Versiooniuuendus

Korraga olid inimesed maa peal ja nad ei teadnud, kes nad on ja kust nad siia said. Neil olid olemas ainult algelised tööriistad, kuid eluasemed olid eelmise versiooni omad. Nad rääkisid erinevaid keeli, mis olid väga algelised ja neid keeli rääkides, said inimesed teistele inimestel selgeks teha vaid kõige algelisema. Arvutamisel võeti appi sõrmed. Kujunesid välja hüüdnimed, millega inimesed üksteist hüüdma hakkasid. Sellel ajal polnud inimestel perekonnanimesid. 

Versiooniuuendus jättis siia maailma eelmisest versioonist "inimesed", kes mäletasid vanu aegu, neid kutsuti „saksteks”. Saksad valdasid suhteliselt täiuslikku, eelmise versiooni keelt, mille baasil nad hakkasid arendama rahvaste pudikeeltest välja normaalseid keeli, mille rääkimisega oli juba võimalik enam kui käsi-jalgu seletamisel appi võttes teineteisele mida iganes selgeks teha. Arenes kunst, kultuur ja teadus. Saksad lubasid teadusel areneda teatud maani ja siis pidurdati selle arengut ning juhiti see valedele jälgedele (ahvist inimeseks). Saksad ja nende poolt juhitav „intelligents” hakkas tootma meeletus koguses rämps-teadust ja valeõpetusi. Kirjutati meeletu kogus raamatuid ja muud kirjandust, milles puudusid tõesed jäljed teadusele ja ajaloole. 

Versiooniuuendus jättis sakste kätte "vanad" juhendid, õpetused ja trükised, milles on täpsed kirjeldused eelmise versiooni ja seal kasutatavate tehnoloogiate kohta. Eelmises versioonis olid olemas tehnoloogiad, mida uues versioonis pole veel rakendatud, aga mida saksad plaanivad anda järk-järgult rahva kasutusse, kuid nüüd juba targemalt ja hoopis erinevat moodi võrreldes vana versiooniga. Tehnoloogiaga ehitatakse nähtamatu puur inimese ümber, mis on tugevam rauast. Vanas versioonis ei varjatud midagi rahva eest ja kõik olid enam-vähem võrdsed, uues versioonis talitatakse palju peenemalt.

Algul oskasid teadlased valmistada mehaanilisi, inimese-sarnaseid masinaid, kuid lõpuks õnnestus neil valmistada bioloogilisest materjalist kunstinimesi ehk üliinimesi, kes sündisid väljaspool naise keha ja neil polnud loomulikku ema. Vanas versioonis hakkasid inimesed arvama, et nad on nüüd ise jumalad ja tõelist arhitekti pole enam vaja. Vana versioon kirjutati üle uue versiooniga hetkel, kui ülinimene oli tegutsema hakanud.

Kuna uue versiooni juhendis on kirjas, et tõde peab olema mingil kujul kõigile kättesaadav, siis on võimalik leida väga suure luubiga ridade vahelt lugedes tõest informatsiooni eelmise versiooni kohta. Seega on võimalik uues versioonis leida informatsioon vanade tehnoloogiate, elukorralduse, vanas versioonis elanud inimeste, kliimatiliste tingimuste jms kohta.

Saksad aga ei teinud sellest suurt numbrit ja liigitasid taolise info muinasjuttude või vandenõuteooriate kategooriasse, kuid salakavalatel sakstel mõlgub meeles veelgi suursugusem plaan, kuidas minna loojast mööda sedasi, et looja ei saaks hetkel käimasolevat versiooni üle kirjutada. Veelgi enam! Sakstel on kahtlus, et arhitektil polegi plaanis uut versiooni käivitada, vaid arhitekt soovib süsteemi täielikult välja lülitada. Nemad aga proovivad selle ära hoida, tahes saada ise maailma valitsejateks. Selleks kasutavad nad oma tarkust, mis rahva seas olevatele mõtlevate inimeste jaoks on ilmselge rumalus ja jälkus, kuid enamuse rahva jaoks on saksad oma plaani moonutatud valega ning rahvale näib see õige asjana. 

Et saksad saaksid omi eesmärke täide viia, avavad nad vanu, tarku raamatuid ja võtavad sealt tehnoloogiaid kasutusele, millega võetakse järjest suurem kontroll rahva üle. Maailm paistab langevat algse arhitekti käest sakste kätte. Lisaks on sakstel oskus maailma läbi pisi-uuenduste - batch'ide (paikamise) mõjutada ja muuta. Keskeltläbi ilmub uus "batch" (plaaster) käimasolevale versioonile iga 10-15 aasta takka. Hoolimata sakste püüdlustest, asub arhitekt mingil hetkel maailma välja lülitamise plaani kallale, kuid enne veel saabuvad väga kohutavad ajad, mida pole üheski versioonis nähtud.

Baskvilli lõpp.

Eelnev jutt on tegelikult teravdus või suurendus maailmast, kuidas asjad ühe versiooni järgi võivad olla, kuid see on tegelikult ebaoluline enesearengu seisukohalt. Oluline on see, kuidas inimene näeb iseennast selles maailmas ilma maailma kurjuseta.

Jaanid said sedakorda jälle mööda saadetud heas seltskonnas viibides. Lisaks köietõmbamisele, jalgpallile ja kummiku viskamisele, sai ka üks tajusid proovile panev mäng ära mängitud. Kuulsin selle mängu kirjeldust raadiost ja otsustasin vastava mängu ka meie Jaanipäeva lauas korraldada. Kui ma hea ja parema Jaani hõrgutisi täis oleva laua taga mängu ideest teistele rääkisin, siis vaadati mulle kahtleva pilguga otsa ja arvati, et ma teen nalja, sest on ju kukepea teha vahet Coca-Cola'l Sprite'il ja Fanta'l neid jooke maitstes. Tuleb aga välja, et inimene arvab ekslikult, et ta on võimeline pealtnäha täiesti erinevate maitsetega jookide ja söökide vahel vahet tegema. 

Kaader filmist Matrix. "Ma tean, et seda steiki pole olemas, aga kui ma selle suhu pistan, siis Matrix ütleb mu ajule, et see on mahlane ja maitsev."

Valasin kolme erinevasse klaasi Coca-Cola't, Fanta't ja Sprite'i ning sidusin maitsja silmad salliga kinni ja pistsin pesulõksu mängija ninale. 13-st mängjast arvasid joogid 100% õigesti ainult kaks mängijat. Ka mina osalesin selles katses ning mulle sokutati ühte klaasi ka salaja puhast viina. Kuna ma kuulsin, et midagi sahmerdatakse ja aimasin halba, siis ma pakkusingi, et klaasis on viin. Viina maitse aga ei olnud sellel hetkel nii kohutav, kui see muidu on. Ka ei arvanud ma teisi jooke täpselt ära. Kogemusena sellest mängust võtsin kaasa selle, et maitsemeel üksinda on inimesel üpris mannetu ja minu hinnangul on maitsemeele kaudu võimalik kindlaks teha ainult põhimaitseid (magus, soolane, hapu, mõru ja kibe), kuid on olemas veel vähemalt miljon variatsiooni maitsetest, mille paneb kokku inimese aju, kui ta näeb sööki/jooki ja tunneb selle aroomi. Maitsete tõelised nüanssid saabuvad inimese ajju läbi nägemise ja lõhnameele (Mõlemad meeled kokku annavad kogumaitsemeelest umbes 70%). Maitsemeel üksi annab järelikult ainult 30% kogu maitseelamusest.

Kui siit nüüd jupike edasi minna, siis võib jõuda arusaamisele, et kõige taga on aju, mis paneb kokku meie maailmapildi vastavalt sellele, mis infot ajule antakse. Seejuures on väga tähtis, et infot usutakse 100% Ilmselt tunnevad piisavalt treenitud inimesed, kes suudavad ennast uskuma panna, kõiki häid maitseid ka hoopis ilma söömata/joomata. See aga on juba järgmine tase, kus selgub, et aju polegi selle kõige taga, vaid selle taga on... Kes mõtles välja, see teeb omale pika pai, kuid selle jutuga ei tahaks enam sügavamale minna ja toon siia välja väheke pehmema katse kirjelduse, kui nii võib öelda. On ka karmimaid katseid, kus inimese aju on põhjustanud iseenese surma ainult informatsiooni kaudu, mis talle on ette söödetud, kuid see on tegelikult üks ja seesama (usk informatsiooni tõepärasusse peab olema 100% lähedal).

Ma olen eelnevalt paaris loos kirjutanud, mis asi on ettekujutus ja mida sellega korda on võimalik saata. Inimene võib iseennast "ettekujutama" treenides ületada kõik maised hädad, alates tervisest, kuni "materiaalse" heaoluni, sest tegelikult pole olemas ei mingit tervist ega ka materiaalsust, maitsetest rääkimata...

Ettekujutuse võim

Kui kergelt inimese ettekujutuse võim välistele mõjudele allub ja meelte pettust sünnitab, seda tõendab järgmine huvitav eksperiment, mille keegi Ameerika professor oma loengul mõjuvana näitena ette tõi. Ta oli ühe pudeli destilleeritud veega täitnud ja selle siis hoolikalt kinni korkinud. Pudelit käes hoides seletas ta oma pealtkuulajatele, ta tahta lihtsal moel tõendada, kui imekiirelt igasugune lõhn õhus edasi liigub. Siis võttis ta korgi pudelilt ja palus pealtkuulajatel talle teatada, millal nad vedeliku lõhna tunnevad. Ta ütles pealtkuulajatele, et keegi neist seda lõhna varem tundnud ei ole, kuid ta lootis, et lõhn, kuigi see tugev ja omapärane olla, siiski ninale mitte liig vastik ei ole. Vaevalt oli 15 sekundit korgi äravõtmisest saadik mööda läinud, kui ka juba pealtkuulajad, kes esimestel pinkidel istusid, sõrme ülestõstmisega teada andsid, et nad lõhna tunnevad. Neljakümne sekundi pärast oli lõhn üle ruumi tunginud; sest leidus ainult väheseid, kes lõhna ei tundnud. Eksperiment oli õnnestanud. Peaaegu kõik olid vedeliku lõhna tundnud, mis tegelikult muud ju polnud kui destilleeritud vesi. Jah, lõhna mõju oli isegi nii tugev, et mõned pealtkuulajad üles tõusid ja saalist lahkuda tahtsid, sest et halb lõhn neile südame pahaks ajas.

LÕPP