Kaduneljapäev

Täna on kaduneljapäev ja kui õhtul on Kuud näha, siis see on võimas sündmus ehk Matrixi salajane kood, millega on inimesel võimalik paljudest hädadest lahti saada - odraiva, kasvaja jne. Andke see lihtsalt ära, lausudes enda välja mõeldud sõnu juurde, stiilis - paha muhk, mine ära, Kuukene võta ta endale, mina teda enam taha jne. Kindlasti tuleb Kuule ka haiget kohta näidata. Kunagi arvasin, et see ei tööta, aga töötab. Tundsin ühte manalasse vajunud naist, kes mu tütrel soolatüükad sedasi ära võttis. Järgmine päev olid tüükad lännu. Matrix toimetab imeliselt, kui teada koode. 

Lugesin viimasest Gunnar Aarma raamatust, mis on tema tekstide alusel kokku pandud ja tal oli käel muhk. Ei olnud valus ega midagi, aga häiris. Kaduneljapäeval andis ta selle Kuule ära. Üldiselt ma ei poolda posimisi, aga toimib neile, kes muud moodi ei saa. Mina ise kõnõlõ otse Taevataadiga, kui mul miskit tarvis.

Väheke veel mõnest imelikuna näivast seigast, mis minuga on juhtunud või mida tähele olen pannud. Minu jaoks on need tegelikult juba liigagi tavalised ja seega ei viitsi neid siia blogisse enam üleski kirjutada. 

Käisime mitme perega eelmisel nädalal kagu-Lätis puhkamas ühes järveäärses majakeses. Majake asus piiritsoonis ja linnulennult umbes 20 km Valgevenest. Neli korda peeti auto kinni ja vaadati ega pagulaste veoga ei tegele. Teised läksid juba päeval sinna, minul aga tuli õhtul kell 21 sõitma hakata ja kohale jõudsin kell 04.10. Terve tee oli mul tolmumaitse suus ja nuputasin, mis jama see selline küll on? Jõin ohtralt mingit kofeiiniga rikastatud vitamiini vett, et magama ei jääks, aga tolmumaitse ei kadunud. Tolmumaitse kadus alles siis, kui sain seal hommikul teistelt teada, et nad ei saanud eile üldse rahulikult olla, kuna maja kõrval on kruusatee ja rekkad vurisesid edasi-tagasi ning terve õu ja isegi järve pind oli paksu tolmu täis. Nad saatsid Läti Maanteeametile eelmisel päeval videoid asja kohta ja tegid kaebuse ning olid isegi nii löödud, et pidasid plaani uude kohta minna. Järgmisel päeval, aga olid veepaagid kohal ja hakati suure innukusega teed kastma. Rekkad ka olid kadunud ja kõik oli ideaalne. Vot ja tolmumaitse oligi suust kadunud! Mis asi see nüüd siis oli? Vot ja olen sellest kirjutanud, kuidas ma tegin üht mõtteharjutust kuu aja jooksul, et selgeltnägijaks saada. Võime hakkas juba tasapisi tekkima, aga siis sain aru, et ma ei taha seda võimet. Liiga raske kanda, aga ilmselt mingid kanalid on senini avatuks jäänud ja las ollagi.

Suviti paaril korral saan ka oma lemmikkinos võrgukuuris käia ja seal sünnivad alati imelised mõtted ja atmosfäär, mis seal on, on mega. Laupäeval ilmselt lähen jälle. Eelmine kord näidati seal filmi Puud olid, mida pole enamus inimesed näinud, aga ma ilmselt juba selle kohta kuskil kirjutasin ja ei hakka ümber jutustama, mida ma seal nägin ja mida kogesin.

Käisin ka Kadrioru lossi muuseumis ja ka kohe kõrval asuvas Mikkeli muuseumis. Tegin 180 pilti ja oli plaanis lugu teha, kuid enamus pildid ebaõnnestusid ning jätsin asja katki. Panen ühest maalist kaks pilti. Aasta oli vist 1846.

Mis asi see nüüd seal laes on? Pole see ei õlilambi moodi asjandus ega küünalde lühter! Loo lõpus seletan ära, miks asjad ei klapi.

Eelmistele piltidele kohe otsa järgmine võimatus. Kuigi ma olen neid kõike eelnevalt kirjeldanud ja pole enam kuigi huvitav, aga anomaalia on näha pea igas maalikunsti muuseumis.

Olid sellised Repini maalist välja kukkunud kaltsakad ja siis sellised hobustega onklid, justkui muinasjutust välja karanud. Vaadake või neegripoissi ja tema rõivaid. 

Ja siis muidugi Kadrioru loss väljast poolt. Mis on selle lossiga valesti? Vaadake lossi katusel olevat piiret ehk balustraadi. 

Lossil on viilkatus, aga milleks selline "kaunistus" sinna? Uurisin väheke asja ja selgus, et see olevat jooniste järgi sinna "taastatud" alles mõned-kümned aastad tagasi ehk 17. sajandil oli see seal olemas. Loogika ütleb, et kui on selline piire, siis pidi eelnevalt lamekatus olema, kus oli midagi või oli sellel hoopis muu otstarve. No tähtsad nossovid said seal jalutada ja kohvi rüübata ning vaadet nautida. Oleks justkui loogiline küll, aga siin jälle ei klapi üks teine asi. Tollel ajal ei osatud normaalseid vettpidavaid lamekatuseid ehitada. Kuidas ei osatud? Lossi ehitasid sellise, mida täna raske järgi teha, asi see siis katus teha pole! Õigus. Asjad ei klapi, aga ilmselt on siin üks teine aga. Ilmselt olid iga tähtsama lossi, mõisa juures õhusõidukite maandumisplatsid, nagu seda raamatus Õhusõit kirjeldatakse. Ulmeline teooria, aga jätan selle variandi esialgu siiski peamiseks alternatiivseks variandiks.

Avatud talude päeval sattusime käima Keila-Joa lähedale Käesalu mõisa. 

Üks kivihunnik ajas teist taga ja kolasin need varemed ja kivihunnikud läbi, kuni teised sees maalinäitust vaatasid. Kahjuks olid need liiga lagunenud, et mingit pilti kokku panna.

Praegune mõisaomanik proovib seal midagi taastada, aga seda, mis seal kunagi oli, ei ole tänapäeval enam võimalik saavutada.

On näha, et ta proovib antiikset-barokset stiili hoonete renoveerimisel kasutada ja mulle teeb see ainult head meelt. Tänapäeval selliseid maju enam ei ehitata ja need siledad kuubikud või ilma katuseräästata majad on silmale valus vaadata. 

Mõisa sisse kahjuks ei lastud, aga mõisaga on üks väga kummaline anomaalia ja mul on väga kahju, et ei saanud seda oma silmaga näha.

Peremees tegi meile tuuri ja rääkis pea pool tundi mõisa ajaloost. Võtsin tema jutu linti, sest kõike ei jõua võibolla korraga tähele panna. Anomaalia on see, et mõisa praegune esimene korrus oli vanasti keldrikorrus. Seal on võlvitud laed ja pole olnud kunagi mingit kütteallikat. Pildil olevad kaks jõuluvana korstent, nii ta neid nimetas, sest suur mees mahub sealt korstnast vabalt läbi. Lõõre pole, korstna augu suurus olevat 1x1 meetrit. Ahjud ja küttesüsteem on teisel korrusel, mis olevat vanaaegse süsteemi järgi säilinud ehk seina sees on auk, kuhu lükati puud ja toss tuli sama seina ülemiste aukude kaudu samasse ruumi tagasi ning üleval on lahtine korstnaava, mida kaudu suits väljus hoonest. Sambad on hiljem ehitatud ja üldse on seda hoonet väga palju ringi ehitatud, aga me ei saa ilmselt kunagi teada, miks vana keldrikorrus on täna esimeseks korruseks. Igal pool mujal on esimesed-teised vanade hoonete korrused maa all, aga selle hoone puhul on vastupidi.

Alumisel pildil on mõisa vanad terassaiad, kus ilmselt kasvatati lilli. Peremees rääkis ühe huvitava loo. Nimelt, kui seda mõisa 19. sajandil inspekteerima tuldi, siis selgus, et kõik maad on söötis ja võssa kasvanud. Talupojad tegid siis mida? Jutt läheb just-täpselt kokku Napoleoni piiritusel töötavate robotitega. Ilmselt mingil ajal oli inimese füsioloogia teistsugune või oli tegu koguni teistliiki inimestega, kes ei söönud. Aga viimasel ajal kahtlustan üha rohkem simulatsiooniteooriat ja nüüd toongi ühe suurepärase näite selle kohta. 



Arutasime Arne ja Ellega kirjanike chat'is raamatute teemasid, kui lõpuks jõudsime välja maailma teemadeni - matrixini jne. Korraga Arne küsib, et kas te ka näete, et chat'i logo on võtnud õrna - violetse varjundi, ennemat oli valge. Ja nii oligi. Järgmisel hetkel läksin õue ja panin sigareti põlema ning heitsin pilgu taevasse. Täpselt minu maja kohale oli väike sutsakas keemiapilve pritsitud. Ühest otsast oli taevas sinine, maja kohal keemiasaba ja teisest otsast jälle sinine. 

Nüüd saangi kogu eelneva loo ilusti kokku võtta. Polnud see mingi lennuk, sest sedasi just matrix toimetabki, kui inimene tegeleb aktiivselt mõttetööga. Tavaliste mõttelainete olemasolul poleks seda pilve olemas olnud. 

Täpselt sama kehtib Kadrioru lossi, Käesalu mõisa jms kohta. 

Sellega saaks loole punkti panna, aga ühe huvitava leiu jagan ka siia ja fotod eseme kohta, sest ilmselt edaspidi ma seda eset enam kunagi ei näe, ja ega ei tahagi. Las eksperdid uurivad. Esmaspäeval viin eseme Muinsuskaitseametisse ja annan neile üle. Kahtlustan, et tegu on pihukirvega, mis on valmistatud ilmselt püriidist. Mahub täpselt kätte ja sellega saab ilusti midagi tükeldada-peenestada. Vastav jälg on ka teravikul näha. Leidsin selle oma kodurannast. Loodus selliseid esemeid ei oska vormida.

LÕPP

Kiirvisiit Reigi pastoraati, Hiiumaal

Enne, kui Hiiumaani jõuan, siis mõned sõnad muust. Blogiga pole olnud aega tegeleda, aga lohutuseks võin öelda, et siin on materjali uurimiseks kuhjaga. Enamus aur läheb uue raamatu peale (Teekond Tsirnumisse). Raamatu mõte sai alguse Arne küsimusest, kui inimesel oleks piiramata rahaline ressurss kasutada, siis mida ta teeks? Vot ja mina teeksingi raamatus kirjeldatu järgi või veelgi pöörasemaid seiklusi võtaksin ette. Olgu veel öeldud, et ka Arne on antud raamatusse mõned episoodid kirjutanud ja seoses sellega on raamatu kaas saanud nüüdseks hoopis uue kujunduse. Millal raamatu valmis saan, ei tea, aga ilmselt sügiseks. Panen siia vana raamatu kaane, mis enam kasutust ei leia.

Raamatu sisututvustus:

Ühel udusel novembrikuu hommikul kohtuvad kaks head sõpra Tallinna vanalinnas asuvas pubis, kus üks sõber teatab teisele, et on leidnud oma koduaiast natside varanduse, ühe salapärase raamatu ja veelgi salapärasema pronksist ketta. Raamatus olevate juhiste järele teeb sõber ettepaneku minna uurimislaeva meeskonna koosseisus Atlandi ookeanil olevasse ülisalajasse paika, kus hakkavad sündima imed. Teekond salajasse paika ei ole mingi tavaline teekond, see on eluseiklus, kuhu näivat sekkuvat pimedad ja kurjad jõud. Tsirnum on koht, kus avanevad maailma saladused. See ei ole lihtsalt vahepuhver reaal-maailma ja teispoolsuse vahel, see ongi teispoolsus, kuid niivõrd tähtis pole Tsirnum ise, vaid teekond sinna. Ulmejutu peategelaste vestlus sisaldab loendamatul hulgal valitud alternatiivajaloolisi- ja teisi pead pööritama ajavaid vandenõuteooriaid ...

Arne käis mul ka mõned päevad tagasi külas ja siis me vestlesime nagu ikka igal-võimalikul teemal, aga siis juhtus midagi. Arne käele maandus sinist värvi liblikas. 

Ta oli nii julge ja ei kartnud midagi. Ta lendas isegi Arne kõrva peale ja siis korraga tuli minu käele. Kui suur on tõenäosus, et liblikas tuleb inimese peale ja siis sealt kohe teise inimese peale? Mina nägin selles märki, aga mida see võis päriselt tähendada - ei tea. 

Meenus Avatari film, kus Jake Sully peale langesid imelised olendid - Atokirinaid. Need on väikesed valged hõljuvad seemnetaolised olevused, mis pärinevad Vaimude Puu ümbrusest. 

Nüüd aga Hiiumaale.

Reigi pastoraadi hoone praegune vorm olevat pärit aastast 1775 ja selle pastoraadi on kuulsaks kirjutanud Aino Kallas oma romaanis "Reigi õpetaja," kus osad raamatus kirjeldatud tegelased on reaalselt elanud ja antud majas toimetanud inimesed.

Kuna mu kaaslane on ehtekunstnik, siis sai ta kutse 21 Eesti ehtekunstniku näituse avamisele ja see oligi põhjuseks, et Hiiumaale kiirvisiit teha.

Jõudsime pool tundi varem ja mina muidugi ei püsi paigal, vaid vaatasin kogu maja ümbruse üle. Kuskil hooldamata võpsikus asus üks ilmatuma maakivist kelder, aga ligi kahjuks ei pääsenud, sest majatagune oli täielikult hooldamata. Nagu ikka, oli tegu majaga, millel on esimene korrus maa all ja siin ei pea mingi selgeltnägija olema, et sellele tulla. Hiljem käisin ka Reigi kiriku juures ja seal saab ilusti aimu, et Reigi kirik asus kunagi mere kaldal või vähemalt oli see ümbritsetud veega.

Ülemisel pildil on tegelikult väga palju asju näha, mille vaatlemisel võib aimu saada maja keerulisest ajaloost.

Seesama trepp oli tehtud n. n suitsunurgaks ja siin ma vestlesin näituse korraldajaga, kes ütles, et ajaloolased olevat kindlaks teinud, et pildil paremal olev väljaehitis on ajalooline maja osa ja see olevat peldik olnud. Teisel pool maja on teine täpselt samasugune, aga neid on niivõrd palju lapitud, et autentsust väljast poolt ei ole võimalik tuvastada (silikaattellisest müür jne). Ümberehitusi on majas olnud väga palju ja selleks näebki see maja külg kaunis omapärane välja (nagu meie Vanalinna osad majadki). Tegime suitsunurgas tädiga suitsu ja katsusin teemat viia veidi ulmelisemaks, kuni lõpuks jõudsime ka kummitusteni. Tädi kinnitas, et kummitab.

Aken või koguni rõduuks on käepäraste materjalidega kinni topitud. Müüri on laotud terved betoonkotid.

Maja teisel küljel oli olukord väheke hullem, aga ei midagi sellist, mida korda ei saaks teha. N. n peldiku alusmüür on laotud silikaattellistest ehk vene-aegne.

Hakkas ka üks veidi vana-aegsem klaasikild silma. Pilt väheke ebaõnnestus.

Kui peale pidulikku avamist lõpuks tuppa lasti, hakkasin esmalt maja vaatlema, aga kahjuks olid ehtekunstnike dekoratsioonid paljud kohad kinni katnud. Kahe toa vaheline põrand koosnes erineva ajajärgu tellistest. Ka sinine on olemas.

Kirvega tahutud laepalgid.

Väga madal uks. 

Pilt läbi vahelae pööningule. Näituse korraldaja ütles, et seal ei olevat täna enam midagi. Küsisin, mis keldris on? Ütles, et kelder on täielikult avatud, ilma vaheseinteta ja kuskil pidavat ka võlvitud lage nägema. See kelder oligi vanasti esimene korrus, sest ...

Mitte keegi ei ehita sellist suurt ja madalat kaart tänapäevasele esimesele korrusele, mida mööda peab sealt pea alla lastes läbi pugema. Aga sellisel juhul, kuidas saab keldris võlvitud madalam lagi olla? Kas maa all on veel üks korrus?

Aknad pooleldi maa all.

Mingi sissekäik on samuti praegusest maa-tasapinnast allpool.

Vahepeal käisin väljas tuulutamas ja ega inimesed enamuses vaatasid näituse ruttu läbi ja tulid väljas oleva söögikäru juurde, kus pakuti traditsioonilisi Hiiumaa roogasid, nagu keedukartul tilliga, kuivatatud kala ja väheke peenemaid suupisteid ja ka peenemaid napse. Põhimelu toimus siiski väljas. Mina aga peale pausi läksin uuesti sisse.

Näitusest tooks välja mõned üksikud tööd.

Ei oskagi esimese töö kohta muud öelda, kui et ristisõdalastel oleks sellise kandmine ilmselt auasi olnud.

Siia kõrvale ka kohe pronksist jalavarjud jalga tõmbamiseks.

Veel üks n.n ristisõdade aegne ripats.

Viimaseks üks mitte-vähem ulmeline teos. Sellega saigi näitusel käik läbi. Muidugi mõista oli seal palju töid ja näitus on avatud augusti keskpaigani, kui ma ei eksi. 

Kuna praamini oli aega, siis külastasime ka kõrvalasuvat Reigi kirikut. Sisse sellel kellaajal ei lastud, aga väljas oli vaatamist küllalt. 

Kirikuõuel oli peldik, kus meestele oli üks koht ja naistele kaks. Ilmselt mehed ei käi väga kirikus ja tark on vajaduspõhiselt taolised olukorrad lahendada.

Kirik on seal võimas ja suur. Paksu krohvikihi alt vaatab vastu üks vapp. Kirikud ilmselt ei olnud vanasti põlve-nõtkutamise kohad, aga neid teemasid on lahatud juba küll ja üle ei korda.

Pole selle kirikutornis ei kukke ega risti. On hoopis üks imelik moodustis ja nägin lugeda, et see olla sinna pandud vist 1801. aastal.

Kirik asub künkal ja asus kunagi suure vee ääres.

Surnuaed on seal päris pirakas. Kohe hakkasid silma kaks väga erilist risti, mille taolist pole veel kohanud.

Pilt võib väheke petta, aga need on väga laiad ja massiivsed ristid. Metalliosa laius on umbes 20cm.



19. sajandi keskpaigus oligi kõik teistmoodi ja olid olemas tehnoloogiad. Peale seda aga toimus totaalne taandareng ja põhjuseks on vesi, mis kattis meie maad sedasi, et igal pool tänapäeva saartel ja ka mandril olid väikesed saarekesed. Ka kirjašhrift on veel vana, kus number üks polnudki ilmselt number üks.

Kuidas tehti need ristid, kui elektrit ei olnud? Muidugi oli elekter ja tehnoloogiad olid üliarenenud või siiski on need esemed ja kogu Vana-Maailm olnud ainult üks visandus, mis materialiseeriti mingil põhjusel?

Sellistelt hauaplaatidelt ei ole võimalik enam midagi välja lugeda, aga ...

Väheke eemal olid kaks lumivalget, ilmselt marmorist risti, mis nägid välja nagu tuttuued.

Kõik kirjad on selgesti loetavad ja näikse, et need on veelgi varasemad kui need kaks vana raudristi.

Kuna mul olid piduriided seljas, siis ei tihanud võsas madistada, sest enamus surnuaiast on täielikult hooldamata.

Lõppkokkuvõtteks võiks öelda, et suurt uut ja huvitavat midagi ei näinud ja see reis pigem kinnitas vana ja nähtut. Reis oli tore, inimesed toredad, praamisõit äge ja Eestimaa suvi on kõige ilusam.

LÕPP