See teema liigitub ulme ajaloo maailmavalitsuse valdkonda. Lugesin seda artiklit ja see pani mõtlema ning kukalt kratsima. Info on avaldatud raamatute näol ühe Prantsuse kirjaniku poolt ühe Vene ajalehe kaudu, mis muidugi võis üht-teist moonutada ja infot ebausaldusväärsemaks teha. Blogis on teemasid ka salaseltsidest. Mis hierarhia redelil juhtpositsioonil olevad inimesed peavad olema, et üldse näiteks salateenistuses kuskil juhtival kohal teenida, seda see teema ei puuduta, kuid arvata on, et need teemad on omavahel seotud. Tundub nii, et kogu vajaminev info riikide/maailma juhtimiseks asub riikide salateenistuste kätes, kus mingis kabinetis asuvad väga tähtsad mehed, kes võivad otseselt kuuluda otsustusprotsessi juurde. Millise maa salateenistus aga on tänapäeval kõigist üle ja kes valdab kõige rohkem täpset ja õiget infot ning otustab inimeste/riikide saatusi? Milliseid salajasi osakondi on riikide salateenistustes, sellest meile tänapäeval ei räägita, kuid vihjeid leiab filmidest, Näiteks "Mehed mustas" või tõsielul baseeruv film "Mehed, kes jõllitavad kitsesid". Kas tänapäeval on endiselt Inglismaa salateenistus nr 1 või on selleks USA või hoopis mingi muu riigi salateenistus? James Bondi filmides rõhutatakse, et bossid on Britid, USA CIA on abistaja rollis.
Inglise võimas sala-armee
Silmad ja kõrvad, mis ulatavad kõikjale
Prantsuse kirjanik Robert Boucard, kes patriootilistel motiividel end pühendanud spionaaži paljastamisele, on avaldanud seeria teoseid mainitud alal. Nende teoste põhjal on üks Vene ajakiri „Dlja Vas" koostanud huvitava kokkuvõtte Briti salaluure keskuse Intelligence Service'i" tegevusest, millega tutvustame oma lugejaid.
Briti kuulsamaid poliitikuid Benjamin Disraeli poetas saadikutekojas kord lause: Ärge mõtelge, milordid, et riigi asjad on teie käes! Eksite rängasti! Rahvaid valitseb väike hulk inimesi, tõelisi valitsejaid, sest inimene, kes ametlikult seisab võimul, on harva käskijaks.
Benjamin Disraeli oli itaalia-juudi päritolu, sündinud 21. detsembril 1804, London, Inglismaa – surnud 19. aprillil 1881, London, Briti riigimees ja romaanikirjanik, kes oli kahel korral peaminister (1868, 1874–80).
Disraelil on õigus. Peagu alati seisab kuningate, printside ja ministrite hulgas silmapaistmatuid inimesi: sekretärid, departemangude direktorid, nähtamatud nõuandjad, kes oma käskijate dekoratiivkujude varjul juhivad rahvaste saatust. Niisuguste uduste siluettide hulgas, keda ei tunne ega märka hulgad, on üheks võimsamaks maailma käskijaks Intelligence Service.
Inglise võimas sala-armee mängis peaosa viimases suures sõjas (I-Maailmasõda). Talle peab andma au: polnud ühtki saladust, mida võinuks hoida keskriikide kindralstaapide raudkappides või soomustatud tubades. Samuti peab tunnistama, et Intelligence Service aitas liitlastel võita sõja.
Kas see pole teene? Ei! Intelligence Service oli huvitatud sellest, et sõja võidaks Inglismaa. Kuid kas tegi ta kõik hiigeltapatalgute lõpetamise kiirendamiseks? Sellele küsimusele võib vastata: ei!
Pärast sõda on palju kirjutatud sellest, et inglise töösturid, juhitud ja toetatud mingist salapärasest jõust, isegi sõja ajal varustasid surmakrampides visklevat Saksamaad sõja jätkamiseks vajalike materjalidega. Ei ole saladuseks, et tänu „kellegi" soovile sõda venis kolm aastat!
Kellele oli seda vaja? 150 nädalat põrgupiina? Kes soodustas seda? Jällegi leiame andmeid, et see oli kooskõlas Intelligente Service’ arvestusega. Lõpuks sõlmiti rahu.
Rahvad kogunesid Versailles’sse, et rahulikul teel teha lõpp verisele konfliktile. Kuid ka rahukonverentsi ajal kestis Briti sala-armee töö.
Kui palju oli purustatud illusioone, kui palju anti valelubadusi ja kui palju rahulolematuid oli võitjate hulgas? Inimesed Intelligence Service’st jäid truuks kord seatud põhimõttele: Kõik Inglismaa hüveks. Vaatamata Wilsonilt ülesseatud rahvaste enesemääramise hüüdsõnale, ei saanud need maad, mis võiksid kuidagi teha kahju Briti lõvile, „kellegi" intriigide pärast, kes seisis Briti delegaatide seljataga, isegi mingit vihjet autonoomiale. Kes juhtis intriige? Intelligence Service. Kes püüdis jaotada mõõtmatut Venemaad? Intelligence Service! Briti leopard sundis vaikima Gallia kuke laulu. Versailles'is nautis tema võidetud lahingute vilja.
Briti sala-armee
Kõlab paradoksina, kuid nii see on: väike, saarel asetsev Inglismaa valitseb maailma.
Saar, mis et suuda toita oma elanikkonda, osutub südameks hiigel impeeriumile, mis tänini on tugevamaks maailmas. Milles siis peitub Briti rahva võimsus? Üheks ta aluseks on too salajane armee, mis laias publikus tuntud Intelligence Service nime all. Me teame, kui mingi rahvus mandril muutub hegemooniliseks, siis püüab ta kohe ookeanide poole.
Näited: 16. sajandil Hispaania impeerium tahtis, maksku mis maksab, saada merede valitsejaks ning lõi „Võitmatu Armaada".
Napoleon, olles poole Euroopa peremeheks, püüdis samuti luua võimsat laevastikku Boulognes. Keiser Wilhelm II ütles enne sõda ühes oma kõnes; „Saksa tulevik on merel".
Seda kõike arvestasid ja arvestavad salapärased inimesed Intelligence Service'st, kes kunagi ei esine parlamendi kõnetoolilt ega pea tuliseid kõnesid, kuid osutuvad tõelisteks isandaiks Inglise kuninga neljasaja miljoni alama talitsemisel.
Nad pingutavad jõudu, et mitte lasta libiseda mööda ühtki riikide grupeerumist, ühtki muudatust poliitilises kursis. Nad teavad alati, milline grupeering on tugevaim, ja tunnevad vahendeid, kuidas lõhkuda sobimist liitlaste vahel.
Ei sõja ega rahu ajal lakka tegutsemast Inglise salaarmee. Ta on alati sõjaseisukorras, sõdib alati kellegagi.
Maailma kaugemais kolgastes, olgu see Vaikse ookeani poolmetsikutel saartel, Araabia mõistmatuis kõrbeis või Himaalaja kitsastel jalgradadel, kõikjal leidub igast rahvusest agente, kes töötavad Inglismaa kasuks: ametnikud, proovireisijad, kollektsionäärid, arheoloogid, kurtisaanid, misjonärid! Kõik nad panevad tähele, ja katsuvad hankida vajalikke andmeid inimestele, kes istuvad sünkjas hoones ühel Londoni tänaval.
Kaks rahvast, kaks lahkuminevat hingeelu: Prantsusmaa maksab vähe oma spioonidele ja põlgab neid. Inglismaa maksab oma spioonidele palju ja on nende üle uhke.
Jesuiitide ordu asutaja ütles kord, et otstarve pühendab abinõu. Neist sõnadest on inglased ammugi saanud aru ja nad kasutanud ära.
Lord Palmerston ütles: Inglismaal ei ole sõpru ega jäävaid kiindumusi. Tema ainus siht on - enese hüve, ja see peab olema vankumatu.
Salapärased tähed
Milles peitub Intelligence Service jõud? Ainult selles organisatsioonis.
Ühel Londoni tänaval, mõni meeter Whitehall’ist, kus paiknevad ministeeriumid, kõrvuti Inglise peaministri erakorteriga Downing Street'il nr 10, seisab maja, kus asub Inglise salaluure keskus. Üks Intelligence Service salaustest viib vahetult peaministri eraruumidesse. Teine paraaduks on avatud vähestele.
Inglise kuningatel on õigus surra - kuid mitte keegi ei oma õigust läbida seda ust, mille taga istuvad inimesed, keda keegi ei tunne ja kes juhivad impeeriumi saatust.
Intelligence Service jaguneb kuude osakonda:
1. F. O. J. D. (välisosakond). See on silmad ja kõrvad, kes valvavad välisriikide peaministrite kantseleide üle.
2. N. J. D. (meredepartemang). Sellel on allosakond mere spionaaž ja see valvab meeleolude üle kuninglikus laevastikus ja välisriikide meretehniliste saavutuste järele.
3. F. O. B. D. (sõjaosakond). Silmad ja kõrvad, mis jälgivad välisriikide sõjaväelisi spioone ja sõjatehnika saavutusi.
4. Kohalik osakond, mis jälgib spioonide tegevust Briti saartel ja mis on alatises kontaktis Scotland Yard’iga.
5. B. O. T. J. D. (kaubandus-tööstuse osakond), mis korraldab spionaaži kaubanduse ja tööstuse alal.
6. C. J. D. (India departemang). See on üks Intelligence Service peasektoreid, kuhu on koondatud kõik Briti asumaade poliitika niidid.
Intelligence Service's töötab inimesi kõigist elukutsetest: arstid, hotellide uksehoidjad, baarimehed, ammed, kurtisaanid, ajakirjanikud ja parlamendi liikmed. Kõik need kuus saladust varjavad salapäraste tähtede G. K. G. all võimsa spioonide armee, kelle rügemendid kunagi ei demobiliseeru. (Allikas: Päewaleht, nr. 227, 23 august 1936)
LÕPP
