03 aprill 2022

Lõputu küünlapäev

Otsustasin selle filmi põhjal filmi mõtte sedasi lahti kirjutada nagu seda mina hetkel näen. Selles filmis on minu arust peidus elu elamise kunsti võti või manuaal ehk kuidas sellest lõputust kordamiste tsüklist võiks lahti saada. Olen seda filmi ja taolise sisuga teisi filme korduvalt näinud, kuid tundub nii, et lahti kirjeldamiseks sobib just see film hetkel kõige paremini.


Enamus meist elavad oma elu sedasi, et ei mõelda, kes ma olen ja mida ma teen hingetasandil. Jah, me mõtleme füüsilisel tasandil, et kes ma olen, mida ma praegu teen ja mida ma edasi teen. Phil (ilmateadustaja) kasteti üsna järsult, kui nii võib öelda, pea ees külma vette. Sest see mees oli oma elustampides nii kinni, oli pehmelt öeldes kibestunud ja vastik mees, kuid mitte lootusetu. Ta saabus ühte väikelinna teletööd tegema ja siis hakkas mingil kummalisel põhjusel tema päev korduma. Algul ta muidugi ei saanud midagi aru, mis toimub, kuid kui ta lõpuks aru saama hakkas, siis ta tahtis sellest päevast või kordumiste tsüklist ruttu kuidagi välja pääseda. See aga ei õnnestunud tal mitte, seose tema valesti elatud elu tõttu. Ta hakkas seda päeva loendamatu arv kordi läbi elama. Talle meeldis ja lõpuks armus ta oma võttetiimi naiskolleegi. Ta proovis teda tundma õppida, õppis selle korduva päeva jooksul selgeks prantsuse keele, õppis klaverit mängima, õppis 19. sajandi prantsuse luulet ja üleüldse kõike, mis tema armastatule meeldis. Kuid see ei viinud teda tegelikult mitte kuskile, sest ta proovis tema südant võita kavalusega, teades lõpuks temast praktiliselt kõike. Ta nägi, et see ei too edu, siis lõi ta käega ja hakkas naistemeheks, siis proovis ta kurjategija elu ning lõpuks oli kõik nii lootusetu, et igal hommikul ärgates, lõpetas ta ruttu oma elu. Lõpuks ta oli juba nii tüdinenud ja hakkas lahti laskma sellest, kes ta oma iseloomult oli. Ta hakkas päästma päeva. Ta sekkus olukordadesse, kus inimesed oleksid surma saanud ilma tema sekkumiseta. Ta päästis iga päev poisikese, kes puu otsast alla kukkus. Restoranis päästis mehe, kes liha kurku tõmbas. Ta proovis päästa ka ühte kodutut härrat, kuid tema puhul ei aidanud enam miski, sest tema aeg siin maailmas oli juba paratamatult otsakorrale jõudnud. Phil hakkas elama isetut elu, ta ei hoolinud enam niivõrd endast, ta hoolis teistest. Ta annetas vaesele kerjusele kogu oma raha, mis tal taskus oli. Ta oli kõigiga sõbralik ja aitas kõiki inimesi nii nagu see oli tema võimuses. Ja siis see juhtus. Naine, keda ta armastas, armus lõpuks temasse, sest ta oli isetu, omakasupüüdmatu ja aitas kogu südamega kõiki. Phil leidis oma elu mõtte, olla isetu ja teha asju suure südamega. Ta oli terve selle väikelinna kangelane ja sedasi läbi lugematute korduvate päevade sai ta sellest päevast lõpuks edasi. Ta sooritas eksami hindele viis. Eelnevalt oli ta olnud suht vastik ja ülbe vanamees, kuid see korduv päev tegi temast lõpuks Suure inimese. Nüüd aga mõtlen mina oma elu peale ja ka teiste inimeste elude peale, keda ma oma ümber näen. Kas mitte meie elu ei meenuta kõike seda sama - ühte ainumast lõputut küünlapäeva? Selle filmi näitel pole olemas lootusetut juhtumit, lootusetut inimest. Kõik võivad sellest lõputust kordusest pääseda, tehes õigeid asju, abistades abivajajat isetult, lootmata saada kuskilt mingitki kasu oma tegude eest. Ma olen seda filmi nii mitmeid kordi näinud ja see korduste tsükkel meie elus oli mulle ammu teada. Kirja ma paningi oma mõtted sellest filmist just sellepärast, et see on minu arvates väga tähtis. Asjad tuleb lahti harutada oma peas, umbsõlmed lahti siduda ja vähemalt proovida oma elus midagigi muuta. Algul kasvõi natukene, homme juba natukene rohkem jne. Kas siin maailmas üldse oleks mingeid jamasid, sõdasid, konflikte, arusaamatusi jne kui paljud inimesed elaksid nagu Phil? Ükskõik kes seal üleval kuskil niite tõmbab ja maailma kuristiku äärele proovib juhtida, neil ei õnnestuks mitte midagi, kui vaid inimesed silmad lahti teeksid ja prooviksid kasvõi natukene näha kaugemale oma ninaesisest. Seni aga kuni seda ei juhtu, siis meie-mina-sina-nemad-kõik inimesed, jäämegi siia kolmandasse B klassi (Arne termin) oma elusid kordama.

LÕPP  

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar