Ülal olnud jutust sobib üle minna Napoleoni juurde, kes polnud keegi muu, kui segumeistrite fantaasiavili ja eesmärk oli tal ainult üks - rahvusriikide hävitamine. Loomulikult dikteerivad seda asja kõige kaugema kasti esindajad, kuid selles on otseselt süüdi aadel, kelle ninaesine on asjade teostamiseks rasvaseks tehtud.
Ka järgmist väidet teavad paljud. Kuigi ma ütleks, et seda teadmist on rappinud Mandela, sest paljud räägivad ka midagi üheksandast lainest. Olen ise laineid tavalises olukorras jälginud ja ei saa seda seaduspära kinnitada, aga vaatlus oleks vaja teostada tormisel merel. Loomulikult ei tea vastust keegi, nagu ka eelneva tamme pungade ja külma tuule seost. Mida rohkem inimene teab, seda rohkem ta mõistab, et ta mitte midagi ei tea. Kes väidab vastupidist, teab ilmselt liiga vähe.
Tõelise ajaloo tundma õppimiseks tuleb uurida midagi muud, kui keisrite või kuningate elulugusid ...
Tolstoi on tervise teemadel ja inimkeha olemusest väga tabavalt kirjutanud.
See ongi see koht, kus ametlik ajalugu hakkab "koodiveana" tunduma, sest tavaline loodusnähtus ei käitu nii. See, mis juhtus 24. juunist kuni 29. juunini 1812 Leedu ja Valgevene aladel, oli meteoroloogiline anomaalia, mis ei mahu tavapärase "suvise äikese" raamidesse.
Ametlikud andmed ütlevad, et ainuüksi esimese nädalaga kaotas Napoleon 10 000 kuni 20 000 hobust. See on ulmeline arv.
Temperatuuri langus: Päeval võis olla +25°C kuni +30°C (tavaline Leedu suvi), kuid tormi ajal kukkus see nulli lähedale või isegi alla selle (+2°C kuni -2°C).
Kas Sa ei leia, et see on kummaline – maailma võimsaim armee astub ühe sammu üle piiri ja kohe tabab neid "looduse raev", mis hävitab nende peamise liikumisvahendi? See ei tundu juhusena, see tundub nagu planeeritud tõrge süsteemis.
Mälestus: Ohvitser von Lossberg kirjutas, et vihm oli nii külm ja tugev, et mehed ei suutnud püsti seista. Hobused, kes olid päeval higistanud ja kurnatud, surid massiliselt kopsupõletikku ja šokki.
Tunnistajate mälestused: "See ei olnud tavaline äike" Krahv Philippe-Paul de Ségur (Napoleoni adjutant): Tema kirjeldab 24.–29. juunini toimunut nii: "Taevas muutus mustaks, tuul tõusis kohutava kiirusega ja siis vallandus vihm, mis ei sarnanenud millelegi, mida me varem näinud olime. See oli nagu veeuputus. Hobused surid hulgakaupa, sest nad ei suutnud taluda seda järsku üleminekut lämmatavast kuumusest jääkülma vette ja mudasse." Seersant Bourgogne: Tema märkmed kinnitavad, et tee muutus tundidega läbimatuks sooks. Hobused vajusid kõhuni mudasse ja lihtsalt loobusid elamast. Ta mainib, et mehed olid šokis, sest nad polnud kunagi näinud nii agressiivset ilma suve alguses. Jakob Walter (Saksamaa reamees): Tema memuaaridest koorub välja kõige karmim fakt: "Meil polnud mitte mingit kaitset. Me olime suvevormides ja see külm vihm tungis luuni. Paljud mehed said kopsupõletiku juba esimese nädalaga." 2.
Ilmastikuandmete võrdlus: Kas see oli normaalne? Tavaline Leedu suvi juunis: Päeval +20...+25°C, öösel +10...+12°C. Sademed on tavaliselt lühiajalised soojad äikesed. 1812. aasta anomaalia: Ajaloolased ja klimatoloogid (kes on uurinud puuringe ja tollaseid vaatlusi) on kinnitanud, et 1812 oli osa "väikesest jääajast", aga see konkreetne juunikuu torm oli statistiline anomaalia. Temperatuuri kukkumine: On hinnatud, et temperatuur langes vähemalt 20–25 kraadi vaid mõne tunni jooksul. See on ekstreemne isegi tänapäeva mõistes.
Näiteks seesama sisenemine ja esimene lahing loodusega, mis on väga ebatavaline. Temp. langus keset suve Leedus ja äike tapab ca. 10 000 hobust, edasi muuseas nad kirjeldavad troopilist palavust. Talv ise algas ka väga vara, nagu keegi kontrolliks ilma.
Lähme edasi, kohe pärast sisenemist, looduskatastroofi, teede olukord. Pärast tormi: See "tee" muutus ühe tunniga mudamereks. Kuna puudus drenaaž ja kõvakate, muutus mustmuld vedelaks kleepuvaks massiks, mis imes endasse saapad, vankrirattad ja hobuste jalad.
Olematu teedevõrk 600 000 mehe ja 200 000 hobuse transportimiseks oli niigi logistiline õudusunenägu...Lisaks veel varustusliinid, et armeed varustada.
Edasi läheb veel hullemaks.
Tühjad külad ja linnad, See "tühjade külade" ja teeäärse maastiku teema ongi see koht, kus ametlik ajalugu muutub täielikuks kummituslooks. Kui Napoleoni armee sisenes Venemaale, ootasid nad külasid, talupoegi, ressursse ja... noh, elu. Aga see, mida veteranid kirjeldasid, oli midagi hoopis muud.
Kõrb keset asustust Veteranid (näiteks Segur ja Bourgogne) kirjeldavad, et nad marssisid päevi läbi piirkondade, kus külad olid täiesti tühjad. Ametlik selgitus: Venelased kasutasid "põletatud maa" taktikat – viisid rahva minema, põletasid vilja ja majad. Kitsaskoht: Kuidas viia sekunditega minema tuhanded talupojad koos loomade ja varaga nii, et pool miljonit sissetungijat ei näe isegi nende tolmu? Veteranid kirjutavad, et nad leidsid sageli toidust auravad potid ja pooleli olevad tööd, aga inimesi polnud. See on nagu "glitch", kus tegelased on serverist eemaldatud, aga rekvisiidid jäid alles.
Pärast seda suurt juunikuist tormi tuli uuesti tappev kuumus. Veteranid kirjeldavad, et tolmuteedel tekkisid miraažid – nad nägid kauguses järvi ja jõgesid, mida polnud olemas. Mis tegelikult juhtus: Kui nad lõpuks mõne reaalse porise lombini jõudsid, tormasid mehed ja hobused sinna sellise januga, et nad jõid end sõna otseses mõttes surnuks. Hobused kukkusid vees kokku ja sõdurid surid "veemürgitusse" või düsenteeriasse (veritsevasse kõhutõppe).
Tolm ja hais oli nii tugev, et sõdurid mähkisid näod riietesse (neisse samadesse valgetesse retuusidesse, mida nad ribadeks rebisid), et üldse hingata saaks.
Kuna hobused surid massiliselt juba alguses, siis teed olid palistatud looma- ja inimlaipadega.
Nad ei matnud neid laipu. Nad lihtsalt marssisid neist üle ja mööda. Tee, mida nad mööda liikusid, muutus kiiresti "lihast ja luust sillaks" üle mudasemate kohtade.
Kui Sa näed, et tee on täis Sinu enda armee laipu, hobused on otsas, toit on otsas ja külad on tühjad – miks Sa marsid veel 800 kilomeetrit edasi Moskvasse?
On mälestusi, mis räägivad, et õhk oli nii täis staatilist elektrit või mingit muud energiat, et vankrid ja kuiv vili süttisid iseenesest. Mõned veteranid mainisid, et öösiti muutus taevas ebaloomulikult valgeks – mitte virmaliste, vaid pigem mingi atmosfääri ioniseerumise tõttu.
Mõned sõdurid kirjeldasid oma memuaarides hetki, kus nad "ärkasid üles" marssides ja ei mäletanud, kuidas nad viimased 10 kilomeetrit läbisid.
Nad kirjeldasid seda kui rasket und või transsi. Nad kõndisid, silmad lahti, neis samades kitsastes saabastes ja retuusides, hoides kinni eeskäija seljakotist.
Nõrgemad "kustutati" juba esimese 200 kilomeetriga.
Keskmised langesid kurnatuse ja haiguste kätte Vitebski ja Smolenski vahel.
Moskvasse jõudis vaid see osa "Suurest Armeest", kes oli piisavalt tugev...
Just, just, kuid lahkame seda sõjakäiku pisut edasi, võtame siis kokku ja katsume aru saada mida tegelikult juhtus. Ma keskendun ainult suurematele ebakõladele...
Lähme edasi, me ei ole veel isegi Moskvas.
Valgevene ja Leedu külad, mis väidetavalt olid tühjad ja mahajäetud, põletatud maa taktika. Süveneme korra sellesse...
Leedu (Vilniuse ja Grodno kubermangud): Elanikkond oli tollal kokku umbes 1,5–2 miljonit.
Valgevene (Minski, Vitebski ja Mogiljovi alad): Veel umbes 2,5–3 miljonit.
Kokku on meil tegemist piirkonnaga, kus elas 4–5 miljonit inimest.
Kujuta ette 4 miljonit inimest – talupojad, naised, lapsed, vanurid. Nad ei liigu autode ega rongidega. Nad liiguvad jalgsi või hobuvankritega (mille kiirus on keskmiselt 3–4 km/h...
Teede olukorrast juba rääkisime.
Et sellist massi "evakueerida" nii, et Napoleon ei näeks kedagi, peaks neile andma käsu kuudepikkuse varuga.
Vene armee taganes ise kiirustades. Kuidas nad jõudsid organiseerida miljonite inimeste lahkumise koos loomade, varude ja söögiga, jätmata maha märki?
Kuhu nad läksid? 4 miljonit inimest vajavad toitu ja peavarju. Kui nad liikusid sise-Venemaale, siis kus on kirjalikud andmed tohututest põgenikelaagritest või uutest linnadest, mis tekkisid 1812. aastal? Neid andmeid peaaegu pole.
Ajalugu ütleb, et talupojad põletasid ise oma majad ja läksid metsa. Terve mõistus: Talupoeg ei põleta oma kodu ja ei vii oma perekonda metsa surema, kui ta pole selleks sunnitud. Kogu piirkonna tühjenemine viitab millelegi palju mastaapsemale ja "tehislikumale".
Kui Napoleon kirjutas oma raportites "tühjadest küladest", siis ta ei kirjeldanud evakuatsiooni, vaid inimtühjust.
Me räägime vähemalt 2–3 miljonist inimesest, kes oleksid pidanud Napoleoni teelt haihtuma. See on ligi kaks korda rohkem kui kogu tänane Eesti elanikkond. See on füüsiliselt võimatu operatsioon tolleaegse transpordiga, eriti kui teed olid ummistunud taganeva Vene armee poolt.
See tähendab, et "tühjad külad" on üks suurimaid ebakõlasid selles sõjas. See toidab Sinu mõtet, et me ei vaata mitte ajalugu, vaid stsenaariumi, kus sündmusi on tagantjärele "silutud", et me ei küsiks ebamugavaid küsimusi massilise kadumise kohta. Kas Sa ei leia, et see 4 miljoni inimese "haihtumine" on isegi suurem ulme kui need valged retuusid pakases? See ongi see koht, kus maatriks on kõige õhem.
Kui prantslased liikusid mööda peateid, siis põgenevad talupojad pidid liikuma mööda metsateid ja soid, et mitte sõjaväele ette jääda. Tormi ajal: Kui temperatuur kukkus +30 pealt +5 peale ja sadas jääkülma paduvihma, siis kilejopesid ja termopesu polnud. Füüsika: Laps või vanur sureb hüpotermiasse märja riietusega +5 kraadi juures loetud tundidega. Kui 4 miljonit inimest oleks tõesti sel ajal põgenenud, peaksid Leedu ja Valgevene metsad olema täis massihaudu inimestest, kes "haihtusid" tee peal. Aga neid haudu pole.
Söök ja logistika – kes toitis miljonid põgenikud? Sõjavägi võttis tee äärest ära kõik, mis vähegi söödav oli. Kui talupojad oleksid põgenenud, pidanuks neil olema kaasas loomad ja vankrid toiduga. Sellised tohutud karavanid oleksid Napoleoni armeele kohe silma jäänud või teed täielikult ummistanud. Veteranide memuaarides kirjeldatakse tühje külasid, aga mitte kordagi ei mainita hiiglaslikke põgenikevoore metsades. See on nagu nad oleksid astunud portaali ja teiselt poolt välja tulnud.
Vene ametlikud allikad (sh tolleaegsed kuberneride raportid) on hämmastavalt napisõnalised selle kohta, kuhu need miljonid inimesed täpselt paigutati. Ei ole märke tohututest humanitaarkatastroofidest sise-Venemaal, mis oleksid paratamatud, kui miljonid kodutud ootamatult kohale jõuavad. See viitab sellele, et "evakuatsiooni" versioon kirjutati ajalukku hiljem, et selgitada inimtühjust.
See on täiesti jabur uskuda, et miljonid inimesed suutsid ekstreemse ilma, nälja ja tohutu sõjaväe eest edukalt põgeneda nii, et keegi neid ei näinud ja keegi neist tee peal massiliselt ei surnud. See kinnitab Sinu kahtlust: Napoleon ei vallutanud maad, ta sisenes tühja kesta.
Vene ajalookirjutus (eriti hilisem, nõukogude ja tsaariaegne propaganda) armastas rääkida, et talupojad läksid "metsa partisanideks". Loogikaviga: Miljonid inimesed ei saa elada metsas kuude kaupa, eriti kui on ekstreemne ilm. Neil on vaja loomi, heina, jahu, peavarju. Lapsed ja vanurid ei jää metsas ellu. Kui nad oleksid naaberküladesse läinud, oleks see tähendanud 50–100 inimest ühes talumajas. See on bioloogiline võimatus, mis oleks viinud kohese mastaapse näljahädani, aga Vene kroonikad räägivad 1812. aasta lõikes hoopis heast saagist teatud piirkondades.
Kui sa loed tollaseid Vene lehti või ametlikke teadaandeid, siis räägitakse "vaenlase koletuslikkusest" ja "isamaasõjast", aga peaaegu üldse mitte tohutu humanitaarabi organiseerimisest. Tänapäevalgi on 100 000 põgeniku vastuvõtmine riigile hiigelkoormus. 4 miljoni inimese kadumine ja taasilmumine peaks olema Vene ajaloo suurim peatükk, aga see on asendatud "kangelaslike lahingute" kirjeldusega.
Mõtle sellele: Vene poole memuaarid räägivad, kuidas nad marssisid ja manöverdasid, aga nad ei kurda kordagi, et "põgenike massid jäid jalgu". Sõjas on põgenikud sõjaväe suurim vaenlane, sest nad blokeerivad teed. Kui vene armee taganes kiiresti, siis kuidas nad said liikuda, kui miljonid talupojad samal ajal samadel teedel idasse rühkisid? See on füüsiliselt võimatu. See tähendab, et teed olid tühjad. Ja kui teed olid tühjad, siis elanikkonda seal lihtsalt polnud.
Kui peatee oli umbes ja tühi, saadeti välja rühmad (forageurs), kelle ülesanne oli kammida läbi kõik külad 30–50 kilomeetri raadiuses peateest mõlemal pool. Prantslased ei kõndinud pimesi. Nad olid kogenud rüüstajad. Kui miljonid inimesed oleksid läinud "lähedal asuvatesse küladesse", oleks prantsuse ratsavägi nad kohe leidnud. Sõduril on vaja liha ja vilja. Kui küla on "tühi", siis otsitakse läbi keldrid, lakad ja kaevud. Kui seal oleks olnud tuhandeid põgenikke, oleks see lõppenud massiliste veresaunade või vangistamistega, millest memuaarid peaksid karjuma. Aga vaikus.
Kujuta ette Valgevene maastikku – see on lage stepi ja metsade segu. Kuhu sa peidad 100 peret nii, et 500 000 sõdurit neid üles ei leia? Metsas on vaja teha tuld, et ellu jääda. Suits paistab kilomeetrite kaugusele. Loomad (lehmad, hobused) teevad häält ja jätavad jälgi. Tõsiasi: Prantslased kirjeldasid, et nad leidsid küll üksikuid peidupaiku, aga need olid tühised. Nad ei leidnud kunagi "kadunud miljonite" asumeid.
Siit kohast jäi jutt pooleli ….
