Seeriaseadus

Avaldan katkendi raamatust "Üksik hunt ehk mõtestatud mõtlemine", kuna minu arvates on see info lihtsalt väga hea. Ei ole alati vaja otsida küsimuste vastuseid kuskilt kaugelt, sest vastused on tegelikult peidus meie endi sees. Kuulates ja vaadeldes iseennast, võime taibata maailmas toimuvate sündmuste telgitaguseid. Võime läbi analüüsi hakata nägema seoseid. Meie sees olevad kellad ja viled hakkavad reageerima valele, mida me võime ilmeksimatult ära tundma hakata. Meie tuhmunud valgusfoori värvid hakkavad jälle selget rohelist ja punast tuld näitama. Jama on alati selles olnud, et me ei oska kunagi õigesti vaadata...

Olen koondanud kõik blogis olevad raamatu (Üksik hunt) katkendid tervikuks. Loe tervet raamatut parem siit.

Üks huvitav nähtus, mida siin nüüd kirjeldan, saab iga inimene ise katsetada, kui ta suudab meenutada mõnd olukorda, kus kõik hakkas viltu vedama või vastupidi, olukorda, kus kõik läks hästi.
On olemas üks avalikkusele suhteliselt tundmata seadus ja see on seeriaseadus. On olemas ütlus, et õnnetus ei tule kunagi üksinda. Seeriaseadused juhivad inimese elu, õigemini puudutavad inimese tegemisi.
Kui juhtub mingit sorti halvem sündmus, siis tavaliselt juhtub sel ajal veel taolisi halbasid sündmusi lühema perioodi vältel. Sama on ka muidugi õnnestumiste või heade asjadega. Kui korra hästi minema hakkab, siis ikka läheb mõni aeg hästi ja sama võib ka täheldada ümberringi.  
Neid sündmusi ei saa vaadata üksikjuhtumitena, kuigi inimene tavaliselt ei oska seda omale teadvustada ega sündmusi omavahel seostada.
Mütoloogilisest vaatenurgast võiks seeriaseadust kirjeldada võibolla sedasi nagu ühes vanas Eesti ajalehes on öeldud: „Ei õnnejumalanna küllusesarvega kibedusekarikas jaga oma andeid tilkhaaval. Kui tuleb õnn või õnnetus, voolab see meist üle kui laviin“.
Ma toon siia sellest ajalehest veel paar näidet. Vahemärkusena mainin, et ma olen palju uurinud erinevaid teemasid ja oma vaba aega veetnud päris tihti vanu ajalehti lugedes. Palju infot selle raamatu jaoks ja inspiratsiooni ning näiteid olen saanud just vanadest ajalehtedest. Kuna see raamat ei ole teadustöö, siis ma ei pane ka viiteid. Ja kas üldse tänapäeval ongi sellist teadust olemas, mis uurib elu olemust ja elu toimemehhanisme? Kõige lähemal sellele on vast filosoofia.
Nagu eelmises teemas, mida käsitlesin seoses info sisestamisega maailma, et mingi leiutis tööle hakkaks või töö lõpetaks, siis pean ka seeriaseaduse kohta ütlema sedasi, et see seadus ei pruugi tänapäeva maailmas enam täielikult toimida. Maailmas on olemas mingi põhikogum ülemseadusi, mis on muutmatud ja on kõik ülejäänud toimimise seadused, mida saab muuta või mõjutada teistmoodi rakenduma või päris ära kaotada.
Seeriaseadus ei rakendu, kui toimuvad mahhinatsioonid või on nn false flag sündmused. See oleks tegelikult väga hea indikaator meie praeguses maailmas, tundmaks ära õnnetusjuhtumeid või mingeid päris konflikte, mitte kokkulepitud sündmusi või kokkulepitud katastroofe. Et seeriaseaduse jätkuvas toimimises kinnitust saada, võite vaadelda kasvõi sündmusi oma elust. Tean, et see võib enamuste inimeste puhul olla raskendatud, sest ei jäeta sündmusi täpselt meelde või ei kirjutata üles ega märgita kuupäevasid juurde. Samas võib proovida seda teha maailmasündmuste jälgimisel ja analüüsil.
Toon siia näited õnnetuste seeriatest ühest vanast ajalehest: Ameeriklaste hiiglaõhulaev hukkub. Pea samal ajal hävineb üks väiksem õhulaev ning umbes samal ajal puruneb ka prantsuse mereväelennuk. Mõni päev enne seda leiab aset kohutav katastroof – inglise suurlennuk „Liverpool“ hukkub.
Millega on seletatavad sellised massilised katastroofid?
Veel mõni näide sellest. 4. jaanuaril hukkus laev „Atlantique“ leekides, 7. jaanuaril hukkus rootsi viiemastiline „Forest Dream“, mis oli maailma suurimaid purjekaid, 14. jaanuaril lahvatas leekidesse prantsuse puksiir „Briand“ ning päev hiljem tabas sama saatus vene reisijatelaeva „Sahalin“. Punane kukk möllas mitmesugustel meredel.
Need on kaks õnnetusteseeriat. Selle taolisi kokkusaamisi võib tähele panna igal aastal. Enamus selletaolisi kokkusattumusi jääb aga igapäevaste sündmuste voolus tähele panemata, sest inimese mälu pole kuigi täiuslik.
Kui tänapäeval peaks toimuma näiteks mõni suur raudteeõnnetus või mõni lennuk kukub taevast alla või juhtub mõni muu katastroof, siis tasuks hakata otsima sarnaseid sündmuste uudiseid üle laia maailma.
Kui aga midagi taolist ei juhtu, siis võib kahtlustama hakata selle katastroofi taga kellegi karvast kätt või kokkumängu.
Ma ise ka ei saa enda jaoks tõestada paljut, mida siia olen kirjutanud, kuid ma võtan seda nii, et alati on võimalus, et mõni asi just nii on. Toon veel mõned näited seeriaseaduse toimimise kohta 100-aasta tagusest ajast.
Raudteeõnnetusele Quetschi tunnelis järgnes neli päeva hiljem teine katastroof Šveitsis. Samal päeval – see oli 17. oktoobril 1932. aastal leidsid aset teised raudteeõnnetused Rumeenias, Innsbrucki lähedal, Branwille’is Prantsusmaal ja Moskva lähedal. Kõik need nõudsid inimohvreid. Ja nüüd pange tähel kummalisust. Tüüpiline õnnetustepäev lennuasjanduses oli 11. september 1932, mil poola lendur Svirko Euroopa lennuvõitja, kukkus alla. Samal päeval hukkusid purilendur Jans Darmstadtis, lendur Lang Umi lähedal ning insener Kerchmann oma lennukaaslasega Zürichi lähedal. Kõik need õnnetused lõppesid lendurite surmaga. Peale selle hukkus vene põhjanaba ekspeditsiooni lennuk ja nõudis 5 inimohvrit. Nende ammuste sündmuste ja 11.09.2001 vahele ei saa küll mingit seeriaseaduste seost luua, kuid natukene kummaline on see kuupäev sellegipoolest.

Sellel kaugel ajal, 11. septembril, teineteisest sõltumatute lennuõnnetuste kroonikast peaks jätkuma, et ära tõestada seeriaseaduse toimimist ja sellega teiste lähestikku juhtunud samalaadsete katastroofidega saab välistada õnnetu juhuse.
Astroloogiaga või tähtede asukohaga taevalaotuses ei saa neid sündmusi seostada, sest tolle aja astroloogid ei näinud ette mitte vähimatki võimalust selliste sündmuste juhtumiseks.
Inimese elus on praktiliselt igal pool tegemist seeriatega, ootamist kuni suursündmuseni või üksiku eluvõitlusest kuni rahva saatuseni. Ent maskid, mille taha on peidetud seeriate täringumäng, pole alati läbipaistmatud, et nad ei laseks uurivat vaimu pilku enese taha heita. Seeriasündmuste algusesaamise täpne eesmärk ja asukoht on muidugi mõista inimesele teadmata. Vanaaja saksa õpetlane Fritz Dahns püüdis tõendada, et mitmesugused bioloogilised ja geoloogilised nähtused meie maailmas järgnevad üksteisele lainekujuliselt. Kõik sünnib tõugete taoliselt mõjuüksusena või kvantumitena.
20. sajandi algul tuli Planck välja kvantteooriaga, et iga füüsiline nähe avaldub täisarvudes. Üks keha saadab välja kiiri mitte katkendlikult, energia üksikute osadena, vaid ühtlaselt mõjutusüksustena või kvantumina. Tema kvantteooria põhjal võib öelda, et õnnetused ei tule üksikult, vaid seeria viisi. Ümberpööratult tähendab see ka seda, et elurulett jagab õnne seeriate viisi, kui me mängime muidugi kaasa.
Nagu sellest tekstist juba aru saite, siis see seadus ei pruugi kehtida kõikide hädade ja õnnetuste puhul. Toon ühe näite. Kui kuskil maailmas toimub lennuõnnetus ja selgub, et piloot tegi sedasi enesetapu, tappes ka terve lennuki täie inimesi. Kas selline intsident võib olla põhjustatud seeriaseadusest? Siin olev tekst on lihtsalt infoks. Otsi peate te ise kokku viima hakkama ja statistikat uurima mõne teile huvitava sündmuse puhul.

LÕPP