neljapäev, aprill 27, 2023

Egiptuse "imed" on võimalikud

Sattusin sellise huvitava infokillu otsa, mille ka siia vahendan. Olen taolisi lugusid juba oma lapsepõlves lugenud või kuulnud. Nähtamatuks muutuvad inimesed, telepaatiline nägemine ja käskude andmine kauge maa taha jne. Olen korduvalt mõelnud ja nuputanud, et kuidas siis ikkagi vanemal ajal ehitati kõik need suured lossid, katedraalid, templid, püramiidid ja muud taolised hooned. Ikka püüan mõelda tehnoloogilisele võimekusele, millega neid tehti ja seda ajastut omale ette kujutada. Loogiline oleks, et kui olid sellised suured ja võimsad masinad ja kõrgeltarenenud tehnoloogiad ning täppisarvutused, siis pidid olema ka arvutid. Aga vot, siin ma oma mõttega puusse panengi, sest ma proovin võrrelda vanat tänapäevaga. Algavast kirjutisest selgub, et kasutati hoopis teisi meetodeid ja mingit digitaalset arvutusvõimsust ja muid taolisi lahendusi polnud vaja, sest areng oli hoopis teises suunas kui tänapäeval. Piltlikult öeldes, olid teadmised, millega sai mateeriat liigutada ja muuta, infot vahetada, asju või esemeid kauge maa taha kanda ja isegi reisida puhta mõttejõu tehnikaga või millegi sarnasega, millest meil hetkel suurt aimu ei ole.

Loos tuleb juttu ühest ägedast raamatust, mida ma kahjuks originaalis internetist üles ei suutnud leida. On olemas ainult tänapäevased järeltrükid, mida täies mahus lugeda ei saa. Kuid nende järeltükkidega on see häda, et seal võib juba olla kirjas mis iganes ning see võib originaalist, mis anti välja 1930ndatel, juba tunduvalt erineda. Millegipärast arvan, et selle raamatu esmatrükk peideti ära, kuna see võis sisaldada muuhulgas ka õpetusi või juhendeid, kuidas üht või teist asja korda saata, ega muidu raamatu autor poleks maininud, et nende avastuste põhjal võidakse teda hulluks pidada.

Samas, ega taoline info, millest algavas loos põgusalt juttu tehakse, pole midagi uut. Siin blogiski on neid kirjeldusi vanaaja kultuuride kohta päris mitmeid. Näiteks Atlantise kultuur, kus suheldi omavahel telepaatiliselt, rääkimata kõigest muust.

Idamaalased tunnevad kaugelenägemist ja surmakiiri.

Seoses prof. Arthur Weigalli surmaga kõneldakse jälle „Tutanhamoni kättemaksust“, oli ju mainitud professor üks kuulsa vaarao hauakambri avajaist. Tuntud egüptoloog, endine muumiate osakonna juhataja Briti muuseumis, sir Ernest Wallis-Budge avaldab nüüd oma arvamuse „idamaa imede“ kohta.

Wallis-Budge'i peetakse silmapaistvamaks eriteadlaseks Vana-Egiptuse ja Kaldea ajaloo alal. Ta on palju aastaid veetnud idamail, kus tal õnnestus koguda hulga väärtuslikke vanaaegseid käsikirju. 

Wallis-Budge kinnitab, et jutud salapärastest nähetest, mis eurooplastele näivad võimatuna, ei ole nii alusetud kui arvatakse. Tema on veendunud, et idamaal tunti raadiot, televisiooni ja isegi kurikuulsaid „surmakiiri“. Ent samal ajal kui Euroopas neid tulemusi saavutatakse keeruliste mehhanismide ja vahendite abil, idamail neid tänapäeva imesid saavutatakse vaid psüühilise jõu abil.

„Kahjuks ei saa ma jutustada kõike, mida tean“, seletab Wallis-Budge,“ kui ma seda teeksin, mind paigutataks hullumajja. Kuid varsti ilmub minu sulest raamat, milles avaldan oma uurimused. 

 Tänapäevane versioon antud raamatust.
 

Mittetäielik raamatu sisukord.

Oma raamatu jaoks kogudes materjali, rändasin 26 aastat idamail. Kasutasin kirju, mis lõigatud püramiidide sisemistele seintele ja Kaldeast leitud tabeleid. Ent alles neil päevil leidsin kõigi nende kirjutiste võtme, millist otsisin eluaja.

Kuid peale selle olin mitu korda kõige kummalisemate nähtuste tunnistajaks. Tundsin üht aafriklast ja üht hindut, kes oskasid teha end nähtamatuks. Seal polnud juttugi hüpnoosist, sest kui ma astusin kohale, kus nad just äsja olid seisnud, haigutas seal tühi ruum. Niipea aga, kui nad jälle omandasid keha, tõukasid nad mu eemale.

Hindulane suutis isegi materjaliseerida inimesi, kes asusid väga kaugel. Nii näitas ta mulle mitu korda minu töölisi, kes töötasid kümme miili meist eemal. Ta andis neile ka minu palvel käske, mis osutusid alati täpselt täidetuks, kui jõudsin nende juurde.

„Mõtlevale raadiole“ võlgnen koguni ema elu. Kord reisisin Sinise Niiluse ülemjooksul. Ootamatult käskis teejuht tervet karavani peatuda, seletades kindlalt, et edasi minna on võimatu. „Mispärast?" imestasin. Pärismaalane vastas rahulikult, et seal, kuhu kavatseme minna, peetavat lahingut. Üllatusin veel enam, sest polnud näinud ühtegi käskjalga, kes oleks võinud tuua selle sõnumi.

Kuid teejuht vastuseks joonistas jõemudale kakskümmend hieroglüüfi, kümnesse pistes punased suled. Varsti kadusid sulgedega märgitud hieroglüüfid.

„Peame kannatama homseni, muidu saame kõik surma", ütles teejuht. 

Kui me järgmisel päeval saabusime külla, kohtasime kõikjal lahingu jälgesid: suitsevaid ahervaremeid, veriseid laipu ja haavatuid. Võitjad pidasid parajasti rõõmupidu ja olid meie vastu üpris lahked. Ent polnud kahtlust, et nad eelmisel päeval oleks kohelnud meid nagu oma vaenlasi. 

Veel imelikuma sündmuse tunnistajaks sain püramiidis, millesse laskusin koos oma tookordse juhi ja abilise Abdullaga. Nägin vaid, kuidas ta lähenes sarkofaagile, käe välja sirutas ja siis äkki surnuna maha langes. Enne kui ruttasin abi otsima, heitsin pilgu kirstu ja silmasin seal kallihinnalist smaragdidega kaunistatud amuletti. Kuna ei tahtnud nii väärtuslikku asja jätta hauakambrisse, kust igaüks ta oleks võinud varastada, võtsin amuleti ja pistsin tasku. Minuga ei juhtunud mingit õnnetust. 

Paar päeva hiljem külastasin lähedal elavat egiptuse preestrit. Ta siis tunnistas mulle, et oli kaugusest tapnud Abdulla, et päästa minu elu. Abdulla, silmates kallihinnalist amuletti, oli otsustanud selle varastada ja jälgede segamiseks minu tappa.

Wallis-Budge kõneleb, et kuigi ta on aastaid puudutanud muumiaid, ei ole teda kordagi tabanud nende kättemaks. Ta arvab, et see on tingitud sellest, et ta alati on käsitlenud neid surnuid vaaraosid äärmise hoole ja hellusega.

LÕPP

Allikas: Kaja, nr. 21, 25 jaanuar 1934 tr. 1 (link)

3 kommentaari:

  1. Mul oli lapsena alati tunne, et me saame end silmade abil teise kohta tõmmata. Koolist tulles oli kodutee algul jupp sirget teed, u kilomeetri jagu, ja seda teed käies oli tahtmine silmade abil end tee lõppu haakida ja siis teadsin, et ma lendaks nagu kummipaelaga tõmmatult sihtpunkti kohale. Kahjuks oli kool mul juba selleks ajaks ajud nii ära pesnud, et ma isegi ei üritanud seda teha.
    Telepaatia töötab meil kõigil, kui me ainult oma mõtetega seda ära ei nulli. Loomad on selles eriti edukad, me oleme nende kõrval täiesti kobad, aga kujutame ette, et oleme loomariigi tipp.
    Goodreads väidab, et raamat ilmus juba 1899.-l ja üks raamatupood, et 1910. aastal, mine võta kinni millal siis.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma tegelikult ei ole päris kindel, kas tegu on üldse selle raamatuga, mis nendel piltidel. Guugeldasin autorit, kuid muud sarnast teemasse haakuvad temalt ei leidnud. Samas, vanas ajaleheartiklis on sellel härral mõnevõrra teistsugune nimi, mida guugel üldse ei tunne. Eks on selle raamatuga kuidas on ja kas see üldse lõpuks ilmuski, pole mulle teada. Aga see sirge tee mõte, kuidas seda oma kasuks keerata, on huvitav. Mina umbes samas olukorras mõtlesin, et mina kõnnin siin ja kaugelt tuleb mulle vastu keegi teine, et küll oleks hea, kui saaks mingi nipiga kohad silmapilkselt ära vahetada, mõlemal kasud sees, siis näed jälle järgmist vastutulijat, ja temaga teeme samuti kohtade vahetust ning lõpuks olengi kodus.

      Kustuta
    2. Selline kohavahetus vastutulijaga oleks vahva küll.

      Kustuta