Juhatan paari lausega algava loo sisse näiliselt kaugemalt nurgast, kuid tegelikult ongi just sissejuhatus algava loo põhituum.
Miski pole päris! Kuna raudpolt tõestada ei saa, siis uurin igasugu anomaaliaid ajaloost ja reaalajast. Reaalajas ma saangi tõestusi, et minu maailm sätib ennast minu järgi. See, et telefon kõike seda mulle pakub, millest mõtlen, selle saab tehnoloogia arengu pähe ajada (ajulainete lugemise võimekus nutiseadmetel). Aga see, kui reaalmaailm ennast muudab, vastavalt minu mõtetele, siis on asi juba väheke kahtlane. Näiteks eile uurisin Hansa liidu teemasid ja täna sattusin juhuslikult Suur Gildi hoonesse (ajaloo muuseumisse), kus just oli avatud Hansa liidu näitus.
Selle maailmaga on asjad teistmoodi, kui meile räägitakse või arvame. Nali on selles, et need näited või juhuslikud kokkulangevused on juba päris sagedased. Üks on juhus, kaks on seaduspära ja kolm on tõsiasi.
Nüüd maisemate teemade juurde.
Kuna mu telefon on juba õige vana ja enamus eksponaadid olid klaasi taga ning väga kehvasti valgustatud, siis enamus piltide kvaliteet on alla igasugust arvestust. Kuigi mu telefoni fotokaamera pidavat AI toeaga olema, siis tundub, et hullemaid pilte annab ikka otsida! Anomaalia on veel selles, et kui ma muuseumis pildi ära teen, siis esmapilgul telefonist vaadates on kõik suurepärane, kuid hiljem arvutist fotosid üle vaadates selgub, et fotod on suuremas jaos aia taha läinud. Lisaks on fotodega alati üks anomaalia, kui neid blogisse laen - kõik fotod on suvalises järjekorras. Vanasti laadis blogi fotod tagant ette poole, kuid ajad on edasi läinud, sest nüüd on kõik pildid suvalises, ebaloogilises järjekorras. Seega, proovin selles sega-pudrus anda oma parima.
Õienduseks veel nii palju, et sattusin muuseumisse 2,5 tundi ennem sulgemist ja selle ajaga ei jõua muuseumis absoluutselt mitte midagi uurida ning seetõttu jooksin muuseumi kõik sekstsioonid läbi ja pildistasin üles, et hiljem pildistatut uurida.
Muuseumit kiidan ja vaatamist ning imestamist jagub seal pikemaks ajaks. Seal on hetkel müntide/paberrahade/relvade/börsi/Suur Gildi ja Hansa hiilguse näitused. Pilet maksis 13 eurot, aga kui võtta muuseumi jaoks miinimum 4-5 tundi, siis see raha on kommiraha võrreldes sellega, mida see muuseum vastu pakub.
Alustan kuskilt suvalisest kohast.
Kes tähelepanelikult eksponaate uurib, see näeb, et on segunenud jälle hiiglaste ja meiesuguste inimeste esemed. Suured lukud ja tabad ning suured võtmed. Aga võtmetega on hoopis üks teine lugu.
Panen siia portsu pilte võtmetest ja viimase pildi juures kommenteerin juurde.
Koodlukk keskajal! Muuseas, Enigma olla ka ühe eestlase leiutatud. Kui veel kaugemale minna, siis eestlased olid iidsete kõrgtsivilisatsioonide esindajad (sumerlased ja aarialased). Hiljem olid eestlased juba kõrgelt arenenud džuudid ja hyperborealased. Kui veel edasi uurida, siis ilmselt käisid eestlased 30ndatel ka esimesena kosmoses jne. Ajalugu kirjutab ennast ise, oleneb ainult sellest, kui sügavale uurida! Mulle meenutab see kangesti Paabeli raamatukogu, kuhu on kirja pandud absoluutselt kõik varjandid ükskõik mis asjast või ajastust. Mida sügavamale uurida, seda kummalisemad lood hakkavad avalduma. Näib, et oma tegevusega kutsume me selle ise esile.
Ja vot nüüd viimane pilt võtmetest. Kes arvutiga vaatab neid pilte ja suurendab, see võib vaid imestada.
Kes aga arvutiga ei vaata, selle jaoks teen ülemise võtme ühest hambast suurenduse. Mis mõlkus selle meistri peas, kes sellise asjaga keskajal hakkama sai!? Ilmselt on tänapäeva lukud lapsemäng selle luku kõrval...
Järgmine pilt kujutab ajuvabadust. Kannus, mis on umbes 20 cm pikk! No ei ole võimalik käia, kui sellised saabaste küljes tolknevad. Aga ega härrad ju käinudki, nad sõitsid hobustega ja magama mindi samuti, hobune kaisus.
Järgmine pilt ei olegi midagi erilist, aga olen ka ise taolise pandla (keskmine) kunagi leidnud. Polnud küll kuldne, aga tegumood on täpselt samasugune.
Vot järgmine ese on täistehnoloogiline ese. Kupu panemise atribuut. Selle abil lasti keskajal aadrit. Kuidas seda kasutati, jääb mulle mõistmatuks. Eseme pikkus võis olla vaevalt 5 cm.
Järgmisel pildil on näha teema, mille ma oma jaoks olen ära lahendanud. Number 1 või hoopiski i?
19. sajandil oli tegu juba nr 1-ga, mitte i-ga. See oli ülemineku aeg ehk number 1 meenutab veel i-d. See on psühholoogiline trikk, mida on kasutatud kõikidel ajastutel. Konna keedetakse ka ju vaiksel tulel, enne kui ta pudruks keeb. Kui panna pajale kohe suur tuli alla, siis konn hüppab välja.
Aastal 1609 või õigemini i 609 aastal oli veel ajaloole 1000 aastat otsa kirjutamata. Aastatel u 1650 kuni 1850 oli kasutusel vahepealne kirjamärk, mis meenutas nii i-d kui ka number ühte. See oli selleks, et kellegil midagi kobiseda poleks. Enne seda oligi i ja 19. sajandil juba 1. Nii keedetigi konna!
Vahepeal täielikku jaburdust. Luust kamm.
Esiteks, mis eluka luuga on tegemist nii suure kammi puhul ja teiseks - pidid olema suhteliselt head riistad, et selliseid kamme valmistada. Peenemate kammipiide vahele tänapäevane vineeri- ega rauasaeleht ei mahu.
Mis asi see on?
See on katke äärmiselt suurest rahakoti rauast. Kõrval on vöökott, mis annab aimu, kui suur see rahakott võis olla. Mul on hea meel, et sedasi koos neid esemeid eksponeeriti. Kui hiiglase rahakott oleks terve olnud, siis vast oleks ka mittemõtleval muuseumi külastajal seda vaadates mõned küsimused tekkinud.
Müntide näitusel olid Rootsi suured kandilised vaskrahad, mis sellesse suurde rahakotti kenasti oleksid mahtunud. Klaasile asetasin Tic-Taci karbi, et saada aimu rahade suurusest.
Panen siia infokillu vanast ajalehest (Olewik, 20 mai 1903), mis annab aimu, et sellised mündid just suurte inimeste rahakottides kõlksusid, mitte ei olnud pankades tagatisena mõne paberist veksli maksumuse tõestamiseks:
Vanaaegsed rahad. Tallinna sadama puhastamisel leiti sealt 47 puuda (u 770 kg) vanu Rootsiaegseid rahasid. Rahad on punasest vasest valmistatud ja neljanurgelised. Nende raskus on 3-5 naela (1,2 - 2 kg). Rahad kannavad 1659, aasta arvu, Rootsimaal müüdi neid rahasid 2500 krooni tükk. Hiljuti saadeti Peterburi arheologia komisjonile kogu nendest haruldastest rahadest.
Hüpokaust. Tegu on kolmejalgse anumaga, milles keskajal toitu valmistati. Selles samas Suure Gildi hoones kasutati keskajal aga hüpokausti, mis kaalus rohkem kui pool tonni (muuseumi enda info). Kahjuks seda hiiglama jurakat katelt vaatamiseks välja ei oldud pandud.
Veel üks pilt suurtest nõudest. Karikas võis olla oma 60-70cm pikk. Paremal olev peeker ja taga olev taldrik ka just väikesed pole.
Vahelduseks suurtele asjadele ka midagi väikest ja naljakat. Ma ei kujuta ette, kuidas selle kahuriga (mortiir) laeval toimetati? Keda või mida sellega lasti? No ei ole sellisest laeval mitte mingisugust abi.
Tic-Tac'i karp annab aimu kahuri suurusest.
Korraks tulen muusumi välisukse juurde. Need on oma 3,5 meetrit kõrged ja üle 10cm paksud. Ustel on vasest koputid, mis pidid samuti väga vanad olema. Neid saab uurida ka siis, kui muuseum on suletud. Väga ilus töö!
Kodarrahad. Need olid minu teada kasutuses peamiselt Pärnumaal, kui ma ei eksi. Isa oli mul hobi-numismaatik ja tal oli ka üks selline raha. Kahjuks on see raha nüüdseks kaduma läinud. Siia tahakski rääkida ühe loo, kus tahan kiita oma elukaaslast, kes on metallikunstnik ja valmistab ehteid. Kaks aastat tagasi oli Pärnus metallikunstnikeliidu näitus, kus olid just teemaks kodarrahad. Ta valmistas Lydia Koidula teemalise kodarraha selle näituse jaoks. Näitus oli väga populaarne ja kui ma nüüd ei eksi, siis kõikide kunstnike tööd osteti ära. Ma tahan sellega tegelikult hoopis seda öelda, et paljude tööde juures, mida mu elukaaslane on teinud, võib ka vähesel määral minu käsi mängus olla (kesse ikka kiidab, kui ise ei kiida). Tavaliselt ma valmistan talle hõbeplekki, millest paljud tööd alguse saavad. Reklaamiks veel oma kaasat, kui juba reklaamimiseks läks. Tema tööd on hetkel näitusel Pärnus, Soomes ja Rootsis.
Lisaks kodarrahadele on muuseumi vitriini sätitud ka suurtemate inimeste ehteid. Pilt on kehvake ja moonutab asjade tegelikku suurust. Pildil olev sõlg sobib väiksemal mehel/naisel tuulega kanda, siis saab kindel olla, et vennike paigal püsib.
Vahelduseks hoopis teist masti ese, kuigi seda eksponeeritakse "Hansa hiilguse" ruumis, siis mis hiilgusega selle eseme puhul saab tegemist olla? Pildil on lauajupp, mille peal on kujutatud peremärk. Perekonnanimesid eestlastel polnud, aga peremärgid olid olemas. Ei sobitu kuidagi kokku selline talu viletsus ja rüütlite suursugusus. Minu hinnangul on siin tegemist hoopis kahe erineva ajastuga. Taluviletsus on hilisem aeg, kus tuli peale "reset'i" kõike uuesti alustada.
Nüüd üks suvaline pilt sellest suursugusest, väga kõrgete lagedega ja suurte uste/akendega, hoonest ning pikkuse mõõtudest.
Vanasti võeti mõõtühikute aluseks inimese keha. Küünraid ning jalgu kasutades ehitati kõik suured ja uhked lossid ning katedraalid.
Ivo Schenkenbergi kiiver. Viimne reliikvia on hea film, aga kui palju seal on ajaloolist tõde?
Üks legend, mis minu arvates tundub tõene, kui arvestada kõiki alternatiivseid asjaolusid, on Pirita kloostri ja Tallinna vaheline maalune tunnel.
Järgmine ese üllatas mind. Nahast tupp kolme erineva noa jaoks. Sellist tuppe koos kolme noaga olevat kandnud eriti austusväärsed mehed. Ega tänapäevalgi sellised eputised kuskile kadunud pole. Muutunud on vaid eputusesemed.
Eestlaste karikas...
No ei ole karikal ühtegi eesti keelset sõna!? Või on? Pudikeel? Tont seda karikat võtku! Sellegipoolest on tegu hea eksemplariga, mis kõneleb tummalt Jeesuse aastast.
Järgmine kõrvast vaigu välja nokkimiseks mõeldud riistapuu.
Vahelduseks taluviletsuse värki. Kui tehnoloogiat ei ole ja on ainult käsitöö, siis näevadki asjad sellised välja.
Kui aga on tehnoloogja, siis näevad asjad hoopis teistsugused välja.
Pea maha raiumine oli Hansa hiilguse ajal karistus, mida rakendati ainult kõige auväärsemate peal. On olnud kuulda kõlakaid, et olevat olnud isegi järjekorrad timuka ukse taga. Kes siis ei sooviks sellise mõõgatera all peast ilma jääda?
Tavaline talupoeg tõmmati lihtsalt oksa. Valerahategijal jälle raiuti käsi maha. Isegi Hansa hiilguse aegne varga käelaba on alles hoitud, kuna eeskirjad nõudsid asitõendina selle säilitamist.
Kunagi ammusel aal elas keegi puhas eestlane, parun Wrangell, kes oli Eesti kirjandusseltsi president. Mingil ajal lugesin läbi 1907. aasta raamatu "Kiwid ja killud", 1 osa, kus tutvustatakse eesti keele ja grammatika arendajaid 18-19. sajandil. Enamus kangelasi olid võõraste nimedega ja võõrsilt pärit.
Poole-meetrine uhmer, kus oli hea õhtuse tee jaoks ravimtaimi pehmeks uhmerdada. Esimese hooga vaatasin, et lehmade jaoks mõeldud joogi ämber.
Külalisteraamatud on mu lemmikud. Mida koledam käekiri, seda suurem konflikt aju ja käelise tegevuse vahel.
Napsi - ja apteegipudelites pole midagi kummalist, kuid ühe loo oma koduaiaga seoses tahaks siia kirja panna küll.
Kaevasin koduaias ja korraga tuli august välja suur haamer, mille tagumise osa oli täielikult deformeerunud. Pole sellist asja varem näinud. Pilti pole hetkel haamrist võtta, aga samast august tuli välja ka apteegi rohupudel, mis nägi välja nagu uus. Läikis veel teine. Ilmselt on tegu tsaariagse pudeliga ja eriliseks teeb selle väheke loppis olek. Pudel seisab väheke viltu (nagu ühe poliitiku kael, kes Pisa torni vaatas ja ütles - ei ole viltu, otse on). Apteegi uss ja karikas teevad selle pudeli kollektsioneeritavaks.
Järgmise pildi tegin suvalise kannu kaane alumisest poolest. Kannu enda pilt on kaduma läinud. Imestama paneb, et kannu kaane nupu alusel on mingi ilustus. Küll oli inimestel vanasti palju aega, et isegi sellistesse pool-nähtamatutesse kohtadesse ilustusi nikerdada.
Hansa hiilguse lugu jäi tegelikult rääkimata ja umbes 100 pilti ja kommentaari siia üles panemata, aga lihtsalt ei ole mõtet ja ei jõuagi. Relvade, kellade, börsi ja müntide näitustest saaks samuti loo kokku panna, kuid las jääb midagi saladuseks kah.
Eelviimaseks asjaks panen siia hoopis ühe huvitava loo, kus kirjeldati ühte lauda, mida kahjuks näha ei saanudki.
Võtmehoidjate kokkutulekul tuleks Eve kõige ilusama mahagoni puust lauaga samuti talitada. Koosolemisel viibijate nimed tasuks noaotsaga sisse graveerida. Küll siis ajaloolased saja aasta pärast nuputaksid, millega selle eseme näol võis seos olla ja kes olid need imelised ja avalikkusele täiesti tundmatud tegelased?
Ning lõpetuseks - korvpallikohtuniku dress. Kratsin kukalt praegu.
LÕPP
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar