19. sajandi fopaa

Lühilugu.

19. sajandi ajaloos on võti, mis lahendaks alternatiiv- ja peavooluajaloo probleemi. On säilinud palju materjali, millest vaatab vastu tõeline ajalugu.

Miks läks Napoleon Moskvat vallutama, kuigi pealinn asus Peterburis? Kuna tegu on lühilooga, siis annan ka lühikesed vastused. Napoleon ründas Moskvat koos Vene tsaariga, kes elas Peterburis. Nad olid liitlased või koguni üks riik. Moskva oli ajutiselt vallutatud mingite teiste jõudude poolt. Loomulikult on utoopia iseenesest Napoleoni armee minek Venemaa aladele, aga seda teemat ma selles loos ei puuduta, sest muidu ei oleks üldse võimalik mingeid olemasolevaid infokilde uurida. 

Alexander 1 ja Napoleon 1 (1807). Kohe näha et vanad sõbrad!

Mälestusmedalil kaks vana head sõpra vanast heast Vana-Rooma ajast.

Moskva, Punane väljak (1801, autor Fedor Alekseev).

Maalil on näha, et Napoleoni sõdurid jalutavad Moskvas 1801. aastal. Nagu eelnevalt kirjutasin, oli  tegu ühe suure liiduga.

Tont seda teab, mitu korda kremli kell on ära vahetatud või remonditud, aga tänapäeval on kremli kellal säilinud algne Rooma number neli (IV), mida ei saa öelda selle vana maali kohta (IIII).

Miks on kremli valged kivimüürid määrdunud ja müüridel kasvab võsa? Giovanni Battista Piranesi joonistustel on märgata samu vigureid. Miks see nii on, seda pole kuigi raske arvata.

Mis tegevus sellel 1801. aasta maalil toimub all paremas nurgas?

Voi voi voi, üks mammi ning papi hoiavad käes mingisugust püha pilti ning poseerivad onklile, kes neist pilti teeb! Ma ei imestaks, kui varsti ilmuvad välja vanad maalid, kus inimesed taskutelefone kõrva ääres hoiavad.

Loomulikult polnud 19. sajandi algusel linnade ja eluasemete valgustamisel kasutusel mingid tossavad õlilambid ega gaasilahendused. Kõik hiilgas ja säras!

Autor Fedor Alekseev, Sobornaja väljak, Moskva, 1800.

Peale Napoleoni, umbes 1850-1870, ilmusid üle maailma suhteliselt hea resolutsiooniga fotod erinevatest maailma linnadest. Oli ainult üks häda. Need linnad olid praktiliselt inimtühjad! Panen siia ainult ühe pildi (1867, Moskva), kus võib suurendades näha ainult mõnda inimest. Puuduvad linnud, sõiduvahendid (2 hobust on pildil) ja korstnad ei tossa. Mis juhtus ja miks juhtus ning kas need sündmused, millest siin kirjutasin, on omavahel kuidagi seotud? Neist teemadest on kirjutatud palju ja vast kirjutatakse kunagi veel!

LÕPP

1892 aastal Rotterdamis

Enne kui loo juurde jõuan, räägin ühe asja, mis vajab rääkimist. Ma ei vaata uudiseid juba päris mitmeid aastaid ja üldjuhul ei kuula ka raadiost uudiseid, aga kui mul äi külas käib, siis see vaatab ja kuulab kõik uudised ära. Mul oli parasjagu tegemisel suitsukilu ja aidas panin just äia pärast mängima raadio kanali, kus targad mehed arutasid Eesti asju.

Otseloomulikult on kuum, otse ahjust tulnud lepasuitsu-soola silk maailma kõige parem asi, aga suitsu-silgu jutte räägin võibolla teinekord.

Ja raadiost tulid uudised, mida kuuldes pidin taguotsa peale kukkuma: Puurikanade pidamine keelatakse seadusega eraisikutel ära. Vastav seadus olla juba valminud. Automaks olla hea asi, nagu ka maamaks, mis igal aastal aina tõuseb ja tõuseb ja mitte 10 euro kaupa, vaid 50% aastas. Ja mis minu jaoks pani lõpliku põntsu (silgud viskasid suitsuahjus end teisele küljele), et mesi pole kasulik ja vist tuleks ära keelata! Samuti ei tohi süüa koorega kartuleid. Minu lemmikud on searasvas praetud kartulikoored soola ja pipraga. Aga nendega on see oht, et võib lõpuks öökima ajada, kuna need on erakordselt head ning söön neid liiga palju. Mee ja kartulikoorte jutu peale lülitasin raadio välja, sest mine tea, mis hulle asju oleks muidu sealt veel kuulnud. Mitte et ma kardaks, vaid ma isegi tean, et see kõik nii läheb. Rääkisin neist uudistest ka oma teisele poolele. Ta ei suutnud uskuda, aga otseselt ei süüdistanud mind ka valetamises. Kuhu ma tahan selle jutuga jõuda? Asi on nimelt selles, et konna keedetakse vaiksel tulel. Need inimesed, kes uudiseid iga päev kuulavad, need on taoliste idiootsustega juba ära harjunud ja neil kulm ka ei liigu, kui midagi sellist raadios räägitakse. Minusugused, kes uudiseid ei vaata ega kuula, nende jaoks võib see olla šokk. Naine küsis veel, et kuhu me saaksime minna, et selliseid hulluseid ei peaks taluma? Ma ütlesin, et meil pole kuskile minna, sest neid hulluseid rakendatakse igal pool peaaegu ühel ajal. Meie asi või eesmärk on ainult vastu pidada, see on kõik mis me teha saame. Ma tean, et asi läks natuke poliitiliseks, aga las jääda see jutt pealegi siia. Katsun raadiot vähem kuulata ja pole häda miskit. Teisest küljest tundub see nagu jaanalinnu moodi pea liiva alla panemise jutuna, aga see ei ole kaugeltki nii, sest öelge mulle kasvõi üks ainus kord, kus mingitest allkirjade kogumisest mingi absurdsuse vastu on kasu olnud? Seda pole olnud! Nüüd aga ajaloo absurdsuste juurde tagasi.

Algav jutt on pärit viiest ajalehest (allikad on loo lõpus) ja jutt ajalehtes on ilmatuma pikk. Võtsin sellest reisikirjeldusest välja ainult olulisema (kuigi alguses ei tundugi midagi olulist olevat) ja hakkan reisikirjeldusega pihta. Üldiselt sisaldab algav reisikirjeldus võimatusi, aga õnneks on tsensor unustanud mõned kohad sellest reisikirjeldusest välja võtta. Tegelikult on sedasi, et tsensor ei unustanud midagi reisikirjeldusest välja võtta, sest ajalehes on peale neljandat osa kirjas - lõpp lool.

Kuid juhtus mingi suuremat sorti eksitus ja ilmus ka viies osa järgmises ajalehe numbris, milles kõige magusamad palad just kirjas olidki. Mind aga pani imestama, et miks inimesed, kes elasid 19. sajandil, ei pidanud 5 meetri pikkuseid inimesi ilmvõimatuks? Lühike vastus on: Arvatavalt taolised asjad ei olnudki ilmvõimatud, vaid olid meie päris ajaloo osad. Meenutage kasvõi muinasjuttu "Gulliveri reisid"!

Miks on meil väga vähe teateid hiiglaste ja arenenud tehnoloogiate kohta ajaloos? Lihtne ja lühike vastus on, et see oli normaalne teatud ajani ja siis juhtus midagi. Peale mida polnud isegi paberit saada, rääkimata raamatutest, et ajalugu, nii nagu see oli, üles tähendada. Esiisade jutt kadus umbes kahe-kolme inimpõlve jooksul ja kokku kirjutatud mõistujutud (Kalevipoeg, Suur Tõll, Olev jne) jäivad vaid järele, mida kirjutati raskelt ja pool-loetamatult rahva mälestustest kokku nii, et mitte keegi neid tõsiselt ei saanud võtta. Aga nüüd kallid blogi lugejad, see leid, mille lühidalt siia välja toon, tõestab kõike seda, mida selles blogis eelnevalt olen välja toonud ja kahtlustanud. Kogu meile teadaolev ametlik ajalugu on otsast lõpuni väär.

Ma kunagi mõtlesin, et milline lugu (nüüd juba üle 300 loo blogis) neist võiks olla kõige tähtsam lugu tõelise ajaloo mõistmisel. Vastus on, et kõik lood on tähtsad, aga on lugusid, mis teistest rohkem mõtlema on pannud. See lugu siin on aga tõestus, et asjad ei ole ajaloos päris nii, nagu meile näidata tahetakse. 

 Reisikiri (1 osa).

Et mul saksakeel suus ja nagu rahvasuu ütleb: Üks tee, kaks asja ja minul oli vähemalt 10 asja, seega oli reisimiseks põhjust enam kui küll. Hakkasin siis Köningsbergi (tõlkes - kuninga mägi. Tänapäeval Kalingrad) poole Eestist kepsutama. On ju Köningsberg suur ja tähtis, tugevate vallidega kindlustatud sadamalinn. Minu õnneks või õnnetuseks oli seal just laat, kui ma sinna jõudsin ja see oli juuli kuu teise poole sees. Turul maksis terve ketramise masin või nagu me seda nimetame, vokk, ainult 1,5 marka (1 mark oli siis 41 kopikat) ja pealegi kõige kergemast ja kenamast haava puust. Peale vokkide oli laadal veel palju teisi puust treitud kunsttöid. Laadal käidud, sain kaubale Rotterdami poole minejatega (hobuvanker) ja asusime teele. Esiotsa oli hobuse tee liivane, aga kõrval, kus jala võis käia, kõva ja sile, ja ma jõudsin nii kaugele hobuste ette, et üsna igavaks läks neid järele oodates. Meie reis kestis 21 päeva. Kaardi pealt mõõtes meie tee oli umbes 1000 kilomeetri ümber. 

Kommentaar: Meenuta vanemast ajaloost kaubavahetust ja isegi posti liikumise lugusid. Eestist on leitud ja leitakse tänapäevani kilode viisi Araabia münte, mis olla siia sattunud juba pea 800-1000 aastat tagasi. No ei saa see olla võimalik, kui jala ja hobusega ei olnud võimalik kuigi kiiresti kuigi kaugele jõuda. Naerma ajab veel sõjaväelaste liikumised ühelt territooriumilt teisele. Ühes lahingus olla liikunud koguni pool miljonit sõdurit või oli isegi rohkem. Jutt on siin blogis olemas.

Reisikiri (2 osa). 

Kahekümne ühe päevase käigu järel jõudsime juba Hollandi piirile, mis mu südame kergemaks tegi. Kui üle piiri jõudsime, tuli korraga ette otsekui teine ​​loomus, mis mind üsna imestama pani. Maanteed olid paljudes kohtades serviti telliskividega, mis 6 tolli pikad, 3 tolli laiad ja 2,5 tolli paksud ja mis imelikum, need jooksid otse ja mis imelikum on, et nad õiges vinklis kõrvale pööravad. Kaugemale Hollandimaa sisse jõudes tuli mulle korra päris nõiduslik nähtus ette. Eemalt vaadates paistis mäe selg risti meie teest läbi minevat, mille peal kõrgete mastidega laevad edasi-tagasi liikumas paistsid. Äkitselt meenus mulle, et ennevanasti vene tsaar Oleg oma laevad Konstantinoopolis ratastele laskis seada, ja nüüd sain seda imet oma silmadega näha. Lähemale jõudes leidsin asja aga üsna loomuliku olevat. Laevad ujusid suures kanalis vee pinnal. 

Kommentaar järgmisest ajaloo absurdsusest: Vene kroonikate järgi toimus sündmus 907. aastal, kui Oleg viis oma väed Konstantinoopoli juurde sõjaretkele. Bütsantsi kaitse oli aga väga tugev. Konstantinoopol oli ümbritsetud võimsate müüridega ja linna kaitses nn Kuldse Sarve laht, mis oli suletud ketiga, mis takistab laevadel linna juurde jõudmast. Oleg leidis siiski geniaalse viisi Bütsantsi kaitsest mööda pääseda. Ta käskis oma sõjalaevad panna ratastele ja vedada need maad mööda linna müüride juurde. Väidetavalt tehti seda hobuste abil. See ootamatu ja uuenduslik strateegia šokeeris Konstantinoopoli kaitsjad, kes olid selliseks rünnakuks täiesti ettevalmistamata. Nähes, et Oleg oli suuteline jõudma linna maad mööda, pidid bütsantslased rahulepingule allkirja andma ja maksma Olegile suure lunaraha. 

Reisikiri (3 osa).

Teine suur puiestik, milles elajate aed on. Selle suurust katsun veidi takseerida, aga ei leidnud paremat mõõtu kui Eestimaa loode poolne osa – Paldiski, mida kõige oma kaubasadama, surnuaedade ja puiestikkudega sinna sisse võiks ära mahutada. Piletihind loomaaeda oli 20 senti, mis palju ei ole, kuna nii suurel hulgal võõramaa loomasid, linde ja kiskjaid elajaid ei ole naljalt teise paigas näha.

Peale loomaia külastust, astusin sisse suurde muuseumi, milles on lõpmata palju esemeid, kõikide rahvaste mälestusi: vanu riideid, laevade mudeleid purjedega, indiaanlaste ja teiste paganlike rahvaste sõjariistu (paljude lähenduste juures: mürgine) ja loomi, keda piirituse sees alles hoitakse. Teine nõndanimetatud "boymans-muuseum" on suur kahekorruseline maja linna keskosas. Kõik maja on otsast otsani täis pilte. Kui keegi tahaks neid kunstniku silmaga vaadata, kuluks siis mõni päev ära. Iga pildi all seisab tema tegija nimi, vahel ka pildi kinkija nimi. Minusugusel inimesel oleks aga kasu, kui igale pildile oleks lisatud väike seletus. See annab igale pildile oma tähenduse, teab ka ta ajalugu: kelle käest ta ostetud ja kui palju see maksma on läinud jne." Suurem osa pilte on 200-300 aasta vanused (Kommentaar: 1500-1600 aastad. Soovitan lugeda seda lugu, sest kõik need vanad pildid räägivad kujundlikult inglitest ja jumalatest). Mõne suurte piltide seast on pliiatsi, kriidi või koguni lubjaga üle kriimustatud, nii et tundmata silm tema toredat kullatut raami vaatamise väärilisemaks peab. Et aga see kriibustus vana kuulsa meistri algupärane töö olla, siis peetakse seda tähtsaks ja kalliks (Kommentaar: Pole küll vanade maalide asjatundaja, ent ometi olen teema kohta lugenud. Nimelt, vanemal ajal võltsiti kõike, mis võimalik ja ilmselt on ka paljud vanad maalid võltsingud).

Mälestuse sambaid või monumentisid nägin kuus tükki olema. Nendest 4 täies mehe kujus, nimelt: Piet Hein, Erasmus, van Hogendorp ja Tollens. Mis poolest need mehed Hollandlastele tähtsad on, ei jaksanud ma keele puuduse pärast kätte saada. Üks juut, kellega ma kokku puutusin, teadis mulle rääkida, et Erasmus Luteruse-aegne munk olla olnud, kes usuparandamiseks palju töötanud, pärast aga arguse pärast Luteruse vastaseks saanud ja selle vastu isegi paksu raamatu kirjutanud, mida aga Luterus oma vastusega täiesti ümber olla löönud. Erasmus olla oma aja kõige kuulsam inimeste armastaja olnud. (Kommentaar: Vaata, kelleks on Erasmus tänapäeval tehtud!). Ju vist sel põhjusel temale ka mälestuse kuju on tehtud, mis Rotterdamis rohelisel turul, kanali kaldal ühe kiriku kaldal seisab. Temal on siin metallist lehtedega lahtine raamat käes, mida ta loeb. 

Kommentaar: Järgmist lõiku loe eriti hoolega.

Ja kõige rohkem imestamist sünnitas mulle see, et ta oma rasket raamatut, ka nüüdki moe pärast käes ei kanna. Nii pea kui ta kuuleb, et ligidal oleva kiriku tornikell lööma hakkab, nii pöörab ta ka lipsti raamatu lehe ümber ja loeb edasi, kuni kell teist tundi kuulutab, siis on tal luba jälle lehte pöörata. Nõnda töötab ta ka nüüdki head eeskuju andes raugematult edasi.

Imestamist väärt suur ehitus on siin raudteesild, mis küll umbes 4–5 kilomeetri pikkune on. See ei vii mitte ainult kahe palju laiema jõe haru kui Düüna Riia all on, vaid see käib kõrgete postide pealt kesk linnast läbi. Kui rong üle silla sõidab, ei ole linnas sellest muud kuulda kui veidi kuminat.

Reisikiri (4 osa).

Liinilaevu võib näha nii merel kui ka sadamates. Aurulaevad, mis siit 6-7 päevaga Ameerikasse sõidavad, on võimalik kiirust aretada kuni 35 kilomeetrit tunnis (Kommentaar: See teeb peaaegu 19 sõlme, mis annab paljudele tänapäeva ookeani-laevadele silmad ette). Need on ehitatud täielikult rauast isegi mastid ja köied on rauast. Mõned neist suurematest laevadest on ligi 100 sülda (u 215 meetrit) pikad ja 3-4 laega.

Reisikiri (5 osa).  13. august 1891, Rotterdam.

Oli keegi piduline tublisti söönud-joonud, siis oli selle eest muretsetud, et tal igavust kätte ei tuleks. Selleks otstarbeks olid siin 8 karuselli üles seatud. Lisaks karussellidele olid seal ka erinevad pöörlevad kiiged, mis meenutasid meie naiste kerilaudu. Neid aeti samuti mehhanismide jõududega ümber. Aga keripuu otsas ripub kast, kuhu mahtus sisse 8–10 inimest. Kätki moodi kiikesid, millede sisse 20 inimest mahtus ja mida talla laudadega liigutati, oli 3 tükki. Kellel kiikumisest himu täis sai võis märgi laskmisele minna. Neid oli 7 ja võis igas 10 inimest korraga oma küti osavust proovida.

Neile, kes soovisid teada, kui palju pidu on neid raskemaks muutnud, olid paigaldatud kolm kaalu, mis näitasid täpselt, kui palju on nad raskemaks muutunud. Selleks tuli 3 sendikest kaalu sisse pista. Kui aga keegi tahtis jõudu proovida, oli selleks 12 kohta, kus löömise haamrid neid ootasid. Parimate löökide andjatele jagati metallist aumärkisid. Tuli aga mõnel meelde oma pidukäigul rõõmsat nägu mälestuseks kaasa võtta, siis pruukis ta ainult päevapiltniku juurde sisse astuda ja mõne minuti pärast oli tal pilt käes. (Kommentaar: Sellist tehnoloogiat 19. sajandil peetakse tänapäeval võimatuks. Ma olen ise fotomuuseumis käinud, millest on ka lugu olemas ja selles loos on fotograafia ajalugu välja toodud. Mäletate ju küll neid kaameraid 20. sajandi algusel, mille ees tuli 15 minutit liikumatult seista). 

Peoplatsil olid neli päevapildi tegemise kohta. Tervise proovimiseks oli neli elektrimasinat üles seatud, aga sellega ei olnud veel kõik pidu lõbu lõpetatud.

Peale selle pakkusid pidulistele ajaviidet 3 kontserdisaali, 7 tsirkust ja 5 teatrit, kus kaks korda päevas anti parimaid etendusi. Lisaks oli 6 komejantide maja, 5 elusate inimeste näitamise kohta: kus ühes sai näha kõige ilusamaid, teises kõige inetumaid, kolmandas kõige rammusamaid ja väiksemaid inimesi. Venemaalt oli kohale toodud üks koljat, kes oli 5,38 meetrit pikk. 

(Kommentaar: Jopp-Antonio :) Ja siis ma imestasin, kui lugesin, et Peeter Suur kinkis Hollandi kuningale (või oli kuninganna) 200 hiiglasest sõdurit, kelledel oli pikkust üle 2 meetri. Peeter Suur iseenesest oleks veel eraldi teema (täielik võimatus).

Kommentaar: Väidetavalt on tegu võltsitud pildiga (videoga) ja minu pärast las olla. See on väga vana video (pole AI tehtud) ja kui seda nägin, pidasin seda ilmselgeks võimatuseks ja naljaks. Lugedes eelnevat reisikirjeldust ja nähes ja käies paljudes vanades hoonetes, millede lae-kõrgused on aukartustäratavad, siis ei tasuks enne AI-aegseid videosid päriselt alahinnata. Olgugi, et me kunagi ei pruugi teada saada, mis on õige ja mis mitte. Ei tasu unustada, et "kurjus" peab meile näitama alati tõde, olgugi, et eelviimasel leheküljel ja all paremas nurgas väikeses kirjas, aga ta peab seda tegema, sest muidu on tegu ebavõrdse olukorraga.

Siis nägin seal veel 2 suurt pildinäituse maja. Olid seal pildid, ehk küll paberi peal, siiski nähti neid töötavat ja liikuvat, otsekui oleks neil elu sees (Kommentaar: Kino oli ka juba olemas). Ja viimaks 12 muuseumi vahast, puust ja kivist viguritega. Need vahavigurid ei võinud mitte ainult hingata, nagu ma mujal muuseumides olen näinud (Kommentaar: ?), vaid nendest oli terve mängukoor kokku seatud. Mängimise juures liigutasid nad oma keha nõnda, et neid raske oli elavatest inimestest teiseks pidada (Kommentaar: See pole esimese aprilli lugu, kuigi vägisi tundub).

LÕPP

Allikad:

Olewik, 30 september 1891.

Olewik, 7 oktoober 1891.

Olewik, 14 oktoober 1891

Olewik, 21 oktoober 1891.

Olewik, 28 oktoober 1891.

Enne ja nüüd

Eh, ei ole mõtet algavat kirjatükki kommenteerida. Tõelisele, kaugemale ajaloole on paks kotiriie ette tõmmatud. Algavas loos on kaks täiesti erinevat ajalugu. Üks ajalooline käsitlus vaatab vastu tekstilt ja teine piltidelt. 

Enne ja nüüd.

Tuttav kunstiajaloo teadlane, Prantsusmaa kaunite kunstide inspektor Henri Havard kirjutas „endisest heast ajast“ raamatu pealkirjaga: „L'Art et le comfort dans la vie moderne“. Raamat jaguneb kahte ossa: esimeses osas kirjeldab Havard neid piinasid ja halbu tingimusi, mis suhteliselt hiljuti elumõnususe ja viimase sajandi seltskondlikus elus kasulike avastuste puudumise tõttu esinesid. Teises osas selgitab ta küsimust: miks meie esivanemad ei pannud neid ebamugavusi tähele, vaid olid oma elus koguni meist õnnelikumad, hoolimata meie mitmekülgsest edasijõudmisest?

„Meie õpime alles elama,“ ütleb Havard, „kui elu juba möödas ongi, ja meie kasvatus ei ole sugugi selleks seatud, et me võiksime oma elu nii korraldada, et see oleks rahulik ja meeldiv.“ Juba Prantsuse moraalifilosoof Michel de Montaigne, kes elas aastatel 1533–1592, tõdes päris õigesti, et „kõige suurem rumalus on õpetada lastele tähtede liikumist ja kaheksanda maakera pöörlemist, enne kui nad tunnevad omaenda asju. Mina teadsin,“ räägib ta, „varemalt Rooma ajalugu, kui oma perekonna lugu.“ Paljudki ei tea näiteks, kuidas meie esivanemad alles sada aastat tagasi elasid ja milliseid edusamme on seltskondlik elu teaduste arengu tõttu kõige lähemal minevikul teinud.

Havard kirjeldab põhjalikult elumugavuse puudust endisaegsel Prantsusmaal – riigis, mis oli ometi hariduse ja kultuuri eesotsas. Kõik see, mis eraelus sada aastat tagasi oli, oleks nüüdsel ajal suuremale osale inimestest täiesti väljakannatamatu.
Enne külmetasid isegi losside elanikud: ahjud sooja ei andnud, vaid ainult suitsu. Isegi maailmakuulus Itaalia maalikunstnik Raffael Santi (1483–1520) üritas hertsog Este soovil ahjude tõmbeküsimust lahendada.

 

Mõttekoht: Millegipärast maalis Raffael Santi pilte ainult Vana-Rooma ajast, jumalatest, Püha Jüri võitlusest lohega, Madonnast, inglitest jne, aga mitte koledatest elamutest ja tossavatest kaminatest. Ise olevat ta elanud Rooma eeslinnas vägagi esinduslikus hoones Palazzo Caprinis, millel plaanide järgi ei olnudki korstnaid.

Ahjud suitsesid veel ka markiisi Pompadouri (1721–1764) ajal ja kuni XVIII sajandi lõpuni.

Pildil tutvub noor Mozart markii Pompadour'iga.

Esimesena lahendas kuulus Prantsuse arhitekt Robert de Cotte (1656–1735) kaminate tõmbeküsimuse. Sellest hoolimata jäi probleem, et ahjud suitsesid ning neid oli pealegi väga raske, mõnikord isegi võimatu kütta.

Esimesed tuletikud ilmusid alles 1809. aastal, kuid fosfortuletikud avastati 1833. aastal. Rootsi tuletikud, mille avastas professor Boettger alles 1848. aastal Frankfurtis.
Paremat lugu ei olnud ka valgustusega. Kuni 1784. aastani valgustati teatrisaale rasvaküünaldega ning isegi Prantsuse kuningas Louis XIII (1601–1643) pidi tahisütt küünla otsast sõrmedega ära võtma. 

Juba rasvaküünlad olid omal ajal edasiminek; enne seda valgustati tube peergude ja väikeste õlikausikestega. Lambid, mis tõmbasid tahtide kaudu õli üles, ilmusid alles XVIII sajandi 80. aastatel.
Tubakanuusutamise komme vähenes ilmselt seepärast, et halb lõhn, mis varem igas majas valitses (nagu see siiani Hiinas on), vähenes. Veel hiljuti ei olnud eluhoonetes erilisi väljakäigukohti ning veenappuse tõttu võib mõista, milline lõhn tubades hõljus. Sellega oldi aga harjunud. Keegi vanemapoolne kõrgest seisusest naisterahvas, kes Versailles’i lossi kuulsa arhitekti Viollet-le-Duc’iga külastas, tundis lossis halba lõhna ja ütles rõõmsalt arhitektile: „See lõhn tuletab mulle meelde endist head aega!” Kuni Prantsuse rahva mässuni kutsusid kuningad isegi kõrgest soost naisi ja printsesse chaises percées (väljakäigutoolide) peal istudes vestlema. Nimetatud toolide kätteandjad olid erilised kuningliku koja auametnikud: kuninga ja printside port chaises d’affaires. Need olid auametid. Eriliste riietumisruumide (cabinets de toilette) sisseseadmise eest võivad prantslased tänada Louis XIV (1643–1715) ema Annat (Austriast pärit). Enne seda võtsid kuningad koja-auametnikke hommikuti voodis olles vastu, ja kuninga riietumine oli tähtis pidulik toimetus. Neljakümneaastane paks Anna Austriast seadis uuenduseks riietumise eraldi tubadesse. Üldiselt sundisid külmad korterid seda, et isegi eraelus võeti külalisi vastu voodis lebades.
Eraldi riietumisruumide kasutuselevõtt ei teinud inimesi siiski puhtusearmastajateks. Kuninganna Margarete pesi näiteks vaid kord nädalas käsi. Rootsi kuninganna Christina (1626–1689) ei pesnud oma käsi kunagi.

 

Pildil: Pidustused Rootsi kuninganna Christina auks Palazzo Barberini hoovis, 28. veebruar 1656. Kuninganna Kristina, kes mõistis rääkida vähemalt 8 keelt, aga ei soovinud ennast sugugi pesta. Ta jonnis ja ajas sõrgu vastu ning tegi nägusid, kui teda pesema aeti.

Silmnägu pesti harvemini kui käsi ja isegi XVIII sajandi lõpul kasutati näo ja pea pesemist enamasti ainult ravimina haiguste vastu! Igapäevast näo pesemist peeti näo päevitamise ja külmetamise soodustajaks. Pesuriistad, mis XVIII sajandist säilinud on, on kõik pisitillukesed.
Kodune vannide ja duššide tegemine ei ole vanem kui viiskümmend aastat vana. (Kommentaar: 1905-50= 1855). Kuulus krahvinna Marie Dubarry, Prantsuse kuninga Louis XV armuke (1743–1793), kasutas siiski igapäevaselt külmi dušše; sellega võibki seletada tema erakordset mõju Louis XV-le.

Taskurätikud olid varem pigem ilu- kui tarbeesemed. Veel sada aastat pärast seda, kui taskurätikud muutusid hädavajalikuks, nuusati neisse nina väga harva. Taskurätikut kahelt poolt nina kinni hoides hakkas esimesena kasutama kuulus Austria diplomaat, krahv Wenzel Kaunitz (1711–1794), keisrinna Maria Theresia saadik Versailles’ õukonnas.

 Pildil olev krahv Wenzel Kaunitz oli arvatavalt esimene mees maailmas, kes lõpetas maha sülitamise ja varrukasse nuuskamise.

See nuuskamisviis muutus kiiresti moeks. Ka Venemaal peeti mõnda aega sellist taskurätiku kasutamist kodanlikule seisusele kohasemaks kui sõjaväelastele.
Kui ninarätikut polnud veel kasutusel võis igaüks julgelt sülitada. (Kommentaar: Millegipärast olid veel 20. sajandi algusel süljekausid väga moes ja näitasid kõrget kultuurilist taset. Süljekausse kasutati kodudes, lokaalides, õllesaalides ja teistes avalikes kohtades nagu näiteks trammides jne. Loe Švejki lugusid). Louis XIV laual oli sülitamise jaoks hõbedane nõu. 

Kreeka ajaloolase Herodotose (umbes 500–424 eKr) sõnul peeti avalikku sülitamist juba muistsete pärslaste seas ebaviisakaks; sama kehtis ka vanade kreeklaste puhul. XVII sajandil demonstreeris Boutard Pariisis kuningakoja naistele avalikult viiskümmend kaks erinevat sülitamise viisi ja pälvis selle eest saatkonna sekretäri ametikoha! „Vanasti olid kuningakodades algupärased diplomaatide valimise ja aja veetmise viisid,“ märgib Havard selle kohta.

Edevus on naiste seas sama vana kui maailm ise ja enese ehtimine on üks vanemaid tööstusharusid. „Eeva,“ tähendas Lord Byron teravmeelselt, „oli esimene moerätsep – viigipuu lehtede õmblemise alal. See käsitöö oli esimene vili, mis inimkond hea ja kurja tundmise puust sai.“ Tähelepanuväärne on, et enese ehtimisele pühendunud naised pidid väga kaua leppima teiste otsuste ja arvamustega, kuna peeglid on suhteliselt uuema aja leiutis. Juba veidi suuremad peeglid, milles oli võimalik kogu keha näha, on olnud olemas vaid umbes sada aastat. Kuni selleni liimiti peegliklaasid kokku, kuid see meetod jättis hoolimata liimimiskunstist palju soovida. Ei ole ka kaua aega möödas sellest, kui peeglite valmistamisel hakati kasutama hõbedat. Hõbedaga peeglite katmine põhjustas sajandite jooksul tehastes tööliste seas palju surmajuhtumeid. Alles 1855. aastal, auhinna tagajärjel, mille pronkseerija Ravriot oma testamendis juba 1814. aastal määras, avastas Dargois kahjutuma peeglite hõbetamise meetodi.

Pariis, mida tänapäeval peetakse linnade puhtuse eeskujuks, kandis roomlaste juures Lutetia nime, mis tähendab „porilinna.“ 

Pont Neuf, Pariis (1763). 

See jäi oma nimele truuks kuni XIX sajandi keskpaigani. Kõik mustus ja jäätmed visati rahulikult tänavale ning sealt neid ära ei koristatud. Seine’i jõest võetud sogast vett peeti heaks joogiks ja isegi sellised mehed nagu entsüklopedist Denis Diderot (1713–1784) astusid vastu kanalisatsioonisüsteemi rajamisele. Samamoodi seisid 1850. aastatel Odessas tehnikud vastu Dnjestri jõe veevärgi ehitamisele. Muistsed inimesed olid siiski teadlikud vee saastumise ohtudest: näiteks keelas Rooma keiser Publius Licinius Gallienus (218–268) kasutada toiduks kalu, mis olid püütud linnadest allavoolu. Siinkohal võib sobivalt lisada, et „üksnes see uus on, mis hästi ära on unustatud.“ Vanasti ei söödud mitte ainult ilma kahvliteta, vaid ka joodi ühest ja samast nõust. 

Leonardo da Vinci 1500-1550 "Püha õhtusöömaaeg." Mitu klaasi on laual?

Alles XVIII sajandil, kui klaas muutus odavamaks, sai iga jooja omale klaasi. Lusikate kasutamine oli samuti haruldane ning neid jagus vaid rikastele. Portselannõud ilmusid alles XVIII sajandi teisel poolel; enne seda kasutati savinõusid. Sügavaid taldrikuid polnud olemas. 

Austriõhtusöök on Jean-François de Troy 1735. aasta maalil (hõbelusikad ja -kahvlid, kristallnõud, portselan tassid).

Kuni selle ajani söödi lihtsalt üleüldisest kausist, nagu tänapäeval kloostrites ja kasarmutes. Suur supi serveerimise lusikas ilmus alles XVII sajandi lõpul ja võeti suure rõõmuga vastu. Tähelepanuväärne on, et sellele kulus ligi sada aastat, et kahvlid, mis Itaalias olid juba ammu kasutusel, saaksid Prantsusmaal oma eluõiguse. Isegi Louis XIV ja tema õukonna printsessid ei kasutanud kahvleid, vaid sõid toitu noaotsaga või lihtsalt sõrmedega.

Aja mõõtmiseks oli ammu enne tänapäevaste tunnikellade leiutamist mitmesuguseid abinõusid, nagu tunnipakud, vee- ja liivakellad. 

Praha raekoda, Tšehhi, 1410a.

Aga siiski peeti, juba nüüdsete tunnikellade ajastul, kuni XVII sajandi alguseni, alatuks oma juures kella pidamist ja aega tuli küsida spetsiaalsetelt isikutelt. Seda praktikat järgiti isegi paavstide õukonnas kuni hiljutise ajani. Kombe-eeskirjad keelasid paavstile taskukella kandmise ja ta pidi kardinalide käest küsima, mis kell on. Alles nüüdne paavst Pius X kannab taskukella. 

Mees hoiab taskukella c1560a. Maso da San Friano (1536–1571) Itaalia maalikunstniku maal.

Seda on veel vähe - et ta julges vatikanos (paavstlikus lossis) isegi telefoni paigaldada ja praegu ei tunnista mitte ainult Prantsuse Akadeemia telefoni kasutamist tavalise asjana.

Püha Peetruse basiilika, Vatikan, Giovanni Paolo Panini, 1754a.

Endistest käitumisviisidest on raske isegi rääkida. Meil on need tavad ka tänapäeval meeles. Venemaal hakati neist tavadest lahti saama vähem kui kolmekümne aasta eest, kuid isegi praegu pole meie teed paljudes kohtades paremad kui Euroopas 70 aastat tagasi.

Enne oli teede seisukord nii halb, et jala liikuvad käskjalad olid hobusega sõitvatest käskjalgadest kiiremad. 

Vaheldumisi hobustega sõitmine oli tuntud juba muistses Kreekas. Sellisel viisil sõitis Rooma väepealik ja riigimees Julius Caesar (100–44 eKr) Roomast Rhone jõe äärde kaheksa päevaga, mis tähendab umbes sada versta päevas. Seda kiirust peeti suureks kuni XVIII sajandi lõpuni.
XVII ja XVIII sajandil ei sõidetud sõiduriistadega ööpäevas rohkem kui 40 versta ära. Pariisist Varssavisse XVI sajandil kulus sõiduks kolm kuud. Käskjalad vahetasid järjest hobuseid ja viisid Henri Valois’i Poola kuningaks valimise teadet umbes 13 päevaga ära. Tänapäeval saab Pariisist Chantilly’sse sõita vaid 40 minutiga, aga poolteist sada aastat tagasi kulus sellele kaks ööd ja päeva. Tee santus ja öömajade pori olgu rääkimata.

Nii linnade- kui ka era-sõiduriistad tulid alles XVII sajandi lõpul rohkem kasutusele, kuna sellesama sajandi alguses oli Prantsuse kuningal Henri IV-l (1553–1610) ainult üks tõld. Ja kui ta selle oma abikaasale laenas, pidi ta ministrilt Sullylt (1560–1641) sõiduriista käst ära võtma. 

Louis XIII-l olid kõigest neljad hobuseriistad, Louis XIV-l aga juba 600 hobust kuninglikus hobusetallis ja Louis XV-l 2300 hobust.
Kui õnnetumaks meie jääksime, kui meie käest nüüd raudteed, telegraaf, tõstemasinad, telefon, elektrivalgustus, ajalehed ja tuhanded teised uuemad arengud ära võetaks! Elu saaks lihtsalt võimatuks. Aga meie esivanemad, kes neist midagi ei teadnud, pidid selle puudusega leppima. Ja nemad ei olnud meist sugugi õnnetumad. Havard katsub oma raamatus sellele asjale seletust anda. Mõttetarkus õpetab kõige esimeseks, et me ei tunne selle asja puudumist, millest me midagi ei tea. Teiselt poolt paistab see lugu kummalisena, et inimesed, kellest igaüks oma saatuse üle kaebab, siiski arvavad, et nad on saavutanud täiuslikkuse piiri ja et tulevastele põlvedele ei jää enam midagi, mida juurde võiks omandada. Niisugune oli muistse ja uuema aja kõige suuremate mõtlejate arvamus. Seda on veel vähe. Kindel veendumus, et kõik, mis praegu olemas on, on küllalt hea, teeb inimesed uute leiduste vastu uskmatuks. 

Napoleon I (1769–1821) pidas näiteks aurulaevu võimatuks. Prantsuse riigimees ja ajaloolane Adolphe Thiers (1797–1877) ja vene kindral ning rahaminister krahv Georg Cancrin (1774–1845) ei uskunud raudteede tähtsusesse jne.
Kui lambid alles teatritesse ilmusid, kirjutas Prantsuse naiskirjanik krahvinna von Genlis (1746–1830), et kõik noorsugu kaotab varsti silmanägemise. Samuti astus Prantsuse kirjanik Charles Nodier (1780–1844) gaasi valgustuse kasutuselevõtu vastu, ja meie päevil elavad Maxime Duclos ja Edmond Texier tõendasid, et Pariisi ei saa kunagi elektrivalgustusega valgustada: "Selle surnud valgus sobib ainult surnuaedadele!" Niisugust sõda peetakse nüüd automobiilide vastu, mille kaudu hobusevedu ja sõnnik kaoksid.

Vanaajal elati rõõmsamalt kui nüüd; lõunasöökide juurde käisid alati laulud. Ka selles asjas on olud muutunud, sest juba vana aja ühe kuulsama lustmängukirjaniku Aristophanese (elas umbes 405–385 eKr) näitemängus „Pilved" ütleb poeg isale, et laua taga laulmine on moest välja läinud. Vanaajal söödi isegi rohkem ja parema isuga. La Science de gueule (ahmimiseteadus, lõuatäitmise teadus), nagu Montaigne seda nimetab, õitses XVII sajandil; siis anti pidulikel lõunasöökidel ligi sada toitu. 

Ühe teravamõttelise tähenduse järgi sõid siis inimesed neli korda oma lõunat: esimest korda, kui teda teha kästi, teist korda – teda unes nähes, kolmandat korda – köögis tema valmistamist vaadates ja viimaks, neljandat korda – juba tõesti süües. Prantsuse kirjanik Balthazar Grimod de la Reyniere (1758–1837) räägib rahva mässamise (revolutsiooni) lugu kirjeldades, hirmu ajast (terrorist): „Kurb aeg, kus turul ei olnud võimalik leida ühtegi korralikku kivikammeljat ehk kammlesta (Rhombus maximus)."

Köögi tähtsuse langemine algas, Havardi arvamuse kohaselt, iseäranis 1860. aastast peale; nüüd on juba auväärseid inimesi, kes söövad lõunat ilma veinideta, mida vanasti peeti sobivaks ainult koertele – quoniam canis vino carte (nii kui koer on ilma viinata). 

Aga kuna „igal rahval on tema väärtuse kohane köök", kas ei kuulutata siis kokakunsti langemine üleüldist langemise ajajärku ette? Veini loeti kunagi kõige paremaks arstirohuks. Temale laulsid kiidusõnu Plato, Aristoteles, kuna viimane teda „Venuse piimaks" nimetas. Kuulsad vana aja mehed, nagu Alexander, Cyros, Cato, Mithridates, olid joodikud. Selle vastu jõid vana aja naised vähe, mida uuema aja kuulsuste kohta ütelda ei saa öelda. XVII sajandil jõivad endid Prantsuse  vaimurikas madame de Sèvigné (1626–1696) ja vali proua de Maintenon, kuninga Louis XIV teine abikaasa, tubliste täis. Fronde naisvägilastest pole mõtet rääkidagi.

Juua oskamine ei ole nüüdki oma tähendust kaotanud. On ju teada, et Saksamaa Frankfurdi rahutegemisel sellepärast mõnes asjas järele andis, et Prantsuse riigimees Pouyer-Quertier (1820–1891) rohkem kui Bismarck jõi ja selle läbi viimast ennast austama sundis.
Nüüd on arstid sõda viina vastu alustanud, kuigi nad ise oma retseptide järgi ei käitu. Arstide kohta toob Havard Kreeka kirjaniku Lukianos'e (sündinud 210. a) järgi huvitava loo, kuidas Dr. Dionikos, kes toreda joogipeo peale hiljaks jäi, ennast sellega pidi vabandama, et tal paljude haigete pärast ei olnud võimalik varem tulla. Kes meist ei ole sarnaseid juhtumisi tuttavate tohtrite pidudel mitte näinud.
Muiste tantsiti ka rohkem, kui nüüd.

„Endiste ajalookirjutajate ja luuletajate töid lugedes,” ütleb Paul Lacroix — „peaks arvama, et prantslastel polnudki muud teha, kui kõik ööd ja päevad tantsida.” Isegi seminarides õpetati tantsima.

Havard toob abt de la Salles'i näite, kes ennast selle üle väga pahandab, et aastat 50 tagasi Prantsuse seminarides tantsuõpetamine ära lõpetati. Abt tõendab, et see usule kahju teeb. „Ega asi pole valssides ja menuettides,” räägib ta, „vaid selles, et igaühe usu kombe, kokkukõlalisi ja mahedaid liigutusi ja väärtust kõnnakus ja liigutustes nõuab.”

Vanaajal kirjutati ka ilusaid kirju, kuid praegu on kirjade kirjutamise kunst päris langemisel. Piltidega postkaardid, mida nüüd saadetakse sadade puudade kaupa ja kuhu vaevu üks rida peale mahub, rõhuvad selle kunsti veel koguni madalasse.

LÕPP

Allikas: Kirjandus ja Teadus : "Teataja" lisaleht, 12 veebruar 1905.

Esivanemate otsinguil

Muistsetest eestlastest on blogis mitmeid lugusid ja panen siia veel ühe. Lugu on kirjutatud vanasse ajalehte rohkem nagu komöödia võtmes. Mina aga ei alahindaks inimest, kelle raamatu järgi artikkel on kokku kirjutatud. Ehk satun seda raamatut veel kunagi käes hoidma ja lugema ning siis saab täpsemalt andmeid (fakte) ritta seada ja võrrelda ning mõtteid mõlgutada. Eks ajaloolased püüavad meile sisendada, et eestlased on iidamast-aadamast orjarahvas ja meie esivanemad on lömitanud kõikide teiste ees. Tegelikult on ajaloolaste väljapakutu ja arvatavalt ka kõik muu, üks suur illusioon või fiktsioon. On kuidas on, toon siia linkidena välja portsu varemalt avaldatud lugusid, mis sobituvad otseselt või kaudselt eestlaste ja Eestimaa teemaga kokku. Üle India olen isegi lennanud ja võin kinnitada artiklis mainitud kohanimede paikapidavust. Algava loo autor tundub olevat tuntud vabamüürlane Eduard Hubel ehk Mait Metsanurk, kes on olnud teinekord vägagi terav teadusmeeste vastu.

Üleüldine Eesti ajalugu.

Kokkusobituvad klotsid: Hüperborea, Tshuudid ja Tartaria.

Eesti miss 1787.

Mingit "pastlakultuuri" pole kunagi olnud.

Äratuntavaid tehnoloogiaid raamatust "Eesti rahva ennemuistsed jutud." 

Tais.

Eesti rahva päritolu.

Millal kadusid hiiud? 

Vanad-eestlased.

Meie esivanemate kõige vanemad kirjutused.

Naissaar = Amatsoonia? 

Soome-Ugri rahvaste minevik. 

Põhjamaa rahvas ajaloos.

Ehtekunst viikingite ajal ja hiljem.

Kuldsest ajast.

Sumerlased olid Eestlased.

Lühilugu: Miks me ei tunne tõelist ajalugu? 

Ajaloo moonutuste paljastamine olemasolevate tõenditega.

Sumerlased—soomesugu rahvaste hõim.

Föniiklased kõnelesid eestikeelt.

Esivanemate otsinguil.
Eestlaste tõeline muinaslugu.

Eks see ole suur elamus kui talupoja poeg leiab oma päritolu kohta kirjad, millest selgub, et ta põlisest ülimuslikust soost, muistsete kuningate järglane! Eks ta võta ette omis suhetes teistega põhjalikke ümberhinnanguid, eks ta omanda hoopis kuninglikuma hoiaku, eks ta esita end kõikjal suursuguse mehena ja eks ta hakka oma elujärgegi seisusekohaselt kohandama! Niisuguse päritolu kirja annab meile (või pakub meile vähemalt) Mägi Kurdla omas raamatus „Eestlaste tõeline muinaslugu" (Tallinn, 1936). Peaks meil ses asjas veel kahtlusi jääma, kui seda tõika kinnitavad tervelt kaksteistkümmend teadusemeest „või muud asjaomast" oma arvamustega! Ja kui juba esimesel leheküljel „Ajaloolistes ümberhinnanguis" selge sõnaga ütlevad, et "...vanima muinasaja kuulsad idamaade rahvad, muu seas muistse Paabeli sumerlased, olid ei keegi muu kui eesti-soome ugrilased."
Mis meil veel tõendusi tarvis! Aga tõendusi leidub siin küllalt ja küllalt! Võtkem näiteks peatüki: „Muistne n. n. Egeuse-Foniikia kultuurkond". Selgub, et Egeuse mere piirkonnas arenenud kultuur on kõige vanem Euroopas, et maailma süda on tuksunud Kreeta saarel. Kreeta saarel on olnud Knossose loss ja seal on III aastatuhandel enne Kristust tehtud katseid raamatutrükkimisega ja pandud kirja laul, mille esimesed read kõlavad nõnda:
O nadesieme tepimitspha
Dophmrala’ phraisoiina i
rest...

Need read on prof. Gleye, üks neist teadlasist, kellele toetub Mägi Kurdla, rekonstrueerinud järgimiselt:

Õoonade siäme täpimits'
phadoph (i)im m’r’ala phraisoiina.

Need sõnad seab juba Mägi Kurdla julgesti (vist liig julgesti!) eesti keelde:

Õunu sööme täpilisi
padupimeda mereala Praisoses.

„Gleye samas analüüsib üksikasjaliselt laulu teksti ja võrdleb eteokreeti (muistse Kreeta) grammatilisi vorme eesti ja soome keele omadega. Ja näitab kui vähe õieti viimased keeled on muutunud selle mitmetuhande aasta jooksul, mis neid lahutab eteokreetide ajastust. Ta leiab, et kõige lähedasem eteokreeti keelele on lõunaeesti keelemurre.. Muinas-Kreeka suguharudest mitmeid olnud eesti-soome päritoluga.. Eks ole huvitav lugeda!
Aga oma esivanemate jälgi leiame muistses Egiptuseski.

Tut — tohutu;
ankh — hing;

Ankh ehk elu võti (Wiki).

amen — ime, püha, sala.

Nii võib tuttava Tutankhameni nime tõlkida: suure, tohutu kuninga rahu ehk hingus. Sõna „amen“ (ime, püha) on kreeklased Egiptusest laenanud, järelikult on see pärit meie muistsest keelest.

Egiptuse jumal Thoth tähendab "tohutut".

Thoth  (Wiki järgi tarkuse- ja kuujumal) oligi piltide järgi suurt kasvu hiiglane ehk tohutu.

Osiris — "uusi-riis", uus riis (Kommentaar: Osirisi ja uue riisi vahel ei oska kuidagi seost leida).
Seth — sõda;
Ernute.. — äranutet (lapse sünni ja ümberlõikamise jumalus);
Hapi — Abi;
Horus — org, orus;
Hathor — häda;
Sätet — sade, sadu.

Teisi Egiptuse sõnu:

Nukpunuk — puunukk.
Pharao — püha ärra-härra.
Ptahhotep (ühe elutarkuse õpetusraamatu pealkiri) — pidagho + teeb = juhtnöör, juhend, eeskiri.
Khat — keha.
Pirmus — püramiid, piiramus.
Kheny — kinni.

Ka sumeri keel on soome-eesti keele sugulane. Seda on püüdnud tõendada juba kadunud dr. Hermann, keda siin raamatus pikalt tsiteeritakse. Keelelisi tõendeid on selle kohta küllaga.
Järgneb meie keele sugulus sanskriti keelega:

Ssana — sõna
Sata — sada (100)
Schusch — kuus
Saith — seitse
Rath — ratas
Duhitar — tütar
Pataka — patt
Radji — riid
Lahku — lahke
Madhu — mesi
Muhka — mokad jne,

India maakohtade nimetustest leidub kohati kuni 50% selliseid, mis on keeleliselt meile sugulase päritoluga. Mõned neist nimedest kõlavad üsna koduselt:

Ka-lang, Surma, Sari, Pidu, Kaleva, Ava, Saratkala, Sumesar, Vav, Kulu, Umarkot, Kera, Kala, Oya jt. (Muide, kellel on küllalt osavust, võivad leida ka Abessiinia nimedest palju eestikõlalisi sõnu.)

Aga raamatukeses on öeldud, et selle „konkreetsema“ aine võib ka kõrvale heita, jätta nagu „tagavarra“. Tõe väljakoorimine hoopis muult alalt korjatud tõestuste abil on endale teinud ülesandeks dr. Oefele. „Tema sammub sihile täiesti iseseisvalt, arvestades ainult oma kitsa eriala (raviteaduse) muinsusandmeid." Oefele loendab hulgaliselt igasugu muistseid rahvapäraseid raviretsepte, kombeid, nõidade ja šamaanide maailmavaatelisi tõekspidamisi, ravilausumisi, võtteid, riistu, amulette, riietusi jne ning näitab, et need on olnud ühised kõigile põhjamaade soomesugu rahvastele, kuid samas esinenud ka muistsetes idamaades: Väike-Aasias, Kaldias, Ees-Aasias, samuti Egiptuses ja Indias.

Siis tuuaksegi tõenduseks sõnu ja muistendeid, mis pärinevad ürgsetelt soomesugu rahvastelt. Nii läheb see edasi, ikka meie esivanemate muistse suuruse kohta uusi ja uusi tõendusi tuues, eriti rohkesti väljavõtteid professor Gleye kirjadest raamatu autori vaheseletuste ja väidetega. Kõik oleks meile eestlastele väga rõõmustav ja meie eneseteadvust tõstev. Kuid raamat algab kirjutisega „Tõeline muinaslugu“, abipealkirjaks „Ajaloo ümberhinnangud“, ja selle all sulgudes „Följeton mr. Smithi kirjade järgi“.
Edasi, teiste peatükkide juures, jääb mulje, et siin on tõsised teaduslikud andmed segatud följetonistliku elemendiga, nii et õieti millelegi ei julge kindlalt toetuda. Ta jätkab jälle „Muinsusest, muistendeist ja muust“, selle all sulgudes „Veste“.
Oleme talupoegade rahvas, ja talupoeg on tagasihoidlik, ettevaatlik, natuke umbusklikki. Ja kui talle korraga pakutakse aadlikirja, mis peab tõestama tema päritolu kõrgest soost, siis vaatleb ta seda kaheldes ja otsustab viimaks asjatundjaile, tõsistele teadlastele järelkatsumiseks anda.
Et meis võib olla mõni tilk sumeri-akkadia verd, see võib võimalik olla. Et meie keeles on mõni sanskriti juur, mis siis sellest? Mis võib see meile juurde anda! Pöördugu meie pilk sagedamini tulevikku kui kümnete aastatuhandete taha.
Ed. H

LÕPP

Allikas : Uus Eesti, nr. 76, 18 märts 1936.

Lucrezia Borgia mürgikapp

Juubelilugu. See on selle blogi 300-s lugu! 

Ajalugu ei paista teadvat sellest müstilisest kapist enam midagi. Imelikul kombel peetakse seda kappi tänapäeval isegi müüdiks, kuigi all olevas ajalehe artiklis on olemas jutt, kellele kapp kuulus ja isegi mitu pilti kapist. Huvitav on veel see, et mürgikapp olevat 3 meetrit kõrge olnud. See ei mahuks tänapäevasesse majja, sest ehitusstandardite järgi on normaalseks lae kõrguseks 2,5 meetrit. Teisalt, kõik vanad hooned on tohutu kõrgete lagedega, aga see ei lähe kokku mitte kuidagi tunnustatud ajalooga. Ajaloo järele olid inimesed vanasti väga lühikesed. Pikk naine oli 1,5 meetri pikkune. Meenus lugu väljakaevamistelt (kohta ei mäleta), kust leiti rüütli rõngassärk ja siis teadlased imestasid, et see ei mahu poisikeselegi selga. 

Miks paljud asjad omavahel täielikus vastuolus on, seda ma katsungi uurida. Tegelikult on palju vastuseid nendele kummalisustele ja ilmselt on ka õige vastus peidetud nende vastuste sisse, aga kuidas seda kindlaks teha? Vastuolusid on aga palju isegi vanades ajalehtedes. Teise ajalehe artikli järele oli mürgikapp ainult 164 cm kõrge, kuid see väide on vale, kuna lisan loo lõppu pildi, mille kõrval seisab naine ja selle kaudu on võimalik aimata kapi kõrgust. 

On teateid, mis kinnitavad, et kapp oli müügis Berliinis peetud oksjonil. Mõni aeg hiljem oli kapp juba Inglismaal oksjonil ja siis jäljed kapist kaovad. Ilmselt on tegu esemega, mis ei sobitu tänapäeval levitatava ajalooga kokku (hiiglase mõõtu kapp+tehnoloogilised imed kapil).

Veel üks kummalisus. Kapi küljes asus 6-tunnine ajanäitaja. Miks oli tarvis 6-tunnist kella? Moskva kremlis oli kunagi 17-tunnine kell. Osad piibliuurijad väidavad, et aasta kestis Moosese ajal 3 kuud jne. Aga ilmselt on sellele 6-tunnisele kellale mõistlikum seletus. Puusalt pakkudes võib ju arvata, et kui keegi proovis kappi avada, sai ta mürginõelalt suraka, mille keerukas lukk pani 6-tunnise kella tööle. Kui Lucrezia Borgia nägi, et kell töötab, sai ta välja arvutada aja, millal isik sussid nurka viskab. See tunduks justkui loogiline variant, aga artiklis on välja toodud ka kapi luku mehhanismi pilt ning kirjeldus ja seal ei iitsatata ka mitte sellisest võimalusest.

Lucrezia Borgia mürgikapp

Paavsti tütar kuritegude tumedaks tunnistajaks.

Lucrezia Borgia.

„Naerev päike sädelevates silmades, mis hiilgavad nagu ingel, kes seisab Jumala trooni juures, liikus ta nagu lastemängudes, läbi Vatikani saalide ja mööda treppe, venna juurest isa juurde, isa juurest mehe juurde..." See on Lucrezia Borgia, maailma ajaloo ühe suuremaid armukesi, paavsti tütar. 

Tubli tosin veretööd pidi olema Lucrezia teadvuses, kui ta suri. Ta on jätnud maha omapärase, saladusliku tegudehulga, mida ajaloolastel on väga raske lahendada. Aga peale igasuguste legendide on veel hulk käegakatsutavaid tõendeid, mis annavad tunnistust sellest, kuidas see naine kohtles oma armukesi, kes talle hiljem ei meeldinud. 

Ühes Berliini eramajas seisab teiste moodsate majariistade keskel tore luksusmööbel, mille saatuse kohta on proovitud kirjutada romaani. Seal on kuulus Lucrezia mürgikapp, mis on kohutav ja samas ka tore ese, millesse see naine sulges kõik oma elumaitsmise puutuvad esemed ja tunnistused. 

Ta sai selle kapi oma vennalt kingituseks. Kapi kõrgus on peaaegu kolm ja laius kaks meetrit. Selle rikkalik ilustus, kallihinnalised klaasmaalid, mis kujutavad vanu müüte, tema kunstilised pronkslõiked ja kapil olev kuue tunni ajanäitaja, annavad sellele esemele kunstiväärtusliku ja eriskummalise välimuse. 

Tema kultuurijalooline tähtsus seisab tema sala-avaustes ja mürgis, mis surmab kõik, kes kappi salaja katsuvad avada. Kui keegi keerab aimamata võtit, kargab sellest nähtamatult ja hääletult mürginõel ja torkab kätte. Nõelapistest pole tunda, kuid mürk mõjub kahe tunniga surmavalt. Kui sageli on paljud uudishimu ja salakuulamise lõbuks sattunud selle ohvriks. Hukkunute arv pole praegu veel kindel. 

Peale Lucrezia Borgia surma 16. sajandil sattus kardetav kapp kardinal Ferdinand Medici omandusse. Hiljem sai Vene tsaar Aleksander I selle omale kingituseks. Üle saja aasta seisis kapp Tsarskoje Selo lossis, kus teda külalised imetlesid. Ka Rasputin olevat tema ees mitu korda sügavas mõttes istunud. Revolutsiooniaastatel päästeti see kapp Romanovite perekonna sõprade poolt suure vaevaga, mille juures sai kapp vigastada.

Seletus pildile. Jubedate mälestustega seotud ajalooline ese.

1. Lucrezia Borgia, Tiziani maali järgi (Kommentaar: Otsisin seda maali internetist ja ei leidnud).

2. Lukrezia roimade tunnistaja - mürgikapp, mis omal ajal Aleksander I-le kingiti ja 1917. aastal üle Soome piiri salaja Berliini viidi.

3. Üks kõrge kunstiväärtusega klaasmaalidest, mis kappi ilustavad.

4. Kapi hädaohtlik lukk, seestpoolt vaadates.

Teine pilt kapist (1935), mille järgi saab kindlalt väita, et kapi kõrgus pidi olema oluliselt suurem kui 164cm.

LÕPP

Allikad: 

Postimees (1886-1944), nr. 253, 17 september 1928.

Postimees (1886-1944), nr. 249, 13 september 1935.

Keisri serviis

Algav lugu läheb kokku selle looga, mille ma panin kokku mõned aastad tagasi, kuid kahjuks ei saanud ma toona oma küsimustele ekspertarvamust, aga see polegi enam oluline. Üks ekspertarvamus on õnneks järgnevas loos välja toodud ja sellest mulle piisab. Ermitaaži muuseumi töötajad (minuarust on eksperdid küll) seletasid ühe kaelakee võimatust, mida ei suutnud 20. sajandi algupoolel mitte üks kullasepp järele teha. 

Tänapäeval samuti teevad mõned üksikud firmad luksusesemeid. Üks Inglise firma teeb laelühtreid ja ühe lühtri valmistamine võtab aega 1,5 aastat ja maksab selline hiiglavaranduse. Vanasti aga olid taolised luksusesemed tavalised. See ei sobitu pilti ja midagi on selle teabega valesti. Ka ei sobitu pilti keskaja (14-18 sajandi) ballikleidid. Inimesed olla täisid täis olnud ja haisesid mitme meetri kaugusele (pean silmas eliiti), aga riietus oli neil stiilne, mida filmideski näidatakse. Samuti elasid need haisukollid muinasjutulistes lossides, aga olid seal külmetanud kui kurat ja pesid ennast vaevalt kord aastas. Selline ongi see ajalugu, millest on kohati võimatu aru saada. Kui ajaloosse süüvida, siis see tundub igast otsast vastuoluline või lausa võimatu olevat. Kogusin mõned lood, mis kirjeldavad olukorda.

Kes saab keisri serviisi? 

Peterburi lehtede teatel on riigi fondide realiseerimise komitee arvele võtnud Talvepalee nn keisri suure serviisi. See serviis on tuntud Londoni nime all ja koosneb 900 asjast, mis on tehtud puhtast kristallist. Serviis on asetatud viide hiiglasuurde kappi Talvepalees. Serviis on haruldane kunstitöö. Rahu ajal hinnati seda 100 tuhande rubla peale. Selle kasutamine sündis haruldastel kordadel, siis kui Talvepalees keisri perekond andis külalistele eine, kes kuulusid valitsejate suguvõsasse. Praegu on selle serviisi peale kaks pretendenti: Ermitaaž ja väliskomissariaat.

Allikas: Koit : [Päevalehe lühendatud väljaanne], 14 jaanuar 1926.

Ermitaaž

Uue osakonnana tuleks eriti esile tõsta ainulaadset kogu Vanade sküütide kuldesemeid. Need on haruldused, mida ei oma ükski muuseum maailmas peale "Ermitaaži". Selles kogus on hulk haruldaselt imepeeneid kuldnikerdusi. Üks sarnaseid kaelaehteid on oma ornamentikas ja väljanikerduses nii keeruline ja peen, et üksi luubiga võib näha ornamendi kudet ning üksikasju. Viimased on aga niivõrd detailselt välja töötatud, et isegi kullavalamisel tekkinud ja kogunenud kullatolmu kübekestest on organiseeritud peeneim muster. Väidetavalt on keiserinna Maria Feodorovna omal ajal tahtnud sellest kaelakeest lasta valmistada dubletti, koopiat, kuid ükski tolleaegne kullasepp pole söendanud asuda sellise ülesande kallale. Viimaks oli keegi prantsuse kullasepp võtnud ülesande vastu ja asunud tööle. Kõige muuga sai ta küll hakkama, kuid kullatolmu kübemekestele ei ole suutnud siiski ornamenti kujundada. Nii seletati muuseumis.

Allikas: Päewaleht, nr. 321, 21 november 1934.

Viki: Sküüdid (arvatav etümoloogia indoeuroopa tüvest *skuδa 'vibukütt') olid iraani keelkonna keelt kõnelnud europiidne karjakasvatajatest rändrahvas, kes asustas antiikajal laialdasi alasid umbkaudu praeguse Lõuna-Venemaa, Ukraina ja Kesk-Aasia territooriumil. 

Kommentaar: Loen mina Vikist Sküütide kohta ja ei lähe tänapäevased ajaloolised andmed vanemate allikatega kokku. Vanades ajalehtedes on osalt veel säilinud informatsiooni, mis tarkuse ja õige informatsiooni taganõudjale on kallim kui kuld. Ma endamisi mõtlesin, et kas tänapäeval on ka tsensuuri ja meile tehakse kättesaadavaks ainult need ajalehed, millest tsensuuri terav silm pole läbi närinud?

Veel üks infokild vanast ajalehest Sküüdide kohta:

Ermitaažis on ka kuulus Kul-Obi vaas (kullast), mis kõige piltlikumalt vana sküütide elu-olu oma külgedele kujutab.

Allikas: Edasi : Venemaa Kommunistline (enamlaste) Partei Peterburi Eesti osakonna häälekandja, nr. 230, 10 oktoober 1924.

Lehvik - naise pikantne relv.

Tolleagsed paleed, aiad, kunstiesemed ja mööblitel ole hiljem leidnud võrdseid. Harrastati kreeka luulet, saagasid ja ajalugu. Selles ümbruskonnas liikusid kaunid, hästi ravitud ja naiselikkuse võrdlematud šarmi sisendavad daamid, kelle lõhnavad sõrmekesed pigistasid lehviku kuldraami. - Peterburi Ermitaažis oli omal ajal sest ajast säilinud tüüpiline lehvik: raam ja vars kullast ja vart kaunistasid haruldased teemandid ja smaragdid.

Allikas: Uudisleht, nr. 8, 20 jaanuar 1932.

Kommentaar: Mingil ajal olid sellised lehvikud tavalise ehk tüüpilised, nagu artiklist lugeda sai, mis olid üleni kullast ja sisaldasid haruldasi kalliskive.

Järgmine lugu on omamoodi huvitav. Tinasõduritest lugu tundub algul täiesti tavalisena, aga kui süüvida faktidesse, mis selles loos esitatakse, siis on see pöörane.

Tinasõdur suure au sees.

Tinasõdur, meie noorpõlve päevade truu ja armas sõber, on praegu suure au sees Pariisis – tema jaoks on korraldatud terve näitus, kus esitletakse peamiselt Prantsuse näitlejate Paul Armonti ja Leopolde Marchali võrratute tinasõdurite kogusid. Asudes tinasõdureid koguma, seadis Paul Armout endale sihiks mänguarmees jalule seada sõjaväemundreid ja relvastuse liike aastatuhandete pikkusel perioodil. Assüüria kuningad, sõdurid, orjad ja vankrid kujundavad tema tinakääbuste suure paraadi alguse. Neile järgnevad sküüdid, Aleksander Suure väed, roomlased, keskaja sõdurid, 30-aastase sõja kirju armee, Ludwig 14. aegsed hiilgavad mundrid, Prantsuse revolutsiooni ja Napoleoni väed ning lõpuks ilmasõja sõdurid. (Kommentaar: Juba 14. sajandil pidid selle teksti järgi olema väga ilusad ja kvaliteetsed sõjaväemundrid. Ilmselt oli tekstis mõeldud Ludwig IV armeed. Ludwig oli Saksa-Rooma keiser (1282 – 1347). 

Iga üksik sõduritest tuletab vormide elegantsuse ja eeskujuliku värvikuse poolest meelde kallist ehteasjast mitmevärvilistest kividest. Võimalikult ajaloolise täpsusega on valmistatud kõik mundri ja relvastuse peensused, nagu nööpnõela pea suurused nööbid, tähed pagunitel, peakatete suled, sadulate tutid, pasunad, mõõgad ja püssid. Kommentaar: Arne pronksi lugudes ja eriti Nööbikunni loos on tsaariarmee mundri nööpe ja ka teisi näiteid ning need on klass omaette. Ei saa olla võimalik, et sõjavormide tegemisse (kuni Asüüriani välja) pandi meeletu aeg ja vuntsiti välja nööpe, mida tänapäevastel ehtekunstnikelgi keeruline valmistada oleks. Vaatasin kunagi seriaale, nagu "Seitseteist kevadist hetke" ja "Kaalul on rohkem kui elu" ja seal olevad Saksa vormid ja märgid ning medalid paistsid samuti väga hea kvaliteediga olevat. Kui aga näitas Poola või Vene sõjakangelasi, siis nende vormid olid nagu kaltsud. Tollel ajal aga oli olemas tehnoloogiline võimekus toota "ilusaid" asju, niiet polegi mõtet võrrelda seda omavahel.

Tinasõdur peab seejuures mitte ainult mundrit kandma, vaid ka elama. 

Ja nii ongi talle püütud anda liikuvust. Assüüria vanker, mille ette rakendatud kolm valget hobust tormab pöörase kiirusaga, selle vastu aga astub õige aeglaselt valge elevant, kelle seljas kolm piigikandjat juba valmistuvad võitluseks. Jeanne d'Arc oma valge hobuse seljas tõttab kogu jõust, nii et paks munk, rist käes, vaevu talle järgi jõuab. Pingutades kogu oma jõudu, tirivad kahureid Wagrami kahurväelased. Lihtsõdurite ees muidugi on ülemad, kes samuti väga täpselt valmistatud, nagu oleks nad vanadest gravüüridest välja astunud ja ellu hakanud. Pariisi tinasõdurite näituse puhul tuletab Prantsuse ajakirjandus meelde ka kõiki maailma suuremate tinasõdurikogude omanikke. Nii olevat ühel Saksa kogujal olemas 400 000 sõdurist koosnev tinaarmee. Kommentaar: Mul on üks nõukaaegne tinasõdur, millel pole ei tegu ega nägu ja mingitest hoolega väljanikerdatud vormielementidest sellel tinasõduri juures ei maksa rääkida. 

Siin on aga üks teine point. Minu tinasõdur kaalub umbes 20 grammi ja arvan, et korralik, kõigi elementidega vanaaegne tinasõdur kaalub tunduvalt rohkem, aga võtan siiski tinasõduri algkaaluks 20 grammi. Kui onul oli väidetavalt 400 000 tinasõdurit, siis nende kogukaal pidi olema 20 tonni! Ma ei usu, et mõnel tänapäevasel tinasõdurite muuseumilgi nii palju tinasõdureid on. Guugeldasin suvalist muuseumi ja neil oli ainult 6000 sõdurit. 

Tuntud Prantsuse koguja Charles Lorent olevat 20 aastat oma elust kulutanud 12 000 tinasõduri kogumiseks, kelle tõttu ta Waterloo lahingu täpselt jalule seadis. Lahinguväli oli seejuures 5 ruutmeetri suurune. Iga 60 sõdurit olid mõeldud jalaväe pataljonina, – 25 sõdurit kahurväe polguna ja 2 kahurit patareina. Mis puutub tinasõdurite ajaloosse, siis on see rohkem kui 700 aastat vana. Vanim tinasõdurit hoitakse Nürnbergi muuseumis. Ta eest maksti mõnekümne aasta eest 48 000 franki.

Allikas: Waba Maa, nr. 107, 9 mai 1929.

Pärsia varandused Londoni.

Selle muinasloolise varanduse üksikutest asjadest nimetatakse: riigi kilpi, mille südant ehib mehe käe suurune smaragd: kuldgloobust, mis on üleni kaetud kalliskividega, nii et ookeanide ning merede asemel seisavad smaragdid, Briti dominioonide ning asumaade kohal rubiinid jne. Kommentaar: Ma ei pea neid Pärsia asju võimatuks, aga tahaks teada, millised need esemed täpsemalt välja näevad (mehe käe suurune smaragd) ja kus need tänapäeval asuvad?

Allikas: Päewaleht, nr. 19, 20 jaanuar 1931.

Lucrezia Borgia.

Keskaja kuulsamaid moe-daame oli Lucrezia Borgia (18 aprill 1480 – 24 juuni 1519), liiderliku paavsti Alexander VI tütar, oma aja ilusamaid naisi. Esmakordsel abiellumisel ta kaasavara veeti kahe kilomeetri pikkuse hobuste ja eeslite rongiga. Kalleid hobuseid, koormatud siidi ja kuldkangastega, oli üle tuhande. Pulmakleit oli vööni pärlitega kaetud, vöö kullaga välja õmmeldud ja briljantidega kaunistatud, kleidi saba oli kaks meetrit pikk. (Kommentaar: Oleme me kõik muinasjutte lugenud ja siin on üks neist, kuid loo peakangelanna oli ajaloos tuntud meeste (armukeste) mürgitaja ja ta omas salapärast kappi. Sellest müstilisest kapist teen juttu järgmises postituses).

Allikas: Kaja, nr. 124, 29 mai 1930 tr. 1.

Nii rändab maailma hiilgus.

Pineva imestusega silmitsesid inglased kullast lihavõtte mune, mis olid valmistatud keisri tellimise peale maailma kuulsaima kullasepa Faberge poolt. Need on kõigi aegade kullasepa kunsti tippsaavutused. Imekaunid loomingud. Huvitavam eksemplar neist lihavõtte munadest on Faberge valmistatud pühade muna 1888. a. Selle tellis Aleksander 3. See on tukatkullast valmistatud ja emailiga ilustatud, keskkohas munakollane puhtast kullast, munakollase sisemuses kanapoeg, kanapoja sees keisri kroon kõigi peensustega järele tehtud. Krooni sees veel rubiinist muna. Üllatust pakkus ka 3-4 tolli pikkune püha kuju, mis valmistatud kristallist. Selle keskkoht kujundas Kristuse sündimise momenti. 

Allikas: Ühistegelised Uudised, nr. 18, 5 mai 1934.

Katkend teisest artiklist: Näiteks kinkis Nikolai II oma abikaasale lihavõtteks sageli "Pühade mune", mis vürstilikku varandust väärt olid. Üks selline muna, väljastpoolt briljantkillukestega üle külvatud, sisaldas täielikku kiirrongi hõbedast, kullast ja kalliskividest. Üks teine muna sisaldas ühe osa Kremlist Uspenski katedraaliga. Väikeste aknakeste kaudu võis näha katedraali sisemuses talitusi teostavate vaimulike kujusid.

Postimees (1886-1944), nr. 213, 10 august 1925.

Kommentaar: Kiirrongi täielik vähendatud koopia Faberge munas!! Huvitav oleks teada aastat, mis aastal see muna valmistati? Kreml ja katedraal järgmises munas? Arvatavalt on Faberge munade puhul tegemist "võimatute meistriteostega." Huvitav on ka artiklis mainitud kristallist kuju. Peter Carl Faberge kohta leidsin ka huvitavat ja vastuolulist informatsiooni. Ta oli olnud Venemaa kullasepp, kes elas Peterburis. Tegu ei tundu olevat venepärase nimega, aga sellest polekski midagi, kuid 19. sajandil on enamus Venemaa "imemehi" ja imeasjade arhitektid enamuses võõrapäraste nimedega. Duuma asemel oli senat ja valitsejaks imperaator. See teema läheb Vana-Rooma teemasse ja selle kohta julgen oletada, et Vana-Rooma Impeerium, sellisel kujul nagu meie teame seda antiikajaloost, lõppes ära 19. sajandi algusel. 

Katkend ajalehe artiklist: Hiilgavale, usulise varjundiga kojaelule, mis asus Moskvas, pandi 17. sajandi algul Peeter Suure uuenduste kaudu lühikeseks ajaks piir. Peeter Suur oli oma eraelus lihtne ja põlgas igasugust hiilgust. Oma valitsemise viimastel aastatel pidi ta aga kokkuhoidlikkusest ja lihtsast elustiilist osaliselt loobuma. Et surma korral oma naisele Katarinale suuremaid õigusi kindlustada, otsustas ta Katarinat kõige vajalikuma tseremoniaalse kroonimisega kroonida. Silmas pidades piinlikku tõsiasja, et Katarina tuli ikkagi vangistatud eestlasena Venemaale, alul tsaari armukeseks ja siis alles tema naiseks, pühitseti kroonimist, mitte ilma mõttetult erakorralise hiilgusega. Uue valitsejanna kroonimiseks telliti väljamaalt muu hulgas kroon, mis koosnes haruldaselt suurtest ja erakorraliselt ilusatest teemantidest. Krooni vibud olid kaunistatud suurte, haruldaste pärlitega, krooni lipu teemantidega ilustatud ristil oli hiiglaslik rubiin, mille hertsog Gagarin kinkis vürst Menshikovile ja mis viimaks Katarina omanduseks läks.

Kommentaar: Lisaks kroonile, mille originaal vist isegi pildistada ei ole tänapäeval enam võimalik ja näidatakse sellest ainult koopiat. Huvitav fakt  on see, et Peeter Suure naine oli eestlanna, mille üle artiklis ei kahelda. Tänapäeva ajalugu julgeb ainult arvata, et ta võis sündida kuskil Läti aladel (kuigi ebatõenäoline). Mida kaugemal tegelikest sündmustest, seda hajusam ja ebatõesem tundub ka ajalugu olevat. 

Koopia Katarina Suure 5,000 teemantiga kaunistatud kroonist (originaal ei saa Venemaalt lahkuda) on osa Ermitaaži Amsterdami näitusest.

Alumine kroon olevat originaal, aga selle krooniga (nii ülemine kui alumine) on üks jama. Viki ütleb, et see kroon on valmistatud aastal 1762 Katariina 2-le, aga miks sellel siis suur rubiin on, mis pidi olema Katarina I-se kroonis?

1896 foto Katarina kroonist.

Ei saa enam millestki aru. Vana ajaleht väidab, et see hiiglasliku rubiiniga kroon kuulus eestlanna Katarina I-le, aga kui otsisin infot juurde (kuna krooni valmistamisaasta ei vasta Katarina 1 ajale), siis leidsin internetist (vene leht), et Katarina I-se pead kaunistas hoopis lopergune kullast kroon (alumine pilt). 

Eestlannast iluduse pilt ikka kah siia. Muuseas, ka Faberge juured on Eestis, Pärnus. Küll on ikka kummaline koht see Eesti, aga mitte üht eesti nime ühegi kuulsama isiku juures ei kohta vanemal ajal. Kõige kuulsam eesti nimega tegelane on vist Sitakoti Mats, Kullamaa surnuaialt.

Samast artiklist: See kroon (millest ülal juttu oli) on praegu "teemandi-fondi" iluks. Katarina 1. kroonimisega algas Venemaal 70 aastat kestnud naissoo valitsusaeg. Kõikidel tsarinnadel oli omane armastus kalliskivide ja hinnaliste ehete vastu. Pealegi ei teinud nad mingit vahet oma eravara ja Vene riigi varade vahel ning olid sellepärast õnnelikus seisundis, võisid niisuguseid summasid juveelide ostmises välja anda, milliseid ükski Euroopa suverään enesele lubada ei tohtinud. Tsarinna Anna armastus kalliskivide vastu oli nii täitmatu, et ta korraldas terveid ekspeditsioone, kes temale Hiinast ja Indiast soovitud väärisasju pidid muretsema (Kommentaar: Kas hobustega, millel vankrid järel, käidi Peterburist Hiina ja Indiasse?) Oma Gatchina lossis lasi ta erilise töökoja sisse seada, käis seal sageli isiklikult, et lihvimistöid kontrollida (Kommentaar: Kuidas ja millega lihviti tollel ajal vankrite täied kalliskive? Kuidas lihviti teemante? Eelpool mainitud Katarina kroon sisaldas 4936 India teemanti).

Veel kummalisusi samast artiklist: Katariina II ajal kandsid Vene monarhid kroonimisornamentide juures ühte niisugust teemantitega kaunistatud pagunit, mille külge kinnitati ordenite nöörid. Tänapäeval leidub "teemant-fondis" ainult üks pagun. Ka on kadunud Vene keisrikojas tarvitusel olnud briljantidega tikitud riided.

Väga omapärased on ka kalliskividest lillekikimbud, mida tarvitati kostüümide ilustamiseks. Nende hulgas on eriti silmapaistev suur smaragdist lehtede ja briljantidest õitega lillekimp, mida ballil kandnud Katariina II. (Kommentaar: Ballid on hea teema. Neil polnud lossides mitte ainsamatki peldikut ja nemad tantsisid ballikleitidega, mida teenrid neile pool päeva selga aitasid). Kui vajutada ühele nähtamatule nupule, avaneb lillekimp ja tuleb esile värviküllane kalliskividest öökull, liigutab tiibu ja trillerdab laulu. (Kommentaar: ja-jah :)

Allikas: Postimees (1886-1944), nr. 213, 10 august 1925.

Üldiselt ma võiks selle postituse ajada kilomeetri pikkuseks, sest ma vaatasin läbi ainult murdosa artikleid mõne tunni jooksul ja kirjeldatud "imed" ei tundu lõppevat. Ilmselt kunagi tulevikus tegelen teemaga edasi.

LÕPP