Meie esivanemate kõige vanemad kirjutused

Taolisest ajaloost eestlaste kohta, millest algav jutt räägib, võib siit-sealt lugeda, kuid see pole kaugeltki valdav ajaloo kirjeldus. Tšuudidest rääkis midagi ka Vigala Sass (oli vist midagi seoses ürgemaga), kuid ma pole tema raamatuid lugenud.
Ma ei taha väita ei üht ega teist ajaloo kohta, sest igas siia blogisse riputatud/kirjutatud tekstist võib välja lugeda mingit tõde, kuid üldkokkuvõttes peaks seda kõike siiski ulmena võtma. 

Kunagi, kui ma selle blogiga alustasin, siis ma suure õhinaga lootsin ajaloo „suurt pilti“ enda jaoks kokku saada. Pean tõdema, et ma ei ole selles osas õnnestunud ja siingi paistab kehtivat vana tõde, et mida rohkem sa tead, seda vähem sa tegelikult tead. 

Blogi lood kipuvad minema nelja suunda, kus üks osa käsitleb ajalugu ja alternatiivajalugu. Teine osa minu mõtteid maailmast. Kolmandas suunas kirjeldan oma väikeseid rännakuid kuhu iganes ja neljas suund on info, mida antakse läbi filmide ja raamatute.

Vanasti meeldis mul vanu kaarte uurida ja teha väljasõite siia-sinna, et oma silmaga kohti üle vaadata. Eks katsun jätkata ja teha ka edaspidi väljasõite, kuid ma ei näe hetkel eeltöödega eriti vaeva ega pole enam kaarte uurinud. Katsun puusalt tulistada ja asju "näha" otse allikas ja pilti enda jaoks kokku panna, kui mõnda huvitavasse paika jõuan. 

Üks päev võtsin blogi statistika korraks lahti ja endalegi üllatuseks avastasin, et olen siia aegade jooksul laadinud üle 6000 pildi. Hästi ei tahaks nagu uskuda, aga üle ka ei viitsi lugeda. Miks ma aga järgneva loo siia panen, on see, et see näitab jälle anomaaliad, mille kohta eriti vist keegi midagi öelda ei oska. Ehk veel mäletate, kui eelmise aasta lõpul leiti Jõelähtme kandist mingisugune kivi, mille tekste isegi õpetatud pead lugeda ei osanud. 

Foto: ERR

Tuhlan ja loen aeg-ajalt ikka vanu ajalehti ja talletan enda jaoks põnevamat välja. Selle loo sissejuhatuseks sobikski väga hästi üks väike ajalehe artikli nupuke 1932. aastast. Nimelt, leiti Viljandimaal Kõo vallast 3 puudane (48kg) kivi, millele oli peale tärgeldatud kiri, mis meenutas Egiptuse hieroglüüfe (kiilkiri?). Loomulikult ei osanud keegi sellest kirjast midagi tarka välja lugeda ja taolisi kive, millele on tekst kirjutatud mõnes tundmatus keeles, on siin mail ikka päris palju leitud. Vist olen neid ajalehe nuppe lisanud Kriksatull II teema alla?

Seoses selle teemaga meenuvad ka kohe vanad aardeleiud üle Eesti, mis on teinekord sisaldanud araabia münte ja kui mõelda, et alles mõni sajand tagasi oli veel Narvas mingi Idamaade maja (vist oli pärsia maja), siis võiks ju küsida küsimuse, et kui tugev oli meie side araabia maailmaga ja missugune see side oli ning mis ajal? Paar postitust tagasi panin siia pildi ühest Tallinna vanalinna vanimast puidust uksest, millel olev tegelane meenutab samuti araablast või mongoli, kuid igal juhul mitte eestlast.

Teine lugu on muidugi transpordiga. Kuidas toimus transport? Näiteks öeldaks Henriku Liivimaa kroonikas, et eestlased omale leedukaid appi kutsusid (allikas: Oma Maa : teaduste ja juttude ajakiri, 5 oktoober 1887). Mis moodi nad omale leedukaid Leedust appi kutsusid ja kas kaarikutega oli ikka otstarbekas nendele teedel liikuda? Teisest allikast võib lugeda, et näiteks väikese kaarikuga sõit Tallinnast Pärnusse võttis päevi aega. Nemad aga hüüdsid leedukaid appi ja sõid aasiast toodud tomateid. Kuidas siis ikkagi toimus kaupade vahetus idamaadega? See on tegelikult kõik juba vana teema ja uurimise all olnud. Nendele probleemidele on ka alterantiivajaloolisi lahendusi pakutud, kuid üks on päris kindel, enne teatud „aega“, oli Eesti ja terve maailma majanduse järg väga kõrgel tasemel. Mis keelt siin tegelikult räägiti ja kui palju olid need ammusel ajal elanud inimesed meiega sugulased, ei tea vist päris täpselt keegi.

Professor Baer (kahe kroonine) ütleb järgmist: 

„Vana aja sõbrad on viimati sunnitud tunnistama, et põhjamaa kõige vanematel rahvastel ise oma vaimuharidus oli, mis mitte Rooma ega Kesk-Euroopa hariduse mõju all ei olnud sündinud. Soome rahvad juba väga varasel vanal ajal suurele iseseisvusele ja kõrgemale hariduse astmele jõudsid, kui seda tänini on arvatud, ja nimelt oma laialdase kauplemise läbi Aasiamaaga, kuhu nad majapidamise produkte, kalleid nahku ja metalle müüsid..

Allikas:  Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri, 5 oktoober 1887

Selle blogi lugudes võib leida infokilde araabia kartograafide ja teatmeteoste sisu kohta, milles on mainitud Eestit, kus elasid pikakasvulised inimesed jne. Alljärgnevas loos mainitakse tšuudide hauakividel kaamelite pilte olevat. Võib üsna julgelt arvata, et mingil ajal oli siin kliima hoopis soe ja tehnoloogia oli kujuteldamatul tasemel. Ühel vanal kaardil on kujutatud maa-ala, mis asus Eesti ja Uuralite vahel ja seda nimetati Hüperboreaks. Kas Hüperborea ei pidanud mitte kaugel põhjas asuma? Või asuski see maa hoopis põhjanabast kuni Eestini?

Aleksander Suure (u 300 eKr) ajastu aegne kaart.

Algavas kirjutises on ägedaid kirjeldusi tõelise ajaloo niidiotstest, mille blogi lugeja ilmselgelt kohe ära võib tunda. Nagu iga kirjutise puhul, tasub võtta sealt välja ainult oma, sest ka selle kirjutise puhul, on paljud asjad ja ajastud omavahel justkui segamini aetud.

Nagu juba ütlesin, ajaloo niidiotsi on omavahel päris raske kokku siduma hakata, kui toetuda alternatiivajaloo või ametlikule infole. Seepärast ongi see ulme.

Kunagi ammu olen Läti Henriku kroonika läbi lugenud, aga uuesti ei ole tahtnud seda kuidagi kätte võtta. Kuid allpool olevas 1887. aasta ajalehe artiklis on öeldud midagi kummalist, mis olevat justnimelt pärit Läti Henriku ajaraamatust (sel aal nimetati teda Heinrichiks, mis tuleb saksa mõjust).

Sakslaste siiatulemise ajal oli Eestimaa, võib ütelda, õitsvas olekus, rikas perekate külade ja kindluste poolest. Veel 1212. aastal, pärast seda, kui maa juba mitmel korral ära hävitatud oli, võis Heinrich Kareteni küla kohta Järvamaal rääkida, et see ilus, suur ja perekas olevat, kus ligi 8000 inimest öömaja võivad saada.

 

Allikas:  Oma Maa : teaduste ja juttude ajakiri, 5 oktoober 1887

8000 inimest võivad mingis suvalises Järvamaa külas omale öömaja saada! Mis küla see küll selline oli? Milline võis sel ajal (aastarav tasuks tähelepanuta jätta) välja näha terve Eestimaa? Arvatavalt oligi siis tegu kaunite kunstide ja suursuguste losside ajastuga, mille täielikku saladuse loori pole suutnud ükski alternatiivajaloolane veenvalt avada. Tõenäoliselt on see vastus tegelikult isegi selles blogis mingil kujul olemas, aga ikka proovivad seda informatsiooni segada ja varjutada hoopis teised infokillud, mis mõrandavad nii mitmeidki teooriaid.

Meie esivanemate kõige vanemad kirjutused (1887.a)

Näe laiad Laadoga lained,
Ja Soome lahe veed,
Ja tormis vahud kained,
Ja Maanselja harjandid —
Need lõhuvad Väinölät suurta
Ja rahvaid arusse,
Need kitkuvad sammo (Sampo on Ilmarise taotud imeriist „Kalevalast“) juurta,
Et ei juurdu see uueste!

Nii peame laulikuga hüüdma, kui praegusi Soome sugu rahvaid tähele paneme, kes laiali on valgunud, kellest osa Valge mere ääres, osa Soome lahe ääres, osa Volga randadel, osa veel kaugemal elab. Veed ja mäed lahutavad Soome sugu sestsaadik, kui ta õhates hüüdis:
Mu Isa, mul igav on Altai mägi
Ja Aasia arul ei ole mu hüid!
ja Aasia, Jenissei jõe äärsetest maadest, kus meie esivanemate kätki, lääne poole tungis suurt maailma vaatama, üle Uurali mägede Volga jõe äärde ja kui hiljem teised rahvad kannule tungisivad, sealt põhja poole, kus Soomlased ja Eestlased kaua aega Novgorodi ja Aunuse (Olonetsi) kubermangus asusivad, kuni slaavlased nad sealtki ära tungisivad, nii et üks osa Soome lahe lõuna poole — Eestlased — ja teine osa Soome lahe põhja poole — Soomlased — rändasivad.
Aga kust teame seda, et meie esivanemad muiste Altai mägestiku ligidal Jenissei jõe ümberkaudu Minusinski maakonnas on asunud ja sealt seesugust teed mööda praegusesse elupaika on rändanud? Sellest annavad meie esivanemate päralt olevad tööriistad, ehted ja muud sellesugused asjad selgesti aru, mida nimetatud teel igal pool leitud ja mida kaugemale praeguse elukoha poole jõuti, seda täielikumal järjel: peale selle aga veel kirjutused, mis meie esivanemate hauakividelt on leitud. Need kirjutused ei tunnista küll, missugust teed meie esivanemad Jenissei jõe äärest Europasse rändasid, küll aga kinnitab, et nad on seal elanud. Need kirjutused on kõige vanem kirjalik teadus meie esivanematest ja ulatavad kõige vähem 3000 aastat aega minevikku tagasi.

Need kirjutused tunnistavad siis, et meie esivanemad ammu juba kirjutamise kunsti on tundnud ja et see nii hästi eestlastele kui soomlastele enam kui 300 aastat tagasi esimeste raamatute trükkimisega alles tuttavaks ei ole saanud. Need kirjutused on, nagu nimetatud, haudadel ja et need hauad õpetatud meeste poolt haudadest leitud asjade järele ammu juba meie esivanemate haudadeks on tunnistatud ja et need hauad Siberi rahvaste poolt alati Tshudide haudadeks kutsutakse, ja et Tshudide nimega slaavlased ikka meie esivanemaid nimetavad, siis peavad need kivid ja kirjutused, mis neil Tshudide haudadel, meie esivanemate omad olema.
Need haua kirjutused puutusivad kõige esmalt kuulsale Soome elu uurijale M. A. Castrenile tema Siberi teekondadel silma ja ta hakkas neid terasemalt tähele panema. Castreni varane surm takistas aga tööd, enne veel kui Castren otsusele jõudis. Kaua aega seisivad need kirjutused unustuse rüpes, kuni nüüd viimasel ajal Soome riigi arheoloog professor J. R. Aspelin enese ülesandeks on teinud neist kirjutustest selgust saada.
Castreni kirjadest leiame nende haudade kohta Minusinski maakonnas järgmise teate: Selle arumaa on loodus niisama tasaseks ja paljaks teinud kui kõik muudki, aga inimesed on sellele üsna teise moe andnud. Nemad on arumaa kalmude künkaks muutnud, on arudele kõrgeid künkaid valmistanud ja küngaste ümber metsade suuremaid kive istutanud. Kõik seda öeldakse Tshudid teinud olevat ja selle pärast on nii hästi õpetatud kui õpetamata inimesed tavaliselt neid künkaid Tshudide küngasteks ehk Tshudi haudadeks nimetanud.
Palju neist kividest on meeste ja naisterahva nägudeks raiutud. Mõne korra leitakse hauakivide külgede peal ka loomi, otsekui märgiks, et hauas puhkaja on karjakasvataja olnud: kaamelite kujud tähendavad, et surnud on kaupmees, kellel palju teekonda ees olnud jne. Meie päevil tuntakse veel umbes 30 hauakivi, mille küljed täis selgeid kirjutusi on. Aga mis need kirjutused tähendavad, seep see küsimus ongi. Riigi arheoloog professor J. R. Aspelin on juba paar aastat neid kirjutusi uurinud, kuid neist aru pole ta senini saanud. Raskust uurimiseks teeb see, et tänini veel liig vähe hauakivide ärakirju meie maal saadaval on. Härra Aspelinil ei ole rohkem kui neli ärakirja, millest pealegi teadmata, kui suure hoolega need hauakivide kirjutuste järele on valmistatud.
Kirjutuse tähed, nagu nende ridade kirjutaja neid ärakirjades näinud, on õige lihtsad, enamisti sirged kriipsud ja koogud ja tuletavad elavasti meie randades pruugitavaid õamärkisid meelde. Ülepea on mõnda tähte, mis õiumärkidega täieste ühte lähevad. Tähed on väga hoolsasti kividesse raiutud, 2 ja 3 millimeetrit.
Neis neljas hauakivis, mis riigi arheoloogil J. R. Aspelinil ärakirjas näha ja uurida olnud, on üleüldse 848 märki. Isetähtede arv aga ei ole suurem kui 43, millest veel võib kaks isesugust vahepistet lahutada ja peale selle veel 3 märki, mis vist numbrid tähendavad. Kõige rohkem leitav täht ilmub kirjutustes 55 korda, selle järele tuleb teine 50 korda, kolmas 44, neljas 41, kaks tähte 30 korda jne.
Üks asi, mis need kirjutused silmale iseäralikult selgeks teeb, on see, et siin tavaliselt nagu vanades kiriku kirjutustes aina sõnad kahe risti sarnase vahemärgiga teineteisest on lahutatud. Sel viisil on ka hõlbus sarnaseid sõnu leida. Sagedasti on niisugustel sõnadel ometi teine lõpp. Üks sõna, millel 5 tähte, leitakse neis kirjutustes 9 korda. Kui niisugustes ühesugustes sõnades mõne korra üks täht teise asemele astub, siis võib arvata, et niisugune vahetav täht sõna kõvendust või pehmendust tähendab. Sagedasti peab aga sõnu võrreldes selle otsuse tegema, et mõni täht võeriti on ära kirjutatud.
Neid kirjutusi võrreldes olen mina sellele otsusele jõudnud, kirjutab riigi arheoloog J. R. Aspelin, et seda niisama nagu vana-kreeka kirjutustki paremalt poolt pahemale poole peab lugema, aga väikse Kemjõe ääres on kaljukirjutus seda moodi, et see vasta oksa lugemist näitab nõudvat. Ses kirjutuses on 146 tähte. Kas kirjutusviis siin on hakanud teiseks minema, või on süü ärakirjas, mis nii suure hoolega ei ole tehtud, et uurija nendega iga pidi rahul võiks olla, seda ma ei tea. Selge aga on, et nende kirjutuste lugemine ripub nii umbes 38 tähe nime ja väärtuse ülesleidmises. Ja see ülesleidmine ei ole meie ajal enam võimatu, kui aga kirjutused heades ärakirjades aiamaadelt õpetatud meeste kätte jõuavad. Ainult Minusinski muuseumis olevast 5 hauakivist on vähegi kõlblikke ärakirjutusi. Neist tõi Castren 1847.a kolm kivi Schuschinski vallavalitsuse kätte hoiule, aga teadus ei saanud sest kasu, sest üks on puruks läinud ja teise kivi tähed kulutas vallavanem kirve ihumisega ära. Suuremalt jaost kividest on nüüd ainult lühike teade, mis paigus arumail neid on nähtud. Ja teisi kivide asukohti teavad talupojad.
Nii palju kui Castreni ja Radlovi uurimistest on selgunud, on need hauad Minusinski arumaadel pronksiaja rahva mälestusmärgid, sellesama rahva, kelle maha jäätud vase ja kulla kaevandused Altais ja Uuralis venelased paar tuhat aastat hiljem oma kasuks on tarvitanud.
Minu meelest, ütleb professor Aspelin, ei võinud see rahvas keegi muu olla kui Soomesugu enne laialelagunemist. Pronksiaja enam kehitunud moed Uurali läänepoolsetes maades tunnistavad, et see rahvas enne pronksiaja lõpetust Altailt lääne poole laiali on lagunenud Volga ja Kama jõeni. Ju paarsada aastat enne Kristuse sündimist õppis see rahvas rauda tarvitama ja valmistas esimesed rauast sõjariistad sedasama moodi nagu endised pronksist sõjariistad.
Jenissei ääres ei jõudnud selle rahva rauaaeg ennast enam kehitada. Aga Kama jõe kehitas selle endise pronksiaja rahva raua aeg ikka enam ja enam ja ulatas viimaks Soomesugu hariduse märgina Läänemere äärde. Lõuna Venemaal on jälle inimeste kujude sarnaseks tehtud pildisambad lõppeva Pronksiaja ja algava raua-aja kalmudel kõige rohkem silmapaistvad jäljed Jenisseilt ära rännanud pronksiaja rahva rändamisest lääne poole.
Kui me veel Soomesugu maateaduslikku aset mongoolaste ja slaavlaste vahel meelde tuletame, ütleb härra J. R. Aspelin, siis selgineb ju sellest, et hiinlased, bolgarlased, avarlased, katsarlased ja magyarlased, kes Uurali ja Volga üle tungides suure rahvarändamise eesridades käisivad, Soome sugu olivad.
Teised sellesama rahva liikmed pöörasid aga põhja poole ja jäivad Uurali ja Läänemere vahele asuma, kuni nad Läänemere äärde kindla eluaseme võtsivad.
Meie esivanemate hauakirjutused arvab riigi arheoloog J. SR. Aspelin kõige vähemalt nagu tähendatud 3000 aastat vanad olevat. Need viivad meid siis kaugemale muistse aja sisse tagasi kui ükski muu teadus, Ainus õnnetus on veel, et neid hauakujutusi lugeda ei osata. Siiski, nagu enne tähendatud, loodab prof. J. R. Aspelin sellegi paha üle kergesti võitu saavat, kui rohkem kirjutusi võrrelda võidakse. On ometi õpetatud mehed Ninive ja Babüloonia noolepea kirjutustest ja mõnest muust mõistatusest jagu saanud, miks ei peaks nad siis meie esivanemate muistsetest kirjutustest jagu saama. Kui see sünnib, siis oleme teaduse väljal suure sammu edasi astunud ja me saame esivanematest veel mõne tuhande aasta pärast teadust. See on tõesti armas sõnum igale muistse aja uurijale.
Nii kui enne nimetatud, peab rohkesti haua-kirjutusi võrdlema, kui neist õiget aru kätte tahetakse saada. Võrdlemiseks puudub aga ainet, sest võrdlemiseks on praegu kõigest alles 4 ärakirja ja needki on puudulikult tehtud.

LÕPP

Allikas: Oma Maa : teaduste ja juttude ajakiri, 2 november 1887