Neljapäev, 18. juuni 2020

Atlantis, kas puuduv lüli ketis?

Infot selle loo jaoks ammutasin umbes 100 aastat vanadest kirjutistest, sest mida vanem on allikas, seda rohkem see tõele lähemal on.
Maiade ja asteekide legendid jutustavad, et nende esiisad olla tulnud hukkunud mandrist. Leiud Loode-Prantsuse rannikul näitavad, et hukkunud manner on tõepoolest olemas olnud. Kadunud Atlantis asus Atlandi ookeanis (Atlantic ocean) nagu ookeani nimigi näitab. Prantsusmaal tuli ühe väga tugeva mõõna ajal merest nähtavale kalju, millesse oli raiutud nägu, nagu neid tänapäeval võib leida vanade maiade ja asteekide monumentidel. Sellesse kaljusse olid raiutud veel jalajäljed, jälle samasugused, nagu neid leitud Kesk-Ameerikas, tange meeldetuletav sümbol ja hobusejalad. See kalju võis omal ajal olla altariks. Kuidas võis maialase nägu saada sisseraiutud kaljusse Prantsuse rannikul, mis asub 8000 kilomeetrit eemal Kesk-Ameerikast? Vastus võib olla niisugune: maialastel ja neil, kes püstitasid altari Bretagnes olid ühised esivanemad, ja kui see altar püstitati, siis seisis ta kõrgel üle merepinna ning kõik see asus hukkunud mandril. Kuuba, Antilli saared ning Kaanari saared on need, mis on jäänud sellest kadunust mandrist püsima. Atlantisest jutustas Kreeka mõttetark Plato, kes olla öelnud, et faktid sai ta Solonilt, ühelt targemalt kreeklaselt, kes oli need jälle omakord saanud Egiptusest jumalanna Neti preestrilt. Egiptlane oli jutustanud Solonile, et väga ammu tagasi oli tunginud peale võimas riik, kes püüdis kogu Euroopa ja Aasia vallutada. See riik asunud Atlandi ookeanis, Herkulese sammaste või Gibraltari taga. Saar või manner oli olnud suurem kui Põhja-Aafrika ja Väike-Aasia kokku. Selle ümber olid asunud ka teised saared. Selle saarestiku suurimat saart nimetati Atlantiseks. Sellel saarel asunud tugev ja võimas riik, kust olla valitsetud teiste saarte ja samuti ka vastasasuva mandri üle. Selle saare elanikud vallutasid siis Liibeeria kuni Egiptuseni ja Euroopa Thynenini (Itaaliani). Idapoole liikudes olid nad tunginud isegi kreeklastele peale. Kuid ateenalased olid löönud nad tagasi ja viimaks nad kogu Vahemere piirkonnast välja kihutanud. Viimasel perioodil tuli tugev maavärisemine ja uputus ning Atlantis kadus vee alla. Atlantise kaitsejumalaks oli merede jumal Poseidon, keda roomlased nimetasid Neptuuniks. Seal oli suur tempel talle ja seal ohverdati talle hobuseid. See seletabki, miks olid Prantsuse ranniku kaljusse raiutud hobuse jalad. Tähendatud altar oli siis püstitatud Atlantise peajumalale Poseidonile. Plato jutustuse järele ehitasid selle saare elanikud templeid, paleesid ja sadamaid. Nad ehitasid sildu üle väinade. Nad kaevasid 300 jala laiuse ja 100 jala ning 9 kilomeetri pikkuse kanali, mille sisemaa-poolsesse lõppu ehitasid sadama, kuhu mahtusid isegi suurimad laevad. Üks prantsuse proffessor sõitis suure mõõna ajal sügisese pööripäeva ajal 1928. aastal paadiga suure kalju juurde, mis seisab harilikult vee all endise La Vie jõesuus. Meri oli sel ajal madalam kui kunagi varem. See kalju, mida tuntakse kalurite keskel "Suure kivi" nime all, on ammust ajast teada. See koosneb kvartsiidist ja on ohuks laevadele. Väikese sadama Havre de Vie meremehed on alati kartnud seda. Proffessor teadis seda kohta rohkem kui viiskümmend aastat, ütles et ta on juba ammust ajast aimanud, et seal kaljul on olemas eelajaloolisi skulptuure. Kui ta veel noormees olnud, siis oli keegi meremees talle jutustanud, et sellel suurel kaljul on mingisugused arusaamatud märgid. Isegi tugeva mõõna ajal oli raske näha neid kujutusi kaljul, sest et see oli paksu mudaga kaetud. Professor puhastas kalju ning leidis sealt mitmesuguseid sisseraiumisi ja kirjasid. Ta leidis sealt inimnäo, inimjala viie varbaga, tangide sarnase kujutise ja hobusesarnase olevuse jalakujutised. Need sarnanesid väga maialaste ja asteekide kultuurile. Eriti aga nägu, mille nina sarnaneb vanade ameeriklaste jumala ninale.

Sarnased ninad olid veel 1930ndate paiku olemas leiukoha ümbruskonna elanike keskel. See on tüüpiline kotka nina. Ka juuksed on sel sisseraiutud, peal samasugused nagu need vana Mexico sõduritel. Professor oli kindlal arvamusel, et see ei või olla mitte Euroopa pronksaja inimese oma. Sellepärast peab seda pidama maialaste esindajaks. Nägu kaljul on pööratud otse sinna poole, kus loojub päike suvisel pööripäeval. Tema arvates pole sellega mitte eurooplased leidnud Ameerika, vaid ameeriklased Euroopa. Üks teine proffessor näitab omas raamatus "Atlantise probleeme", et kui palju kooskõla on olemas Plato seletuste ja eelajalooliste leidude vahel Euroopas ja Ameerikas. Atlantise hukkumine andis tema arvates põhjust legendiks üleilmsest uputusest. Ka Paabeli torni lugu peab olema pärit sealt maalt. Atlantise elanikud olid esimesed, kes andsid idee hauatagusest elust. Nad andsid Egiptusele tema tähtsama jumala Osirise. Plato ütleb, et Atlantise hävitas tulemägede tegevus. Enne seda on olnud aga Atlandi ookeani põhi üle veepinna. Maiade ja atsteekide legendide järgi on tulnud nende peajumal ida poolt, mida nimetatakse Atzlaniks tuues enesega kaasa põlluharimise, arkitektuuri jne. See näitab, et ta tuli neile Atlantisest. Neptuni lemmikpoega nimetati Atlaseks ja vastavalt Kreeka müüdile kandis see maailma oma õlgadel. Maiade peajumal on legendide järele aga samasugune. Ka tema kandis maailma oma õlgadel. Mexico legend veeuputusest sarnaneb täiesti piibli omale. Noa esineb seal Nola nime all ja tema naist nimetatakse Nenaks. Omal ajal tuntud professor botaanik Rundze, juhib tähelepanu sellel, et seemneteta puuvilja banaane on juba ammust ajast kasvatatud. Banaane on leitud Aasias ja Kesk-Ameerikas. Kuid ta pole pärit kummastki maast. Tema sünnikoht pidi olema aga nende kahe maa vahel. Prof. Pierre Fermier, Prantsuse silmapaistvaim geoloog, tegi huvitava leiu merealuse kaabli panekul 1898. aaastal, kui tõmmati ühte katkiläinud kaablit merepõhjast välja 500 miili Azoridest, 500 meetri sügavusel. Selgus, et see koht on olnud kord üle merepinna. Seda tõendab laava. Laava tardub õhus ühtemoodi, vee all aga hoopis teisiti. Traalimisel selgus aga, et laava on tardunud õhus.

Poseidon, merede jumal, kes oli hukkunud Atlantises peajumalaks, vana Kreeka maali järgi.

Muinasmaa, mille kadumise põhjustas kuu

On teada, et Atlandi ookeani põhjas, umbes Põhja-Inglismaalt kuni Brasiilia veteni kulgeb mäeseljandik. 


Aafrika ja Lõuna-Ameerika loomastik tõendab omakord, et mõlema nimetatud maailmajao vahel peab olema olnud maasild. Saagas mainitakse maa kuningat, keda tema alamad tema lõtvade eluviiside pärast karistasid ja kelle meri ära neelas. Kuninga nimi oli Atlas ja Kesk-Ameerikas leidub veel praegugi suur hulk kohanimesid, mis lõpevad „atlandiga". Ka kuulus õpetlane Leo Fvobenvs leidis oma väljakaevamistel Lääne-Aafrikas esemeid, mis ei kuulu kuidagi aafriklastele (mustadele), vaid mingisse kaugesse ajajärku, on seega „Atlantise" ürgpära. Siin eelajast päritolevad, sõõrikujulised, tsükloopilised kujundid, mis kujutavad päikesetempleid ja kummalisel viisil on orinteerunud astronoomiliselt. Neid leidub Rootsis, kõige kuulsamad Inglismaal, Bretagne’is, ja Lääne-Aafrikas ja Põhja-Siberis. Nendest on juurdunud ka nimed Troundhjelm, Tronje jne. Ka neid kiviseadeldisi mainitakse seoses vanade meresõitjatega, atlandlastega. Siis inkade ja maarahvaste imposantsed ehitised, mille kohalikele saagadele vastavalt on ehitanud punapäised valged mehed, kes tulid idast. Ka siin oletatakse igiaaria, Atlantise mõju. Lõpuks kaevati Troojas välja pronkskatel, mis kannab pealkirja Atlantise kuningas Krenosi. Peale selle leidub palju vanade kirjanike märkmeid maa üle läänes, teispool Herkulese sambaid, järelikult Atlandi ookeanis. Atlantis hukkus ühe tohutu suure üleujutuse tagajärjel. Hörbigeri teooria järgi põhjustas selle uputuse meie kuu. Sellele teooriale vastavalt pole kuu kaugeltki teadmatust ajast maakera kaaslane. Maarahvaste igivanus kalendreis ei esine üldse kuud, vaid kalender on orienteeritud Veenuse järgi. Kuu lähenes kuidagi meie maale, viimane püüdis ta oma liiklemise ringi ja see asjaolu põhjustas uputuse. Samal ajal hukkus ka ühenduses olev Polüneesia maailmajagu ja praegu ulatuvad nii seal kui siin vaid kõrgeimad maetipud saarte kujul merest välja. Kuutu aeg oli Atlantise õitsenguaeg, ja ta elanikud, julged meresõitjad, kes tungisid kuni Põhja-Siberini, jätsid oma jäljed nii sinna kui Norrasse. 

Atlantis - merre vajunud ilmajagu.

Manner praeguse Atlandi ookeani keskel. Kõrgeltarenenud rahvas. Legend jutustab, et eelajaloolistel aegadel oli väljaspool Euroopat suur manner, mis mingi imelise katastroofi järel mere alla vajus. See legend põimus Vahemere maade rahvaluulesse, mis sageli räägib salapäraselt hukkunud riigist. See olnud kord rikas ja võimas ja ühendas Euroopat Ameerikaga. Kõik on süngelt salapärane, hirmuäratav koguni, ookeani lõpmatuses, mis nagu selleks on antud maale, et valmistada inimest ilmaruumi sügavusele ja lõpmatusele. Seal, siniste vete all, uinuvad, võib olla, veest neelatud linnad, mis kord tõusid inimsoo arenemise märgina ja jälle kadusid. Manner asus Atlandi ookeanil. Läänes oli ta õige lähedal naabruses Põhja- ja Lõuna-Ameerikaga, idas veel tihedamas kokkupuutumises Euroopaga. 
 
Üleval võte 1893. aasta ajalehest. Tähtsa teadusliku avastuse Mehhikos on teinud üks Prantsuse teadlane. Oma uurimisel sai ta ühest vanast hauast kivisamba kätte, millel oli vanaegne kiri peal. Kirjas on seletatud, et vanal hallil ajal Ameerika ja Euroopa vahel ühenduseks maa on olnud, mis hiljem merepõhja vajunud ja nii neid ilmajagusid lahutanud. Väga imelik on, et vana kuulus Kreeka teadlane Plato (Platon) ka sedasama tõendas ja kadunud saladuslikku maad "Atlantiks" nimetas, millest siis ka Atlandi mere (ookeani) nimi on tulnud.



Atlandid, vahvad sõdurid, külastanud sagedasti Vahemere maid. Siis korraga kadus see maa. Mingi looduslik katastroof hävitas ta. Meri neelas Atlantise. Algul ei teadnud teadlased kust muistset Atlantist otsida, ühed asetasid ta Rootsi, teised Teravmägedele, kolmandad Islandile. Alles 1667. aastal seadis jesuiit Kircher üles arvamuse, et Madeira, Azooride Kanaari saared on selle kadunud mandri jäänused. Atlandi ookeani põhi on viimase võimaluseni ebaühtlane. Kujutame üheks silmapilguks, et me terve ookeani tühjaks laseksime. Siis näeksime lainelist maastikku: paiguti tõusevad mäeharjad kuuetuhande meetri kõrgusele. Sellel lainelisel mägestikul asub rida saari. Kõik nad on vulkaanilised: Püha Helena, Kanaarid, Madeira, Azoorid j.t. Meie teame, et maakera möödunud minevikus, isegi läinud aastasaja kestes, paljud saared on vajunud merepõhja või, sealt üles kerkinud. Sama lugu võis ja pidi sündima ka Atlandi ookeani põhjas. Ja nii see ka on olnud. Kui 1898. aastal Prantsuse sadamalinna Bresti ja Codi maanina vahel Ameerikas veealust telegraafikaablit pandi, õngitsesid töölised 3000 meetri sügavusest ühest katkise kaabliga välja imelikke mineraali tükke. Kui see aine oleks sündinud merepõhjas, siis oleks ta hiiglel surve all (300 atmosfääri) pidanud kristalliseeruma. See polnud aga seda, järjelikult oli ta tekkinud õhu käes, väljaspool ookeani, kuhu ta hiljem vajus. Ka zooloogia annab Atlantise küsimuse arutamisel üliväärtuslikke tõendusi loodud teooria kasuks. Azooride. Madeira, Kanaarid ja Eap Berti saarte loomastiku uurimisel on ilmsiks tulnud selle numbriline iseloom ja ühtlus. Kanaari saartel näiteks leidub just samu limukaid helix kui Aafrika rannas, Mauritaanias. Sellest võib järeldada, et kõik need saared kord olid ühenduses omavahel ja ka Aafrika mandriga. Üks teine huvitav tõend: üks sõnajala liik Idantuin Renikorme, mida Portugalis leitakse kivistunud olekus, esineb praegu Azooridel ja Kanaari saartel elusana. See pole veel kõik. Üks limukate sugukond elab ainult Kesk-Ameerikas, seal lähedal olevatel Antillidel ja eelpool nimetatud Euroopa saartel. Nii peaks siis suure mandri Atlantise olemasolu kauges minevikus olema peaaegu kindel. See maa ulatas kord kuni Kesk-Ameerikani, kuid langes ajajooksul mere ohvriks. Usutakse, et Euroopa kultuur pole pärit idast, nagu arvati senini, vaid läänest, Atlantiselt.

Vana ja võimas jõesäng Atlandi ookeani põhjas.


Piibli Tarsis võis olla Atlantis (Hesekiel 27:12) 
Tarsis oli su kaubamuretseja, sest sinul oli rohkesti igasugu vara; nad andsid sulle vahetuskaubana hõbedat, rauda, tina ja seatina. Atlantise saar või manner oli metallirikas, millest mainitakse eelkõige tina ja pronksi. See lahendaks nii tina leiukohtade kui pronksi saamise probleemi vanal ajal. Pronksi probleemi kohta loe siitAmeerika lendurid avastasid umbes 100 aastat tagasi hiigelmüüri, mis ületab põigiti Andid ja ulatub Inka riigist kuni Amzonase ürgmetsani välja. Etruskide kultuur oli kaugelt vanem ja kõrgem kultuur kui roomlastel. Sealt ongi tulnud tänapäeval euroopas ja maailmas olevad antiikstiilis majad katedraalid, tähelinnad ja muud ehitised, millest osad ajaloolased osavalt vabamüürlaste ehitatud ehitisteks proovivad nimetada, kes oma salateadmistega ehitasid sirkli, vinkli ja kuvaldaga suuri templeid ja katedraale üle euroopa. Etruskide kultuuri kõik märgid hävitati hispaanlaste poolt, põletati vanad raamatud ja kultuurpaigad purustati põhjalikult. Isegi viimne suur vürst Atahuallpa hukati Pizarro poolt täiesti süütult ja mõttetult. Oleks hispaanlased käsitlenud vana kultuuri paremini, siis teaksime me tänapäeval rohkem Ameerika ürgajaloost ja ta valgetest ürgrahvastest. Ajaloos on hävitatud väga palju kultuure ja põletatud vanu raamatuid ja teadmisi ja asemele trükitud mingit muud soga, millega püütakse kujutada meile maailma sellisena nagu ta kunagi ei olnud. Kuid nii nagu iga asjaga, päris lõpuni ei ole võimalik midagi ära hävitada ja peita, ükskord tuleb kõik välja. Atlantises elas rikas, kõrge kultuuriga rahvas, kes valitses tol ajal tervet tuntud ilma, kes asutas omale kolooniad Ameerikas, Egiptuses ja Kreekas, kes pidas kaubaühendust India, Vahemere maade, Skandinaavia, Aafrika läänekalda ja Ameerikaga. Peale selle oli veel kõigil rahvail samasugune muinasjutt veeuputusest, ligikaudu samataolised lood ilma loomisest, jutud jumalate sündimisest ja nõnda edasi.

Kuidas aga taoline õnnetus sai juhtuda, et terve kontinent vajus vee alla? Kas oli see taevas oleva kuu mõjutus või oli mingi muu taevakeha kokkupõrge maaga. Mis asi üldse on maa? Kas ta on maakera? Milline on maa siseehitus? On see üldse kõik selline, nagu on meile koolis õpetatud? Atlantise katastroof sai juhtuda ainult sedasi, et maa all olid mingid suured tühimikud ja see vajus ühel hetkel suure kolinaga ookeani. Meilegi on tänapäeval teada karstiaugud. Nii et miskit seal maa-all mingil põhjusel toimub. Ei tahaks uskuda, et Atlantise tsivilisatsioon oli nii loll, et kaevandas enda jalgealuse piltlikult öeldes tühjaks. Ainult tõeline loll saeb oksa, millel ta istub. Tänapäeva maailm muidugi kangesti meenutab seda turakat, kes just nii teebki. Kui Atlantis põhaja läks, tõmbas ta endaga kaasa ka Hüperborea ning kogu maailma riikide rannajoon muutus selle katastroofi tõttu hoopis teistsuguseks, selliseks nagu me seda teame tänapäeval. Kui Atlantis ja Hüperborea hirmsa kolinaga vetesügavustesse hakkasid kaduma, tekkisid tohutud lained, mis keerutasid ookeanide põhjast üles paksu muda ja uputasid kogu maailma majade esimesed, teised ja mõnel pool ka kolmandad korrused muda alla. See õnnetus ei leidnud aset kindlasti tuhandeid aastaid tagasi vaid siis, kui maailmakaartidel olevad riikide rannajooned muutusid ühtäkki selliseks nagu nad täna on. Paljudele kaartidele ilmusid tekstid nagu "New world." Olen vist neist asjust juba eelnevalt siin blogis kirjutanud, kui keegi tahab pilte juurde vaadata, siis peaks teistes teemades tustima.




Kui tahad toetada mu tegemisi ja ise mõnusalt puhata, siis tule meile puhkama ja sauna nii suvel kui talvel. Saunamajakesega saad tutvuda siin. Parema hinna saan alati teha kontaktivormi kaudu. Olete oodatud ja aitäh teile sõbrad, kes Te sedasi toetate. Ainult koos on meil jõudu!












Kasutatud allikad:
Esmaspäev: piltidega nädalleht, nr. 17, 27 aprill 1925
Jutuleht, nr. 36, 5 oktoober 1929
Esmaspäev: piltidega nädalleht, nr. 31, 1 august 1927 
piltidega nädalleht, nr. 15, 10 aprill 1933.
Postimees (1886-1944), nr. 74, 16 märts 1937
Postimees (1886-1944), nr. 85, 20 aprill 1893
Google maps
vikipedia













 




Teisipäev, 16. juuni 2020

19. sajand, leiutiste sajand?

19. sajand oli see aeg, mida nimetatakse leiutiste sajandiks. Paljud tolleaegsed ideed pole senini teostunud, kuigi proovitakse. Selles loos näitan hulga 19. sajandist pärit gravüüre seadeldistest ja masinatest, mis kulmu kergitama panevad.

Elektrijõul liikuv kaarik (1888). Kaarikus polegi midagi imelikku justkui, kuid 140 aastat vana akutehnoloogia teeb kadedaks ka Tesla elektriauto enda. Võiduajamisel sõideti kaarikuga 1170 kilomeetrit, selleks kulus 2 päeva. Sõiduki keskmine kiirus oli 24 kilomeetrit tunnis. Aku kestis järjest 6 tundi!



Linnarongi kava New Yorgis. Kahe toru sees on reisijatega vagunid, mida suruõhu mõjul edasi lükatakse. Väidetavalt oli see kavand, mitte päriselu. Kas ka nii oli, seda ei tea öelda Elon Musk tuli sarnase ideega välja mõned aastat tagasi, kuid tundub, et ideeks see vist jääbki. Kuid natukene all pool olevatel gravüüridel olev ime töötas juba päriselt.




Broadway maa-aluse tunneli avamine New Yorgis 1870. aastal.
Metroo liin kulges Battery ja Harlemi vahel. Kas seda nippi tänapäeval õnnestuks korrata nende samade seadmetega? Nimelt, 100 hobujõuline aurumasin ajas ringi hiiglaslikku õhupuhumismasinat, mis puhus tunnelisse vägeva õhujoa ja see panigi vagunid liikuma. Samuti räägitakse New Yorgi metroo kavandamisel tehnoloogiast, mis mitte ei puhu vaguneid vaid vagunid imetakse liikuma ehk vaakumtehnoloogia. Kes minu sõnu ei usu, see võtku lahti eesti keelne raamat "Sajanditagused tehnikaimed" Leonard de Vries (Tallinn "Valgus" 1985).




Alternatiivajaloolased on pakkunud välja teooria, et gravüürid ei olnudki gravüürid vanadel aegadel, vaid olid fotod. Siin üks tõestus (või ka siis mittetõestus) sellele, et vanema aja gravüürid olid tegelikult eelnevalt fotod, mida ajaloo võltsimise tarvis muudeti teatava tehnikaga gravüürideks. Kas olete uurinud, kuidas gravüüre väidetavalt tehti? Väidavad, et pilt kraabiti vasklehele mõne terava esemega. Gravüüritehnikaid on mitmeid muidugi, aga must-valgel öeldunua just nii täpselt tehti neid. Kõik varjud ja peegeldused jne. Võtke mõni pilt oma arvutist ja töödelge mõne pilditöötlustarkvaraga. Kui seda õigesti teha, võite oma pildist ka gravüüri saada.

Iseäralik rongiõnnetus 1876. aastal.
Raudteekompanii juhatajad pakkusid suurt rahasummat sellelt õnnetuspaigalt võetud päevapildi eest (vaata alumist pilti. See peaks siis päevapilt olema, kuigi on pesueht gravüür), et niiviisi takistada piltide levimist ja varjata õnnetust publiku eest. Siiski õnnestus meil üks koopia nende valvsate pilkude eest päästa. See annab võimaluse teis selle haruldase pildiga tutvustada. Kokkupõrge muutis kaks raudteehiiglast umbes 60 tonni kaaluvateks rauahunnikuteks.



Üherööpmeline kõrgraudtee 1884. aastal.
Jääb vägisi selline mulje, et küll oldi arenenud sel ammusel ajal, meie ajaloost saame aga teada, et 100 aastat tagasi polnud meie esivanematel peldikutki, olevat laudal asjal käinud.



Kantav raudtee 1890. aastal.
Inglise armeel on Bolani mäekurus korda läinud rajada kantav raudtee- Deauville süsteemi rööbasraudtee, mis koosneb kergesti kokkupandavatest terasrööbastest. Raudtee raudteeks, aga siin tuli arvestada maastikuga, üle iga künka ikka sellist ei ehita.



Elektritramm Chicagos 1893. aastal.
Tänapäeval nii häid akusid enam ei tehta.



Õhupallidega ja tseppelliinidega lendamine oli samuti moes ja kasutusel 19. sajandi lõpu poole, nendest siin pikemalt juttu ei teeks, kuid ühe pildi tooks siia ära.
Õhupallilt märgatud optiline nähtus 16.02.1873.



Masin, mis oli mõeldud Inglismaa ja Prantsusmaa vahele tunneli kaevamiseks 1874. aastal.



Ujumisvahendid 1877. aastal.



Bessemeri salongiga aurulaev, milles ei teki merehaigust. Laev võib õõtsuda lainetes palju tahes, kuid salong on alati maapinnaga loodis.



Goubet allveepaat Vene laevastikule 1886. aastal.



Ratastel laev 1890. aastal.



Elekter võeti laialdaselt kasutusele 1880 paiku, mil Edisson ehitas uut-tüüpi dünamo.
Edissoni dünomo 1882.


Elektriga valgustatud vanker 1885.


Elektritõrvikutega rongkäik 1884.



Tesla demonstreerib leegitsevaid mõõkasid 1893. aastal.



Surnukeha elektrilise metalliga katmine 1891. aastal. Pariisi ühe suure haigla haavaarst mõtles välja viisi, kuidas katta surnukeha metallikihiga, et seda saaks igavesti säiltada.



Helendavad elektrilahendused õhus ja Geissleri torudes 1898. aastal.



Selle pildi panen siia sellepärast, et kui keegi uurib ajalugu, siis võib-olla väga tavaline, et linnapildis vanadel piltidel 19. sajandi lõpul on justkui elektrikaablid, kuid tegelikult on need telefoni- ja telegraafiliinid.



Eestis ja ka mujal on kirikute juures kabelid. Pildil olev Keila kiriku kabel on antiikstiilis ehitatud. Kuid varem võisid need kabelid hoopis olla krematsioonitemplid.


Milano krematsioonitempel 1881. aastal.



Päikese jõul töötav trükipress 1882. aastal. Töötab ka läbi pilvede. Nõguspeegel ajab kerge vaevaga silindris asuva vee keema. Sellise aparaadi kasutegur on väga suur, arvestades tänapäeva tehnoloogiat, mis suudaks aparaati kerge vaevaga orienteerida päikesele. Üks selline aparaat peaks katma ühepere elamu kogu elektrivajadused kevad-suvi-sügis perioodil. Pealegi, sellise täiustatud aparaadi ehitamine ei ole kallis. Arvatavasti ei kasutata neid seepärast, et pole korralikku elektrisalvestamise tehnoloogiat. Leian, et üks selline aparaat on kümmneid kordi, kui mite sadu? tõhusam kui päikesepaneel. Miks neid siis ei kasutata?



Paljude alternatiivajaloolaste suureks mõistatuseks on keskajal "peitliga taotud" marmorkujud. Äkki siin pildil on vastus, kuidas vanasti osati kujusid kiirkorras toota.

Automaatne kujuvoolimismasin 1894. aastal.


LÕPP

Kui tahad toetada mu tegemisi ja ise mõnusalt puhata, siis tule meile puhkama ja sauna nii suvel kui talvel. Saunamajakesega saad tutvuda siin. Parema hinna saan alati teha kontaktivormi kaudu. Olete oodatud ja aitäh teile sõbrad, kes Te sedasi toetate. Ainult koos on meil jõudu!