Temperatuur maa sisemuses

Sain teise-ringi poest omale portsu raamatuid ja teiste seas ka Obrutševi (Sannikovi maa) raamat "Plutoonia," mida olen lugenud vast poole peale. Üldiselt vist ongi hea, et ühe jutiga lõpuni selliseid ulmekaid tavaliselt ei loe, sest siis jääb aega mõtiskleda paljude loetud asjade üle, ja seda hoopis teise pilguga, kui autor seda pakub.

Alustan väheke kaugemalt. Käisin hommikul rannas ja vesi oli jälle päris kaugele taandunud. 

See on juba vana tava, mida ma igal kevadel täheldan. Kuna väljas on viimasel ajal valdavalt külmad kirde- või põhjatuuled, siis saab sellest järeldada, et ka Soome pool on kaldalt vesi päris mitme meetri jagu tagasi tõmmanud. Kuhu vesi kaob? Kas kuhjub mere keskele mäena kokku? Ilmselt on asi ikkagi nii, et vesi kaob maa-alustesse reservuaaridesse ja seal see kas puhastub või vahetub/rikastub teise kandi veega, näiteks Botnia lahest. Jesuiit Athanasius Kircher on selle kohta vastava raamatugi kirjutanud.

Panen siia asja kohta ühe väga huvitava kirjatüki ajalehest "Ma-Rahwa näddalaleht" (14 jaanuar 1825):

Narvast, sel 19. novembril. Kui selle kuu 7. päeval see hirmus kange maru oli, mis meie maal nii mitmes kohas mõnda kahju teinud, ja meie kallist ja kuulsat Peterburi linna pea hoopis oleks ära kaotanud, kui ta kauemini oleks möllanud: siis nähti meil Narvas, sel kange tuule puhumise ajal, imet, mis siin veel ilmaski pole nähtud ega tähele pandud. Kõigis kaevudes tõusis vesi, kihises ja mulises, kui oleks tema keemas olnud ...

 

Sõjamehi aga minu jutt ei häiri. Hetkel, kui seda lugu kirjutan, siis mere peal käib selline andmine, et maja väriseb. Kiikasin siis Maa-ameti kaarti, et kus kohas nad hagu annavad.

Magusa koha omale valinud. Siiralt loodan, et süvaveepomme ei kasutata ja Neugrundi kraatrit puruks ei pommitata.

Käisin mööda mere põhja ja mõlgutasin igasugu mõtteid ja proovisin loodust tähele panna. 

Algul vaatasin, et sellised kerisekivi mõõtu kivikesed satuvad randa tormiga ja suurte lainetega mööda pildil näha olevaid kanaleid.

Siis korraga sain aru, et asi on hoopis vastupidi. Mööda siledamat pae põhja kannab laine kivid rannale ja kanalitesse jäävad kivid hoopis kinni.

Kanalite või õigemini paekivi platoo pragunemise kohtade ümbert on millegipärast paas kollakat värvi. Olen seda juba mitmeid aastaid tagasi tähele pannud. 

Mida võiks kollane tähendada? Väävlit ja rauda? Väävlihaisu kuskil tunda pole, aga püriiti või püriidi-kuulikeste pesasid on teatud lõik paksult täis. Püriit koosnevat ju väävlist ja rauast.

Arvan, et kui ma oleks need kuulid ja ka väiksemad kamakad kokku korjanud, oleks oma paarkümmend kilo vast ikka saanud.

Kus kohast need munad tulevad? Selle kohta on paar lugu olemas ja ka üks katse pooleli. Ka mujal maailmas leitakse taolisi kummalisi kuulikesi tonnide kaupa. 

Kuidas ja mismoodi ning kui pika aja jooksul tekkis paekivi? Tundub, et enne paekiviks moodustumist oli see mingi sini-savi taoline pehme mass. Sest just sellise sinisena paistis kohati paas.

Ja siis vajusid selle pehme savi sisse kõiksugused mereelukad ja kivistusid.

Aeg. Teadlased räägivad midagi sadadest miljonitest aastatest või isegi miljarditest. Teooriana on see umbes sama, nagu minu teooria, aga mina kahtlen selles. Mul on paganama kahju, et ma kivistunud kilukarpi mõned aastad tagasi samast mererannast üles ei korjanud. Oleks kasvõi piltigi teinud, siis saaks praegu öelda: "Näe! Neandertallased konserveerisid kõrgtehnoloogilisel tasemel toitu!" 

Või näiteks järgmine kivi. Kuidas see tekkis? Miljonite aastate vältel kihistus kord kvarts, siis jälle mingi muu kiht ja jälle kvarts (või tont seda teab mis see on). Või tekkis see kivi järsku, ühekorraga, kui kivim jahtus? Ilmselt võib ajada nii üht kui teist juttu, kuid need on kõik teooriad.

Kui teadlased ütlevad, et tekkis ühekorraga, siis kas Piusa koobaste liiv tekkis ka ühekorraga? Kuidas said korrapäraste vahedega punased liiva-triibud valge liiva sisse?

Tavaliselt ma õpetatud peadega ei vaidle, aga ma ka neid ei usu ja võtan nende juttu teinekord kui väga ägedat ulmet. Vahel jääb mulje, et ise ei oskakski paremat lugu välja mõelda.

Kõndisin ja vaatasin neid kive seal ja mõtlesin ka Matrixi teooriale.

Kui teinekord olen näinud videoid, kuidas Matrix justkui ei viitsi kõike asju lõpuni valmis "joonistada" ja teeb ühte keskkonda kaks või kolm samasugust ja samasuguste riietega inimest, autot jne, siis kas äkki mereranda see ei või samuti ühesuguseid kive teha? Milleks ressurssi raisata ja kõik kivid absoluutselt erinevad teha? Tuvastada kahte ühesugust kivi on ilmselt võimatu. 

Kui uskuda Matrixi teooriat, siis ilmselt kive on sel lihtne teha, ilma, et see süsteemi kinni kiilutaks, nagu varemalt on juhtunud (lennukite näide).

Korjasin ka mõned kivid üles, et need hiljem haamriga ära lõhkuda.

Suurt midagi teistsugust neis sees ei olnud. Meie püriit on tavaliselt väikese kristalliga ja ei ole seepärast kuigi ilus, kuid mul on nende pronksikarva munade ja kamakate kohta üks veelgi pöörasem teooria.

Panen siia kunagi hiljem (nädala lõpuks) pildi ühest esemest, mida ma pidasin samuti püriidi tükikeseks. Selle tükikese leidsin täpselt samast kohast, just nende munakeste juurest. Värvus oli sama ja pidasin seda püriidiks, kuid siis korraga hakkasin tähelepanelikumalt vaatlema seda "eset" ja nägin, et selle sees on justkui tehislik, lössi vajunud, keerme jälg. Pistsin tüki taskusse ja kodus tõmbasin viiliga üle - nähtavale tuli kuldne värv ... järelikult, on tegu mingi vase-laadse tootega, kas siis messing või pronks, millesse on vähesel määral tina lisatud. Ilmselgelt on tegu täistehnoloogilise tootega! Mis asjad on need kuulikesed ja mis imelik "moondumise" protsess on toimunud, et algne pronksi-laadne metall on kristalliseerunud, ning metall on kaotanud oma omadused. Kas võib selles asjas kuidagi süüdistada näiteks Neugrundis toimunud hiigel plahvatust? Küsimusi on alati rohkem kui vastuseid ...

  

Nüüd aga Plutoonia juurde.

Obrutšev oli teadlane ja raamatus "Sannikovi maa" oli kirjas midagi sellist, et see on dokumentaal. Plutoonia kirjutas Obrutšev Sannikovi maast kaks aastat varem. Äkki on ka see dokumentaal? Olgu kuidas on, aga esimese saja lehekülje peal oli paar kohta, mis panid mõtlema. 

Esiteks, kui ekspeditsioon suundus Nanseni maa orgu, siis panid nad tähele, et päike on seniidis. Põhjanabal on see koolihariduse järgi võimatu. Minul käis aga peast läbi, et kui päike on lokaalne objekt, siis ilmselt pole kuigi võimatu, et teatud kohal Põhja pooluse lähedal päike üle pea käib.

Lugesin siis edasi ja selgus, et Obrutšev kirjedas selle raamatuga õõnsa maa teooriat. Algselt arvatav päike, mis oli seniidis, polnudki päike, vaid oli maa tuum, mis näis vaatlejatele päikesena, sest ekspeditsioon liikus maa sees võrreldes meiega, pea alaspidi. Raamatus pakuti välja, et maa tuum on juba üpris jahtunud ja ilmselt varsti muutub see külmaks ja kogu maa sisemus külmub ära. 

Olen ammu mõelnud, et kuidas saab maa all olla soe? Kaevuvesi on võibolla pluss 4 kraadi, olenemata aastaajast ja mida sügavamale, seda soojemaks pidavat minema. Kuskilt jäi meelde, et iga 30 meetri takka läheb üks kraad soojemaks. Ilmselt paljud on seda infot arvesse võttes küsinud, et miks 11 km sügavusel ookeani põhjas on vesi umbes null kraadi? Seda teooriat arvesse võttes peaks 11 km sügavusel olema maa temperatuur juba +366 kraadi, aga miskipärast see nii ei ole. 

Maakoor olevat kuni 70km paks. Kordan veel, et see kõik on teooria. 

Kui tulla Plutoonia juurde tagasi ja oletada, et maa tuum kustub ja jahtub, siis tähendab see ju seda, et maa külmub lõpuks seest poolt ära ja mingit vedelat vett enam maa seest kätte saada ei ole võimalik. Kas poleks see suurepärane idee osadele kliimateadlastele, kes juba rohkem kui sada aastat on kõiksuguste rumalate teooriatega inimesi hirmutanud? Ilmselt selle blogi lugejaid enam niisuguste asjadega hirmutada ei saa. Üleüldse, ükskõik, mis maailmas toimub ja mida siin korda saadetakse, siis ei tasu karta, kuid see on juba väheke teine teema, millest võibolla pikemalt juba teinekord.

Päikesel on aga maru nõrk jõud midagi soojendada, mis asub sügavamal maa sees. Kalju või mullakiht, mis on kaks kuni kolm meetrit paks, sellest päikese jõud enam üle ei käi. On palju koopaid, kus on aastaringi ühtlane temperatuur, olenemata aastaajast. Kuskilt lugesin, et 30cm paksune lumekiht on väga suure, võib isegi öelda - lõputu - soojuskaitse võimekusega, kui lumi vaid ära ei sulaks. Kellel on veetrass valesti tehtud ja kipub talvel külmuma, see ärgu veetrassi kohalt lund ära lükaku.

Maakoor olevat 70km paks, siis tuleb vahevöö, mis ei ole vedel ja on u 2000km paks ja alles siis tuleb väidetavalt vedel välistuum, mille temperatuur on umbes 5000 kraadi. Kohe maakoore all olevat temperatuur 500-900 kraadi. Maakoor koosneb peamiselt kivimitest. Põhiliseks kivimiks vast on kvarts ja proovige ise mõelda, kuidas 70 km paksuse kvartsi kihi saab nii soojaks ajada, et vesi maapinnas kunagi ära ei jäätu. Kui juba 30 cm lund ei laseks sellist kuuma läbi, siis kui palju kordi enam 70 km paksune maakoor sellise sooja täielikult ära summutaks?

Lõpetuseks. Päris alati ei saa kõike asju loogikaga võtta ja mina ei tea, mis seal maapinna all tegelikult on, mis ei lase veel kunagi külmuda, kuid kahtlemata on see suur insenertehniline saavutus, nagu üleüldse kõik asjad meie maailmas ja ka meie eludes. Siin ei ole mitte midagi juhuslikku ega kogemata tekkinud asju. Kõigel on põhjus ja see on taotuslik.

LÕPP

"Maakera nabade saladused" või ka "Tõele lähedane ajaloopilt," alates aastast 1700

Ühte postitusse sattus kaks teemat, milles käsitlen huvitavamat infot raamatust "Maakera nabade saladused" ja ühte väga olulist lauset sellest raamatust, mis loob hulga kindlama vundamendi kadunud Tartaaria teooriale, ning ajaloopildist tervikuna aastast 1700 ja üles poole. Alustangi viimasest.

Sattusin lugema raamatut "Maakera nabade saladused," Dr. M. Wilhelm Meyer, 1909 (originaal, 1908) ja panin ühe väikese infokillu järgi uduse pildi kokku aastast 1700 kuni 19. sajandini. Ausalt öeldes ei jõua ära imestada, kus olid tsensori silmad? Või hoopis tuleks kahtlustada, et see raamat on ennast ise ümber kirjutanud. Selleni aga jõuan väheke hiljem.

Lause raamatust: Thorne pani ette, Inglismaast otse ida poole, Tartariast (praegusest Venemaast) mööda, Hiinamaale ning sealt ... 

Mitte kuskil eestikeelsetes allikates ei ole ma näinud sellist fakti, kus Tartariat nimetatakse praguseks Venemaaks! 

Aasta 1700 kohta on üks hea ja vana teema siin, kuigi ma ei ole tänaseks enam sealt päris kõigega nõus, aga tõde me nagunii lõpuni teada ei saa. Enne 1700 polnud mingit Venemaad ega Peeter 1 jne olemas, Eestimaast rääkimata. Muuseas, ilmselt jookseb siia sisse ka orbude teema. Venelane või ütleme siis hoopis nii, et inimene, nagu meie, istutati siia nagu kartulid ... järsku lihtsalt olid olemas. Enne aga olid hoopis teistsugused inimesed ja teistsugune keskkond jne, mis elas oma aja ära, nagu Tartaaria või ka Vana-Rooma Riik. Kartuliga on ju sama asi. Järsku ilmus kuskilt välja! Kes see kurat pimedal keskajal tomatist kartuli aretas? Arvutimängus aga saab stsenaariumeid üpris lihtsalt muuta.

Kaarte Tartaariast, mis laiutab Hiinast kuni Euroopani, on vast paljud näinud, kuid see lause pani pildi kokku - Preagune Venemaa, enne 1700, oligi Tartaaria! Ajalugu keerati valeks täpselt aastal 1700. Kopeerin selguse mõttes eelnevalt jagatud postitusest siia ühe lõigu: Teisest küljest on meil venelased, kes "ärkasid" aastal 1700. Ometi pole venelased kunagi "kogenud" aastat 1699. Miks? Sest kui nad 31. detsembril magama läksid, oli nende aasta 7207. Nad ei ärganud kalendrireformi tõttu kordagi aastal 7208... 

Järgmine allikas, mis näitab ära, et alles hiljuti loeti aastaid hoopis teisiti (Kalevipoja esi-isad, M.J. Eisen)

Kaardil laiutab Tartaaria vastu Euroopat. Kus on Venemaa?

Kui me räägime kadunud tsivilisatsioonidest, siis enne Tartaariat tehti samuti maa puhtaks ja Tartaaria asemel laiutas seal hoopis Hyperborea. 

Loo esimesele osale saab kriipsu alla tõmmata ja võtaks selle lühidalt kokku järgnevalt: Kogu ajalugu hakati valeks keerama alates aastast 1700. Alates sellest ajast, kuni 19. sajandini kestis protsess, kus kustutati jäljed ja tehnoloogiad kogu eelnevast ajaloost ning asendati võltsajalooga. Üleilmne veeputus pidi samuti kuskile sinna vahele jääma. Napoleoni armee robotid jms taoline tehnoloogia hävitati, kuid kõike ei jõutud või ei osatud hävitada. Nähtavale jäid suursugused hooned; suured pronksist kahurid; 200 tonnised kirikukellad, akveduktid jms.

Teisi huvitavaid kohti raamatust "Maakera nabade saladused."

Tegelikult on raamat üpris igav ja pole seal mingeid suuri saladusi, aga selle peale võib küll mürki võtta, et igast vanemast kirjutisest leiab anomaaliaid. Teen võimalikult lühidalt. 

Seda, et Kolumbus Uue maailma avastas, see on nende samade tegelaste kätetöö, kes peale aastat 1700 õiget ajalugu ümber kirjutama asusid ja sellel ma rohkem ei peatukski, sest need teemad on mitmeid kordi juba läbi nämmutatud. 

Joonisin alumisel pildil veel ühe koha alla: Kaugel Põhjamaal (põhjanabal) asus muinasjutu järele surmaloss - Helheim ehk hell ehk põrgu. Vot ja nüüd ei mäletagi, kas see langeb kokku Asgardi saagaga või mitte. Huvitav on see, et loetud raamatutest enam lõpuks suurt midagi ei mäleta. Kui ma poleks näiteks raamatu "Sõda ja Rahu" kohta kokkuvõtteid teinud, olekski enamus infot sealt minu jaoks kaduma läinud ja sellist paksu raamatut juba naljalt teistkorda uuesti lugema ei hakkaks.

Nanseni reisi ajal Põhja-Jäämeres, mis kestis kolm aastat, pandi tähele, et keegi kunagi haigeks ei jäänud. Hoopis vastupidi - põhjamaine kliima mõjus väga tervistavalt. Ainuke häda, mis maade avastajaid kummitas, oli skorbuut, aga selle vastu kasutati sidrunit. 

Eestit võib ju ka Põhjamaaks pidada, aga see kliima siin on kõike muud kui tervistav. Miks seal aga haigeks ei jää, selle vastus ei saa peituda pelgalt bakterite/viiruste puudumises, sest tavaline külmetus ei ole pisilastega seotud. Vastus on hoopis muus - looduses. Loodus on nii teinud, et need julged mehed, kes aastaid mööda jäävälju matkasid ja toorest kala- ja hülgeliha sõid, ei jäänud kunagi haigeks, sest vastasel juhul, poleks meil pooluste kohta ühtegi vanemat raamatut, mida lugeda. Kõik nad oleksid seal jääväljadel kõngenud. Selle nähtuse või üleüldse kõige taga on hoopis midagi muud, millest juba kohe. 

Üldiselt ei tahaks süüdistada inimesi ajaloo valeks keeramisel, vaid hoopis süüdistaks teatud tegelasi tõelise ajaloo varjamisel. No kuulge, praegune esimese aprilli kosmose nali. Milleks seda veel vaja oli?  Aga keegi ju teab täpselt, mis toimub, aga ega meiegi tegelikult lollimad pole. Eenoki raamatu järele võib ju oletada, kes nad on, aga vat sellele vastust pole saanud, et kus nad on. Samuti on teada, kes neid aitavad ja miks nad seda teevad (raha, heaolu, ühtekuuluvus, missioon jne). See on aga mündi üks pool. Mündi teine pool on see, et varjatakse hoopiski midagi suuremat kui tõelist ajalugu. Järgmine pilt samast raamatust sobib hästi, et seda mõista.

Tšuksid, eskimod ja teised rahvad, kes elavad Põhja pooluse lähedastel aladel alates Lapimaast kuni Põhja-Ameerikani välja, pole väidetavalt üksteisega aastatuhandeid kokku puutunud, aga mõistavad teineteise keeli. Seda võib seletada igatepidi, mina aga seletan seda Matrixi vimkana, nagu ka järgmist pilti Norra meremehe Barentsi maja sisemusest, mida kutsuti ka Põhja-Pompeiks, mille ta rajas kuskile Põhjamaale omale talvekorteriks. Esiteks, miks Põhjamaa mees rajas kuskile jääväljadele, kus pole ehituspuid, taolise idamaade stiilis maja? Täielik ajuvabadus. Lõke keset põrandat on sooja saamiseks ja toidu valmistamiseks hea mõte, aga korsten? Matrix kirjutab selliseid vähem uuritud teemasi üldjuhul vigaselt kokku. Kui asja vastu huvi suureneb, siis hakkab see enda esialgseid vigu parandama. 

Küsige täna näiteks AI-lt, miks Van Alleni vöö enam surmav pole? Või küsige, miks 1000 km kõrgusel 2000 C temperatuur kuum ei ole? See ajab seoses esimese aprilli kosmosereisiga vägagi naljakat juttu. Põhimõtteliselt võiks kosmoses paljalt olla, kui vaakumit poleks, sest ei kuum ega külm hakka ligi, kuna aatomeid on seal väga väge, mis sooja ja külma edasi kannaksid. Selleks ka ei põle kosmoselaevad kosmoses ära. Või veelgi parem, küsige, kus maalt lõppeb maa külgetõmbe jõud ja hakkab kaaluta olek, nagu me seda kosmosefilmides näeme? AI ütles viimase küsimuse peale, et Maa läheduses pole mingit kaaluta olekut üldse olemaski! Kui ehitada redel, mis ulatub otse kosmosesse, ütleme 400km kõrgusele, siis selle redeli otsas kaalub 75 kg kaaluv inimene ikka 75 kg! Kaaluta olek on vaba langemisest tingitud illusioon ehk kõik kosmoselaevad ja -jaamad ning satelliidid langevad vabalangemise kiirusega (9,8 meetrit sekundis) maa poole ja see tekitabki kaaluta oleku efekti ... Kujutate ette, millised tuhandeid tonne kütust mahutavaid paake peavad omame kõige tavalisemad satelliidid, et aastate jooksul pidevalt hoida õiget kõrgust. Kosmosejaamadest ja -rakettidest ei hakka üldse kirjutama. See kõik on üks suuremat sorti jamps! 

Lõunanaba.

Ülemisel kaardil on näha jäämüür, mis raamatu järgi on keskmiselt 30-70 meetrit kõrge ja Ross sõitis jäämüüri kõrval 800 km, ilma, et sellest ainsamatki läbikäiku oleks leidnud.

Hiljem läks piirkonda avastama Scott ja tema oli leidnud mulgu, et jäämüürist läbi minna, kuid ega ta eriti kaugele laevaga ei jõudnudki.

Antarktika ligiduses olevatelt saarelt leiti kõiksuguseid hiigelsuuri troopikataimede kivistisi, samuti hiigel-suurte loomade jäänuseid, ning jõuti järeldusele, et seal, nagu ka Põhja poolusel, kunagi troopiline kliima oli. Aga oh häda, see ei sobi ju kokku ametliku jutuga. Tänaseks teame, et enam see pole võimatu ja teooria on klappima saadud mandrite triivimise teooriaga, millest olen ka eelnevalt põgusalt kirjutanud, kus mingid teadlased üle saja aasta tagasi mõõtsid ära, kuidas Ameerika Euroopale 4cm aastas lähemale nihkub. Näidake mulle, kuidas 20. sajandi alguse teadlased ja millise mõõtevahendiga sellised mõõtmised ette võtsid?

Kuna tolleaja teadlased pidid kuidagi seletama, kuidas troopiline kliima nabadel sai olla, siis mõtlesid nad välja mingi järjekordse über-lolluse ehk nabade kõikumise või loksumise teooria. Kuidas see küll välja võis näha, seda nad ka ise ei teadnud, kuid selle tarvis püstitasid teadlased uue ja veelgi pöörasema teooria, et oli olemas teine kuu, mis purunes ja maa peale, õigemini vaiksesse ookeani, tükkidena prantsatas ning sinna mingi müstilise suure sissemurde tekitas.

Kuidas seda lugu lühidalt kokku võtta? Üldiselt polegi siin midagi kokku võtta, vaid oodata ja vaadata, mis üllatusi maailm järgmiseks pakub. Raamat iseenesest polnud kuigi huvitav, sest pealkiri lubas ju saladusi, mida seal polnud, aga sellegipoolest on see üks tähtsamaid raamatuid üldse, mida ma olen lugenud just selle ühe, kogemata sisse unustatud lause pärast, kus Tartariat nimetatakse praguseks Venemaaks. See infokild lükkab täielikult ümber ka osade skeptikute väited, kus Tartaaria kaarte võltsinguteks peetakse.   

LÕPP

Allikas: Maakera nabade saladused. 

Tulerongid taeva all

Mõned head nädalad tagasi lugesin huvitavat lugu, mille siiagi panen, kuid algul ma ei vedanud otsi kokku ja jätsin selle n.ö. sahtli põhja. Täna aga võtsin selle loo jälle ette ja lugesin uuesti üle ning jäin asja üle mõtlema. Mis pagan see oli? Wikipedias on selle nähtuse kohta samuti artikkel olemas, kuid see ei kannata eriti kriitikat.

Tulerongid taeva all

Tänavu (1913a.) veebruarikuus pandi Põhja-Ameerika Ühendriikides ja Kanadas iseäralist taevanähtust tähele, nagu seda ennemuistsetest aegadest teada pole. Tagantjärele on nüüd Toronto ülikooli professor Chant selle nähtuse üle teateid kogunud, millest järgmine tõeolu selgub: 9. veebruari õhtul ilmus edelataevas korraga tulipunane või kullakarva tomp, mis rutuga lähenedes suuremaks läks ja millel pikk saba taga oli.

Mitmed nägijad panid tähele, et kolm kuni neli tulekarva tompu kõrvuti edasi liikusid, millest igaühel omaenese saba oli. See hiilgav rong liikus iseäraliku suurepärasusega, nagu kindla tee peal, ilma maa poole kaldumata. Tuled liikusid edela poole, kus nad viimaks ära kadusid.

 Gustav Hahn - 1913. aasta suur meteooride paraad.

Kuid varsti tuli teine tulederong, sedasama sihti mööda edasi minnes. Oli jälle niisamati kolm või neli hiilgavat tompu sabadega, kuid natuke vähemad ja tuhmimad kui esimesed. Järgnes veel kolmas tulederong veel vähemate ja nõrgemate tuledega. Nähtus oli nõnda korralise käiguga, et mitmed nägijad võrdlevad tulesid õhu- või sõjalaevade rongidega, millel tuled ees ja taga põlesid, teised raudteerongiga, mis tuledes särab. 

Ülepea oli 30 kuni 32 tuld, mis üksteise järel edasi liikusid. Kui umbes pool osa mööda oli läinud, tuli korraga haruldaselt suur tuletomp, mis teistest vähemalt kümme korda suurem oli. Üksikute rongide vahe oli umbes 5–10 sekundit, iga rongi möödaminek 20–25 sekundit ja terve nähtus ligi kolm minutit vältav. Viimase rongi möödajõudmisel käis 5-6 kõuetaolist paukumist mürinaga. Sellega oli kõik lõppenud. Millega selle nähtuse puhul tegemist oli, ei ole veel selgeks tehtud.

Artikli lõpp.

Nuputasin, et mis see võiks olla? Kuna ma uudiseid eriti ei loe, siis ma ka suurimaid elektroonseid päevalehtede veebilehekülgi tavaliselt ei külasta, aga millegipärast just siis avasin Postimehe ja seal see oli ...

Vot just sedamoodi matrix toimetab ja mida aeg edasi, seda suuremaks anomaalia läheb ehk seda rohkem on "kokkusattumisi," mida ei saa juhuseks pidada. Loomulikult ei pruugi vastus alati õige olla, aga paremat lahendust hetkel ise ei oskakski pakkuda. Ilmselt oli 1913. aastal taevas nähtud tulerongide paraad tingitud kadunud kõrgtsivilisatsiooni mõne seadeldise ärapõlemisega atmosfääris.

LÕPP 

Allikas: Tallinna Teataja (1910-1922), nr. 225, 2 oktoober 1913.

Eenoki raamat - kommentaarid

Lugesin läbi Eenoki raamatu ja võin öelda, et see raamat jääb suures osas kõigile inimestele (lihale) mõistmatuks. Seda lugedes tekkis ka kohe küsimus, et kellele see raamat on siis kirjutatud, kui inimesed sellest mitte kunagi ei hakka lõpuni aru saama ja miks seda sellisel kujul üldse vaja on? Küsida pole aga kelleltki ja pean ise nuputama, miks see nii võib olla. Vastuseid võib igale küsimusele olla mitmeid, kuid sellest raamatust arusaamine on ilmselt igaühe mõõdupuu järgi.

Hoolimata sellest, et paljust ei saa aru, tegin raamatust 7 lehekülge üleskirjutusi. See on tegelikult hiiglama palju ja kõike seda siin lahti harutada vast pole mõtet, aga tähtsama osa nämmutaks lühidalt läbi küll. Nämmutamine on selleks hea, et siis kinnistub raamatu sisu palju paremini. Ilmselt lasen enda tarbeks terve raamatu ka kunagi paberile trükkida ja loen uuesti läbi, sest päris raamatusse on hea märkmeid teha ja sealt leiab vajalikul ajal vajaliku info ruttu üles.

EENOKI RAAMAT (kommentaarid)

Enne üleujutust elasid maal hiiglased, kes olid 3000 küünart (1500 meetrit) pikad!

Proovisin seda endale ette kujutada ja pean tunnistama, et eriti hästi ei õnnestunud, vaid tekkisid üha uued küsimused: Kas nad elasid palja taeva all või olid neil elumajad? Kas loomad olid sama suured või suuremad, sest dinosauruste mõõtmetega elukad näiksid pisikeste hiirtena. Käis veel läbi mõte, et need tegelased polnud nii tihedad, sest need suured hiiglased olid ju langenud inglite ja inim-naiste järeltulijad. Samas viskas ka kohe pähe informatsioonikillu kuskilt inforuumi nähtamatust avarusest, et kilomeetrite pikkustest hiiglaste laipdest tekkis peale üleujutust maaõli. Kus oli hiiglaseid kõige rohkem koos, seal on maaõli (naftat) lademetes. Meil Eestis on seda vähe. Hiiumaalt vist olla leitud (Suure Tõllu tegevuspaik).

 

1,5 km pikkune hiiglane tavainimeste keskel.

Hiiglased said probleemiks inimestele, sest nad sõid ära kõik inimeste varud. Ja kui inimesed ei suutnud neid enam toita, pöördusid hiiglased nende vastu ja sõid inimesi. Ja nad hakkasid pattu tegema. Kurjad inglid õpetasid inimestele taevaseid saladusi (erinevaid metallide töötlemise tehnoloogiaid jne) ja kogu liha oli raisus. Maa peale lasti tulle veeuputas, milleks kasutatud vesi oli pärit maa seest! ja kogu liha hävis, v.a Noa ja tema lähisugulased. Hiiglaste vaimud aga jäid maa peale ja need on need, kes tänapäevani kogu maailma eksitavad! Vot ja sellest vastus, miks maailm on katki ja miks meil ei valitse paradiisi-laadsed tingimused! Kuskil on need tegelased (niiditõmbajad, endisaegsete hiiglaste vaimud ehk langenud inglid), kes ilmselt on kehastunud lihasse ja korraldavad siin kõike kurja. 

Ja hiiglaste vaimud rõhuvad, purustavad, hävitavad, ründavad, peavad sagedasi lahinguid ja tekitavad maa peal hävingut ning põhjustavad muret: nad ei söö toitu, (Märkus: See infokild lükkab ümber mu eelneva arvamuse, et need kurjad vaimud on peidus inimkehades. Millegipärast meenus film: They Live) kuid on sellegipoolest näljased ja janused ning tekitavad solvanguid. Ja need vaimud tõusevad inimlaste ja naiste vastu, sest nad on neist välja tulnud.

Raamatus on ka loetletud nimepidi päris paras ports neid kurjasid tegelasi. Üks neist on Azazel, keda tänapäeval ka saatanaks endaks peetakse. Eenoki raamatu järgi on neil kurjadel tegelastel kõigil omad ülesanded ja ei ole olemas ühte saatanat - nad kõik on saatanad. Huvitav on veel märkida, et Isaac Asimov on kirjutanud raamatu Azazel.

 

Azazel

 

Üleujutuse-eelsel ajal elasid kõiksugused värdjad ja tänapäeval tundmatud elukad maa peal, nende seas mainitakse ka sireene. Naised, kes on langenud inglitega patustanud, muutuvad sireenideks. Arnel oli mingi lugu, kus ta käis ühes välismaa muuseumis ja seal oli üks selline näkineiu moodi eluka korjus rahvale vaatamiseks välja pandud. Paljusid alternatiivseid teooriaid arvesse võttes võib kahtlustada, et Noa-aegne üleujutus ei ole kuigi vana sündmus.

 

Milline on maa või mis asi üldse on maa, [kui nii võib küsida] millel me elame? Kas oleks üldse õige küsida midagi maa kuju kohta?

Raamat annab mõista, et ükski inimene, kes elab lihas, ei tea, ega saa kunagi teadma maa suurust ega seda, kuidas maailm on kokku pandud ja mis seda kannab: Ja kes kõigist inimestest võiks teada maa laiust ja pikkust, ja kellele on näidatud kõigi nende mõõt? Või kas on keegi, kes võiks mõista taeva pikkust ja kui suur on selle kõrgus, ja millele see on rajatud, ja kui suur on tähtede arv, ja kus kõik valguskandjad puhkavad? Ma nägin nelja tuult, mis kannavad maad ja taeva kindlat võlvi. Ja ma nägin, kuidas tuuled venitavad välja taeva võlvid ja seisavad taeva ning maa vahel: need on taeva sambad.

Ühest kirjakohast lugesin välja vihje, et vaim, ja ilmselt ka kogu maailm, koosneb andmetest. Paistab sedasi, et tegelikult oleme me siia maailma, mida võib ka kutsuda elektrooniliseks lõksuks, istutatud, kuni me oma elektroonilise vaimu läbi teatud ülesande(d) täidame: Ja sündis pärast seda, et mu vaim tõlgiti ja see tõusis taevasse (And it came to pass after this that my spirit was translated. And it ascended into the heavens).

Mis on taevatähed?

Taevatähed on vangistatud inglid, kes astusid üle Issanda käsust. Ja Ta vihastus nende peale ning aheldas nad kümneks tuhandeks aastaks, kuni nende süü on lõpule jõudnud. (Märkus. Ilmselt ei ole maailmas olemas pikemat aega kui 10 000 aastat).

 

Täht Sirius läbi teleskoobi vaadatuna.

Ja ma nägin, kuidas taevatähed väljuvad ja ma lugesin kokku need väravad, kust nad välja tulevad. Iga nende väikeste väravate (portaalide) kaudu läbivad taeva tähed ja kulgevad oma teed läände mööda rada, mis neile on määratud. 

Välgu, pikse, tuulte, pilvede, kaste, rahe ja udu saladused. 

Ja seal nägin ma välgu ja äikese saladusi, tuulte saladusi, kuidas need on jagatud, et puhuda üle maa, ja pilvede ning kaste saladusi, ja seal nägin, kust nad selles paigas alguse saavad ja kust nad tolmuse maa küllastavad. Ja seal nägin ma suletud kambreid, kust tuuled jagatakse: rahe ja tuulte kamber, udu kamber ja pilvede kamber, ning selle pilv hõljub maa kohal maailma algusest alates. Samuti nägin ma teist nähtust välkude kohta: kuidas mõned tähed tõusevad, muutuvad välkudeks ja ei saa oma uut kuju enam kaotada. 

Päike ja kuu 

Ja ma nägin päikese ja kuu kambreid, kust nad tulevad ja kuhu nad jälle lähevad, ning nende hiilgavat tagasitulekut, kuidas üks on teise üle, nende väärikate orbiitide ja kuidas nad oma orbiiti ei jäta, ei lisa sellele midagi ega võta sellest midagi ära ning hoiavad truudust üksteisega, vastavalt vandele, millega nad on seotud. Ja ma nägin kuut väravat, millest päike tõuseb, ja kuut väravat, millesse päike loojub, ning kuu tõuseb ja loojub neis väravais, samuti tähtede juhid ja need, keda nad juhivad: kuus idas ja kuus läänes. Päike ja kuu on ühesuurused. Päike on kuust seitse korda heledam.

Kuidas tekivad metallid (ained)

Hõbe saadakse maa tolmust ja pehme metall tekib maa sees, sest tina ja plii ei tule maa seest nagu esimene: see on allikas, mis neid toodab, ja ingel seisab selle juures, ja see ingel on ülemuslik. Vat siis! Hõbe on hoopis algallikas, millest tulevad teised metallid! Ajaloost teame, et näiteks tina ja elavhõbeda abil proovisid alkeemikud kulda valmistada. Kui nüüd aga lugeda selle lause teist poolt, mis ütleb: see on allikas, mis neid toodab, ja ingel seisab selle juures, siis võib oletada, et puhtast teadmisest ja tehnoloogitest ei pruugi piisata... Peab olema veel midagi! 

Tarkus

Ja ta (üks langenud inglitest) õpetas inimkonda kirjutama tindiga ja paberile, ja selle läbi on paljud pattu teinud igavikust igavikuni ja kuni tänase päevani. Sest inimesi ei loodud selleks, et nad kinnitaksid oma tõde sule ja tindiga. Ja jälle, kas on mõttet üldse midagi kirjutada? Kas pigem siin ei kehti kuningas Koguja ütlus: Kõik on tühi töö ja vaimu närimine!? Seda enam, et kõik saladused (ei pea silmas varjatud ajaloo uurimist) ja salateadmised on pärit taevast, mida langenud inglid õpetasid inimestele ja seetõttu muutusid inimesed patusteks. Selle info valguses tekib küsimus: Kas on mõttet üldse uurida vanal ajal kasutuses olnud tehnoloogaiaid? Inimene aga on selline, et kõik, mis on varjatud, on huvitav ja põnev.

Selle raamatu peaaegu iga peatükk annab ägedat infot või tekitab uusi küsimusi. Lõpetuseks tunnusmärgid, kuidas tunda ära lõpuaegasid. 

Mille järgi ära tunda, kui lõpuajad on lähedal. 

Ja patuste päevil lühendatakse aastaid, ja nende seeme (saak) hilineb nende põldudel ja maadel.
Kõik maa peal muutub ja ei ilmu enam oma õigel ajal. Vihm jääb pidama ja taevas hoiab selle kinni. Ja neil aegadel jäävad maa viljad hiljaks ega kasva õigel ajal, ja puude viljad peetakse kinni ega valmi õigel ajal. Ja kuu muudab oma käiku ega ilmu oma õigel ajal.
Ja neil päevil nähakse päikest, ja ta liigub õhtul †suure vankri äärealal† läänes ja paistab heledamalt, kui valguse kord ette näeb. (Kommentaar: Raamatus on mõned sõnad või lausete osad kahe risti vahele pandud. Sellest saab järeldada, et informatsioon, mis on kahe risti vahel, on tänapäevaks surnud ehk seda pole enam olemas).
Ja paljud tähtede juhid rikuvad neile määratud korra. Nad muudavad oma radu ja ülesandeid ega ilmu neile määratud aegadel.
Ja kogu tähtede kord varjatakse patuste eest, ja maa peal elavate mõtted eksivad nende suhtes.
[Nad pöörduvad ära kõigist oma teedest] ja nad eksivad ning hakkavad tähti jumalateks pidama.

LÕPP