Kaks kiiret starti, Valli baar ja vanaraha

Juttu pean alustama halvemapoolse kirjeldusega toimunud kontserdist möödunud laupäeval. Kes aga seda lugeda ei viitsi, see kerigu kohe lõppu, sest seal on üks blogi teemakohane jutuke. 

See oli läbi aegade kohutavam kontserdielamus minu jaoks. Mu teine pool ostis meile piletid, et saada osa tema ühest suhteliselt lemmikbändi kontserdist. Vahemärkusena ütlen, et umbes viis aastat tagasi käisime me ka selle bändi kontserdil, kuid siis olid hoopis teised muljed. Mu tütar oma peikaga ka tahtsid kontserdile tulla ja mis mul eelmisest kogemusest saigi selle vastu olla. Lisapilet maksis 41 eurot koos teenustasudega ja siis kõik koos saabusimegi kontserdile. Õnneks, mu teine tütar ei saanud sellele kontserdile teatud põhjustel tulla.

Kontsert pidi hakkama kell 21. Viisakate inimestena saabusime pool tundi varem peopaika ja siis hakkas juhtuma. Esiteks, kallas väljas vihma ja kedagi majja ei lastud. Nõuka-aja mis iganes järjekorrad oli lapsemäng selle järjekorra kõrval. 5 minutit enne kell 21 tehti lõpuks uksed lahti ja inimesi hakati majja laskma. 

 

Ja mis siis selgus? Et üleriided ära panna, siis tuli garderoobi eest tasuda 2 eurot. Otsustasime, et paneme siis kõik neli jopet ühe nagi otsa või ka kaks jopet ühte nagisse. Ei, nii ei saa. Igale üleriidele oli oma nagi ja selle hind oli kaks eurot. Frustratsiooni tekitas see suhtumine, nagu ka väljas pikas järjekorras vihma käes ootamine, kuid sellel, et meid sisse ei lastud, oli oma põhjus ja sellest veidike hiljem. Lihtsamad analüüsivõimed on vast meil kõigil olemas ja pole kuigi keeruline sellele järeldusele tulla. Olgu, see tehtud ja kohe saali, sest kontsert ju algab. Enne võtsime baarist mõned dringid, lastele vett ja limpsi, omale õlut, naisele proseco’t. Hinnad jookidele olid nagu nad olid - vanalinna hinnad, kuid tegelikult kujunesid seose rohepöörasusega tunduvalt kõrgemaks. Joogid valati mingite odavate plastikstopside sisse, mille iga topsi eest kasseeriti 3 eurot lisaks. Kui joogitopsi tagasi viisin, sain 2 eurot tagasi. Rohkem ei antud, see pidavat olema käsitlustasu. Kolm korda olin juba petta saanud. Järjekord vihmas, Tasuline garderoob ja tasulised joogitopsid. Keegi tark on kuskil öelnud: „Inimkonna häda pole mitte selles, et me ei suuda oma vaeseid toita, vaid see, et rikkad ei suuda ennast kuidagi täis õgida.“ Olgu, kontserdipiletid olid lunastatud ja bändi tahaks ka ikka näha ja mis siis edasi juhtus! Tund aega ootasime, mitte mingit bändi ei tulnud, mingi tundmatu dj nurgas mängis makilt kummalist muusikat. Ei tõmmanud see muusika rahvast käima. Rahvas ootas, vilistati dj-le, katsusin rahulikuks jääda, et küll tuleb ja kulus veel vähemalt 15 minutit enne kui dj ütles, et bänd tuleb peale umbes 30 minuti pärast. Saalist keegi hüüdis kõva häälega dl-le: „Mine per.e.“ Ma hüüdsin ka midagi. Ma polnud absoluutselt rahul selle olukorraga. Majja mahub minu hinnangul umbes 700 inimest ja see bänd või keegi korraldajatest arvasid, et võivad inimestega sedasi käituda? Oleks keegi vabandanud või selgitanud olukorda, aga ei midagi niisugust. Ma olen käinud kunagi Metallica kontserdil Tartus Raadil, kus oli 60 000 inimest ja see olukord ei tundunud nii hull. Ja mis selgus, mingit bändi ei tulnud ka poole tunni pärast. Käisin WC-s, 2 tundi oli juba kontserdi algusest möödas ja see igav dj lasi oma igavat muusikat edasi ja minu üllatuseks osa rahvast alles saabus kontserdile ja osteti pileteid ning üleriiete äraandmise järjekorrad olid väga pikad. Kui mina tahtsin tütrele osta sooduspiletit, siis ei olnud see võimalik, ainult täispilet. Arvasin esiti, et piletid otsas ja mõni täishinnaga pilet oli veel saadaval, kuid eksisin siingi. Ahnus on selle nimi - muudkui maksa. Sain kohe aru, et siin ei juhtu veel nii pea midagi. Aga lõpuks tuli siiski bänd peale. Aega kulus selleks 2 tundi ja 20 minutit. Nüüd sain siis aru, miks meid 5 minutit enne kella 21 alles majja laskma hakati. Korraldajatel oli ammu teada, et bänd tuleb peale mõned tunnid hiljem ja kui saali uksed tund aega varem oleks lahti tehtud, siis ei oleks 4 tundi molutamist seal vist keegi enam väljakannatanud ning inimesed oleksid lahkunud. Jep, mitte kunagi ma enam ei lähe 2QS kontserdile ega ka Noblessneri valukotta misiganes üritusele. Selle lause oleksin pidanud hiljem ütlema, aga juhtus veel midagi. 

Ma olen tavaliselt vähenõudlik ja enamasti rahul kõiges, kuid kui bänd alustas ja sound läbi kõlarite saali hakkas kostuma, siis sain järgmise ämbri külma vett krae vahele (see on piltlik kujund. Igaks-juhuks mainin). Sellist jama pole mu kõrvad enne kuulnud. Bass ja sound oli võimas, koguni nii võimas, et tundus nagu mingile reiviüritusele oleksin sattunud. Pearu häält eriti kuulda selle müra taustal aga ei olnud. Kohutav ämber. Kõik, mis sai nässu minna, see ka nässu läks. Oleks nad veel wc külastuse eest ka raha küsinud, siis oleks viiest punktist viis ära tulnud. Naise pärast suutsin seal rahva seas vastu pidada umbes 20 minutit ja ainult tänu sellele, et mulle meenus Leonardo da Vinci. Tema nimelt olla inimesi jälginud absoluutselt igas olukorras. Ta oli teinud mingi masterpiece kuju, mis pandi mingi linna väljakule kõigile vaatamiseks ja siis tekkis mingi rahutus neil tänavatel ja sõdurid hakkasid seda kuju laskma. Leonardo tuli välja vaatama seda tegevust. Rahvas küsis, et miks sa midagi ei tee? Leonardo ütles, et tema kuju on mõttetu, palju huvitavam on jälgida neid inimesi ja nende olekut, kes seda kuju lasid. Hakkasin minagi siis jälgima Pearut ja teisi bändiliikmeid. 11 pillimeest, 3 taustalauljat ja Pearu. Kõik detailid sai üle käidud. Ma olin suhteliselt lava ees, umbes 7 rida ja nägin sealt kõike detaile, kuid kaua ei suutnud seda teha ja jätsin oma kaaslased üksi, sest mu kõrvad ei kannatanud enam seda ning pressisin end läbi rahva eesruumi. Otsustasin kasutada seda aega mõistlikumalt ja kirjutasin telefonis selle postituse valmis. Tavaliselt ma telefonis kunagi postitusi ei kirjuta, sest see on erakordselt tülikas, aga midagi muud mul teha polnud. Järgmisel korral lähen Tätte kontserdile kuskile Põlvasse ja ma ei kahetse seda. Läksin siis õue, aiaga piiratud suitsetajate nurka. Nägin, et paljud inimesed lahkusid ja suitsunurgas üks mees rääkis oma kahele kaaslasele sellest kohutavast helist ja täielikult ebaõnnestunud kontserdist. Liitusin nendega ja sai nendega räägitud ja kõik see, mis ma eelnevalt rääkisin/kirjutasin, sai kinnitust. Ma polnud ainuke, kes sellest kohutavast äpardusest aru sai, lisaks kinnitasid seda ka kontserdilt lahkuvad inimesed. Hoolimata kehvast helist oli saalis jätkuvalt palju rahvast, need olid need tõelised fännid. Järeldan sellest, et paljud inimesed maksvadki ükskõik mis jama eest ükskõik mis hinda. Poliitikasse ei tahaks selle blogiga laskuda, kuid ühe asja pean siiski ütlema. Uudiseid ma ei vaata, aga sõitsin üks päev autoga ja kerisin raadiojaamu ja korraga meie peaminister seletamas seal. Kuulasin siis korra huvi pärast, mida ta räägib. IMF eelmise aasta soovitused me oleme kõik täitnud ja isegi ületanud. Soovitused olid: automaks, paljuliikmeliste perede toetuste kärpimine, maamaksu soodustuste kaotamine ja veel palju muid ebameeldivaid asju. Mitte ühtegi positiivset asja ma ei kuulnud. Kelle riik see on ja kelle heaolu nimel peavad ametnikud tegutsema? Põhiseaduses on see kirjas, aga meil ajab uus maks uut maksu taga ja lausa trumpab järgmise üle. Ja muidugi IMF on jälle Eestis platsis ja uusi „soovitusi“ andmas. Eks järgmisel aastal samal ajal ole uusi üllatusi oodata. Kontserdi juurde tagasi. Kaua rahval närv vastu peab? Osad juba on pannud pillid kotti, teised peavad plaane, kes kolib Hispaaniasse või kes kuhu Ma ei tee neid inimesi kuidagi maha, sest ilmselt see on tervemõistuslik lähenemine tekkinud olukorrale, aga mina katsun lõpuni selles vastu pidada. 

Sai siis lõpuks kella ühe ajal öösel kontsert läbi ja lapsed koju saadetud, aga ise ei tahtnud veel koju minna. Sai otsus vastu võetud, et tuleb tuju kuidagi tõsta ja see jama oma peast visata ning legendaarsesse Valli baari minna. Laupäeva öösel Valli baari? Ilmselt see pole kuigi hea mõte, aga siiski sinna me kaasaga suundusime. Kunagi oli mu unistus Vanalinnas korterit või maja omada. Õnneks see ei läinud täide, sest seal tänavatel seda öist karjumist ja räuskamist ei soovi küll nädalavahetusteti kuulata. Jõudsime siis baari ukse ette ja arvasin, et ega seal vabu kohti polegi. Kes pole Valli baaris kunagi käinud, siis seletan mõne sõnaga, milline see baar välja näeb. Ruum on pisike. Ümber baarmenide on üks ainus U-täheline baarilett pealt vaadates ja rohkem seal eriti ruumi ei olegi. On siiski üks aknalaud, kus inimesed saavad istuda, kuid aeg-ajalt võtab selle koha sisse üks legendaarne muusik, kes tõmbab seal lõõtsa. Rahvas muidugi tellib lugusid ja maksab musitseerimise kinni. 

Astusime siis sisse ja mingi ime läbi oli leti ääres paar vaba kohta. Saimegi istuma. Sees oli mõnus ja soe ning kuidagi kodune. Minu kõrval muidugi kohe mulle vastav tegelane platsis. Ta ise oli ülijutukas ja tahtis lobiseda. Tutvustas ilusti ennast, vanust oli tal 64, meesterahvas. Vaatasin kohe, et tegu arvatavasti mingi kunstnikuga, kellena ta ka end esitles. Saladuseks muidugi jäi, mis kunsti ta tegi, aga ju ta üks elukunstnik oli. Soojas toas olid tal sõrmkindad käes, mille otsad olid ära lõigatud, nagu snaiperil mõnest sõjafilmist. Ees oli tal kolm jooki. Konjak, mida ta kordagi ei joonud, õlle ja veel mingi kange naps. Tegin mõned kontrollküsimused ja selgus, et „uhhuu“ teemasid temaga arutada ei ole mõtet. Rääkisime tühjast-tähjast ja eks tal oli suurem huvi hoopis mu kaasa vastu. Naljakas oli seda muidugi jälgida, kuidas ta üle minu kätega seletades proovis temaga rääkida. Ma kaua ei kannatanud seda vehkimist välja ja ütlesin talle seda viisakalt. Mees tõmbas tagasi ja siis lobises muudkui minuga. See on vist üks väheseid baare, kus saab ka suitsu osta. Kuna mul parasjagu olidki suitsud otsas, siis ostsingi paki ja läksin välja tõmbama ja ohhoo, keda ma seal nägin. Härra rahvasaadik kaugelt maalt oli samuti seal sigaretti pahvimas ja muidugi tema ja ühe ta kamraade jutt käis üle kõige. Saadik ütles, et tahab legendaarsesse Valli baari minna, kamraade sai tema peale millegipärast vihaseks ja palju ei puudunud, kui oleks konflikt tekkinud. Arutasid seal vene teemat ja õnneks see konfliktne inimene otsustas takso peale minna ja hr rahvasaadik astus baari sisse. Ta läks vastasnurka ja sinna tekkis ka kohe mingi trobikond tema ümber. Minu sõber aga oli endiselt omal kohal. Teatas, et müüb oma maja Võrumaal maha ja läheb Saksamaale elama. Täna aga tuli matustelt ja sattus Valli baari. Valli baari hinnad on vastuvõetavad, näiteks tume kvaliteetne õlu maksis neli eurot, mis Vanalinna kohta on vägagi soodne hind. Peale kahte pandi baar kinni ja läbi vanalinna jalutades juhtus veel niimõndagi, aga ei ole mõtet kõike ka üles kirjutada.

See postitus oli ajaloo väline ja kuna siin lehel käiakse üpriski palju, siis lihtsalt väike meeldetuletus, et ei ole ma päriselt kuskile kadunud. Kui mahti saan, siis tegelen nähtavasti teemadega edasi. Meenus kohe ka üks anekdoot:

Tartu pensioniameti ukse peale oli aerosoolvärviga kirjutatud „Elvis elab.“ Politsei alustas juurdlust ja selgitas välja, et pensionär Elvis Pärnaoks kirjutas selle teksti sinna, kuna ta polnud juba kolm kuud pensioni kätte saanud.

Eks mu aeg on kulunud kevadistele toimetusetele ja ka uue ajaloolise-ulmesugemetega romaani kirjutamisele. Kas sellega varsti lõpule jõuan, ei ole teada, kõik sõltub paljudest asjadest. Aga mul on päris mitmeid toimetamata raamatuid veel sahtlipõhjas, mis kunagi ehk ka ilmavalgust näevad. Eks aeg annab arutust. Kuna see postitus on blogi teemast täiesti väljas, siis et natukenegi asja kompenseerida, panen siia väikese infokillu vanast ajalehest, mis tekitas mõtteid. Teema on tegelikult tuttav ja sellest blogist mitmel korral läbigi jooksnud. Kaua kestis Rooma Riik päriselt? Ametlikku versiooni teab igaüks isegi, aga panen siia väikese väljavõtte ajalehe (Oma Maa, 7 juuni 1930) artiklist, kus räägitakse kellestki caesar Joan’ist. Mündil on kogunisti aastaarv peal, mis on üliharuldane või lausa võimatu nii vanade müntide puhul. Kahju, et ajalehes sellest mündist fotot ei olnud. Kas on mõni, kes leiaks teadaoleva mündi kirjelduse alusel selle mündi pildi internetist ning võtaks Caesar Joani jälje ajaloost üles? Eks kindlasti võib siin hakata mingeid paralleele otsima Inglise kuningas John’iga, aga kui on kirjas Joan ja caesar, siis mina jõuan ikka vana hea Rooma Riigi juurde tagasi, mis kestis 19. sajandi alguseni.

Haruldane vanaaegne kuldraha.

Valgamaal, Kuigatsi vallas, leidis neil päevil taluperenaine A. Kapp haruldase vanaraha. Raha on umbes endise Vene 10 kopikalise suurune, hästi alal hoidunud ja nähtavasti kullast. Ühel küljel on rahal inimese kuju ja ladina tähtedega sõnad ,,Joan" ning „caesar", kuna teisel küljel seisab kulli taoline vapp ja aastaarv 1004 ja veel kaks sõna, mida aga palja silmaga raske lugeda.

LÕPP

Surma evolutsioon

Algav jutt peidab endas päris palju informatsiooni ja ka kronoloogiat, kuid mitte aasta täpsusega, vaid ajastute täpsusega ja samuti on selles ära toodud ajastute järjekord. Samas, kaldun arvama, et need ajastud ei kestnud mitte kümneid tuhandeid aastaid, vaid paarsada kuni pooltuhat aastat. 

Neist hävingutest on olemas ka kirjeldused, mille läbi üks või teine maailm hukkus (maa, vesi, tuli ja viimane ajastu ehk meie peaksime hukkuma „õhu" läbi). Huvitav on veel see, et piibel kirjeldab samuti neid aegu.

1. Noa-eelne aeg - see oli Hüperborea, hiiglaste ehk Kalevipoegade maailm, kelle neelas maa.
2. Lemuuria - hävis tule läbi.
3. Noa-aegne maailm ehk Atlantis (hiiglaste ja normaalmõõdus inimeste aeg) - hävis veeuputuses.
4. Meie maailm - hävime "õhu" läbi?

Olemasolevast infost lähtudes võib teha kaks suuremakoelist ulmelist järeldust, kui võtta arvesse, et Maa on umbes 6000 aastat vana:

* Piibli veeuputus ei olnudki kuigi ammu. Sellest on ka igal pool üle maailma tõendid olemas – esimesed korrused maa all.
* Rooma Riik hävis 19. sajandi algul, kus vanakreeka Plato mäletas veel täpselt Atlanist ja selle hävingut.

Küll oleks hea, kui saaks teada selle muinasloo algallika, millest austatud teadusmehed kõnelesid.
Lugu pärineb 1918. aasta ajalehest ja juba siis nad teadsid kirjeldada pommi, mille kõige lähem vaste tundub olevat - neutronpomm. 

Muidugi võib see olla ka relv, millest meil aimugi pole ja muinasjutu ettekuulutuste järele toob just „õhk“ praeguse ajastu lõpu. Tsiteerin: „Meie kehale on võimalikuks saanud õhus ühe sekundi jooksul puruks minna ja laiali lennata kõige peenema, silmale nägemata tolmuna.“ Kuidas on see võimalik? Esimene neutronpommi katsetus toimus 1960 ja neutronpommi kontseptsioon loodi 1958. Samas, annan endale aru, et inimkonna (no on termin! Inim+konn(a). Kas üks paljudest näidetest tehislikult, kiirustades loodud keelest? See on aga juba omaette teema) hukkasaamine läbi õhu võib toimuda mis tahes viisil. Teadlased hirmutavad meid juba ammu CO2, lehmapeeru ja rohepöörasusega. Lennukid samuti triibutavad taevast, nii et läbi mingi „pommi“, õhu kaudu inimkonna hukk on kõigest üks võimalustest.

Koolitarkus räägib aga ahvidest, kellest arenesid inimesed, ürginimestest, orjadest, sekka natuke püramiididest ja ka Rooma Riigist, siis jälle katkust, pimedast keskajast, tööstusrevulotsioonist ja nüüd juba kvantajastust. Vanade lugude põhjal, mida mina olen lugenud, võiks hoopis öelda, et vanal ajal olid inimesed vägagi targad, siis aga mingil ajal justkui kadusid teadmised ja hiljem ilmus keegi Dr Mengele, ning alustas katsetega uuesti. Vanal ajal tunti inimese psühholoogiat ja ka teadusi, mida enam ei tunnistata, päris hästi. Teati, et uppuja surm on piinav-magus; külmuja vajub õnnestavasse rahulikku unne, terariistaga hukatav praktiliselt ei tunne mingit valu jne. Nad teadsid ka seda, et valul on mingisugune piir, millest üle minnes valu enam pole... 

Surma evolutsioon

Üks vana, teadusmeestele tuntud muinasjutt räägib mingisugusest hiiglaste rahvast, kes hukka sai selleläbi, et teda neelas emamaa. Maa avas süle ja mattis ta endasse.
Inimsugu, kes tuli selle järele ja asus umbes praeguse Vaikse ookeani kohal, maal, mida kutsuti Lemuuriaks, hävines tule läbi.
Atlantise inimsugu, kes elas enne meid ja kellest juttu isegi tõsisemas teaduses, sai hukka vees, kuna muinasjutt üleilmsest uputusest on selle katastroofi teinud õige reaalseks kogu praeguse inimsoo meeltes. 

Mainitud vana jutt toob uduse ettekuulutusena inimsoo tulevikust analoogia, et meie aja kultuuriline, see tähendab Euroopa inimsugu saab otsa neljandas looduselemendis - saab hävitatud õhus, niisama nagu hiiglased hüperborealased neelas maa, nagu lemuurlased võttis tuli ja atlantid vesi. Viimased leheküljed Euroopa ajaloos on avanud imelikul kombel mõndagi, mis sellele fantastilisele ettekuulutusele annab ootamatu tõenäolise ja sügava mõtte. Käesolevad aastad XX aastasajast saavad üleilmses ajaloos tähtsaks selle läbi, et inimene nende käigus on õppinud tundma uue suremise, uue enesehävitamise paatose hukatuse lõhkeainetes. Meie kehale on võimalikuks saanud õhus ühe sekundi jooksul puruks minna ja laiali lennata kõige peenema, silmale nägemata tolmuna.

Mõistusel on raske võtta sarnast surma reaalse, tõestisündiva asjana. Meie suudame ette kujutada uppuja piinav-magusaid unistusi, külmumise surma sureja saatuslikku, rahulikku und, mis tas õnnestavalt võimust võtab, ülespoodava närvide katkevat agooniat, ja seda, kuidas mahedalt läikiv terariist peaaegu valuta tungib inimkeha liigestesse, isegi keskaegade joovastavast peenendatud piinast saame meie aru ja mõistame neid jutte, mida räägitakse maharaiutud peadest, mis timuka tornidesse kukkudes puresid üksteist Prantsuse Suure Terrori ajal. Kuid kuidas kujutada endale ette oma keha täielikku ja silmapilkset hävinemist, mil ühe sekundi jooksul su vormi, su kuju, kõik su elundid silmapilkselt, kuid seal juures täielikult ning mehaaniliselt koost eraldatakse ja lihtsalt tolmuks jagunevad; kõige väiksemad kehajaod, luud, närvid, lihased, vereliblekesed, ajud ja süsi lendavad õhku, muutudes nähtamatuks põrmuks aja jooksul, mille vältus nii lühike, et sa ei jõuaks liigutada sõrmegi! Mitte ainult ise omas sisemuses ei ole seda võimalik ette kujutada isegi sarnase surma pealtvaataja ei mõista seda võtta tõeasjana; võimatu on uskuda omi silmi. Ta oli nähtav, tuntav, reaalne, plastiline. Inimesse mõjusid nii või tõesti hirmsad mõõgahaavad, lõhkilöödud pealuud, raiutud käed, jalad. Ning see kõik oli tõesti mõistetav ja enam-vähem arusaadav. See kõik oli enam-vähem reaalne.
Isegi püssirohi polnud esialgu hirmus; ta mürtsus kui kõu ning igast lõhkemisest sündis suits. Surm kõigest sellest oli siiski mõistetav.

Käesoleval ajal aga hakkavad tapariistade laskepaugud muutuma suitsutuks ja hääletuks (Kommentaar: Missugune tehnoloogiline tapariist I MS lõpul oli suitsutu ja hääletu? See on küsimuste küsimus! Siin meenus Tesla raadiokahur, mis tundub olevat küll väheke hilisem leiutis, aga mõtteainet on vägagi palju. Panen selle loo joone alla lisamaterjaliks pluss lisaks veel kaks ägedat jutukest "surmakiirtest"). Püssikuulide haavad on märkamatud ja valutud laskehoobi kangest jõust (Kommentaar: ulmetehnoloogia ulmetehnoloogia otsa!), aga suured haavad lõhkepommidest on ainult üleminekuks sellesse, mida juhtub ka nüüd, inimkeha täielikku ja silmapilksesse hävinemisse. Surm muutub niiviisi inimese täielikuks ja nähtamatuks hävitamiseks, mille põhjusedki näivad nähtamatud ja tundmatud (Kommentaar: Kahju, et ei ole teada, mis tehnoloogiatest siin kirjutatakse, aga näib, et nad ise ka päris täpselt ei teadnud, kuidas need tehnoloogiad toimisid).

Inimese surmamise evolutsioon - meie ei räägi siin loomulikust, looduslikust surmast - näib kõigi tundemärkide järele viivat sellesse, et suremine saab täiesti nähtamatuks, selle tõttu kui nähtus täiesti irreaalseks, ja seda rohkem ning rohkem kohutavamaks inimeste meeltele. Kuid nagu helil on teatud kauguse piir, mille taga teda enam ei kuulda, nagu valulgi on piir, millest üle teda enam ei tunta, nii on piir ka surma kohutavusele. Ning nägematu surm on üle astunud surmahirmu ning kohutavuse viimsest piirist ja on kui reaalne võimatus kaotanud igasuguse kohutavuse. Võimatu on tunda surmahirmu väljaspool surnukeha. Harilikus surmas ühes matmise kommetega on see kõik meile arusaadav, mida harilikult tunneme surma ees. Kuid selles uues surmas, mis nüüd läheb moodi lahinguväljal, selles silmapilkses ja absoluutses keha hävinemises, pead pööritavas ootamatuses, millega see kõik sünnib, selles on meile niipalju antud, et meie ei suuda enam kõike kinni võtta. Meie imestame, kuid meie ei karda. Vähemalt, meie ei karda nii, kui seda surma, mida näeme voodites, kirstus ja surnuaial.

Viimaste aastate jooksul on uue surma pale saanud meile harilikukski, kuid ometi oleme ta vastu peaaegu külmad. See on mehaaniline, masinlik surm. (Kommentaar: Mis asi on mehaaniline ja masinlik "uus surm?" Meenus kadunud Arvo Soometsa kommentar I MS kohta. See ei olnud mitte inimeste ja inimeste vaheline sõda, vaid tulnukate ja inimeste vaheline sõda, mille kõige lähem kirjeldus meenutab H. G. Wellsi "Maailmade sõda"). See on midagi rohkemat, kui meie mõistus võtta suudab. Surm mida inimene valmistab inimesele, on igatahes teinud läbi määratu suure evolutsiooni. Kaini vanast heast armsast vennalikust rusikast on ta jõudnud kultuurilise liddit’ni. 

Ei ole ime, kui see vana ettekuulutus, et Euroopa inimsugu saab puruks pillatud õhku, läheb täide. Nii sõjad kui ka anarhiad viivad sellele ühisele teele.
Ikka uued ja uued lõhkeained ja tapariistad toovad endaga ikka uusi ja uusi lõhkumisi jõu ja moraali tasakaalus, millel põhjeneb iga ühiskondlik korraldus. Selle tasakaalu hoolimatust, kuid meeleheitlikust rikkumisest sünnivad veel hirmsad katastroofid, sarnased maailma senistele äkilistele muudatustele, mida tunneb teadus ja ajalugu.

Allikas:
Postimees (1886-1944), nr. 110, 13 juuli 1918.

Joonealune
------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Nicola Tesla raadiokahur.
Elektrilained põletavad väeosad 20 sekundiga.

Nicola Tesla jutuajamine sellest, nagu oleks ta leiutanud vahendi, kuidas kauge maa tagant nn. surmakiirte abil hävitada lennukeid, sõjalaevu ja terveid armeesid, tekitas Ameerikas sensatsiooni ning ajakirjanikud ründasid leidurit, et saada täiendavaid andmeid. Lühikese kõhklemise järele teatas Tesla järgmist:
Tema on lahendanud küsimuse, mille kallal ammugi näevad vaeva elektrikud ja raadiotehnikud: ta on leidnud abinõu, kuidas juhtmeteta anda kauge maa taha edasi suurel hulgal elektrienergiat. See energia võib kaugustes levida katkestamatult elektrivoolu näol ja mööda nähtamatuid juhtmeid, mida loob leiutatud aparaat. Seda energiat võib kasutada elektrimootorite, trammide jne käimapanemiseks. Kuid seda energiat võib saata edasi ka hetkeliste laengute näol: siis on ta rohkem kontsentreeritud ja omab hiiglapinge. Sarnane „elektrilaine" levib 300 000 kilomeetri kiirusega sekundis ning osutub õudseks laenguks, mis kõik hävitab oma teel. Rääkides oma esimeses jutuajamises oma leiutise kasutamisest sõjaliseks otstarbeks, pidas Tesla silmas just neid laenguid. Ta näeb ette pikkade torude ehitamist - omamoodi „raadiokahurid" mille abil võib elektrilaengut täpsest juhtida vajalikku kohta, Ühest laengust jätkub, et 10 000 lennukit (fantastiline arv!), mis kahurist lendavad 400 km kaugusel, langeksid maha haavatud lindudena. Väeosad, kes satuvad elektrilaine tegevuspiirkonda, põlevad sõna otseses mõttes ära 20—30 sekundiga. Püssirohukeldrid lendavad õhku, soomus sulab ära jm.

Leidur märgib aga, et iga raadiokahur vajab pinget 15 miljonit volti, ja see piirab nende arvu. Sellegipärast on Tesla veendunud. et tema leidus surmab sõja, sest uue relva tekkimisega muutub igasugune sõjategevus mõttetuks (Kommentaar: Ulmelised tehnoloogiad on pühitud mati alla, sest muidu ei saaks enam ammu õigustada sõdasid ja muid kuritegusid inimkonna vastu. Teisest küljest jälle, meil olla tuumapommid, isegi vesinikpommid, juhul muidugi kui ikka on, ja ikka kisub asi III MS poole. See on iseenesest väga absurdne olukord, et enamus inimesi ei näe kardinate taha, ei taba ära „mängu“ tõelist olemust).
Tesla on tšehh. Ameerikasse rändas ta 50 a. tagasi, töötas koos Edissoniga, tegi rea väärtuslikke leide vahelduva voolu alal ning saavutas kuulsuse oma eriliste kõrgepinge-aparaatidega. Tesla on praegu 78-aastane.

Allikas:
Päewaleht, nr. 196, 19 juuli 1934.

Surma suurtükk.
Inglise sõjavägi saanud uue kohutava relva.

London, 13. aug. Lühike telegramm teatas neil päevil maailmale, et tuntud Inglise õpetlasel prof. Anthony'l on õnnestunud lõpuks ometi leiutada „surma kiiri", milledest viimase kümne aasta jooksul olnud nii palju juttu. Terve rida kuuldusi sensatsiooniliste surmakiirte avastamiste üle on seni osutunud lõpuks ikka blufiks. Kuid Prof. Anthony leiutisele inglise lehed pühendavad palju ruumi, kirjeldades seda peensusteni ning kinnitavad, et seekord surmakiiri tuleb võtta puhta kullana.
Prof. Anthony töötas seni hoopis teisel erialal. Juhuslikult ta avastas, et iga keemiline aine ja iga gaas omab oma laine ja neid laineid võib õhu kaudu edasi anda. Raadiolainete abil on võimalik saata kindlas suunas ja teatud vahemaa taha keemilisi aineid ja gaase, muidugi ka mürkgaase, reguleerides neid nagu tulirelva laske. Prof. Anthony aparaat on võimeline õhu kaudu edasi toimetama mürke, tappes silmapilkselt tema mõjupiirkonda sattunud elusolevusi. Aparaati võib paigast paika toimetada veoautol või lennukil.
Sama aparaat on võimeline hävitama lennukit õhus. Tema abil edasi antud elektrilained katkestavad silmapilkselt elektritegevuse suures rajoonis (Kommentaar: Tänapäeval tuntud kui EMP pomm ehk elektromagnetimpulss pomm).

Prof. Anthony poolt sooritatud katsed tõendavad, et pole võimalust astuda võitlusse surmakiirtega. Nad läbivad paksemagi soomuskatte, tungivad maa-alustesse varjendeisse ja läbi betoonseinte. Viimaste suurte õhumanöövrite ajal Londoni kohal prooviti ka prof. Anthony aparaati valitsuse esindajate ja ekspertide juuresolekul. Linna lõunapoolses osas ootasid kuus lennukit käsku õhkutõusmiseks. Prof. Anthony oma aparaadiga asus viis kilomeetrit aerodroomist eemal. Pommilennukite reservuaarid olid täidetud bensiiniga. Enne lennukisse tankimist bensiin oli hoolikalt üle kontrollitud ning lennukeid valvasid kogu aeg sõjaväe patrullid. Kui anti märku stardiks, prof. Anthony pani tegevusse oma aparaadi. Läkitades teele hapniku ja vesiniku lained sellises proportsioonis, et see annab kokku vee. Ükski pommitajaist ei suutnud liikuda paigast. Kui vaadati üle kütusepaagid, siis selgus, et bensiini hulka oli segunenud vett. Teatavasti lennukimootorid ei hakka tööle, kui bensiin sisaldab väiksemaski määras vett.
Surmakiirte kallal on prof. Anthony töötanud tema oma sõnade järgi, tervelt kümme aastat. Ta ei karda oma saladuse omastamise pärast. Tema poolt konstrueeritud aparaat omab iseärasust, mis asetab Inglismaa paremasse seisukorda selgi korral, kui seda aparaati õnnestuks konstrueerida ka teistel riikidel. Tuleb jääda äraootavale seisukohale, kas prof. Anthony leiutist tabab sama saatus, mis palju teisi surmakiiri tabanud seni.

Allikas:
Maa Hääl : maarahva ajaleht, nr. 93, 16 august 1937.

Surma kiired.

Berliini lehtede teatel on noorele saksa insenerile Karl Haraschile keeldutud andmast patenti tema poolt leiutatud „Keemiliste kiirte" peale. Keeld on sündinud kaitseministeeriumi korraldusel, kes toiminud Versailles'i lepingu eeskirjade järele. Harasch demonstreeris oma leiutist, näidates, et kui „keemilisi kiiri" juhtida plahvatuva aine peale, süütavad selle põlema isegi kauge maa pealt. Proovikatsete juures paigutati dünamiidipadrunid sõõris üksteise kõrvale. Kesk sõõri seisis leidur oma aparaadiga, mis tekitab nimetatud kiiri. Suunates kiired ükskõik millisele dünamiidipadrunile, leidur pani need plahvatama, seejuures igakord plahvatasid ainult kiirte piirkonnas olevad lõhkeained.

Oodatud autasu ja rahaliste ettepanekute asemel leidurile tehti vaid ettepanek, et ta oma allkirjaga kinnitaks lubadust katkestada kõik edaspidised katsed ja hävitada aparaat ning selle joonistused. Nõnda kõlab vähemalt „Reichswehr'i" ametlik teadaanne.

Kommentaar: Kui sellised relvad on tõepoolest olemas ja riikide juhtkonnad ja isegi osad teadlased on neist teadlikud, siis sellisel kujul nagu tänapäeval sõdu peetakse, ei saaks enam pidada. Ma loodan, et jõudis sõnumi mõte kohale.

Allikas:
Sõnumed (1931-1933), nr. 205, 24 oktoober 1931.

LÕPP

Goethe ja Schilleri vaimud Kuressaares

Sattusin lugema huvitavaid artikleid ühest väga huvitavast mehest, kes muu seas oli ka pidanud Kuressaare linnapea ametit 20. sajandi algupoolel. Spiritism ja sellega tegelemine oli sellel ajal väga moes. Tänapäeval ollakse ikka kaunis lahjaks jäädud, pannakse aiva kaarte, ei enamat. Kuigi mina ise pean vaimudemaailmaga kontakti saamise otsimist mõttetuseks ja suisa ohtlikuks, kuid sellel alal on kindlasti olnud väga teadlikke tegijaid.
Üks suurmeister sellel alal oli Artur Conan Doyle, kelle vastavaid kirjutusi olen lugenud päris mitmeid. Tema oli selle ala meister, kuid nüüd tagasi algava loo juurde.
Loo peakangelane härra Henriksen (mõnel pool ka Heinrichsen) tegeles spiritismiga ja oli ühenduses ei kellegi muuga kui Schilleri, Goethe, Kristuse ja teistega. Ta võttis vastu ja kirjutas nende dikteerimisel paksu paki teisest ilmast saadetud luuletusi ja romaane. Ilmselt vedelevad need käsikirjad veel tänapäevani kuskil ämblikuvõrkudest täidetud Kuressaare Kubermangu tänava mõne vana maja pööningul, sest käsikirjad ei hävine (Bulgakov, Meister ja Margarita). Või siiski hävinevad, sest need pole sellest ilmast pärit. Uskuda või mitte? Kõike ei peagi uskuma ja ega tollel ajalgi ei usutud, aga algavas loos toob ta välja mõned sõnumid, mis ta teisest ilmast olevat saanud, ja need on vägagi huvitavad ja intrigeerivad. Mõtteainet on. Ja mõtteainet on ka selle üle, mida arvas asja kohta arst. Nimelt, tollel ajal usuti, et taoline automaatkirjutamine eksisteerib tõepoolest, kuid vaimude maailma asemel võtab automaatkirjutaja ühendust iseenda alateadvusega. Loo lõpetuseks paneb arst diagnoosi algava loo peakangelasele, kuid teisest küljest, millise diagnoosi saaks see arst ise tänapäeva arstide käest? 

 

Vaimude erasekretär jutustab.

Kuigi elevus on juba vaibumas, tõotab Saaremaa pealinn Kuressaare omal viisil veel tänavu kaua anda kõneainet. Nimelt sai hiljuti Kuressaare endine linnapea ja omaaegne advokaat E. Henriksen ettepaneku Berliini kirjastusärilt „Concordia", milline äri tahab oma kirjastusel anda välja ei midagi vähem kui spiritistlikul teel Goethe ja Schilleri vaimude poolt Henriksenile dikteeritud draamasid. Henriksen, kes tuntud meie vanema spiritistina, ja kes sel alal katsetanud juba veerand aastasada, väidab, et tal on korda läinud luua suhteid endiste suurvaimudega, kes nüüd liiguvad vaimuderiigis. Nende heade suhete tulemusena tal nüüd olevat läinud korda hakata sarnaste kuulsate kirjameeste, nagu Schiller, Goethe j. t., erasekretäriks ja vaimud käivat järjekindlalt temale oma uusimaid teoseid dikteerimas. Muidugi, paljud muigavad ja ei taha uskuda sarnastesse üleloomulikkudesse asjadesse, kuid on ka uskujaid, üks kindlamaid mehi viimastest, Saaremaa koolivalitsuse esimees Steinberg, äratas oma tutvuste kaudu asja vastu huvi saksa kirjastajate keskel ja nüüd nii polevat sugugi võimatu, et mõne aja pärast ilmuvad Berliinis trükituna teosed, mille autorid juba aastakümnete eest teise ilma rännanud, kuid sealgi pole loobunud kirjanduslikust tegevusest. Esialgul tuleks sarnasel puhul kirjastamisele Henrikseni poolt kirjapandud draama „Hullumeelsed", viies vaatuses, mille autoriks pole keegi muu kui Schiller'i vaim.
Külastame seda omapärast meest ta kodus, Kuressaares, Kubermangu tänaval. Henriksen kurdab, tal ei olevat mahti kuidagi oma majapidamisegi asju korraldada. Nii palju olevat tegemist vaimude erasekretärina, et kuidagi kõigega ei jõua toime tulla. Ka majanduslikud raskused kippuvat end tunda andma, kuid mees on kindel, et draamade valmimisel ka temagi seisukord paraneb. Nimelt ei Schiller ega ka Goethe ei tahtvat kumbki teises maailmas mingit tasu oma teoste eest ja jätvat honorari täiesti vaevatasuks oma sekretärile Kuressaares.
Kesk igasugustest antiikmööblitest tulvil töötuba jutustab Henriksen oma tööst. Kuigi ta spiritistina olnud tihedas kontaktis surnute vaimudega juba aastaid ja isegi aastakümneid, tutvus maailmakuulsate saksa kirjanikkude vaimudega olevat alles täiesti värske. See algas alles möödunud aastal, mil kõik ajalehed tõid pikki kirjutisi Goethe 100-aastase surmapäeva puhul. Henriksen istus sagedasti õhtuti oma kambris ja arvas kuulvat eriti, kuidas ta surnud vanemad ilmuvad tema juurde juttu vestma. Mitte üksi vaimude riiki puutuvaid küsimusi ei käsitleta sarnasel jutuajamisel hauatagustega. Ühel õhtul istunud Henriksen, ta enda seletuse järele pisukese laua ääres oma isaga juttu ajades. Kõne kaldunud ka just päevakorral olevatele Goethe mälestuspidustustele. Isa vaim küsinud sel puhul, et kas Henriksen ei taha vast isiklikult Goethega paar sõna juttu puhuda. Muidugi ei olnud agaral spiritistil midagi sarnase võimaluse vastu ja mõne sekundi äraolemise järele teatanudki isa vaim: „Sain kätte, härra Goethe tuleb silmapilk." Nii olnudki. Henriksen kuulnud, kuidas Goethe tervitanud teda saksakeelse neljarealise salmikuga ehtsal luuletaja kombel. Vaim teinud kohe juttu, et kas Henriksen ei tahaks panna kirja meistri uuemaid teoseid ja need elavatele edasi toimetada. Käsutanud siis kohe, et võtku aga mees pliiats ja paber ning hakaku värsse paberile laduma. Esimese veerandtunni jooksul olevat olnud juba kaheksa salmi kirjas. Nüüd aga olevat mõlemad juba harjunud nii koos töötama, et kulub neljarealise salmi kirjapanemiseks vaevalt poolteist minutit. Goethe vaim olevat nii agar dikteerima ja puistavat riime nagu varukast, nii et ta sekretäril vahepeal vaevalt jätkuvat aega pliiatsite teritamiseks. Nii on ta seni usaldanud Henriksen'ile umbes 1300 salmi oma luuletusi teisest maailmast, mis kõik käsitlevad hauataguse elu saladusi.
Millegipärast meeldivat surnud kirjanike vaimudele just nimelt hr. Henriksen Kuressaarest. Viimase enese seletuse järele olevat ta suhetest Goethe vaimuga saanud kuidagi haisu ninasse ka Schiller'i vaim ja tulnud tellima, et kas ei aitaks Henriksen ka tedagi oma uuemate teoste saatmisel elavate maailma. Schiller palju luuletustega siiski enam ei tegelevat. Seni ta olevat dikteerinud ainult 747 salmi. Päris võistlus läinud aga surnud kirjanike vaimude vahel lahti, kui Goethe olevat teinud juttu draama kirjutamisest.
Hakatud öösiti, kui kõik Kuressaare linn on juba puhkamas, tasapisi panema kirja draamat „Surm", mis kavatsetud viievaatuselisena. Sellest on kirjas 440 suurt poognat. Siis aga seganud end vahele Schiller'i vaim, kes vahepeal kaasvaimude käest oli kuulda saanud Goethe suurtest kavatsustest - maailma veel hauatagusest üllatada draamaga.
Schiller hakanud nüüd tellima, et tema tahaks ka omapoolt ühe viievaatuselise draama dikteerida. Olnud suuri arutamist ja sekeldusi surnud meistrite vaimudel omavahel, kuni nii kokku lepitud, et vahepeal Goethe dikteerib Henriksen'ile oma luuletusi edasi, ta draama pannakse aga seniks kõrvale ja ennem valmib Schilleri „Hullumeelsed". Töö lõpetamiseks ei kulu ka enam palju aega. Neli vaatust on juba valmis ja neist mõned pikemad monoloogid olidki saadetud Berliini kirjastusele „Concordiale" tutvumiseks, kes nüüd tahtvat endale saada koguni Goethe ja Schilleri hauataga valmivate teoste avaldamise ainuõigust. 

Teosed, mida suurte meeste vaimud dikteerivad, on järgmised: 

1) Goethe dikteerib 5-vaatuselist draamat „Surm" (Der Tod). Seni on kirjutatud 660 lehekülge.
2) Schiller dikteerib 5-vaatuselist draamat "Hullumeelsed" (Die Jrrsinnigen). Sellest on kirjutatud 7278 lehekülge, praegu on käsil 4. vaatus.
3) Pushkin dikteerib romaani värssides "Kangelane" (Geroj), seni on kirjutatud 720 värssi.

Vaimude erasekretär, on kõike seda jutustades sattunud hoogu ja toob oma sõnade kinnituseks välja mitu piiblipaksust pakki käsikirju. „Need siin on Schilleri omad ja neid teisi dikteerib Goethe!"
Kuna olevat juba ette tähtis, et inimkond teaks suurte meeste hauatagusest tööst, siis hr Henriksen on heal meelel valmis lubama neisse pilku heita. Eriti heaks peab ta ise „Hullumeelsetest“ monoloogi, milles vaimudemaailma esindaja manitseb mässama hakanud rahvahulka. Stseeni peategelasest vaim ei jäta naeruvääristamata ühtki eluavaldist. Eriliselt terav ta on rahvasteliidule (ÜRO) ja ristiusule, milline vaade Schilleri vaimu seletuste järele pidavat valitsema kogu surnuteriigis. Kristlasi nimetatakse monoloogis, mille pikkus üle kümne käsikirja lehekülje, korduvalt hullumeelseteks.

„Olete hullumeelsed, kui usute Kristuse sõnu, kui ta seletanud, et tema veri peseb teie patud. Looja ise on küllalt vägev, et ilma igasuguste vahetalitajateta patte andestada. Olete hullumeelsed, kui usute, et üks kurjategija võib teisele ta patte andestada..."

Draamas nimetatakse Kristust korduvalt maailma suurimaks kurjategijaks. Schilleri vaim seletab seal ka, miks see nii on. Vaimudemaailmas olevat kõigile teada, et armas jumal on valinud Kristuse, kes oli ainult lihtne Maria ja Joosepi poeg, oma volinikuks maa peale, et ta teeks imetegusid ja nende varal aitaks inimeste südameid võita jumalale. Neitsist sündimise juttu ei tunnistavat vaimud. Nii leidub ka draamas lause: „Jumalal pole olnud, ega saa ka kunagi olema siin maa peal ei poegi ega tütreid."
Nagu juba öeldud, vaimudemaailm seletavat, et Kristus oli maa peal läinult jumala saadikuna volitatud tegema imetegusid. Kristus aga pole jäänud talle ettenähtud piiridesse ja hakanud end nimetama jumala pojaks, hakanud patte andeks andma, milleks tal volitused puudunud jne. Selle karistuseks siis jumal andnudki ta vastaste meelevalla alla ja lasknud ta hukata. Praegu kannatavat Kristuse vaim hauataguses riigis kõige raskemini ja viimaseks kohtupäevaks alles jumal mõtlevat välja erilise karistuse, millega nuhelda meest, kelle õpetuse läbi 2000 aasta jooksul hulgad miljonid inimesi on sattunud valeteedele. See karistus tulevat õudsem, mis tabab ühtki teist patust. 

Märkus: Ühes teises, üks aasta hiljem (1934) ilmunud artiklis aga väidetakse, et Henrikson on Kristuse vaimuga kaks korda ühenduses olnud, kus Kristus on andnud talle huvitavaid andmeid oma päritolu, sündimise, kasvatuse, töö ja tegevuse kohta. Osa neist teadetest läheb ühte piiblist tuntud asjaoludega, osa aga on täitsa uudsed ja valgustavad paljusid seniseid tõekspidamisi sootuks teisiti.  

Ka Schilleri praegu poolikuna seisev draama „Surm" käsitavat samasuguseid teemasid ja olukordi vaimudemaailmas, ja tegevustik ise on kantud surelikkude maailma.
Kas on aga siin tegemist tõesti Schilleri ja Goethe vaimudega? Võimalik ju, et keegi vaimudest esineb lihtsalt kuulsate kirjanike nimel.
Eksimist ei pea Henriksen kuidagi võimalikuks. Ei usu, et keegi teine võiks dikteerida talle nii sügav-filosoofilisi asju, kui need on. Ja pealegi iga väikene vaim ei suudaks töötada nii intensiivselt. Ilma ainsagi parandusteta vaimud dikteerivat terve öö.
„Oi suured tööd on meil veel ees. On juba olnud rääkimisi, et nende draamade lõpetamise järele kohe alustame uutega. Kui oleksin täiesti vaba majanduslikest muredest ja vanadus ei kipuks peale tulema, siis suudaksin kindlasti aidata surnud suurte meeste vaimudel saata maailma paljugi teoseid, mille kasulikkus inimkonnale määratu."
Vanadusega ei olevat siiski just nii suur mure. Saladuslikul näol seletab Henriksen, tal olevat lootusi, kui täidab korralikult vaimude nõudmisi, et need talle ta noorusegi veel tagasi annavad.
Vesteldes omapärase mehega, on kulunud juba paar tundi ja Henriksen muutub silmnähtavalt ikka närvilisemaks. Nähtavasti on lähenemas aeg, mil ta jälle peab võtma pliiatsi ja paberi, et asuda erasekretärina teise maailma vaimude teenistusse. Teeme minekut, kuid veel teel kõlavad kõrvus sõnad oletatavast Schilleri draamast „Olete hullumeelsed, te inimesed, kes usute…

Hr. Hendriksen, kes Kuressaarele nii rohkesti annab kõneainet, oli omal ajal samas linnas maksuinspektoriks, ajutiselt isegi Kuressaare linnapea ja töötas saksa okupatsiooni ajal juristina kohtute juures ning hiljemgi advokaadina. 

Praegu tal enam pole mahti sarnasteks maiseteks toiminguteks. Kuigi mõned kipuvad kahtlema, kas spiritisti mõistusega kõik korras on, leidub teisi, kellele sarnane kahtlustus tundub otse teotusena. Viimased tuletavad meelde, et Henriksen, kellele omal ajal isegi tavalise palvekirja kokkuseadmisel puhttehniline külg raskusi teinud, ei suudaks ise omast peast kunagi sarnaste võrdlemisi puhtastiililiste teostega hakkama saada, kuigi viimased tunduvad vast sisult vanamoelistena. Just vananenud stiil tõendavatki, et siin tegemist tõesti saksa omaaegsete suurkirjanike vaimude sünnitusega. Ka peavad end mitmed niivõrd headeks Schilleri ja Goethe teoste tundjateks, et endistes ja „hauatagustes" töödes leiavad palju iseloomulikult ühist.
Vähemalt ülalnimetatud Saaremaa koolivalitsuse juhataja on kindel Henrikseni võimetes hauataguste suhete sõlmimisel. Kuid ka teisedki saarlaste pealinnast ei jäta tunnustamata populaarsust, mille oma spiritistlike juttudega on omandanud kummaline mees. Nii tänavu ei valitud Kuressaare „suvekuningaks" keegi muu kui hauataguste usaldusmees Henriksen.

Teine lugu.

On olnud aegasid, kus säärastele ettekuulutustele isegi suurt tähelepanu pöörati, nii on paljud vanaaja valitsejad ja väejuhid enne sõjakäike ja muid tähtsamaid toiminguid ennustajate juures käinud ja alles soodsate ennustuste korral tegevusse astunud oma kavatsuste teostamiseks. Muuseas räägitakse, et ka maailmasõja päevil sakslaste ja liitlaste vägedes üksikute sõjaoperatsioonide puhul mõningaid ennustusi salapärastelt vaimuvõimudelt on tehtud, mis olevat ka täide läinud.
Üldiselt on aga teadus hauataguse elu ja vaimudemaailma olemasolu ja saladuste suhtes alles lapsekingades. On palju asju ja nähtusi, mille olemasolu meile tunda, kuid mida meie seletada või kasutada ei oska. Inimese uuriv mõistus püüab aga selgust muretseda ka neisse asjadesse, mida tänapäeva teadus veel ei mõista.

Kes ei tunne Kuresaares pikka, kuivetut, pikas mantlis härrat, kel tema jalutuskäikudel on alati kaasas tema jahikoer. Selleks härraks on endine kauaaegne maksuinspektor Ernst Heinrichsen, kes viimasel ajal oli vannutatud advokaadi abi. See mees on kaua aega vaimudeküsimust uurinud ja katseid teinud vaimude-maailmaga ühenduse loomiseks, küll meediumide abil, küll ilma, kasutades seejuures igasugu meetodeid, mis temal vastava kirjanduse kaudu teada, samuti teiste spiritistide kogemusi. Härra Henriksenil on korda läinud mõningaid tulemusi saavutada, mille põhjal tema julgeb võivat otsustada, et vaim ei sure, vaid elab edasi ja vaimuga on võimalik kontakti luua. Kauaaegsete katsete kestel on Henriksenil, nagu ta kinnitab, läinud korda paljude isikute vaime kutsuda välja ja nendega kontakti luua. Seanssidel on vaimude nimed, päritolu, vanadus, elukutse, mõnikord ka usk jne. paberile üles märgitud, samuti muud kõnelused ja vaimude seletused, seejuures selle isiku käekirjaga, kellele vaim end ilmutanud. Mõnikord on ilmunud tuntud isikute vaimud, teinekord aga täitsa tundmatute. Nii on kord ilmunud kaupmees Vorobjev Irkutskist, räbalakorjaja Steves Philadelphiast jne, kellest vaimude-väljakutsujal varem aimugi polnud. Küsimuse peale, miks võõras vaim ilmunud, seletas Steves, et „Teie kutsuv tahtejõud tõmbas mind siia ligi", üldtuntud isikuist on Henrikseni katsetel ilmunud muuseas Heinrich Heine, Goethe, Rasputin j. t. Kuna Heine ainult oma nime paberile kirjutanud, luuletanud Goethe juba umbes 20 aastat tagasi ühe oma „algupärase luuletusegi", mis seni kuskil ei ole ilmunud. Goethe, kellel kaks nime Johann-Wolfgang - esinevat ainult Wolfgangi nime all, kuid seejuures mitte unustades „von'i" tiitlit, nii siis Wolfgang von Goethe. Oma isaga ja emaga, samuti naisega olevat Henriksen sagedasti ühenduses. Vaimud enamasti soovivat, et neid sagedamini välja kutsutakse, kuid olevat ka sarnaseid vaime, kes välja ei taha tulla või siis välja ei pääse. Üldiselt olevat Henriksen tähelepanekute ja vaimude seletuste järele hauataguses elus umbes järgmine olukord:

Kõigi surnute vaimud elavad edasi, kuid see olu ei ole reaalsus, vaid illusioon. Vaim kujutab enesele ette, et ta läheb sinna-tänna, teeb seda-teist, räägib millegi üle kellegagi jne. Vaimud on umbes 5000—10000 suurustes rühmades, kus valitseb täielik distsipliin. Vaimud on liigitatud inimestel maapeal olnud elukutsete järele: vaimulikud iseliigis, käsitöölised iseliigis jne. Vaimudel kestavad edasi need huvid, mis neil olid maapeal: jahimees käib jahil, sepp töötab sepikojas jne. Kõik vaimud püüavad edasi areneda ja täienevad täiuse poole. Ausal inimesel on aus vaim, kelmil kelm vaim, kes on valmis petma ka teda välja kutsudes. Vaimude seas on neid, kel vabadus ilmuda kutse peale, kuid on ka neid, keda välja ei lasta ülemuse poolt. Sarnaseil puhul on aga võimalik kontakti luua vahemeeste kaudu, kuigi harilikult ainult lühikeseks ajaks. On rida vaimusid, kes väga teenistusvalmis ja heameelega vahendaja osa etendavad. Sarnaste vahetalitajate kaasabi olevat ka Henriksen vahel kasutanud.
Henriksen on varemalt rohkesti kordaläinud katseid sooritanud hambaarst Reicheli abil, kes olnud suurepärane meedium. Nüüd teeb Henriksen katseid üksinda. Tema kutsub välja vaimu, kellele esitab küsimusi, laskub siis ise täiesti neutraalolekusse, seades enese ette lauale paberi. Ilmunud vaim juhtivat siis Henrikseni kätt. Käsi hakkab liigutusi tegema ja kirjutab pliiatsiga või tindiga paberile selle, mis vaim tahab kirjutada. Selle meetodi ütleb Henriksen olevat siiski primitiivse spiritismi alal, kuna suurema harjutuse tagajärjel olevat võimalik isegi vaimu kõnelusi kuulda ja veel suurema edu korral ka kujusid näha, nii et vaimu võib katsetaja näha ning kuulda, nagu omasugust isikut. Lõpuks olevat vaimu võimalus näha ka teistel isikuil, kes katsete juures viibivad. Isiklikult ei olevat Henriksen oma katsetes veel nii kaugele jõudnud. Ainult üks kord on ilmunud nähtavale tundmatu vaimu käsi, mida ka temaga katse tegemise juures viibinud isik näinud. Viimane kohkunud nii ära, et tulnud seanss kohe lõpetada.
Viimast korda katsetanud Henriksen 8. aprillil. Hea tuju ja tervise juures olles mõtelnud ta kord jälle oma naise vaimuga kontakti luua, soovides naise soovile vastu tulla tema vaimu sagedamaks väljakutsumiseks. See olnud umbes kell 7 õhtul, kui laua taga istudes ja paberilehte valmis pannes katsega alanud. Varsti ilmunud naise vaim. Selle järele loonud Henriksen kontakti ka oma isa vaimuga. Jutu isaga lõpetanud, tulnud talle järsku meelde, et Eestis väga palju Goethest kirjutatud tema 100. surmapäeva puhul. Seepärast tekkinud Henriksenile mõte isa vaimult küsida, kes sel Goethe vaimuga kokkupuutumisi on olnud ja mida Goethe teeb. Küsimise peale vastanud isa, et tema Goethega rääkinud ei ole, kuid lisanud, et „Sinu ema on temaga rääkinud". Isa vaim küsinud siis omakorda pojalt Henriksenilt, kas poeg soovib Goethe vaimuga rääkida. Jaatava vastuse saanud, käskinud isa vaim poega veidi oodata. Umbes poole minuti järel ilmunud isa vaim uuesti ja selle dikteerituna kirjutanud Henrikseni käsi paberile saksa keeles järgmist:

„Mu armas Poeg! Su soov teostub kohe. Härra von Goethe on kohe su juures. Ma lahkun sinust, et mitte segada. Võta hea sulg, et sellega võiksid kirjutada kõik, mis härra von Goethe sulle ütleb. Nüüd ela hästi, mu hea ja armas poeg. Sinu vana isa."

Kohe selle järele kadus isa vaim ära ja ilmus Goethe vaim. Henrikseni käsi kirjutas nüüd:

„Tere, härra advokaat. Ma olen teie vana tuttav Wolfgang von Goethe. Palun teid, austatud härra Henriksen olge nii lahke ja öelge kõigile inimestele, kes ametis minu pühitsemisega, et see on tarbetu armastusvaev, kuna vaimud hauataguses ilmas vähe hoolivad sellest inimlikust nõrkusest. Minge Weimari ja öelge seda inimestele. Ma olen kaugel eemal neist asjadest. Ma tahan üksnes, et inimkond saaks täiuslikumaks. Spiritismi-stuudium on mulle väga sümpaatne tegevus ja ma palun, kui see võimalik, mind sagedamini kutsuda, et te sellega saaksite rohkem tõendusi vaimude olemasolust ja inimeste edasielamisest pärast surma. Minu töö siin koosneb praegu enamikus sellest kuidas inimene end saab edasi arendada. Inimene on loodud Jumala, kõikvõimsa näo järele, kuid inimesed on oma päritolu kohta välja mõtelnud kõiksuguseid rumalaid teooriaid. Need kõik on selge rumalus. Darwin oma teooriaga inimeste sugulusest ahvidega on täielikult eksiteel. Jumal üksinda teab inimeste päritolu saladuse. See teadus tuleb jätta Jumalale täiesti üksinda. Nüüd dikteerin teile mälestuseks mõned väikesed värsid (toome siin need kui „algupärandi" saksa keeles). NB! Võib esineda vigu sõnades, kuna ajalehe trükikvaliteet on väga halb:

Mein Freunte es däucht mir so ost,

Das Liebe Dein Herz Dir verwundet,
Doch nimm sie als Bürde, wie Du es erhofst
Und spende auch selbst, was Liebe befundet.
Dein Herz ist so frei und gibt Dir genug
Von allen den Gütern des Lebens,
Doch rechne nicht immer, ob dabei Betrug,
Ob Lüge und Wahcheit; es ist ja wergehens.
Wenn Menschen sich lieben,
So denken sie ost,
Das Liebe und Treue dort möglich,
Wo Menschen sich sehen alltäglich.
Doch dieses ist Jrrtum und schmergt sie ost sehr.
Wenn bitt're Enttäuschung sie finden;
Ein Rat nur ist möglich und dieser ist habe —
Das Menschen in Liebe erblinden.
Ich liebte die Welt, ich liebte das Welt.
Ob schön, ob jung, ob verlogen;
Die Worte sind Rauch, sind ohne Berbleb.
Auch mich hat die Menschheit betrogen.
Dein Eifer, o Freund, ist Lohn mir genug
Für all’ meine Leiden und Schmerzen.
Die Beister und Seelen, sie sind kein Betrug
Sie künden Dir Wahrheit von Herzen.
Ich setze die Forscher als eigenes Gut
Und zoll' ihnen Achtung und Ghre;
Doch sparet die Kraft und das teure Blaut. —
Das dien' Tuch als wichtigste Lehre!
Jetzt komm' ich zum Schlutz'
Und reich' Euch die Hand;
Nehmt dieses als Abschiedsgrutz
Von Goethe, der Euch gekannt.

Wolfgang von Goethe.

Tõlge:

Mu sõber, see tundub mulle nii imelik,
See armastus haavab su südant,
Kuid võtke seda kui koormat, nagu te loodate
Ja annetage ka seda, mis leitakse olevat armastus ise.
Su süda on nii vaba ja annab sulle piisavalt
Kõigist elu hüvedest,
Kuid ärge alati arvutage, kas see on pettus,
Kas valed ja tõde; see on läbi.
Kui inimesed armastavad üksteist
Seda nad sageli arvavad,
Et armastus ja lojaalsus on seal võimalikud,
Kus inimesed näevad üksteist iga päev.
Kuid see on viga ja teeb neile sageli haiget.
Kui kibe pettumus neid leiab;
Ainult üks nõuanne on võimalik ja see on see -
Et inimesed muutuvad armastuses pimedaks.
Ma armastasin maailma, ma armastasin maailma.
Kas ilus, kas noor, kas valelik;
Sõnad on suits, neil pole jääki.
Ka inimkond on mind reetnud.
Sinu innukus, sõber, on mulle piisav tasu
Kõigi minu kannatuste ja valude eest.
Kaaslased ja hinged, nad ei ole petturid
Nad räägivad sulle tõtt oma südamest.
Panin teadlased enda varaks
Ja näita neile austust ja lahkust;
Kuid säästke oma energiat ja kallist raha. —
See on kõige olulisem õppetund!
Nüüd jõuan lõppu
Ja suruge kätt;
Võtke seda kui hüvastijätutervitust
Goethelt, kes sind tundis.

Sellega lõppes kontakt Goethe vaimuga. Henriksen seletab, et tema arvates oli see kindlasti Goethe vaim. Muidugi on võimaik, et siin keegi kelm vaim käis ja pettis, nagu oleks tema Goethe vaim. Sarnaseid pettusi on ka varem ette tulnud, kus vaim ilmub ja nimetab ennast teatud isiku vaimuks, kuid pärast kontrollides selgub, et tegemist on olnud pettusega. Seekord aga arvab Henrikson, et pettusega ei võiks tegemist olla, kuna tema oma isa vaim Goethe kohale saatis. „Ometigi siin midagi on" seletab Henrikson, „luuletus on paberil, keegi tema on loonud ja dikteerinud, ise mina seda ei oleks teinud, sest ma pole luuletaja." Kogu selle kirjutise ja luuletuse peale on umbes 25—30 minutit aega kulunud," seletab Henriksen.
Toome siin ka ühe teise luuletuse, mille Goethe vaim 20 aastat tagasi dikteerinud ja mille üles kirjutanud Henrikseni kaaskatsetaja hambaarst Reichel meediumina ühel spiritistlikul seansil Kuresaares:

Wir, Seelen, wir schweben und schwirren under,
Bald über Erde und bald über Meer;
Und sind die Menschen uns freundlich gefinnet.
So erscheinen wir stets gut und geschwind.
Darum, meine Herr'n Ihr forscht nur geduldig,
Der Forschung wird ernst werden von allen gehldigt.

Tõlge:

Meie, hinged, hõljume ja sumiseme all,
Nüüd üle maa ja nüüd üle mere;
Ja inimesed on meie vastu sõbralikud.
Nii et oleme alati head ja kiired.
Seetõttu, härrased, uurige lihtsalt kannatlikult,
Kõik kaaluvad tõsiselt uurimistööd.

Kas ja kuipalju kogu seda „Goethe vaimu lugu" uskuda, selle jätame lugejatele mõtelda. Loole oleme ruumi andnud eeskätt kui kurioosumile.

Arsti diagnoos

Et lugejaile täie asjalikkusega selgitada, mil viisil teostub sellise „vaimu diktaat," pöördusime tuntud pealinna närviarsti poole, kes kokkuvõetult seletas järgmist: Siin pole tegu mingi üleloomuliku nähtega ega ilmutisega „teisest maailmast." Teaduses nimetatakse sellist nähet automaatseks kirjutamiseks, mis on seletatav täiesti loomulikkude psüühiliste asjaoludega. Automaatse kirjutamise võib teatava harjutamise järele ära õppida peaaegu igaüks. Ainult ühe isiku juures teostub see kiiremini, teise juures harjutamine nõuab rohkem aega. Tuleb vaid käsi asetada pliiatsiga paberile ja jääda ootama. Lõpuks saabub moment, kus käsi hakkab liikuma alateadvuse juhtimisel täiesti automaatselt, kritseldades paberile sõnu, lauseid ja terveid lehekülgi. Tuleb ette isegi juhtumeid, et sel moel sünnivad päris korrapärased värsid. Sel moel saadud tekst on täiel määral alateadvuse produkt, mille väärtus ei saa tõusta kõrgemale enda vaimsest tasemest. Sellega ongi seletatav, et kõlavate nimedega „vaimude" poolt dikteeritud teosed enamasti on üsna nõrgad ega küüni kunagi „dikteerija“ seni tuntud teoste tasemele. Tõsi küll: inimestel, kes kirjanduslooga või mõne surnud kirjanikuga hästi tuttavad, õnnestub mõnel puhul automaatselt kirjutada asju, mis omavad mõnikord sarnaseid jooni „autori“ enda teostega. Aga see sarnasus ilmneb ikkagi vaid välispidises asjus, mitte kunagi aga tuumas. Spiritistide ringis hoitakse käsikirjadena tihtilugu „pärast surma loodud“ teoseid kirjanikelt ja mõttetarkadelt, aga need on kas vana labastunud korrutamine, või üsna väärtusetu sõnade mulin.
Automaatset kirjutamist kasutavad mõnikord ka närviarstid oma praktikas, et tuua päevavalgele seda, mis patsiendi alateadvuses pakitseb. Sel moel on selgitatud nii mõnigi kord asjaolud, mis tekitavad inimese raskeid hingerikkeid. Sest automaatse kirjutamisega saadakse ju lõppude-lõpuks ikkagi väljendada vaid iseennast.
Veidi jämedakoeline, kuid seda iseloomulikum automaatsele kirjutamisele on juhtum kellegi kuressaarlasega, kellele Henrikseni „loorberid“ ei andnud rahu. –Tema saab ja mina ei saa! Too mees istus ühel õhtul laua taha, võttis pliiatsi ja paberilehe ning jäi ootama „vaimu.“ Terve öö ootas, aga käsi ei liigutanudki. Aga vastu hommikut siiski „vaim“ saabus ja käsi kritseldas paberile kaks sõna: Mine s…le! – Niisugune kasvatamatu vaim! Aga tegelikult oli lugu nii, et mees oli „vaimu“ ootamise õhinas tõepoolest unustanud käia teatavas kohas. Alateadvus juhtis sellele lõpuks tähelepanu.  

LÕPP

Allikad:
Päewaleht, nr. 114, 27 aprill 1932
Sõnumed (1931-1933), nr. 179, 19 august 1933
Päewaleht, nr. 192, 15 juuli 1934
Tallinna Post, 20 mai 1934