda selgitada vaid tunned seda. Oled seda terve elu tundnud. Maailmas on midagi valesti ja sa ei tea, mis nimelt, aga see ajab su hulluks nagu pind ajus". 

Õnneks oli vaba päev ja õues pole sellise vihma ja jääga midagi teha. Justkui super päev, kui midagi ei pea tegema ja võid kasvõi terve päeva diivanis vedeleda, aga ei, midagi kriibib või kripeldab, sest hinges on tunne, et midagi jäi poolikuks. Arvan, et vähe oli seda üritust, aga mis ma üldse siin kurdan, tegelikult oli kõik vägev. Enne kui ärkasin, nägin ka ühe selge unenäo või õigemini üks seik unenäost oli selge. Ja see, mis ma nägin oli kriitika minu suunas. Nägin, et ürituse kohta oli interneti Facebooki ühe grupi kommentaariumis mulle kommentaar jäetud. Kahjuks, kui ärkasin, ei kirjutanud seda üles, sest sel momendil oli see pikk kommentaar mul silme ees ja oleksin üsna täpselt osanud selle maha kirjutada. Lühidalt, kriitikat lendas minu poole ja mitte asjata. Seedisin seda natukene, olin võibolla mõnevõrra üllatunud ja mulle omaselt, tahtsin ka omalt poolt vastupaugu ära panna, kuid ei teinud seda ja suutsin vait olla. Siis turgatas pähe üks kuldne rahvatarkus: "Kuula narride laitust, see on kuninglik õigus". Võtsin juba kriitika omaks ja nõustusin, et nii ongi, kuid siis hakkasin mõtlema... pagan, see, kes seda ütles, see polnud ju narr. Mine võtta kinni, mis selle unenäoga siis nüüd oli. Nüüd aga teema juurde. 

Sorisin raamaturiiulis ja esimene raamat, mis kätte sattus oli "Linnad läbi aegade" Paul Härmson (Tallinn "Valgus" 1984). Tegin raamatu suvalise koha pealt lahti ja näen mina sealt hästi vana pilti Peterburi Paleeväljakust, mille "olevat" jäädvustanud R. de Montferrand camera obscura abil. Montferrandi näol on tegu selle sama mehega, kes on ka pildil oleva Aleksandria ausamba autor. Imemees, kellesuguseid tänapäeval enam ei sünni.

Uurisin seda pilti lähemalt ja nagu ikka, ainult küsimused. Kõige pealt võiks ju küsida, et mis üldse on camera obscura, aga enne mainin ära ühe suure anomaalia. Mitu inimest võtab osa sellelt paraadilt? Pole halli aimugi, kuid vaatasin kunagi Youtube'st videot Hiina armee võiduka misiganes tähtpäeva tähistamisest. See oli võimas šhou, aga hiinlaste paraad oli nagu koolipoiste jenka selle Peterburi ürituse kõrval. Palju on hiinlasi tänapäeval ja palju oli venelasi 200 aastat tagasi? Teiseks, arvan, et tegu on pildiga, mitte joonistusega, kuid sellisel juhul on tegelaste varjud üksteisega võrreldes paigast ära. Anomaaliad on mõlemat pidi. Kui on foto, on anomaaliad, kui on pilt, on veel suuremad anomaaliad. Ma ei mäleta, et kust ma kuulsin või lugesin teooriat, et kui tehisintelligents muudkui areneb, siis ta suudab lõpuks kujundada terve uue maailma ja veel nii peenelt, et sees olija ei saa sellest arugi. AI on praegu juba väga kõrge taseme saavutanud. Väidetavalt oskab see raamatuid kirjutada, muusikat teha, pilte joonistada ja mitte ainult, isegi fotosid teha, mida reaalselt ei ole ju olemas. Ma arvan, et järgmisena hakkab AI filme tegema. Kui sealt veel edasi minna, asi sellel tehismõistusel, siis üks uus maailm teha pole. Mitmenda ringi maailmas meie elame?

Camera obscura - ehk pimekamber on pime ruum, mille seinas olev väike ava annab ava vastasseinal ümberpööratud kujutise ava ees olevatest valgustatud esemetest või maastikust. Camera obscura on fotoaparaadi eelkäija.

Camera obscura

Kui nüüd seda camera obscurat vaadata ja proovida omale ette kujutada, et Montferrand istus seal pimedas kastis ja joonistas selle sama paleeväljaku paraadi sedasi üles, koos kõigi detailidega ja tagurpidi, siis on see absurd. Vaadake selle pildi detaile. Netist saab tõmmata parema suumiga pildi selle kohta. Teiseks, kas kõik need paraadipolgud olid senikaua paigal ja ei liikunud, kuni Montferrand selle kõik üles kritseldas? Mõistagi on see üks absurd ja raamatus tegelikult öeldaksegi, et Montferrand "näib" olevat selle pildi teinud camera obscurat kasutades. Ajaloolased ja targad mehed arvavad, meie aga mõistatame.

Keerasin raamatust järgmise lehekülje ja muudkui tuleb. Vabandan ette, raamatus on must-valged pildid ja mina neid professionaalselt ümber pildistada ei oska.

Palverändurite linn, paavstlik keskkaegne Rooma.

See raamat on kindlasti sedatüüpi raamat, millele võib kasvõi doktotrant oma uurimustöös viidata, ilma pahakspanu kartmata allikakriitilisuse suhtes. Ja selles samas raamatus on pilt keskaegsest Roomast, millel jalutavad ringi hiiglased. Olen ennegi kuulnud teooriaid, et näiteks mingil ajal olla paavstid olnud ainult pikad poisid, sama oli ka kuningate ja teiste tähtsate tegelastega. See on üks vana ja kulunud teema tegelikult ja sellest praeguse vähese, aga olulise info valguses, ei olegi rohkem suurt midagi rääkida.

Pilt internetihämarustest, Giant Pope (paavst, hiiglane).

Viikingite kindlustatud laagri säilmed 10. sajandist Taanis Hobro lähedal.

Kas need linnad olid tähelinnade eelkäijad või oli neil hoopis mingi muu otstarve? Ma võiksin siin fantaseerima hakata nende rõngaslinnade puhul kui rituaalsetest paikadest, tähesõdadest ja paljust muust, kuid ei hakka. Taolisi, päris linnasid, kus ka tänapäeval elatakse, on maailmas kimpude viisi. Üks hea näide on väljakaevatud linn Kamienke, kuskil Poola-Ukraina piiril.

Kamienke.

Lõpetuseks pean ütlema nii, et mingit erilist püanti loole ei tule ja tervet raamatut põhjalikult läbi ei lugenud. Lasin diagonaalis pilgu raamatust üle. Siin on palju ägedaid kirjakohti ja mõtlemisainet, mida saaks alternatiivajaloos mõnede lugudega seostada. No näiteks, milleks olid mõeldud vanade linnade südametesse ehitatud tempeltornid, ehk meie mõistes kirikud? Aga sellepärast, et torni tipus "kohtuti" jumalatega. Siinjuures hakkasin mõtlema, et kui mina olen suuremaid kirikuid külastanud, siis ega torni sisemist osa tavakülastajale eriti ei näidata. Näiteks, kui Olevistes käisin, siis sain ronida mööda kitsast treppi, kuskil kiriku seina äärest vaateplatvormini, täpselt sinnani, kust Oleviste suur ja võimas torn hakkab. Käisin seal sees ringi ja uurisin, et miks ma ei näe seest torni ennast? Küsisin sama küsimuse neiukeselt, kes seal ülal valvet pidas. Neiuke ütles, et seal pole midagi vaadata, ainult konstruktsioonid. Võibolla enam tõesti pole midagi vaadata, sest nii Oleviste kui Niguliste tornid originaalis on kunagi maha põlenud.

Lõpetuseks toon siia välja kaks legendi sellest raamatust. Esimene legend näikse justkui kirjeldavat selle aja tohutut sõjalist relvastuse võimekust. Mis relvadega võis tegu olla, pole halli aimugi.

Assüüria kuningas Sanherib lasi 668. aastal e.m.a enda auks kivisse raiuda järgmised sõnad:

"Ma käskisin linna avarad platsid nende laipu täis kuhjata...Ma jagasin selle linna rikkused kõik oma meeste vahel. Nende jumalad peksime puruks...Ehitised ja majad purustasin ma alusmüürideni ning põletasin tules...Ma kaevasin kanalid linna südamesse ja uputasin selle siia voogudesse, nii et purunesid vundamendidki. Minu hävitustöö oli põhjalikum kui üleujutuse oma..." 

Teise legendi lugemisel hakkasid mu mälupildid jooksma Holliwoody seriaali "Teisik" suunas. 

Egiptlased uskusid hingede rändamisse ja valmistusid hoolikalt hauataguseks eluks. Teatud tingimuste täitmise korral pidi see võimaldama osasaamist jumalikust täiuslikkusest ning viima välja taaselustumiseni. Igal isikul usuti olevat mingi vaimne teisik - Ka, kelle saatus oli müstiliselt seotud keha ning isegi selle elukeskkonna edasisise eksistentsiga. Ka ei olnud hävimatu, ta võis hukkuda näiteks nälja ja janu tõttu, samuti elukoha ja eriti keha kui päriseluaseme purustamise tõttu. Ka võis jätkata oma rännakut kuni tagasipöördumiseni kehasse ainult kaitstuna kõigi nende õnnetuste eest. Mõningate pärimuste järgi pidi taaselustumine toimuma 3000 aasta pärast.

LÕPP

Maa-alused käigud, matused ja pulmad

Oli pikk ja lõbus-kurb päev ühe korraga. Lugu tuleb aga ainult lõbus, see-eest aga ilmatuma pikk. Varu omale kohvi kui kohvi jooja oled ja head lugemist/vaatamist.
Ma kaalusin seda lugu kaheks teha, aga ei saa. Vabandust, päev oli ju üks. Kui Jan Uuspõld Tallinnast Tartusse mitu päeva läks, vot sellest filmist oleks võinud seriaali teha, sellest loost siin aga ei saa.
Enne kui oma jutuga seiklusrikkasse pühapäeva jõuan (08.01.2023) räägin natukene selle päeva tausta kah, mille ma üks päev varem omale kokku mõtlesin. Tean seda ammugi, et inimesed teevad plaane, aga jumal naerab inimese plaanide üle.
Avastasin üks päev varem, laupäeval siis, et mul homme vaba päev ja peaks selle kuidagi toredasti ära sisustama. Kuna Tallinnas naguniigi olin, siis kohe mõtlesin, et hästi sobiks mõni vanalinna muuseum. Mõeldud tehtud.
Plaan oli algul külastada Paksu Margareetat, kuid igaks juhuks guugeldasin ka teisi muuseume, sest ma kunagi ammu olin Paksus Margareetas käinud. Internetis surfates sain teada, et 08.01 on Linnamuuseumi filiaalid vaba sissepääsuga. Hõõrusin käsi ja valisin endale neli muuseumi välja. Natukene palju küll, aga tagavara peab igaks elujuhtumiks ju olema. Ma teadsin ka seda, et homme ootab mind ees üks matuste külastus ja peale seda ka pulm, kuid mis sellest päevast lõppkokkuvõtteks sai ja kuhu ma jõudsin ning mida nägin, sellest nüüd lähemalt juttu teengi.

Muuseumi valik number 1 oli Kiek in de köki kindlustustemuuseum ja selle bastioni käigud. Astun siis mööda Pikk tänavat või Pikk jalga ja üleval kalju otsas üks maja, mille korstnad on kohe katuse räästa ääres. Kes mu Rootsi kuningalossi lugu on lugenud, see teab, et mingil perioodil just nii ehitati ja majade kaminad asusid kahe akna vahel. Miks nii ja kus on loogika, ei tea kahjuks. Korraks mõtlesin, et hoiti korstnakive kokku, et siis ehk ei pea korsten üle katuse viilu ulatuma, aga kas Rootsi kuningas oli siis nii vaene? Endal loss kulda ja karda täis.

Siis jõudsin Taani Kuninga aeda. See olevat see koht, kus taanlased omale lipu said. Taevast olevat langenud. Taanlased võiksid omale ise oma lipu kuskilt hankida, see mis taevast kukkus, andku tagasi. Tegin just meelega sellise pildi, et need poolenisti maa alla vajunud uksekaared oleksid näha. Kuuskemaa vist ütles, et need on laskemoona panipaigad. Ma ei pane pahaks, kui keegi midagi arvab, ja ärge mulle ka pahaks pange, kui mina midagi arvan. Selles loos saate veel mõningaid imelisi ajaloo lugusid kuulma. Aiiii, mulle meeldib ajalugu.

Samast Taani Kuninga aiast vaade Niguliste kirikule. Ka sellest vägevast hoonest tuleb veel juttu.

Taani Kuninga aeda valvas suurtükk "Punane lõvi". Miks punane? Tsiteerin: "Mind hüütakse Punaseks Lõviks, raudse kuuliga tulistan ma vaenlast". 

 

 

Igavene uhke pronksist tükk oli küll, kirjad peal ja puha, aga toru oli kõver, sest tegu oli koopiaga. Nagu varsti näete, on paljud asjad, mis mulle sellest muuseumist huvi pakkusid, koopiad. Originaalis olla selle kahuri valanud Tallinna tööhoovi kohalik meister. Siin samas aias asunud tööhoovis olla valatud 16. sajandil sadu pronkssuurtükke, millest olevat tänini säilinud lisaks Punasele Lõvile veel ka "Kibe surm", mille koopiat näitan väheke hiljem. Miks aga "Kibe Surm"? Seda vaimukust ma ei suutnud kuskilt välja lugeda.

Kui Taani Kuninga aial ringi peale sain ja tahtsin Neitsitorni siseneda, siis see ei õnnestunudki. Lukus oli. Tuli minna umbes pool kilomeetrit edasi Kiek in de Kök'i.

Taani Kuninga aias olin varem käinud, aga siia polnud jõudnud. Pääslat oli valvama pandud poolik rauast kahur.

Küll pidi alles suur jõud olema, mis selle kahurimüraka pooleks on murdnud.

Õues oli põrgu külm, olin üleni külmunud ja kui muuseumi sisse pääsesin, võeti mind siin lahkelt vastu. Uksehoidja või ma ei tea mis tähtsa ameti pidaja tutvustas mulle põgusalt muuseumi, andis soovitusi, mida esimesena vaadata ja kuhu minna. Tuleb ikka suhelda inimestega, sest ma oma peaga oleks kohe käikudesse tormanud, mis on vähemalt üle poole kilomeetri pikad ja pärast oleks pidanud sama teed tagasi kõndima, kuid käikude lõpus oli olemas väljapääs. Miks ma aga tegin sellest kahurist pilti? Ma ei tea, sest hea meel oli, et sooja sain ja head ning rõõmsad inimesed minuga juttu ajasid.

Jõudsin siis õnnelikult Kiek in de Kök'i torni. Telliseid ma olen igas muuseumis alati vaadanud. Need eksemplarid olid seepärast näitusele pandud, et nendele olid jäänud loomade käpa jäljed. Tellised ise on hiiglasuured nagu vanal ajal kombeks oli.

Nõidus, müstika, maagia, katk ja surm. Need teemad müüvad alati. Pildil nelja sarvega lamba kolju.

Pildistasin üles mõned vanad tööriistad. Neid nõelu ja põdrasarvest haamrit pean autentseteks. Kui tööstust ei ole ja teadmisi ka napib, siis sellised jupstükid ajavad asja ära. Jama on ainult selles, et kiviajal pidid sellised tööriistad kasutusel olema, mitte 14-19. sajand. Miks? Varsti näete.

Minu lõi see saeleht pahviks. Tänapäeval on täpselt samasugused saelehed kasutusel nugasaagidel. Isegi auk on umbes samal kohal.

Luust peitel. Äge, ja otstarve kah kohe teada nagu tekstilt lugeda saab, kuid mis minu hinnangul kohe kuidagi ei klapi, on aeg ehk 13-14 sajand. Saarema viikingeid mäletate? Viikingiaegseid ehteid olete näinud? Viikingite mõõkasid olete näinud, mille ornamentika on nii peenelt tehtud, et sõnu jääb väheks. Kas võis olla sedasi, et Saaremaal elasid võimsad viikingid kogu oma kõrgeltarenenud tehnoloogiaga ja mandril elasid koopainimesed, kes olid otsapidi alles kiviajas ja kasutasid luust nõelu ja peitleid.

Pildil on kuldnahktapeet, mis olevat olnud kallis ja noobel viis seinte kaunistamiseks 17-18. sajandil. Seda võisid endale lubada vaid väga jõukad linlased. Esmalt pressiti nahale muster kõrgreljeefsete puidust vormidega, seejärel nahk maaliti, kullati ja kaeti lakiga. See oleks tänapäeval hea äriidee. Kas aga teadmisi jagub, et sellist tapeeti toota? Ostajate puudust ei maksa karta, olenemata tapeedirulli hinnanumbrist. 

Ühes nurgas oli terve rivi vanaaegseid kahhelplaate, kõik sinisega maalitud. Kapri saared tulid meelde, seal praegu suuremjagu kujundusi samamoodi sinisega tehtud. See on progress tegelikult. Meil enam ei tehta, oleme edasi jõudnud, aga seal tehakse senini.
Pildil Aadam ja Eeva enne duaalsuse teket, enne kui madu meelitas esimesed inimesed pattu tegema ja sööma hea ja kurja tundmise puust.

Pronksist õllevaadi kraan 16. sajand. Minu tagasihoidlikul hinnangul on see tehase toodang, mitte sepa valatud või välja taotud ese.

14-16. sajandi hobuserauad. Pilt petab. Tegu on hästi pisikeste raudadega. Nagu mõne poni omad kohe. Siin tegelikult polegi midagi imelikku, sest omal ajal kui metallidetektorismiga väheke sai tegeletud, leidsin samuti aeg-ajalt väga väikeseid hobuseraudu. Sekka kõrvale leidsin ka hiiglaslikke raudu. Maailma suurem hobune on tänapäeval Šairi hobune, kelle turjakõrgus on 2 meetrit ja kes kaalub terve tonni, ju ma siis nende raudu leidsingi.

Ühes nurgas oli koopia kehavenituspingist. Tänapäeval on ka analoogid kasutusel, kuid tervendavatel eesmärkidel. Sellise isendiga aga venitati inimesi peajagu pikemaks. Palju tõtt, palju valet, ei tea. Kuid tunne on selline, et ei maksnud sellel ajal inimelu suurt midagi ja ei maksa ka tänapäeval. Tänapäeval võibolla tehakse ainult nägu, et nagu maksaks.   

Selle pingi taga töötasid ühe patsendi selja kallal neli tublit arsti või õigemini habemeajajat. Siis ju arstiametit veel ei tuntud.

Küll pidi ikka tore mees selles töötoas tegutsema. Nii palju ilusaid ja praktilisi tööriistu.

Järgmine pilt on minu hinnangul puhas fantaasia. Miks fantaasia, aga sellepärast, et kes see sedasi inimest nüüd siis keedab nagu pildil vasakul näha. Olen nõus, et põlema ikka mõni inimene pandi, aga et nii palju vaeva näha ja keetma hakata....njaa. Isegi konn pidi keevast veest välja hüppama, aga see tegelane rahulikult ootab seal pajas oma lõppu. Need on kõik ühed ilusad muinasjutud, millega hirmutati vanasti lapsi, kui need pättust tegid ja magama ei tahtnud jääda. Eks sellest blogi postitusest kumab natukene rohkem irooniat läbi kui tavaliselt. Ma lihtsalt ei viitsi kõike asju enam uuesti ümber seletada. Kerge muigega vaatan osade asjade peale, kuid muuseumid on iseenesest väga toredad ja mulle meeldib neis käia. Muuseumide dekoraatorid on kohati humoorikad ja väga vaimukad. Küll varsti näete. 

Kivitrepp, mille alumine aste läigib. Kuskilt saatest nägin, kuidas kipskrohvist kunstmarmorit tehti. Kuluta seda ohtrasti ja saad marmorit, mis on kordi kallim kui päris marmor. Inimeste jalavaev ja pidev vanadest paekivi treppidest üles-alla käimine muudab lõpuks kõik trepid kunstmarmoriks. Muuseum tänab.

Nurgas oli kange mees, oda sain kätte, aga kilpi kätte ei saanud. Sain vähemalt suitsuvorsti lõigata. Baskini "Kunstisaalis" oli vähemalt raudrüü vanaaegne, ainult saepuru rüü sees oli tänapäevane. See siin on 100% padjofka.

Need samad inimesed, kes luunõelasid ja -meisleid kasutasid, olid võimelised omale keerama ka selliseid pronkskäevõrusid. Mu kaasa või teine pool on ehtekunstnik ja alles mõned päevad tagasi keerasime samuti sellist traati. Vahe oli ainult selles, et meie kasutasime hõbedat. Kolmest hõbetraadist keerasime ühe ehte tarvis elektritrelliga sellise kunstipärase traadi kokku. Töö tegime nullist, mina olin õpipoiss. Hõbedavalust valasime vastvasse rakisesse hõbepulgad, mida sai spetsiaalse valtsiga muudkui õhemaks traadimoodi asjaks valtsitud, kuni lõpuks oli traat piisvalt õhuke ja sai seda läbi auguraua tõmmata sellise jämeduse peale nagu parasjagu tarvis. Aegajalt pidi traati lõõmutama, et pinged traadist välja saada. Äge töö ja vaheldus muule. Kas pronkstraati saab läbi auguraua tõmmata?

Mõõgakaunistuse katked iidamast-aadamast umbes samast ajajärgust kui luunõelad ja -peitlid. Kas need kaks ajastut sobivad omavahel kokku?

Milleks aknalaual selline nõgusus? Jääb mulje nagu seal oleks varemalt olnud midagi. Aga mis?

Kõvera toruga "Kibeda surma" koopia.

Voh! Minu lemmik ja täitsa valgustatud nurgas. Kahjuks küll kipsist koopia, aga asi seegi. Hiigelpüss. Sellist käes ei jõuaks hoida ja kui sellega pauku teha nii, et see eelnevalt seina külge ahelatega kinni pole pandud, siis peale lasu sooritamist, oleks minu mõõtu mees selle relva tagant kadunud läbi maja tagumise akna. Selliseid nägin vist Poolas sõjamuuseumis ühes pimedas nurgas ja selliste kohta on mul mõned pildid kuskil blogis olemas. Seal ei olnud need mitte pronksist kindlusepüssid vaid olid paigaldatud paati, millega sai varjatult vaenlase lähedale hiilida mõõda järve ja kurjamile hiilgelitakas ära panna.

See on hea kaart. Siin on näha, et Paljassaare poolsaar oli vanasti hoopis saar või õigemini kaks saart. Meenub taoline kaart ühest vanemast teemast. Nimelt, Paljasaare saarte juurest Tallinna linnani ulatuvat merd kutsuti "hauapõhjaks". Miks? Pole halli aimugi. Lisaks on siin kaardil ära märgitud terve ports tähtkindlusi. Paljasaare, Patarei, Maarjamägi ja Miiduranna.

Samas ruumis oli järgmine ja sedakorda hirmus pikk pronksist kahuri koopia. Müts maha muuseumi kujundajate ees, et oskavad sedasi komponeerida ja sügavat muljet jätta. Siin ma ei ole irooniline, selle jutu paljudes kohtades tegelikult ei ole ja mulle see muuseum väga meeldis. Aga mind vanat rebast te seekord ära ei petnud. Need kivikuulid ei mahu selle kahuri torust sisse!

Pisike nurgake katkule, mis olevat möllanud keskajal. Kas varsti muutub meie aja katk ka muuseumi vääriliseks? Või pannakse teatud tegelased häbiposti ja siis pannakse need tegelased koos häbipostiga muuseumi?

Lihtsalt fantast!

Järgmiseks, Mustpeade vennaskonna atribuutika. Ma ei ole nende majas sees käinud, kuid ma ei saa senini aru, et miks see vennaskond kummardas mustpead, samas, ise olid nad kõik valged. Loogika? Ei hakka guugeldama, las mõtted ise jooksevad selle anomaalia kohta ühekorra ise paika.

Mustpeade vennaskonna mingisugune pilt, kus kujutatkse Jeesuse risti löömist. Vaata vasakule üles punasesse kasti. Anno i560. Kõik on justkui selge nagu seebi vesi. Kas meile on valetatud ja on kirjutatud lihtlabaselt 1000 aastat ajaloole otsa? Pildil on ju Jeesus ometigi, ladina keeles iesvs. Anno, alates Jeesuse ristilöömisest 560 aastat ehk iesvus560. Nüüd vaata aga teist punast ristkülikut: Anno domini i56i. Nokk kinni saba lahti. Muidugi võib siin veel tähele panna paari detaili, mis ei pruugi midagi tähendada, aga mainimist väärt on need ikkagi. Üleval Anno, all Anno domini. Tasub vaadata ka punkte aastaarvude vahel. Igal pool on punktid, ainult aastarvu kahe viimase numbri vahel punkt puudub ja seda mõlemas kastis.

Läbi Kiek in di kök'i iga korruse oli selline auk. Augud ei olnud üksteisega kohakuti. Ei märganud küsida ka, et milleks need augud ja miks nii? Nüüd on põhjust jälle tagasi tulla.

See pole sarkasm, mida nüüd siia kirjutan. Sarkastilist või iroonilist hoiakut näitasin mõnes kohas ajaloo sündmuste või mõnede objektide peal, mitte kujunduse peale. Ma olen selle muuseumi fänn. Tegu ei ole mingi igava ja kuiva muuseumiga, milliseid on ka teinekord ette tulnud, aga ma ei kurda kunagi ka igavate muusumide üle. Ma kindlasti avaldan tänu muusumi kujundajale, kui sinna veel kord satun. Lisaks uurimusretkele, sai ka nalja. Head ja peent huumorit oli iga nurga peal. Kiitus ja müts maha tegijate ees. No vaadake või seda siga. Selle pingi puhul on tegemist häbipostiga ja kes juba kord sinna istuma pandi, see võlla läks. Hüvasti Kiek in de Kök ja nüüd edasi käikudesse.

Juhin tähelepanu värava mõõtudele ja sellele kui sügavalt maa seest see välja kaevati.

Pool kilomeetrit matka tundmatusse sügavikku.

Mingi käik oli nööriga kinni tõmmatud ja sinna oli varjule pandud üks mulle mõistmatu aparaat.

Vanadelt piltidelt tasub otsida detaile, mida tänapäeval enam ei ole. Kui keegi on lugenud Elukulg Fort Vrmaci lugu, siis nende käikude puhul võib kahtlustada sama. Tegu võis olla mingi täisautomaatse kaitserajatisega. Piltidelt tasuks otsida rauast detaile, mis tunduvad vanemad kui nõukaaeg. Seintes uurisin imelikke kohtasid, kus varemalt võis olla midagi.

Kui ma nüüd õigesti aru sain, siis oli tegu õhuhäire seadmega. Igal juhul geniaalne. Poest juba sellist ei osta.

Meeldis, et seda pikka maalust käiku oli tehtud salapärasemaks ja maagilisemaks. Mis võiks põnevam olla kui kummitused? Lastele sellised lood väga meeldivad ja see võib aidata neid hiljem elu mõismisel edasi, sest nii võivad lapsed hakata ka mõtlema mõistetamatute asjade peale ja uurima teemasid, mida koolis ei õpetata.

Nendes käikudes on asjatanud nii rootslased, soomlased, kui ka venelased, sakslased, eestlased ja võibolla isegi taanlased ning poolakad.

Üks vennike oli vangi pandud. Põranda pinda võis olla vast 1,2x1,2 meetrit. Kirjade järgi andis see mees ka otsad seal vangis. Otsisin hoolega, aga peldikut selles kongis polnud. Ämbrit ka polnud. Müstika.

Iga väikese vahemaa takka on käikude ühes seinas sellised imelikud šahtid. Ülevalt kinnised, auku küll kuskilt ei paistnud. Selgitusi neile šahtidele ei leidnud kuskilt. Loogika ütleb, et õhuaugud, aga teisest küljest, küll oleks vaenlastel sealt pomme ja tõrva ja kõiksugu muud head ja paremat sisse kallata. Mõtlesin korra Fort Vrmaci peale ja leidsin ka jälgi, et mõne sellise käigu seina küljest on midagi eemaldatud. Mida heidaks ette, et pool sellest käigust oli väga pime. Oleks teadnud, oleksin taskulambi kodust kaasa võtnud. Telefoni taskulamp jääb nendesse käikudesse lahjaks, kuid ajas kuidagi asja ära.

Selle käigu või süvendi ees on näha mingi tühi koht paekivis, kus oli ennemat midagi.

Siin võibolla natukene parem pilt sellest süvendist.

Mingi salapärane süvend seinas. Mingil otstarbel ju nii ehitati.

Huvitav seletus ja jälle targem. Soome sõdurid tegid haltuurat ja viskasid need käigud väikese tasu eest valmis.

Tööriist kah ilusti valmis pandud.

No näed siis, muudkui loen siit ja loen sealt, et Tallinnast sai n.n tähelinn 18. sajandil, mil see linn sai oma nurgelise ilme tänu hollandlasest Vaubanile. Ime piipu, ütles Tõnu Kark filmis "Detsembrikuumus". Tähelinna nurgad olid olemas juba 1533. aastate paiku. Klapib täpselt minu ühe teise looga, kus järsku üle öö, 1535. aastal, oli terve Euroopa tähelinnasid täis. Müstika. Ja siis vaatan mina Tallinna gravüüri 19. sajandist, ühtegi nurka pole. Kord on, kord ei ole. Kord on nurgad ehitatud 17. sajand, kord 18. sajand ja 19. sajand on nurgad jälle kadunud ning täna on nurgad osaliselt jälle näha.

Raidkivi "Hirvejaht Toompeal", 17. sajand.

Külgedel ka kõik ilustused ja väljaraiumised täitsa olemas.

Selle pildi tegemiseks pidin tegema kergeid akrobaatilisi liigutusi. Pildistasin selle kivimüraka alumist serva. Milleks selline soon?

Nüüd hakkab tulema.
Ano? Anno tähendab maailma aastal, aga Ano? Guugel ütleb, et tegu on Maori keelega ja see tähendab - Jällegi. Pole paha tegelikult, kuid see kivi on sellegipoolest arvatavalt kiviraiduri õpilase tehtud. Võib ju oletada igasugu asju, aga kõige loogilisem on selline variant. Kivimeistril oli lõuna paus ja pani korra silma kinni, et leiba luusse lasta. Sellil, aga peod ja käed sügelesid ja mõtles, et teeb meistrile head meelt. Meisterdas siis kivi ruttu valmis, aga kui meister seda nägi, arvas ta paremaks selli edaspidi kraave kaevama saata. Jätke meelde number 7 kuju. Seitse nagu seitse ikka.

Raidkivisid oli päris palju vaatamiseks välja pandud. Oli keerukamaid oli lihtsamaid. Osade kivide juures kahtlustasin betoonivalu, aga kahtlustuseks need jäidki.

Tegu oli vist mingi vana päikese kellaga. Rooma number IV on iga päevaga järjest raskem leida.

19. sajandi keskpaiga hauakivi. Uhke. Maine, kulunud ja surnud kest (kolp) on all, see on oma töö ära teinud. Hing aga on üleval.

Olen seda ennemgi näinud, aga pole suurt tähelepanu pööranud. Kes on nii tark ja ütleks mulle, et miks on number A juures kraadi märk või seest tühi rõngas, mis meenutab kraadi märki?

Üks soss-sepp sai juba kraavi kaevama aetud, kas teine veel? Minu teada pole ladina tähestikus tagurpidi N tähte olemas. See nagu slaavi I.
Ulmet kah. Matrix või programm on kiiruga igasugu jama valmis teinud, kuid eksib temagi. See on huvitav teema ja sellest on põgusalt juttu eelnevalt olnud.

Miljoni euro küsimus. Mis see on või õigemini, mida see kujutab. Vastuse laekumisel, mina seda raha välja ei maksa ja võlgu ka ei jää, sest mis iganes juttu võib selle kohta hambasse puhuda.

Sain lõpuks hea pildi raidkivist, millel on sooned. Mina ütlen, et tööstuslik toodang. Paljudel kividel on sellised sooned. Vaata kasvõi Ungru lossi fassaadikive. Kuidagi ei taha uskuda, et need vaokesed on kõik meisliga sinna veetud.

Mingi kummaline muster. Kas peitliga tikitud? Või pole see mingi raidkivi vaid on pesueht betoonivalu?

Paremal, see kujuke läigib küll nagu oleks marmorist. Aga kas tõesti oli vaja see ülejäänud pind sedasi ära täksida? Pime keskaeg, kus kõigil on aega küllalt, rahast rääkimata. Või tasuks meenutada korra seda treppi, mille inimesed oma roobadega marmoriks on hõõrunud.

Ja veel ja veel ning nii kuni maailma lõpuni välja, veel.

Siin on varemalt midagi tähtsat olnud. Sherloki abi oleks vaja.

Kuskil üleval pool palusin number 7 meelde jätta. Vaadake nüüd seda oletatavat number seitset. J mis J.
Siin on muidugi kõik nii sassis kui vähegi saab. Mina saan midagi sellist 016J5. Lisaks on üleval mingi hieroglüüf.

Ma võin oma vana mütsi ära süüa ja vanduda, et midagi sellist ma olen kuskil juba eelnevalt näinud. Ma siis ka tegin pilti, egas ma kehvem saa olla. Kas Arne, sina lollitad mu mõistusega? Ähmaselt veel koidab nagu, et keski giid olla kellelegi ütelnud, et see pole miski aasta-arv vaid see näitab tänavate jaotust, aadressi või tänavate numbrite süsteemi. Midagi sellist, et 6 rida ja 35 maja?

Kuskil blogis on lugu, mis käsitleb muinsusesemete võltsingute teemat. Arusaadav, et keegi ei viitsi otsida neid vanu lugusid üles, ma ise ka ei viitsi, kuid võtan selle teema kokku nii lühidalt kui võimalik. Kõik maailma muuseumid on võltsingutest pungil või vähemalt olid kunagi. Nüüd timmitakse valgust maha ja pannakse lindid ette, et hästi näha ei oleks. See siin on osaline võltsing. Keegi vana-aja elanik tahtis ennast tähtsaks teha. Mul meenub, et ega ma parem pole olnud. Kuigi ma pole otseselt midagi võltsinud, aga tegin mingeid kummalisi märke küll oma vanale nõukaaegsete seinakellade kollektsioonide peale. Siis viskasid need kellad kõik üle ja müüsin kogu krempli ühekorraga maha järgmisele. 200-aasta pärast on need muuseumis ja siis on imestamist oi-oi kui palju.

Selle pildiga lõppeski mu muuseumi külastus. Paraku oli kell juba seal maal, et uut muuseumi ei jõudnudki ette võtta ja seadsin sammud Niguliste poole, matustele.

Niguliste kirik on tegelikult juba umbes aasta aega suletud olnud, sest seal käib remont, kuid 08.01 oli selle kiriku uksed kõigile avatud, kes soovisid hüvasti jätta Eesti ehte- ja metallikuntsi korüfee Kadri Mälkiga. Panen siia ühe uduse pildi temast, mille ma kirikus pildistasin.

Jõudsin kirikusse natukene varem, kui mu kallis kaasa, kes muuseas on Kadri Mälgu õpilane EKA päevilt. Mina isiklikult Kadrit ei tundnud, kuid ma olen kaasaga käinud tema ehete näitustel. Mulle meeldisid tema tööd sellepärast väga, et ta kasutas oma paljudes töödes väga raskesti kättesaadvaid materjale nagu näiteks: meteoriiti, pronksist mõõga tupe ots (oli vist 11-13 sajandist), mammuti võhk ja muti nahk jne. Nagu kuulnud olen, siis ta oli kuulsam isegi rohkem välismaal kui Eestis. Tema töid on ostnud nii muuseumid, näitusemajad kui kollektsionäärid meilt ja mujalt. 

Huvitav on see, et pildistasin tema ühte tööd kirikus, mis oli välja pandud, nimelt just mammuti kihvast tehtud eset ja seda pilti mul telefonis ei ole enam. Otsisin mitmed kordi telefoni pildikataloogi läbi, ei ole. Huvitav, kas ma vihastasin millegagi ta välja? Samas mul õigeid leinariideid seljas ei olnud küll, kuid viisakas olin sellegipoolest, ei tulnud ju dressidega. Äkki ta vihastas selle peale, et mul tuli kirikus naer peale, muidugi hoidsin tagasi ennast, aga kõigi austuse juures kadunukese vastu, see oli ju seotud ajaloo jaburdusega, mitte millegi muuga. Nimelt, mulle meenusid muistsed matustekombed. Olen seal kirikus, kus on leina meeleolu, kus oli palju tähtsaid ja kuulsaid inimesi ning siis korraga, ei tea kust, kangastus mulle korraks pilt muistsetest matmiskommetest. Ma lihtsalt ei või, mis jaburdusi meile ajaloo pähe on räägitud. See on ikka paras komöödia ja mind ei maksa siin süüdistada. Toon siia mõned näited surma ja matustega seotud rahvakommetest:
* Kurjadel ja halbadel inimestel ei lahkuvat muidu hing, kui tulevat seda kuidagi kergendada. Selleks pandi näiteks Viljandi pool hobuseparisnikkudele rangid rinnale, 

* Paides murti surija rinnal torupill katki.
* Kodukäimise vastu aitas ka see, kui surnuaiale sõites lastakse surnule püssiga kolm pauku järgi.
* Ropka vallas lõigati surnu vasaku jala kontsa alt natuke nahka ja pandi surnule hammaste vahele jne. (Sakala Pühapäev : Sakala kaasanne, 25 aprill 1936)

Kas te kujutate tänapäeval mõnda sellist kommet ette? Ma ütleks, et see on kõik üks luul ja täielik jamps või väljamõeldis. Kas te kujutate ette kuidas mina näiteks ühe kuulsa budistist heliloojaga, kes oli samuti seal matustel, murrame surnu rinnal torupilli pooleks? Või kadunukesega talitatakse sedasi nagu Ropka vallas talitati ennemuiste? Ma ei taha väita, et kadunuke oli kuri, vastupidi, aga millegipärast just kiriku pingil istudes ja kadunukese lähedaste lugusid kuulates, kangastus mulle just see torupilli jamps.  Jube mõelda ja palun kergemat karistust oma rikutud mõtlemisele, mis pärines ühest vanast ajalehest. 

Seal pingil istudes ja neid lugusid kuulates, sain ma lugupeetud professori kohta palju huvitavat teada. Nagu näiteks, et teda köitis esoteerika, ta oli müstik, teda huvitas alkeemia, ta oli nõid ja teda lummas maagia. Võibolla eksin mõne sõna kasutusega, aga mälu ei ole enam ka kõige parem. Umbes nii sealt matuste talituselt meelde jäi. 

Kadri Mälk on ka välja andnud raamatuid, mis minu kaasa sõnul on hästi sügavamõttelised. Neid raamatuid vist on võimalik tänapäeval saada ainult raamatukogudest. Õnneks, meil on tema raamatud kodus olemas, välja arvatud ainult üks raamat. Nüüd siis tean, mida kunagi lugema hakkan. Samuti kõlas tema lähedaste järelhüüdes väga tabav või väga hea ütlus tema kohta. Ta olla mõelnud, olla öelnud ja olla käitunud deviisi järgi: "Mina teen, mida mina tahan!"

See oli luuletus tema matustelt. Esimene salm meeldib mulle väga. Ja selle salmi kohta tean ma ka üht väikest saladust. Teate ju küll, et mis on saladus? No vot, järelikult ei saa rääkida.

Nüüd suundun korraks ajas natukene kaugemale tagasi. Sinna, kui ma alles Niguliste kirikusse sisse marssisin. Jõudsin ju natukene varem ja ma sain seal kirikuga põgusalt tutvuda.

Ühe seina peal oli selline suur kivijurakas. Mõõtudega umbes 2,5 meetrit pikkust ja 2 meetrit laiust. Tõenäoliselt oli tegu mõne vähekene pikema poisi hauaplaadiga. Ka taolistest suurtest hauaplaatidest on lugu blogis olemas, üle ei tahaks korrata.

Seal kirikus oli spetsiifiline lõhn. Selline tugev. Ma arvan, et enamus inimesi on tundnud mõne kiriku spetsiifilist lõhna. Nuputasin, et kust see lõhn võiks küll tulla ja mis lõhnade segu kompotiga võib siin tegu olla. Vaatasin siis põrandale, nagu üleval oleval pildilgi näha, siis kiriku põrand on täis hauaplaate. Vanasti maeti kõik tähtsamad tegelased kiriku põrandasse. Selle kiriku ümbrus on samuti tõenäoliselt paksult surnuid täis, vähe sellest, et neid sissegi on maetud. Eelmise aasta suvel, mitte kaugel kiriku uksest, toimetasid arheoloogid maa all kaevates. Kaevasid sealt skelette välja. Ise nägin. Mõlemad arheoloogid olid mulle tuttavad. Tegin kunagi neile haltuurat, kui kaevasime Pärnu mnt 31 krundil. Ma vabatahtlikult läksin sinna kaevama, sest see oli mulle põnev. Aga nemad ei tahtnud, et ma seal tasuta kaevaksin, mulle isegi maksti raha selle eest. Tagasi spetsiifilise kiriku lõhna juurde. Arvan, et see ongi lõhnade bukett surnutest, vanast puidust mööblist, kopitusest ja veel millestki. Matustel oli minu ümber umbes 150 hästi riietatud ja hästi lõhnastatud inimest, aga vot, lõhnaõli lõhna ma ei tundnud, sest see spetsiifiline lõhn oli kõigest üle. See lõhn kangastus mulle veel mitmeid tunde hiljem ja koguni oli tunne, et riided lõhnavad selle kiriku järele.

Üleval oli uhke orel. Kuid see imelik väljaulatuv osa meenutas mulle Rootsi Kuningalossi kuninganna Kristiina Hõbetrooni.

Üleval oli kuskil pilt aastaarvust ja kraadi märgist. Siin on üks hauaplaat tähistatud numbriga 2 või 21.

Arusaamatud kinnimüüritud madalad avaused seintes.

Kui kuulasin järelhüüet professorile, siis nuputasin kirikulae võlvide otstarbe üle, sest üks kõneleja rääkis minu arust mikrofoni natukene valjemalt kui teised ja tema jutust oli seetõttu väga raske aru saada. Järelikult, vastavalt hääle tugevusele ja tämbrile tekitasid kiriku kaared, võlvid või koorid heli võnkumisi teisiti, kui teistel kõnelejatel. Ma ei tea, kas heli oleks paremini kõlanud, kui oleks kõlarid selle kõneleja puhul teise kohta asetatud? Vaadake seda pilti, milleks nii ehitada? Kirikutest olen ka loo teinud alternatiivajaloo vaatevinklist.

Ja matuste osa lõpetuseks panen siia pildi mingitest tahvlitest, mis kiriku seintel rippusid. Ühe tahvli peal on kolmnurk. Kirjutan tasapisi raamatut ikka veel ja seal olen parasjagu jõudnud kolmnurkadeni. Keda huvitab, see leiab loo ise üles.
Astusime kaasaga kirikust välja ja ega elu nüüd sellepärast seisma ei jää, elu läheb edasi ja nüüd pulma.
Võstin kaasal käest kinni ja viisin ta kiriku kõrval asuva õlleka või söögikoha nimega "Põrgu" juurde. Tahtsin nii sisse sinna minna ja kruusi tumedat õlut juua ja keha kinnitada, aga kinni oli see koht. Viisin naise siis teise kohta, otse Vana-Toomase valvsa pilgu alla. Oli üks soe ja hubane koht ja oma õlle ma sain. Aga pulmad? Kuskil kindlasti olid pulmad, aga meid ei olnud kutsutud.

See päev läks veel tegelikult edasi ja jõudsime ka peidel käia ning päev sisaldas endas väga palju sündmusi, kuid ma arvan, et aitab neist kirjeldustest tänaseks küll. Korraks mõtlesin, et mis siis oleks saanud, kui ma oleks käiku võtnud kõige esialgsema plaani ja läinud hoopis Paksu Margareetasse ja matustele poleks jõudnud? Milliseks mu päev siis oleks kujunenud?

LÕPP