Kiirvisiit Reigi pastoraati, Hiiumaal

Enne, kui Hiiumaani jõuan, siis mõned sõnad muust. Blogiga pole olnud aega tegeleda, aga lohutuseks võin öelda, et siin on materjali uurimiseks kuhjaga. Enamus aur läheb uue raamatu peale (Teekond Tsirnumisse). Raamatu mõte sai alguse Arne küsimusest, kui inimesel oleks piiramata rahaline ressurss kasutada, siis mida ta teeks? Vot ja mina teeksingi raamatus kirjeldatu järgi või veelgi pöörasemaid seiklusi võtaksin ette. Olgu veel öeldud, et ka Arne on antud raamatusse mõned episoodid kirjutanud ja seoses sellega on raamatu kaas saanud nüüdseks hoopis uue kujunduse. Millal raamatu valmis saan, ei tea, aga ilmselt sügiseks. Panen siia vana raamatu kaane, mis enam kasutust ei leia.

Raamatu sisututvustus:

Ühel udusel novembrikuu hommikul kohtuvad kaks head sõpra Tallinna vanalinnas asuvas pubis, kus üks sõber teatab teisele, et on leidnud oma koduaiast natside varanduse, ühe salapärase raamatu ja veelgi salapärasema pronksist ketta. Raamatus olevate juhiste järele teeb sõber ettepaneku minna uurimislaeva meeskonna koosseisus Atlandi ookeanil olevasse ülisalajasse paika, kus hakkavad sündima imed. Teekond salajasse paika ei ole mingi tavaline teekond, see on eluseiklus, kuhu näivat sekkuvat pimedad ja kurjad jõud. Tsirnum on koht, kus avanevad maailma saladused. See ei ole lihtsalt vahepuhver reaal-maailma ja teispoolsuse vahel, see ongi teispoolsus, kuid niivõrd tähtis pole Tsirnum ise, vaid teekond sinna. Ulmejutu peategelaste vestlus sisaldab loendamatul hulgal valitud alternatiivajaloolisi- ja teisi pead pööritama ajavaid vandenõuteooriaid ...

Arne käis mul ka mõned päevad tagasi külas ja siis me vestlesime nagu ikka igal-võimalikul teemal, aga siis juhtus midagi. Arne käele maandus sinist värvi liblikas. 

Ta oli nii julge ja ei kartnud midagi. Ta lendas isegi Arne kõrva peale ja siis korraga tuli minu käele. Kui suur on tõenäosus, et liblikas tuleb inimese peale ja siis sealt kohe teise inimese peale? Mina nägin selles märki, aga mida see võis päriselt tähendada - ei tea. 

Meenus Avatari film, kus Jake Sully peale langesid imelised olendid - Atokirinaid. Need on väikesed valged hõljuvad seemnetaolised olevused, mis pärinevad Vaimude Puu ümbrusest. 

Nüüd aga Hiiumaale.

Reigi pastoraadi hoone praegune vorm olevat pärit aastast 1775 ja selle pastoraadi on kuulsaks kirjutanud Aino Kallas oma romaanis "Reigi õpetaja," kus osad raamatus kirjeldatud tegelased on reaalselt elanud ja antud majas toimetanud inimesed.

Kuna mu kaaslane on ehtekunstnik, siis sai ta kutse 21 Eesti ehtekunstniku näituse avamisele ja see oligi põhjuseks, et Hiiumaale kiirvisiit teha.

Jõudsime pool tundi varem ja mina muidugi ei püsi paigal, vaid vaatasin kogu maja ümbruse üle. Kuskil hooldamata võpsikus asus üks ilmatuma maakivist kelder, aga ligi kahjuks ei pääsenud, sest majatagune oli täielikult hooldamata. Nagu ikka, oli tegu majaga, millel on esimene korrus maa all ja siin ei pea mingi selgeltnägija olema, et sellele tulla. Hiljem käisin ka Reigi kiriku juures ja seal saab ilusti aimu, et Reigi kirik asus kunagi mere kaldal või vähemalt oli see ümbritsetud veega.

Ülemisel pildil on tegelikult väga palju asju näha, mille vaatlemisel võib aimu saada maja keerulisest ajaloost.

Seesama trepp oli tehtud n. n suitsunurgaks ja siin ma vestlesin näituse korraldajaga, kes ütles, et ajaloolased olevat kindlaks teinud, et pildil paremal olev väljaehitis on ajalooline maja osa ja see olevat peldik olnud. Teisel pool maja on teine täpselt samasugune, aga neid on niivõrd palju lapitud, et autentsust väljast poolt ei ole võimalik tuvastada (silikaattellisest müür jne). Ümberehitusi on majas olnud väga palju ja selleks näebki see maja külg kaunis omapärane välja (nagu meie Vanalinna osad majadki). Tegime suitsunurgas tädiga suitsu ja katsusin teemat viia veidi ulmelisemaks, kuni lõpuks jõudsime ka kummitusteni. Tädi kinnitas, et kummitab.

Aken või koguni rõduuks on käepäraste materjalidega kinni topitud. Müüri on laotud terved betoonkotid.

Maja teisel küljel oli olukord väheke hullem, aga ei midagi sellist, mida korda ei saaks teha. N. n peldiku alusmüür on laotud silikaattellistest ehk vene-aegne.

Hakkas ka üks veidi vana-aegsem klaasikild silma. Pilt väheke ebaõnnestus.

Kui peale pidulikku avamist lõpuks tuppa lasti, hakkasin esmalt maja vaatlema, aga kahjuks olid ehtekunstnike dekoratsioonid paljud kohad kinni katnud. Kahe toa vaheline põrand koosnes erineva ajajärgu tellistest. Ka sinine on olemas.

Kirvega tahutud laepalgid.

Väga madal uks. 

Pilt läbi vahelae pööningule. Näituse korraldaja ütles, et seal ei olevat täna enam midagi. Küsisin, mis keldris on? Ütles, et kelder on täielikult avatud, ilma vaheseinteta ja kuskil pidavat ka võlvitud lage nägema. See kelder oligi vanasti esimene korrus, sest ...

Mitte keegi ei ehita sellist suurt ja madalat kaart tänapäevasele esimesele korrusele, mida mööda peab sealt pea alla lastes läbi pugema. Aga sellisel juhul, kuidas saab keldris võlvitud madalam lagi olla? Kas maa all on veel üks korrus?

Aknad pooleldi maa all.

Mingi sissekäik on samuti praegusest maa-tasapinnast allpool.

Vahepeal käisin väljas tuulutamas ja ega inimesed enamuses vaatasid näituse ruttu läbi ja tulid väljas oleva söögikäru juurde, kus pakuti traditsioonilisi Hiiumaa roogasid, nagu keedukartul tilliga, kuivatatud kala ja väheke peenemaid suupisteid ja ka peenemaid napse. Põhimelu toimus siiski väljas. Mina aga peale pausi läksin uuesti sisse.

Näitusest tooks välja mõned üksikud tööd.

Ei oskagi esimese töö kohta muud öelda, kui et ristisõdalastel oleks sellise kandmine ilmselt auasi olnud.

Siia kõrvale ka kohe pronksist jalavarjud jalga tõmbamiseks.

Veel üks n.n ristisõdade aegne ripats.

Viimaseks üks mitte-vähem ulmeline teos. Sellega saigi näitusel käik läbi. Muidugi mõista oli seal palju töid ja näitus on avatud augusti keskpaigani, kui ma ei eksi. 

Kuna praamini oli aega, siis külastasime ka kõrvalasuvat Reigi kirikut. Sisse sellel kellaajal ei lastud, aga väljas oli vaatamist küllalt. 

Kirikuõuel oli peldik, kus meestele oli üks koht ja naistele kaks. Ilmselt mehed ei käi väga kirikus ja tark on vajaduspõhiselt taolised olukorrad lahendada.

Kirik on seal võimas ja suur. Paksu krohvikihi alt vaatab vastu üks vapp. Kirikud ilmselt ei olnud vanasti põlve-nõtkutamise kohad, aga neid teemasid on lahatud juba küll ja üle ei korda.

Pole selle kirikutornis ei kukke ega risti. On hoopis üks imelik moodustis ja nägin lugeda, et see olla sinna pandud vist 1801. aastal.

Kirik asub künkal ja asus kunagi suure vee ääres.

Surnuaed on seal päris pirakas. Kohe hakkasid silma kaks väga erilist risti, mille taolist pole veel kohanud.

Pilt võib väheke petta, aga need on väga laiad ja massiivsed ristid. Metalliosa laius on umbes 20cm.



19. sajandi keskpaigus oligi kõik teistmoodi ja olid olemas tehnoloogiad. Peale seda aga toimus totaalne taandareng ja põhjuseks on vesi, mis kattis meie maad sedasi, et igal pool tänapäeva saartel ja ka mandril olid väikesed saarekesed. Ka kirjašhrift on veel vana, kus number üks polnudki ilmselt number üks.

Kuidas tehti need ristid, kui elektrit ei olnud? Muidugi oli elekter ja tehnoloogiad olid üliarenenud või siiski on need esemed ja kogu Vana-Maailm olnud ainult üks visandus, mis materialiseeriti mingil põhjusel?

Sellistelt hauaplaatidelt ei ole võimalik enam midagi välja lugeda, aga ...

Väheke eemal olid kaks lumivalget, ilmselt marmorist risti, mis nägid välja nagu tuttuued.

Kõik kirjad on selgesti loetavad ja näikse, et need on veelgi varasemad kui need kaks vana raudristi.

Kuna mul olid piduriided seljas, siis ei tihanud võsas madistada, sest enamus surnuaiast on täielikult hooldamata.

Lõppkokkuvõtteks võiks öelda, et suurt uut ja huvitavat midagi ei näinud ja see reis pigem kinnitas vana ja nähtut. Reis oli tore, inimesed toredad, praamisõit äge ja Eestimaa suvi on kõige ilusam.

LÕPP

Komeedid

Nüüd juba vast võib öelda, et olen viimased paar kuud uue raamatu kallal töötanud ja veidi on veel minna. Algava postituse mõte või teooria ongi sealt raamatust, kuid veidi laiendatud versioonina. Raamatu kondikava ja põhitegevused on minu kirjutada ja Arne täiendab ja ehk kirjutab lõpuosa, aga eks see veel selgub, sest mida lähemale lõpule, seda rohkem hakkab kardin eest vajuma ja lugu hakkab minu jaoks oma loomulikku lõppu jõudma. Ma pole veel täiendatud versiooni näinud ja ei näegi enne, kui mustandi täielikult valmis saan. Vihjeks veel nii palju, et raamat ei jutusta komeetidest, vaid jutustab kõikvõimalikest valitud vandenõuteooriatest ja ühest vägevast seiklusest peaaegu maailma äärele.

Nüüd aga teemasse. Vanarahvas kutsus komeete Jumala vitsaks, malgaks, kepiks või sõrmeks, sest nad panid tähele, et kui mõni komeet taevasse ilmus, siis selle tagajärjel tuli alati suurt õnnetust, häda ja kurbust. Mitte iialgi veel ei ole komeedi nägemine ilma paha tähenduseta olnud. Kui komeet taevalaotusesse ilmus, tekkis palju haigust, palavikku, katku ja surma. Nii vähemalt arvati.

Teiste teadete järele, kui keskajal komeet taevasse ilmus, siis täheldati väärakate sündi, nagu kahe peaga kitsed, viie jalaga vasikad jne ja tulevat suur palavus, põud, sõda ning sigimatus! Millele võiks viidata sigimatus ja väärakate sünd?

Teoses "Sõda ja rahu" sõitis Pierre, aastal 1811, tõllas läbi öise Moskva ja vaatas taevasse ning nägi seal suurt ja heledat komeeti. Ei läinud kuigi kaua aega mööda ja Moskva põles maatasa. Linn, mida aadel pidas pealinnaks, olevat ehitatud peamiselt puuosmikutest ja seega see ka maha põles. Nii vähemalt väidetakse. Selles osas ma sügavalt kahtlen, sest ma olen vaadanud palju alternatiivide tehtud videosid Moskva kohta ja seal on enamus vanemad majad siiski kivist ja kivi juba ei põle, a'la sauna panin, küla läks stiilis. Mis siis ikkagi oli Moskva põlemise taga?

Huvitav nähtus juhtus 1582. aastal Taanis, kus peale komeedi ilmumist hakkasid korraga sündima vigased lapsed.

Halley komeeti nägin, kui olin kuueaastane poisike. Komeet ilmus taevasse 1986nda aasta veebruaris. Sama aasta maikuus juhtus Tšernobõli katastroof! Kas jälle kokkusattumus, mille tagajärjel hakkasid sündima väärakad?

Piiblis ja Talmudis on kirjeldatud kohti, millest võib aru saada, et on vihjatud komeetidele, aga komeedid pole nende teadete järele üldse need, mida me täna arvame neist teadvat: Täht käib välja Jaakobist ja kuninga kepp tõuseb üles Iisraelist ja peksab maha kõik Moabi maa vürstid ... Mille kirjeldus see nüüd siis on? Suhteliselt täiusliku relva kirjeldus, millega sai terveid rahvaid hävitada ja relva kõrvaltoimeks oli radioaktiivne kiirgus, mis lagastas kõrvalolevad maad, mis otseselt kuninga kepiga pihta ei saanud.

Aga veelgi huvitavam on teade paavst Clemensilt, kes kandis järjekorranumbrit VII ja umbes 500 aastat tagasi, kui jälle komeet taevalaotusesse ilmus, siis paavst saatis komeedi türklastele kaela … 
Loomulikult tuleb vanasid kirjasid tõlgendada, sest raamatutes on taolised teated kirjas umbes järgnevalt:
Taevas olev komeet olevat kuradi silmamoonutus! Paavst pani komeedi kirikuvande alla. Sellega päästis paavst rahva suurest õnnetusest. Ta saatnud selle „tähe“ hoopis türklastele kaela.

Kui vaadata tänapäeva ja inimesi, kes tänapäevas elavad, siis mulle tundub, et komeedist enam ei piisa. Paljusid ei huvitagi sellised asjad ja juba vähemalt aastat viis, näidatakse meile igasuguseid enneolematuid taevanähtusi ja ma olen neist nähtustest eelnevalt lugusid teinud, nagu näiteks super-hele kuu või selge öötaevas, milles praktiliselt ei ole tähti. Igal vähegi uurival inimesel võiks ju tekkida küsimus, et milleks näidatakse selliseid taevanähtuseid ja ei pea oleme prohvet, et seda taibata. Kes endiselt ei taibanud, see peab loo uuesti läbi lugema, kuid ma arvan, et ma nii kehvasti ka seda mõtet edasi ei andnud, et uuesti lugeda oleks tarvis. Päevi tagasi nägin üht videot, kus oli mingi ebamaine, punakas, taevanähtus kellegi kaamerasse jäänud. Pidasin seda AI-lolluseks, aga eile ilmusid asja kohta ka teaduslikud seletused juurde. Tegu olevat justkui ammu tuntud atmosfäärinähtusega, kuid reaalsus on see, et mitte keegi mitte kunagi pole sellist nähtust näinud ega kirjeldanud. Ka vanad allikad vaikivad sellest.

Meenus üks lugu, kuidas ma aastaid tagasi ühel öösel läksin õue suitsu tegema ja vaatasin taevasse ning seal olid vot umbes sellised pilved. Pilved olid väga madalal ja näisid ähvardavalt kaela vajuvat. Vaatasin ja imestasin ja nuputasin ...

Ma polnud midagi taolist mitte kunagi mitte kuskil raamatute ja teatmeteoste piltidelt näinud ega lugenud ja veel vähem, oma silmaga näinud. Läks väheke aega mööda ja internet pakkus ise "juhuslikult" mulle vastuse - need olevat mammutpilved. Asi läks veelgi kummalisemaks, kui keegi fotografeerist ühte pikka üle taevalaotuse kulgevat täiesti sirge servaga pilve, mis näis võimatuna. Sünoptikutel oli ka sellele vastus olemas. Tegu olevat riiulpilvega.

Maailm, milles me elame, on kaugelt kummalisem ja mõistmatum, kui me arvame. Ma võiksin ka sellele loole omad järeldused pakkuda, et mida sellest eeldada või mida sellest teadmiseks võtta, aga ma ei tee seda. Järeldused tuleb teil ise teha või õigemini, kas seda ongi üldse vaja? Ajad lähevad veelgi põnevamaks ...

LÕPP

Kaduneljapäeva eelõhtul

Blogist pidin pausi mõneks ajaks tegema, aga see, mis eile juhtus, tasuks üles täheldada küll. Alustan kaugemalt. Üks väga hea ja tore inimene saatis eile mulle järgneva pildi, mis ta ise pildistas.

Pildile kirjutas juurde, et luges läbi minu blogist Kalamaja jutu ja küsis: "Kus on Kalamaja?" Vaade on Toompealt Balti Jaama vaksalile ja kohe selle taga on paar maja ja lage väli, mida aga pole, on Kalamaja ... Kalamaja aga oli keskajal üks suuremaid Tallinna eeslinnasid, koos oma kiriku, surnuaia ja paljude elumajadega. Andsin siis pildi Arnele uurida ja panen siia tema uurimistulemuse: Ma vaatan varjusid, sellega enamusi ei löö. Katuse "lipul" on vari vales kohas ja paljus muus kohas ka, aga see pole oluline. Esiteks pole puid ega nn elu üldse. Teiseks on inimesed üsna paksult riides, mis siis sellest? Aga vat enamus aknaid on vallale, nagu õhutaks maja, kus kontorid ja sakste toad. Pilt meenutab aega peale katastroofi. Värske see maja küll pole. Paremal pool, kus on eenduva maja osa vari, oleks justkui krohv maha tulnud. Lipuvarras mingi tellisest posti otsas ... Kuda see seal vastu peab, mida lippu sinna pandi ja kuidas katuse otsa roniti? Mulle ei meenuta see - vilgast tegevust raudteejaamana. Kõige räigem on ikkagi - Tühi maa ja sile väli, see ajab judinad peale. Mis ikkagi oli? Renderdus Nullist vä?

Arne küsimustele head vastust pole, aga meenus Kalevipoeg, kellel oli "puust" ader ja kui ta selle maha pani, siis maa, mida ader puudutas, muutus elutuks, kus ei kasvanud enam, nii palju kui silm ulatas, midagi. Kalevipojal oli ka kirves ja kui ta sellega paugu vastu puud virutas, siis sinnamaani, kuhu kirve heli kostus, langesid kõik puud maha. Kas Kalevipoeg tegi kõik lagedaks? Kes või mis on Kalevipoeg? See aga pole algava jutu mõte, vaid oli üks võimalik seletus tühjale maale ja lagedale väljale.

Nüüd aga eilsete toimetuste juurde. Taga aias hakkasin vahetama mädanenud aiaposte, mille küljes värav ja mõlemal pool poste võrkaed. Kaevasin vanad postid lahti ja hakkasin aeda posti küljest lahti võtma. Sellega ei läinudki kuigi kaua ja sain kruvid ilusasti kätte, kuid aia üleval oli aiapingutustraat, mis oli pandud läbi puidust posti ja teisel pool ots kõveraks keeratud. Auk läbi posti oli just parasjagu nii peenike kui traat. Välja ei jõudnud tõmmata, vaid pidin torniga välja lööma. Lasin AI-l asja kohta joonise teha.

Kusjuures mul on aias kaks sellist väravat ja üleeile vahetasin teisel väraval postid ära. Kõik oli täpselt sama tehnoloogiaga tehtud ja mingeid tõrkeid postide väljavahetamisel ei esinenud.

Jõudsin siis viimase postini ja hakkasin pingutustraati (pildil punane) aiaposti seest haamri ja torniga välja taguma, kuid ei õnnestunud millegipärast. Tõin, siis puuri ja puurisin traadi ülesse ja alla augu. Puur oli umbes sama peenike kui traat. Ikka ei õnnestunud. Traadi ots vaatas mulle samal kohal vastu kus see algselt oli. Tõin siis kirve ja haamri ning lõin posti pikuti pooleks ja see, mis ma seal nägin, hämmastas mind ... Traat oli puidu sees S-kujuliselt, mis aga on võimatu. All on joonis ja ka foto asja kohta.

Selline asi on võimatu ...

Esimene mõte mis tekkis - inimene pole seda aeda ehitanud, vaid simulatsioonil, matrixil või kuidas keegi tahab, on midagi valesti läinud ... Aga see polnud veel eilse päeva kohta kaugeltki kõik.

Nende samade aiapostide kohale oli tehtud väike kolmnurkne katus, mille mõlemat katuse poolt katsid plekist tahvlid (ülemisel fotol on näha otse käe all ühte katuse poolt, punast plekki). Mõlema katuse poole plekktahvlid olid umbes 13 kruviga kinni keeratud. Need kruvid olid nõuka-aegsed, nõmedad, ühe soonega kruvid. Sain ilma suurema vaevata ühelt poolt kõik kruvid lahti, peale ühe. Hästi, mõtlesin ja hakkasin teiselt poolt kruvima ja täpselt sama situatsioon. Ka teiselt poolt ei saanud mitte mingi nipiga ühte kruvi lahti. Polekski ju midagi iseäralikku, kui näiteks ühelt poolt poleks kahte kruvi lahti saanud ja teiselt ühte, kolme või nelja jne, aga mõlemalt poolt üks kruvi nii kinni, et võimatu lahti keerata. Puurisin siis kruvipead maha ja nii sain plekid kätte. Kui suur on šanš selliseks võimaluseks, et see uuesti korduks? Pidin tõdema, et Murphy seadus kehtib endiselt. 

Samas viskas pähe ühe teise võrdumi asja kohta. Oletame, et mul on 15 täiesti erineva suurusega raamatut ja ma panen need riiulisse ja hakkaksin ükshaaval raamatute asukohti muutma. Oletame, et ühe raamatu asukoha vahetamiseks kulub 1 minut, siis, kui kaua võtab mul aega raamatute asukohti muuta sedasi, et ükski kombinatsioon ei korduks? Loogika ütleb, et saaksin üpris ruttu hakkama, aga see on koht, kus loogika petab. Kogu selle tegevuse lõpule viimiseks kuluks mul umbes 2,5 miljonit aastat! Ainult 15 raamatut!!! Ja see kruvide värk meenutas umbes samasugust situatsiooni. Tundub tõenäolisem, et võidan lotoga samal päeval kaks jackpoti, kui et selline ebaõnne kombinatsioon ette tuleb.

Sain siis lõpuks aiapostid õhtul kella kuueks vahetatud ja kõht tühi. Premeerisin ennast grillil küpsetatud kartulite, sardelli ja praekapsaga. Tükeldatud kartulid, lisasin soola, tilli ja võid ning keerasin kartulid foolium-nutsakasse ja sardelli ning kapsa teise nutsakasse. Umbes pool tundi (200 kraadi) grillil ja valmis see oli. Kuna vihma tibutas ja jahe oli, siis võtsin õhtusöögi kaasa ja läksin kööki. Pesin uuesti käed, katsin laua ja panin köögiraadio mängima, mis mul üldjuhul Klassikaraadio lainel on. Raadio aga sahises. Tunde- või lihasmälu järgi teadsin, et Klassikaraadio sagedus asub minu analoognäidikuga raadiol paremal ääres, suhteliselt lõpus 108 MHZ ligidal. Ilma raadio displeile vaatamata kruttisin nuppu paremale, otsides seina/põhja ehk 108 MHZ, kust nupp enam edasi ei keera, aga põhja ei tulnudki, vaid muudkui keeran ja keeran. Esimene mõte oli, et keegi on nupu jaama pealt ära keeranud ja indikaatori näidu sassi ajanud. Aga kedagi polnud ju kodus ja hommikusöögi ajal mängis Klassikaraadio! Võtsin siis raadio kätte ja tahtsin näha, et kus see indikaator on ... järgnevat pilti nähes, pidin per..li kukkuma.

108 MHZ oli kolinud vasakule poole!!! Ma tunnen seda raadiot nagu oma viit sõrme. Ma olen suhteliselt suure tehnikataibuga ja tean miljon protsenti, et sellel raadiol oli 108 MHz paremal pool, nagu üldiselt kõikidel analoognäidikuga raadiotel, kus kõige väiksem number ehk 88 MHZ on vasakul pool ja siis number järjest suureneb. See on nagu kirjutamisega. Kirjutame ju samuti vasakult paremale ja raadiol keerame lainet väiksema sageduse pealt suurem peale samuti vasakult paremale. 

Kordan veel, et see raadio on meil juba aastaid ja iga päev ma seda näpin, kui kodus olen ja tean täpselt, kus Klassikaraadio asub. Päris tihti oli raadio lainelt maas ja lõi mingi Soome jaama sisse ning pidin jaama korrigeerima.

Normaalsel raadiol on displei sedapidi nagu alumisel pildil.

Magasin öö ära ja tulin hommikul kööki, et omale paar võileiba ja kohvi teha ja otseloomulikult panin raadio käima ning vaatasin uuesti seda naljakat näidikut. See on täielik võõrkeha ja naljanumber. See pole minu raadio! 

Mõtlesin, et kui simulatsioon, siis on simulatsioon ka teised sama firma raadiote pildid ringi muutnud, mis internetist leida ja täpselt nii oli. 

Kuidas seda juttu kokku võtta. Olgu mis on, aga mul on olnud elus väga palju taolisi imelikke juhtumisi ja olen pead raputanud ning alati lõpuks selle oma puuduliku mälu kaela ajanud. Seekord aga on teisti, sest nüüd ma enam oma mälu ei süüdista, sest pildimälu igakord uskuda ei tasugi, aga seekord pole asi enam ainult pildimälus, vaid ka lihasmälus. Ma teadsin koguaeg, et kui raadio on jaamalt maas, siis on vaja väheke paremale keerata, kuni tuleb n.ö sein vastu ja siis paar jõnksu tagasi ja Klassikaraadio mängib jälle ... Seekord jäi simulatsioon oma koerustükiga vahele, sest kahte eraldiseisvat mälu see ära ei suuda petta! 

Miks see juhtus, see on juba iseküsimus ja vastuseid on palju. Arne pakkus ka tulnukate võimalust, kuid olen taoliste asjade suhtes skeptiline, aga ei pea ka seda võimatuks. 

Järgmisena käis läbi, et vaimud trikitavad ja neil on võime asju muuta ja materialiseerida. Selliseid asju olen näinud nii tõsielubaasil vändatud filmidest, kui lugenud raamatutest. Viimane raamat, kus sellest pikalt kirjutati oli raamat: Ühendus waimude-ilmaga. Kuna maal on mul viimasel ajal palju imelikke sündmusi juhtunud ja ühel teatud põhjusel võtsin ka blogist postituse maha, kus selle raamatu sisu kirjeldasin, siis ei pea ka sellist võimalust võimatuks.

Järgmine ja maine variant. Kui ma taga aiamaal toimetasin, vahetas keegi raadio ära. Miks seda tehti, pole aimugi, aga ka see on ju sellegipoolest arvestatav variant. 

Arnel juhtus ka üks pull lugu kellaga, aga seda, mis tal juhtus, küsige juba tema käest. See on tal sama võimatu juhtum, kui minu raadio juhtum. 

Viimase variandina pakkus Arne välja võimaluse, et toimus hüpe ühelt ajaliinilt teisele. Pole ju ka see variant teistest kehvem, vaid arvestades kõiki asjaolusid tervikuna, siis võib see isegi olla kõige loogilisem ...

LÕPP

Ühendus waimude-ilmaga

Lubasin eelmises loos, et tuleb selle raamatu kohta lugu, aga ei tule ja selleks on omad põhjused. Õigemini lugu oli ööpäeva jagu üleval, aga võtsin maha ja nii jääb. Miks? Sellest võib-olla kunagi hiljem. 

Raamat Vatikani salaarhiivist

Mingi juhuse läbi sain raamatu omanikuks, mis kannab pealkirja: Ühendus waimude-ilmaga. 

See on päris pöörane raamat, millega paljastatakse piiblis olevaid muudetud ja võltsituid kohti ja eks selle raamatu lugeja võiks piiblit hästi tunda, siis saab täiuslikuma võrdluse. Aga ega piibel üdini vale pole, seal on lihtsalt teatud kohad ära soperdatud ja muudetud, et me ei saaks jälile vaimude ilma struktuurile ja sellele, mis seal toimub ning mis seaduste järgi nendes sfäärides toimetatakse ja kes neid sfääre juhivad. 

Uurisin raamatu kohta internetist tausta ja selgus, et Rahvusarhiivis on selline täitsa olemas, aga seda ei ole võimalik laenutada. Raamat olevat kirjutatud 1930ndad (RR info) ja USA arhiivi info järgi 40ndatel.

Nüüd asja juurde, et miks ma selle postituse tegelikult tegin. Nimelt, sellest raamatust on mul igal juhul plaanis kunagi lookene teha, aga mul ei ole praegu selleks aega, sest pea iga lehekülje kohta on vaja märkmeid teha või üles pildistada ning hiljem sealt informatsioon ümber trükkida, lisaks materjali juurde otsida ning seostada jms jutud juurde. Aega on mul tegelikult küll, aga kuna mu uurimis- või tegevusteravik on hetkel suunatud hoopis ühe teise projekti juurde, mis on saladus, siis enamus aur läheb sinna. Kevad-suvisel perioodil paratamatult on suurem distanst arvutiga, kuna aias on vaja toimetada, maja tahab kõpitsemist, kala tahab püüdmist, loodus tahab vaatlemist jm tegevused juurde ehk tahtsin öelda, et hetkel isegi pole ajalehti uurinud ja tegelen teiste asjadega ning ilmselt jätan blogi mingiks ajaks unarusse. Aga inimene plaanib ja Jumal naerab selle üle. Eks kunagi pusin Waimude-ilma loo ka ikka kokku.

Vahepeal viskas ka mõtte, et waimude-ilma raamat tuleks kopeerida ja sellest uued paberraamatud teha ja asjahuvilistele välja jagada, kuna selliseid haruldasi raamatuid ja selles leiduvat haruldast infot ei saa ju ainult mõned üksikud inimesed omada. Ideaalne on nii, et kes tahab uurida, see pääseb materjalile väga lihtsalt ligi. Mõte siis oli, et waimude ilm, Eenoki raamat ja veel üks raamat (mida hetkel ei saa avaldada) paberile panna ja rahvale laiali jagada. Need kõik kolm raamatut on üliharuldased ja mitte kuskilt mujalt neid eesti keeles paberil leida ei ole, aga sellest teine kord. PS! Eenoki raamatu töötlemata versioon on mul blogis draftina olemas ja ühes teises programmis on see korrigeeritud, aga praegu ei ole viitsimist sellega toimetada (võtab aega), et see siia üle tuua. Kunagi panen ka selle raamatu täistekstid siia välja.

Aga ajan siis hamba ikka verele kah, et ma siin mitte niisama lõugu ei lõksutaks.

 

 

Pildil on suvaline kuningas, antud juhul siis Austria imperaator Francis I (1768 - 1835), aga kuningas pole praegu oluline, oluline on kroon. Mis asi on kroon, mida kuningad, printsid/printsessid ja teised olulised nosplid kandsid? Kroon on meedium, mille läbi sai ühendust vaimude ilmaga. Kroonil pidid olema ilmtingimata kalliskivid ja mitte suvalised, vaid juhendi järgi. Kroon ei hakanud tööle üksi, selle juurde kuulus ka vastavate kalliskividega rinnaplaat. Need kaks eset võimaldasid pidada sidet teispoolsusega. Milline see rinnaplaat veel välja võis näha, sellest on ka üpris täpsed kirjeldused olemas. Meenus lasteendus Lumekunninganna, kus nõunikul oli ka igavene jurakas ja uhke rinnaehe, aga nõunikul polnud krooni. 

 

ERR i foto.

 

Vot ja siis ajaloost on kustutatud paljud teadmised ja järgi jäid kasutud asjad, mida ainult ilustustena sai kasutada. Ja ilma selliste Vatikani tohletanud salaarhiivide raamatuteta kobamegi pimeduses ja proovime ära arvata, mis on ajalooga valesti ja milleks ühte või teist asja vanasti kasutati.

 

Lõpetuseks kõige olulisem sellest samast raamatust, mida teab tegelikult iga inimene ja selle jaoks pole ühtegi raamatut vaja. Elus on paar lihtsat tõde, mis kindlustavad pääsemise järgmisse klassi.

 

 

Pilt raamatust: Ühendus waimude-ilmaga

 

LÕPP