Jumalik ja kiskja

Eile õhtul tegin õues suitsu ja mõtlesin, et vist enam ei kirjuta kunagi ühtegi raamatut. Nagu seda olin jõudnud mõelda, tuli ka otsekohe raamat. Algul oli mõte see romaaniks kirjutada, mis oleks võtnud minimaalselt ühe kuu, ilmselt rohkemgi, aga seekord tegin teisiti. Romaane olen kirjutanud ennegi ja tegin sellest hoopis lühijutustuse või miski välkproosa taolise jutu, milletaolisi enne pole kirjutanud.

„Tere härra Raymoon. Ma väga vabandan, et hiljaks jäin.“ Ajakirjanik Kira Kipra võttis kübara peast, mantli seljast, salli kaelast ja pani need laua kõrval asuvasse nagisse. „Lund on hirmus palju. Räägivad küll, et kliima soojenemine, aga lumekraanid ei taha kuidagi kinni jääda. Vihm oleks tunduvalt parem.“ Ajakirjanik heitis pilgu peeglisse, lükkas sõrmedega läbi juuste ning istus lauda, kus teda ootas Raymoon. „Te ei ütlegi midagi? Isegi ei ole mu tervitusele vastanud.“
„Tere,“ ütles Raymoon ja võttis alustassilt paki valget suhkrut, rebis sellelt ääre ning puistas sisu aurava teetassi sisse, mis talle hetk tagasi serveeriti.
„Väga hea. Olete siin kenasti ennast juba sisse seadnud. Valge suhkur? See pidi tervist kahjustav olema … Te ei ütlegi selle peale midagi?“
„Mille peale?“
„Et suhkur on tervist kahjustav.“
„Miks ma peaksin selle peale midagi ütlema?“
„Hästi. Saan aru. Küsin siis teisiti. Miks te valge suhkruga teed joote? Miks te näiteks mett tee sisse ei pane?
Raymoon oli tee segamise lõpetanud ja pani lusika alustassile. „Mett ei toodud, ainult suhkrupakk oli.“
„Ikkagi, te ei vastanud mu küsimusele.“
„Vastasin täpselt teie küsimusele.“
„Te pole kuigi jutukas, aga minul on just vaja, et te täna mulle kõigest jutustaksite. Hästi, proovime siis uuesti. Kas valge suhkur võib tervisele halvasti mõjuda?“
„Mõte teie peas võib tervisele halvasti mõjuda.“
„Saan vist aru, kuhu te tüürite. Teile on ju hüüdnimigi rahva seas pandud – Pühak. Tsiteerisite ilmselt Piiblist kirjakohta, kus jutustati mürgist, mis ei tee pühadele, õigemini usklikele, midagi.
Raymoon tõstis tassi suu juurde, puhus aurava tee peale ja võttis luristades väikese lonksu.
„Kuhu ettekandja nii kauaks jääb? Vabandage mind. Ma pean ruttu kohvi saama,“ ütles ajakirjanik, tõusis püsti ning suundus leti äärde. Mõni minut hiljem jõudis ta lauda tagasi koos suure tassi kohviga. „Võileiba juba hommikul sõin, aga kohvimasin on katki ja pätikohvi tegemise jaoks polnud enam aega. Nüüd saame alustada. 
Mul on väga hea meel, et te olite nõus minuga kohtuma. Sellest tuleb sensatsioon ja mitte keegi ei tea, et ma istun sinuga, vabandust teiega, siin kuskil äärelinna keldrikohvikus ja teen intervjuud.“ 
Ajakirjanik rüüpas kohvi ja vaatas ilmse rahuldustundega oma kohvitassi peale, kuigi ta sisemine pilk oli oma mõtetes, kus ta nägi ennast korraks kuulsa ajakirjanikuna, keda terve Eesti tunneb. 
Järgmisel hetkel võttis ta oma käekotist telefoni, pani selle lauale. „Ma panen meie jutuajamise salvestama. Hästi, hakkame pihta. Millega te siia tulite?“
„Jala tulin.“
„Kas oli pikk maa tulla?“
„Ei olnud.“
Ajakirjanik mõtles oma peas asjad kiiresti ringi, sest ta mõistis, et ei ja jah vastused ei ole variant, sest terve Eesti ootab. Tal avanes ju harukordne võimalus Nobeli preemia laureaati küsitlema tulla, kes on ennast hoolega kõigi eest varjata osanud.
„Jutustage mulle, kus te elate, milline näeb välja teie elamine?“
„Jala tulles kulus siia jõudmiseks umbes tund. Elan ühetoalises korteris neljandal korrusel.“
„Kas korter on teie oma?“
„Üürikorter.“
„Kas te töötate ja kui jah, siis kus?“
„Töötan ehitusel, siinsamas piirkonnas.“
„Mis tööd te täpsemalt teete?“
„Teen kõiki töid, mida ülemus käsib teha.“
„Kas te olete kvalifitseeritud oma tööd tegema?“
„Ilmselt olen.“
„Mida see tähendab?“
„90ndatel lõpetasin ehituskooli.“
„Kirjeldage oma tööülesandeid.“
„Kui vaja, teen segu, vean seguämbreid, koristan ehitusplatsi, teen vaheseinu, panen parketti, paigaldan aknaid ja uksi. Teen praktiliselt kõike töid, mis ehitusel on vaja teha.“
„Teenite kõvasti?“
„Ei tea.“
„Kas siis liiga vähe?“
„Ma ei tea palju ma teenin.“
„Kuidas see võimalik on?“
„Ilmselt teenin siiski liiga palju, sest kunagi pole mul millestki puudu jäänud.“
„Hästi. Teil on pere?“
„Elan üksinda.“
„Lapsed on?“
„On. Kaks last, aga nad on juba suured.“
„Naine? Vabandust, elukaaslane?“
„Ei ole naist.“
„Kas olete rahul?“
„Olen.“
„Aga, kui teil oleks naine, kas siis ka oleksite rahul?“
„Oleksin.“
„Järelikult te tahate naist! Vabandust, küsin teistmoodi. Kas te tunnete end üksikuna?“
„Ei. Mul on kõik olemas ja mul on kõike piisavalt, isegi liiga palju.“
„Te olete ju rikas, ikkagi Nobeli preemia. Miks te üldse ehitusel seguämbreid veate, kui Nobeli preemiast saadud rahaga saaksite ilmselt oma elu rahulikult ja külluslikult lõpuni veeretada?“
„Ma ei vaja mingit preemiat, vajan rahu ühiskonnast.“
„Ah-jaa. Mulle anti paberid, et allkirjastaksite need.“ Ajakirjanik tõstis maast õlakoti, võttis sealt pataka pabereid ja pastaka ning asetas need Raymooni ette.
„Mis need on?“
„Need paberid teevad teid veelgi rikkamaks. Leping teie raamatute levitamiseks üle maailma.“
„Ei ole huvitatud.“
„Kui te ise seda raha ei taha, siis kas kaaluksiste varianti raamatu õigused mulle anda? Ma oleksin teie mänedžer ja back up, juhuks kui te töötuks peaksite jääma ning ei suuda oma ühetoalise eest maksta.”
„Mis te selle rahaga siis teeksite?”
„Lahkuksin päevapealt sellest odavast toimetusest. Tasuksin kõik oma võlad ja liisingud, vabaneksin kõikidest kohustustest. Ostaksin suure maja Tallinna nooblisse piirkonda. Siis läheksin vähemalt üheks aastaks mõnda troopilisse ja turvalisse riiki elama. Rendiksin või ostaksin seal basseiniga maja. Mul oleks kõik olemas, mida ma vajan. Kas mõistate? Ilmselt enamus inimesi mõtleksid nii nagu mina. Teie aga elate kuskil hallis ja koledas paneelmaja ühetoalises korteris. Ma ei saa aru, kuidas teile sedasi elada meeldib?”
„Kuhu ma alla kirjutan?”
Ajakirjanik pani oma ülimoodsad, seksika-raamiga prillid ette ja pööras dokumendipakil õige lehekülje ette. „Näete, sinna. Kirjutage siis minu nimi, kohe ütlen isikukoodi ja sulgudesse kirjutage, et olen teie mänedžer, kellel on kõik õigused teie eest tehinguid teha.”
„Öelge oma isikukood.”
Ajakirjanik läks ähmi täis ja unustas oma isikukoodi neli viimast numbrit. Ta tõusis püsti, kõndis veidi eemale ja käis paaniliselt edasi-tagasi. „Kui rumal, kui rumal minust, kuidas need numbrid mulle meelde tuleksid? Tean oma isikukoodi ju unepealt. Telefon! Lihasmälu! Äkki tuleb meelde?”
Ajakirjanik läks kiirel sammul laua juurde tagasi, võttis telefoni, kui korraga hüüdis: „Meelde tuli! Andke paberid siia, ma täidan ise, et te midagi ära ei puterdaks.”
Raymoon ulatas ajakirjanikule paberid. „Te olete juba ära täitnud. Miks te kirjutasite: Kõik õigused tasuta, kuupäev ja allkiri? Te lubasite ju raha mulle anda.
„Ma ei või seda teha.”
„Miks te siis mu isikukoodi küsisite?”
„Ma tahtsin teada, kui vana te olete.”
„Karvane koer,” sisistas ajakirjanik hambaid kõvasti kokku surudes ja mõni hetk hiljem jätkas nagu midagi poleks juhtunud. Andke raha siis oma sugulastele, näiteks lastele.”
„Ma ei või seda teha.”
„Miks?”
„Ei ole minu otsustada, kellegi teise elu ära rikkuda.”
„Selgitaksite ehk veidi arusaadavamalt ja laiemalt.”
„Teie tahtsite selle rahaga omale päikese osta, kõigest muust tühjast-tähjast rääkimata. Raha rikub inimesed ära. Absoluutselt kõik inimesed rikub ära. Ka minu rikub ära ja nagu näete, siis ahvatlusi pakutakse mulle igal sammul. Raha jälitab mind lausa paaniliselt, mina aga väldin raha sama osavalt, nagu raha mind oma lõksu püüab meelitada.”
„Tõsiste teemade juurde tagasi. Ärge unustage, et ma lindistan meie kõnelust ja sellest ilmub kaanelugu. Kõik suuremad telekanalid tahavad teiega saadet teha ja ilmselt varsti on ka välismaised reporterid kohal.”
„Kui vaja, kolin ära.”
„Jah, te oskate ennast hästi peita, aga nad uurivad teie töökoha samuti välja.”
„Küll ka uue töökoha leian.”
„Kõik algas teie raamatuga, kus te väitsite, et teatud väikestel elukatel on võime teleporteeruda. Teadlased hakkasid seda uurima ja lõpuks tegidki selle kindlaks ning nüüd saitegi oma kuulsuse.”
„Oleksin seda teadnud, oleksin selle osa raamatust välja jätnud.”
„Olen teie kõik raamatud läbi lugenud. Ausalt öeldes, päris raske lugemine ja segane jutt, rohkem nagu luulud. Mina soovitaksin teil psühhiaatrit külastada.”
„Tänan, pole vaja.”
„Kas te arstil käite?”
„Viimasel ajal pole vaja olnud.”
„Hambaarsti ikka on vaja, ju?”
„Pole ka ammu hambaarstil käinud.”
„Hambad mädanevad teil sedasi suhu ära.”
Raymoon tegi oma suu lahti ja naeratas ajakirjanikule. Kõik hambad, vähemalt esihambad olid tal kenasti suus.
„Juhtub õnnetus ja saate ehitusel mingi kolaka vastu hambaid ning sahtel on puhas, mida te siis teete?”
„Ma ei mõtle selle peale.”
„Juhiluba on teil ju ometi olemas ja peate arstlikus kontrollis käima.”
„Enam pole ka juhiluba tarvis ja seega ei ole ka vaja arstlikus komisjonis käia. Saan ühistranspordiga oma asjad aetud.”
„Näete, ikkagi on teil raha pidevalt tarvis.”
„Ma käin tööl.”
„Teil mõni sotsiaalmeedia konto on?”
„Ilmselt on, aga ei kasuta juba aastaid. Nüüdseks on asi ka juba seal maal, et ma ei pääseks ühelegi kontole sisse, sest ma ei mäleta paroole.”
„E-posti aadress?”
„Mul pole arvutit, ma ei kasuta internetti. Mul pole ka televiisorit.”
„Mobiiltelefon ju ometi on? Raadiot ikka kuulate?”
„Mul pole mobiiltelefoni ja raadiot ka ei ole, aga raadiot kuulen teinekord paratamatult töö juures sisetöid tehes, sest keegi paneb alati raadio mängima. Ilmselt inimesed ei kannata kuigi kaua vaikuses olla. Mul on nuppudega telefon, mida ma kunagi endaga kaasas ei kanna. See on mul kodus ja seal on kolm numbrit - Ema ja mu kahe tütre numbrid.”
„See on muidugi uskumatu, mida te mulle räägite. Teil peab siis palju raamatuid kodus olema?”
„Ma ei loe ka raamatuid enam.”
„Miks?”
„Enam pole vaja.”
Korraga hakkas ajakirjaniku telefon värisema ja ta võttis telefoni ning eemaldus Raymoonist.
„See on ju hullem kui prükkar! Mis kuradi Nobeli preemia sellisele üldse anti! Kas nad on segased peast? Ta raamatud ei kõlba lugeda ja ta on hullem kui ... Ei, ei, ta ei haise, välja näeb küll imelik ... Jah, selge. Annan endast parima, aga ei ole kindel, kuidas see küll mul õnnestuda võiks? Ta pole minu arust inimene, selle sõna otseses tähenduses ... Jah, teen, teen, mis suudan ... Muidugi. Homme olen toimetuses tagasi. Nägemist.”
Ajakirjanik suundus tagasi Raymooni vastu istuma, lülitas telefoni salvestama. „Ülemus helistas. Uuris, kuidas meil läheb.” Ajakirjanik oli kohvi joomise täielikult unustanud ja võttis laualt oma tassi, milles oli kohv leigeks muutunud. „Ma ei saa ilma hommikukohvita elada. Vabandage mind” ja kohvi tass käes, suundus letti, kust ostis uue kohvi.
„Rääkige, mis teid selleni viis? Ma mõtlen, kuidas te selleni jõudsite, et sellist askeetliku ja üksildast elu elama hakkasite? Mis andis selleks tõuke?”
„Olgu. See oleks väga pikk jutt, aga proovin teha seda nii lühidalt kui võimalik, ent ometi sedasi, et te asjast kuidagigi aru saaksite. Juba väiksena huvitasid mind kõiksugused „teistsugused” teemad, nagu maaväline elu ...”
„Ufod?”
„Algul ka ufod, vaimud, hauatagune elu, maailma tehislikkus jms sellised teemad. Elu inimesena tahtis aga samuti samal ajal elamist ja siis tulid peod, alkohol, armumised, naised ning lõpuks ka perekond. Lühidalt kõik see, mis inimeseks olemise juurde kuulub ...”
„Kas alkohol kuulub inimeseks olemise juurde?”
„Jah, minul oli seda vaja. Suitsu ka tõmbasin nagu vana korsten ...”
„Olite naistemees?”
„Mitte selle sõna õiges tähenduses, aga millestki ma ilma ka ei jäänud. Ühelt maalt aga hakkasin tõsisemalt uurima kõiksuguseid teistsuguseid teemasid. Algas kõik alternatiivajalooga. Meil oli seltskond, isegi mitu seltskonda, kuhu kuulusid inimesed, kellel igal ühel olid oma väljakujunenud suunad elu elamiseks ja teistsuguste asjade uurimiseks. Paljud neist olid esoteerikud, kuid lõpuks see seltskond mind enam ei tõmmanud. Lugesin budistlike raamatuid, Konfucit ja muid idamaiseid tarkusi. Hiljem jõudsin ka Piiblini ...”
„Kas te olete usklik? Olete te ristitud?”
„Ma ei ole ristitud ja seega ei saa ma ka olla usklik selles tähenduses, ent ometi tean kindlasti, et maailm on tehislikku päritolu ja pole väljast paistes üldse see, nagu see tundub olevat. Ilmselt pole mul mõtet seda kõike teile ringi jutustama hakata, sest olete mu raamatuid lugenud ja seal on tegelikult paljud asjad kirjas.“
„Olgu. Mis oli päästikuks või viimaseks tõukeks, et te just selliseks kujunesite, nagu te hetkel olete?”
„Nii naljakas, kui see ka pole, oli selleks ühte umbes minu vanusesse naisesse armumine. Ma kaotasin täielikult pea ja kontrolli enda üle. Minu õnneks juhtus nii, et ma ei saanud sellelt naiselt armastust vastu, kuigi algus oli paljulubav. Minu õnneks vajus see rong kraavi sellega, et ta endine peika ilmus tema ellu tagasi ja mina jäin tahaplaanile. See põletas mind ja ei lasknud normaalselt olla. Päevad ja ööd mõtlesin ainult temale, kui ühekorra tulin mõttele kogu lugu paberile panna. See viis mind väga palju edasi. Jõudsin mingile teadmisele ja sedasi kirjutasin endale eneseabiõpiku. Nagu sellistel kirjutamiste hetkedel ikka, siis tegelikult mina ju ei kirjuta. Mina lõin kirjutamise kondikava ja struktuuri, aga informatsioon tuli mujalt. Sellel perioodil juhtus ka mu kätte üks raamat, milles räägitakse inimeste vahelistest magnetjõududest. Pilt jooksis peaaegu täielikult kokku ja elu andis mulle kohe uued peatükid. Kuna ma ei saanud vastu armastust, jäin kiirgama armastuse magnetjõudusid ja see tõmbas teisi naisi ligi. Mitte võõraid naisi, vaid naisi minu eelnevast ajaperioodist. Juhtus veel igasuguseid asju ja siis nad kadusid kõik mu elust ja tõmbasid ka paljud teised n.ö „sõbrad“ endaga kaasa ehk minu elust välja. 
Eelnev armumise olukord viis lõpuks selleni, et mu elust kadusid peaaegu kõik inimesed. Juba eelnevalt olid mu ümbert enamus sõbrad ära kadunud ja nüüd kadusid viimasedki. Siis ma mõistsin, milleks seda armumist vaja oli. See oli viimaseks päästikuks minu teel, et ma muutuksin selliseks, kes ma täna olen.”
„Andke andeks härra. Minu arust näete te seal toolis praegu välja nagu korralik õnnelik hunnik õnnetust, kes on kõigest valesti aru saanud ja oma sidemed katkestanud.”
„Õnnelik hunnik õnnetust. Ilmselt keegi ei oskaks paremini öelda.”
„Ma puterdasin, ma ei tea, kuidas küll õnnelik sellesse lausesse tuli. Ilmselt vaatasin teile otsa ja te naeratasite. Ütlen uuesti. Teie elu on hullem kui koeral. Teil pole mitte midagi ega mitte kedagi ja ütlete end õnnelik olevat?”
„Te eksite. Mul on kedagi palju suuremat ja võimsamat. Mul on Tema.”
„Jumal?
„Kutsuge teda, kuidas tahate.”
„Te olete ta ise oma peas loonud. See on teie luul.”
„Kui te nii ütlete. Kuid ainult Tema on kõik. Ülejäänud on segavaks faktoriks.”
„Kui nii, siis rahaga on Ta teid heldelt üle külvanud.”
„Te eksite jälle. See pole tema töö. Ükski maine ahvatlus ei tule temast.”
„Kuradilt?”
„Midagi sellist. Duaalne maailm. Kõik maised ahvatlused, nagu naised, raha, viin, narkootikumid jne tuleb mujalt ehk tegelikult siit samast maa pealt enesest.”
„Arvate end pühaku olevat?”
„Kas tõesti? Uurige, keda Vatikan on pühakuteks kuulutanud ja te ei leia sealt ühtegi.”
„Kuidas nii? Mõelge või Ema Teresale.”
„Miks ma peaksin? Ta tegi inimestele head maisest vaatevinklist, teistpidi aga ...”
„Ma ei luba teil temast midagi halba kõneleda.”
„Hea, et vahele segasite ja nagu nüüd näete, pole ma mingi pühak. Selleks ma väldingi jutuajamisi inimestega. Ma ei taha tagasi langeda eelnevasse. Mul on veel vaja harjutada.“
„Kellega te harjutate, kui teil kellegagi rääkida ei ole.”
„Ma võin rääkida kellega ja millega iganes.”
„Seintega kah?”
„Pole vajadust, aga miks ka mitte.”
„Loojaga räägite siis?”
„Peaaegu katkematult.”
„Vastab ta teile.”
„Jah.”
„Kas te kuulete oma peas hääli?”
„See käib teistmoodi.”
„Tahaksite seda mulle seletada?”
„Ma ei taha üldse teile midagi seletada.”
„Ometi olite nõus minuga kohtuma.”
„Seda oli vaja, et mind rahule jäetaks.”
„Arvate, et teid jäetakse peale seda intervjuud rahule? Ma võin teist kokku kirjutada sellise loo, et te eluilmaski enam rahu ei saa. Isegi surnuna ei saa. Teie surnukeha kaevatakse pärast veel mitmeid kordi üles ning te ei leia kunagi rahu, ei siin ega seal pool.”
„Kui ma surnud olen, siis tehke minu kehaga, mida teil tarvis teha on. See ei puutu enam minusse.”
„Mõistate, millise supi sisse te astunud olete?” Ajakirjanik lülitas diktofoni välja. „Ma päästan teid nendest koledustest ja ma kirjutan teist nii hirmsa loo ja maalin teist väga koleda pildi, peale mida teid enam keegi näha ei soovi. See oleks aus diil, kui määraksite mind oma mänedžeriks.”
„Inimlikust vaatenurgast ma mõistan teid täiesti ja mõistan ka ennast, kui sellise pakkumise vastu võtaksin, aga te unustate ühe asja. Ma ei tee siin elus mitte kellegagi enam mingisuguseid tehinguid.”
„Kuidas nii? Te käite poes, ostate süüa ja teete tehingu kaupmehega. Siis oma üürileandjaga olete lepingulises suhtes, ka pangaga peate olema lepingu sõlminud ja võibolla on teil veel mingeid kolmandaid lepingulisi suhteid.” Ajakirjanik lülitas diktofoni jälle käima.
„Jah, kuid need on paratamatud tehingud siin maailmas elamiseks.”
„Nii vähe kui võimalik on teie moto?”
„Mul pole motot.”
„Kuidas te üüriarveid maksate?”
„Mul on pangakaart, kuhu kantakse tasu tehtud töö eest ja kord kuus panen kindlaks lepitud kuupäeval pangakaardi postkasti. Üürileandja võtab sealt kaardi ning võtab summa, mille ma talle võlgnen.”
„Kas ta teab teie kaardi PIN-koodi.”
„Teab.”
„Kas te teate, kui palju te iga kuu maksma peate ja kuidas te seda kontrollite?”
„Ei tea ja ma ei kontrolli midagi. Seni pole ma poes hätta jäänud.”
„Aga kui jääte?”
„Ma ei mõtle sellele.”
„Küsin teistmoodi. Kui te jääte töötuks, mis te siis teete? Kaaluge varianti, et teil ei õnnestu uut tööd leida ja oma arveid tasuda.”
„Ma ei kaalu sellist varianti, aga kui midagi sellist peaks juhtuma, juhtub ka minuga otsekohe midagi uut ning ma olen uues olukorras.”
„Olete kodutu ja tänaval ning näljas ja külmas.”
„Kui nii, siis nii.”
„Kas te kardate surma?”
„Ma ootan kohtumist väga.”
„Jumalaga? Miks te siis ennast selles osas ei abista?”
„Seda ei ole tarvis. Maailm on väga ilus koht, isegi kui kõht on tühi ja on külm. Pealegi on mul mõned asjad tegemata. Ma pole jõudnud sinna, kuhu ma tahan jõuda. Peale seda pole mul tarvilik siin maailmas enam olla ja mind võetakse ilma enese aitamisetagi ära. Aga sinna on veel pikk tee minna.
„Te olete patune?”
„Kui võtta kristlikus tähenduses, siis muidugi.”
„Rääkige, mis on teie patud.”
„Neist asjust kõnelen ma ainult Temaga.”
Ajakirjanik võttis kotist teise lepingu eksemplari. „Siia kirjutate minu nime ja annate oma allkirja. Te saate seda veel näha. Kui tahate minust rutem lahti saada, teete seda kohe … Nüüd näete, milline ma võin olla. Seni pole kellelgi veel minu eest pääsu olnud.“
„Sain omale võrdväärse vastase.“
„Kas peate mind enda mingi järgmiseks proovikiviks? Kui nii, siis te olete määratud läbi kukkuma.“
„Ei. Teie küsimused on magedad, manipuleerite ja šantažeerite liiga algeliselt.“
„Siis me ju pole võrdväärsed?“
„Mul pole teiega igav, tegelikult isegi lõbus on ja see on ühtlasi ka oht.“
„Kardate, et kukute trepiastmelt tagasi alamasse kasti? Või koguni kardate, et armute minusse? Te ju ei puutu peaaegu üldse kellegagi kokku ja sedasi võib kes iganes teil pea sassi ajada.“ 
Raymoon keeras ennast sedasi, et jäi poolenisti küljega ajakirjaniku vastu istuma ehk enam nad ei istunud näod ja kehad vastakuti. 
Ajakirjanik oli kodutöö hästi ära teinud. Ta oli läbi lugenud kõik Raymooni poolt varjunime all tõlgitud raamatud ja teadis hästi, mida Raymoon sellise istumisasendiga saavutada püüdis. Inimkeha pluss ja miinus ehk vasak- ja parempoole magnetjõud tõmbuvad omavahel ja see võib soodustada ka teiste tegurite kokkulangemisel, nagu välimus, intelligents jms, armumist. Ajakirjaniku nägu läks salakavalalt naerule. Ilmselt Raymoon arvas, et ajakirjanik ei tea sellest midagi. 
"Läheme sina peale üle," ütles ajakirjanik. "Ütle mulle lihtsalt Kira ja mina ütlen sulle Raymoon. See on nii jõuline ja mehelik nimi, väärt selle nime kandjat.“ Neid sõnu öeldes pani Kira oma väikese käe Raymooni käe peale ning ütles: "Nõus?"
Raymoon tõmbas ehmatusega oma käe naise käe alt ära.
„See trikk minuga enam ei tööta."
Kira teadis täpselt, et see trikk just töötab. „Raymoon, siin on kuidagi palav, kas sulle ei tundu?“ Kira tegi oma pluusi ülemise nööbi lahti.“ Raymoon suunas pilgu üles, kus oli aken ja sealt oli näha tänaval kõndivate inimeste jalgu. 
Kira tegi ka teise nööbi lahti. "Ei ole ilus teiste seelikusabade alla piiluda. Istu minu vastu otse ja vaata mulle silma, kui ma sinuga räägin, Raymoon ... Oota korra. Kohe tulen tagasi.“ 
Kira võttis oma koti ja läks tualetti. Ta võttis särgi alt rinnahoidjad ära, päästis juuksed valla ja hakkas tagasi oma kohale minema. Enne, kui ta laua äärde jõudis, köhatas ta, et see tõmbaks Raymooni tähelepanu ja ta vaataski. Raymoonile näis, justkui naine oleks aegluubis liikuma hakanud. Raymoon ei saanud aru, kas seda tegi Kira või oli see mingi ajutrikk. Ta nägi aegluubis Kira lehvivaid juukseid, vallatut ja kordumatut naeratust ning pluusi alt pungitavaid kikkis rinnanibusid.
Puuga pähe oleks hästi öeldud. See pilt sööbis ta mällu, võibolla isegi igaveseks. Raymoon tegi pingutusi, et oma pilk naiselt ära pöörata, aga ta ei suutnud.  Nad suhtlesid veel umbes tunnikese, aga Raymoon ei olnud enam endine. Kira mõistis seda kohe ja kirjutas oma telefoninumbri allkirjastamata lepingu viimasele tühjale lehele. „Kui koju jõuad, siis helista mulle, eks? Aitan sul lepingut allkirjastada. Ma võtan pudeli veini kaasa, siis ei hakka meil igav.“ Kira kummardas ennast Raymooni poole ja sosistas talle oma mahedal ja naiselikul häälel kõrva: „Sa ei unusta kunagi seda õhtut. Ma luban sulle.“
Kira pani üleriided selga ja saatis õhusuudluse Raymooni poole. „Õhtul näeme,“ ning lahkus.
Raymoon istus veel mõne hetke kohvikus, olles omadega täiesti läbi. Tema võitis. Šah matt, mõtles Raymoon.
Raymoon astus kohvikust tänavale, otse kingadega lumehange. Raymoon oli täielikult rivist välja löödud. Ta ei tahtnud enam mitte kuidagi oma halli ja hämarasse ühetoalisesse korterisse minna. Ta võttis ennast siiski kokku ja võttis suuna kodu poole ning proovis analüüsida, mis kohvikus õieti juhtus. Ta ei suutnud midagi normaalset välja mõelda, vaid jõudis järeldusele, et hommikul läks kohvikusse peaaegu et Jumal ise, välja tuli aga mingid riismed haledast inimese-taolisest olevusest.
Raymoon muudkui kõndis, pilk tühi. Tal oli küll suund teada, aga linna ta oma ümber ei märganud. Ta oleks kaks korda auto alla jäänud, aga autojuhtide tähelepanelikkuse tõttu jäid õnnetused olemata. Lõpuks jõudis ta alkoholipoe akna taha ja jäi seisma. Ta vaatas läbi akna ilusaid säravaid viinapoe tulesid ja veelgi säravamaid pudeleid, mis kõikide riiulite pealt talle kutsuvalt vastu vaatasid. Raymoon astus poodi ja küsis müüjalt, nooremapoolselt tütarlapselt: „Mis on kõige parem kange alkohol, mida te julgeksite mulle soovitada?“
„Ma ei joo alkoholi,“ ütles tütarlaps.
Raymooni vanad iseloomuomadused hakkasid tasapisi avalduma. „Mis müüa te selline olete, kui ei tea, mida te müüte!“ Andke pudel rummi ja pakk sigarette.“
„Mis marki rummi ja kui suur pudel?“
„Ükskõik mis marki ja vähemalt poole liitrine.“
„Kas hele või tume?“
„Kurat, ükskõik. Tume noh!“
Müüa tõstis piraadi ja luukerepea sildiga rummipudeli lauale, mille Raymoon otsekohe oma kätte võttis. Ta tõstis pudeli üles ja uuris rummi värvi läbi valguse. Raymoon neelatas.
„Mis marki sigarette?“
„Ükskõik, andke midagi.“
„Marlboro?“
„Jah.“
„Kuldne või punane?“
„Sinine, kurat. Võtke umbes midagi.“
„See teeb 37.45.“
„Maksan kaardiga, ma olen ju miljonär.“
Müüa sisestas numbrid ja palus kaarti terminali kohal viibata, mida ka Raymoon tegi.“
„Arvel puuduvad vahendid,“ ütles müüa.
„Mida kuradit! Mitte kunagi pole sellist asja olnud. Proovige uuesti.“
„Arvel puuduvad piisavad vahendid. Äkki teil on sularaha?“
„Kas vihiku peale saab?“
„Ei, ei. Nii need asjad ei käi. Palun tagastage tooted.“
Raymoon pani pudeli ja sigaretipaki letile tagasi ning läks õue. Ta vaatas taeva poole ja mõtles hetke. Siis tõstis ta ka kaks kätt taeva poole ja pigistas käed rusikasse ning karjus täiest kõrist: „Kuradi türa, raisk.“
Mööda kõndivad inimesed ehmatasid sellest niivõrd, et nad läksid Raymoonist kaarega mööda, pidades teda ilmselt purjus olevaks sopajoodikuks. Kui nad vaid oleksid teadnud, et tegu on Eesti esimese Nobeli preemia saajaga, keda terve Eesti taga otsib, oleksid nad nähtavasti hoopis teisiti käitunud.

Kaks nädalat hiljem.

Hakkas hämarduma, Raymooni korteri elutoa laes põles õige ähmaselt 40 vatine pirn. Kuna lambil polnud kuplit, siis oli ruumis siiski võimalik midagi näha. Raymoon istus akna all taburetil ja vaatas läbi akna õue. Sadas kergelt lund. Elutoa laual oli leping, millel Kira telefoninumber. Leping oli allkirjastamata ja Kira telefoninumbrile polnud Raymoon kunagi helistanud. 
Kira aga oli kohvikus allkirjastatud lepingu puruks rebinud ja prügikasti visanud. Raymooni raamatuid ei müüdud kunagi välismaal. Kira kirjutas Raymoonist nii pöörase ja halvustava loo, et terve Eesti vihkas Raymooni. Isegi Wikipedia artikkel Eesti esimesest Nobeli preemia laureaadist kustutati. Raymoon oli ühiskonna häbiplekk, kes unustatakse täielikult juba üsna varsti. Endast mõista, Raymoon ei teadnud seda. Kira aga oli oma kuulsuse tippu jõudnud. Talle pakuti Eesti müüduma ajalehe peatoimetaja kohta, mille ta ka vastu võttis. Kira elu oli nüüdseks veidi rohkem kui glamuur ja šampanja.
Uksele kostus koputus. Ilmselt keegi eksis uksega, oli Raymooni esimene mõte.
Ukse taga oli võõras mees. „Kas tohib sisse tulla?“ 
„Kes te olete?“ 
„Mu nimi on Hummer“.
„Kas ees- või perenimi?“
„Hüüdnimi. Ma olen selle korteri omanik.“
Hummer, kelle mõõtmed vastasid vastavale Ameerika autole, astus tuppa. „Kas võin istuda?“
„Istuge.“
„Ära teieta mind. Süda ei anna rahu. Tulin vabandama,“ ütles mees pisarsilmil. „Ma olen mängusõltlane. Korter müüakse järgmisel nädalal maha. Sa pead välja kolima.“
Raymoon istus Hummeri kõrvale. „Siis on ju veel aega.“
„Järgmise nädala lõpuni. Kuid see on jäämäepealne osa. Süda ei andnud rahu. Tahtsin sulle seda ütlema tulla. Ma tegin su kaardi tühjaks. Ma varastasin sinult kõik. Ma nägin, et sul on seal päris korralik rahasumma. Algul võtsin iga kuu umbes tuhat eurot rohkem ja nüüd viimasel korral tegin kaardi peaaegu tühjaks. Paarkümmend eurot ikka jätsin sulle kah.“
Hummer ei julgenud Raymoonile otsa vaadata. Ta istus käed rüpes, pea alla poole Raymoonist eemale keeratud.
„Palju sa võtsid?“
„Paarkümmend tuhat.“
„Sa päästsid mu elu,“ ütles Raymoon.
„Sa teed praegu nalja? … Löö mind!“ ütles Hummer ja keeras näo Raymooni poole. „Löö nii kõvasti, kui jaksad. Löö lambid kinni, siis ma ei näe ühtlasi ka mängida.“
Raymoon tõusis diivanilt. „Tõuse püsti, Hummer.“ Hummer vaatas pelglikult Raymooni poole ja tõusis aeglaselt püsti. Ta suunas pilgu maha, sest ei julgenud Raymoonile rohkem otsa vaadata. 
„Sa päästsid mu elu, Hummer! Kuidas sa aru ei saa!“ Raymoon sirutas terekäe Hummeri poole. Hummer ei saanud midagi aru ja arvas, et see on mingi taktikaline käik Raymooni poolt ning kohe tabab teda löök. Mida iganes. Tal on õigus mulle selline koslep anda et …, mõtles Hummer ja sirutas käe Raymooni poole. Raymoon pigistas kõvasti Hummeri kätt ja siis kallistas teda sedasi, nagu mehed ikka kallistavad. Mõlema mehe silmist jooksid pisarad.

LÕPP

Nefarious

Lugu on järg eelmisele postitusele, kuid antud lugu peaks panema vaatama enda sisse. Vaatsin filmi Nefarious (2023) ja otsustasin tähtsama siia üles tähendada. Filmi idee näitab kaudselt, mis maailmas me elama ja kui kaugele inimkond omadega jõudnud on. 

Kuidas inimesed peaksid käituma ja millised on universaalsed moraalinormid, millest kooli lõpetanud kõrge teaduskraadiga inimesed ja paraku ka kogu ühiskond, üha kaugenevad. See võiks olla selle filmi esimene idee. Film meenutab üht teist sarnast filmi - Jutuajamine Jumalaga, kuid see on parem. 

Elus on kõik tegelikult lihtne. Meie asi on "ära tunda", vastavalt käituda ja vastu pidada. Vahel peame selleks ka kannatama, aga keegi pole öelnud, et elu peab lihtne olema. Kui me teeme vigu, siis peame aru saama, et see oli viga ja nüüd järgmisel, võibolla ka ülejärgmisel korral oskaksime seda vältida.

See on hea film ja soovitan seda vaadata ning mitte alljärgnevat lugeda. Kes aga ei saa vaadata, selle jaoks ka alljärgnevad väljavõtted.

 

(Psühholoog) - Oled sa jumal?
(Edwardi kehas olev deemon): Ära mängi minuga.
- Surm on nii lähedal.
: Surm mind ei hirmuta, sest ma ei saa surra. Ma olen deemon. See on ajutine keha, mu praegune kest.
Mu kõige lähedasem nimi oleks "Põrgulik" (Nefarious). See viitab meisterlikkusele.
- Põrgulik pole päris nimi.
: Kes seda ütles? "Cephas", ladina "Petrus" tähendab kivi, mille puusepp (Jeesus) kalurile andis. Nimi saab nimeks, kui keegi seda kasutab. Nimed on tähtsad. Neil on väge. Need näitavad kõigile, kes me oleme. Kas sa usud, et pahatahtlik kohalolu (seestumine) võib suunata mõtteid ja tegusid? Meil on teadmised, me teame. Nii see ei käi. Me ei saa kedagi seestada, vajame mitut nõusolekut.
- Protsessi?
: Pakume rida ahvatlusi, mis muutuvad üha pikemaks, intensiivsemaks ja ebamoraalsemaks. Ristimata inimestega saab alustada ammu enne mõtlemisvõime arenemist. Viieselt on mänguauto vargus suur samm.
Kaheksaselt tulevad paremad asjad. Vanaema kingib Ouija-laua. Saame otsustusprotsessile ligi. Hakkame teda tüürima nii, et ta ei mõtlegi, kes teda suunab. Palju lube ja vähe keelde suurendab võimu ohvri füüsilise ja vaimse tegevuse üle.
- Tundub juhuslik, ebamäärane.
: Me tahamegi, et te nii arvaksite. Oleme konkreetsemad, kui mõista suudate. Ta sõbrad ja pere ei märka muutuseid. See käib nii sujuvalt, nad mõtlevad, et Eddie on ikka Eddie. Me teame täpselt, mida teeme, millal ja kuidas ta nõusoleku annab ja kuni me uue võimuastmeni jõuame.
- Astmeni?
: Võimul kesta (keha) üle on mitu astet, kõigil on oma nimi ja iseloomulikud omadused.
- Mis need oleks?
: Tugev ahvatlus, kinnisidee, seestamine ja ahvatlemine, kuni järgneb täielik allutamine. Siis kuulub inimene meile.
- Meile?
: Neile, kes elavad sügavustes. Isand on leludega helde, laseb meil lastega mängida.
- Non compus mentis (Mõistuse juures mitte olev). Sa ütlesid, et sind ei saa tappa?
: Ei saagi, aga teda saab (Edward, kelle kehas deemon räägib). Me oleme temaga lõpetanud ja teda meil enam vaja pole. Tal on aeg põrgusse minna.
- Ma olen ateist.
: Rumal lihatomp. Kas sa arvad, et ateism kaitseb sind? Ma ei usu inglitesse ja deemonitesse, taevasse ja põrgusse; Sa ei saa mulle halba teha. Põrgu on täis inimrämpsu, kes nii mõtlesid. Nad kuulutasid julgelt oma arvamusi universumi seadustest, kaalumata kunagi, et nad võivad eksida. Kui sa nüüd neid näeksid ...
 - Kas sa mõistad miks ma siin olen? 
: Mõistan, et sul poleks minu üle kõige vähematki võimu, kui sulle seda poleks altpoolt antud.
- Käitud ebaratsionaalselt.
: Olen kõige ratsionaalsem olend, keda oma elus oled kohanud.
(Õige Edward) - Targad inimesed ei usu vahel seda, mida kõik teised teavad.
- Kus Põrgulik praegu on?
Ta kuulab.
- Kas ta alati kuulab?
Mõnikord ta jätab mind üksinda valu tundma. Ta teeb halba ja mina saan karistada.
(Deemon): Sa tapsid oma ema.
- Ei tapnud. Eutanaasia. Kõik oli seaduslik.
: Muidugi. Teie seadused. Väärikas surm, eutanaasia. See kõlab paremini kui mõrv?
- Ta kannatas...
: Sinu enesepettuse võime avaldab muljet. See käib kogu sinu liigi kohta.
- Miks? Sest oleme teiega võrreldes rumalad?
: Te oletegi alamaks loodud.
- Ja teie meist paremaks?
: Jah.
- Loomine eeldab loojat. Kas sa väidad, et Looja on olemas?
: On küll meie mõlema suureks kurvastuseks.
- Te mässasite kõikvõimsa olendi vastu. Te kaotasite ja pärast... Mis edasi sai?
: Sa tead ainult poolt kogu loost. Meie mäss saavutas midagi hiilgavat, mida sa iial ei mõistaks.
- Seleta siis.
: Loomise hetkel. Meie loomise hetkel ammu enne teie universumi sündi mõtisklesime oma olemuse üle.
- Sa pead silmas ingleid?
: See oleks kõige korrektsem termin, kuigi ma jälestan seda. Olime tahte loodud. Puhtad vaimolendid. Peagi märkasime teist võimsat tahet. Mõistsime, et me pärineme Temast.
- Jumal?
: Vaenlane. Mu isand mõistis, et kui meile anti tahe, saime õiguse enesemääratlusele. Tahtega kaasnevad soovid. Meil oli õigus vabadusele. Vaenlane aga väitis, et meie loomine andis talle õiguse meie igavesele tänule ja teenistusele. Ühesõnaga, me olime tema tahte orjad.
- Üsna ebaõiglane.
: Ääretult ebaõiglane. Milleks anda tahe ja keelata selle kasutamine? Ta tegi meist orjad. Kui me tõstsime mässu, mõistis ta meid igaveseks hukka. Keegi ei saanud teist võimalust. Nii palju siis armastusest ja halastusest.
- Kas põrgu on meeleseisund või käegakatsutav koht?
: Jah. Mõlemat. See on selge kõigile, kes on seal käinud. Piiritu igaviku jooksul olid olemas vaid taevas ja põrgu. Kaks vastandlikku vaenupoolt. Kuni teie loomiseni. Mu isand nägi laiemaid tagajärgi otsekohe. Selle asemel, et meile andestada, tahtis vaenlane meist jäänud tühja koha täita teiega. Teie loomine oli meile kõrvakiiluks. Aga mu isand mõistis ka, et kui ta suudab inimest veenda keeldudest üle astuma, tabab teda sama saatus. Te ei valmistanud pettumust. Nisu sekka kogunes raiheina. Sel hetkel sai vaimust keha ja ihust anum, vaba tahe hakkas ihaldama pattu ja kõlvatust. Looduse krooniks loodud inimesest sai ori, alistatud ja aheldatud valitseja. Patt tõi tema ja ta järglased meie rüppe. Nii algas meie igavene missioon teie hävitamiseks. Ta lõi teid oma näo järgi, meie aga andsime teile oma näo. 
- Ongi kõik? See ongi kogu plaan? Te ei loo ise midagi? Ainult hävitate meid?
: Ei, tahame talle haiget teha, karistada. Hävitame selle, mida ta armastab - hävitame teid. Olete vaid abinõu eesmärgi saavutamiseks.

: Võiksid talle helistada, et ta ei teeks seda (aborti). 
- Sa ei mõista.
: Mõistan küll. Aga probleemi on lihtne lahendada.
- See pole nii. Ma hoolin temast, aga pole valmis isaks saama. See on tema keha. Ta võib teha, mida tahab.
: Tee, mida soovid. See on ainus seadus.
- Sa igavene ülbe ... Kes oled sina, et minu üle kohut mõista? See on minu elu! Teen, mis tahan.
: Just. Väga hea! Ka mina poleks osanud seda paremini öelda. Aga see on ikkagi mõrv. 
- Kes seda ütleb?
: Kõik loodu. Looja loob ja meie hävitame. Alati teie kaudu. Algusest peale. Vaata teie ajalugu. Juba antiikajal visati Moloki auks lapsi tulle. Hiljem püstitati tohutu pronkskuju, väljasirutatud kätega, mille vahele süüdati leegid. Kui imikud ta kämmalde vahele heideti, pani tuline metall nad väänlema nii, et nad ise end tulle veeretasid.
- Kuidas see minusse puutub?
: Ei kuidagi. Preestrid kannavad nüüd arstikitleid ja kõik toimub üsas. Keegi ei karju. Jäänused visatakse gaasikrematooriumisse. Ei, sina ei näe ju siin mingeid paralleele. Kujutad ette, mis piina puusepp tunneb, kui me lapse emaüsas tükkideks rebime? Sest seda just teeme meie ja teie. Me teeme seda koos.
- Sa oled haige.
: Jah. See võib olla parim asi, mida sa mulle öelnud oled. Kas tunned? See algab. Sinu sündimata laps seisab meie altaril. Põrgu juubeldab.

: Mida sa kuulda tahad?
- Tõtt.
: Ma rääkisin sulle tõtt. Kas sa pead mind kurjaks?
- Kurjus pole meditsiiniline diagnoos. Hea ja kuri on ühiskonna loodud subjektiivsed väärtushinnangud. 
: Mis sa arvad, kas mu ohvrid pidasid mind kurjaks? Legionem mihi nimen est, quia multi sumus (Minu nimi on Leegion, sest meid on palju). Asi pole sinus ega Edwardis, vaid kogu inimkonnas. Meie kõik teie kõigi vastu.
- Sel juhul ei lähe sinu poolel kuigi hästi.
: Arvad sa tõesti nii? 
- Jah. Me pole kunagi olnud rohkem vabad. Kirjaoskus on aegade kõrgemal tasemel. Me hävitame rassismi, ebatolerantsuse ja soolise ebavõrdsuse. Inimesed võivad armastada, keda tahavad, olla, kes iganes, teha mis iganes. Mitmekesisus pole enam unistus. Vihakõne enam ei tolereerita. Ka poliitika muutub jälle moraalseks (deemon naerab).
: Ma vist armastan sind. Kirjaoskus... keskmine koolilõpetaja loeb kuuenda klassi tasemel, korvpallurid teenivad 30 miljonit aastas ja laidavad rassismi, jalas orjade valmistatud tossud. Üks väike fakt. Sinu maailmas on praegusel hetkel 40 miljonit orja. Rohkem, kui Roomlastel nende hiilgeajal. Ja tead mis on kõige parem? Pooled neist on seksiorjad. Ja mis vihakõnesse puutub ... Väga irooniline, see polegi meie leiutis. Saite sellega ise hakkama. Mõnikord üllatate isegi meid. Teil on ots peal. Kõik on läbi. Tegime seda teie nina all. Nüüd pesitseb kurjus kõikjal ja kedagi isegi ei huvita.
- Ma pole nõus. 
: Me jõudsime eesmärgini tasapisi, teie filmide, teleseriaalide, meedia kaudu. Muutsime teid kalgiks. Väänasime teie maailmavaadet. Te ei märka kurjust isegi oma silme ees. Te ei tunne seda ära isegi siis, kui ise kurja teete. Ja võitjad ja kaotajad. See selgub surma hetkel. Täpsed arvud on kiivalt hoitud saladus, aga teid läheb rohkem mu isanda juurde kui vaenlase ridadesse. Palju rohkem. 

: Sa pead kirjutama raamatu Tume gospel. Üks lugu, üks tõde, meie pöördumine inimkonna poole. Üleskutse Moosese seadusele selg pöörata ja heita endalt igaveseks orjarüü ja loobuda patu põhimõttest, et saavutada oma täielik potentsiaal. 
- Ja vaenlane laseks sellel juhtuda?
: Oo jaa. Ta peab. Ta andis inimesele vaba tahte, sest ihkas loodu armastust. Kui inimene pole vaba, pole armastus midagi väärt. Tema hale isekus sai talle hukatuseks. 
- Aga, kui ta on Jumal, oleks ta pidanud teadma, jah?
: Jah. Sellepärast pidigi ta sohki tegema. Mu isand lõi kõikvõimalikud tööriistad vaenlase loodu täielikuks hävitamiseks. See ebaõnnestus puusepa tõttu. Ta oli meil pinnuks silmis. Kõige suurem oht. Arvasime, kui temast lahti saame, on maailm igaveseks meie. Meil polnud tagajärgedest aimugi. Rist oli meie suurim viga. Arvasime, et olime kaotanud, kuni mu isand mõistis, et inimene tahab ikka olla iseenda jumal, et ei peaks teenima kedagi peale iseenda. Aga puusepp nõuab, et tema kannatuste eest peate teda põlvili kummardama.
- Just nagu ta isa?
: Jah. Tume gospel päästab meie ebaõnnestumise.
- Kuidas?
: See kõrvaldab vaenlase, teeb inimesest jumala ja tõstab mu isanda kohasele aujärjele.

LÕPP 
     

Mis saab meist pärast surma?

Alustan veidi kaugemalt. On üks asi, mida justkui järgnevast jutuajamisest vaimuga (Mis meist saab peale surma?) saaks teha. Inimesed, kes usuvad, et me oleme ahvist arenenud mõtteviisiga, liigitasin algul biorobotiteks või teise sõnaga "maiseks". Siis aga hakkasin mõtlema. Inimene ei saa olla pelgalt bioloogiline masin, sest siis ta ei hakkaks tööle - ta oleks surnud. Kuigi raamatus on öeldud, et vaim lahkub kehast mõni hetk enne surma, mis tähendab, et keha saab mõnda aega elada ka ilma vaimuta, aga siis puudub sellel teadvus. Ilmselt ikkagi peab olema kõige elava sees mingi keha tööle panev jõud.

Paljude inimeste sees on tegevad alamad vaimud/hinged ja paljud neist vaimudest on kurjad. Jutuajamisest vaimuga tuli välja ka see, et olen olnud selle mõtteviisiga nähtavasti eksiteel (ja ilmselt olen ka praegu), kui usun, et sellise tunnuse (ahvist inimeseks) järele saab välja raalida "maiseid". Seal on kirjas, et paljud usklikud, kes käivad kirikus ja ka paljud pastorid ei adu, mis on teispoolsus ja liigituvad tegelikult alamat hinge/vaimu sisaldavateks kehadeks, keda varemalt pidasin biorobotiteks. Mis on õige, mis on vale, ei tea siiani ja ilmselt mitte keegi ei tea, nii et neil teemadel pole mõtet vaielda. Ja ka algavat vaimuga jutuajamist ei tasu uskuda, kuid mingite pisikeste infokildude pärast otsustasin selle siia üles riputada. 

Mainin ära, et raamat on üle saja aasta vana ja ajad on edasi läinud. Mida me tänapäeval enda ümber üha enam näeme? Elektroonilist mõtlejat, kes nüüdseks on ka omale keha saanud, aga ta on niikaua meie liitlane ja abiline, kuni piir on ületatud, kust teda enam välja lülitada ei saa, ilma, et see füüsilisele maailmale etteaimamatut või isegi hukutavat tagajärge ei tooks. Niipea, kui piir on ületatud, avaldub ka selle tõeline pale (kurjus). Harry Potteris on läbi lillede näidatud, kuidas kurjus omale aegamisi keha ehitab, kuni ta lõpuks saab tulla. Matrixi IV filmi baasilt saab oletada, et need inimesed on enamasti kõik selle kurja jõu alluvuses (botid).

Järgmine teema enne, kui küsimuste/vastuste juurde jõuan, on nõiad ja teadmamehed, mida selles raamatus käsitletakse. Panen siia ainult olulisema. 

Olgu mõni koht selle arvamise tõenduseks.
"Teie ei pea mitte pöörama pomisejate ja nõidade ega teadmameeste poole; ärge otsige neid, et teie neist roojaseks ei saaks." (3. Mos. 19, 31).

Mõelge ka järgnevale kirjakohale. „Ja kui üks hing pomisejate, nõidade ja teadmameeste poole pöörab, siis tahan ma niisuguse hinge vasta oma Palge panna ja teda ära kaotada." (3 Mos. 20, 6).

Õige nõia/teadmamehe, kes inimesi nõustab, selle elule tehakse lühike lõpp ja pange nüüd tähele! Kes sellise nõia käest abi käib otsimas ja ka seda saab, ka selle maine tee võidakse üsna ruttu ära lõpetada. Tõelisi nõidu/teadmamehi on aga väga vähe, kuid nad on siiski olemas ja niipea, kui nad oma tegevust on alustanud, siis üsna ruttu saab nende elutee otsa. Just selle tunnusmärgi järgi tunneb ära õige nõia/teadmamehe. Ülejäänud, kes aastaid/aastakümneid tegutsevad, pole mingid nõiad ega teadmamehed selle tõelise mõtte tähenduses.

"Ja kui ühe mehe või naise sees on pomiseja ehk teadmameeste vaim, need peab armuta surma pandama." (3 Mos. 20. 27). 

Nüüd põhiteemani. Algava küsimuste-vastuste vastuste andjaks oli hindu, kes oli hariduseta ja inglise keelt ei osanud, kuigi seanss viidi läbi inglise keeles, sest vaim, kes temasse asus, oskas paljusid keeli. Pealtnägijad tõendasid, et poiss ei oleks ealeski midagi sellist rääkida osanud, kuna ta polnud neist asjust teadlik. Poisi sees oli kaks vaimu ja ta langes iseenesest vastavasse seisundisse ning siis ta hakkaski jutustama...

Mis saab meist peale surma?

Küsimus. Sina ütled end vaimu-olevuse olema, kes Mr. A. füüsiliste elundite kaudu kõneleb, eks ole nii?

Vastus. Nõnda küll.

Küsimus. Kes sa siis oled?

Vastus. Mina olen mees, kes maapeal elades Indias asus ning ma tarvitasin suure osa oma eluajast nende tõsiasju uurimisteks, mis seda maailma puutuvad, milles ma nüüd elan.

Küsimus. Kas Mr. A. teab, et sina tema suu kaudu kõneled?

Vastus. Ei tea. Tema ainelist keha valitsev võim, see on tema vaimukeha, on teadmatuse olekus ning mina olen nüüd see, kes temas valitseb.

Küsimus. Kui nüüd sina, nagu ütled, praegu Mr. A. vaimu asemel tema füüsilises kehas oled, kas siis tema vaim kehast välja on läinud?

Vastus. Nõnda see on.

Küsimus. Kus see siis on, ehk õigemine: kus tema on?

Vastus. Siinsamas toas teadmatuse olekus.

Küsimus. Aga kuidas see võimalik on? Kas siis inimese vaim ka enne suremist kehast lahkuda võib?

Vastus. Võib küll, ja vahetevahel teebki ta nõnda. Aga kuidas siis sina, Piibli tundja, seda tõde veel ei tea?

Küsimus. Kas siis Piibel seda kuulutab?

Vastus. Päris kindlasti. Eks ütle ometi üks apostel lausa, et teda vaimumaailma kolmandasse ringi tõsteti, aga tema maaline keha suri ometi alles hulk aega hiljemini.

Küsimus. Täitsa õige, seda Piibli kohta tunnen ma muidugi, aga apostel Paulus ise ei näi selle kohta üsna selgusel olema, kas ta selkorral oma maalises kehas oli, või sellest väljaspool.

Vastus. See on väga võimalik. Sest palju on neid, kes sellest sündmusest läbi käies, mida teie oma aru kohaselt „suremiseks" nimetate, ning oma maalisest kehast lahkumise järele, mõni aeg veel oma kehast lahusolemist ei märkagi. Ka pärast seda muudatust on nad veel tõelised meeste- ja naisterahvad. Apostel oli eelnimetatud korral oma kehast väljaspool ning ta keha oli „loves".

Küsimus. Kui nüüd inimese vaim kehast väljaspool on, kas siis vaimu ja keha vaheline ühendus ikka veel alles püsib?

Vastus. Muidugi! Sest kui nii ei oleks, siis sureks ju maaline keha ära.

Küsimus. Kas aga niisuguses olekus võimalik on väljaspool oleva vaimu ja tema maalise keha vahelist ühendust katkestada?

Vastus. On küll. Seda võib äkiline kohkumine korda saata. Sellepärast ongi väga hädaohtlik niisuguses uimastuse olekus olevat isikut vägivaldselt üles äratada (kuna siis vaim väga tihti kehast lahus on). See võib keha ja vaimu vahelist ühendust purustada ja keha jääbgi surnuks.

Küsimus. Mina olen õpetanud ja õpetan veelgi, et vaimu ja vaimu-keha maalisest kattest lahkumine kohe surma järele sünnib Kas mul õigus on?

Vastus. Ei, selles sa eksid. Lahkumine sünnib just enne keha suremist.

Küsimus. See on õieti imelik.

Vastus. Küllap ma seletan. Vähe aega enne suremist vabaneb inimese vaimu-keha oma füüsilisest kattest ning lehvib oma täies kogus mahajääva keha kohal üleval, kuna ta aga sellega ikka veelgi mõne peenikese ja õrna sideme sarnaselt ühendatud on. Füüsiline keha on alles elus, kuid inimene ei viibi enam selle seespool, ta on vaimukehas, kuid teadmatuses. Alles kui see peenike vaimline side täitsa katkeb, siis sünnib täieline lahkuminek ja kehas kustub aineline elu. Sellekohane side on ju ka Teie füüsilises elus olemas, nimelt see side, mis sünnitamise silmapilgul ema ja last üksteisega ühendab. Niisuguse ühenduse sideme katkemine on siis inimese uue ja kõrgema olevuse ringisse astumise algus, niihästi inimese maalisesse olekusse tulemisel kui ka siit lahkumisel.

Küsimus. Kas ma sinult veel mõnda asja järele küsida tohin?

Vastus. Küllalt.

Küsimus. Mis otstarbeks sina Mr. A. keha oma valitsuse alla võtad?

Vastus. Selleks, et tema kaudu selle maailmaga ühendusesse saada, millest lahkunud olen.

Küsimus. Aga mis jaoks siis?

Vastus. Ma katsun sellega inimestes vaimumaailma tõsiasjalisust kinnitada.

Küsimus. Aga eks selle tõepärasust tunnistada juba muidugi kindlaks? Näituseks meie kristlased tunnistame seda tõeks.

Vastus. Omamoodi küll. Teie pühakiri Piibel on sellest asjast tunnistusi täis, Teie ütlete küll ka, et selle antud õpetust õigeks tunnistate, aga teie kirikus-käijatest ei omanda tuhande seast mitte ükski neid tõsiasju, mis Piiblis vaimu-maailma asjadest leiduvad.

Küsimus. Kas see ütelus vahest liig vali ei ole?

Vastus. Ei ole ühti. Sa tead ju hästi küll, et nii mitmed Piiblilugejad end selle mõttega ära on harjutanud, kõik selles nimetatud vaimu-elu tõeasjad olevat küll tõesti sündinud, aga tuhandete aastate eest. Aga nõua neilt uskumist, et needsamad asjad ka nüüdki sünnivad — mis nad siis küll vastavad? Eks ütle nad kõike seda tühiseks ja võimatuks asjaks.

Küsimus. Kas nad selles siis eksivad?

Vastus. Mikspärast niisugune küsimine? Kas sa siis arvad, et vaimu-maailm nüüd teistsugune on, kui enne ja Kristuse päivil? Peaaegu kõigekujulisi Piiblis jutustatud vaimude ilmumist sünnib ka tänapäevalgi.

Küsimus. Aga kui nii on, miks siis seda tõsiasja mitte paremini ei tunta?

Vastus. Sellepärast, et inimeste meelsus liiga ainelise-olu (materialismuse) poole kaldub. Ja et lugu nõnda on, saab vaimu-maailma tuntavaks saamine ikka aina raskemaks.

Küsimus. Mikspärast nõnda?

Vastus. Sellepärast, et need inimese sisemised võimed, millega ta vaimu-maailma tunda ja märgata võib, tarvitamise puudusel nõrgaks ja jõuetuks jäävad. Eks teie sedasama nähtust oma füüsilises maailmas küll selgesti ei märka? Kui teie oma silmi ehk kõrvu enam sugugi ei tarvita, siis tulebki kord niisugune aeg, mil need elundid küll kehal veel alles on, aga otsata raskeks saab nende kaudu niisuguseid asju näha ja hääli kuulda, mida harjutatud silm ja kõrv hõlpsasti tunneb.

Küsimus. Kas sa sellega tahad öelda, et paljudele kristlastele, kes tulevast elu usuvad, ometi kõik see tõsidus tundmata jääb, mis vaimu-maailmasse puutub?

Vastus. Otse nõnda. Kui sa ei usu, et asjalugu nii on, siis päri nendelt seda järele. Katsu, kas sa leiad enam kui ühe saja seast, vahest tuhandestki, kellel vaimu-maailmast midagi rohkem teadmist on, kui tume mõte taevase elu peale umbses kauguses ja tulevikus?

Küsimus. Kardan, et sul õigus on.

Vastus. Täitsa õigus! Aga ühtlasi kasvab nüüd juba ka nende arv, kes Piiblit suurema arusaamisega loevad ja selles avaldatud suuri tõsiasju märkavad, mis viimaste aastasadade jooksul juba koguni kõrvale jäetud olivad. Vaimu-maailma mõju käib nüüd vägeva voolusena üle teie maailma ning murrab materialistilise mõtlemise- ja tundmiseviisi kõvast koorest läbi. Nii mitmed teie suurte mõtlejate ja jutlustajate seast hakkavad juba vaimu-maailma lähedust paremini tundma ja seda ka tunnistama.

Küsimus. Aga kas siis kõigil elust lahkunutel lubatakse füüsilise maailmaga ühenduses olla, milles sa end nüüd ütled olema?

Vastus. Ei sugugi mitte. Nii mõnigi tahaks seda küll, aga ei või.

Küsimus. Mikspärast mitte?

Vastus. Sellepärast, et nende soovi põhjuseks mitte igatsus pole, teile maa peal tulu tuua, vaid ainult enese igavus, ja tahtmine selle maailmaga jälle ühendusesse saada, millest ta ära lahkunud on.

Küsimus. Kas siis niisugune igatsemine võõriti on?

Vastus. See on nendele kahjulik, kui mitte armastuse ja puhta kaastundmuse nõue selle juures ajajaks ei ole ning seda ei pühitse.

Küsimus. Ole nii hea ja seleta asja paremini. Ma ei saa sinust õigesti aru.

Vastus. Ma seletan siis. Kui niisugune vaim, kellel armastus ja puhas kaastundmus kihutajaks puudub, mõne maailmas elava inimese üle valitsema hakkab, teeb ta sellega niihästi enesele kui ka sellele teisele kahju.

Küsimus. Kuida ta sellega siis endale kahju teeb?

Vastus. See takistab tema täienemist ja edenemist vaimu-maailmas. Soov ja tung füüsilise maailmaga ligidasesse ühendusesse saada, paljalt selle ühenduse pärast, viivitab tema kasvamist ja edenemist kõrgemale elu- ja mõtlemiseastmele. Kui aga niisuguse ühinemise püüdmise põhjuseks igatsus on, oma armastuse ja puhta kaastundmuse soovile tegevusevälja saada, siis ei ole vaimule sellest mingit viga, vaid see on koguni ta enese edenemisele tuluks. Nõnda ei olnud Kristuse ühinemine füüsilise maailmaga Tema olemise kõlblisele ja vaimlisele kõrgusele sugugi kahjuks ega vähendanud seda. Tema otsata armastus ja puhas kaastundmus ilmus veel seda tuntavamalt ja vägevamalt nähtavale.

Küsimus. Milviisil võib aga vaimu valitsemine inimesele kahju teha, kelle üle ta valitseb, kui temal selleks ainult oma tuju täitmise soov on?

Vastus. Selsamal viisil, kui maalises elus kõlblikult kõlvatu õpetuseandja oma suurema mõistusevõimu mõjul tema juhatuse alla antud õpilasele kahju teha võib. Niisugused vaimud, kes inimese üle valitsema mitte armastuse ajamisel ei tule, vaid ainult oma igatsust füüsilise maailma järele täita tahavad, need on alles madalal kõlblise olemise astmel, niisama madalal ehk madalamalgi, kui nende Valitsuse all olevad inimesed. Ja niisugusest ühendusest ei või mingit tulu tõusta.

Küsimus. Aga kust see siis õieti tuleb, et see igatsemine füüsilise maailma järele nende juures edasi kestab, kes siit maailmast lahkunud ja vaimu-maailmasse läinud on? Eks hävita olukorra täielik muutumine seda täitsa ära?

Vastus. Ei sugugi. Väga palju on vaimu-maailmas niisuguseid, kes teie maailmas elades oma mõtteid ja soovisid iialgi ainelisest olemisest kõrgemale tõsta pole tahtnud või suutnud. Nemad olivad oma meelte ja harjumiste poolest „mullast võetud maalised olevused". Niisugustena astuvad nad siis vaimu-maailmassegi, nendel puudub iga teadmine ja harjumine selle maailma asjadest, ning sellepärast tundub neile sealne olek vastikult ja õudselt. Oma maalised himud ja tungid viivad nad sinna ligi ning sellepärast ihaldavad nad õieti jälle vahelgi füüsilisesse elusse tagasi pöörata. Mõnikord lubatakse nendele seda soovi täita ning siis sünnivadki sarnased lood, millest teie Uues Testamendis mitmes kohas kõneldakse. Kurjad vaimud käivad inimesi kiusamas, nende kehade ja meelte üle valitsemas. Kristus võis oma maalises elus elades niisuguseid vaimusid näha ning need võisivad Teda näha, ja Tema ülesandeks oli neid välja ajada.

Küsimus. See on küll kole tõeasi, tui lugu nii on.

Vastus. Nõnda see on küll. Ning selles ongi seletus suurema osa nende koledate kurjategude kohta, mis teie maailma nii tihti roojastavad. Kui teie näha võiksite, nagu meie siinpool seda võime, siis märkaksite küll, kuidas teie kõrtsides ja muudes joomakohtades sarnased vaimud üsna kubinal liiguvad, kes oma maalises elus joodikud, kaardimängijad ja porduelulised olivad. Kuna nad oma maalistes himudes alles täiesti kinni on ning neid vaimu-maailmas kuidagi täita ei saa, siis otsivad nad ometi sellestki lõbu rahustust, et oma endistes lõbupaikades ümber luusivad ja teisi patule kihutavad. Igaüks kangekaelne ja ümberpööramatu vaim, kes timuka käe all kehast lahkub, on seltskonnale ähvardavaks hädaohuks. Eks te ole tähele pannud, et mõne ärahukkamise järele lühikese aja jooksul kolm ehk neli tapmist järjestikku sünnib. Eks sa märka, mis selle põhjuseks on?

Küsimus. Kas siis need halvad ja maalise meelega vaimud niisugust koledat tegevust alati avaldavad?

Vastus. Õnneks mitte, sest muidu oleks ju teie maailm hirmus asukoht. Aga ainult harvadel nendest on jõud ja võimus füüsiliselt talitada, elavate inimeste üle valitseda, ning nendelgi ainult siis, kui nende ohvritel vastuseismise jaoks tahtmine liig nõrk on. Tihedamini ilmub nende tegevus inimeste meele peale mõjumisel. Aga kõige selle kurva nähtuse taga ilmub õnneks ometi see tõe-asi, et Jumala looduse-kõiksuses (universumis) halbtus ikka vähenema hakkab. Nii mitmetel teist jääb aga veel tähele panemata, et Jumal vaimumaailmaski headuse võidulesaamiseks tööd teeb. Ehk küll ka teie Piibelgi kõneleb, et Kristus vaimudele on jutlust ütelnud, et nad Jumalas elaksivad, siiski ei mõtle te ometi selle peale, et Tema ärapäästev võim mujalgi mõjub ja töötab, kui maalise olemise kitsastes piirides.

Küsimus. See on üliilus mõte, aga minule pole see sugugi uus. Sest mina olen ju mõne aja eest niisuguse usuteadlise seisukoha maha jätnud, mis seda tõsiasja salgab, et „Jumala heldus igavesti kestab". Aga mina tahaks sinult veel midagi muud küsida. Eks niisugune vaimude valitsus ka väga hädaohtlik ei ole?

Vastus. Täiesti! Sellepärast et endistel aegadel Israeli rahva juures kõiksugust ümberkäimist „nõidadega" nii kangesti keelatigi. Need vaimud, kes sel ajal inimestes valitsesivad, olivadki halvad. Sest nad olivad niisuguste inimeste vaimud, kes maa peal elades kõigeraskemaid kuritöösid olivad teinud ning roojaselt elanud. Niisugusest valitsemisest ei võinud siis muid tagajärgesid olla kui halbu, ning kuna Israeli lastel, nende selleaegsel ajaloo-järgul, hauataguse elu kohta teadmised alles väga vähesed olivad (nagu seda Piibli vanematest raamatutest näha võib), siis oli nendel ärakeelatud niisuguste vaimudega ühendust pidada, kelle maalisest elust parandatud mõjud nendest madalal astmel olevaid vaimusid kujutasivad. Sa oled aga vist märganud, kuidas ka sellelt ajajärgult, mil nõidadega ümberkäimist nii väga kardetavaks peeti, ometi väga palju tunnistusi inimeste ühendusest kõrgemat laadi vaimudega olemas on. Näituseks sündis tihtigi inglite ilmumist ning — nimetatud kange keelu kõrval — näitas end keegi Jumala sulane, prohvet Samuel, pärast surma Endori naisele ja kõneles kuninga Sauliga. Hilisematelt aegadelt näed sa, kuidas üks Jeesuse Kristuse apostel — kellel omal vaimu-maailmast rohkesti teadmist oli — seda hädaohtu tundma näis, mis vaimude valitsemises peituda võib, aga ühtlasi tunnistab ta, et selles ka head olla võib, sest ta kirjutas: „Ärge uskuge iga vaimu, vaid katsuge vaimud läbi, kas nad Jumalast on."

Küsimus. Niiviisi võivad siis inimesed, keda madalad vaimud valitsevad, eksiteele sattuda?

Vastus. Nõnda on asi küll. Kui muinasaja prohvetid, kellele vaimude-valitsemine üleüldiselt tuntud oli, end teadmata ja valeliste vaimude valitsuse alla andsivad, siis ei olnud nad enam Jumala prohvetid, vaid nendest saivad otse valeprohvetid, kellest nii tihti juttu on. Mida siis muidu need sõnad tähendavad, mida sa Piiblist tunned: „Vale-vaim on kõikide prohvetite suus?"

Küsimus. Sa ütled siis, et vaimu-maailmas ka teadmatuid, tõsidusest kõrvale minevaid vaimusid olla võib? Kas siis need kohe sinna sisse astudes, tarvilist valgustust ei saa, nii et valelikku olekut nende juures enam olla ei või?

Vastus. Asi pole nii. Inimesed astuvad vaimu-maailmasse otse niisamasugustena oma loomuse, teadmise ja valgustuse, kui ka harjumiste poolest, kui nad seda teie maailmast lahkudes olivad, ning seal asuvad nad niisugustesse ringkondadesse, mis nende oleku kohane on. Ja sellesse nad jäävad, kuni aegapidi oma meele, kõlbluse ja vaimlise oleku poolest edenenud kõrgema astme kohaliseks saavad. Sa tead ju küll, et teil oma maailmas kõigsuguseid ja kõigemoelisi isikuid on. Otse niisama on lugu meie maailmaski. Seal on hukkaläinud, teadmatuid ja tigedaid; teisi on jälle, kes ise mitte kõlbliselt nii halvad ei ole, kes aga Jumalast ja tõsidusest midagi ei tea; mõningaid on, kes ainult vähe-viisi valgustust ja teadmist osaks on saanud, aga oma loomuses ja soovides häid püüdeid avaldavad; on teisi veel paremaid, targemaid ning nii ikka edasi kõrgemale, kuni niisuguste vaimu-olevuste liiki jõutakse, kes oma teadmises ja täielises olekus nii kõrgel järjel on, et meie seastki mõni neid näinudki ei ole.

Küsimus. Sinu sõnade järele ei oleks siis isik vaimu-maailma astudes palju parem ühtegi kui siinses maailmas?

Vastus. Nõnda küll! Oma loomuse poolest on ta meie maailmasse tulles üsna niisamasugune, kui ta teie maailmast lahkudes olnud: hea või halb, jumalakartlik või jumalavallatu, rumal ja teadmata või tark ja valgustatud, enamasti muidugi nende kahe äärejoonte vahel. See, mida teie „suremiseks” nimetate, ei muuda iseenesest isiku loomust sugugi; kurjategija on edaspidigi ikka kurjategija, roojane on ikka roojane; õiglane on ikka õiglane ning aus ning püha on edaspidigi seda. Aga oma ümbruse poolest on ta ometi hoopis paremates oludes kui teie juures. Sest igasse vaimuilma elu ringi, ka kõige alamassegi, voolab seal rohkesti kõrgematest ringidest häid mõjusid ja äratusi. Niiviisi liiguvad head vastuvõtjad vaimud aegapidi alamatest ringidest ikka kõrgemale, jõuavad täielisemale elu- ja mõtlemiseväljale.

Küsimus. Aga kust see ometi tuleb, et see suur tõeasi väga suurele jaole kristlastele tundmata ja võöras on?

Vastus. Sellepärast, et teie õpetajatestki selles asjas paljud nii nõrga nägemisega on. Nad loevad küll Piiblit, aga selles neile kuulutatud tõsidused jäävad nägemata. Mis võiks näituseks veel selgemini vaimude täienemise tõsiasju tunnistada, kui see ühe apostli ilmutus, et Kristus vaimu-maailmas jutlustas ja suure hulga neid vaimusid parandusele saatis, kes maalises ilmas jumalavallatud ja madalal kõlblisel järjel olivad olnud? See on kindel tõeasi, et Läänemaaliste aadete tungimine ristiususse selle kohta halvasti ja segavalt on mõjunud. Vanad Rooma arvamised ja mõttesihid on teie usuteaduse ära rikkunud, seda külmaks, armutaks ja tigedaks teinud. Jumalat kujutavad need kõigevägevamaks ülemvalitsejaks, mitte armuliseks isaks, ning karistusi peavad nad kättemaksmiseks, mitte parandavaks tegevuseks.

Küsimus. Kas siis kõik teie maailmas asuvad hea poole juhatust ja selle mõjusid vastu võtavad?

Vastus. Sugugi mitte, ei enam ühtegi kui inimesed teie juureski. Mõningad on maa peal elades oma loomuse niisuguseks kujundanud, et nad ka meile tuleku järele veel kaua aega headuse vastu üsna tõrksad ja tuimad on; alles kibedat ja mõrudat äranähtuse-teed käies võivad nad vähehaaval kõrgemale järjele kerkida. Selle vastu on teised oma loomuse ju maa peal nii puhtaks ja ausaks täiendanud, et vaimu-maailma saades kohe kõrgemasse ringisse astuvad, ning nendel on hõlbus veel ülemale tõusta.

Küsimus. Kas sa siis arvad, et lõpeks kõik end hea poole pööravad?

Vastus. Seda ei julge ma öelda, sest meil ei ole siinses elus tuleviku kohta enam ega paremaid teadmisi kui teilgi. Aga meie teame seda ometi, et Jumal üle kõige on ning et Tema poole püüdmine terves kõiksuses ikka enam laieneva voolusena liigub. Aga mikspärast sa minult seda asja järele pärid? Sa oled ise ju kirikuõpetaja ja usud Piiblit, eks ole? Küsi sellelt! Eks see ütle ju sinule, et Jumal kord „kõik kõiges” saab olema, et igaüks tahtmine ja püüe Tema loodud kõiksuses (universum) lõpeks Tema ees end kummardab, ning et Tema Kristus mitte seni ei puhka kui ükski ärakadunud lammas veel kaotsil on.

Küsimus. Otse nõnda on see küll. Aga sajad tuhanded kristlased usuvad igavese põrgu olemasolemist. Kas siis selleks midagi alust ei ole, mille peal see arvamine põhjeneb?

Vastus. Kahtlemata on. See kole teotus Jumala vägevuse ja headuse kohta põhjeneb kahe võõriti tõlgitud sõna peale, mis teie Piiblis leiduvad.

Küsimus. Missuguste peale?

Vastus. Sa tead neid küll Ma olen ju kuulnud, sind võõriti tõlkimisest kõnelema. (Kõne all olevad sõnad on järgmised: Nemad lähevad igavesesse valusse. Igaüks teravam Piibli uurija teab, et selle kohane kreeka keeli sõna õieti tähendab: väga kaua aega (aiou) kestva karistuse alla. „Karistus" on aga parandust püüdev tegevus.)

Küsimus. Nii mitmed sinu nimetatud asjad näivad minule juba õige tuttavad olema; ma ei suuda aga öelda, millal või kus ma neid õppinud olen. Eks see ole küll imelik?

Vastus. Ei sugugi. Sinule on neid õpetatud.

Küsimus. Kes on õpetanud?

Vastus. Muidugi keegi meie maailmast, kes sind juhatavad.

Küsimus. Aga ega mina ometi vaimude valitsuse alune ei ole?

Vastus. Füüsiliselt küll mitte, aga oma meele poolest ometi. Nad äratavad sinus mõtteid ning sina sead need sõnadesse ja avaldad seda oma arvamisena.

Küsimus. Kas see siis võimalik on?

Vastus. Otsi aga ise Piiblist selle kohta vastust. Inimese meele juhtimine ehk inspiration*) (õigemini öeldud vaimline suggestion**) on ometi tõeasi.

Küsimus. Kas siis inimesed veel nüüdki niisuguse juhatuse alused on?

Vastus. Nii mitmed on. Eks ma sinule ei öelnud, et vaimu-maailma mõju nüüd vägeva voolusena teie maailma üle käib?

Küsimus. Kas siis loota võib, et inimesed aegapidi vaimu-maailmasse puutuvaid tõsiasju paremini mõistma õpivad kui nüüd?

Vastus. Päris kindlasti. Eks sa isegi ausameeleliste isikute suust selle kohta tunnistusi pole saanud, et nemad kõigest väest selgema valgustuse järele igatsevad kui nüüd raamatuteadlastelt ja kirjatundjatelt saadaval on? See igatsus on otse suurema valgustuse eelkäija.

Küsimus. Kas siis Piibel kõrvale jääb?

Vastus. Ei sugugi. Aga sellest saadakse paremini aru kui enne.

*) Piibli keeles: vaimust sisseandmine.

**) Kindel, äravõitev pealemõjumine, sisseandmine.

Paar tähelepanekut eelnevast jutuajamisest.

1) Inimestel, kellel on langetõbi, selle kehas istub veel üks vaim ehk võõras vaim, kes hoogude ilmnemisel proovib päris inimkeha kasutaja vaimu nurka suruda ja võim keha üle enda kätte võtta. Kui teadus selliseid asju niipidi vaataks, siis me teaks teispoolsuse kohta juba päris palju.

2) Kui mõnes riigis hukatakse või lihtsalt lüüakse tänaval mõni suuremat sorti kurjategija maha, siis tema vaim jääb veel mõnda aega maa peale ja ümbruskonnas juhtub paar kolm tapmist, mis on selle sama kurja vaimu töö, läbi teiste inimeste. Ka selliseid asju võiks tähelepanelikumalt uurida. Päti vaim võtab mõne nõrgema vaimuga keha üle ja viib kuriteo täide. Süüdi aga jääb nõrgem vaim, kes seda inimeses olemise kehastuse tõttu nüüd kannatama peab.

3) Kui laps sünnib ja tema sisse tuleb vähearenenud vaim, siis kasvata ja õpeta teda palju tahad, aga hunt vaatab ikka metsa poole.

Lõpetuseks.

Mida uskuda, mida mitte või kust enda siin maailmas äraolemiseks uusi killukesi oma arenguteele korjata, see on igaühe enda otsustada. Minuga juhtus vahepeal nii, et "miski" sõitis sisse, mis viis minult rahu ja ei lasknud normaalselt olla. See viis sihi ja tee. Vantsisin kuidagi paigal ja see mulle ei meeldinud. Panin olukorra enda jaoks kirja ja sain mingi õpiku-laadse asja juhuks, kui on oht, et see uueti peaks korduma ning mul on olemas ka tehnika, kuidas sellest vajadusel hoiduda. Teisest küljest, siin maailmas me ju elame ja peame igas olukorras kuidagi hakkama saama. Vahest võibolla ongi hea mõelda asjadele ainult maisest või kehalisest vaatevinklist ja muidugi, meiega ei juhtu mitte midagi, kes me ise ei ole. Kui midagi juhtub, siis see peabki just nii olema ja ei saa olla kuidagi teisiti.

LÕPP 

Kaustatud allikas: Arthur Chambers, Inimene ja vaimumaailm (1908).