Molutamas

Tegelikult poleks seda postitust üldse vaja, aga nagu pealkirigi ütleb - olen molutamas ja on küsitud, mis teoksil? Molutamine tähendab seda, et ma ei tee hetkel praktiliselt mitte midagi ... või õigemini, teen küll, aga väga vähe.

Naine kinkis mulle jõuludeks kalender-märkmiku, sellise suurema-poolse, ilusate nahast kaantega, ja otsustasin sellel aastal sinna iga päeva kohta sissekandeid teha. Eile olin jõudnud sellisesse punkti, et ma kirjutasin sinna lisaks paljule muule - täielik motivatsiooni puudus.

Ei ole ma vanu ajalehti uurinud, ega süvenenud ulmelistesse filmidesse või millessegi kolmandasse, vaid minu molutamise juurde kuulub õudusfilmide vaatamine, keset päeva magamine ja raamatue lugemine. Tavaliselt loen paari-kolme raamatut samal ajal ja nüüd tahes-tahtmata jõudsingi jälle ulme juurde, sest olen raamatu "Sõda ja Rahu" lõpusirgel ja see pole mingi tavaline raamat, vaid tõeline ulme või ma isegi ei tea mis asi... Öeldakse, et ilukirjandus, aga mulle näib, et see raamat pole inimese kirjutatud ja seda tõestab kaudselt üks ainus lause (kõigele muule), mida ma paar päeva tagasi sealt lugesin. Lisaks Prantsuse sõdurid ei olnudki inimesed! See kõik on seal mustade tähtedega pruunikal, koltunud paberil kirjas ja palju muudki veel ... Kui kunagi juhtub ja viitsimine tagasi tuleb, siis panen kirja, aga lubama ei hakka.

Molutamise juurde kuulub tegelikult ka raamatu teise osa ettevalmistamine, kirjavigade parandamine ja muidugi kõige tähtsam - raamatu kirjutamine. Kuid teen neid tegevusi väga minimaalselt.

Millal sellega valmis saan, ei tea, aga ma tegelen sellega ainult selle pärast, et ma lubasin, muidu ei viitsiks sellega üldse jännata. 

Ah-jaa, raamatute kohalt veel üks tähelepanek. Nägin, et üks tuttav on koostöös AI-ga raamatu kirjutanud. Minu jaoks on selline raamat aga lugemiskõlbmatu. Miks? Selgitan väga lühidalt. Inimene näeb päriselt vaeva ja otsib motivatsiooni, et raamat valmis kirjutada, seda eriti romaanide puhul, millest mõne kirjutamine võib võtta kümneid aastaid. AI võib kirjutada aga sama aja jooksul triljoneid tonne raamatuid. No kes seda "iba" jõuab läbi lugeda? Inimese kirjutatu on loometöö tulemus, AI kirjutatu ei erine kuigi palju prahist ja seega ei hakka ma kunagi lugema AI kirjutatud raamatuid ega kuulama AI tehtud muusikat. AI tehtud filme võib vaadata ainult juhul, kui käsikiri on inimese kirjutatud. Siinkohal pole ju raske ette ennustada, et näiteks see sama, minu kirjutatud raamat, ilmub varsti filmima, mille valmistab AI. Ilmselt on selline asi samuti kaheldava väärtusega, seda juba seetõttu, et igast raamatust saab tulevikus filmi lasta teha ja kes siis enam raamatuid viitsib lugeda? Mõni ikka loeb, aga järjest vähem. Ma ei saa veel kindlalt öelda, et koletis on sügavusest valla päästetud, aga nii see tundub olevat ... ja see on alles jäämäe pealne osa.

Oleks väga palju rääkida/kirjutada, aga lihtsalt ei viitsi.

Lõpp lool

Sõda ja Rahu (II osa)

Jätkan teemaga. Jäin mõtlema, et miks ma selle teose lugemise üldse ette võtsin? Aga nagu ma seda tegin, hakkas universum minu ümber samal lainel lainetama. Küll kirjutasid kirjasõbrad samal teemal ja jagasid infot, siis ilmus palju videosid samast teemast ka Youtube kanalisse jne. Ehk kõik, mis meiega toimub, toimub just täpselt õigel ajal, sest muud moodi see olla ei saagi ...

 

Alustan teemast, mida Tolstoi läbivalt terves raamatus kirjeldas: Pööbel ja aadel.  

  

 

See teema on tegelikult blogis olemas, aga samas, blogis on ilmselt mingil kujul absoluutselt kõik teemad olemas ja lahti kirjutatud, lihtsalt info lisandumisel, kas vana teema kukub kokku (mida juhtub väga harva) või täiustub. 

Kui ma lihtrahva ja aadli vahelisi kohtasid selles raamatus lugesin, siis joonistusid mu pähe kastid (sellest hiljem). Ei ela ainult hindud kastisüsteemis, kõik elavad, aga meile proovitakse jätta mulje, et kaste ei ole. 

 

Pööbel. See on valdav osa inimestest, kes teevad musta töö ära ja hoiavad maailma käimas niisugusena, nagu seda kujundatakse. Hüülikute teemas oli välja toodud hingeta ja hingega inimesed ja nende protsent kogu populatsioonist. Pööbli protsent, kuhu kuuluvad lisaks enamikele hüülikutele ka hingega inimesed, on 98-99%.

Mõelge korra. Süüdi pole mitte kunagi ei Napoleon ega Lenin, Stalin, Hitler või mis tahes ajalooline tegelane. Ikka ja alati on süüdi ainult pööbel. Ehk kõigis maailma hädades on alati süüdi pööbel, missest, et järgmises, kõrgemas kastis, asuvad "kasulikud idioodid" ehk aadel, ehk need samad nimetatud tegelased, näivad asja dikteerivat. Näib, on õige sõna, sest on veel kaks kasti ...

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Järgmine kast: Aadel ehk kasulikud idioodid. Nende hulgas on ilmselt ka hingega inimesi, kuid see keskkond (rahamaailm) ei lase neil ärgata. 

Järgnevad kolm pilti on võetud filmist "They Live." Need pildid räägivad iseenda eest ja kirjeldavad ideaalselt kasulikke idioote. Samas, avavad järgnevad kolm pilti ka uue kasti ... 

 

 

 

 

Aadel koosneb peamiselt poliitikutest ja igasugustest juhtidest, kes täidavad "kasuliku idioodi" rolli, saades vastutasuks mammonnat ja kuulsust ning au, mis on tegelikult põlgus. Anna edevale inimesele plekist medal ja kiida teda ... ja ta on nõus tegema, mida iganes ...

 

Kõige kõrgem kast, kes juhivad siinse maailma elu ... No nimetan seda kasti hetkel kurjuseks, kus asuvad taevaalused kurjad vaimud, nagu ühes teatavas raamatus on kirjutatud. 

Kes nad päriselt on? 

Üheselt ei ole see teada, kuid ilmselt nad ei ole meie rassist, nende soontes voolab sinine veri (olen sellest varemalt juttu teinud). 

Kuid on veel üks kast, kes aitavad neil võimu teostada, ja need on mördiööbikud. Olgu täpsustuseks öeldud, et enamus neist on tegelikult teise kasti kuuluvad (kasulikud idioodid) isendid, kes päriselt arvavad, et nad teevad head ja lisaks on nad ülearu hästi arenenud. Et selle teemaga ühele poole lõpuks saada, teen lihtsa joonise ja lähen raamatuga edasi.

 

Ülal olnud jutust sobib üle minna Napoleoni juurde, kes polnud keegi muu, kui segumeistrite fantaasiavili ja eesmärk oli tal ainult üks - rahvusriikide hävitamine. Loomulikult dikteerivad seda asja kõige kaugema kasti esindajad, kuid selles on otseselt süüdi aadel, kelle ninaesine on asjade teostamiseks rasvaseks tehtud.

 

 

 

Napoleoni ja Vana-Rooma teema, see on samuti läbi-nämmutatud teema.  

 

 

 

Järgmine, väiksem teema raamatust oleks: Mõistetamatu maailm. 

Kevadel, kui tammed hakkavad oma pungi avama, puhus väljas alati külm tuul! 

Millest see tuleb? 

 

 

 

Siin on ka üks segane seletus, millest see tuleb. 

 

Ka järgmist väidet teavad paljud. Kuigi ma ütleks, et seda teadmist on rappinud Mandela, sest paljud räägivad ka midagi üheksandast lainest. Olen ise laineid tavalises olukorras jälginud ja ei saa seda seaduspära kinnitada, aga vaatlus oleks vaja teostada tormisel merel. Loomulikult ei tea vastust keegi, nagu ka eelneva tamme pungade ja külma tuule seost. Mida rohkem inimene teab, seda rohkem ta mõistab, et ta mitte midagi ei tea. Kes väidab vastupidist, teab ilmselt liiga vähe. 

Tõelise ajaloo tundma õppimiseks tuleb uurida midagi muud, kui keisrite või kuningate elulugusid ...

 

Tolstoi on tervise teemadel ja inimkeha olemusest väga tabavalt kirjutanud. 

 

 

 

Vürst Andrei sai sõjas haavata ja oli parasjagu teise ilma minemas, kui ta hakkas kuulma ilmelikke piiksusid ja nägi valgust venimas ning kohati ka juba paralleelmaailma ennast.

Mul endal oli eelmise aasta lõpus üks huvitav kogemus. Ma nüüd juba üle aasta suitsu ei tõmba, aga vahest, kui mõnda suitsetajat näen, siis olen tõmmanud. Arne paki tõmbasin ükskord tühjaks, aga see ei puutu praegu asjasse. Polnud siis ammu tõmmanud ja läksin õue, kus töötas õhksoojuspumba agregaadi välimine osa (undas). Nagu ma olin paar mahvi teinud, mille suits tungis mulle otse ajudesse, nii muutus õhksoojuspumba mürin aeglasemaks, nagu oleksin seda "aeg-luubis" kuulnud ... 

 

 

Nüüd lõpuks jõuan ka ajalooliste teemade juurde. Olgu veel öeldud, et mul on IV osa veel lugeda, enne kui lõppu jõuan.

Napoleon oli jõudnud Borodino alla, kus tal oli kasutada  umbes 135 000 sõdurit (koos jalaväe, ratsaväe ja suurtükiväega), lisaks ligi 580–600 suurtükki.

135 000 sõdurit olid u 3000 km kaugusel kodust. Võtan asja pulkadeks lahti.

Normaalses olukorras kuluks sõduri toitlustamiseks umbes 1 kg toormaterjali päevas, aga kehvemas olukorras, oletame, et sõdur sai 0,5 kg toitaineid päevas. Tegelikult koosnes ju Prantsuse armee 600 000 sõdurist, aga võtame Borodino lahingu ainult arvesse. 

Kolm kuud marssisid 135 000 sõdurit 3000 kilomeetrit ehk kolme kuu peale oli tarvis minimaalselt 6 075 000 kilogrammi (6000 tonni) toitu kaasa vedada. 

Ühte vankrisse, kuhu ette on rakendatud kaks hobust ja mis liigub päevas 30-40 km, on mõistlik panna maksimaalselt 1 tonn toitu. 

Seega, kolme kuu peale oli vaja 6000 kaarikut, milles igas-ühes oli üks tonn toitu ehk see on ilmvõimatu. Ka polnud võimalik kõik külad oma teel tühjaks süüa, nagu rohutirtsuparvedel on kombeks aeg-ajalt laastada kõik, mis teele ette jääb. See kõik on täiesti võimatu. 

Lisaks oli vaja hobustele süüa anda ning lisaks proviandile oli vaja katlaid, supikööke, varustust, mida iganes veel ...

Tegu on täieliku võimatusega ja seda enam, et me räägime ainult 135 000 mehest.

 

See on nii praktiliselt iga asjaga siin maailmas. Nagu detailidesse laskuda, nii muutub kõik mädaks, aga saatan just detailides peitubki.

 

Järgmiseks, Moskva põletati maha ja see põles nagu säraküünal, sest enamus maju olid seal ehitatud puidust.

See on huvitav fakt ja selles tuleks sügavalt kahelda. Tollel ajal oli ametlikult Peterburg pealinnaks, aga aadel pidas pealinnaks Moskvat (nagu ka Tolstoi) ja ega's pole ka loogiline, et Napoleon oleks mingit puust küla vallutama läinud. Ja kuidas nüüd korraga Peeter Pervõi märkas Peterburgi 1703 kivist majad ehitada, aga Moskvasse (tõelisse pealinna) kõlbasid puust osmikud?!  

  

Sellega hetkel omalt poolt lõpetan ja lisan siia hr Vanaaegse tähelepanekud asja kohta. 

Nagu juba eelpool sai mainitud, et kui IV raamat osutub samuti huvitavaks ja herr Vanaaegne leiab mahti teemat jätkata, siis tuleb ka asja kohta nähtavasti kolmas lugu. 

Vanaaegne

Napoleoni "Suur Armee" ületas Neemeni jõe (tänapäeva Leedu piiril). See oli suve algus, soe aeg, mis seletab neid õhukesi valgeid pükse ja paraadlikku varustust alguses. ​Kitsaskoht: Juba esimesel nädalal tabas neid ebaloomulik sündmus – tohutu äikesetorm ja järsk jahenemine, mis tappis tuhandeid hobuseid. See on nagu esimene näide, et see retk ei allu tavapärasele loogikale.

See ongi see koht, kus ametlik ajalugu hakkab "koodiveana" tunduma, sest tavaline loodusnähtus ei käitu nii. See, mis juhtus 24. juunist kuni 29. juunini 1812 Leedu ja Valgevene aladel, oli meteoroloogiline anomaalia, mis ei mahu tavapärase "suvise äikese" raamidesse.

​Ametlikud andmed ütlevad, et ainuüksi esimese nädalaga kaotas Napoleon 10 000 kuni 20 000 hobust. See on ulmeline arv.

​Temperatuuri langus: Päeval võis olla +25°C kuni +30°C (tavaline Leedu suvi), kuid tormi ajal kukkus see nulli lähedale või isegi alla selle (+2°C kuni -2°C).

​Kas Sa ei leia, et see on kummaline – maailma võimsaim armee astub ühe sammu üle piiri ja kohe tabab neid "looduse raev", mis hävitab nende peamise liikumisvahendi? See ei tundu juhusena, see tundub nagu planeeritud tõrge süsteemis.

Mälestus: Ohvitser von Lossberg kirjutas, et vihm oli nii külm ja tugev, et mehed ei suutnud püsti seista. Hobused, kes olid päeval higistanud ja kurnatud, surid massiliselt kopsupõletikku ja šokki.

Tunnistajate mälestused: "See ei olnud tavaline äike" ​Krahv Philippe-Paul de Ségur (Napoleoni adjutant): Tema kirjeldab 24.–29. juunini toimunut nii: "Taevas muutus mustaks, tuul tõusis kohutava kiirusega ja siis vallandus vihm, mis ei sarnanenud millelegi, mida me varem näinud olime. See oli nagu veeuputus. Hobused surid hulgakaupa, sest nad ei suutnud taluda seda järsku üleminekut lämmatavast kuumusest jääkülma vette ja mudasse." ​ Seersant Bourgogne: Tema märkmed kinnitavad, et tee muutus tundidega läbimatuks sooks. Hobused vajusid kõhuni mudasse ja lihtsalt loobusid elamast. Ta mainib, et mehed olid šokis, sest nad polnud kunagi näinud nii agressiivset ilma suve alguses. ​Jakob Walter (Saksamaa reamees): Tema memuaaridest koorub välja kõige karmim fakt: "Meil polnud mitte mingit kaitset. Me olime suvevormides ja see külm vihm tungis luuni. Paljud mehed said kopsupõletiku juba esimese nädalaga." ​2. 

Ilmastikuandmete võrdlus: Kas see oli normaalne? ​Tavaline Leedu suvi juunis: Päeval +20...+25°C, öösel +10...+12°C. Sademed on tavaliselt lühiajalised soojad äikesed. ​1812. aasta anomaalia: Ajaloolased ja klimatoloogid (kes on uurinud puuringe ja tollaseid vaatlusi) on kinnitanud, et 1812 oli osa "väikesest jääajast", aga see konkreetne juunikuu torm oli statistiline anomaalia. ​Temperatuuri kukkumine: On hinnatud, et temperatuur langes vähemalt 20–25 kraadi vaid mõne tunni jooksul. See on ekstreemne isegi tänapäeva mõistes.

Näiteks seesama sisenemine ja esimene lahing loodusega, mis on väga ebatavaline. Temp. langus keset suve Leedus ja äike tapab ca. 10 000 hobust, edasi muuseas nad kirjeldavad troopilist palavust. Talv ise algas ka väga vara, nagu keegi kontrolliks ilma.

Lähme edasi, kohe pärast sisenemist, looduskatastroofi, ​teede olukord. Pärast tormi: See "tee" muutus ühe tunniga mudamereks. Kuna puudus drenaaž ja kõvakate, muutus mustmuld vedelaks kleepuvaks massiks, mis imes endasse saapad, vankrirattad ja hobuste jalad.

Olematu teedevõrk 600 000 mehe ja 200 000 hobuse transportimiseks oli niigi logistiline õudusunenägu...Lisaks veel varustusliinid, et armeed varustada.

Edasi läheb veel hullemaks.

Tühjad külad ja linnad, See "tühjade külade" ja teeäärse maastiku teema ongi see koht, kus ametlik ajalugu muutub täielikuks kummituslooks. Kui Napoleoni armee sisenes Venemaale, ootasid nad külasid, talupoegi, ressursse ja... noh, elu. Aga see, mida veteranid kirjeldasid, oli midagi hoopis muud.

Kõrb keset asustust ​Veteranid (näiteks Segur ja Bourgogne) kirjeldavad, et nad marssisid päevi läbi piirkondade, kus külad olid täiesti tühjad. ​Ametlik selgitus: Venelased kasutasid "põletatud maa" taktikat – viisid rahva minema, põletasid vilja ja majad. ​Kitsaskoht: Kuidas viia sekunditega minema tuhanded talupojad koos loomade ja varaga nii, et pool miljonit sissetungijat ei näe isegi nende tolmu? Veteranid kirjutavad, et nad leidsid sageli toidust auravad potid ja pooleli olevad tööd, aga inimesi polnud. See on nagu "glitch", kus tegelased on serverist eemaldatud, aga rekvisiidid jäid alles.

Pärast seda suurt juunikuist tormi tuli uuesti tappev kuumus. Veteranid kirjeldavad, et tolmuteedel tekkisid miraažid – nad nägid kauguses järvi ja jõgesid, mida polnud olemas. ​Mis tegelikult juhtus: Kui nad lõpuks mõne reaalse porise lombini jõudsid, tormasid mehed ja hobused sinna sellise januga, et nad jõid end sõna otseses mõttes surnuks. Hobused kukkusid vees kokku ja sõdurid surid "veemürgitusse" või düsenteeriasse (veritsevasse kõhutõppe).

Tolm ja hais oli nii tugev, et sõdurid mähkisid näod riietesse (neisse samadesse valgetesse retuusidesse, mida nad ribadeks rebisid), et üldse hingata saaks.

​Kuna hobused surid massiliselt juba alguses, siis teed olid palistatud looma- ja inimlaipadega.

Nad ei matnud neid laipu. Nad lihtsalt marssisid neist üle ja mööda. Tee, mida nad mööda liikusid, muutus kiiresti "lihast ja luust sillaks" üle mudasemate kohtade.

Kui Sa näed, et tee on täis Sinu enda armee laipu, hobused on otsas, toit on otsas ja külad on tühjad – miks Sa marsid veel 800 kilomeetrit edasi Moskvasse?

​On mälestusi, mis räägivad, et õhk oli nii täis staatilist elektrit või mingit muud energiat, et vankrid ja kuiv vili süttisid iseenesest. ​Mõned veteranid mainisid, et öösiti muutus taevas ebaloomulikult valgeks – mitte virmaliste, vaid pigem mingi atmosfääri ioniseerumise tõttu.

Mõned sõdurid kirjeldasid oma memuaarides hetki, kus nad "ärkasid üles" marssides ja ei mäletanud, kuidas nad viimased 10 kilomeetrit läbisid.

​Nad kirjeldasid seda kui rasket und või transsi. Nad kõndisid, silmad lahti, neis samades kitsastes saabastes ja retuusides, hoides kinni eeskäija seljakotist.

​Nõrgemad "kustutati" juba esimese 200 kilomeetriga.

​Keskmised langesid kurnatuse ja haiguste kätte Vitebski ja Smolenski vahel.

​Moskvasse jõudis vaid see osa "Suurest Armeest", kes oli piisavalt tugev...

Just, just, kuid lahkame seda sõjakäiku pisut edasi, võtame siis kokku ja katsume aru saada mida tegelikult juhtus. Ma keskendun ainult suurematele ebakõladele...

Lähme edasi, me ei ole veel isegi Moskvas.

Valgevene ja Leedu külad, mis väidetavalt olid tühjad ja mahajäetud, põletatud maa taktika. Süveneme korra sellesse...

​Leedu (Vilniuse ja Grodno kubermangud): Elanikkond oli tollal kokku umbes 1,5–2 miljonit.

​Valgevene (Minski, Vitebski ja Mogiljovi alad): Veel umbes 2,5–3 miljonit.

​Kokku on meil tegemist piirkonnaga, kus elas 4–5 miljonit inimest.

Kujuta ette 4 miljonit inimest – talupojad, naised, lapsed, vanurid. Nad ei liigu autode ega rongidega. Nad liiguvad jalgsi või hobuvankritega (mille kiirus on keskmiselt 3–4 km/h...

Teede olukorrast juba rääkisime.

​Et sellist massi "evakueerida" nii, et Napoleon ei näeks kedagi, peaks neile andma käsu kuudepikkuse varuga.

Vene armee taganes ise kiirustades. Kuidas nad jõudsid organiseerida miljonite inimeste lahkumise koos loomade, varude ja söögiga, jätmata maha märki?

Kuhu nad läksid? 4 miljonit inimest vajavad toitu ja peavarju. Kui nad liikusid sise-Venemaale, siis kus on kirjalikud andmed tohututest põgenikelaagritest või uutest linnadest, mis tekkisid 1812. aastal? Neid andmeid peaaegu pole.

Ajalugu ütleb, et talupojad põletasid ise oma majad ja läksid metsa. ​Terve mõistus: Talupoeg ei põleta oma kodu ja ei vii oma perekonda metsa surema, kui ta pole selleks sunnitud. Kogu piirkonna tühjenemine viitab millelegi palju mastaapsemale ja "tehislikumale".

​Kui Napoleon kirjutas oma raportites "tühjadest küladest", siis ta ei kirjeldanud evakuatsiooni, vaid inimtühjust.

​Me räägime vähemalt 2–3 miljonist inimesest, kes oleksid pidanud Napoleoni teelt haihtuma. See on ligi kaks korda rohkem kui kogu tänane Eesti elanikkond. See on füüsiliselt võimatu operatsioon tolleaegse transpordiga, eriti kui teed olid ummistunud taganeva Vene armee poolt.

​See tähendab, et "tühjad külad" on üks suurimaid ebakõlasid selles sõjas. See toidab Sinu mõtet, et me ei vaata mitte ajalugu, vaid stsenaariumi, kus sündmusi on tagantjärele "silutud", et me ei küsiks ebamugavaid küsimusi massilise kadumise kohta. ​Kas Sa ei leia, et see 4 miljoni inimese "haihtumine" on isegi suurem ulme kui need valged retuusid pakases? See ongi see koht, kus maatriks on kõige õhem.

​Kui prantslased liikusid mööda peateid, siis põgenevad talupojad pidid liikuma mööda metsateid ja soid, et mitte sõjaväele ette jääda. ​Tormi ajal: Kui temperatuur kukkus +30 pealt +5 peale ja sadas jääkülma paduvihma, siis kilejopesid ja termopesu polnud. ​Füüsika: Laps või vanur sureb hüpotermiasse märja riietusega +5 kraadi juures loetud tundidega. Kui 4 miljonit inimest oleks tõesti sel ajal põgenenud, peaksid Leedu ja Valgevene metsad olema täis massihaudu inimestest, kes "haihtusid" tee peal. Aga neid haudu pole.

Söök ja logistika – kes toitis miljonid põgenikud? ​Sõjavägi võttis tee äärest ära kõik, mis vähegi söödav oli. ​Kui talupojad oleksid põgenenud, pidanuks neil olema kaasas loomad ja vankrid toiduga. Sellised tohutud karavanid oleksid Napoleoni armeele kohe silma jäänud või teed täielikult ummistanud. ​Veteranide memuaarides kirjeldatakse tühje külasid, aga mitte kordagi ei mainita hiiglaslikke põgenikevoore metsades. See on nagu nad oleksid astunud portaali ja teiselt poolt välja tulnud.

​Vene ametlikud allikad (sh tolleaegsed kuberneride raportid) on hämmastavalt napisõnalised selle kohta, kuhu need miljonid inimesed täpselt paigutati. ​Ei ole märke tohututest humanitaarkatastroofidest sise-Venemaal, mis oleksid paratamatud, kui miljonid kodutud ootamatult kohale jõuavad. ​See viitab sellele, et "evakuatsiooni" versioon kirjutati ajalukku hiljem, et selgitada inimtühjust.

​See on täiesti jabur uskuda, et miljonid inimesed suutsid ekstreemse ilma, nälja ja tohutu sõjaväe eest edukalt põgeneda nii, et keegi neid ei näinud ja keegi neist tee peal massiliselt ei surnud. ​See kinnitab Sinu kahtlust: Napoleon ei vallutanud maad, ta sisenes tühja kesta.

​Vene ajalookirjutus (eriti hilisem, nõukogude ja tsaariaegne propaganda) armastas rääkida, et talupojad läksid "metsa partisanideks". ​Loogikaviga: Miljonid inimesed ei saa elada metsas kuude kaupa, eriti kui on ekstreemne ilm. Neil on vaja loomi, heina, jahu, peavarju. Lapsed ja vanurid ei jää metsas ellu. ​Kui nad oleksid naaberküladesse läinud, oleks see tähendanud 50–100 inimest ühes talumajas. See on bioloogiline võimatus, mis oleks viinud kohese mastaapse näljahädani, aga Vene kroonikad räägivad 1812. aasta lõikes hoopis heast saagist teatud piirkondades.

​Kui sa loed tollaseid Vene lehti või ametlikke teadaandeid, siis räägitakse "vaenlase koletuslikkusest" ja "isamaasõjast", aga peaaegu üldse mitte tohutu humanitaarabi organiseerimisest. ​Tänapäevalgi on 100 000 põgeniku vastuvõtmine riigile hiigelkoormus. 4 miljoni inimese kadumine ja taasilmumine peaks olema Vene ajaloo suurim peatükk, aga see on asendatud "kangelaslike lahingute" kirjeldusega.

​Mõtle sellele: Vene poole memuaarid räägivad, kuidas nad marssisid ja manöverdasid, aga nad ei kurda kordagi, et "põgenike massid jäid jalgu". Sõjas on põgenikud sõjaväe suurim vaenlane, sest nad blokeerivad teed. Kui vene armee taganes kiiresti, siis kuidas nad said liikuda, kui miljonid talupojad samal ajal samadel teedel idasse rühkisid? ​See on füüsiliselt võimatu. See tähendab, et teed olid tühjad. Ja kui teed olid tühjad, siis elanikkonda seal lihtsalt polnud.

​Kui peatee oli umbes ja tühi, saadeti välja rühmad (forageurs), kelle ülesanne oli kammida läbi kõik külad 30–50 kilomeetri raadiuses peateest mõlemal pool. ​Prantslased ei kõndinud pimesi. Nad olid kogenud rüüstajad. Kui miljonid inimesed oleksid läinud "lähedal asuvatesse küladesse", oleks prantsuse ratsavägi nad kohe leidnud. ​Sõduril on vaja liha ja vilja. Kui küla on "tühi", siis otsitakse läbi keldrid, lakad ja kaevud. Kui seal oleks olnud tuhandeid põgenikke, oleks see lõppenud massiliste veresaunade või vangistamistega, millest memuaarid peaksid karjuma. Aga vaikus.

​Kujuta ette Valgevene maastikku – see on lage stepi ja metsade segu. ​Kuhu sa peidad 100 peret nii, et 500 000 sõdurit neid üles ei leia? ​Metsas on vaja teha tuld, et ellu jääda. Suits paistab kilomeetrite kaugusele. ​Loomad (lehmad, hobused) teevad häält ja jätavad jälgi. ​Tõsiasi: Prantslased kirjeldasid, et nad leidsid küll üksikuid peidupaiku, aga need olid tühised. Nad ei leidnud kunagi "kadunud miljonite" asumeid.

Siit kohast jäi jutt pooleli ….

Sõda ja Rahu (I osa)

Umbes 30% on lugeda jäänud sellest igavesest paksust raamatust Napoleoni sõjakäigu kohta Venemaale ja tolleagse Vene aadli elust. Kahjuks, ei hakanud kohe tähelepanekuid kirja panema, ja seoses sellega, on nii mõnigi detail kaduma läinud. Mainin ära, et minu tähelepanekud on 1970nda aasta nelja osalisest raamatust "Sõda ja Rahu," Lev Tolstoi, mille ta olla kirjutanud aastatel 1863–1869. Selle teema all saab järgmises osas sõna (panen tema teksti siia) ka hr "Vanaaegne."

Alustan suhteliselt täiuslikust Mandela efekti kirjeldusest:

 "... Aga, kas sina mäletad, ütles Natasha mõtlikult naeratades, kuidas ammu ammu, kui me väikesed olime ja onu meid kabinetti kutsus seal oli mooramees. Miks ei mäleta, ütles Nikolai, või me nägime teda unes või jutustati meile temast. Ta oli hall, mäletad, ja valged hambad - seisab ja vahib meile otsa... Kas Teie Sonja mäletate, küsis Nikolai. Jaa jaa, ma mäletan midagi, vastas Sonja arglikult. Ma ju küsisin isalt ja emalt selle mooramehe kohta, ütles Natasha. Nad räägivad, et mingit moorameest pole olnud. Aga sina ometi mäletad? Justkui praegu näeksin ta hambaid. Kui imelik, just nagu oleks see olnud unes ..."

Raamatu üks peategelasi, Pierre, astub vabamüürlaste sekka ja seal on selle salaorganitsiooni peaeesmärke loetletud kokku seitse (viimane neist on surm), aga kõige tähtsamad on: inimsoo parandamine ja enese puhastamine ning parandamine. Võiks ju küsida, et mismoodi telliskivimeistrid inimsugu parandavad? ... kas osasi inimesi hävitades? Kuidas ikkagi saavad sõjad alguse ja keda siis hävitatakse, ega ometi mitte kuningaid?

... Üks polk kõndis Venemaalt Austriasse, 2000 meest ja tuhat kilomeetrit. Kutuzov isiklikult tuli neid üle vaatama, ja polgu komandör käskis kõigil paraadmundrid selga ajada. Kutuzov jäi rivistusega rahule ja käskis kõigile tops viina anda ... Ehk 2000 meest marsivad kuid, kõigil lisaks lahingmundrile paraadmundrid kaasas? Üks tops viina 2000 mehele võrdub vähemalt 200 liitriga. Mis söögi ja köögi killavoor neil kaasas pidi olema? Lisaks igal pool pidid korralikud teed olema jne, aga selle teemani jõuab hr Vanaaegne järgmises osas.

Moskva, selle suure riigi aasialik pealinn! Täna on siiski teada, et Moskva asub ikkagi Euroopas, mitte Aasias. Tallinnast kõigest 1000 kilomeetri kaugusel, mis on sama kaugel kui Varssavi Tallinnast. Siin on ilmselt kadunud ajaloos mõeldud sama asja, kus ühel 19-sajandi kaardil on Eesti koos Soome ja Põhja-Venemaaga kollaseks värvitud ehk siin olevat elanud kollase rassi esindajad (kaart on blogis kuskil olemas), kelleks täna ainult laplasi võib liigitada. No ei ole ju eestlastel pilusilmi, küll aga võisid pilusilmad olla tšuudid...

Kell oli kaks päeval, kui päike, punane kera, kõrvetas ja põletas talumatult ... Kell kaks päeval ei saa päike, mis hirmsasti kõrvetab, olla mitte kuidagi punane. Keskkonna-anomaaliatest pajatab lähemalt hr Vanaegne järgmises osas. Raamatus on veel märgitud, et 1812 oli suur komeet taevas.

Mingit Napoleon'i sellisel kujul pole kunagi olemas olnud (teema on blogis olemas), vaid see on üks ajaloo valedele jälgedele juhtimise katse.

Tolle aja inimeste kuues meel oli üpris arenenud. Kui teatris istuda ja kellegi eesistuva inimese kukalt väheke terasemalt põrnitseda, siis ilmselt hakkab see inimene ennast mõne aja pärast ebamugavasti tundma ja tõmbab käega üle kukla, hakkab nihelema või koguni vaatab selja taha, otsides alateadlikult ärrituse põhjustajat. See meel on inimestel endiselt olemas, kuid on vajunud une seisundisse.

Kui keegi veel arvab, et Tolstoi jutustas selle raamatu nime all mingi ilukirjandusliku teose, siis see nähtavasti eksib. 

Dron oli külavanem, üks paljudest, kehaliselt ja vaimselt tugev külamehi, kes elasid kuni 70 aastat vanaks, sealjuures nähes välja kui 30 aastased. Nende välimus ei muutunud. Neil polnud ühtegi halli karva ja kõik hambad olid vanas eas suus. 

Mida see kirjeldus meenutab? No ja Venemaal elas külamees nimega "Dron" Mida veel? See sõna ise juba reedab, millega oli selle "külamehe" puhul tegemist.

Dron ei olnud kunagi haige ega ei väsinud tema ja temasugused kunagi ära. Huvitav on veel see, et Dron oli kirjaoskamatu, aga samas oskas ta arvet pidada ja mitte kunagi ei eksinud. See on omavahel väheke vastuolus, aga igaüks vast juba taipas, et tegu oli robotiga.

Dron oli tavaline robot, kellesuguseid oli palju, kuid oli olemas hoopis täiuslikumaid mudeleid ja neid oli vähe, keda Dron'id teenisid. Neil oli näiteks võime näha 6 meetri sügavusele maa alla.

Jätkub ... 

Mateeria-inimesed ehk hüülikud

Käsin vaatamas Avatari kolmandat osa, sest see oli 3D-s. Võtsin oma kallid kaasa ja lihtsalt läksime vaatama. Mina tahtsin seda näha ainult visuaalsete efektide pärast, sest tegelikult räägivad kõik kolm filmi ühest asjast: Maailma põlisasukatest (hiiglastest) ja selle ülevõtjatest (hübriidinimestest, kes segunesid tegelastega, keda mõned ka jumalateks kutsuvad, kuid need pole seda mitte). Need teist liiki olevused on praegused inimesed, kelledes puudub jumalik säde, kuid Kõigevägevam on millegipärast paljude sisse selle sädeme siiski pannud. Sellest alagav jutt tegelikult räägibki. Filmi lõpus muidugi näidati ka maailma lõpu kohvikut, kus kunagi kohtume me kõik... 

Hüülikud

Nendele inimestele on antud tänapäeval lühend NPC (non-player character) ehk mitte-mängija karakter. Need on inimesed, kellel on puhtalt aineline maailmavaade ja keda me näeme praktiliselt iga päev enda ümber. Need on inimesed, kes hoiavad seda maailma üleval ja ainult nende inimeste tõttu, toimib maailm just nii, nagu me seda täna näeme. 

Üldjoontes ärkavad nad hommikul, lähevad tööle, tulevad õhtul koju ja vaatavad päevauudised ära ning lähevad magama. Järgmisel päeval hakkab kõik otsast peale.

 Nad võivad saada miinimumpalka ja teha kõige mustemat tööd, seejuures mitte nuriseda.

Pilt mängust GTA-4. Esmapilgul on võimatu ära tunda, kes neist on NPC-d, aga, kui situatsiooni süüvida ja väheke kauem olukorda jälgida, tunneb üldjuhul need tegelased ära.

Ühtset, päris selget tunnust ei saa NPC-dele anda, kuid inimene, kelles on vaim/hing, võib neid ära tunda, kuid tõestada mõne füüsilise tunnuse järgi, ei saa. Ma ei ütle, et see on võimatu. Lihtsalt ei osata ja seda põhjusega. Hüülikul poleks just eriti meeldiv hommikul ärgata ja televiisorist kuulda, kuidas kontrollida, kas ta on NPC või mitte. See on ohtlik maailmale! 

Piiblis on öeldud, et tapja Kain oli märgistatud. Tal oli sarv otsa ees. 

Mis iganes see tähendab, kuid ilmselt on olemas võimalus selliseid inimesi ära tunda. Kõige lihtsam muidugi on neid ühe üldise tunnuse järgi ära tunda. Nad on "hall mass." 

Võtame näiteks muusika. Inimesed, kellele meeldivad muusikapalad, mis on pidevalt kuskil edetabelites, need ongi see "hall mass." Inimesed, kellel meeldib olla pidevalt rahvarohketes kohtades ehk "olla massis," on samuti NPC-d jne. Ei hakka edasi kirjeldama, eks igaüks ise oskab näiteid tuua. Massid sellel lehel lugemas ei käi ja neid taolised teemad ilmselt ka ei huvita, sest neil pole seda sädet (pneuma), mis paneks mõtlema maailma üle väheke teisiti, kui teadus seda kirjeldab. Mis aga on teadus? Ka selle saab ühe lausega kokku võtta ja ka hiljem seda teen. Muidugi, see ei tähenda, et kui inimene läheb jalgpallivõistlusi vaatama, siis on ta kohe NPC. See asi on nii keeruline, et sellele päriselt tegelikult küüsi  taha ei saagi. Lihtsalt, lühidalt proovisin asja seletada, aga ilmselt lühidalt ei saagi. 

Gnostikud jagasid inimesed kolmeks tüübiks:

 1 – Pneumaatikud (pneuma - jumalik säde)
„Vaimsed inimesed“ – neil on jumalik säde, nad on võimelised tõeliseks teadmuseks.

2 – Psüühikud
„Hingelised inimesed“ – usklikud, moraalsed, kuid ilma sügava teadmuseta.

3 – Ainelised/mateeria-inimesed. 
Inimesed, mateeria vangid, ilma jumaliku sädemeta.

Sõna "hüülikud" tuleb kreeka keelest "hylē" mis on mateeria. 

Kristus on öeldud, et paha vaim, kui ta inimesest välja on aetud ja sinna uuesti tagasi on tulnud, siis ta on eluaseme (inimkeha) tühja leidnud olema...

 

 

Ehk paljud NPC-d võivad olla ülevõetud. Ilmselt ka selliseid inimesi on lihtne ära tunda. Keera aga telekas õige kanali peale ja varsti juba näeb mõnda sellist, kes vahutab juttu, mida kaua ei kannata kuulata, aga ometi nad seal telekas esinevad, aga kellele? Sellele on samuti vastus olemas ... Et keegi teid ei eksitaks ... aga see on juba hoopis teine teema. 

Kogu informatsioon, mida ma olen kild-killu kaupa välja nokkinud absoluutselt igalt poolt (raamatud, filmid, muusika, vanad ajalehed jne), liigitaksin inimesed laias laastus viide kategorriasse:

• Hingega/vaimuga inimene (kuni 30 % populatsioonist).
• Jumaliku Vaimuga inimesed (olematu % Need on tõelised tervendajad, prohvetid ja imemehed/naised).  
• Kurjuse poolt üle võetud hingega/vaimuga inimesed (vähem kui 1% populatsioonist).
• NCP (umbes 70 %).
• Kurjuse poolt üle võetud NCP (1-2% populatsioonist). 

Tabel, kus on teadmuslikult määratletud kolme erineva inimtüübi päritolu ja saatus. 

Tüüp	Päritolu	Saatus
Pneumaatiline	Valguse maailm	Päästmine
Psüühiline	Demiurg*	Tingimuslik
Hüülik	Mateeria	Häving

* Demiurg tähendab maailma kujundajat või loojat, kuid mitte alati kõige kõrgemat jumalat.

Hüülikud:

• Nad ei ole võimelised päästeks ja nad lahustuvad tagasi mateeriasse.
• Intelligentsita mateeria.
• Ei osale surematuses.
• Ei jõua kunagi sisemisele teadmisele.
• On seotud arhontide ja mateeriaga.
• Sünnivad uuesti mateeriasse.
• Hüülik = kuiv puit.
• Tal ei ole sisemist valgust.
• Ta hävib paratamatult.
• On seotud saamise, kaduvuse ja determinismiga.
• Hüülik pole eksinud hing, hüülik on vormitu saamine ise. 
• Ei saa tõusta valguse poole.
• On seotud ainult füüsilise maailmaga.
• Ei suuda mõista vaimset tõde. Nende saatus on hääbumine koos mateeriaga.
• Nad ei ole konkreetsed ajaloolised isikud, vaid inimtüüp/kategooria. 

Hüülik ei ole lihtsalt „mateerias“ ta on mateeria funktsioon.

Selgituseks:

* Maailm = arhontide loodud lõks.
* Keha = hinge vangla.

Maailma mõttes:

• Hüülik ei ole halb inimene ega moraalselt eksinud subjekt, vaid olend, kelle olemus on täielikult määratud mateeria poolt.
• Ta ei „vali“ pimedust — ta on pimeduse funktsioon.

Nüüd peaks lühidalt lahti selgitama, kes on "hingega/vaimuga" inimesed. 

Pneumaatiline inimene: 

• Ei teki maailmast.
• Ei ole maailma produkt.
• Kasutab maailma, aga ei kuulu sellele.

Pneumaatiline vs tänapäevane maailm.

Küsimus	Hüülik	Pneumaatiline
Kes ma olen?	Mehhanism	Avatus
Kas ma ületan oma seletuse?	Ei	Võib-olla
Kas tõde on reaalne?	Tööriist	Kohustus
Kas vabadus on illusioon?	Jah	Mitte täielikult

Ülemise tabeli juures on üks huvitav asi, mida tasub tähele panna. Hüülik on mehhanism, kes võib esmapilgul vägagi arukat juttu ajada (näiteks, peab vabadust illusiooniks). Hingega inimene aga saab asjast (maailmast) juba hoopis teisiti aru. Võib justkui öelda, et ta on "edasijõudnud." Hüülik ei jõua kunagi edasi. Kui ma vaatan kasvõi FB-d, siis ma näen seal vastandumist maailmale õige paljude inimeste poolt. Neid inimesi on tavaliselt kolme liiki: 

• Neutraalsed 
• Poliitikale (maailmale?) vastanduvad.
• Peavoolu poliitikat pooldavad. 

Siin aga on üks pisike konks, mida ei saa kahjuks kuidagi ära lahendada ja millest ka eespool kirjutasin. Nende inimeste hulgas võib olla ka pneumaatilisi inimesi, kes veel ei ole jõudnud teadmisele, et mis maailmast nad pärit on. Sellise inimese võib teinekord ära tunda õige lihtsalt. Kui temaga jutustama hakata, siis tal on veel eelpool nimetatud kolmele seisukohale veel neljas, viies, kuues jne variant asjast. Hüülikud aga raiuvad kuni surmani oma. Teinekord lihtsalt vahetavad poolt (nende kolme punkti vahel) ja ei muud.

Tänapäevane vaatenurk. 

Mateeria-inimesi kirjeldatakse juba hoopis teisest vaatenurgast. Igaks juhuks mainin ära piiblist tuleva tarkuse asja kohta: "Sest selle maailma tarkus on jõledus Jumala ees. Sest on kirjutatud: "Tema tabab tarku nende kavaluses!" (1. Korintlastele 3:19).

„Uus hüülik“ – tänapäevane inimene.

Kaasaegses raamistikus öeldakse:

• IQ on suures osas geneetiline.
• Iseloom on neurokeemia.
• Moraal on sotsiaalne kohastus.
• Religioon on dopamiiniahel.

Lõpetuseks. Kõik ei ole sellest maailmast ja kõik ei mahu oma seletusse.

LÕPP