neljapäev, 31. märts 2022

Üksik hunt

ÜKSIK HUNT
(Alustatud 03.2022, viimane muutmine/sissekanne 23.01.2023)

Õiendus

Õiendan kohe ühe asja ära. Algav raamat pole mitte mingi tavaline raamat. Selles raamatus puuduvad viited ja raamat on täis kirjavigu ning lauseehituse praaki. Raamatu teemad valguvad laiali ja osa lugusid võivad kohati korduda. Raamat on toimetamata ja üle kontrollimata, sest mul pole aega ja tahtmist oma kirjutatut üle lugeda, sest siis võib juhtuda, et hakkan seal midagi parandama ja kustutama ja ma leian, et see ei ole hea. Kõik las olla nii nagu on. Peale raamatu „valmimist“, tegelikult see on raamat, mis ei saa kunagi valmis, sest see sisaldab endas hiiglama hulga küsimusi, mille vastamiseks sedasi, et tulemus ka mulle meeldiks ja aktsepteeritav oleks, võtaks aega rohkem kui mulle seda elunatukest on antud. Tahtsin öelda, et kui ma tunnen, et ma ei taha rohkem seda raamatut edasi kirjutada, ehk siis viskan kirjutatule diagonaalis veel korra pilgu peale, aga ei enamat.
Mõned küsimused ja laused olen teinud rasvaseks, sest raamatu kirjutamise protsess on aega nõudev ja mul on lihtsam sedasi mulle vajalikku infot hiljem uuesti üles otsida.

Sissejuhatus

Üksiku hundi all ehk üks hing ühe maailma kohta ongi mõeldud teema sissejuhatuseks, et proovida ära näidata erinevate võimaluste paljusust ja see võimalus on samuti üks paljudest . Algul ma räägin sellest, kuidas hinge rändamine mööda inimeste kehasid toimub. Hiljem lähen teemas rohkem ja rohkem üksiku hundi juurest kaugemale ning proovin lahata ja saada vastus minust kõrgemal olevatele küsimustele läbi loogika ja läbi mõtestatud mõtlemise. Tegelikult ongi kogu raamatu eesmärk leida vastuseid põhiküsimustele, mis maailmas ma elan ja kuidas see maailm töötab. Nendele küsimustele proovin ma vastuseid leidma hakata läbi erinevate maailmas olevate nähtuste. Ja seda kõike ma proovin teha oma kogemuste, näidete, osade mõttetarkade kaasabil. Kõige tähtsam, mida ma saan kogu selles loos kasutada on loogika. Egoga ei ole siin midagi pistmist. See on väike "minu" mõttetargutus.

Tuuma juurde jõudmine

Kõik maailma inimesed olen mina. See on Heureka hetk või valgustumine, kui nii võib öelda. Kui see hetk kätte jõudis, siis ma jõudsin palju hullemasse teadmisse. Vaadates seda maailma, et kogu see teadvus siin ilmas, kogu kõikide inimeste teadvus on minu teadvus, siis see asi on ikka väga hull, mis ma siin kokku kõik olen keeranud.
Floora ja fauna on eraldi teema ja kuulub selle maailma juurde, kuid mis antud hetkel ei ole nii oluline. Madu õgib lõputult oma saba. Suremise hetkel kehastun „suvalisse“ teise inimesesse, elavasse inimesse, mitte sündivasse inimesse. Ma saan selle teadvuse pagasi, millega ta on elanud juba selle hetkeni. Ma lülitun sellesse inimesesse ümber ja „temast“ saab jälle mina. Ja see ei lõppe ennem, kui see „mäng“ saab läbi.
See on üks variantidest. Jube kurjus ja jube maailm, mis siin kõik korda on saadetud. Kuidas seda maailma muuta, kui ma üksi siin toimetan? Seda saab muuta ainult nii, et kui ma olen uurinud ja teada saanud paljud asjad ning maailma parandamine saab toimuda ainult läbi minu.
Kõige pealt tuleb alustada näiliselt pisiasjadest nagu olla aus, mis tähendab, et ei tohi valetada kellelegi mitte kunagi, ka pisivalet, ei tohi varastada, tuleb käituda ja olla eetiliselt ja moraalselt kõrgel kultuurilisel tasemel ja mis kõige tähtsam, tuleb olla neutraalne erinevate inimeste (minade) seisukohtade vastu. Ei tohiks valida pooli, kuigi mulle võib tunduda, et näiteks mingi asi on õige ja teine asi on vale, kuid ma ei tohi neisse olukordadesse sekkuda. Olen jõudnud sinna punkti lõpuks, kus ma praegu olen ja sain nüüd teada, mis seis on. Mis oleks ainuõige lahendus – surm. See on selleks, et jõuda teise punkti, see on muidugi äärmuslik ja tegelikult ei ole see õige lahendus. Kuid läbi surma jõuan teise „enda“ sisse ehk sinu sisse ja tuleb hakata jälle kõigega otsast pihta. Oleneb, muidugi, kelle sisse ma lähen.
Kas tuleb hakata vastu nendele arusaamadele, mis „see“ inimene on oma elul enda sisse kogunud. Tuleb hakata sisemiselt uuesti muutuma, ümbersündima. Selle läbi on võimalik lõpuks maailm korda teha, kuid see võtab näiliselt lõputu aja.
Kui aga teisest küljest vaadata, siis minu jaoks aega ei ole olemas. Ajastud ja ajad saavad olla erinevad, kuid sellegipoolest aega ei ole olemas. Minu hing ei vanane ja alustab „uues“ endas kogu protsessi otsast pihta.

Üksik hunt – peidetud maailma saladused

Kui kõik olen mina. Siis maailmas on lootusetult palju inimesi, et kui ma jõuan lõpuks sinna tasemeni ja saan teada, mis maailm see selline on, et suren- surma ei ole. Hüppan ühest inimesest teise, järgmisse iseendasse. Nii ma ei jõua ju maailma kunagi päästa. Aga kuidas ma jõuaks siis maailma päästa?
Võibolla hetkel ei peatuks sellel, see on edaspidine muusika. Nüüd on probleem, mis tuleb lahendada. Tuleb lahendada need olukorrad, mis siin maailmas tekivad ühes kehastuses. Tuleks mõelda selle peale, et kuidas ma saan nautida mängu ilu. Ja kui ma mõtlen rikkust või heaolu või vabasid käsi või tervist või ükskõik midagi sellist, mis on meeldiv inimesele, siis ma olen unustanud enda ja võingi jääda nautima mängu ilu, kuid sellistel olukordadel, ma ei oska sügavamale vaadata, mul on ju kõik hästi, milleks seda tunnet enda pealt proovida ära tõmmata, hakates otsima muud, mis võibolla polegi enam nii ilus, kuid ühekorra tuleb ikka hüpe ja ma satun jälle teise kehastusse koos kogu mälu kustumisega. Mälu kustubki selleks, et see on seotud eelneva kehastusega, see ei ole kaasa võetav, kuid eelneva keha mälestus on sellegipoolest kuskil olemas, pitseeritud ja seitsme luku taha pandud.
Nüüd olen saanud korraga selle uue keha vanad mälestused, seda isegi ei ole võimalik tajuda, et toimus hüpe. See võib tajutav olla deja-vu’na või mõne teise taolise kummalise olukorrana, kuid loodud reaalsus eksitab meid lõpuks ikkagi ära ja me võtame kõik selle eelneva inimese elukogemused omaks nagu need oleks meie omad olnud. Need 7 või 8 miljardit elanikku kes siin on, on kõik hingetud. On olemas ainult üks hing, kes hüppab nende inimeste vahel. Need hingeta inimesed töötavad ette antud programmide alusel, mis proovivad jäljendada hinge olemasolu, et kui hüpe toimub, on meil valmis kogemuste pagasiga avatar olemas. Valik on muidugi suur, millisesse masinasse hüpata, kuid sellest jälle edaspidi.
Kogu selle olukorra üks peaküsimustest oleks, et kaua see mäng kestab?
See küsimus toob mängu aja mõiste. Aeg on tegelikult näilisus, hinge jaoks ei ole aega olemas, aeg on tekitatud, et saaks maailma terveks ravida. Selles reaalsuses on aeg ilmtingimata vajalik. Selles maailmas ilma ajata ei saa, tähendab saab tekitada olukordi, kus aeg peatub, kuid seda ei saa kauaks lubada, muidu peatub kogu protsess.
Kuidas rabeleda sellest olukorrast välja ja kas üldse on vaja seda teha ja kas üldse saabki seda teha? See oleks järgmine põhiküsimus, millele tuleb siin elus vastuseid otsima hakata. Vastus sellel küsimusel võib olla väga lihtne ja ootamatu, kuid selle küsimusega peab tegelema esmajärjekorras. Võib ka küsida nii, et millal see maailm või mäng lõppeb?
Hoopis kõrgem ja kaugem aga on küsimus, et kes on selle mängu siia ehitanud? Üks variantidest on see, et mina (sina) ise oled selle mängu looja, kuid, et ennast kaitsta, on need andmed peaaegu täielikult salastatud, nendest andmetest kumab välja vaid mingi murdosa, kuid kui selle küsimusega tegeleda, võib juhtuda, et jääd tupikusse, lootusetusse, siis lastakse sellest pilvepangast natukene infot välja, et lootus ei kustuks ja et sa teaks, et on olemas keegi, kes selle mängu lõi. Raske on uskuda, et selle mängu taga oled sina ise, aga see pole võimatu.
Mis on minu või sinu selles maailmas eksisteerimise eesmärk?
Kui ma olen jõudnud teadmisele, et mina olengi see maailm ja see maailm olengi mina, siis mis on kogu selle protsessi eesmärk?
Vaadates praegust maailma, siis tundub kõik lihtsalt lootusetu tupik olevat. Kas need teised hingeta inimesed, kas need üldse saavad ilma minu sekkumiseta ärgata? Ma ei mõtle seda, et kas ma saan neid kuidagi õigele, paremale, ausamale teele juhatada. See on lootusetu, tulenevast nende programmist ja elamise kogemuse seisukohtadest. Neil puudub see sütitav säde, sest see säde olen ainult mina ja on ilmselge, et ma ei jõuaks nii palju hüppeid teha, et kogu seda protsessi paremusele keerata. Kuigi ma möönan, et paljud inimesed saavad justkui aru, et selle maailmaga on mingi häda, nad isegi tajuvad seda mingil kummalisel moel. Kas võib olla, et seda maailma saab paremaks muuta, otsides selliseid inimesi ja kontakte nendega. Kas üldse on võimalik kedagi päästa, kui pole kedagi päästa? Inimene sünnib ja inimene elab ning lõpuks sureb, tühjalt. Ta küll jättis siia maailma mingi jälje, näiteks oli kooliõpetaja või professor või näitleja, kirjanik jne kuid tema kest kadus igavikku ja hinge, mis selle info edasi säilitaks, temas ei olnud, kuid temast jäi siia maailma jälg, mis peaks aitama minul edasi areneda. Osad inimesed aga jätavad siia maailma jäljed, mis meid hoopiski segadusse ajavad ja eksitavad, nad pidurdavad minu arengut.
Minu üks eesmärk ongi otsida inimesi, kes saavad aru, kes on tänu temale antud programmile arenenud õiges suunas. Need inimesed võivad olla minust kordi targemad ja teada minust palju rohkem, kuid nad ise ei jõua kunagi sihtpunkti, nad on tööriistad minule. Ma pean nad üles otsima. Selliseid inimesi on aga murdosa kogu inimpopulatsioonist. Neid on raske leida, kuid üheks tööriistaks, mis seda otsinguprotsessi lihtsustab, on internet. Selliste inimestega kohtumine või neilt info saamine aitab mind siin maailmas edasi. Kas mina saan infot nendeni viia? Vastus on, et saan küll, sest paljud inimesed sellest murdosast on võimelised ka õppima. Õppimise all pean silmas seda, et on võimelised teistsugust informatsiooni vastu võtma ja analüüsima, mis erineb oluliselt nende esialgsest arusaamisest. Nad saavad infot, loovad mingeid uusi seoseid ja genereerivad uusi ideid, mis lõpuks jõuavad ringiga minuni tagasi, küll mõnevõrra võibolla toorena, kuid nad olid mulle nagu superarvutid, kes töötlesid minu jaoks informatsiooni, nad abistavad mind kulgemisel. Nende inimestega ei pea saama füüsilist kontakti, ka õige raamatu või mõne uudisnupukese üles otsimine on see sama. Kuid vajalikule infole on päris raske otsa komistada, aga kõik jõuab kord minuni, varem või hiljem. Et leida selliseid inimesi, pean ka mina neile pakkuma informatsiooni ja isegi tõestusi, aga siin võivad tekkida mõned suuremad agad. Nende agade otsa ei tohi kauaks pidama jääda, tuleb proovida liikuda õiges suunas edasi. Ma küll ei tea, mis on õige suund, kuid siin loodan oma vaistule, ma olen muidugi ka uudishimulik, uurin ka ääremaailmu, et oma lõbujanu kustutada ja natukene lahedalt aega viita. Arvan, et see on samuti vajalik, sest igasugune kõrvalekaldumine peamisest aitab lõppkokkuvõttes tõelist paremini ära tunda. See on nagu kõrvaltvaataja pilguga vaatamine. Kas näitleja ise teab, et kuidas tal läheb, kui saalis valitseb haudvaikus. Kõrvaltvaataja näeb, kuidas näitlejal läheb. See on see kogemus, mida on vaja. Tuleb aeg ajalt areenilt maha astuda ja vaadata-kuulata, minna eemale, et hiljem uue värske vaimuga tagasi tulla.

Eesmärk siis oleks teada saamine, ärkamine või sügav ära tundmine, kuid siin peab ütlema vastupidi, see teada saamine on kurbus või kohutav teada saamine, milline see maailm on, kuid ka sellises maailmas saab areneda ja üpris kiiresti. Ma olen teinud selles maailmas lõputult vigu, olen paljud asjad tuksi keeranud, kuid kui see teadmine on tulnud, et mis ma siin olen korda saatnud, on üks etapp läbitud.
Tuleb liikuda järgmise etapi juurde. Tuleb välja uurida, et kuidas see maailm toimib. Nagu juba öeldud, surma ei ole. Mina võin küll näha surma, aga ise ma ei saa seda kogeda. Jah, ma saan valu kogeda, kuid see on teine teema. Surma hetkel nii öelda, teadvus hakkab ümber kalduma, ma ei tunne mitte midagi ja see kogemus võib olla isegi meeldiv, et ära saada sellest kehast. Ära saamise vajadus tekib siis, kui ollakse sattunud lootusetusesse tupikusse või minu keha on oma aja ära elanud, isegi kui see keha pole vana. Haige ja invaliid olla ei tähenda, et ei saa areneda, enamus juhtudel saab, kuid lõputu piin ei aita edasi. See võib küll viia sama moodi teadmisele, kuid seda on ränkraske taluda.
Teisalt jälle öeldes, kogu inimese elu on mingis mõttes piin, nii minu kui sinu elu. Muidugi on ka võrratult palju ilusaid ja helgeid hetki, mis teevad inimese elu elamisväärseks ja annavad inimese elule justkui mõtte. Kuid selle inimese elumõtte juures tuleks ära tabada tõeline mõte, tõeline eesmärk. Ilusa elu juures on see aga raskendatud, kui mitte öelda võimatu. Tõelist mõtet on samuti raske leida, kui inimene on koormatud teatud maiste tegevustega. Mõtet on võimatu tabada näiteks äri ajades, kasumeid taga ajades ja sellistel elualadel tegeledes, mis nõuavad pingsat tööle mõtlemist. Nende tegevuste kaks takistavat poolust on veel ülim rahulolu või rahulolematus, mida see kaasa toob. Töid või tegevusi tehes, millel inimene saab sisse lülitada nii öelda automaatrežiimi, saab tegeleda suurepäraselt elumõtte üles otsimisega.
Elu mõte on kindlasti õige küsimus, kuid selles sügavas kaevus otsimine võib olla liiga sügavale ulatuv ja mitte hoomatav. Tuleb alati alustada väiksemate ja natukene teistsuguste, elulistema küsimustega. Näiteks, mida ma siin teen, miks ma seda teen, kas võib seda teha ka teisiti, mis siis saab, kui ma seda ei tee jne. Inimese või siis minu teada saamise osa on igal kehastusel erinev. Mõni keha on eriti vilja kandev, teine kehastus võib olla üks suur äpardus. Siin tuleks muidugi küsida küsimus, millele mul ei ole vastust, et kas ma saan uut doonorit valida? Arvatavasti on vastus, et nii ja naa. Ma saan valida mingeid parameetreid ja seda, et ma ei peaks elu mõnes doonorkehas kordama, kui ma seda ei taha, kuid samas ei ole see ka keelatud. Sest aega ju ei ole. Maal, inimestel küll on aeg ja siin võivad toimuda suuremad ja väiksemad muudatused. Sõjad, inimkonna taandareng, inimkonna progress, kuid hingeta inimene on loodud just sedasi, et tema areng on kuskil raamide vahel.
Inimkond ei saa kunagi areneda väga kõrgele tasemele, see on selle paiga iseärasus, see on nagu põhikool. See ei saa kunagi olla 12 klass. Siin maailmas käivad asjad nende 9 klassi vahel. Kord on inimkond nagu esimese klassi tasemel oma arengult, kord nagu kuues klass, aga mina pean lõpuks saavutama siin maailmas taseme, mis on kõrgem kui 9 klass. Siis on see maailm lõpetatud. Kas see maailm kaotab siis oma mõtte, ma ei tea, või pannakse siia järgmine õpilane, kes peab siit kõike otsast alustama.
Mul on väga palju küsimusi selle maailma kohta, kuid et saada mingeid vastuseid, tuleks paika panna mingisugune tegevusplaan või vähemalt püstitada mingisugune alamküsimus, millega edasi minna. Näiteks, tuleks proovida välja uurida seda osa, et kuidas toimib selles kehastuses kannatuste osa, nagu haigused, õnnetused ja muud rasked läbielamised. Kas seda osa saab välja lülitada, ilma, et areng ei peatuks? Teoorias saab läbielamised teadvustamisega välja lülitada, praktikas, aga olen ma ikka inimene, mul on emotsioonid. Kuid emotsioonide väljalülitamist on võimalik treenida. Treenimine toimub läbi teadvustamise, et kes sa oled. On vaja proovida mõelda rasketel aegadel teistmoodi. On vaja enesele teatud asju meelde tuletada, mida sa õppisid veel siis kui käisid teooriatunnid. Nüüd aga tuli see olukord praktikana. Praktika peab aga suuresti, kuid mitte täielikult, põhinema teoorial õpitul. Praktikal olles, tulevad välja alati mingid teised, ootamatud nüansid. Tuleb katsuta esmalt neid olukordi teadvustada ja kas või hiljem läbi analüüsi saadud kogemused enda jaoks teoorias paika panna. Praktikas, peale esimest raputust, sa võid kaudselt või üldjoontes taipama hakata, et mis maailm see selline on. See teadmine võib tulla eikuskilt, kõiksusest, kuskilt kaugelt teadmata kohast. Peale teadmise saamist tundub, et asjad justkui laabuksid ja lähevad kergemaks, kuid see on ajutine. Tekivad uued küsimused ja sa võid jõuda uude ja hulga raskemasse etappi.
Sul tekib tohutu palju küsimusi, kuid tegeleda tuleks esialgu ainult õigete küsimustega. Kõik küsimused on õiged, kuid see oleks liiga suur amps, sellega ei saa hakkama. Tuleb valida üks küsimus või mitu sarnase vastusega küsimust. Põhiküsimus kõikide teiste küsimuste juurde on, et kuidas see maailm toimib? See küsimus aga on kaugelt lähemal küsimusel, mis on elu eesmärk, või miks ma siin olen ja mida teen?
Kuidas see maailm toimib, saan teada vaatluste ja kogemuste teel, mida ma omale teadvustan ja sean loogilisse ritta ja täheldan üles. Kõik tuleb kirja panna, sest mõtteid on liiga palju, et pärast midagi olulist enam meenutada. Seda küsimust saab lahendada ainult mõtte kirjapanekul ja praktilise elu juhtumite analüüsil. Praktika ja kogemused annavad kõik vastused küsimuse tuumale, aga ainult siis, kui sa oskad analüüsida saadud kogemusi. Oskad teha järeldusi. Järeldusi peab jälle teise kogemusega kontrollima, et kas tulevad samad vastused või hoopis erinevad. Kui tulevad erinevad, siis miks tulevad erinevad? Kuid see maailm toimib kindlate reeglite järgi. Neid reegleid on vaja põhjalikumat uurima hakata, näiteks, et miks just asjad toimuvad nii?
Ma ei mõtle siin ilmselgeid füüsilisi asju, et näiteks, kui ma viskan palli, siis see põrkab. Need kogemused ja maailma toimimine „nähtavas” tajutavas spektris on mu oma kogemustega juba ammugi selged. Tuleb uurida kummalisusi, kokkusattumusi, deja-vu kogemusi, unenägusid, juhuseid, varjatut. Need kogemused on väga vaiksed, peaaegu tähelepandamatud ja jäävad tavaliselt tähelepanuta ja ununevad. Ma küll märkan seda, kuid ei pööra sellele kogemusele piisavalt tähelepanu. Ma ei proovi seda kohe analüüsida, kui need sündmused juhtuvad. Asi seegi, kui seda hiljem teha, kuid siis võib see reaalsuse tajumise ja kummalisuse kogemuse tajumise detailid samaaegselt juba suuresti ununenud olla. Sellele küsimusel on võimalik saada vastus ilma kõrvalise abita, ilma tarkade raamatuteta, ilma teise inimese abita. Kõik see kummalisus on pandud sinu sisse, need on tööriistad, mille tundmaõppimisel sa saad vastuse püstitatud küsimusele, et kuidas see maailm toimib? Kui sul on see vastus, siis sa saad ka selle maailma toimimist enda suhtes mõjutada. Järgmine küsimus ja ühtlasi uurimus siit edasi oleks, et kui kaugele või kui palju ma saan seda maailma mõjutada?
Esialgu aga pean jääma esimese küsimuse juurde, sest on vaja need kogemused kirja panna ja neid uurida, siis alles hakkavad sellele küsimusele vastused tulema. Seda uurimust saab ka viia läbi teiste inimeste peal, s. t uurida inimesi, kes meie ümber on ja nende kogemusi. Sellele küsimusele ei saa vastust matemaatika ega loogikaga. Näiteks, kasutan loogikat, mul on tundmus ja ei ole kuidagi loogiline, et ma võin selles reaalsuses olla kõik need inimesed, kuid kas see loogika on siinjuures maksev?

Põhiküsimusteks, millega tegelema hakata ja edasi minna oleks: Kuidas see maailm toimib, millest on tingitud protsessid, mis siin aset leiavad, kas neid protsesse saab juhtida ja mis ulatuses neid saab juhtida ning kas kõiki protsesse või ainult osasid protsesse saab enda kasuks tööle panna või oma kasuks pöörata?
Nagu eelnevalt juba kirjutasin, et ma tean omast arust suhteliselt täpselt füüsikaliste omaduste põhjal toimuvaid protsesse, mida ma näen ja tunnen. Füüsikaliste protsesside käigus ja see mida ma oma silmaga näen, on kujundanud minu tajutava maailma kogemuse ja ma justkui enam-vähem tean, milline see maailm on. Näiteks, see sama palli põrkamine või põrgatamine, mida eespool korra mainisin. Kui ma vaatan palli põrkamist, siis ma tean, et miks pall põrkab ja isegi oskan ette enam-vähem täpselt ennustada, kaua ta põrkab ja millal pall seisma jääb. See on nii tavapärane ja loogiline protsess, et ma seda isegi ei teadvusta endale, see toimub automaatselt. Võiks isegi öelda, et kogu nähtav füüsika justkui toimiks mingi väga kindla algoritmi abil, millel on oma programm.
Ma ei analüüsi tavaliselt selliseid kulgemisi, sest see on kõik loomulik ja see peabki siin reaalsuses nii olema ja mul pole isegi kunagi tulnud mõtet endalt küsida, et miks see pall just nii põrkab. See on täiesti loomulik protsess, ja mul pole kunagi tarvis seda protsessi tähelepanelikult ja põhjalikult uurida olnud. Kuigi ka palli põrkamises võib leida iseärasusi, vasturääkivusi, ideid ja mõtteid ja võivad tekkida küsimused, mis aitavad selle maailma toimimist ja ka varjatud toimimist mõista.
Iga tegevuse, iga toimingu juures avaldub suuremal või vähemal määral peidetud maailm ja selle saladused. Toon siia hiljem näiteid peidetud maailmast ja selle toimimisest, kuid protsessi keerukus ja toimemehhanismid pean ma mõttes enda jaoks lahti kirjutama.
Põikan korra ühe imeliku nähtuse nagu deja-vu juurde. Selle nähtusega ma olen palju kokku puutunud. Deja-vu’d võib mul ühes päevas mitmeid kordi olla, samas hiljem näiteks ma ei koge seda tunnet terve aasta jooksul mitte kordagi. Vanasti oli mul deja-vu kohta arvamus, et deja-vu märgib mingit verstaposti, jõudmist kuskile punkti, kuhu ma eelnevalt ei ole jõudnud. Tegu oleks justkui uue rekordiga, et nii kaugel ma pole kunagi olnud. See tähendab, et eelmine kord, eelmine kehastus, ma jõudsin täpselt nii kaugele, kust maalt mul tekkis deja-vu, nüüd aga sain deja-vu’st edasi, kaugemale. Kahjuks ma ei ole seda tunnet või kogemust jäänud teraselt jälgima, ega enda jaoks kirja panema. Kirjeldada on vaja täpselt kogu tunnet, ümbrust, olekut, aega ja kummalisust. See on vaja ruttu kirja panna ja talletada ja hea oleks ka kui jõuaks samal päeval seda kogemust analüüsida. Kuna ma aga ei tea, millal see kogemus minule uuesti „värskena” tuleb, siis hetkel see tööriist minu uurimuse objektiks ei sobi. Ma pole mitte kunagi uurinud, et mis asi on deja-vu ja ma ei tahakski kõiki asju uurida, sest mida puhtam leht ma mõnes küsimuses olen, seda originaalsema ja võibolla ka tõelähedasema vastuse ma saan püstitatud küsimusele.
Ka selle raamatuga on sedasi, et seda lugedes saad sa teada minu seisukohad. Ütlen nii, et sina kes sa seda raamatud loed, kas võib olla mingi kasvõi õhkõrn võimalus, et see on sinu kirjutatud?
Ma ei tahaks nii palju küsimusi õhku visata, sest vastuseid nendele küsimustele on väga raske saada, aga mitte tingimata võimatu. Raamatu lõpuks, kui see üldse kunagi jõuab lõpuni, peaks mul aga juba ka mingid vastused olema. Selle raamatu kirjutamine on protsessi kirja panemine ja raamatu kirjutamise vaheline aeg on teadmiste kogumine. Teinekord võib aga teadmiste kogumise protsess olla nii vaevaline, et pikka aega ei saa keskenduda ja mitte midagi ei juhtu. See oleks justkui raisatud aeg, aga siin maailmas, selles kehastuses, ei ole mul täiesti vabasid käsi, et teha ainult seda, mida ma tahan. Ja hetkel olen ma selle üle tänulik, et olen just siin kus ma olen, sest tänu sellele saan üldse selles katses, katse on tegelikult paha sõna, selles vaatlus- ja avastamisprotsessis osaleda.
Kogu selle raamatu esimene pool on üles ehitatud teadmisel, et siin maailmas on ainult üks hing, minu hing. See ongi kummaline, mulle isegi vahepeal tundub nii, et see ei saa nii olla, kuid ma jään avatuks võimalusele, et see just nii on. Selle raamatuga ma proovingi seda tõestada või ümber lükata.
Seda, milliseks see raamat kujuneb, millised on lõpujäreldused või mis mõtted mul raamatu lõpus on, selguvad minu eksperimentide ja vaatlus-analüüside tulemusel. Mitut küsimust ma üldse jõuan uurida, mitmele küsimusele ma mingeid vastuseid saan, on hetkel veel teadmata. Ma võin jõuda hoopis teisele tulemusele, järeldusele, isegi nii hullusti võin jõuda, et kogu see raamat läheb prügikasti. Mul oleks sellise võimaluse üle samuti siiralt hea meel, sest mul ei ole vahet, kas see raamat saab valmis ja lõppeb nii nagu ma seda kuskil udus ette kujutan või lõppeb see raamatu kokku kärtsutamisega ja ära viskamisega. Ma kirjutan ja teen seda enda jaoks ja ainult üks asi on tähtis. Saada vastus küsimusele, veel parem, kui saada vastused paljudele küsimustele.

„Kuidas maailm toimib“ küsimuse suurus ja vastuste andmise raskus


Ma oma mõttes proovisin seda probleemi lahendama hakata aatomitest, õigemini sellest, mis meil on aatomitest teada. Elektronide kiirused ümber aatomite on kolossaalsed, tundub, et seal ei kehti ükski seadus. Ma ei mäleta neid kiirusi, kuid sellise tohutu kiirusega ümber aatomi saavad elektronid liikuda näiteks siis, kui aega aeglustada. Piltlikult kui mingi aine aatom koos elektronidega suurendada päikesesüsteemi suuruseks, siis päike oleks aatom ja teised taevakehad oleksid elektronid.
Vahemärkusena ütlen, et ma ei ole veendunud koolis õpitud päikesesüsteemi ja kogu universumi tõepärasuses, aga seda teavad kõik ja nii on lihtsam seletada.
Me ei näe selles süsteemis mitte mingit kiiret liikumist. Planeedid venivad ümber päikese teokiirusel, silmaga ei ole seda märgata, ainult pikema ajalise vaatlusega. Nüüd oletan sedasi, et mina asun Maal, mis on üks elektron ja päike vähendatakse koos planeetidega aatomite mõõtkavasse, siis minu jaoks ei muutu mitte midagi, kõik paistab endine olevat, aga kui mina koos päikesesüsteemiga muutun normaalmõõtmetesse tagasi ja teoreetiliselt püüan aatomite ja elektronide kiirusi vaatlema hakata, siis selgub, et need tormavad pöörase kiirusega ringi.
Ma ei tahaks kinni jääda aatomite teooriasse, aga kuna see on üks kummaline ja imelik asi, isegi kui mul on väärarusaam asjast, siis mõtlen ma võimalusele, et ülisuurte kiiruste juures käitub aeg teistmoodi.
Miks aeg käitub teistmoodi?
Einstein ütles ka, et valguse kiiruse lähedal või juures muutub aine mass lõpmatuks. Isegi kui Einsteini teooria on õige, on siin täielik vastuolu, mis näitab selgelt ära maailma toimimise alused hoopis teistmoodi, kui mulle reaalelus näib.
Esiteks, aeg ja teiseks mass. Ma proovin hakata loogikast lähtuvalt lahkama kuidagigi seda paradoksi.
Esiteks mass. Kuidas saab mass muutuda füüsilises maailmas lõpmata suureks? See ei ole võimalik. Kui hakata ehitama midagi, mille mass koguaeg suureneb, siis selle ehitise mass ei saa mitte kunagi muutuda lõpmata suureks. Isegi kui on väidetavalt teada kogu universumis oleva aatomite hulk ja need aatomid kõik panna sinna ehitatava ehitise sisse, siis on selle ehitise mass ikkagi lõplik mitte lõpmata.
Võin ju proovida tuua mängu füüsikalised salapärased objektid nagu mustad augud. Kas need salapärased objektid muudavad kuidagi füüsilist maailma, olles ise füüsilised? Vastus on et ei. Ainult sellisel juhul võib tulla mingite kosmiliste objektide füüsilise maailma moonutus mängu, kui need objektid ise ei ole füüsilise maailma objektid. Loogiliselt vaadatuna saab öelda ainult sedasi, kas Einsteinil ei olnud õigus või maailm ei saa olla füüsiline.
Ma tean ette ka seda, et selles raamatus pakutud teooriatele tuleb igasugust vastukaja. „Tõsised“ teadusmehed ei peaks seda raamatut üldse lugema või proovida näha asju vähekese teise nurga alt. Toon ainult ühe näite, miks nii. Teaduses on teadupärast asjad pidevalt sedasi, et kui mingi asi teaduses ümberlükkamatuks tõeks peeti, siis mõni aeg hiljem selgub aga, et see sellegipoolest õige ei ole.
Aega tagasi andsid kaks okultisti Ledbitter ja Bezant välja raamatu „Okultistlik keemia“, kus nad püüdsid tõendada mingi esialgse mateeria olemasolu, millest on kõikide elementide aatomid ehitatud. Tolle aja teadlased pidasid neid šarlatanideks. Möödus kümmekond aastat ja avastati raadium ja ühes sellega varises ka aatomite jagamatuse teooria kokku. Tolleaegsed teadusmehed hakkasid täpselt samamoodi kujutama aatomite ehitust nagu need kaks šarlatani.
Massi juurde tagasi tulles, siis väidetakse veel, et on olemas massita kehad või massita aine. Füüsilises maailmas aga ei saa olla massita keha. Masside juures ma rohkem ei peatuks, sest ma ise olen võibolla täiesti valel teel, et ma aluseks olen võtnud kellegi poolt välja pakutavad teooriad, kuid see on tegelikult iga asjaga nii, on oma kogemused, on kooli tarkus ja on loogika, millega proovin enda jaoks kõike seletatavasse raamidesse panna.
Järgmiseks aeg. Aeg on mingisugune kogemuslik mõiste, mida me tegelikult ei saa katsuda. Füüsilises elus, reaalmaailmas ei ole aega olemas, on pidev kestev praegu. See, et ma meenutan mõnda vana sündmust või kujutan ette, mis homme juhtuma hakkab, selle ühisnimetajaks on keegi toonud maailma aja mõiste.
Mina näen seda pigem nii, et on kokku lepitud, et maailmas on aeg. Et aga aega mõõta, ehitati kellad, mis mõõdavad „midagi.“ Kui kaks inimest omavad kella ja nad leppisid kokku, et kell üks saavad kokku, siis tänu nendele kelladele nad saavadki täpselt kell üks kokku. Keegi leiutas mingi masina, mis raiub ööpäeva tükkideks, pani need tükid võrdseteks sektoriteks ja tõmbas kriipsud kella sifferplaadile. Ma väidan, et aeg ei liigu, vaid kellamehhanism liigub. Ma ei saa üldse öelda, et aeg liigub, me lihtsalt oleme koguaeg hetkes.
Et aga kirjeldada seda, mida nüüd kirjeldama hakkan, pean ma ikkagi kasutama aja ja kulgemise terminit, sest muud moodi ma seda kirjeldada ei saa, pole loodud lihtsalt selle kohta sõna ja ka terve see valdkond on lahti kirjeldamata ja ma ei suudagi seda kuidagi kirjeldada.
Eelnevalt kirjutasin, et aja kulg võib olla teatud situatsioonides erinev. Omast kogemusest saan öelda, et aja kulgemise erinevat kiirust kogen ma iga päev. Esiteks, aeg näib kulgevat kiiremini ajal, mil ma magan. Teiseks, aeg näib kulgevat aeglasemini, kui ma midagi väga ootan ja vastupidises situatsioonis, kui ma ei taha, et mingi sündmus minuni jõuab, siis näib aeg armutu kiirusega kulgevat ees ootava sündmuse poole. Aeg tundub kulgevat kiiremini ka olukordades, kus ma olen mingi meeldiva sündmuse sees või teen midagi meeldivat, mida ma ei taha, et see otsa lõppeks. Näiteks, kunagi, kui ilmusid arvutimängud või mängukonsoolid, siis neid mänge mängides lendas aeg linnutiivul. Teiste inimeste läbikogetut ma ei tahaks kirjeldada, sest ma ei ole saanud seda ise tajuda. Öeldakse, et kui on suur oht surma saada, näiteks autoõnnetus, siis õnnetuse hetkel näib aeg peaaegu seisma jäävat.
Kuna maailma on toodud sisse aja mõiste, siis aju analüüsib praktiliselt kõike, kaasates automaatselt analüüsi ka aja. Aega võib ka proovida defineerida nii: aeg on „järjekorras” aset leidvate sündmuste rida. Miks ma kirjutasin „järjekorras” jutumärkidesse on see, et järjekorras need sündmused tulevad ja seda järjekorda saame meie või mina oma pisikeses liivakastikeses muuta, kui me tajume ja oskame oodata sündmusi. Mõne sündmuse ignoreerimiseks saab ka jaanalinnu kombel pea liiva alla peita, kuid sündmus sellest tulemata ei jää. Paljud alles juhtuma hakkavad sündmused saab „tajumisel” olematuks muuta. Samuti saab ka järjekorda tekitada omale sündmusi. Mina oskan sündmuste paratamatust või järjekorda hetkel veel õige vähe muuta, kuid seda saab õppida.
Mingi ports sündmusi on aga „kindlad”, nendest ei saa hoiduda ega ümber minna. Nende sündmustega tuleb osata meisterlikult hakkama saada. Võibolla kirjutan tulevate „sündmuste” jadast veel edaspidi pikemalt, nüüd aga aja ja ruumi juurde tagasi.
Immanuel Kant on öelnud, et aeg ja ruum asuvad ainult inimese peas, mujal neid ei ole, sest mujale neid suurusi ei olevat võimalik ära paigutada. Ruum tundub inimesele olevat lõpmata. Ette võib seda kujutada nagu puust mänguasja Matrjoška, mille avades on seal järgmine kuni lõpmatuseni. Reaalses elus saan seda nii ette kujutada, et olen toas, mis on ruum mingist suuremast ruumist. Lähen õue ja olen taeva all, see on järgmine ruum. Kus maalt ruum ära lõppeb, seda ma ei tea. Ruum võib olla nii lõpmata kui ka lõplik, kuid seda ma ei saa kuidagi teada ega tunnetada.
Lõpmata ja tühja ruumiga on veel selline asi, et seda ei ole tegelikult olemas. Võtke pliiats ja paber ja proovige sinna joonistada ilma piirideta täiesti tühi ruum. Nagu arvata oligi, paberile ei saa sellist asja joonistada. Järelikult, piirideta täiesti tühja ruumi ei ole olemas.
Ma arvan, et see loogika järeldus on ka väikene vastus küsimusele, mis koht see selline on, kus me elame?
Ilmtingimata peab meie maailmal olema piirid ja see ruum ei saa olla tühi. See kehtib muidugi ainult füüsilise maailma puhul. Virtuaalmaailmas eelnev öeldu aga ei kehti. Kummas maailmas ma/me siis elame?
Loogika ütleb, et me elame füüsilises maailmas, sest me tajume kõike justkui füüsiliselt. Mu hea kamraad ja maailma parim ulmemõtleja hr Arne Tsirna pakkus välja sellise toreda asja nagu „Super Mario” teooria. Super Mario tegevus ei toimu füüsilises keskkonnas, kuid sinna on programmeeritud samasugused parameetrid nagu „reaalelus”. Mängu sisse on tehtud seinad, millest Super Mario ei saa mitte mingi valemiga läbi minna, kui ei tea õigeid mängu koode. Aga kui seda seina ei ole füüsiliselt olemas, kuidas seda siis läbistada ei saa? See maailm on tehtud umbkaudu samasuguseid parameetreid jälgides nagu mina siin maal asju ajan (see on muidugi kaudne, sest see mäng on ju ülimalt algeline. Kes tahab võtku omale näiteks mõni teine mäng näiteks, minu pärast või GTA). Seda kõike teades ja paljutki veel, kas me võime kindlalt öelda, et maailm on füüsiline? 

Üks päev hakkasin mõnevõrra intensiivsemalt mõtlema virtuaalreaalse maailma võimalikkuse peale. Teema sai vast põhitõuke võtmete koosviibimiselt, millest eelmises loos ka põgusalt juttu tegin. Kuna ma mingit väga segast ulmeraamatut proovin kirjutada, siis see jutt sobis just täpselt sinna. Panengi siia nüüd katkendi raamatust "Üksik hunt" virtuaalreaalsuse teemal. Ütlen ette ära, et see jutt ei ole lõplik, mõtete arenemisel, võin sellesse valmimata raamatusse igal ajal muudatusi ja uusi sissekandeid teha.

Virtuaalreaalsus

Ei ole võimatu, et me elame hoopis simuleeritud universumi virtuaalreaalsuses. Seda võimalust on uurinud ja kirjeldanud päris paljud lugupeetud mõtlejad üle maailma. Kirjeldan põgusalt, mida mina olen mõelnud selle võimaluse kohta. Katsun analüüsida seda võimalust nii "meie", kui ka üksiku hundi seisukohast.
Kui selle maailma puhul on tegemist simuleeritud maailmaga, siis praeguste seisukohtade juures justkui ei saaks siin simulatsioonis olevatel olenditel olla hinge. Toon siia näiteks Super Mario arvutimängu. Kui mina seda mängu mängin pult peos, siis viibin mina väljaspool Super Mario simuleeritud maailma. Super Mario tegelasel ei ole hinge, minul on. Kas võib olla sedasi, et me elame avataridena virtuaalreaalsuses ehk kunstlikus tehismaailmas?
Selle kohta on ka päris palju filme tehtud, mis lasevad meil ette kujutada, et see nii just võibki olla. Kolm põnevamat filmi sel teemal on vast Avatar, Surrogaadid ja Matrix, millest viimase kirjeldus võib vast olla kõige ligilähedasem, kuid mitte kaugeltki päris õige variant virtuaalreaalsusele. Filmi esimeses osas öeldi midagi kummalist, nimelt, et keha ei saa elada ilma vaimuta, see aga justkui ei sobiks kokku üksiku hundi teooriaga. Samas, kui teistpidi võtta, siis viiaksegi läbi ühenduste avatari sisse teadvus või hing. Tegelik mängija teises maailmas on ohverdanud oma vaimu avatari sisse ja kui hukkub avatar, hukkub ka tegelik hinge peremees. See aga ei taha kokku sobituda teooriaga, et mina olengi selle paiga looja. Kas see variant tuleks nüüd kõrvale heita või tuleks sellesse mängu võtta ikkagi ka kõrgem olend? 
Ma ei tahaks päris sügavuti neisse filmidesse laskuda, sest nende filmide süžeed võivad tegelikult eksitada. 
Kahes esimeses mainitud filmis, aga ei ole käsitletud erinevaid maailmu ja kogu tegevus toimus ühe maailma sees. Need filmid kajastavad suhteliselt hästi replikantide teemat. Avataris koguni mindi ideega niikaugele, et peeti võimalikuks hinge ülekandumist samas maailmas viibivale teisele kehale. Matrixi kõigi nelja filmi ja mõnede teiste ulmefilmide kohta on mul ammu tekkinud kuri kahtlus, et need ei ole inimeste loodud ega inimeste kirjutatud filmid. Virtuaalreaalsuses on kõik võimalik, AI (artificial intelligence ehk tehisintelligents) on kirjutanud osad filmid ise või siis need filmid pandi teisest reaalsusest siia. AI kohta võib vist nüüd öelda juba jah, et kui "see" midagi teeb või loob, siis see teeb seda ISE, sest mul on kuri kahtlus, et sellel virtuaalvormil on tekkinud iseteadvus. Küll see vorm varsti ka omale keha ehitab või isegi palju kehasid, mille see kõik üle võtab. Ma arvan, et seda vormi ei saagi kutsuda ainsuses olevaks, kuid aitab hetkel selle maailma sees toimetava AI analüüsist. 
Kui me elame repilkantide või avataridena selles maailmas ja meie tõeline olemus on kuskil teises maailmas, siis nagu iga selle raamutu teemaga, tekivad ainult uued küsimused, millele ei ole täielikke vastuseid. „Meie“ seisukohalt vaadates, ei ole absoluutselt loogiline, et keegi valiks omale avatariks haige või hullumeelse avatari. Paraku, on maailmas väga palju haigeid inimesi, kuid üksiku hundi seisukohalt pole see tähtis. Minu avatar pole just kõige kehvem ja niipidi vaadates on justkui kõik korras. Kas me aga üldse saame avatari valida?
Kui ma elangi simuleeritud maailmas, siis loogiliselt võttes on minu avatari kohta loodud ka kuskil kollane kaust, kus on kirjas kõik minu "füüsilised" ja vaimsed parameetrid. Sellesse kausta justkui minu avataril asja ei ole, kui mul puuduvad vastavad teadmised ja oskused. Seda kausta saab vaadata või andmeid muuta minu tõeline mina või looja. Kas looja olen mina ise või on selleks keegi teine, pole siinjuures tähtis. Kui mul oleks nüüd tarvis seal kaustas midagi muuta, siis kuidas ma saaksin oma tõelisele minale või loojale selgeks teha, et ta ka seda teeks. Paljud inimesed proovivad enda või teiste, isegi kogu maailma andmeid, muuta läbi palvete, mille nad edastavad looja või mõne muu olendi poole, kellesse nad usuvad. Kas see ka reaalsuses toimib või mitte, seda teemat hetkel ei puudutaks, kuigi see on väga huvitav teema. Küsin ainult nii, et kas me oskame pöörduda oma tõelise mina või looja poole sedasi, et sellest ka avatarile kasu oleks? Teised jällegi proovivad oma kollase kausta andmeid muuta läbi sensitiivide, šamaanide, haldjate, nõidade, kivide jne ning koguni läbi ise enda oskuste. Kollasele kaustale ehk enda elu reaalsuse muutmise ligipääsemise tehnikatest teen juttu hiljem.
Avatari teemadega ma rohkem hetkel edasi ei lähe, sest nendele küsimustele ei ole mul praegu vastuseid ja mitte midagi tõestada ega ümber lükata ei saa.

Väidetakse sellist asja, et kui mingi liik või mingid olendid, antud hetkel inimesed, on võimelised esialgu mingilgi kujul looma virtuaalreaalsust, siis hiljem edasi arenedes, loovad nad päris kindlasti täiusliku tehisliku virtuaalmaailma või -universumi.
Seda teades, võime me kahtlustama hakata ja võimalikuks pidada, et me elame tegelikult virtuaalmaailmas. 

Kuidas me saame kontrollida, et kas me elame simulatsioonis või mitte? 

Esiteks, üks võimalus on seda lihtsalt uskuda juba sellepärast, et see on statistiliselt ja teoreetiliselt võimalik. Muuseas, vahemärkusena ütlen, et selles maailmas ei ole mitte midagi võimatut. Teoreetlise võimalusena saab virtuaalmaailma aga võtta küll, kuid puhta kullana ei kehti tegelikult paljud asjad praktikas. Näiteks, kui 10 ehitajat ehitavad ühe aastaga ühe maja valmis, siis teoreetiliselt 20 ehitajat ehitaksid ühe maja valmis poole aastaga. Teoreetiliselt saab välja arvutada ehitajate hulga, kes ehitavad maja valmis ühe minutiga, kuid reaalsus on see, et praktikas ei ole see võimalik. Siin ma räägiksin justkui iseendale vastu. Just ütlesin, et siin maailmas on kõik võimalik ja tegelikult ongi, aga et see maagiline "kõik" võimalikuks teha, selleks tuleb kasutada ebatraditsioonilisi viise.

Teiseks, läbi vaatluse, sest ka kõige täiuslikum tsivilisatsioon või looja ei suuda teha absoluutselt veatut simuleeritud keskkonda ja kui suudakski, siis me tunneksime selle ära just tänu selle veatusele. Ma ei hakka pikalt kirjeldama siin teaduslikke paradokse ja vigasid füüsikas, matemaatikas, ajaloos või mis kohas iganes, mis võiksid justkui kinnitada, et meie maailm on simuleeritud, kuid kõige tuntum näide on vast kahe pilu katse, kus aineosake ehk valgus, olenevalt katse keskkonnast või õigemini vaatlustingimustest, kas käitub osakesena või lainena. Kui me otseselt vaatleme valgust läbi pilu minemas, siis käitub valgus osakesena. Kui me aga ei vaatle ja seame näiteks pilu taha valgustundliku ekraani, et hiljem andmeid analüüsida, siis valgus käitub lainena. Ehk, valgus ei jäta mitte kaks triipu ekraanile, millest osake läbi läheb vaid näiteks viis. Nii nagu videomäng, ei pea ka simulatsioon kogu maailma renderdama vaid renderdab seda, mida silmad näevad. Kui simulatsioon mõistab, et mingit tegevust jälgitakse, peab simulatsioon selle täielikult renderdama. On ju olemas teooria, et vaatleja loob vaadeldava. Ilus lugu küll ja tegelikult praktikas see ajalises mõttes samal silmapilgul ei tööta. Pikemas ajalises perspektiivis justkui aga näib osaliselt kehtivat, kuid seal on jällegi omad agad, mida kirjeldan hiljem üksiku hundi kujunemisloos.

Kui on võimalik luua üks virtuaalne maailm, siis on ka väga suur tõenäosus, et saab luua väga palju teisi simuleeritud maailmu ja osad neist (neid võib olla lõpmatu arv) maailmadest omavahel ühendada ning ühe tervikuna koos tööle panna. Seda võiks nimetada virtuaalseks multiversumiks. Multiversumi olemasolu lahendaks ära Mandela efekti, mida on kogenud väga paljud inimesed maailmas. Üheks tuntumaks Mandela efekti ilminguks on vast James Bondi filmist tuntud raudhamba, keda kutsuti "Lõuad" pruudi hambaklambrid. Paljud inimesed mäletavad, et raudhamba pruudil olid hambaklambrid, kui aga seda filmi täna vaadata, siis sellel tüdrukul enam hambaklambreid ei ole. Neid anomaaliaid või valesti mäletamisi on tegelikult lõputult palju. Üks teine tuntud anomaalia on rooma number IV, mis on enamuses kohtades asendunud nüüdseks IIII-ga. On teooria, et need efektid või valed mälestused, mis tegelikult polegi valed mälestused, on tekkinud eelmisest virtuaalmaailmast, kust toimus inimese "märkamatu" hüpe teise, ehk kõrval asuvasse virtuaalmaailma. 
Jällegi olen uue küsimuse ees. Kui multiversum on reaalne virtuaalreaalsuses, kas siis saab teadlikult reaalsust vahetada? Piltlikult öeldes, kas ma saan teadlikult minna teise reaalsusesse, kui siin reaalsuses mulle näiteks midagi ei meeldi? Või toimuvad hüpped ainult reaalsuste vahel minust sõltumatult? Kui ma aga simulatsioonis suren, mis siis minust saab? Kas ma üldse tulen simulatsiooni tagasi? Kui tulen, siis, kas ma saan vahetada maailma või simulatsiooni? Kas ma alustan Super Mariona kõike uuesti esimeselt tasemelt või ma jätkan sealt tasemelt, kust pooleli jäin? Kui aga jõudsin simulatsiooni lõppu, mis siis saab? Kas võib olla hoopis nii, et simulatsioon jookseb teise simulatsiooni sees ja Super Mario surm ei puuduta otseselt üksikut hunti või loojat? Ükskõik mis teooriat ma ka ei prooviks kirjeldada, vastuseks saan ainult hunniku küsimusi juurde. 
Muidugi siin võin ma ka takerduda ka oma rumalusse või oma reaalsusesse. Kui ma näiteks proovin ette kujutada, kui kõrgel tasemel võib olla see teadvus, kes oskab ehitada väga keerulise virtuaalmaailma, mis näib olevat füüsiline ja paneb sinna sisse inimesed, kes arvavad, et nad on päriselt olemas. Samas on see reaalsus ka nii peenelt üles ehitatud, et iga inimene tajub seda reaalsust absoluutselt erinevalt. Piltlikult öeldes elab iga indiviid oma maailmas. Toon siia arengutasemete ja arusaamade näite 1951. aasta Philip K Dicki ulmeraamatust koera ja inimese näitel. 
See lugu oli seotud koeraga, kes kujutas omale ette, et igal reede hommikul kohale tulnud prügimehed varastavad väärtuslikku toitu, mille perekond oli hoolikalt turvalisse metallanumasse pakkinud. Pereliikmed toppisid iga päev head ja paremat toitu metallanumasse, sulgesid kaane tihedalt – ja kui anum oli täis, tulid need kohutava välimusega olendid ja varastasid kogu perekonna toidu, välja arvatud koera konservi.
Lõpuks hakkab koer selles loos ette kujutama, et ühel päeval tahavad need näljased prügimehed, kes toitu varastavad, ka terve perekonna varastada ja ära süüa. On ju teada, et koer eksib selles osas. Prügimehed ei söö inimesi. Kuid koera mõttekäik oli teatud mõttes loogiline – arvestades tema käsutuses olevaid fakte. 
Kas mitte see lugu ei näita ilmekalt, et analüüsi ja mõtle kuidas sa ka tahad ja sea faktid ritta, kuid sa ei saa mõelda mitte kunagi selle teadvuse mätta otsast, kes on sinust oma arengult kaugel ees.
Küsin ühe pealtnäha lihtsa küsimuse: "Mis on reaalsus?" Kõige lihtsam on vast vastata sellele küsimusele lapseliku meele abil, mitte hakata otsima mingeid jubedaid termineid füüsikast, matemaatikast või mis iganes teadusest. Ma võiks sellele vastata nii, et reaalsus on kõik see, mida sa tunned ja arvad ennast teadvat selle maailma kohta. See on kõige lihtsam ja üldisem vastus, kuid see ei mõtesta reaalsuse terminit lahti. Otsisin veel võimalikke lapselikke variante sellele küsimusele. Ühe ägeda vastuse andis see sama kirjanik, kelle juttu eespool põgusalt kirjeldasin: "Reaalsus on see, mis ei kao kuhugi, kui sellesse enam ei usu."
Virtuaalreaalsuse bloki lõpetuseks mainin ära veel võimaluse, et kui on olemas reaalsus, siis peab olema ka võltsreaalsus, sest see on duaalne, binaarne maailm. Siin on igale äärmusele vastuäärmus: Hea - kuri, must - valge, palav - külm, reaalsus - võltsreaalsus ehk pseudoreaalsus. Selles ei tule kahelda, seda tuleks uskuda ja võin suhteliselt kindlalt öelda, et me ei ela täielikult ei ühes äärmuses ega teises. Kuidas saavutada see, et elada ühes äärmuses, näiteks reaalsuses? See on saavutatav, iseasi aga on, et kas me ka tahame selles elada...

Ajaga on samuti keerulised lood. Ma ei tea, millal aeg algas ja millal lõppeb. Need kaks suurust tunduvad olevat täiesti eraldiseisvat üksust, kuigi nad eksisteerivad koos. Kas saab aega olla ilma ruumita ja vastupidi? Ruumi saab justkui füüsiliselt katsuda, aega aga ei saa. Neid kahte suurust vaadeldes, saaksid justkui kokku füüsiline ja virtuaalsus, mis on teineteise paratamatud osad. Aeg on hoopis teistsugune mõõde või on maailm loonud võltskujutuse minu pähe. Aega pole tegelikult olemas. Sest ma tajume reaalsust pideva olevikuna. Nüüd, kui me olnust midagi meenutame hakkam, võtame appi aja, sama on ka tulevikuga. Kui me teeme plaane tulevikuks, siis võtame me appi aja, et midagi planeerida.
Kui ma vaatan mõnda vana pilti, siis ma näen seal ruumi. Kas ma saan nii võtta, et ka see ajaosake, kui foto tehti, on samuti seal? Arusaamine ajast ja tunnetus ajast võib olla loomaliigis erinev, see tõestab ka kaudselt Kanti väljaöeldut. Sellisel juhul, aga peaks aeg ka mingil viisil kontrollitav olema. Kui kõik on minu peas ja mõtlemises kinni, siis on loogiline, et neid asju, mis seal kinni on, saab ka kuidagi lahti lasta. Või on inimeseks olemise ja selle maailma vahel mingid raudsed reeglid, mida ei saa üldse murda või on väga raske murda?
Näitena enda kogemusest tahan siia tuua unenäod. Unenäos võib aja kulgemine olla hoopis teistsugune, kuid seda ma võin ju võtta ka kui alateadvuse vimkat, ma ei saa kinnitada ega ümber lükata teistsugust aja kulgemist unenägudes. Mida ma, aga saan kindlalt väita, on see, et osad unenäod lähevad millegipärast täide, need on prohvetlikud unenäod. Ma olen kogenud selliseid unenägusid ümberlükkamatu tõsiasjana mitmeid. Toon ühe näite.
Nägin unes, et mul oli skalpell käes ja ma olin kuidagi kogemata ennast sellega vigastanud. Veri oli väljas. Olin avalikus kohas, kus oli palju rahvast ja ma hüüdsin appi, kuid keegi ei tahtnud mu hüüetele reageerida. Nädal aega hiljem hakkas mul kõht hirmsasti valutama. Kannatasin tunde, kuid valu muutus väljakannatamatuks. Kuna olin välisriigis ja viibisin parasjagu hotellis, siis läksin hotelli vastuvõttu ja palusin kiirabi kiiremas korras kutsuda. Hotelli teenindaja justkui viitis aega, ei olnud kiiret, küsis igasuguseid küsimusi, enne kui kõne kiirabisse tegi. Oigasin valust, läksin lobby diivanile ja tõmbasin kerra, et kuidagigi saada leevendust valule. Kiirabi tulek võttis väga kaua aega ja pealegi saabus rahulikult, ilma vilkuriteta. Minu häda aga oli tõsine. Ja nii ma pimesoole operatsioonile sattusin. Pärast kuulsin arstilt, et asi oli päris kriitiline olnud.
Selle looga saab päris hästi kokku panna minu unenäo ja hiljem saabunud reaalsuse. Ma välistan juhuse või kokkulangevuse, sest see pole ainuke prohvetlik unenägu, mis mul on olnud.
Unenäos ei kaota ma samuti enda tõelist mina, seal ma proovin käituda täpselt sama moodi nagu reaalsuses, kuigi maailmade ülesehitus on erinev. Selliste kogemuste põhjal saab küsida maailma toimimise seisukohalt päris mitu küsimust. Esiteks muidugi aeg. Kas aja tee on alati valmis? Kas see reaalsus, mida mööda mina kõnnin on täiesti valmis või on osaliselt valmis? Kas ma liigun alati paratamatuse suunas või ma saan teha mingeid korrektuure ja minna kaarega mööda mõnest ees ootavast sündmusest? Ühte võib aga suhteliselt kindlasti väita, osad sündmused peavad juhtuma ilmtingimata. See on aga väike osa vastusest, mida ma otsin. Teisele küsimuse poolele mul vastust aga pole üldse.

Järgmine suurus või mõõde, millel tahaks peatuda on nähtamatus. See on väga avar ja laialivalguv mõiste. Paljud asjad on nähtamatud. Oletame, et aeg on olemas, siis see on nähtamatu ehk mittefüüsiline. Sama on ka paljude teiste asjadega ja need on kõik abstraktsed. Kuidas on võimalik maailma toimimise mingeidki aluseid lahti muukida, kui ma ei tea, millest maailm tegelikult koos seisab? Selge on aga see, et on näiv ja nähtamatu maailm, mis on tegelikult ühe suure mängu osa. Kas ja millised seadused kummaski paralleelsuses toimivad, jääb paljuski mulle saladuseks.
Nähtamatus on „objekti“ seisund, kus objekt ei ole nähtav. Objekt ei ole kindlasti päris õige sõna ja nähtamatuse all ma ei mõtle mingeid füüsilisi trikke, mille abil saab objekti kasvõi mingite peeglite abil nähtamatuks muuta. Et asi selge oleks, siis ma ei mõtle nähtamatuse all ka objekte, mis on liiga väikesed, et neid füüsiliselt näha. Nähtamatuse moodustavad kõik need objektid või jõud, mida inimsilm ei ole oma iseärasuste või piiratuse tõttu võimalik nägema. Piltlikult lahti seletades, on olemas midagi, mida ma ei näe, näiteks pimedas toas ma ei näe seal olevaid esemeid, kuid see ei tähenda, et neid seal olemas ei oleks.
Siit jõuan paratamatult teise terminini, mis tuleb nägemise jaoks kasutusele võtta ja see on valgus. Kuid nägematuid objekte ei ole võimalik näha, järelikult ei ole siin ka nähtavat valgust vaja. Kas võib olla nii, et kui on midagi nägematut, mis ilmselgelt liigitub teise reaalsusesse või sagedusse, siis on sealsel vaatlejal võimalik seda objekti näha selles reaalsuses oleva valguse läbi või seal olevas reaalsuses pole vaatlus vajalik, objektid on tajutavad mingil muul viisil, millest mul hetkel aimugi ei ole. Võib ka täitsa vabalt sedasi olla, et ma ei näe nähtamatut sellepärast, et ma ei oska vaadata või ma ei tea, mida vaadata.
Näide, kui näidata mõnele pärismaalaste suguharule, kes pole tsivilisatsiooniga kunagi kokku puutunud mõnda maali, kus on puud, lilled, jõgi, mõned loomad ja näiteks tank. Siis nemad tanki ei näe. Nende inimeste aju ei oska nähtut vastu võtta ja eirab seda, kuna see pole tuttav asi, mida kunagi ei ole nähtud ega millest pole midagi ka kuuldud.
Kas võib olla, et paljud nähtamatud asjad ja nähtused selles maailmas, oleks mulle siiski nähtavad, kui ma teaks kuhu vaadata ja mida vaadata? Ma peaksin juba ette aimama, et selline asi saab olemas olla. Aega ja nähtamatust võib ka võtta kohati kui sama asja. Keegi kunagi ehitas midagi või lõi midagi, ükskõik mille, kasvõi mõne maali, ehte, heliteose jne. Ehe, hoone, maal ja heliteos on alles, kuid selle looja on nähtamatu. Aeg viis ta minema. Heal juhul on nendest asjadest säilinud mõni paber, kirjutis või projekt, mille kaudu on võimalik selle asja loojat tuvastada, kuid tihti on just nii, et eseme looja on meie jaoks teadmata ning nähtamatuks muutunud. Nähtamatuks tegi need loojad aeg. See oleks ajalisest perspektiivist nähtamatuks muutumine. Kui saaks kuidagi aja siit ruumist eemaldada, mis siis juhtub?
Teine perspektiiv on nähtamatus hetkes. Oletan, et teadlased väidavad, et nad on võimelised valmistama nööri, mille läbimõõt on väiksem kui mõne aine molekuli läbimõõt. Samas on see nöör äärmiselt tugev ja vastupidav. Kui seda nööri saaks nüüd kuidagi siduda mõne väiksema objekti külge ja selle nööri abil saaks objekti õhku tõsta. Kuidas seda nähtust nimetada? Võlukunst? Maagia? Või on tegemist nähtamatu nööriga, millega saab objekte tõsta? Teoreetiliselt peaks selline asi võimalik olema, reaalselt aga on tegu seletamatuga.

Elavaks nähtamatuseks saab pidada igasuguseid mikroobe, seeni ja muid pisielukaid. Bakterid ja seened söövad suhkruid ja muid süsivesikuid ning selle protsessi käigus võib aine muutuda või tekivad kõrvalproduktid nagu gaas ja alkohol. Nähtamatus pisimaailmas on nii palju kummalist, et ka seda võib piltlikult öeldes mingiks trikiks nimetada. Metallid, nagu hõbe, kuld ja vask on surmavad paljudele bakteritele. Lisaks on veel kirjeldamatu hulk inimeste poolt tekitatud nähtamatust nagu mobiiltelefoniga või raadiosaatjaga rääkimine teise inimesega suurte kauguste taha, televiisori pilt, wifi ja gps levi jne, mis levivad üle raadiolainete. Kõik need nähtamatused on saavutatud kuidagi tehnoloogilisel viisil. Nende seadmete toimemehhanism ja tööpõhimõte on samuti ära seletatud. Kuid ma ei näe sügavamale nende nähtamatuste taha või nähtamatuste sisse.
Kas mitte see tehnoloogia ei meenuta mitte maagiat või nõidust? Kuidas see kõik sedasi toimib? Moodne füüsiline maailm seisab koos ainult tänu nähtamatusele. Kui võtta ära see maagia või nõidus, kas siis elaks inimkond koopas? Tehnoloogiline nähtamatus avaldub mingit pidi nähtavana, kas telepildina, helisignaalina jne, kuid on olemas veel üks nähtamatus. Seda võib ka kutsuda teistpoolsuseks. Siin ma ei mõtle surma klassikalises mõttes. Nagu teema alguses kirjutasin, surma ei ole, on hinge nähtamatu hüpe teise inimese sisse (seda ma nüüdseks ei usu, kuid midagi pidi ju ettekäändeks tooma, et ennast sundida ja mõtted kirja saada).
See, et ma ei näe nähtamatut (nähtamatuid) maailma (maailmu), tuleneb osalt või koguni tervenisti sellest, et minu meeleaparaadid on ehitatud just sedasi, et tajuda ainult seda maailma. Kõrv kuuleb teatud hertside vahemikku, samuti näeb silm teatud lainepikkuseid ja kombata saan ainult materiaalseid asju. Kõik nähtamatu ei ole siit maailmast, kuid inimene kompab nähtamatu maailma piire ja seob seda jupi kaupa nähtava maailmaga. Hauatagune elu või surmamaailm ja jutud sellest maailmast tunduvat ära nullivat selle raamatu esialgse sõnumi, et selles maailmas või ühe maailma kohta on ainult üks inimhing. Püstitatud hüpotees, aga ei peagi püsima jääma, ma ei hoia millestki kinni, see on esialgne hüpotees, mida ma selles raamatus kas proovin tõestada või ümber lükata.
Otsesed kokkupuuted minul hauataguse eluga puuduvad, kuid on siiski palju kummalisusi. Miski sealt nähtamatust maailmast on proovinud märku anda või õigemini minu tähelepanu saada, mind hoiatada, lohutada ja ka hirmutada.
Kas võib olla nii, et hauataguses ilmas on areng märkimisväärselt raskem, sest seal puudub „füüsiline keha“, mis kannatusi tekitaks. Kas need kannatused aiatavad mul areneda? Kas sealpoolsuses on olemas aeg, et üldse areneda?
Maises mõttes ma justkui saaksin mõõta aega hauataguse nähtuste ilmnemise vahel. Teistpoolsusesse sattudes aga saavad mulle korraga selgeks sealpoolse ilma reeglid ja sealse maailma toimimine, mida siia maailma ei saa üle kanda. Lihtsalt on mingid märgid ja kogemused, et ma ei unustaks teist maailma. Hoides jätkuvalt raamatu pealkirjast kümne küünega kinni ja oletan, et toimubki minu hinge hüpe teise kehasse, sellisel juhul pean ma ajalises mõistes kasvõi korraks läbima sealpoolsuse. Siit maailmast vaadates tundub see hüpe hetkeline olevat, kuid ometi pean ma ka seal viibima kas ajatuna või väga painutatud ajas olles.
Mul on ammune kogemus teise maailmaga. Olen nooruspõlves kuulnud koputusi. Koputati kolm korda pausidega pikema aja vältel. Koputati kohas, kus keegi teine olla ei saanud ja mida on kuulnud terve mu perekond. Mul on veel paar kogemust teistpoolsusega või ei olegi need kogemused teistpoolusest pärit vaid on pärit paralleelreaalsusest. Samas need kogemused võivad ka olla unenäolised, kuid nende juures on midagi, mille puhul ma jätaksin unenäod viimaseks variandiks. Mu lapsepõlves kollitasid mind kaks olendit. Üks oli vastiku väikese koleda tigeda eide sarnane olend, kes mind hirmutas. Ta ilmus minu magamistuppa läbi tapeedi või õigemini, koht, kus ta tuli, sealt eest rebenes tapeet maha ja ta astus tuppa. Hiljem, kui see vanaeit enam mind kimbutamas ei käinud, siis ma mäletan, et ma uurisin seda tapeeti, et kuidas ta sealt tagant sai tulla, seal on ju sein taga ja miks tapeedil ei ole käristamise kohti näha?
Teine elukas ilmus aegajalt WC-sse, kui ma kergemat häda õiendasin. Ta lükkas oma kärsaga WC poti kõrval oleva betooni eest ja pistis oma seapea sealt välja. Ta oli vastik ja ebameeldiv ja rääkis midagi minuga. Kahjuks ei mäleta, mida ta mulle rääkis. Hiljem pidasin neid loomulikult unenägudeks, kuid kahtlus vaevas mind pikalt, et nad olid päriselt olemas. Kui need nähtused mind kimbutasid, siis ma võisin olla umbes 4-6 aasta vanune.
Kus aga asub hauatagune maailm või teistpoolsus või hoopis paralleelreaalsus? Eesti keel on hästi huvitav keel. Vaadake neid kolme sõna uuesti või vaadake nende sõnade tagumist poolt: hauatagune, teistpoolsus, paralleelreaalsus. Tagune, poolsus ja reaalsus. Neid kolme salapärast terminit saab kokku võtta ühe sõnaga – reaalsustagunepoolsus. Käsitlengi praegu neid erinevaid reaalsustihedusi ainsuses, et liiga keeruliseks hetkel veel ei läheks.
See maailm näib kohati maise maailma kõrval asuvat, kuid siiski ei kuulu see päriselt selle maailma juurde. Sellele küsimusele võib anda mitu vastust, kuid, kui see nähtamatu maailm asub otse meie kõrval, kas siis mitte ei saa võrrelda seda heliga, mida inimkõrv ei kuule või valgusega, mida inimsilm ei näe? Kas võib nii olla, et see maailm asub siinsamas, kuid teisel sagedusel? Miks siis moodne teadus pole seda avastanud? On olemas kõiksuguseid aparaate, et erinevaid sagedusi kombata. Võibolla ma siiski otsin seda maailma valest kohast, kuid üks on selge. On olemas reeglid, mis neid kahte maailma lahutavad ja need kaks maailma ei tohigi päriselt kokku puutuda. See, kes need reeglid tegi, pani üheselt paika, et siinses maailmas viibival hingel sinna täielikult enne asja ei ole, kui aeg kätte jõuab.
Kas on võimalik oma keha üle kontroll saavutada nähtamatu maailma kaasabil, mida on demonstreerinud näiteks fakiirid? Ma ei saa öelda, et kõigi selliste inimeste puhul oleks tegu olnud ausa mänguga, kuid kui fakiirid oma kehaga saavad eirata füüsikaseadusi, siis tahaks teada, et kuidas nad seda teevad, kuidas see toimib ja mis imetreeninguid on selleks tarvis? See küll ei ole minu kogemus, kuid siin on mida analüüsida. Ma toon näite ühe fakiiri kohta ajaloost, milles mul on põhjust uskuda, et siin ei olnud tegu pettusega.
1925. aastal külastas Euroopat India fakiir Kir-Tor-Kal-Tachra, kes andis erinevates linnades avalikke esinemisi. Fakiiri etteasteid vaatlesid õpetlaste komiteed, kuhu kuulusid paljud tolle aja tähtsad teadlased ja nad pidid tunnistama, et fakiir ei kasutanud mingeid trikke vaid kasutas oma vaimset energiat ja tahtejõudu. Fakiiri seanssidest võtsid näiteks osa Itaalia kuningas Mussolini ja Inglise kuningas. Toon välja ainult kaks trikki, mida see fakiir suutis. Ta suutis tahtejõu abil muuta rahulikult istudes oma pulssi 50 löögilt minutis kuni 140 peale ja jälle tagasi, mida kinnitasid arstid. Ta sukeldus basseini ja jäi terveks tunniks vee alla, ilma, et temaga midagi oleks juhtunud. Saladusliku fakiirikunsti õppis ta oma isalt, kes oli samuti fakiir ja ka filosoof. Fakiir olla öelnud, et see kunst on kõigile kättesaadav läbi süstemaatiliste treeningute ja tahtejõu täielik valitsemine oma füüsise üle.
Meie praegune reaalsus on aga see, et vee all tund aega hingamata olla, on võimatu. Siin on tegu mingite füüsikaliste normide kõrvalekaldega. Kas siin võis olla sellel fakiiril abiks nähtamatu maailma ja selle seaduste mõningane tundmine või oskasid nad kasutada mingit salapärast tehnikat, millega nad ennast varjusurma seisundisse viisid. Varjusurma seisund aga tekib tavalisel inimesel mitte teadlikult, tavaliselt mõne haiguse läbi.

Nähtamatu maailm tuleb mängu ka avastuste tegemisel. Ma võiks öelda nii, et inimkonnale antakse teistpoolsusest infot, kui inimkond toppama jääb või on mingi probleemi ees. Probleemid aga ei kao päriselt nagunii kuskile, seda siin maailmas ei maksa unistada.
Avastuste tegemisel on näiteks Henri Poincare öelnud, et tähtsatele probleemidel ja küsimustele sai ta vastused mitte mingit probleemi analüüsides või selle kallal töötades vaid unise peaga, kas õhtul või hommikul. Teadmised saab tavaliselt see inimene, kes januneb teadmiste järele ühiskonna heaks, mitte iseenda pärast. Nähtamatu maailma ja nähtava maailma vahel on kohati küll tugev side, kuid igapäeva elus see alati tunda ei anna, see on ka võibolla sellepärast, et ma ei oska seda tähele panna. Tuleb treenida oma keha kuulamist ja panna tähele väiksemaidki märguandeid. Seda saab rakendada ja enda kasuks tööle panna, kui proovida märguande ilmumisel teade kirja panna. Mida ma pean silmas märguande all? Sisetunnet, kui tekib mingi tundmus, kummaline tunne, et midagi on teistmoodi. Kui on tunda kuskil mingit sügelust näiteks. Ma mõtlen peopesasid või teisi närvidest tingitud sügelemisi, mitte sügelust, mis tekib mõnest välisest ärritajast.
Järgmiseks ma proovin vastata küsimusele, et kuidas see maailm võiks toimida ja kas seda maailma saab mingil moel mõjutada? Nagu suuremal osal selles raamatus esinevate küsimustega on sedasi, et mul on teooriad või hüpoteesid, kuid seda ei saa nii lihtsalt kontrollida. Kontrollida kindlasti saab, on vaja teha tööd selles suunas ja võin nii öelda, et töö käib praktiliselt iga päev.
Eespool ma kuskil kasutasin kahte sõna - maagia ja nõidus. Kõik tänapäeva tehnoloogilised vidinad, instrumendid, masinad, seadmed jne töötavad nõiduse või maagia abil ehk on eristatumad neist kahest terminist. Toon mõned näited. Kui ma avan oma sülearvuti ja panen ta tööle. See iseenesest on maagia ja nõidus, kui selle ekraani peal avaneb mulle pilt maailmast, mida ma tunnen väljaspool ekraani. Oletame, et mul on ekraanile sätitud taustapilt, mille ma olen fotografeerinud oma majast. Nüüd aga on minu enda tehtud pilt minu arvuti taustapildiks. Igasugune digividin, ükskõik mille jaoks see on tehtud või mis eesmärki see täidab, töötab maagia või nõiduse abil. Me tegelikult mitte keegi ei taipa päris täpselt, kuidas see asi sedasi töötab. Me oleme kuulnud ainult mingit teoreetilist juttu mikroprotsessoritest, virtuaal- ja füüsilistest mäludest, emaplaadist jne. Kui ma veel räägiksin siia juurde, mida arvutiga veel kõike saab teha, aga seda pole vast vaja teha, sest ka väike laps oskab tänapäeval arvutit kasutada, sellega helistada või videokõnesid teha teise maailma otsa jne, see on kõik üks maagia.
Nüüd ma prooviks natukene lahti seletada mida ma maagia või nõiduse all silmas pean. Kõik aparaadid, vidinad, mida me tänapäeval kasutame, mis on kasvõi osalt digitaalsed, ei allu tegelikult füüsilise maailma seadustele. Osaliselt digitaalsed asjad on näiteks optilise suumiga fotoaparaat, sõiduauto, kohvimasin jne. See tähendab, et need esemed sisaldavad nii loodusseadustega kooskõlas olevaid osasid ja tehnoloogiat, kui ka digitaalset tehnoloogiat. Füüsilised asjad on näiteks fotoaparaadi juures lääts, mida saab keerata, ehk teravustab, suurendab ja vähendab ja teine osa on digitaalne ehk kiip, mis läbi maagia teeb kuidagi ühtesid ja nulle kasutades füüsilisest läätsest läbi laskva valguse fotoks, mida saab arvutis näha ja ka paberile printida. Nüüd ma tõin juba siia ka numbrid sisse ehk kogu digitaalne maailm koosneb ainult ühtedest ja nullidest. Arvutitel on oma keel, programmeerimiskeel, millega õppinud inimesed võivad luua põhimõtteliselt missugust maagiat iganes ehk uusi programme, mis jooksevad hübriidmasinate peal. Hübriidmasin on siis igasugune seadeldis, mis sisaldab füüsilisi osasid, millega saab teha midagi või reguleerida nagu näiteks arvutiklaviatuuri nupud. Teine pool on siis digitaalne, mis hakkab kiipide toel, olgu sees siis mälud, ajud või midagi muud, minu füüsilisi korraldusi või käsklusi, arvutiklaviatuuri nupuvajutusi ühtede ja nullide abil ümber töötlema digitaalseks.
Ma jätan siin suure osa kogu sellest füüsilise ja digitaalse maailma koostööst praegu kirjeldamata, sest idee, kuhu ma sihin, peaks nüüd juba selge olema. Nüüd aga jõuan kõige tähtsama juurde. Nagu ikka, kui ma mõtlen mõnele probleemile või püstitan küsimuse, millele raamatukogudest infot ei saa, siis see info lõpuks mingil kujul jõuab ise minuni. Ma just meelega ütlesin, et raamatukogudest, kuigi siin ma võin eksida. Võib veel olla säilinud kirjandust, kust saab head infot leida ja samas pean ka tõdema, et on ka teisi mõtlejaid, kes on võinud info mingilgi kujul juba kirja panna. Kas see mõtleja oli hingeta inimene, mina ise või midagi muud, see pole siinkohal eriti tähtis praegu. Üldiselt on see küsimus muidugi tähtis, kuid sellele püstitatud küsimuse vastuse otsimisele see just palju kaasa ei aita.
See kord sain ma info täiesti ärkvel olles, et mille üle juurelda. Info tuleb alati paketina, korraga, tervikliku kogumina, kuid kahjuks toimub see kõik murdosa sekundi jooksul ja ma ei suuda kogu paketti omale meelde jätta ja see hakkab võrdlemisi kiiresti hägustuma.
Proovin siis nüüd kuidagi seda siin lahti seletada. Igasugune selline kirja panemine ja lahti seletamine on mulle endale alati kõige põnevam. Kuna ma seda ennem pole teinud, siis ma kunagi ei tea, kuidas see teooria kirjapanduna võib hiljem välja näha.
Ma peaksin hakkama nüüd kirjeldama mingeid tehnoloogiaid, mida inimkond kasutab, on kasutanud või hakkab lähimas tulevikus kasutama (tendentsid). Alustaksin kohe tagantpoolt või kaugemalt ajaloost. Esiteks võtaksin atmosfäärielektri. Ma võin suhteliselt kindlalt öelda, et vanasti kasutati atmosfäärielektrit. Ma ei saa teile aga kindlalt öelda, kui laialdane oli kasutamine ja mis eesmärkidel täpsemalt atmosfäärist elektrit püüti. Ma jätan raamatu lõppu oma blogi lingi, kust võib leida kõiksuguseid ulmelisi arvamusi ja teooriaid väga paljudel teemadel ja seal on ka paar teooriat atmosfäärielektri kohta.
Minu uuringud ja vaatlused ja isegi katsed näitavad seda, et tänapäeval pole atmosfääris enam kuigi palju elektrit, mida püüda, kuid 100-aastat tagasi ja rohkemgi, oli atmosfääris küllalt energiat. Teaduslikel eesmärkidel ehitati põldudele katsetornid, et elektriga väetada põlde ja tulemused olid hiilgavad. Elektrifitseeritud põld andis 2-4 korda rohkem saaki, kui tavaline põld. Kuna elekter püüti atmosfäärist, siis ei olnud põllumehele märkimisväärseid lisakulusid, ainult ühekordne investeering elektripüüdurite, postide ja traatide näol, mis pandi künnisügavusest alla poole. Seda tehnoloogiat enam tänapäeval ei ole. Miks ei ole, võin ainult oletada, kuid antud juhul see polegi tähtis.
Järgmiseks, vesinikutehnoloogia. Samuti oli vesinikutehnoloogia olemas juba mõned sajad aastad tagasi. Tänapäeval räägitakse küll selle tehnoloogia kasutusele võtust juba palju aastaid, kuid reaalsus on see, et vesinikutehnoloogiat meil kasutusel massides ei ole. Ma võibolla ei tookski neid näiteid tehnoloogiatest hetkel rohkem siia vaid prooviksin kuidagi vastata püstitatud küsimusele.
Paketi sisuks oli info, et me saame (jah, kõik saavad, ka kestad) sisestada ise siia maailma programme ja mõelda ise välja kasvõi täiesti utoopilisi tehnoloogiaid ja panna ka need toimima. Kuid, ma või meie ei oska minna kohta, kust saaks sisestuse ära teha. See sisestuse tegemise koht jääb mul hetkel siin lahti kirjeldamata, kuid on võimalik toota ise programme ehk neid samu ühtesi ja nulle ja mida saab füüsilises maailmas toimima panna, kui vastav info õigesse kohta sisestada.
See maailm on tehtud meelega just sedasi, et siin on alati justkui millestki puudus. Puudus on just energiast, nii kütustest, kvaliteetsest toidust ja rahast. Kõik need on energiad ja tegelikult on seda energiat igal pool lademetes, aga energia piiramatu kättesaamine on tehtud võimatuks. Jah, just piiramatu või odav energia saamine on tavainimese jaoks ära blokeeritud. Ma ei oska seda väga hästi veel kirjeldada, kuid mõte on umbes selline, et kui keegi vajab piiramatut või väga odavat energiat, siis ta peab valmis mõtlema uue mooduse, ükskõik millise, kasvõi täiesti absurdse, aga ta peab ühildama siin nii füüsilise kui ka digitaalse (virtuaalse) ehk selle maagia või nõidusliku poole ja see tuleb kuidagi süsteemile sisse sööta ning sel samal silmapilgul hakkab uus leiutatud energiasaamise viis kogu maailmas eranditult kõigi jaoks tööle. See süsteem toimib ka vastupidi, et saab eemaldada mingi toimiva süsteemi ja see enam ei tööta mitte kellegi jaoks.
Ma võibolla ei oska head näidet tuua, aga oletame, et maal elav mees on töötu ja tal ei ole raha, et võrgu kaudu elektrit osta. Nüüd see mees võtab mingid füüsilised komponendid ja ühildab need mingi tehnoloogilise vidinaga ehk ühtede ja nullidega. Loomulikult ei saa suvaliselt kokku monteeritud seadeldis tööle hakata, mõtleb tavaline inimene ja veel eriti, kui tal puudub vastavas koolis õpitud haridus. Tegelikult aga ei ole üldse point leiutamises, see maamees võib ükskõik, mis vidina kokku panna, tööle see aga ei hakka ennem, kui ta ei leia vastavat „toru”, kust kaudu kogu info kogu maailma toimimise süsteemile selgeks teha või seda uut süsteemi tutvustada. Alles, siis kui see tehtud, toimub mingi nihe ja maamees saab oma uue leiutisega elektrit toota. Pole isegi suurt tähtsust, mis komponente ta kasutas, tähtsus on tegelikult ainult digitaalses pooles ehk selles nõiduses või maagias, mis tema masina tööle paneb.
Nagu ütlesin, see raamat ei ole mingi järjepidev kirjutis, see on kompott kõigest, nii küsimustest kui vastustest ja teooriatest läbisegi, seega ei maksa tähelepanu pöörata justkui teemade järskudele vahetustele. Tegelik valdkond on aga läbivalt sama.

Palju kaalub inimhing?

Osad teadlased ja arstid on proovinud seda teaduskatsetega välja uurida. 20. sajandi esimesel poolel proovis Ameerika arst Macdougal kaaluda ära inimhinge. Ta tegi katseid surevate inimestega, kaaludes neid surma hetkel. Selgus, et inimene muutub surma hetkel kergemaks. Nimetatud arst väitis, et see kaalukaotus on tingitud inimhinge lahkumisest kehast. Macdougal tegi samuti katseid surevate koertega ja koerte puhul kaalukadumist suremise hetkel ei täheldanud. Surma hetkel kaotavat inimene oma kaalust 30 grammi, mis on selle arsti arvates inimhinge kaal. Siinjuures peab ära märkima, et osadel juhtudel, kus inimene suri, kaalukaotust ei esinenud.
Ma ei saa kindlalt väita selle info juures mitte midagi, sest teadupärast tänapäeval enam selliseid katseid ei tehta või kui tehakse, siis sellest avalikult ei räägita. Nagu raamatu algul sai väidetud, et ühe maailma kohta on üks hing, siis mõnel juhul see paistab kehtivat ja mõnel juhul mitte. Mis aga siis kui on rohkem hingi, ei ole üks, on palju hingi. Ja nende hingestatud inimkehade kõrval on veel rohkem tühjasid kestasid. See on põnev teema, mida ma oma teistes kirjutistes olen käsitlenud ja siia pikemalt ei tahaks seda teemat sisse tuua, kuid see on üks seletus sellele, et miks meie maailm nii katki on.
Üksiku hundi puhul või puhul kui enamus maailma inimestes pole hinge, saame siiski tõmmata võrdusmärgi, sest mõlemal juhul on maailm ühe palju katki. Macdougali katse justkui kinnitab seda, et mitte igas inimeses pole hinge, sest ta pani oma katsete käigus tähele, et kõik inimesed suremise hetkel ei muutu kergemaks. Näiteks koolerasse surnud naine ei kaotanud surmahetkel mitte grammigi oma kaalust. Kas võib siin väita, et hingeta inimesed saavad põdeda ainult teatud haigusi, mis hingega inimest ei ohusta? Või pidalitõbisest lahkus hing juba varem? Ma ei tahaks sellesse kirjatükki piiblit sisse tuua, aga maailma mõistmisel ma ei saa välistada jumalat. Ma pean uurima kõiki võimalusi.
Kain tappis oma venna Abeli. Kainil oli küljes hingeta inimese märk, ehk tal oli sarv peas. Kas võib olla nii, et hingeta inimest on ka tänapäeval võimalik tunda ära mingi teatud märgi järgi? See märk võib olla ka füüsiliselt mitte nähtav, see võib olla tajutav. Üks tähelepanu äratav lause on piiblis veel kirjas. Tsiteerin peast. Kogu selle maailma lõhenemisi ja probleeme tekitavad maised, kel pole vaimu.

Aja teemat ma olen juba põgusalt puudutanud, kuid toon siia ära veel ühe näite aja moonutusest surmaolukorda sattudes. Filosoofia professor Bergson kirjeldas oma kirjutistes inimhinge elamusi surma hetkel. Kuni selle minutini, mil inimene pole üle saanud surmahirmust, on tema hingejõud suunatud enda elu hoidmisele. Kui aga surmahirm saab ületatud, ja tavaliselt juhtub see natukene aega enne surma, siis pöördub inimhinge tähelepanu äkki tagasi, nii et sureja möödunud elu tekib tema silme ette ja jookseb tema silme eest mööda nagu kinofilm. See sünnib sellise kiirusega, et mõne sekundi vältel mööduvad kõik kogu eluaja olulisemad sündmused. Surejal on tunne, nagu elaks neid hetki veel kord läbi.

Nüüd aga põikan järgmise teema juurde. Üks huvitav nähtus, mida iga analüüsiv inimene võib katsetada nii omi juhtumeid uurides kui ka maailmas toimuvaid juhtumeid analüüsides. On olemas veel üks suhteliselt tundmata seadus ja see on seeriaseadus. On olemas ütlus, et õnnetus ei tule kunagi üksinda. Väidan ka, et kordaminekutega on sama asi. Seeriaseadused juhivad inimese elu, õigemini puudutavad inimese tegemisi. Kui juhtub mingit sorti halvem sündmus, siis tavaliselt juhtub sel ajal veel halbasid sündmusi lühema perioodi vältel kuskil teise paigas. Sama on ka muidugi õnnestumiste või heade asjadega. Kui korra hästi minema hakkab, siis ikka läheb mõni aeg kindlasti hästi. Neid sündmusi ei saa vaadata üksikjuhtumitena, kuigi inimene tavaliselt ei oska seda omale teadvustada ega sündmusi omavahel seostada. Mütoloogilisest vaatenurgast võiks seeriaseadust kirjeldada võibolla sedasi nagu ühes vanas ajalehes on öelnud: „Ei õnnejumalanna küllusesarvega ja kibedusekarikas jaga oma andeid tilkhaaval. Kui tuleb õnn või õnnetus, voolab see meist üle kui laviin“.
Ma toon siia sellest ajalehest veel paar näidet. Vahemärkusena mainin, et ma olen palju uurinud ja oma aega veetnud just vanu ajalehti lugedes. Palju infot selle raamatu jaoks ja inspiratsiooni ning näiteid olen saanud just vanadest ajalehe allikatest. Kuna see raamat ei ole teadustöö, siis ma ka ei too siia viiteid välja ja tegelikult on pea võimatu üldse mingeid viiteid välja tuua. Ei tasu arvata, et me kõik oleme jube originaalsed. Kuna see on maailma olemuse teemaline raamat, siis sobib siia ka kindlasti kirjutada seda, et ei ole ühtegi tegu, mida keegi poleks enne kuskil teinud ja pole ka ühtegi mõtet, mida keegi poleks enne kuskil mõelnud. Keda ma nende viidetega siis lollitan? Kas saab kõik need teod, mõtted ja laused kirjutada üksiku hundi arvele?  

Kas üldse tänapäeval sellist teadust on olemas, mis uurib elu olemust ja elu toimemehhanisme? Kõige lähemal sellele on vast filosoofia. Nagu eelmises teemas, mida käsitlesin, seoses info sisestamisega maailma, et mingi leiutis tööle hakkaks või töö lõpetaks, siis pean ka seeriaseaduse kohta ütlema sedasi, et see seadus ei pruugi tänapäeva maailmas enam laialdaselt toimida. Maailmas on olemas mingi põhikogum ülemseadusi, mis on muutmatud ja on kõik ülejäänud toimimise seadused, mida saab muuta või mõjutada teistmoodi käituma või päris ära kaotada. Seeriaseadused ei rakendu, kui toimuvad mahhinatsioonid või on nn falseflag sündmused. See oleks tegelikult väga hea indikaator meie praeguses maailmas, tundmaks ära õnnetusjuhtumeid või mingeid päris konflikte, mitte kokkulepitud sündmusi või katastroofe. Et aga seeriaseaduse jätkuvas toimimises kinnitust saada, te võite vaadelda just oma elu.
Tean, et see võib enamus inimeste puhul olla raskendatud, sest ei jäeta sündmusi täpselt meelde või ei kirjutata üles ega märgita kuupäevasid juurde. Samas võib proovida seda teha maailmasündmuste jälgimisel. Toon näited õnnetuste seeriatest ühest vanast ajalehest:
Ameeriklaste hiiglaõhulaev hukkub. Pea samal ajal hävineb üks väiksem õhulaev ning umbes samal ajal puruneb ka prantsuse mereväelennuk. Mõni päev enne seda leiab aset kohutav katastroof – inglise suurlennuk „Liverpool“ hukkub. Millega on seletatavad sellised massilised katastroofid? Veel mõni näide sellest. 4. jaanuaril hukkus „Atlantique“ leekides, 7. jaanuaril hukkus rootsi viiemastiline „Forest Dream“, maailma suurimaid purjekaid, 14. jaanuaril lahvatas leekidesse prantsuse puksiir „Briand“ ning päev hiljem tabas sama saatus vene reisijatelaeva „Sahalin“. Punane kukk möllas mitmesugustel meredel.
Need on kaks õnnetuste seeriat. Selle taolisi kokkusattumusi võib tähele panna igal aastal. Enamus selletaolisi kokkusattumusi jääb aga igapäevaste sündmuste voolus tähelepanuta, sest inimese mälu pole kuigi täiuslik. Kui tänapäeval peaks toimuma näiteks mõni suur raudteeõnnetus või mõni lennuk kukub kuskil taevas alla või juhtub mõni muu suur katastroof, siis tasuks hakata otsima sarnaseid sündmuste uudiseid üle laia maailma. Kui aga midagi taolist mujal ei ole toimunud, siis võib kahtlustama hakata selle katastroofi taga kellegi karvast kätt või seeriaseaduse kehtetuks tunnistamist läbi väljalülituse.
Miks ma aga arvan, et seeriaseadus on meil endiselt kehtiv ja vaadeldav on see, et tavaliselt ei ole välk ja maavärinaid ainult ühes kohas, kui need juhtuvad, siis on neid laialdaselt laiemal alal. See on võibolla natukene halb näide ja lõppkokkuvõtteks ega uskuma ei pea midagi. Toon siia ühe parema näite, kahjuks ma kuupäevi ei mäleta ja võin isegi kohtadega eksida. 2022 kevade poole avastati Hiiumaast põhja pool suur reostus. Umbes samal ajal avastati Saaremaa ligidal mingi kummaline suur rasva reostus ja ka Tallinna ühes sadamas oli samal ajal üks väiksem kütuse reostus. See on vist küllalt hea näide, et seeriaseadus ikkagi toimib senini.
Ma ise ka ei saa enda jaoks tõestada paljut, mida siia olen kirjutanud, kuid ma võtan seda nii, et alati on võimalus, et mõni asi just nii on. Toon veel mõned näited seeriaseaduse toimimise kohta 100-aasta tagusest ajast.
 Raudteeõnnetusele Quetschi tunnelis järgnes neli päeva hiljem teine katastroof Sveitšis. Samal päeval – see oli 17. oktoobril 1932. aastal leidsid aset teised raudteeõnnetused Rumeenias, Innsbrucki lähedal, Branwille’is Prantsusmaal ja Moskva lähedal. Kõik need nõudsid inimohvreid. Ja nüüd pange tähel kummalisust. Tüüpiline õnnetuste päev lennuasjanduses oli 11. september 1932, mil Poola lendur Svirko Euroopa lennuvõitja, kukkus alla. Samal päeval hukkusid purilendur Jans Darmstadtis, lendur Lang Umi lähedal ning insener Kerchmann oma lennukaaslasega Zürichi lähedal. Kõik need õnnetused lõppesid lendurite surmaga. Peale selle hukkus vene põhjanaba ekspeditsiooni lennuk ja nõudis 5 inimohvrit.
Nende ammuste sündmuste ja 11.09.2001 vahele ei saa küll mingit seeriaseaduste seost luua, kuid natukene kummaline on see sellegipoolest. Sellel kaugel ajal 11. septembril teineteisest sõltumatute lennuõnnetuste kroonikast peaks jätkuma, et ära tõestada seeriaseaduse toimimist ja sellega ja teiste lähestikku juhtunud samalaadsete katastroofidega saab välistada õnnetu juhuse.
Astroloogiaga või tähtede asukohaga taevalaotuses ei saa neid sündmusi seostada, sest tolle aja astroloogid ei näinud ette mitte vähimatki võimalust selliste sündmuste juhtumiseks.
Inimese elus on praktiliselt igal pool tegemist seeriatega, ootamist kuni suursündmuseni või üksiku eluvõitlusest kuni rahva saatuseni. Ent maskid, mille taha on peidetud seeriate täringumäng, pole alati läbipaistmatud, et nad ei laseks uurivat vaimu pilku enese taha heita.
Seeriasündmuste alguse saamise täpne eesmärk ja asukoht on muidugi mõista inimesele teadmata. Vanaaja saksa õpetlane Fritz Dahns püüdis tõendada, et mitmesugused bioloogilised ja geoloogilised nähtused meie maailmas järgnevad üksteisele lainekujuliselt. Kõik sünnib tõugete taoliselt mõjuüksusena või kvantumitena.
20. sajandi algul tuli Planck välja kvantteooriaga, et iga füüsiline nähe avaldub täisarvudes. Üks keha saadab välja kiiri mitte katkendlikult, energia üksikute osadena, vaid ühtlaselt mõjutusüksustena või kvantumina. Tema kvantteooria põhjal võib öelda, et õnnetused ei tule üksikult, vaid seeria viisi. Ümberpööratult tähendab see ka seda, et elurulett jagab õnne seeriate viisi, kui me mängime muidugi kaasa. Kaasamängimine või mittemängimine ongi selle elu võti. Ehk hiljem pajatan sellest ka pisut.

Järgmiseks puudutan põgusalt teemat sellest, kuidas koos elavad inimesed ja ka loomad muutuvad eluõhtu poole üksteisele sarnaseks. See paistab kehtivat ainult siis, kui inimeste vahel või inimese ja lemmiklooma vahel on armastus ja üksteisest hoolimine – tugev side. Ma ei peakski seda imelikku eluseadust rohkem kirjeldama, sest see on niigi teada. Teadmata aga on, et miks see nii on. Vaadake või kuulsat professorit Albert Einsteini ja tema naist. Võrrelge nende pilte. See on hea näide sellest, kuidas inimeste välimus võib pideva koosviibimise tulemusel kujuneda väga sarnaseks. Mõlemal olid hallikasvalged lainelised juuksed, heatahtlik joon suu ümber, samad liigutused ja ka samasugused suured lapsesilmad.

Ma olen siia toonud juba palju kirjeldusi kummalisest maailma toimimisest ja ka näpunäiteid, kuidas maailma lugeda, aga põhiküsimusele, et miks maailm just nii toimib, on mul seni veel vastamata.
Eks ma selle raamatu kirjutamisega olen liiga suure ampsu võtnud ja püstitatud eesmärk – leida vastused esitatud põhiküsimustele, tunduvad vastamiseks kuuluvat vaid kõige kõrgemale. Ma, aga ei ole püssi põõsasse visanud, sest selle raamatu kirjutamise ja teemade uurimisega ja mõtisklemisega ma olen leidnud olulisi vastuseid ja seoseid vähemalt enda jaoks. Loodan, et elu pakub veel edaspidigi üllatusi ja selget mõistust, et õigeid asju õigel aja, taibata.

Kuidas tekib või kust kohast tuleb taipamine? See on selline küsimus, millele mul veel täit vastust ei ole, kuid on huvitav siia välja tuua, kuidas suured mõtlejad on tulnud taipamisele. Kuulus helilooja Mozart on kirjeldanud, kuidas on sündinud ta looming: „Kui ma olen reisil, või pärast head söömingut jalutamisel, või kannatan unepuuduse all öösel, siis tulevad mulle mu paremad mõtted. Kust ja kuidas, seda ma ei mõista, kuid nad tulevad voogudena. Mis meeldib, jääb mulle pähe. Ma isegi ümisen endale neid helisid; seda on öelnud mulle teised. Ja üks kujutlus kutsub esile teise. See õhutab mu hinge ja kui mind ei segata, kasvavad mu mõtted, laienevad, omandavad selgema kuju. Terve looming valmib minu peas, ma võin seda tervelt haarata“.
Beethooven rääkis, et ta ei tea, kust ta võtab oma ideed. „Nad tulevad ise, kutsumata. Mulle näib, et ma võiksin isegi neid haarata kätega metsas, jalutuskäigul, öö vaikuses, hommikusel koidul. Nagu luuletaja meeleolu leiab väljendust sõnades, väljenduvad minu tundmused helides, mis heljuvad, kõlavad, kohisevad, mürisevad, kuni nad lõpuks mu ees seisavad nootides.
Morse leiutas elektritelegraafi idee öösel tormisel merel, mõlgutades mõtteid elektrivõimest.
Goethe leidis unest ärgates peas valminud värsid, mis ta pidi kohe üles kirjutama, et mitte unustada.
Viiuldaja Tartini rääkis, et ta kuulus sonaat on une annetus. Unes näinud ta kuradit oma ees viiuldamas ja helid jäid talle elavalt meelde.
Richard Wagneri töötas sametist kuues.
Schillerit ergutas mädanevate õunte lõhn ja neid oli tal alati kirjutuslaua sahtlis. Luuletamisel asetas ta jalad külma vette.
Voltaire, Kant ja Napoleon I armastasid töötada väga soojas toas.
Ibsen töötades mängis väikeste kujudega, mis seisid ta kirjutuslaual.
Vene helilooja Tšaikovski jõi kaunis ohtralt alkoholi, mis viis ta nõiduslikkude helide maailma.
Eduard Vilde kirjutas noores eas oma parimad read pärast lõbusalt veedetud õhtut koju tulles.
Schubertist on teada, et ta vaimustust oma helitööks hankis heade luuletuste deklameerimisest.
Seda nimekirja võiks vast lõputult jätkata, sest igal geniaalsel inimesel oli ja on tänapäevani välja kujunenud oma meetod, kuidas luua midagi, kuidas sattuda soonele, mis avavad neis kanali loomingu vastuvõtmiseks. See on teadusmeestel juba ammu välja uuritud, et paljud taimed ja elavad kehad saadavad välja kiirgust ehk neis on mingisugune elektripinge.
Teadlane Georg Washington Crile konstrueeris aparaadi, millega tal õnnestus mõõta amööbi elektripinget. Mõõtmisel selgus, et amööbi elektripinge võrdus 1/60 voldile. Pinge, mida amööb välja saatis oli negatiivse laenguga, sest kui temale juhiti positiivset elektrit, suri ta, tähendab, tema elu „neutraliseerus“.
Mulle meeldivad vanade teadlaste uurimused ja kirjeldused nende uurimuste kohta. Ülal oli öeldud, et kui organism sureb, siis ta neutraliseerub. Kogu elusloodus püsib koos ja elavana ainult tänu elektrile. Elekter aga teatavasti kiirgab väljasid ja elektrifitseeritud keha on võimeline väljade kaudu vastu võtma informatsiooni. Organism registreerib väljasid ja organismi juhtorgan või juhtorganid, milleks võivad olla nii aju kui süda, töötlevad vastuvõetud informatsiooni. Inimesena me ei pruugi saabuvat infovoogu alati vastu võtta või enesele teadvustada. Tundlikuma vastuvõtuaparaatidega inimesi võibki geeniusteks nimetada, sest info on alati väljas olemas, kuid ainult vähesed saavad seda või suudavad seda vastu võtta ja lugeda. Informatsioon väljas on killustunud, on jaotunud erinevatele sagedustele sedasi, et ainult vastava oskustega, soodumustega inimene saab seda informatsiooni tajuda või vastu võtta, mille jaoks on tal võimed. Muud moodi ma sellele küsimusele hetkel vastust ei oska anda, kuid pannes erinevat informatsiooni kokku ja püüda seda analüüsida esoteerilise nurga alt, siis just nii see paistab toimivat.
Küsimus jääb, et kes saadab informatsiooni ja miks saadetakse informatsiooni? Teoreetiliselt ma võin ka nendele kahele küsimusele vastata pikalt lahti kirjutades, kuid teen seda lühidalt. Looja, selle paiga arhitekt on pannud selle informatsiooni nähtamatusse elektrivälja, mida vähesed suudavad lugeda ja tõlgitseda. Aga miks? Sellepärast, et areneda, näha pilti laiemalt, saame me läbi geniaalsete inimeste nautida kaunist jumalikku muusikat, kauneid kunste, tehnoloogilisi teadmisi jne. Ilmselt inimene ise, ilma välise sekkumiseta pole lihtsalt kuigi võimekas, et vahel on vaja meid juhtida, suunata, anda märku taevalikust ilust ja teispoolsuse olemasolust. Ma julgeksin pakkuda, et see nähtamatu elektriväli on kompassiga mõõdetav ja selle üks ots näitab alati põhja. Me saame seda magnetvälja mõõta, aga me ei oska seda lugeda.

Ma tahaks siia raamatusse kirjutada ainult omi mõtteid ja tuua omi näiteid, aga ma lihtsalt pean üht-teist mujalt tsiteerima näitlikustamaks paremini seda, mida ma kogu selle kirjutisega öelda tahan.
Tsitaat Steven Charles McClellani poolt koostatud entsüklopeediast: „Jumala olemasolu tõestus on oma olemuselt täpselt sama, mis inimese olemasolu tõend, välja arvatud ulatuslikum ja tugevam. Võib juhtuda, et kumbagi pole olemas, kuid kui on põhjust uskuda, et inimesed eksisteerivad, on sama põhjus, ainult tugevam, uskuda Jumala olemasolu. Üks vana ja palju austatud raamat on öelnud: "Kui inimene ei armasta oma venda, keda ta on näinud, kuidas ta saab armastada Jumalat, keda ta pole näinud?", kuid tõde on see, et keegi pole kunagi näinud ei oma venda ega Jumalat. Inimese keha ei ole inimene. See on vormilt ja materjalilt sama hetk pärast surma kui hetk enne surma, kuid keegi ei pea surnukeha inimeseks.”

Nüüd aga küsimus, mis mind kummitab teiste küsimustega võrreldes kõige enam. Siin kohal ma enam ei räägi minast ehk üksikust hundist vaid räägin meist. Seni pole mu küsimusele vastust antud ja selle väiksema alateema juures räägin siis meist. Küsimus oleks: Kas kogu loodav maailm on tehtud inimeste jaoks selleks, et osaleda kõige tähtsamas katses? Hollywoodi filmides ja rahvaste legendides on öeldud midagi sellist, et need inimesed, kes praegu maal elavad, on kuues tsivilisatsioon. Eelnevad tsivilisatsioonid hävisid või hävitati ja järelikult ei läbinud nad katset. Ühes filmis andis looja või arhitekt ehk selle paiga autor teada, et see katse, mis praegu käsil on, jääb inimkonnale viimaseks. Miks ma toon näiteid filmidest on see, et see seltskond teab midagi, mida meie ei tea ja aeg-ajalt söödetakse meile „pirukaid“ ette läbi filmide, raamatute, uudiste ja ka muusika. Tõde aga on näiteks uudistes kirjas kuskil eelviimasel leheküljel paremal all nurgas ja mõne reaga. Sama on ka filmidega.
Filmid on täis otsast otsani fantaasiat, aga kuskil ilmutatakse ka paari minuti jooksul tõde. Meie asi on see tõde üles otsida ja mitte lasta ennast eksitada ülejäänud 99% mürast.
Oma sisetunnetuselt ja ka näiteks looduse lähemal vaatlusel tean ma, et mingit Darwinismi ei ole olemas, see on üks kõige suurem möga, mille uskujatest mul on kahju. Tegelikult ei ole kahju, mul on ükskõik neist nagu neil minust ja nii see vist peabki olema, sest, kes juba seda suurt valet usub ja ei kasuta oma pead mõtlemiseks ja ümbruse analüüsiks, see usub ka kõiki teisi väiksemaid valesid kinnisilmi. Väike laps on targem kui nemad. Siin kohal pean mainima, et väike laps on kindlasti targem ka kui mina ja ta on ka tõenäoliselt sinust targem. Kuulake vahest väikesi lapsi ja pange tähele, mida need väikesed inimesed räägivad. Ärge suunake neid nii palju, ärge suruge neile peale oma tõde ja kõiki oma õpetusi. Väikesed lapsed on teatud vanuseni rikkumata infost, mida meie maailm sisaldab. Mu vanem tütar vast oli umbes 8-aastane, kui me kõndisime tänaval ja ta korraga ütles mulle, et maailm on tasane ehk lame ja see ei liigu mitte kuskile, kõik seisab. Ma kahjuks ei mäleta tema arutluskäiku ja teisi pärleid sellest jalutuskäigust, aga las see teema praegu jääb.
Nüüd eksperimendi juurde tagasi. Kui on looja, siis on loogiline, et maal oleval elul on eesmärk. On rohkem kui ebatõenäoline, et looja tegi selle paiga lihtsalt niisama. See küsimus tundub võibolla sarnane küsimusele ühe inimese sisukohalt, et mis on elu eesmärk, kuid on tegelikult veelgi suurem, suurem inimesest lugematu arv kordi. See küsimus on hoomatav ainult loojale - Mis on kogu eksperimendi eesmärk?
Ma võin proovida sellele küsimusele otsida mõningaid vastuseid läbi enda tunnetuse, mis mul hetkel on. Kui looja annab, siis näiteks kolme aasta pärast on mul võibolla hoopis teine tunnetus ja hoopis teistsugused mõtted, kui ma olen olnud valel teel. Ma tean, et mu jutt valgub laiali, sest kirjutamisel pressib igasuguseid mõtteid vahele ja küsimustele vastamine lükkub edasi.
Raamatu kirjutamise koha pealt tahtsin seda öelda, et ma lugesin kuskilt (ausalt ei mäleta ja selleks ma siia raamatusse viiteid ka ei topi), aga lugesin kuskilt midagi taolist (võin ka mõne faktiga eksida, aga mõte jääb samaks), et selline mees nagu Aquino Thomas, kes elas vist 13. sajandil, oli oma aja suur mõtleja ja filosoof. Ta kirjutas palju tarka, millele tollel ajal polnud vastast, kuid siis ta kohtus loojaga (ei mäleta täpselt kuidas, kas ilmutus või unenägu või midagi kolmandat) ja siis ta taipas, et kõik, mis ta on kirjutanud, on tühine, täiesti tühine, mis ei vääri looja küünemusta ka mitte ja jättis päevapealt kirjutamise. Tema üks tähtsamaid raamatuid jäigi tema poolt lõpetamata.
Ma olen mitu korda sama mõelnud. Kõik see, mis ma olen kirjutanud blogis ja ka selle raamatu paberiga saaks head tulehakatust, kuid siin on mõned agad. Esiteks, ma tunnen seda, et kirjutades ma arenen, peas olev info sega-pudru hakkab korrastuma, mis sest, et raamatus on justkui kõik laiali. Kirjutades tekivad seosed, tekivad uued seosed, uued ideed, mis küpsevad valmis võibolla alles mitme aasta pärast. Ja teiseks, ma olen looja looduga, ebamaisega või tükikesega temast, kohtunud. Kogemus oli jumalik, seda ma siin kirjeldama ei hakka, kuid peale kogemust ma panin selle samal päeval kohe kirja ja see väikene lõigukene juttu sellest kogemusest on ka mul kirjeldusena blogis kirjas. Mis ma aga tahtsin öelda, et see kogemus ei võtnud minult kirjutamise isu, vastupidi, tahtsin selle kohe kirja saada. Aga ma ei võrdleks ennast Aquino Thomasega, sest minu ja tema vahe oma arengult võib olla midagi taolist Aquino Thomase kasuks nagu inimese vahekord loojaga.
Miks aga looja on teinud selle paiga ja miks ta on selle paiga teinud täpselt sellise nagu ta on? Miks ta on siia paigutanud inimese, kes on eksperimendi osa? Ma ei saa öelda, et inimene on eksperimendi kõige tähtsam osa, sest meie kõrval elab ka lugematu hulk teisi liike, pisielukatest kuni sinivaalani ja mis eesmärk on loojal teistpoolsuse olenditega, kes võibolla kunagi pole ega saagi Maad külastada. Võibolla on Maal koguni olemas liike, arukaid olendeid, kellest me ei tea midagi, kuid see pole praegu nii tähtis. Mis eksperimenti meiega tehakse ja kuhu me peame välja jõudma ja tegelikult kas üldse peamegi kuhugi jõudma? Äkki see polegi võimalik? Küsimuse vastus isegi selle koha pealt on teadmata, et kas eksperiment on korraldatud üksikisikule või inimkonnale või mõlemat korraga.
Proovin anda mõned vastused oma kogemuste, tunnetuse ja vaatluse põhjal. Looja on selle paiga teinudki just katse jaoks. Gunnar Aarma ütles, et see paik on polügoon, inimese arengu polügoon, aga miks ta just selline on, ei oma tegelikult tähtsust, sest kui see paik oleks teistsugune, ei kaoks ometi küsimus mitte kuskile, sest siis ma küsiks ikka, miks see teistsugune paik just selline on?
Milline peaks olema eksperimendi lõppresultaat, et selle paiga looja sellega rahule jääks? Hollywood on sellele küsimusel andnud oma vastuse läbi filmi Matrix II, kus arhitekt või selle paiga looja annab palju „hulle“ vastuseid, kuid õnneks ma ei mäleta enam täpselt, mis seal öeldi.
Olen proovinud sellele küsimusele vastust saada, analüüsides oma enda elatud elu. Esmapilgul, vaadates tagasi oma elule ja kõikidele vigadele, mis ma olen teinud, tundub mulle, et kas ikka oli vaja mind siia eksperimendi osalejaks saata? Küsige ükskõik millise inimese käest, kes on vähemalt 40-aastat vana, et kas ta tahaks oma elatud elu uuesti elada ja kõike neid mõeldamatuid lollusi ja rumalusi uuesti läbi teha? Mina ei taha mitte mingil juhul, kuid maailmas on ka nii palju ilusat ja kaunist, mille pärast siin olekut nautida. Ja kui poleks eluõisi, siis poleks midagi.
Üks on selge, me sünnime siia puhta lehena – kustutatud mäluga, kui nii võib öelda. Kuigi ma pean ütlema, et ma teen vigu ka praegu, koguaeg teen vigu, sina ka teed, sest looja luues mind inimeseks, kustutades minu kõiksuse teadmised ja andes mulle inimlikud vead ja nõrkused, siis võiks ju küsida, et mis tulemust looja siis ootas?
Ma arvan, et resultaat võiks olla selline, et selle koha eesmärk on ära tunda ja näha oma vigu, aga kõige raskem siinjuures on vast see, et inimene teeb vigu edasi.

Inimese arengul siin maailmas on vähemalt viis taset, võibolla rohkem, kuid kas selle elu jooksul rohkem jõuab?

Esimene tase: Inimene, kes teeb vigu ja ta ei teadvusta omale või ei saa aru, et on vea teinud.
Teine tase: Inimene, kes teeb vea, kuid ei teadvusta seda omale kohe vaid märkab seda mõnevõrra hiljem.
Kolmas tase
: Inimene juba teab, et ta hakkab viga tegema ja siis kaalub ja analüüsib ning mõtleb, et kas ikka tasub? Kui inimlikud nõrkused saavad võitu, siis ta teeb vea, kui jääb peale jumalik pool, siis ta vigast sammu vähemalt esialgu ei tee, lükkab seda edasi.
Neljas tase: Kui inimene avastab/tunnetab enne vea tegemist võimaliku tehtava vea, siis ta likvideerib selle võimaluse jäädavalt ja seda viga ei saa kunagi enam sündida.

Ma võin öelda, et mina olen kolmandal tasemel, võitlen selle nimel, et pääseda neljandale tasemele ja kui sinna kord pääsen, siis oskan seletada ka viienda taseme iseärasusi. Olen tähele pannud oma liikumist aja jooksul tasemelt tasemele. Alati on olemas ka oht, kukkuda tasemelt allapoole, aga siis tuleb ka kogu oma mõttemaailm ringi muuta, kuid kes küll saaks sellega hakkama? Ignoreerida võib teataud asju teatud maani alati, kuid kas saab oma kogetut lõplikult kustutada või küsin siis nii virtuaalsust sisse tuues, et kas saab programmi sedasi ümber kirjutada, et vanad andmed alt kumama ei jääks? Loogika ütleb, et ei saa lappida vana programmi sedasi, et see täiesti uueks muutuks. Aju on riistvara ja mõte on programm.
Tavaliselt inimesed asuvadki 1 ja 3 taseme vahel ja seetõttu oleme me kõik astunud palju kordi samasse solgiämbrisse ja saame selle sama ämbritäie omale hiljem kaela.
Mitu viga sina enda juures praegu näed? Kindlasti on seal mõned nipet-näpet väikesed „süütud“ veakesed ja üks suur luukere, mida sa vead ja vead endaga kaasas ega suuda maha panna. Kellel luukere pole, see kas valetab iseendale või ta veel ei ole taibanud oma luukere üles otsida. Ma andsin sellel küsimusele oma vastuse, kuid see küsimus on tegelikult vastuseta, sest tõde kas pole olemas või seda lihtsalt veel ei teata üksiku hundi seisukohast.
"Meie" seisukohast läheb aga asi päris hulluks. Vaadake, mis ümberringi toimub, kas näeb see asi hea välja? Need oleme kõik „meie“ kes saaksime seda asja parandada, aga tegelikult on see lootusetu, sest me kõik koos ei hakka mitte kunagi mitte midagi parandama, kuigi teame omast arust väga hästi, kuidas asjad siin maailmas peaksid olema.
Kuskil eespool ma kasutasin vist sellist terminit nagu „hingeta inimesed“. Ma olen päris veendunud, et sellised on meie keskel olemas ja neid on väga palju. Poliitikasse ma ei tahaks laskuda, kuid üks on enam kui selge, et osade meie valitsejate ja valitsejate valitsejate näol ei ole tegemist inimestega vaid on tegu mingit sorti puhta kurjusega. Selle koha looja saaks selle kurjuse likvideerida silmapilk, aga see on eksperimendi osa, sest ilma kurjuseta ei avalduks tõeline headus. Mõelge, et kui me elaksime ideaalmaailmas (selline eksperiment olla eelnevalt juba korraldatud), kus kõik on hästi ja kõigil on kõike küllalt ja rohkem kui veel, aga siis ei avalduks inimese tõeline olemus ja ei ole võimalik terasid sõkaldest eraldada.
Vastav katse on tehtud vist ka rottidega. Ideaalmaailmast saab ruttu zombi ja apokalüpsise maailm. Miks inimene teeb paha (ka teadmatult) ja on teinekord kuri, see aga on juba hoopis teine teema ja sellele küsimusele vaat on veel raskem vastust leida, kui mistahes teisele küsimusel siin maailmas. Miks inimene on just selline nagu ta on? See on küsimuste küsimus ja selle üle ma hetkel ei proovigi juurelda.
Jään siiski selle juurde, et eksperiment on loodud üksiku hundi jaoks ja kui üksik hunt on maailmast lõpuks aru saanud ja käitub vastavalt, siis võib juhtuda, et ka hundikari võib lõpuks arenema hakata, aga kõigepealt peab arenema hakkama üksik hunt.
Võin igale üksikule hundile anda valemi, kuidas maailma lõpuks täiesti korda saab. Võtmesõna on peldik või tualett. Tundub naljakas, aga sealt saab kõik alguse. Kui me kõik või eraldi võttes iga üks, külastades mõnd avalikku WC-d ja jätaksime selle peale külastust alati rohkem korda, kui see oli, on varsti maailm korras. Tundub ju lihtne? Aga, mis on reaalsus? Kui me eemaldaksime koristaja, kes avalikus WC-s iga tund korda käib hoidmas, valitseks seal juba mõne tunni pärast täielik katastroof, aga kui meie seda vajalikku nurgakest ise külastame ja selle hiljem oma järel filigraanselt korda jätame ja korjame mõne teise paberi maast üles, siis see on suur samm parema maailma poole. Kui nüüd sama teeks juba suurem hulk tualeti külastajad, siis koristajat poleks vajagi. Asutuse juht saaks päeva lõpus peldiku üle vaadata ja mopiga põranda üle tõmmata ja korras ta ongi.
Kuhu ma tüürin? Kes veel ei taibanud, siis et kui me saame selle väga väikese asja inimkonnana ära tehtud ja avalikud peldikud ise puhtad hoitud, siis kõik ülejäänud maailma korrashoidmine on juba kukepea, see hakkab ise korda minema. Ainult nii vähe ongi vaja.

Nüüd ma katsun ära näidata pelgalt oma kogemuste ja tähelepanekute põhjalt seda, mis moodi maailm toimib. Kuidas ja mis impulssidel maailm töötab, seda ma järgmise lõiguga ei saa veel selgeks teha. Mida ma saan, aga ette ära öelda, et kõik ei ole kuld, mis hiilgab või siiski on? Kõik oleneb mõttelaadist ja suhtumisest.
Unistused ja soovid. Ei pea olema eriline geenius, et teada sellist lihtsat asja, et inimestel on unistused. On suured on väikesed unistused. Mina väikeselt vast ei unistagi, aga eks mul meeldib ikka laskuda fantaasiatesse ja läbi oma mõtete mängida meeldivaid olukordi läbi, kuid ma olen tähele pannud, et väikesed unistamised ei olegi tegelikult otseselt soovid, need on lihtsalt mõtted, mida ma võibolla ei soovikski, et need täituksid vaid, et ma saaksin neist ka edaspidi unistada.
Näiteks, mulle meeldiks seilata uurimislaevaga mõne ekspeditsiooni kooseisus põhjanabale või Antarktikasse. Vahel laskun unistustesse, et mis ma seal laevas teekonnal olles teeksin ja mida uuriksin. Mulle meeldib see kulgemise protsess ise. Kui ma aga reaalselt peaksin sattuma põhjanaba lähedusse, siis teadus, hoidke alt! Ma parem ei kirjelda, mida ma uurima hakkaksin, kuid selle näitega tahtsin seda öelda, et see on selline mõnus unelemine, näiteks enne uinumist ja mille täitumist ma ei eelda ega ei soovigi.
Ja siis on päris soovid, millest ma olen unistanud ja olen ka neid asju reaalseteks pidanud, et need võivadki juhtuda või lausa peavadki juhtuma. Ma ei hakka oma esimesest korterist rääkima, millest ma unistasin, sest elupind on meil lõppude lõpuks kõigile vajalik. Ma unistasin ikka vähekene suuremalt – oma majast mere ääres. Ma ei tea kas sellised suured unistused on head või halvad, aga kõigel on oma hind. Ma ei mõtle rahalist väärtust. Ma mõtlen pigem seda, et mingi suur unistus võib täituda küll, kuid selle täitumine nõuab hinda mujalt.
Ma ei hakka väga isiklikuks minema ja oma eraelu lahkama, kuid nii see tundub minu kogemuse põhjal olevat, kuid ütlen, et kõigel tehtul on tagajärjed, ja siis korraga avastad, et läbi oma rumaluste ja tehtu, hakkavad hoopis unistused täituma.
Ma ei saa ega tohigi öelda, et kas midagi läks kas paremaks või halvemaks, asjad lihtsalt on täna nii ja ma olen tänulik selle eest.
Teine suur unistus on olnud omada Tallinna vanalinnas maja või suurt korterit, kuna mulle nii hirmsasti meeldivad vanad ja uhked ilusad majad. Ütlen ette ära, et need unistused olid mul siis, kui ma ikka veel tuntavalt noorem olin. Enam võibolla nii ei unistakski, aga samas miks mitte? Ja mis on nüüdseks juhtunud?
Need mõlemad unistused on justkui täitunud, kuid samas, pole mul mitte midagi. Juriidilises mõttes ei oma ma mitte midagi, kuid elan majas, mis on merest mõnesaja meetri kaugusel ja on ka vanalinnas stuudio, mida ma saan kasutada, kuid see on tibatilluke, aga see on vanalinnas.
Hetkel ma vanalinnas elada ei sooviks enam, nii et tasub oma unistustega ettevaatlik olla, sest äkki on unistused loetud?
Kas need näited on juhus või mitte, aga need on täitunud, küll mitte sedasi nagu ma oma vaimusilmas ette nägin vaid läbi mingi kõverpeegli või kaledoskoobi, aga need on siiski täide läinud.
Samas on asjadega ikka nii, et täna on, homme võibolla pole ja tähtis polegi materiaalne pool vaid asjade kulg.
Mul on veel üks suur materiaalne soov, mis senini pole täitunud, aga kas ma nüüd enam seda ka päriselt tahan sama palju kui varem, seda ma ei teagi öelda hetkel. Kui see aga täitub, siis pole siin ruumi juhusele, nagunii juba ei ole! Mitte materiaalseid unistusi mul justkui väga ei ole, kuid see-eest on palju soove ja need soovid on pigem sellise sisuga, et las pigem kõik olla nii nagu on.

Üksiku hundi kujunemislugu

Ma algul arvasin, et ma enda kujunemislugu sellesse raamatusse ei kirjuta, kuid siis hakkasin mõtlema, et mitu raamatut ma siis veel plaanin kirjutada? Ilmselt sellises võtmes enam mitte ühtegi. Pean salaja üles tunnistama, et mul on üks raamat tegelikult veel valmis kirjutatud, õigemini koostatud. Mina pole sinna midagi kirjutanud, mina olen raamatu kokkupanija ja informatsiooni välja otsija. See raamat on aga hetkel seitsme luku taga ja mis plaanid mul sellega täpsemalt on, eks see selgub võibolla kunagi. Nüüd siis kujunemisloo juurde tagasi. Teen seda hästi lühidalt, sestmul endal ka ei meeldi paksusid raamatuid lugeda v. a mõni üksik teos, millede nimesid ma ei nimeta.
Pean alustama lapsepõlvest, no tegelikult ega mul mujalt alustada polegi. Olen vene ajal sündinud laps (1979). Olin vast 6-7 aastane poisike, kui mu vanem vend hakkas mulle igasugu ulmelugusid rääkima ja ta teadis ka kõiksugustest kummalistest juhtumitest pajatada, mis maailmas olid aset leidnud. Kust ta neid jutte kuulis või teadis, ega ma suurt seda ei teagi ja see polegi tähtis. 
Õhtuti enne magama jäämist kuulasime raadiot ja teinekord tuli ka vene ajal sealt häid saateid, mis ähmaselt on meelde jäänud. Näiteks, üks lugu oli midagi sellist: 
Üks inimene oli kuskil majas või korteris hädas, kas juhtus mõni õnnetus või tervis ütles üles, täpselt ei mäleta, aga mäletan seda, et see inimene hüüdis abi. Ei tea mina kuidas see on võimalik, aga tema appihüüdu kuuldi läbi raadio. Tema korteris või majas moodustas rauast kardinapuu kuidagi mingi võimsa raadiosaatja või lõi mingi sageduse ja tema hüüded levisid raadiosse ning keegi kuulis seda ja sai abi kutsuda. 
Neid poisikesepõlve lugusid on tegelikult veel, kuid see selleks. Läks mõni aasta mööda ja siis tulid 90ndad. Me elasime ühes alevis 4-toalises korteris ning parasjagu olid sellised kummalised ajad, et hakkas levima satelliittelevisioon. Ka meie korterisse pandi 4 kanalit seda ilmaimet. Vanema vennaga vahtisime poole ööni nendest kanalitest igasuguseid ägedaid filme. Saksa keelest suurt midagi aru ei saanud, aga sel polnudki tähtsust, sest filmi sisu sain oma jaoks ka ilma keeleta kokku pandud. Üks äge film, mis meelde jäi nendest lugematutest filmide öödest oli "They Live" (Nad elavad) Roddy Pipperiga peaosas, kes oli kurikuulus Wrestlingu staar Hulk Hogani aegadest. Kes seda filmi pole näinud, siis soovitan vaadata juba ainuüksi sellepärast, et Roddy Pipper säutsus lühikest aega enne oma surma Twitteris, et see film on dokumentaalfilm. Ma kogu aeg imestan ja mõtlen, et normaalsed poliitikud ja normaalsed inimesed ei saa sellist jama kokku keerata, milles me hetkel elame. 
Olgu, liigun siit kohe suure sammuga edasi ja jätan palju aastaid vahele, kuid mingil ajal hakkasid mind huvitama idamaised tarkused nagu Tao õpetus, budism jne. Lugesin ja ahmisin endale vastavat kirjandust sisse, kuulasin raadiost jutusaateid Oshost ja jutte Ingvar Villidoga ja teistest tarkadest inimestest. Lugesin Hiina mõistujutte ja muud põnevat kirjandust, kuni sain pihta hetkelise valgustumise kogemusega (Satori). Neid kogemusi oli tegelikult kaks ja need juhtusid suht lühikese aja jooksul. Kindlasti juhtusid need sama aasta sees. See, mida ma kogesin, oli võimas. 
Sellest perioodist on mul Youtube tehtud ka mõned õpetliku sõnumiga videod, kuid siis, ei tea kuidas, hakkasin ma piiblit uurima. Jumala või selle paiga looja olemasolusse ma olen uskunud terve oma elu. Piiblist lugesin peamiselt Uut testamenti ja pean ütlema, et see on kõige ägedam "ulmeraamat" üldse, kui nii tohib öelda. Seal on minevik, olevik ja tulevik, seal on õpetused, seal on juhised inimeseks olemisele, seal on imelised tervendamised, seal on eetika, seal on prohveteeringud. Seal on üleüldse kõik, kuid seal on kõigile seda infot ainult nii palju, kui kõrgel arenguastmel keegi on ja kui palju ta aru saab. Vanast testamendist olen ka lugenud paari kirjakohta. Kogujat soovitan eriti lugeda. 
Ma hakkasin mõtlema, et kuidas või mismoodi ma budismist piibli õpetuste juurde jõudsin ja selgus, et see toimus läbi filmide. Nimelt, mingil ajal oli mul periood, kus ma vaatasin tõsielubaasil põhinevaid õudusfilme vaimudest, kummitustest, seestumistest eksortsismist jne. Ilmselt sealt sain tõuke minna piiblit lugema. Ja selline mu arenemislugu väga lühidalt ongi. 
Mis ma tahan siia juurde kindlasti veel ära mainida, on see, et tuleb valida üks käibetõde, mitte palju erinevaid käibetõdesid ja jääda selle ühe juurde ning otsida vastuseid ükskõik millistele küsimustele. Kuid ise ja omapeaga ei jõua sa kuskile, vähemalt algul mitte. Võtad sa oma otsingute allikaks piibli või tao õpetuse või hoopis midagi kolmandat, sel pole tegelikult tähtsust, kuid ainult läbi ühe õpetuse, saad sa lõpuks teadma ja kogema seda, mida oled otsinud. Kui sa selle oled saavutanud, pole sul ka enam õpetust tarvis.
 
Maailmade kirjeldused ja hierarhia

Järgmise alateemaga katsun ära seletada maailmade teema. Piltlikult öeldes on ainult kaks maailma. See maailm siin ja teispoolsus. Kuid see ei ole kaugeltki kõik, sest see maailm ja hauatagune maailm jagunevad omakorda paljudeks maailmadeks. Selle maailma jagunemise füüsilise piire justkui ei näe kuid astmed on tajutavad väga selgelt, olenevalt sellest, mis astmel ollakse ja kuidas seda endale teadvustatakse. Seda, mis kohas ja millisel astmel sa parasjagu oled, saaks justkui hinnata minu jaoks suhteliselt mõttetu ja valesti koostatud Maslowi püramiidiga. Kuid mingi loogika saab sealt kätte.
 
Kõige alumine tase püramiidil ja pange nüüd tähele, on kõige suurem, pikem ja laiem. See on kõige-kõige alumine tase ehk see tase, kus minu hinnangute järgi asub umbes 70% kogu inimkonnast.
Siia ei saa tuua standardeid, tuleb vaadata asju laiemalt. Mõni võib öelda, et 90% kogu inimpopulatsioonist on puru-vaesed ja ei küündi isegi kõige alumisele tasemele. Jah, osalt olen nõus ja võibolla ma isegi joonistaks kõige alla ühe taseme veel, kuid see tase ei ole kaugeltki nii suur, pikk ja mahukas ning püramiidist ei saaks sellisel juhul enam juttu olla. Ütlen siis nii ja jään ikkagi traditsioonilise püramiidi juurde. Kõige alumise taseme vajadused on põhivajadused. Toit, vesi, eluase, uni jne. Need vajadused on tegelikult täidetud ka kõige raha-vaesema inimese või inimühiskonna juures, sest kuskilt saadakse ikka toitu, kuskil magatakse jne. Vastasel juhul inimesed lihtsalt ei elaks vaid oleks surnud ja kus kohast nad need tarvilikud asjad/vajadused saavad, ei ole siin juures tähtis. Loomulikult on osade selliste inimeste uus päev nagu võitlus uue võimaluse eest ja see on tingitud juba paljudest komponentidest nagu teiste inimeste kaasabi, ilmastikuolud jne.


Tegelikult puuduvad otsesed piirid astmete vahel ja meie maailma väga täpselt ei saagi kujutada Maslowi püramiidiga. Ei ole ju sedasi, et inimene kes on Maslowi püramiidi järgi jõudnud tippu, siis temale alumine tase enam ei kehti. Endiselt vajab see inimene toitu, und ja õhku hingamiseks. Maslowi järgi on tipp käes, kui on soov midagi saavutada ja realiseerid ennast mingist aspektist võimalikul parimal viisil, näiteks oled hea lapsevanem või asutuse parim töötaja. Ma täiustaks seda püramiidi kardinaalselt, sest see lähtub justkui ainult materiaalsetest ja ühiskondlikest vajadustest või toimingutest lähtuvalt. Ma vaataksin seda püramiidi hoopis üksiku hundi seisukohalt ja looksin sinna hoopis teisi kõrgusi ja liigitaksin need Maslowi 5 erinevat astet maksimaalselt kahe astmeliseks, ei enamat, sest kui inimesel on füsioloogilised vajadused, siis tal on otseloomulikult ka sotsiaalsed ja turvalisuse vajadused. Alumised kolm püramiidi astet ma paneksin kõik ühele tasemele ja ülemised kaks astet ka omavahel kokku. No muidugi Maslowi püramiidi teine aste ülevalt poolt vaadates on üldse selline kahtlane aste, millega inimene proovib oma egot upitada, aga las see olla. Eks Maslow tegi selle tabeli vastavalt oma nägemusele või teise variandina, vastavalt „tellimusele“, et kuidas kujundada ühiskonda mõtlema.
Üksiku hundi püramiidi kõige viimane ehk kõige kõrgem aste on loomine. Kui oled looja, ükskõik kas lood materiaalseid asju või lood abstraktseid asju, siis see on absoluutne tipp. Ma võin ka nii öelda, et kui sa ei ole looja ja ei loo mitte midagi, siis oled sama kõva tegija, kuid see peab sellisel juhul olema puhas mitte midagi tegemine igal eluetapil. Ma ei oska seda hästi praegu isegi selgitada, kuid on üks ütlus, mis avab võibolla selle mõtte tagamaid: Kui loll oleks pidevalt püsiv oma lolluses, saaks ta targaks.
Jään siiski hetkel looja ja loomise juurde. Muidugi seda saab täiustada ja see täieneb ise, kui sa seda pidevalt teed ja edasi arendad. Loomise all ma ei mõtle otseselt tööd, kuid paljudel juhtudel on hilisem loomise kaasprodukt, töö, mida võib siis teha looja ise või hoopis keegi teine. Näiteks, kui töötad taburetivabrikus ja teed tüüpprojekti järgi nelja jalaga taburette, siis see ei ole loomine. Loomine on see, kui sa seal taburetivabrikus lood uut liiki tabureti või loomine on isegi see kui täiustad vanu liike taburette. Abstraktse loomise all mõtlen kõiksugust loomist, mis on seotud mõttetööga. See pole vist hea selgitus, sest taburettide looja samuti teeb mõttetööd. No ütleme siis, et abstraktne loomine on igasugune looming, kunst, projektid, luuletused, maalid, raamatud, teater jne.
Ma vist ei peaks selgitama, et kõige tipus saab olla ainult see looja, kellel on ka eetikaga asjad korras. Kui ikka keegi purgi paksu täis teeb ja sellele kaane peale paneb ning ütleb, et ta lõi midagi, siis…no saate aru küll. Siin kehtib ka üks tõsiasi ühiskonna kohta: Mitte see, kes purgi paksu täis tegi, ei ole kõige hullem, ta võibolla tegi ainult natuke pulli, kõige hullemad on kaasa plaksutajad, sabas sörkijad ja igasugused muud pugejad.
Kust tuleb eetika? Ja kuidas käituda? Need on aga hoopis eriteemad ja ma ei tahaks sellele palju aega raisata. Paari lausega võibolla ainult, et tänapäeva ühiskonna norme ja eetikat ei tasuks täielikult oma käitumise aluseks võtta. Sest seda on päris korralikult juba mõjutatud ja rikutud. Võtke käitumisõpetusi suurte mõtlejate ja filosoofide käest, need raamatud on endiselt olemas. Võtke budismist, võtke piiblist ja teistest tarkadest ning vanadest raamatutest, sest need sisaldavad endas ajaliselt rikkumata tõde. Kui te olete oma arengus kuskile maale juba jõudnud, siis oskate te juba ise piisavalt hästi tunnetada, mis sobib, mis ei ja mis on hea ja mis mitte. Duaalsus? JAH, see maailm ongi duaalne, mäletate 1 ja 0. Tegelikult, üksiku hundi puhul võib maailm ka olla mitteduaalne ja vist isegi saab sedasi elada, et eluteel jooksevad ainult ühed või siis ainult nullid. Mäletate sellist lõiku piiblist või olete kuskilt mujalt kuulnud nagu hea ja kurja tundmise puu. Oli aeg, kus puudus duaalsus. Kes kõige tippu jõuab, ükskõik mis alal või teemal, on alati üksi, seal pole mingit duaalsust, oled ainult sina ehk üksik hunt ehk looja ehk jumal. See selleks praegu, võib-olla hiljem kirjutan veel sellest mõned read. Pean siis veel ühe kummalise seiga ära rääkima, enne kui teema juurde tagasi pöördun. Seda, miks ma kirjutan raamatut ja miks kirjutan ja koostan blogisse lugusid, olen juba maininud, kuid siin on veel üks nüanss. Umbes aasta tagasi, eelmise aasta varakevadel juhtus üks sündmus, mida võib vist üleloomulikuks pidada. Kuna mul oli mitu kirjutamise ja raamatute koostamise projekti käsil, siis ma täpselt ei tea, mida sellega mulle öelda taheti. Nimelt, olin köögis ja askeldasid seal midagi, kui korraga kuulen seljatagant mingisugust kolksu ja põrandal millegi veeremist. Pöörasin siis ennast ringi, et vaadata, mis nüüd juhtus? Näen, pastakas veereb mööda maad minu poole. Hakkan siis kassi taga otsima, et mis ta siin veeretab neid pastakaid. Muidugi mõista, mingit kassi toas ei olnud ja mäletan täpselt, et söögilaua peal pastakat samuti ei olnud. Ja kui olekski olnud, siis ei saanud see mingil juhul sealt ise, ilma abita maha kukkuda. Ja kui oletada, et kuidagi sai, siis ei saanud see pastakas ikkagi sedasi lauast nii kaugele kukkuda ja hakata kohe minu poole veerema. Ma ei hakka skeemi joonistama, et näidata ära seda, et laualt kukkuda ja minu poole veereda see kirjapulk ühegi füüsika seaduse järgi ei saanud. Ainuke võimalus oli, et keegi teeb pulli ja viskas läbi ukse augu selle pastaka mulle teisest toast sinna põrandale veerema. Kuid ka seal polnud viskajat. Oma mõttes ma muidugi teadsin kohe, kes selle pastaka mulle sinna veerema viskas. See oli minu isa, kes selleks hetkeks oli juba pool aastat tagasi teise ilma suundunud. Mida ma aga ei tea päris täpselt tänaseni, on see, et kas ta tahtis, et ma oma valmis raamatu trükki annaks või kirjutaksin seda raamatut siin edasi. Rohkem taolist füüsilist kontakti isaga pole olnud, kuid ta on kaks korda mul unenäos käinud. Need olid üpris kummalised unenäod ja ei oska neid selgitada. Nüüd suundun teema juurde tagasi, mis ennist pooleli jäi.
Nüüd aga läheb asi põnevamaks ja tegelikult ka ähmasemaks, sest ma ei tea mitte kedagi, kes oleks surnuist üles tõusnud ja täpselt kirjeldanud, mis teisel pool toimub. Vana Baskin tegi selle kohta nalja, et maailmas on ainult kaks inimest, kes on surnuist üles tõusnud, üks oli Jeesus ja teine oli tema ise.
Teispoolsuse maailma saab vist samuti kõige paremini püramiidina kujutada. Olen lugenud erinevat kirjandust ja analüüsinud nii siit kui sealt ja on läbi jäänud kumama, et sealpoolne maailm koosneb 7-13 tasemest. Kõige ülemisel tasemel on looja, arhitekt ehk jumal. Kes on jumal? Seda teemat puudutan natuke hiljem. 13-astmelist mudelit propageerivad vabamüürlased, kuid nende asjadest ma ei saa suurt midagi teada, sest nad omi asju ei avalda. Neil võib 13-astmeline maailm kujutada nii seda kui teispoolsust läbisegi.
Mul õnnestus 2021 aasta sügisel käia Tallinna vanalinna ajaloomuuseumis vaatamas vabamüürlaste näitust. Kuna maailma oli valdamas ja hullutamas, mitte Covid ise vaid Covidi pass, siis mul oli natukene tegu, et sinna sisse pääseda. Kuna need ekspositsioonid ju lõpmatult rahvale näha ei ole ja vabamüürlased tõstsid ühelt maalt oma koli kokku tagasi ja viisid minema. Oli juba väljakuulutatud Covidi passi nõue. Vahemärkusena mainin, et 2022. aasta kevadel Itaalias reisul olles, kutsuti seda passi roheliseks passiks (green pass) ja see õudne sõnade paar kirjutati isegi suurte tähtedega lennujaama seinale. No, mida veel? Minul seda passi muidugi polnud. Kas itaallaste järgi, kõik need kellel pole rohelist passi, neil on automaatselt punased passid? No oleks siis keegi mulle kasvõi punase passi andnud, küll oleks sellega vehkinud igasugu isehakanud kontrolöride ninade all. Kahjuks, punast passi ma ei saanudki, see pole aus ja on otsene reeglite rikkumise, mäletate, 1 ja 0. Olgu, nali naljaks.
Tahtsin siis vanalinnas seda näitust külastada ja pileti kassas üks noor poiss kohe seda va passi ka minult nõudmas oli. Kuna asi oli veel suhteliselt lapsekingades, no ma mõtlen rohelise passi nõuet ja see poiss tundus mõistlik olevat ja kuidagi me kaubale saime ning ilma passita ma ka sinna sisse pääsesin. Sisenesin siis vabamüürlaste näitusele ja algul tabas mind kerge pettumus, et ainult üks ruumikene näituseks ja sellestki näituse pinnast võttis enamuse enda alla üks kolossaalne 33-astmeline valget värvi püramiidi kujuline trepp, mille tipus ilutses suur G. Nagu aru olen saanud, siis see G tähistab geomeetriat (geometry) ehk jumalat (God). Tegelikult oli seal ruumis vaatamist küllaga, isegi paar raamatut oli välja pandud, mida sai lehitseda. Kuid tahtsin oma jutuga jõuda selle trepini, ehk maailma(de) astmelisuseni. Muuseas kolmnurk tähendavat ka jumalat ja püramiidi kohta ütlevad müürlased, et see sümbol on ideaalne vorm ehitamises ning ühtlasi on see ka maailma struktuur.

 
Hauataguse maailma kohta ei tahakski väga pikalt kirjutada, sest tõenäoliselt ei tea mitte keegi, kuidas seal asjalood tegelikult on. Kuid mul on mõned mõtted ja olen lugenud infot siit-sealt, et kuidas seal „eluolu“ võiks olla. Ma põgusalt kirjeldasin seda juba, kuid nüüd lähenen mõnevõrra teise nurga alt teemale.
Kui me seda maailma saame omale ette kujutada kolmnurgana või püramiidina, kus igal astmel viibib teatud hulk inimesi. Ma ei pea silmas siin tasemeid võrreldes Maslowiga vaid inimese puhtust, voorust ja inimese eetilist mõtlemist ning käitumist. See maailm ja hauatagune maailm, on mõnes mõttes justkui peegelmaailmad. Kõige rohkem inimesi asub püramiidi kõige alumisel ja kõige pikemal astmel. Üldjuhul kukuvad enamus inimesi peale surma täpselt samasse püramiidi astmele teisel pool maailmas. Kuidas seal lood on ja mis seal inimesi ees ootab, seda paraku päris täpselt ei oska kirjeldada. Mida kõrgemal arengutasemel on inimene ja mida eetilisemalt inimene mõtleb ja käitub, seda kõrgemale püramiidi astmele ta teispoolsuses tõuseb, hoolimata sellest, et siin maailmas oli inimene näiteks kõige madalamal astmel. Kõige madalam, kõige vaesem ja rängem selle maailma tasand on kõige paremaks hüppelauaks inimese arenguks, et jõuda võimalikult ülemistele tasemetele seal pool maailma. Samas, teispoolsuses on olemas veel mõned tasemed väga madalal astmel, kuhu langevad eriti võikad tegelased, kes siin maal väga palju kurja on korda saatnud. Sellesse maailma ei lange õnneks just kuigi palju inimesi ja piltlikult öeldes, on ka siin maailmas selline tase olemas. Seda võiks ette kujutada vanglate tasemena, mis omakorda jaguneb vastavalt raskusastmetelt erinevateks režiimideks kuni üksikkongini välja. Põnev oleks teada, mis teispoolsuses täpselt toimub, kuid seda ei saa meile päris täpselt keegi öelda ja see polegi praegu vast nii tähtis, kuid on mõned tähelepanekud teistelt inimestel hautaguse maailma kohta, mis mind on köitnud. Näiteks ütles Artur Conan Doyle (Sherlock Holmesi lugude autor) taevase maa asukoha kohta midagi järgmist: "See maa annab endast märku häältes, mis asuvad kõrgemal harilikest (kõrgemad sagedused?), ja piirkondades, mis asuvad meie spekturmi peal, ja et on täiesti võimalik, et need kaks maailma asuvad koos. Surmamaailm asub ümberringi meie maailma".Doyle ütleb ka, et näib olevat suur hulk hingesid, kellest paljud on selle maailma rikaste ja vägevate omad, kes seisavad alles uue elu kõige alamal arenemisastmel ja peavad elama väga kaua uue maailma serval, sest nende vaim ei ole veel selleks küllalt arenenud, et neile võimaldada pääsu kõrgemasse ringi.
 
Nüüd siirdun oma jutuga kahe maailma vahele ja proovin selgitada eelkõige läbi uurimuste ja teiste inimeste kogemuste surma olemust.
 
Surm
 
Siin katsun natukene mõtiskleda surma või õigemini „hetke“ üle, kui inimene sureb ja mis siis inimesega edasi juhtub väga lühikese "aja" jooksul.
Esimene mõte või küsimus oleks umbes selline: Kas surma hetkel, kui inimene on ületanud piiri ja jõudnud teispoolsuse joonele, kas seal ootavad meid paljud meie tuttavad ja sugulased, kellel on piltlikult öeldes käed lilli täis ja tahavad meid õnnitleda, et „ära tegid“, tubli! Või ootavad meid seal ees hoopis mingid teist tüüpi olevused, kes hakkavad meile tutvustama uut maailma? Kas need olendid või ka sugulased/tuttavad on meie üle pigem õnnelikud või on hoopis pettunud, kuna me ei ole täitnud nende ootusi ja me ei saanud hakkama ning elasime oma elu just sedasi nagu me elasime.
Mis üldse on surm ja mida see endast kujutab? 
Kas surm on energia? 
Kas surm on füüsiline või vaimne nihe reaalsuse vahel?
Kas surm on lihtsalt üks hetk ja reaalsuste transformatsiooni uks või on surm hoopis mingi olend?
 
Pooleli..

1 kommentaar:

  1. Tjunjajev on j6udnud kah selle m6tteni, et hing on yks.
    https://youtu.be/jQ2oHFQ3zJ8

    VastaKustuta