Ära vihasta – juus läheb halliks!

Blogis on häid teemasid, mis kirjeldavad seda, et inimene on elektriline olevus ja seda ma teadsin ammu. Kõik on seda kogenud, kuid ei oska võibolla pilti kokku panna. Kommentaarideta.

Mõned inimesed on uhked oma hallide juuste üle, kuna teised jälle kitkuvad välja iga halli karva ega taha sugugi näidata enda vananemist. Millest lähevad juuksed halliks ja kuidas saab sellest hoiduda?
Väärtuslikke andmeid selle kohta saavutas hiljuti dr. Schwake, kes oma uurimuses lähtub seisukohast, et inimese hingeline olukord mõjutab keha elektritegevust.
Hea tervisega ja täieliku hingerahuga inimesel langevad juuksed siledalt ja pehmelt vastu peanahka, mis tähendab, et juuksed polariseeruvad vastandnimeliselt peanahaga, s. o peanaha elekter on positiivne ja juuste elekter negatiivne või vastupidi. Vastandid, kuhu kuuluvad positiivne ja negatiivne elekter, tõmbuvad teatavasti üksteise külge.
Rahvasuu ei ütle asjata, et inimesel „tõusevad hirmu pärast juuksed peas püsti“, sest sel juhul olid peanahk ja juuksed polariseeritud ühenimeliselt, mis on tingitud hingelisest seisukorrast, kartusest või ehmatusest.
Sellest siis järgneb, et hingelise ärrituse tagajärjel keha kiirgab elektrit, ja nimelt juuste otstest. Nii on siis juuksed teatud määral inimese hinge ventiilideks.
Inimene tunneb selgesti pärast ärritust seda kehaelektri kaotust: ta väsib, keha hakkab kasutama rasvatagavarasid ja samal ajal toimub suurem ainete äratarvitamine.
Neist tuntud tõsiasjadest järeldas dr. Schwake, et näiteks närviline töötaja kaotab kõigepealt peanaha rasva. Selle sündides on juuksejuurtelt võetud isoleeriv kiht ja igast juuksekarvast voolab välja kehaliseks ja hingeliseks heaoluks vajalik elekter. Selle tagajärg on, et juuksed pikkamisi kaotavad värvi, arvatavasti elektrolüüsi läbi.
Suure viha korral võib välja kiirata positiivset elektrit. Nahas tekivad selle juures teatud väsimusollused, nagu süsihape, piimahape ja fosforhape. Nende hapete tekkimise läbi lõtvuvad veresoonte lihased, mille tõttu nad laienevad ja võtavad vastu palju rohkem verd kui tavaliselt: inimene muutub näost punaseks.
Vastupidine on lugu siis, kui inimene kiirgab välja negatiivset elektrit. Siis ta muutub kahvatuks. Ka kestev mure, ärritus ja puudus teevad inimese kahvatuks, mis on samuti tingitud ülalkirjeldatud asjaoludest.
Nii siis: juus hallineb kehaelektri kaotuse tagajärjel, mille tõttu inimene peab hoiduma liigsest elektrikaotusest. Aga kuidas seda teha? Schwake on leidnud vahendi, kuidas hingelise ärrituse läbi kadumaläinud elektrit anda kehale tagasi, kusjuures on suureks abiks elektrogalvaaniline aparaat. Selle abil on kergesti võimalik keha jälle „üles elektriseerida“, s. o kehaelektrile anda vajalikku suunda.
Aga Schwake läheb veelgi kaugemale: keha õige asetamise läbi aparaadi mõlema pooluse vahele võib ära hoida hingelisi ärritusi. Kujutlege: mees vihastab naise peale, kuid selle asemel, et naisele jämedust näkku paisata, ta naeratab lahkesti aparaadi mõjutusel.
Juuste hallinemine on peamiselt tingitud negatiivsest elektrist. Nii siis tuleb takistada, et veresoonte lihased peanahas ei tõmbuks kramplikult kokku. Seda on võimalik saavutada peanaha lihaste väsitamise läbi ja liigutades neid elektromagnetilise aparaadi positiivsele poolusele.
Positiivse elektri juuresolekul mõjuvad happed lõdvendavalt veresoonte lihastele. Elektrivoolu lakkamise järele algab kohe korrapärane vere läbivool, rasvanäärmed saavad tagasi vajaliku isolatsiooni rasva ja kehaelektri kaotus on asendatud.
Kuid kehaelekter ja elujõud on üks ja sama. Elektri väljakiirgamise, s. o oma ärritatud hingelise seisukorra läbi kaotab inimene osa oma elujõust. Ta muidugi kannatab selle läbi kahju, kuna sageli on elektrikaotus kaunis suur, ja see tuleb tingimata asendada, või veel parem, igaüks peab silmas pidama, et ta ei kaotaks oma elujõudu.
Paksude inimeste juuksed ei halline nii kiiresti kui kõhnadel, kuna nad oma rikkaliku rasvatagavara tõttu omavad ka rikkaliku elektrihulga ja on enamasti ka palju vähem ärritatavad.
Veel tuleb mainida, et juus ei halline üksi viha, hirmu või ehmatuse tagajärjel, vaid ka hingeliste ärrituste tõttu, nagu õnnetu armastus, suguline liialdus, mure igapäevase leiva pärast ja alaline juurdlemine mõne probleemi üle. Lühidalt kõik, millele reageerib hing.
Sellepärast: ei mingit hingelist ärritust, kui ei taheta enneaegu saada halle juukseid!

Elektri valgus kui juuksekasvataja.

Mõned arstid on leidnud, et elektrivalguse abil on võimalik inimeste juures, kellel juuksed välja kukkunud on, juuksekasvu uuesti äratada. Kopenhaagenis on selles asjas palju katseid tehtud. Paljaste peakohtade peale lasti iga päev elektrivalgust paista, umbes üks tund ehk rohkem päeval. Lühikese aja järele hakkasid juuksed uuesti kasvama; ühe isiku juures hakkasid juuksed juba 10 päeva pärast tärkama.
Huvitav on katse, mis ühe naisterahva juures korda saadeti: nimetatud naisterahval oli kolm kohta juustest paljaks läinud. Kahe koha peale lasti elektrivalgust paista, kolmandat kohta varjati aga elektrikiirte eest. Valgustamata koha ümbert kukkusid juuksed vana viisi välja, nii et see paljas koht suuremaks läks, kuna teiste kohtade peal, mis elektrikiirtega valgustatud said, juuksed kasvama hakkasid.
See katse näitab selgesti, et elektrivalgusel juuksekasvamise peale mõju on. Nii on siis elektri- ehk valguskiirtel hoopis ümberpööratud mõju kui Röntgeni kiirtel, mida viimasel ajal sagedasti selleks tarvitatakse, et ülearuseid karvu ära kaotada.

LÕPP

Allikad:  Maa Hääl : maarahva ajaleht, nr. 128, 30 oktoober 1933 ja Saarlane : üleüldine politika ajaleht maa- ja linnarahvale, nr. 50, 17 detsember 1902.

Milanos

Olin vastu enda tahtmist viis päeva Milanos, Milano Jewelery Week raames, kuna pidin sinna kaasa minema kui turvamees. Ehtekunsti värki ma siia ei pane. Kuna Google ka koostööd normaalselt ei taha teha, vaid pilte üleslaadides paneb need suvalisse järjekorda, siis jätangi pildid sellisesse järjekorda nagu on ja kommenteerin juurde. Vanasti viitsisin pilte sättida, enam kuidagi ei taha aega selle peale raisata.

Muuseumides sai käidud ja kahte Picasso tööd ka ikka nägin, kuigi taolised tegelased on lihtsalt kuidagi üles haibitud ning nende tööd maksvad millegipärast miljoneid. Minul mingit maalikunsti annet pole, aga võin ka midagi originaalset valmis joonistada, lihtsalt puudub see "miski", mis minu tööd miljoneid maksma paneksid.

Normaalset Rooma IV näeb kellade sihverplaatidel harva. Milano toomkiriku taga oli üks hoone ja seal oli selline kell olemas. Huvitav, et ka meie Vanalinna raekojaplatsil on ühel teatud sorti kellal normaalne Rooma IV säilinud. Esialgu ei tahaks midagi oletama hakata, aga selle fakti jätan kõrva taha ja võimalusel vaatan, kas sarnane muster kordub ka teistes vanalinna keskustes.

Rahvast katedraali esisel platsil oli alati murdu. Kas oli nädalavahetus või esmaspäev, ikka oli rahvast murdu. Aga kes siis tööpäeval tööd teeb? Oktoobri lõpp ja ilmselt paljud olid turistid ja teise poole moodustasid abirahadel logelejad.

Infotahvlid olid enamuses itaalia keelsed ja ei viitsinud neid tõlkima hakata. Paremal on miskid nõelad, aga need ülemised (ilmselt luust) meenutasid ehtekunsti freese, millega sai lihvida ja teha näiteks puidule ornamente. Meie ajal on sellised freesid kõvasulamist terasest ja käivad vastava aparaadi otsa, mis ajavad neid ülisuurel kiirusel ringi. Aga kuidas keskajal neid tööriistu suurel kiirusel ringi aeti?

Arheoloogia muuseum asuvat endis-agse circuse platsil. Circus aga tähendavat sisuliselt suurt avalikku võidusõidu- ja mängudeplatsi. Punase kasti sees olev torn on tänaseni säilinud. Sellest aga järgmise pildi juures.

Arne helistas, kui just parasjagu mööda Milano tänavaid kõndisin ja hiljem ka kirjutas. Leppisime kokku, et teen talle pisema jutustuse Milano kohta tema Suhtekorraldaja II-osa jaoks. Vihjeks on just see torn ja vanaaegne circuse joonis. Need kaks ei klapi omavahel.

Mida imelikuma/nõmedama asja kunstnik suudab valmis teha, seda rohkem taolisi õudusi eksponeeritakse. Tänapäeva uuskunst on päris kole ikka küll. All pool saab seda näha. Ehtekunstiga on tegelikult sama. Kui teed miski keti põdrapabulatest ja selle otsa tutikarvadest miski karvapea, siis kuulsust ja pappi voolab uksest ja aknast.

S.P.Q.R - Senatus Populusque Romanus ehk Rooma senat ja rahvas. Hunt või miski kiskja söödab inimesi. Kes poliitikat kuulab/vaatab, see ilmselt mõistab paralleele.

Naer tuli peale seda kiivrit nähes. Normaalsel inimesel pole ju sellist silmade vahet, aga siis nägin kohe ka midagi, mis pani pildi kokku. Sellest kuskil all pool.

Vanasid hooneid oleks võinudki pildistama jäädagi. Mõnes käisin sees kah.

Sepa tööriistad. Neid näeb hiljem veel ja see info klapib. Taoliste algeliste tööriistadega saabki ainult algelisi esemeid valmistada, mitte filigraani, millest ajalugu kubiseb.

Kui tahad kuulsaks kunstnikuks saada, siis võta veidike pleksiklaasi ja peksa oma vanaema tšello puruks ning pista see kasti.

Starwars'i teema. See oli veidi huvitavam asjandus, mida uudistada. Kuskil tänaval oli taoline suurem jurakas ka välja pandud. Ilmselt on miski kuulsa värgiga tegemist.

Fragment toomkiriku pronksist ukselt. Ust ennast näeb ka varsti. Inimesed näperdavad nendel ustel teatud kohti ja siis need kuluvad. Väidetavalt olla uks tehtud 20. sajandi algul. Kas oli siis tehtud või mitte, see ei huvitagi praegu, aga siin ilmestub kaks totaalselt eri ajastut. Idiotismi ajastu ja kõrgkultuuri ajastu. Kummas meie elame? Vaadake alumist pilti.

Ja loomulikult hiiglaste teema. 

Üleval pool oli pilt kiivrist, millel oli silmade vahe väga väike. See ongi selle tüübi kiiver. Ilmselt mingi praeguseks väljasurnud rass. Seal oli veel igasuguseid kahtlasi kipsist ja savist nägusid, mis ei meenuta tänapäeva inimesi.

Vot ja korraga seinal selline kast. Puidust raam ja metallist läbipaistmatu võre. Mõõtmed võisid olla umbes 60x60 cm. Vaatan seda kunstišedöövrit ja mõtlen, et mis see võiks küll olla? Kunst võikski ju selline olla, et paneb kastist välja mõtlema. Korraga nägin kasti kõrval nuppu, mille all oli kiri, et kunstiteose aktiviseerimiseks vajuta nuppu. 

Litsusin siis nupule ja siis see juhtus. Miski mootor hakkas raudvõre taga tööle ja see tõi kuuldavale heli, nagu tööle oleks pandud kulunud ja õlitamata laagriga vanaaegne arvuti. Olin hämmingus.

Ei pidanud kuigi kaugele minema ja ega seegi töö mind külmaks jätnud. Hästi pingutatud lõuend ja lõhed sellel. Lihtsalt vapustav.

Egas vanastigi inimestega ilmselt asjad päris korras polnud. Kirikus taoline vanaaegne maal, kus mingi tähtis mees annab kandikul inimpea üle väga tähtsale naisele.

Vot ja nüüd selline pilt, miks ma turvameheks pidin kaasa minema. Miskid mässud toimuvad üle Euroopa. Kõige suurem kogunemine, mida mina nägin, oligi võimuesindajate kogunemine. Teisest küljest ega ma öösel vanalinnas ringi ei hulkunud kah. Ehtekunsti galalt astusime küll öösel jala peatuspaiga poole ja ühes restoranis sai ka veel söömas käidud, aga seal oli sama rahulik, kui mul siin maal.

Kuskil oli midagi lahti kaevatud, aga ega nad rohkem ei julge kaevata, sest inimesed hakkavad küsimusi küsima, kuigi pea iga maja ees kõnniteedel olid restid, millest nägi alla. Minu tagasihoidlik hinnang - kukkumist oleks vähemalt kuus meetrit. Ühe resti alt oli näha, et kaks korrust oli maa all. Kõik aknad ilusti näha.

Meie maapõu sisaldab täpselt samasuguseid esemeid.

Voh! Kellele see sõnum võiks olla? Eks ikka tavalistele inimestele, kuigi teinekord näidatakse asju just teistpidi. Loll pidavat ikka valus olla olema.

Ajaloost kustutatud peatükk, kuidas Kalevipojad maha tapeti.

Selle pildi tegin oma sõber Paulile, kuigi tal pole sellest blogist õrna aimugi.

Muuseumis oli ka miski vana ajakiri, kus väidetav esimene ülesvõte Kuu pinna kohalt Maast. Pildil olev tekst: „Astronaudid tõstavad pilgu surnud, tuhkhallilt Kuult, mis libiseb neist 70 miili allpool, ning näevad 240 000 miili kaugusel Maad – säravat ahhaati, mis hõljub süsimustas tühjuses. Maa ookeanid on kirkalt sinised, mandrid pruunid, roosaka varjundiga, nende kohal keerlevad valged pilved.“

Mõned muinasjutud mulle meeldivad, aga mitte see.

Viimase aja minu teema - magnetiline inimene.

Kui viiulit ei raatsi pilbasteks lüüa, siis sobivad ka ajalehed maha laotamiseks. Inimesed maksavad, et taolist kunsti näha. Ka mul tuli maksta.

Katedraali kohta saab lugeda vikist juurde, kuidas keegi ei tea, kes oli arhitekt jne.

Vist pahad röövlid pommitasid kahuritega, aastal X, seda hoonet.

Apollo pea. Minu tagasihoidlikul hinnangul pidi Apollo olema pea 10 meetrine kolakas. Hiiglased kuulusid samuti rassidesse. Viimased olid 3,5-4 meetri pikkused.

Selle tööga ei läinud mõte kosmoseavarustesse lendama. Minu viga.

Süsteem kipub alati looma uusi distsipliine, jättes samal ajal ühiskonna käitumise ja struktuuri muutmata. Ka kultuur on sageli süsteemi peegeldav tegevus – süsteem ise on see, mis oma lugu kohaselt tähistab.

Valuvormid, millega sai valada mingeid algelisi plärakaid. Selgelt joonistub välja puuduv lüli ehk kõrgkultuur. Mitte keegi mitte kuskil ei näita, kuidas ja mis tehnoloogiaga päriselt asju tehti.

Sellise tahumisega saaks kujur hakkama. Hiljem, all pool on üks pilt miskist marmorist kirstust, mis näib olevat täistöötuslik.

See uks näib siiski võimatu olevat.

Kah üks tore pilt. Miski asjamees ja tema jüngrid kaevasid ennast põlvini mutta. Kunst missugune!

Absoluutne kunstimaailma tipp! Enam vist paremaks ei saagi! Madratsitelt on võetud katted ja terve suur sein on neid täis topitud. Siin ma tegelikult juba nutsin. Õnnepisarad voolasid.

Tasakaalustamaks eelmist pilti. Maailmas peab valitsema tasakaal, muidu see hukkub (G.Aarma).

Ostad poest alusetäie segukotte. Võtad mõned kotid pealt ära, kohendad veidi kilet ja kärab muuseumis eksponeerida küll.

Ilmselt samuti meistriteoste koorekihti kuuluv teos.

Miks meile ei näidata muuseumides Apollo ja Kalevipoja tugitoole? Sest ilmselt neid polegi enam ...

Järgmine šedööver. Punane värv, kilest plärakas ja veidi musta kah ja... meenutabki miskit naise kehaosa.

Inimeste kondid, mis peaksid mulla all olema, on veetud muuseumi.

Milleks kirikus selline skulptuur? Kütab inimesi headusele?

Sellist juba kirvega välja ei tao. 

Maja olevat ehitatud 16 sajandil. Kaua peab taoline vähepõletatud tellis välistingimustes vastu?

Järgnevat teost nähes sain inspiratsiooni vähemalt kümneks aastaks. Mees ise oli igav, aga temast järgmistele tühjadele tahvlitele sain mõelda mida iganes. Iga tühja tahvli ees peatusin ja mõtisklesin pikalt.

Muidu ilus maal ja puha, aga, kui ma nüüd tean, et linal istuv beebi on tegelikult surnud, siis ...

Kah suhteliselt hea töö. Mäletan, kuidas kunagi näidati miskil üritusel magavat meest ja saal oli rahvast täis. Taoline kunst müüb, aga Varssavi uuekunsti muuseumis nägin midagi veelgi ekstreemsemat. Seal oli miski asiaat endale kätte haava tekitanud ja siis mängis surnut. Vares käis seda haava nokkimas ja kaamera muudkui filmis. Ülal oleval pildil on aga kunstitöö, mis ei jää eelnevatele sugugi alla. Teleris näidati filmi Ken'ist ehk Barbie poikast, kes oli pesumasinasse topitud ja pesumasina programm töötas. Oleks olnud tundideks vaatamist, aga kahjuks ei olnud nii palju aega.

Sellega ka panen punkti sellele loole, kuigi pildimaterjali on veel kõvasti. Tegelikult aga kahetsen, et sellise loo peale nii teie kui enda aega raiskasin.

LÕPP